3-22-1502/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

21.12.2022, Tartu

Haldusasja number

3-22-1502

Haldusasi

J.R.-i kaebus Viru Vangla 17.01.2022. a vastuse nr 6-

10/36416-2 tühistamiseks ja vangla kohustamiseks

lubama kartserikambrisse isiklik toit ja veekeedukann,

koos taotlusega vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 1

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10.11.2022. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.R.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – J.R.

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.R.-i 22.11.2022 esitatud määruskaebus läbi vaatamata.

2. Võtta J.R.-i 27.11.2022 esitatud määruskaebus Tartu Halduskohtu 10.11.2022. a

määruse peale ringkonnakohtu menetlusse.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.11.2022. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.R. esitas 15.12.2021 Viru Vanglale taotluse (reg nr-ga 6-10/36416-1), milles palus lubada

vangla poest soetatud asjad (toiduained, nt küüslauk, sibul, tomat, ketšup, majonees, pähklid,

õunad, banaanid, küpsised, kommid vms; tee, kohv, mahl, jogurt) kartserikaristuse kandmise

ajal kambrisse. Taotleja arvates on see vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 4 kohaselt lubatud,

kui distsiplinaarkaristuse käskkirjas ei ole keeldu eraldi välja toodud. Kaebaja palus tühistada

vangistust reguleeriv säte, millega lubatakse kartserisse vaid teatud esemed.

2. Viru Vangla jättis 17.01.2022. a vastusega nr 6-10/36416-2 taotluse rahuldamata. Vangla

selgitas, et kartserikambris on toiduainete omamine keelatud. Kartseris lubatud asjade

nimekiri on sätestatud justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiriˮ

(VSkE) § 60 lg-s 1, mille kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema

õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”,

„Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus,

ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid,

kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid,

tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari,

käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed. Vangla selgitas, et

kartserikaristuse ajal toiduainete kambris hoidmise keelamine ei ole eraldi

distsiplinaarkaristus, vaid vangistusseadusest tulenev nõue. Seega ei ole vaja seda ka eraldi

distsiplinaarmenetluse käskkirjas kajastada.

3. J.R. esitas 04.04.2022 vangla vastuse peale vaide, paludes vastuse tühistamist. Samuti palus

ta VSkE § 60 lg 1 kehtetuks tunnistamist või selle sätte täiendamist sõnastuses „lubada

kartserisse toiduained ja veekeedukann, kui see pole otseselt VangS § 651 lg 4 alusel

keelatudˮ.

4. Viru Vangla jättis 05.07.2022. a otsusega nr 6-12/160-2 vaide rahuldamata, leides, et

vangla on enda 17.01.2022. a vastuses lähtunud seadusest ning vastus on õiguspärane. Vangla

selgitas, et vangla otsustuspädevusse ei kuulu VSkE § 60 lg 1 kehtetuks tunnistamine ega

täiendamine, mistõttu seda taotlust vangla vaidemenetluses ei käsitle.

5. J.R. esitas 10.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada kehtetuks

Viru Vangla vastuse nr 6-10/36416-2 ja tühistada VSkE § 60 lg 1 või alternatiivselt, et sätet

täiendataks sõnadega „lubatud kartserisse toiduained ja veekeedukann, kui see pole otseselt

VangS § 651 lg 4 alusel keelatudˮ. Kuna VangS § 651 lg 4 reguleerib, mida kinnipeetavale

kartseris lubada, siis on VSkE § 60 lg 1 kaebaja arvates õigustühine. VSkE § 60 lg 1 on

vastuolus õigusselguse põhimõttega, sest olukorras, kus samaaegselt kehtivad VangS § 651 lg

4 ja VSkE § 60 lg 1, on arusaamatu, kas kaebajale on VangS § 651 lg-s 4 sätestatud asjad

lubatud, kui neid ei ole distsiplinaarkäskkirjaga otseselt keelatud. Kuna VSkE § 60 lg 1 ei

keela otseselt VangS § 651 lg-s 4 sätestatud asju, siis on VangS § 651 lg-s 4 nimetatud asjad

kartseris olijatele kaebaja hinnangul lubatud seni, kuni need käskkirjaga otseselt keelatakse.

