2-21-6258/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-6258

Kohtuasi

Vedamir OÜ hagi KNOKE Kaubanduse OÜ vastu

10 000 euro, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Vedamir OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 154 eurot 52 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Vedamir OÜ (registrikood 12150213),

lepinguline esindaja Jaanus Silm

Kostja (vastustaja) KNOKE Kaubanduse OÜ (registrikood

11237589), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele

Viilup

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vedamir OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 15. novembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Vedamir OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-21-6258

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Vedamir OÜ (hageja) esitas 21. aprillil 2021 Harju Maakohtule KNOKE Kaubanduse OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 000 eurot,

intressi 1354 eurot 53 senti ning alates 21. aprillist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud suulise tähtajatu laenulepingu, millega hageja

laenas kostjale 10 000 eurot. Hageja kandis kostjale laenusumma üle 28. mail 2020 selgitusega

„laenu leping 280520-1“. Kostja ei ole maksele ega selle selgitusele vastu vaielnud. Hageja

edastas kostjale 1. veebruaril 2021 laenulepingu ülesütlemise teate, milles nõudis laenu

tagastamist hiljemalt kahe kuu jooksul alates ülesütlemise teate kättesaamisest. Kostja pidi

laenu tagastama hiljemalt 2. aprillil 2021, kuid ei ole seda teinud.

1.2. Hageja nõuab laenulepingu täitmist, s.o põhivõla 10 000 euro tasumist. Kui laenulepingut

ei saa sõlmituks lugeda, nõuab hageja 10 000 euro tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel,

sest hageja tahe oli kanda kostjale raha laenulepingu täitmiseks. Lisaks nõuab hageja intressi,

mille suurus on laenu kasutamise perioodi 309 päeva ja intressimäära 16% aastas arvestades

1354 eurot 52 senti. Hageja lähtub intressinõude puhul sellest, et pooled sõlmisid laenulepingu

enda majandus- ja kutsetegevuses ning 16% aastas on väikelaenude puhul harilik intressimäär.

Samuti nõuab hageja alates hagi esitamisest põhivõlalt seadusjärgses määras viivist.

1.3. Hageja ei kandnud kostjale 10 000 eurot ettemaksuna kinnaste eest ning kostja ei esitanud

hagejale selle kohta 2020. a-l ka ettemaksuarvet. Kuigi hageja on kahel korral ostnud kostjalt

kaupa ja selle eest tasunud, ei ole ta kunagi tellinud kostja esitatud ettemaksuarvel märgitud

kaupa. Hageja soovis osta Aurelia Bold (kohtumenetluses läbivalt ekslikult märgitud Aurelia

Bolt) kindaid ning kuna kostjal ei olnud neid kohe pakkuda ja tal oli nende soetamiseks vaja

raha, leppisid pooled 2020. a mai lõpus kokku, et hageja annab kostjale nende kinnaste

soetamiseks laenu ning laen tagastatakse pärast müügiarve tasumist või tasaarvestatakse

kattuvas ulatuses. Seda kaupa ei ole kostja hagejale üleandmiseks valmis pannud ja üle andnud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel laenulepingut. Kostja ei ole laenu vajanud,

küsinud ega saanud. Kostja ei saa mõjutada seda, mida hageja märgib makse selgitusena, ning

kostjal ei ole kohustust maksete selgitusi jälgida.

2.2. Pooled ajasid 2020. a esimeses pooles aktiivselt kindaäri, s.o kostja müüs hagejale kindaid.

Konkreetsel juhul soovis hageja osta kostjalt 1000 karpi nitriilkindaid hinnaga 10 eurot karp.

