2-18-14132/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-14132

Kohtuasi

X hagi Y vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. augusti 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3513 eurot 54 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Tauno Tark ja

Rahel Behrsin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 5. augusti 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis

hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud osas uus otsus,

millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Muus osas ei ole

maakohtu otsust vaidlustatud.

3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

3.1. Võtta vastu X 10. detsembri 2020. a hagist osaliselt loobumise avaldus ning

lõpetada põhinõude menetlus 2677 euro 72 sendi ulatuses ja kuni

11. septembrini 2020 sissenõutavaks muutunud viivisenõude menetlus

1396 euro 63 sendi ulatuses. Ülejäänud osas, s.o 3253 euro 28 sendi suuruse

põhinõude ja alates 12. septembrist 2020 sissenõutavaks muutuva viivisenõude

osas jätkub menetlus.

3.2. Parandada Y 18. novembri 2020. a taotluse alusel Harju Maakohtu

10. novembri 2020. a kohtuistungi protokolli järgmiselt:

2-18-14132

3.2.1. 00:08:35 kostja esindaja sõnavõtu neljas lause: „27.07.2019 esitamise

tõendi, et nõuet on täidetud“, tuleb asendada lausega: „22.07.2019 vastuse

lisana esitasime tõendi, et nõuet on ka varem täidetud“;

3.2.2. 00:22:44 kostja selgituse viimast lauset tuleb täiendada sõnaga:

täitemenetluses. Viimase lause sõnastus on seega: „Mingil hetkel

eelmenetlus ju lõppeb ja pärast seda toimuvad ka laekumised

täitemenetluses“;

3.2.3. 00:24:32 kostja selgituse esimest lauset tuleb täpsustada järgmiselt:

kostja viitas 22.07.2019 dokumendi punktile 2.3.5.

3.3. Rahuldada X hagi.

3.4. Mõista Y-lt X kasuks välja:

3.4.1. kahjuhüvitis 3253 eurot 28 senti;

3.4.2. alates 12. septembrist 2020 kuni 22. detsembrini 2022 sissenõutavaks

muutunud viivis 593 eurot 4 senti;

3.4.3. alates 23. detsembrist 2022 kuni põhivõla (3253 eurot 28 senti) täieliku

tasumiseni tasumata põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivis.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 21. septembril 2018 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 5931 eurot ning alates hagi esitamisest kuni

hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude

hüvitiselt viivist. Hageja täiendas 16. mai 2019. a menetlusdokumendis haginõuet tingimusega,

et kui kostjale kuuluv ühing on täitnud tsiviilasjas nr 2-13-51919 tehtud määrusest tulenevat

kohustust, väheneb vastavas osas kostja kohustus. Hageja vähendas 12. oktoobri 2020. a

menetlusdokumendis oma nõuet ja palus mõista kostjalt enda kasuks sama tingimusega välja

kahjuhüvitise 3253 eurot 28 senti ja alates 12. septembrist 2020 kuni hüvitise tasumiseni sellelt

viivise.

2-18-14132

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. juunil 2000 abielu ning Harju Maakohus

lahutas poolte abielu 26. aprillil 2012 jõustunud kohtuotsusega. Pooled asutasid abielu ajal Q

OÜ (emaühing) ning pooled olid selle juhatuse liikmed, kellel oli õigus esindada äriühingut

üksnes ühiselt. Q OÜ oli omakorda alates 6. jaanuarist 2010 kuni 18. septembrini 2017 C OÜ

(tütarühing) ainuosanik ning pooled olid ka selle äriühingu juhatuse liikmed, kellel oli õigus

esindada äriühingut iseseisvalt.

Pooled jagasid tsiviilasjas nr 2-12-8586 ühisvara (sh emaettevõtte osalust) ning Harju

Maakohus jättis 27. augusti 2013. a otsusega emaühingu osaluse hageja ainuomandisse. Pooled

ei vaidlustanud apellatsioonimenetluses seda, et emaühingu osalus jääb hageja ainuomandisse.

Kostja asutas 21. oktoobril 2013 W OÜ (kostjale kuuluv ühing), mille ainuosanikuks ja juhatuse

liikmeks oli kostja. Samal päeval sõlmis kostja nii tütarühingu kui ka endale kuuluva uue

ühingu esindajana Tallinnas LLL ja AAA asuva kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu

(müügileping), millega tütarühing müüs kõik talle kuulunud kinnisasjad kostjale kuuluvale

ühingule. Kostja sõlmis igapäevase majandustegevuse raamest väljudes ilma hageja

nõusolekuta müügilepingu sisuliselt iseendaga ajal, kui oli selge, et emaühingu osalus jääb

hageja ainuomandisse, st kostja kahjustas teadlikult ja eesmärgipäraselt ühingu ja teise abikaasa

vara. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. detsembri 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-8586

emaühingu osaluse hageja ainuomandisse. Otsus jõustus 1. aprillil 2015 ning otsuse jõustumisel

kutsuti kostja emaettevõtte juhatuse liikme ametikohalt tagasi.

Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 6. detsembri 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919

müügilepingu tühisuse ning kohustas kostjat tegema omanikukande muutmiseks vajalikke

tahteavaldusi. Otsus jõustus 20. veebruaril 2017. Harju Maakohus määras 20. juuni 2017. a

määrusega kindlaks selles kohtuasjas hüvitatavate menetluskulude suuruse ning mõistis

kostjale kuuluvalt ühingult tütarühingu kasuks välja menetluskulude hüvitise 5931 eurot.

Tütarühing esitas kohtumääruse täitmiseks Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile täitmisavalduse

(täiteasi nr 031/2017/1965) ning taotluse võlgniku vara nimekirja esitamiseks. Kostjale kuuluv

ühing on nõude täitmisest kõrvale hoidnud ega ole korduvatest nõuetest hoolimata esitanud

varade nimekirja. Kohtutäituri 17. septembri 2018. a e-kirja kohaselt ei ole võlgnik varade

nimekirja esitanud ning täitemenetlus on perspektiivitu. Vararegistrite andmetel ei ole kostjale

kuuluval ühingul vara, ühing ei ole esitanud viimase kahe aasta majandusaasta aruandeid ning

registripidaja on teinud ühingule kustutamishoiatuse. Kostjal ei ole huvi ühingu

majandustegevuse vastu ning nõuete täitmine ühingu vara arvel on võimatu.

Tütarühing loovutas kostja vastu kahju hüvitamise nõude koos kõrvalnõuetega 12. aprillil 2018

hagejale.

23. novembril 2020 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-15788, milles

kohus tuvastas, et kostja rikkus 21. oktoobri 2013. a müügilepinguga juhatuse liikme kohustusi

ning juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tulenev kahju nõue ei ole aegunud. Kohus jättis

aga kostjale kuuluva ühingu vastu esitatud nõude aegumise tõttu rahuldamata ning sellest

tulenevalt hüvitas vastaspool ühingule menetluskulud 4074 eurot 35 sendi ulatuses, mille arvel

luges kohtutäitur rahuldatuks tütarühingu menetluskulude nõude 2677 euro 72 sendi ulatuses

ning 11. septembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1396 euro 63 sendi

ulatuses. Hageja vähendab selle ulatuses oma nõuet kostja vastu.

1.2. Kostja tekitas tütarühingu juhatuse liikmena müügilepingut sõlmides tütarühingule

tahtlikult heade kommete vastaselt, aga ka seadusest tulenevat juhatuse liikme hoolsus- ja

2-18-14132

lojaalsuskohustust ning esindusõiguse piirangut rikkudes kahju. Kostja sõlmis müügilepingu

eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Kuna kostja võõrandas kinnisasjad ning keeldus

kohtuväliselt kinnisasju tagastamast, pidi tütarühing esitama kostjale kuuluva ühingu vastu hagi

ning kandis seetõttu õigusabikulusid. Kostja asutas ühingu ning sõlmis samal päeval teadlikult

müügilepingu talle kuuluva varatu ja majandustegevuseta ühinguga, kelle vara arvel ei ole

võimalik nõudeid rahuldada.

Kostja vastutab juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tütarühingule põhjustatud kahju eest

VÕS § 115 lg 1 alusel koosmõjus äriseadustiku (ÄS) § 167¹ lg-ga 2 ja § 187 lg-ga 2.

Alternatiivselt vastutab kostja õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8

alusel.

Kostja ja talle kuuluv ühing vastutavad solidaarselt. Kostja huvides lisas hageja nõudele

tingimuse, et kostja ei pea hüvitama kahju ulatuses, milles talle kuuluv ühing on

menetluskulude hüvitist tasunud. Juhul, kui hageja taotluses märgitud tingimust ei saa määrata,

tuleb hagi rahuldada ilma tingimuseta.

1.3. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 113

lg 1 alusel ka viivist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal kahju hüvitamise nõuet kostja vastu ning hagi

tuleb jätta läbi vaatamata.

Tsiviilasjas nr 2-16-51919 mõistis kohus kostjale kuuluvalt ühingult tütarühingu kasuks välja

menetluskulude hüvitise ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 11 järgi ei saa

menetlusosaline nõuda eraldi hagiga kohtumenetluse kulude hüvitamist menetluskulude

suuruse kindlaksmääramise menetluse väliselt. Hageja ja tütarühing soovivad nõude

loovutamisega sellest põhimõttest kõrvale hiilida, mis ei ole kooskõlas TsMS regulatsiooni

mõtte ja eesmärgiga.

Tütarühingu menetluskulude hüvitamise nõude täitmiseks on alustatud täitemenetlust täiteasjas

nr 031/2017/1965 ning hageja ei ole esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. Seega peab

hageja võimalikuks nõude täitmist kostjale kuuluva ühingu vara arvel, st täitemenetlus ei ole

perspektiivitu. Kostja esitas registripidajale 7. oktoobril 2018 nõutavad majandusaasta

aruanded ning ühingul ei ole kustutamishoiatust ega maksuvõlga. 2017. aasta majandusaasta

aruande kohaselt on ühingul üks töötaja ning aasta lõppes kasumiga. Seega ei ole õige hageja

väide, et ühingu vara arvel ei saa täitemenetluses tütarühingu nõuet täita.

Käimasoleva täitemenetlusega paralleelselt ei saa nõuda sama võlga sisse kostjalt, sest sellisel

juhul saaks nõue kahekordselt rahuldatud. Hageja soovib alusetult rikastuda. Siinses asjas ei

saa juhinduda Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15.

2.2. Hageja väidetav kahju hüvitamise nõue on aegunud.

Kostja võttis müügilepingu sõlmimise aluseks oleva tütarühingule kuuluva kahe kinnisasja

müümise otsuse vastu 1. oktoobril 2010. Seega möödus ÄS § 187 lg-st 3 tulenev viieaastane

aegumistähtaeg 1. oktoobril 2015.

2-18-14132

Kuna hageja oli ema- ja tütarühingu osanik, pidi ta saama 1. oktoobri 2010. a otsusest teada

samal päeval, kuid hiljemalt müügilepingu sõlmimise päeval, s.o 21. oktoobril 2013. Seega

möödus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-st 1 tulenev kolmeaastane

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg 1. oktoobril 2013 või hiljemalt

21. oktoobril 2016.

2.3. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest VÕS §-st 115 ja ÄS §-st 187 tulenevad kahjunõude

eeldused ei ole täidetud.

Kuigi hageja heidab kostjale ette, et ta sõlmis müügilepingu ilma hageja kui teise osaniku

nõusolekuta, oli tegemist üksnes formaalse puudusega osanike otsuse vormistamisel ja

müügilepingu sõlmimisel. Kostja võttis osanike otsuse vastu ajal, mil ta võis osaühingut üksi

esindada. Kostja ei rikkunud hoolsus- ega lojaalsuskohustust ning ei soovinud tütarühingut

kahjustada. Müügileping oli tütarühingu huvides, sest see tehti turuhinnaga ning selle

tulemusena sai vastastikused kohustused tasaarvestada. Kuna tütarühingu tegevusalaks oli

kinnisvara ostmine, müümine ja rentimine, lähtus kostja sellest, et ta teeb tehingu igapäevase

majandustegevuse raames. Kostja järgis korraliku ettevõtja hoolsust, tegutses tütarühingu

huvides ega võtnud ülemääraseid riske.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi pärast seda, kui

kostjale kuuluvalt ühingult mõisteti tütarühingu kasuks välja menetluskulude hüvitis, mille

tagajärjel oli menetluskulude nõude rahuldamine täitemenetluses võimatu.

Tütarühingul ei ole tekkinud kahju, sest ta saab oma nõude rahuldada täitemenetluse raames,

sh on kohtumenetluse ajal tütarühingu nõuet täitemenetluses rahuldatud. Müügilepingust ei

saanud tekkida tütarühingule kahju ka seetõttu, et müügileping sõlmiti turutingimustel.

Tehingut hinnates tuleb arvestada mh kasu, mida tütarühing lepingu järgi sai. Igal juhul ei

saanud tehingust tekkiv kahju olla kostjale osanike otsuse vastuvõtmise ja müügilepingu

sõlmimise ajal ettenähtav. Formaalsete nõuete järgimise kaitse-eesmärgiks ei saa olla aastaid

hiljem tehingu üle peetavas vaidluses tekkivate menetluskulude ärahoidmine.

Asjas esitatud asjaoludel ei saa menetluskulude nõuet lugeda juhatuse liikme kohustuste

rikkumise tagajärjeks, st puudub põhjuslik seos.