6. Tartu Halduskohus tagastas 10.11.2022. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, leides, et kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.

6.1. Kartserisse paigutamises seisneva distsiplinaarkaristuse täitmist reguleerib VangS § 651.

Nimetatud paragrahvi teise lõike teine lause sätestab, et kinnipeetava juures kambris olnud

isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist.

Seega seab VangS § 651 lg 2 teine lause kartserikambris viibivale kinnipeetavale isiklike

asjade omamises piiranguid. Asjad, mida kartseris viibijal on kartseris õigus omada, on

loetletud VSkE § 60 lg-s 1. Isiklikud toiduained ja veekeedukann ei kuulu VSkE § 60 lg 1

järgi kartseris lubatud asjade hulka. Kohus leiab, et VSkE § 60 lg-s 1 nimetatud loetelu tuleb

lugeda ammendavaks ning vanglal puudub õigus kaalutlusõiguse alusel kartseris lubatud

esemete loetelu laiendada.

6.2. Kohtu hinnangul on isikliku toidu ja veekeedukannu kartserikambris

mittevõimaldamisest tingitud kaebaja õiguste riive intensiivsus väike. Isiklike toiduainete ja

veekeedukannu kartseris mittevõimaldamisega ei riivata oluliselt kaebaja põhiõigusi.

Kaebusest ega vaidemenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks soovitud asju vaja

mingi tema olulise põhiõiguse realiseerimiseks ning nende puudumine võiks kaebaja õiguste

realiseerimist oluliselt kahjustada. VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava

toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades

elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetavale võib määrata distsiplinaarkaristusena

kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kohus leiab, et isegi 45-päevase kartserikaristuse

ajal täiendavate isiklike toiduainete tarbimise ja veekeedukannu kasutamise

mittevõimaldamine ei saa riivata kaebaja õigusi intensiivselt.

6.3. Kartseris lubatud esemete piiramine on proportsionaalne, kuna need piirangud tulenevad

kartserikaristuse olemusest. Kartserirežiimil viibivale isikule tagatakse üksnes esmased

elutegevuseks ning oma õiguste kaitseks vajalikud esemed ja toiduained. Kartserikaristuse

kandmise ajal kehtiv isiklike asjade kasutamise piirang riivab küll põhiseaduse §-s 19

sätestatud põhiõigust vabale eneseteostusele, kuid kohtu hinnangul on piirang sobilik, vajalik

ja mõõdukas ehk proportsionaalne. Tuleb arvestada, et üldjuhul viibivad isikud kartseris

lühiajaliselt, mistõttu ei kujuta tavarežiimil lubatud esemete kasutamise ja tarbimise piiramine

kartseris intensiivset sekkumist isiku põhiõigustesse, kui piirang ei too kaasa inimväärikust

alandavat kohtlemist. Sellise olukorraga pole selles asjas tegemist. Kartserirežiimi puhul on

keelatud enamik kinnipeetavate isiklikest asjadest ning selle piirangu eesmärgiks on muuta

kartserikaristus efektiivseks meetmeks edasiste õigusrikkumiste vältimiseks. Kui

kartserirežiimil oleksid lubatud kõik tavarežiimil lubatud esemed, siis ei erineks kartserirežiim

kuidagi tavarežiimist ning rangeim distsiplinaarkaristus ei saaks omada soovitud mõju.

Samuti on kaebajal endal võimalik distsiplinaarsüütegude toimepanemisest hoidumisega

vältida kartserisse sattumist (vt ka Riigikohtu 09.02.2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, p

8.1) ja seeläbi soovitud esemeid kasutada. Kohtu hinnangul ei ole VSKE § 60 lg 1 isiklikke

toiduaineid ega veekeedukannu puudutavas osas seega põhiseadusega vastuolus, mistõttu ei

ole kaebuse rahuldamine tõenäoline.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas 22.11.2022 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles vaidlustas

Tartu Halduskohtu riigilõivu nõuded haldusasjades nr 3-22-1502, 3-22-2243 ja 3-22-2308.

