3-20-1778/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-1778

Haldusasi

Xi kaebus Viru Vangla 25.06.2020 käskkirja nr 6-3/412-1

ja 21.08.2020 vaideotsuse nr 6-12/222-2 tühistamiseks

ning vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks

seonduvalt

karistuse

täideviimisega

(kartserisse

paigutamine).

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

27. jaanuari 2022. a otsuse resolutsiooni punktid 4 kuni 7.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

4. Otsuse avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20. jaanuar 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 31. detsembri 2019. a käskkirjaga nr 6-2/822-1 määrati Viru Vangla kinnipeetav

X tööle finants- ja majandusosakonna majandustööde abitööliseks V7/8 osakonna üldkasutatavate

ruumide koristajana.

2. Viru Vangla 25. juuni 2020. a käskkirjaga nr 6-3/412-1 tunnistati kaebaja süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 ja § 67 p 1 rikkumises ning määrati talle

distsiplinaarkaristuseks 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine selle eest, et 26. mail 2020

keeldus kaebaja tööle asumast. Vangla medõde hindas kaebaja terviseseisundit ja ei andnud talle

tööst vabastust. Sellele vaatamata ei allunud kaebaja vanglaametniku tööle asumise korraldusele.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru

Vangla 25. juuni 2020. a käskkirja nr 6-3/412-1 ja 21. augusti 2020. a vaideotsuse nr 6-12/222-2

tühistamist ning tema kartserisse paigutamise õigusvastasuse tuvastamist.

Kaebuse kohaselt on käskkiri motiveerimata ja kaalutlusvigadega ning määratud karistus on

ebaproportsionaalne. 26. mail 2020 esines kaebajal tugev maovalu ja enesetunne oli halb.

Töötamine oleks talle põhjustanud piinavat valu ja kannatusi. Medõde oli mõjutatud vastustaja

administratsiooni poolt ning ei olnud töövõime hindamisel objektiivne.

Rikkumise perioodil diagnoositi mitmel Viru Vangla valvuril COVID-19 viirus ja nemad olid tööl.

Kaebaja on riskirühmas, mistõttu oli ta igati õigustatud keelduma töötamisest.

Distsiplinaarkaristuse täideviimine oli samuti õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika kohaselt psüühikahäirega kinnipeetavat ei tohi paigutada üksikkambrisse.

4. Vastuses kaebusele Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja hinnangul puudus kaebajal õigustus tööle asumise korraldusest keeldumiseks, kui ta ei

saanud meditsiinitöötaja poolt tööst vabastust. Põhjendatud ei ole kaebaja väited, et ta ei pidanud

töötama COVID-19 haigust põhjustava viiruse ohust tulenevalt. Mais 2020 ei olnud Viru Vangla

ametnike hulgas COVID-19 nakatumisjuhtumeid.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et karistuse täitmisele pööramine oleks tekitanud talle kahju ja

kehtiv siseriiklik õigus ei näe ette, et kartserikaristust kandvat vangi peaks eelnevalt või siis

igapäevaselt üle vaatama tervishoiutöötaja.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 27. detsembri 2021. a otsusega rahuldas kaebuse, tühistas Viru Vangla

25. juuni 2020. a käskkirja nr 6-3/412-1 ja 21. augusti 2020. a vaideotsuse nr 6-12/222-2 ning

tuvastas ajavahemikul 25. juunist kuni 4. juulini 2020 kaebaja kartserisse paigutamise

õigusvastasuse.

6. Halduskohus leidis, et tööle asumisest keeldumisega kaebaja rikkus VangS § 67 p-s 1 sätestatud

kohustust. Vastustaja tuvastatud asjaolud ei kinnita, et kaebajal ei olnuks võimalik tööle asuda

oma terviseseisundi tõttu või, et oleks esinenud tegelik oht töötamise tõttu nakatuda COVID-19

viirusega.

7. Distsiplinaarmenetluses rikkumise tuvastamise tõttu pidi vastustaja diskretsiooni kasutades

otsustama karistuse ja selle liigi, aga samuti ulatuse määramise üle. Otsustamisdiskretsiooni

teostamise osas ei esine kaalutlusvigu, kuid karistuse liigi valikul ei ole vastustaja välja selgitanud

ja arvestanud kõikide tähtsust omavate asjaoludega.

Kohtupraktika kohaselt enne üksikvangistuse kohaldamist vaimsete terviseprobleemidega

kinnipeetava suhtes tulnuks välja selgitada muu hulgas, kas isikul diagnoositud vaimseid

tervisehäireid arvestades üldse võis teda paigutada kartserisse või tohtis teda sinna paigutada

üksnes teatud ajaks. Vaidlusaluses otsuses on vastustaja jätnud kaebaja psühhiaatriliste

probleemidega arvestamata. Vaideotsuses on lakooniliselt mainitud, et vaide esitaja tervislikud

probleemid ei ole põhjuseks karistuse määramata jätmiseks. Karistuse liigi valikul ei ole selline

väide põhjendusena piisav. Kaebajal esinenud vaimsed probleemid on piisavalt tõsised, et enne

kartserisse paigutamist oleks põhjendatud küsida spetsialistilt seisukohta kaebaja suhtes

üksikvangistuse kohaldamise osas isegi siis, kui üksikvangistus ei ületa 10 ööpäeva.

Uurimisprintsiibi rikkumine tõi kaasa selle, et diskretsiooni teostades ei arvestanud vastustaja

olulise asjaoluga, mis võiks mõjutada karistuse liigi valikut või selle kestvust. Seega vaidlusalune

otsus on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-ga 2 ja §-ga 6 ning ei vasta HMS §-s

54 ja § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele ehk käskkiri on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane.

8. VangS §-s 651 ei tulene vastustaja sõneselgelt kohustust enne kinnipeetava kartserisse

paigutamist ja seal viibimise ajal kontrollida tema terviseseisundit. Selline kohutus tuleneb aga

EIK-i ja siseriiklikust kohtupraktikast, millega vastustaja pidi olema kursis. Põhiseaduse

§ 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi

täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimine ei osutuks asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks.

Halduskohus tegi vastustajale ettepaneku edastada kohtule psühhiaatri hinnang selle kohta, kas

kaebajat kui vaimsete terviseprobleemidega kinnipeetavat tohib paigutada kartserisse või mitte

(tl 78). Vastustaja psühhiaatri hinnangut kohtule ei esitanud, viidates kohtu poolt antud vastamise

tähtaja lühidusele. Tõendi esitamata jätmine kõneleb sellest, et kaebaja terviseseisundit enne

kartserisse paigutamist ei hinnatud.

Seega ei saa välistada, et vastustaja on kaebajat kartserisse paigutades ilma psühhiaatri

kooskõlastuseta teinud kaalutlusvea (HMS § 4 lg 2, § 107 lg 2). Seetõttu oli distsiplinaarkaristuse

täideviimine õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kaebajale rikkumise eest karistuse liigi ja määra valikul arvestas

vastustaja VangS § 63 lg-s 3 kirjeldatud asjaolusid. Kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise

seisundiga pidi vastustaja arvestama karistuse täitmisele pööramisel, mitte karistuse määramisel.

Kaebaja terviseseisund oli vanglale teada. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei viidanud

andmed, et kaebajal oleks olnud tervisest tulenev takistus kartserikaristuse täitmisele pööramisel.

Olemasoleva teabe kohaselt (kohtuasja raames Tartu Halduskohtule esitatud andmed kinnipeetava

tervise kohta) saab asuda seisukohale, et kaebajal ei tekkinud kartserikaristuste kandmisest

tingituna tervise, sh vaimse tervise probleeme.

Karistuse täitmise ajal ei erinenud kaebaja režiim oluliselt tavarežiimil olija tingimustest. II üksuse

kinnipeetavad paiknevad elukambrites üksi. Kaebaja viibis kartserikaristust kandes elukambris,

kus tal küll võeti ära isiklikud esemed ning päevaseks ajaks voodivarustus. Kaebaja sai olla kursis

ühiskonnas toimuvaga vangla ajalehtede vahendusel, samuti oli jätkuvalt olemas kambris raadio

kasutamise võimalus. Vangla ei teinud takistusi kaebaja kirjavahetusele ning kaebajale oli tagatud

ka telefoni kasutamise võimalus lähedastega suhtlemiseks.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

EIK-i praktika kohaselt tuleb üksikvangistust kasutada karistusena ainult erandlikel asjaoludel

ning nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Kaebaja järjepidev pikaajaline kartseris hoidmine on

viinud selleni, et Sotsiaalkindlustusameti 8. detsembri 2021. a otsusega tuvastati kaebajal vaimse-

ja füüsilise tervise raske puue. Riigikohus on märkinud, et isiku isolatsioonis hoidmise võivad

muuta õigusvastaseks isikust tingitud asjaolud.

Võrreldes tavarežiimiga ei olnud kaebajal kartserikaristuse kandmise ajal võimalik liikuda ja

suhelda teiste kinnipeetavatega ega helistada päevakavas ettenähtud aegadel. Kaebaja sai helistada

üksnes laupäeviti 10 minuti jooksul.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei

nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustajal oli kohustus enne kartserikaristuse määramist

selgitada välja, kas kaebaja üksikvangistusse paigutamine on tema terviseseisundi tõttu võimalik.

Samuti halduskohtust erinevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja terviseandmetest ei tulenenud

vältimatut kohustust saada erialaspetsialisti arvamus kaebaja vaimse tervise kohta enne

kartserikaristuse täitmisele pööramist.

12. VangS § 63 lg 3 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada eelkõige vangistuse

täideviimise eesmärki. Seega on distsiplinaarkaristuse esmaseks otstarbeks kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6). See tähendab nii

kinnipeetava käitumise mõjutamist vangistuse täideviimise ajal kui ka üldisemalt isiku suunamist

õigusnormidega määratud korda järgima. Kinnipeetava isiksuseomadused ja terviseseisund võivad

mõjutada seda, milline karistus konkreetsel juhul teenib enim vangistuse täideviimise eesmärki.

Seega võib kinnipeetava tervislik seisund olla üheks kaalutluseks, mida karistuse liigi ja määra

valimisel arvestada. Sellest ei saa aga järeldada, et õigusvastane on määrata kinnipeetavale

distsiplinaarkaristus, mida tema terviseseisundi tõttu hiljem ei õnnestu täide viia. Kui vastustaja

määrab kinnipeetavale kartserikaristuse veendumata eelnevalt, et kinnipeetava kartserisse

paigutamine on tema terviseseisundi tõttu lubatav, siis võtab vangla sellega riski, et karistus jääb

täide viimata ja distsiplinaarkaristusega taotletav eesmärk saavutamata. Vangistusseadus aga ei

anna kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et talle määrataks VangS § 63 lg-s 2 nimetatud

karistuste hulgast selline, mis kindlasti on võimalik täide viia. Kinnipeetavale sellise karistuse

määramine, mida ei saa täide viia, on pigem kinnipeetavat soodustav. Sel juhul jääb tema õigusi

piirav meede tegelikkuses ellu viimata ning distsiplinaarkaristuse mõju väljendub karistuse

määramise käskkirjaga väljendatavas teo hukkamõistmises ja kehtiva distsiplinaarkaristuse faktist

tingitud kaudsetes mõjudes. Seetõttu ei saanud kaebaja õigusi rikkuda ainuüksi see, et kaebajale

määrati kartserikaristus olukorras, kus tema tervisliku seisundi tõttu võis olla ebaselge, kas

karistuse võib täide viia.

Sel põhjusel on alusetu halduskohtu etteheide, et vastustaja ei selgitanud välja kaebaja

terviseseisundit enne karistuse määramist. Vastavalt ei ole vaidlustatav käskkiri seetõttu

formaalselt ega materiaalselt õigusvastane.

13. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses seadnud kahtluse alla halduskohtu järeldust, et

vastustaja tuvastas õigesti kaebaja rikkumise. Seetõttu ringkonnakohus ei analüüsi täiendavalt

rikkumise toimepanemise asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub samas, et halduskohtu tuvastatud

rikkumine (vanglaametniku korralduse täitmata jätmine) on raske distsipliinirikkumine. Allumatus

ohustab vangla julgeolekut nii kaebaja suhetes ametnikega kui ka üldisemalt. Rikkumisele

reageerimata jätmine võib julgustada isikut edaspidi ignoreerima vanglas kehtivaid

käitumisreegleid ja võib viia konfliktsituatsioonide sagenemise, samuti oma rahulolematuse

intensiivsema verbaalse või füüsilise väljendamiseni. Samuti võib allumatus olla eeskujuks teistele

kinnipeetavatele sarnase käitumismustri omaksvõtmiseks. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja

on sarnaseid rikkumisi toime pannud varemgi ning talle määratud leebemad karistused ei ole

avaldanud mõju kaebaja käitumise muutmiseks. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus põhjust

pidada kaebajale määratud 10-päevast kartserikaristust ebaproportsionaalseks.

Kokkuvõttes on vastustaja 25. juuni 2020. a käskkiri nr 6-3/412-1 õiguspärane ja puudub alus selle

tühistamiseks.

14. Kaebuses halduskohtule põhjendas kaebaja tema suhtes kartserikaristuse täideviimise

õigusvastasust sellega, et EIK-i praktikast ja ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga vastu võetud

kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglitest (Mandela reeglitest) tulenevalt on

keelatud üksikvangistuse kohaldamine psüühikahäiretega kinnipeetava suhtes, kuna see võib

vallandada psühhoosi suurendades enesevigastamise ja enesetapu riski. Samuti pidanuks kaebaja

seisundit igapäevaselt jälgima meditsiinitöötaja.

Halduskohus pidas kaebaja seisukohti asjakohaseks ja leidis, et vastustaja pidanuks enne kaebaja

suhtes kartserikaristuse täideviimist hindama, kas kaebaja üksikvangistusse paigutamine on

lubatav.

Ringkonnakohus kaebaja ega halduskohtuga ei nõustu.

15. Kohtupraktikas on tõesti leitud, et üksikvangistuse kohaldamisel kinnipeetava suhtes esinevad

piirangud ning vanglal lasuvad täiendavad kohustused kinnipeetava kohtlemisel võrreldes

tavapärasel kinnipidamisrežiimil viibiva kinnipeetavaga. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et

eelkõige seostuvad rangemad nõuded üksikvangistuse pikaajalise, s.o 15 päeva ületava,

kohaldamisega1. Praegusel juhul määrati kaebajale 10-päevane kartserikaristus. Nii kaebaja kui

halduskohus viitavad vangla kohustuse alusena üldsõnaliselt kaebaja vaimse tervise

probleemidele, toomata välja probleemi olemust ja üksikvangistuse võimalikku mõju.

Töövõime hindamise eksperthinnangu dokumentidest ilmneb, et kaebajal on 2019. aastal

diagnoositud depressiivne psühhoos (tl 49), mille ravi ajal kaebaja viibis Tartu Vanglas.

28. oktoobril 2019 enne kaebaja Viru Vanglasse tagasi paigutamist märkis arst, et kaebaja oli

osaliselt paranenud – uni paranenud, meeleolu stabiilsem, kuid sundkujutlused püsivad; kaebaja

vaimselt igakülgselt õigesti orienteeritud, mõtlemises vormilisi ja sisulisi häireid ei avaldu,

suitsiidimõtteid eitab. Seega olid kaebajal tõesti vaimse tervise probleemid. Haigusloost nähtuvalt

seostusid need eelkõige kaebaja madala enesehinnangu ja abieluprobleemidega. Ringkonnakohus

peab siinjuures oluliseks, et haigusloo kirjeldusest ei nähtu kaebusi vangistuse režiimiga seoses,

kuigi kaebaja suhtes on varem üksikvangistust kohaldatud. Puuduvad igasugused viited sellele, et

üksikvangistuse kohaldamine oleks vallandanud kaebaja vaimse tervise halvenemise või seda

oluliselt soodustanud. Arst ei pidanud vajalikuks keelata kaebaja suhtes üksikvangistuse või muu

piirava kinnipidamisrežiimi kohaldamist ega andnud soovitust selliste piirangute vältimiseks või

piirangute kohaldamisel eelnevaks konsulteerimiseks eriala spetsialistiga.

Ka kaebaja ise ei osutanud kartserikaristuse täideviimisega seoses, et 10-päevane üksikvangistus

võiks olla ohuks tema tervisele. Kaebaja vaides ja hiljem kohtumenetluses tehtud viide vaimse

tervise probleemidele on sedavõrd üldine, et sellest ei ole arusaadav, miks kaebaja suhtes

üksikvangistuse kohaldamine olnuks lubamatu. Ringkonnakohus mõistab asjakohast EIK-i ja

siseriiklikku kohtupraktikat selliselt, et isiku vaimse tervise seisundiga tuleb arvestada, kui on

vähemalt kahtlus, et üksikvangistus võib isikule kahjulikku mõju avaldada. Praegusel juhul ei ole

ilmnenud andmeid, millest nähtuks, et kartserikaristuse kohaldamine võib ohustada kaebaja

tervist. Seetõttu ei olnud nõutav kaebaja terviseseisundi täiendav hindamine enne kartserikaristuse

täitmisele pööramist.

16. Samas on õige, et vastustaja pidi kartserikaristuse täideviimise ajal siiski vältima seda, et

kaebaja üksikvangistuses viibimine muutuks kaebaja tervist kahjustavaks. Vastustaja kinnitusel

puuduvad andmed kartserikaristuse täitmisest põhjustatud võimalikust kahjust kaebaja tervislikule

seisundile. Nõustuda võib vastustajaga selleski, et karistuse täideviimise tingimused iseenesest

leevendasid mõnevõrra karistuse täideviimist. Nimelt kohaldati kaebajale küll kartserirežiimist

tulenevaid piiranguid, kuid teda ei paigutatud vanglasiseselt ümber, s.t kaebaja kinnipidamine

jätkus

samas

kambris,

mistõttu

ei

muutunud

kaebaja

olemtingimused.

Kaebaja

suhtlemisvõimalused vähenesid eelkõige eluosakonnas vabalt liikumise võimalusest ilma jäämise

tõttu. Kuna kaebaja oli paigutatud kambrisse üksinda juba enne kartserikaristust, siis selles osas

kaebaja suhtlusvõimalused ei muutunud. Kaebaja ei ole eitanud sedagi, et talle oli jätkuvalt tagatud

võimalus kuulata raadiot ning lugeda ajalehti. Samuti kinnitas kaebaja, et korra nädalas 10 minuti

jooksul sai ta lähedastele helistada. Kuigi helistamisvõimalus oli lühiajaline, ei katkenud kaebaja

side lähedastega.

17. Kaebaja kandis kartserikaristust 25. juunist 4. juulini 2020. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest

nähtuvalt külastas meditsiinitöötaja teda 26., 27., 28., 29. ja 30. juunil ning 2., 3. ja 4. juulil 2020.

Seega oli kaebaja meditsiinitöötajate pideva jälgimise all. Tähelepanuväärne on siinjuures, et

kaebaja ei väljendanud sel ajal vähimatki vastumeelsust üksikvangistusele ega toonud esile

1 Vt RKHK 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895 (p-d 22 ja 23 ning seal viidatud praktika).

üksikvangistusest tingitud vaevusi või kartserirežiimi kahjulikke mõjusid. Meditsiinitöötajaga

suheldes tegi kaebajale muret kõhuvalu ja nii oli see ka enne ja pärast kartserikaristuse täideviimist.

Vaimse tervisega seonduvaid kaebusi kaebajal sel perioodil ei olnud. Seega puuduvad igasugused

andmed selle kohta, et kartserikaristuse täideviimine oleks võinud ohustada kaebaja tervist või et

10-päevase üksikvangistusega kaasnes kahjulik mõju kaebaja vaimsele või füüsilisele tervisele.

Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et Sotsiaalkindlustusamet 8. detsembri 2021. a

otsusega, s.o poolteist aastat pärast kartserikaristuse täideviimist, tuvastas kaebajal vaimse ja

füüsilise tervise raske puude, kusjuures kaebajal esinenud sümptomid olid süvenenud. Ajalise vahe

tõttu ei ole Sotsiaalkindlustusameti järeldused seostatavad kartserikaristuse täideviimisega. Ka

eelpool kirjeldatud vaimse tervisega seonduvate kaebuste puudumine kartserikaristuse kandmise

perioodil räägib kartserikaristusest tingitud võimaliku mõju kahjuks.

Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus kaebaja suhtes kartserikaristuse täideviimist

õiguspäraseks. Vastustaja tegevus ei olnud vastuolus kehtivas siseriiklikus õiguses sätestatud

kohustustega ega ka asjakohase siseriikliku ja EIK-i kohtupraktikaga.

18. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

otsuse vaidlustatud osas, s.o halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 4 kuni 7 ja teeb uue otsuse,

millega jätab kaebuse rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid kaebaja kasuks

välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust

(HKMS § 109 lg 4). Vastavalt jääb halduskohtusse kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kaebaja

enda kanda.

20. Ringkonnakohus peab omal algatusel vajalikuks kaebaja isikuandmete kaitseks kohtuotsuse

avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)