3-19-480/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-19-480

Haldusasi

AS Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis),

Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat

(pankrotis), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare

Kalur ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) kaebus

Eesti Vabariigi tekitatud varalise kahju hüvitamiseks või

alternatiivselt Eesti Vabariigi või Vabariigi Valitsuse

kohustamiseks võtta vastu otsus kaebajatele kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määrus

Menetlusosalised

Kaebajad – OÜ Pärnu Kalur Holding (varasemalt AS

Pärnu Kalur Holding), AOIMBI OÜ (AS A.O. Imbi

(pankrotis) õigusjärglane), Akke AS (likvideerimisel),

OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja

Kreenholmi Valduse AS (pankrotis), esindajad v.adv

Indrek Leppik ja v.adv Indrek Kukk

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Kadri

Matteus ja v.adv Indrek Koolmeister

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke AS

(likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis),

OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja

Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada AS A.O. Imbi (pankrotis) eriõigusjärglasena astuda haldusasja nr 3-19-480

menetlusse AOIMBI OÜ-l (registrikood 16463475).

2. Jätta rahuldamata OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke AS

(likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi

Valduse AS (pankrotis) taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

3. Rahuldada OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke AS (likvideerimisel),

OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi Valduse AS

(pankrotis) määruskaebus osaliselt.

3-19-480

2(17)

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-19-

480 osas, milles halduskohus lõpetas menetluse OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba ja

Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) alternatiivse kohustamisnõude osas ning teha

selles osas asjas uus määrus, millega jätta OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba ja

Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) kaebus alternatiivse kohustamisnõude osas läbi

vaatamata.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-

19-480 resolutsiooni punkt 4 osas, millega tagastati AS Tartu Lihakombinaat

(pankrotis) poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot.

6. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-

19-480 resolutsiooni punkt 5 ning teha menetluskulude väljamõistmist puudutavas

osas uus määrus, millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

7. Ülejäänud osas jätta OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke AS

(likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi

Valduse AS (pankrotis) määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

12. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-19-480 resolutsioon muutmata, kuid

muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt praeguse määruse põhjendustele.

8. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13.01.1992 määrusega nr 2172/1

külmutati määramata ajaks Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja Balti Ühispanga (UBB)

korrespondentkontod NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Eesti Panga 29.04.1992

käskkirjaga reorganiseeriti Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus AS-ks Põhja-Eesti

Aktsiapank (PEAP) ning 16.06.1992 aktiga jäeti Moskva korrespondentkonto summa PEAP

bilanssi. Riigikogu moodustas 20.01.1993 otsusega Eesti Panga juurde VEB-s külmutatud Eesti

pankade kontodest Eesti Vabariigi nõuete fondi nimega Riiklik VEB Fond (VEB-fond), kuhu

koondati VEB-s külmutatud PEAP ja UBB nõuded ning lubati fondi koondatud nõuete ulatuses

lasta välja vabalt ringlevaid sertifikaate, millega kompenseeritakse PEAP ja UBB klientide

need nõuded pankade vastu, mis on seotud VEB-s külmutatud kontodega, ning pankade endi

nõuded VEB-i vastu osas, mis ületab klientide nõudeõiguse summat. VEB-fondi peaülesandeks

määrati lahenduste leidmine Eesti pankade ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute nõuete

rahuldamiseks VEB-s külmutatud kontode suhtes ning fondi haldajaks määrati Eesti Pank.

VEB-fondi õigusjärglasena kanti 22.03.1998 registrisse SA VEB.

2. AS A.O. Imbi (pankrotis) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse mõista Eesti NSV

tsiviilkoodeksi (TsK) § 450 lg 1 alusel Eesti Pangalt välja hüvitis kaebaja nõude VEB-fondi

koondamise eest või alternatiivelt Rahandusministeeriumilt hüvitis põhiseaduse (PS) § 32

alusel, sest VEB-fondi koondamisega kaebaja nõue sundvõõrandati avalikes huvides. Tallinna

Halduskohus jättis 05.05.2003 otsusega nr 3-83/03 kaebuse rahuldamata ning Tallinna

Ringkonnakohus jättis 28.11.2003 otsusega nr 2-3/612/2003 halduskohtu otsuse muutmata.

3-19-480

3(17)

3. Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A.O. Imbi

(pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding esitasid Tallinna Halduskohtule

30.12.2004 kaebused kohustada Eesti Vabariiki määrama hüvitise VEB-fondi sertifikaatidega

kompenseeritud nõuete eest kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitisega.

Alternatiivselt palusid kaebajad tunnistada õigusvastaseks riigi tegevusetus ja viivitus neile

väljastatud VEB-fondi sertifikaatide õiglasel kompenseerimisel. Tallinna Halduskohus jättis

02.12.2008 otsusega nr 3-04-469 kaebused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas

22.10.2010 otsusega nr 3-04-469 kaebused kohustamisnõude osas ja kohustas Eesti Vabariiki

9 kuu jooksul otsustama VEB-fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimuse. Muus

osas jäeti halduskohtu 02.12.2008 otsus muutmata. Riigikohus jättis 01.02.2011 määrustega

kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.

4. Riigikogu nägi 15.02.2012 otsusega ette, et VEB-fondi sertifikaatidega tagatud nõuded

hüvitatakse sertifikaatide omanikele SA VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha arvel

likvideerimismenetluse käigus. Ühtlasi tunnistati kehtetuks Riigikogu 20.01.1993 otsus.

5. AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS

(likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar

(likvideerimisel), OÜ Belesta, AS Baltic Computer Systems, Magnesium & Metals Limitedt,

Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja AS Latvijas kugnieciba esitasid 05.03.2012 kaebuse

Riigikogu 15.02.2012 otsuse tühistamiseks. Riigikohutu üldkogu jättis 20.11.2012 otsusega nr

3-4-1-4-12 kaebuse rahuldamata. Kaebajad esitasid Riigikohtule 12.08.2014 teistmisavalduse,

mille Riigikohus jättis 07.11.2014 määrusega nr 3-4-1-32-14 läbi vaatamata.

6. AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS

(likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar

(likvideerimisel), Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja AS

Latvijas kugnieciba esitasid Riigikogule 11.07.2014 taotluse uuendada haldusmenetlus ning

tunnistada tagasiulatuvalt kehtetuks Riigikogu 15.02.2012 otsus ja 20.01.1993 otsuse p 4 ning

uue otsusega määrata kaebajatele kompensatsioon VEB-fondi koondatud nõuete eest kas raha

maksmise, riigi võlakirjade või muu eseme andmise kaudu. Riigikogu õiguskomisjon jättis

15.09.2014 kirjaga nr 1-6/14-84/2 taotluse läbi vaatamata ning Riigikohus jättis 16.01.2015

määrusega nr 3-4-1-39-14 kaebajate kaebuse läbi vaatamata.

7. AS Saare Kalur esitas Riigikogu õiguskomisjonile 07.02.2017 taotluse määrata hüvitis

VEB-fondi tegevuse tõttu riigi poolt arvelduskontoga seotud varalise õiguse sundvõõrandamise

eest. Riigikogu võttis 26.09.2017 menetlusse otsuse eelnõu 515 OE, mis nägi ette VEB-fondi

koondatud PEAP ja UBB klientide nõuete hüvitamise VEB-fondi sertifikaatide omanikele.

Eelnõu langes menetlusest välja Riigikogu XIII koosseisu volituste lõppemise tõttu.

8. AS Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu

Lihakombinaat (pankrotis), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi

valduse AS (pankrotis) esitasid Riigikohtule 21.02.2019 kaebuse Riigikogu otsuse

tühistamiseks, millega jäeti vastu võtmata otsus VEB-fondi koondatud PEAP ja UBB klientide

nõuete eest reaalse rahalise hüvitise määramiseks ja väljamaksmiseks, või alternatiivselt nende

nõuete eest reaalse rahalise hüvitise määramata ja välja maksmata jätmise õigusvastasuse

tuvastamiseks. Samuti palusid kaebajad mõista Eesti Vabariigilt välja nimetatud hüvitis või

alternatiivselt kohustada Riigikogu või Eesti Vabariiki tegema otsuse kaebajatele nimetatud

hüvitise määramise ja väljamaksmise kohta. Riigikohus jättis 24.04.2019 määrusega nr 5-19-6

kaebuse läbi vaatamata, selgitades, et kaebajad ei saa nõuda hüvitise määramist Riigikogu

otsusega, vaid hüvitamisnõuded tuleb esitada kohtutele.

