2-21-2983/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-2983

Kohtuasi

Swedbank AS-i hagi Lyno Trade LLP vastu nõude

tunnustamiseks X (pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Lyno Trade LLP apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Martin Tamme ja Silva Urgas

Kostja (apellant) Lyno Trade LLP (Ühendkuningriigi

registrikood

OC429222),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kaimo Räppo

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 29. novembri 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 8. märtsi 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Lyno Trade LLP kanda.

4. Mõista Lyno Trade LLP-lt Swedbank AS-i kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 2223 eurot 60 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

2-21-2983

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Swedbank AS (hageja, võlausaldaja) esitas 25. veebruaril 2021 Harju Maakohtule

Lyno Trade LLP (kostja, võlausaldaja) vastu hagi, milles palus tunnustada X (pankrotivõlgnik,

käendaja) pankrotimenetluses oma 22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet, sh põhinõuet

14 372 048 euro 94 sendi ulatuses, intressinõuet 190 030 euro 57 sendi ulatuses ja viivisenõuet

7 714 481 euro 88 sendi ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos

kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Alberta Trade (põhivõlgnik) 18. märtsil 2010

finantstehingute

raamlepingu

nr

9848/2010

(raamleping)

ning

29. juulil

2011

laenulimiidilepingu nr 11-045198-JL (limiidileping). Hageja, pankrotivõlgnik ja Y sõlmisid 8.

veebruaril 2012 käenduslepingu nr 11-045198-KÄ (käendusleping), mille alusel vastutasid

pankrotivõlgnik ja Y solidaarselt limiidilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise

eest maksimaalselt 18 000 000 USA dollari ulatuses, ning 27. detsembril 2012 käenduslepingu

lisad, mille kohaselt vastutasid käendajad lisaks ka raamlepingust tulenevate põhivõlgniku

kohustuste täitmise eest ning vastutuse maksimumsummat suurendati 20 500 000 USA

dollarini.

Hageja ütles 16. augustil 2014 limiidilepingu põhivõlgniku kohustuste rikkumise tõttu

erakorraliselt üles ning palus 21. augustil 2014 käendajatele saadetud kirjas hiljemalt

21. septembril 2014 põhivõlgniku võla tasuda. Hagejal oli 21. septembri 2014. a seisuga

raamlepingu alusel põhivõlgniku vastu põhinõue 2 141 679 USA dollarit ja viivisenõue

152 917,12 USA dollarit ning limiidilepingu alusel põhinõue 14 810 152,73 USA dollarit,

intressinõue 224 141,06 USA dollarit ja viivisenõue 733 102,56 USA dollarit, s.o kokku

18 061 992,97 USA dollarit.

Põhivõlgnik ei ole võlga tasunud. Harju Maakohus kuulutas 30. septembri 2015. a määrusega

välja põhivõlgniku pankroti, hageja esitas lepingutest tulenevad nõuded põhivõlgniku

pankrotimenetluses ning nõuded on tunnustatud, kuid täitmata.

Käendajad ei ole võlga tasunud. Harju Maakohus kuulutas 6. oktoobri 2020. a määrusega välja

pankrotivõlgniku pankroti. Hageja esitas 20. oktoobril 2020 pankrotimenetluses nõudeavalduse

summaga 22 276 561 eurot 40 senti. Kostja esitas 26. jaanuaril 2021 toiminud nõuete kaitsmise

koosolekul hageja nõudele kirjaliku vastuväite ja hageja nõue jäi seetõttu tunnustamata.

2-21-2983

Hageja esitas pankrotivõlgniku vastu 26 275 204,17 USA dollari suuruse nõue, sh põhivõlg

16 951 831,73 USA dollarit, intressivõlg 224 141,06 USA dollarit, millele lisandub alates

22. septembrist 2014 kuni pankrotivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni käendaja kohustuste

rikkumise tõttu viivis 9 099 231,38 USA dollarit. Võttes aluseks pankrotivõlgniku pankroti

väljakuulutamise päeva kursi, on hagejal kostja vastu 22 276 561 euro 40 sendi suurune nõue.

1.2. Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja järgmist.

Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Kostja ei ole toonud esile

asjaolusid, mis kinnitaksid, et esinesid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-s 2

sätestatud eeldused. Kostja ei ole viidanud, millised asjaolud peale käenduse suuruse viitaksid

sellele, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel. Ainuüksi vastutuse maksimumsumma

suuruse tõttu ei ole käendusleping tühine. Käenduslepingu sõlmimisel ei esinenud

pankrotivõlgniku erakorralist vajadust vms. Pankrotivõlgnikul oli AS-i G.S.G.Metal

(emaettevõte) kaudu kontroll põhivõlgniku tegevuse üle ning ta oli selle tegelik kasusaaja.

Põhivõlg ei ole täidetud. Hagejal tekkis 29. juulil 2011 sõlmitud lepingu (tagatisomandamise

leping) p 2.7 alusel õigus nõuded kauba arvel rahuldada ning kauba enda omandisse jätmiseks

või nõude rahuldamiseks kauba arvel pidanuks hageja ja põhivõlgnik esmalt kokku leppima

hinnas, millega kaup hagejale jääb, s.o summas, mille võrra võlg väheneb. Seda ei ole tehtud.

Tagatisomandamisele kohaldatakse analoogia korras käsipandi sätteid, st nõude rahuldamine

toimub panditud asja müügiga ja nõue loetakse rahuldatuks müügist saadud raha ulatuses,

millest on maha arvatud müügikulud. Siinsel juhul ületavad kauba ladustamise ja müümise

kulud (1 699 545 eurot 27 senti) kauba müügist saadud tulu (531 793 eurot 30 senti). Hagejal

ei olnud varem võimalik kaupa müüa, sest Venemaal oli kauba omandiõiguse üle kohtuvaidlus,

mis lõppes 9. septembril 2016. Põhivõlgniku pankrotihaldur saatis ladustajale kirja, et kaup on

oluline kohtuvaidluse lõpuni säilitada. Seejärel sai hageja toimetada kauba Rotterdami ja

alustada selle realiseerimist. Kaupa seal inspekteerides selgus, et tegemist ei olnud selle

kaubaga, mis see dokumentide järgi pidi olema. Eksperdi hinnangul oli tegemist

väheväärtusliku kaubaga (ferrosiliitsiumiga, mitte väärismetalle sisaldama pidanud

materjalidega). Seetõttu ei kinnita kostja esitatud tõendid kauba tegelikku väärtust. Hoolimata

sellest, kas kohaldada tagatisomandamisele käsipandi või liisingulepingu sätteid, ei kanna

hageja kauba ebakvaliteetsuse riski.

Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Põhivõlgnik ei teinud kogu tagatiskauba,

sh väärismetalle sisaldama pidanud materjalide ostmiseks ettepanekut. Kostja ei ole tõendanud,

et põhivõlgnik oleks olnud võimeline ostma kaupa kallima hinnaga kui hageja seda müüs.

Hageja ei saanud Venemaal käimas oleva kohtuvaidluse tõttu kaupa siis müüa.

Pankrotivõlausaldaja ei saa siinses menetluses esitada pankrotivõlgniku asemel käendaja ja

põhivõlgniku vastuväiteid, sest pankrotivõlgnik ise ei ole neid esitanud. Põhivõlgniku

pankrotimenetluses on nõue tunnustatud.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on käendus heade kommetega vastuolu tõttu tühine.

Pankrotivõlgnik ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige ega osanik ning tema vastutuse

maksimumsumma on sedavõrd suur ja ebaproportsionaalne, et pankrotivõlgnikul ei ole

2-21-2983

eeldatavasti ka minimaalselt elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes

võimalik tagatava laenulepingu tähtaja või eeldatava eluea jooksul sellist rahasummat tasuda ei

oma sissetulekust ega olemas oleva või omandatava vara arvel. Summa on sedavõrd suur ja

ebamäärane, et tähendab pankrotivõlgniku jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Antud käendus

on ka pankrotivõlgniku pankroti põhjuseks.

Hageja peab tõendama, et käendus ei olnud ebaproportsionaalne ja esitama kõik

finantseerimisega seotud dokumendid.

2.2. Hagejal ei ole nõuet põhivõlgniku vastu, sest nõue on tagatise arvel täidetud.

Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid limiidi- ja raamlepingu, mille alusel antud laenu sihtotstarve oli

rahastada põhivõlgniku kauplemist mitteraudmetallidega. Tegemist oli kõrge riskitasemega

tuletistehingute finantseerimisega. Limiidilepingu p-de 1.9.1 ja 1.10 järgi oli laen tagatud kauba

omandiõiguse loovutamisega pangale. 29. juulil 2011 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik

tagatisomandamise lepingu, mille kohaselt tagati kaupade omandiõiguse üleandmisega kõikide

põhivõlgniku kohustuste täitmist. Kaupa ladustati Venemaal kolmandale isikule kuuluvas laos.

Pärast seda, kui hageja ütles limiidilepingu 16. augustil 2014 üles, jäi tagatiseks olnud kaup

hageja valdusesse ning põhivõlgnik on oma kohustused tagatislepingu alusel täitnud. Kuna

hageja sai võla katteks kauba, ei ole põhivõlgnikul võlga. Sel ajal, kui hageja ütles

limiidilepingu üles (16. augustil 2014) oli põhivõlgniku võlg 16 951 831,73 USA dollarit, kuid

tagatiskauba väärtus 19 293 094,08 USA dollarit ning põhivõlgnikul oli õigus kaup võlga

ületavas ulatuses tagasi saada. Seetõttu esitas põhivõlgniku pankrotihaldur 16. augustil 2017

hageja vastu tsiviilasjas nr 2-17-12240 nõude 1 748 776 euro 78 sendi saamiseks.

Kauba väärtus tuleb määrata lepingu ülesütlemise aja seisuga, sest alates sellest ajast oli hagejal

õigus kaupa käsutada. Tagatisomandamise lepingule tuleb kohaldada liisingulepingu sätteid,

sest lepingust ei tulenenud, et hageja sai oma nõudeid rahuldada üksnes kauba müügi teel.

Lepingu järgi loeti nõue täidetuks sellega, et tagatise saaja jätab vara enda omandisse.

2.3. Hageja on kaotanud oma nõudeõiguse hea usu põhimõttest tulenevalt, sest põhivõlgnik

pakkus hagejale 21. novembril 2014, et tasub osaliselt võla ja saab kauba kätte, kuid hageja ei

vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 8. märtsi 2022. a otsusega hagi ning tunnustas hageja

22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1

p-s 2 nimetatud rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 10 577 eurot 88 senti.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

Harju Maakohus kuulutas 6. oktoobri 2020. a määrusega välja pankrotivõlgniku

pankroti; hageja esitas 20. oktoobril 2020 pankrotimenetluses nõudeavalduse summaga

22 276 561 eurot 40 senti; kostja vaidles 26. jaanuaril 2021 toiminud nõuete kaitsmise

koosolekul hageja nõudele vastu;

-

hageja, pankrotivõlgnik ja Y sõlmisid 8. veebruaril 2012 käenduslepingu nr 11-045198-

KÄ (käendusleping), mille alusel vastutasid pankrotivõlgnik ja Y limiidilepingust nr 11-

45198-JL tulenevate põhivõlgniku kohustuste nõuetekohase täitmise eest maksimaalselt

2-21-2983

18 000 000 USA dollari ulatuses; käenduslepingu lisadega suurendati mh vastutuse

maksimumsummat 20 500 000 USA dollarini;

-

hageja (maakohtu otsuses ekslikult kostja) ütles laenulimiidilepingu 8. augusti 2014. a

teatisega alates 16. augustist 2014 üles; põhivõlgniku võlg oli 21. septembri 2014. a

seisuga kokku 15 767 396,35 USA dollarit;

-

hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 18. märtsil 2010 finantstehingute raamlepingu

nr 9848/2010, mille alusel tehti optsioonitehinguid; 21. septembri 2014. a seisuga oli

võlg 2 294 596,62 USA dollarit;

-

hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 29. juulil 2011 lepingu (tagatisomandamise leping),

mille kohaselt andis põhivõlgnik oma kohustuste täitmise tagamiseks hagejale üle

tagatiseks oleva kauba omandiõiguse; kauba omandiõigus läks hagejale üle

vastuvõtuakti allkirjastamisega;

-

Harju Maakohus kuulutas 30. septembri 2015. a määrusega välja põhivõlgniku pankroti;

hageja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses limiidi- ja raamlepingu alusel

nõudeavalduse summaga 27 161 947 eurot 41 senti; hageja nõude on mh vaidlustanud

Y;

-

hageja oli tagatiseks olnud kauba omanik; kaupa hoiustati Venemaal ning hageja ei

saanud (enne 2016. a septembrit) valdust seoses kohtuvaidlusega Vene kohtus;

-

hageja esitas laopidaja vastu nõude Hollandi kohtusse, kuid loobus sellest;

-

tagatiseks oli väheväärtuslik kaup ja see ei olnud kottides riknenud ning kotte ei olnud

vahepeal avatud; Alex Stewart Inspection OÜ plommidega kottides ei olnud seda kaupa,

mida Alex Stewart Inspection OÜ raportis väideti (niklit, ferrovolframit ega

ferromolübdeeni); kauba väärtus oli hinnanguliselt 478 644 eurot;

-

hageja müüs kauba hinnaga 531 793 eurot 30 senti; kauba hoidmise kulud olid

1 699 545 eurot 7 senti;

-

pankrotivõlgnik oli AS G.S.G.Metal aktsionär ja juhatuse liige; AS G.S.G.Metal oli

põhivõlgniku osanik; põhivõlgnik volitas pankrotivõlgnikku ennast majandustehingutes

esindama;

-

hageja nõue pankrotivõlgniku vastu on 26 275 204,17 USA dollarit, sh alates

22. septembrist 2014 kuni 6. oktoobrini 2020 arvutatud viivis 8 213 211,20 USA

dollarit;

-

hageja laenulimiidilepingust tulenev nõue oli 21. septembri 2014. a seisuga

15 767 396,35 USA dollarit, sh põhivõlg 14 810 152,73 USA dollarit, intress

224 141,06 USA dollarit ja viivis 733 102,56 USA dollarit; raamlepingust tulenev nõue

oli 21. septembri 2014. a seisuga 2 294 596,62 USA dollarit, sh põhivõlg

2 141 679 USA dollarit ja viivis 152 917,62 USA dollarit.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja 22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet

pankrotivõlgniku pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 alusel

II rahuldamisjärgu nõudena tunnustada, sest hagejal on käendaja vastu selline nõue,

käendusleping ei ole tühine ning põhivõlgniku võlga ei ole tagatiseks olnud kauba müügist

saadud raha arvel ka mitte osaliselt rahuldatud (müügikulud ületasid müügist saadud raha).

3.2.1. Pankrotivõlgnikuga sõlmitud käendusleping kehtib.

Pankrotivõlgnik sõlmis füüsilise isikuna hagejaga tarbijakäenduslepingu võlaõigusseaduse

(VÕS) § 142 lg 1 ja § 143 tähenduses (alates 5. aprillist 2011 jõustunud redaktsiooni kohaselt

ei ole enam vaja analüüsida, kas käendus andi majandus- või kutsetegevuses).

Kuigi käenduslepingu järgi oli vastutuse maksimumsumma 20 500 000 USA dollarit, ei ole

käendusleping vastuolus heade kommetega ega TsÜS § 86 alusel tühine. Pankrotivõlgnik ei ole

2-21-2983

sõlminud käenduslepingut tulenevalt sõltuvussuhtest või käendaja erakorralisest vastutusest,

kogenematusest vms põhjusel. Pankrotivõlgnik toimetas majandustegevuses ning käendas

sellega seotud laene, sh oli ta põhivõlgniku emaettevõtte aktsionär ja juhatuse liige ning

põhivõlgniku volitatud esindaja majandustehingutes. Läbi omandisuhete oli ta ka kasusaajaks.

Lepingud ei olnud sõlmitud ka äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Tegemist oli tavapäraste

lepingutega, mille vastutuse määr vastas lepingu olemusele.

Kuigi vastutuse maksimumsumma on füüsilise isiku kohta väga suur, ei too see kaasa

käenduslepingu kehtetust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 püüdnud kaitsta käendajat

sisuliselt piiramatu vastutuse eest – kui käendaja ei suuda minimaalset elatustaset säilitades

väga pika aja jooksul või isegi eluea jooksul võlga tasuda, oleks käendaja vastutus

ebaproportsionaalne. Siinsel juhul see nii ei ole. Käendaja on pankrotis ning pankrotimenetlus

annab füüsilisele isikule võimaluse üldjuhul 5 aasta pärast kohustustest vabaneda. Seega ei

vastuta käendaja väga pikka aega oma kohustuste eest ning saab oma eluga finantsilises plaanis

uuesti alustada. Käendusleping ei ole käendaja jaoks ka ebaproportsionaalselt koormav.

Käendaja saab käenduslepingu sõlmimisel anda tagatiseks sisuliselt kogu oma vara. See vastab

lepinguvabaduse põhimõttele ega ole äritegevuses ebatavaline. Käendaja oli teadlik, milline on

võetud risk ning ta peab riskide eest vastutama. Tegemist on ajutise olukorraga, sest käendaja

saab võlgadest vabaneda. Käendus ei olnud ka lepingu sisu ja mahtu arvestades

ebaproportsionaalne, sest laen vastas käendaja võetud vastutuse suurusele.

Kuigi hageja nõue (26 275 204,17 USA dollarit) ületab pankrotivõlgniku käenduslepingust

tulenevat vastutuse maksimumsummat (20 500 000 USA dollarit), on sisaldub hageja nõudes

viivisenõue 9 099 231,38 USA dollarit ning viivisenõue võib käendaja vastutuse

maksimumsummat ületada.

3.2.2. Hageja nõuet põhivõlgniku vastu ei saa lugeda tagatise arvel rahuldatuks.

Tagatisomandamise lepingut ei saa õiguslikult pidada pandilepinguks ega liisingulepinguks.

Pandilepinguks ei saa seda pidada seetõttu, et hageja sai kauba omanikuks, kuid vallaspandi

puhul pidanuks asjaõigusseaduse (AÕS) § 281 lg 1 alusel saama vaid valduse.

Liisingulepinguks ei saa seda pidada seetõttu, et hageja ei ole kaupa kelleltki ostnud ega seda

kellegi kasutusse andnud, hageja sai selle hoopis tagatise andjalt enda omandisse. Seega ei

mahu poolte lepingu tingimused ühegi lepinguliigi alla ning lepingu tingimused tulenevad

üksnes selle tekstist. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei ole õige kohaldada seaduses

ühe või teise kohta sätestatut, sest see võiks moonutada poolte tegelikku tahet.

Poolte tahe oli selgelt suunatud sellele, et kaup tagab hageja nõuet põhivõlgniku vastu ning

hageja võib tagatist realiseerida ainult siis, kui põhivõlgnik jääb hagejale võlgu, sh tagastab

kauba, kui kohustused on täidetud (tagatisomandamise lepingu p-d 1.1, 2.1, 2.5, 2.6 jt).

Tagatisomandamise lepingust ei tulene, et põhivõlgniku kohustused oleksid täidetud pelgalt

tagatiseks olnud kauba hagejale üleandmisega. Sellist tingimust lepingus ei ole. Kuigi hageja

võis realiseerida tagatist laenu katteks, ei saa selle realiseerimisest puuduolevat summat lugeda

täidetuks. Seega on tähtsust üksnes kauba müügist laekunud rahal, millest on hagejal õigus

maha arvata müügikulud.

Kostja esitatud tõendid ei kinnita tagatiseks olnud kauba väärtust 2014. a augustis. Alex Stewart

Inspection OÜ, kelle 13. augusti 2014. a proovivõtuakti kostja esitas, ei vaadanud raporti

koostamisel ise kaupa üle (raport tugines fotodele ja arutlustele inspektoritega). Kostja ei

osanud ka selgitada, millel põhineb kauba 2014. a väärtuse kalkulatsioon. Hageja esitatud

tõendid kinnitavad, et kauba faktilise kontrolli käigus tuvastati, et Alex Stewart Inspection OÜ

2-21-2983

plommidega kottides ei olnud seda kaupa, mida raportis väideti (niklit, ferrovolframit ega

ferromolübdeeni), st tegemist oli muu kaubaga ning kauba väärtus oli hinnanguliselt

478 644 eurot. Kuna kaup oli kontrollimise ajal plommitud, viitab see sellele, et kauba kotte ei

ole vahepeal avatud. Seega ei ole tagatist andes kaupa piisavalt kontrollitud.

Tagatisomandamise lepingu p-de 2.3, 2.4, 3.2 ja 2.8 järgi ei vastutanud hageja ebaõige

tagatiskauba ega selle hoiustamise eest.

Kuna müügikulud ületasid müügist saadud raha, ei saa põhivõlgniku nõuet pidada tagatiseks

antud kauba arvel rahuldatuks.

3.2.3. Hagejal on pankrotivõlgniku vastu 22 276 561 euro 40 sendi suurune nõue. Kostja ei ole

nõude arvutuskäiku ega konverteerimist vaidlustanud.

3.3. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 300 eurot, registriandmete tellimise

tasu 2 eurot 40 senti ja lepingulise esindaja tasu 49,7 tunni ulatuses tunnitasumääraga 206 eurot

75 senti, s.o kokku 10 577 eurot 88 senti. TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb hageja taotlust arvestades

tasuda menetluskulude hüvitiselt ka viivist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus ekslikult seisukohale, et käendusleping

kehtib. Käendusleping on vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu heade kommetega vastuolu

tõttu tühine. Maakohus võttis vääralt arvesse asjaolu, et käendaja on praegu pankrotis ja saab

võlgadest vabaneda, kuigi pidanuks hindama, millistel asjaoludel käendusleping sõlmiti.

Maakohus asus vääralt, viitamata ühelegi õigusnormile, seisukohale, et käenduslepingus

sisalduv vastutuse maksimumsumma ei hõlma viiviseid.

Maakohus jättis hindamata kostja vastuväited käenduse lõppemise kohta hea usu põhimõtte

rikkumise tõttu.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja nõue ei ole tagatisomandamise lepingu alusel

täidetud. Maakohus jättis tagatisomandamise osas õigussuhte kvalifitseerimata, s.o võtmata

seisukoha, kas tagatisomandamine on asjaõiguslik pant või liisingusuhtele sarnanev õigussuhe,

ning tõlgendas krediidiasutuse koostatud poolte vahel läbi rääkimata lepingut käendaja kahjuks.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et lepingu p-de 1.9.1 ja 1.10 järgi on tähtsust sellel, millise

hinnaga kaup müüdi, mitte selle väärtusel kauba omandõiguse loovutamise ajal. Kostja esitas

tõendid kauba väärtuse kohta. Maakohus jättis hindamata tõendid, millest nähtub, et kauba

kvaliteedi kontrollimine toimus hageja tellimusel. Kui kauba kvaliteediga oli probleeme,

pidanuks hageja esitama nõude vastava teenuse osutaja ja/või kauba hoiustaja vastu.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja lisas järgmist.

2-21-2983

Käendusleping ei ole asjaolusid arvestades heade kommetega vastuolus, sest pankrotivõlgnik

oli põhivõlgniku tegelik kasusaaja ning tal oli võimalik teenida maksimumsummaga

võrreldavat tulu. Põhivõlgnik ei ole tasunud tagatiseks olnud kauba eest ega tagastanud laenu,

st leping on olnud nii põhivõlgnikule kui ka selle kasusaajaks olnud pankrotivõlgnikule

äärmiselt kasulik.

Viivisenõue on vastutuse maksimumsummaga kooskõlas, sest maksimumsumma ei piira

võlausaldaja õigust nõuda käendajalt käendaja kohustuste rikkumise tõttu viivist. Hageja nõudis

käendajalt kohuse täitmist hiljemalt 21. septembril 2014 ja arvestab viivist alates

22. septembrist 2014.

Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest põhivõlgnik ei teinud pakkumist kogu

kauba omandamiseks ning Venemaal peetud kohtuvaidluse tõttu ei saanud hageja kaupa

võõrandada.

Hageja nõue põhivõlgniku vastu ei ole tagatiskauba omandamisega rahuldatud. Hageja nõue on

põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ning pankrotivõlgnik ei esitanud käendajana

hageja nõudele vastuväiteid. Maakohus kvalifitseeris õigesti tagatisomandamise õigussuhte ja

leidis õigesti, et pelgalt tagatiseks olnud kauba üleandmisega ei olnud nõue rahuldatud. Hageja

ei saanud kaupa varem võõrandada, kuna Venemaal oli käimas kohtuvaidlus. Ka juhul, kui asjas

oleks tähtsust kauba väärtusel, mitte müügist saadud rahal ja müügikuludel, ei ole kostja

väidetud kauba väärtus asjas esitatud tõenditega kooskõlas. Hageja ei vastuta

tagatisomandamise lepingu p 3.2 ja 2.8 järgi ebakvaliteetse ega ebaõige kauba eest. Kaup osutus

ebaõigeks olukorras, kus põhivõlgnik oli sõlminud laopidajaga (OÜ Alex Stewart Inspection

Estonia) kauba hoiustamise lepingu ning laopidaja lähtus laokirju väljastades põhivõlgniku

antud andmetest, mis osutusid hiljem ebaõigeks. Kuna hageja ei vastuta ebaõige kauba eest, ei

pea ta esitama nõudeid laopidaja vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi.

7. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses maakohtu tuvastatud asjaolude (v.a tagatiseks olnud

kauba väärtus) üle, mida kinnitasid poolte esindajad ka ringkonnakohtu istungil. Seetõttu võtab

ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaolud TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi vaidluse lahendamisel

aluseks. Siiski täpsustab ringkonnakohus asjas tähtsaid asjaolusid kokkuvõtlikult järgmiselt.

Pooled on kohtumenetluses omaks võtnud, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 18. märtsil 2010

raamlepingu, mille alusel tehti optsioonitehinguid (I kd, tl 104–135). Lisaks sõlmisid hageja ja

põhivõlgnik 29. juulil 2011 limiidilepingu, mida muudeti erinevate lisadega ja mille alusel

sõlmiti individuaalsed laenulepingud (I kd, tl 27–98), mille alusel kandis hageja põhivõlgnikule

kokku laenuna üle 14 810 152,73 USA dollarit (I kd, tl 99–102). Nendest lepingutest tulenevate

nõuete tagamiseks sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 29. juulil 2011 tagatisomandamise lepingu

(II kd, tl 9–16), millega tagati kõigi põhivõlgniku kohustuste täitmist hageja ees lepingus

nimetatud kaupade omandiõiguse üleandmisega. Lisaks sõlmis hageja raam- ja limiidilepingust

tulenevate nõuete tagamiseks pankrotivõlgniku ja Yiga 8. veebruaril 2012 käenduslepingu,

mida muudeti erinevate lisadega (I kd, tl 17–26). Käenduslepingu ja selle lisade kohaselt

2-21-2983

vastutas pankrotivõlgnik raam- ja limiidilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise

eest 20 500 000 USA dollari ulatuses.

Kuna põhivõlgnik rikkus limiidilepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja limiidilepingu

8. augusti 2014. a avaldusega alates 16. augustist 2014 üles (I kd, tl 103) ning saatis 21. augustil

2014 käendajatele, sh pankrotivõlgnikule teate, milles nõudis põhivõlgniku võla tasumist

hiljemalt 21. septembril 2014 (I kd tl 146). Hagejal oli 21. septembri 2014. a seisuga

limiidilepingu alusel põhivõlgniku vastu põhinõue 14 810 152,73 USA dollarit, intressinõue

224 141,06 USA dollarit ja viivisenõue 733 102,56 USA dollarit, s.o kokku

18 061 992,97 USA dollarit. Lisaks oli hagejal ka raamlepingu alusel põhivõlgniku vastu

põhinõue 2 141 679 USA dollarit ja viivisenõue 152 917,12 USA dollarit. Põhivõlgnik ega

käendajad ei ole hageja nõuet rahuldanud.

Hageja sai tagatisomandamise lepingu alusel enda omandisse kauba, kuid selle omandiõiguse

üle oli Venemaa Föderatsiooni kohtutes vaidlus, mis lõppes Venemaa Föderatsiooni

9. septembri 2016. a otsusega (IV kd, tl 84–86). Pärast seda müüs hageja kauba hinnaga

531 793 eurot 30 senti, kuid kauba hoidmise ja müümise kulud olid 1 699 545 eurot 7 senti

(II kd, tl 30–31 pöördel).

Harju Maakohus kuulutas 30. septembri 2015. a määrusega välja põhivõlgniku pankroti ning

hageja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses kokku 27 161 947 euro 41 sendi suuruse nõude

(nõue on hageja väitel tunnustatud, kuid rahuldamata).

Harju Maakohus kuulutas 6. oktoobri 2020. a määrusega välja pankrotivõlgniku pankroti ning

hageja esitas pankrotivõlgnikust käendaja pankrotimenetluses 26 275 204,17 USA dollari

suuruse nõude, sh alates 22. septembrist 2014 kuni 6. oktoobrini 2020 arvutatud viivisenõude

8 213 211,20 USA dollarit (arvestades pankrotivõlgniku pankroti väljakuulutamise päeva

vahetuskurssi (1 euro = 1,1795 USA dollarit) oli kogunõue 22 276 561 eurot 40 senti,

sh viivisenõue 6 963 299 eurot 3 senti) (I kd, tl 5–8). Kostja esitas hageja nõudele vastuväite,

kuid ei ole nõude suuruse ja selle kujunemise kohta vastuväiteid esitanud.

8. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus, arvestades mh ülaltoodud asjaolusid,

lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hageja 22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet tuleb

pankrotivõlgniku pankrotimenetluses II järjekorra nõudena tunnustada, sh tuleb nõuet

tunnustada

suuremas

ulatuses

kui

käenduslepingust

tulenev

käendaja

vastutuse

maksimumsumma.

8.1. Esmalt märgib kolleegium, et kostja vastuväited selle kohta, et käendusleping on heade

kommetega vastuolu tõttu tühine, ei anna alust jätta hageja nõuet pankrotivõlgniku

pankrotimenetluses tunnustamata.

Kohtul oleks alus jätta hageja nõue pankrotivõlgniku pankrotimenetluses TsÜS § 84 lg 1 alusel

tunnustamata, kui käendusleping oleks heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi

tühine. Riigikohus on selgitanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel

põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja

taunitavateks, sh kui tehinguga eksitakse ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Seejuures ei saa

käenduslepingut pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli

väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev

käenduskohustuse piirsumma. Küll aga võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega

käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu näiteks juhul, kui maksimumsumma on

2-21-2983

sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja

jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja

(või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust

ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur

või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust (vt Riigikohtu 5. märtsi

2014. a määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑186‑13, p 22; 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10).

Kolleegium möönab, et siinsel juhul on käendaja vastutuse maksimumsumma füüsilise isiku

jaoks sedavõrd suur, et seda saaks keskmise tavapärase tarbija puhul pidada selgelt

ebaproportsionaalseks, kuna see tähendaks keskmise inimese jaoks sisuliselt piiramatut

vastutust. Pankrotivõlgnikku ei saanud aga käenduslepingu sõlmimise ajal pidada tavapäraseks

keskmiseks tarbijaks, sest ta tegutses ettevõtlusega. Pankrotivõlgnik oli põhivõlgniku

emaettevõtte aktsionär ja juhatuse liige ning läbi emaettevõtte oli pankrotivõlgnik põhivõlgniku

tegelik kasusaaja. Seega käendas ta selle äriühingu kohustusi, kelle tegelikuks kasusaajaks ta

oli ning kelle majandustegevuse ja -tulemuste vastu oli tal huvi. Selleks, et kohus oleks saanud

hinnata, kas pankrotivõlgnikul oleks olnud käenduslepingu sõlmimise ajal esinenud asjaolusid

arvestades eeldatavasti võimatu tagatava laenulepingu tähtaja jooksul sellist rahasummat

tasuda, oleks kostja pidanud tooma esile, põhistama ja tõendama asjaolud, mis annavad alust

pidada

objektiivselt

suurt

vastutuse

maksimumsummat

pankrotivõlgniku

puhul

ebaproportsionaalselt suureks, sh pankrotivõlgniku varalise seisundi ja sissetuleku

käenduslepingu sõlmimise ajal, aga ka tema hariduse ja töökogemuse ning erinevad sissetuleku

hankimise viisid jms, mille alusel prognoosida ja hinnata pankrotivõlgniku võimekust

põhivõlgniku kohustusi täita. Seda ei ole aga kostja teinud. Kostja arusaam, et hageja pidi

tõendama need asjaolud või vähemalt nende kontrollimise, ei ole õige. Seejuures esitas kostja

20. mail 2021 maakohtule taotluse nõuda hagejalt välja mh käenduslepingu sõlmimisega seotud

panga dokumendid (krediiditoimik), kuid maakohus jättis 15. juuni 2021. a määrusega taotluse

rahuldamata, sest kostja ei olnud toonud esile, millist asjaolu ta nende tõenditega tõendada

soovib. Kostja ei esitanud selle määruse kohta vastuväidet ega taotlenud ringkonnakohtult

nende tõendite väljanõudmist. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et jääb üksnes

selle väite juurde, et vastutuse maksimumsumma on objektiivselt liiga suur, ega soovinud tuua

esile täiendavaid asjaolusid, kuna ta ei esinda käendajat. Seda arvestades ei ole kolleegiumil

alust pidada käendaja vastutuse objektiivselt suurt maksimumsummat pankrotivõlgniku puhul

ebaproportsionaalseks. Ainuüksi suurele summale tuginemine ning Riigikohtu lahendi

seisukoha refereerimine ei ole kolleegiumi hinnangul piisav, et kohus saaks lugeda

pankrotivõlgniku sõlmitud käenduslepingu tühiseks.

Eeltoodud järeldust ei muuda ka kostja väide, et käendaja vastutuse maksimumsumma ei või

olla sedavõrd suur, et see viib käendaja pankrotti. Nagu ülal märgitud, on Riigikohus leidnud,

et käenduslepingut ei saa pidada heade kommete vastaseks pelgalt seetõttu, et käendajal oli

väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev

vastutuse maksimumsumma. Seega ei ole välistatud, et käendajal ei ole piisavalt vara

käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ning ta osutub käenduslepingust tuleneva

kohustuse sissenõudmise tagajärjel püsivalt maksejõuetuks. See, et tänaseks on välja kuulutatud

käendaja pankrot, ei anna alust järeldada, et pankrotivõlgnikuga sõlmitud käendusleping oli

selle sõlmimise ajal esinenud asjaolusid arvestades heade kommete vastane, sest oluline on

hinnata tehingu tühisuse alust tehingu tegemise ajal, nagu märkis apellatsioonkaebuses õigesti

ka kostja. Sellest tulenevalt heidab aga kostja õigesti maakohtule ette seda, et maakohus ei oleks

tohtinud käenduslepingu kehtivust hinnata käimasoleva pankrotimenetluse ja sellele järgneva

võimaliku võlgadest vabastamise menetluse valguses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neil

2-21-2983

maakohtu kaalutlustel käenduslepingu kehtivust hinnates tähtsust, mistõttu tuleb need

põhjendused kohtuotsusest välja jätta.

Ülaltoodut arvestades ei ole kolleegiumil alust pidada pankrotivõlgniku käenduslepingut

tühiseks ega sel põhjusel jätta hageja nõuet tema pankrotimenetluses tunnustamata.

8.2. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väide selle kohta, et

pankrotivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue ületab käenduslepingus kokkulepitud

vastutuse maksimumsummat.

Riigikohus on asunud seisukohale, et vastutuse maksimumsumma määrab käendaja vastutuse

ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest, kuid see ei

piira käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest (vt Riigikohtu

12. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12). Sama seisukohta on avaldatud ka

õigusalases kirjanduses, nagu viitas õigesti maakohus. Seega on oluline, et põhivõlgniku

kohustus ei ületaks käendaja vastutuse maksimumsummat.

Siinsel juhul on kostja esindaja omaks võtnud, et hageja esitas käendajale 21. augustil 2014

teate, milles nõudis põhivõlgniku võla tasumist hiljemalt 21. septembril 2014. Käendaja ei ole

kohustust täitnud ning hageja nõuab käendaja kohustuse täitmata jätmise tõttu alates

22. septembrist 2014 kuni käendaja pankroti väljakuulutamiseni 6. oktoobril 2020 viivist

8 213 211,20 USA dollarit. Arvestades käendaja rikkumiselt arvestatud viivisenõude suurust,

on

hageja

kogunõudest

käendatavate

põhivõlgniku

kohustuste

suurus

kokku

18 061 992,97 USA

dollarit,

mis

ei

ületa

käendaja

vastutuse

maksimumsummat

(20 500 000 USA dollarit).

Seega tunnustas maakohus õigesti pankrotivõlgniku pankrotimenetluses hageja kogu nõuet.

8.3. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, et põhivõlgniku

kohustus tuleb lugeda tagatiseks olnud kauba arvel täidetuks.

8.3.1. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et tagatisomandamise

lepingut ei saa pidada liisingulepinguks VÕS § 361 tähenduses ega vallaspandi seadmise

lepinguks AÕS § 281 lg 1 tähenduses. Seejuures ei ole õige kostja etteheide, et maakohus jättis

lepingu kvalifitseerimata. Maakohus leidis, et tegemist on seaduses eraldi reguleerimata

lepingu liigiga, s.o tagatisomandamise lepinguga. Sarnaselt on tagatisomandamist seaduses

reguleerimata lepinguliigina käsitanud ka Riigikohus, leides, et tagatisomandamise lepingu sisu

tuleb välja selgitada poolte kokkuleppe tõlgendamise teel (vt Riigikohtu 28. novembri 2022. a

otsus kriminaalasjas nr 1-21-697, p 50 jj; 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14,

p 13 jj).

8.3.2. Arvestades hageja ja põhivõlgniku kokkulepete sisu, saab siinsel juhul asuda seisukohale,

et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid võlaõigusliku tagatisomandamise lepingu, millega

lepingupooled leppisid kokku, et põhivõlgnik (tagatise andja) annab hagejale (tagatise saajale)

tagatise andmise eesmärgil üle kaupade omandi, mis tagab põhivõlgniku kohustuste täitmist,

ning kohustuste nõuetekohasel täitmisel kohustub hageja kaupade omandi tagastama, kuid

kohustuste täitmata jätmise korral võib hageja kauba võla ulatuses enda äranägemisel

kolmandatele isikutele võõrandada.

Hageja ja põhivõlgnik leppisid 29. juulil 2011 sõlmitud limiidilepingu p-s 1.9.1 kokku, et iga

laen tagatakse terminalis / ekspediitori juures ladustatava kauba omandiõiguse loovutamisega

2-21-2983

pangale. Limiidilepingu p 1.10 järgi oli laenu väljamaksmise eeltingimuseks see, et enne seda,

kui pank maksab välja laenu, mis on tagatud konkreetses terminalis / konkreetse ekspediitori

juures asuva kauba omandiõiguse loovutamisega, pidi laenusaaja esitama pangale

terminali/ekspediitori kinnituse koos kõikide laenusaaja ja terminali/ekspediitori vahel

sõlmitud ja/või sõlmitavate lepingute ja dokumentidega, mis reguleerivad kauba

ladustamist/vedu. Enne laenu väljamaksmist pidi pank terminali/ekspediitori (allkirjastades

terminali/ekspediitori kinnituse) ning ladustamis-/veotingimused ja kindlustusdokumendid

heaks kiitma. Pank võis nõuda olemasolevatesse dokumentidesse muudatuste tegemist ja

õiguslike arvamuste koostamist laenusaaja arvel. Limiidilepingule kohalduvate üldtingimuste

p 7.4 järgi pidi kõik lepingu täitmisega seotud kulud, sh panga kasuks tagatiste seadmise ja/või

üleandmisega kaasnevad kulud tasuma laenusaaja. Lisaks pidi laenusaaja üldtingimuste

p 12.1.2 järgi tagama, et asjakohane terminal, ekspediitor, ostja ja/või tarnija täidab

nõuetekohaselt oma vastavast kokkuleppest tulenevad kohustused kokkuleppes märgitud viisil

ja tähtajal.

29. juulil 2011 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik veel ühe lepingu (tagatisomandamise leping),

mille esemeks oli lepingu p 1.1 järgi kehtestada eritagatis äriühingu kohustuste täitmise

tagamiseks ning lepingu p 1.2 järgi tagati lepingu ja selles nimetatud kaupade omandiõiguse

üleandmisega äriühingu kõikide kohustuste täitmine panga ees ja kõik panga nõuded äriühingu

vastu. Lepingu p 2.1 järgi andis äriühing oma kohustuste täitmise tagamiseks kaupade

omandiõiguse üle pangale, kes võis juhul, kui äriühingu jätab kõik kohustused või ükskõik

millise kohustuse täitmata, kaubad müüa või oma äranägemisel muul viisil realiseerida, ning

kes pidi tagastama kaubad äriühingule pärast seda, kui äriühing on oma kohustused täielikult

täitnud. Äriühing oli kohustatud andma kaubad üle nii, et need ei ole koormatud kolmandate

isikute õigustega ning kaupade füüsilise valduse üleandmise asemel pidi äriühing andma

pangale üle oma kehtivad ja tulevikus tekkivad väljanõudeõigused ekspediitori suhtes.

Üleandmise kinnituseks pidi ekspediitor väljastama dokumendi või dokumentide komplekti,

mis tõendab, et ekspediitor on panga nõudmisel teatud koguse kaupu edasi saatnud ja/või

hoiustanud. Lepingu p 2.2 järgi pidid äriühing ja pank allkirjastama asjaomaste kaupade

omandiõiguse üleandmist kinnitava vastuvõtuakti ning p 2.4 järgi pidi kaupade omandiõigus

minema vastuvõtuakti allkirjastamisega üle pangale. Pank ei võinud lepingu p 2.5 järgi kaupade

omandiõigust käsutada ega koormata, kuni äriühing ei ole rikkunud rahastamislepingus

(limiidilepingus) sätestatud kohustusi ja/või muid kohustusi, ning pidi lepingu p 2.6 järgi

tagastama kaupade omandõiguse äriühingule kahe pangapäeva jooksul alates äriühingu

kohustuste täielikust täitmisest. Lepingu p 2.7 järgi kaotas äriühing õiguse nõuda pangalt

kaupade tagastamist, kui ta jätab oma kohustused täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, ning

pangal on sellisel juhul kaupade käsutusõigus, sh õigus müüa kaubad oma äranägemisel

kolmandatele isikutele. Kui äriühing jätab oma kohustused osaliselt täitmata, oli pangal õigus

müüa see osa kaupadest, mis on äriühingu kogu võla tasumiseks piisav, ning kui pank on saanud

tagasi lepinguga tagatud võlad, pidi pank tagastama lepingu alusel pangale üleantud ülejäänud

kaubad äriühingule. Lepingu p-s 2.8 kinnitas äriühing, et mõistab ja nõustub, et ta on alati

vastutav kõigi tasude eest, mis tulenevad kaupade hoiustamisest või edasisaatmisest

ekspediitori poolt ja on sellega seotud, ning et äriühing on kohustatud täitma kõik hoiustamisest

või edasisaatmisest tulenevad kohustused.

8.3.3. Kuna hageja ja põhivõlgnik sõlmisid tagatisomandamise lepingu, mida eraldi

lepinguliigina seaduses reguleeritud ei ole, tuleb lepingupoolte vahelised õigused ja kohustused

määrata kindlaks lepingus kokkulepitu alusel, nagu leidis õigesti ka maakohus. Vastava

kokkuleppe puudumise korral tuleb aga TsÜS § 4 järgi analoogia korras kohaldada sarnast

õigussuhet reguleerivat sätet ja selle puudumise korral tuleb lähtuda seaduse või õiguse üldisest

mõttest. Seejuures ei saa kohus lepingut tõlgendades arvestada käendaja positsiooni, mistõttu

2-21-2983

ei ole asjakohane kostja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et maakohus tõlgendas

krediidiasutuse koostatud poolte vahel läbi rääkimata lepingut käendaja kahjuks.

Siinsel juhul tuleneb lepingu p-st 2.7 üheselt, et hagejal (tagatise saajal) oli õigus võõrandada

oma äranägemisel tagatisena enda omandisse saadud kaubad põhivõlgniku täitmata kohustuste

ulatuses võla katteks. Seejuures ei ole pooled leppinud kokku, kuidas tuleb tagatiseks olevat

kaupa realiseerida ja tagatise arvel kohustus täidetuks lugeda – kas kohustused saab tagatise

võõrandamise korral lugeda täidetuks realiseeritud kauba müügist saadud raha ulatuses

(sarnaselt vallasasja pandile (AÕS § 295 lg 1)) või tuleks kauba võõrandamise korral lähtuda

kauba turuväärtusest kauba valduse üleandmise aja seisuga (sarnaselt liisingulepingule

(VÕS § 367 lg 3)). Seega tuleb kohtul selles osas kohaldada sarnast õigussuhet reguleerivat

sätet.

Kuigi tagatisomandamisele sarnanevad nii liising kui ka vallaspant, saab ringkonnakohtu

hinnangul pidada siinsel juhul lepingupoolte kokkulepitut sarnasemaks vallaspandi

realiseerimisõigusele ning poolte tahtele vastavamaks vallaspandi müügist saadud raha arvel

nõude rahuldamise regulatsiooni (AÕS § 295). Sellele viitab mh lepingu p-s 2.7 sisalduv

müügiõigus koosmõjus lepingu p-s 2.1 kokku lepitud kaupade omandiõiguse üleandmisega

põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks. Sellest saab järeldada, et lepingupoolte tahteks

oli anda hagejale õigus tagatiseks antud kaubad realiseerida ja sellest saadud raha arvata

põhivõlgniku kohustuste katteks sarnaselt pandiõiguse realiseerimisele. Seejuures ei viita

lepingus miski sellele, et poolte tahteks oli lähtuda kauba turuväärtusest, sh ei kauba

omandiõiguse loovutamise ega käsutusõiguse tekkimise ajal. Ka kostja viidatud limiidilepingu

p-dest 1.9.1 ja 1.10 ei saa kuidagi järeldada, et põhivõlgniku kohustused tuleks lugeda täidetuks

kaupade omandiõiguse hagejale loovutamise aja turuväärtuse ulatuses, nagu arvab kostja.

Kostja jätab tähelepanuta selle, et tagatisomandamise puhul tuleb eristada tagatise andmist

(omandi üleandmine tagatise eesmärgil) ning tagatise realiseerimist (tagatiseks oleva kauba

käsutusõiguse tekkimist ja kauba käsutamist). Ainuüksi tagatise andmisega ei saa olla täidetud

põhivõlgniku tagatav kohustus, küll aga võib see olla täidetud siis, kui tagatise andjal tekib

õigus tagatis realiseerida ja ta realiseerib selle. Siinsel juhul asus maakohus õigesti seisukohale,

et sellist kokkulepet, et tagatav kohustus loetakse täidetuks tagatiseks oleva kauba omandi

üleandmise aja väärtuse ulatuses, ei olnud lepingupooled sõlminud ja seda ei saa ka kuidagi

järeldada lepingupunktide sisust. Olukorras, kus tagatise saajale on sõnaselgelt antud tagatise

andja kohustuste täitmata jätmise puhuks õigus tagatiseks antud kaup müüa, võis ka iga mõistlik

laenusaaja kaupu tagatiseks andes mõista, et kui ta jätab tagatud kohustused täitmata, võõrandab

tagatise saaja tagatiseks antud kauba ning arvestab tagatise müügist saadud raha kohustuste

täitmise katteks, arvates sellest maha müügikulud.

8.3.4. Ülaltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et põhivõlgniku kohustuse täidetuks

lugemisel tuleb arvestada tagatiseks olnud kauba müügist saadud raha, millest on maha arvatud

müügikulud. Siinsel juhul ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kauba lao- ja müügikulud ületasid

müügihinna, mistõttu ei saa lugeda põhivõlgniku kohustust saadud raha arvel täidetuks. Kuna

põhivõlgniku kohustused tuli lugeda täidetuks müügist saadud raha arvel, mitte tagatise saajale

kauba omandiõiguse üleandmise ajal või tagatise saajal tagatiseks antud kaupade

võõrandamisõiguse tekkimise aegse väärtuse ulatuses, ei ole neil asjaoludel vaidluse

lahendamisel tähtsust.

Samas ka juhul, kui kohaldada tagatisomandamise lepingule analoogia korras liisingulepingu

vastavaid sätteid (VÕS § 367), ei oleks alust lugeda põhivõlgniku kohustust tagatise arvel

täidetuks, sest kostja esitatud tõendid ei kinnita tagatiskauba tegelikku turuväärtust. Maakohus

asus tõendeid kohaselt hinnates õigesti seisukohale, et hageja esitatud tõendid kummutavad

2-21-2983

kostja esitatud tõendites märgitud väärtuse, kuna tegelikult ei olnud tegemist kostja esitatud

tõendites märgitud omadustega kaubaga. Samuti asus maakohus tagatisomandamise lepingu

punkte arvestades õigesti seisukohale, et põhivõlgnik vastutas kauba puuduste ning kaubaga

seotud kulude eest. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654

lg 6 alusel kordamata.

8.4. Viimaks on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis käsitlemata kostja

vastuväite käenduse lõppemise kohta hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, kuid ka see ei anna

alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada.

Kostja esitas 14. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis hageja nõudele vastuväite, et hageja on

kaotanud oma nõudeõiguse käendussuhte alusel hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, sest

põhivõlgnik pakkus 21. novembril 2014 hagejale, et ta tasub võla ositi ja saab kauba kätte

(sisuliselt ostab hagejalt tagasi), kuid hageja ei vastanud sellele pakkumisele. Põhivõlgniku

tehtud pakkumise kinnituseks esitas kostja tõendina põhivõlgniku kirja (II kd, tl 92), millest

nähtub ettepanek omandada osadena kogu tagatiseks olev kaup ja võõrandada see kolmandatele

isikutele.

Kostja vastuväide annaks alust jätta lepingust tulenev kohaldamata, kui see oleks VÕS § 6 lg 2

tähenduses hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinsel juhul alust järeldada, et hageja on hea usu põhimõttest

tulenevalt minetanud õiguse nõuda põhivõlgnikult ja käendajalt kohustuste täitmist pelgalt

põhjusel, et hageja ei vastanud sellele ettepanekule. Arvestades seda, et tagatisomandamise

lepingu järgi oli põhivõlgnikul võimalik oma kohustuse täitmise korral saada kaup tagasi ning

võla tasumata jätmise korral oli hagejal õigus müüa tagatiseks olnud kaup omal äranägemisel

kolmandale isikule, sh ei olnud lepingupooltel kokkulepet selle kohta, et hageja peaks andma

kauba omandi üle põhivõlgnikule, et viimane saaks ise kauba kolmandatele isikutele

võõrandada, ei saa ka vastavale pakkumisele vastamata jätmist (ega sellega nõustumata jätmist)

pidada kuidagi hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatuks. Kuna põhivõlgnik oli jätnud

oma kohustused suures ulatuses täitmata, oli hagejal võlausaldajana õigus otsustada tagatiseks

olnud kauba võõrandamise, sh põhivõlgnikule võõrandamata jätmise üle omal äranägemisel.

Lisaks tuleb arvestada, et kaup asus Venemaa laos ning Venemaa Föderatsiooni kohtus oli

käimas vaidlus kauba omandiõiguse üle. Neil asjaoludel ei saa hagejale kuidagi ette heita seda,

et hageja vaikimine põhivõlgniku pakkumise osas oli hea usu põhimõttest tulenevalt

vastuvõetamatu sõltumata sellest, milline oli pakkumise sisu.

9. Neil kaalutlustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kaebust rahuldada ja maakohtu

otsuse resolutsiooni tühistada, kuid vastavalt ülaltoodule tuleb osaliselt muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

11. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

2-21-2983

Hageja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2706 eurot (käibemaksuga), millele lisandub

ringkonnakohtu istungil kahe lepingulise esindaja osalemise kulu. Nimekirjade kohaselt kulus

hageja lepingulistel esindajatel apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 13 tundi,

sh 0,6 tundi maakohtu otsuse analüüsile ja kliendile ülevaate andmisele, 0,4 tundi halduri

määruskaebuse analüüsile ja kliendile ülevaate andmisele, apellatsioonkaebuse analüüsile,

kliendile ülevaate andmisele ja vastuse koostamisele 8 tundi ning kohtuistungiks

ettevalmistamisele ühel esindajal 4 tundi ja teisel 2,5 tundi. Lisaks osalesid hageja kaks

lepinglist esindajat kohtuistungil, mis kestis 0,8 tundi.

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ning vastuse sisu ja mahtu, aga ka asja

läbivaatamist kohtuistungil on kolleegiumi hinnangul olnud hageja lepinguliste esindajate

tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg osaliselt põhjendatud ja vajalik.

Ringkonnakohtu hinnangul saab maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsiks, kliendile

ülevaate andmiseks ja vastuse koostamiseks tehtud toiminguid ja neile kulunud aega (kokku

8,6 tundi) pidada kogu ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Kostjalt ei saa aga hageja kasuks

välja mõista menetluskulude hüvitist nende toimingute eest, mis puudutasid Osaühingu Alberta

Trade (pankrotis) pankrotihalduri määruskaebust Harju Maakohtu 7. märtsi 2022. a määruse

peale, millega maakohus jättis pankrotihalduri kolmanda isikuna menetlusse kaasamata.

Toimikust ei nähtu, et hageja lepingulised esindajad oleksid sellega seoses ka toiminguid

teinud. Seetõttu ei saa lugeda apellatsioonimenetluses hageja õiguste kaitseks vajalikuks

25. märtsil 2022 hageja lepingulise esindaja toiminguid halduri määruskaebuse analüüsiks ja

kliendile ülevaate andmiseks (0,4 tundi). Samuti ei saa siinse apellatsioonimenetluse eset,

vaidluse keerukust ja mahtu arvestades pidada põhjendatuks kahe vandeadvokaadist lepingulise

esindaja osalemist ringkonnakohtu istungil ja mõlema istungiks ettevalmistumist. Arvestades

seda, et kogu menetluse vältel, sh apellatsioonimenetluses on toiminguid teinud vandeadvokaat

Silvia Urgas, saab põhjendatuks lugeda üksnes tema osalemist kohtuistungil (0,8 tundi) ning

selleks valmistumiseks võis kogenud vandeadvokaadil vaidluse ulatust arvestades kuluda

1,5 tundi. Seega on hageja lepinguline esindaja teinud apellatsioonimenetluses kokku vajalikke

toiminguid 10,9 tunni ulatuses (8,6+0,8+1,5).

Menetluskulude nimekirja järgi on hageja lepingulise esindaja (S. Urgas) tunnitasu 170 eurot

(lisandub käibemaks), mis vaidluse keerukust arvestades ei ületa vandeadvokaadi keskmist

tasumäära.

Hageja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Eeltoodut arvestades on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale

kokku 2223 eurot 60 senti ((10,9 tundi × 170 eurot/tund)+20% = 2223 eurot 60 senti), mis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4

järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Neve Uudelt