Hageja nõude rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja ja kostjale kuuluv ühing ei saa olla solidaarvõlgnikud, sest tegemist ei ole sama

kohustusega.

2.4. Hageja taotlus ei ole selge ega täidetav, sest nõude suurus ei ole kindlaksmääratud. Hageja

esitas tingimusliku nõude, mille suurus sõltub sellest, kui palju täidab kostjale kuuluv ühing

hageja menetluskulude nõuet. Hagi ei või olla tingimuslik ning kohus ei saa kohtuotsuse

resolutsioonis mõista välja kahju, milles suurus ei ole selgelt kindlaks määratud.

Menetluse käik

3. Harju Maakohus keeldus 29. oktoobri 2018. a määrusega hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

menetlusse võtmast, sest eeldades hagis esitatud asjaolude õigsust ei ole hagejal võimalik hagis

taotletud eesmärki saavutada, kuna TsMS § 174 lg 11 järgi ei või menetlusosaline esitada

2-18-14132

kohtumenetluse väliselt menetluskulude hüvitamise nõuet ega teha seda isiku vastu, kes ei ole

olnud menetlusosaliseks.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. veebruari 2019. a määrusega maakohtu määruse ja

saatis asja maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, sest TsMS § 174 lg 11

ei välista Riigikohtu praktika kohaselt kahjunõude esitamist muude isikute vastu (Riigikohtu

15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 14).

5. Harju Maakohus võttis 28. veebruari 2019. a määrusega hagi menetlusse.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus võttis 8. augusti 2021. a otsusega hagist osalise loobumise vastu, lõpetas

loobutud osas menetluse. Maakohus jätkas 3253 euro 28 sendi suuruse põhivõla ja sellelt alates

12. septembrist 2020 sissenõutavaks muutuva viivise osas menetlust ning jättis selles osas hagi

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurust.

6.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja kostja sõlmisid 10. juunil 2000 abielu, abielu on lahutatud 26. aprillil 2012

jõustunud kohtuotsusega;

-

Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. aprillil 2015 jõustunud otsusega tsiviilasjas

nr 2-12-8586 Q OÜ (emaühing) osaluse hageja ainuomandisse; pooled olid selle ühingu

juhatuse liikmed ja neil oli õigus esindada äriühingut üksnes ühiselt;

-

Q OÜ (emaühing) oli alates 6. jaanuarist 2010 kuni 18. septembrini 2017 C OÜ

(tütarühing) ainuosanik; pooled olid selle ühingu juhatuse liikmed ja neil oli õigus

esindada äriühingut iseseisvalt; kostja oli juhatuse liige alates 6. jaanuarist 2010 kuni 8.

aprillini 2015;

-

kostja asutas 21. oktoobril 2013 W OÜ (kostjale kuuluv ühing), mille ainuosanikuks ja

juhatuse liikmeks oli tema ise;

-

esindades nii C OÜ-d kui ka W OÜ-d, tegi kostja 21. oktoobril 2013 tehingu, millega

müüs C OÜ-le kuuluvad kinnisasjad endale kuuluvale ühingule;

-

20. veebruaril 2017 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919 tuvastas Tallinna

Ringkonnakohus 21. oktoobri 2013. a tehingu tühisuse (maakohus oli jätnud 15. augusti

2016. a otsusega hagi tehingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata) ning maakohus

mõistis 20. juuni 2017. a kohtumäärusega W OÜ-lt C OÜ kasuks välja menetluskulude

hüvitise 5931 eurot ning alates määruse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni sellelt

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise;

-

C OÜ esitas Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile tsiviilasjas nr 2-13-51919 tehtud

kohtumääruse täitmiseks täitmisavalduse (täiteasi nr 031/2017/1965); täitemenetluses

on W OÜ tasunud C OÜ-le 3. juulil 2019 50 eurot ja 11. septembril 2020 4546 eurot 82

senti.

6.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kostja vastu juhatuse liikme

vastutusest tuleneva C OÜ (tütarühingu) kahju hüvitamise nõude. Sellise nõude aluseks saavad

olla ÄS § 187 lg-d 1 ja 2 ning sellist nõuet saab VÕS § 164 lg 1 alusel loovutada. See, et kahju

sisuks on teises kohtumenetluses tekkinud menetluskulu, ei tähenda, et hageja nõuaks kostjalt

menetluskulude hüvitamist. Asjas ei kohaldu TsMS § 174 lg 11, sest see käsitleb olukorda, kus

menetlusosaline esitab menetluskulude hüvitamise nõude kohtumenetluse väliselt. Siinsel juhul

2-18-14132

on menetluskulude hüvitis juba välja mõistetud ning hageja nõuab kahju hüvitamist. Hageja

väitel jääb tal kostja tegevuse tulemusena väljamõistetud hüvitis saamata.

6.3. Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-15788 on

tõendatud, et hageja nõue ei ole aegunud. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt tekitas kostja

kahju müügilepingu sõlmimisega. Seega hakkas aegumine kulgema alates müügilepingu

sõlmimisest.

6.4. Hageja nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kehtiv

võlasuhe hageja ja kostja, s.o tütarühingu ja kostja kui selle juhatuse liikme vahel, 2) kostja on

rikkunud seadusest või põhikirjast tulenevat kohustust (ÄS § 187), 3) hagejal on tekkinud kahju

(VÕS § 127), 4) põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel, 5) kostja

vastutab rikkumise eest (ÄS § 187 lg 2).

Tütarühingu ja kostja vahel oli äriühingu ja juhatuse liikme vaheline võlasuhe, sest kostja oli

alates 6. jaanuarist 2010 kuni 8. aprillini 2015 tütarühingu juhatuse liige.

Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-15788 on

tõendatud, et kostja rikkus juhatuse liikmena hoolsuskohustust ja tekitas sellega tütarühingule

kahju. 6. detsembri 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919 tuvastas ringkonnakohus, et

21. oktoobri 2013. a (otsuses ekslikult 21.03.2013) tehing tehti osaühingu ja osaühingu juhatuse

liikme kontrollitava äriühingu vahel, st sisuliselt juhatuse liikme endaga, tehing väljus

igapäevase majandustegevuse raamest ja selleks puudus osaniku nõusolek; tehinguga

võõrandas kostja juhatuse liikmena tütarühingu kogu kinnisvara ning kuna tütarühingu

peamiseks tegevuseks oli kinnisvara üürile andmine ja käitus, siis sisuliselt lakkas tütarühingu

majandustegevus.