3-19-480

4(17)

9. AS Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS

Tartu Lihakombinaat (pankrotis), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja

Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) esitasid Tallinna Halduskohtule 13.03.2019 kaebuse,

mille nõueteks jäid taotlused hüvitada Eesti Vabariigi tekitatud varaline kahju või alternatiivselt

kohustada Eesti Vabariiki või Vabariigi Valitsust võtma vastu otsus kaebajatele reaalse hüvitise

määramise ja väljamaksmise kohta. Kaebajad paluvad mõista välja hüvitise (AS Pärnu Kalur

Holding – 41 383,95 USD; AS A.O. Imbi (pankrotis) – 3 259 108,69 USD; Akke AS

(likvideerimisel) – 1 268 138,83 USD; AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) – 153 390 USD;

OÜ Volta – 68 278,29 USD; AS Latvijas kugnieciba – 4 500 000 USD; AS Saare Kalur –

148 665,78 USD; Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) – 170 005,53 USD) ning intressi 10%

aastas nõude summalt alates nõude sundvõõrandamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni või

alternatiivselt seadusjärgses määras viivist tasumata summalt alates nõude sundvõõrandamisest

kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Hüvitamisnõude aluseks on PS § 32 lg 1 teine lause või alternatiivselt PS § 25, kuivõrd Eesti

Vabariik ei ole täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsust nr 3-04-469 ega taganud

kaebajatele kohast menetlust nende õiguste kaitseks. Kaebajad (AS A.O. Imbi (pankrotis) puhul

endine sertifikaadiomanik AS Erkers) omasid valuutakontosid PEAP-s või UBB-s ning

Riigikogu 20.01.1993 otsusega lõpetati kaebajate tsiviilõiguslikud nõudeõigused nimetatud

pankade vastu ja asendati need VEB Fondi sertifikaatidega. Sellega sisuliselt kaebajate vara

sundvõõrandati, mille eest jäi kaebajatel õiglane hüvitis saamata, kuna riigi ja VEB Fondi

tegevuse nurjumise ja tegevusetuse tõttu ei omandanud VEB Fondi sertifikaadid oodatud

väärtust. Seda, et VEB Fondi loomise puhul oli tegemist avalikes huvides ja kaebajate tahte

vastaselt nõudeõiguse võõrandamisega, on leitud ka Riigikohtu 20.11.2012 otsuses nr 3-4-1-4-

12 (p 32). Vaatamata Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsusele nr 3-04-469 ei loonud riik

sertifikaadiomanikele alternatiivset lahendust hüvitise saamiseks ning Riigikogu 15.02.2012

otsusega otsustati varatu VEB Fond likvideerida ja maksta sertifikaadiomanikele

kompensatsioon varatu fondi vara müügist laekuvate vahendite arvelt. Selle otsusega võeti

kaebajatelt lõplikult neile kuulunud varaline õigus, mida ei kompenseeritud mingi väärtusega.

Seega ei olnud Riigikogu 15.02.2012 otsus küllaldane meede Tallinna Ringkonnakohtu

22.10.2010 otsuse nr 3-04-469 täitmiseks. Riigikogu 15.02.2012 otsus ei välista kaebajate

võimalikke nõudeid 1993. a-l või hiljem kahju tekitamise, sundvõõrandamise või alusetu

rikastumise eest (vt Riigikohtu 20.11.2012 otsus nr 3-4-1-4-12, p 50). Olukorras, kus Eesti

Vabariik ei ole tänaseni ringkonnakohtu otsust täitnud ega loonud reaalset ja tõhusat menetlust

kaebajate õiguste kaitseks (PS § 14 rikkumine), on riigi kaalutlusõigus selles küsimuses

redutseerunud nullini, s.o hüvitise väljamõistmise saab otsustada kohus. Kui kohus peaks

leidma, et kaebajatele ei ole võimalik saada õiglast hüvitist PS § 32 lg 1 alusel, on kaebajatel

PS §-de 14 ja 25 alusel õigus nõuda, et sarnaselt kahju tekitamisele PS § 65 alusel tehtud

otsusega kõrvaldatakse kahjulikud tagajärjed PS alusel. Kui kaebajatel ei ole õigust hüvitisele

ka PS § 25 alusel, siis taotlevad kaebajad Eesti Vabariigi kohustamist võtma vastu otsus või

looma kohane menetlus kaebajatele reaalse hüvitise määramiseks ja väljamõistmiseks.

Kaebus on tähtaegne. Õiglase hüvitise nõudmise eelduseid ja sellega seonduvaid tähtaegu on

käsitletud eriarvamuses Riigikohtu 20.11.2012 otsusele nr 3-4-1-4-12. Eriarvamuses on leitud,

et kehtiva ja eelduslikult õiguspärase sundvõõrandamise korral on VEB Fondi koondatud

nõuete omanikel ning nende õigusjärglastel jätkuvalt õigus nõuda selle eest õiglast hüvitist ja

sellisel juhul ei ole alust kohaldada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumist

reguleerivaid sätteid. PS § 32 lg 1 teisest lausest ei tulene ajalisi piiranguid õiglase hüvitise

nõude esitamiseks. Samuti ei kohaldu HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud tähtaeg kohustamiskaebuse

esitamisele, sest riik ei ole loonud eraldi menetlust, mis reguleeriks taotluste esitamist, nende

läbivaatamist ja sellega seonduvaid tähtaegu. Esmakordselt asus Riigikogu kaebajatele õiglase

3-19-480

5(17)

hüvitise määramist lahendama 26.09.2017, mil võeti menetlusse eelnõu nr 515 OE. Kõnealune

menetlus ei lõppenud aga kaebajatele soodsalt, sest eelnõu langes menetlusest välja Riigikogu

koosseisu volituse lõppemisega. Kaebajad said oma õiguste rikkumisest teada 11.02.2019, kui

ajakirjanduse vahendusel teavitati, et koalitsioonierakondade otsuse kohaselt ei saadeta eelnõud

515 OE teisele lugemisele ja seda ei võeta vastu. Vastustaja nimetatud ajahetked (Riigikogu

15.02.2012 otsuse tegemine, Riigikohtu 20.11.2012 otsuse nr 3-4-1-4-12 avaldamine, SA VEB

likvideerimine 28.05.2014), millest väidetavalt hakkas kulgema hüvitamiskaebuse esitamise

tähtaeg, ei ole asjakohased. Riigivastutuse seadus (RVastS) ei reguleeri jõustunud kohtulahendi

täitmist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-te 1 ja 2 kohaselt on jõustunud

kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest.

Seega ei aegunud kaebajate nõue enne 03.02.2021. AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus ei ole

korduv, sest äriühing ei ole varem esitanud sama nõuet samal alusel (vt Riigikohtu 12.12.2006

määrus nr 3-3-1-82-06, p-d 11–12).

10. Tallinna Halduskohus peatas 01.04.2019 määrusega haldusasja nr 3-19-480 menetluse

kuni kohtulahendi jõustumiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-6. Riigikohus jättis

24.04.2019 määrusega nr 5-19-6 kaebajate kaebuse läbi vaatamata. Tallinna Halduskohus

uuendas 03.07.2020 määrusega haldusasja nr 3-19-480 menetluse ning võttis 04.09.2020

määrusega kaebuse menetlusse.

11. Vabariigi Valitsus palus vastuses lõpetada HKMS § 124 lg 4 ja § 152 lg 1 p 2 alusel

menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu ning AS A.O. Imbi (pankrotis) puhul ka põhjusel, et

tegemist on korduva kaebusega (HKMS § 152 lg 1 p 1), või alternatiivselt jätta kaebus

rahuldamata. Hüvitamis- või heastamiskaebus tuleb reeglina esitada 3 aasta jooksul kahjust

teada saamisest arvates (HKMS § 46 lg 4; RVastS § 17 lg 3). PS § 25 on kahjunõude alusena

liiga abstraktne ja alates RVastS-i jõustumisest peaks lähtuma sellest seadusest (nt Riigikohtu

14.09.2016 otsus nr 3-3-1-32-16; 20.11.2012 otsus nr 3-4-1-4-12, p 70). Ka VEB Fondi loomise

ajal oli kaebajatele tagatud kahjunõude esitamise õigus TsK § 450 lg 1 alusel. Kaebajate

esitatud sundvõõrandamise hüvitise nõue PS § 32 alusel ning alternatiivne kahju hüvitamise

nõue PS § 25 alusel on esitatud kaebetähtaega ületades. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu

sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda

muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. RVastS § 17 lg 3 seostab kahjunõude

esitamiseks kehtestatud 3-aastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja subjektiivse arusaamaga

kahju tekkimisest ning 10-aastase tähtaja näol on tegemist maksimaalse ajavahemikuga, mil

nõude esitamine on üldse lubatav.

Kuna kaebajad on palunud intressi ja viivise mõista välja alates nõude sundvõõrandamisest,

tekkis kaebajatele nende hinnangul kahju juba 1993. a-l. Vastustaja leiab, et sundvõõrandamist

pole toimunud ja Eesti riigil ei ole kohustust hüvitada teise riigi või selle panga poolt tekitatud

kahju. Kui kohus peaks leidma, et tegemist on sundvõõrandamisega, kohaldub ka PS § 32 lg 1

teise lause alusel esitatava nõude puhul RVastS § 17 lg-st 3 tulenev 3-aastane kaebetähtaeg.

Kui kaebajatele tekitas kahju Riigikogu 20.01.1993 otsus, siis saabus hüvitamisnõude esitamise

tähtaeg juba 20.01.1996. Kaebajatele pidi hiljemalt Riigikohtu 20.11.2012 otsuse nr 3-4-1-4-

12 avaldamise ajaks olema selge, et sertifikaatide eest määratud kompensatsioon ei kata nende

väidetavat kahju. Seega oli hüvitamis- või heastamiskaebuse esitamise tähtaeg kõige hiljemalt

15.02.2015 (arvates Riigikogu 15.02.2012 otsusest) või 20.11.2015 (arvates Riigikohtu

20.11.2012 otsusest). Samas leidis Riigikohus 20.11.2012 otsuses nr 3-4-1-4-12 (p 65), et

kaebajatele ei tekitanud kahju mitte Riigikogu 15.02.2012 otsus, vaid juba varasem haldus- või

õigusakt. Riigikohus viitas ka SA VEB likvideerimisele tulenevalt sellest, et sihtasutuse vara

oli eesmärgi saavutamiseks ebapiisav ja vara omandamine lähitulevikus oli ebatõenäoline. SA

VEB nõukogu tegi likvideerimisotsuse 24.03.2011 ning SA VEB likvideeriti ja kustutati

3-19-480

6(17)

registrist 28.05.2014. Seega pidi kaebajatele hiljemalt 28.05.2014 olema selge, et sertifikaatide

eest ei määrata täiendavaid hüvitisi, ning sellest hakkas kulgema kaebetähtaeg hüvitisenõude

esitamiseks. Kuigi ka haldusasjas nr 3-04-469 juhiti kaebajate tähelepanu kahjunõude esitamise

võimalusele, jäid kaebajad kohustamis- ja tuvastamisnõude juurde. Kaebajad väitsid selles

asjas, et nende õigusi ei riku Riigikogu 20.01.1993 otsus, vaid Eesti Vabariigi õigusvastane

tegevusetus hüvitise määramata jätmisel. Praeguses asjas heidavad kaebajad samuti ette riigi

tegevusetust hüvitise määramisel, mistõttu said kaebajad kahjust ja seda põhjustanud isikust

teada juba hiljemalt 2004. a-l, mil nad tuginesid samale alusele haldusasjas nr 3-04-469

(tegelikult siiski varem). Kaebajate menetluslikud valikud oma õiguste kaitsmisel ei peata

seaduses sätestatud menetlustähtaegade kulgemist ning kaebajad ei ole ka välja toonud ainsatki

asjaolu, mis takistas neil hüvitamiskaebuse esitamist (sh ei saanud kaebuse esitamist takistada

riigiga läbirääkimiste pidamine) ja mis saaks olla aluseks kaebetähtaja ennistamisele.

AS A.O. Imbi (pankrotis) on esitanud nõuete VEB Fondi koondamisega seonduvalt korduva

kaebuse, mis ei ole HKMS § 43 lg 1 kohaselt lubatav. Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003

otsusega nr 2-3/612/2003 jõustus Tallinna Halduskohtu 05.05.2003 otsus nr 3-83/03, millega

jäeti rahuldamata AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus mõista Rahandusministeeriumilt välja

kompensatsioon seoses NSVL Välismajanduspangas blokeeritud summadega. Nimetatud asjas

taotles AS A.O. Imbi (pankrotis) kahju hüvitamist nii Eesti Pangalt kaebaja nõuete õigusvastase

VEB Fondi koondamise eest kui ka Rahandusministeeriumilt PS § 32 lg 1 teise lause alusel

sundvõõrandamise eest. Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse nr 3-04-469 on Vabariigi

Valitsus täitnud ning seda leiti ka Riigikohus 20.11.2012 otsuses nr 3-4-1-4-12 (p-d 40–41) ja

sama seisukohta väljendas justiitsminister 11.09.2018. Kuna ringkonnakohtu otsus on täidetud,

siis on sellest tulenevalt asjakohatu kaebajate hüvitisenõue PS § 25 alusel, samuti viited TsÜS

§-le 157 seoses kaebetähtajaga.

12. Tallinna Halduskohus luges 12.11.2021 määrusega kaebuse esitatuks tähtaega

ületades, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse.

Halduskohus tagastas kaebajatele nende tasutud riigilõivu ja mõistis kaebajatelt Eesti Vabariigi

kasuks solidaarselt välja menetluskulud 12 500 eurot, jättes muus osas menetluskulud poolte

endi kanda.

Kaebajad on esitanud kahjunõude esmalt PS § 32 lg 1 teise lause alusel, lähtudes sellest, et riik

ei ole määranud neile kohest ja õiglast hüvitist vara sundvõõrandamise eest. Alternatiivselt on

esitatud hüvitamisnõue PS § 25 alusel tulenevalt asjaolust, et riik ei ole taganud kaebajatele

kohast menetlust nende õiguste kaitseks ja on sellega tekitanud kaebajatele kahju võrdväärselt

PS § 32 lg 1 teise lause alusel tasumisele kuuluva õiglase hüvitisega. Kohus ei analüüsi praegu,

kas kaebajate nõuete koondamine VEB-fondi on käsitatav sundvõõrandamisena, vaid hindab

seda, kas võimaliku sundvõõrandamise korral on hüvitise maksmise nõue esitatud tähtaegselt.

PS §-st 32 ei tulene õigust nõuda sundvõõrandamise eest hüvitist tähtajatult. Ka siis, kui isik

leiab, et sundvõõrandamisel kindlaks määratud hüvituse suurus ei ole õiglane, tuleb hüvituse

suurus tähtaegselt vaidlustada (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsus nr 3-3-1-51-03, p 12). Tegemist

oleks õigusvastaselt tekitatud kahjuga ning kahju hüvitamise nõude alused tulenesid VEB-fondi

loomise ajal TsK § 450 lg-st 1 ja alates 01.01.2002 tulenevad RVastS § 7 lg-st 1 (vt Riigikohtu

20.11.2012 otsus nr 3-4-1-4-12, p-d 68–71, 76). RVastS § 31 lg 2 kohaselt tuli enne RVastS-i

jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks kaebus esitada mitte hiljem kui 3 aasta jooksul seaduse

jõustumisest arvates. Seega aegus kaebajate nõue hüvitada sundvõõrandamisega tekitatud kahju

juba 2005. a-l, mistõttu tuleb kõnealune nõue lugeda esitatuks tähtaega ületades.

Alternatiivselt on kaebajad tuginenud hüvitamisnõude alusena väitele, et riik ei ole jätkuvalt

täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsust nr 3-04-469. Kaebetähtaja osas tuginevad

3-19-480

7(17)

kaebajad TsÜS § 157 lg-tele 1 ja 2. Halduskohus leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010

otsus nr 3-04-469 ei ole täitmata. Otsuse täitmiseks võttis Riigikogu 15.02.2012 vastu otsuse,

mille peale esitatud kaebuse jättis Riigikohus 20.11.2012 otsusega nr 3-4-1-4-12 rahuldamata.

Riigikohus leidis, et Riigikogu 15.02.2012 otsus on antud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010

otsuse nr 3-04-469 täitmiseks, Riigikogu otsus on kohtuotsusega kooskõlas ning ka formaalselt

õiguspärane, ühestki seadusest ei tulenenud kaebajatele nõudeõigust suuremale hüvitisele kui

vaidlustatud Riigikogu otsusega määrati ning suurema hüvitise määramata jätmine ei ole PS-

ga vastuolus. Asjaolu, et kaebajad ei nõustu Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-4-12, ei anna alust

väita, et ringkonnakohtu otsus nr 3-04-469 oleks jäänud täitmata. Seega ei saa nõude esitamise

tähtaja arvestamisel lähtuda TsÜS § 157 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt on jõustunud kohtulahendi

täitmise aegumistähtaeg 10 aastat.

Kahju hüvitamise kaebus on esitatud ka RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes. Kui

lugeda, et kahju tekitati Riigikogu 20.01.1993 otsusega, siis möödus kahju hüvitamise nõude

esitamise 3-aastane tähtaeg 1996. a-l või 10-aastane tähtaeg 2003. a-l. Kui eeldada, et kaebajad

ei võinud Riigikogu 20.01.1993 otsuse tegemise järgselt veel kahju tekkimisest aru saada, pidid

nad seda mõistma hiljemalt Riigikogu 15.02.2012 otsuse tegemise järgselt. Sel juhul tulnuks

kahjunõue esitada hiljemalt 15.02.2015. Samas selgitas Riigikohus 20.11.2012 otsuses nr 3-4-

1-4-12 (p 65), et kaebajatele ei tekitanud kahju Riigikogu 15.02.2012 otsus, vaid juba varasem

haldus- või õigusakt. Näiteks otsustas SA VEB nõukogu 24.03.2011 otsusega sihtasutuse

likvideerida, kuna sihtasutuse vara oli eesmärgi saavutamiseks ebapiisav ja vara omandamine

lähitulevikus oli ebatõenäoline. Seega pidid kaebajad hiljemalt 24.03.2011 aru saama, et neil ei

ole võimalik saada soovitud ulatuses kompensatsiooni. Isegi kui eelnevat mitte arvestada, pidid

kaebajad hiljemalt Riigikohtu 20.11.2012 otsusest nr 3-4-1-4-12 mõistma, et sertifikaatide eest

määratud kompensatsioon ei kata nende väidetavat kahju. Sellisel juhul lõppes 3-aastane

aegumistähtaeg 20.11.2015.

Hüvitamiskaebus on seega esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebajad on taotlenud kaebetähtaja

ennistamist, kuid ei ole toonud välja seda õigustavaid mõjuvaid põhjuseid. Kohus juhtis juba

haldusasjas nr 3-04-469 kaebajate tähelepanu võimalusele käsitada esitatud nõudeid kahju

hüvitamise taotlusena, kuid kaebajad jäid selle juurde, et soovivad esitada kohustamiskaebuse

ja alternatiivselt tuvastamiskaebuse. Kaebajatel on järelikult olnud mitmeid võimalusi taotleda

kahju hüvitamist, kuid nad ei ole seda kasutanud. Kaebajate menetluslikud valikud enda nõuete

esitamisel ja kohtusse pöördumisel ei peata nõude esitamise tähtaja kulgemist. Hüvitamisnõude

esitamist ei saanud takistada ka asjaolu, et Riigikogus algatati 2017. a-l eelnõu 515 OE menetlus

või kaebajatel tekkis täiendav lootus kompensatsiooni saamiseks, kui 29.04.2019 astus ametisse

uus valitsus, kes alustas VEB-fondi sertifikaatide omanikele rahalise hüvitise maksmise eelnõu

ettevalmistamist. Selleks ajaks oli kaebetähtaeg pealegi juba möödunud. Eeltoodust tulenevalt

jääb kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ning haldusasja menetlus tuleb HKMS § 124

lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

AS A.O. Imbi (pankrotis) on sundvõõrandamise hüvitise määramise nõudes esitanud korduva

kaebuse (HKMS § 43 lg 1 p 1). Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003 otsusega nr 2-3/612/2003

jõustus Tallinna Halduskohtu 05.05.2003 otsus nr 3-83/03, millega jäeti rahuldamata AS A.O.

Imbi (pankrotis) kaebus mõista Rahandusministeeriumilt välja kompensatsioon seoses VEB-s

blokeeritud summadega. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et AS A.O. Imbi (pankrotis) taotles

selles asjas kahju hüvitamist nii Eesti Panga õigusvastase tegevuse tõttu (nõuete koondamine

VEB-fondi) TsK § 450 alusel kui ka alternatiivselt Rahandusministeeriumilt õiglast hüvitist PS

§ 32 alusel seoses riigi poolt tema nõude avalikes huvides sundvõõrandamisega. AS A.O. Imbi

(pankrotis) kaebus jäi rahuldamata, sest ta ei olnud isik, kelle nõudeõigus väidetavalt 1993. a-l

sundvõõrandati, sest oli nõude omandanud 1995. a-l kolmandalt isikult. Seega ei ole AS A.O.

3-19-480

8(17)

Imbi (pankrotis) kaebus HKMS § 43 lg 1 p 1 järgi lubatav. Vastustaja menetluskulud (kokku

25 443 eurot) tuleb mõista välja osaliselt, sest arvestades asja lahendamiseks oluliste asjaolude

paljusust ja asja õiguslikku keerukust, on mõistetav vastustaja soov ja vajadus kasutada välist

õigusabi, kuid põhjendatud menetluskuludeks saab pidada 12 500 eurot, mis vastab esindajate

ca 60 töötunnile.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. OÜ Pärnu Kalur Holding (kuni 07.07.2021 AS Pärnu Kalur Holding), AS A.O. Imbi

(pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare

Kalur ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) paluvad 29.11.2021 määruskaebuses

tühistada halduskohtu määrus täies ulatuses ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebajate õigus saada õiglane hüvitis tuleneb jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010

otsusest nr 3-04-469 ning halduskohus ei ole toonud esile ühtegi õigusnormi, mis kehtestaks

õigustlõpetava tähtaja jõustunud kohtuotsuse täitmata jätmise tõttu hüvitise nõude esitamiseks.

Haldusasja nr 3-04-469 menetluskäiku (st kohustamiskaebus loeti lubatavaks ja tähtaegseks –

vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.07.2006 ja 16.11.2007 määrused ning Riigikohtu 12.12.2006

määrus nr 3-3-1-82-06) ja kaebuse menetlusse võtmist arvestades on arusaamatu halduskohtu

seisukoht, et kaebajate õigus nõuda hüvitise maksmist lõppes 2005. a-l. Ringkonnakohus leidis

22.10.2010 otsuses, et VEB-fondi sertifikaat ei ole piisav kompensatsioon, sest on väärtusetu,

samuti tuvastas ringkonnakohus PS § 14 rikkumise. Kohustamiskaebust ei rahuldatud tervikuna

üksnes põhjusel, et sertifikaatide eest määratav kompensatsiooni instrument ja hüvitise suurus

on kohtu hinnangul riigi kaalutlusotsus. Riik pidi kaalutlusõiguse teostamisel arvestama ka

kohtuotsuse seisukohtadega. Õigusteadlase KM 22.11.2011 arvamuse kohaselt pidi riik looma

ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse täitmiseks reaalse kompenseerimismeetme. See, kas

kohtuotsus on täidetud või täitmata, on faktiküsimus. Halduskohus on alusetult tuginenud

Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-4-12 järeldustele, sest nimetatud otsusest ei nähtu, et kaebajad oleks

saanud reaalse hüvitise. Riigikohus ei saanud ka ringkonnakohtu jõustunud otsust revideerida

ega muuta selles toodud kompensatsiooni määramist puudutavate kaalutluste siduvust riigile.

Kompensatsiooni maksmata jätmine on õigussüsteemi ja jõustunud kohtuotsust naeruvääristav.

Menetlusosalised ei vaidle, et riik ei ole loonud mingit meedet, mille tulemusena oleks jõutud

kaebajatele mingi kompensatsiooni maksmiseni. Kohtuotsusega tunnustatud nõudeõigus on PS

§ 32 ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 1. protokolli

kaitsealas. Halduskohus kohaldas alusetult RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega, kuna see ei

kohaldu jõustunud kohtuotsuse täitmata jätmise järgselt riigi vastu esitatud hüvitisnõudele, vaid

TsÜS § 157 lg 2 järgi on sellise nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Õigusi ei saa piirata analoogia

alusel.

De facto sundvõõrandamise olukorra tekkimise puhuks ei ole Eesti õiguses kaebetähtaegu ette

nähtud. De facto sundvõõrandamise korral saab õigustlõpetavaid tähtaegu hüvitise nõudele

rakendada üksnes pärast õigustatud isiku poolt taotluse esitamist. Seadusandja tahet selles osas

näitab asjaolu, et ka kinnisasjadele rakenduvad avalik-õiguslikud kitsendused hüvitatakse alles

pärast omaniku poolt vastava menetluse alustamist (vt kinnisasja avalikes huvides omandamise

seaduse (KAHOS) § 4 lg 3). See on ka õiglane, sest isik ei pruugi piirangu olemusest või asja

väärtuse muutumisest aru saada. Praeguses asjas väljastati kaebajatele VEB-fondi sertifikaat ja

pärast pikka kohtumenetlust said kaebajad haldusasjas nr 3-04-469 otsuse, mille kohaselt tuli

riigil luua regulatsioon, mis viiks avalikes huvides kadunud raha reaalse kompenseerimiseni.

Riigikogus 26.09.2017 algatatud eelnõu 515 OE eesmärk oli heastada VEB-fondi sertifikaatide

omanikele tekkinud kahju. Kaebajatele selgus alles pärast eelnõu Riigikogu menetlusest välja

langemist, et riik ei kavatsegi Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsust nr 3-04-469 täita.

3-19-480

9(17)

Olukorras, kus kaebajate pangakontodega seotud varalised õigused de facto sundvõõrandati ja

seaduse tasandil puudub regulatsioon hüvitise nõude esitamiseks, tuleb kaebetähtaega hakata

arvestama kaebajate taotluse rahuldamata jätmisest, millest kaebajad said teada ajakirjanduse

vahendusel 11.02.2019 (st koalitsioonierakonnad otsustasid eelnõud 515 OE teisele lugemisele

mitte saata ja seda mitte vastu võtta). Kaebajad esitasid kaebuse sellest alates 30 päeva jooksul.

Õiglase hüvitise nõudmise eeldusi ja sellega seotud tähtaegu on käsitletud Riigikohtu otsusele

nr 3-4-1-4-12 lisatud eriarvamuses.

AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus ei ole korduv ja halduskohtu määruse põhjendused on selles

osas arusaamatud. Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus nr 3-04-469 kehtib ka AS A.O.

Imbi (pankrotis) suhtes. Küsimus, millise nõude AS A.O. Imbi (pankrotis) varem esitas, on juba

lahendatud Riigikohtu 12.12.2006 määrusega nr 3-3-1-82-06. Selles tuvastati, et AS A.O. Imbi

(pankrotis) nõude aluseks oli varasemalt Riigikogu 20.01.1993 otsuse alusel toimunud nõuete

koondamine VEB-fondi, kuid mitte VEB-fondi ja Eesti riigi tegevusetus koondatud nõuete

tagamisel. Vastustaja esindajakulude kaebajatelt väljamõistmine ei olnud põhjendatud, kuivõrd

väljakujunenud kohtupraktika järgi peab haldusorgan olema võimeline halduskohtumenetluses

osalema iseseisvalt. Vaidlus puudutab vastustaja põhiülesannete täitmist ja see ei ole õiguslikult

keerukas, sest menetlus halduskohtus piirdus kaebuse tähtaegsuse kontrollimisega. Vastustajat

pidanuks Vabariigi Valitsuse seaduse § 442 kohaselt esindama riigisekretär. Väljamõistetud

õigusabikulud on ülemäärased. Halduskohus aktsepteeris põhjendamatult esindajate tunnitasu

ca 208 eurot. Kohtupraktikas on erakordselt keerukates ja mahukates asjades haldusorgani

kasuks välja mõistetavate kulude ülempiiriks kujunenud 10 000–12 000 eurot ning kulude

vähendamise aluseks on peetud seda, kui vaidlus ei jõua kaugemale kaebeõiguse küsimusest.

Halduskohus pole millegagi põhjendanud, miks oli praegune vaidlus keskmisest keerukam.

14. Vabariigi Valitsus palub 16.12.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus nr 3-04-469 täideti Riigikogu 15.02.2012 otsusega, mida on

kinnitanud ka Riigikohus 20.11.2012 otsuses nr 3-4-1-4-12. Seetõttu puudub kaebajatel alus

nõuda kahju hüvitamist jõustunud kohtuotsuse täitmata jätmise eest. Halduskohus leidis õigesti,

et kuna ringkonnakohtu otsus on täidetud, siis TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2 ei kohaldu. Haldusasjas

nr 3-04-469 esitatud kohustamiskaebuse lubatavusega seonduv on asjasse puutumatu, sest see

ei mõjuta hüvitisenõuete esitamise tähtaega. Nõustuda ei saa väidetega, et halduskohus tugines

alusetult Riigikohtu 20.11.2012 otsusele nr 3-4-1-4-12 ning menetlusosalised ei vaidle, et riik

pole loonud meedet, mille tulemusena oleks kaebajad saanud mingi kompensatsiooni. Tallinna

Ringkonnakohus kohustas 22.10.2010 otsusega nr 3-04-469 riiki rakendama kompensatsiooni

määramiseks uut meedet, sest senine meede tundus olevat ebapiisav. Kompensatsioonimeetme

ja selle väärtuse või suuruse pidi otsustama riik. Kaebajad ei nõudnud nimetatud asjas rahalist

hüvitist, vaid esitasid kohustamiskaebuse, nagu on märkinud ka Riigikohus 20.11.2012 otsuses

nr 3-4-1-4-12 (p 41). Riigikogu 15.02.2012 otsusega määrati kompensatsiooniks sertifikaatide

eest hüvitis, mille suurus olenes VEB-fondi likvideerimismenetluses vara müügist laekuvast

rahast. See otsus oli õiguspärane ja Riigikohus selgitas otsuses nr 3-4-1-4-12 (p-d 48–56), miks

ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata ettenähtust suuremat hüvitist.

Kaebajaid on hüvitamiskaebuse esitamisele suunatud juba haldusasjas nr 3-04-469 ja seda tehti

ka Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-4-12 (p 50). Kaebajate menetluslikud otsused ei anna alust jätta

kõrvale seadustes sätestatud kohtusse pöördumise tähtajad.

Kaebajad leiavad ekslikult, et seaduses ei ole sätestatud õigustlõpetavat tähtaega nn de facto

sundvõõrandamisest tuleneva hüvitisenõude esitamiseks ja isegi kui selline tähtaeg eksisteeriks,

saaks see hakata kulgema alles kaebajate hüvitamistaotluse rahuldamata jätmisest (praegusel

juhul alates 11.02.2019). Kuigi vastustaja ei nõustu kaebajate käsitusega, et nende nõuded on

de facto sundvõõrandatud, tulnuks hüvitamiskaebus ka võimaliku de facto sundvõõrandamise

3-19-480

10(17)

korral esitada RVastS-s sätestatud tähtaega järgides. Sundvõõrandamishüvitise nõudmiseks on

seaduses (RVastS) nähtud ette kindel tähtaeg ning see ei olene sundvõõrandamise liigist. See

tagab õiguskindluse ja õigusrahu. Võimalik sundvõõrandamine sai toimuda ainult Riigikogu

20.01.1993 otsusega ning tähtsust ei oma, millal kaebajad sundvõõrandamishüvitist taotlesid.

Selline eristamine ei põhine seadusel ega kohtupraktikal. RVastS reguleerib üldseadusena kõiki

avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitamise olukordi ning erinormi puudumisel tulebki lähtuda

üldnormist. Kaebajatele väidetavalt õigusvastase (de facto) sundvõõrandamisega või kohese ja

õiglase hüvitise maksmata jätmisega põhjustatud kahju oli hüvitatav õigusvastaselt tekitatud

kahjuna TsK-i või RVastS-i alusel. Seega hakkas kaebetähtaeg kulgema juba enne 2019. a-t ja

kaebus ei ole tähtaegne.

AS A.O. Imbi (pankrotis) on esitanud korduva kaebuse ning kaebajate vastupidine seisukoht

põhineb väärarusaamal, et Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus nr 3-04-469 on täitmata.

Vastustaja õigusabikulud on põhjendatult jäetud osaliselt kaebajate kanda. Asja lahendamiseks

oluliste asjaolude paljusust ja õiguslikku keerukust arvestades on mõistetav, et vastustaja soovis

kasutada professionaalset välist õigusabi. Seejuures mõistis halduskohus välja üksnes ca 49%

vastustaja esindajakulust. Keskmisest mahukamates ja keerukamates asjades on õigusteenuse

põhjendatud keskmiseks tunnihinnaks peetud ka 200 eurot ilma käibemaksuta (nt Riigikohtu

03.04.2019 otsus nr 2-16-3785, p 31.4). Vastustajal tuli kaebusele vastamise raames analüüsida

ka muid küsimusi peale kaebuse tähtaegsuse. Vaidlus seondub 20 aasta taguste sündmustega

ning kümnete mahukate kohtulahenditega, samuti on kaebajate menetlusdokumendid ja nõuded

olnud pikad ja segased. Sellise vaidluse lahendamine väljub selgelt ametnike põhiülesannetest

(sh on ametnikud korduvalt vahetunud). Menetluskulude väljamõistmisel tuleb mh arvestada,

et kaebuse esitasid 8 kaebajat, kellest igaühe kanda jäi ca 1500 eurot, mida ei saa pidada ülejõu

käivaks. Kaebajad ei ole käitunud heas usus, esitades korduvaid ja ebaselgeid ning seejuures

mahukaid menetlusdokumente. Määruskaebuse menetluse kulud tuleb samuti jätta solidaarselt

kaebajate kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Taotluste lahendamine

15. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) Tartu

Maakohtu 18.10.2021 määruse nr 2-98-75 (jõustus 04.11.2021) ja pankrotihalduri 28.12.2021

avalduse alusel 31.12.2021 äriregistrist kustutatud ilma õigusjärgluseta. TsÜS § 45 lg-st 2 ja

äriseadustiku § 2 lg-st 3 tulenevalt registrist kustutamisega eraõiguslik juriidiline isik lõpeb.

Kui juriidilisest isikust menetlusosalise lõppemise korral ei teki üldõigusjärglust (HKMS § 29

lg 1), siis tuleb haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 5 alusel lõpetada (nt Riigikohtu

25.02.2014 määrus nr 3-3-1-85-13). Kuna AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) ei saa registrist

kustutamise tõttu enam olla praeguses haldusasjas menetlusosaliseks, tuleks tema kaebuse osas

menetlus lõpetada. Pidades silmas, et halduskohus on menetluse juba lõpetanud, siis puudub

vajadus muuta halduskohtu määruse resolutsiooni menetluse lõpetamist puudutavas osas, kuid

ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi, lugedes AS Tartu Lihakombinaat

(pankrotis) osas menetluse lõpetamise aluseks HKMS § 152 lg 1 p 5. Kuivõrd erinevalt

kaebetähtaja ületamise tõttu menetluse lõpetamisest ei näe HKMS § 104 lg 5 p 4 ega ükski muu

säte ette kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 152 lg 1

p 5 alusel, tühistab ringkonnakohus halduskohtu 12.11.2021 määruse resolutsiooni p-i 4 osas,

millega AS-le Tartu Lihakombinaat (pankrotis) tagastati kaebuselt tasutud riigilõiv 750 eurot.

Nimetatud menetluskulu jääb HKMS § 108 lg 4 alusel kaebaja enda kanda.

3-19-480

11(17)

16. AOIMBI OÜ on esitanud ringkonnakohtule 04.04.2022 taotluse astuda HKMS § 30 lg 2

alusel praeguse haldusasja menetlusse AS A.O. Imbi (pankrotis) eriõigusjärglasena. Taotluse

kohaselt on AS A.O. Imbi (pankrotis) pankrotimenetlus Tartu Maakohtu 01.04.2022 määrusega

lõpetatud raugemise tõttu ning AS A.O. Imbi (pankrotis) on loovutanud praeguses haldusasjas

esitatud nõuded Eesti Vabariigi vastu AOIMBI OÜ-le ja andnud nõusoleku AOIMBI OÜ enda

asemel menetlusse astumiseks. Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada. HKMS § 30

lg 1 kohaselt ei mõjuta vaidlusega seotud nõude loovutamine iseenesest asja menetlust, kuid

sellisel juhul võib õigusjärglane astuda HKMS § 30 lg 2 alusel menetlusse õiguseelneja asemel,

kui õiguseelneja sellega nõustub. Praegusel juhul on AOIMBI OÜ 04.04.2022 taotlusele lisatud

AS A.O. Imbi (pankrotis) pankrotihalduri 28.03.2022 kinnitus kõigi haldusasjaga nr 3-19-480

seotud nõuete loovutamise kohta ning nõusolek AOIMBI OÜ menetlusse astumiseks AS A.O.

Imbi (pankrotis) asemel. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt lõpetas Tartu Maakohus 01.04.2022

määrusega nr 2-18-3484 (jõustus 19.04.2022) AS A.O. Imbi (pankrotis) pankrotimenetluse

pärast pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu ja vabastas pankrotihalduri oma kohustustest.

Eeltoodud asjaolusid arvestades ja HKMS § 30 lg 2 alusel lubab ringkonnakohus AS A.O. Imbi

(pankrotis) eriõigusjärglasena astuda haldusasja menetlusse AOIMBI OÜ-l. Ringkonnakohus

selgitab, et kõik enne õigusjärglase menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud kehtivad ka

tema suhtes (HKMS § 30 lg 2 teine lause).

17. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus

ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kaebajad on määruskaebuses (p 42) taotlenud asja

läbivaatamist kohtuistungil, kuid ei ole seda taotlust millegagi põhjendanud. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole asja suuline arutamine määruskaebuse läbivaatamiseks vajalik. Kaebajad on

saanud kõik oma argumendid esitada ringkonnakohtule kirjalikult ja neil oli võimalik kaebuse

tähtaegsust põhjendada Tallinna Halduskohtu 06.10.2021 eelistungil, millel nende esindajad ka

osalesid. Määruskaebus ei sisalda uusi asjaolusid ega põhjendusi, vaid suuresti kordab varem

märgitut. Määruskaebuse menetluses on vaidluse all üksnes kaebetähtajaga ja menetluskulude

väljamõistmisega seotud küsimused, mis on piisava põhjalikkusega lahendatavad kohtutoimiku

materjalide põhjal. Seetõttu jääb kohtuistungi korraldamise taotlus rahuldamata.

II

Kaebuse lubatavus

18. Kaebajate 20.07.2020 täpsustatud taotlustest tulenevalt on praeguses asjas esitatud esmalt

kahju hüvitamise nõuded ja alternatiivselt kohustamisnõue. Selliselt on Tallinna Halduskohus

04.09.2020 määrusega kaebuse ka menetlusse võtnud (vt ka halduskohtu 12.11.2021 määruse

p 13.5). Kahju hüvitamist on kaebajad taotlenud kahel alternatiivsel alusel: 1) PS § 32 lg-s 1

märgitud hüvitis kaebajate PEAP ja UBB vastu suunatud nõudeõiguste avalikes huvides (de

facto) sundvõõrandamise eest; 2) PS § 25 alusel hüvitis õigusvastaselt kahju tekitamise eest,

seoses sellega, et Eesti Vabariik ei ole täitnud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010

otsust nr 3-04-469.

19. Kaebajad on seisukohal, et Riigikogu 20.01.1993 otsusega PEAP ja UBB vastu suunatud

nõuete VEB-fondi koondamisega toimus asjaomaste nõudeõiguste de facto sundvõõrandamine

avalikes huvides (s.o raskustesse sattunud pankade ja laiemalt Eesti panganduse päästmiseks),

kuid selle eest ei ole nõuete omanikele seniajani makstud PS § 32 lg 1 teises lauses sätestatud

õiglast hüvitist. Sisulist vaidlust ei ole selles, et väidetava faktilise sundvõõrandamisena saaks

käsitada üksnes Riigikogu 20.01.1993 otsusega PEAP ja UBB klientide nõuete koondamist

moodustatavasse VEB-fondi, sest sellega asendati klientide nõuded pankade vastu sisuliselt

klientide nõuetega VEB-fondi vastu.

3-19-480

12(17)

20. AS A.O. Imbi omandas 3 259 108,69 USD suuruse nõudeõiguse 19.01.1995 loovutamise

teel Läti äriühingult AS Erkers. Kuna selleks ajaks oli AS Erkers varasem nõue UBB vastu juba

koondatud VEB-fondi (hiljemalt 29.01.1993), sai AS A.O. Imbi omandada üksnes nõudeõiguse

VEB-fondi vastu ja nimetatud kaebaja puhul ei saa üldse rääkida, et tema nõue oleks de facto

sundvõõrandatud. Sellele on juhitud tähelepanu juba Tallinna Halduskohtu 05.05.2003 otsuses

nr 3-83/03 (p 2.2) ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003 otsuses nr 2-3/612/2003 (lk 11).

Viidatud haldusasjast nähtub, et AS A.O. Imbi (pankrotis) nõudis muu hulgas PS § 32 alusel

sundvõõrandamise hüvitise (3 259 108,69 USD) maksmist, millest Rahandusministeerium oli

09.04.2002 kirjaga keeldunud.

21. HKMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama

isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on

jõustunud kohtuotsus. Halduskohus ja vastustaja on õigesti leidnud, et sundvõõrandamise

hüvitise maksmise nõude osas on AS A.O. Imbi (pankrotis) esitanud korduva kaebuse. Tallinna

Halduskohtu 05.05.2003 otsusega nr 3-83/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003 otsusega

nr 2-3/612/2003 lahendatud haldusasjas esitatud kaebuse esitaja isik ning kaebuse nõue ja alus

olid identsed praeguses haldusasjas esitatud kaebusega, mistõttu ei saa sama vaidlust uuesti

kohtus avada. Tähtsust ei oma, et varasemas asjas oli vastustajaks Rahandusministeerium, sest

hüvitise nõue on mõlemal juhul esitatud riigi vastu (mh taotles AS A.O. Imbi (pankrotis) enne

2003. a-l kohtusse pöördumist hüvitise maksmist ka Vabariigi Valitsuselt, kes suunas taotluse

lahendamiseks Rahandusministeeriumile). Kokkuvõttes tuli AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebuse

osas, mis puudutab tema nõudeõiguse väidetava de facto sundvõõrandamise eest PS § 32 alusel

hüvitise nõudmist, menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel. Ringkonnakohus märgib, et

AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus on korduv üksnes osaliselt ning eeltoodu ei puuduta kaebust

osas, milles on taotletud kahju hüvitamist Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse nr 3-04-

469 täitmata jätmise eest.

22. Enne hüvitamisnõuete tähtaegsuse analüüsimist peatub ringkonnakohus veel kaebajate

esitatud alternatiivse kohustamisnõude lubatavusel. Kui kohus ei pea kahjunõuete menetlemist

võimalikuks, on kaebajad alternatiivselt palunud kohustada Eesti Vabariiki või Vabariigi

Valitsust võtma vastus otsuse kaebajatele reaalse hüvitise suuruse määramise ja väljamaksmise

kohta. Halduskohus ei ole 12.11.2021 määruses kaebajate alternatiivset kohustamisnõuet üldse

käsitlenud, kuigi olukorras, kus halduskohus lõpetas hüvitamisnõuete osas menetluse, tulnuks

kohtul võtta seisukoht ka alternatiivselt esitatud kohustamisnõude suhtes. Eeltoodu ei ole siiski

viinud ebaõigele tulemusele, sest ringkonnakohtu hinnangul on alternatiivne kohustamiskaebus

AS Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu

Lihakombinaat (pankrotis) ja AS Saare Kalur osas HKMS § 43 lg 1 p 1 tähenduses korduv ja

sellega seonduvalt tulnuks menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel.

23. AS Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu

Lihakombinaat (pankrotis) ja AS Saare Kalur esitasid samasisulised kohustamisnõuded juba

30.12.2004 ning need on lõplikult lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsusega

nr 3-04-469. Olenemata nõuete mõningasest sõnastuslikust lahknevusest (st haldusasjas nr 3-

04-469 taotleti väärtusetute VEB-fondi sertifikaatide kompenseerimist mitte tingimata rahalise

hüvitisega, vaid seda peeti võimalikuks ka riigi võlakirjadega või muul viisil, kuid haldusasjas

nr 3-19-480 on kompensatsioonina taotletud üksnes rahalise hüvitise määramist ja maksmist),

on praeguses asjas esitatud nõue hõlmatud juba varem lahendatud nõudega ja ka nõuete alus on

sama (s.o VEB-fondi koondatud nõudeõiguste vastu antud sertifikaatide väärtusetus). See, kas

Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsusega nr 3-04-469 riigile tehtud ettekirjutus otsustada

VEB-fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus, oli piisav kaebajate eesmärgi

saavutamiseks, või kas riik on jätnud ringkonnakohtu otsuse täitmata, ei anna kaebajatele õigust

3-19-480

13(17)

pöörduda kohtusse uuesti nõudega, mis on haldusasjas nr 3-04-469 juba lõplikult lahendatud.

Kaebajatel oli võimalik vaidlustada nii Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsust nr 3-04-

469 kui ka selle täitmiseks vastu võetud Riigikogu 15.02.2012 otsust, mida nad on ka teinud.

Esimesel juhul tagastas Riigikohus 02.02.2011 määrusega nr 3-7-1-3-672 kaebajate 01.12.2010

vastukassatsioonkaebuse läbivaatamatult ja teisel juhul jättis Riigikohus 20.11.2012 otsusega

nr 3-4-1-4-12 kaebuse Riigikogu 15.02.2012 otsuse tühistamiseks rahuldamata.

24. Kuigi OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) kaebust

ei saa pidada korduvaks, sest nad ei olnud menetlusosalisteks haldusasjas nr 3-04-469, tulnuks

nende kaebus kohustamisnõude osas siiski jätta HKMS § 121 lg 2 p 2 ja HKMS § 151 lg 2 p 1

alusel läbi vaatamata. Kui kaebaja soovib avaliku võimu kandja tegevuse või tegevusetusega

temale tekitatud kahju hüvitamist, tuleb tal esitada halduskohtule hüvitamiskaebus (vt HKMS

§ 37 lg 2 p 4). Kahju hüvitamist ei saa taotleda kohustamiskaebusega (vt HKMS § 37 lg 2 p 2).

Erinevalt haldusasjast nr 3-04-469 on praegu esitatud vaid raha maksmiseks kohustamise nõue,

mis on kahjuhüvitise väljamõistmiseks n-ö vale nõue HKMS § 121 lg 2 p 2 tähenduses ja kaebus

tuleb kohustamisnõude osas seetõttu jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Ka juhul,

kui leida, et AS Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel),

AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) ja AS Saare Kalur kohustamiskaebus ei olnud korduv, siis

tuleks seegi jätta HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kaebuse eesmärgi

saavutamiseks on kõik kaebajad samas esitanud ka asjakohase kahju hüvitamise nõude.

III

Kaebuse tähtaegsus

25. PS § 32 lg 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult

seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Sama

sätte kolmas lause näeb ette, et igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus

pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Kaebajad on

seisukohal, et omanikul on õigus PS § 32 lg 1 teises lauses viidatud hüvitist sundvõõrandamise

eest nõuda tähtajatult. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kaebajad on tuginenud Riigikohtu

20.11.2012 otsusele nr 3-4-1-4-12 lisatud eriarvamusele (p 3), milles on märgitud, et väidetava

(eelduslikult õiguspärase) sundvõõrandamise eest hüvitise saamise nõude aegumisele ei ole

alust kohaldada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumist reguleerivaid sätteid.

See ei ole asjakohane, sest vaidlust lahendanud riigikohtunike enamus ei pidanud võimalikuks

käsitust, et kui väidetav sundvõõrandamine ei ole toimunud vastavuses seadusega või kui selle

eest ei ole makstud kohest ja õiglast hüvitist, saaks sundvõõrandamine olla siiski õiguspärane.

Ka ringkonnakohtu hinnangul saab sundvõõrandamine olla õiguspärane üksnes olukorras, kus

üheaegselt on täidetud kõik PS § 32 lg 1 teises lauses märgitud olulised tingimused (st ei piisa

sellest, et omaniku nõusolekuta tema omandi võõrandamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi)

ning kui mõni neist on täitmata, siis on sundvõõrandamine õigusvastane. Sama seisukohta on

väljendatud ka õiguskirjanduses (vt M. Ots, A. Kelli, P. Roosma. PS § 32 kommentaar, p 17 –

Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 5., täiend. vlj.

Tartu, 2020, lk 456). Sellises olukorras saab sundvõõrandamise eest maksmata jäetud hüvitist

nõuda õigusvastaselt tekitatud kahjuna, mille hüvitamise materiaalõigusliku aluse nägi varem

ette TsK § 450 lg 1 ja alates 01.01.2002 on see sätestatud RVastS § 7 lg-s 1 ning olemas oli ka

menetluskord (vt Riigikohtu 20.11.2012 otsus nr 3-4-1-4-12, p-d 68–73, 76).

26. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta

jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi

teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates. Sama tähtaja näeb hüvitamiskaebuse esitamiseks ette HKMS

3-19-480

14(17)

§ 46 lg 4. Täiendavalt nägid RVastS § 31 lg-d 2 ja 3 ette, et enne selle seaduse jõustumist (s.o

enne 01.01.2002) tekitatud kahju hüvitamiseks, kui isik oli nõudeõiguse tekkimisest saanud

teada enne RVastS-i jõustumist, võis taotluse või kaebuse esitada mitte hiljem kui kolme aasta

jooksul RVastS-i jõustumisest arvates (s.o hiljemalt 01.01.2005).

27. Kaebajate nõudeõigused on väidetavalt de facto sundvõõrandatud Riigikogu 20.01.1993

otsusega. Samas ei saanud kaebajatele kahju tekkimine selguda juba sellest otsusest, sest neil

puudus mõistlik põhjus eeldada, et nende nõudeõiguste kompenseerimiseks väljastatud VEB-

fondi sertifikaadid (vt Riigikohtu 20.11.2012 otsus nr 3-4-1-4-12, p 37; 12.12.2006 määrus nr

3-3-1-82-06, p 9) osutuvad väärtusetuteks. Küll aga pidi kahju tekkimine olema kaebajate jaoks

selge hiljemalt haldusasjas nr 3-04-469 kaebusega kohtusse pöördumise ajaks (30.12.2004) ja

AS A.O. Imbi (pankrotis) puhul juba hiljemalt 2003. a alguses, mil ta esitas kaebuse haldusasjas

nr 3-83/03. Selleks ajaks olid kaebajad selgelt mõistnud, et VEB-fondi sertifikaadid ei kujuta

endast õiglast hüvitist PS § 32 lg 1 teise lause tähenduses ja seega on neile Riigikogu 20.01.1993

otsuse tagajärjel tekkinud kahju. Kuna kaebajad pidid olema kahjust ja selle põhjustanud isikust

teadlikud hiljemalt 30.12.2004, tulnuks taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada hiljemalt

30.12.2007. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgemist ei peatanud ega katkestanud

asjaolu, et kaebajad olid haldusasjas nr 3-04-469 esitanud kohustamisnõuded, mille eesmärk oli

luua VEB-fondi sertifikaatide asemele või kõrvale alternatiivne kompensatsioonimehhanism.

Seega oli kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumise tähtaeg 13.03.2019 kaebuse

esitamise hetkeks ilmselgelt möödumist.

28. Hüvitamiskaebus ei oleks tähtaegne ka juhul, kui hakata tähtaega arvestama hetkest, kui

VEB-fondi sertifikaatide tegelik väärtus (0 eurot) lõplikult selgus ehk alates 22.04.2014, millal

SA VEB nõukogu kinnitas likvideerija koostatud likvideerimisaruande, lõppbilansi ning vara

jaotusplaani, mille kohaselt ei olnud sihtasutusel vara, mida õigustatud isikute vahel jagada. SA

VEB kustutati 29.04.2014 avalduse alusel registrist 28.05.2014. Järelikult ei saanud kaebajatel

hiljemalt 2014. a mais olla enam mingit lootust saada VEB-fondi sertifikaatide eest raha või

muud rahaliselt hinnatavat hüve ning selleks ajaks oli selgunud ka kaebajatele tekkinud kahju

lõplik suurus, mistõttu ei olnud neil mõistlikku põhjust viivitada hüvitamiskaebuse esitamisega

kuni 13.03.2019 ehk ligemale viis aastat pärast SA VEB likvideerimismenetluse lõppemist.

Halduskohus ja vastustaja on õigesti märkinud, et kaebajad on küll otsinud mitmeid erinevaid

(nii kohtuväliseid kui ka kohtulikke) võimalusi nõudeõiguste eest kompensatsiooni saamiseks

(nt Riigikohtu 07.11.2014 määrus nr 3-4-1-32-14 ja 16.01.2015 määrus nr 3-4-1-39-14), kuid

kaebajate tehtud valikud oma õiguste kaitsel ei mõjuta siiski seaduses sätestatud kaebetähtaja

kulgemist. Seejuures on kohtud korduvalt juhtinud kaebajate tähelepanu hüvitamiskaebuse

esitamise võimalusele ja asjakohasusele.

29. Kaebajad taotlevad alternatiivselt hüvitist Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse nr

3-04-469 täitmata jätmisega tekitatud kahju eest PS § 25 alusel, leides, et kaebetähtajaga seoses

tuleb kohaldada TsÜS § 157 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtulahendist

tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtulahendi jõustumisest, kuid

mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Ringkonnakohus märgib esiteks, et kuna avaliku

võimu kandja tekitatud kahju hüvitamine reguleeritud RVastS-s, siis ei saa kahjunõude alusena

tugineda PS §-le 25 (nt J. Jäätma, I. Pilving. PS § 25 kommentaar, p 2 – Ü. Madise jt (toim).

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 5., täiend. vlj. Tartu, 2020, lk 369).

30. Seoses TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 kohaldamisega on oluline silmas pidada, et need käsitlevad

üksnes jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaega, mitte ei sätesta

jõustunud kohtulahendi täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega.

TsÜS § 157 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaja jooksul saab seega nõuda vaid kohtulahendi täitmist.

3-19-480

15(17)

Sellist nõuet ei ole praeguses asjas esitatud. Seejuures laieneks TsÜS § 157 lg-tes 1 ja 2 toodud

aegumistähtaeg üksnes sellisele haldusasjas tehtud jõustunud kohtulahendi täitmisele, millega

on mõistetud välja rahasumma või seatud tagatis rahalise nõude täitmiseks (vt täitemenetluse

seadustiku § 2 lg 1 p 2 ja § 481 lg 1 p 2). Täitemenetluse korras ei ole võimalik täita halduskohtu

jõustunud otsust, millega on kohustatud haldusorganit andma mingit haldusakti või tegema

mingit toimingut (HKMS § 5 lg 1 p 2). Kui kohus ei ole kohtuotsuse täitmiseks määranud

kindlat tähtaega (HKMS § 246 lg 1 teine lause), siis tuleb kohtuotsus täita mõistliku aja jooksul.

Kohtulahendi täitmata jätmise korral võidakse süüdiolevat menetlusosalist trahvida (HKMS

§ 248 lg 1). Kui kohtuotsusega on haldusorganit kohustatud mingiks tegevuseks, siis oleks

kohtuotsuse täitmata jätmine või täitmisega viivitamine käsitatav haldusorgani õigusvastase

tegevusetusena, millega tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda RVastS § 7 lg 2 alusel ja sellise

nõude esitamise tähtaeg on sätestatud RVastS § 17 lg-s 3.

31. Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus nr 3-04-469 jõustus 01.02.2011 ning sellega

kohustati Eesti Vabariiki „üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega

tagatud nõuete hüvitamise küsimus“. Kuna riik ei olnud tähtajaks (01.11.2011) kohtuotsust

täitnud, määras Tallinna Ringkonnakohus 11.01.2012 määrusega nr 3-04-469 Eesti Vabariigile

Vabariigi Valitsuse kaudu rahatrahvi 3200 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse

nr 3-04-469 täitmiseks võttis Riigikogu vastu 15.02.2012 otsuse, millega otsustas hüvitada

VEB-fondi sertifikaatidega tagatud nõuded sertifikaatide omanikele SA VEB (likvideerimisel)

vara müügist laekuva raha arvel likvideerimismenetluse raames. Kaebajad vaidlustasid otsuse

mh põhjendusega, et sellega ei saa Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsust nr 3-04-469

lugeda täidetuks. Riigikohus jättis 20.11.2012 otsusega nr 3-4-1-4-12 kaebuse rahuldamata ja

ei nõustunud mh väitega, et ringkonnakohtu otsus on täitmata (vt otsuse p-d 40–41). Kaebajad

pidid juba Riigikogu 15.02.2012 otsusest, kuid hiljemalt asja nr 3-4-1-4-12 menetluse käigus

mõistma, et riik ei kavatse luua VEB-fondi asemele või kõrvale ringkonnakohtu 22.10.2010

otsuse p-s 19 viidatud uut alternatiivset lahendust sertifikaatide omanike õiguste tagamiseks.

Seega juhul, kui kaebajate hinnangul on neile tekkinud kahju haldusasjas nr 3-04-469 tehtud

jõustunud kohtuotsuse täitmata jätmisega või ebakohase täitmisega, siis tulnuks sellisel alusel

kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada hiljemalt 15.02.2015 või äärmisel juhul hiljemalt

20.11.2015.

32. Kaebajate viide 26.09.2017–29.03.2019 Riigikogu menetluses olnud eelnõule 515 OE on

selgelt otsitud, sest juba kõnealuse eelnõu algatamise ajaks oli möödunud igasugune mõistlik

aeg oodata ringkonnakohtu otsuse (täiendavat) täitmist (pidades mh silmas, et otsuse täitmiseks

oli määratud 9-kuuline tähtaeg) ja vajaduse korral pöörduda sellest arvates kolme aasta jooksul

hüvitamiskaebusega halduskohtusse. Järelikult ei ole 13.03.2019 esitatud hüvitamiskaebus

ilmselgelt tähtaegne ja menetlus tuli kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetada. Seetõttu puudub

vajadus sisuliselt analüüsida, kas Riigikogu 15.02.2012 otsusega on Tallinna Ringkonnakohtu

22.10.2010 otsus nr 3-04-469 nõuetekohaselt täidetud või mitte. Siiski tuleb märkida, et kuna

Riigikohus on järjekindlalt leidnud, et ringkonnakohtu otsus on täidetud (vt 07.11.2014 määrus

nr 3-4-1-32-14, p-d 32–33; 20.11.2012 otsus nr 3-4-1-4-12, p-d 40–43, 50), ei oleks teistsugusel

seisukohal ilmselt kuigi suuri eduväljavaateid.

33. Kaebajad on alternatiivselt taotlenud kaebetähtaja ennistamist nii sundvõõrandamise

hüvitise kui ka jõustunud kohtuotsuse täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete

esitamiseks, kuid ei ole toonud välja mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaks tähtaja möödalaskmist

ja tingiksid tähtaja ennistamise. Selliseid põhjuseid ei nähtu ka määruskaebusest. HKMS § 71

lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei pea kohus tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel analüüsima neid

asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole välja toonud. Seega tuleks ennistamistaotlus jätta

rahuldamata juba ainuüksi põhistuse puudumise tõttu. Mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks

3-19-480

16(17)

ei saa arvestada kaebajate püüdlusi või lootusi saavutada VEB-fondi koondatud nõudeõiguste

eest rahalise hüvitise saamine muul viisil kui hüvitamiskaebuse esitamisega, sest need ei saanud

kuidagi mõjutada kaebetähtaja kulgemist ega takistada kahju hüvitamise nõudega õigeaegselt

kohtusse pöördumist. Kaebajaid on VEB-fondiga seonduvates vaidlustes kogu aeg esindanud

advokaadid ja kohtud on korduvalt juhtinud nende tähelepanu, et asjakohane võiks olla taotleda

kahju hüvitamist.

34. Kokkuvõttes leidis halduskohus õigesti, et kuna hüvitamisnõuded on esitatud tähtaega

rikkudes ja kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust, siis tuleb haldusasja menetlus HKMS § 124

lg 2 § 152 lg 1 p 2 alusel hüvitamiskaebuse osas lõpetada.

IV

Menetluskulude väljamõistmine

35. Määruskaebuses on halduskohtu määrust vaidlustatud ka vastustaja menetluskulude

väljamõistmist puudutavas osas. Vastustaja taotles esimese astme kohtus kantud esindajakulu

hüvitamist kokku 25 443 eurot, mis vastab esindajate 122 töötunnile (keskmine tasumäär ca

208 eurot/tund). Halduskohus pidas põhjendatuks mõista vastustaja esindajakulu hüvitamiseks

kaebajatelt solidaarselt välja 12 500 eurot (koos käibemaksuga). Kaebajad on seisukohal, et

vastustaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda, sest Vabariigi Valitsusel puudus vajadus

kasutada välist õigusabiteenust. Alternatiivselt leiavad kaebajad, et väljamõistetud esindajakulu

on ebaproportsionaalselt suur ja seda tuleb vähendada.

36. Pikaajalise kohtupraktika järgi võib haldusorgan halduskohtumenetluses välist õigusabi

küll kasutada, kuid sellega seotud kulud saab haldusorgani kasuks välja mõista üksnes siis, kui

kohtuasi väljub tema igapäevase põhitegevuse raamidest (nt Riigikohtu 01.04.2021 otsus nr 3-

18-1442, p 32; 24.03.2021 otsus nr 3-18-687, p 24; 12.12.2017 otsus nr 3-11-1355, p 55).

Üldjuhul ei saa haldusorganile seadusega pandud ülesannete täitmisest või täitmata jätmisest

tekkinud vaidlusi (sh seonduvalt kahju hüvitamise nõuetega) pidada haldusorgani põhitegevuse

raamidest väljuvateks (nt Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 21; 26.02.2015 otsus nr

3-3-1-80-14, p 21; 27.10.2011 otsus nr 3-3-1-53-11, p 31). Vastustaja viide Vabariigi Valitsuse

30.08.2012 määruse nr 71 „Kohtus riigi esindamise ja kohtumenetlusega riigile kaasnevate

kulude kandmise kord“ §-le 3 ei ole asjassepuutuv, sest see ei reguleeri menetluskulude jaotust

ning ei saakski seda teha, sest tegemist on kohtumenetluse normiga, mis peab olema sätestatud

PS § 104 lg 2 p-s 14 nimetatud seadusega (vt ka Riigikohtu 26.06.2014 otsus nr 3-2-1-153-13,

p 56). Vaidluse all ei ole vastustaja poolt lepingulise esindaja kasutamise lubatavus, vaid üksnes

sellega seotud kulude kaebajate kanda jätmise põhjendatus.

37. Kuigi VEB-fondi koondatud nõudeõiguste hüvitamisega seonduv vaidlus on olemuselt

komplitseeritud (sh on kaebajad esitanud aastate jooksul mitmel alusel hulgaliselt erisuguseid

nõudeid) ja koostoimes varasemate kohtumenetlustega, millega on tulnud paratamatult tutvuda,

võiks praegust vaidlust hinnata ka mahukaks, ei ole tegemist iseenesest selliste asjaoludega,

mis õigustaksid haldusorgani esindajakulu kaebajatelt väljamõistmist. Seejuures võib märkida,

et VEB-fondiga seonduva faktilist keerukust vähendab oluliselt asjaolu, et praeguseks on see

teema mitmel korral põhjalikult lahti kirjutatud (nt Riigikohtu 20.11.2012 otsus nr 3-4-1-4-12;

Riigikontrolli 11.06.2014 kontrolliaruanne „Riiklik VEB Fond“). Kaebuse rahuldamise korral

vastustajale kaasneda võiva hüvitise suurus ja vaidlusega kursis olevate ametnike vahetumine

on samuti asjaolud, mis võivad küll põhjendada vastustaja soovi või n-ö tunnetatud vajadust

kasutada haldusasjas professionaalset õigusabi, kuid ei anna alust jätta kaasnevat esindajakulu

kaebajate kanda. Haldusorgani esindajakulu saab olla HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalik ja

põhjendatud üksnes siis, kui haldusorganilt ei saa eeldada võimekust ennast kohtumenetluses

3-19-480

17(17)

ise esindada. Praegusel juhul sellist olukorda ei eksisteeri. Muu hulgas on riik sarnastes asjades

ka varem suutnud osaleda iseseisvalt (nt asjad nr 3-4-1-4-12, nr 3-04-469). Kaebajate arv ei ole

kuigivõrd mõjutanud vaidluse mahtu (v.a seoses AS A.O. Imbi (pankrotis) korduva nõudega).

Esindajakulu väljamõistmisel ei ole asjakohased mh väited, et halduskohus vähendas taotletud

summat ca poole võrra, advokaatide tunnitasu ei ole ülemäärane ning iga kaebaja kanda jääks

üksnes ca 1500 eurot.

38. Vastustaja menetluskulude kaebajate kanda jätmist ei õigusta ka väide, et kaebajad ei ole

nõuete esitamisel käitunud heas usus. See, et kaebajad ei ole varasemalt võtnud kuulda kohtute

juhiseid esitada kahju hüvitamise nõuded ja sellest tulenevalt on kaebetähtaeg mööda lastud, ei

ole käsitatav menetlusosalise õiguste kuritarvitamisena HKMS § 108 lg 9 tähenduses.

39. Eeltoodust lähtudes tuleb halduskohtu määrus tühistada osas, millega kaebajatelt mõisteti

vastustaja esindajakulu katteks välja 12 500 eurot, ning teha selles osas uus määrus, millega

jätta vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda.

V

Kokkuvõte ja menetluskulud

40. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke

AS (likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi

Valduse AS (pankrotis) määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna

Halduskohtu 12.11.2021 määruse osas, milles halduskohus lõpetas OÜ Volta, AS Latvijas

kugnieciba ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) alternatiivse kohustamisnõude menetluse

ning jätab uue määrusega OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba ja Kreenholmi Valduse AS

(pankrotis) alternatiivse kohustamisnõude läbi vaatamata. Samuti tühistab ringkonnakohus

Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) poolt kaebuse

esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist ning menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas.

Ringkonnakohus jätab uue määrusega menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (v.a

OÜ Pärnu Kalur Holding, Akke AS (likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS

Saare Kalur ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) tasutud riigilõivu ulatuses, mille tagastamist

puudutavas osas jääb Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse resolutsiooni p 4 muutmata).

Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse

resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

41. Kuigi ringkonnakohus rahuldab kaebajate määruskaebuse osaliselt (s.o menetluskulude

väljamõistmist puudutavas osas), jääb määruskaebus põhiosas siiski rahuldamata. Seega jäävad

kaebajate võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 alusel nende endi kanda. Eespool

p-des 35–37 esitatud põhjendustest lähtudes ei saa ka vastustaja võimalikke määruskaebuse

menetlemisega seotud esindajakulude kaebajatelt väljamõistmist pidada HKMS § 109 lg 6

tähenduses vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega

seotud menetluskulud seetõttu menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)