Kostja tellis kindad lähtuvalt hageja soovist ja tasus nende eest kinnaste tarnijale. Hagejale

2-21-6258

väljastas ta kinnaste eest ettemaksuarve, mille hageja tasus. Kostja teatas hagejale, et kindad on

kostja laos ja neile saab järele tulla. Hageja käis laos kohal, kuid ei võtnud kindaid kaasa ja ei

ole neile ka hiljem järele tulnud. Kostjale üllatuslikult esitas hageja laenulepingu ülesütlemise

teate, mille kostja sai kätte 1. veebruaril 2021. Kostja vastas sellele 24. märtsil 2021, et poolte

vahel ei ole laenusuhet, ning kordas üle, et kaup, mille eest hageja on tasunud ettemaksuna

10 000 eurot, ootab hagejat kostja laos, kust hageja on kindad ka varem kätte saanud. Kostja

saatis hagejale 26. märtsil 2021 uuesti ettemaksuarve, mille peale hageja vastas, et ta näeb arvet

esimest korda, talle ei sobi hinnad ja tegemist ei ole kokkulepitud kaubaga, s.o Aurelia Bold

kinnastega, ning palus raha tagastada. 31. märtsil 2021 kirjutas hageja, et palub tagastada

ettemaksu 10 000 eurot. 1. aprillil 2021 kirjutas hageja, et nõuab kas 1000 karpi Aurelia Bold

nitriilkindaid või 10 000 euro tagastamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 15. novembri 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas olulise asjaoluna, et hageja kandis 28. mail 2020 kostjale 10 000 eurot

selgitusega „laenu leping 280520-1“.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi rahuldamiseks alust ei laenulepingu ega

alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud

laenulepingu sõlmimist, s.o laenulepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vahetamist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 mõttes. Samuti ei ole hageja vaatamata kohtu selgitustele

tõendanud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid, s.o asjaolusid, millest ilmneks,

millist kohustust soovis hageja kostjale ülekannet tehes täita, ning et vastav kohustus on ära

langenud või tekkimata jäänud.

3.3. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt võis poolte vahel olla müügileping, ei ole hageja nõude

alusena müügilepingule tuginenud, vaid on selle sõlmimist eitanud. Kuna hageja ei ole esitanud

ka väited ega tõendeid selle kohta, et ta on müügilepingust taganenud, ei ole alust asuda sellega

seonduvat hindama.

3.4. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse

TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 järgi kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus hindamata, kas kostja tegevusetus

pärast makse saamist on käsitatav kaudse tahteavalduse vormis antud nõustumusega

laenulepingu sõlmimiseks. Kostja sellist tegevusetust saab käsitada nõustumusena ja

laenuleping tulnuks lugeda sõlmituks.

4.2. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei selgitanud, milles seisnes hageja sooritus

kostjale ning milline kohustus langes ära või jäi tekkimata. Hageja selgitas ja tõendas, et kui

laenulepingut ei saa sõlmituks lugeda, siis täitis hageja kostjale enne laenulepingu sõlmimist

laenuandja kohustuse ja andis kostjale üle laenusumma 10 000 eurot. Teisisõnu tegi hageja

kostjale makse, täitmaks laenulepingust tulenevat kohustust, mida ei tekkinud.

2-21-6258

4.3. Kostja väide, et hageja tasus talle 10 000 eurot müügilepingu täitmiseks, on tõendamata

ning maakohus ei ole müügilepingu sõlmimist ka tuvastanud. Selliselt on tuvastamata õiguslik

alus, mis võimaldaks kostjal 10 000 euro tagastamisest keelduda.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ja jäädes maakohtu

menetluses esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi.

7. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja

laenulepingust tulenevad nõuded tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et pooled

sõlmisid laenulepingu. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid

TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium

täiendavalt järgmist.

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust hageja väited selle kohta, et maakohus jättis

laenulepingu sõlmimist tuvastades arvestamata hageja väite, et hageja tegi 10 000 euro suuruse

ülekandega kostjale pakkumuse ning kostja tegevusetus pärast seda on käsitatav kaudse

tahteavaldusega antud nõustumusena.

Ringkonnakohus selgitab, et leping loetakse VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmituks pakkumuse esitamise

ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise

teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus on

VÕS § 16 lg 1 kohaselt lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab

pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga

õiguslikult seotud. Nõustumus on VÕS § 20 lg 1 kohaselt otsese tahteavaldusega või mingi

teoga (s.o TsÜS § 68 lg 3 tähenduses kaudse tahteavaldusega) väljendatud nõusolek sõlmida

leping. Seejuures loetakse VÕS § 20 lg 2 järgi vaikimist või tegevusetust nõustumuseks üksnes

siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või

nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Kui isikuni, kelle majandus- või

kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus

sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult,

tuleb pakkumusele VÕS § 20 lg 3 järgi mõistliku aja jooksul vastata ning vaikimine loetakse

sel juhul nõustumuseks.

Kolleegiumi arvates ei saa hageja esile toodud asjaoludest järeldada, et hageja tegi pakkumuse

laenulepingu sõlmimiseks, ega ka seda, et kostja nõustus hageja väidetava pakkumusega.

Hageja väitel leppisid pooled 2020. a mai lõpus kokku, et hageja annab kostjale laenu kinnaste

soetamiseks, kuid sellise kokkuleppe või vastavate tahteavalduste vahetamise kinnituseks ei ole

hageja esitanud ühtki tõendit. Hageja on laenulepingu sõlmimise tõendamiseks esitanud üksnes

enda pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et ta kandis 28. mail 2020 kostjale 10 000 eurot

selgitusega „laenu leping 280520-1“ (tl 5). Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi ülekande

tegemist, mille selgituseks on märgitud „laenu leping 280520-1“, pidada laenulepingu

2-21-6258

sõlmimise pakkumuseks, sest see ei ole piisavalt määratletud ja äratuntavalt väljendatud. Ka

juhul, kui hageja oleks teinud kostjale pakkumuse, ei ole hageja toonud esile ja tõendanud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja nõustus hageja pakkumusega, sh ei saa kostja

tegevusetust ja vaikimist pidada nõustumuseks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud kostja

tegu, milles saaks väljenduda kaudne tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks. Lisaks ei ole

hageja väitnud ega tõendanud, et poolte vahel oleks kokkulepe või praktika või et nende

tegevus- või kutsealal kehtiks tava, mis võimaldab nõustumuseks lugeda vaikimise või

tegevusetuse, ega ka seda, et kostja majandus- või kutsetegevusse kuuluks laenulepingute

sõlmimine. Seetõttu ei ole alust käsitada kostja vaikimist või tegevusetust ülekande saamisel

nõustumusena sõlmida hagejaga laenuleping.

8. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hageja

alusetu rikastumise nõude rahuldamiseks ei ole samuti alust, kuid maakohus tegi seda osaliselt

ekslikel põhjendustel ning jättis selle nõude osas tuvastamata osad asjas tähtsad asjaolud.

Ringkonnakohus saab selle eksimuse parandada.

Kolleegium selgitab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi

nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Riigikohus on leidnud, et selle sätte kohaldamiseks tuleb hagejal tõendada, et ta tahtis kostja

rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem

ära, seejuures peab olema selge, milles seisnes sooritus ja milline kohustus langes ära või jäi

tekkimata. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda

tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et

poolte vahel oli muu tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal

õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 20; 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78,

p-d 11.1‒11.4 ja 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10).

Siinsel juhul tõi hageja esile, et kui maakohus ei tuvasta, et pooled sõlmisid laenulepingu, on

hageja kandnud kostjale laenulepingu täitmiseks alusetult üle 10 000 eurot ning kostja peab

selle hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama. Seega tõi hageja esile, et ta soovis 10 000 eurot

kostjale üle kandes täita laenulepingust tulenevat laenuandja kohustust anda kostjale laenuks

raha. Seetõttu ei ole õige maakohtu järeldus, et hageja ei ole toonud esile ega tõendanud

asjaolusid, millest ilmneks, millist kohustust soovis hageja kostjale ülekannet tehes täita, ning

et vastav kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

Kuna hageja tõi esile kohustuse, mida ta väidetavalt täitis, kuid mida ei tekkinud, tuli kostjal

hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, kas ja millisel õiguslikul alusel oli tal õigus hagejalt

10 000 eurot saada. Kostja tõi esile, et hageja täitis 28. mai 2020. a ülekandega müügilepingust

tulenevat ettemaksu tasumise kohustust. Oma väite kinnituseks esitas kostja poolte

e-kirjavahetuse (tl 21–23 ja 31–31 pöördel), millest nähtub, et pärast hageja saadetud

laenulepingu ülesütlemise avalduse kättesaamist vaidles kostja 24. märtsi 2021. a e-kirjas vastu

suuliselt sõlmitud laenusuhte olemasolule ning selgitas, et kostja väljastas 2020. a maikuus

hagejale kinnaste eest kolm ettemaksuarvet, mille hageja on tasunud. Kahe esimese

ettemaksuarve alusel on hageja kauba ka kätte saanud, kuid viimasel arvel märgitud kaubale ei

ole hageja järgi tulnud. Seejuures lisas kostja 26. märtsi 2021. a e-kirjale ka 28. mai 2020. a

ettemaksuarve nr 2114771 summaga 10 000 eurot erinevate nitriilkinnaste eest. Kuigi hageja

26. märtsi 2021. a e-kirja kohaselt nägi hageja seda arvet esimest korda, on hageja kinnitanud

nii selles kui ka 30. märtsi ja 1. aprilli 2021. a e-kirjas, et ettemaksuarvel märgitud hinnad talle

ei sobinud ning tegemist ei olnud kokkulepitud kaubaga. Hageja kinnitusel soovis ta tellida

2-21-6258

1000 karpi Aurelia Bold nitriilkindaid. Seetõttu nõudis ta kostjalt 1000 karbi Aurelia Bold

nitriilkinnaste üleandmist või 10 000 euro tagastamist. Ka 12. oktoobri 2021. a kohtuistungil

kinnitas hageja, et ta tellis kostjalt kindaid. Kuigi kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle

kohta, kas ja millistel tingimustel esitas hageja talle nitriilkinnaste tellimuse, ning kas ja millal

edastas kostja esimest korda hagejale ettemaksuarve, kinnitab poolte ülalviidatud

e-kirjavahetus selgelt seda, et hageja tellis kostjalt nitriilkindaid ja tasus nende eest ettemaksuna

10 000 eurot, kuid pooltel tekkisid lepingu täitmisel erimeelsused – hageja väitel tuli

kokkuleppe kohaselt talle üle anda 1000 karpi Aurelia Bold nitriilkindaid, kostja ettemaksuarve

kohaselt on aga lepingu esemeks olnud muud erinevate parameetritega nitriilkindad. Seda

arvestades on kostja tõendanud, et hageja tasus kostjale 10 000 eurot kinnaste eest ettemaksuna,

mitte laenuna, ning hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt 10 000 eurot tagasi, tuginedes

äralangenud või tekkimata jäänud laenusuhtele.

9. Kolleegium märgib lisaks, et kuna hageja on tasunud kostjale 10 000 eurot ettemaksuna

tellitud kinnaste eest, kuid hageja ei ole kostjalt kindaid saanud, ei ole välistatud, et hagejal võib

olla kostja vastu müügilepingust tulenevaid nõudeid, kuid siinses kohtumenetluses ei ole hageja

soovinud tugineda müügilepingule ega selle rikkumisele ning esitada sel alusel oma nõudeid.

Seetõttu ei saa ka kohus neid nõudeid lahendada. Hageja on kogu menetluse vältel nõudnud

kostjalt laenulepingu alusel põhivõla, intressi ja viivise maksmist või vastava lepingulise suhte

puudumise korral alusetult saadud 10 000 euro tagastamist, ega ole soovinud esitada

müügilepingust tulenevaid nõudeid, sh ei ole hageja toonud esile ega tõendanud ka

müügilepingust tulenevate võimalike nõuete aluseks olevaid asjaolusid.

10. Eeltoodut arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada

ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et

maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174

lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik