2-18-13377/113 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-13377

Tsiviilasi

Elvine Velli hagi MTÜ Tarvastu Spordi ja Vaba Aja

Klubi ning Viljandi valla vastu omandiõiguse

rikkumise ja kinnisasja kahjustamise lõpetamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elvine Velli apellatsioonkaebus

Viimase kohtuistungi toimumise aeg

22. november 2022

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja

(apellant):

Elvine

Vell

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Merilin

Ojasaar

Kostjad (vastustajad):

I. MTÜ Tarvastu Spordi ja Vaba Aja Klubi (registrikood

80237452)

II. Viljandi vald, seaduslik esindaja vallavanem Alar

Karu lepingulised esindajad Heli Kannes ja Mati Valli

Kostjate ühine esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 8. veebruari 2021. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega rahuldada Elvine Velli hagi MTÜ Tarvastu Spordi ja Vaba

Aja Klubi ning Viljandi valla vastu omandiõiguse rikkumise ja kinnisasja

kahjustamise lõpetamiseks.

3. Kohustada MTÜ-d Tarvastu Spordi ja Vaba Aja Klubi ning Viljandi valda

lõpetama Elvine Velli omandiõiguse rikkumine ja XXX kinnistu (registriosa nr

XXXXXX; katastritunnus XXXXXXXXXXXXX) kahjustamine ning likvideerima

Tarvastu Jõele XXXXXXXXXXXXX kinnistule (registriosa nr XXXXXXX;

katastritunnus XXXXXXXXXXXXX) rajatud pais/paisutus (ehitisregistri kood

220530428).

4. Kostjatel on õigus otsust vabatahtlikult täita 150 päeva jooksul otsuse

jõustumisest. Selle tähtaja möödumisel saab hageja nõuda otsuse täitmist

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

5. Elvine Velli apellatsioonkaebus rahuldada.

6. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes solidaarselt MTÜ Tarvastu Spordi ja

Vaba Aja Klubi ning Viljandi valla kanda. Menetluskulude suuruse määrab

kindlaks asja menetlenud maakohus pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Elvine Vell (hageja) esitas 7. septembril 2018 Tartu Maakohtule hagi MTÜ Tarvastu Spordi

ja Vaba Aja Klubi (kostja) I vastu omandiõiguse rikkumise ja kinnisasja kahjustamise

lõpetamiseks. Hageja taotles 4. juulil 2019 Viljandi valla (kostja II) kaasamist kostjana

menetlusse (I kd, tl 195-196), millise taotluse kohus 28. oktoobril 2019 rahuldas.

Hagiavalduse täpsustuse (II kd, tl 111-112) kohaselt palus hageja kohustada kostjaid lõpetama

hageja omandiõiguse rikkumine ja XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) kahjustamine ning

likvideerima Tarvastu Jõele XXXXXXXXXXXXX kinnistule (registriosa nr XXXXXXX)

rajatud pais/paisutus (ehitisregistri kood 220530428); määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise

viis selliselt, et nimetatud kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg on 60 päeva alates

kohtuotsuse jõustumisest ning tähtaegselt kohustuse täitmata jätmisel on nimetatud kohustus

sundtäidetav täitemenetluse korras.

Hageja nõue tugineb asjaõigusseaduse (AÕS) §-dele 68 ja 89. Kostjale I väljastati 2007. a vee

erikasutusluba Tarvastu vallas (alates 1. jaanuarist 2018 liidetud Viljandi vallaga) Tinnikuru

külas Tarvastu jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ja puhkemajandusliku paistiigi rajamiseks

pindalaga 0,70 ha. Pärast Tarvastu jõele paisu rajamist ilmnes, et paisu projekteerimisel ei ole

arvestatud paisutuse mõju ulatusega ülesvoolu, mistõttu on XXX kinnistu ja teised jõeäärsed

kinnistud osaliselt üle ujutatud. XXX kinnistust oli 2011. a seisuga üle ujutatud ca 2661 m²

suurune ala ning üleujutusest tingituna on muutunud maa niiskusrežiim – maa on soostunud,

seal varem kasvanud taimestik (samuti elukeskkond) on hävinud, soisele alale iseloomulikud

taimed on levinud aiamaale ja osaliselt ka õuealale.

