3-21-2881/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22.12.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2881

Haldusasi

X.

X. kaebus

Keskkonnaameti

10.11.2021

ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X. X., esindaja v.adv Toomas

Pikamäe

Vastustaja: Keskkonnaamet, volitatud esindajad: Ruth

Grünberg, Gunnar Sein ja Mareile Michelson

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 18.11.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. jaanuar 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutusega nr 1654 tehti X. X. ettekirjutus: 1) likvideerida

Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul (katastritunnus

xxxxx:xxx:xxxx) asuv suvemaja ja välikäimla hiljemalt 31.03.2022. a;2) vedada

likvideerimisel tekkivad lammutusjäätmed Xxxxxxxxxx kinnistult ära ning anda käitlemiseks

üle vastavat õigust omavale isikule; 3) pärast ehitiste likvideerimist ala tasandada ning jätta

looduslikule taastumisele, mitte ladustada alale võõrast pinnast ega taimeseemneid.

2. 13.12.2021 esitas X. X. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 10.11.2021

ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks.

Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada

Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni

käesolevas haldusasjas.

3. Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määrusega otsustas kohus võtta kaebuse menetlusse.

22.12.2021 määrusega jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus otsustas oma 18.01.2022 määrusega: 1) Rahuldada X. X. määruskaebus ja

tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2021 määrus osaliselt. 2) Teha tühistatud osas uus

määrus, millega peatada Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 täitmine osas,

millega kohustati X. X.i likvideerima Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas

Xxxxxxxxxx kinnistul (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) asuv suvemaja. Ülejäänud osas jätta

määruskaebus rahuldamata.

Asjas toimus 18.11.2022 kohtuistung.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tühistada Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 kokkuvõtvalt

järgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja leiab, et poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510)

asukoht ja pindala Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul

(katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) (kinnistu) ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Seetõttu

puudub alus väiteks, et suvemaja on püstitatud pooles mahus poolloodusliku koosluse aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule või et hooned kahjustavad seda niitu.

4.1.1. Ettekirjutuse lk 1 all ja lk 2 ülal väidetakse viitega Maa-ameti geoportaali ortofotole,

millele tuleb juurde laadida looduskaitse kaardikihtidest poollooduslike koosluste kaardikiht,

et suvemaja asub loodusliku rohumaa kõlvikul, poollooduslikul kooslusel aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidul.

Kaebaja esindaja esitas 02.12.2021 Maa-ametile teabenõude, milles palus esitada kõik

dokumendid, mille alusel Maa-amet kajastab oma geoportaalis kinnistul olevat aas-rebasesaba

ja ürt-punanupuga niitu, selle pindala ja asukohta (kaebuse lisa 9, I kd tl 37-39p).

Kaebaja esindaja esitas 02.12.2021 teabenõude ka Keskkonnaagentuurile ja palus esitada kõik

dokumendid, millest nähtub aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niit, selle pindala ja asukoht

kinnistul (kaebuse lisa 10, I kd tl 40-41p).

Maa-amet edastas 03.12.2021 e-kirjaga kaebaja poolt Maa-ametile esitatud teabenõude

täitmiseks Keskkonnaagentuurile (kaebuse lisa 11, I kd tl 42).

10.12.2021 e-kirjaga vastas Keskkonnaagentuuri mõlemale teabenõudele (kaebuse lisa 12, I kd

tl 43 ja selle pöördel) ja teatas, et tuginedes EELIS-ele (Eesti Looduse infosüsteem) asuvad

kinnistul neli erinevat inventeeritud elupaika, sealhulgas aas-rebasaba ja ürt-punanupuga niit

(6510). Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 e-kirja manuseks olid EELIS-e väljavõte (kaebuse lisa

13, I kd tl 44 ja selle pöördel), objekti ajaloo aruanne (kaebuse lisa 14, I kd tl 45 ja selle pöördel)

ja kinnistu kaart (kaebuse lisa 15, I kd tl 46).

EELIS-e väljavõttest nähtub, et: 1) 27.07.2017 inventeeriti elupaika: (825080026) 0,3 ha; 2)

inventeeritud elupaigatüüp: 6510 aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud; 3) tegemist on I

inventuuriga; 4) pindala (ha) on 0,25; 5) inventeerimise kuupäev on 27.07.2017; 6) elupaik

kanti registrisse 12.03.2019 Natura elupaigana.

Objekti ajaloo aruande andmed on sisuliselt samad, mis EELIS-e väljavõttel. Objekti ajaloo

aruandest nähtub, et seose alguskuupäevaks on 13.03.2019 ning et seoseid on muudetud

12.03.2019.

Kaebaja arvates on oluline, et kuigi Maa-ameti geoportaali väljatrükil näidatakse kinnistul

olevat poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukohta, siis

Maa-amet toetub nende andmete osas Keskkonnaagentuuri andmetele. Seda järeldust kinnitab

asjaolu, et Maa-amet edastas talle esitatud teabenõude täitmiseks Keskkonnaagentuurile.

Samuti on oluline, et Keskkonnaagentuuri e-kirjast ja esitatud dokumentidest ei nähtu, et

inventeeritud elupaigatüüp asub kinnistul. EELIS-e väljavõttes ja objekti ajaloo väljavõttes

puuduvad igasugused viited kinnistule. Siinkohal on oluline, et kinnistu pindala on 9567 m2, st

9,5 ha (vt lisa 1, I kd tl 7), kuid EELIS-e väljavõtte ja objekti ajaloo aruande kohaselt

inventeeriti elupaika pindalaga 0,3 ha, kusjuures Natura elupaigapindala on 0,25 ha. Ühtlasi,

Keskkonnaagentuuri e-kirjast ja esitatud dokumentidest ei nähtu poolloodusliku koosluse aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukohta. Kaebaja leiab, et Keskkonnaagentuuri

esitatud teave ei näita seda, kuidas on saadud Maa-ameti geoportaalis näidatava kinnistul oleva

poolloodusliku niidu asukoht.

Veelgi olulisem on, et vastustaja õigustab ettekirjutuse väidet, et kinnistul on poollooduslik

kooslus ning et suvemaja asub osaliselt poollooduslikul koosluse alal, viitega Maa-ameti

geoportaali väljavõttele (vt ettekirjutuse lk 1 all ja lk 2 ülal). Maa-amet suunab talle esitatud

teabenõude, milles palutakse andmeid kinnistul oleva poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba

ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoha ja pindala kohta, täitmiseks Keskkonnaagentuurile (vt

kaebuse lisa 11, I kd tl 42). Keskkonnaagentuur omakorda palub pöörduda täiendava teabe

saamiseks vastustaja poole (vt kaebuse lisa 12, I kd tl 43 ja selle pöördel). Seega on tegemist

olukorraga, kus kõik asjaosalised asutused toetuvad oma järeldustes üksteise andmetele, kuid

kellelgi ei ole järelduste aluseks olevaid ja järelduste õigsust kinnitavaid dokumente. Kaebaja

viitab, et Keskkonnaagentuuri esitatud EELIS-e väljavõte (vt kaebuse lisa 13, I kd tl 44 ja selle

pöördel) on sisuliselt sama dokument, mis on Keskkonnainspektsiooni haldusmenetluse

toimiku (kaebuse lisa 16, I kd tl 47-65) lk-l 30 olev EELIS-e väljavõte.

Kokkuvõtteks märgib kaebaja, et poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga

niidu (6510) asukoht ja pindala kinnistul ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Veelgi enam

– esitatud dokumentidel puudub seos kinnistuga. Seetõttu puudub alus väiteks, et suvemaja on

püstitatud pooles mahus poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule või

et hooned kahjustavad poollooduslikku kooslust.

4.1.2. Vastustaja lähtub kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse olemasolu, pindala

ja asukoha määramisel Maa-ameti geoportaali andmetest. Maa-ameti 03.12.2021 e-kirjast

järeldub, et Maa-ametil puuduvad algandmed poolloodusliku koosluse kohta, st Maa-amet

kajastab geoportaalis Keskkonnaagentuuri poolt Maa-ametile esitatud andmeid.

Keskkonnaagentuuri esitatud dokumendid, st EELIS-e väljavõte, objekti ajaloo aruanne ega

10.12.2021 kaart ei kinnita poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul ega selle asukohta ja

pindala. Seda põhjusel, et dokumentides puudub viide kinnistule või kinnistut tuvastatavatele

andmetele ning dokumentidest ei ole võimalik tuvastada, kus ja millise asetusega asub väidetav

poollooduslik kooslus kinnistul. Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 e-kirjas ja selle lisatud

10.12.2021 kaardist ei selgu, milliste andmete alusel on 10.12.2021 kaart koostatud. Samuti,

Keskkonnaagentuuril puuduvad algandmed kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse

kohta.

4.1.3. Vastustaja saab poolloodusliku koosluse osas lähtuda vaid 2017. aasta inventuuri

andmetest.

Vastustaja 20.12.2021 vastus ega sellega esitatud dokumendid, st 20.12.2021 objekti ajaloo

aruanne ja 20.12.2021 kaart ei tõenda poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul ega selle

asukohta ja pindala. Seda seetõttu, et 20.12.2021 objekti ajaloo väljatrükis puudub viide

kinnistule või kinnistut tuvastatavatele andmetele ning 20.12.2021 objekti ajaloo väljatrükist ei

ole võimalik tuvastada, kus ja millise asetusega asub väidetav poollooduslik kooslus kinnistul.

20.12.2021 kaardist ei selgu, milliste andmete alusel on 20.12.2021 kaart koostatud.

4.1.4. Vastustaja saab poolloodusliku koosluse osas lähtuda vaid 2017. aasta inventuuriga

seotud dokumentidest, st Exceli failist ja 2017. aasta kaardikihist.

2008. aasta inventuuriga seotud andmed, st TAT8 ja 2008. aasta kaardikiht ei ole kaebaja

hinnangul asjakohased, kuna need kajastavad andmeid seisuga rohkem kui 13 aastat enne

ettekirjutuse tegemist. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse vastavalt selle andmise ajal

kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale (vt Riigikohtu 29.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-72-09,

p 18; Riigikohtu 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 13). 13 aasta jooksul võib kunagi

esinenud Poollooduslik kooslus kaduda ning selle asukoht või pindala muutuda. Seetõttu 2008.

aasta inventuuri andmed ei tõenda poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul, selle asukohta

ega suurust ettekirjutuse tegemise ajal, st 10.11.2021.

Eelnevat järeldust kinnitavad vastustaja läbi viidud hanke alusdokumendid (03.10.2022 vastuse

lisa 5, II kd tl 207-225). Hanke alusdokumendis „Tehniline kirjeldus“ (TK) märgitakse hankega

tellitava töö eesmärgi kohta, et: „Inventeerida Keskkonnaameti poolt nimetatud

poollooduslikud kooslused üle Eesti. Nimetatud alad on inventeerimata, osaliselt on inventuur

läbi viidud mitmeid aastaid tagasi ning esineb kahtlusi elupaigatüübis.” Riigihangete registri

kohaselt, hanke alusdokumendid tehti kättesaadavaks 29.03.2017.1 See tähendab, et hiljemalt

29.03.2017 oli vastustajale teada, et varasemate inventuuride andmed poollooduslike koosluste

kohta on vananenud ja vajavad uuendamist. Seejuures, hanke alusdokumendid avaldati rohkem

kui 4,5 aastat enne ettekirjutuse tegemist (vastavalt 29.03.2017 ja 10.11.2021). Seetõttu: kui

poollooduslike koosluste varasemate inventuuride, sh 2008. aasta inventuuri andmed olid juba

29.03.2017 vananenud, siis seda enam olid 2008. aasta inventuuri andmed vananenud

ettekirjutuse tegemise ajaks.

Kaebaja märgib täiendavalt, et kuigi 2008. aasta inventuuriga seotud dokumendid ei ole vanuse

tõttu asjakohased, ei tõenda TAT8 ja 2008. aasta kaardikiht poolloodusliku koosluse olemasolu

kinnistul. Näiteks, TAT8-s puudub igasugune viide kinnistule või kinnistuga seotud andmetele,

samuti TAT8-s ei mainita poolloodusliku kooslust ega selle pindala. 2008. aasta kaardikihi

(kaebajal ei ole õnnestunud seda avada) puhul ei ole teada, milliste andmete alusel see on

koostatud.

4.1.5. Kaebaja leiab, et kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse olemasolu, selle

asukoht ja suurus ei ole kontrollitaval viisil kindlaks tehtud. 2017. aasta inventuuriga seotud

dokumendid, st Exceli fail ja 2017. aasta kaardikiht ei vasta HMS § 18 lõikude 2 ja 3 nõuetele

ning ei ole teada, milliste andmete alusel Exceli fail ja 2017. aasta kaardikiht koostati. Oluline

on seegi, et Exceli andmed sunnivad kahtlema, kas kinnistul väidetavalt olevat poollooduslikku

kooslust tegelikult inventeeriti: Exceli faili kohaselt inventeeris Sirje Azarov 38 päeva jooksul

kokku 1071 maaüksust (st keskmiselt 28 maaüksust päevas) ning 27.07.2017, st kinnistu

1 https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/711793/documents?group=B.

inventeerimise päeval Sirje Azarov inventeeris kokku 26 maaüksust, sh kinnistu. Samuti, 2017.

aasta inventuuri tegemisel pidi inventeerija käima looduses kohapeal kogu koosluse ulatuses.

4.1.6. Kuna digikaardistamise juhend võimaldab märgatavat kaardistusviga, siis ei ole

kaardimaterjal poolloodusliku koosluse asukoha ja pindala väitmiseks piisav.

Vastustaja on esitanud poolloodusliku koosluse asukoha kohta 20.12.2021 kaardi, milles

näidatakse poolloodusliku koosluse asukoht ja piirid 2008. ja 2017. aasta inventuuride andmete

järgi.

Kaebaja väitis kaebuses, et suvemaja asub väidetaval poollooduslikul kooslusel vaid kuni 5-6

m2 ulatuses ning ettekirjutuses, p 1.1 järgi, vastustaja tuvastas suvemaja asukoha seadmega,

mille täpsus on ± 7 meetrit.

2017. aasta inventeerimine viidi läbi hanke alusel. Hanke alusdokumendi „Lisamaterjal“

kaustas on dokument “Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide digikaardistamise juhend”

(Juhend).

Juhend näeb ette, et:

1) „Põhikaardi objektid on kaardistatud täpsusega ± 10 m, samasugune täpsus on lubatud

ka elupaigatüüpide kaardistamisel.“ (vt Juhendi p 1.2 teine alapunkt);

2) „Kui elupaigatüübi piir kulgeb põhikaardi objektist teatud kaugusel, näiteks

metsaelupaik kraavist 20 m kaugusel, niiduelupaik teest 10 m kaugusel, võetakse

aluseks põhikaart, genereeritakse põhikaardiobjektile vastava ulatusega puhver ning

kasutatakse seda elupaiga piiritlemisel.“ (vt Juhendi p 1.2 neljas alapunkt).

Seega, suvemaja on märgitud põhikaardile täpsusega ± 7 m, põhikaardi elemendid (sh

20.12.2021 kaardil punktiiriga märgitud metsa- ja rohumaa eraldusjoon) täpsusega ± 10 m ning

elupaikade määratlemisel on lubatud veel omakorda ± 10 m suurune kaardistusviga.

Veelgi enam, 20.12.2021 kaardi järgi, 2017. aasta inventuuri puhul on poolloodusliku koosluse

piirjoon märgitud nii, et see kopeerib täpselt põhikaardile märgitud rohumaa ala (03.10.2022

vastuse lisa 6, II kd tl 226). Eluliselt ei ole usutav, et poollooduslik kooslus esineb kogu

rohumaa ulatuses ühtlaselt, st järgides rohumaa piire. Seetõttu, 20.12.2021 kaart muudab

äärmiselt kaheldavaks vastustaja väite, justkui asuks poollooduslik kooslus 20.12.2021 kaardil

näidatud asukohas. Nii Juhend kui ka 20.12.2021 kaardi andmed viitavad, et poolloodusliku

koosluse elupaik on kaardile kantud väga umbkaudselt.

Kokkuvõttes leiab kaebaja, et juhendis lubatud kaardistusviga tähendab, et: (a) poolloodusliku

koosluse asukoha ja pindala tuvastamiseks ei ole kaardimaterjal piisav; ja (b) üksnes

kaardiandmete alusel ei saa väita, et suvemaja asub Poollooduslikul kooslusel (seda enam, et

suvemaja asub väidetaval poollooduslikul kooslusel vaid 5-6 m2 ulatuses).

4.2. Ettekirjutusest ei nähtu, kuidas hoonete olemasolu ja kasutamine kahjustab Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eesmärke.

4.2.1. Esiteks, kaebaja möönab, et Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 kehtestatud

„Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (Eeskiri) § 1 lg 1 p 2 kohaselt, Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eesmärgiks on kaitsta muuhulgas aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niite (6510).

Kaebaja möönab sedagi, et Eeskirja § 23 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2 kohaselt, piiranguvööndis on

keelatud hoonete püstitamine metsamaal ja Lahemaa piiranguvööndis on ehitiste püstitamine

lubatud (vaid) kaitseala valitseja nõusolekul. Ja kolmandaks – kaebaja möönab, et suvemaja ja

välikäimla püstitamiseks ei ole Lahemaa kaitseala valitseja, st vastustaja (vt Eeskirja § 4)

nõusolekut. Küsimus on seega selles, kas esineb asjaolu, mis välistab vastustaja poolt hoonete

püstitamiseks tagantjärgi nõusoleku andmise.

4.2.2. Teiseks, ettekirjutuse, lk 5 kohaselt kahjustab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke

ainuüksi asjaolu, et suvemaja on osaliselt püstitatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks

oleva poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule. Sellest tuleneb

vastustaja arvates, et suvemaja püstitamine ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eesmärgiga ja kahjustab seega Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist.

Kaebaja arvates on vastustaja seisukoht ebaõige. Seda, kas suvemaja kahjustab poolloodusliku

koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitu, tuleb hinnata mitte kinnistu, vaid Lahemaa

piiranguvööndi ja Lahemaa looduskaitseala põhiselt. Eeskirja eelnõu seletuskirja (kaebuse lisa

17, I kd tl 66-172) lk 110-111 kohaselt, Lahemaa piiranguvööndis: „Aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niite on kokku 487,4 ha-l, millest 38,9 ha on B-esinduslikkusega, 255,7 ha C-

esinduslikkusega, 146,8 ha D-esinduslikkusega ja 46 ha on jäetud hindamata.“ Seega,

poollooduslike koosluste aed-rebasesaba ja ürt-punanupugu niidu üle ei peeta arvestust

kinnistute, vaid piiranguvööndite põhiselt. Suvemaja ehitusalune pind ei ületa 20 m2. Järelikult

olukorras, kus suvemaja asub osaliselt, st kuni 5-6 m2 ulatuses poolloodusliku koosluse aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidul, on suvemaja püstitamisega kaasnev negatiivne mõju

Lahemaa piiranguvööndis asuvale poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga

niidule minimaalne.

4.2.3. Kolmandaks, Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid nähtuvad Lahemaa rahvuspargi

kaitse-korralduskavast 2016-2025 (Kava) (kaebuse lisa 18, II kd tl 2-150). Kava lk-l 126 on

esitatud Lahemaa rahvuspargi pikaajalised kaitse-eesmärgid ja kaitsekorraldusperioodi kaitse-

eesmärgid. Nende kohaselt, aas-rebasesaba ja ürt-punanupu niidu (6510) osas on pikaajaliseks

kaitse-eesmärgiks see, et niite on säilinud 215,9 ha esinduslikkusega B, ning

kaitsekorraldusperioodi kaitse-eesmärgiks on see, et niite on säilinud 215,9 ha esinduslikkusega

C. Seejuures, Eeskirja eelnõu seletuskirja, lk 10 kohaselt: „Kõik niiduelupaigad on ohustatud,

kuna elupaikade säilimiseks on vajalik pidev hooldamise jätkumine, et vältida niidualade

metsastumist.” Eeskirja eelnõu seletuskirja, lk 116 järgi: „Poollooduslike koosluste

esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks vajalik niitmine ja/või

loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Poollooduslikeks kooslusteks

nimetatakse pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku kooslustega alasid,

kus on niidetud heina või karjatatud loomi, nagu puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, soo-

, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad.“

Järeldust, et poollooduslike koosluste säilimiseks on vajalik niitmine ja metsastumise vältimine,

kinnitavad ka EELIS-e väljavõte ja objekti ajaloo aruanne, kus hinnatakse muuhulgas niitmist

ja karjatamist ning märgitakse, et see on lõppenud rohkem kui 10 aastat tagasi. Olukord, kus

kaebajal ja tema pereliikmetel on võimalik kinnistut hoonestada, aitab kaasa kinnistu korras

hoidmisele, sh selle niitmisele ja võsa kõrvaldamisele. Olukorras, kus kaebajal ja tema

pereliikmetel ei ole võimalik kinnistut hoonestada, kaob neil kinnistu vastu huvi, sh huvi

kinnistu korrashoidmise vastu. Järelikult, suvemaja ja välikäimla olemasolu aitab kaasa

kinnistul (väidetavalt) olevale poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu

säilimisele. Ettekirjutuses ei ole viidatud asjaoluga arvestatud.

Seoses sellega viitame, et tegelikkusele mittevastav on ettekirjutuse lk 5 vihje justnagu oleks

kaebaja niitnud kinnistul heina muruniidukiga või niitnud heina liiga tihedalt. Kaebaja soovib

käituda loodushoidvalt ja piirkonna taimestikku kaitsvalt. Seetõttu niidab kaebaja kinnistul

olevaid lagendikke vaid kord aastas, juuli lõpus-augustis, et kõik taimed jõuaksid ära õitseda ja

seemned valmida. Seda selleks, et ala liigirikkust kaitsta ja soodustada ja et looduslik taimestik

püsiks ja areneks. Veelgi enam, pärast hoonete valmimist ehk viimasel kahel aastal kaebaja

niitis samast põhimõttest lähtudes ka oma naabri maad ja kaebaja andis teisele naabrile õiguse

kasutada kinnistu karjamaid naabri loomade karjamaana. Ehk kaebaja teeb täpselt neid

tegevusi, mis on poollooduslike koosluste kaitsekorralduskavas märgitud kui tegevused,

millega aidata kaasa nende taimekoosluste säilimisele ja kasvualade suurendamisele.

4.2.4. Neljandaks, Riigikohus selgitas 28.11.2019 otsuses asjas nr 3-17-740, p-d 23 ja 25, et:

(a) kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu

põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike; (b) selline

mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast

seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõjuavaldavate

tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest

olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest; (c) nõusoleku andmisel tuleks esmalt

välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse

eesmärgi saavutamine; (d) seejärel tuleb selgitada suvila ehitusemõju kaitse eesmärkidele - mh

kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või

raskendaks seda oluliselt; (e) kui Keskkonnaamet peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse

andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura

eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, KMH.

Ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks viidatud asjaolusid ettekirjutuse andmisel kaalunud.

4.2.5. Viiendaks, ettekirjutuse, lk 5 järgi, suvemaja säilimise lubamine oleks vastuolus ka

asutusstruktuuri kaitse-eesmärgiga; vastustaja saab lubada ehitusõigust hoonestamata

maaüksusele, kui on tagatud, et maaüksusele on võimalik kavandada piirkonna

asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala; kuna piirkonna õuealad on valdavalt suuremad kui

0,25 ha ning kuna suvemaja ja välikäimla ümbruses selline vaba ala väljaspool metsamaad ja

poollooduslikku kooslust puudub, siis ei ole nende säilitamine võimalik.

Vastustaja seisukoht on ebaõige. Eeskirja eelnõu seletuskirja lk 120 kohaselt: „Lahemaa ja

Mõisaparkide piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ehitiste püstitamine.

Lahemaa piiranguvööndis on traditsioonilised pärandmaastikud ja asustusstruktuur säilinud

osaliselt ja mosaiikselt. Uute talukohtade rajamine on võimalik kohtades, kus küla

asustusstruktuur võimaldab tihendamist. Ehitiste püstitamisel on oluline arvestada piirkonnas

väljakujunenud ehitustraditsioonidega. Oluline on, et hooned sobituksid olemasoleva

hoonestuse ja küla miljööga, arvestades mahte, arhitektuurseid põhilahendusi ja

materjalikasutust. Hoonete asukoha valikul tuleb arvestada loodus- ja maastikuväärtuste,

asustusstruktuuri, miljöö ja samatüübiliste hoonete paigutusega piirkonnas. Kaitseala valitseja

nõusolek on vajalik kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamiseks või kaitseala seisundi

säilimiseks. Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sh

pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise

väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende

elupaikade kaitse.“

Eeskirja eelnõu seletuskirjas puudub viide 0,25 ha suurusele õuealale, mistõttu Ettekirjutuse

sellekohasel väitel ei ole alust. Samuti, kinnistu lähiümbruses on vaid üks traditsioonilise

asustusstruktuuriga talu, st Kopli talu, millel on 0,25 ha suurune õueala. Ülejäänud väikesed

kinnistud on hoonestatud väikeste hoonetega, st hoonetega, mille ehitusalune pindala on 20-60

m2. Seetõttu, kaebaja poolt kinnistule püsitatud hooned haakuvad olemasoleva olukorraga.

Samal põhjusel on ebaõige ettekirjutuse lk 6 väide, et: „See, et Xxxxxxxxxx kinnistul õigusliku

aluseta püstitatud hooned on oluliselt väiksemad, kui kaitsekorralduskava Lisas 7 kirjeldatud

soovituslikud elamu ja abihoonete parameetrid, ei tähenda, et kavandatu oleks kaitseala kaitse-

eesmärkidega kooskõlas, pigem vastupidi – see ei ole iseloomulik piirkonna asustusele.“

Ettekirjutusest ei nähtu, millise piirkonna asustusega vastustaja hooneid võrdleb.

4.2.6. Kuuendaks, asjakohatu on ettekirjutuse lk 5 viide Kava p-le 2.4.4.2 ja sellest tehtud

järeldus, et ehitussoovituste andmise eesmärk on traditsioonilise külailme säilitamine

Lahemaal. Vastustaja jätab tähelepanuta Kava p 2.4.4.2 järgmisel leheküljel, st lk-l 188

uushoonestuse kohta sätestatu. Selle kohaselt: (a) on keelatud kõrgemate kui kahekorruselise

(üks täiskorrus ja üks katusekorrus) hoonete ehitamine; (b) hoonetel on lubatud vaid kahepoolse

viilkatuse ehitamine; (c) oluline on järgida ajaloolisele hoonestusele iseloomulikke

traditsioonilisi ehitusmaterjale ja värvitoone; (d) uuemad hooned on vooderdatud laudvoodriga.

Hooned vastavad nii Eeskirja eelnõu seletuskirja kui ka Kava p 2.4.4.2 kehtestatud

ehitusnõuetele. Seetõttu puudub igasugune alus väiteks, et suvemaja säilitamine oleks vastuolus

asustusstruktuuri kaitse-eeskirjaga.

Ebaõige on ettekirjutuse lk-st 6 läbikumav arusaam, et kui kinnistut oleks võimalik hoonestada,

siis saaks seda teha vaid traditsioonilise ilmega taluõue vormis. Vastustaja jätab tähelepanuta,

et uute hoonete paigutamisel tuleb järgida külas väljakujunenud elamu ja abihoonete rütmi,

elamud ja sellega seotud abihooned on lubatud vaid õuealal või selle vahetus läheduses. See

tähendab, et uute hoonete püstitamisel tuleb arvestada väljakujunenud asutusstruktuuri. Nagu

eelnevalt viidatud, hooned vastavad selle ümbruskonnas olevatele hoonetele nii mahult kui ka

arhitektuurilt.

Ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks hinnanud hoone püstitamise ja kasutamisega

poollooduslikule kooslusele aas-rebasesaba ja ürt-punanupu niit avalduva mõju intensiivsust ja

ulatust ning kaitse-eesmärgi saavutamise olukorda. Ettekirjutuses esitatud väited selle kohta, et

hooned ei sobi kaitse-eeskirjaga kaitstava asustusstruktuuriga ei vasta tõele.

4.2.7. Kaebaja tellis 8. taseme arhitekt-ekspert Inga Raukaselt ekspertarvamuse (vt 03.10.2022

seisukoha lisa 7, II kd tl 227-236). Ekspert kirjutab arvamuse kokkuvõtlikus osas

ühemõtteliselt, et „Xxxxxxxxxx kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-

eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, pigem vastupidi loob positiivse efekti kaitseala

hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Hoone on kooskõlas Lahemaa rahvuspargi

kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus

jms) ja maastike kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega.“

Ekspertarvamusest nähtub, et selle koostamisel võttis ekspert arvesse kõiki kinnistuga seotud

õigus- ja haldusakte, samuti analüüsis kinnistul paikneva suvemaja sobivust seoses teiste

piiranguvööndisse jäävate hoonetega, samas kui vastustaja ettekirjutusest ning esitatud

menetlusdokumentidest ei nähtu mistahes võrreldavat analüüsi.

Pärandniitude, sh poolloodusliku koosluse säilimiseks on vajalik niitmine ja metsastumise

vältimine ning et kinnistul oleva väidetava poolloodusliku koosluse säilimise eeltingimuseks

on kinnistu hoonestamine. Seda põhjusel, et vastustajal puuduvad rahalised vahendid ja

kaebajal puudub ilma kinnistu hoonestuseta võimalus ja motivatsioon väidetava poolloodusliku

koosluse hooldamiseks. Lisas 8 (II kd tl 237-239) on kaebaja koostatud ülevaade

poolloodusliku koosluse hooldamisest. Kaebaja koostatud ülevaates on link videole, milles

antakse ülevaade kinnistu olukorrast ja kasutusest.

4.2.8. Ebaõige on vastustaja väide, et suvemaja asub poollooduslikul kooslusel vähemalt 17-23

m2 ulatuses. Suvemaja tootja info põhjal, suvemaja maja mudel Greencube MAARJA

välimõõdud on 5,86 m x 3,4 m x 4,95 m. Sellest järeldub, et 1/3 suvemaja alusest pinnast on

6,6 m2 (5-6 m2 hinnang tuleneb sellest et poolloodusliku koosluse läbib suvemaja

diagonaalselt). Arvestades, et suvemaja alune pind on 19,4 m2, ei ole võimalik vastustaja

väidetud olukord, et suvemaja, asudes poolenisti poolloodusliku kooslusel, asub

poollooduslikul kooslusel vähemalt 17-23 m2 ulatuses.

Kaebaja on seisukohal, et suvemaja olemasolu ja selle kasutamine ei kahjusta poollooduslikku

kooslust. Vastupidi, suvemaja olemasolu, st kaebaja võimalus suvemaja kasutada tagab

poolloodusliku koosluse säilitamiseks vajaliku tegevuse, st niitmise ja/või karjatamise ning

puu- ja põõsarinde kujundamise.

4.2.9. Kaebaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et suvemaja ei ole vastuolus väljakujunenud

asustusstruktuuri ja piirkondade iseloomuliku arhitektuuri traditsioonidega.

Siinkohal viitab kaebaja, et ettekirjutuse on koostanud ja allkirjastanud vastustaja töötaja Sirje

Metsmaker. On küsitav, kas vastustaja ametnikul on Inga Raukasega võrreldav haridus,

väljaõpe ja teadmised. Seega, kui vastustaja väidab, et Inga Raukas ei ole pädev hindama seda,

kas hooned sobivad Lahemaa kaitse-eesmärkidega, sh asustusstruktuuriga, siis peab vastustaja

näitama, et Sirje Metsmakeril on vastav pädevus. Samal põhjusel on ebaõige vastustaja

seisukoht, et ainult vastustajal on ainuõigus hinnata seda, kas mingi tegevus on kooskõlas

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega.

Kaebaja leiab, et ekslik on ka vastustaja seisukoht, et hooned ei ole kooskõlas Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Nimelt vastustaja lähtus 25.07.2018 kirja koostamisel

eeldusest, et kinnistul on poollooduslik kooslus. See eeldus on ebaõige (vt kaebus). Samuti, kui

vastustaja hinnangul, ainuüksi poolloodusliku koosluse olemasolu välistab kinnistu

hoonestamine, siis jääb arusaamatuks, miks ettekirjutuses põhjendatakse hoonete lammutamist

väitega, et üksikute hoonetega maaüksuste hoonestamine ei ole kooskõlas piirkonna

maastikuilme ja ehitustraditsioonidega (vt ettekirjutuse lk 5). Ehk teisisõnu vastustaja

17.10.2022 seisukoha väited on vastuolus ettekirjutuse põhjendustega.

4.3. Isegi, kui eeldada ettekirjutuse väidete õigsust, ei ole vastustaja hinnanud, kas

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus.

Eeskirja § 23 lg 2 p-st 2 tuleneb, et vastustaja otsustab ehitiste püstitamiseks nõusoleku andmise

kaalutlusõiguse alusel. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ja kaalude põhjendatud huve.

Huvideks, mida vastustaja pidi ettekirjutuse tegemisel kaaluma, on ühelt poolt vajadus täita

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke, st poolloodusliku niidu aas-rebasesaba ja ürt-punanupu

niidu säilimine ning Eeskirjaga kooskõlas oleva hoonestuse tagamine, ning teiselt poolt kaebaja

omandipõhiõigus talle kuuluva kinnistu käsutamiseks ja kasutamiseks. Eeskirjast nähtub, et

vastustaja on arvestanud vaid Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega, kuid ei ole kordagi

kaalunud kaebaja huvi kinnistu hoonestamise vastu, sh olemasolevate hoonete säilitamise

vastu. Seetõttu vastustaja rikkus ettekirjutuse tegemisel HMS § 4 lõiget 2, mis tõi kaasa ebaõige

otsustuse, st otsustuse hooned likvideerida.

Pikaajalises kohtupraktikas (vt Riigikohtu 14.05.2002 otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 25; Tartu

Ringkonnakohtu 25.09.2015 määrus asjas nr 3-15-2091, p 17) on omaks võetud seisukoht, et

valminud ehitise lammutamine ei ole üldjuhul mõistlik ning seda isegi olukorras, kus ehitis on

püstitatud õigusvastaselt. Arvestades, et hooned on valmis – vastustaja ei ole vaidlustanud

kaebaja väidet, et hooned püstitati mais 2019 ning et hoonete ehitustegevus on lõppenud – peab

vastustaja seda enam põhjendama oma seisukohta, et hoonete likvideerimine on Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalik ning et see vajadus kaalub üles kaebaja

omandipõhiõiguse olulise riive, st valminud hoonete lammutamise.

Vastustaja ei kaalunud ettekirjutuse tegemisel kaebaja huvi kinnistule püstitatud hoonete

säilitamise vastu. Samuti, arvestades, et valminud ehitise lammutmine ei ole üldjuhul mõistlik,

pidi vastustaja seda enam põhistama, miks on vajalik hoonete lammutamine. Ettekirjutus ei

sisalda viidatud huvide kaalumisi ega põhjendusi, mistõttu ettekirjutus on vastuolus HMS § 4

lõikega 2 ja § 56 lõikega 3.

4.4. Seoses vastustaja 17.10.2022 seisukohadega peab kaebaja vajalikuks välja tuua järgmist.

Esiteks seoses küsimusega, kas Inga Raukase ekspertiis eksib väites, et suvemaja püstitamiseks

on vajalik ehitusluba. Suvemaja andmed on toodud ekspertiisi lk-l 4 p-s 1.4 ning selle kohaselt

on suvemaja ehitisealune pind alla 20 m2 ning kõrgus 4,95 m2. Ekspertiisi lk-l 9 näidatud hoone

kõrgus on inimlik viga. See tähendab, et suvemaja püstitamiseks ei olnud vaja esitada

ehitusteatist, ehitusprojekti ega taotleda ehitusluba.

Teiseks, PlanS § 125 lg 1 p 1 järgi, detailplaneeringu koostamine on nõutav linnades kui

asustusüksustes, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas

avalikus veekogus

ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks. Jättes kõrvale küsimuse, kas suvemaja

püstitamiseks on nõutav ehitusluba, on selge, et kinnistu ei ole linnas kui asustusüksuses, alevis

ega alevikus. Seetõttu on põhjendamatu vastustaja väide, et suvemaja püstitamiseks on nõutav

detailplaneering.

Kolmandaks, kaebaja omandas kinnistu 02.04.1998 ning Kuusalu valla üldplaneering

(üldplaneering) kehtestati 19.12.2001 otsusega nr 68. See tähendab, et kinnistu oli olemas enne

üldplaneeringu kehtestamist, mistõttu kinnistu ei ole uus väikeelamu krunt üldplaneeringu

mõttes, st vastustaja viited üldplaneeringule ei ole asjakohased. Samuti, isegi kui suvemaja

oleks vastuolus üldplaneeringuga, siis ettekirjutuses ei ole sellele tuginetud ning üldplaneeringu

nõuete täitmise tagamine on Kuusalu valla, mitte vastustaja pädevuses (vt PlanS § 130 lg 2 p 1

ning § 130 lg 5). See tähendab, et vastustaja ei saa nõuda hoonete lammutamist põhjendusega,

et hoonete püstitamine on vastuolus üldplaneeringuga.

Neljandaks, ebaõige on ka vastustaja seisukoht, et LKS § 22 p 3 kohaselt on kaitsealuste

poollooduslike koosluste hooldamise kohustus vastustaja kui kaitseala valitsejal, mitte

maaomanikul. Vastustajal on vastav kohustus, kuid vastustaja ei ole selle aja jooksul, mil

kaebaja on olnud kinnistu omanik, teinud mitte midagi väidetava poolloodusliku koosluse

kaitseks. See tähendab, et praktikas vastustaja ei täida seadusest tulenevat kohustust ning

kinnistu hoonestamine on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide huvides.

4.5. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 11 134,40 eurot (sh

käibemaks) vastavalt menetluskulude nimekirjale (II kd tl 256-267p ja 274-276p).

4.6. Kaebaja palub enda kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 10 443,2 + 691,2

11134.4 eurot (koos käibemaksuga).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

5.1. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala on Xxxxxxxxxx

kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tehtud.

5.1.1. Kuivõrd kaitsealused elupaigad on enamasti kinnistute ülesed, siis ei ole kinnistuid, mida

elupaigad hõlmavad, Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS) üles loetletud. Küll aga on

kinnistud, millel need elupaigad asuvad nähtavad Maa-ameti geoportaali kaardirakendusest

Looduskaitse,

Natura

2000.

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html.) Ka EELIS-esse sisse logides on

kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt Elupaiga kaardiobjektid (kaebuse lisa 13, I kd tl

44 ja selle pöördel). Kaardile kantakse elupaigad omakorda Keskkonnaameti tellitud või

läbiviidud inventuuri tulemusena. Seetõttu on ka Keskkonnaagentuur (KAUR) soovitanud

seoses elupaiga andmete aluseks oleva inventuuriga pöörduda Keskkonnaameti poole. Nimelt

on Keskkonnaametil kaitseala valitsejana pädevus kaardistada kaitsealused elupaigad. Selleks

viiakse läbi inventuur ja inventuuri tulemusena saadud kaardiandmed edastatakse KAURile,

kes omakorda kannab need EELISE-sse ja vajalikele kaardikihtidele. Kannete tulemusena

uuenevad andmed Maa-ameti geoportaalis. Eelnevast nähtuvalt on käesoleval juhul aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) paiknemine Xxxxxxxxxx kinnistul nõuetekohaselt

inventuuriga kindlaks tehtud ning kaardile kantud (kaebuse lisad 15 ja 16, lk 31 ja 35, I kd tl

46-65p).

Seejuures on Keskkonnaamet tõendanud, et 2017. a inventuuri raames kontrolliti koosluse tüüpi

ja piire ning korrigeeriti neid vastavalt looduslikule olukorrale. Inventuuri tulemused fikseeriti

lõpparuande lisadel, sh kaardikihina lisas 1 „MapInfo andmevorm“ (määruskaebuse lisa 5, fail

„Poollooduslike koosluste inventuur 2017.pdf“). Nimetatud kaardikiht anti Keskkonnaametile

üle 01.02.2018 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 7-22/18/1610 (määruskaebuse lisa 5,

fail „PLK inventuur akt Keskkonnaamet Consultare.bdoc“). Keskkonnaamet edastas kaardikihi

Keskkonnaagentuurile, kes kandis andmed keskkonnaregistrisse ning selle tulemusena on

kooslus nähtav Maa-ameti geoportaalis. Seega on koosluse asukoht Xxxxxxxxxx kinnistul

kontrollitaval kujul kindlaks tehtud.

Ka asjaolu, et Xxxxxxxxxx kinnistule rajatud hoone (suvemaja) asub osaliselt kooslusel, on

ettekirjutuses kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Nimelt on Maa-ameti geoportaali ortofotole,

millel on nähtav ka suvemaja, lisatud juurde Maa-ameti geoportaali looduskaitse kaardikihtide

hulgast poollooduslike koosluste kaardikiht. Saadud tulemus kinnitab suvemaja paiknemist

osaliselt kooslusel (vastustaja 21.12.2021 vastuse lisa 1, II kd tl 158).

5.1.2. Keskkonnaamet ei tugine koosluse täpse asukoha määratlemisel üksnes kaardimaterjalile.

Keskkonnaameti 25.07.2018 vastusest Kuusalu Vallavalitsusele seoses Andineeme küla Xxxxx

V, VI ja VII kinnistute (xxxxx:xxx:xxxx, xxxxx:xxx:xxxx, xxxxx:xxx:xxxx) detailplaneeringu

algatamisega nähtub, et Keskkonnaameti Põhja regiooni looduskasutuse spetsialist Mareile

Michelson ja maahooldusbüroo maahoolduse spetsialist Kristiina Jürisoo teostasid nimetatud

maaüksustel paikvaatluse 19.07.2018. Maaüksuste läänepoolsele rohumaale on tagatud otsene

juurdepääs Loo-Andineeme teelt. Rohumaa liigiline seisund vastab Keskkonnaregistri

andmetele – tegemist on poolloodusliku kooslusega lubjavaene aruniit, mis vastab

loodusdirektiivi elupaigatüübile 6270* (kaebuse lisa 16, lk 7 pöördel, II kd tl 53p). Seega on

Keskkonnaamet 19.07.2018 paikvaatlusel leidnud, et rohumaa on kogu ulatuses kooslus. Ka on

18.10 ja 25.10.2019 objekti kontrollimise protokolli nr 1092116 märgitud, et mõlemal kinnistul

(s.o Xxxxxxxxxx ja Xxxxx kinnistul) on ehitisi püstitatud rahvuspargi kaitse-eesmärgiks

olevale loodusdirektiivi elupaigatüübile vastavale poollooduslikule kooslusele (kaebuse lisa 16,

leht 1 pöördel, vt II kd tl 47-48p).

Keskkonnaamet ei nõustu, et 2017. a inventuuri andmed ei tõenda koosluse olemasolu, selle

asukohta ega suurust. Kaebaja väide tugineb asjaolule, et kooslus jäeti inventuuri läbiviimisel

nõutaval viisil kindlaks tegemata, kuna kooslust puudutav info ei ole kantud inventeerimise

ankeetidele. Inventuuri hankelepingu eseme tehnilisest kirjeldusest nähtub, et kui tegemist ei

ole poolloodusliku koosluse elupaigaga, tuleb tegelik elupaik määrata ja kirjeldada

inventeerimise ankeedis. Seega ei tulnudki kooslust puudutavat infot kanda inventeerimise

ankeedile vaid inventuuri andmevormile. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kooslust puudutav

info on kantud inventuuri andmevormile. Seda on kinnitanud ka kaebaja ise. Seega on koosluse

kohta paikvaatlusel tuvastatud info fikseeritud viisil, mis vastab HMS § 18 nõuetele.

Asjakohatud on kaebaja väited seoses koosluse esinduslikkuse väärtuse tõusuga.

Keskkonnaamet on oma 29.12.2021 vastuses kaebaja teabenõudele selgitatud asjaolu, miks

koosluse esinduslikkuse väärtus on 2017. a inventuuris võrreldes 2008. a inventuuriga tõusnud

seisundilt C seisundile B. Lisaks on Keskkonnaameti 14.01.2022 e-kirjas kaebajale selgitatud,

et enne 2008. a inventeeriti elupaikasid J. Paali raamatu alusel, mis oli küllaltki üldsõnaline.

Keskkonnaministeerium koostas 2010. a esmakordselt spetsiaalselt (niidu)elupaikade

inventeerimiseks mõeldud juhendi, mis täpsustas oluliselt inventeerimise põhimõtteid. Ka

2017. a inventuur on tehtud viimati nimetatud juhendi alusel. Kuna 2008. a ja 2017. a

inventuuride aluseks olevad juhendid on väga erineva täpsusastmega, siis on selle asjaoluga

põhjendatavad ka 2008. a ja 2017. a inventuuride tulemuste erinevused (vastustaja 17.01.2022

vastuse lisa 1, II kd tl 170). Kõnealune inventeerimise juhend on leitav riigihanke

alusdokumentide lisamaterjalidest.

Tõendamata ja meelevaldne on kaebaja väide, et 2017 inventuuri tulemused on ebausutavad

seetõttu,

et

inventuuri

viisid

läbi

neli

inimest.

Sirje

Azarovi

väiksemale

inventeerimisvõimekusele tuginemine pelgalt tema vanusele viidates on aga lausa

diskrimineeriv. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited. Kuna kaebaja seda teinud ei ole, siis tuleb need kaebaja väited,

kui asjasse puutumatud, arvestamata jätta.

Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et kaardimaterjal ei ole koosluse asukoha ja pindala

väitmiseks piisav. Asjas ei oma tähtsust kaebaja väited Xxxxxxxxxx kinnistu kontrollil

suvemaja asukoha määramisel kasutatud seadme täpsuse kohta. Suvemaja täpne asukoht nähtub

nii Maa-ameti geoportaali põhikaardilt kui ka ortofotolt. Objektid kantakse põhikaardile

ruumiandmete seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt (s.o suvemaja ei ole

põhikaardile kantud Keskkonnaameti 18.10.2019 kontrollil tehtud mõõtmiste alusel).

Asjakohatu on ka kaebaja väide 2017. a inventuuri digikaardistamise juhendis ettenähtud

kaardistusvea kohta. Nimelt nähtub 2017. a inventuuride hankelepingu eseme tehnilisest

kirjeldusest, et digimisel tuleb kasutada elupaikade digitaliseerimise juhendit, alade

piiritlemisel aluskaardina põhikaarti ning lisaks viimase ülelennu ortofotosid. Elupaigatüübi

piirid peavad olema looduses hästi äratuntavad (kõlvikupiir vms), välja arvatud kui tegemist on

taastatava alaga, siis võib alad piiritleda GPS seadme abil saadud mõõtmistulemuste alusel

(kaebaja 03.10.2022 vastuse lisa 5, II kd tl 207-225). Käesoleval juhul on alade koosluse

piiritlemisel kasutatud põhikaarti ning ortofotosid, mitte piiritletud kooslust GPS seadme abil.

Seda kinnitab ka kaebaja enda väide, et 2017. aasta inventuuri puhul on poolloodusliku

koosluse piirjoon märgitud nii, et see kopeerib täpselt põhikaardile märgitud rohumaa ala. Kuna

käesoleval juhul kooslust GPS seadme abil ei piiritletud vaid lähtuti põhikaardist, siis ei puutu

asjasse kaebaja väited seoses 2017. a inventuuri digikaardistamise juhendis ettenähtud

täpsusega ±10 m.

Asjaolu, et 2017. a inventuuri tulemusena tuvastatud koosluse piirjoon kattub täies ulatuses

2017. põhikaardile märgitud rohumaa piirjoonega, mitte ei vähenda inventuuri andmete

usaldusväärsust, vaid hoopis suurendab seda. Nimelt oli Maa-amet põhikaardi koostamise

regulatsiooni alusel määratlenud antud kohas eelnevalt rohumaa kõlvik, mille 2017. a inventuur

inventeeris poollooduslikuks koosluseks kogu Maa-ameti rohumaa kõlviku ulatuses. Seega

Maa-ameti põhikaart ning 2017. a inventuur sisuliselt kinnitasid täiendavalt üksteise andmeid,

s.o Maa-ameti poolt samas paigas põhikaardile määratletud rohumaa kõlviku tüüp määratleti

2017. a inventuuri tulemusena täpsustavalt NATURA 2000 niiduelupaigaks. Kaebaja ei ole

esitanud ühtki tõsiselt võetavat selgitust, miks koosluse piir ei võiks kattuda loodusliku

rohumaa piiriga. Kooslus ongi niidu ehk rohumaa elupaik.

Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et suvemaja asub kooslusel üksnes 5 – 6 m2 ulatuses. Kaebaja

ei ole oma väidet tõendanud ning see ei ole ka õige. Nimelt Maa-ameti geoportaali ortofoto ja

põhikaardi andmetel asub suvemaja kooslusel vähemalt 17 – 23 m2 ulatuses (17.10.2022

vastuse lisad 1 ja 2, II kd tl 244-245).

5.2. Ettekirjutuses on selgitatud, kuidas hoonete olemasolu ja kasutamine kahjustavad

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke.

5.2.1. Ettekirjutusest nähtub, et suvemaja asub osaliselt kaitsealusel poollooduslikul kooslusel

aas-rebasesaba ja ürt punanupuga niidul (6510). See on selgelt nähtav ka Maa-ameti

geoportaalist (17.10.2022 vastuse lisa 1, II kd tl 244). Ettekirjutuse kohaselt, arvestades

kaitseala kaitse-eesmärke, tuleb niidualasid kaitsealal, sh loodusdirektiivi elupaigatüübina

inventeeritud poollooduslikel kooslustel, pigem juurde taastada, mitte olemasolevaid hävitada

või killustada. Nimelt määratakse LKS § 70 kohaselt Natura 2000 ala kaitse eesmärk kindlaks,

lähtudes muuhulgas ala tähtsusest nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud looduslike

või poollooduslike elupaigatüüpide seisundi säilitamise või taastamise jaoks. Lahemaa

loodusalal paiknevad aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) kuuluvad Euroopa

Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja (Vabariigi Valitsuse 05.08.2004

korraldus nr 615 “Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“) lisa

1 p 2 alapunktist 167 nähtuvalt Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud

elupaigatüüpide kaitseks asutatud loodusalade nimekirja. LKS § 3 lg 1 kohaselt on loodusliku

elupaiga seisundi soodsaks lugemise üheks tingimuseks mh see, et selle looduslik levila ja alad,

mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas. Seega

kahjustab ka nimetatud koosluse minimaalne vähenemine kaitse-eesmärkide saavutamist ja

kaitseala seisundit.

Ettekirjutuse p-s 3 on põhjendatud, et hoonete säilitamine on vastuolus Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) § 1 lg 1 p-st 2 tuleneva eesmärgiga kaitsta (s.o säilitada või

vajadusel taastada soodne seisund) kooslust ning § 1 lg 1 p-st 1 ja § 18 lg-st 2 tuleneva

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga.

Seega tuleb Xxxxxxxxxx kinnistule õigusvastaselt rajatud hoonete tagantjärgi seadustamisel

võtta arvesse mitte ainult suvemaja mõju koosluse kaitse-eesmärgile, vaid sellega koos ka mõju

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgile. Seega isegi kui suvemaja mõju koosluse kaitse-

eesmärgile oleks väike, ei annaks pelgalt see asjaolu alust lugeda hoonete säilitamisest tulenevat

mõju Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidele vähe kaalukaks. Kuivõrd kaebuses viidatud

Riigikohtu lahend (Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740) käsitleb olukorda, kus

ehitamiseks nõusoleku andmisest on keeldutud ainult kaitsealuse elupaiga kahjustamise

võimaluse tõttu, ei saa selles toodud seisukohti ka käesolevale asjale üheselt üle kanda.

Koosluse hooldamiseks vajalikud niitmine või karjatamine ei eelda hoonete olemasolu

kinnistul. Koosluse hooldamise soodustamiseks on ka muid võimalusi peale kaitse-

eesmärkidega vastuolus olevate hoonete säilitamise, sh kinnistu hooldamiseks üürile või rendile

andmine (kaebaja on määruskaebuses isegi väitnud, et andis teisele naabrile õiguse kasutada

kinnistu karjamaid naabri loomade karjamaana) või hooldamiseks toetuse maksmine. Sarnases

vaidluses on Tallinna Ringkonnakohus näiteks leidnud, et poollooduslike koosluste hooldamine

ei anna kaebajatele õigust nõuda Aksi sihtkaitsevööndisse kaitse-eeskirjaga vastuolus olevate

hoonete rajamist. Võimalust, et kaebajad loobuvad hooldamistegevusest, tuleb kaaluda

vaidlusaluste ehitiste negatiivse mõjuga ning KKA pädevuses on otsustada, milliseid tegevusi

tuleks kaitsealal eelistada. (Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2021 otsus nr 3-19-2322, p 22)

Lisaks tuleb arvestada, et ehitiste säilitamine kahjustab mitte ainult kooslusega seotud kaitse-

eesmärki vaid ka pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki.

Suvemaja eesmärgipärase kasutamisega tekib selle ümbrusesse n-ö õueala, millega kaasnevad

paratamatult spetsiifilised tegevused (sh tallamine, õueala kujundamine jms), mis paratamatult

muudavad maapinna looduslikku niiskusrežiimi ja taimekooslust ning kahjustavad seetõttu ka

kooslust. Samuti on selgitatud, et kinnistul paiknev kooslus kuulub Natura 2000 võrgustiku

alade nimekirja ja seega on tegemist üle-euroopalist tähtsust omava kaitse-eesmärgiga ning ka

koosluse minimaalne vähenemine kahjustab kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala

seisundit.

5.2.2. Xxxxxxxxxx kinnistu hoonestuse 28.03.2022 ekspertiis (edaspidi ekspertiis) ei kinnita,

et suvemaja ei kahjusta Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi saavutamist. Lahemaa

rahvuspargi valitsejaks on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 4 ja LKS § 21 lg 1 kohaselt

Keskkonnaamet. LKS §-st 22 tulenevalt on Keskkonnaametil rahvuspargi valitsemisel mh

pädevus seada tingimusi keskkonna kasutamiseks (p 1) ja jälgida LKS ja kaitse-eeskirjaga

sätestatud nõuete täitmist (p 4). Sellest järeldub, et kaitse-eesmärkide saavutamise ning nende

võimalikku kahjustamise hindamise pädevus on Keskkonnaametil. Ekspertiisi koostanud Inga

Raukasele väljastatud 8. taseme volitatud arhitekt-eksperdi kutsestandard sellist pädevust ei

anna.

Nimelt on 8. taseme volitatud arhitekt-eksperdi pädevuses kutsestandardi p A.1 kohaselt mh

hinnangute andmine planeeringutele ja ehitusprojektide arhitektuuri osa ekspertiisi ning ehitiste

arhitektuurse lahenduse auditi tegemine, sh ka arhitektuurselt tasemelt ja funktsionaalselt

keerukuselt nõudlikele ning avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all olevatele ehitistele ja

planeeringutele. Kutsestandardi kohaselt - ehitised linnakeskustes või miljööväärtuslikes

piirkondades või kaitsealused ehitised või ajalooliselt, ehituskunstiliselt, linnaehituslikult või

asukoha

poolest

märkimisväärsed

ehitised

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10510926 ). Isegi, kui lugeda Lahemaa

rahvuspargis asuvad ehitised kutsestandardi kohasteks kaitsealusteks ehitisteks, nähtub

kutsestandardist, et Inga Raukasel on pädevus hinnata ehitiste arhitektuurset lahendust, aga

mitte ehitise sobivust kaitsealuse asustusstruktuuri, maastikuilme ja miljööväärtustega.

Ettekirjutuses on selgitatud, et suvemaja on vastuolus Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri,

maastikuilme ja külamiljööga, s.o pärandkultuurmaastiku kaitse-eesmärkidega. Seega nähtub

eelnevast, et Inga Raukas on andnud ekspertiisis arvamuse asjaolude kohta, milleks tal

kutsestandardist tulenevalt pädevus puudub. Seega on ekspertiis käesolevas asjas sobimatu

tõend ning tuleb kõrvale jätta. Lisaks on mitmed olulised asjaolud jäänud ekspertiisis hindamata

või on neid hinnatud vääralt.

Esiteks ekspertiisi p 2.1 kohaselt on ekspertiis koostatud kõnealuse suvemaja sobivuse

hindamiseks Lahemaa rahvusparki rajatava hoonestuse põhimõtetele ja kehtivale kaitsekorrale

ja

kaitsekorralduskavale.

Keskkonnaamet

on

Xxxxxxxxxx

kinnistut

puudutava

detailplaneeringu algatamise kohta 25.07.2018 koostatud kirjas selgitanud, et maaüksuse

hoonestamine on võimalik eelkõige siis, kui looduslikud olud seda võimaldavad ning leidnud,

et arvestades Xxxxxxxxxx kinnistul väljapoole metsamaad jääva ala paiknemist teest eemal

metsamaa vahel, ei võimalda ala suurus sellele kavandada piirkonna traditsioonilistele

taluõuedele iseloomulikku kompaktse hoonestusega õueala (kaebuse lisa 16, leht 6 jj, p-d 3.1 –

3.2, I kd tl 52-54). Seega on Keskkonnaamet juba varasema kaalutluse põhjal välistanud

võimaluse Xxxxxxxxxx kinnistu hoonestamiseks. Olukorras, kus ehitise püstitamine on

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgi kahjustamise tõttu välistatud, ei ole enam asjakohane

hinnata ehitise arhitektuurset sobivust.

Teiseks on ekspertiisis tehtud väär järeldus, et suvemaja püstitamiseks ei olnud vajalik

ehitusluba, detailplaneering ega kaitseala valitseja nõusolek. Ekspertiisi lk-lt 9 nähtub, et

suvemaja ehitisealune pind on 19,92 m2 ja kõrgus 5,5 m. EhS lisa 1 kohaselt on ehitisealuse

pinnaga 0–60 m2 ja üle 5 m kõrge elamu püstitamiseks vajalik ehitusluba. Seega on üheselt

arusaadav, et suvemaja püstitamiseks oli vajalik ehitusluba. Kuna ehitusluba oli vajalik, siis

oleks PlanS § 125 lg 1 p 1 kohaselt olnud vajalik ka detailplaneering. Olenemata ehitusloa

kohustuslikkusest oli kaitse-eeskirja § 23 lg-st 2 p-st 2 tulenevalt suvemaja püstitamiseks igal

juhul vajalik Keskkonnaameti nõusolek. Nii põhimõttelist laadi eksimused ekspertiisis annavad

alust tõsiselt kahelda ekspert Inga Raukase pädevuses ning ekspertiisi asjakohasuses.

5.2.3. Xxxxxxxxxx kinnistu hoonestamine on vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga

(ÜP). Nimelt nähtub ÜP-st, et käesoleva planeeringuga määratakse, et hajaasustuses on

Andineeme ja Tsitre, külades uute väikeelamute krundi minimaalseks suuruseks 5 ha. Kuusalu

vallas hajaasustusega aladel tuleb koostada detailplaneering, kui soovitakse ehituskrunti, mis

on väiksem kui 1,5 ha. /…/ Detailplaneering tuleb koostada veekogude kallastest 250 m

ulatusse jäävate kruntide hoonestamiseks (Kuusalu valla üldplaneeringu seletuskiri, lk 49.

Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.kuusalu.ee/documents/7610268/8866887/Kuusalu_valla_yldplaneeringu_seletus

kiri.pdf ). Xxxxxxxxxx kinnistu suurus on kinnistusraamatust nähtuvalt 9567 m2 , s.o 0,9567

ha. Samuti jääb see ÜP juurde kuuluva kaardimaterjali põhjal ehituskeeluvööndisse ning see ei

asu elamu- ega elamu reservmaal (Kuusalu üldplaneering, kaart 1. Leppemärgid leitavad

kaardilt 2. Mõlemad kaardid arvutivõrgus kättesaadavad: https://www.kuusalu.ee/kehtivad-

uldplaneeringud ). Kuna Xxxxxxxxxx kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering

puudub, kinnistu on väiksem kui 5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on suvemaja

vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga.

5.2.4. Alusetu on kaebaja väide, et koosluse Xxxxxxxxxx kinnistul säilimise eeltingimuseks on

kinnistu hoonestamine. Keskkonnaamet on selgitanud, et LKS § 22 p 3 kohaselt on kaitsealuste

poollooduslike koosluste hooldamise kohustus Keskkonnaametil kui kaitseala valitsejal, mitte

maaomanikul, ning koosluse hooldamine ei anna õigust nõuda kaitse-eeskirjaga vastuolus oleva

hoone püstitamist. Kui ala soovitakse hooldada, leitakse selleks koostöös Keskkonnaametiga

sobiv lahendus, mille korral tegevus ei läheks vastuollu ala kaitse-eesmärkidega.

5.3. Ettekirjutuses on põhjalikult selgitatud, miks ehitiste säilitamine Xxxxxxxxxx

kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning

kahjustab seega kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku

kaitse-eesmärki.

Kaebuses toodud väited õueala suuruste kohta lähiümbruses ei anna alust pidada ettekirjutust

õigusvastaseks. Nimelt on Lahemaa rahvuspargi territooriumile jäävas osas Andineeme külas

hoonestatud maaüksused õuealadega 476–6400 m² (16 maaüksust), nendest enam kui poolte

õuealad suuremad kui 0,25 ha. Vaid 4 maaüksuse õuealad on väiksemad kui 0,2 ha, neist

omakorda kahel väiksem kui 0,1 ha. Tagamaks traditsioonilise ilme säilimine, tuleb lähtuda

valdavast asustusstruktuurist ja mitte üksikutest eranditest, millele on viidatud kaebuses. Lisaks

on oluline silmas pidada ka seda, et piirkonna taluarhitektuurile iseloomuliku hoonestusega

õueala on kompaktne, kus lisaks elamule on mitmeid erineva suurusega abihooneid. Seejuures

on rahvuspargis Andineeme külas elamud suurusega 47–161 m², valdavalt suuremad kui 80 m².

Xxxxxxxxxx kinnistule püstitatud suvemaja ehitisealune pind on ~20 m2 ega ole seega

traditsioonilise elumaja tüübist lähtuv. Pigem sobituks maja hoonestatud kinnistu õuemaale

abihooneks. Xxxxxxxxxx kinnistu looduskaitselisi väärtusi arvestades ei ole aga maaüksusel

alasid, kuhu Keskkonnaamet saaks kaaluda traditsioonilise suurusega õueala ja traditsioonilises

mahus hoonete kavandamist.

Nimelt eeldab hoonete säilitamine, et kinnistule oleks võimalik rajada piirkonna

asustusstruktuurile iseloomuliku suuruse, hoonete ja nende paiknemisega õueala. Käesoleval

juhul ei ole see võimalik eelkõige õuealaks sobiliku suurusega alade puudumise tõttu kinnistul.

Võttes arvesse piirkonna traditsiooniliste hoonete suurusi, ei lähtu suvemaja traditsioonilisest

elumaja tüübist ning sobituks pigem abihooneks suuremale elamule. Ülaltoodule tuginedes ei

oma asjas tähtsust ka kaebuses toodud väide, et hooned vastavad üldiselt kaitse-eeskirja eelnõu

seletuskirja ja Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava p-s 2.4.4.2 kehtestatud nõuetele.

5.4. Keskkonnaamet on ettekirjutuse tegemisel kaalunud erinevaid huve ja leidnud, et kaitse-

eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus.

Kohtupraktika kohaselt on lammutusettekirjutus põhjendatud eelkõige juhul, kui ehitised on

õigusvastased nii formaalselt kui ka materiaalselt. (Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-1-64-

02, p 15). Tallinna Ringkonnakohus on koguni leidnud, et kuna vaidlusalune juurdeehitus on

ehitusloa puudumise ja ehitamisele esitatavate nõuete rikkumise tõttu nii formaalselt kui ka

materiaalselt ehitusõiguse vastane, on ettekirjutus põhjendatud (Tallinna Ringkonnakohtu

17.03.2006 otsus nr 3-04-164, p 12), st sellises olukorras pole ringkonnakohus isegi kaebaja

huve kaalunud. Ka kaebaja huve kaaludes ei ole keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati

ebaseaduslikult (Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-1-64-02, p 10).

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et välikäimla püstitamine on vastuolus LKS § 31 lg 2 p-

s 8 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud keeluga ja seega

materiaalselt õigusvastane. Seda on tunnistanud kaebaja kaebuse p-s 9 ka ise. Vaidlust ei ole

ka selles, et suvemaja on püstitatud ilma kaitseala valitseja, s.o Keskkonnaameti nõusolekuta ja

on seega LKS § 31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 2 pst 2 tulenevalt formaalselt

õigusvastane. Ettekirjutuses on piisavalt põhjendatud, miks ehitiste säilitamine Xxxxxxxxxx

kinnistul võib kahjustada Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärkide saavutamist, st et

suvemaja on ka materiaalselt õigusvastane. Samal põhjusel oleks materiaalselt õigusvastane ka

välikäimla ümberpaigutamine ja säilitamine Xxxxxxxxxx kinnistu rohumaal. Avalikku huvi

looduskaitsealade ja rahvuskultuuri pärandi säilimiseks tuleb pidada kaalukaks. Võttes mh

arvesse, et LKS § 14 lg 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg 2 kohaselt ei teki isikul, kes ei ole oma tegevust

kaitseala valitsejaga kooskõlastanud, õigustatud ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas, siis

on Keskkonnaamet asunud seisukohale, et avalik huvi kaalub käesoleval juhul üles kaebaja

erahuvi omandi kaitseks.

Vaidlustatud ettekirjutuses on arvestatud kaebaja huvi talle kuuluva kinnistu hoonestamiseks ja

õigusvastaselt rajatud ehitiste seadustamise võimalust. Sellele viitavad mh ettekirjutuses toodud

põhjendused seoses hoonete tagantjärgi seadustamise vastuoluga kaitse-eesmärkidega.

Isegi, kui ülaltoodud asjaolude kaalumine sõnaselgelt ettekirjutusest ei nähtu, on ettekirjutuse

põhjendustest arusaadav, et Keskkonnaamet on neid ettekirjutuse tegemisel arvesse võtnud.

Riigikohus on selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt

kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest

kaalutlustest haldusakti andmisel. (Riigikohtu 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15)

5.5. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kaebaja 18.11 ja 23.11.2022 taotlustega koos esitatud arvetelt nähtuvalt on

kaebaja kandnud esindaja kulusid kokku 64,5 tunni eest, s.o summas 11 081,4 eurot koos

käibemaksuga. Keskkonnaameti hinnangul ei ole kaebaja esindaja kulud sellises ulatuses

vajalikud ega põhjendatud (vt II kd tl 278 p). Juhul, kui kohus peab vajalikuks kaebaja

menetluskulud Keskkonnaametilt välja mõista, palub Keskkonnaamet välja mõistetavate

menetluskulude suurust kohtu õiglasel äranägemisel vähendada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

7. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 2, teeb kohus juhul, kui

seadus ei sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama sätte teise

lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või

toimingu tegemise aja seisuga.

8. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik

haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56

lg 2).

9. Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutusega nr 1654 tehti X. X. ettekirjutus: 1) likvideerida

Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul (katastritunnus

xxxxx:xxx:xxxx) asuv suvemaja ja välikäimla hiljemalt 31.03.2022. a;2) vedada

likvideerimisel tekkivad lammutusjäätmed Xxxxxxxxxx kinnistult ära ning anda käitlemiseks

üle vastavat õigust omavale isikule; 3) pärast ehitiste likvideerimist ala tasandada ning jätta

looduslikule taastumisele, mitte ladustada alale võõrast pinnast ega taimeseemneid (vt I kd tl

24-28).

10. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal oli Harju maakonnas

Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul 2019 a valminud (katastritunnus

xxxxx:xxx:xxxx) suvemaja pindalaga 20 m² ja välikäimla. Xxxxxxxxxx kinnistu paikneb

Lahemaa rahvuspargis, kus kehtib looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) ja Vabariigi Valitsuse

19.02.2015 vastu võetud määrusega nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri” (edaspidi

kaitse-eeskiri) sätestatud kaitsekord. Kaitse-eeskirja lisast nähtuvalt paikneb Xxxxxxxxxx

kinnistu Lahemaa piiranguvööndis. Kinnistusraamatust nähtuvalt on Xxxxxxxxxx kinnistu

omanikuks X. X. (I kd tl 7).

11. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja on ilma vastustaja nõusolekut küsimata

püstitanud hooned Lahemaa rahvuspargi territooriumile Lahemaa piiranguvööndisse vaatamata

sellele, et vastustaja nõusolek oli nõutav.

LKS § 31 lõike 2 punkt 8 kohaselt, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise

väliskonstruktsioonide muutmine. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri” (kaitse-eeskiri) § 23 lg 1 p 1 kohaselt on piiranguvööndis keelatud

hoonete püstitamine metsamaal ning § 23 lg 2 p 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndis

lubatud ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 4 kohaselt on

kaitseala valitseja Keskkonnaamet. Seega on Lahemaa piiranguvööndis asuval metsamaal

hoonete püstitamine keelatud ning mujal kui metsamaal on igasuguse ehitise, sh sellise, mis

ehitusseadustiku lisa 1 alusel ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustusega (s.o ehitis

ehitisealuse pinnaga kuni 20 m²), õiguspäraseks püstitamiseks vältimatult vajalik

Keskkonnaameti nõusolek. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal vastavat nõusolekut ei ole ja

kaebaja oli sellest teadlik ehitise püstitamise ajal.

Kohus märgib, et kaitse-eeskirja § 8 lg 2 tuleneb ka üheselt, et kui tegevust ei ole kaitseala

valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud

tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või

kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse

seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.

12. Kohus leiab pärast esitatud tõendite ja kohtuistungil toimunud tõendite uurimist, et kaebaja

kaebuses esitatud üks peamine väide, et kaitsealuse poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja

ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala Xxxxxxxxxx kinnistul ei ole kontrollitaval

kujul kindlaks tehtud, ei ole õige. Vastustaja on vastava väite ümber lükanud kohtule esitatud

tõenditega (vt näiteks vastustaja vastuse lisa 1, II tl 158). Maa-ameti kaardirakendusest nähtub,

kus elupaigad asuvad (vt https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html ). Ka

EELIS-esse sisse logides on vastav kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt Elupaiga

kaardiobjektid (kaebuse lisa 13 tl 44).

Kuna maja on püstitatud umbes pooles mahus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva

elupaigatüübi aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule, siis ei ole selle püstitamine ilmselgelt

kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga ja on juba kahjustanud ning kahjustab ka

edaspidi Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist. WC asub aga täielikult

metsamaal, kuhu on ehitiste rajamine Lahemaa sihtkaitsevööndis igal juhul keelatud ja selle üle

pooled ei vaidle. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ettekirjutus on õiguspärane ning ka

võimalus kaebajal hoonet ja wc-d seadustada vastustajalt vastavat nõusolekut taotledes on

äärmiselt kesine.

Kohus märgib, et kohtuistungil püüdis kaebaja aktiivselt tõendada oma väidet selle kohta, et

aas-rebase ja ürt-punanupu asukoht ja pindala on kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks

tegemata seades kahtluse alla nii kasutatud metoodika kui ka tegelikkuses teostatud tööde

realistlikkuse. Kohus märgib, et kasutatud metoodika ja sellega saavutatud kaardistuse nõutava

täpsuse osas on vastustaja vastuse andnud ja seda on põhjalikult kirjeldatud ka käesoleva otsuse

punktides 5.1.1. ja 5.1.2. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja ei kirjalikes materjalides ega ka

kohtuistungil suutnud kohut veenda, et need selgitused ei vasta tõele ja vastavat metoodikat

kasutades oleks lõpptulemusena tekkinud valed andmed EELIS-e kaartidele.

Kohus peab vajalikuks välja tuua ka asjaolu, et kohtu hinnangul tõendas kaebaja kohtuistungil

ise asjakohasel ühel päeval kaardistatud maaüksuste kaardile kandmisega, et kaardistamist

teostanud isikul oli see töö võimalik vastavalt kaardile tekkinud päevase kaardistuspiirkonna

suurusele (enam-vähem ruudukujuline maa-ala küljega 2-3 km) väidetavas mahus teostada.

Kohus tugineb siinkohal muuhulgas enda kogemusele metsastunud või muudel looduslikel

aladel liikumise võimalikule kiirusele. Kohtu hinnangul ei ole sugugi võimatu, et normaalses

kehalises vormis olev isik suudab päeva jooksul läbida maastikul varasemalt planeeritud

marsruuti pidi mitukümmend kilomeetrit ja seejuures teha märkmeid ettevalmistatud

materjalile. Lisaks märgib kohus, et pidevalt vastavat tööd tegevad inimesed omavad paremaid

oskusi vajaliku tegevuse planeerimiseks ja teostamiseks maastikul. Samuti peab kohus

usutavaks, et intensiivse töö perioodil ja eriti suveajal võivad eksperdid edukalt teha pikemaid

tööpäevi kui tavaline 8 tunnine tööpäev. Kohus märgib ka seda, et kohtule olid oluliselt

veenvamad ja usutavamad vastustaja esindajate seletused seoses kaardistamise reaalse

teostamisega ja koosluste kaardile kandmisega eksperdi poolt olemasoleva kaardimaterjali ja

vaatluste abil, kui kaebaja väited, et sellisel kujul ei ole võimalik teha vajaliku täpsusega

taimekoosluste kaardistamist. Kohus nõustub kaebajaga siinkohal ainult selles, et kõigi

üksikute kaitstavate taimede täpne kaardistamine sellises tempos ei oleks ilmselt võimalik, kuid

käesoleval juhul ei olnudki see kaardistamise (inventariseerimise) eesmärgiks – keskenduti

eelkõige suuremate taimekoosluste piiride kindlakstegemisele ja varasemate vastavate andmete

kontrollimisele.

Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud kohut veenda ja tõendada, et

kaitsealuse poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja

pindala Xxxxxxxxxx kinnistul ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Kohus leiab, et tal

puudub alus kahelda vastustaja teostatud inventariseerimise ja koostatud kaardimaterjali

objektiivsuses. Kohus märgib, et vaidlusaluse inventariseerimise teostamise ajal puudus

vastustajal ka igasugune loogiliselt ametkonna huvidest tulenev põhjus kaebajat võimalikult

„ahistavaks“ kaardistamiseks.

Kohus märgib siinkohal ka seda, et põhimõtteliselt oleks kaebajal tulnud tõendada hoopis seda,

et vaidlusalusel alal tema hoone all kaitstavat looduskooslust ja sellel kaitstavaid vastavaid

taimi ei asu. Seda ei ole kaebaja aga püüdnudki teha.

13. Arvestades eeltoodud asjaolusid ei saa kohus nõustuda kaebajaga ka selles, et vastustaja ei

ole ettekirjutuses välja toonud, milliste kaitse-eesmärkidega on hoone ja wc püstitamine

vastuolus. Vastavad asjaolud on selgelt välja toodud vaidlustatud ettekirjutuses (vt ettekirjutuse

p 3). Kohus leiab, et kaebaja vastav väide ei ole asjakohane ega põhjendatud. Lisaks on

vastustaja kohtumenetluses selgitanud ka täiendavalt (kajastatud käesoleva otsuse punktides

5.2.1.), miks on selline ehitis (maja) vastuolus poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidu (6510) kaitse-eesmärgiga ja märkinud muuhulgas, et „…kinnistul paiknev

kooslus kuulub Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ja seega on tegemist üle-euroopalist

tähtsust omava kaitse-eesmärgiga ning ka koosluse minimaalne vähenemine kahjustab kaitse-

eesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit.“.

Kohus märgib, et punktis 5.2. ja selle alapunktides toodud vastustaja seisukohtadest ja

selgitustest nähtub üheselt, et nii wc kui hoone puhul on sisuliselt välistatud nende seadustamise

võimalus tulenevalt ala kaitse-eesmärkidest tulenevate nõuetega. Kohus märgib siinkohal, et

vaidlust ei ole selle üle, et wc asus metsaalal, kus igasugune ehitamine oli välistatud. Kohus

leiab ka, et kaebaja argumentatsioon nagu oleks poolloodusliku koosluse kahjustamine

konkreetses kohas nii tühine, kuna kahjustatud on ainult mõned ruutmeetrid kaitsealust

kooslust, et selle võib kaitsealuse koosluse üldist pinda kaitsealal arvestades lihtsalt

tähelepanuta jätta ja ikkagi ehitise seadustada. Kohus märgib, et selline argumentatsioon on

väga küüniline ja selle aktsepteerimine tähendaks sisuliselt kõigile „piisavalt väikestele“

rikkumistele (mille kumulatiivne mõju võib olla lõpuks piisavalt suur) õigustuse andmist ja

looduse kaitse-eesmärkide kõrvalejätmist. Kohus sellise lähenemisega ei nõustu. Olukorras,

kus kaitse-eesmärgid on selgelt sätestatud, ei ole õigustatud asuda seisukohale, et nende „väike“

rikkumine ja kaitsealuste loodusobjektide ja -koosluste hävitamine on põhimõtteliselt alati

väikeses mastaabis lubatud. Selline seisukoht ei ole ei õiguslikult ega ka moraalselt

aktsepteeritav.

Kohus märgib siinkohal ka seda, et tal puuduvad kahtlused, et käesoleva otsuse punktis 5.2.1.

toodut võttis vastustaja arvesse ka vaidlustatud ettekirjutuse osas otsuse langetamisel, isegi kui

kõik vastavate seisukohtade detailid ei leidnud selles kajastamist täiel määral.

14. Kohus märgib, et kuigi mõnevõrra rohkem põhjendatud on esmapilgul kaebaja seisukoht,

et ehitise säilitamine ei ole vastuolus piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning ei

kahjustaks seega kaitse-eeskirja § 1 lg 1 ja § 18 lg 2 sätestatud pärandkultuuri eesmärki ja

järelikult ei välistaks see täielikult võimalikku ehitise seadustamist.

Kohus märgib, et kaebaja tugineb sellise järelduse tegemisel ka kohtule esitatud 8. taseme

arhitekt-ekspert Inga Raukaselt ekspertarvamusele (vt 03.10.2022 seisukoha lisa 7, II kd tl 227-

236). Selle kokkuvõtlikus osas on märgitud, et „Xxxxxxxxxx kinnistule üksikelamu ehitamine ei

kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, pigem vastupidi loob

positiivse efekti kaitseala hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Hoone on kooskõlas

Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused,

hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme)

eesmärkidega.“. Kohus märgib selle ekspertiisiga seotult kõigepealt seda, et ta ei nõustu

vastustajaga selles, et 8. taseme arhitekt-eksperdil puudub igasugune pädevus vastavas

küsimuses ekspertseisukoha esitamiseks. Asjaolu, et vastava ekspertiisi teostamine on

õiguslikult tehtud kaitseala valitseja ülesandeks, ei muuda ekspertiisi teostamiseks tõestatult

vajalikke oskusi ja teadmisi omavaid isikuid ebapädevaks nendes küsimustes ekspertiisi

tegemiseks. Kohtu hinnangul on 8. taseme arhitekt-ekspert selleks pädev.

Samas märgib kohus, et arvestada tuleb asjaoluga, et ekspertiisi on tellinud selle tulemustest

otseselt huvitatud isik ning et arhitekti pädevus detailsemates looduskaitselistes küsimustes ei

ole võrreldav looduskaitse ekspertide pädevusega. Kohus märgib ka seda, et kohe ekspertiisi

alguses tekitab kahtlust ekspertiisis toodud mõõtmisandmestik. Nimelt on märgitud ekspertiisi

punktis 1.4., et hoone suletud brutopind 19, 92 m2 ning et ehitisealune pind on väiksem kui 20

m2. Vaadates ainuüksi ehitisest tehtud fotosid, ei ole see ka palja silmaga olukorda hinnates

ilmselt tõsi, sest ehitisel on suletud pinnast selgelt väljaulatuv terass (selle olemasolule on

viidanud ka ekspert) ja ka katus ulatub väljapoole seinapindasid. Seega on selge, et ehitisealune

pind peab olema suurem kui 20 m2. Juba ainuüksi selline eksimus, mille ainukeseks eesmärgiks

saa kohtu hinnangul olla soov näidata ehitist alla 20 m2 ehitusaluse pinnaga ehitisena ja toetada

kaebaja õiguslikku positsiooni seoses ehitise suurusega, paneb ekspertiisi usaldusväärsuse

kohtu hinnangul kahtluse alla. Nähtuval ekspertiisi punktist 2.1. ei ole ekspert teinud oma

väidete kinnitamiseks vajalikke mõõtmisi ja kontrollarvutusi on lähtunud tellija poolt esitatud

tooteinfost ja projekti visuaalsest kontrollist. Kohtu hinnangul ei ole selline pealiskaudne

lähenemine arvestades ekspertiisi eesmärke ja põhjuseid aktsepteeritav nii kõrge astme arhitekt-

eksperdi puhul. Kohus leiab, et eeltoodud järeldus hoone ehitisaluse pinna suurusest üle 20 m2

tähendab ka seda, et ilmselgelt alusetud ja valed on ekspertiisis toodud väide, et tulenevalt LKS

§ 14 lg 1 ei ole ehitusteatise kohustuseta ehitise püstitamisel vaja taotleda kaitseala valdaja

nõusolekut. Kohus leiab, et käesoleval juhul, oli ehitise püstitamiseks vajalik ehitisteatise

esitamine ja sellest tulenevalt ka igal juhul kaitseala valitseja nõusolekut.

Kohus märgib täiendavalt, et ekspert on käsitlenud ehitatud alla 20 m2 hoonet ilma igasuguste

reservatsioonideta üksikelamuna nimetades selle tüübiks ekspertiisis asunduselamu. Kohus

leiab, et pigem on siinkohal õigus vastustajal, kes selle väite kahtluse alla seadis. Õiguslikult

on vastav käsitlus kohtu hinnangul jällegi tugevalt kallutatud kaebaja huvide kaitseks.

Kohtule jääb arusaamatuks ka ekspertiisis tehtud õueala määratlus. Nähtuvalt selle punktis 2.3.

toodud joonisele on selleks arvestatud kogu kinnistu selle osa mittemetsamaa. Sellise õueala

määratluse eesmärgiks saab olla ainult vajaliku 0,25 ha vormiline täitmine. Mingit loogilist

põhjust kogu kaardil toodud ala õuealana käsitlemiseks kohus ei näe ja ka ekspert ei ole sellist

käsitlust kuidagi selgitanud.

Kohus märgib, et ka ehitise vastavuses üldplaneeringule ja sellest tulenevast detailplaneeringu

kohustusest on ekspert asunud erinevale järeldusele vastustajast. Kohus leiab, et vastustajal on

siinkohal kohtu õigus, sest kehtivast Kuusalu valla ÜP-st nähtub, et sellega määratakse, et

hajaasustuses on Andineeme ja Tsitre, külades uute väikeelamute krundi minimaalseks

suuruseks 5 ha. Kuusalu vallas hajaasustusega aladel tuleb koostada detailplaneering, kui

soovitakse ehituskrunti, mis on väiksem kui 1,5 ha. /…/ Detailplaneering tuleb koostada

veekogude kallastest 250 m ulatusse jäävate kruntide hoonestamiseks (Kuusalu valla

üldplaneeringu

seletuskiri,

lk

49. Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.kuusalu.ee/documents/7610268/8866887/Kuusalu_valla_yldplaneeringu_seletus

kiri.pdf ). Xxxxxxxxxx kinnistu suurus on kinnistusraamatust nähtuvalt 9567 m2 , s.o 0,9567

ha. Samuti jääb see ÜP juurde kuuluva kaardimaterjali põhjal ehituskeeluvööndisse ning see ei

asu elamu- ega elamu reservmaal (Kuusalu üldplaneering, kaart 1. Leppemärgid leitavad

kaardilt 2. Mõlemad kaardid arvutivõrgus kättesaadavad: https://www.kuusalu.ee/kehtivad-

uldplaneeringud ). Kuna Xxxxxxxxxx kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering

puudub, kinnistu on väiksem kui 5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on suvemaja

vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga.

Kohtu hinnangul on täielikult põhjendamata ka ekspertiisis toodud kokkuvõttev järeldus, et

Xxxxxxxxxx kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide

saavutamist või kaitseala seisundit, pigem vastupidi – loob positiivse efekti kaitseala hoolduse

ja alale ainuomase ilme loomisel.

Eeltoodud näidetest lähtuvalt peab kohus ekspertiisi ebausaldusväärseks ja jätab selle

järeldused käesoleva otsuse tegemisel otsustavana arvestamata.

Kohus märgib ka seda, et sõltumata asjaolust, kas hoone on kooskõlas Lahemaa kultuuripärandi

(materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike

kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega, millega kohus ei nõustu, on

see vastuolus kaitseala looduskitseliste eesmärkidega ja ainuüksi seetõttu on välistatud selle

seadustamine, nagu vastustaja kohtu hinnangul õigesti on leidnud.

Kohus märgib siinkohal täpsustavalt, et nõustub käesoleval juhul nende käesoleva otsuse punkti

5.3. toodud vastustaja seisukohtadega, mille kohaselt ei ole ehitiste säilitamine Xxxxxxxxxx

kinnistu rohumaal kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning kahjustab

seega kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki.

15. Viimaseks leidis kaebaja, et isegi, kui eeldada ettekirjutuse väidete õigsust, ei ole vastustaja

hinnanud, kas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja

omandipõhiõigus. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustuda.

Kohus märgib kaebaja neid väiteid hinnates, et esiteks ei vaevunud kaebaja isegi mitte

vastustajalt hoonete rajamiseks nõusolekut küsima. Kohus leiab, et vähemalt teoreetiliselt oleks

sellisel juhul võib-olla saanud võimalikuks ka hoone püstitamine, kuid kindlasti mitte tänasesse

asukohta. Kohus toob välja, et kohtu hinnangul püstitas kaebaja ehitised kinnistule teadlikult

ebaseaduslikult. Nagu kohus ka juba ülal välja tõi, siis sellest tulenevalt ei tekkinud kaebajal ka

mingit õiguspärast ootust hoonete säilimisele. Eeltoodut toetab lisaks kaitse-eeskirjas

sätestatule ka LKS § 14 lg 4. Kohus leiab, et kaebaja omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras,

kus kaebajal puudus õiguslik alus hoonete rajamiseks algusest peale.

Teiseks on vastustaja vaidlustatud ettekirjutuses kohtu arvates piisava põhjalikkusega kaalunud

kaebaja huvi hoonete säilitamisele, mida vastustaja ettekirjutuses toodud põhjustel võimalikuks

ei pidanud. Lisaks on vastustaja kaalunud selles kontekstis ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eesmärke leides, et antud juhul on kaitse-eesmärgid olulisemad - säilitada ja vajadusel taastada

üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Kohus nõustub vastustaja

vastavate põhjendustega, mis on toodud nii ettekirjutuses kui ka vastuses kaebaja esialgse

õiguskaitse taotlusele ja kaebusele ega pea vajalikuks neid siinkohal täpsemalt üle korrata.

16. Kokkuvõtvalt leiab kohus et vaidlustatud Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654

tühistamiseks puuduvad alused. Kaebus on tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta

rahuldamata.

17. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik