3-21-3037/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

T Ä I E N D A V K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. detsember 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-3037

Haldusasi

X ja Y kaebus Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr

362 punkti 1 alapunkti 7 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja Y, volitatud esindaja advokaat Katrin Paulus

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi

Kaasatud haldusorgan – Terviseamet, volitatud esindaja

Agne Ojassaar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X ja Y kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul

puuduva

osaga

täiendatud

tervikotsuse

kättetoimetamisest

arvates

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebajate nimed tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305; kehtetu alates 15.04.2022)

p 10 nägi Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise

eesmärgil ette mitmeid meetmeid ja piiranguid erinevates tegevus osalemiseks (sportimisele,

huvitegevusele, koolitustel osalemisele, kultuuriüritustel osalemisele, toitlustusettevõtete

külastamisele jms). Kuni 24.10.2021 oli täiskasvanud isikul võimalik kontrollitud tegevustes

osaleda juhul, kui ta oli Covid-19 haiguse läbi põdenud või selle vastu vaktsineeritud

(korralduse nr 305 p 14 ap 3) või kui tal oli arstitõend vaktsineerimise vastunäidustatuse kohta

(korralduse nr 305 p 14 ap 2) või kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille

tulemus pidi olema negatiivne (korralduse nr 305 p 15).

3-21-3037

2(17)

2. Vabariigi Valitsus tunnistas 21.10.2021 korralduse nr 362 „Vabariigi Valitsuse

23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p 1 ap-ga 7 korralduse nr 305 p 15

kehtetuks. Viidatud muudatus jõustus 25.10.2021.

3. X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, Y ja X esitasid 22.11.2021 Tallinna

Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-21-2720) Vabariigi Valitsuse kohustamiseks väljastama

kaebajatele tõend selle kohta, et neid tuleb korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud

tõendi ettenäitamisel samaväärselt Covid-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või

vaktsineerituga võrdsustatud isikuga.

4. Kohus jättis kaebuse korduvalt käiguta ning andis kaebajatele võimaluse kaebuse nõudeid

ja põhjendusi täpsustada ja täiendada.

5. Kohus eraldas 05.01.2022 määrusega Xe ja Yi kaebuse haldusasjast nr 3-21-2720

iseseisvaks menetluseks, millele määrati asja numbriks 3-21-3037.

6. Kohus jättis Xe ja Yi kaebuse korduvalt käiguta ning andis võimaluse kaebuse nõudeid ja

põhjendusi täpsustada ja täiendada. Mh tuli kaebajatel esitada kaebuse uus terviktekst.

7. X ja Y esitasid 28.01.2022 kaebuse uue tervikteksti, milles taotlesid korralduse nr 362 p 1

ap 7 tühistamist.

8. Kohus võttis 18.02.2022 määrusega X ja Y kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

Vabariigi Valitsuse ja kaasas Terviseameti haldusorganina arvamuse avaldamiseks.

9. Vabariigi Valitsuse 14.03.2022 korralduse nr 82 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a

korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“

muutmine“ (korraldus nr 82) p 1 ap-ga 4 tunnistati korralduse nr 305 p-d 14 ja 16 kehtetuks.

Korraldus nr 82 jõustus 15.03.2022. Seega tunnistati kehtetuks sätted, mis nõudsid siseruumides

korraldatud tegevustes osalemiseks Covid-tõendi esitamist. Samuti ei kehtestatud uuesti Covid-

testi tegemise kohustust.

10. Kohus lubas 28.03.2022 määrusega X ja Y kaebuse nõuet muuta ja minna asjaolude

muutumise tõttu tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele.

11. Kohus jättis 09.12.2022 resolutsioonotsusega kaebuse rahuldamata.

12. X ja Y esitasid 19.12.2022 taotluse põhjendatud kohtuotsuse saamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

13. X ja Y kaebuse kokkuvõtlikud põhjendused:

13.1. Kaebajad ei ole Covid-haigust viimase 180 päeva jooksul läbi põdenud ega

vaktsineeritud. Kuna neil ei ole võimalik tõendada oma nakkusohutust Covid-testi tegemisega,

siis on vastustaja oluliselt piiranud nende õigust osaleda ühiskondlikes tegevustes. Kaebajaid

diskrimineeritakse alusetult ja piiratakse nende põhiõigusi (mh võrdsuspõhiõigust).

13.2. Kaebajatele seatud piirangud on ebaproportsionaalsused. Covid-test on usaldusväärne

tõend nakkusohutuse tõendamiseks. Kuna negatiivse testi teinud isikud ei ole teistele

nakkusohtlikud, siis ei saa nende õiguste piiramine olla vajalik selleks, et viiruse levikut

vähendada. Üleüldiste piirangute rakendamine kõigile isikutele ei ole proportsionaalne juhul,

kui need ei arvesta isiku individuaalse riskitasemega. Avalikest allikatest nähtub, et Covid-

haigusesse nakatumise puhul on ohustatud eelkõige riskirühmadesse kuuluvad isikud, s.o

3-21-3037

3(17)

vanemaealised ja krooniliste haigustega inimesed. Seetõttu oleks proportsionaalne kehtestada

piirangud üksnes nende isikute suhtes. Ülejäänud inimestel on äärmisel madal tõenäosus raskelt

haigestuda. Äärmisel väikese tõenäosusega realiseeruva riski maandamiseks ei ole õigustatud

ega proportsionaalne rakendada laiaulatuslikke piiranguid kogu ühiskonnale.

13.3. Vastustaja taotleb kehtestatud piirangutega keelatud eesmärki, s.o sundida inimesi end

vaktsineerima. Nakkusohutuse tõendamine negatiivse testiga on tõhusam meede, sest ka

vaktsineeritud võivad nakatuda. Vastustaja meetme eesmärgiks ei ole haiguse leviku

vähendamine, sest ühiskondlikel üritustel on lubatud osaleda vaktsineeritud isikutel, kes võivad

olla nakatunud. Kaebajad ei soovi end vaktsineerida. Piirangud ei ole proportsionaalsed, sest

täitevvõim sekkub põhiseadusevastaselt inimeste õigusesse otsustada ise enda tervise üle.

Vaktsiinide puhul esineb kõrvaltoimete risk. Kuigi risk on statistiliselt väike, puudub vastustajal

õigus survestada kaebajaid taolist riski võtma. Vastustaja ei paku toetust vaktsineerimise

tagajärjel tekkinud kahju korral. Kaebajate võimalus taotleda ülemaailmse haardega

ravimifirmalt hüvitist on keeruline.

13.4. Täitevvõimu esindaja ei saa kohaldada ühiskonnale niivõrd laiaulatuslikke meetmeid,

kuna parlamentaarses riigis kuulub taoline võim üksnes seadusandlikule võimule. Volitusnorm

on liiga laialivalguv ning rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet. Volitusnormis

puuduvad piirangud. Tegemist on põhiseadusevastase olukorraga.

13.5. Arvestades vastustaja piirangute laiaulatuslikku mõju, ei ole kaebajate õiguste riive

ammendav väljatoomine menetlusökonoomia seisukohast mõistlik.

13.6. Kaebajad taotlevad õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil. On väga suur

tõenäosus, et nende õiguste riive võib sügisel korduda. Riive on juba kordunud, sest piirangud

kehtisid nii 2020. a kui ka 2021. a. Arvestades viiruse leviku tsüklilisust, on ebatõenäoline, et

kaebajad jõuaksid jõustunud kohtulahendini enne piirangute kaotamist.

13.7. Kaebajad märkisid kaebuse täienduses, et kuigi ka negatiivse testi andnud isik võib

pärast testi tegemist nakatuda ja negatiivne test ei anna 100% kindlust, et isik on nakkusohutu,

olid vastustaja kehtestatud piirangud ebaproportsionaalsed, sest kaebajate õiguste riive oli

oluliselt intensiivsem kui õiguspäraste eesmärkide edendamise määr. Negatiivse testi teinud

isikud ja vaktsineeritud on võrreldavad grupid, kuid neid ei koheldud võrdselt. Ka

vaktsineerimine ei andnud 100%-list kaitset nakatumise ega haigestumise vastu. See asjaolu oli

teada ka piirangute kehtestamise ajal. Sellest hoolimata oli vaktsineeritud isikutel võimalik

kõigist ühiskondlikest tegevustest osa võtta.

13.8. Kuigi Riigikohus leidis otsuses asjas nr 5-22-4, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seaduses (NETS) toodud volitusnormid olid Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) kooskõlas, ei

tähenda see, et ka nende volitusnormide alusel kehtestatud piirangud on õiguspärased või

proportsionaalsed. Vastustaja ei ole kaebajate õiguste riive proportsionaalsust tõendanud.

14. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Kokkuvõtlikud põhjendused:

14.1. Vaidlusalustes korraldustes kehtestatud meetmed ja piirangud oli kaebuse esitamise ajal

Covid-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat

avalikku huvi, ning aitasid kaasa inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi

kaitsele. Kaebajate õiguste riive oli õiguspärane, kooskõlas PS-i ja muude seadustega. Covid-

pandeemia vältel ehk kõrge riskihinnanguga olukorras on vastustaja alati piirangute

kehtestamisel või leevendamisel lähtunud ettevaatuspõhimõttest ning üritanud kaitsta

kehtestatud meetmetega kogu ühiskonda Covid-haigus leviku ja selle tagajärgede eest.

3-21-3037

4(17)

Kaebajad ei ole välja toonud asjaolusid, kuidas oleksid nende subjektiivsed õigused kaalunud

üles avaliku huvi ja teiste isikute põhiõigused, mida korraldused nr 305 ja 362 kaitsesid.

14.2. Kuigi tänaseks eksisteerib massiliselt erinevaid Covid-haigusega seonduvaid analüüse

ja andmeid, siis tuleb põhjendatud järelduste tegemisel eeskätt tugineda süsteemselt kogutud,

analüüsitud

ja

hinnatud

terviseandmete

tervikraportitele

ning

riigiülestele

efektiivsusuuringutele, nt ECDC raportitele, mis olid vastustajale teada ja kättesaadavad

korralduse kehtivuse ajal. Riiklike ekspertide seisukohade puhul tuleks keskenduda eeskätt

Teadusnõukoja ekspertide ametlikele soovitustele, sest vastustaja on Teadusnõukoja seisukohti

pidevalt Covid-haiguse pandeemia puhul arvesse võtnud ja korraldusi vastavalt Teadusnõukoja

ekspertide ametlikele hinnangutele muutnud.

14.3. Kaebajad on saavutanud oma eesmärgi – korraldus nr 305 ei piira enam nende

ühiskondlikus elus osalemist ja kaebajatel on võrdsed õigused vaktsineeritud ja läbipõdenud

isikutega. Tuvastamiskaebus ei kaitse kaebajate õigusi. Puudub alus eeldada, et vastustaja

kehtestab samadest kaalutlustest lähtudes taaskord vaidlustatud meetmetega võrdväärsed

meetmed. Puudub võimalus ennustada, milline saab olema Covid-19 leviku edasine kulg nii

Eestis kui ka mujal maailmas ning milliste meetmete rakendamine on viiruse leviku

takistamiseks vajalik. Piirangutega ei võetud kaebajatelt kunagi võimalust rahuldada kõiki oma

elulisi vajadusi. Ei piiratud kaebajate ligipääsu esmatarbekaupadele, ainult mugavus- ja

meelelahutusteenustele. Tegevustele, milles osalemine oli kaebajatele välistatud, oli võimalik

leida alternatiive, nt oli võimalik tellida restoranidest toitu kaasa, kultuurielamuste saamiseks

oli võimalik kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid, sportida vabas õhus. Riigikogu menetluses

on NETS-i muutmise seaduse eelnõu, millega tehakse minimaalsed vajalikud õiguslikud

muudatused, et epideemiaga seotud otsused oleksid ettenähtavamad ja läbipaistvamad ning

Riigikogul oleks suurem roll kriisi lahendamisel. Samuti luuakse valitsusele selgem raamistik

epideemia olukorras tegutsemiseks, sh juhised, milliseid meetmeid valitsus võib

nakkushaiguste tõrjeks kehtestada, ning sätestatakse nende kehtestamine määrusega, mitte

üldkorraldusega. Sellest tulenevalt on tõenäoline, et kui sügisel peaks tekkima uus Covid-19

laine, kehtib selleks ajaks erinev regulatsioon kui see, mille alusel on kehtestatud vaidlusalused

üldkorraldused. Seega puuduks preventiivsel lahendil mistahes mõju uues õiguslikus olukorras.

Samuti tuleb märkida, et nn koroonavaidlustes on jõutud jõustunud halduskohtu otsusteni. Mitte

üheski jõustunud ega jõustumata halduskohtu otsuses pole leitud, et vastustaja korraldustega

kehtestatud piirangud oleksid õigusvastased ja kaebajate õigusi ülemäära rikkuvad. Kuna

kaebaja ei ole muude analoogsete haldusasjadega võrreldes toonud välja mistahes erilisi

asjaolusid, mis viitaksid kaebajate subjektiivsete õiguste ülemäärasele rikkumisele, puudub alus

kaebusi rahuldada.

14.4. Korralduse nr 362 p 1 ap 7 oli õiguspärane. NETS § 28 lg 8 annab õiguse rakendada

eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamiseks mõeldud meetmeid ka uue ohtliku nakkushaiguse

leviku tõkestamiseks. Samuti näeb NETS § 28 lg 6 ette, et kui NETS § 28 lg-tes 2 ja 5 sätestatud

meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju,

kehtestab Vabariigi Valitsus need korraldusega. Tänasest kohtupraktikast järeldub, et olukorras,

kus teatud nakkushaiguse levik elanikkonnas on sedavõrd laialdane, et võib löögi alla seada

tervishoiusüsteemi toimepidevuse, on avaliku võimu ülesanne suunata regulatiivsete

kaitsemeetmetega inimeste tegevust nii, et see lõppkokkuvõttes tooks kaasa haigestumise

vähenemise, eeskätt raskesti haigestumise vähenemise. Kohtud on leidnud, et vaidlusaluste

korralduste andmiseks on olemas õiguslik alus seaduses – NETS § 27 lg 2 ja § 28 lg 6, millega

seadusandja on andnud Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks erinevaid liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid, kusjuures piirangute sisu ja

ulatuse kindlaks määramisel on Vabariigi Valitsusel võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Kohtute

hinnangul volitab kehtiv õigus vastustajat kehtestama uudse ohtliku nakkushaiguse leviku