Kostja I on Tarvastu jõe paisutamisega rikkunud ja rikub ka tänasel päeval hageja AÕS §-st 68

tulenevat omandiõigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt ja takistamatult. Kostja I tegevus

on Tarvastu jõe paisutamisel vastuolus veeseaduse nõuetega ja sellest tulenevalt ebaseaduslik.

Paisutuse likvideerimisel alaneks jõe veetase ning lõppeks jõeäärsete kinnistute (sh XXX

kinnistu) aastatepikkune üleujutamine. Hageja ei ole andnud nõusolekut oma kinnistu

üleujutamiseks. Hagejal puudub seadusest või tehingust tulenev kohustus vastavat rikkumist

taluda.

Paisu omanik on Viljandi vald (s.o Tarvastu valla õigusjärglane). Kohtuotsuse rahuldamise

korral tuleb paisu omanikul solidaarselt paisu valdajaga teha veeseaduse (VeeS) § 171 lg-st 4

tulenevaid toiminguid.

2. Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata ning menetluskulude hageja

kanda jätmist.

Kostja I oli seisukohal, et antud ehitis (rajatis) on rajatud eelkõige Tarvastu jõeäärsete kinnistu

omanike ja nende esindajate taotlusel, ka hageja E. Velli esindaja on alla kirjutanud taotlusele

tõsta Tarvastu jõe pinda ning laiendada jõe voolusängi. Hageja nõustus paisu rajamisega.

Kostja I oli seisukohal, et antud juhul ei ole võimalik endist olukorda taastada, kuna see tekitaks

korvamatut kahju ümbritsevale keskkonnale ja jõeäärsete kinnistute omanikele, kuna paisjärve

rajamisega on esiteks tunduvalt tõusnud kõikide jõeäärsete kinnistute, kaasa arvatud XXX

kinnistu turuväärtus. Paisjärve rajamist toetas enam kui 770 kohalikku elanikku.

3. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata ning menetluskulude

hageja kanda jätmist.

Kostja II ei vaidlustanud, et Tarvastu paisjärve rajamisega hageja kinnisasjale on rikutud hageja

omandiõigust. Kostja II on väljastanud 10. jaanuaril 2007 ehitusloa nr 1468 ehitise

püstitamiseks ja 30. novembril 2010 väljastanud ehitusloa nr 5231 ehitise rekonstrueerimiseks,

mida hageja ei ole vaidlustanud.

Kostja II on veendunud, et paisjärve rajamine on tõstnud kõikide paisjärvega piirnevate

kinnistute väärtust. Hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud, kuidas tal ei ole võimalik oma

kinnistut otstarbekalt kasutada.

Tarvastu paisjärve rajamine on toimunud ehitusloa alusel ning ülekaaluka avaliku huvi

olemasolul ja see huvi on jätkuv.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 8. veebruari 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda, välja arvatud Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020. a vaheotsusega, 1. aprilli 2020. a

määrusega ja 16. juuni 2020. a määrusega jaotatud menetluskulud, mis jäid Viljandi valla

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulude katteks 600 eurot ja

kostjalt II hageja kasuks menetluskulude katteks 351 eurot 60 senti. Tasaarvestuse tulemusel

mõistis maakohus hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulude katteks 248 eurot 40 senti.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole asjas vaidlust ja tõendite alusel on tuvastatav, et pais kui

ehitis rajati EELKP Koguduse kinnisasjale ning sellele eelnevalt sõlmisid kostja II ja EELKP

kogudus 7. augustil 2008 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (I kd,

tl 76-80), mille p-s 3 lepiti kokku kostja II kasuks tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus mh

õigus rajada koguduse kinnistule veekogu (p 3.4) ja supelrand. Maakohus leidis, et pais on

kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse oluline osa ning paisu omanikuks on kostja II.

Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja omandiõiguse rikkujateks on kostjad, sest mõlemad

on vaidlusaluse paisu rajamisega tihedalt seotud ning mõlema rikkuja tegevuse ja rikkumise, st

paisu rajamisega seonduva üleujutuse vahel on põhjuslik seos.

Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks andnud eelneva nõusoleku veekogu paisutamiseks

kostja esitatud tõendi (I kd, tl 24) alusel, sest nimetatud tõendist ei selgu, et R. Vell oleks olnud

hageja esindaja.

Käesolevalt ei ole vaidlust sellest, et paisutusest tingitud üleujutuse tulemusel on vee all 1/10

hageja kinnistust, samuti on osa kinnistust seetõttu liigniiske. Seega tuleb nentida, et üle 3/4

kinnisasjast on hagejal siiski võimalik kasutada ning paisutusest tingitud üleujutus ei ole

mõjutanud olulist osa hageja kinnisasjast.

Käesolevas tsiviilasjas ei oma otsustuse tegemisel tähtsust hageja väide, et kostjate tegevus on

vastuolus veeseaduse nõuetega ja sellest tulenevalt ebaseaduslik (vt Riigikohtu 14. märtsi 2018.

a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673, p 11). Sellega seonduvalt märkis kohus, et 1. oktoobril 2019

jõustunud veeseadusega on mõnevõrra muudetud ka veeloa (enne: vee erikasutusluba) andmise

tingimusi, mh antakse nüüd veeluba üldjuhul tähtajatult (VeeS § 189 lg 1) ning

Keskkonnaametil on erinevalt varasemast VeeS § 192 lg 2 alusel kaalutlusõigus andmaks

veeluba veekogu paisutamiseks ilma VeeS § 190 lg 4 tähenduses mõjutatud kinnisasja omaniku

nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi.

Maakohus leidis, et hageja on juba varasemalt sõlminud vabatahtlikult pikaajalise võlaõigusliku

lepingu (mis küll käesolevaks ajaks on lõppenud) enda kinnisomandil kitsenduse talumiseks,

mida saab pidada tehingu alusel tekkinud talumiskohustuseks AÕS § 140 tähenduses.

Hagejal on kostjate rikkumisega seonduv AÕS §-st 89 viimasest lausest tulenev

talumiskohustus. Kaaludes avalikku huvi paisjärve säilimise vastu ning hageja huvi omandi

kaitsele asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul kaalub huvi paisjärve püsimise vastu üles

hageja omandiõiguse piirangud, mis veetaseme säilimise tagajärjena paratamatult kaasnevad.

Kohus oli seisukohal, et hagejale paisutusega kaasnevad kitsendused ei takista tal oluliselt oma

kinnisasja kasutamist ning omandi kitsendust tuleb tal taluda nii inimeste (eelkõige naabrite)

vahelise kooselu kui ka olulise avaliku huvi tõttu. Arvestades piirkonna elanike väikest arvu

ning asjaolu, et Tarvastu paisjärve puhul on tegemist piirkonna jaoks olulise objektiga – sh

puhkeala ja supluskohaga – mille loomisega on oluliselt tõstetud Mustla atraktiivsust, saab

asuda seisukohale, et tegemist on piirkondliku avaliku huvi seisukohast olulise veekoguga.

Kohtu veendumust selles süvendas asjaolu, et märkimisväärne osa järveäärsete kinnistute

omanikest on paisutusega nõus. Kohus ei tuvastanud ka kitsenduse vastuolu keskkonnakaitse

nõuetega. Kohus oli seisukohal, et kitsenduste lõpetamine (st paisu likvideerimine) oleks paisu

rajamise

maksumust

arvestades,

milline

on

tõendatud

kohtule

esitatud

projektdokumentatsiooniga (~2,4 miljonit krooni, s.o 153 388 eurot I kd, tl 28-31, 32-34p,

35-43), kostjatele I ja II majanduslikult ebamõistlikult koormav. Samas ei tähenda eeltoodu, et

kostjad poleks kohustatud kitsendustest tulenevat kahju hagejale hüvitama.

Kuivõrd käesolevalt ei ole kostjad hagenud hageja nõusolekut kohustamaks hagejat taluma

kinnisasja kitsendusi ja andmaks nõusolekut vee erikasutusloa väljastamiseks, ei ole kohtu

hinnangul võimalik järgida ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a lahendis nr 2-14-21673 p-s 13

antud juhist, mille kohaselt peaks kohus määrama hüvitise ka juhul, kui kinnisasja omanik ise

ei ole seda menetluses taotlenud.

Vaatamata kohtu vastavasisulisele küsimusele, ei ole hageja menetluses avaldanud summat,

mida peaks vastaspool tasuma, kui kohus peaks tuvastama talumiskohustuse, leides, et see ei

ole hõlmatud vaidluse esemega (istungi protokoll, II kd, tl 127, 128).

Hageja ei esitanud ka alternatiivset nõuet võimaliku talumiskohustuse korral kostjatelt hüvitise

väljamõistmiseks. Seetõttu on võimalik siiski nentida, et kinnisasja omandiõiguse riive

proportsionaalsust ja talumiskohustuse olemasolu on võimalik hinnata ka hüvitise suurust

teadmata.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

Kostjate lepinguline esindaja on 20. jaanuaril 2021 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja,

mis puudutab vaid kostjat II (II kd, tl 119-121). Kostja II lepinguline esindaja on

menetluskulude nimekirjas märkinud ajakuluks kokku 5 tundi ja menetluskulude suuruseks

600 eurot (sh km), mida maakohus pidas põhjendatuks.

Samas tuleb kostjale II hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada ka Tartu

Maakohtu 1. aprilli 2020. a vaheotsusega (II kd, tl 70-71), Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020. a

määrusega (II kd, tl 72-74) ning Tartu Maakohtu 16. juuni 2020. a määrusega (II kd, tl 88-90),

milles kohus jättis kostja II poolt esitatud taotlused rahuldamata ning taotluste lahendamisega

seotud menetluskulud kostja II kanda.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas 31. jaanuaril 2020 seisukohad kostja II poolt

esitatud rahuldamata taotluste osas (II kd, tl 65-69). Hageja menetluskulude spetsifikatsiooni

(II kd, tl 117) järgi kulus hagejal kostja II taotlustele seisukohtade koostamiseks aega 35 minutit

ja 2 tundi 15 minutit (kokku 2 tundi ja 50 minutit), tunnihinnaga 160 eurot (km-ta). Maakohus

vähendas hageja esindamise ajakulu 1 tunni ulatuses, lugedes hageja põhjendatud ajakuluks

1 tunni ja 50 minutit tunnihinnaga 160 eurot (km-ta), s.o 293 eurot, millele lisandub käibemaks

58 eurot 60 senti ehk kokku 351 eurot 60 senti, mis tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks ning menetluskulud jätta kostja I kanda.

Maakohus on rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust. Kohus „selgitas“ alles otsuses

(vt p 57), et kostja kui rikkuja ei pea seadusjärgse kitsenduse tunnustamiseks/talumiseks

kohustamiseks esitama kohtusse eraldi nõuet (vastuhagi) ja piisab üksnes kostja poolt

sellesisulise vastuväite esitamisest (millega hageja ei nõustu). Kohtu selline seisukoht on seda

kummastavam olukorras, kus eelistungil avaldas hageja, et kohus ei saa käesoleva menetluse

raames tuvastada hageja talumiskohustust, kuna kostja ei ole sellist nõuet (vastuhagi)

menetlusse esitanud (vt 18. jaanuari 2021. a istungi protokoll, lk 3 jj). Kohus ei selgitanud

hagejale tema seisukoha ekslikkust.

Kohus heidab otsuses hagejale ette, et viimane ei ole avaldanud summat, mida vastaspool peaks

tasuma, kui kohus tuvastab talumiskohustuse. Kohus ei ole menetluses andnud pooltele

talumiskohustuse tingimuste (sh tasu) osas seisukoha ja tõendite esitamiseks tähtaega.

Kohus on rikkunud menetlusõigust, tehes poolte jaoks üllatusliku otsuse. Käesoleval juhul ei

arutanud kohus pooltega kohalduvat õigust ega juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et hagi

võib jääda rahuldamata ka seetõttu, et kostja on esitanud üksnes paljasõnalise vastuväite, et

hagejal on seadusjärgne talumiskohustus.

Kohus on otsuses tuginenud asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud (TsMS § 436 lg 4).

Kohus on analüüsinud otsuse p-s 63 seda, kas ja millised on majanduslikud tagajärjed paisu

likvideerimisele. Seda küsimust ei ole kohus pooltega menetluses arutanud ning kostja ei ole

ka menetluses seda asjaolu (majanduslikku mõju) esile toonud. Pooled ei saanud selles osas

oma seisukohti esitada.

Kohus on otsuse p-s 62 asunud seisukohale, et hageja on varasemalt sõlmitud võlaõigusliku

lepinguga (mis nägi ette maa kasutamist matkaraja rajamiseks) andnud oma nõusoleku

kitsenduste talumiseks ja seega on antud juhul täidetud ka AÕS § 140 eeldus (tehingust tulenev

kitsendus). Kõnealust võlaõiguslikku lepingut ei ole kumbki pool menetluses esitanud ja kostja

ei ole kordagi menetluses väitnud, et hageja talumiskohustus tuleneb tehingust.

Hageja kinnisomandile ei saa kitsendust seada, kuna kostjad ei ole sellist nõuet esitanud.

Hageja kinnistu suhtes ei kohaldu ühtegi vahetut seadusjärgset kitsendust. Tehinguga ei ole

hageja kinnisasjale kitsendusi seatud.

Kohus on ekslikult tuvastanud, et hagejal on tekkinud tehingu alusel talumiskohustus.

Kõnealune leping on lõppenud juba 2016. a. Kostja ei ole menetluses väitnud, et kõnealuse

lepingu alusel on hagejal (jätkuvalt) talumiskohustus. Kuna kumbki pool ei ole kohtule vastavat

lepingut esitanud, siis ei tugine kohtu järeldused asjas kogutud tõenditele.

Ekslik on kohtu järeldus, et avalik huvi kaalub üles hageja huvi oma kinnisasja vallata ja

kasutada. Kostjad ei ole avaliku huvi seisukohast olulisi õiguse riiveid mingil määral sisustanud

ega esitanud oma väidete kinnitamiseks tõendeid. Kohus ei ole pooltele kõnealuses küsimuses

tõendamiskoormist selgitanud, millega on rikkunud TsMS § 230 lg-t 2. Puudub avalik huvi ja

sundvõõrandamine ei ole põhjendatud, kuna kostjate soovitud eesmärk (s.o paisu ja paisjärve

säilimine) on võimalik saavutada hageja õigusi vähem riivaval viisil (s.o paisu

ümberehitamisel/vee taseme alandamisel/uue paisu rajamisega vms).

Kohus on põhjendamatult palju kaalu omistanud mõne üksiku paisjärve äärse kinnistu omaniku

arvamusele. Nende isikute arvamus ei ole käsitletav avaliku huvina. Avaliku huvi olemasolu ei

tõenda ka kostja I 25. oktoobri 2018. a vastusele lisatud nimekirjad. Seda, et paisu säilitamiseks

puudub oluline avalik huvi, tõendab ka asjaolu, et Keskkonnaamet ei ole seni paisutuseks uut

luba väljastanud. Kohus on nimetatud asjaolu jätnud arvestama.

Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole talumiskohustuse kriteeriumid täidetud.

Kitsendused ei ole kooskõlas keskkonnakaitse nõuetega. Liigniiskusest tingituna ei ole hagejale

kuuluvat kinnistut võimalik enam osaliselt kasutada/harida (sh muru niita) ning kinnistul on

puud juurtega väljalangenud (kuna pinnas ei hoia neid enam kinni). Kitsenduste vältimine või

vähendamine ei ole kostjatele majanduslikult ebamõistlikult koormav ega piira kostjal II temale

kuuluvast asjaõigusest (isiklikust kasutuõigusest) tulenevate õiguste kasutamist.

Kitsendusest tulenevat kahju ei ole kostjad hagejale hüvitanud. Maakohus ei ole määranud

hagejale hüvitist. Hageja ei ole avaldanud, et ta on valmis taluma kitsendusi ilma hüvitiseta.

6. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata ning

menetluskulude hageja kanda jätmist.

Ebaõige on hageja seisukoht selles, et kohus selgitas alles otsuses, et kostja kui rikkuja ei pea

seadusjärgse kitsenduse tunnustamiseks esitama kohtusse eraldi nõuet. Eelistungil jättis kohus

kostjate taotluse vastuhagi esitamiseks rahuldamata leides, et vastuhagi esitamine ei ole vajalik.

Kohus leidis, et kostja vastuhagi ei vasta TsMS § 373 lg 1 p-i 3 tingimustele.

Hageja ei ole avaldanud kohtule summat, mida vastaspool peaks tasuma, kui kohus tuvastab

talumiskohustuse. Kohus küsis hagejalt talumiskohustuse tasu suuruse ja kompromissi

sõlmimise võimalikkuse osas eelistungil.

Otsus ei ole üllatuslik. Hageja on jätnud tähelepanuta Tartu Ringkonnakohtu 16. augusti

2019. a määruse, milles märgiti, et hageja esitas hagi, mille alus on negatoornõue (AÕS § 89).

Paisu likvideerimine kahjustab olulisel määral avalikku huvi. Kogukonnaliikmete algatuse ja

üldsuse aktiivse toe tulemusena ning EAS-i rahalisel toel on endise soostunud Tarvastu jõe

ümbrusse rajatud kaasaegne puhkekoht. Paisu allalaskmisega hävineks paisjärve elukeskkond,

oluliselt muutuks looduslik keskkond, mis hõlmab ka hagejale kuuluvat ja vee alla jäävat maad

kui ka teiste kinnistuste omanike maad.

Ebaõige on hageja väide, et pais on valesti projekteeritud. Paisu projekt on koostatud vastavate

spetsialistide poolt ja ehitisele on väljastatud ehitusluba. Hageja on jätnud tähelepanuta asjaolu,

et kui praeguse paisu rajamiseks kulutati ca 1,38 miljonit krooni, siis paisu likvideerimiseks ja

uue

paisu

rajamiseks

võiks

kuluda

praeguste

hindadega

arvestades

ca 1 miljon eurot ning selle finantseerimiseks puuduvad nii vallal kui ka kogukonnal rahalised

vahendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Hageja on esitanud kostjate vastu negatoorhagi AÕS § 89 alusel, mille kohaselt on omanikul

õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud

valduse kaotusega. Nõudeõiguse välistab see, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma.

9. Seega on hageja nõude esmane eeldus, et kostjad on hageja omandiõigust rikkunud. Pooled

iseenesest ei vaidle selle üle, et hageja kinnisasi on osaliselt Tarvastu jõele EELKP Koguduse

kinnisasjale rajatud paisu tõttu üle ujutatud. Hageja on enda kinnisasja üleujutamist ka

tõendanud (I kd, tl 127; II kd, tl 113). Kinnisasja üleujutamine on ilmselgelt hageja

omandiõiguse rikkumine.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud ka asjaolu, et tema omandiõigust on

rikkunud kostjad. Kostjad võtsid ringkonnakohtu istungil omaks, et kostja I on praegu paisu

valdaja. Kostja I on olnud ka otseselt seotud paisu rajamisega. Ta on taotlenud ja saanud paisu

rajamiseks EAS-lt toetust (I kd, tl 32 ja 49) ning tellinud paisu ehitamiseks projekti (I kd, tl 44).

Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et üleujutuse põhjustanud paisu omanik on

tema kasuks EELKP Koguduse kinnisasjale seatud isikliku kasutusõiguse alusel kostja II.

Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu p 3.4 järgi (I kd tl 176) on kostjal II õigus rajada

veekogu. Kuivõrd praegusel juhul on veekogu rajatud jõele paisu ehitamisega, siis on pais

rajatud isikliku kasutusõiguse alusel ning on seega TsÜS § 54 lg 2 järgi kostja II kui isikliku

kasutusõiguse järgi õigustatud isiku omandis. Pais on märgitud isikliku kasutusõiguse osana ka

isikliku kasutusõiguse lepingu lisaks oleval plaanil (I kd, tl 181).

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, et hageja on kohustatud enda omandiõiguse

rikkumist taluma, on ekslik. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus oli

üllatuslik ja rikkus TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevat võistlevuse põhimõtet osas, milles

maakohus leidis, et hageja on sõlminud varem lepingu, millega kohustus enda omandiõiguse

kitsendust taluma. Pooled sellele asjaolule ei tuginenud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt,

et isegi, kui pooled oleksid vastavad asjaolud kohtule esitanud, siis nähtub maakohtu viidatud

kirjavahetusest, et hageja oli varem nõus enda kinnisasjale matkaraja rajamisega, mitte selle

üleujutamisega.