Kuigi tsiviilasjas nr 2-18-15788 asus ringkonnakohus seisukohale, et kostja tekitas juhatuse

liikmena tütarühingule sama müügilepingu sõlmimisega saamata jäänud tulu näol kahju, on

siinne asi erinev. Kostja ei ole hagejale otseselt menetluskulusid tekitanud. Hageja kasuks on

kostjale kuuluvalt ühingult menetluskulude hüvitis välja mõistetud ning seega hageja kahju on

juba hüvitatud. Hagejale tekitab kahju kostjale kuuluv ühing, kes ei täida kohtumäärust, millega

temalt menetluskulude hüvitis välja mõisteti.

Kahju olemasolu ei ole selge ka seetõttu, et hageja esitas nõude tingimuslikult (tingimusel, et

kostjale kuuluvalt ühingult ei laeku enam raha ja kui laekub, siis väheneb selle võrra kostjalt

väljamõistetav kahjuhüvitis), mitte solidaarselt. Kuigi hageja väitel on edaspidi laekumised

ebatõenäolised, sest seni on toimunud laekumised hageja enda raha arvel, kes täitis oma

kohustusi kostjale kuuluva ühingu ees, on täitemenetluse käigus suur osa nõudest täidetud. Pole

oluline, kellelt on kostjale kuuluv ühing tulu teeninud.

Hagejal ei ole tekkinud kahju, millel oleks üheselt arusaadav seos kostja tegevusega

21. oktoobril 2013 C OÜ (tütarühingu) juhatuse liikmena. Kostjale kuuluv ühing W OÜ on juba

kohtulahendi alusel kohustatud hüvitama hagejale menetluskulud ning sama kahju ei saa välja

mõista kostjalt kui tütarühingu juhatuse liikmelt. Hageja ei ole esitanud nõuet kostja kui W OÜ

juhatuse liikme vastu, kelle tegevus võib olla põhjustanud olukorra, et täitemenetlus on olnud

keskmiselt edukas.

Kuna hageja nõude eeldused ei ole täidetud, tuleb hageja kahju hüvitamise nõue ja viivisenõue

jätta rahuldamata.

2-18-14132

6.5. Hagi rahuldamata jätmise korral kannab TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja.

Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks pärast

otsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada

ja jätta menetluskulud kostja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus õigesti seisukohale, et tütarühingul

on kostja vastu juhatuse liikme vastutusest tulenev kahju hüvitamise nõue, mida sai hagejale

loovutada ning mis ei ole aegunud. Samuti asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja on

rikkunud tütarühingu juhatuse liikmena oma kohustusi.

7.2. Maakohus eksis kahjunõude olemasolu ja põhjusliku seose määratlemisel ning asus vääralt

seisukohale, et siinne vaidlus on selles osas oluliselt erinev tsiviilasjas nr 2-18-15788 peetud

vaidlusest.

Kostja sõlmitud müügilepingu tagasipööramiseks oli tütarühing sunnitud algatama

kohtumenetluse ja kandma menetluskulusid. Seejuures ei nõustunud kostja endale kuuluva

ühingu ainukese juhatuse liikmena sõlmima kohtuvälist kokkulepet ja ei soovinud oma

ebaseaduslikku tegevust heastada. Müügilepingu sõlmimisega käivitas kostja tahtlikult

sündmuste ahela, mille tõttu tuli pöörduda kohtusse isiku vastu, kellelt ei ole võimalik saada

kohtulahendiga väljamõistetud menetluskulude hüvitist.

Alates 2017. aastast ei ole kostjale kuuluva ühingu majandustegevusest laekunud

menetluskulude hüvitamiseks ühtegi olulist makset. Kohustuse täitmine üle nelja aasta on

ilmselt ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus samastas ekslikult menetluskulu väljamõistmise ja kahju hüvitamise.

Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja põhjustas tütarühingu juhatuse liikmena teadlikult

olukorra, kus kohustuse täitmiseks kohustatud isik, kes on kostja kontrolli all, ei ole suuteline

kohustusi täitma. Kostjale kuuluval ühingul ei olnud kavas ega ole tänaseni majandustegevust

ning kostja asutas selle eesmärgiga vältida kulude kandmist müügilepingu vaidlustamise korral.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et kahju olemasolu ei ole selge seetõttu, et hageja esitas

oma nõude tingimuslikult. Tütarühingu nõue kostja vastu on olemuselt solidaarnõue, mida ei

saa aga praegu esitada solidaarselt kostja ja kostjale kuuluva ühingu vastu, sest viimaselt on

menetluskulude hüvitis kohtulahendiga välja mõistetud. Solidaarnõude saab esitada iga

solidaarvõlgniku vastu eraldi kohtumenetluses.

Tütarühingule on kahju tekkinud, sest ta ei ole saanud mõistliku aja jooksul menetluskulusid

hüvitatud. Arvestades kostjale kuuluva ühingu majandustegevuse puudumist, täitemenetluse

kestust ning seniste laekumiste asjaolusid, on menetluskulude hüvitamine ebatõenäoline. Lisaks

hõlmab kahju mõiste VÕS § 128 lg 3 järgi ka tulevikus tekkivat kahju. Kostjale kuuluv ühing

on tasunud täitemenetluses nelja aasta jooksul üksnes 50 eurot. Ülejäänud raha laekus

tsiviilasjas nr 2-18-15788 kostjale kuuluvale ühingule makstava menetluskulude hüvitise arvel,

mille puhul nõudis hageja selle kandmist kostjale kuuluva ühingu, mitte kostja isiklikule

pangakontole, nagu oli soovinud kostja. Maakohus jättis need asjaolud ja seda kinnitava tõendi

põhjendamatult tähelepanuta.

2-18-14132

Vastustaja seisukoht

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud vastuväidete juurde ning leidis, et maakohus asus

õigesti seisukohale, et tütarühingul ei ole kahju tekkinud ning ka juhul, kui kostja peaks olema

juhatuse liikme kohustusi rikkunud, ei oleks väidetava rikkumise ja tekkinud kahju vahel

põhjuslikku seost ning väidetav kahju ei olnud kostjale osaniku otsuse vastuvõtmise ja

müügilepingu sõlmimise ajal ettenähtav.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise

uue otsuse, millega rahuldab hagi. Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud. Maakohtu

otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude

jaotust.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus lahendas hagi ja jättis selle

rahuldamata. Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise osas ei ole hageja maakohtu otsust

vaidlustanud ning selles osas ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust.

10. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja, sõlmides nii tütarühingu kui ka endale kuuluva

ühingu juhatuse liikmena 21. oktoobril 2013 müügilepingu, millega võõrandas tütarühingule

kuuluvad kinnisasjad endale kuuluvale ühingule ja mille kohus on tunnistanud tühiseks, rikkus

tütarühingu juhatuse liikme kohustusi ning põhjustas sellega tütarühingule kahju sellega, et

käivitas sündmuste ahela, mille tõttu tekkisid tütarühingul kohtumenetluses kulud, mis on küll

kostjale kuuluvalt ühingult kohtumäärusega välja mõistetud, kuid mida ei ole kogu ulatuses

õnnestunud kostjale kuuluva ühingu vara arvel täitemenetluses täita.

11. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, mistõttu võtab ringkonnakohus

need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi vaidluse lahendamisel aluseks. Siiski täpsustab ja täiendab

ringkonnakohus asjas tähtsaid asjaolusid, sest maakohus ei ole kõiki vaidluse lahendamiseks

tähtsaid asjaolusid tuvastanud või ei ole teinud seda piisavalt täpselt:

-

hageja ja kostja vaidlesid tsiviilasjas nr 2-12-8586 mh ühisvara hulka kuuluva Q OÜ

jagamise üle; Harju Maakohus jättis 27. augusti 2013. a otsusega osaluse hageja

ainuomandisse ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. detsembri 2014. a otsusega

selles osas maakohtu otsuse muutmata (I kd, tl 5–24);

-

kostja sõlmis 21. oktoobril 2013 C OÜ ja W OÜ juhatuse liikmena korteriomandi ja

korteriomandi mõttelise osa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega C OÜ müüs W OÜ-le

Tallinnas LLL asuva korteriomandi, mille reaalosaks oli eluruum nr XXX, ning 5/345

suuruse mõttelise osa Tallinnas LLL asuvast korteriomandist, mille reaalosaks oli

mitteeluruum nr XXX, hinnaga 80 000 eurot; lepingu p 2.3 järgi lugesid lepingupooled

ostuhinna tasumise nõude tasaarvestatuks seoses ostja nõudega müüja vastu, mis tulenes

müüja ja ostja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingust (müügileping, I kd, tl 31–35

pöördel);

2-18-14132

-

müügilepingu sõlmimise päeval (21. oktoobril 2013) oli C OÜ ainuosanikuks Q OÜ

ning juhatuse liikmeteks hageja ja kostja; osaühingut võis kõikide tehingute tegemisel

esindada iga juhatuse liige (I kd, tl 27–28);

-

müügilepingu sõlmimise päeval (21. oktoobril 2013) olid C OÜ emaühingu Q OÜ

osanikeks hageja ja kostja ning osalus kuulus veel nende ühisomandisse; osaühingu

juhatuse liikmeteks olid hageja ja kostja ning nad võisid esindada osaühingut ühiselt (I

kd, tl 25–26);

-

müügilepingu sõlmimise päeval (21. oktoobril 2013) kanti äriregistrisse W OÜ, mille

asutajaks, ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja (I kd, tl 29–30);

-

Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 6. detsembri 2016. a otsusega, et C OÜ ja W OÜ

vahel 21. oktoobril 2013 sõlmitud müügileping on tühine, ning kohustas W OÜ-d

tegema kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks vajalikud tahteavaldused ja

tagastama kinnisasjad. Ringkonnakohus jättis menetluskulud W OÜ kanda ning Harju

Maakohus mõistis 20. juuni 2017. a määrusega W OÜ-lt C OÜ kasuks välja

menetluskulude hüvitise 5931 eurot koos kohustusega tasuda sellelt alates määruse

jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

Kohtulahendid on jõustunud (I kd, tl 36–43 pöördel);

-

C OÜ esitas Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile Harju Maakohtu 20. juuni 2017. a

määruse täitmiseks täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur täitemenetluse

täiteasjas nr 031/2017/1965 ning koostas 2. augustil 2017 W OÜ-le täitmisteate (I kd, tl

44); C OÜ esitas kohtutäiturile taotluse, milles palus kohustada W OÜ-d esitama

kohtutäiturile vara nimekirja, kuid W OÜ ei olnud 31. oktoobri 2017. a ega 17.

septembri 2018. a seisuga varanimekirja esitanud ning kohtutäituri hinnangul ei olnud

täitemenetlus perspektiivikas (I kd, tl 45–48);

-

registripidaja tegi 2. aprillil 2018 W OÜ-le hoiatusmääruse registrist kustutamise kohta,

sest majandusaasta aruanne oli esitamata (I kd, tl 49);

-

hageja ja C OÜ teavitasid kostjat 12. aprilli 2018. a kirjaga sellest, et C OÜ-l on kostja

kui endise juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõue 5931 eurot, mille C OÜ loovutas

koos kõigi võimalike kõrvalnõuetega 11. aprillil 2018 hagejale; kostja on kirja kätte

saanud ja sellele 19. aprilli 2018. a kirjaga vastanud (I kd, tl 50–51 pöördel);

-

W OÜ esitas 7. oktoobril 2018 2016. ja 2017. a majandusaasta aruanded ning osaühingul

ei olnud 19. märtsi 2019. a seisuga maksuvõlga (I kd, tl 96–97);

-

W OÜ pangakontole laekus 3. juulil 2019 50 eurot, millest 49 eurot 62 senti on üle

kantud kohtutäitur Katrin Velletile selgitusega: „031/2017/1965 Harju Maakohtu

20.06.2017 a kohtuotsus või määrus tsiviilasjas nr.2-13-51919, täiteasi 031/2017/1965“

(I kd, tl 112);

-

Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. augusti 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-15788

rahuldamata H OÜ hagi W OÜ vastu ning mõistis H OÜ-lt W OÜ kasuks välja

menetluskulude hüvitise 4416 eurot 50 senti koos kohustustega tasuda alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivist (I kd, tl 123–129); hageja kandis 11. septembril 2020 W OÜ-

le üle 4546 eurot 82 senti selgitusega: „Kohtuotsus 2-18-15788, 30.03.2020,

2-18-14132

menetluskulud summas 4546,82 eurot (H OÜ)“ (I kd, tl 130), millest 4546 eurot 44 senti

on omakorda kantud üle kohtutäitur Katrin Velleti pangakontole selgitusega:

„031/2017/1965 Harju Maakohtu 20.06.2017 a kohtuotsus või määrus tsiviilasjas

nr.2-13-51919, täiteasi 031/2017/1965“ (I kd, tl 139) ning millest kohtutäitur kandis

21. septembril 2020 C OÜ-le üle 4074 eurot 35 senti selgitusega: „T 031/2017/165 asi

2-13-51919/20.06.17 W OÜ“ (I kd, tl 131).

12. Arvestades hageja esitatud nõuet ja nõude alusena esile toodud asjaolusid, saab hageja nõuet

pidada C OÜ (tütarühingu) VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 1 alusel esitatud kahju hüvitamise

nõudeks oma endise juhatuse liikme (kostja) vastu, mille ühing loovutas koos kõigi võimalike

kõrvalnõuetega hagejale.

Riigikohus on selgitanud, et juhatuse liikme vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on

ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste

rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Analoogne

regulatsioon tuleneb TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on

olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel

VÕS § 115 (vt nt Riigikohtu 3. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 10; 4. mai

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-20-14, p 11).

