3-21-243/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-243

Haldusasi

X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 31. detsembri

2020. a otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri

kohustamiseks vabandada kaebaja ees

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. juuli 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja KP

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X 5. detsembri 2022. a vastuväide kohtu tegevusele seoses MTÜ

Eesti Advokatuur (kustutatud) 8. aprilli 1999. a üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi

allkirjastatud originaaldokumendi (skaneeringuna) Eesti Advokatuurilt välja

nõudmata jätmisega.

2. Võtta Eesti Advokatuuri 2. detsembri 2022. a menetlusdokumendi lisa 1 haldusasja

nr 3-21-243 materjalide juurde.

3. Võtta X 5. detsembri 2022. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 4 haldusasja nr 3-21-243

materjalide juurde.

4. Jätta X 5. detsembri 2022. a menetlusdokumendi lisad 2–3 haldusasja nr 3-21-243

materjalide juurde võtmata.

5. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. juuli 2021. a

otsuse haldusasjas nr 3-21-243 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

6. Tagastada haldusasjas nr 3-21-243 esitatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15

(viisteist)

euro

ulatuses

ja

kanda

see

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank.

7. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3-21-243

2(16)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 23. jaanuaril 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Advokaadibüroo Y OÜ esitas Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO)

21.05.2018 avalduse kaubamärgi (sõnamärgi) W registreerimiseks klassides 16, 35 ja 41 (sh

telesaadete valdkonnas). C esitas taotlusele vastulause, mille osas toimus menetlus EUIPO-s.

2. C esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 22.08.2018 kaebuse vandeadvokaat X tegevuse

peale, olles seisukohal, et tegemist on üldtuntud kaubamärgiga ja X tegevus kaubamärgi

registreerimisel on pahatahtlik. C on teinud ligi 90 „W“ nimelist saadet ning seda tuntakse

Eestis tema autorisaatena. Aukohus algatas v.adv X tegevuse suhtes 11.10.2018

aukohtumenetluse.

3. Eesti

Advokatuuri

aukohus

tunnistas

11.04.2019

otsusega

v.adv

X

süüdi

distsiplinaarsüütegudes, mis seisnevad Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 ning §

25 lg 1, advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lg 4 teise lause ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 54

lg 5 viimase lause rikkumises ning määras talle karistuseks rahatrahvi 10 000 eurot. Advokaat

on kaubamärki W telesaadete valdkonnas registreerides käitunud ebakohasel viisil ning väide

kliendi käsundi täitmisest on tõendamata. Võib järeldada, et eesmärk oli takistada tähise

kasutamist C poolt ja luua alus võimalike nõuete esitamiseks. Samuti käitus advokaat

01.10.2018 telesaates „W“ ebakohasel viisil: näitas saatejuhile sarvi ning kaamera ees

ülesastumine tervikuna väljus asjaliku ja korrektse suhtluse raamest. Kutse-eetika nõudeid peab

järgima ka avalikkusega suhtlemisel. Ajakirjanikule sarvede tegemine või mis tahes muul viisil

tema naeruvääristamine ei ole kooskõlas heade kommetega ega väärikas. Selline tegevus rikub

advokaadikutse ja advokatuuri mainet. Arvestades advokaadi rikkumiste arvu ja raskust ning

asjaolu, et advokaat ei ole oma rikkumist ja selle tagajärgi mõistnud, vaid üksnes õigustas enda

tegevust, samuti takistas advokaat aukohtu tegevust (st jättis aukohtu nõudmistele vaatamata

kliendilepingu esitamata), on proportsionaalseks karistuseks rahatrahv 10 000 eurot.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 27.05.2019 kaebuse aukohtu 11.04.2019 otsuse

tühistamiseks või alternatiivselt selle tühisuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-19-1002). Tallinna

Halduskohus jättis 07.01.2020 otsusega X kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus

3-21-243

3(16)

rahuldas 30.04.2020 otsusega X apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu

07.01.2020 otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas X kaebuse ja tühistas aukohtu

11.04.2019 otsuse. Ringkonnakohus leidis, et aukohus ei saanud advokaati karistada AdvS §

17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumise eest. Aukohtumenetluses tõendi esitamata jätmist ei

saa aukohus eraldi sanktsioneerida (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2019 määrus nr 3-

19-1, p-d 8 ja 11). Olukorras, kus advokaat jätab nõutava tõendi mõjuva põhjuseta esitamata,

on aukohtul võimalik hinnata vaidlusalune asjaolu advokaadi kahjuks. Advokaadile ei ole lisaks

ette heidetav oma õiguste kaitseks menetlustoimingu vaidlustamiseks halduskohtusse

pöördumine. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 06.10.2020 määrustega, millega jäeti X

ja advokatuuri kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.

5. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 31.12.2020 otsusega v.adv X süüdi

distsiplinaarsüüteos, mis seisnes advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 rikkumises,

ning määras talle AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel karistuseks rahatrahvi 9500 eurot.

Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.04.2020 otsusega X aukohtuasjas tehtud aukohtu

11.04.2019 otsuse, siis aukohtumenetlus jätkub ja aukohus teeb ringkonnakohtu otsuse

seisukohti arvestades asjas uue põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohtumenetluse

jätkumist ei saa käsitada asja topelt menetlemisena. Aukohtumenetlus X tegevuse suhtes

algatati 11.10.2018 ja selles tehti põhjendatud otsus 11.04.2019. Seoses X kaebusega

haldusasjas nr 3-19-1 oli aukohtumenetlus peatatud 10.01.2019–14.03.2019. Seega kestis

aukohtumenetlus kokku neli kuud. Pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist (06.10.2020)

jätkati aukohtumenetlust ja anti 27.10.2020 pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti.

Seega ei ole aukohus asja arutamisel ületanud mõistlikku ja seaduses ette nähtud menetlusaega.

Kaebaja heidab advokaadile ette W kaubamärgi pahatahtlikku registreerimist. Samuti tuvastas

aukohus, et advokaat käitus 01.10.2018 telesaates „W“ advokaadile ebasobival viisil. Need

etteheited on käsitatavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 rikkumisena. Aukohtu hinnangul

on advokaat kaubamärki W registreerides käitunud advokaadile ebakohasel viisil. Advokaadi

väide, et W kaubamärk registreeriti kliendi käsundil, ei ole tõendatud. Advokaadi esitatud

kliendilepingu koopial on isikuandmed peidetud ja seega puudub võimalus tuvastada

kliendisuhte täpseid asjaolusid. Tõendi mitteesitamise põhjendusena ei ole advokaadi viide

konfidentsiaalsuskohustusele asjakohane, sest AdvS § 45 lg 4 järgi ei peeta kutsesaladuse

rikkumiseks andmete avaldamist mh distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule. Seetõttu tuleb

asuda seisukohale, et advokaat tegutses kaubamärgi registreerimise avaldust esitades isiklikes

huvides (sh on avaldus EUIPO-le esitatud advokaadi, mitte kliendi nimel). Kuna advokaat ei

tegutse üheski valdkonnas, milles ta kaubamärki registreerida on soovinud, saab kasutusel oleva

tähise kaubamärgina registreerimine olla kantud üksnes soovist takistada C-l nimetatud

kaubamärki kasutamast ja luua olukord võimalike nõuete (sh varaliste) esitamiseks. See tegevus

saab olla üksnes pahatahtlik ning ei ole kooskõlas eetikakoodeksi §-st 9 tuleneva kohustusega

käituda ausalt ja väärikalt. Lisaks kahjustab see advokaadi kutset ja advokatuuri mainet.

Eluliselt ei ole usutav väide, et advokaat ei ole „W“ saatest teadlik. Seda eriti olukorras, kus

advokaat on taotlenud kaubamärgi registreerimist mh telesaadete valdkonnas. Ka juhul, kui

advokaat televiisorit ei vaata, ei ole eluliselt usutav, et ta ei ole W kaubamärgist kuulnud muul

viisil (nt ajalehtedest). Kasutusel oleva tähise registreerimine olukorras, kus advokaat pidi

olema teadlik tähise kasutamisest C poolt, on aukohtu hinnangul pahatahtlik. Seejuures on

advokaadi tegevus vastuolus kutse-eetika nõuetega sõltumata sellest, kas ta tegutses taotlust

esitades enda või kliendi nimel (vt eetikakoodeksi § 8 lg 3).

3-21-243

4(16)

Advokaat on käitunud advokaadile ebakohaselt ka 01.10.2018 telesaates „W“, näidates

saatejuhile sarvi. Selline tegevus ei olnud kooskõlas eetikakoodeksi §-dega 9 ja 25, mis eeldab

advokaadilt väärikat käitumist ning kohustab teda hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri

mainet kahjustavast käitumisest. Ajakirjanikule telesaates sarvede näitamine või tema mis tahes

muul viisil naeruvääristamine ei ole kooskõlas heade kommetega ega väärikas ning see rikub

advokaadi kutse ja advokatuuri mainet. Tähtsust ei oma, millisel eesmärgil advokaat oma sõrmi

ajakirjaniku pea taga näitas. Advokaadi tegevus ei pea üksnes olema väärikas, vaid sellisena ka

avalikkusele näima. Sõrmede teise isiku pea taga näitamine on käsitatav „sarvede näitamisena“

ja selliselt on advokaadi käitumist mõistnud nii kaebaja kui ka avalikkus. Advokaat peab jääma

viisakaks ja säilitama väärikuse ka keerulistes situatsioonides. Advokaadi žestid väljusid heade

kommete ja väärikuse piiridest. Kui advokaat ei soovinud ajakirjanikuga suhelda, tulnuks tal

sellest viisakalt keelduda ja lahkuda. Väited, et advokaat ei osalenud saates vabatahtlikult ja ta

ei olnud filmimisest teadlik, ei ole asjakohased ega usutavad ning ei õigusta ajakirjaniku suhtes

ebaviisakat käitumist. Advokaat peab kutse-eetika nõudeid järgima mh siis, kui ta viibib oma

ametiruumides ja teda ei filmita. Kui ajakirjanik tuleb kaameraga advokaadibüroosse, peab

advokaat eeldama, et teda võidakse filmida ja intervjuud hiljem avalikkusele näidata, mistõttu

tuleb kutse-eetika nõudeid järgida kõrgendatud hoolsusega. Advokaadi ja advokatuuri mainele

hinnangut andes ei tee ühiskond vahet, kas advokaat tegutses vääritult oma tööülesandeid täites

või väljaspool seda. Kuna registreering oli tehtud advokaadibüroo nimel, pidi X arvestama, et

teda käsitatakse selles küsimuses advokaadina, mitte eraisikuna. Asjaolud, et advokaat ei

astunud saates üles vabatahtlikult ja intervjuu ei toimunud avalikus kohas, ei anna alust väita,

et advokaat ei pea kutse-eetika nõudeid järgima või advokaadi tegevus ei kahjusta advokatuuri

mainet.

Kokkuvõttes on X rikkunud eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg-t 1 ning väärib selle eest

proportsionaalset karistust. Tagasiside põhjal on advokaadi tegevus rikkunud advokaadi kutse

ja advokatuuri mainet nii avalikkuse kui ka advokatuuri liikmete silmis, mistõttu on tegemist

kutse-eetika nõuete raske rikkumisega. Aukohus arvestab karistuse määramisel rikkumiste arvu

ja raskust ning asjaolu, et advokaat ei ole seniajani rikkumist ega selle tagajärgi mõistnud, vaid

jätkanud oma tegevuse õigustamist. Samuti arvestab aukohus, et advokaadil puuduvad kehtivad

karistused. Otstarbekas ja advokaadi tegudele vastav karistus on rahatrahv 9500 eurot.

6. X esitas Tallinna Halduskohtule 01.02.2021 kaebuse, milles palus Eesti Advokatuuri

aukohtu 31.12.2020 otsus tühistada ja kohustada Eesti Advokatuuri kaebaja ees kirjalikult

vabandama kolme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Vaidluse üks keskseid

küsimusi on topeltkaristamise ja topeltmenetluse keelu (ne bis in idem) rikkumine.

Ringkonnakohus tühistas kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse ega kohustanud vastustajat

distsiplinaarasja uuesti läbi vaatama. Vastustaja karistas kaebajat uuesti samade tegude eest ja

määras sisuliselt sama karistuse. Tegemist on uue karistusega väidetavate rikkumiste eest, mille

suhtes kehtib poolte vahelises vaidluses tehtud jõustunud kohtuotsus. Vaidlustatud haldusakt

rikub seetõttu topeltkaristamise ja topeltmenetluse keeldu (vt selle kohta Riigikohtu 19.06.2015

otsus nr 3-1-1-56-15, p 7). Vastustajal on ainult üks võimalus advokaati karistada ja advokaadil

on ainult üks võimalus ennast kaitsta. Kui vastustaja on jätnud karistusvõimu nõuetekohaselt

teostamata, ei saa ta asuda kaebajat uuesti karistama. Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-

19-1002 ei jätnud advokatuurile võimalust määrata kaebajale uus distsiplinaarkaristus (HKMS

§ 168 lg 1) ja kohtuotsuse jõustumisega seega distsiplinaarmenetlus ammendus. Vastustaja ei

ole lisaks suutnud selgitada haldusaktis viidatud asjaolusid, sh C väidetavalt omatava

kaubamärgi kaitse ulatust klasside kaupa, C poolt väidetava kaubamärgi omandamist ega

kaubamärki üldtuntust tunnustava lahendi olemasolu. Vaidlustatud haldusakt on seega ka

sisuliselt põhjendamatu.

3-21-243

5(16)

7. Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 30.04.2020 otsusega nr 3-19-1002 aukohtu 11.04.2019 otsuse, mis kaotas seeläbi oma

õigusjõu algusest peale. Järelikult ei saa haldusmenetlust lugeda tühistatud haldusakti teatavaks

tegemisega või mõnel muul HMS § 43 lg-s 1 sätestatud viisil lõppenuks. Vastustajal tuli seega

viia haldusmenetlus lõpule ja teha selles kehtiv haldusakt. Seda toetavad ka AdvS § 17 lg 5 ja

§ 19 lg 6 nende koostoimes. Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega ei ole kaebajat mõistetud

lõplikult süüdi või õigeks, vaid aukohtu otsus tühistati menetlusvea tõttu. Samuti ei tuvastanud

ringkonnakohus, et vastustaja oleks kaebaja suhtes eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg 1 rakendamisel

eksinud. Seetõttu on põhjendatud, et aukohus tegi asjas uue otsuse (vt ka Riigikohtu 13.11.2014

otsus nr 3-3-1-44-14; Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus nr 3-17-940). Ringkonnakohus ei

ole otsuse resolutsioonis küll viidanud vastustaja kohustusele menetlusviga kõrvaldada, kuid

see ei võta aukohtult õigust ja kohustust viia haldusmenetlus lõpule seaduses ettenähtud viisil.

Kuna varasem otsus tühistati, ei olnud sama kaebuse kohta uue otsuse tegemine õigusvastane.

Aukohus viis menetluse läbi mõistliku aja jooksul ja ei ole rikkunud hea halduse põhimõtet.

Aukohtu 31.12.2020 otsuse tegemise hetkeks ei olnud möödunud AdvS § 17 lg-s 5 sätestatud

6-kuuline distsiplinaarsüüteoasja menetlemise tähtaeg ega AdvS § 19 lg-s 6 sätestatud 3-aastane

distsiplinaarsüüteo aegumise tähtaeg. Distsiplinaarsüüteo aegumine oli ka aukohtumenetluse ja

kohtumenetluse ajaks peatunud. Kaebaja on mõistnud ringkonnakohtu otsust (p 18) ebaõigesti.

Ringkonnakohus leidis üksnes, et aukohtul ei olnud õiguslikku alust sanktsioneerida kaebajat

tõendi esitamata jätmise eest ning aukohtu otsus tühistati tervikuna ainult põhjusel, et kohtul

puudus võimalus ise hinnata, kui suures ulatuses kajastus see määratud karistuse suuruses.

Ringkonnakohus ei ole märkinud, et aukohus ei tohi määrata rikkumiste kogumi eest ühtset

rahatrahvi. Aukohtu otsus on põhjendatud (sh karistuse määramisel arvesse võetud asjaolude

osas) ning aukohus on rõhutanud, et peab kaebaja poolset eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 ning

§ 25 lg 1 rikkumist märkimisväärselt raskeks.

8. Tallinna Halduskohus jättis 08.07.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda. Haldusakti tühistamise korral peab haldusorgan ise

otsustama, kas menetlust on otstarbekas jätkata või mitte ning kohustava ettekirjutuse tegemata

jätmine ei tähenda automaatselt keeldu haldusorganis asja edasi menetleda ja karistust määrata.

Kuigi aukohtu 11.04.2019 ja 03.12.2020 otsused on tehtud samade rikkumiste kohta, ei kujuta

see endast nn topeltmenetlust, vaid pärast ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse jõustumist jätkus

11.10.2018 algatatud aukohtumenetlus. Kuivõrd aukohtumenetlus oli 10.01.2019–14.03.2019

peatatud ning menetlus jätkus 06.10.2020, siis ei ületanud aukohus 31.12.2020 otsuse tegemisel

mõistlikku ja seaduses ettenähtud menetlusaega.

Aukohus leidis, et advokaadi tegevust kaubamärgi „W“ registreerimisel võib pidada

pahatahtlikuks ja see on vastuolus eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1. Samuti käitus kaebaja vastustaja

hinnangul advokaadile ebakohaselt 01.10.2018 telesaates „W“, näidates saatejuhile tema pea

taga sõrmedega „sarvi“, mis on vastuolus eetikakoodeks § 9 lg-ga 1 ja § 25 lg-ga 1.

Eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 toovad selgelt välja, et advokaat peab avalikkusega käituma

ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavadega, et mh vältida advokatuuri ja

advokaadi maine kahjustamist. Vastustaja on põhjendanud, et advokatuurini jõudnud tagasiside

põhjal on kaebaja tegevus rikkunud advokaadikutse ja advokatuuri mainet nii avalikkuse kui ka

advokatuuri liikmete silmis, mistõttu on tegemist kutse-eetika nõuete raske rikkumisega.

Karistuse määramisel on arvestatud rikkumisi ja nende raskust ning samuti seda, et advokaat ei

ole rikkumisi mõistnud, vaid jätkanud oma tegevuse õigustamist. Kohus nõustub vastustaja

põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Aukohus leidis õigesti,

et advokaadi tegevus ei pea üksnes olema väärikas, vaid sellisena ka näima. Kuna ajakirjanik

tuli kaameraga advokaadibüroosse, siis pidi advokaat eeldama, et teda võidakse filmida ning

intervjuud hiljem avalikkusele näidata, mistõttu tulnuks tal olla eriti hoolikas. Intervjuu ajal

3-21-243

6(16)

ajakirjaniku pea kohal „sarvede“ või muude mitmeti mõistetavate žestide tegemine, mis võivad

teist poolt naeruvääristada või solvata, ei ole aktsepteeritav ega advokaadile kohane käitumine.

Advokaat peab jääma viisakaks ja säilitama väärikuse ka keerulistes situatsioonides, sh

suhtlemisel meediaga. Kui kaebaja ei soovinud ajakirjanikuga suhelda, tulnuks tal edasisest

vestlusest viisakalt keelduda.

Asja uuel läbivaatamisel ei ole kaebajale enam ette heidetud AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54

lg 5 rikkumist. Vastustaja kinnitusel on otsuse tegemisel tuginetud usaldusväärsetele ja lubatud

tõenditele, mida kaebaja ei ole ümber lükanud. Hinnangu andmine advokaadi käitumisele ja

selle vastavusele kutse-eetika nõuetele on aukohtu pädevuses (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 19). Kuna aukohtu 11.04.2019 otsusega määratud rahatrahv

on tühistatud ja kaebaja ei ole seda tasunud, siis ei ole tegemist kaebaja nn topeltkaristamisega.

Distsiplinaarkaristuse kohaldamine, sh karistuse valik, on aukohtu kaalutlusotsus, millesse

kohus ei saa sekkuda, vaid saab üksnes kontrollida kaalutlusõiguse teostamist. Vastustaja on

oma otsust põhjendanud, sh distsiplinaarkaristuse valikut ja kaalutlusi. Kohus ei saa määratud

karistust sisuliselt ümber hinnata ega seda muuta. Karistuse määramisel on järgitud seaduses

sätestatud tähtaegu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. X palub 09.08.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 05.12.2022) tühistada

halduskohtu otsus ning uue otsusega rahuldada tema kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja

kanda. Halduskohtu otsus ei vasta seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele. Mida rangem

karistus, seda paremini tuleks põhjendada, miks see peaks jõusse jääma. Kui piirduda

viitamisega HKMS § 165 lg-le 2, muutuks distsiplinaarkaristuse kohtulik kontroll sisutühjaks.

Halduskohus leidis alusetult, et vastustaja ei ole rikkunud topeltmenetluse ja topeltkaristamise

keeldu ning uuesti karistamine on vastustaja diskretsiooniotsus. Varasem distsiplinaarmenetlus

lõppes haldusasjas nr 3-19-1002 tühistatud aukohtu 15.05.2019 otsuse teatavaks tegemisega ja

seda menetlust ei olnud mingil viisil võimalik uuendada. Kui ringkonnakohus oleks pidanud

distsiplinaarmenetluse jätkamist vajalikuks või võimalikuks, siis oleks seda märgitud ka otsuse

resolutsioonis (HKMS § 168 lg 1). Topeltmenetlemise ja topeltkaristamise keeld rakendab ka

distsiplinaarmenetlusele. Vastustajal on ainult üks võimalus advokaati karistada ja advokaadil

on ainult üks võimalus ennast kaitsta. Topeltmenetlemise keelu tõttu ei saa aukohtumenetlust

jätkata pärast seda, kui aukohtu otsus osutus kohtuliku kontrolli tulemusena ebaseaduslikuks.

AdvS, kodukord ja HMS ei näe ette aukohtumenetluse jätkamise võimalust. Euroopa Kohus on

selgitanud, et lõpliku otsusega on mh tegemist, kui samadel asjaoludel tehtud haldusasutuse

otsus tühistati jõustunud kohtuotsusega (vt 22.03.2022 otsus kohtuasjas C-117/20; 28.10.2022

otsus kohtuasjas C-435/22 PPU). Topeltmenetlemise keeluga vastuolus olevas menetluses ei

saa kaebaja käitumises enam distsiplinaarsüüteo koosseisu tuvastada ning kõik menetluse

käigus tehtavad toimingud on sisuliselt õigusvastased. Kuna aukohtumenetluse jätkamiseks või

taastamiseks puudus õiguslik alus, tuleb haldusakt tühistada. Isegi kui selline menetluse

jätkamine võiks olla lubatud, peaks see olema eriti hästi põhjendatud, sest tegemist on isiku

õiguste intensiivse riivega ja selle kohta puudub varasem praktika. Kuna vaidlustatud otsuses

asjakohased kaalutlused puuduvad, tuleb see tühistada.

Halduskohus on lisaks ekslikult leidnud, et PS §-st 15 tulenevat mõistlikku menetlusaega ei ole

ületatud. Distsiplinaarmenetlus on karistusmenetlus, mis tuleb viia lõpule mõistliku aja jooksul,

millest ei saa jätta välja haldusasja nr 3-19-1002 menetlemiseks kulunud aega (nt Riigikohtu

18.06.2010 otsus nr 3-1-1-43-10, p-d 25, 29). Distsiplinaarmenetlus algas esimesest toimingust

23.08.2018 ja lõppes vaidlustatud otsuse teatavaks tegemisega 04.01.2021, kestes seega 2 aastat

3-21-243

7(16)

4 kuud ja 12 päeva. Kaebaja ei ole põhjustanud menetluse viibimist. Nimetatud aeg on ilmselt

ebamõistlik, sest ületab nt väärteo aegumistähtaega. Seega on rikutu kaebaja õigust asja

lahendamisele mõistliku aja jooksul ning vaidlustatud haldusakt tuleb tühistada.

Vastustaja etteheited seonduvad põhiliselt eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisega. Kuna kaebaja

on väitnud, et advokatuuri üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi tekst erineb tekstist, mille

alusel on kaebajat karistatud, ning üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi § 9 lg 1 ei võimaldaks

kaebaja karistamist vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendustel. Karistusõigusnormi sisu

selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Seetõttu on vajalik

veenduda väidetavalt rikutud normi õigsuses. Kuna advokatuuri üldkogu ei ole eetikakoodeksit

kehtestanud, siis AdvS § 9 p 5 ja § 82 lg 3 koostoimes kaotas varasem MTÜ Eesti Advokatuur

eetikakoodeks kehtivuse 31.05.2001. Halduskohus ei ole selle väite suhtes seisukohta võtnud.

Halduskohus on ebaõigesti lugenud karistuse liigi ja suuruse piisavalt põhjendatuks. Kohus ei

ole vastanud väitele, et aukohus ei saa määrata rahatrahvi rikkumiste eest kogumis (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 18). Kuna aukohus ei ole eristanud karistust

kahe distsiplinaarsüüteo eest ja kohus ei saa ise karistust määrata, siis tuleb haldusakt tühistada.

Kaebaja poolt rikkumise tuvastamisele mõistlike vastuväidete esitamist ei saa pidada karistust

raskendavaks asjaoluks. Selline lähenemine rikub selgelt PS § 22 lg-s 3 sätestatut. Halduskohus

ei ole lisaks vastanud kaebaja väitele, et määratud karistus on ilmselt kordades raskem, kui

vastustaja poolt varasemalt rakendatud karistused ning sellest tulenevalt ebaproportsionaalne ja

diskrimineeriv. Ühetaoliste rikkumiste puhul peaksid karistused olema võrreldavad (vrd asjad

nr 3-19-1516, 3-17-1504, 3-16-2096 ning kaebuse lisad 10 ja 11). Arvestades, et kaebajal ei ole

varasemaid distsiplinaarkaristusi, siis on rahatrahv 9500 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks ei nõustunud kohus kaebaja

väitega, et C-le ei kuulu kaubamärki „W“, mistõttu ei saanud kaebaja ka tema õigusi rikkuda.

Lasteajakirjas „Täheke“ on 1995. a augustis avaldatud HK lühijutustus „W“ ja 19.01.2009 on

registrisse kantud MTÜ W. Telesaadet „W“ on hakatud tegema hiljem. Kaebaja leiab jätkuvalt,

et varalise õiguse olemasolu või puudumise kindlakstegemisel ei saa lähtuda isiku (C) enda

ettekujutusest temal õiguse olemasolust, vaid kehtivatest õigusnormidest ja õiguspärases

haldusmenetluses tuvastatud asjaoludest. Võib aru saada, et vastustaja arvates on C omandis

üldtuntud kaubamärk, kuid kaubamärgi saab üldtuntuks tunnistada üksnes kaubamärgiseaduses

(KaMS) ettenähtud korras (vt ka KaMS § 5 lg 1 p 1, § 7 lg-d 1 ja 2, § 60 lg 1). Aukohus ei ole

viidanud ja kaebajale ei ole ka teada, et kaubamärk „W“ oleks ettenähtud korras tunnistatud

üldtuntuks. Haldusaktis ei sisaldu analüüsi, millistes klassides on kaubamärgitaotlus esitatud

ning kas ja millises ulatuses esineb kattuvus väidetavalt C-le kuuluva kaubamärgiga. Selge ei

ole seegi, miks peaks õigus kaubamärgile „W“ kuuluma just C-le, kes ei ole televisiooniteenuse

tegevusloa (vt meediateenuste seaduse § 32) omaja. TV3 nimetust kasutav ettevõtja ei ole

kaebaja poole pretensioonidega pöördunud. Kuna C-l puudub seadusega kaitstud õigus keelata

teistel isikutel sõna „W“ kasutamine, siis on teistel inimestel vaba õigus seda kasutada (PS §

45, autoriõiguse seaduse § 5 p 1), sh esitada selle kohta kaubamärgitaotlusi. Vastustajal ei ole

pädevust sekkuda eraõiguslikku vaidlusesse. Eeltoodud põhjendamispuuduste tõttu on aukohtu

otsus õigusvastane ja selle puudused ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad.

Seonduvalt 01.10.2018 telesaatega leidis halduskohus sisuliselt, et kuigi kaebaja ei andnud C-

le isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 6 lg 1 punkti a ja art 7 kohast nõusolekut enda

isikuandmete töötlemiseks, oli C-l õigus kaebajat viimase loata filmida ja salvestist üldsusele

näidata (sh moondatult). Alates IKÜM jõustumisest 25.05.2018 kuni isikuandmete kaitse

seaduse (IKS) § 4 jõustumiseni 15.01.2019 puudus ajakirjanikul õigus töödelda isikuandmeid

3-21-243

8(16)

kaebaja nõusolekuta. Seega on tegemist lubamatu tõendiga, millele ei saanud haldusaktis ega

kohtuotsuses tugineda. Kaebajale etteheidetav rikkumine on järelikult tõendamata.

Halduskohus ei ole põhjendanud ka vabandamise nõude rahuldamata jätmist. Kaebaja tugines

kaebuses väitele, et teistkordne alusetu karistamine (negatiivse moraalse hinnangu andmine)

riivab kaebaja au ja head nime (nt Riigikohtu 07.10.2020 määrus nr 3-19-1565, p 11) ning

põhjustab talle negatiivseid emotsioone ja ebamugavusi. Seejuures on advokatuur 02.02.2021

saatnud IKÜM art 6 lg-t 1 rikkudes kõigile Eesti advokaadibüroodele e-kirja, mille manuseks

oli mh ülevaade 2020. a IV kvartali aukohtu lahendites toodud seisukohtadest, mis sisaldab ka

kaebaja suhtes tehtud otsust. Sellega on kaebajat kolleegide ees alandatud, mis on käsitatav

mittevaralise kahju tekitamisena. Kaebaja ei saanud lisaks kandideerida kutsesobivuskomisjoni

põhiliikmeks (vt kodukorra § 6 lg 3). Kuivõrd vastustaja ei ole pärast esimest ebaseaduslikku

otsust kaebaja ees vabandanud, vaid karistas teda hoopis uuesti ebaseaduslikult ja levitas seda

infot advokatuuri liikmetele juba enne kohtulikku kontrolli, siis on vabandamine minimaalne

kahju hüvitamise viis.

Kaebaja palub 05.12.2022 seisukohas võtta haldusasja materjalide juurde täiendavad tõendid,

mis on tekkinud pärast apellatsioonkaebuse esitamist: 1) 21.02.2022 väljastatud kaubamärgi

„W“ registreerimistunnistus, mis kinnitab, et taotlus oli põhjendatud; 2) Eesti Ekspressi

13.10.2021 ja 02.11.2022 artiklid, mille kohaselt ei käsitle aukohus oma praktikas rikkumistena

sõnavõtte, mis on tehtud väljaspool vahetut õigusabi osutamist, olgugi nende kohasus küsitav.

Ühtlasi vaidleb kaebaja vastu advokatuuri 02.12.2022 taotlusele võtta täiendava tõendina asja

juurde EUIPO apellatsioonikoja 21.09.2021 otsus asjas nr R 248/2021-5, kuna aukohtu otsust

ei saa põhjendada pärast selle tegemist koostatud dokumendiga.

10. Eesti Advokatuur palub 09.09.2021 vastuses (täiendatud 02.12.2022 ja 12.12.2022)

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate

vastuväidete juurde. Halduskohtu vaidlustatud otsus on selge ja vastuoludeta ning kohtuotsuse

põhjendused on veenvad ja kergesti jälgitavad. Halduskohus on analüüsinud kaebaja väiteid

topelt karistamise ja menetlemise keelu rikkumisest ning mõistliku menetlusaja ületamisest,

nõustudes vastustajaga, et rikkumisi ei olnud. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid ei ole

asjakohased, sest praegu ei ole vaidlust selle üle, kas distsiplinaarasjas on topelt menetlemine

ja karistamine lubatud või mitte, vaid vaidluse all on see, kas kaebajat on konkreetses asjas

sama teo eest karistatud ühe korra või mitu korda. Oluline on see, et kaebajat ei olnud haldus-

ega kohtumenetluses mõistetud lõplikult süüdi ega õigeks. Võrdlus väärteo aegumistähtajaga

ei ole asjakohane, sest aukohus võib distsiplinaarkaristust määrata kuni distsiplinaarsüüteo

aegumiseni (AdvS § 19 lg 6). Kuna kaebaja osa väiteid sai vastuse juba ringkonnakohtu otsuses

haldusasjas nr 3-19-1002 (nt aukohus ei käsitlenud kaubamärgi W mittekuulumist C-le), millele

halduskohus on viidanud, puudus vajadus neid üle korrata. Vastustaja viitab täiendavalt, et ka

EUIPO keeldus 21.09.2021 otsuses nr R 248/2021-5 sõnamärgi „W“ registreerimisest

Advokaadibüroo Y OÜ nimele ulatuses, mis oli konfliktis C varasema üldtuntud kaubamärgi

„W“ kasutusega. Kaubamärgiga seonduvalt on kohtud haldusasjas nr 3-19-1002 leidnud, et

aukohus andis ja pidigi andma kutse-eetilisest aspektist hinnangu üksnes kaebaja tegevusele

kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel.

Tallinna Ringkonnakohus ei ole 30.04.2020 otsuses nr 3-19-1002 (p 18) märkinud, et aukohus

ei saanud määrata rahatrahvi rikkumiste kogumi eest. Halduskohus on hinnanud mh väidet

karistuse ranguse kohta, märkides, et aukohus on seda põhjendanud ja halduskohus ei saa

kaalutlusi sisuliselt ümber hinnata või muuta. Vastustaja selgitas juba 12.04.2021 vastuses, et

kaebaja esile toodud näited ei ole asjakohased, sest iga distsiplinaarsüüteo asjaolusid hinnatakse

eraldiseisvalt. Näited ei ole analoogsed praeguse vaidlusega, sest kaebajale etteheidetav tegu

3-21-243

9(16)

oli raskem ja ulatuslikum. Samuti oli kaebaja tegu tahtlik ja ei esinenud karistust kergendavaid

asjaolusid (st puudus kaebaja poolne kahetsus). AdvS § 19 lg 2 p 2 kohaselt on rahatrahv kuni

16 000 eurot, mistõttu ei määratud kaebajale rangeimat võimalikku karistust (sh on AdvS § 19

lg 2 p-des 3–6 loetletud karistused oluliselt raskemad). Karistuse määramisel on arvestatud, et

advokaadil ei olnud varasemaid karistusi. Olukorras, kus tühistamiskaebus jäeti rahuldamata,

ei olnud kaebaja esitatud vabandamise nõuet vajalik eraldi hinnata.

Kaebaja vastuväide EUIPO 21.09.2021 otsuse nr R 248/2021-5 haldusasja juurde võtmisele

jääb arusaamatuks, sest vastustaja ei ole sellega soovinud põhjendada vaidlusalust haldusakti,

vaid üksnes lükata ümber apellatsioonkaebuse p-s 59 märgitut, et kaubamärki „W“ ei ole

tunnistatud üldtuntuks. Seejuures on kaebaja ise esitanud täiendava tõendina sama otsuse alusel

väljastatud kaubamärgitunnistuse. Tunnistus tuleks jätta asja materjalide juurde võtmata, sest

vaidluse lahendamiseks ei ole oluline, et taotletud kaubamärk on 2022. aastal registreeritud

muudes valdkondades, sest aukohus menetles kaebust, milles heideti kaebajale ette kaubamärgi

registreerimise taotlust mh telesaadete valdkonnas. Eesti Ekspressi 13.10.2021 ja 02.11.2022

artiklid ei ole asjakohased, sest käsitletud juhtumid ei ole võrreldavad kaebaja juhtumiga ning

aukohus ei oleks ka mitte kuidagi saanud 03.12.2020 otsuse tegemisel lähtuda hiljem tehtud

otsustes kajastatud seisukohtadest.

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.11.2022 määrusega rahuldamata apellatsioonkaebuses

esitatud korduva taotluse nõuda vastustajalt välja advokatuuri 08.04.1999 üldkogul vastu

võetud eetikakoodeksi originaaltekst. Kuivõrd kaebaja ei ole toonud välja ainsatki asjaolu, mis

põhjendaks kahtlust, et eetikakoodeksi erinevates kohtades ja aegadel avaldatud redaktsioonid

lahknevad 08.04.1999 üldkogul vastu võetud originaaldokumendist, on tegemist vaid oletusega.

Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 30.04.2020 otsuses nr 3-19-1002, et puudub alus kahelda

eetikakoodeksi vastuvõtmises ja selle avaldatud tekstide autentsuses. Seetõttu ei ole asjas vaja

tõendada, et eetikakoodeksi avaldatud tekst vastab algupärasele dokumendile, ning taotlus

sellise tõendi väljanõudmiseks jääb HKMS § 62 lg 2 ja lg 3 p 3 alusel rahuldamata.

12. X esitas HKMS § 90 alusel 05.12.2022 vastuväite kohtu tegevusele seoses sellega, et

ringkonnakohus jättis 17.11.2022 määrusega rahuldamata taotluse nõuda vastustajalt välja

eetikakoodeksi algtekst. Kaebaja saab nõuda tõendi kogumist, sõltumata haldusasjas nr 3-19-

1002 tehtud ringkonnakohtu otsuse põhjendustes märgitust. Väide eetikakoodeksi algse ja

avaldatud teksti mittevastavusest ei ole perspektiivitu, sest vastustaja ei esitanud originaalteksti

ka Riigi Teatajale avaldamiseks. Vastustaja keeldumine dokumendi vabatahtlikust esitamisest

kinnitab taotluse asjakohasust. Kaebajal ei ole võimalik nimetatud tõendit ise koguda. Tõend

on oluline, sest kui väidetavalt rikutud õigusnormi sisu on teistsugune, tuleb kaebus rahuldada.

13. Eesti Advokatuur leiab 12.12.2022 seisukohas, et vastuväide ei ole põhjendatud ning

kaebaja ei ole seniajani välja toonud, mis on see väidetav erinevus, mida ta tõendada soovib.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Vastuväite ja taotluste lahendamine

14. Ringkonnakohus jättis 17.11.2022 määrusega (resolutsiooni p 1) HKMS § 62 lg 2 ja lg 3

p 3 alusel rahuldamata X apellatsioonkaebuses esitatud taotluse nõuda vastustajalt välja MTÜ

Eesti Advokatuur (kustutatud) 08.04.1999 üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi allkirjastatud

originaaldokument (skaneeringuna). X esitas 05.12.2022 seisukohas HKMS § 90 alusel

3-21-243

10(16)

vastuväite kohtu tegevusele, leides, et eetikakoodeksi originaalteksti välja nõudmine on oluline,

sest kui rikutud normi sisu on teistsugune, tuleb kaebus rahuldada.

15. Vastuväide ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jääb 17.11.2022

määruses toodud seisukoha juurde, et olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud ainsatki mõistlikku

põhjendust, miks ta kahtleb selles, et eetikakoodeksi (sh § 9 lg 1 ja § 25 lg 1) redaktsioon, mille

rikkumise eest on temale määratud praeguses asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristus, on erinev

advokatuuri 08.04.1999 üldkogul vastu võetud tekstist, on tegemist üksnes oletusega. Selliseks

kahtluseks ei anna alust see, et eetikakoodeksit ei olnud mittetulundusühingute ja sihtasutuste

registrile esitatud materjalide hulgas, ning meelevaldne on järeldada kahtluse põhjendatust ka

asjaoludest, et vastustaja ei esitanud mh Riigi Teatajas avaldamiseks eetikakoodeksi algteksti

ja ei ole pidanud vajalikuks eetikakoodeksi originaaliteksti esitada mh kohtutele, vaid vaidleb

selle väljanõudmisele taotlusele vastu. Kaebaja ei ole tuginenud ühelegi allikale, millest võiks

nähtuda eetikakoodeksi asjaomaste sätete väidetav alternatiivne sisu või milles oleks viidatud

nende sisu lahknevusele originaaltekstist. Ringkonnakohus ei ole välistanud kaebaja õigust

taotleda eetikakoodeksi originaalteksti väljanõudmist (mh märkis ringkonnakohus 17.11.2022

määruses, et tõendi kogumine apellatsiooniastmes oleks HKMS § 198 lg 2 p-st 2 tulenevalt

lubatav), vaid kaebaja taotlus on jäetud rahuldamata põhjusel, et ringkonnakohus ei pea

taotletud tõendi kogumist asja lahendamiseks vajalikuks, kuna eetikakoodeksi sätete sisu on

usaldusväärselt tuvastatav muudest allikatest, eelkõige Riigi Teatajast (RT III, 31.05.2019, 1).

Ringkonnakohus võtab kaebaja 05.12.2022 vastuväitele lisatud Eesti Advokatuuri 19.08.2019

e-kirja koos manusega HKMS § 198 lg 3 alusel haldusasja materjalide juurde, sest see tõendab

asjaolu, millele kaebaja on vastuväites tuginenud (st millise eetikakoodeksi teksti advokatuur

esitas Riigi Teatajas avaldamiseks).

16. Advokatuur on 02.12.2022 täiendavale seisukohale lisanud EUIPO apellatsioonikoja

21.09.2021 otsuse asjas nr R 248/2021-5, millest nähtuvalt on kaebaja taotletud kaubamärgi

registreerimisest keeldutud mitmete klassidesse 16 ja 41 kuuluvate kaupade ja teenuste osas (sh

telesaadete tootmine), kuna C on tõendanud, et tema on Eestis üldtuntud kaubamärgi „W“

omanik. Otsuse p-de 53, 65 ja 85, millele vastustaja on soovinud viidata, tõlked eesti keelde on

välja toodud 02.12.2022 menetlusdokumendi p-des 2.8–2.10. X on 05.12.2022 seisukohale

lisanud EUIPO 21.02.2022 registreerimistunnistuse nr 017903435, mille kohaselt on

kaubamärk „W“ registreeritud klassides 16, 35 ja 41 ning mis kaebaja väitel kinnitab, et C

vastuväited ei olnud põhjendatud. Kuna mõlemad tõendid on tekkinud pärast halduskohtu

08.07.2021 otsuse tegemist, ei olnud neile objektiivselt võimalik esimese astme

kohtumenetluses tugineda (HKMS § 198 lg 2 p 3). Kuivõrd mõlemad tõendid võimaldavad

hinnata, kas C-l oli põhjust heita kaebajale ette kaubamärgi „W“ registreerimise taotluse

esitamist, siis ei ole tõendid asjakohatud ja ringkonnakohus võtab need asja õigemaks

lahendamiseks HKMS § 198 lg 3 alusel kohtutoimiku juurde.

17. X lisas oma 05.12.2022 seisukohale täiendavalt kaks Eesti Ekspressi artiklit: 13.10.2021

artikkel „Riigiprokuratuur kimbutas advokaati“ ja 02.11.2022 artikkel „Advokaat Z blogi teeb

prokuratuurile tuska“. Kaebaja on soovinud nendega tõendada, et aukohtu väljakujunenud

praktika kohaselt ei käsitleta distsiplinaarsüütegudena sõnavõtte, mis on tehtud väljaspool

vahetut õigusabi osutamist, isegi kui nende kohasus on küsitav. Ehkki tegemist on samuti uute

tõenditega, mida ei saanud varem esitada (HKMS § 198 lg 2 p 3), tuleb need jätta HKMS § 62

lg 2 alusel haldusasja toimikusse võtmata, sest nendega ei ole võimalik tõendada ühtegi vaidluse

all olevat asjaolu. Artiklites on üksnes viidatud, et aukohus ei tuvastanud neis kirjeldatud

juhtudel kutse-eetika nõuete rikkumisi, kuid kummastki artiklist ei nähtu kaebaja väidetud

aukohtu väljakujunenud praktikat (sh mis eksisteeris 31.12.2020 otsuse tegemise ajal) mitte

käsitleda distsiplinaarsüüteona väljaspool õigusabi vahetut osutamist tehtud sõnavõtte.

3-21-243

11(16)

II

Apellatsioonkaebuse lahendamine

18. Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

19. Kaebaja väited, et tema distsiplinaarsüüteoasja arutamisel on rikutud topeltmenetlemise

ja topeltkaristamise keeldu (ne bis in idem), ei ole põhjendatud. Iseenesest tuleb nõustuda, et

arvestades advokaadile võimalikult määratavate distsiplinaarkaristuste (AdvS § 19 lg 2) rangust

(mh rahatrahv kuni 16 000 eurot), laieneb ne bis in idem põhimõte ka aukohtumenetlusele (vrd

Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p-d 21–23). Selle põhimõtte rikkumisega võiks

aukohtumenetluse pärast 06.10.2020 jätkamise puhul olla tegemist siis, kui kaebaja oleks

Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega nr 3-19-1002 mõistetud distsiplinaarsüüteos

lõplikult süüdi või õigeks (vt PS § 23 lg 3). See eeldab varasemat otsus, mille peale ei saa enam

edasi kaevata, kusjuures see otsus peab olema tehtud pärast asja sisulist hindamist (nt Euroopa

Kohtu 22.03.2022 otsus asjas C-151/20, p-d 32–34, 62). Advokaatide distsiplinaarsüüteoasjade

arutamine ning advokatuuri liikmetele distsiplinaarkaristuste määramine on aukohtu pädevuses

(AdvS § 15 lg 1, § 19 lg 1). Aukohus tunnistas 15.05.2019 otsusega (nimetatud ka aukohtu

11.04.2019 istungi otsuseks) X süüdi eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 ja § 25 lg 1 ning AdvS §

17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumises, määrates talle rikkumiste kogumi eest karistuseks

rahatrahvi 10 000 eurot. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.04.2020 otsusega aukohtu

otsuse, rõhutades, et aukohus ei saanud kaebajat karistada AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg

5 rikkumise eest ning kuna ringkonnakohus ei saa aukohtu otsust ümber hinnata ega aukohtu

määratud karistust muuta, tuleb otsus tervikuna tühistada. Ringkonnakohus ei võtnud otsuses

seisukohta, kas aukohtu järeldused eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg 1 rikkumisest olid põhjendatud

või mitte. Seega ei ole alust väita, et kaebaja oleks nende tegudega seoses juba haldusasjas nr

3-19-1002 lõplikult õigeks mõistetud.

20. Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tagasiulatuvalt (s.o algusest peale) kehtetuks

tunnistamist (nt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 14). Tühistamise tagajärjeks

oli see, et kaebaja tegevuse suhtes 11.10.2018 algatatud distsiplinaarsüüteoasja lahendamise

kohta ei olnud enam olemas kehtivat aukohtu otsust. Kuivõrd AdvS § 16 lg-te 2 ja 5 kohaselt

on aukohtumenetluse algatamine reeglina aukohtu kaalutlusotsus, saab aukohus ka menetluse

jätkamise üle otsustada kaalutlusõiguse alusel. Tegemist ei olnud menetluse uuendamisega

HMS § 44 tähenduses, vaid varasem menetlus jätkus aukohtu tühistatud otsuse tegemisele

vahetult eelnenud staadiumist. Seda, et seadusandja on pidanud võimalikuks, et aukohus võib

distsiplinaarasjas teha uue otsuse pärast seda, kui halduskohus on samas asjas tehtud aukohtu

varasema otsuse tühistanud, kinnitab AdvS § 19 lg 6, mille kohaselt peatub distsiplinaarsüüteo

aegumine mh kohtumenetluse ajaks. Sellisel regulatsioonil, mis lahkneb selgelt süütegude

aegumise sätetest (vt karistusseadustiku § 81), puuduks mõte, kui aukohtul ei oleks advokaadile

karistuse määramise otsuse tühistamise korral ühelgi juhul võimalik teha uut otsust (vrd notari

distsiplinaarvastutuse seaduse § 71 lg 3). Ne bis in idem keelu rikkumisega võiks olla tegemist,

kui kohus oleks aukohtu otsuse tühistanud põhjendustega, et kaebaja tegudes ei esinenud ühegi

distsiplinaarsüüteo koosseisu. Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus selliseid väiteid ei sisalda.

21. Kuna aukohus otsustab aukohtumenetluse jätkamise kaalutlusõiguse alusel, siis ei olnud

ringkonnakohtul 30.04.2020 otsuse tegemisel põhjust määrata enda initsiatiivil HKMS § 168

lg 1 alusel otsuse resolutsioonis kindlaks selle täitmise tingimusi ning menetlusosalised ei olnud

seda taotlenud. Kuigi aukohtu 31.12.2020 otsuses on menetluse jätkamist põhjendatud napilt,

ei saa otsuse põhjendamispuudused iseenesest tingida aukohtu otsuse tühistamist, kui menetluse

jätkamine ei rikkunud ne bis in idem keeldu. Olukorras, kus aukohus on advokaadi tegevuses

3-21-243

12(16)

näinud selgelt distsiplinaarsüüteo tunnuseid (sh 15.05.2019 otsusega advokaati karistanud) ning

ringkonnakohus ei olnud aukohtu otsust tühistades märkinud, et advokaadile tehtud peamised

etteheited oleksid selgelt põhjendamatud, ei saa aukohtult nõuda, et menetluse jätkamist tulnuks

eriti põhjalikult motiveerida. Aukohtumenetluse jätkumisest on kaebajat teavitatud aukohtu

27.10.2020 kirjaga nr 2-15/181-8.

22. AdvS § 17 lg 5 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud

otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Mõjuval põhjusel võib

aukohus pikendada distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestust kuni kolme kuu võrra.

Distsiplinaarsüüteoasja menetlemise aja hulka ei arvestata aega, mil distsiplinaarsüüteoasja ei

ole võimalik arutada asjaolude tõttu, mis olenevad advokaadist, kelle suhtes aukohtumenetlus

on algatatud. Aukohtu 31.12.2020 otsusest nähtuvalt algatati aukohtumenetlus 11.10.2018 ning

selles tehti otsus 11.04.2019, kusjuures aukohtumenetlus oli haldusasja nr 3-19-1 tõttu peatatud

10.01.2019–14.03.2019. Aukohus jätkas menetlust 27.10.2020 ja tegi uue otsuse 31.12.2020,

mistõttu ei ole ületatud mõistlikku ega seaduses sätestatud menetlusaega. Ringkonnakohus

leiab, et esmane aukohtumenetlus kestis siiski kuni 15.05.2019 otsuse teatavaks tegemiseni ja

menetluse jätkumist tuleb arvestada haldusasjas nr 3-19-1002 tehtud otsuse jõustumisest (s.o

06.10.2020), seega kestis aukohtumenetlus kokku ligi 8 kuud (sh arvestamata ajavahemikku,

mil menetlus oli peatatud). Ehkki see ületab tavapärast kuuekuulist menetlusaega ja aukohus ei

ole seda AdvS § 17 lg 5 kolmanda lause alusel ka pikendanud, puudub põhjus väita, et ületatud

oleks mõistlikku menetlusaega ja aukohtu otsus tuleks ainuüksi sellel põhjusel tühistada. AdvS

§ 17 lg-st 5 tulenevalt on seadusandja pidanud põhimõtteliselt aktsepteeritavaks kuni 9 kuu

pikkust aukohtumenetlust. Menetlustähtaja hulka ei saa arvestada haldusasjades nr 3-19-1 ja nr

3-19-1002 toimunud kohtumenetluste kestust. Seaduse kohaselt ei välista menetlustähtaja

möödumine advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist ning distsiplinaarsüütegu ei olnud

AdvS § 19 lg 6 järgi ilmselgelt aegunud. Menetlustähtaja ületamine on õigusvastane, kuid ei

tingi aukohtu otsuse tühistamist, sest aukohtul oli võimalik kuuekuulist tähtaega pikendada ning

selle vormistamata jätmine ei saanud iseenesest mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

23. Advokatuuri eetikakoodeks võeti vastu MTÜ Eesti Advokatuur (kustutatud) 08.04.1999

üldkogul. Varasema MTÜ Eesti Advokatuur (kustutatud) asemele loodi 18.04.2001 jõustunud

advokatuuriseadusega Eesti Advokatuur kui avalik-õiguslik juriidiline isik (AdvS § 2 lg 2, §-d

81–82). Sellest ei tulene samas, et kõik advokaatide kutseühenduse tegevust varem reguleerinud

dokumendid tulnuks uuesti vastu võtta või kinnitada. Advokatuuril oli AdvS § 82 lg-te 1 ja 3

järgi kohustus hiljemalt 31.05.2001 üksnes moodustada organid kooskõlas AdvS-ga ja viia oma

õigusaktid AdvS-ga kooskõlla. Kaebaja ei väida, et eetikakoodeks olnuks sisuliselt seadusega

vastuolus, vaid leiab, et AdvS § 9 p-s 5 sätestatud pädevus saab olla vaid kehtiva seaduse alusel

tegutseval üldkogul. Selline tõlgendus on ebaõige, sest AdvS § 82 lg-test 2 ja 3 järeldub, et

vägemasti õigusaktide kehtestamisel tegutseb Eesti Advokatuur endise MTÜ Eesti Advokatuur

(kustutatud) õigusjärglasena. Lisaks on Eesti Advokatuuri üldkogu eetikakoodeksit korduvalt

muutnud (05.05.2005, 13.03.2007, 21.08.2008 ja 01.03.2013 otsustega) ning seeläbi kinnitanud

ka eetikakoodeksi muude sätete jätkuvat kehtivust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020

otsus nr 3-19-1002, p-d 10–13).

24. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel mh avalikkusega käituma

ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega.

Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Seda

kohaldatakse eetikakoodeksi § 9 lg 2 järgi ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust.

Eetikakoodeksi § 25 lg 1 sätestab, et advokaat arvestab avalikkusega suhtlemisel kutse-eetika

nõudeid. Vaidlustatud aukohtu 31.12.2020 otsusega on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus

kahe rikkumise eest: 1) C õigusi teadvalt rikkudes ja tema tegevuse takistamiseks kaubamärgi

3-21-243

13(16)

„W“ mh telesaadete valdkonnas registreerimiseks enda nimel 21.05.2018 avalduse esitamine;

2) 01.10.2018 telesaates „W“ ajakirjaniku pea taga „sarvede“ näitamine. Mõlemad teod on

loetud eetikakoodeksi § 9 rikkumiseks ja teisel juhul täiendavalt viidatud ka eetikakoodeksi §

25 lg-le 1, mis sisuliselt kordab eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 märgitut. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole aukohus rikkumiste tuvastamisel eksinud.

25. Kaubamärgi „W“ registreerimiseks EUIPO-le 21.05.2018 avalduse esitamist mh

telesaadete tootmisega seotud valdkonnas on vastustaja põhjendatult käsitanud eetikakoodeksi

§-ga 9 vastuolus oleva käitumisena. Kaebaja ei esitanud ka pärast aukohtumenetluse jätkumist

aukohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks kaubamärgi registreerimise taotlust esitades täitnud

kliendi käsundit. Seetõttu on aukohus põhjendatult järeldanud, et advokaat tegutses enda nimel

(vt ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse p 19 esimene lõik). Seda kinnitavad ka kohtumenetluse

käigus esitatud tõendid, eelkõige 21.02.2022 väljastatud kaubamärgi registreerimistunnistus nr

017903435 (kaebaja 05.12.2022 menetlusdokumendi lisa 1), millest nähtuvalt on kaubamärgi

omanikuks Advokaadibüroo Y OÜ.

26. Kaebaja eksib, leides, et aukohus ei saanud heita talle ette C õiguste rikkumist, sest

kaubamärki „W“ ei olnud KaMS § 7 lg-tes 1 või 2 ettenähtud korras tunnistatud üldtuntuks

ning aukohtul puudub pädevus tunnistada kaubamärk üldtuntuks. Ringkonnakohus märkis juba

30.04.2020 otsuses, et kaebaja käitumisele kutse-eetilise hinnangu andmisel ei ole aukohus

sekkunud X ja C vahelisse kaubamärgivaidlusesse ega asunud seda ise lahendama. Haldusorgan

peab uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik

menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sh vajaduse korral tuvastama

tsiviilõiguslikke

asjaolusid.

Sellega

ei

sekku

haldusorgan

poolte

vahelistesse

tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu.

Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis,

kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (nt

Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p-d 10-11; 11.11.2002 otsus nr 3-3-1-59-02, p 9).

Aukohus ei saaks KaMS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt otsuse resolutsioonis tuvastada kaubamärgi

„W“ üldtuntust, kuid see ei takista tal sellise hinnangu andmist otsuse põhjendustes (vrd

Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 otsus nr 3-20-80, p 27; 13.01.2020 määrus nr 3-19-2078,

p 15). Selleks, et võtta seisukoht, kas advokaadi käitumine oli vastuolus kutse-eetika nõuetega,

pidi aukohus vältimatult hindama, kas „W“ võib olla C-le kuuluv ja üldtuntud kaubamärk.

Kaubamärgi üldtuntuse tunnistamine põhineb peamiselt faktide hindamisel (KaMS § 7 lg-d 3

ja 4) ning seejuures ei omaks ka KaMS § 7 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud korras kaubamärgi üldtuntuse

tunnistamine KaMS § 7 lg 5 kohaselt õigusjõudu hilisemates vaidlustes.

27. Aukohus ei ole kaubamärki „W“ üldtuntuks hinnates eksinud. Kuna vastustaja ei

lahendanud kaubamärgivaidlust, siis puudus aukohtul vajadus hakata otsuses üksikasjalikult

analüüsima, millistes klassides ning milliste kaupade ja teenuste osas kaebaja kaubamärgi

registreerimist täpselt taotles ning mil määral kattub taotlus C varasema üldtuntud

kaubamärgiga. Kutse-eetilise hinnangu andmiseks piisas selle tuvastamisest, et taotletud kaitse

hõlmaks mh telesaadete valdkonda ehk Nizza klassifikatsiooni klassi 41 liigitatavad teenused

„raadio- ja teleprogrammide lavastamine, produtseerimine“, „televisioonimeelelahutussaated,

tele(visiooni)meelelahutus“ jm. Kaebaja viited sõna „W“ varasemale kasutusele ei ole

asjakohased, sest need ei puuduta telesaadete valdkonda. Aukohus ei ole heitnud kaebajale ette

kaubamärgi „W“ registreerimistaotluse esitamist abstraktselt, vaid üksnes telesaadete

valdkonnas. Kuna C juhitav „W“ oli uuringuettevõtte Kantar Emor avalike teleauditooriumi

ülevaadete järgi aastatel 2018–2019 pidevalt Eesti telekanalite vaadatuimate saadete hulgas ja

saade tekitas korduvalt vastukaja ka trükimeedias, tuleb aukohtuga nõustuda, et kaebaja väide

enda teadmatusest ei ole eluliselt usutav. Määravat tähtsust ei ole, kas varasema üldtuntud

3-21-243

14(16)

kaubamärgi „W“ omanikuks tuleks pidada C või televisiooniteenuse pakkujat, kes asjaomast

telesaadet levitab, sest see ei mõjuta hinnangut, et kaebaja ei käitunud kaubamärgi omaniku

suhtes heas usus. Ringkonnakohus märgib siiski, et olukorras, kus juba algse aukohtumenetluse

ajal oli telesaade „W“ n-ö kolinud ümber teisele kanalile (nt Elu24 portaali 07.02.2019 uudis)

ja jätkus seal sama nime all, siis käsitas aukohus kaubamärgi omanikuna põhjendatult C. Selle

järelduse õigsust kinnitab EUIPO apellatsioonikoja 21.09.2021 otsus nr R 248/2021-5 (p 52).

28. Advokaadi pahatahtlikkust kaubamärgi registreerimisel saab järeldada X ja C 09.–

10.08.2018 e-kirjavahetusest (vt X 10.09.2018 seletuse lisa 2 – advokatuuri 12.04.2021 vastuse

lisa 5), milles kaebaja mh selgitas, et kaubamärgi „W“ registreerimise eesmärk oli omandada

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2017 määruse (EL) 2017/1001 (Euroopa Liidu

kaubamärgi kohta) art-s 9 sätestatud kaubamärgiomaniku ainuõigus, ning teavitas, et

kaubamärgi kasutamine on selle registreerimisest alates keelatud ja advokaadibüroo ei ole

praegu ega tulevikus huvitatud kaubamärgi võõrandamisest ega kasutada andmisest

(litsentsimisest) C-le ega ka televisiooniteenuse pakkujale. Olukorras, kus kaebaja ei ole

põhistanud, et sooviks hakata kaubamärki „W“ telesaadete valdkonnas ise kasutama, ning

välistab samas juba ennetavalt igasuguse võimaluse anda ükskõik millistel tingimustel litsents

kaubamärgi kasutamiseks olemasoleva identse registreerimata tähisega telesaate jätkamiseks,

on äratuntav, et kaubamärgi registreerimise peamine eesmärk on olnud takistada samanimelise

telesaate tootmist ja levitamist. Kuivõrd tegemist oli ühe vaadatavama telesaatega, siis pidi

kaebaja mõistma, et tema tegevus äratab avalikku tähelepanu ja võib heita varju mh advokaadi

kutsele. Ühiskond ei tee advokaadi ja advokatuuri mainele hinnangut andes vahet, kas advokaat

tegutses vääritult ametiülesandeid täites või väljaspool seda.

29. Apellatsioonkaebuses ei ole toodud sisulisi vastuväiteid hinnangule, et kaebaja käitumine

01.10.2018 telesaates „W“ oli advokaadile ebakohane, vaid kaebaja leiab, et nimetatud

rikkumine on tõendamata, sest telesaate salvestis on lubamatu tõend, kuna ajakirjanikul puudus

õigus kaebajat tema nõusolekuta filmida ja salvestist avalikkusele näidata. Ringkonnakohus ei

nõustu kaebaja hinnanguga. AdvS ja advokatuuri kodukord ei reguleeri tõendite lubatavust

aukohtumenetluses, mistõttu tuleb AdvS § 17 lg 7 kohaselt lähtuda haldusmenetluse seadusest.

HMS ei reguleeri samuti tõendite lubatavuse küsimust, kuid pidades silmas, et haldustegevuse

õiguspärasust kontrollib halduskohus HKMS-s sätestatud reeglite alusel, on asjakohane lähtuda

nendest (nt Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467, p 14). HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib

tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keelduda, kui tõend on saadud kuriteoga või põhiõiguse

rikkumisega. Sellist olukorda ei esine. Kuigi on õige, et IKÜM art 85 lg 2 alusel isikuandmete

ajakirjanduslikel eesmärkidel töötlemiseks tehtud erandina on esmajoones käsitatav 15.01.2019

jõustunud IKS § 4, ei saa jätta tähelepanuta, et samasisuline norm sisaldus ka kuni 14.01.2019

kehtinud IKS § 11 lg-s 2, mis ei muutunud IKÜM-i jõustumisega automaatselt kehtetuks ega

olnud sellega vastuolus. Seetõttu ei saa väita, et ajavahemikul 25.05.2018–15.01.2019 puudus

ajakirjanikul õigus töödelda kaebaja isikuandmeid avalikes huvides kaebaja nõusolekuta.

30. Isegi, kui ajakirjanikul polnuks õigust kaebajat tema nõusolekuta filmida, ei õigustaks see

kaebaja ebakohast käitumist. Samuti ei omanud kaebaja teguviisile kutse-eetilise hinnangu

andmisel tähtsust, kas C käitus kooskõlas ajakirjanduseetika nõuetega (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 19 teine lõik). Advokaat peab säilitama au

ja väärikuse ka keerulisemates suhtlussituatsioonides. Aukohus on põhjendatult järeldanud, et

ajakirjaniku pea taga „sarvede“ näitamisega püüdis kaebaja teda naeruvääristada, mida ei saa

pidada väärikaks ega headele kommetele ja tavadele vastavaks käitumiseks ning mis võib

kahjustada advokaadi kutse ja advokatuuri mainet. Isegi kui tegemist oli üksnes naljaga, väljus

see hea maitse piiridest ning jättis advokaadist ja advokaadikutsest ebaväärika mulje. Kaebaja

pidi mõistma, et kui ajakirjanik ilmub koos kaameraga advokaadibüroosse, siis võidakse teda

3-21-243

15(16)

filmida ja salvestist hiljem avalikkusele näidata. Sellises situatsioonis pidanuks advokaat eriti

hoolikalt oma käitumist jälgima ning arvestama võimalusega, et nii tema kasutatud väljendite

kui ka žestide ja miimika kohatus võib salvestise tõttu veelgi võimenduda, sest paratamatult

minetab salvestis osa laiemast kontekstist. Avalikkusel ei saa kunagi olla täielikku ülevaadet

konkreetse elulise suhtlussituatsiooni kujunemisest ja selle osaliste omavahelistest suhetest, mis

võiksid mõjutada antavat hinnangut salvestiselt nähtava käitumise eetilisusele.

31. Vastustaja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et kaebaja käitumist on mõlema

sündmusega seonduvalt ebaeetiliseks pidanud nii advokatuuri liikmed kui ka muud isikud (vt

advokatuuri 12.04.2021 vastuse lisad 1, 4, 6 ja 10). Kohtupraktika kohaselt ei pea selleks, et

väidetavalt vääritu teo toime pannud isikule oleks võimalik heita ette kas tema enda või temaga

seotud organisatsiooni maine kahjustamist (diskrediteerimist), olema tingimata tõendatud kogu

avalikkuse või selle enamuse selgesõnaline hukkamõist, vaid piisab mh organisatsiooni sisesest

usutavalt põhjendatud hinnangust mainekahjule, kui on põhjust eeldada, et avalikkus tajuks ja

hindaks kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel (nt Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-3-1-29-

16, p-d 11 ja 13). Praegusel juhul ei ole alust arvata, et valdav osa advokaatidest või avalikkusest

peaks erinevalt vastustaja poole pöördunud isikutest ja aukohtu liikmetest kaebaja käitumist

kutse-eetiliselt laitmatuks.

32. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusest nr 3-19-1002 ei tulene, et süütegude

kogumi eest ei ole lubatud määrata ühtset karistust. Aukohtu 15.05.2019 otsuse tervikuna

tühistamise tingis asjaolu, et kuna aukohtu otsuses ei olnud eristatud, kuidas kujunes kolme

rikkumise eest kokku määratud 10 000 euro suurune rahatrahv ning ei olnud alust järeldada, et

kaebajale alusetult ette heidetud AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumine ei mõjutanud

distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud rahatrahvi suurust, siis ei saanud ringkonnakohus

otsust tühistada üksnes osaliselt (vt ka Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467, p-d 24–26).

Aukohtu 31.12.2020 otsusega on kaebajale kahe distsiplinaarsüüteo eest määratud rahatrahv

9500 eurot. AdvS § 19 lg-st 2 lähtudes on määratud karistus keskmise raskusastmega, kuid

kaebaja viidatud vastustaja halduspraktikat arvestades on karistus pigem keskmisest rangem.

Kaebaja rikkumiste laadi ja süü vormi (vähemasti kaubamärgi registreerimise puhul tahtlus)

arvestades ei saa karistust pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Aukohtu otsusest ei järeldu,

et rikkumise mittetunnistamist ja vastuväidete esitamist käsitati karistust raskendava asjaoluna,

vaid ringkonnakohtu hinnangul käsitati seda üksnes karistust kergendava asjaolu puudumisena.

33. Distsiplinaarkaristuse määramine on aukohtu kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on

piiratud (HKMS § 158 lg 3). Kuigi on õige, et ühetaoliste rikkumiste eest sarnastel asjaoludel

määratavad karistused ei tohiks olla silmatorkavalt erinevad, tuleb vastustajaga nõustuda, et

kaebaja viidatud teistes asjades, kus advokaate on karistatud au ja väärikuse (st eetikakoodeksi

§ 8 lg 3 või § 9) rikkumise eest üksnes noomitusega (nr 3-19-1516) või miinimumilähedase

rahatrahviga (nr 3-17-1504), olid advokaatide käitumisel oluliselt n-ö lokaalsem mõju, mis

piirdus üksnes suhtluse osapooltega, ehk puudus advokaadi kutse või advokatuuri maine avalik

kahjustamine. Seega ei ole tegemist praegusega võrreldavate asjadega ning viidatud lahendid

ei kinnita kaebajale määratud karistuse ülemäärast rangust. Kaebaja välja toodud muud näited,

kus aukohus ei ole advokaate distsiplinaarkorras karistanud (kaebuse lisad 10 ja 11), ei ole

võrreldavad juba ainuüksi põhjusel, et neis puuduvad tuvastatud distsiplinaarsüüteod, mille eest

olnuks üldse võimalik karistust määrata. Seetõttu ei kajasta need ka aukohtu karistuspraktikat.

34. Kuna halduskohus leidis, et aukohtu 31.12.2020 otsus oli õiguspärane, siis ei mõjutanud

vaidluse lõpptulemust, et halduskohus ei ole põhjendanud kaebaja väidetavalt õigusvastase

karistamise ja sellest advokatuuri liikmete teavitamise eest vabandamise nõude rahuldamata

jätmist. X 01.02.2021 kaebuse p-st 2.2 nähtub, et kaebaja on vabandamise nõude esitamisega

3-21-243

16(16)

soovinud sisuliselt taotleda mittevaralise kahju hüvitamist (HKMS § 37 lg 2 p 4). Tallinna

Halduskohtu 15.03.2021 määrusest ja 08.07.2021 otsusest järeldub, et halduskohus ei ole seda

nõuet üldse eristanud. Kuigi HKMS § 5 lg 1 p 4 ja § 37 lg 2 p 4 ei sätesta tingimata, et

kannatanul on õigus nõuda üksnes kahju rahalist hüvitamist, tuleb kohtu volituste rakendamisel

HKMS § 5 lg 3 järgi arvestada ka riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatut. RVastS § 8 lg 1

ja § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse kahju rahas. Seega ei saaks esitatud vabandamise nõuet ühelgi

juhul rahuldada ja hüvitamisnõue tulnuks jätta rahuldamata, sõltumata vaidlustatud haldusakti

õigusvastasusest (vt ka K. Merusk, I. Pilving. HKMS § 5 kommentaar, p C.V.2 – K. Merusk,

I. Pilving (toim). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2013,

lk 59).

35. Ka juhul, kui kaebaja nõuet kohustada advokatuuri tema ees vabandama saaks käsitada

RVastS § 11 lg 1 ja HKMS § 37 lg 2 p 5 alusel esitatud heastamisnõudena (st taotlusena, et

vastustaja kõrvaldaks aukohtu tühistatud otsuse ja sellest advokatuuri liikmete teavitamise

toimingu õigusvastased tagajärjed ehk vabandamise tulemusel taastaks kaebaja au ja hea nime),

nagu seda on peetud võimalikuks varasemas kohtupraktikas (nt Riigikohtu 10.06.2005 otsus nr

3-3-1-30-05, p 18), ei oleks kaebuse rahuldamiseks alust. Heastamisnõude puhul on olemuselt

tegemist eriliiki kohustamisnõudega (vt Riigikohtu 24.04.2018 määrus nr 3-17-725, p 12). Kui

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks piisaks kahju põhjustanud haldusakti õigusvastasuse

tuvastamisest, siis heastamisnõude rahuldamine eeldaks väidetavad õigusvastased tagajärjed

põhjustanud haldusakti muutmist või (tagasiulatuvalt) kehtetuks tunnistamist (nt E. Andresen.

Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine ja kahju hüvitamine riigivastutusõiguses – Juridica

2006, nr 3, lk 165). Seega ei oleks vabandamise nõude rahuldamist saanud tingida mh olukord,

kus halduskohus tuvastab, et aukohtu otsuse tegemisel on rikutud menetlusnorme (st haldusakt

on formaalselt õigusvastane), kuid jätab selle HMS §-le 58 ja RVastS § 3 lg 3 p-le 1 tuginedes

tühistamata.

36. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel tuleb X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 08.07.2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

37. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot, kuid pole esitanud andmeid

muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 60 lg-te 1 ja 7 kohaselt kuulus

apellatsioonkaebuselt tasumisele riigilõiv 15 eurot. Seega on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot

seaduses sätestatust enam ning selles osas tuleb riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel

maksjale tagastada. Eesti Advokatuur ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud,

mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1

alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)