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hagejale ei tulene kohustust taluda enda

omandiõiguse rikkumist ka sellest, et tema poeg R. Vell on väidetavalt allkirjastanud taotluse

Tarvastu jõe veetaseme tõstmiseks kuni 1 meeter (I kd tl 24). Õige on maakohtu seisukoht, et

ei ole tõendatud, et R. Vellil oli õigus hagejat esindada. Seetõttu ei ole vaja lahendada ka hageja

võltsituse vastuväidet nimetatud tõendile.

12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka osas, milles maakohus leidis, et hagejal on

seadusest tulenev kohustus taluda enda omandiõiguse rikkumist. Maakohus on viidanud

Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-2-1-12-11 ja 2-14-21673. Neis lahendeis on Riigikohus

leidnud, et kinnisasja omaniku õiguse rikkumist võib õigustada ka naaberkinnisasja omaniku

õigus enda kinnisasja sihipäraselt kasutada. Kostjad on tuginenud aga praeguses asjas, mitte

enda õiguste rikkumisele, vaid sellele, et paisu ja supluskoha rajamine oli avalikes huvides.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga pelgalt abstraktne avalik huvi olla AÕS § 89 mõttes

omandiõiguse rikkumise talumise kohustuse aluseks (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11, p 12). Selliseks olukorraks, kus avaliku võimu kandjal on vajadus

avalikes huvides kinnisasja omaniku õigusi piirata, on ette nähtud erikord kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduses. Seega isegi juhul, kui hageja kinnisasja üleujutamiseks esineb

ülekaalukas avalik huvi, tuleks kostjal II läbi viia kinnisasja osa sundvõõrandamise või sellele

sundvalduse seadmise menetlus. Ilma kohase menetluseta ei ole avalikes huvides õigust isiku

omandiõigust rikkuda. Seega leiab ringkonnakohus, et hagejal ei ole kohustust taluda enda

omandiõiguse rikkumist, mistõttu hagi tuleb rahuldada.

13. Ringkonnakohus märgib, et paisu kõrvaldamisel tuleb lähtuda seaduses eelkõige VeeS-s

sätestatud nõuetest. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostjatel ei ole veeluba vee

paisutamiseks. Seega on neil VeeS § 175 lg-st 4 tulenevalt kohustus paisutus likvideerida,

järgides selleks VeeS § 177 lg-tes 5-7 sätestatud nõudeid. Sellest tulenevalt on põhjendamatud

kostjate väited, et paisu kõrvaldamine ei ole VeeS-st tulenevatest nõuetest lubatud. Paisu

kõrvaldamiseks võib kostjatel siiski olla VeeS § 187 p-st 16 tulenevalt vaja veeluba.

Hageja on palunud määrata kohtuotsuse täitmise kord kindlaks selliselt, et kohustada kostjaid

kõrvaldama pais 60 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse § 49 lg 1 kohaselt otsustatakse keskkonnaloa andmine 90 päeva jooksul nõuetekohase

taotluse saamisest arvates, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Veeloa puhul ei ole seaduses

erinevat regulatsiooni. Seega ei pruugi kostjatel olla võimalik paisu 60 päeva jooksul

likvideerida. Ringkonnakohtu hinnangul võib 60 päeva kuluda ainuüksi veeloa taotluse

koostamiseks ja esitamiseks ning paisu langetamiseks vajalike tööde tegemiseks. Seega määrab

ringkonnakohus otsuse täitmise ajaks 150 päeva otsuse jõustumisest.

14. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostjate kanda.

Arvestades hageja esitatud nõude olemust, jätab ringkonnakohus kulud kostjate kanda

solidaarselt. Kuivõrd maakohus ei ole hageja menetluskulude suurust tervikuna hinnanud ja

kindlaks määranud, määrab menetluskulude suuruse TsMS § 177 lg 2 alusel kindlaks maakohus

pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin