3-20-2200/81 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.12.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2200

Haldusasi

X ja Y kaebus Mustamäe Linnaosa Valitsuse ning

Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse peale seoses lapse

vanemast eraldamise ja vara kahjustamisega

Menetlusosalised

Kaebaja I X ja kaebaja II Y, ühine esindaja Reimo Mets

Vastustaja I Tallinna linn, esindaja TK

Vastustaja II Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja TR

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.12.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde kaebajate 18.01.2021 ja 04.02.2021 ja menetlusdokumentide lisad

(dtl 236–239 ja 527–528). Tagastada kaebajate 08.09.2021, 12.11.2021 ja 11.11.2022

menetlusdokumentide lisad (dtl 673–680, 712–714 ja 855–890).

2. Jätta X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.12.2021

otsus haldusasjas nr 3-20-2200 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

4. Kohtulahendi avalikustamisel asendada otsuses mainitud füüsiliste isikute nimed,

aadress XXX ning tsiviilasja nr X-XX-XXXXX number tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.01.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-20-2200

2(16)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q esitas 16.08.2019 Harju Maakohtule avalduse, milles palus osaliselt lõpetada Q (ema) ja

Y (isa) ühine hooldusõigus F (laps) suhtes ning anda emale ainuhooldusõigus lapse

viibimiskoha määramiseks. Y esitas vastuavalduse anda lapse ainuhooldusõigus isale. Harju

Maakohus lahendas avaldused 29.11.2019 määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX, mille

peale Y esitas määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26.05.2020 määrusega

tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX Q avalduse, lõpetas Q ja Y ühise hooldusõiguse lapse suhtes

osaliselt ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha osas. Muus osas säilis emal

ja isal ühine hooldusõigus. Ringkonnakohus määras kindlaks ka lapse ja isa vahelise suhtlemise

korra selliselt, et laps viibib võrdse aja mõlema vanema juures. Faktiliselt viibis laps alates

21.02.2020 üksnes isa juures. Harju Maakohus kohaldas 07.07.2020 ja 07.09.2020 määrustega

tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX esialgset õiguskaitset ja kohustas Y või ükskõik millist teist

isikut, kelle juures laps Q tahte vastaselt ja õigusvastaselt viibib, andma laps kolme päeva

jooksul üle Q-le. Lapse üleandmine ei õnnestunud ka kohtutäituri abil.

2. Mustamäe Linnaosa Valitsuse (Mustamäe LOV) 10.10.2020 otsuse kohaselt tuleb F

eraldada teda õigusvastaselt kinni hoidvast vanemast Y-st esimesel võimalusel, kuid hiljemalt

11.10.2020, ning anda laps üle tema viibimiskoha määramise ainuhooldusõigust omavale

vanemale Q-le (lastekaitseseaduse (LasteKS) § 30, § 32 lg-d 1 ja 3, § 33 lg 1 p 1 ja lg 2).

Mustamäe LOV sai 09.10.2020 õhtul teate hädaohus kolmeaastasest lapsest, kes viibib oma isa

juures. Isal ei ole lapse viibimiskoha määramise õigust. Last hoitakse tahtevastaselt kinni alates

21.02.2020, kui lapse isa ei tagastanud teda teisele vanemale, hoolimata Harju Maakohtu

määratud suhtluskorrast. Isa on süstemaatiliselt eiranud lapse õiguste kaitseks tehtud

kohtumäärusi. Tallinna lastekaitseametnik koos terapeudiga proovis 10.09.2020, 17.09.2020 ja

01.10.2020 abistada isa, täitmaks maakohtu määrust, mis kohustas lapse üle andma emale.

Kahel esimesel korral eiras isa lapse õigust saada spetsialistidelt kaitset, kolmandal korral tõi

isa lapse kokkulepitud kohta. Isa ei teinud midagi oma lapse õiguste kaitseks ning mõjutas oma

käitumisega last nii, et laps muutus hüsteeriliseks. Seetõttu ei saanud maakohtu määrust täita.

Isa on isoleerinud lapse emast ja tema sugulastest. Laps ei käi lasteaias ega suhtle kellegagi

peale isa ja isapoolse vanaema. Last kinni hoidev vanem on loonud lapse loomulikku arengut

takistava ja kahjustava olukorra, mille tagajärjel võib lapsel ilmneda arengus tagasilangust. Laps

võib käituda ärritunult ja hakata klammerduma. Probleemid võivad ilmneda une- ja

söömisrežiimis. Isa ei suhtle lapse ema ega spetsialistidega ja eirab ametkondade korraldusi.

Eeltoodust saab järeldada, et laps viibib tema elu ja arengut ohustavas olukorras ning oma

käitumisega last ohustava vanema meelevallas. Kuna last kinni hoidva isa käitumine on last

otseselt ohustav ja isa ei tee koostööd lapse ema ega lapse õigusi kaitsvate ametkondadega, tuleb

laps vanemast eraldada esimesel võimalusel.

3. Mustamäe LOV kaasas 10.10.2020 otsuse täitmiseks ametiabi korras Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA). Tallinna linna lastekaitseametnik ja PPA ametnikud sisenesid

11.10.2020 XXX asuvasse eluruumi. Korterisse sisenemiseks lõhkus PPA ametnik lukustatud

3-20-2200

3(16)

ukse. Korteris viibisid F ja tema isapoolne vanaema X. Lastekaitseametnik võttis lapse ja väljus

temaga korterist. Mõne aja pärast saabus sündmuskohale ka Y, kelle PPA viis hiljem

politseijaoskonda.

4. Y esitas PPA-le taotluse korteriukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. PPA jättis

11.12.2020 otsusega nr 1.3/863-4 taotluse rahuldamata.

5. X, F ja Y esitasid 09.11.2020 kaebuse ja 27.11.2020 selle täienduse, milles palusid

hüvitada kaebajatele Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse ja vastustajate 11.10.2020

toimingutega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel (haldusasi nr 3-20-2200).

Kaebajad palusid seejuures eraldi nõudena tuvastada vastustajate 11.10.2020 toimingute – F ja

X vastu jõu kasutamine ning XXX eluruumi jõuga sisenemine – õigusvastasus. Y esitas

17.12.2020 kaebuse, milles palus hüvitada temale ka XXX asuva korteri ukse lõhkumisega

tekitatud varaline kahju 1456,84 eurot (haldusasi nr 3-20-2533).

6. Halduskohus tagastas 02.02.2021 määrusega F kaebuse HKMS § 121 lg 1 p-i 6 alusel, sest

F-l puudub halduskohtumenetluses teovõime ning talle riigi õigusabi korras määratud esindaja

ei kiitnud kaebust heaks. Sama määrusega liitis halduskohus eespool nimetatud haldusasjad

ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-20-2200.

7. X ja Y on seisukohal, et Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus on vastuolus Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) §-dega 26 ja 27. Kuigi kohtumääruse kohaselt on lapse emale määratud

hooldusõigus, otsustamaks lapse viibimiskoha üle, on lapse isal endiselt kohustus järgida lapse

heaolu (perekonnaseaduse (PKS) § 124; vt ka Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 2-15-16111

ja nr 3-2-1-95-14). Kui laps ei soovi emaga suhelda ja ema juures viibida, ei tohi teda selleks

sundida. F elas oma isa juures ega soovinud ema külastada ja emaga suhelda. Seega on

10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 toimingud vastuolus lapse parimate huvidega. PPA valdusesse

sisenemise protokoll on koostatud tagantjärele. Mustamäe LOV-l puudus õigus haldusakti anda,

sest laps ei asunud selle linnaosa territooriumil. Laps ei olnud hädaohus, vaid sattus paanikasse

lastekaitsetöötajate tegevuse tulemusel (vt Rapla valla seisukoht tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX;

pereterapeut HS 03.09.2020 arvamus). Vaidlustatud haldusaktis on asjaolud ekslikult

tuvastatud. Lapse isa on ilmunud kohtutäituri määratud kordadel kohale. Last on korduvalt

proovitud emaga harjutada ja talle üle anda, kuid laps on olnud sellele vastu. Lapse sotsiaalsed

oskused on eakohased. Hinnatud ei ole lapse huve ega arvamust, samuti abivajadust (LasteKS

§ 29). Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse alusel läbiviidud toimingud tekitasid lapsele trauma.

Kuna eelnevalt teavitati XXX korteri omanikku, kes lubas kohale ilmuda, puudus vajadus

kasutada sisenemiseks jõudu. Jõu kasutamine, et sundida last suhtlema teise vanemaga, ei ole

lubatud (PKS 124 lg 2; Riigikohtu 29.10.2014 otsus nr 3-2-1-95-14, p 21). Eluliselt ei ole

usutav, et läbi ukse oli kuulda lapse nuttu. Laps ei olnud järelevalveta, vaid oli koos vanaemaga

ega olnud hädaohus. Mustamäe LOV-l lasus uurimiskohustus, et selgitada välja tegelikud

faktilised asjaolud. Nii PPA-l kui ka lastekaitseametnikel oli olemas isa kontakttelefon, mistõttu

tulnuks talle eelnevalt helistada. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga (PKS §

143). Praegusel juhul on ametiasutused lähtunud üksnes ema õigusest lapsega suhelda.

Tegemist on lapse isa diskrimineerimisega tema päritolu ja soo põhjal. Enne 2020. a veebruari

ei võimaldatud isal lapsega üldse suhelda – toimus üksnes kaks kohtumist (kestus 1–2 tundi).

Olenemata isa korduvatest pöördumistest lastekaitse spetsialistide poole, ei kontrollitud, kas Q

juures elamine oli lapsele sobilik. Ametnikud iseloomustuvad Y põhjendamatult negatiivselt.

Samuti pole hinnatud olukordi, kus Q oli haiglas ega suutnud lapse eest hoolitseda. Puuduvad

tõendid selle kohta, kuidas käitub laps siis, kui ta viibib Q juures.

Kaebajatele on tekitatud PPA ja Mustamäe LOV-i toimingutega (valdusesse sisenemine ning

kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine) mittevaraline kahju. Kahju tekitati valdusesse

3-20-2200

4(16)

sisenemisega, X kinni hoidmisega, füüsilise jõu kasutamisega F suhtes ning lapse tahte vastase

kaasa viimisega. Kaebajatel tekkis psüühiline trauma. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ja

11.10.2020 toimingud tehti eesmärgiga eraldada laps isast, mistõttu on tegemist tahtliku

tegevusega. Mittevaralise kahju tekkimist pidid vastustajad mõistlikult eeldama. X ja Y kodu

jäeti pärast valdusesse sisenemist valveta. Välisuks lõhuti ja seda polnud võimalik lukustada.

Selline tegevus põhjustas kaebajatele pideva stressi, sest magada tuli lahtise uksega ning tunda

muret oma turvalisuse pärast. Y oli seetõttu sunnitud üürima teise korteri. Y-le on määratud

rahustid ja ärevust alandavad tabletid, mis viitab tema vaimse tervise kahjustamisele ja heaolu

langusele pärast 11.10.2020 toiminguid. X tundis sedavõrd suurt hirmu oma turvalisuse pärast,

et otsustas Eestist lahkuda (vt ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 5). X vajas kohapeal

meditsiinilist abi, sest oli oht infarkti tekkeks. F oli samuti endast väljas. Y-l ähvardati käed

raudu panna ja tema poole suunati relv. Lisaks on vastustajad rikkunud F ja Y õigust Tallinna

Ringkonnakohtu 26.05.2020 määrusega kinnitatud suhtluskorrale (p 5.1). Eelnevaid seisukohti

toetab kohtupraktika (27.11.2020 kaebuse täienduse p-d 20–26). Kahju tekkimine on tõendatud

(VÕS § 127 lg 1 ja § 134 lg-d 3 ja 5; Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-152-09 ja 3-2-1-19-

08).

Kaebajad soovivad eraldi nõudena 11.10.2020 toimingute õigusvastasuse tuvastamist, sest

toimingud riivasid intensiivselt kaebajate õigusi. Vaidlusaluseid toiminguid ei ole võimalik

heastada.

Y taotleb ka ukse lõhkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist.

8. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

Mustamäe LOV-l kui Tallinna Linnavalitsuse volitatud ametiasutusel oli pädevus otsustada

hädas oleva lapse perest eraldamine ning teha toiminguid selle otsuse täitmiseks.

Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse aluseks oli asjaolu, et Y hoidis alates 21.02.2020 oma last

kinni lapse hooldusõigusliku vanema Q tahte vastaselt. Sellega rikkus kaebaja II Harju

Maakohtu 29.11.2019 ja 07.09.2020 määrusi tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX. Kaebaja II hoidis

last isolatsioonis, rikkudes kaheksa kuu vältel lapse õigust oma emaga vabalt suhelda ning saada

emalt hoolitsust ja arenguks vajalikku tuge. Kaebaja II veenis last, et ema on talle võõras

inimene, temaga suhtlemine mõjub halvasti lapse kõlbelisusele jms. Isa lõi lapsele emast

demoniseeritud ettekujutuse, mis on käsitatav räige vaimse vägivallana. Maakohus on

tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tuvastanud, et isa ohustas lapse kehalist ja vaimset heaolu.

Vahetu oht kõrvaldati seeläbi, et laps eraldati isast ja viidi ema juurde.

Lastekaitseametnik ja PPA ametnikud läksid 11.10.2020 lapse ja tema isa elukohta. Nad

pääsesid trepikotta naabri abiga. Uksele koputades oli kuulda lapse jooksmist ja häält, kuid ust

ei avatud. Pärast pikka koputamist teatasid PPA ametnikud, et kui ust ei avata 30 sekundi pärast,

kasutatakse sisenemiseks jõudu. Ust ei avatud, mistõttu siseneti korterisse jõudu kasutades.

Korteris viibis kaebaja I koos F-ga. Lastekaitseametnik võttis lapse sülle ja viis autosse, millega

laps sõidutati ema juurde.

Kaebaja II võidi jätta enne 10.10.2020 otsuse ja 11.10.2020 toimingute tegemist ära kuulamata

(HMS § 40 lg 2 p-d 1, 4 ja 7).

Kaebaja II oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, kui ta oleks täitnud maakohtu määrusi.

Kaebaja I sattumine 11.10.2020 sündmuste osaliseks on kahetsusväärne, kuid selle põhjuseks

on kaebaja I, mitte vastustajate tegevus. Kaebaja I oleks saanud kahju tekkimist ära hoida

sellega, et oleks avanud ukse.

3-20-2200

5(16)

9. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

PPA toimingud ei ole õigusvastased. Mustamäe LOV kaasas PPA ametiabi korras 10.10.2020

otsuse täitmisele (halduskoostöö seaduse (HKTS) § 17 lg 1). PPA ametnikud sisenesid

11.10.2020 kell 11.27 kaebaja II elukohta korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel.

Korterisse sisenemine oli põhjendatud 10.10.2020 otsuses toodud asjaoludel. Veendumus, et

laps võib olla hädaohus või abitus seisundis, tekkis ka asjaolust, et läbi suletud ukse kostus

korterist nuttu, trampimist ja karjumist, kuid kuulda ei olnud täiskasvanute hääli ega liikumist.

Kuna oli alust arvata, et laps vajab viivitamatult abi, avasid PPA ametnikud korteri ukse jõudu

kasutades (KorS § 75 lg 1). Korteris viibijaid hoiatati eelnevalt (KorS § 78 lg 1), sest

lastekaitseametnik koputas korduvalt uksele ning PPA ametnikud ütlesid valju ja selge häälega

eesti ja inglise keeles, et ukse taga on politsei ning palusid ukse avada. Kuna ükski täiskasvanu

ei reageerinud, siis avas PPA ukse jõuga.

Kaebaja II väide, et kui talle oleks saabumisest ette teatatud, siis oleks ta kodus olnud ja ise

ukse avanud, ei ole lapse hooldusõiguse vaidluse asjaolusid arvestades usutav. Lapse perest

eemaldamiseks ei oleks vajadust tekkinudki, kui kaebaja II oleks täitnud kohtumäärust

vabatahtlikult ja heas usus. Ainuüksi asjaolu, et kohtutäitur peab sekkuma ema ja lapse

kohtumise tagamiseks, kinnitab, et isa takistab lapse suhtlemist emaga. Kohtutäituri abi

01.10.2020 toimingu kirjelduse ja ka teiste tõendite järgi ei seisa kaebaja II tegelikult oma lapse

õiguste eest, vaid on teinud kõik, et laps emast täielikult võõrduks. Kaebaja II seadis lapse ohtu

ka sellega, et lukustas lapse korduvalt koos kaebajaga I korterisse nii, et neil puudus võimalus

sealt ukse kaudu väljuda (ka nt tulekahju või terviserikke korral). See viitab ühtlasi lapse

isoleerimisele kogu välismaailmast.

Pole tõendatud, et korterisse sisenenud PPA ametnikud oleksid seal viibinud isikuid rünnanud,

nende suhtes ülemäärast füüsilist jõudu kasutanud või neid tahtlikult hirmutanud. Kaebaja I

peale ei karjutud, samuti ei soritud kappides või kaebajate isiklikes asjades. Kaebaja II kohale

saabudes ei ähvardatud teda relvaga, vaid kaebajale II anti tema enda elu ja tervise huvides

korraldus istuda ja mitte tõusta, kuna kaebaja II oli ähvardanud aknast alla hüpata. Kaebajat II

ei peetud kinni, vaid viidi politseijaoskonda tema enda nõusolekul, et koostada valdusesse

sisenemise protokoll ja tutvustada seda tõlgi vahendusel kaebajale II arusaadavas keeles.

Varalise kahju tekkimine on tõendamata. Kaebaja II on korteri, kuhu PPA sisenes, üürnik, mitte

omanik. Puuduvad tõendid, et kaebaja II on PPA tekitatud kahju üürileandjale hüvitanud või

kaebajalt II oleks nõutud kahju hüvitamist.

10. Tallinna Halduskohus jättis 17.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p-d 2 ja 3).

F isast eraldamise otsus on õiguspärane (LasteKS § 30, § 32 lg-d 1 ja 3 ning § 33 lg-d 1 ja 2).

Tulenevalt Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020, 07.07.2020 ja 07.09.2020

määrustest tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX oli kaebajal II kohustus anda laps üle Q-le, kuid

kaebaja II jättis need määrused täitmata. Kohtumääruste põhjendustest saab järeldada, et

kaebaja II käitus pikka aega oma lapse huve kahjustaval viisil: ei täitnud lapse huvides tehtud

kohtumäärusi, hoidis last eemal emast ja emapoolsetest sugulastest, mõjutas last emaga mitte

kohtuma, keeldus lapse õiguste kaitseks vajaliku spetsialisti abist. Laps ei käinud lasteaias ning

sai suhelda ainult oma isa ja isapoolse vanaemaga. See kahjustas oluliselt lapse psüühikat ja

vaimset heaolu. Ohus oli ka lapse kehaline heaolu, sest kaebaja II ei viinud last hambaarsti

juurde ja laps oli ülekaaluline. Lapse parimates huvides on lähedane suhe mõlema vanemaga,

kuid kaebaja II takistas lapsel emaga suhtlemist. Kaebaja II on ka praeguses kohtuasjas

kinnitanud, et ei soovinud last emale üle anda, sest pidas Q raske haiguse tõttu võimetuks lapse

3-20-2200

6(16)

eest hoolitsema. See, kui isa ei võimalda lapsel kohtuda oma parandamatult haige emaga,

hoolimata selleks kohustavast kohtumäärusest, viitab asjaolule, et kaebajal II ei olnud soovi või

oskust käituda nii, et lapse heaolu oleks tagatud parimal võimalikul viisil.

Seda järeldust ei lükka ümber pereterapeut HS 03.09.2020 arvamus, mille kohaselt oli F isa

juures olles täiesti tavaline laps ning kaebaja II on kasvatanud last korralikult ja vanemliku

hoolega. HS kirjeldab samas arvamuses ka seda, et F hingeline ja vaimne seisund on oluliselt

halvenenud, viimasel seansil ei saanud ta lapsega kontakti ning laps oli väga ärev, ei suutnud

keskenduda ning käis ühest ruumist teise ja uuris, ega ema ei peida end kuskil. Seega

kokkuvõttes järeldub HS 03.09.2020 arvamusest kaebaja II väidetega vastupidine olukord –

kaebaja emotsionaalne seisund halvenes isa juures viibides ning kaebaja II seadis enda huvid

lapse huvidest ettepoole.

Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ei olnud mõeldud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud

määruste täitmiseks (see oli kohtutäituri pädevuses), vaid tsiviilasja materjalides kajastatud

teave oli aluseks hädaohu tuvastamisel ja lapse isast eraldamise otsuse tegemisel (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 02.02.2020 määrus nr 1-21-82, p 9). HMS § 40 lg 3 p 1 alusel võis jätta kaebaja

II enne 10.10.2020 otsuse tegemist ära kuulamata, sest lapse huvides ja kaebaja II eelnevat

käitumist arvestades oli vaja tegutseda viivitamata. Mustamäe LOV-l oli pädevus anda

vaidlusalune haldusakt. Laps viibis Tallinna linnas ning Tallinna Linnavolikogu ega Tallinna

Linnavalitsus ei olnud delegeerinud kõnealuse küsimuse otsustamist lapse elukoha- või

viibimiskoha järgsele linnaosavalitsusele. Seega võis lapse isast eraldamise otsustada ükskõik

milline linnavalitsuse määratud ametnik.

Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse täitmiseks tehtud toiming – eraldada laps oma isast – on

õiguspärane. Selle otsuse kohaselt tuli laps hiljemalt 11.10.2020 eraldada teda õigusvastaselt

kinni hoidvast vanemast ja anda üle lapse viibimiskoha määramiseks ainuhooldusõigust

omavale vanemale. Mustamäe LOV kaasas ametiabi korras PPA (HKTS § 17 lg 1). PPA

patrullgrupi välijuhi ettekande kohaselt läksid PPA ametnikud koos Mustamäe LOV-i

sotsiaalosakonna ametnikuga 11.10.2020 lapse ja tema isa elukohta. Koputamise peale ust ei

avatud, kuid korterist kostus lapse nuttu ja liikumist. Kuna uksele koputamise peale ei

reageeritud ja korterist ei olnud kuulda täiskasvanute kohalolu, oli alust arvata, et laps viibib

seal üksi. Sellises olukorras on põhjendatud järeldus, et üksi kodus olev kolmeaastane laps võib

olla hädaohus, mistõttu otsustas PPA ametnik ukse sundavada (KorS § 50 lg 1 p-d 1 ja 2, § 75

lg 1, § 76 lg-d 1 ja 2).

Enne vahetu sunni kohaldamist hoiatati korteris olevaid isikuid (KorS § 78 lg 1). PPA ametnike

vormikaamera salvestistelt selgub, et enne korterisse sisenemist koputas Mustamäe LOV-i

ametnik korduvalt uksele. Enne korteriukse sundavamist teatas PPA ametnik kõva häälega

inglise ja eesti keeles, et ukse taga on politsei ja palus ukse avada. Kuna ükski täiskasvanu ei

reageerinud, otsustas PPA ukse avada. Vormikaamera salvestistelt ei ole kuulda lapse nuttu,

kuid puudub alus kahelda PPA välijuhi ettekandes kirjeldatud asjaoludes. Salvestiste kohaselt

arutasid ametnikud enne korterisse sisenemist omavahel korduvalt sisenemise vajadust ning

tegid viimaks kaalutletud otsuse siseneda korterisse.

Kaebajad on selgitanud, et korteris viibinud kaebaja I ei saanud korteri ust avada, sest tal ei

olnud võtit. Nimelt oli kaebaja II kodust lahkudes lukustanud korteri ukse ning üks kahest lukust

oli seestpoolt avatav vaid võtmega. Asjaolu, et kaebaja II jättis lapse koos eaka kaebajaga I koju

luku taha, viitab samuti sellele, et korteris viibivad isikud võisid olla hädaohus. Neil polnud

võimalik korterist lahkuda ka nt tulekahju puhkemise või terviserikke korral. Kaebuse kohaselt

ei valda kaebaja I eesti ega inglise keelt, mistõttu oleks olnud raskendatud vajadusel ka abi

kutsumine ja olukorra selgitamine.

3-20-2200

7(16)

Korterisse sisenemine ja lapse äraviimine ei olnud õigusvastane põhjusel, et pärast sisenemist

selgus, et laps ei olnudki üksi. Ametnikud hindasid korterisse sisenemise vajadust tol hetkel

olemas olnud teabe põhjal. Korterisse sisenemise järel ei selgunud midagi, mis oleks andnud

aluse ümber hinnata 10.10.2020 otsuses toodud asjaolusid. Lapse äraviimine ohu

kõrvaldamiseks oli seega põhjendatud. Asjaolusid arvestades ei ole ülemäärase jõu kasutamine

see, et Mustamäe LOV-i ametnik haaras lapse sülle ja viis ta korterist välja autosse.

Pole tõendatud, et korterisse sisenenud PPA ametnikud oleksid seal viibinud isikuid rünnanud,

nende suhtes ülemäärast jõudu kasutanud või neid relvaga ähvardanud. PPA vormikaamerate

salvestiste kohaselt hakkas kaebajal I pärast ametnike korterisse sisenemist halb, mille peale

juhatati ta teise tuppa pikali ja kutsuti kiirabi. Puuduvad tõendid kappides ja kaebajate isiklikes

asjades sorimise kohta. Samuti pole tõendeid, et kaebaja II kohale saabudes ähvardati teda

relvaga. Kaebajale II anti korraldus istuda ja mitte tõusta, sest ta oli ähvardanud aknast alla

hüpata. Selline korraldus ei saanud kaebajale II kahju tekitada. Kaebajat II ei peetud kinni, vaid

ta viidi politseijaoskonda kaebaja II enda nõusolekul, et koostada valdusesse sisenemise

protokoll ja tutvustada seda kaebajale II arusaadavas keeles, sest politseijaoskonnas oli olemas

tõlk.

Kuna 10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 toimingud ei olnud õigusvastased, jäävad rahuldamata ka

nendega seotud kahjunõuded (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. X ja Y paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus, jätta menetluskulud vastustaja kanda ning mõista menetluskulude

tasumisega viivitamise korral välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Kaebajad jäävad varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja II ei viibinud kodus, kui ametnikud

sinna sisse tungisid. Vastustajad ei teavitanud kaebajat II tema elukohta saabumisest ja

kavatsusest laps jõuga ära viia. Kaebaja II sai 10.10.2020 otsusest teada alles tagantjärgi.

Halduskohus jättis tähelepanuta, et 10.10.2020 otsuses on esitatud valeväiteid. Tegelikult ilmus

kaebaja II kohtutäituri märgitud ajal kohale, kuid laps ei olnud nõus ema juurde jääma. Seetõttu

ei pidanud kohtutäitur lapse huvidest lähtuvalt võimalikuks toimingut lõpuni viia. Järelikult

puudusid kaalukad põhjused 10.10.2020 otsuse tegemiseks. Kohus pole hinnanud kaebaja

väiteid, et kui Tallinna lastekaitseametnikel oli olemas kontakt kaebajaga II ning nad said

külastada lapse kodu ja kontrollida tegelikku olukorda, ei saanud olla tegemist hädaohus oleva

lapsega, keda tuli isa juurest üllatusvisiidi käigus jõuga ära viia. Jääb selgusetuks, miks ei

võetud last kaasa juba siis, kui isa tuli koos lapsega kohtumääruse täitmiseks n-ö üleandmisele

või kui tehti kodukülastusi. Kohus ei arvestanud, et last ei antud kohtumääruste täitmise raames

emale üle lapsest tuleneval põhjusel ning ema ei võtnud olukorra parandamiseks midagi ette (ei

lohutanud vms). Kaebaja väiteid kinnitavad tõendid, mille halduskohus jättis kohtuistungil

põhjendamatult asja juurde võtmata. Kaebaja esitab need tõendid uuesti ringkonnakohtule.

Mustamäe LOV ei hinnanud 10.10.2020 otsuses lapse tegelikku abivajadust (LasteKS § 21 lg

1, § 28 lg 1 ja § 29 lg 1) ning seda ei teinud ka kohus. Väär on väide, et kaebaja II hoidis last

isolatsioonis – laps käis mänguväljakul, ostukeskustes, teraapias jne. Etteheited lapse

hambaarsti juurde mitteviimisest ja lapse liigsest kehakaalust on kohatud. Alusetud on väited,

et kaebaja II on last kuidagi mõjutanud või sundinud. Kaebaja II pole halvustanud Q haigust,

vaid tundnud muret, et ema ei olnud tervisliku seisundi tõttu võimeline lapse eest hoolitsema.

Ka 11.10.2020 toimingute puhul on kohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja kallutatult. PPA

esitatud salvestistelt on näha, et ametnikel puudus selge plaan ja kogu tegevus otsustati ukse

taga n-ö käigult. Seejuures oli PPA ametnikel kõhklusi, miks peaks lapse ära võtma korterisse

3-20-2200

8(16)

sisenedes, mitte tänaval vms kohas. Oli võimalus, et korteri omanik tuleb ise ust avama. Seega

puudus vajadus jõudu demonstreerides korteri ust maha lõhkuda ja sellega varalist kahju

tekitada. Ametnikud rääkisid sosinal ja hoidsid kätt ukse vaateava ees, s.o tegutsesid selliselt,

et korteris viibivad isikud ei kuuleks ega näeks neid. Kohus ei hinnanud kaebajate väiteid

diskrimineerimisest, tagakiusamisest ja ksenofoobiast.

12. Tallinna linn ja PPA palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

I Tõendid

14. Kaebajad paluvad võtta asja juurde tõendid, mille halduskohus tagastas 17.11.2021

kohtuistungil, samuti apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid.

15. Halduskohtu 17.11.2021 istungi protokolli kohaselt tagastas kohus järgmised tõendid: 1)

kaebajate 18.01.2021 menetlusdokumendi lisa (terapeut HS 18.01.2021 arvamus F kohta, dtl

236–239); 2) kaebajate 04.02.2021 menetlusdokumendi lisad (HS 03.02.2021 e-kiri F kohta, dtl

527–528, ning Eesti Meediaettevõtete Liidu juures tegutseva pressinõukogu 21.01.2021 otsus

ERR-i saates „Pealtnägija“ 07.10.2020 eetris olnud saatelõigu kohta, dtl 530–533); 3) kaebaja

08.09.2021

menetlusdokumendi

lisa

(Siseministeeriumi

20.07.2021

arvamus

perelepitusseaduse eelnõu kohta, dtl 673–680); 4) kaebaja 12.11.2021 menetlusdokumendi lisa

(PPA 01.03.2021 kiri kaebajate esindajale, dtl 712–714). Halduskohus rahuldas kaebajate

vastuväite osaliselt ja võttis asja juurde pressinõukogu otsuse.

16. HS märkis 18.01.2021 arvamuses mh, et ta on F-ga kohtunud seitsmel korral, lapsel oli

oma isaga hästi toimiv ja emotsionaalne suhe ning laps oli isasse kiindunud. HS avaldas

03.02.2021 e-kirjas arvamust, et F oli 2020. a-l teraapias käies oma vanuse kohta hästi arenenud.

Kaebajad soovivad HS eeltoodud arvamustega sisuliselt ümber lükata Mustamäe LOV-i

10.10.2020 otsuses toodud seisukohta, et F sai selle otsuse tegemise ajal käsitada hädasoleva

lapsena. Seega pole alust väita, et neil tõenditel ei ole asja lahendamisel mingit tähtsust,

sõltumata sellest, et e-kirjad on hilisemad kui praeguses asjas vaidluse all olev haldusakt ja

toimingud ning Mustamäe LOV ei saanud otsuse tegemisel nendega arvestada.

Ringkonnakohus võtab need tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja juurde (HKMS § 62 lg

2 ja § 198 lg 3).

17. Ringkonnakohus ei võta asja juurde Siseministeeriumi arvamust perelepitusseaduse eelnõu

kohta (HKMS § 62 lg 2). Selles on selgitatud, mida saab Siseministeeriumi hinnangul pidada

lapse perekonnast eraldamise korral jõu kasutamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku (TMS) tähenduses. Kaebajate hinnangul toetab see arvamus nende

väidet, et vastustajate 11.10.2020 toimingud olid ülemäärased ja seega ka õigusvastased. Neid

kaebajate väiteid tuleb ringkonnakohtul hinnata, kuid asja lahendamisel ei ole tähtsust, kuidas

menetlusväline isik sisustas lapse vastu jõu kasutamise mõistet sellise eelnõu ettevalmistamise

käigus, mis ei olnud praeguses asjas vaidlustatud haldusakti ja toimingute aluseks.

18. PPA 01.03.2021 kiri tuleb samuti tagastada, sest sellel ei ole asjas tähtsust (HKMS § 62 lg

2). PPA selgitas selles kirjas kaebajate esindajale, et TMS § 179 kohaselt teeb kohtutäitur

jõustunud kohtumääruse täitetoimingud lapse üleandmiseks õigustatud isikule. PPA on olnud

ka kohtumenetluses samal seisukohal, mistõttu ei ole selle asjaolu üle vaidlust. Pealegi otsustas

Mustamäe LOV 10.10.2020 F isast eraldamise LasteKS §-de 30–33 alusel ning vastustajad

3-20-2200

9(16)

tegid 11.10.2020 toimingud Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse, mitte tsiviilasjades tehtud

kohtumääruste täitmiseks.

19. Ringkonnakohus tagastab kaebajate 11.11.2022 menetlusdokumendi lisad 1–9 (HKMS §

62 lg 2). Kaebajad ei ole põhjendanud, milliseid asjaolusid nad soovivad nimetatud

dokumentidega tõendada. Tõendid puudutavad Q vara pärimisega seotud küsimusi, millel ei ole

ringkonnakohtu hinnangul praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust.

II Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus

20. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse järgi tuli hädasolev kolmeaastane laps (F) eraldada

oma isast (kaebaja II) esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 11.10.2020, ning anda kohe üle emale

(Q). Mustamäe LOV lähtus otsust tehes LasteKS §-dest 30–33.

21. LasteKS eristab abivajavat ja hädasolevat last. Abivajav laps on laps, kelle heaolu on

ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu

lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute

heaolu (LasteKS § 26). Hädaohus laps on laps, kes on elu või tervist ohustavas olukorras, ja

laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist (LasteKS § 30).

22. Abivajavale lapsele tuleb osutada abi, mis parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi

suhteid (LasteKS § 29 lg 1). Tegemist ei ole siiski akuutse, väga kiiret sekkumist vajava

olukorraga, mistõttu tuleb esmalt hinnata lapse vajadusi ning seejärel planeerida erinevad lühi-

ja pikaajalised tegevused koostöös pere ja teiste osapooltega (vt LasteKS eelnõu 677 SE

seletuskiri1, lk 56–57). Hädaohus last seevastu tuleb viivitamata abistada ning likvideerida lapse

elu või tervist ohtu seadnud olukord. Vajaduse korral võib hädaohus oleva lapse toimetada

ohututesse tingimustesse kuni ohu möödumiseni, küsimata selleks lapse hooldusõigust teostava

isiku nõusolekut (LasteKS § 32 lg 1). Kui lapse ohtu sattumine ei olnud põhjustatud lapse

hooldusõigust teostava isiku tegevusest või tegevusetusest või temast tulenev oht on lõppenud,

antakse hädaohus olev laps üle lapse hooldusõigust teostavale isikule (LasteKS § 32 lg 2).

23. LasteKS § 33 lg 1 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus hädaohus lapse perekonnast

eraldada ning vajaduse korral määrata lapse ja vanema suhtluskorra enne hooldusõiguse

piiramise kohtumäärust, kui lapse jätmine perekonda või vanema ja lapse vaheline suhtlus

ohustab lapse tervist või elu, sh kui lapse ohtu sattumise on põhjustanud lapse hooldusõigust

teostav isik oma tegevuse või tegevusetusega (p 1). LasteKS eelnõu seletuskirja kohaselt on

hädaohus lapse perekonnast eraldamine erandlik ning tuleb kõne alla siis, kui vanem ei taha või

ei suuda last aidata või on põhjust uskuda, et vanem kahjustab last jätkuvalt. Lapse perekonnast

eemaldamine on vajalik vaid siis, kui ohu lapsele on tekitanud perekond ja ohtu ei ole võimalik

muul viisil peatada (lk 64).

24. Igal juhul tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning

otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda

otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest (LasteKS § 5 p 3 ja § 21 lg 1).

25. Selles asjas sai Mustamäe LOV 09.10.2020 õhtul teate hädasolevast lapsest (dtl 55–57).

Psühholoog leidis mh Harju Maakohtule, PPA peadirektorile ja kohtutäiturile adresseeritud

arvamuses videomaterjalile tuginedes järgmist: „alaealisel lapsel ilmneb olulisel määral

ülemäärasele ärevusele ja häiritusele viitavaid sümptomeid (pingetunne, kõrgenenud erutuvus,

motoorne rahutus, intensiivne hirm). Lapsel väljendub intensiivne hirm termini “mommy”

(tõlkes: ema), mitte isiku (Q) suhtes. Videomaterjalist ilmneb, et isa jätkab termini “mommy”

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f3beec87-7eaf-4aad-afa0-aacbdde93a4c

3-20-2200

10(16)

kasutamist, kuigi laps reageerib terminile intensiivse hirmuga. Antud situatsioonis ei ole lapse

käitumine normipärane, mis viitab lapsele tekitatud vaimse tervise kahjustustele. Pooldan lapse

sunderaldamist lapse arenguks mittesobivast keskkonnast, tuginedes kohtuotsusele ja asjaolule,

et lapse viibimine ebasobivas ja traumeerivas olukorras on kahjustavam kui ühekordne

sunderaldamine. Annan soovitusi sundtoomise protseduuri läbiviimiseks. Sundtoomise

protseduur peab olema võimalikult leebe ja lapsesõbralik. Vajalik on lapse leebe eemaldamine

isast turvalise täiskasvanu osalusel, et vähendada isa intensiivset mõju ja sekkumist. Isa

vastupanu korral on vajalik isa jõuline eraldamine lapsest ja lapse eemaldamine tema praegusest

asukohast. Isa intensiivne reageerimine eraldamisele võib tekitada lapsele täiendavat häiritust.“

Ringkonnakohtu hinnangul võis Mustamäe LOV selle teate alusel eeldada, et kaebaja II

kahjustab oma lapse vaimset tervist ning lapse abistamiseks tuleb kiiresti sekkuda.

26. Mustamäe LOV arvestas 10.10.2020 otsuses täiendavalt järgmiste asjaoludega: isa ei ole

andnud alates 21.02.2020 last vabatahtlikult üle teisele vanemale, nagu kohtud on tsiviilasjas nr

X-XX-XXXXX lapse õiguste kaitseks määranud; isa on takistanud lapse teisele vanemale

üleandmist 10.09.2020, 17.09.2020 ja 01.10.2020; isa on lapse alates 21.02.2020 emast ja

emapoolsetest sugulastest täielikult isoleerinud; laps ei käi lasteaias ega suhtle teiste inimestega

peale isa ja isapoolse vanema; lapse vanust arvestades võib isolatsioon mõjuda halvasti tema

sotsiaalsetele oskustele; laps ei ole saanud juba seitse kuud teostada oma õigust suhelda vabalt

ja saada hoolitsust ning ülalpidamist oma mõlemalt vanemalt; last kinni hoidev vanem on

loonud last kahjustava keskkonna, mille tagajärjel võib laps arengus tagasi langeda, käituda

ärritunult ja hakata klammerduma, tekkida võivad probleemid une ja söömisega; last kinni

hoidev vanem ei suhtle teise vanema ega spetsialistidega ja eirab ametkondade korraldusi.

Mustamäe LOV järeldas neist asjaoludest, et laps on hädaohus ja tuleb eraldada teda ohustavast

vanemast esimesel võimalusel.

27. Vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda asjaoludest, mis olid

Mustamäe LOV-le otsuse tegemise ajal teada (HMS § 54, HKMS § 158 lg 2). Vastustaja I

uurimis- ja põhjendamiskohustuse täitmisele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et hädaohus

olevat last tuleb abistada viivitamata (LasteKS § 32 lg 1 ls 1). Ringkonnakohus leiab, et

Mustamäe LOV-l oli 10.10.2020 seisuga piisavalt alust arvata, et F vaimne tervis on ohus, last

ohustava olukorra on põhjustanud kaebaja II ning oht tuleb esimesel võimalusel kõrvaldada.

Mustamäe LOV seadis 10.10.2020 otsuses õigesti esikohale lapse huvid ja heaolu, eelistades

seda lapse huvidega vastuolus tegutsenud kaebaja II huvidele.

28. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et 10.10.2020 otsuses on lähtutud ekslikest

asjaoludest. Kaebaja II ei ole veenvalt ümber lükanud väidet, et ta ei täitnud alates 21.02.2020

vabatahtlikult Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusi tsiviilasjas nr X-XX-

XXXXX, millega mh anti F hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise õiguse osas Q-le,

määrati kindlaks kaebaja II ja lapse vahelise suhtlemise kord ning kohustati kaebajat II esialgse

õiguskaitse korras viivitamata laps Q-le üle andma. Selle tulemusel ei olnud F kohtunud oma

ema ja emapoolsete sugulastega (sh poolvend, vanavanemad) enam kui seitse kuud. Mustamäe

LOV-i otsuses ei ole hinnatud, kas ja milliseid katseid on lapse üleandmiseks tehtud enne

10.09.2020, kuid pole vaidlust, et F viibis alates 21.02.2020 üksnes kaebaja II juures. Puuduvad

tõendid, et kaebaja II oleks toonud lapse 10.09.2020 ja 17.09.2020 EELK Perekeskusesse

aadressil Lastekodu 6a, Tallinn, et lapse saaks lastekaitseametniku ja terapeudi juuresolekul

emale üle anda, nagu kohus oli määranud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX. Kolmandal katsel oli

lapse üleandmine kavandatud kohtutäituri osalusel ja tõendite kohaselt tõi kaebaja II lapse

01.10.2020 EELK Perekeskusesse. Harju Maakohtu 07.09.2020 määruse nr X-XX-XXXXX

kohaselt pidi kaebaja II andma lapse üle terapeudile ja seejärel kohe lahkuma. Kohtutäituri abi

01.10.2020 protokolli (kaebuse lisa 5, dtl 318–321) järgi oli aga laps hüsteeriline ega olnud

3-20-2200

11(16)

valmis terapeudi juurde jääma; kaebaja II täitis seejuures küll korraldusi, kuid ei teinud mitte

midagi lapse rahustamiseks ega suunamiseks. Sellistel asjaoludel ei pidanud kohtutäitur

võimalikuks toimingut lõpule viia. Eeltoodust tulevalt takistas kaebaja II lapse üleandmist

otseselt kahel esimesel 10.10.2020 otsuses nimetatud korral, sest ei toonud last emale

üleandmiseks kohale. Kolmandal korral täitis kaebaja II kohtumäärust vaid formaalselt, sest tõi

küll lapse perekeskusesse, kuid ei teinud mingeid pingutusi selleks, et lapse üleandmine emale

õnnestuks (ei rahustanud last, ei selgitanud olukorda jne). Neil asjaoludel pole vale 10.10.2020

otsuses märgitud asjaolu, et kaebaja takistas kolmel korral lapse emale üleandmist.

29. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ei ole lapse parimate huvidega vastuolus pelgalt selle

tõttu, et F ei soovinud 01.10.2020 oma ema juurde minna ja reageeris olukorrale hüsteeriliselt.

Lapse parimaid huve ei saa samastada lapse tahtega. Lapse parimates huvides tegutsemine

tähendab kõigi lapse arenguks ja heaoluks vajalike tingimuste välja selgitamist ja nende kogumi

põhjal otsustamist, mis on konkreetsel juhul lapse jaoks parim lahendus. Liiati ei suuda

kolmeaastane laps ise teha igakülgselt kaalutletud otsust vanemaga suhtlemise küsimuses. F-le

ei saanud seetõttu panna vastustust oma elu puudutavate otsuste eest, vaid selles vanuses lapse

puhul on oluline roll vanemal, kes on lapsele autoriteet ja kellel tuleb selgitada lapsele olukorda

lähtuvalt sellest, kuidas kohtud on vanemate ja lapse vahelist suhtlemist reguleerinud. F ei olnud

oma ema ja emapoolsete sugulastega kohtunud enam kui seitse kuud, mis on kolmeaastase lapse

jaoks pikk aeg. Mida kauem laps vanemast eemal viibib, seda raskem on eelduslikult lapse ja

vanema vahelist suhet taastada. Hädaohus lapsest teatanud psühholoog oli arvamusel, et Fl oli

tekkinud intensiivne hirm termini „mommy“ (ema) suhtes. Kuna F viibis seitse kuud üksnes

kaebaja II juures ja kaebaja II ei ole tõenditega ümber lükanud väidet, et F muud sotsiaalsed

kontaktid peale kaebajatega suhtlemise olid väga vähesed (piirdudes eeskätt terapeudi

külastamisega või osalemisega emale üleandmise katsetel), oli Mustamäe LOV-l piisavalt alust

arvata, et sellist hirmu ema vastu oli lapses tekitanud kaebaja II. Kuna kohtud olid tsiviilasjas

nr X-XX-XXXXX otsustanud, et F parimates huvides on suhted mõlema vanemaga, käitus

kaebaja II selgelt oma lapse huvide vastaselt, kui isana lapsele autoriteet olles tekitas lapses

teise vanemaga suhtlemise ees hirmu ja vastumeelsust. Tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud

kohtulahendid ei ole „formaalsed paberid“, nagu väidab kaebaja II. Kaebaja II on vaidlustanud

tsiviilasjades tehtud lahendeid ja kõrgemad kohtuastmed on kontrollinud nende õiguspärasust.

Jõustunud kohtulahendid olid kaebajale II täitmiseks kohustuslikud ja neist võis 10.10.2020

otsuse tegemisel lähtuda ka Mustamäe LOV, kellel oli LasteKS-i alusel kohustus hädaohus last

aidata.

30. F-ga tegelenud terapeut HS 03.09.2020 arvamus (kaebuse lisa 4, dtl 23) ei anna alust pidada

Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsust õigusvastaseks. HS märgib, et saatis kohtule eelmise

kokkuvõtte F nõustamise tulemustest 08.06.2020. HS selgitab, et kohtus F-ga viimati

10.08.2020 ning siis oli F vaimne ja hingeline seisund halvemaks muutunud; terapeut ei saanud

viimasel seansil enam lapsega kontakti; laps oli väga ärev ega suutnud ühelegi tegevusele

keskenduda; laps käis ühest ruumist teise ja uuris, kas ema peidab end kuskil; uksekella helina

peale sattus paanikasse, oli häiritud ja hakkas nutma. HS on kokkuvõttes järeldanud, et lapse

„sellisel kujul“ emale üleandmine põhjustab lapsele suuri üleelamisi, mis omakorda kahjustab

lapse vaimset ja hingelist seisundit. Ringkonnakohtu hinnangul saab HS arvamusest järeldada,

et 10.08.2020 seisuga oli F vaimne ja hingeline seisund halvem kui kaks kuud varem. Kuna

pole tõendeid, et kaebaja II võimaldas oma lapsele alates 21.02.2020 muid sotsiaalseid kontakte

peale kaebajatega suhtlemise (v.a terapeudi külastus vms kokkupuuted ametnike ja

spetsialistidega), saab järeldada, et lapse vaimse ja hingelise seisundi halvenemises mängis

olulist rolli just kaebaja II. Seega ei ole sisulist vastuolu HS 03.09.2020 arvamuse ja hädaohus

lapsest teatanud psühholoogi arvamuse vahel – mõlemast saab järeldada, et oma emast ja teistest

inimestest isoleerituna kaebaja II juures elamine kahjustas F vaimset tervist sellest aspektist, et

3-20-2200

12(16)

tal oli tekkinud hirm oma emaga kohtumise ees. Samal järeldusel oli praeguses kohtuasjas F

õigusi ja huve kaitsev advokaadist esindaja, kes hindas F samuti hädas olnud lapseks (vt

28.01.2021 menetlusdokument).

31. HS 03.01.2021 e-kirjas (dtl 527) toodud hinnang, mille kohaselt oli F 2020. a-l teraapias

käies oma vanuse kohta väga hästi arenenud, ei olnud Mustamäe LOV-le 10.10.2020 otsuse

tegemisel teada. Samas ei ole Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuses tõsikindlalt väidetud, et F

sotsiaalsete oskuste areng on juba peatunud, vaid otsuses on kirjeldatud, kuidas pikaajaline

sotsiaalne isolatsioon ja teadlik teisest vanemast võõrutamine võib väikest last ja tema arengut

mõjutada.

32. HS 24.09.2021 arvamus (dtl 696) on antud peaaegu aasta pärast Mustamäe LOV-i

10.10.2020 otsuse tegemist. HS 24.09.2021 arvamuses märgitud asjaolud kinnitavad aga

üldjoontes eespool toodud järeldusi. HS kirjeldab, et 2020. a juunis oli F areng eakohane, samas

märgib terapeut ka seda, et lapse suhtumine emasse oli keeruline: laps ei soovinud emast rääkida

ja kattis kõrvad kinni ning tal oli tekkinud emaga seoses ärevus. Laps kartis, et ema võib tulla

ja ta seansilt kaasa võtta. Samal ajal oli lapsel HS hinnangul tugev kiindumussuhe oma isaga.

HS leidis, et lapse suhet emaga oleks tulnud järk-järgult taastada, kuid lapses tekitasid ärevust

kohtumised, mille juures oli palju võõraid inimesi. Seega leidis HS kokkuvõttes, et lapsel oli

hirm emaga kohtumise ja võõraste inimeste ees, kuid lapse huvides tuli hakata suhet emaga

taastama. Kaebajal II oli kohustus sellele kaasa aidata, kuid kaebaja tegevus enne 10.10.2020

otsuse tegemist näitab, et ta ei tegutsenud oma lapse parimates huvides.

33. Kaebajad väidavad, et varasemate koduvisiitide käigus ei tuvastanud ametnikud, et

tegemist on hädaohus lapsega. Kaebajad ei ole täpsustanud, millal konkreetselt koduvisiidid

toimusid ja millised olid nende tulemused. Kaebajate 28.02.2021 e-kirjas (dtl 558) on

üldsõnaliselt märgitud vaid seda, et külastused toimusid 2020. a suvel. Asja materjalides on

tõend ühe PPA kodukülastuse kohta, mis toimus 26.05.2020 ning selles on lühidalt märgitud,

et F-ga oli kõik korras ning raportit ei koostatud (dtl 561). HS 03.09.2020 arvamuse kohaselt

on F vaimne tervis halvenenud alates 2020. a suvest, mistõttu varasematel kodukülastustel ei

ole praeguse asja lahendamisel ka määravat tähtsust. Pealegi heidetakse Mustamäe LOV-i

10.10.2020 otsuses kaebajale II ette lapse vaimse tervise ohustamist viisil, mida ei pruugigi olla

võimalik koduvisiidi ajal tuvastada (lapse isolatsioonis hoidmine ning teadlik emast

võõrutamine). Vaidlusaluse otsuse põhjenduste järgi ei olnud F kaebajast II eraldamise põhjus

see, et lapsel pole isa juures sobivaid elamistingimusi või kaebajal II puudus majanduslik

võimekus lapse eest hoolitseda. Ka seda, et lapsel oli oma isaga iseenesest kiindumussuhe

olemas, pole Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuses kahtluse alla seatud. F hammaste halba

seisundit või ülemäärast kehakaalu ei ole samuti 10.10.2020 otsuses nimetatud ning ka neil

asjaoludel ei olnud lapse isast eraldamise otsustamisel tähtsust.

34. Asja materjalide põhjal puudub alus arvata, et Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse

tegemisel mängis rolli kaebaja II rahvus, usk või sugu. Lapse hooldusõiguse, sh viibimiskoha

määramise õiguse ning lapse ja ise vahelise suhtluskorra üle otsustasid kohtud tsiviilasjas nr X-

XX-XXXXX ning nende lahendite õiguspärasus, sh kaebaja II võimalik diskrimineerimine neis

lahendites, ei ole praeguse vaidluse esemeks. Eeltoodud seisukoht puudutab ka kohtutäituri

toiminguid, mis on tehtud kohtumääruste täitmiseks.

35. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus pole õigusvastane pädevuse puudumise tõttu. Selles

osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201

lg 4). Vaidlusalust otsust ei antud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud kohtumääruste

täitmiseks – selleks on pädev kohtutäitur, kes teeb toiminguid täitemenetluse seadustikus

ettenähtud korras –, vaid hädaohus laps eraldati isast LasteKS-i alusel. Tallinna linnas ei ole

3-20-2200

13(16)

lapse perest eraldamise otsuse tegemise pädevust piiratud lapse elu- või viibimiskoha järgse

linnaosavalitsusega.

36. Kaebaja II võis jätta 10.10.2020 otsuse tegemisel ära kuulamata HMS § 40 lg 3 p 1 alusel,

sest lapse huvides oli vaja tegutseda kiiresti. Kaebaja II eeldatav vastuseis lapse vabatahtlikult

üleandmisele oli Mustamäe LOV-le varasemast teada.

37. Kaebuse esemeks ei ole vastustajate või muude isikute tegevus pärast 10.10.2020 otsuse

täitmist (s.o tegevus alates 12.10.2020). Ringkonnakohus märgib vaid, et 10.10.2020 otsusega

reguleeriti F ja tema vanemate vahelisi suhteid ning määrati lapse viibimiskoht üksnes ajutiselt.

Mustamäe LOV esitas 14.10.2020 Harju Maakohtule avalduse ja esialgse õiguskaitse taotluse

F hooldusõiguse ning lapse ja isa vahelise suhtlemiskorra muutmiseks, lähtuvalt 10.10.2020

otsusest ja selle täitmiseks 11.10.2020 tehtud toimingutest. Seega ei otsustanud lapse ja

vanemate vaheliste edasiste õigussuhete üle Mustamäe LOV, vaid kohus tsiviilasjas nr X-XX-

XXXXX. 38. Kuna Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus on õiguspärane, ei ole vaja kontrollida muude

kahjunõude eelduste täidetust. Seega jättis halduskohus kaebuse selles osas õigesti rahuldamata.

III Vastustajate 11.10.2020 toimingud

Valdusesse sisenemine

39. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse järgi tuli F eraldada kaebajast II esimesel võimalusel,

kuid hiljemalt 11.10.2020. Asja materjalide järgi taotles Mustamäe LOV 10.10.2020 otsuse

täitmiseks PPA-lt ametiabi. Mustamäe LOV pidas võimalikuks, et otsuse täitmise käigus tekib

vajadus kohaldada vahetut sundi ning selline pädevus on üksnes politseil. Mustamäe LOV-i

lastekaitseametnik ja PPA ametnikud sisenesid 11.10.2020 XXX asuvasse eluruumi valdaja

nõusolekuta. PPA kasutas valdusesse sisenemiseks jõudu, lõhkudes korteri ukse ja luku.

40. PPA 11.10.2020 valdusesse sisenemise protokolli (dtl 62) järgi olid toimingute aluseks

KorS § 50 lg 1 p-d 1 ja 2. Protokollis on märgitud, et PPA-le laekus Mustamäe LOV-i ametiabi

palve hädaohus lapse F perest eraldamiseks. Enne korterisse sisenemist koputas Mustamäe

LOV-i ametnik mitu minutit korteri uksele, koputamise ajal oli korterist kuulda lapse nuttu ja

karjumist. Kuna sündmuskohal viibinud PPA ametnikele teadaolevalt elas korteris

kolmeaastane laps, ükski täiskasvanu ei avanud ust ja korteris ei olnud kuulda täiskasvanu

toimetamist, otsustati valdusesse siseneda sunniga. Enne seda ütles PPA ametnik kõva häälega

inglise ja eesti keeles, et ukse taga on politsei, ning hoiatas sunni kohaldamise eest, kuid keegi

ei reageerinud. Protokolli kohaselt oli PPA ametnikel veendumus, et lapse elu ja tervis on ohus.

Protokollis märgitud asjaolusid kinnitab sündmuskohal viibinud PPA välijuhi 11.10.2020

ettekanne (dtl 509–510), samuti politsei videokaamera salvestised (PPA poolt 02.06.2021 CD-

l esitatud salvestised on lisatud kohtute infosüsteemi) selle erisusega, et salvestistelt ei ole

kuulda lapse häält. Ringkonnakohtul puudub siiski alus arvata, et väide lapse nutu kuulmisest

ei vasta tõele. Videosalvestiste põhjal (nt failid GH101110.MP4 ja GOPR0037.MPN) saab

järeldada, et ametnikud ei teadnud esialgu täpselt, kes korteris viibivad või kas seal on üldse

kedagi – lastekaitseametniku koputamise peale ust ei avatud. Veidi aja pärast ütles

lastekaitseametnik, et korterist on kuulda lapse häält. Seepeale koputas PPA taas tugevalt

uksele, selgitas valjul häälel eesti ja inglise keeles, et ukse taga on politsei, ja andis käskluse

uks avada. Kuna keegi ei vastanud, kasutas PPA korterisse sisenemiseks jõudu. Seega tuleb

hinnata, kas eeltoodud asjaoludel oli valdusesse sisenemine õiguspärane.

41. LasteKS § 39 lg 1 sätestab, et korrakaitseorgan (sh kohaliku omavalitsuse üksus, vt

LasteKS § 38 lg 1) võib LasteKS-s sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks kohaldada KorS

3-20-2200

14(16)

§-des 30–32 ja 49–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid KorS-s sätestatud alustel ja

korras. LasteKS § 40 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajal on õigus

valdusesse sisenemiseks ohukahtluse korral ohu väljaselgitamiseks. LasteKS eelnõu

seletuskirja järgi soovis seadusandja kehtestada sellega erinormi KorS §-le 50, mis reguleerib

üldnormina valdusesse sisenemist (677 SE II, seletuskiri eelnõu teise lugemise juurde,

muudatusettepanek nr 10). Eelnõu algteksti juurde kuuluvas seletuskirjas on lisaks märgitud, et

LasteKS-s käsitatakse ohtu laiemas tähenduses kui KorS-s, sest KorS-s on oht seotud

korrarikkumisega, kuid LasteKS-s tähendab hädaoht lapsele mistahes olukorda, mis seab ohtu

lapse elu või tervise (lk 62–63). Ka see viitab seadusandja soovile kehtestada mh hädaohus lapse

abistamiseks valdusesse (sh eluruumi) sisenemisele erisus, võrreldes KorS §-s 50 sätestatuga.

42. Ringkonnakohus leidis eespool, et F sai käsitada hädaohus lapsena ning F vaimset tervist

ja heaolu ohustas tema isa, mistõttu oli õiguspärane Mustamäe LOV-i otsus eraldada laps

viivitamata last ohustavast vanemast. Eespool toodud põhjendused kinnitavad üksiti, et

lastekaitseametnikul oli LasteKS § 40 lg 1 järgi põhimõtteliselt olemas alus, et siseneda

10.10.2020 otsuse täitmiseks XXX asuvasse korterisse, sõltumata kaebajate nõusolekust, sest

viidatud normis sätestatud minimaalne standard – ohukahtlus – oli täidetud. Kuna PPA osutas

Mustamäe LOV-le 10.10.2020 täitmiseks ametiabi, laieneb LasteKS § 40 lg-s 1 sätestatud

valdusesse sisenemise standard praegusel juhul ka PPA tegevusele (vt ka LasteKS § 32 lg 4).

