3-20-1915/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1915

Otsuse kuupäev

21.12.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Solar Light OÜ kaebus Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a

korralduse nr 183 „Ehitusloa väljastamisest keeldumine“ ja

Toila Vallavalitsuse 03.09.2020. a vaideotsuse nr 254

tühistamiseks ning Toila valla kohustamiseks vaatama

ehitusloa taotlust uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Solar Light OÜ, seaduslik esindaja Heino

Hõbeoja

Vastustaja – Toila vald, volitatud esindaja vandeadvokaat

Margus Kiir

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Solar Light OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

20.01.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-20-1915

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31.10.2019 esitati Toila vallale Solar Light OÜ huvides ehitusloa taotlus

(nr 1911271/24400) päikeseelektrijaama rajamiseks Otsa (katastritunnus 80201:001:0484,

sihtotstarve maatulundusmaa 100%) ja Kiviotsa (katastritunnus 80201:001:0485, sihtotstarve

maatulundusmaa 100%) kinnistutele Pühajõe külas Toila vallas. Ehitusloa taotlus vaadati läbi

avatud menetluses.

2. Toila Vallavalitsus keeldus 07.07.2020. a korraldusega nr 183 ehitusloa väljastamisest

päikeseelektrijaama rajamiseks Otsa ja Kiviotsa kinnistutele. Korraldust on põhjendatud

kokkuvõtlikult järgmiselt.

Kuigi samadele kinnistutele päikeseelektrijaama projekteerimiseks oli Solar Light OÜ juhatuse

liikme taotlusel väljastatud projekteerimistingimused, tunnistas Toila Vallavalitsus

projekteerimistingimuste väljastamise korralduse 11.12.2019 kehtetuks. Ehitusloa taotlus on

eraldiseisev ega ole seotud kehtetuks tunnistatud projekteerimistingimustega. Võimalik ei ole

lähtuda Toila valla üldplaneeringust, kuna selle seletuskirja ja jooniste vahel on vastuolu –

seletuskirjas kirjeldatud väärtuslikud maastikud Toila ja Voka vahelisel alal ei ole täies mahus

kajastatud kaardimaterjalil. Energiarajatist ei saa rajada maatulundussihtotstarbega maale.

Üldplaneeringuga määratud maa sihtotstarvet saab muuta vaid detailplaneeringuga või

volikogu otsusega. Päikeseelektrijaama rajamine tooks endaga kaasa kinnisasjaga piirnevate

kinnisasjade omanikele või muude selle mõjualas olevatele isikutele püsiva negatiivse mõju.

Päikeseelektrijaama rajamine on vastuolus Ida-Viru maakonnaplaneeringuga 2030+, kuna selle

planeeringu kohaselt paiknevad Otsa ja Kiviotsa kinnistud väärtusliku maastiku piirkonnas ning

on määratletud väärtuslike põllumaadena, millele tootmisrajatiste planeerimine saab toimuda

vaid läbi detailplaneeringu menetluse. Ehitusloa taotluses toodud päikesepaneelide maht toob

endaga kaasa kinnistute koormamise olulises mahus (Otsa ja Kiviotsa katastriüksuste pindala

kokku 57 200 m2, millest soovitakse katta paneelidega 45 062,9 m2, mis on 78,78%). Ehitusloa

väljastamine päikeseelektrijaama rajamiseks läheks vastuollu maakonnaplaneeringuga ning

Maaeluministeeriumi esitatud seisukohtadega. Päikeseelektrijaama rajamine ehitusloa

menetlusena ei ole tekkinud avalikkuse suure huvi tõttu asjakohane ning päikeseelektrijaama

rajamiseks on vajalik läbi viia detailplaneeringu menetlus.

3. Solar Light OÜ esitas Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a korraldusele nr 183 vaide, milles

märkis järgnevat.

Maaeluministeerium ei ole andnud seisukohta, mille kohaselt päikeseelektrijaama ehitamine

planeeritud asukohta oleks vastuolus mistahes ökoloogiliste ja maaelu ning selle kogukonda

mõjutavate aspektidega. Päikeseelektrijaama rajamisega säilib põllumajandusmaa Otsa ja

Kiviotsa kinnistutel täies ulatuses ning ohtu elule ja ökosüsteemi toimimisele ei teki. Ida-Viru

maakonnaplaneeringus 2030+ ei sisaldu imperatiivset regulatsiooni selle kohta, et väärtuslikele

põllumaadele saab tootmisrajatiste planeerimine toimuda üksnes läbi detailplaneeringu

menetluse. Selles osas on omavalitsustele antud diskretsiooniõigus. Toila Vallavalitsus ei ole

kaalutlusi esitanud, vaid tema kaalutluse kirjeldusest nähtub sisuliselt, et tal ei olegi õigust

asjaolusid kaaluda ning maakonnaplaneeringu järgi peab igal juhul koostama detailplaneeringu.

Pargi rajamine võimaldab riigi allasutusel mitmed liinid Toila vallas muuta tormikindlaks, viies

õhuliinid maa alla arendaja kulul. Päikesepark katab ära ligi 2000 majapidamise elektrienergia

vajaduse.

4. Toila Vallavalitsus jättis 03.09.2020. a korraldusega nr 254 kaebaja vaide rahuldamata.

Päikeseelektrijaama rajamine tooks endaga kaasa kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade

omanikele või muude selle mõjualas olevatele isikutele püsiva negatiivse mõju, sh ka mahuka

rajatise asukoha antud keskkonda sobilikkuse aspekt. Päikeseelektrijaama rajamine on

3-20-1915

vastuolus Ida-Viru maakonnaplaneeringuga 2030+. Vaidlusalune rajatis läheks vastuollu ka

menetletava Toila valla üldplaneeringuga, millise koostamisel on samuti kaasatud huvitatud

isikud ja avalikkus. Kinnistute soetamisega ei saa omanikul tekkida õigustatud ootust kasutada

kinnistuid oma äranägemise järgi. Kinnistute kasutus peab vastama kehtivatele normidele ja

piirangutele. Vaide esitaja soov tegeleda omandatud kinnistutel elektrienergia tootmisega, s.t

rajada päikeseelektrijaama, on piiratud ka vajadusega taotleda Toila vallas kehtiva

üldplaneeringu muutmist maa sihtotstarbe muutmiseks. Päikeseelektrijaama rajamisega

kaasneb kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele

isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt

vähendada ega leevendada.

5. Solar Light OÜ esitas 05.10.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada

Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a korralduse nr 183 ja 03.09.2020. a korralduse nr 254 ning

kohustada Toila valda sisuliselt lahendama 31.10.2019 esitatud ehitusloa taotlust.

6. Toila vald esitas kaebusele 28.01.2021 kirjaliku vastuse, paludes jätta see rahuldamata.

7. Kohus määras 18.11.2022 asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ja andis pooltele

tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Solar Light OÜ palub tühistada ehitusloa väljastamisest keeldumise korralduse ja

vaideotsuse ning kohustada valda tema ehitusloa taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja jäi enda

vaides esitatud põhjenduste juurde ning põhjendas kaebust täiendavalt järgmiselt.

8.1. Kaebajal tekkis ainuüksi projekteerimistingimuste väljastamisega õigustatud ootus

päikeseelektrijaama rajamiseks ning Toila Vallavalitsuse poolt ehitusloa taotluse sisuliseks

läbivaatamiseks.

8.2. Seadusandja ei ole andnud legaaldefinitsiooni olulise avaliku huviga rajatisele, vaid

tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis tuleb kohalikul omavalitsusel kui

planeerimisalase tegevuse korraldajal igakordselt sisustada. Vaidlustatud haldusaktides ei ole

vastustaja seda teinud. Olulist avalikku huvi ei saa eeldada juhul, kui mõjutatud on ainult

asukoha kinnisasi või naaberkinnisasjad. Vastustaja on tuginenud üksnes ühe naaberkinnistu

omaniku väidetele, et rajatise püstitamisel tekiks pikaajaline negatiivne mõju naaberkinnistute

omanikele, see mõju on püsiv, üleliia koormav ning seda ei ole võimalik piisavalt vähendada

või leevendada. Tegemist on paljasõnaliste väidetega ning jääb arusaamatuks, milles selline

pikaajaline negatiivne mõju seisneb ja kuidas see naabrit koormab. Isegi kui

päikeseelektrijaamal on mingisugune mõju naaberkinnistule, on seda võimalik leevendada.

8.3. Asjaolu, et tegemist on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutega, ei saa olla takistuseks

ehitusloa väljastamisel ja ehitise rajamisel. Katastriüksuse sihtotstarvet on võimalik muuta

kohaliku

omavalitsuse

ehitusloa,

kasutusloa

või

ka

kirjaliku

nõusoleku

alusel

(maakatastriseaduse (MaaKatS) § 18 lg 1 p 3).

8.4. Vastustaja väide, et Ida-Virumaa maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt on tegemist

väärtusliku maastikuga ning väärtuslikele põllumaadele saab tootmisrajatiste planeerimine

toimuda üksnes läbi detailplaneeringu menetluse, ei tulene tegelikult maakonnaplaneeringust.

Vastustaja on ise oma vaideotsuses maakonnaplaneeringule viidates märkinud, et väärtuslikele

maastikele ehitiste kavandamisel tuleb igal konkreetsel juhul lähtuda maastikuanalüüsist ja

kaaluda detailplaneeringu koostamise vajadust. Vaideotsusest nähtuvalt ei ole mingit analüüsi

tehtud ega tellitud.

8.5. Tegelikkuses ei ole kinnistud kogu ulatuses väärtuslik põllumaa (boniteet üle 38) ning

osaliselt on tegemist väheväärtusliku alaga. Maakonnaplaneeringus ei ole kehtestatud otseselt

3-20-1915

päikeseparkide rajamise keeldu väärtuslikul põllumaal. See ei ole lubatud “üldjuhul”. Seega,

kuna kaebaja kinnistud on nii väärtusliku kui ka väheväärtusliku põllumaaga, peab vastustaja

ehitusloa väljastamisel kaaluma, kas ja kui suures ulatuses saab väärtuslikule põllumaale

ehitada. Kaebajal on igal juhul õigus ehitada väheväärtuslikule maale ning kaebaja ei näe

põhjust, miks ehitusalune maa ei või ulatuda osaliselt väärtuslikule põllumaale. Vastustaja ei

ole proovinud leida kaebajaga kompromissi, nt päikesepargi maa-ala vähendamise näol, ning

on võtnud sellega kaebajalt õiguse ehitada ka sinna, kus selleks takistusi olla ei saa.

8.6. Põhjendamatud on vastustaja viited uuele Toila valla üldplaneeringule, mille menetlemine

alles käib. Kõik otsused tuleb teha kehtiva õiguse alusel.

9. Toila vald ei pea kaebust põhjendatuks ning palub jätta selle järgmistel põhjendustel

rahuldamata.

9.1. Ehitusloa menetluses mindi üle avalikule menetlusele, kuna ilmnes avalikkuse oluline huvi

taotletava rajatise osas. 04.02.2020 toimunud avalikul arutelul avaldasid kogukonna esindajad

seisukohta, et ehitusloa taotluses planeeritud tegevus on vastuolus Toila valla üldplaneeringuga,

mille seletuskirjas on käsitletud piirkonda kui väärtuslikku maastikku, ning vastuolu esineb ka

Ida-Viru maakonnaplaneeringuga 2030+, mille kohaselt on antud piirkond määratletud

väärtusliku põllumaana. Arutelul esitatud külaelanike seisukohad ilmestavad selgelt avalikkuse

huvi ja kogukonna vastuseisu.

9.2. Asjaolu, et planeeritava päikeseelektrijaama asukoht hõlmab olulistes mõõtmetes nii

väärtuslikku põllumaad kui ka väärtuslikku maastikku (sh riikliku tähtsusega), on iseenesest

piisavaks aluseks ehitusloa väljastamisest keeldumiseks. Samuti on see ala seoses kavandatava

ehitamisega ja maakasutuse muutmisega seotud detailplaneerimise kohustusega. Ida-Viru

maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt ei ole päikeseparkide rajamine üldjuhul lubatud

väärtuslikel maastikel, rohelises võrgustikus ja väärtuslikul põllumajandusmaal (p 4.3.

„Taastuvenergia“). Päikeseparkide kavandamisel tuleb lähtuda väheväärtuslike alade

kasutamisest. Maakonnaplaneering (kehtestatud 28.12.2016) on kehtestatud kehtivast

üldplaneeringust hilisemalt (kehtestatud 28.10.2005) ning vastuolude puhul tuleb lähtuda nn

kõrgemalseisvast maakonnaplaneeringust. Koostatavas Toila valla üldplaneeringus on

määratletud hajakülad Voka ja Pühajõe jätkuvalt miljööväärtusliku piirkonnana ning vallal tuli

kaalutlusotsuse tegemisel ka seda kui olulist asjaolu arvesse võtta.

9.3. Kinnistute soetamisega ei saa omanikul tekkida õigustatud ootust kasutada kinnistuid oma

äranägemise järgi.

9.4. Ehitusloa taotluses toodud päikesepaneelide maht toob endaga kaasa kinnistute

koormamise olulises mahus – Otsa ja Kiviotsa katastriüksuste pindala on kokku 57 200 m2,

millest soovitakse katta paneelidega 45 062,9 m2 ehk 78,78%.

KOHTU SEISUKOHT

10. Kaebaja palub tühistada Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a korralduse nr 183, millega

keelduti ehitusloa väljastamisest Toila vallas Pühajõe külas asuvatele Otsa ja Kiviotsa

kinnistutele päikeseelektrijaama (Otsa Päikeseelektrijaam) rajamiseks (digitaalse kohtutoimiku

(dtl) 17–20). Samuti palub kaebaja tühistada Toila Vallavalitsuse 03.09.2020. a vaideotsuse

nr 254 (dtl 22–27), millega jäeti rahuldamata tema vaie korraldusele nr 183, ning kohustada

Toila valda kõnealust ehitusloa taotlust uuesti läbi vaatama.

11. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõutele. Haldusakt peab olema selge ja

üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Samuti peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti

3-20-1915

andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg-d 1 ja 2). Kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et

võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust.

Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu

19.06.2020. a otsus nr 3-20-1044, p 14 ja seal viidatud praktika).

12. Ehitusseadustiku (EhS) § 42 lg 1 sätestab, et ehitusluba antakse, kui esitatud ehitusprojekt

vastab

õigusaktides

sätestatud

nõuetele,

eelkõige

detailplaneeringule

või

projekteerimistingimustele ning ehitisele ja ehitamisele esitatud nõuetele. Ehitamisele

esitatavad nõuded on sätestatud EhS §-s 12, mille lg 2 kohaselt peab olema ehitatav ehitis,

asjakohasel juhul ka ehitamine, kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja

planeeringuga. Ehitusloa andmisest keeldumise alused on toodud EhS §-s 44.

13. Vastustaja on korralduses nr 183 tuginenud ehitusloa väljastamisest keeldumisel

EhS § 44 punktidele 1 ja 4. EhS § 44 p 1 kohaselt keeldub pädev asutus ehitusloa andmisest,

kui kavandatav ehitis ei vasta detailplaneeringule, projekteerimistingimustele, riigi või kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringule, ehitisele või ehitamisele esitatavatele nõuetele või muudele

avalik-õiguslikele kitsendustele. EhS § 44 p 4 näeb ette aluse ehitusloa väljastamisest

keeldumiseks olukorras, kus ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või

kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele

püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega

leevendada.

14. Puudub vaidlus, et Otsa ja Kiviotsa kinnistutele päikeseelektrijaama rajamiseks ei ole

kehtestatud detailplaneeringut. Vastustaja oli väljastanud projekteerimistingimused samadele

kinnistutele päikeseelektrijaama projekteerimiseks 08.10.2019. a korraldusega nr 262 (dtl 83–

85) EhS § 26 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel, s.o eeldusel, et ehitise rajamiseks puudus detailplaneeringu

koostamise kohustus. Ehitusloa taotluse menetluse kestel tunnistas vastustaja 11.12.2019. a

korraldusega nr 338 (dtl 87–91) korralduse nr 262 kehtetuks. Kuigi kaebaja seaduslik esindaja

vaidlustas korralduse nr 338 halduskohtus (haldusasi nr 3-20-232), oli viimati nimetatud

korraldus ehitusloa väljastamisest keeldumise ajal kehtiv ning korraldus nr 262 oma kehtivuse

seega kaotanud (vt HMS § 61 lg-d 1 ja 2). Kohtule ei ole teada, et haldusasja nr 3-20-232

menetluse raames oleks korralduse nr 338 kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud. Siiski

ei oma see, kas korraldus nr 262 kehtis korralduse nr 183 andmise ajal või mitte, praeguse asja

lahendamisel määravat tähtsust, kuivõrd ehitusloa väljastamisest keeldumisel on vastustaja

asunud seisukohale, et kõnealuse päikesepargi rajamiseks on siiski kohustuslik koostada

detailplaneering.

15. Kohus märgib esmalt, et korraldus nr 183 ei ole täielikult kooskõlas HMS §-des 55 ja 56

haldusakti selgusele ja põhjendamisele esitatud nõuetega. Korralduse sisu ja põhjendused on

kohtu hinnangul raskesti jälgitavad, võrdlemisi pealiskaudsed ning osalt ka vastuolulised.

Kohus mõistab korraldust kokkuvõtlikult selliselt, et vastustaja on põhjendanud EhS § 44 p 1

kohaldamist sellega, et päikeseelektrijaama rajamiseks ja selle aluse maa sihtotstarbe

muutmiseks on vajalik läbi viia detailplaneeringu menetlus, ning EhS § 44 p 4 kohaldamist

väitega, et päikeseelektrijaama rajamisega kaasneb kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade

omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju.

16. Korraldusest nr 183 ega vaideotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kas või lühidalt avanud

päikeseelektrijaama rajamisega kaasnevate negatiivsete mõjutuste olemust. Pelgalt väitest, et

rajatis koormaks Otsa ja Kiviotsa kinnistuid 78,78% ulatuses, ei saa veel järeldada sellest

tulenevat püsivat negatiivset ja üleliia koormavat mõju selle mõjualas olevatele isikutele

3-20-1915

EhS § 44 p 4 tähenduses. Kuigi 04.02.2020 külaelanike osalusel toimunud arutelul

(helisalvestise veebilink on toodud vastustaja 12.12.2022. a vastuses kohtunõudele, dtl 93) on

olnud juttu näiteks päikesepargi ala pidevast valve all olekust, alajaamast tekkivast

magnetväljast ja mõjust maastikuvaatele, ei ole vastustaja vaidlustatud korraldustes neid ega

teisi mõjusid käsitlenud. Sellest tulenevalt puudub kohtul ka võimalus kontrollida korralduste

õiguspärasust EhS § 44 p 4 valguses.

17. Vastustaja väidetega sellest, et ehitusloa väljastamine ei olnud võimalik, kuna vajalik oli

detailplaneeringu menetluse läbiviimine, tuleb aga lõppjärelduses nõustuda. Kuigi

olukordadeks, kus ehitusloa taotlejal puudub tulenevalt kohustusliku detailplaneeringu

puudumisest ehitusõigus, on ennekõike ette nähtud loataotluse tagastamine (vt EhS § 41 ja selle

kohta ehitusseadustiku eelnõu 555 SE seletuskirja1 lk-del 77, 78 toodud selgitused), ei olnud

kohtu hinnangul praegusel juhul siiski välistatud sama põhjendusega ehitusloa väljastamisest

keeldumine EhS § 44 p 1 alusel. Nagu nähtub järgnevatest kohtu põhjendustest, ei olnud Otsa

ja Kiviotsa kinnistustele päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu kohustuse olemasolu

ilmselge.

18. Vastustaja on vaidlustatud korraldustes märkinud, et kuna Toila valla üldplaneeringu

seletuskirja ja jooniste vahel on vastuolu (seletuskirjas kirjeldatud väärtuslikud maastikud Toila

ja Voka vahelisel alal ei ole täies mahus kajastatud kaardimaterjalil), jätab see võimaluse

kahepidiseks käsitluseks ja üldplaneeringu arvestamine otsuse tegemisel ei ole seetõttu

võimalik. Üldplaneeringu asemel tugines vastustaja Ida-Viru maakonnaplaneeringule 2030+2

ning leidis, et sellest tulenevalt saab tootmisrajatise planeerimine Otsa ja Kiviotsa kinnistutele

kui väärtuslikele maastikele ja põllumaadele toimuda vaid läbi detailplaneeringu menetluse.

19. Planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamine nõutav

linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus

ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks; olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33 protsendi

selle esialgu kavandatud mahust; olulise avaliku huviga rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku,

laululava, motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks; ning olulise

ruumilise mõjuga ehitise ehitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on valitud

üldplaneeringuga. Lisaks eeltoodud juhtudele on detailplaneeringu koostamine nõutav

üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal või juhul

(PlanS § 125 lg 2). Seega, kuigi Otsa ja Kiviotsa kinnistutele ehitamisel ei oleks

detailplaneeringu koostamine PlanS § 125 lg-st 1 tulenevalt nõutav, võib PlanS § 125 lg 2

kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustus tuleneda ka üldplaneeringust.

20. Kohtu hinnangul on vastustaja eksinud, kui asus detailplaneeringu kohustuse olemasolu

põhjendamisel

tuginema

Ida-Viru

maakonnaplaneeringule

2030+.

Viidatud

maakonnaplaneering saab anda vaid suunised detailplaneeringu koostamise kohustusega alade

ja juhtude määramiseks üldplaneeringutes (vt PlanS § 55 lg-d 1 ja 2, § 56 lg 1 p 11).

Detailplaneeringu koostamise kohustusega alade või juhtude määramine on seevastu

üldplaneeringu ülesanne (PlanS § 75 lg 1 p 26). Ka vastustaja poolt korralduses nr 183 viidatud

Ida-Viru maakonnaplaneeringu 2030+ p 2.4 esimestest lausetest tuleneb selgelt, et selles

punktis on toodud üksnes juhud ja suunised üldplaneeringus detailplaneeringu koostamise

kohustuse määramiseks. Seega ei saanud Toila Vallavalitsus detailplaneeringu kohustuse

määratlemisel tugineda vaid maakonnaplaneeringus toodule, vaid hinnata oleks tulnud

üldplaneeringust tulenevat.

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897c-f9b761fb9b92/

2 https://maakonnaplaneering.ee/maakonna-planeeringud/ida-virumaa/ida-viru-maakonnaplaneering-2030/

3-20-1915

21. Kohus leiab, et korralduse nr 183 andmise ajal kehtinud ja 2005. aastal kehtestatud Toila

valla üldplaneeringust3 tuleneb, hoolimata mõningasest ebaselgusest, Pühajõe külas asuvatele

Otsa ja Kiviotsa kinnistutele ehitamiseks detailplaneeringu kohustus.

22. Kohus nõustub vastustajaga selles, et üldplaneeringu lisas olevast kaardimaterjalist ei

tulene selgelt, et Otsa ja Kiviotsa kinnistud Pühajõe külas asuksid detailplaneeringu

kohustusega alal. Küll on aga nendel kinnistutel ehitamiseks detailplaneeringu kohustuslikkus

arusaadav, kui vaadelda planeeringu materjale kogumis ja koosmõjus (PlanS § 3 lg 2, vrd ka nt

Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2019. a otsus nr 3-18-852, p 11). Planeeringu seletuskiri on

planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu

kehtestamise otsusega ühtse terviku, ning planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste

või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse

mõttest ja sõnastusest (Riigikohtu 05.03.2019. a otsus nr 3-13-385, p 11). Eeldada tuleb, et

seletuskirjas toodu on osa planeeringulahendusest ning sellisena on seletuskirjal tervikuna

tähendus planeeringu tingimuste kehtestamisel. Kui aga tõusetub kahtlus, millist

planeeringulahendust on seletuskirjaga määratletud, tuleb eelistada tõlgendust, mille järgi

planeeringu seletuskirjal on tähendus võimalikult suures ulatuses (Tartu Ringkonnakohtu

30.11.2021. a otsus nr 3-20-1229, p 25).

23. Toila valla üldplaneeringu tekstiosa punktis 6.1.6.2 on ühe maastikuväärtusena käsitletud

planeeringualale jäävat kultuuripärandit. Selliseks kultuuripärandiks on muu hulgas

väärtuslikud maastikud ja miljööväärtuslikud ajastumaastikud (vt lk 48, p 6.1.6.2.1). Vastavalt

üldplaneeringu punktis 6.1.6.2.1.2 toodule on ajastumaastik ehk miljööväärtuslik

hajaasustusala mh ka Pühajõe küla (vt lk 50). Hoolimata sellest, et üldplaneeringu

kaardimaterjalist sellise ala märgistust ei nähtu, on seletuskirjas märgitu üheselt mõistetav.

Selliselt, et Otsa ja Kiviotsa kinnistud asuvad miljööväärtuslikul alal, on üldplaneeringut

mõistetud näiteks ka päikeseelektrijaama keskkonnamõju hindamise eelhinnangus (dtl 98–112,

vt eelhinnangu lk 7). Tulenevalt samast üldplaneeringust on kõikidel miljööväärtuslikel aladel

üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustus enne ehitustegevuse

alustamist (vt üldplaneeringu p 6.2.1.2.2, lk 57; samuti p 6.2.2.1, lk 64).

24. Lisaks on Toila valla üldplaneeringu kohaselt detailplaneeringu koostamine mh vajalik

põllu- ja metsamaa kruntimisel uue kompaktse hoonestuse ja intensiivse maakasutusega alade

tekkimisel või selle tekkimise võimalusel (vt ka 6.2.2.2). Vastavalt üldplaneeringu punktis

6.2.2.2 toodule on detailplaneeringu kohustusega, kompaktse asustuse ja intensiivse

maakasutusega alaks ka eraldiseisev üle 1000 m2 ehitusalase kogupinnaga tootmishoone(te) või

laohoone(te) ala koos selle teenindamiseks vajaliku maaga. Arvestades, et tegemist on rohkem

kui 45 000 m2-le ulatuva tootmisrajatisega, saab kohtu hinnangul järeldada päikesepargi

rajamiseks detailplaneeringu kohustust ka eeltoodust.

25. Seega asuvad kinnistud, kuhu kaebaja soovib rajada päikeseparki, üldplaneeringu järgi

detailplaneeringu kohustusega alal. Ka sihtotstarbe muutmine päikesepargi rajamiseks

detailplaneeringu kohustusega alal oleks MaaKatS § 18 lg 1 p 2 järgi võimalik vaid

detailplaneeringu alusel (vt Riigikohtu 21.11.2022. a otsus nr 3-19-2398, p 13; 15.12.2022. a

otsus nr 3-20-1310, p 20).

26. Eeltoodust nähtub, et hoolimata vastustaja poolt detailplaneeringu kohustuse kohta toodud

põhjenduste ebatäpsusest, on jõutud õigele lõppjäreldusele, et päikesepargi rajamiseks Otsa ja

Kiviotsa kinnistutele oli antud juhul kohustuslik koostada detailplaneering.

27. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

3 https://www.riigiteataja.ee/akt/404092012027

3-20-1915

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et põhjenduste

ebatäpsus ja osaline puudulikkus ei kujuta endast praegusel juhul sellist menetlusviga, mis

peaks tooma kaasa korralduse nr 183 tühistamise (vrd Riigikohtu 22.09.2022. a otsus nr 3-20-

1548, p 14 ja seal viidatud praktika).

28. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta kaebus korralduse nr 183 tühistamist puudutavas osas

rahuldamata. See tingib kaebuse rahuldamata jätmise ka vaideotsuse tühistamise nõude osas,

sest vastustaja on lõppjärelduses õigesti leidnud, et vaide rahuldamiseks puuduvad alused. Ka

vaideotsuses osaliselt asjakohatute põhjenduste toomine ei saanud antud juhul mõjutada

lõpptulemust ega takistada ka kaebajal kaebeõiguse teostamist (HMS § 58). Korralduste nr 183

ja nr 254 kehtima jäämise tõttu puudub lisaks alus kohustamisnõude rahuldamiseks. Seega jääb

kaebus tervikuna rahuldamata.

29. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1

alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule kuludokumente ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 109 lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)