1-22-3402/62 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.detsember 2022, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-3402

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Inna Ombler

Kriminaalasi

Aigo Jürgensi ja Marko Villardi süüdistuses KarS §

214 lg 2 p 1,4,5 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 22.novembri 2022 otsus

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav Marko Villard ja tema kaitsja adv. Urmas

Simon, süüdistatava Aigo Jõrgensi kaitsja adv. Kadi

Sitska ja ringkonnaprokurör Natalia Miilvee

Süüdistatavad

Marko Villard ja Aigo Jürgens (ankeetandmed Harju

Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv. Urmas Simon, adv. Kadi Sitska

Prokurör

Natalia Miilvee

RESOLUTSIOON

Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 22.novembri 2022

otsus ja nimelt:

1. Aigo Jürgensi ja Marko Villardi süüdimõistmises

KarS § 214 lg 2 p 5 järgi.

2. Aigo Jürgensile KarS § 65 lg 1 ja KarS § 65 lg 2

alusel mõistetud liitkaristuste osas.

Teha uus otsus, millega:

1. Mõista Aigo Jürgens õigeks KarS § 214 lg 2 p 5

järgi.

2. Mõista Marko Villard õigeks KarS § 214 lg 2 p 5

järgi.

3. Mõista Aigo Jürgensile liitkaristus kohtuotsuste

kogumis KarS § 65 lg 2 järgi suurendades Harju

Maakohtu

22.novembri

2022

otsusega

mõistetud vangistust 4 aastat ja 6 kuud

järgmiste kohtuotsustega mõistetud karistuste

ärakandmata osa võrra;

-

Helsingi esimese astme kohtu (Helsingin

käräjäoikeus) 18.oktoobri 2018 otsusega nr

18/144534 mõistetud ja Harju Maakohtu 22.09.

2022 määrusega 1-22-4239 KrMS § 48911 lg 1 p

1 alusel Eesti Vabariigis täitmisele lubatavaks

tunnistatud 7 kuulise vangistuse ärakandmata

osa – 6 kuud ja 21 päeva

-

Harju

Maakohtu

20.02.2020

otsusega

mõistetud 3a 29p vangistuse ärakandmata osa

– 10 kuud ja 1 päev

-

Lõplikuks

liitkaristuseks

mõista

Aigo

Jürgensile 5 (viis) aastat 10 (kümme) kuud

ja 22 päeva. Karistuse kandmise aja

alguseks lugeda 22.veebruar 2022.

4. Muus osas jätta Harju Maakohtu 22.novembri

2022 otsus muutmata.

5. Esitatud apelatsioonid rahuldada osaliselt.

6. Määrata

Advokaadibüroole

Simon

OÜ

apellatsioonimenetluses adv. Urmas Simoni

poolt Margo Villardile riigi õigusabi osutamise

eest makstavaks tasuks 378 eurot, mis jääb riigi

kanda.

7. Määrata Advokaadibüroole Tibar & Partnerid

apellatsioonimenetluses adv. Kadi Sitska poolt

Aigo Jürgensile riigi õigusabi osutamise eest

makstavaks tasuks koos käibemaksuga 291, 60

eurot, mis jääb riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada

määruskaebuse

ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 22.novembri 2022 otsusega tunnistati süüdi :

Aigo Jürgens KarS § 214 lg 2 p 1,4,5 järgi põhikaristuseks mõisteti vangistus 4 aastat 6

kuud. KarS § 65 lg 1 alusel loeti selle otsusega mõistetud karistusega kaetuks Harju Maakohtu

29.09.2022 määrusega 1-22-4239 täitmiseks lubatud Helsingi esimese astme kohtu

17.10.2018.a otsusega nr 18/144534 mõistetud karistus – vangistus 7 kuud (millest on maha

arvatud 9 päeva). KarS § 65 lg 2 alusel suurendeti mõistetud karistust 20.02.2020 Harju

Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa 10 kuud 1 päeva võrra ja

liitkaristuseks mõisteti Aigo Jürgensile vangistus 5 aastat 4 kuud 1 päev.

Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates KarS § 68

lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses kuni kohtulahendini viibitud aeg, on Aigo Jürgensi

karistuse kandmise alguseks 27.02.2022.a.

Marko Villard KarS § 214 lg 2 p 1,4,5 järgi ja põhikaristuseks mõisteti vangistus 4 aastat 6

kuud.

Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates KarS § 68

lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses kuni kohtulahendini viibitud aeg, on Marko Villardi

karistuse kandmise alguseks 28.02.2022.a.

KrMS § 175 lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõisteti Aigo Jürgensilt riigieelarve

tuludesse menetluskulud: määratud kaitsjale makstud tasu summas 1227,60 eurot ja

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1635 eurot. Menetluskulud kogusummas

2862,60 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 239 eurot) alates

kohtuotsuse jõustumisest.

KrMS § 175 lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõisteti Marko Villardilt riigieelarve

tuludesse menetluskulud: määratud kaitsjale makstud tasu summas 2274,66 eurot ja

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1635 eurot.

Menetluskulud kogusummas 3909,66 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt

vähemalt 326 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest.

Marko Villard ja Aigo Jürgens mõisteti süüdi selles, et nemad, olles mõlemad varem karistatud

KarS § 214 lg 2 p-s1 nimetatud kuritegude eest, panid koos e grupis toime väljapressimise,

mis seisnes alljärgnevas käitumises:

27.02.2022 õhtul kella 23 paiku, pärast ühist alkoholi tarvitamist Tallinnas, XXX asuvas

korteris, takistasid sealt lahkumast X ja Y, kes olid süüdistatavate juhututtavad ning kellega

ühineti alkoholi tarvitamise eesmärgil. Kui X`l a Y tahtsid korterist hakata lahkuma lukustas

Aigo Jürgens seestpoolt korteriukse ja lõi seejärel korteriukse ees Y`i rusikaga pähe vasaku

oimupiirkonda, mille tagajärjel kukkus Y pikali maha ja kaotas lühikeseks ajaks teadvuse. X

suruti seejärel kätega õlgadest hoides diivanvoodile istuma, Aigo Jürgens kükitas tema ette

ning lõi X rusikaga kaks korda järjest näkku vasakule poole. Seejärel lõi Marko Villard

diivanvoodil istuvat X rusikaga näkku vasakule poole. Kõik rusikalöögid näkku põhjustasid X`le

tugevat füüsilist valu, samuti tekitati löökidega X`le tervisekahjustusi, nimelt veritseva haava

alumise huule siseküljel, 1x1 cm suuruse hematoomi vasaku silma vasemal küljel ja 3x4 cm

suuruse punetava paistetuse vasakul põsel. Pärast löömist nõudis Aigo Jürgens X`lt

erinevates summades raha Y`i korterist vabaks laskmise eest, samuti nõudis Aigo Jürgens

raha selle eest, et X astus korteris maas olevale vaibale. Kasutatud vägivalla toimel,

intensiivsema füüsilise vägivalla ärahoidmiseks ja Y`ilt vabaduse võtmise lõpetamiseks allus

X nõudmisele ning kuna tal sularaha kaasas ei olnud, nõustus ta pangaautomaadist võtma

100 eurot. Järgnevalt liikus X raha võtmiseks Aigo Jürgens`i saatel korterist välja, misjärel

korteri uks lukustati, jätkates selliselt Y`i liikumisvabaduse piiramist. X liikus Aigo Jürgens`i

saatel Stroomi keskuse juurde, et seal pangaautomaadist nõutud sularaha võtta. Samal ajal,

s.o kella 23:19 ajal saabus sündmuskohale politseipatrull, kes kutsuti seoses öörahu

rikkumisega Tallinnas XXX korteris ning kellele Marko Villard avas korteriukse. Selliselt pääses

Y sündmuskohalt minema ja peale korterist väljapääsemist avaldas ta politseinikele toimunu

asjaolud, misjärel peeti Aigo Jürgens kella 23:33 ajal kinni, kui ta koos X`ga pangaautomaati

otsides tänaval liikus.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENELTUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava Marko Villardi kaitsja adv. Urmas Simon taotleb KrMS § 338 p 1 ja 2 ning §

340 lg 2 p 3 alusel maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava õigeksmõistmist väljapressimises

ja uue otsusega süüdimõistmist KarS § 121 lg 1 järgi ning kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja ei nõustu ei prokuröri ega kohtuga selles, et Marko Villardi ütlused ei ole

usaldusväärsed, kuna esinevad vastuolud süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtus

antud ütluste vahel. KrMS § 34 lg 1 p 1 kohaselt võib kahtlustatav anda ütlusi või võib ka ütluste

andmisest keelduda. Kohtueelses menetluses üldsõnaliste ütluste andmine või siis ütluste

mitteandmine ei ole aga vastuolu kohtus antud ütlustega. Sellise loogika kohaselt peaksid kõik

need isikud, kes keelduvad kohtueelses menetluses ütluste andmisest, tunnistatama

vastuolulisteks kohtus antud ütlustega ja siis ei tohiks ju kohtud arvestada süüdistavate kohtus

antud ütluste kui ühe tõendi allikaga. Marko Villard põhjendas kohtus, et ta ei soovinud

kohtueelses menetluses väga täpseid ütlusi anda ning kõike seda, mis täpselt juhtus, räägib

ta vahetult kohtus. Kohus analüüsib oma otsuses tunnistaja C ütlusi selle kohta, millist häält

võis tunnistaja läbi seina kuulda. Tunnistaja C kuulis läbi seina, kuidas keegi nagu lükati vastu

seina. Kaitsja jääb juba väljendatud seisukoha juurde, et läbi seina ei ole võimalik hääle järgi

kindlaks teha, et see kostunud hääl oli nagu keegi lükati vastu seina või keegi komistas ja

kukkus vastu seina. Villard selgitas kohtus, et seal toas olev voodi veidi kiipakas ja kui ta

toetus vastu voodi nurka, siis see vajus alla ning Villard kaotas tasakaalu. Sealt ta siis kukkuski

vastu naabri seina ning seda häält tunnistaja C kuuliski. Kuid kindlasti ei saa täie kindlusega

väita, et tunnistaja tegi läbi seina kostnud hääle järgi kindlaks, et keegi just lükati vasatu seina.

Samuti ei saanud see olla ei Y ega X tekitatud heli, sest X istus voodi peal, Y aga surus Villard

põrandale. Naaber aga ütles, et hääl oli kukkumisest vastu temapoolset seina, seega sai see

olla ainult Villard ise, kes koperdas voodi otsast püsti.

Samuti ei nõustu süüdistatav kohtu seisukohaga, et Marko Villardi ütlused, justkui oleks ta

lihtsalt X löögiasendis käe alla lükanud ning siis kas tema käsi või X käsi läks X näo vastu,

mõjuvad ebaloogiliselt ning ennastõigustavalt. Marko Villard andis kohtus ütlusi, et tegelikult

tema nägi ründe eelset seisundit, kus X käed olid üleval ja rusikas ning ta sai aru, et kohe

järgneb löök X poolt kas siis tema või Jürgensi suunas. Et X rünnet eos tagasi tõrjuda, lõi ta

vastu X käsi. Villard ei välista võimalust, et rünnet tõrjudes võis ta tabada ka X nägu. Kuid see

ei olnud tahtlik löök X suunas, vaid löök vahetult eesseisva ründe tõrjumiseks. M.Villard ei

nõustu ka kohtu seisukohaga, et X poolt vaibale astumine ja selle tunnistamine on loonud

süüdistatavate hinnangul neile justkui võimaluse asuda sündmust näitama neile soodsas

valguses, st rõhutada ainult väidetavat vaiba määrimist ning sellega kaasnevat nö seaduslikku

nõuet vaiba puhastamiseks. Kohus süüdistatavate poolt esitatud sündmuse käsitlusega ei

nõustu ning leiab, et esitatud tõendid on piisavad toetamaks fakti, et X ei läinud raha

pangaautomaadist välja võtma vabatahtlikult, vaid tegi seda süüdistatavate nõudel nii selle

eest, et astus korteris maas olevale vaibale kui ka selle eest, et Y saaks korterist lahkuda, st

Y-lt oli süüdistuses näidatud ajal ja kohas võetud vabadus.

Kannatanu Y ütles kohtus, et mingit raha nõudmise juttu küll ei olnud, vähemalt tema küll ei

mäleta ja mingit ähvardamist ka ei olnud ei enne löömist ega pärast löömist.

Kannatanu X ütles kohtus, et arvan praegu, et poleks raha pakkunud, siis oleks veel kolakat

saanud. Siis ei osanud ma midagi arvata. Veel lisas kannatanu, et see oli minu mõte, et Y eest

raha anda. Pakkusin ise, et võin ülekande teha.

Süüdistava Marko Villard aga selgitas kohtus, et raha jutt tekkis saabastega heleda vaiba peale

ronimisest, seda tunnistas ka kannatanu X, et vaibast tekkis probleem, sest ma astusin sinna

peale saapaga. Süüdistatav Marko Villard täpsustaski, et vaiba määrimisest saabastega

tekkis probleem ja edasi läks jutt selle pesemisele või puhastamisele. Kuna kannatanu ei olnud

nõus seda vaipa ise pesema, pakkus ta vabatahtlikult kompensatsiooniks 100.- €. Suuremate

summade nõudmist ei olnud, tegelikult polnud üldse mingit raha nõudmist, sest Villard ja

Jürgens arutasid omavahel, mis see vaibapuhastus võiks maksta, kas see on 100.- või 200.-

või 300.- €? Kuid see oli süüdistatavate omavaheline aruelu, seda ei saa kuidagi tõlgendada

kui

selliste

summade

väljapressimist

kannatanatutelt.

Kannatanu

ise

pakkus

kompensatsiooniks vaiba eest 100.- €. Kohus kirjutab oma otsuses, et kohtule ei ole esitatud

ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et Y-l oli võimalus M. Villardile kuuluvast korterist

vabatahtlikult lahkuda. Kannatanu rääkis kohtus, et ta kuulis ja tegi heli järgi kindlaks, et uks

keerati lukku. Ta ise seda ei näinud, sest ta oli pikali maas silmad kinni. Tegelikult oli uks

lukustatud libliklukuga ja kannatanud ei proovinudki sealt lahkuda. Tegelikult kannatanute ja

süüdistavate ütlusi kõrvutades, siis Y kuulis pigem ukse lukust lahti keeramist, sest sel hetkel

lahkusid korterist Aigo Jürgens ja X. Ka kannatanu ise ei suutnud kohtuistungil konkreetselt

ütelda, mida konkreetselt tehti, kuid ta kuulis ukse keele liikumist ukseluku mehhanismis. Ta

kuulis luku keeramist, kuid kas uks keerati lukku või kuulis ukse lahti keeramist, seda ta kohtus

konkretiseerida ei osanud. Jah, me ei vaidle, et peale Jürgensi ja X lahkumist keerati uks taas

lukku, sest veidi hiljem saabunud politseinik ütles kohtus, et tema kuulis peale uksele

koputamist ukse lahtikeeramise heli. Kuid siin polegi ju midagi imeliku, sest selline ukse

lukustamine oli Villardil harjumuseks kujunenud. Miks Y siis korterisse jäi, siis sellele vastas ta

ise kohtuistungil, et jäi korterisse seepärast, et kartis peksa saada. Kuid see on hoopis teine

asi kui isikult füüsiliselt vabaduse võtmine ja füüsiliselt lahkumast takistamine. Kannatanu enda

hirm oli see, mis tekitas tunde nagu ta ei tohiks sellest korterist lahkuda. Ja hirm oli ka see,

mis pani kannatanuid kõike nägema kriminaalsetes värvides ning raha pakkuma, et väidetavalt

rahaga osta endale vabadus. Ja selle üleloomuliku hirmu põhjuseks võis olla ka suures

koguses tarbitud alkohol.

Kaitsja leiab, et maakohus ei ole süüdistatavate käitumisele juriidilist hinnangut andes

arvestanud Riigikohtu otsuses nr 1-19-7945 antud seisukohaga. Kaitsja rõhutab, et meie

kaasuse puhul tekkis raha jutt heledale vaibale poriste saabastega astumisest kannatanu

poolt. Kannatanud ja süüdistatavad vaidlesid selle üle, kas kannatanud võtavad vaiba kaasa

ja pesevad selle ära, kannatanu X aga leidis, et lihtsam on raha pakkuda vaiba puhastuse

kompensatsiooniks. Ja kuna kannatanutel sularaha kaasas ei olnud, siis üks neis ehk siis X

läkski rahale järgi. Y aga jäi korterisse X naasmist ootama. Keegi kedagi kinni ei hoidnud, Y

oleks võinud igal ajal korterist lahkuda, X jooksu panna või siis juba koridoris politseinikelt abi

paluda, appi karjuda, hüpata politseiniku selja taha. Võimalusi oli palju, kuid keegi ei teinud

midagi väidetava vägivalla, väljapressimise ja kinnihoidmise vastu võitlemiseks. See panebki

kahtlema kannatanute ütluste usaldusväärsuses, et kas need juhtunud sündmused olid ikka

nii dramaatilised nagu kannatanud kirjeldasid. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et mingit

väljapressimist süüdistatavate poolt selles kriminaalasjas olnud ei ole ja Villardi käitumine tuleb

ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi kehaliseks väärkohtlemiseks.

Süüdistatava Marko Villardi seisukoht kattub sisuliselt kaitsja seisukohaga. Ta leiab, et

süüdistus on ilmselgelt fabritseeritud. Politsei rinnakaamera salvestist on kohandatud

süüdistusele vastavaks, kannatanutele on ilmselgelt sõnad suhu pandud ja nad on teksti pähe

õppinud. Kuna X ämm on pikaaegne politseitöötaja, on ilmselgelt tegemist onupojapoliitikaga.

Salvestiselt on kadunud X tunnistus, et ta ise ja vabatahtlikult nõustus maksma vaiba

rikkumise eest. Y ültustest ei nähtu, et keegi oleks teda korteris kinni hoidnud ning et ta ei

saanuks sealt lahkuda. Ükski kohtu järeldus, mis tema süü osas tehtud, ei ole veenev. Ta

tunnetab, et on sattunud prokuröri viha alla. Prokurör on sekkunud ka tema peesuhetesse ja

mõjutanud oma käitumisega ka tema vaimset tervist, mis vanglas halvenes. Taotleb olukorra

kergendamist nii kuriteo kvalifikatsiooni kui ka karistuse osas.

Süüdistatava Aigo Jürgensi kaitsja adv Kadi Sitska taotleb maakohtu otsuse tühistamist

Aigo Jürgensi süüdimõistmises KarS § 214 lg 2 p 1,4 ja 5 järgi ja mõistetud karistuse osas ning

tunnistada ta uue otsusega süüdi kergemas kuriteos, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõista

kergema karistus. Kaitsja on seisukohal, et otsus tuleb Aigo Jürgensi suhtes tühistada kuna

kohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigetele järeldustele, st kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vaidlust ei ole selles, et X ja Y

viibisid nimetatud korteris koos Aigo Jürgensi ja Margus Villardiga ning kõik koos tarbisid

alkoholi. Samuti ei ole vaidlust selles, et X ja Y ning Aigo Jürgensi ja Margus Villardi vahel

tekkis tüli välisjalatsitega vaiba peale astumisest ning vaiba määrdumisega selle tagajärjel.

Vaidlus on selles, mis eesmärgil lõi Aigo Jürgens X ning miks ta koos Xga lahkus korterist

rahaautomaati otsima. Kohus on asunud seisukohale, et Aigo Jürgensi süüdistus KarS § 214

järgi on tõendamist leidnud täies mahus. Kaitsja hinnangul kriminaalasjas kogutud tõendid

pigem viitavad sellele, et Aigo Jürgens on hoopis toime pannud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Kohus on otsuses rõhutanud, et oluline on hinnata ütlustes

väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude

esinemise üldine tõenäosus. Kannatanu Y antud ütluste kohaselt ei tea ta vaiba määrimisest

ja väidetavast raha nõudmisest midagi, sest ta oli sel hetkel oimetuna põrandal pikali. Kui ta

toimus oli ta korteris koos Marko Villardiga, kes ütles, et ta ei saa ära minna, vaid tuleb oodata

X naasmist. Kannatanu Y ütluste põhjal ei saa teha järeldust, et teda oleks korteris tema

tahtevastaselt kinni hoitud, lihtsalt mainiti, et sõber tuleb ära oodata. Kannatanu ei osanud

eluliselt usutavalt selgitada, miks tal tekkis hirm korteris koos Marko Villardiga viibides. Samuti

ei osanud kannatanu usutavalt selgitada, mis põhjusel ta leiab, et tema korteris viibimine pärast

lööki ja teadvusele tulemist oli sunniviisiline kui ei olnud ähvardust, et lüüakse veel, kui lahkub

korterist ning peale ühte löömist mingisugust ähvardust füüsilise vägivallaga ei olnud.

Kannatanu X kohtus antud ütlustest nähtub, et tõepoolest tekkis tüli vaiba määrimisest. Aigo

Jürgensi ütlustest nähtub, et Aigo Jürgens lõi X just nimelt selle pärast, et viimane oma mustad

jalanõud asetas heledale vaibale. Mingit rahanõudmist sellele ei eelnenud. Kuigi kannatanu X

kohtus väitis, et temalt nõuti raha just sõbra Y´i nö vabastamise eest, siis korterist väljudes ja

maja välisuksel politseiga kohtudes ei pöördunud X abi saamiseks nende poole kuigi

väidetavalt ta kartis oma sõbra elu pärast. Samuti ei suutnud X eluliselt usutavalt selgitada

põhjust, mida ta kartis kui politseinikud talle vastu tulid ja miks ta kahe politseiniku poole ei

pöördunud, kes seisid maja uksel, vaid lahkus Aigo Jürgensi järel majast. Eelnevast saab teha

järelduse, et tegelikult ei olnud korteris olukord selline nagu kannatanud pärast politseile

rääkisid. Videosalvestistelt on näha kuidas joobes kannatanu naudib politsei tähelepanu

kirjeldades olukorda selliselt, et nagu nad oleks maffia kätte vangi langenud. Seega rääkis

kannatanu sõbra pantvangis hoidmise lugu selleks, et teha asi politseile huvipakkuvaks, sest

muidu oleks lihtsalt tegemist purjus isiku jutuga. Kohus asus seisukohale, et asjaolu, et X ei

läinud raha pangaautomaadist välja võtma enda initsiatiivil, toetab fakt, et X ei läinud üksinda,

vaid temaga läks kaasa ka Aigo Jürgens. Paraku on kohus asunud ekslikule seisukohale.

Nimelt ei osanud X selles piirkonnas orienteeruda ega teadnud, kus pangaautomaat asub.

Aigo Jürgens teadis, kus asub kaubanduskeskus, kuid paraku pangaautomaate seal ei olnud.

Seega on Aigo Jürgensi tegu kvalitfitseeritav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, sest tal oli konflikt Xga

ning ta lõi teda selle pärast. Mingit raha pole Aigo Jürgens X-lt ei enne ega pärast löömist

nõudnud. Kuivõrd on tegemist vähemohtliku teoga, siis tuleks sellele vastavalt ka karistust

vähendada.

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõlemale süüdistatavale mõistetud karistuse

osas. Uue otsusega taotleb prokurör mõista Aigo Jürgensile KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 7 aastane vangistus. KarS § 65 lg 1

alusel lugeda käesoleva otsusega mõistetud karistusega kaetuks Harju Maakohtu 29.09.2022

määrusega 1-22-4239 täitmiseks lubatud Helsingi esimese astme kohtu 17.10.2018 otsusega

nr 18/144534 mõistetud karistus – vangistus 7 kuud (millest on maha arvatud 9 päeva). KarS

§ 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 20.02.2020 Harju Maakohtu otsusega

mõistetud ärakandmata karistuse osa 10 kuud 1 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks Aigo

Jürgensile vangistus 7 aastat 10 kuud 1 päev. Marko Villardile taotleb prokurör KarS § 214 lg

2 p 1, 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest mõista vangistus 7 aastat.

Oma karistusettepanekut põhjendab prokurör järgmiselt.

Prokuratuuri arvates on kohus hälbinud karistuse määra valiku põhistustes oma enda

motiividest, lisaks hindas kohus ekslikult ründe suhtelist lühiajalisust süü vähesuse

argumendina. KarS § 214 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on karistusena ette nähtud

nelja- kuni kaheteistaastane vangistust, sanktsiooni keskmiseks on kaheksa aastat ja

miinimumiks neli. Seega mõistis kohus süüdistatavatele karistused sisuliselt alammääras.

Karistuse määra põhjal on järeldatav, et kohus hindas süüdistatavate süüd väikeseks, millega

prokuratuur ei saa nõustuda.

Kuigi puuduvad KarS § 58 sätestatud karistust raskendavad asjaolud, siis tasakaaluks ei esine

ka karistust kergendavaid asjaolusid. Kohus on süü suuruse hindamisel jätnud arvestamata,

et mõlemad süüdistatavad on täitnud kuriteokoosseisu mitu kvalifitseerivat tunnust. Seejuures

on üheks kvalifitseeriva tunnusena kaitstavaks õigushüveks inimese liikumisvabadus, mis on

otsese põhiseaduse kaitse all tulenevalt PS §-st 20. Mitu kvalifitseerivat tunnust ühe teo

kontekstis vaieldamatult tähendab suuremat süüd.

Samuti ei toeta sedavõrd alla keskmise määra mõistetud karistust tõsiasi, et A. Jürgens pani

kuriteo toime katseajal, olles seejuures tingimisi ennetähtaegselt vabaduses viibinud natuke

enam kui kaks kuud. Ka M. Villardi kolm kehtivat kriminaalkaristust ei ole vääranud teda

järjekordselt toimepanemast vägivallaga seotud kuritegu. Süüdistatavate selline käitumine

näitab nende hoolimatut ja negatiivset suhtumist õiguskorda. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-

6-17 märkinud: ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda

ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut

oluliselt rangemal viisil.

Kohus on mõistetud karistust põhjendanud argumentidega, et tegemist oli ühe episoodiga ja,

et rünne oli lühiajaline. Prokurör leiab, et episoodide arv iseenesest ei ole kriteeriumiks, mis

ilmtingimata tingiks süü suuruse kaalumisel ühe põhjusena selle allapoole kaldumise. Süü

suuruse hindamisel tuleb eeskätt lähtuda toimepandud teo asjaoludest. Süü suuruse

hindamisel on kohus leidnud, et kannatanute vastu suunatud rünne oli lühiajaline, jättes

seejuures täiesti tähelepanuta ründe suhtelise lühiajalisuse tinginud põhjuse. Rünne lõpetati

üksnes tänu politsei sekkumisele, küll väljapressimise (nõude esitamisega) lõpuleviimise järel,

kuid enne süüdlaste poolt seatud eesmärgi realiseerimist. Ilmselgelt oleks kannatanute

õigushüvede vastu suunatud rünne jätkunud kuni sularaha üleandmiseni, kannatanu(te)

allumatuse korral ei kohkunuks A.Jürgens ja M.Villard kogenud vägivallatsejatena täiendava

füüsilise mõjutuse ees. Seega ei saa ründe kestust ja politsei sekkumise hetkel kannatanutel

ravi vajavate vigastuste puudumist arvestada süü vähesuse kriteeriumitena. Siinkohal on

paslik viidata ka sellele, et rünne oli suunatud mitme (kahe) kannatanu õigushüvede vastu.

Kokkuvõtvalt prokurör leiab, et vaidlustatud karistusmäärad ei vasta süüdistatavate süüle ega

täida eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Tuginevalt kohtumenetluses tuvastatule, on A.

Jürgensi ja M. Villardi süü kuriteos keskmisest mõnevõrra väiksem ja prokuratuur palub mõista

Aigo Jürgensile ja Marko Villardile rangemad karistused.

Tallinna Ringkonnakohtu 14.detsembri 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade

esitamiseks aega 22.detsembrini 2022. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad

süüdistatav M.Villard ja tema kaitsja adv. U.Simon.

Süüdistatava Marko Villardi kaitsja adv. Urmas Simon seisukohad on järgmised.

Arvestades sündmuse aktiivsust, ründe lühiajalisust ning isikute vähest süüd ja

ühiskonnaohtlikust, siis ei saa kuidagi nõustuda prokuröri poolt nõutud karistusettepanekuga.

Ei saa aga kuidagi nõustuda prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et kohus oleks

pidanud karistust mõistes arvestama ka oletustega, et mis siis oleks võinud juhtuda kui...?

Kohus ei saa ega tohi karistuse mõistmisel arvestada tegudega, mida pole juhtunud. Marko

Villardi kaitsja leiab, et prokuröri apellatsioon ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Süüdistatav heidab ette, et kannatanu X sündmuskohal antud ütlusi, mis olid salvestatud

politsei rinnakaameraga, on moonutatud ja tehniliselt töödeldud. Kaitsja märggib, et tema

isiklikult ei ole näinud teistsugust rinnakaamera salvestust kui see on kogu menetluse vältel

olnud temale kättesaadav. Samas märgib kaitsja, et ta ei ole olnud Marko Villardi kaitsja

algusest peale ning süüdistatavale tutvustas videosalvestust ilmselt tema eelmine kaitsja

Kristina Šuvalova. Seega ei oska tema Villardi vastuväidetele videosalvestuse moonutamisele

või tehnilisele töötlemisele kaasa rääkida, sest tema ei ole näinud seda versiooni, millest

kirjutab süüdistatav.

Seoses tunnistaja Q maakohtusse ilmumata jäämisega vastab tõele, et ta ei tulnud kas

tervislikel või muudel põhjustel, sest kaitsjale ega ka kohtule ei ole esitatud ühtegi arstliku

tõendit Q poolt. See aga on vale, et kaitsja loobus tunnistajast omal algatusel ilma Marko

Villardi nõusolekuta. Kohus tegi isegi vaheaja ja me ootasime tunnistajat ning peale sõnumi

saamist tunnistajalt, et ta ei tule, küsisin ma süüdistatavalt, et mis siis nüüd edasi teeme. Marko

Villard tunnistas, et nüüd siis pole enam teha midagi ja ilmselt peame me temast loobuma.

Kaitsja esitaski vastava seisukoha kohtule ja Marko Villard ei vaielnud sellele vastu ning oli

tunnistajast loobumisega nõus.

Mis puudutab Marko Villardi apellatsioonkaebuses esitatud taandamistaotlust tema vastu,

kuna ta olevat ennast näidanud asjatundmatu, vastutustundetu, ebaaus ning ei olevat

võimeline kohtus nõuetekohaselt esinema, siis selline süüdistus on väga üldsõnaline, mida

süüdistatav ei ole põhistanud mitte ühegi näitega. Samuti on esitatud süüdistus

konkretiseerimata, et millisel istungil või millises olukorras olen ma käitunud nii nagu

süüdistatav mulle ette heidab. Kuna taandamistaotlus on kaitsja arvates põhjendamatu, siis

palun jätta see rahuldamata. Muus osas kaitsja toetab oma kaitsealuse apellatsiooni.

Kaistja

ei

nõustu

eelöeldut

arvestades

ka

tema

vastu

esitatud

süüdistatava

taandamistaotlusega ja leiab, et selles esitatud väited on täielik vale ja süüdistatava luululiste

unenägude vili. Kaitsjana kinnitab, et ta ei ole kunagi kaitsenud prokuröri huve mõnel

kohtuistungil või kordagi teinud koostööd prokurör Natalia Miilveega tõendite võltsimiseks või

moonutamiseks. Kaitsja on väga hästi teadlik, et esiteks on selline teguviis lausa võimatu,

teiseks ei ole tal mingit isikliku huvi Villardi süüdimõistmiseks ja kolmandaks on kaitsja teadlik

sellise tegevuse karistusõiguslikest tagajärgedest.

Täiesti väär on ka süüdistatava arvamus, nagu oleks kaitsja võimuses oma tahtliku tegevusega

viia kohus vale otsuse tegemiseni. Samuti leiab süüdistatav, et just kaitsja pahatahtliku

teguviisi tõttu on jäänud süüdistatava õigused kaitsmata ja ta ei ole täitnud oma seadusest

tulenevaid kohustusi kaitsealuse suhtes. Kaitsja avaldab kahetsust, et ta ei saa aru, millised

süüdistatava õigused on jäänud kaitseta või üldse realiseerumata või milliseid kohustusi ta ei

ole süüdistatava suhtes täitnud. Edasisi süüdistusi ei pea kaitsja vajalikuks kommenteerida,

sest see puudutas kaitsja ja süüdistatava vahelist konfidentsiaalset eravestlust ja kui

süüdistavalae jäi selline tunne, et just selline oli kaitsja jutu mõte ja sõnade valik, siis las see

jääda süüdistatava arvamuseks ja tõlgenduseks kaitsja jutust.

Vastab aga tõele, et kaitsja oli selles kriminaalasjas kannatanuna olnud Y´i kaitsja ühes teises

kriminaalasjas, kuid seda ta teatasin kohtule ja prokurörile juba eelistungil ja palus kohtul end

taandada, kui kohus leiab, et asjas võib esineda huvide konflikt. Ei prokurör ega ka kohus ei

leidnud huvide konflikti ja sellega see teema lõppes. Kokkuvõtvalt kaitsja ei nõustu ega toeta

süüdistatava taandamistaotlust kaitsja suhtes, kuna ma leiab, et see on alusetu, valedest

kubisev ja põhjendamatu.

Kaitsja märgib veel ära, et om ekslikult märkinud oma apellatsioonkaebuse juurde 05.12.2022

esitatud tasutaotluses, et menetluskulude hulka kuulub ka nõupidamine kannatanuga. Palun

õigeks lugeda nõupidamine kliendiga, arvestades, et Marko Villard helistab talle iga nädal ja

selgitab aina uuesti ja uuesti, kuidas kohus on eksinud ja et tegelikult olid kõik sündmused

teisiti ja küsib, miks kohus tema ütlustega ei arvesta üldse.

Oma seisukoha esitas ka süüdistatav Marko Villard. Sisuliselt kattub selles esitatu

apellatsioonis kirjapanduga. Teemaks on taaskord tema taotlused – salvestise ekspertiis,

tunnistaja Q, kaitsja taandamine. Samuti ei väsi süüdistatav esitamaks oma seisukohta, kuidas

prokurör on tema vastu süüdistuse fabritseerinud, on kohtus lausa paanitsenud, et süüdistus

ei pea ja on istungi ajal pidanud nö salaläbirääkimisi tema meelevallas oleva kaitsjaga adv.

U,.Simoniga. Uudsena on ära märgitud ka taandus prokuröri vastu.Kaassüüdistatava kaitsja

adv.K.Sitska on samuti saanud oma rolli M.Villardi suhtes tehtud põhjendamatu kohtuotsuses

saamisloos.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja

kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele .

1. Marko Villardi taotlused

Süüdistatav M.Villard esitas apellatsioonis mitmeid taotlusi, millised jäid apellatsioonide

menetlusse võtmisel koostatud kriminaalasja arutamisele määramise määruses rahuldamata.

Andmaks süüdistatavale/kaitsjale võimaluse vaidlustada kohtu seisukohta vajadusel ka

kassatsiooni korras, esitab ringkonnakohus oma seisukohad nende taotluste osas ka

kohtuotsuses.

Esiteks, mis puudutab politsei vormikaamera salvestise tehnilist ekspertiisi, siis maakohus

seda taotlust arutas kuna süüdistatav selle taotluse maakohtus esitas (31.10.2022 kohtuistungi

protokoll). Taotlus jäi maakohtu rahuldamata. M.Villard leiab jätkuvalt, et politsei rinnakaamera

salvestist on moondatud ja sealt on välja lõigatud kaks fakti – kannatanu X seletusest

narkootikumidega tegelemine ja „katuse“ otsimine. Maakohus leidis, et selles küsimuses on

kannatanuid küsitletud ja kannatanute ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ekspertiis

vajalik ei ole. Kohtukolleegium nõustub sellega et kannatanuid küsitleti ka süüdistatava poolt

tõstatud väidete osas, süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanuid, üle oli kuulatud ka

kohepeal viibinud politseitöötaja ning nende tõenditega on ümber lükatud kohtukolleegiumi

hinnangul mitte küll süü ja kvalifikatsiooni mõttes määravat tähtsust omavad asjaolud, kuid

siiski faktid, et kannatanud või üks neis tegeles narkootikumide levitamisega ja et kannatanud

olid nö „katuse“ otsinguil. Kusjuures nö „katuse“ teema käis ka kohtus kuulatud salvestiselt

läbi. Oluline on märkida, et tegemist oli nö joomaseltskonnaga, kus omavahelises vestluses

võis kindlasti olla ärplemist nii ühelt kui teiselt poolt ja M.Villardile võis jääda mällu mingeid

katkeid omavahelisest ärplemisest. Väide, et M.Villardi ja A.Jürgensi väljapressimises

süüdistamise nimel hakkab menetleja endale tööd juurde tekitades kärpima ja kokku panema

rinnakaamera salvestist enda „maitse“ järgi ringkonnakohut ei veena ja kvalifitseerub pigem

absurdse väitena. Veel enam, väidetavalt on see salvestise kärpimine toimunud veel pärast

seda, kui väidetav originaal oli juba koos toimiku materjalidega kaitsjatele edastatud. Ehk siis,

menetlejad pidid olema tõesti meeltesegaduses, kui sellises olukorras veel salvestise

kärpimisega ja liimimisega tegelesid. Sestap ei näe kohtukolleegium ka vajadust

apellatsioonimenetluses tehnilise ekspertiisi määramiseks. Prokurör esitas maakohtus tõendid

selle kohta, et mõlemale kaitsjale e nii A.Jürgensi kaitsjale adv. K.Sitskale kui ka M.Villardi

tolleaegseke kaitsjale adv. K.Suvalovale, kellega koos M.Villard ka salvestisi kuulas ja

väidetavalt seal veel muud peale kohtus kuuldud jutu kuulis, saadeti toimiku materjalid koos

salvestistega ja vastavate vaatlusprotokollidega üheaegselt ning M.Jürgensi enda ega ka tema

kaitsja poolt sarnaseid väiteid ei esitatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on seega süüdistatava

taotlus tehnilise ekspertiis läbiviimiseks ennast ammendanud juba maakohtus ning ei ole enam

praeguses menetlusstaadiumis põhjendatud.

Teiseks, mis puudutab tunnistajana Q ülekuulamist, siis selle taotluse esitas süüdistatava

kaitsja nö lisatõendite voorus ja 21.10.2022 kohtuistungile pidi see tunnistaja ka ilmuma või nii

olla ta vähemalt lubanud, et kui võimalus Soomest tulla, tuleb. Kohtuistungi toimumise päeval

e 21.10.2022 teatas Q, et on haigustunnustega kodus ja kohtusse ei saa ilmuda. Kohtuistungi

protokolli kohaselt loobusid kaitsjad Q tunnistajana kohtusse kutsumise taotlusest. Süüdistatav

M.Villard oli selle taotluse lahendamise ja taotlusest loobumise juures ning kaitsjate

seisukohale tunnistajast loobumise osas vastu ei vaielnud. Ka nõustus süüdistatav kohtuliku

uurimise lõpuleviimisega ilma Q üle kuulamata tunnistajana. Sega on ka see taotlus ennast

ammendanud maakohtu staadiumis ning ringkonnakohtus selle uuesti esitamine on ainetu.

Sisuliselt on süüdistatav samuti loobunud maakohtus juba Q üle kuulamisest ning selline

loobumine on pöördumatu tagajärjega.

Kolmandaks, mis puudutab M.Villardi taotlust oma kaitsja adv. U.Simoni taandamiseks, siis

kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist alusetu taotlusega. Süüdistatava sellekohasele

taotlusele kohus vastas kirjalikult ja selgitas, millistel alustel ja tingimustel on võimalik algatada

kaitsja taandamise menetlust. Süüdistatav heidab oma kaitsjale ette seda, et ta ei ole

teostanud asjakohaselt kaitseõigust ja on kokku mänginud prokuröriga ning kaitsjal oli teda

kaitstes ka veel huvide konflikt kuna nagu selgus on kaitsja eelnevalt ja mitte väga ammu

kaitsnud ka kannatanut Y. Kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi alust, mis kuidagigi toetaks

süüdistatava väiteid. Kaitsja on olnud kogu menetluse kestel süüdistatavaga samal positsioonil

ja on väljendanud seda nii kõnes kui kirjas. Süüdistatava arusaam, et kaitsja ja seda ka

võimalik uus kaitsja on võimeline imet tegema ja kindlasti kohut ümber veenma, on

meelevaldne. Asjaolu, et kaitsja loobus tunnistajate Q ja W tunnistajatena üle kuulamisest, on

menetluslikult lubatud ja konkreetse kuriteosündmuse tehiolusid arvestades ka adekvaatne

otsustus, mis toimus süüdistatava nõusolekul. Juures viibiv süüdistatav sellele vastu ei

vaielnud nii nagu ka teised menetlusosalised. Seda enam, et keegi ei osanud ka öelda, kas

nimetatud naisterahvad olid korteris kuni ajani, mi algasid süüdistuses etteheidetavad

käitumisaktid või lahkusid varem. Kohtukolleegium möönab, et konkreetse prokuröri käitumine

kohtuistungil – tõstab häält, vaidleb süüdistatavaga, nahutab kaitsjaid, süüdistatavat, korraldab

ja juhib eesistuja eest – võib tekitada väärarusaamu, et kogu protsess ja sealhulgas kaitsjad

alluvad nö prokurörile. Suur osa vaidlustest tekib sellest, et keeleliselt ei ole alati võimalik aru

saada, mida prokurör küsib. Küsimused võtavad vestluse vormi ja küsimärki ei saa enamus

prokuröri jutule taha panna e et need ei ole enam küsimused. Muuhulgas väidetavalt prokurör

jalutab ringi läheb kaitsja juurde, vestleb väljaspool protokolli ja lindistust. Kõik see võib

süvendada süüdistatavas väärarusaamasid, et prokurör domineerib kohtu asemel ja kaitsja

allub korraldustele. 21.oktoobri 2021 kohtuistungi helisalvestise järgi on kohtuistung võtnud

juba „tubateatri vormi“. Selline kord kohtuistungil võib samuti tekitada süüdistatavas

väärarusaama, et kaitsja ei saa hakkama kaitsetegevusega, kuid tegelikult kohtukolleegium

seda arvamust ei jaga. Prokuröri analoogilisele käitumisele on ringkonnakohtu poolt ka varem

tähelepanu juhitud ja seda kriminaalasjas 1-20-4446 6.12.2021 tehtud otsuses. Prokuröri

selline käitumine ei mõju kohtukolleegiumi arvates kaitsetegevusele.

Huvide konflikti teema algatas kaitsja ise ja seda juba eelistungil andes kohtule teada, et on

kaitsnud varem uhke kannatanut ja et võib tõusetuda huvide konflikti teema, kuid ise ta seda

ei tunneta. Kohus ei näinud põhjust kaitsja taandamiseks. Kaitsja kaitses tõesti ühte

kannatanut ja see kaitsetegevus seisnes kokkuleppe sõlmises. Kaitsja ei osalenud isegi mitte

kohtuistungil. Tegemist oli ka sellise süüdistusega, mis kuidagi ei haaku arutatava

kuriteosündmusega ja mis paneks kaitsja ka edasiselt olema kannatanu kaitsepositsioonil.

Kannatanu suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud ja seda ilma igasuguse kaitsetegevuseta

edasikaebemenetluses. Kohtukolleegium ei leidnud seega ka alust tunnistamaks huvide

konflikti olemasolu adv. U.Simoni kaitsetegevuses.

Ringkonnakohtule

tähtaegselt

esitatud

seisukohas

tuli

süüdistatav

välja

ka

taandamistaotlusega prokuröri vastu. Ühtegi seaduslikule alusele ei ole süüdistatav viidanud

ja ka kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi alust, mis võimaldaks KrMS § 52 alusel kasvõi

vaagida prokuröri taandamist. Kohtukolleegium on eelnevalt kirjeldanud prokuröri käitumist ja

möönnud, et selline käitumine võib kvalifitseeruda maksimaalselt ebaviisaka käitumisena, kuid

et prokuröril on mingi isiklik vimm või viha süüdistatava M.Villardi vastu, seda kohtukolleegium

ei näe. Nagu juba eelnevalt ka mainitud ja vastavale otsusele viidatud, on see pigem prokuröri

musterkäitumine, millega nagu tundub on harjunud nii kaitsjad kui ka maakohus.

2. Süüküsimus ja kvalifikatsioon.

Apellatsioonides ei vaielda selle üle, et süüdistatavad on mõlemad toime pannud kehalise

väärkohtlemise. Apellandid ei nõustu sellega, et süüdistatavad panid toime väljapressimise e

varavastase kuriteo, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu

nõudmine olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele. Peamine kaitseversioon on

see, et X, kes oli ära määrinud korteris vaiba astudes sinna peale enne lahkumist mustade

jalanõudega, nõustus ise kinni maksma nö puhastusteenuse ja andma korteri peremehele 100

eurot. Vaidlust ei ole selles, et X astus tõesti pärast seda kui oli välisjalanõud jalga pannud

vaibale ja seda, et süüdistatavad muuhulgas ka mainisid, et ta peab selle puhastuse kinni

maksma. See asjaolu on kirjas süüdistuses ja ka politseitöötajast tunnistaja Z on süüdistatava

M.Villardi küsimusele, mida X politseile rääkis, miks ta raha välja võtma läks, vastanud, et

mäletab et rääkis, et talle tungiti kallale, kui ta väljuda soovis ja hiljem siis süüdistati, et vaip

on rikutud. Maakohus on vaidlustatud otsuses ka sellele kaitseväitele tähelepanu pööranud ja

pidanud usutavaks, et tegelikult nõuti X-lt raha Y vabastamise eest ja ta nõustus raha

pangaautomaadist välja tooma, kuna sõber oli korteris pildituks löödud. Maakohus leidis, et

kuigi kohtuistungil ei kinnitanud X, et süüdistatavad nõudsid temalt raha ka vaibale astumise

eest (kannatanu ütluste kohaselt M. Villardile ei meeldinud, et ta vaibale astus, kuid selle eest

raha ei küsinud), ei eitanud ta vaibale astumist. Lähtudes süüdistatavate ütlustest ning X

kinnitusest vaibale astumise kohta ei kahelnud maakohus, et 27.02.2022 võisid süüdistatavad

teha X-le etteheiteid ka seoses vaibale astumisega. Eelnimetatu ei tähenda maakohtu arvates

aga seda, et tähelepanu peakski pöörama ainult võimalikule vaibale astumisele ning selle

pinnalt tekkinud väidetavale nõudele, vaid sündmust tuleb vaadata kui tervikut. Just kõiki

asjaolusid arvesse võttes jõudis maakohus veendumusele, et X poolt vaibale astumine ja selle

tunnistamine on loonud süüdistatavate hinnangul neile justkui võimaluse asuda sündmust

näitama neile soodsas valguses, st rõhutada ainult väidetavat vaiba määrimist ning sellega

kaasnevat nö seaduslikku nõuet vaiba puhastamiseks. Kohus süüdistatavate poolt esitatud

sündmuse käsitlusega ei nõustunud ning leidis, et esitatud tõendid on piisavad toetamaks fakti,

et X ei läinud raha pangaautomaadist välja võtma vabatahtlikult, vaid tegi seda juba kasutatud

vägivalla mõju all olles ja tundes hirmu, et vägivald võib jätkuda, kui ta ei nõustu raha tooma.

Peamiseks eesmärgiks oli, et Y saaks korterist lahkuda. Kõiki maakohtu poolt tuvastatud

tehiolusid arvestades on alust väita, et kannatanu X-le tundus ähvardus, et Y enne korterist ei

pääse, reaalse ähvardusena. Maakohtu järeldus, et vabatahtlikust raha üleandmisega

nõustumisest rääkida ei saa, on kooskülas ka teiste maakohtu otsuses tuvastatud tehioludega

ja ka Riigikohtu otsuses 1-19-7945 väljendatud seisukohtadega. Nimelt, Riigikohus rõhutab,

et väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus tuvastama, et toimepanijal oli mh

ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta

tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks.

Praegusel juhul ei ole objektiivse kõrvaltvaataja jaoks usutav, et raha nõudmine on õigustatud

ja tuleneb nõudest hüvitada nö oma süüline tegu – vaiba määrimine – rahaliselt. Tuvastatud

on, et vägivalda kasutati kannatanute suhtes enne seda, kui X astus vaibale ja veel enam, X

ei läinud juba riietatuna ja välisjalanõudega esikust tuppa tagasi mitte omal soovil vaid ta

juhatati tuppa istuma selleks, et talle selgitada ja seda ka vägivalda kasutades, et selleks, et

koos Yga lahkuda saaks, peab ta esmalt maksma 100 eurot. X nõustus minema raha koos

A.Jürgensiga pangaautomaadist tooma, kuid seda nõustumist ei ole alust käsitleda

vabatahtliku nõustumisena. Ta nõustus raha üle andma, sest nii tema kui ka tema sõbra suhtes

oli kasutatud vägivalda ja juba kasutatud vägivalla hirmus ning edasiste füüsiliste rünnete

vältimiseks, nõustus ta maksma 100 eurot. Kannatanutele oli süüdistatavate poolt ühise

alkoholi tarvitamise käigus loodud kuvand, et nende e süüdistatavate näol on tegemist, kui

mitte just allilma liidritega, siis vähemalt kuritegeliku allilmaga suhtlevate mõjukate tegelastega.

Süüdistatavad nimetasid vestluses kannatanutega kriminaalse taustaga mõjukaid isikuid,

rääkisid nendest kui oma tuttavatest ja et kannatanud süüdistatavaid kartsid ning neid nö

mõjukateks isikuteks pidasid, see avaldus ka kannatanute käitumises. Nad ilmselgelt püüdsid

vältida, vähemalt esialgu, süüdistatavate vastu nö kriminaalsüüdistusee esitamist, sest olid

hirmul. Nii väljus Y korterist öeldes lahkudes “allilm” ja nii väitis X esmalt politseinikele, et raha

nõustus üle andma määäritud vaiba eest. Mõlemad kannatanud on ka ise kriminaalkorras

karistatud ja just sellise kontingendi seas on veel enam kui õiguskuulekate ja kriminaalse

maailmaga kunagi mitte kokkupuutunud inimeste seas, levinud arusaam, et nö vangi läinud

allilma tegelaste sõbrad tasuvad neile, kelle süül keegi nende ringkonnast vangi sattus. Ka ei

olnud süüdistatavad veel vahi all ja kannatanud võisid arvata, et iga süüdistatavate vastu

öeldud sõna võib tuua neile raske kriminaalsüüdistuse ja see omakorda ohustab neid e

kannatanuid. Märkimata ei saa jätta sedagi, et sellest “allilma taustaga mõjuka isiku” rollist ei

ole M.Villard välja tulnud ka praeguseks edasikaebemenetluse ajaks. Just sellise isikuna

positsioneerib ta ennast süüdistades temale korraldatud “ajujahis” politseid, prokuröri, kaitsjat,

kohut. Olles tegelikult suhteliselt väikesekaliibriline roolijoodik ja kütusevaras, arvab ta et omab

sedavõrd mõjukat positsiooni kuritegelikus maailmas, et tema kauaaegsest vangistusest on

kõik ümberringi huvitatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult eelistanud

süüdistatavate ütlustele kannatanute ütlusi ja ka põhjendanud, miks peab süüdistatavate ütlusi

ebausaldusväärseteks. Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu põhjendustega ja ei pea

vajalikuks neid üle korrata, kuid rõhutab, et oluline on ütluste usaldusväärsuse hindamisel

arvestada ka seda, kumbale poolele – kannatanutele või süüdistatavatele – on nö kasulikum

valetada e kas esineb asjaolusid, mis võiksid ajendada kannatanuid andma süüüdistatavaid

alusetult süüstavaid ütlusi või süüdistatatavaid andma ennast õigustavad ja süüd pisendavaid

ütlusi. Praegusel juhul siis on oluline hinnata, milles seisneb see huvi, miks peaks kannatanud

andma ütlusi, mis süüstavad süüdistatavaid raskemas kuriteos kui süüdistatavad ise omaks

võtavad ja samamoodi, miks on süüdistatavatele kasulikum omaks võtta kergem tegu ja eitada

raskemat e neile omistatud kuritegu. Ilmselgelt kannatanutel selline huvi puudub. Neil ei ole

mingit vahet e et nad ei võida ei moraalselt ega ka materiaalselt sellest, kui süüstavad

süüdistatavaid alusetult väljapressimises. Tsiviilhagi puudub, materiaalselt ei ole kannatanud

hävinud. Mittevaralise kahju nõue puudub. Kannatanute ja süüdistatavate näol on tegemist

juhututavatega, kellel eelnevad omavahelised suhted sh vaenulikud suhted puudusid.

Kehalise väärkohtlemise võtavad süüdistatavad omaks ning karistus oleks ka kergema

paragrahvi jörgi e KarS § 121 järgi vältimatu. Süüdistavate jaoks tähendab aga väljapressimise

eitamine ja enda õigustamine kergemat karistust aga ka materiaalset võitu kasvõi sundraha

suuruse osas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa rääkida ka sellest, et kannatanud ülemäära

süüstavalt meelestatud on süüdistatavate suhtes. Nende eesmärk konflikti algstaadiumis oli

pigem kiirelt olukorra lõpetamine ja nö eluga edasi minemine ja seda ilma politsei ja kohtuta.

Põhejndatult on maakohus ka leidnud, et tegemist on grupilise väljapressimisega ja seda

seisukohta on maakohus ka piisavalt põhjendanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle

korrata maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Seega leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate

süü KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi on leidnud tõendamist ning selles osas ei ole ei süüdistusele

ega ka maakohtule eetteheiteid.

Küll peab kohtukolleegium asjakohaseks vaidlust, kas süüdistatavatele on alust ette heita

kvalifitseeriva tunnusena KarS § 214 lg 2 p 5 e et süüdistatavad nõudsid varalise kasu

üleandmist selle eest, et Y, kellelt väidetavalt oli võetud ebaseaduslikult vabadus, pääseks

vabalt liikuma.

Oluline on rõhutada seda, et isikuvabaduse piiramisega ähvardamine on väljapressimise

põhikoosseisu tunnus (KarS § 214 lg 1), isikult vabaduse tegelik võtmine aga moodustab

kvalifitseeritud koosseisu tunnuse (KarS § 214 lg 2 p 5). Ähvvardamine isikuvabaduse

piiramisega moodustab põhikooosseisu tunnuse, kui see ähvardus on reaalne. Kvalifitseeritud

koosseis KarS § 214 lg 2 p 5 järgi peab aga täitma KarS § 136 koosseisu.

Esmalt peatud kohtukolleegium süüdistuse sisul e sellel, kuidas on kirjeldatud süüdistatavate

tegevust, mis süüdistuse resolutsiooni kohaselt moodustab KarS § 214 lg 2 p 5 koosseisu.

Süüdistuses heidetakse ette, et sel momendil kui kannatanutel tekkis soov korterist lahkuda,

lukustas A.Jürgens korteriukse seestpoolt ja siis lõi rusikaga pähe Y nii, et viimane kaotas

lühikeseks ajaks teadvuse. Veel sisaldab süüdistus selles osas järgmist: Pärast X löömist

nõudis Aigo Jürgens X`lt erinevates summades raha Y`i korterist vabaks laskmise eest, samuti

nõudis Aigo Jürgens raha selle eest, et X astus korteris maas olevale vaibale. Kasutatud

vägivalla toimel, intensiivsema füüsilise vägivalla ärahoidmiseks ja Y`ilt vabaduse võtmise

lõpetamiseks allus X nõudmisele ning kuna tal sularaha kaasas ei olnud….. Järgnevalt liikus

X raha võtmiseks Aigo Jürgens`i saatel korterist välja, misjärel korteri uks lukustati, jätkates

selliselt Y`i liikumisvabaduse piiramist.

Asjaolu, et korteri uks keerati lukku just siis, kui kannatanutel tekkis korterist lahkumise soov,

ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendamist leidnud. Kannatanute küsitlemine maakohtus

sellist järeldust teha ei võimalda. Nende käest ei ole isegi küsitud, kas enne Y löömist, mis oli

esimene vägivallaakt, korteri uks lukustati või kas uks lukustati pärast korterisse sisenemist

või kas ta üldse oli lukus. Süüdistatav M.Villard väitis maakohtus, et temal on aastatega välja

kujunenud komme alati, kui korterisse siseneb, uks lukustada. Seega ei ole kohtukolleegiumi

hinnangul ümber ükatud väidet, et uks oli juba enne lukus kui kannatanud otsustasid lahkuda

korterist. Ehk ukse lukustas M.Villard korterisse sisenemisel ning ei teinud seda kannatanute

liikumisvabaduse piiramiseks vaid väljakujunenud harjumusest. Kui süüdistus peab vabaduse

võtmise algusmomendiks süüdistuses märgitud ukse lukustamise momenti, siis on

kohtukolleegiumi hinnangul vastuolu selles, et süüdistatavatele on ette heidetud ainult Y

liikumisvabaduse piiramist. X, kes oli ka samal ajal korteris, kui väidetavalt uks lukustati,

vabadust süüdistusekohaselt ei ole piiratud. Või vähemalt ei ole võimalik seda süüdistusest

üheselt välja lugeda. Liikumisvabaduse piiramisena ei saa ka käsitleda kohtukolleegiumi

hinnangul X liikumist koos A.Jürgensiga pangaautomaadi otsingutel. Nagu kohtukolleegium

juba eelnevalt märkis, oli X nõus minema koos A.Jürgensiga pangaautomaadist raha välja

võtma ja seda seoses ähvardusega, et enne Y korterist ei lahku, kui X raha üle annab. X ei

püüdnudki seetõttu nö põgeneda A.Jürgensi juurest. Tõendeid selel kohta, et A.Jürgens hoidis

X liikumise ajal kuidagi kinni, ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka kannatanu Y

teadvuseta oleku aega tõlgendada tema liikumisvabaduse piiramisena. Selle löögiga, mis viis

Y teadvusekaotuseni täitis M.Villard KarS § 121 teokoosseisu. Kuna sama vägivalla

kasutamine sai hiljem e kui juba hakati X käest raha nõudma väljapressimise põhikoosseisu

tunnuseks e just kasutatud vägivalla hirmus nõustus X süüdistatavate poolt nõutud raha

maksma, siis on asjakohane viidata Riigikohtu järgmisele seisukohale, mis puudutab just

vabaduse võtmise kui väljapressimise kvalifitseeriva tunnusega seonduvatö Nimelt, oma

otsuses 3-1-1-88-03 on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud vabaduse võtmise kui

väljapressimise kvalifitseeriva tunnusega seonduvat. Riigikohus osutab muuhulgas ka

asjaolule, et vabaduse võtmine võib tuleneda juba mingi kuriteo olemusest, olles selle

koostisosa ehk teostamise vahend. Nii piiratakse isiku liikumisvabadust pea alatiselt nt

röövimise, vägistamise, piinamise jpt süüteokoosseisude realiseerimisel. Vabaduse võtmine

on nt vägistamise korral kuriteo teostamise vahendiks ja ei vaja täiendavat kvalifitseerimist KrK

§ 1243 (KarS § 136) järgi. Kui konkreetse kuriteo juures esineb vabaduse võtmine vastutust

raskendava asjaoluna (nagu väljapressimise juures), on sellisel juhul kvalifitseeritud koosseis

subsidiaarne ja mitterealiseerunud. Kvalifitseeruva tunnusena realiseerub vabaduse võtmine

alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames iseseisva tähenduse, väljudes

pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud kuriteo

teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on. Käesoleval juhul on vaieldamatult tõendatud L.M.

liikumisvabaduse piiramine ning on ainetu rääkida tema vabast tahtest (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-39-97 - RT III 1997, 21/22, 217). See aga ei tähenda

tingimata, et oleks realiseeritud vabaduse võtmine väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse

tähenduses. Kriminaalasja lahendavad kohtud peavad otsustama, kas antud juhul on

vabaduse võtmine väljunud põhikoosseisu realiseerimise piirest sel määral, et vajab

inkrimineerimist kvalifitseeritud asjaoluna.

Kohtukolleegiumi leiab, et kui isik on viidud löögi tagajärjel terviseseisundisse, kus ta ei ole

võimeline oma tahet väljendama, ei ole selles seisundi olemise aeg hinnatav vabaduse

võtmisena väljapressimise koosseisu kvalifitseeriva tunnuse mõttes, kui just ei ole selle isiku

liikumisvabadust juba enne teadvusekaotust piiratud. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase

teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Sisuliselt tähendab see

seda, et kannatanu peab pärast tema liikumisvabaduse piiramist avaldama soovi korterist

välja pääseda. Ehk, kui isegi nõustuda sellega, et uks lukustati vahetult enne kannatanute

suhtes vägivalla kasutamist, siis see asjaolu veel vabaduse võtmise kui väljapressimise

kvalifitseeriva tunnuse koosseisu ei realiseeri. Esiteks kriminaalmenetluslik kogemus lubab

väita, et kohtupraktikas ei kvalifitseerita kehalise väärkohtlemise ega ka raske

tervisekahjustuse tekitamise süüdistuste puhul teadvuseta olekut kui ründe tagajärge eraldi

KarS § 136 järgi e et teadvusekao ajal oli ohvri liikumisvabadust ebaseaduslikult piiratud.

Ilmselgelt ta seda oli, kuid mitte iseseisva kuritegeliku käitumise tähenduses. Teiseks,

konkreestel e arutataval juhul kasutati seda Y seisundit just teise kannatanu e X hirmutamiseks

ähvardades, et kuni viimane raha ei too, seni Y korterist välja ei pääse. Seega ei välju Y

terviseseisundist tulenev liikumispiirang konkreetse kuriteo e väljapressimise piiridest ega ole

rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on. Ehk siis oli just tarvilik selleks,

et X ähvardada sellega, et Y-lt vabadus võetakse. Kuna kohtukolleegiumi seisukohast ei olnud

X-lt raha nõudmise hetkel Y-lt ebaseaduslikult vabadust võetud, siis ei päde ka süüdistuse

väide, et X allus Y`ilt vabaduse võtmise lõpetamiseks nõudmisele anda süüdistatavatele üle

sularaha summas 100 eurot ning kuna tal sularaha kaasas ei olnud, nõustus ta

pangaautomaadist seda välja võtma.

Kas väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse realiseerib Y korteris viibimine präast toibumist, siis

ka selles osas on kohtukolleegiumi vastus eitav. Maakohtus toimunud ristküstluse käigus

pöörati eraldi tähelepanu sellele, et see klõpsatus, mida kannatanu Y toibudes väidetavalt

kuulis ja nimelt tegemist sai olla liblikluku keeramise heliga, toimus ust lahti keeates, kui

A.Jürgens koos X-ga väljusid või oli see kinnikeeramise heli. Kohtukolleegium selles suurt

vahet ei näe. Avestades, et uks oli pärast seltskonna korterisse sisenemist kinni keeratud

korteriperemehe harjumusest, siis kindlasti tuli see ka avada kui korterist lahkusid A.Jürgens

ja X. Kuna aga Y kuulis ühte klõpsatust, siis võis see tõesti olla see ukseluku kinnikeeramise

klõps pärast seda kui eelmainitud isikud korterist lahkusid. Süüdistus väidab, et Järgnevalt

liikus X raha võtmiseks Aigo Jürgens`i saatel korterist välja, misjärel korteri uks lukustati,

jätkates selliselt Y`i liikumisvabaduse piiramist. Nagu juba eelnevast kohtukolleegiumi

seisukohast selgub, siis vabaduse piiramimse jätkamisega tegu olla ei saanud ja seda

seetõttu, et kohtukolleegiumi siesukohast ei olnud vabaduse piiramine alanudki. Väita, et

pärast A.Jürgensi ja X lahkumist ukselukustamisest algas Y ebaseaduslik vabaduse võtmine,

ei saa.

Oma otsuses 3-1-1-57-10 p-s 9 selgitab Riigikohus, et kolleegiumi hinnangul ei pannud A. R.

korteri ust lukustades toime koosseisupärast tegu KarS § 136 lg 1 mõttes, kuna üksnes

inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise

objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku

liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise

objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega

nõustunud. Käesoleval juhul on kohtud tuvastanud, et hetkel mil A. R. korteri ukse lukustas, ei

soovinud E. M. korterist välja pääseda - selline soov tekkis kannatanul alles hiljem. Eeltoodust

tulenevalt soostub kolleegium A. R. kaitsjaga, et süüdistatavale ei saa ette heita korteriukse

lukku keeramist, kuivõrd selle teoga E. M.-ilt vabaduse võtmine toimus kannatanu nõusolekul,

mistõttu ei moodusta ukse lukustamine koosseisupärast tegu KarS § 136 lg 1 tähenduses.

Kohtukolleegiumi hinnangul on juba esitatud põhjendusi arvestades praeguses kaasuses

tegemist samasuguse olukorraga. Y kuulis luku keeramise klõpsatust läbi nö udu, kui ta oli

toibumas. Ta ei hinnanud seda ka ise selliselt, et selle lukustamisega tema vabadust on

piiratud, sest kui ta toibus, tahtis ta ära hakata minema ja siis ütles alles M.Villard temale, et

“siit korterist ei lahku keegi. Et tema sõber on minu sõbraga kuskil väljas ning ma ei mäleta,

kuidas ta seda ütles, kas raha toomas või midagi niimoodi. Et ootame nemad ära ja ennem siit

ei lahku mitte keegi. Siis põhimõtteliselt oligi, politsei koputas uksele. Või siis koputati.” Edasi

vastab Y prokuröri küsimustele selliselt: K: Keegi ei lähe, mis oli teie reaktsioon? V: Noh, ma

ei mäleta, mis reaktsioon. Ma ei lahkunud. Ütles, et ei lähe ja ma ei läinud. K: Võõras inimene

ütleb, et ei lähe ja teie lihtsalt ei lähe? V: Ta ütles, et siit korterist ei lahku mitte keegi, et tema

sõber on minu sõbraga kuskil raha toomas, et nemad tulevad tagasi, siis vaatame edasi. K:

Nii, aga vot vot see, mida te tundsite, seda meie ju ei tea. Jah, ma palun ikkagi selgitada, mitte

püstitada hüpoteetilised küsimused, et mis seal head ikka oodata, eks ju. Mida teie tol hetkel

kujutlesite, et mis siis saab, kui te ikkagi lähete ära, nii nagu ta seda kavatsesite? V: Noh ilmselt

ma mõtlesin, et saan peksa või midagi selle eest, kui ma üritan sealt korterist välja saada. K:

Nii siis kas te üldse üritasite teist korda, sest et see on juba teist korda hüvitamine, justkui? V:

Ei noh, pärast seda ta ütles, kui ta ütles, et siit ei lahku keegi, siis ma ei hakanud üritama.

Arvasin kohe, et sealt tuleb mingeid lööke. K: Kuhu te siis jäite? V: Sinna korterisse. K:

Täpsemalt. V: Ilmselt ma läksin sinna istuma, selle tooli peale, sest nagu sealt politsei videost

on näha, siis ma lihtsalt istusin (kohtuistungi protokoll 30.09.2022). Nendest ütlustest teeb

kohtukolleegium järelduse, et tegelikult ei püüdnudki Y korterist väljuda, ta ei näidannud oma

väljumise soovi ei oma käitumisega e et ei proovinud ukse poole minna, ust avada jne. Y ei

olnud kinni seotud, et ta ei oleks oma käitumisega saanud väljendada korteriist lahkumise

soovi. Ka ei esitanud ta verbaaseid palveid, et M.Villard ta korterist välja laseks. Kannatanul

oli väidetavalt hirm, et ei tea mis võib toimuma hakata ja ta nõustus sellega, et ootab ära oma

sõbra. Seega sisuliselt jõudsid Y ja M.Villard kokkuleppele, et Y ei lahku korterist enne kui X

ja A.Jürgens tagasi tulevad.

Tulles nüüd tagasi Riigikohtu otsuse 3-1-1-57-10 juurde ja selle p-s 10 väljendatud seisukoha

juurde, siis on Riigikohus nimelt selgitanud, et selleks, et ette heita süüdistatavale, et ta

vaatamata väidetava kinnihoitu palvete jättis ukse avamata, peab olema see ette heidetud ka

süüdistuse tekstis. Praegusel juhul süüdistus sellisel viisi vabaduse võtmist ei ole

süüdistavatele ette heitnud. Veel on oluline pöörata tähelepanu ka samas väljendatud

Riigikohtu seiuskohale, et sellisel kujul esitatud süüdistusega heidetakse süüdlasele ette

seadusliku aluseta vabaduse võtmist mitteehtsa tegevusetusdelikti vormis, mille puhul tuleb

vastutuse eelduste tuvastamisel lähtuda KarS § 13 lg-st 1. Riigikohtu varasemas praktikas on

juhitud tähelepanu sellele, et isiku süüdimõistmine mitteehtsa tegevusetusdelikti eest eeldab

esmalt nõutava teo konstrueerimist ehk sellise käitumise äranäitamist, mis oleks olnud

tegevusele vastav. Nõutav tegu peab ühtlasi olema objektiivselt võimalik. Järgmise sammuna

tuleb põhistada süüdistatava garandikohustus ehk näidata, millest tulenes toimepanija

tegutsemiskohustus konkreetses situatsioonis. Juhul kui mitteehtne tegevusetusdelikt kujutab

endast ka tagajärjedelikti, tuleb selle objektiivse külje raames kindlaks teha ka hüpoteetiline

põhjuslikkus

nõutava

teo

ja

tagajärje

saabumata

jäämise

vahel

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus nr 3-1-1-80-06, p 6.1; 20. novembri 2006. a

otsus nr 3-1-1-90-06, p 30; 4. juuni 2007. a otsus nr 3-1-1-13-07, p 10). Praegusel juhul ei ole

vaidlust selles, et süüdistatavatele ei saa ette heita mitteehtsa tegevusetusdelikti vormis

vabaduse võtmist, sest sellist tegevust ei ole süüdistuses isegi mitte kirjeldatud.

Seega on kohtukolleegium kõiki eelnevaid põhjendusi arvestades seisukohal, et süüdistatavad

on koos toime pannud väljapressimise e oma tahtliku tegevusega nõudsid Xlt varalise kasu

üleandmist ja kasutasid seejuures vägivalda ning ähvardasid piirata Y vabadust.

Kohtukolleegium leiab, et kvalifitseeriva asjaolu äralangemisel põhikooosseisu tunnuse

lisamine apellatsioonimenetluses ei kujuta sisuliselt endast süüdistuse piiridest väljumist ega

oluliselt süüdistuse muutmist. Kvalifikatsioon muutub kergemaks, sest üks kvalifitseeriv asjaolu

langeb ära. Need tehiolud, mille alusel kohtukolleegium lisas põhikooosseisule tunnuse –

vabaduse piiramisega ähvardamine – need tehiolud on sisulselt kirjeldatud ka süüdistuses. X

jaoks oli ähvardus, et Y ei lasta korterist välja enne kui ta raha toob, reaalne e tõsiseltvõetav

ärhvardus. Ta nägi pealt, kuidas Y löödi A.Jürgensi poolt oimetuks ja teadvuseta olekus jä Y

ka temast maha. Kuna maakohus on väitnud, et süüdistatavad olid kannatanutest ilmselgelt

üle ja X teadis ka seda, et tegemist on nö vangis onud isikutega, siis oli tal ka põhjust uskuda

ähvarduse täideviimist. Vaidlust pole selles, et mõlemad süüdistatavad olid isikuks, kes on

varem toime pannud kas varguse või varguse ja röövimise. Seega on nad toime pannud KarS

§ 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 214 lg 2 p 5 järgi mõistab kohtukolleegium

käesoleva otsusega süüdistatavad õigeks.

3. Karistus.

Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioon süüdistatavatele vaidlustatud kohtuotsusega

tuvastatud kuriteo eest karistuse raskendamiseks rahuldamisele ei kuulu. Kohtukolleegiumi

hinnangul on maakohus põhjendanud konkreetse karistusmäära mõistmist süüdistatavatele ja

põhjendatult leidnud, et kuriteo tehiolusid arvestades võib hinnata süü suurust keskmisest

väiksemaks ja seetõttu tuleb karistus mõista alla sanktsiooni keskmäära ning see on mõistetud

pigem alammäärale lähedases määras. Kuna ka mõistetud karistusmäär kvalifitseerub mõiste

alla „alla sanktsiooni keskmäära“, mida kohus oma otsuses kasutab ja samas on maakohus

põhjendanud, miks ei saa olla karisusmäär alammääraga võrdne, siis kohtukolleegium siin

ainest prokuröri poolt tõstatud vaidluseks ei näe e et tegemist ei ole vastuoluga.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et olulist tähtsust omavad karistuse mõistmisel

ka konkreetse kuriteo tehiolud. Tehiolude poolest jääb etteheidetav väljapressimine kaugele

maha klassikalisest väljapressimisest ja seda nii nõutud rahasumma, kasutatud vägivalla ja

tehtud ähvarduste poolest. Ka nö liikumisvabaduse piiramise draama on ilmselgelt

ülepaisutatud. Kohtukolleegiumi soovitus prokurörile on, et ta siiski pisutki tutvuks

karistuspraktikaga väljapressimise asjades. Taotletud 7 aastat vangistust hälbib oluliselt

valitsevast karistuspraktikast ja seda muutma tulla selliste tehioludega väljapressimisega on

perspektiivitu. Ainuüksi pilguheit Riigi Teatajas jõustunud kohtuotsustele väljapressimiste

asjades ( kohtukolleegium tutvus põgusalt apellatsioonimenetluse otsustega 2020-2022 ja

leidis ühe otsuse, kus süüdistatavat oli ühe episoodi eest karistatud 7 aastase vangistusega,

mida oli taotlenud sama prokurör) lubab väita, et enamasti jäävadki karistused 4 kuni 5 aasta

pikkusteks ja mitte harvad ei ole juhtumid, et karistus jääb tingimisi täitmisele pööramata.

Seejuures ka kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud väljapressimine on nn Gulevitchi

KTÜ kriminaalasjas päädinud näiteks 5 aastase vangistusega. 2011 aastal suurt kõlapinda

leidnud pantvangidraama, kus grupp väljapressijaid võtsid ärimehe tütre pantvangi, lõid

tütarlast rusikaga näkku ning vägisi viisid ta garaaži, kus hoidsid 3 ööpäeva ja nõudsid

vabastamise eest tema isalt 300000 eurot, olid karistused kahele väljapressijale 8 aastat ja 8,5

aastat. Võrrelda selle kriminaalasja tehiolusid praegusega ei saa, kuid praegusel juhul

prokuröri poolt arutatava kuriteoepisoodi taotletav karistus on pigem ligilähedane oluliselt

tõsistemate tehioludega toimepandud kuriteo eest mõistetud karistustega. Kohtukolleegiumi

hinnangul on karistused 7 ja enam aastat pigem erandlikud ja eeldavad tehiolusid, mis oluliselt

tõstavad toimepanija süü suurust. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 p-s 26 rõhutanud, et

andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad

süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga

samuti kannatanu isik ja tema käitumine. Praegusel juhul on esiteks tegemist on

juhututtavatega, kes teineteist tundsid enne kuriteosündmuste algust loetud tunnid. Oluline on

märkida, et tutvus sai alguse ja arenes ühisest huvist alkoholi vastu ja edenes ühiseks alkoholi

tarvitamiseks, mille vastu ilmutasid huvi ka kannatanud ja ühine alkoholi tarvitamine võõraste

inimestega lõppes füüsilise konfliktiga. Kindlasti erinevad need tehiolud sellistest, kus

minnakse juba konkreetse isiku juurde, kes on varakult nö välja valitud, otsitakse mingi põhjus,

miks peaks kannatanu raha nõudjatele üle andma, summad on suuremad, ähvardused

tõsisemas ja ka kasutatud vägivald intensiivsem. Ka arvuline ülekaal on tavaliselt

väljapressijate poolel e et minnakse teadlikult grupiliselt just ühe isiku käest raha jne välja

pressima. Ka kannatanu kinnihoidmine kuni teatud nõudmiste täitmiseni on pikaajaline ja ei

piirdu lihtsalt soojas toas istumisega loetud minutid. Kuna praegusel juhul on süüdistatavatele

etteheidetava väljapressimise teokoosseisuks ka vägivalla reaalne kasutamine, siis oluline on

tähelepanu pöörata ka samas tsiteeritud Riigikohtu otsuses märgitule ka selles ,et süü suurust

kergitab keskmisest kõrgemale ka näiteks asjaolu, et kasutatakse näiteks nuga või mõnda

muud vahendit kannatanu suhtes psüühhilise või füüsilise vägivalla kasutamisel.

Kohtukolleegium kordab, et kõiki neid asjaolusid on maakohus karistusmära valikul

arvestanud.

Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 rõhutanud sedagi, et kuna kohus otsustab karistuse

seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises

edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse

lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel

eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa

süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.

Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning

õiguslikke

piire

arvestav

konkreetse

karistusmäära

valik

on

siiski

kohtuniku

siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse

mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid

karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu.

Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse

mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea.

See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse

teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise

asjaolu arvestamata jätmises.

Prokuröri apellatsioonis esitatud väidetest ei ole ükski selline, millise põhjal saaks

ringkonnakohus järeldada, et maakohus on karistust mõistes kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust või rikkunud menetlusõigust ning see on kaasa toonud süüteo raskusele või

süüdistatava isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Asjaolu, et prokurör maakohtu

argumentidega ei nõustu, ei tähenda kaugeltki seda, et maakohus oleks rikkunud materiaal-

või menetlusõigust.

Prokurör on rõhutanud ka süüdistatava isikuid ja nende varasemat karistatust ja väitnud, et

justkui kohus ei ole seda arvestanud. Nii väidab prokurör, et sedavõrd alla keskmise määra

mõistetud karistust ei toeta tõsiasi, et A. Jürgens pani kuriteo toime katseajal, olles seejuures

tingimisi ennetähtaegselt vabaduses viibinud natuke enam kui kaks kuud. Ka M. Villardi kolm

kehtivat kriminaalkaristust ei ole vääranud teda järjekordselt toimepanemast vägivallaga

seotud kuritegu. Süüdistatavate selline käitumine näitab nende hoolimatut ja negatiivset

suhtumist õiguskorda. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-6-17 märkinud: ka üldpreventiivseid

eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei

taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus seda arvestanud ja on oma sellekohast seisukohta ka

otsuses väljendanud. Maakohtu otsuses on kirjas, et mõlemad süüdistatavad on isikud, keda

on varem varavastaste ja vägivalla kasutamisega seotud kuritegude eest karistatud reaalse

vangistusega. M.Villardil on 3 kehtivat kriminaalkaristust, A.Jürgensil on 5 kehtivat karistust.

Jätkates samalaadse kuriteo toimepanemist võib väita, et mingeid järeldusi oma käitumisest

järelikult nad seniajani teinud ei ole. Sellised andmed osundavad süüdistatavate kuritegelikele

hoiakutele ning kohtul puudub igasugune usk, et osaliselt tingimisi karistus mõjutaks isiku

käitumist õiguskuulekusele. Kohtukolleegiumi arvates on selline maakohtu seisukoht igati

adekvaatne ja seda juba seetõttu, et nö briljantse minevikuga süüdistatava puhul olnuks

selliste tehioludega väljapressimise eest adekvaatne karistus ka tingimuslik karistus, kuid

süüdistatavate isikut iseloomustavaid andmeid arvestades tuleb neil mõistetud vangistus ka

reaalselt ära kanda. Ringkonnakohus ei saa teist korda sama asjaolu arvestada ja

karistusmäära suurendada. Mis aga puudutab viidet Riigikohtu otsusele 3-1-1-6-17, siis ka siin

tuleb rõhutada, et kasutatud lause on kontekstist välja rebitud ja asetatud mittesobivasse

kaasusesse mittesobivas kontekstis. Riigikohus on viidatud otsuses lahendatud väärteoasjas

andnud edasi sõnumi, mis on Riigikohtu poolt ka varem väljendatud ja seda otsuses 3-1-1-58-

13 ja selle mõte on selles, et kohus ei peaks sellega, et mõistab korduvalt sarnaseid süütegusid

toimepanevale isikule eelmise süüteo eest mõistetud karistusest kergema karistuse, et selline

olukord justkui kergendaks uue kuriteo toimepanemine süüdlase olukorda. Nii on Riigikohus

otsuses 3-1-1-58-13 p-s 4.2 tsiteerinud ringkonnakohtu otsust : Ei saa nõustuda

karistuspraktikaga, mille kohaselt samalaadseid kuritegusid toimepanevat isikut koheldakse

iga

korraga

üha

leebemalt.

Selline

karistusõiguslik

kohtlemine

tekitab

pigem

karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduda. Seejärel p-

s 10 aga rõhutanud, et Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et samalaadseid kuritegusid

jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra

huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. KOhtukolleegium

rõhutab vastuseks prokuröri apellatsioonis märgitule, et maakohtu poolt süüdistatavatele

mõistetud karistuste puhul on seda Riigikohtu seisukohta järgitud ning karistusmääärad

ületavad eelnevaid süüdistatavtele nii varavastaste kui ka isikuvastaste kuritegude eest

mõistetud karistusmäärasid.

Seega jäävad käesoleva otsusega ringkonnakohtu poolt puutumata süüdistatavatele

maakohtu otsusega mõistetud karistused vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest.

Asjaolu, et käesoleva otsusega mõistab kohtukolleegium süüdistatavad õigeks KarS § 214 lg

2 p-s 5 e et üks kvalifitseeriv raskendav asjaolu maakohtuga võrreldes vähemaks jääb, ei pea

kaasa tooma karistuse kergendamist. See otsustus ei ole kaasa toonud muudatusi nendes

tehioludes, mis süüdistatavatele süüdistuses ette heidetakse. Ringkonnakohus on samade

tehiolude pinnalt andnud süüdistusest ja maakohtust erineva karistusõigusliku hinnangu

süüdistatavate käitumisele. Rääkida sellest, et otsustus tooks kaasa mingilgi määral süü

vähenemise, kohtukolleegiumi arvates ei saa. Ka seadus võimaldab ringkonnakohtul isegi

süüdistatava õigeksmõistmisel osas kuritegudes või kergemas kuriteos süüdimõistmisel, kas

mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata (KrmS§ 340 lg 2 p 2,3).

4. A.Jürgensile liitkaristuse mõistmine.

Miks kohtukolleegium rõhutab, et just A.Jürgensile üksikkaristust ei ole põhjust raskendada,

on asjaolu, et kohtukolleegiumi arvates on ebaõige prokuröri poolt maakohtule tehtud

karistusettepanek ja maakohtu poolt selle vormimine otsuseks osas, mis puudutab

A.Jürgensile liitkaristuse mõistmist KarS § 65 lg 1 alusel. Tegemist on kohtukolleegiumi

seisukohast materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ja sellise liitmisega on hälbitud ka

Riigikohtu seisukohast analoogilises kaasuses (3-1-1-25-14).

A.Jürgensi karistusregister vaidlusaluse küsimuse lahendamise seisukohast olulistes faktides

on järgmine.

17.10.2018 tehti ja 30.04.2019 jõustus Helsingi esimese astme kohtu (Helsingin käräjäoikeus)

otsuse nr 18/144534, millega tunnistati Aigo Jürgens süüdi röövimises. Teda karistati

vangistusega 7 kuud, millest 9 päeva viibis ta eelvangistuses.

22.09. 2022 tunnistas Harju Maakohus oma määrusega 1-22-4239 KrMS § 48911 lg 1 p 1

alusel Aigo Jürgensi suhtes Helsingi esimese astme kohtu (Helsingin käräjäoikeus)

17.10.2018. a otsuse nr 18/144534 täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks ja määras, et Aigo

Jürgensil kuulub tunnustatud kohtuotsuse alusel ärakandmisele vangistus 7 (seitse) kuud,

millest arvata maha Aigo Jürgensi poolt eelvangistuses kantud 9 (üheksa) päeva, seega

kuulub reaalselt ärakandmisele vangistus 6 (kuus) kuud ja 21 (kakskümmend üks) päeva.

Karistuse kandmise alguse ajaks tuleb lugeda käesoleva kohtumääruse jõustumise päev.

Määrus jõustus 18.10.2022.

20.02.2020 karistati Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 7, 9, KrMS § 238 lg 2 alusel

vangistusega 6k, KarS § 65 lg 1 alusel vangistusega 3a 29p. Harju Maakohtu 07.12.2021

määrusega vabastati tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 23.10.2022;

Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on pandud toime 27.02.2022.

Maakohtu otsuse resolutsioon liitmistehete osas näeb välja selline :

Süüdi tunnistada Aigo Jürgens KarS § 214 lg 2 p 1,4,5 järgi ja mõista põhikaristuseks

vangistus 4 aastat 6 kuud.

KarS § 65 lg 1 alusel lugeda käesoleva otsusega mõistetud karistusega kaetuks Harju

Maakohtu 29.09.2022 määrusega 1-22-4239 täitmiseks lubatud Helsingi esimese astme

kohtu 17.10.2018.a otsusega nr 18/144534 mõistetud karistus – vangistus 7 kuud (millest on

maha arvatud 9 päeva).

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 20.02.2020 Harju Maakohtu otsusega

mõistetud ärakandmata karistuse osa 10 kuud 1 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks Aigo

Jürgensile vangistus 5 aastat 4 kuud 1 päev.

Ebaõigeks materiaalõiguse kohaldamiseks selles resolutsioonis peab kohtukolleegium

karistuste liitmist KarS § 65 lg 1 alusel. Selles nö liitmistehtes on liidetavad vaidlustatava

otsusega mõistetud karistus 4 aastat ja kuus kuud ja Helsingi esimese astme kohtu

17.oktoobri 2018 otsusega mõistetud 7 kuuline vangistus.

Maakohtu põhjendused kohtuotsuses on järgmised. Peale selle 29.09.2022 kohtumäärusega

tunnistati A.Jürgensi osas lubatavaks välisriigi kohtuotsuse täitmine: alates nimetatud

kohtumääruse jõustumisest kannab Jürgens vangistust 6 kuud 21 päeva (7-kuulisest

vangistusest arvati maha 9 päeva). Kohus asub seisukohale, et nimetatud täitmiseks lubatud

välisriigi karistus tuleb lugeda kaetuks käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega,

sest tegemist on karistusega, mis mõisteti 2018.a otsusega ja 2011.a toimepandud kuriteo

eest. Olles aastatel 2012-2020 korduvalt kohtulikult karistatud, oli Jürgensil õigus saada

üks karistus kõikide ühel ajal toimepandud tegude eest. Seetõttu peab kohus

põhjendatuks lugeda 2018.a välisriigi otsusega mõistetud karistus 7 kuud (kandmata

oli 6 kuud 21 päeva) vangistust KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks käesoleva otsusega

mõistetava raskema karistusega. Kohtukolleegiumi arvates need põhjendused ei päde.

Arusaamatuks jääb maakohtu konstanteering, et A.Jürgensil oli õigus saada üks karistus ühel

ajal toimepandud kuritegude eest. Seaduse järgi mõistetakse liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi

siis, kui tuvastatakse hiljem tehtud kohtuotsusega, et kuritegu, mille eest karistus mõisteti on

toime pandud enne eelmist kohtuotsust. Sisuliselt tähendab see seda, et need kuriteod

võinuks olla tuvastatud ühe kohtuotsusega ja nende eest oleks mõistetud siis ühine karistus.

Liita võib kõigi liitmise põhimõtete järgi alates karistuste katmisest kuni täieliku liitmiseni ja kui

eelmine karistus on ära kantud, siis arvatakse see mõõdistatud liitkaristusest maha. Üldjuhul

ja see tuleneb otseselt seaduse sõnastusest moodustub liitkaristus hiljem tuvastatud

konkurentsi alusel kahe kohtuotsuse alusel mõistetud karistustest e kohtuotsuste kogum

koosneb kahest otsusest. Tõsi on see, et esineb kohtupraktikas olukordi, kus tuleb seda

põhimõtet eirata ja kogumisse võib kuuluda ka mitu otsust. Kohtukolleegiumi hinnangul on

käesoleval juhul tegemist just sellise olukorraga, kus tuleb kogumisse arvata 3 kohtuotsust.

Nendeks on Soome otsus 17.10.2010, Harju Maakohtu otsus 20.02.2020 ja vaidlustatud

kohtuotsus. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb Soome kohtuotsusega ja Harju Maakohtu

otsusega 20.02.2020 otsustega mõistetud karistuste ärakandmata osad liita täielikult

vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistustega. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

kuritegu oli toime pandud ajal, kui A.Jürgensil oli kandmata Soome otsusega mõistetud

karistusest 6 kuud ja 21 päeva ning eelmise otsusega mõistetud karistusest tingimisi

vabastamisel määratud katseajal. Täiesti arusaamatuks jääb maakohtu selgitus selles, et

ajavahemikku, mida maakohus arvestab, jääb ka ajavahemik 17.10.2018 kuni 2020 e

ajavahemik pärast maakohtu otsust kuni viimase otsuseni enne vaidlustatud otsust e

20.02.2020. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud ajal, kui

A.Jürgensil oli ära kandmata Soome kohtuotsusest 6 kuud ja 21 päeva ja see on fakt. Alates

18.oktoobrist 2022, kui jõustus Harju Maakohtu määrus 22.09.2022, millega tunnistati

lubatavaks Soome kohtuotsuse täitmine oli võimalik lahendada selle Soome kohtuotsusega

mõistetud karistuse ja eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse liitmine KarS § 65 lg 1

alusel täitemenetluses KrMS § 413 alusel, mis võimaldab muuhulgas ka liitmist KarS § 65 lg-

s 1 võimaldatud karistuste täieliku liitmise alusel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saanud

maakohus, olukorras, kus süüdistatav pani kuriteo toime ajal, kui tal oli karistus 6 kuud ja 21

päeva kandmata, kohaldada KarS 65 lg 1 alusel liitmist, kus on liidetavateks varasema

otsusega ära kandmata karistus ja vaidlustatud otsusega mõistetud karistus. Seni kuni pole

ärakandmata karistusi täitemenetluses liidetud ja otsustatud, et karistuste liitmise tulemusel

on ära kandmata karistus väiksem kui ära kandmata karistuste summa enne liitmist, ei saa

kohtukolleegiumi hinnangul väita muud kui seda, et kõik kandmata karistused tuleb ära kanda,

sest vaidlustaud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud ajal, kui oli kandmata

soome kohtuotsusest 6 kuud ja 21 päeva ning Harju Maakohtu 20.02.2020 otsusest 10 kuud

ja 1 päev. Ehk siis vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistusele 4 aastat ja 6 kuud tuleb

liita 1 aasta 4 kuud ja 22 päeva ja liitkaristuseks kujuneks 5 aastat 10 kuud ja 22 päeva.

Kohtukolleegium ei näe seaduse seisukohast adekvaatsemat varianti ärakandmata karistuste

liitmisel. Oluline on kohtukolleegiumi arvates rõhutada hoopis seda, et kõik viimase nelja

otsusega sh vaidlustatud kohtuotsusega (21.08.2019; 11.11.2019; 20.02.2020 ja 22.11.2022)

tuvastatud kuriteod on toime pandud ajal, mis A.Jürgensil oli Soome Vabariigis tehtud

kohtuotsusega mõistetud karistusest kandmata 6 kuud ja 9 päeva. Järgmisena tuleks vastata

küsimusele, kas ringkonnakohtul on ka pädevus prokuröri apellatsiooni alusel. Nimelt jääks

liitkaristus prokuröri poolt taotletavast karistusest tunduvalt allapoole, kuid prokuröri

apellatsiooni motiivid karistuse karmistamiseks on ringkonnakohtu motiividest erinevad. Oma

apellatsioonis viitab prokurör tühistamise alustele KrMS § 338 p 2,4 e nii materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine kui ka karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu

isikule. Kohtukolleegium leiab, et omab volitusi süüdistatava olukorra raskendamiseks e

karistusi karmistamiseks muudel põhjendustel kui seda on teinud prokurör apellatsioonis, kuid

karistusmäär ei saa ületada prokuröri poolt taotletust. Seda seisukohta toetavaks peab

kohtukolleegium Riigikohtu otsust 3-1-1-3-96, kus Riigikohus on selgitanud, et lõpliku

karistuse mõistmisel kohtuotsuste kogumi järgi on kohtud kohustatud vastavalt KrK §le 41 lg 1

liitma eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega

mõistetud karistusega. Kohtualuse olukord ei halvene seni, kuni lõplik karistus ei ületa

varem mõistetud lõplikku karistust. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus väljunud

apellatsiooni piiridest ja halvendanud süüdistatava olukorda võrreldes prokuröri poolt

taotletuga seni kuni ei ületa prokuröri poolt A.Jürgensile taotlevat liitkaristuse määra. Kuid

nagu ikka, ei saa kohtukolleegium olla lõpuni kindel oma seisukohas enne kui seda on

aktsepteerinud Riigikohus ja et see vaidlus jõuaks Riigikohtuni, on vaja kaitsjal sinna

pöörduda. Siinjuures võib olla asjassepuutuvaks ka Riigikohtu otsus 3-1-1-5-08, kuid

kohtukolleegiumi jaks oli praegusel juhul asjassepuutuvam just 3-1-1-3-96, mis puudutas just

liitkaristuse mõistmist. Mõlemad otsused on tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kolmeliikmelises koosseisus ning hilisem otsus ei muuda varasemat seisukohta.

Kohtukolleegium möönab ka seda, et selline liitmine nagu seda käesoleva otsusega kohaldab

ringkonnakohus, ei pruugi samuti sellisel kujul jõustuda. Kohtukolleegium peab seda liitmist

õiglaseks ja sellega on tagatud ka A.Jürgensi kohtlemine sarnaselt nende isikutega, kes

panevad toime uue kuriteo enne, kui neil eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus täielikult

ära kantud.

5. Apellatsioonimenetluse kulud.

Süüdistatava A.Jürgensi kaitsja adv. Kadi Sitska on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses

tekkinud õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulutas ta maakohtu otsuse ja

istungite protokollidega tutvumiseks 2,5 tundi ja apellatsiooni koostamiseks 2 tundi. Kokku

kulus kaitsjal kaitsetoimingutele 4,5 tundi. Tehtud töö eest taotleb kaitsja 291,60 euro

hüvitamist. Nimetatud summa tuleneb arvestusest 27 eurot pooltund e 243 eurot ja sellele

lisandub käibemaks 48,60 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks.

Süüdistatava M.Villardi kaitsja adv. Urmas Simon on esitanud kaks tasutaotlust. Esimeses

taotleb ta õigusabi kulude hüvitamist kaitselausega nõupidamise, maakohtu otsusega

tutvumise ja istungiprotokollidega tutvumise eest. Nende kaitsetoimingute peale on ta

kulutanud 4,5 tundi. Tasutaotluses on ekslikult märgitud kannatanuga nõupidamine

kaitsealusega nõupidamise asemel. Sellest eksitusest teatas kaitsja kohtunikule 6.12.2022

ning tal paluti see viga parandada ja täpsustada tegelikku kaitsetoimingut olenevalt menetluse

liigist kas kirjalikus seisukohas või kohtuistungil taotlusena. Kaitsja esitaski oma selgituse

ringkonnakohtule tähtaegselt esitatud kirjalikus seisukohas. Teises tasutaotluses taotleb

kaitsja 2,5 h tehtud töö eest tasu hüvitamist. Jällegi on kordunud seesama viga, sest kasutaud

on sama tasutaotluse põhja. Tegelikult kulus kaitsja 2,5 tundi nõupidamisele süüdistatavaga

(kaitsja on eelnevalt selgitanud, et süüdistatav helistab talle pidevalt ja soovib rääkida

maakohtu otsusest), prokuröri ja süüdistatava apellatsioonidega ning süüdistatava taotlustega

tutvumisele, seisukoha koostamisele. Kokku palub kaitsja hüvitada kahe tasutaotluse alusel

temale 378 eurot.

Kohtukolleegium peab kaitsjate taotlusi põhjendatuteks. KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 2.lause

kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; , § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 3 ja lg 4 p 4 tühistab

kohtukolleegium osaliselt Harju Maakohtu otsuse Argo Jürgensi ja Marko Villardi suhtes ja

teeb tühisttaud osas uue otsuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

1.