3-21-3037

5(17)

tõkestamiseks põhiõigusi oluliselt riivavaid meetmeid ja piiranguid vaid üksikjuhtumil, st

haldusaktiga, mis annab võimaluse rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku

tõkestamiseks vajalikke meetmeid väga operatiivselt ja kohandada neid vastavalt konkreetsel

ajahetkel teadaolevatele andmetele. Samuti tuleneb kohtupraktikast, et arvestades viiruse kiiret

levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, tuli piirangud seada kiiresti ning sellises

olukorras ei saanud olla mõeldav, et piiranguid kehtestaks Riigikogu, kelle poolt

seaduseelnõude menetlemine kestab reeglina pikka aega. Vastustaja üldkorraldused, millega

piirangud on seatud, kehtivad üleriigiliselt, kuid piirangute kehtivus on olnud ajaliselt piiratud,

kuna vastustaja on piiranguid perioodiliselt üle vaadanud ja neid vastavalt kas leevendanud või

karmistanud, mis tähendab, et tegemist ei saa olla seadusega võrreldava piirangu seadmisega,

vaid ajutise käitumisreegli kehtestamisega, milleks on üldkorralduse vorm mõistlik ja

asjakohane. Samuti on üldkorralduse vorm mõistlik ka seetõttu, et üksikakti vorm ei kahjusta

piirangute mõjualasse jäävate isikute õigusi, vaid pigem annab nende teostamiseks ja kaitseks

paremad võimalused, kuna igaühel on võimalik konkreetsete piirangute vaidlustamiseks

kaebusega kohtu poole pöörduda.

14.5. Vaidlusalune piirang oli kooskõlas korralduste eesmärkidega. Korralduses nr 305, mida

korraldusega nr 362 muudeti, olid kehtestatud inimeste elu ja tervise kaitseks ning ülekaaluka

avaliku huvi, sh riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud Covid-haigust põhjustava

koroonaviiruse leviku tõkestamiseks meetmed ja piirangud. Olukorras, kus teiste inimestega

kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh

võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi.

Korralduses nr 305 kehtestatud piirangute ja meetmete eesmärk on piirata koroonaviiruse

levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust

ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Korralduse nr 362 seletuskirjas

toodud selgitustest tulenevalt kehtestati lisameetmed ja -piirangud vaktsineerimata

läbipõdemata isikute suhtes, sest sellel sihtrühmal on suurem tõenäosus haigestuda ning

haigestudes sattuda haiglasse, põdeda haigust raskelt, samuti tüsistuste ja muude raskete

tagajärgede tekkeks. Kuna immuunkaitseta isikutel nagu kaebajatel on võrreldes vaktsineeritud

isikutega võrreldes oht kergemini nakatuda ja viirust edasi kanda, siis aitab nakkushaiguse

leviku tõkestamisele paratamatult kaasa see, kui immuunkaitseta isikud ei saa sotsiaalsetest

üritustest niivõrd igakülgselt osa võtta. Seega aitasid korraldustes nr 305 ja 362 sätestatud

piirangud kaasa vastustaja eesmärgile tõkestada Covid-19 levikut ühiskonnas. Vastustaja vaatas

kõiki piiranguid regulaarselt üle ning hindas piirangute põhjendatust ja vajalikkust. Tegevustes

osalemise piirangutest oli nähtud ette erandeid nii palju, kui oli mõistlikult ja teaduspõhiselt

võimalik ja põhjendatud. Nii ei olnud võimalik Covid-19 massilise leviku ajal, kui haiglad olid

ülekoormatud ja kogu tervishoiusektor tugeva surve all, näha ette erandit, millega oleks saanud

lubada immuunkaitseta isikutele piiranguteta võimaluse osaleda kõikides soovitud tegevustes.

Kohtud on leidnud, et vastustaja on vaidlusaluste kohustuste ja piirangute kehtestamisel ja neist

erandite ette nägemisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, tuginenud vajalikul määral

teadusandmetele ega ole teinud muid ilmseid kaalutlusvigu. Enamikes korralduse nr 305 p-s 10

nimetatud tegevustes, kuhu kaebajatel oli ligipääs piiratud, osaleb reeglina suur hulk inimesi.

Rohkearvulistel sotsiaalsetel üritustel osalemine suurendab paratamatult inimestevaheliste

kontaktide arvu ja nakkuse leviku võimalusi, mis aga immuunkaitseta isikute vaatepunktist on

ebasoodne. Kõrge riskihinnanguga olukorras piirangute kehtestamisel või leevendamisel tuleb

lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Korralduste andmisel ajal olemas olnud teadmiste alusel oli

ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt lubamatu anda laiemaid vabadusi isikutele, kellel puudus

korralduses nr 305 määratletud tõendatud kaitse Covid-19 vastu. Seega oli vaidlusaluses

korralduses kehtestatud piirang korralduse eesmärkide suhtes sobiv ja vajalik, aidates kaasa

inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi kaitsele.

3-21-3037

6(17)

14.6. Vaktsineerimata läbipõdemata isikutele erinevate tingimuste kehtestamine oli

põhjendatud. Korraldustega nr 305 ja 362 kehtestatud meetmed ja piirangud tuginevad

teadusandmetele, mille kohaselt on põhjendatud immuunkaitsega ja immuunkaitseta isikute

suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna immuunkaitsega isikutel on

oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada. Samuti on nakatumise korral

immuunkaitsega isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi, seega

toob immuunkaitsega isikute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile.

Vastustaja lähtus vaidlusaluste meetmete ja piirangute kehtestamisel mõistlikest ja

teaduspõhistest kaalutlustest. Samuti on vastustaja korralduste kehtestamisel ja muutmisel alati

tuginenud

teaduslikule

konsensusele

ning

lähtunud

Teadusnõukoja

soovitustest.

Teadusnõukoda on vaktsineerimise olulisust järjepidevalt rõhutanud ja olnud seisukohal, et

vaktsiinid kaitsevad suure tõenäosusega raske haigestumise eest ka omikron-tüve korral. Küll

aga ei ole Teadusnõukoja eksperdid negatiivse testi alusel ühiskondlikus elus osalemist

mõistlikuks ega põhjendatuks pidanud. Vastustaja lähtus korralduste kehtestamisel erinevatest

sel ajal olemas olnud teadusandmetest ja uuringutest, mis näitasid, et vaktsineerimine vähendab

nakatumise tõenäosust suures ulatuses ja vaktsineeritud nakatunud inimestelt viiruse

edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui vaktsineerimata inimeste puhul. Seega on

vaktsineerimata inimestele kohalduvad nõuded sobivad ja mõistlikud ning aitavad kaasa

inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi kaitsele.

14.7. Vaktsineerimine on tõhus meede nakatumise ennetamiseks ja raske haigestumise

ärahoidmiseks. Vaktsineerimine kaitseb efektiivselt isikut eriti raske nakatumise eest, kuid

vaktsineerimine vähendab ka nakkuse edasikandumise riski ja nakkusohtliku aja kestust, seega

saab vaktsineerimise teel omandatud immuunsust pidada parimaks meetmeks Covid-haiguse

kontekstis. Kaebajad ei ole välja toonud, et nende puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel

põhjustel välistatud, seega on mittevaktsineerimine olnud kaebajate enda valik. Arvestades, et

esimesed vaktsiinid on turul olnud ligi aasta ja ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose,

kuid siiani pole avastatud riske või kõrvalmõjusid, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu,

on põhjendatud pidada Eestis kasutusel olevaid vaktsiine laialdase kasutamise jaoks piisavalt

ohututeks. Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload. Siiani toimub vaktsiinide

ohutuse üle piisav kontroll ja pidev järelevalve. Isegi kui vaktsiinid kujutavad endast

minimaalseid riske, siis on suur hulk elanikkonnast selle riski võtnud, toetades seeläbi üldist

huvi haiguse leviku tõkestamiseks. Sellest tulenevalt on kohtupraktikas järeldatud, et näib

mõistlik, et nii toimunud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, kuna

vaktsineeritud inimesed on ise astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud

määral enda heaolu ja tervisega riskides. Ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku

tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine ja sel põhjusel on avaliku võimu

ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, ms võimalikult palju

soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Eestis ei ole kehtestatud

kohustuslikku vaktsineerimist. Halduskohtute praktikas ei ole peetud elanikkonnas võimalikult

suure Covid-immuunsuse saavutamist vaktsineerimise teel kuidagi meelevaldseks. Riik on

teinud kõigile kättesaadavaks tasuta vaktsineerimise ja tõhustusdoosi tegemise, mille abil oli ka

vaktsineerimata läbipõdemata isikutel võimalik vabaneda vaidlusalustest piirangutest. Kui

kaebajad seda teha ei soovi ja kehtiv õigus neid selleks ka ei sunni, pidid nad leppima avalikes

huvides kehtestatud piirangutega, mis lähtuvad eesmärgist tõkestada Covid-haiguse levikut ja

tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus. Lahendus, kus piiranguid ei kohaldatud

olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunkaitset omavate isikute suhtes on

mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldas mh toetada immuunkaitsega inimeste

osakaalu suurendamist elanikkonnas. Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate

vaidlusaluste meetme näol ei ole tegemist diskrimineerimisega. Tegemist on vaktsineeritud

isikute sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada

3-21-3037

7(17)

ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunkaitsega inimeste osakaalu suurendamise

läbi.

Vaktsineerimata

läbipõdemata

isikutele

rangemate

piirangute

seadmine

on

pandeemiaolukorras põhjendatud ja õiguspärane.

14.8. Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne

nakkuse leviku takistamisel. Üheks eesmärgiks, miks negatiivse testitulemuse alusel ei olnud

võimalik avalikus elus osaleda, oli immuunkaitseta inimeste tervise kaitse. Isegi kui

vaktsineerimata isikud tõestaks negatiivse testi alusel, et nad ei ole ise nakkusohtlikud, võivad

teised isikud olla neile siiski ohtlikud. Samas ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla

nakkusohutu. Testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu

testimise hetkel, mitte selle nakatumisvõimet. Negatiivne testitulemus tähendab üksnes, et

proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt viirusosakesi. Eluvõimelise viiruse

olemasolu saab määrata vaid viiruse kasvatamisega rakukultuuris, kuid see on kõrge hinna ja

ajamahukuse tõttu tavadiagnostikasse sobimatu. Patsiendi nakkusohtlikkus sõltub mitmest

tegurist: kui suures koguses esineb viirust hingamisteedes, kui palju viirust ta eritab, kas kasutab

ettevaatusabinõusid jne. Laboris analüüsitakse üksnes viiruse olemasolu hingamisteedes.

Inimene võib olla negatiivse proovi andmise hetkel juba nakatunud ja muutuda nakkusohtlikuks

vahetult pärast proovi andmist. Samuti võib ta pärast proovi andmist puutuda kokku

viirusekandjaga, nakatuda ja muutuda lühikese aja jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib

negatiivsest testist saadav kindlustunne olla lühiajaline. Kui võimaldada inimestel negatiivse

testiproovi tulemuse alusel taas osaleda sotsiaalsetel üritustel, ei saaks olla kindel, et

sotsiaalsetel üritustel osalevad vaid nakkusohutud isikud. Järelikult ei oleks välistatud nakkuse

levik ja oht kaebajate tervisele. Et taolist olukorda vältida ja Covid-haiguse levikut võimalikult

maksimaalsel määral vähendada, ei olnudki võimalik negatiivse testiproovi alusel

ühiskondlikes tegevustes osaleda. Vaktsineeritud ja negatiivse testi teinud isikud on loetud

võrreldavateks gruppideks korralduse nr 305 vastuvõtmisel selle seletuskirjas, kuid korralduse

nr 362 kehtestamise ajal oli viiruse levikut ja haiglate töökoormust arvestades põhjendatud

rakendada meetmeid, millega vähendada inimeste, kellel on suurem oht haigestuda,

kokkupuuteid teiste inimestega. Ka Teadusnõukoda tegi 21.10.2021 soovituse, et kontrollitud

tegevustes saaksid osaleda ainult vaktsineeritud või läbipõdenud täiskasvanud. Seega oli kahe

inimgrupi erinev kohtlemine põhjendatud ja tegemist ei olnud ebavõrdse kohtlemisega.

14.9. Kaebajate õiguste riive oli proportsionaalne. Riive oli pandeemia ohjamise ja muude

korralduste eesmärkide seisukohalt vajalik ja sobiv. Kaebuses puuduvad põhjendused ja

asjaolud, mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et riive kaebajate õigustele on eriline

või ülemäärane. Eesti kohtud on praktikas läbivalt leidnud, et olukorras, kus ühiskonnas levib

kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning

millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate

ravivõimekuse, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket

kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna

Covid-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute huvist kaalukam. Kohtupraktika kohaselt

õigustab avalike huvide ning kolmandate isikute elu ja tervise kaitsemise eesmärgil kehtestatud

piirangute tõhusa ja järjepideva rakendamise vajadus isikute vaba aja veetmise piiramist.

14.10. Riigikohus analüüsis 31.10.2022 otsuses asjas nr 5-22-4 korralduste kehtestamise

aluseks olnud NETS-i volitusnorme ja pidas neid põhiseaduspärasteks.

15. Terviseameti kokkuvõtlikud põhjendused:

15.1. Ebaõige on seisukoht, et isikud, kes on teinud negatiivse testi, on igal juhul

nakkusohutud. SARS-CoV-2 RNA määramine hingamisteede materjalist PCR meetodil on

3-21-3037

8(17)

Covid-19 diagnoosi kinnitamiseks kõige tundlikum diagnostiline meetod, millega on võimalik

tuvastada viiruse olemasolu juba haiguse väga varajases faasis. Positiivne PCR testi tulemus

viitab viiruse olemasolule proovi andmise ajal. Negatiivne PCR testi tulemus viitab sellele, et

isik ei olnud proovi andmise ajal nakatunud. Antigeeni kiirtestid ei ole tundlikkuselt ja täpsuselt

võrreldavad PCR meetodil tehtavate testidega. Mõned antigeeni testid võivad näidata positiivset

tulemust alles mitu päeva hiljem kui PCR test. Antigeeni kiirtestid võimaldavad tuvastada

viirust ainult siis, kui viiruse kogus organismis on väga kõrge – tavaliselt 4-5 päeva jooksul

pärast sümptomite tekkimist. Inimene võib olla nakkusohtlik aga juba enne sümptomite teket ja

veel 10 või enam päeva pärast sümptomite tekkimist. Seega ei ole võimalik väita, et negatiivse

antigeeni testi andnud isik ei saa mingil juhul olla teistele nakkusohtlik. Antigeeni kiirtesti

positiivne tulemus näitab üldjuhul, et inimene on viirusega nakatunud. Negatiivse antigeeni

kiirtesti tulemuse põhjal aga ei saa väita, et isik viirusega nakatunud ei ole.

15.2. Silmas tuleb pidada, et nii PCR testi kui antigeeni kiirtesti tulemus näitab viiruse

olemasolu testi tegemise ajal. Negatiivne PCR testi tulemus ei taga, et isik on nakkusohutu ka

72 tundi pärast testi tegemist. Samuti ei taga isiku nakkusohutust 48 tundi varem tehtud

antigeeni kiirtest. Käesoleval hetkel levib Eestis kõige laialdasemalt SARS-CoV-2 omikron tüvi

(B.1.1.529), mille osakaal ringlevatest tüvedest on hetkel üle 95%. Omikron tüvi levib 2-5 korda

kiiremini kui varasemalt ringelnud viiruse delta tüvi ja omikron tüvega nakatumise korral on

sümptomite ilmnemine kiirem. Seega võivad negatiivse testi andnud isikud nakatuda ja

haigestuda vahetult pärast testi tegemist ja olla 48-72 tundi hiljem juba teistele nakkusohtlikud.

Teadusnõukoda on samuti leidnud, et tõendite taastamine varasemal kujul, kus antigeeni testi

tõend kehtis 48 tundi ja PCR-testi tõend 72 tundi, ei ole omikron tüve leviku tingimustes

mõistlik.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebajad taotlevad korralduse nr 362 p 1 ap 7 õigusvastasuse tuvastamist. Nimetatud

sättega tunnistati korralduse nr 305 p 15 kehtetuks ja võeti seeläbi isikutelt, kes ei ole Covid-

haigust läbi põdenud ega selle vastu vaktsineeritud, võimalus osaleda reguleeritud tegevustes

(korralduse nr 305 p 10) negatiivse Covid-testi alusel. Kaebajad ei ole kaebusest nähtuvalt

Covid-haigust (lähiajal) läbi põdenud ega vaktsineeritud ega soovi end vaktsineerida.

17. Esiteks märgib kohus, et pidas 28.03.2022 määruses kaebajate poolt tühistamisnõudelt

tuvastamisnõudele üleminekut lubatavaks, sest kaebuses vaidlustatud normid muutusid

kehtetuks kohtumenetluse kestel. Kohus pidas tuvastamiskaebuse esitamisel piisavaks

kaebajate viidatud preventiivset huvi. Kuigi vastustaja käitumine tulevikus ei ole kindlalt ette

teada ja samuti ei ole ette teada, kas ja kui ulatuslikult hakkab Covid-19 edaspidi levima, ei saa

siiski välistada, et sarnane olukord võib ka tulevikus korduda ja vastustaja võib ka tulevikus

sarnaseid piiranguid kehtestada. NETS § 28 lg 6 võimaldab praeguseni Vabariigi Valitsusel

meetmeid ja piiranguid korraldusega kehtestada. Seepärast on tuvastamiskaebuse esitamine

lubatav.

18. Kohus leiab, et korralduse nr 362 p 1 ap 7 ei ole õigusvastane. Kohus nõustub vastustaja

poolt kohtumenetluses toodud põhjendustega. Vastustaja on põhjendanud ja kaalunud

piiranguid nii korraldustes nr 305 ja 362 endis kui ka nende seletuskirjades1. Kohtul puudub

alus seal toodud argumentide põhjendatuses kahelda. Seletuskirjas on välja toodud, millistest

faktilistest asjaoludest ja olukorrast lähtudes on uued piirangud kehtestatud ning mis on uute

piirangute kehtestamise eesmärk. Korralduse nr 362 seletuskirjast nähtuvalt on Covid-19

1 https://www.kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-

seletuskirjad#korraldus-305.

3-21-3037

9(17)

viiruse nakkuse levik hüppeliselt kasvanud ja suurendanud haiglaravi vajajate hulka. Haiglad

on pidanud hakkama plaanilist ravi piirama. Seejuures ei ole uued nakanud ja haiglaravi vajavad

inimesed vaid kõrges eas. Neid on ka nooremates vanusegruppides. Haiglatesse jõuavad

peamiselt vaktsineerimata inimesed. Samuti on suremus kõrgem vaktsineerimata isikute hulgas.

Uute piirangute eesmärgiks on takistada viiruse levikut, kaitsta vaktsineerimata isikuid ja

vähendada haiglate koormust. Kuna vaktsineerimata või läbipõdemata isikute raskelt

haigestumise risk on oluliselt kõrgem ning samas on vaktsineerimata isikute hulk väiksem kui

vaktsineeritute või haiguse läbipõdenud isikute hulk, siis peeti vajalikuks piirata just

vaktsineerimata isikute ligipääsu tegevustele, kus neil on suurem oht haigestuda.

Vaktsineerimata isikute raske haigestumise vältimisega soovitakse tagada tervishoiusüsteemi

toimepidevus ning taastada haiglate normaalne toimimine ja plaaniline ravi. Piirangute

kehtestamisel on tuginetud Terviseameti ja Teadusnõukoja soovitustele.

19. Kohtu hinnangul on vaidlusaluse piirangu kohaldamine kaebajate kui vaktsineerimata

isikute suhtes põhjendatud ega kujuta endast nende diskrimineerimist. Mitte igasugune ühe

isikute rühma teistest erinev kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena. PS §-s 12

nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui

ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Antud juhul on Covid-haiguse

vastu vaktsineerimata inimeste ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega

mõistlikult

põhjendatav

vajadusega

suurendada

elanikkonnas

Covid-haiguse

vastu

vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei

ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi

rahvatervise kaitse vastu.

20. Korralduses nr 305 sätestatud kohustused ja piirangud – eelkõige selle p-s 10 nimetatud

tegevuste läbiviimiseks kehtestatud piirangud – on iseenesest mõistlikud ja vajalikud Covid-

haiguse leviku piiramiseks. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel2 avaldatud

teabele, on korralduse nr 305 seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav

Covid-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on

võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või

saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on seletuskirjas viidatud ECDC

hinnangutele. Korralduse nr 305 ja selle muutmiseks antud edaspidiste korralduste

seletuskirjades on kajastatud andmed Covid-haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega

nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja Covid-19 diagnoosiga

surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest

andmetest on vastustaja teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on

tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise

kaitseks, sh meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda,

kus meditsiinisüsteem ei suuda Covid-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu

kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda

raviteenuseid konkreetselt Covid-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu

oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste

osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad Covid-haiguse raviks.

21. Ravivõimekuse suurendamine ei saa toimuda kiiresti. Nii uute haiglahoonete ehitamine kui

ka uue meditsiinipersonali väljaõpetamine võtab aastaid. Teadmata, millist ravivajadust uue

viiruse levik eeldab ja kui kauaks pandeemia kestma jääb, ei olnud riigil põhjust kohe selles

suunas oma ressursse suunata. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles

ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks

2 https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-

transmitted.

3-21-3037

10(17)

sellise süsteemi üles ehitamine nö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise

pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise

ravi jätkamine. Ilmselgelt oleks selline ressurss pandeemiavälisel ajal rakenduseta ja tekitaks

põhjendamatut kulu. Seega, isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde

raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise

pandeemia tingimustes, nagu Covid-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim

suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud

ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks

regulatiivseteks meetmeteks on ka korralduses nr 305 sätestatud tegevuses osalemise piirangud,

kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk sellele, et vähendada

paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt

teisele edasi kanduda.

22. NETS § 28 lg-s 6 on seadusandja andnud vastustajale volituse kehtestada nakkushaiguse

leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Selliste piirangute sisu

ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on vastustajal avar kaalutlusõigus.

Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate

piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all

hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada

tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus

tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel.

Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu

alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui

selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning

nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne.

Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et Covid-haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed

on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi

arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta,

milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis

sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega,

mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks

või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks

sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ja selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt

meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole

tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni

teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste

arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei

ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud.

23. Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega

kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks

vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt

teisele kanduda, ja teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu

sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks

taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline

vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.

24. Korralduses nr 305 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on iseenesest suunatud

inimestevaheliste kontaktide piiramisele. On aga ilmne, et inimestevaheliste kontaktide täielik

vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (nö lockdown)

kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal

või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud. Ent SARS-CoV-2

3-21-3037

11(17)

viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ja

teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid

andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka korralduse nr 305 ja selle muutmiseks antud

edaspidiste vastustaja korralduste seletuskirjades.

25. Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku

tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine

omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks

vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et Covid-haigus võib kulgeda väga raskelt ja kõnealuse

haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti

seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetsetest inimesega seotud asjaoludest

võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse

seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse

läbipõdemise arvelt. Massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia

kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv,

väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui

haigestumus on tipus. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste

regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas

vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks

kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi ehk

eelduslikult immuunsuskaitse saanud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist

lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et vastustajal oli

(või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu

teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et

lisaks vaktsineeritutele tuleks sarnaseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele

teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende

võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei

saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul vastustajal

ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema ja seega võis ta lähtuda talle

kättesaadaval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele immuunsuskaitse

ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste

osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid (sh

vaktsineeritute nakatumine) on olemasolevate võimalustega hallatav.

26. Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol – milleks eelkõige

vaidlusaluste piirangute isikulise kohaldamisala piiramine selliselt, et vaktsineeritud isikute

suhtes piiranguid ei kohaldata – ei ole tegemist vaktsineerimata inimeste diskrimineerimisega,

vaid vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist

kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega

inimeste osakaalu suurendamise läbi. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine – ehk kaebaja

ebavõrdne kohtlemine viimastega võrreldes – on põhimõtteliselt õigustatud vaktsineerimise

propageerimise

eesmärgiga.

Selleks

tuleb

inimestes

tekitada

piisav

motivatsioon

vaktsineerimiseks. Sellise motivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada

immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes selliste liikumis- ja tegevuspiirangute kohaldamist,

mille kohaldamine on nakkushaiguse leviku tõkestamiseks iseenesest vajalik ja mõistlik. Selle

kõrval tuleb silmas pidada ka seda, et ulatuslike piirangute kehtestamine, nt kõigi korralduse

nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi

tegemisest loobumine) tooks kaasa hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna

vastavate tegevustega on töiselt hõlmatud suur hulk inimesi. Seega on lahendus, kus piiranguid

ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute

suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud

3-21-3037

12(17)

isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete

suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist

elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ning eelkõige avalike teenuste ja sh

meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

27. Erinevate piirangute kohaldamisel ja soodustuste andmisel Covid-haiguse vastu

vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa

tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud,

eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida või riskida immuunsuse

saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja

tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu. See tähendab seda, et

teatud isikute õigusi ja vabadusi ei piirata mitte üksnes selleks, et kaitsta konkreetselt kaebaja

tervist, ega selleks, et kaitsta teisi inimesi konkreetselt kaebajast lähtuvate ohtude eest, vaid see

lähtub laiemast eesmärgist saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav

immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse edasine levik oleks selleks

olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse

tagamist.

28. Kaebajatel on õigus selles, et vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul

vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus inimeselt

inimesele edasi kandub. Selles, et Covid-viirusega nakatunute hulgas on ka täielikult

vaktsineeritud inimesi, ega selles, et vaktsineeritud patsiente on Covid-haigusega sattunud

haiglasse ja surnudki, pole vaidlust. Küll aga kinnitavad nii professor Krista Fischeri analüüsis

esitatud andmed3, samuti Teadusnõukoja soovitused4 ning erinevate kogu maailmas tehtavate

teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide

– ECDC5, Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse6 ning Maailma

Tervishoiuorganisatsiooni7 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede Covid-haigust

põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Seega ei ole tegemist pelgalt Teadusnõukoja

soovitusega, vaid ülemaailmselt aktsepteeritud seisukohaga. Ka ECDC 15.12.2021 esitatud

dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise

vastu8. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud professor K. Ficheri analüüsist

nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda,

nakatudes haigust raskelt põdeda ja haiglasse sattuda, kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega

haigust läbi põdenud.

29. Kuigi viirus levib ka vaktsineeritud inimeste vahel, ei muuda see kaebajate suhtes

diskrimineerivaks vaktsineeritute sooduskohtlemist. Selline sooduskohtlemine on ühelt poolt

õigustatud, kuna korralduses nr 305 sätestatud piirangute ühtmoodi kohaldamine kõigi (sh

vaktsineeritute suhtes) tooks kaasa väga suure osa majandustegevuse peatumise ning sellega

kaasnevad olulise mõjuga majandus- ja sotsiaalprobleemid, samas piirangutest loobumine kõigi

(sh immuunsuskaitseta isikute) suhtes ei aitaks viiruse levikut tõkestada. Olukorras, kus eelpool

3 https://www.delfi.ee/artikkel/95717591/graafikud-krista-fischer-esmase-vaktsineerimise-kaitse-omikroniga-

nakatumise-vastu-on-vaike-kull-aitavad-vaktsiinid-raske-haigestumise-vastu; vastustaja poolt 12.04.2022

esitatud lisa 3.

4 https://kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/teadusnoukoda.

5 https://www.ecdc.europa.eu/en/news-events/ecdc-report-examines-sars-cov-2-transmission-risk-vaccinated-

previously-infected-individuals.

6 https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-

ncov/vaccines/faq.html?CDC_AA_refVal=https%3A%2F%2Fwww.cdc.gov%2Fcoronavirus%2F2019-

ncov%2Fvaccines%2Fkeythingstoknow.html.

7 https://www.who.int/emergencies/diseases/novel-coronavirus-2019/covid-19-vaccines/advice.

8 https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/covid-19-assessment-further-emergence-omicron-18th-risk-

assessment.

3-21-3037

13(17)

esitatud andmete alusel on lisaks usutav, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja

kergemini, ongi selline erinev kohtlemine õigustatud selleks, et saada nakkushaiguse levik

kontrolli alla (kuigi nt täielik lockdown aitaks ilmselt seda eesmärki kiiremini saavutada) ning

samas hoida ühiskonnaelu ja majandus toimivana (kuigi piirangutest täielik loobumine oleks

sellest seisukohast soodsam).

30. Kaebajate väide, et haigestuvad vaid riskirühmadesse kuuluvad isikud, ei ole põhjendatud.

On küll tõsi, et vanemaealisi ja kaasuvate haigustega inimesi on haiglaravi vajavate Covid-

patsientide hulgas rohkem kui teisi, ent juba eeltoodud professor K. Fischeri analüüsidest

nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka kaebajate vanusegruppidesse kuuluvaid

inimesi, nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi.

Seejuures tuleb vaktsineeritud ja vaktsineerimata Covid-patsientide arvusid võrreldes silmas

pidada ka seda, et vaktsineerituid on elanikkonnas tervikuna rohkem, mis veelgi enam kinnitab

järeldust, et vaktsineeritud inimese haiglasse sattumise võimalus on väiksem. Ühestki allikast

ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele

vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või

väga kergelt. Ainsana saab sellise järelduse teha laste kohta, kuna statistilised andmed näitavad,

et lapsed põevad Covid-haigust enamasti kergelt. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et kuigi

esimesest Covid-juhtumite avastamisest on möödas pea 3 aastat, on endiselt tegemist uue

nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole

teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning

kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele

paigutamist.

31. Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib vastustaja NETS §-des 27 ja 28

sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas9 selgitatud, et

lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning

riigiülestest uuringutest, nt ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt

tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on

teistsugusel seisukohal. Kohus ei saa arvestada üksikute uuringute tulemustega, mille tulemused

võivad omavahel erineda. Kohtu pädevuses ei ole sekkuda teadustegevusse ja hinnata erinevate

teadustööde aktsepteeritavust. Kohtul puuduvad erialased teadmised kontrollimaks, kas

teadusuuringu tegemisel on järginud kõiki teadustöö tegemise nõudeid ja metoodikat, kas

uuringu tegemisel on lähtutud piisaval hulgal uuritavatest, kas teadustöö järeldused on

uurimistööst selgelt ja õigesti tuletatavad. Sellise kontrolli tegemine peaks olema allutatud

teaduskogukonna kontrollile. Seepärast peab kohus asja lahendamisel lähtuma vaid

representatiivsetest ja laiemalt tunnustatud teadustöödest ja teadlaste hinnangutest.

Vaidlusaluste korraldustega piirangute seadmisel on lähtutud Teadusnõukoja soovitustest.

Teadusnõukoda koosneb erinevate valdkondade ekspertidest, kes on soovituste andmisel

analüüsinud erinevaid rahvusvahelisi teadustöid ja lähtunud parimatest teaduslikest andmetest.

Kohtul puudub praegusel juhul alus ja põhjus Teadusnõukoja soovitusi kahtluse alla seada.

Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja Covid-19 haigusega seotud teadusuuringuid

tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis tuleb vastustajal arvestada lisaks maailma

juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega

(ECDC, CDC, WHO), seda ka juhul, kui need seisukohad ei ole kooskõlas Teadusnõukoja

soovitustega. Praegusel juhul ei nähtu, et vaidlusalused piirangud oleksid nende seisukohtadega

vastuolus. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar

kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust

üheselt selget ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat

9 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2473 ja Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr

3-21-2241.

3-21-3037

14(17)

teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud

haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei

ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on

avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Käesoleval

juhul on vastustaja teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et Covid-haiguse

leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu

oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest omakorda on vastustaja talle seadusandja

poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis

vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine haiguse

leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele – ehk viiruse

levikut võimaldavate füüsiliste olukordade vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel.

32. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega negatiivse testi osas. Ühest küljest ei kaitse

negatiivne testitulemus testi tegijat ennast nakatumise eest. Teisest küljest on aja jooksul

selgunud, et testitulemused ei pruugi alati õiged olla, mh ei näita varajases staadiumis

nakatumist. Seega ei saa testimise võimalust pidada ulatusliku viiruse leviku tingimustes

piisavaks meetmeks viiruse leviku tõkestamiseks. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele

tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata

nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise

pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud

on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub mh nende

järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes

erandi tegemine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt

vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse

levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile.

33. Kahtlemata pole põhjust eitada, et vaktsineerimisega kaasnevad oma riskid. Nagu iga

meditsiinilise preparaadi puhul, ei ole vaktsiinide puhul võimalik lõpuni ette näha kõiki

võimalikke kõrvalmõjusid igal konkreetsel inimesel. Seega on usutav, et vaktsineerimine võib

põhjustada ka raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis,

vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele

andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks

tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul

teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib vastustaja võtta lähtekohaks teadmise, et

vaktsiinid on ohutud. Lisaks sellele näitab pelgalt Covid-haigusega haiglasse sattunud inimeste

hulk seda, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on seejuures raskesti prognoositav. Seega

ei saa vaktsineerimisega kaasnevat võimalikku terviseriski pidada suuremaks Covid-haiguse

läbipõdemisega kaasnevast terviseriskist. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim

propageerib vaktsineerimist ja kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle

soodustamiseks. Juba eelnevalt nimetatud organisatsioonide, eelkõige ECDC andmetest saab

põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat

COVID-19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust.

34. Samuti saab arvestada, et riik kehtestas ravimiseaduse §-des 9914-9924 vaktsiinikindlustuse

regulatsiooni, mis võimaldab taotleda vaktsiinikahjude hüvitamist Eesti Haigekassalt. See

tähendab, et vaktsiini manustamise tõttu tervisekahju kannatanud isik ei pea hüvitise saamiseks

pöörduma nõudega ravimitootja vastu,

35. Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks

üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski

võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ning võtta kohased ja

kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt

3-21-3037

15(17)

aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud

isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt

poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides. Juba

eeltoodud andmed haiglaravivajaduse kohta näitavad ilmekalt, et kaebajate väited vaktsiinide

mittetõhususest on ainetud. Piirangute kehtestamise ajaks oli juba teada, et vaktsineerimata

inimesed haigestuvad raskemalt kui vaktsineeritud. Neil asjaoludel võis vastustaja lähtuda

sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esialgu loodeti, töötavad nad

nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral,

et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust.

36. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda, et üldistest eesmärgipärastest piirangutest

vaktsineeritud inimestele sätestatud erandid muudaksid nende piirangute eesmärgi sedavõrd

saavutamatuks, et nende piirangute jätkuv kehtimine vaktsineerimata (või tõendatult haigust

mitte läbi põdenud) inimeste suhtes oleks ilmselgelt meelevaldne. Vaktsineeritud inimestega

sarnaste erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud

rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised,

kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev

teadusteadmine defineerida ei võimalda.

37. Kaebajate kui vaktsineerimata inimese suhtes korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud ei

olnud ülemäärased, sest kõiki olulisi elulisi vajadusi oli kaebajatel oma soovides teatud

kohandusi tehes võimalik rahuldada. Piirangud olid intensiivsed, aga mitte ülemäärased.

Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevused hõlmasid eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse

suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi. Tegevustele, milles osalemise korralduse

nr 305 kaebajate jaoks välistas, oli võimalik leida alternatiive – need ei pruukinud olla

samaväärsed, aga need olid olemas: võimalik oli tellida restoranidest toitu koju,

kultuurielamuste saamiseks oli võimalik kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid, sportida oli

võimalik vabas õhus, sõpradega kohtuda kodus. Vaidlusalused piirangud ei välistanud

kaebajaid ja nendega samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult.

38. Lisaks eeltoodule on igaühele antud võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi võimalus

piirangute kohaldamisalast väljuda. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et vaktsineerimine

oleks neile meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui kaebajad vaktsineerida ei soovi, peavad nad

leppima avalikes huvides kehtestatud piirangutega. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajatele

kohustust end vaktsineerida. On ilmne, et laias laastus on võimalik valida kahe ebameeldiva

variandi vahel – kas vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud

immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab. Ent valik on ja vastava otsuse saab

iga inimene teha, ilma et eelnimetatud teine variant oleks pelgalt illusoorne.

39. Erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide

tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes oli vastustaja piiranguid ja

meetmeid muutnud ning 2022. a märtsist kaotanud. 2022. a sügishooajaks ei ole piiranguid ja

meetmeid uuesti kehtestatud. Eeltoodu aga ei tähenda, et piirangute ja meetmete varasem

kehtestamine oli õigusvastane. Vastustajal tuli piirangute ja meetmete kehtestamisel lähtuda sel

ajal teada olnud teadmisest ja andmetest ning suurema ohu vältimiseks tegutseda ennetavalt.

Senine kogemus on selgelt näidanud, et piirangute liiga varajane leevendamine ei ole olnud

tõhus lahendus. Viiruse levikut, eeskätt uute viirustüvede ilmnemise valguses, ei ole lihtsasti

kontrolli alla saadud ei Eestis ega üheski teises riigis. Kuigi Covid-viirus ei ole ka praeguseks

kadunud10, on selle levik jäänud väiksemaks ja haiglaravi vajavate isikute hulk on vähenenud11.

10 Vt https://www.terviseamet.ee/et/uudised/nadala-jooksul-lisandus-1283-gripiviiruse-ja-3125-covid-19-juhtu.

11 Vt https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonaviiruse-andmestik.

3-21-3037

16(17)

Kohtu hinnangul võib selle põhjuseks pidada laialdase immuunsuse saavutamist ühiskonnas.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatuse

suurendamine oli Covid-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõistlik eesmärk ja selle eesmärgi

saavutamiseks oli korralduses nr 305 sätestatud piirangute kohaldamine eelkõige isikute suhtes,

kes ei olnud vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse kohtlemisena.

40. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vastustajal puudus pädevus korralduste nr 305

ja 362 kehtestamiseks. Sellise pädevuse andsid vastustajale NETS § 28 lg-d 6 ja 8. Covid-19

näol on uudse ohtliku nakkushaigusega NETS § 2 lg 2 tähenduses, sest sellel on eriti ohtliku

nakkushaiguse tunnused (see on suure nakatuvusega, levib kiiresti ja ulatuslikult ja selle kulg

võib olla raske või eluohtlik) ja sellel puudub efektiivne ravi, samuti võib selle levik ületada

haiglate ravivõimekust. Seda, et ka seadusandja on pidanud uudse ohtliku nakkushaiguse all

silmas Covid-19 viirust, nähtub meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu 165 SE seletuskirjast12. NETS § 28 lg 8 võimaldab

rakendada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud nõudeid, meetmeid ja

piiranguid ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning neid meetmeid võib

NETS § 28 lg-st 6 tulenevalt kehtestada ka vastustaja korraldusega. Järelikult on vastustajal

olemas seaduslik alus piirangute ja meetmete kehtestamiseks ning seda vaidlusaluste

korraldustega. Arvestades viiruse kiiret levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, on

tulnud piiranguid seada kiiresti. Lisaks tuleb arvestada, et piiranguid on tulnud tihti ja kiiresti

üle vaadata ja muuta, olenevalt viiruse leviku ulatusest ja uute ilmnenud viirusetüvede

ootamatust käitumisest. Sellises olukorras ei ole mõeldav, et piiranguid kehtestaks Riigikogu,

kelle poolt seaduseelnõude menetlemine kestab reeglina pikemat aega. Erinevalt Riigikogust

on vastustajal olnud võimalik kiiremini ja paindlikumalt reageerida. Riigikogu peab hakkama

piirangute ja meetmete üle otsustama olukorras, kui on piisavalt selgelt ette näha, et need

peaksid kehtima pikemaajaliselt. Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses asjas nr 5-22-4

korralduse nr 305 ja selle muutmise korralduste andmise õiguslike aluste NETS § 27 lg 3 ning

§ 28 lg-te 2, 5‒6 ja 8 põhiseaduspärasust ning leidis need olevat PS-iga kooskõlas.

41. Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et vaidlusalused korraldused on oma iseloomult

määrused, mitte üldkorraldused haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõttes. Esiteks on

seadusandja andnud vastustajale õiguse kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks meetmed korralduse, mitte määrusega. Seega on vastuvõetud korraldus

kooskõlas seadusandja volitusnormiga. Teiseks nähtub korraldustest endist, et need on

kehtestatud haldusaktide, mitte määrustena. Sellele viitab selgelt valitud õigusakti liik ja viited

HMS-i regulatsioonile, mis reguleerivad haldusakti muutmist ja tühistamist (vt korralduse

nr 305 p 19), seega on ka korraldust nr 305 muutvad korraldused haldusaktid. Samuti on

viidatud korralduse vaidlustamise võimalusele. Erinevalt haldusaktist ei saa üksikisikud

määrust halduskohtus vaidlustada (ja kaebajate kaebus tuleks jätta sellisel juhul läbi vaatamata).

Kohus nõustub kaebajatega selles, et vaidlusalused korraldused ei reguleeri üksikjuhtumit. See

aga ei tähenda automaatselt, nagu oleks tegemist määrusega HMS § 88 mõistes. Erinevus

määrusest seisneb selles, et üldkorralduse kehtivus peab olema piiratud kas isikuliselt,

ruumiliselt või ajaliselt. Praegusel juhul on korralduse nr 305 kehtivus piiratud ajaliselt, st

piirangud on kehtestatud ajutiselt. Korralduse nr 305 p-st 19 nähtuvalt hinnatakse meetmete ja

piirangute vajalikkust hiljemalt iga 2 nädala tagant. Seda on vastustaja ka teinud (vt korraldust

nr 305 muutvaid erinevaid korraldusi13), karmistades või leevendades meetmeid ja piiranguid

olenevalt aktuaalsest olukorrast. Korralduse nr 362 põhjendustest nähtuvalt pidid selle

12 Vt seletuskiri muudetud kujul, lk 3 ja 8. Kättesaadav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19eeabb7-5526-44ec-a180-e0de1a21077f.

13 https://www.kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-

seletuskirjad#korraldus-305.

3-21-3037

17(17)

korraldusega kehtestatud piirangud kehtima vähemalt kuni 10.01.2022, kui vastustaja ei otsusta

teisiti. Seega oli kehtestatud konkreetne ajaline piirang. Sellest, et vastustaja on pidanud

vajalikuks aktuaalset olukorda arvestades piirangute kehtima jätmise aega pikendada, ei muutu

üldkorraldusena vastuvõetud akt veel määruseks. Kui vastustaja kehtestab piirangud sedavõrd

pikaks ajaks, et neid ei saa enam pidada ajutisteks, võib vastustaja tegevus osutuda

õigusvastaseks, kuid ei muutu iseenesest akti liik. Kohtu hinnangul ei ole põhjust pidada

vaidlusalust piirangut kaebuse esitamise aja seisuga sedavõrd pikaajaliseks, et õigustaks selle

õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Pole põhjust arvata, et määrust kehtestades lähtunuks

vastustaja hoopis teistsugustest kaalutlustest, mis on jäänud praegusel juhul arvesse võtmata.

Piirangute kehtestamine haldusaktiga kaitseb paremini isikute õigusi, sest üksikisikutel on

võimalik korraldusega seatud piirangute peale kaebusega halduskohtu poole pöörduda.

Määruste peale esitatud kaebusi ei ole halduskohus pädev lahendama (põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 2 p 1). Üksikisikul aga puudub võimalus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlusega Riigikohtu poole pöörduda

(PSJKS § 4).

42. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus rahuldamata.

43. Kuna kohus teeb otsuse kaebajate kahjuks, jäävad menetluskulud kaebajate kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt ega ole

esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/