Kaebaja põhjendas, miks tal ei ole võimalik riigilõivu tasuda ning taotles riigilõivu riigi kanda

jätmist või alternatiivselt, et tal võimaldataks riigilõiv tasuda osade kaupa maksegraafiku

alusel. Kaebaja palus riigilõivu nõude edasikaebamise keeldu ettenägevad sätted tunnistada

põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 ls-ga 1 vastuolus olevaks ja need tühistada.

8. Kaebaja esitas 27.11.2022 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles vaidlustas

Tartu Halduskohtu 10.11.2022. a määruse, millega halduskohus tagastas praeguses

haldusasjas tema kaebuse. Kaebaja märkis, et jääb oma nõuete juurde ja soovib, et: 1)

kartserisse lubataks vangla poest soetatud toiduaineid ja veekeedukann; 2) VSkE § 60 lg 1

tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks (PS § 3 lg 1, §-d 10, 16 ja 18, § 28 lg 1, § 32) ja

tühistataks; 3) alternatiivselt, et VSkE § 60 lg-t 1 täiendataks sõnadega „lubada kartserisse

vangla poest soetatud toiduained ja veekeedukann, kui need pole VangS § 651 lg-ga 4 otseselt

keelatudˮ.

Kaebaja leiab, et toiduainete ja veekeedukannu keeld ei aita mitte kuidagi kaasa

üksikvangistuse eesmärgile. See on ülemäärane võimu näitamine, mis on pärit Nõukogude

Liidu vanglasüsteemist, kus kartserikaristust kandvatel vangidel keelati omada isiklikke

toiduaineid ja keedukannu ning mille jooksul kinnipeetav sai vangla poolt söögiks ülepäeviti

tüki leiba ja vett. Selline suhtumine on ebainimlik. Kaebaja arvates on isikliku toidu ja

veekeedukannu kartserikambris mittevõimaldamisest tingitud õiguste riive intensiivne mitmel

tasandil ja riivab PS §-des 16 ja 18, § 28 lg-s 1 ja §-s 32 sätestatud põhiõigusi. Eelkõige on

selline keeld kahjulik nii vaimsele kui füüsilisele tervisele ja alandab immuunsüsteemi

vastupanuvõimet, sest vangla ei paku toidu kõrvale sibulat ja küüslauku ega võimalda süüa

lusikatäit ingveri, mee ning sidruni segu. Kaebaja leiab, et tänapäeva viiruseid ja COVID-i

seisu arvestades tuleb justiitsministeeriumile ja vanglale selgeks teha, et üksikvangistus ei

tähenda toiduainete ja keedukannu keeldu.

Halduskohtu hinnang, et üldjuhul viibivad inimesed kartseris lühiajaliselt, on ekslik, sest

tegelikkuses viibivad isikud 45 päeva kartseris, saavad 5-7 päevaks välja ja jätkavad kartseris

viibimist. Kaebaja rõhutab, et teda kui komisjoni poolt paljude krooniliste haiguste tõttu

invaliidiks tunnistatud inimest pannakse kartserisse rahumeelselt tööst keeldumise eest 20

ööpäevaks pluss 1 ööpäev iga järgneva keeldumise eest. See tähendab, et kaebaja on rohkem

kartseris kui tavasektoris, kui nii jätkub. Toiduainete ja keedukannu keeld kartseris riivab

sügavalt kaebaja põhiõigusi, on inimväärikust alandav ja piinav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 1 kohaselt halduskohtu määruse peale

võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse

esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Praegusel

juhul esitas kaebaja 22.11.2022 määruskaebuse, milles vaidlustas riigilõivu tasumise nõude ja

selle edasikaebamise keelu kokku kolmes kohtuasjas, sh praeguses asjas. Praeguses

haldusasjas ei ole aga halduskohus teinud sellist määrust, mis vastaks määruskaebuse

taotlusele ja sisule. Halduskohus ei ole praeguses haldusasjas määranud kaebajale tähtaega

riigilõivu tasumiseks. Seega on määruskaebuses vaidlustatud olukorda, mida praeguses asjas

ei ole tekkinud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja ekslikult märkinud määruskaebuses

praeguse haldusasja numbri.

10. Kui puudus takistab asja läbivaatamist ja taotleja seda ei kõrvalda või seda ei ole võimalik

kõrvaldada, siis jätab kohus HKMS § 55 lg 2 alusel taotluse põhjendatud määrusega läbi

vaatamata. Kuivõrd praegusel juhul ei ole kaebaja määruskaebuses ekslikult esitatud taotlust

võimalik lahendada ja seda puudust ei ole võimalik kõrvaldada, siis jätab ringkonnakohus

kaebaja 22.11.2022 esitatud määruskaebuse praegust haldusasja puudutavas osas HKMS § 55

lg 2 alusel läbi vaatamata.

11. HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise

viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on

seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete

kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. Käesolevas asjas 27.11.2022 esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab

määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta.

Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.

12. Määruskaebuse sisust tulenevalt mõistab ringkonnakohus kaebaja tahet nii, et ta soovib

Tartu Halduskohtu 10.11.2022. a määruse tühistamist ja asja sisuliseks läbivaatamiseks

halduskohtule tagasi saatmist.

13. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määruse tühistamiseks ei ole alust.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul on HKMS § 121

lg 2 p 21 eeldused täidetud ja seetõttu on kaebuse tagastamine põhjendatud. Isiklike

toiduainete ja veekeedukannu kartseris mittevõimaldamisega ei riivata oluliselt kaebaja

põhiõigusi ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna

alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

15. Kaebaja leiab, et toiduainete ja veekeedukannu keeld ei aita mitte kuidagi kaasa

üksikvangistuse eesmärgile ning see on ülemäärane võimu näitamine. Kaebaja arvates on

isikliku toidu ja veekeedukannu kartserikambris mittevõimaldamisest tingitud õiguste riive

intensiivne mitmel tasandil. Eelkõige on selline keeld kahjulik nii vaimsele kui füüsilisele

tervisele ja alandab immuunsüsteemi vastupanuvõimet, sest vangla ei paku toidu kõrvale

sibulat ja küüslauku ega võimalda süüa lusikatäit ingveri, mee ning sidruni segu. Need

toiduained on kaebaja hinnangul vajalikud tänapäeva viiruseid ja COVID-i seisu arvestades.

Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et vangla poolt pakutav toit ei taga kaebaja tervise

säilimist kartserikaristuse kandmise ajal. VangS § 47 lg 1 ls 1 kohaselt korraldatakse

kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades

elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et vangla toidukava

koostamist ja toitlustamist jälgib arst. Lisaks on kaebajale tagatud tema terviseseisundi

jälgimine arsti poolt, kelle ettekirjutusel on vajadusel võimalik ka immuunsüsteemi

vastupanuvõime tugevdamiseks vajalikke abinõusid rakendada.

16. Kaebaja arvates on halduskohtu hinnang, et üldjuhul viibivad inimesed kartseris

lühiajaliselt, ekslik, sest tegelikkuses viibivad isikud 45 päeva kartseris, saavad 5-7 päevaks

välja ja jätkavad kartserikaristuse kandmist. Kaebaja rõhutab, et kui jätkub tema karistamine

rahumeelselt tööst keeldumise eest, on ta rohkem kartseris kui tavasektoris. Ringkonnakohus

selgitab, et kohus hindab kaebusega kaitstava õiguse riive intensiivsust kaebaja õigusi ja

temaga seotud asjaolusid silmas pidades. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja kannaks

järjestikku pikaajalisi kartserikaristusi. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebajal on endal

võimalik distsiplinaarsüütegude toimepanemisest hoidumisega vältida kartserisse sattumist

ning seeläbi tagada endale võimalus soovitud asju kasutada.

17. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu poolt kartseris toiduainete ja veekeedukannu

keelu põhiseaduspärasusele antud hinnanguga. Toiduainete osas on kohtupraktikas ka varem

leitud, et keeld omada kartseris poest ostetud toiduaineid ei ole põhiseadusega vastuolus (vt

Tartu Halduskohtu 30.04.2018. a otsus asjas nr 3-17-1734, p 13).

18. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud

halduskohtu määruse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)