43. Küll tuleb asja lahendamisel arvestada, et vahetu sunni kasutamise pädevus oli praeguse

vaidluse asjaoludel üksnes PPA ametnikel (KorS § 6 lg 6 ja § 75 lg 1). LasteKS ei sätesta vahetu

sunni kohaldamise erisusi, mistõttu tuleb vahetu sunni kohaldamise õiguspärasust hinnata

KorS-i alusel. KorS § 76 lg 1 sätestab, et politsei võib kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui

isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise

kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole

võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Kui KorS § 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse

isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti

tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 järgi on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva

kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu

tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.

44. Ringkonnakohus kahtleb, kas kaebajate valdusesse sisenemine ukse lõhkumise teel pelgalt

selleks, et täita Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsust, oleks olnud põhjendatud. Mustamäe LOV

pidas 10.10.2020 otsuses piisavaks, kui F eraldatakse oma isast järgmise päeva jooksul.

Ametnikud jõudsid XXX ukse taha hommikul kella 11.00 paiku Lastekaitseametnik rääkis

korteri ukse taga koridoris telefonis XXX korteri omanikuga ning asja materjalide järgi oli

omanik valmis tulema ja korteri ukse avama, kuigi tal oleks selle kulunud umbes tund aega.

Pole usutav, et F vaimne tervis oleks oma isa juures viibides selle aja jooksul oluliselt

halvenenud.

45. Korterisse sisenemine ukse lõhkumise teel oli kokkuvõttes siiski õiguspärane. Pole alust

kahelda, et ametnikud kuulsid mõni aeg pärast seda, kui lastekaitseametnik oli pikalt ukse peale

koputanud, lapse häält, kuid mitte täiskasvanu toimetamist. PPA kirjelduse järgi oli kuulda, et

laps trampis, nuttis ja karjus. PPA-le ei olnud tol hetkel teada, kas korteris on lisaks

kolmeaastasele nutvale lapsele ka mõni täiskasvanu, sest koputamise ja korduvate korralduste

peale ei olnud keegi ust avanud. PPA ametnikud andsid valju häälega veelkord korralduse uks

viivitamata avada. PPA ametnikud hoiatasid jõuga sisenemise eest, kuid ust ei avatud ja

faktiliselt korteris viibinud kaebaja I ei reageeritud ka mingil muul viisil (nt läbi ukse politseile

vastates). Sellises olukorras oli PPA-l piisavalt alust arvata, et kolmeaastane laps on korteris

üksi ning tema elu või tervis võib olla ohus, mistõttu tuli last abistada viivitamata.

3-20-2200

15(16)

46. Seega kokkuvõttes ei olnud valdusesse sisenemine praeguse vaidluse asjaoludel

õigusvastane.

Lapse füüsiline eraldamine

47. F kaebajast II eraldamist ja Q-le üleandmist kui Mustamäe LOV-i 11.10.2020 toimingut

õigustavad samad asjaolud, mis on välja toodud Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse

põhjendustena. Kaebajad ei ole välja toonud ja ka asja materjalidest ei nähtu, et lapse isast

eraldamise otsuse tegemise ajaga võrreldes oli ilmnenud mingeid uusi asjaolusid, mille tõttu

tulnuks 11.10.2020 muuta hinnangut F-le kui hädasolevale lapsele.

48. Kaebajad heidavad ette, et lapse eraldamiseks kasutati ülemäärast jõudu. Videosalvestistelt

(nt fail GOPR8926.MP4 alates 13.55) selgub, et PPA selgitas kohe korterisse sisenedes, et

tegemist on politseiga. Ametnike korterisse sisenedes oli F kaebaja I süles ja nuttis.

Lastekaitseametnik võttis lapse kohe endale sülle ja väljus kiiresti korterist. Kaebajal I ei olnud

aega ega võimalust anda last ametnikule üle vabatahtlikult. Samas ei nähtu ka, et kaebaja I

suhtes oleks kasutatud ülemäärast jõudu, et laps tema sülest ära võtta. Samal ajal püüdsid PPA

ametnikud kogu aja kaebajat I rahustada ja talle olukorda selgitada ning kutsusid kohe korterisse

ka maja ees oodanud meditsiinitöötajad. Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades oli F huvides,

et ta viiakse ärevast ja stressi tekitavast olukorrast eemale võimalikult kiiresti. Seega ei saa

vastustajatele ette heita, et nad ei asunud kaebajat I veenma selles, et ta lapse vastustaja

ametnikele vabatahtlikult üle annaks. Liiati selgus hiljem, et kaebaja I ei osanud eesti ega inglise

keelt, mistõttu ei oleks ta vastustajate selgitustest ka aru saanud ja sündmuse pikenemine tõlgi

leidmisele kuluva aja võrra oleks last veelgi enam traumeerinud.

49. Kaebaja II ei viibinud ise lapse faktilise eraldamise juures ja tema suhtes ei kasutatud jõudu

lapse eraldamise ajal. Kuna F kaebus on tagastatud, ei ole vaja hinnata ka seda, kas vastustajate

11.10.2020 toimingud rikkusid F õigusi. Ringkonnakohus märgib vaid, et Riigikohus on

pidanud nt 29.10.2014 määruses nr 3-2-1-95-14 (p 21) ühekordset jõu kasutamist lapse suhtes

erandlikult lubatavaks juhul, kui laps tuleb vanemast eemaldada lapse heaolu ohustamise tõttu.

Praegusel juhul tegutses lastekaitseametnik F huvides, et eraldada ta last ohustavast vanemast.

Tegemist oli ühekordse toiminguga Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse täitmiseks.

Vastustajate kinnitusel oli lapse isast eraldamine korraldatud nii, et F viidi kohe autoga oma

ema juurde, kellel oli lapsele tuttava inimesena võimalik last rahustada ja olukorda selgitada.

Seega olid F üleelamised seoses eraldamise toimingutega eeldatavalt lühiajalised.

50. Kaebaja II väidab, et kui vastustajad oleksid talle tulekust ette teatanud, oleks ta kodus

olnud ja lapse ise üle andnud. Kaebaja II varasema käitumise põhjal pole eluliselt usutav, et ta

oleks loovutanud lapse vastustajatele vabatahtlikult. Hädaohus lapsest teatanud psühholoogi

seisukoha järgi tuli laps isast eraldada nii, et isa ei saaks olukorrale intensiivselt reageerida ja

sellega last veelgi rohkem traumeerida. Seepärast ei saa vastustajatele ette heita, et nad ei

konsulteerinud enne lapse äraviimist kaebajaga II ega jäänud ootama tema saabumist.

Vastustajate muud toimingud

51. Tõendamata on kaebajate väide, et vastustajad oleksid kaebajaid rünnanud või tahtlikult

hirmutanud, kaebaja I peale karjunud, kaebajate kappides või isiklikes asjades sorinud ning

kaebaja II sündmuskohale saabudes teda relvaga ähvardanud. Videosalvestised ei kinnita

selliseid tegusid ja muid tõendeid ei ole kaebajad oma väidete kinnituseks esitanud.

Videosalvestised kinnitavad PPA väidet, et kaebajale II anti korraldus diivanil istuda ja tal

keelati sealt tõusta põhjusel, et kaebaja II oli ähvardanud aknast välja hüpata. Seega oli see

meede vajalik eeskätt kaebaja II enda elu ja tervise kaitseks ning tema rahustamiseks. Kaebajat

II ei peetud kinni, vaid pärast vaidlust PPA ametnikega ja telefoni teel esindajaga

3-20-2200

16(16)

konsulteerimist läks ta PPA-ga ise politseijaoskonda kaasa, et seal saaks koostada valdusesse

sisenemise protokolli ja tutvustada seda kaebajale II temale arusaadavas keeles. Pole vaidlust,

et kaebaja II ei valda piisavalt eesti keelt, mistõttu ei olnud neid toiminguid võimalik teha

sündmuskohal.

52. Kokkuvõttes ei ole nimetatud toimingud õigusvastased. Ringkonnakohus nõustub selles

osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

IV Kokkuvõte

53. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ja vastustajate

11.10.2020 toimingud ei olnud õigusvastased. Seega on täitmata üks RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9

lg-st 1 tulenev varalise ja mittevaralise kahju nõude rahuldamise eeldus. Seetõttu jääb

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

54. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad iga menetlusosalise enda kanda (HKMS § 108 lg

1 ja § 109 lg 1).

55. Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebajate ja teiste otsuses nimetatud füüsiliste isikute

eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed, kaebajate

eluruumi aadress ning kaebajaid puudutava tsiviilasja number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)