Ülaltoodut arvestades kvalifitseeris maakohus õigesti C OÜ nõude kostja vastu ning asus

põhjendatult seisukohale, et C OÜ võis oma nõude VÕS § 164 lg 1 järgi loovutada, mida C OÜ

ongi asjas tuvastatud asjaolude kohaselt teinud, sh on sellest ka kostjale teatatud VÕS § 170

tähenduses. Seega saab lugeda nõude loovutamise toimunuks.

13. Kuigi kostja väitel ei olnud C OÜ-l kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, mida loovutada,

sest C OÜ ei võinud TsMS § 174 lg 11 järgi esitada kostja vastu menetluskulude hüvitamise

nõuet kohtuväliselt, ei anna see kolleegiumi hinnangul alust jätta hagi läbi vaatamata või

rahuldamata.

Maakohus keeldus esmalt samal põhjusel hagi menetlusse võtmast, kuid ringkonnakohus

tühistas maakohtu määruse ja leidis, et TsMS § 174 lg 11 ei välista C OÜ kahjunõuet kostja

vastu, viidates mh Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, milles

Riigikohus asus praeguse vaidlusega sarnastel asjaoludel seisukohale, et TsMS § 174 lg 11

(toona lg 7) piirab menetluskulude hüvitamise nõude esitamist menetluskulusid kandma

kohustatud menetlusosalise vastu väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust,

kuid ei välista kohtuasjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

nõude esitamist muu isiku vastu. Kuigi viidatud kohtuasjas oli esitatud õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel, kohaldub see arusaam

ringkonnakohtu hinnangul ka juhatuse liikme kohustuste rikkumisega põhjustatud kahju

hüvitamise nõude korral. Seega ei välista hagejale loovutatud kahju hüvitamise nõude

rahuldamist ega muuda seda nõuet õiguslikult perspektiivituks asjaolu, et Harju Maakohus on

20. juuni 2017. a määrusega mõistnud W OÜ-lt C OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitise.

Juhul, kui kostja on rikkunud C OÜ juhatuse liikmena oma kohustusi, mille tagajärjel on C OÜ-

l tekkinud menetluskulud, mille hüvitamist ei ole olnud võimalik selleks kohustatud isikult

saavutada, saab C OÜ nõuda kahjuna menetluskulude hüvitamist ka oma kohustusi rikkunud

juhatuse liikmelt, s.o kostjalt.

14. Hagejale loovutatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja

aegumise vastuväide, nagu leidis õigesti ka maakohus, kuid maakohtu otsus on selles osas

2-18-14132

nõuetekohaselt põhjendamata, sest ainuüksi teises asjas tehtud ringkonnakohtu lahendi

refereerimine ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõudele.

Ringkonnakohus selgitab, et juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 187

lg 3 järgi viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest,

kuid erandina (tahtliku rikkumise korral) võib sellise nõude aegumistähtaeg olla TsÜS § 146

lg 4 järgi ka kümme aastat (vt Riigikohtu 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 14;

üldkogu 3. märtsi 2021. a otsus kriminaalasjas nr 1-17-2359, p-d 64–67).

Siinsel juhul esitas hageja kostja vastu hagi 21. septembril 2018 ning heitis kostjale rikkumisena

ette seda, et kostja sõlmis C OÜ juhatuse liikmena 21. oktoobril 2013 müügilepingu, millega

võõrandas C OÜ kinnisasjad endale kuulunud ühingule. Seejuures ei ole hageja heitnud kostjale

ette osaniku kohustuste rikkumist osanike otsuse vastuvõtmisel. Seega, arvestades hagi aluseks

olevat juhatuse liikme kohustuste rikkumist, tuleb hageja nõude aegumistähtaega hakata

lugema alates 21. oktoobrist 2013 ning hagi esitamise ajaks, s.o 21. septembriks 2018 ei olnud

veel ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg möödas.

15. Kuna hagejale loovutatud nõue ei ole õiguslikult perspektiivitu ega aegunud, tuli maakohtul

kontrollida, kas hageja nõue on põhjendatud, st kas nõude eeldused on täidetud.

15.1. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et

juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju

(VÕS § 127) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige

vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud

korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu 3. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas

nr 2-17-13855, p 10; 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning 30. aprilli

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).

Ülaltoodust juhindudes on maakohus põhimõtteliselt õigesti asunud kontrollima hageja nõude

eeldusi, kuigi nimetas kahjunõude eelduste juures osaühingu asemel kahju saajana ekslikult

hagejat.

15.2. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja rikkus 21. oktoobri 2013. a müügilepingut

sõlmides juhatuse liikme kohustusi, kuid maakohtu otsus on selles küsimuses olulises osas

põhjendamata. Ka selles osas on maakohus piirdunud üksnes teises kohtuasjas tehtud

kohtulahendi refereerimisega, mis ei vasta kohtulahendi põhjendamise nõudele.

15.2.1. Ringkonnakohus selgitab, et juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest,

ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest.

Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille

kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid

kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule

lojaalsed. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab

tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt

informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Hoolsusstandardi sisusse kuulub

ka kohustus tegutseda heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku

huvides. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte

eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-38-15, p 14; 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 13).

2-18-14132

15.2.2. Siinsel juhul heidab hageja kostjale ette seda, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsus-

ja lojaalsuskohustust ning rikkus esindusõiguse piirangut, kui sõlmis 21. oktoobril 2013 C OÜ

juhatuse liikmena endale kuuluva ühinguga (sisuliselt iseendaga) ilma osaniku nõusolekuta

majandustegevuse raamest väljuva müügilepingu, millega võõrandas kogu C OÜ

majandustegevuseks vajaliku kinnisvara endale kuuluvale ühingule ajal, mil oli teada, et

abikaasade ühisvara jagamisel jääb C OÜ emaühingu osalus hagejale.

Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919 tuvastanud, et

müügileping sõlmiti C OÜ ja tema juhatuse liikme kontrollitava äriühingu vahel, mistõttu

kohaldus ÄS § 181 lg-s 3 sätestatud piirang. Müügileping väljus C OÜ igapäevase

majandustegevuse raamest, sest kinnisvara müümine ei olnud ettevõtte igapäevategevus, ning

müügilepinguga võõrandati kogu C OÜ kinnisvara, mistõttu ei saanud C enam tegeleda oma

peamise tegevusalaga, milleks oli kinnisvara üürile andmine ja käitus. Kuna müügileping väljus

igapäevase majandustegevuse raamest, oli selleks ÄS § 181 lg 3 järgi vajalik osaniku, s.o Q OÜ

nõusolek, kuid sellist nõusolekut ei olnud. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et müügileping oli

tühine (I kd, tl 36–40).

Riigikohus on selgitanud, et ÄS § 181 lg 3 reguleerib olukorda, kus juhatuse liikme

esindusõigus on piiratud eesmärgiga vältida tehingu tegemisel tekkida võivat huvide konflikti.

Tegemist on lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille

kohaselt võib juhatuse liige teha iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemiseks on

andnud nõusoleku kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu) (vt Riigikohtu 26. aprilli

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 9).

Siinsel juhul sõlmis kostja huvide konflikti olukorras igapäevase majandustegevuse raamest

väljuva müügilepingu ilma osaniku nõusolekuta, millega rikkus nii lojaalsus- kui ka

hoolsuskohustust, sest ei toiminud kooskõlas seadusega. Seejuures tegi kostja tehingu ajal, mil

hageja ja kostja vahel toimus tsiviilasjas nr 2-12-8586 vaidlus ühisvara jagamise üle ning

maakohus oli 27. märtsi 2013. a otsusega otsustanud jätta abikaasade ühisvara hulka kuuluva

C OÜ emaühingu osaluse hageja ainuomandisse (I kd, tl 5–24). Arvestades seda, et kostjale

kuuluv äriühing kanti registrisse 21. oktoobril 2013 ja samal päeval sõlmis kostja ka

müügilepingu, millega võõrandas kogu C OÜ kinnisvara, olles teadlik, et samal ajal on käimas

poolte kohtuvaidlus ühisvara, sh C OÜ emaühingu osaluse jagamise üle, on ilmne, et kostja

sõlmis müügilepingu enda isiklikes, mitte C OÜ huvides, soovides säilitada kontrolli

abikaasade ühise kontrolli all olnud kinnisasjade üle. Sellega rikkus kostja selgelt juhatuse

liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust.

15.2.3. Kostja paljasõnalised väited selle kohta, et tal oli müügilepingu sõlmimiseks olemas

iseenda otsus ajast, mil ta võis osanikuna esindada Q OÜ-d selle juhatuse liikmena

ainuisikuliselt, ning väited selle kohta, et müügileping sõlmiti turutingimustel ja C OÜ huvides,

ei anna alust asuda ülaltoodust erinevale seisukohale. Kostja ei ole millegagi oma väiteid

tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kostja väidetel selle kohta, et hageja ei ole toonud esile ega tõendanud kostja kohustuste

rikkumist pärast seda, kui kostjale kuuluvalt ühingult mõisteti välja menetluskulude hüvitis, ei

ole asjas tähtsust. Hageja tõi hagi alusena esile kostja rikkumisena müügilepingu sõlmimise ja

soovib selle rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Hageja ei pea oma nõude

maksmapanekuks tooma esile täiendavaid kostja rikkumisi.

15.3. Kuna kostja rikkus C OÜ juhatuse liikmena oma kohustusi, tuli maakohtul tuvastada, kas

C OÜ-le tekkis selle rikkumise tõttu hageja väidetud kahju. Seejuures ei ole maakohus võtnud

2-18-14132

selget seisukohta küsimuses, kas C OÜ-le on kahju tekkinud või mitte, ning on C OÜ asemel

korduvalt kahju väidetava kannatanuna nimetanud ekslikult hagejat.

15.3.1. Ringkonnakohus selgitab, et kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi

kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohustust ei oleks rikutud.

Kahju ei kuulu siiski VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei

olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise

kohustus tekkis, ning lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab VÕS § 127 lg 3 järgi

hüvitama üksnes sellise kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette

nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske

hooletuse tõttu. Lisaks peab isik igal juhul hüvitama VÕS § 127 lg 4 järgi kahju üksnes juhul,

kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud

kahju on selle asjaolu tagajärg. Seejuures võib hüvitatav kahju olla VÕS § 128 lg 3 järgi mh

otsene varaline kahju, sh kahju tekitamisega seoses kantud kulud.

Riigikohus on selgitanud, et kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele

järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab

varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme

kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks

olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab juhatuse liige

hüvitama äriühingule kahju üksnes juhul, kui äriühingu kahju tekkis juhatuse liikme rikkumise

tõttu, st rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Seega peavad kohtud hagi rahuldamiseks

hindama, kas rikkumise tagajärjel vähenes äriühingu vara väärtus (vt Riigikohtu 3. jaanuari

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 11; 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-20-14, p 13).

15.3.2. Siinsel juhul tõi hageja esile, et C OÜ-l tekkisid müügilepingu sõlmimise tõttu

kohtukulud, mis on W OÜ-lt C OÜ kasuks kohtumäärusega küll välja mõistetud, kuid mida ei

ole õnnestunud täitemenetluses aastate jooksul sisse nõuda. Kuigi C OÜ saab nõuda

kohtumääruse alusel täitemenetluses menetluskulude hüvitamist W OÜ-lt ja alustas 2017. aastal

W OÜ vastu täitemenetlust, ei ole W OÜ esitanud täitemenetluses oma varade nimekirja ning

ligi kahe aasta jooksul ei laekunud täitemenetlusest C OÜ-le mingit raha. Kohtumenetluse ajal,

s.o 3. juulil 2019 ja 30. märtsil 2020 laekus küll W OÜ pangakontole ja sealt kohtutäiturile raha,

kuid tegemist oli juhuslike ühekordsete maksetega, sh oli märkimisväärse makse puhul tegemist

hageja enda tehtud maksega seoses H OÜ kohustusega hüvitada W OÜ-le menetluskulud.

Seega ei ole tänaseks ca viie aasta jooksul õnnestunud kogu ulatuses täita C OÜ menetluskulude

hüvitamise nõuet, sest W OÜ-l ei ole vara, mille arvel nõuet rahuldada. Kostja paljasõnalised

väited selle kohta, et W OÜ on tegutsev äriühing, ei kummuta seda järeldust ega anna alust

järeldada, et C OÜ saab oma nõude rahuldatud täitemenetluse raames. Seda, et W OÜ-l on vara,

mille arvel menetluskulude hüvitist maksta, ei kinnita kostja esile toodud asjaolu, et ta on

(hilinenult) esitanud registripidajale majandusaasta aruanded, ega ka see, et W OÜ-l ei ole

maksuvõlga. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks tal majandustegevuse

või vara olemasolu.

Kuna W OÜ ei ole hüvitanud C OÜ-le kohtumenetluses tekkinud kulusid 3253 euro 28 sendi

ulatuses, on C OÜ vara selle võrra vähenenud ning seda saab pidada tema otseseks varaliseks

kahjuks VÕS § 128 lg 3 tähenduses.

15.3.3. Kostja rikkumise ja C OÜ-l tekkinud kahju vahel on ringkonnakohtu hinnangul

põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses.

2-18-14132

Hageja väitel käivitas kostja müügilepingut sõlmides sündmuste ahela, mille tagajärjel on C

OÜ pidanud kandma kohtumenetluses kulusid, mille sissenõudmine on ebaõnnestunud.

Ringkonnakohus märgib, et tekkinud kahju ei pea olema alati kohustuse rikkumise vahetu

tagajärg, vaid võib seisneda ka põhjusahelas, mille kahju tekitaja oma tegevusega loob.

Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb hinnata, kas kahju oleks tekkinud, kui rikkumist ei oleks

toimunud. Siinsel juhul ei oleks C OÜ üldse pidanud kohtu poole pöörduma ega kandma

menetluskulusid, kui kostja ei oleks juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes

sõlminud endale kuuluva ühinguga müügilepingut ning sellega kinnisasja võõrandanud. Seega

on kostja rikkumine põhjustanud olukorra, kus C OÜ pidi tehingu tagasipööramiseks pöörduma

kohtu poole ja kandma kohtukulusid, mille W OÜ jättis talle hüvitamata, ning selle tulemusena

on vähenenud C OÜ vara.

15.3.4. Kuigi kostja väitel ei olnud sellise kahju ärahoidmine normi kaitse eesmärgiks

VÕS § 127 lg 2 tähenduses ega menetluskulude näol tekkiv kahju kostjale ettenähtav

VÕS § 127 lg 3 tähenduses, ei ole kostja oma vastuväiteid täpsemalt sisustanud ega selgitanud.

Riigikohus on leidnud, et äriühingu vara vähenemine on äriühingu juhatuse liikme kohustuse

rikkumise korral hüvitatav ja hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga (vt Riigikohtu 30. aprilli

2014. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-20-14, p 13). Seejuures peab ringkonnakohtu hinnangul juhatuse

liige huvide konflikti olukorras ilma osanike nõusolekuta igapäevase majandustegevuse

raamest väljuvat kinnisasjade võõrandamise lepingut sõlmides arvestama sellega, et tühise

tehingu tagasipööramiseks võib äriühing olla sunnitud pöörduma kohtu poole ning seoses

sellega tuleb tal kanda menetluskulusid. Olukorras, kus selline leping sõlmitakse varatu

äriühinguga, peab juhatuse liige nägema ette ka seda, et varatult äriühingult ei ole võimalik

menetluskulude hüvitist saada. Seega on C OÜ-le tekkinud kahju hõlmatud ÄS § 187 kaitse-

eesmärgiga ning menetluskulude näol tekkinud kahju pidi olema kostjale ettenähtav.

15.4. Ülaltoodut arvestades põhjustas kostja 21. oktoobri 2013. a müügilepingut sõlmides C

OÜ-le kahju ning peab selle hüvitama.

Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 3253 eurot 28 senti, s.o ulatuses,

milles W OÜ ei ole hüvitanud C OÜ-le menetluskulusid. Ühtlasi palus hageja määrata, et kui

kostjale kuuluv ühing on täitnud tsiviilasjas nr 2-13-51919 tehtud kohtumäärusest tulenevat

kohustust, väheneb vastavas osas kostja kohustus. Seda taotledes lähtus hageja eeldusest, et

kostja vastutab solidaarselt W OÜ-ga. Samas nõustus hageja ka sellega, kui kohus jätab selle

tingimuse määramata.

Kolleegiumi hinnangul on iseenesest õige kostja vastuväide, et hageja taotletud tingimusega ei

oleks kohtuotsuse resolutsioon selge ja täidetav TsMS § 442 lg 5 tähenduses. See ei anna aga

alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Küll aga ei saa kohtuotsuse resolutsiooni märkida hageja

taotletud tingimust.

Ringkonnakohtu hinnangul on õige hageja käsitus, et kostja ja W OÜ vastutavad C OÜ ees

solidaarselt. Kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes

viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi hüvitise maksmise

eest solidaarselt. Siinsel juhul vastutab W OÜ TsMS § 162 lg 1 järgi C OÜ-le kohtumenetluses

tekitatud menetluskulude kui kahju hüvitamise eest ning kostja C OÜ-le juhatuse liikme

kohustustega tekitatud kahju eest, mis seisneb C OÜ-le hüvitamata menetluskuludes. Seega

vastutavad nad erinevatel alustel sama kahju eest solidaarselt.

Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt VÕS § 65 lg 1 järgi ühiselt või igaühelt või

2-18-14132

mõnelt neist. Sellest tulenevalt saab C OÜ nõuda kostjalt menetluskulude hüvitise

väljamõistmist kogu ulatuses, mistõttu ei ole vaja piirata kostjalt hageja kasuks välja

mõistetavat hüvitist vastavalt sellele, kuidas W OÜ peaks hüvitama C OÜ-le menetluskulusid.

Küll aga peavad hageja ja C OÜ arvestama VÕS § 67 lg 1 järgi seda, et kui keegi

solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea teine võlgnik kohustust enam täitma.

Kuna solidaarkohustuse täitmist saab võlausaldaja VÕS § 65 lg 2, § 67 lg 1 järgi nõuda vaid

ühe korra ja solidaarvõlgnik saab VÕS § 67 lg 2 järgi vastuväitena tugineda sellele, et teine

solidaarvõlgnik on solidaarkohustuse osaliselt täitnud, sh vajadusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamisel, siis ei ole vaja näha otsuse resolutsioonis ette hageja taotletud

tingimust. Eeltoodut arvestades on ühtlasi välistatud ka see, et C OÜ või hageja saaks

menetluskulud kahekordselt hüvitatud ja rikastuks alusetult.

16. Ülaltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

juhatuse liikme kohustuste rikkumisega põhjustatud kahju eest hüvitis 3253 eurot 28 senti.

Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel, ei käsitle

ringkonnakohus hageja nõude rahuldamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

17. Hageja kahju hüvitamise nõude, s.o põhinõude rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka hageja

viivisenõue.

Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1

I lause järgi viivist. Kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, siis loetakse VÕS § 113 lg 1

II lause ja § 94 järgi viivise määraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele

lisandub 8% aastas. TsMS § 367 järgi võib hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige võib viivist nõuda selliselt,

et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Praegusel juhul palus hageja mõista kostjalt välja alates 12. septembrist 2020 kuni hüvitise

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Viivisekalkulaatori andmetel

tuleb kahjuhüvitiselt 3253 eurot 28 senti tasuda alates 12. septembrist 2020 kuni 22. detsembrini

2022 viivist 593 eurot 4 senti. Seda arvestades mõistab kolleegium kostjalt hageja kasuks välja

kohtuotsuse tegemise aja seisuga viivise 593 eurot 4 senti ning alates 23. detsembrist 2022 kuni

hüvitise tasumiseni hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

hagi, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja

kanda. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest

ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude

suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik