2-21-1437/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja

Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.12.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-1437

Kohtuasi

OÜ Kruusakild hagi Remart Ehitus OÜ vastu

müügilepingust tuleneva võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.12.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Remart Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8117.65 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

OÜ

Kruusakild

(registrikood

11174542),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Kostja Remart Ehitus OÜ (registrikood 12269440),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17.12.2021 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas

viivisenõude suuremas ulatuses kui võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras, samuti menetluskulude jaotuse ja hagejale menetluskulude

esitamiseks antud tähtaja osas. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid osaliselt muuta lahendi põhjendusi.

2. Teha tühistatud osas uus otsus tervikresolutsioonist nähtuvas ulatuses ja jaotada

uuesti maakohtumenetlusega seotud menetluskulud.

3. Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Hagi rahuldada osaliselt.

2) Mõista Remart Ehitus OÜ-lt välja OÜ Kruusakild kasuks põhivõlgnevus 3881.66

eurot ja 16.12.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisvõlgnevus 911.65 eurot.

3) Mõista Remart Ehitus OÜ-lt välja OÜ Kruusakild kasuks viivis võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.12.2022 järgmiselt: kuni

põhivõlgnevuse 2121.50 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1598.39

2-21-1437

eurot; kuni põhivõlgnevuse 1388.16 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem

kui 1055.31 eurot; kuni põhivõlgnevuse 372 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte

rohkem kui 316.31 eurot.

4) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5) Menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes jäävad 42% ulatuses OÜ

Kruusakild ja 58% ulatuses Remart Ehitus OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus

mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõla 3881.66 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise arvete nr 265 ja 278 alusel põhivõlga mitte ületava viivise

3863.99 eurot ja edasi arve nr 283 alusel viivise alates hagiavalduse menetlusse võtmisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras, aga mitte rohkem kui põhivõlg arve nr 283 alusel ehk 372 eurot. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

2. Hageja müüb oma majandustegevuses erinevaid pinnasematerjale (edaspidi ka kaubad).

Koos müügiga transpordib hageja kaubad ostja soovitud asukohta. Kaupade saabumisel

allkirjastab ostja saatelehe, millel on kajastatud tellitud kaubad ja nende transport.

Allkirjastatud saatelehtede alusel väljastab hageja ostjale arve. Hageja on ka varasemalt

müünud ja tarninud kostja ehitusobjektidele erinevaid kaupu, esitades seejärel arved kostjale.

3. Kostja tellis hagejalt perioodil 28.10.-23.12.2019 erinevaid kaupu koos transpordiga

ehitusobjektile Räpina sadamas. Hageja täitis tellimused ja esitas kostjale kaupade eest

tasumiseks arved. Kostjal on tasumata arve nr 265 summas 2121.50 eurot, 278 summas 1388.16

eurot ja 283 summas 372 eurot. Kokku on tasumata 3881.66 eurot. Arve nr 265 tasumise

tähtpäevaks oli 16.11.2019, arve nr 278 tasumise tähtpäevaks oli 17.12.2019 ja arve nr 283

tasumise tähtpäevaks oli 13.01.2020. Tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist 0,25% päevas

tasumata summast. Kostja ei vaidlustanud kohtueelselt arvete saamist. Hageja on väljastanud

kostjale seoses Räpina sadama objektile tarnitud kaupadega ka arved nr 220, 222, 225, 239, 247

ja 251, mille kostja on tasunud.

4. Hageja edastas 13.04.2020 kostjale meeldetuletuse tasumata arvete kohta. Kostja oli vastuses

seisukohal, et ei ole arvetel märgitud kaupu tellinud ega kavatse nende eest tasuda. Kostja poolt

2-21-1437

kaupade tellimist, kättesaamist ning vastuvõtmist tõendavad saatelehed, mille on allkirjastanud

kostja esindajana objektijuht XX. Samasugune praktika, mille kohaselt kostja tellib kaubad

telefoni teel ja objektijuht XX kinnitab kaupade vastuvõtmise kostja poolt ehitusobjektil, toimis

poolte vahel varasemalt probleemideta.

5. Pinnasematerjali müügilepingule ei ole sätestatud vorminõuet. Poolte vahel sõlmiti

müügilepingud suuliselt selliselt, et tellimused esitati kas telefoni teel või suuliselt

ehitusobjektil peale varasemalt tellitud koorma maha kallamist. Samuti täpsustati tellimuste

esitamisel pinnasematerjalidele esitatavaid nõudeid. Kostja väited materjalide tarnimise kohta

tellimuseta ei ole eluliselt usutavad. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kostja või mistahes

ehitusettevõtte objektijuht võtaks objektil vastu materjale ja allkirjastaks korduvalt saatelehed

ilma, et kaupa oleks tellitud või objektil kasutatud. Saatelehtedel on tellijaks märgitud kostja ja

need on allkirjastatud (aktsepteeritud) kostja objektijuhi poolt. Kostja väited selle kohta, et ei

ole teada, kes kauba tellis või mis koguses kaupa toodi, ei ole tõsiseltvõetavad. Arusaamatuks

jääb, miks pidanuks kostja objektijuht kinnitama kellegi kolmanda isiku tellitud kauba

saatelehti. Saateleht ei ole vaid informatiivse tähendusega dokument, vaid tõendab kauba

üleandmist kostjale, müügitehingu toimumist.

6. Viivisemäära ei ole ebaproportsionaalne, kuna lepingupoolteks on majandus- ja

kutsetegevuses tegutsevad isikud.

Kostja vastuväited

7. Kostja leiab, et hagi on põhjendamata ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Arvetel

kajastatud kaupu ja teenuseid ei ole kostja hagejalt tellinud. Hageja ei ole tõendanud, et kaupade

tellijaks oli kostja. Saateleht näitab üksnes kaupade vedu objektile, mitte tellitud koguseid.

Räpina sadama objektil kostja esindajaks olnud objektijuht XX juhtis ehitustööde käiku ja

töökorraldust. XX allkirjastas objektile saabuvate autojuhtide poolt talle allkirjastamiseks

esitatud saatelehed, kuid kaupa tema ei tellinud. Allkirja saatelehele võinuks samahästi anda

kestahes teine samal ajal objektil viibinud isik. Sellest ei saa järeldada, et tellijaks oli kostja.

Saatelehele allkirja andes objektijuht lehele märgitud kaupu ega nende koguseid sisuliselt ei

kontrollinud.

8. Kostja nägi saatelehti nr 11-16 hageja 14.01.2021 nõudekirja juures lisatuna jpg.failidena.

Hageja arvete juures saatelehti ei olnud. Kuivõrd kostja ei tellinud hagejalt kaupu, ei

tunnistanud ta ka arveid. Räpina sadama objektile transporditi kaup, mida kostja ei tellinud.

Kostja ei pea maksma kauba eest, mida ta ei tellinud.

9. Kostja vaidleb vastu ka viivisele. Hageja nõuab viivist 91,25% suuruse aastamäära järgi, mis

ületab seaduslikku viivisemäära enam kui 20 korda. Viivisemäär kajastub hageja ühepoolselt

esitatud arvetel, pooled ei ole sellises viivises kokku leppinud. Arvetel kajastatud viivisemäär

on ebaproportsionaalne ning vastuolu tõttu heade kommete ja mõistlikkuse põhimõttega

võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lõike 1 ja § 44 järgi tühine.

10. Kostja ei ole ise Räpina sadamas ehitanud, aga tal oli objektil ehitustööde teostamiseks

sõlmitud alltöövõtuleping Kaevetööd24 OÜ-ga. Kõik ehitamiseks vajalikud materjalid, sh

pinnase täitematerjalid (liiv, kruus), tellis objektile alltöövõtja Kaevetööd24 OÜ juhatuse liige

RR. Kaevetööd24 OÜ ei kooskõlastanud tellimusi kostja objektijuhiga, vaid otsustas tellitavad

materjalid ise. Osaliselt jäid alltöövõtja tellitud kogused objektil kasutamata, millest tekkis

kostjal alltöövõtjaga omakorda vaidlus sõiduteele jäänud killustiku koristamiseks vajalike

lisatööde maksumuse üle.

2-21-1437

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 3881.66 eurot,

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 3863.99 eurot ja viivise alates 02.02.2021

kuni põhinõudest 372 euro täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, aga

mitte rohkem kui 372 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid hüvitatavate

kulude rahalist suurust kindlaks ei määranud.

12. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: hageja müüb oma majandustegevuses

erinevaid pinnasematerjale ja koos müügiga transpordib kaubad ostja soovitud asukohta; hageja

on ka varasemalt müünud ja tarninud kostja ehitusobjektidele erinevaid kaupu, esitades seejärel

kostjale tasumiseks arved; arvete nr 265, 278 ja 283 aluseks olevad saatelehed nr 11-16 on

allkirjastanud kostja objektijuht XX.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas arvetel nr 265, 278 ja 283 kajastatud kaupade tellijaks oli

kostja ehk kas müügi- ja veoleping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel.

14. VÕS § 208 lõike 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks

omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma

asja vastu. VÕS § 209 lõike 4 kohaselt kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama,

peab ta asja üle andma ostja valdusse ja kui lepingus on ette nähtud asja vedamine, kuid sellega

ei kaasne müüja kohustust asi ostjani toimetada, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus

täidetuks asja üleandmisel vedajale, kes on kohustatud asja saatmiskohast vedama. VÕS § 3

punktis 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja § 8 lõike 2 kohaselt on leping

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 1

järgi võib tahteavalduse teha mistahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 77

lõike 1 järgi võib tehingu teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu

kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lõike 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või

mistahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

15. Hageja kinnitusel olid tellimused antud suuliselt telefoni teel. Samuti on pooled varasemalt

samuti olnud lepingulistes suhetes kostja eelmistel objektidel. Poolte vahel ei ole vaidlust, et

eelmistel objektidel toimis kauba tellimine samuti suuliselt ning neil kordadel kostja tasus

esitatud arved. Kostja selgituste kohaselt oli ta vaidlusalusel objektil peatöövõtjaks ega tellinud

seal materjale. Materjale tellis kostja väitel alltöövõtja Kaevetööd 24 OÜ. Samuti ei ole

vaidlust, et antud objektil oli vajalik pinnasematerjalide kasutamine. Kaevetööd 24 OÜ eitab

kirjas kohtule, et oleks antud objektil tellinud materjale, vaid sellega tegeles kostja objektijuht

XX. Lisaks eelnevale ilmneb kostja ja Kaevetööd 24 OÜ vahelisest kirjavahetusest, et antud

objektil jäi üle killustikku ning kostja soovis Kaevetööd 24 OÜ-lt killustiku eemaldamisega

seotud lisakulude hüvitamist. Kohtule esitatud kinnituskirjas süüdistas Kaevetööd 24 OÜ

juhatuse liige liigsete materjalide tellimises sõnaselgelt objektijuhti.

16. Kohus, hinnates eeltoodud asjaolusid, leiab, et poolte vahel oli sõlmitud ostu-müügi- ja

veoleping. Eelnevas olid pooled kasutanud suuliselt sõlmitud sarnaseid lepinguid ning kostja

maksis esitatud arvete alusel. Samuti ei ole vaidlust, et vaidlusalusele objektile oli vajalik

hageja toodud materjal. Seejuures ei ole kostja tõendanud, et ta oleks ostnud selleks puhuks

mõnelt teiselt sarnast materjali, vaid viitas sellele, et alltöövõtja hankis materjalid, kes aga eitab

seda. Alltöövõtja väidete kohaselt tegeles sellega kostja oma objektijuhi kaudu. Võttes arvesse,

et objektil oli vajalik hageja poolt tarnitud materjal ja keegi ei ole tõendanud vaidlusaluste

materjalide hankimist kelleltki teiselt, kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud suuline leping,

2-21-1437

mille kohaselt kohustus hageja hankima kostjale kokkulepitud materjalid ning kostja selle eest

ka maksma.

17. Hageja on esitanud pooltevahelise lepingu tõendamiseks arve-saatelehed nr 4-16 perioodist

28.10.-23.12.2019 (t lk 8-11). Kostja ei ole vaidlustanud saatelehtedel esitatud kaubakoguseid

ja nende vastavust kostjale esitatud arvetega. Poolte vahel puudub vaidlus, et saatelehed on

allkirjastanud kostja objektijuht XX. Hageja on seisukohal, et allkirjastatud saatelehed on

tõendiks nii kauba müümisele kui selle jõudmisele ostja ehitusobjektile. Kostja vaidleb vastu,

tuues välja, et saateleht ei ole tellimus ega tellimuse kinnitus, vaid näitab üksnes kaupade vedu

objektile, mitte tellitud koguseid. Kostja toob välja ka, et Räpina sadama objektil kostja

esindajaks olnud objektijuht XX allkirjastas objektile saabuvate autojuhtide poolt talle

allkirjastamiseks esitatud saatelehed, kuid kaupa tema ei tellinud ega kinnitanud tellimusi ning

saatelehele allkirja andes objektijuht seal märgitud kaupu ega nende koguseid sisuliselt ei

kontrollinud. Sama tõendab ka objektijuhi kirjalik kinnitus (t lk 43-44). Täiendavalt toob kostja

välja, et nägi saatelehti nr 11-16 hageja 14.01.2021 nõudekirja lisana .jpg-failidena, arvete nr

265, 278 ja 283 juures saatelehti ei olnud. Kostja tõi välja ka, et Räpina sadama objektile tellis

vajaminevad materjalid kostja alltöövõtja Kaevetööd 24 OÜ. Hageja esitas Kaevetööd 24 OÜ

juhatuse liikme RRi kinnituskirja, millest lähtuvalt ei ole Kaevetööd 24 OÜ hagejalt killustikku

ega muid pinnasematerjale tellinud ning kogu liiva, kruusa ja killustiku tellis objektile XX, kes

otsustas kui palju ja mida tellida (t lk 39).

18. Kohus nõustub, et pinnasematerjali müügilepingule ei ole seaduses sätestatud

kohustuslikku vorminõuet ning kuna kumbki pool ei ole tuginenud asjaolule, et leping sõlmiti

kirjalikult, on kohus seisukohal, et arvete nr 265, 278 ja 283 aluseks olnud leping oli sõlmitud

suuliselt. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud väidet, et hageja arvetel kajastatud kauba

müüs ja tarnis hageja Räpina sadama objektile kostja alltöövõtja Kaevetööd 24 OÜ tellimusel.

Kostja on esitanud väite tõendamiseks kostja objektijuhi vastused lepingulise esindaja poolt

püstitatud küsimustele ning kostja ja tema alltöövõtja vahelise kirjavahetuse. Kostja esindaja

tõi Kaevetööd 24 OÜ juhatuse liikmele RRile 18.03.2020 saadetud kirjas välja „Samuti

transportisite objektile teadmata põhjusel suure hunniku killustikku, mille jätsite keset

sõiduteed vedelema. Killustiku eemaldamine oli Remart Ehitus OÜ-le lisakulu“ (t lk 36).

Kaevetööd 24 OÜ esindaja tõi oma kinnituskirjas välja: „Minu ja Remart Ehitus OÜ esindaja

TTe vahelises meilivestluses nimetatud suur hunnik killustikku on XXi valearvestuse ja tellimuse

tagajärg“ (t lk 39).

19. Kohtu hinnangul ei ole pelgalt kostja poolt alltöövõtjale esitatud kirjaga tõendatud, et liigse

killustiku on tellinud kostja alltöövõtja ja / või et killustik oli tellitud hagejalt. Kohus ei nõustu

kostjaga ka selles, et saatelehel on informatiivne tähendus ning saateleht tõendab kauba

jõudmist objektile, mitte selle tellimist ega saatelehel märgitud koguseid. Saateleht on

saatedokument VÕS § 780 lõike 1 tähenduses. Hageja on menetluses tõendanud, et arve-

saateleht on aluseks tellitud kauba eest arve esitamisel. Saatelehele allkirja andmisega

vastuvõtja kinnitas, et lehel märgitud kaup ja selle kogus vastab tellitule. Kostja vastuväide selle

kohta, et saatelehele oleks võinud allkirja anda kestahes objektil viibinud isikutest, objektijuht

igapäevaselt objektil ei viibinud ja allkirjastas saatelehed tagantjärele ning ei kontrollinud

saatelehtedel märgitud kaubakoguseid, kuna vahel oli saatelehele märgitud mitme erineva veo

kaubad, tõendab kostja ebakohast praktikat. Kohus on seisukohal, et sellega, et objektijuht

allkirjastas saatelehed, andis ta omapoolse nõustumuse kauba müüjale / saatjale selle kohta, et

on vastu võtnud kauba liigi ja koguse, mis vastab esitatud tellimusele. Mõistlik inimene saab

vastu võtta vaid kauba, mille tellimisest ta oli teadlik (kas ise või keegi muu tellis) – vastasel

juhul ei ole võimalik kauba saajal tugineda ka asjaolule, et objektile tarniti ekslikult vale kaup

või kogus.

2-21-1437

20. Kostja on välja toonud, et nägi saatelehti nr 11-16 hageja 14.01.2021.a nõudekirja lisana

.jpg-failidena, arvete nr 265, 278 ja 283 juures saatelehti ei olnud. Kuivõrd kostja ei ole vastu

vaielnud, et ka saatelehtedel nr 11-16 on kostja objektijuhi XXi allkirjad, on kohtu hinnangul

kostja väited vastuolulised. Täiendavalt juhib kohus tähelepanu, et kostja ei ole kohtu ette

toonud asjaolusid, millest nähtuks arve esitamise kohustus koos saatelehega ning kuivõrd

tõenditest nähtub, et kostja esindaja on saatelehtedega tutvunud, on väide selle kohta, et kostjale

ei ole koos arvetega saatelehti esitatud, ainetu.

21. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101

lõike 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja mh nõuda kohustuse

täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 101 lõige 2 kohaselt

võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või

lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada.

22. Eeltoodust lähtuvalt ei ole kostja kohtu hinnangul tõendanud, et kauba on Räpina sadama

objektile tellinud kostja alltöövõtja ja hageja nõue on esitatud vale kostja vastu. Kostja ei ole

vaielnud vastu ka asjaolule, et saatelehed on allkirjastanud kostja objektijuht XX. Kohus on

seisukohal, et kuivõrd kostja on võtnud õigeks, et ta ei ole hageja poolt talle esitatud arveid nr

265, 278 ja 283 tasunud, on kostja rikkunud müügilepingust tulenevat kohustust. Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista arvetest nr 265, 278 ja 283 tulenev põhivõlg summas 3881.66 (2

121.50 +1 388.16 + 372) eurot.

23. Hageja palub kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

arvete nr 265 ja 278 alusel põhivõlgnevust mitte ületava viivise 3863.99 eurot ja edasi arve nr

283 alusel viivise alates hagiavalduse menetlusse võtmisest kuni kohustuse kohase täitmiseni

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, aga mitte rohkem kui põhivõlg arve nr 283

alusel 372 eurot. Kostja vaidles viivisenõudele vastu.

24. Kohus kostjaga ei nõustu. Kostja on viidanud Riigikohtu lahenditele (nt nr 3-2-1-66-05),

milles käsitletakse viivisemäära suurust tarbijaga sõlmitud lepingute puhul. Käesolevas

menetluses on kostjaks majandus- ja kutsetegevuses osalev juriidiline isik, mistõttu

tarbijakrediidiga seonduvad sätted ei kohaldu. Hageja on esitanud menetluses poolte vahel

varasemate tellimuste alusel esitatud arved nr 220, 222, 225, 239, 247 ja 251, millelt nähtub

samuti viivisemäär 0,25% (t lk 80-82 pöördel). Eeltoodust lähtuvalt saab kohus asuda

seisukohale, et nimetatud viivisemäära kohaldamine oli pooltevaheline kokkulepe ja tava.

Kohus leiab, et arvestades lepingu sõlmimist poolte kutse- ja majandustegevuses, ei too

viivisemäära suurus 0,25% päevas kaasa viivisekokkuleppe kehtetust.

25. Hageja esitas 11.11.2019 kostjale arve nr 265 summas 2121.50 eurot, mille tasumise tähtaeg

oli 16.11.2019. Arve nr 265 kohaselt on viivisemäär 0,25% tasumata summalt päevas, kostja

on viivitanud arve tasumisega 17.12.2021 seisuga 762 päeva (4041.46 eurot). Hageja nõuab

viivist põhisumma ulatuses ehk 2121.50 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja viivisenõue

arve nr 265 osas rahuldamisele.

26. Hageja esitas 12.12.2019 kostjale arve nr 278 summas 1388.16 eurot, mille tasumise tähtaeg

oli 17.12.2019. Arve nr 278 kohaselt on viivisemäär 0,25% tasumata summalt päevas, kostja

on viivitanud arve tasumisega 17.12.2021 seisuga 731 päeva (2536.86 eurot). Hageja nõuab

kostjalt viivist põhisumma ulatuses ehk 1388.16 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja

viivisenõue arve nr 278 osas rahuldamisele.

2-21-1437

27. Hageja esitas 08.01.2020 kostjale arve nr 283 summas 372 eurot, mille tasumise tähtaeg oli

13.01.2020. Arve nr 283 kohaselt on viivisemäär 0,25% tasumata summalt päevas, kostja on

viivitanud arve tasumisega 17.12.2021 seisuga 704 päeva (654.72 eurot). Hageja nõuab kostjalt

viivist alates hagiavalduse menetlusse võtmisest (02.02.2021) kuni kohustuse kohase täitmiseni

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, aga mitte rohkem kui põhivõlg arve nr 283

osas ehk 372 eurot.

28. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjalt kuulub väljamõistmisele

viivis arve nr 283 tasumata põhinõudelt alates 02.02.2021 kuni nõude täitmiseni määras 0,25%

päevas, aga mitte rohkem kui arve nr 283 põhinõue 372 eurot.

29. TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.

30. TsMS § 174 lõike 4 alusel määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud

korras. Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik

kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist.

Apellatsioonkaebus

31. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellant vaidlustab otsuse tervikuna.

32. Maakohus jagas ebaõigesti poolte tõendamiskoormise. Hageja ei esitanud usaldusväärseid

tõendeid, et arvetel nr 265, 278 ja 283 kajastatud kaubad tellis kostja. Hageja väitel tasus kostja

varasemaid arveid, mis tõendavat ka vaidlusalustel arvetel kajastatud kaupade tellimist kostja

poolt. Kohus ei ole järeldusi tehes osundanud tõenditele.

33. Kostja selgitas menetluses läbivalt, et ei tellinud hagejalt arvetel kirjeldatud kaupa ega

teenust. Sellest, et hageja arved ei ole esitatud õigele saajale, teavitas kostja hagejat 18.03.2020

e-kirjas, kus osundas, et hagejal tuleb arve esitada teenuseid tellinud ettevõttele. Kostja vastas

sama ka hageja raamatupidaja 13.04.2020 e-kirjale. Maakohus jättis kostja vastuväited ja

tõendid arvesse võtmata ega põhjendanud nendega mittearvestamist.

34. Maakohus ei tuvastanud, millal hageja arved kostjale kätte toimetas ja jättis tähelepanuta

hageja taotlusel Minuarved OÜ-lt välja nõutud andmed arvete esitamisest kostjale veebiportaali

kaudu. Minuarved OÜ 08.10.2021 vastusest nähtuvalt saadeti arved portaali kaudu 09.04.2020.

Kui arveid ei ole kostjale saadetud nende väljastamise ajal, ei ole põhjust arvata, et need

kajastavad kauba müüki kostjale. Siit tulenevalt ei ole tõendatud ka tellimine kostja poolt ja

kostjale müük.

35. Tõendiks, millele maakohus järeldused rajas, on Kaevetöös24 OÜ esindaja RRi kirjalik

seletus 05.06.2021. Kohus jättis aga tähelepanuta objektijuhi XXi 03.06.2021 kirjalikus

seletuses märgitu, et täitematerjalide liiva, kruusa jne tellimused tegi alltöövõtja ise ja neid ta

minuga ei kooskõlastanud. Otsuses ei nähtu põhjendusi, miks kohus XXi kirjaliku seletusega

ei arvetanud. Kostja osundas RRi kirjalikule seletusele, kui ebausaldusväärsele tõendile, kuna

see sisaldab valeväiteid tellimuse esitaja isiku kohta.

2-21-1437

36. Üllatuslikult nähtub otsusest, et kohus asus seisukohale, et kostja 14.04.2020 kirjaga

alltöövõtjale ei ole tõendatud, et üleliigse killustiku tellis kostja alltöövõtja. Kostja saab aru, et

kohus luges tõendatuks Kaevetööd24 OÜ alltöövõtu kostjale Räpina sadama ehitusel ja et

Kaevetööd24 OÜ tellis objektile täitematerjalid, kuid kohtu arvates võis Kaevetööd24 OÜ

tellida materjalid kelleltki teiselt, mitte hagejalt. Millistele tõenditele kohus seejuures tugines,

otsusest ei nähtu.

37. Kohus tuvastas, et Räpina sadama ehitusobjektil teostas alltöövõtjana töid Kaevetööd24 OÜ

ja kostja tõendas kirjavahetusega, et täitematerjalid tellis objektile alltöövõtja. Kohus ei täitnud

piisaval määral selgitamiskohustust ega selgitanud, milliste tõenditega lisaks e-kirjadele ja

objektijuhi seletusele saaks kostja tõendada väiteid hagejalt täitematerjalide tellimise kohta

alltöövõtja poolt.

38. Hageja 18.03.2020 e-kirjast nähtuvalt on RR esitanud kostjale teistsugust infot, kui esitas

kirjalikus seletuses hageja esindajale. RRi seletus kohtule ei vasta tõele. RR märkis kostjale

18.03.2020 saadetud e-kirjas: Kui Teil objekt Räpinas algas, helistasite ise, tellisite materjali.

Hiljem andsite teada, et lihtsam on kui R otse tellib ja arve saadan Remart Ehitusele. Nii sai ka

tehtud. Kostja osundab, et RRi 05.06.2021 kirjalikus seletuses avaldatuga ei ühti ka RRi

18.03.2021 seletuskiri maakohtule, milles väidetu kohaselt oli Räpina sadama objektil tellijaks

objektijuht O. Aasta varem kostjale saadetud e-kirjas ütles ta, et tellijaks oli R. Kohus rajas RRi

kirjalikule seletusele ehkki kostja mitmes menetlusdokumendis kohtu tähelepanu valeväidetele

juhtis. Nagu nähtub eeltoodust on ka teised hageja tõendid ebausaldusväärsed.

39. Kohtu tõlgendus VÕS § 780 lõikele 1 võib olla põhjendatud olukorras, kui kauba tellimisel

on aluseks saateleht või tellimiskiri või elektronkiri või mistahes muu kirjalikku taasesitamist

võimaldav viis tellimuse esitamise kohta. Käesolevas vaidluses ei ole hageja esitanud mistahes

taasesitamist võimaldaval viisil tehtud kostja tellimust. XXi allkiri saatelehel ei tõenda, et kauba

tellis kostja. Kuivõrd XX on kinnitanud, et kirjutas allkirjad saatelehtedele sageli tagantjärgi ja

mitmele korraga, kuna ei viibinud kõikidel päevadel sadamas kohapeal, ei saanud ta ka

veenduda saatelehtede õigsuses nii kaupade liigi kui koguste kohta. Maakohus omistas

põhjendamatult hageja saatelehele tellimuskirjaga võrreldava tähenduse.

40. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 113 lõiget 1, mõistes viivise välja määras 0,25%

päevas. Maakohus põhjendas viivisemäära majandus- ja kutsetegevuses tegelevate pooltega.

Kohtu seisukoht ei ole seaduslik, sest ka majandus- ja kutsetegevuses on viivist võimalik nõuda

siis, kui selles on kokku lepitud. Pooltel ei ole sõlmitud mistahes kokkulepet viivise tasumiseks

hagetavatelt arvetelt. Arvest ei teki viivise arvestamise õigust ega viivise tasumise kohustust.

Arvel märgitud viivist saab käsitada viivismäära kokkuleppena juhul, kui arvel on selgelt

näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes või kui vastuvõtja on

varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes mõnel

varasemal arvel näidatud viivise (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-144-09, punkt 10-11). Selliseid

asjaolusid käesolevas asjas ei esine. Viivise väljamõistmine seaduses sätestatust kõrgemas

määras ei ole põhjendatud. Kohus ei tuvastanud, et pooltel olnuks varasemast ajast kokkulepe

viivise määras.

41. Maakohus arvestas väljamõistetava viivise summa ebaõigesti. Kohus märkis otsuses, et

hageja palub viivise välja mõista hagiavalduse esitamise ajast, kuid mõistis viivise välja arvete

sissenõutavaks muutumise päevast.

2-21-1437

Vastustaja seisukoht

42. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

43. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

tühistada osas, milles kohus rahuldas viivisenõude suuremas ulatuses kui VÕS § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras. Viivisenõude lahendamisel rikkus maakohus oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Tühistatud osas saab

ringkonnakohus teha ise uue otsuse ja hagi osaliselt rahuldada asja maakohtule tagasi saatmata

(TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Põhivõlgnevuse rahuldamise osas ei anna apellatsioonkaebuse

väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi

(TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Hagi osalise rahuldamise alusel tuleb muuta

maakohtumenetlusega seotud kulude jaotust. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele

osaliselt. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud.

44. Ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks müügilepingust

tuleneva põhivõlgnevuse (tasumata ostuhinna) rahuldamise osas, kuid osaliselt tuleb muuta

selles osas lahendi põhjendusi. Maakohus kohaldas asjakohast materiaalõigust (VÕS § 208

lõige 1, § 209 lõige 4, § 3 punkt 1, § 8 lõige 2, § 11 lõige 1, § 780 lõige 1, § 76 lõige 1, § 82

lõige 1, § 100, § 101 lõike 1 lõige 1), kuid rikkus menetlusõigust, kui ei analüüsinud otsuse

põhjendustes kõiki esitatud tõendeid. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus küll

kokkuvõttes asja lahendamiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud kooskõlas kehtiva

menetlusõigusega (TsMS § 5 lõiked 1 ja 2, § 230 lõiked 1 ja 2, § 436 lõige 2, § 438, § 439),

kuid rikkus osaliselt kohustust hinnata tõendeid kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

(TsMS § 232 lõiked 1 ja 2) ja lahendi põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lõige 8). Kuigi

rikkumine ei viinud kokkuvõttes põhivõlgnevuse osas ebaõige otsuse tegemiseni, tuleb

ringkonnakohtul kirjeldatud rikkumine kõrvaldada. Kolleegium märgib, et jätab järgnevates

põhjendustes tähelepanuta kaebuse väited, mis on esitatud hageja 18.03.2020 e-kirja alusel

kostjale, kuna kohus keeldus täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmisest 07.11.2022

korraldava määrusega.

45. Järgnevalt vastab kolleegium kaebuse väidetele, millised seostuvad põhivõlgnevuse osas

hagi rahuldamisega. Ka apellatsioonimenetluses seisneb kostja põhiline vastuväide selles, et

hageja ja kostja vahel puudub müügileping vaidlusaluste arvete alusel Räpina sadama ehitusele

hageja poolt tarnitud kaupade (pinnasetäitematerjal) kohta. Kostja väitis juba maakohtus, et

kauba ostis hagejalt tegelikult kostja alltöövõtja, mistõttu on arved esitatud kostjale ekslikult ja

kostjal kauba eest tasumise kohustust tekkinud ei ole. Maakohus tuvastas poolte esitatud

tõendite kogumi alusel, et tõendatud on müügilepinguline õigussuhe hageja ja kostja vahel.

46. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja on seisukohal, et maakohus tuvastas

pooltevahelise õigussuhte tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega. Maakohus

lähtus otsustuse tegemisel järgmiste tõendite alusel tuvastatud elulistest asjaoludest: hageja

tarnis ajavahemikul 28.10-23.12.2019 Räpina sadama ehitusele arve-saatelehtedelt nr 4-16

nähtuvad kogused kaupa; arve-saatelehed allkirjastas kostja töötaja (objektijuht); allkirjastatud

arve-saatelehed olid hagejale aluseks arvete esitamisel ja nendelt nähtub, et kostja kinnitas

tellitud materjali kättesaamist nii koguselt kui liigilt; konkreetsel objektil tegi tööd kostja

alltöövõtja, kelle juhatuse liikme kinnituskirja kohaselt alltöövõtja hagejalt materjale ei ostnud,

2-21-1437

vaid tegi kostja objektijuht, kes otsustas mida ja kui palju tellida. Maakohus viitas lisaks arve-

saatelehtedele Kaevetööd24 OÜ juhatuse liikme kohtule adresseeritud 05.06.2021

kinnituskirjale, kostja objektijuhi XXi 03.06.2021 kirjalikele vastustele kostja lepingulisele

esindajale ja kostja 18.03.2020 alltöövõtjale saadetud e-kirjale. Samuti võttis maakohus

otsustuse tegemisel arvesse järgmisi elulisi asjaolusid, mille üle pooltel vaidlust ei ole: hageja

müüb oma majandustegevuses erinevaid pinnasematerjale ja transpordib kauba ostja soovitud

asukohta; hageja ja kostja vahel on ka varasemalt olnud müügilepingulised suhted, mille puhul

on hageja müünud ja tarninud kostjale objektidele erinevaid kaupu ning esitanud seejärel

kostjale tasumiseks arved. Esiletoodud asjaolude alusel asus maakohus seisukohale, et poolte

vahel oli sõlmitud suuline müügileping objektile tarnitud kauba kohta. Maakohus asus

seisukohale, et kostja vastuväited ei leidnud veenvat tõendamist 18.03.2020 kostja e-kirjaga

alltöövõtjale, mis sisaldab vaid kostja väidet selle kohta, et alltöövõtja transportis objektile

teadmata põhjusel suure hunniku killustikku, mis jäi teele vedelema ja mille eemaldamine oli

kostjale lisakulu.

47. Ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendusi järgmiste maakohtus kogutud, kuid

vaidlustatud lahendi põhjendustes käsitamata tõendite analüüsiga: 1) kostja tegevjuhi

18.03.2020 e-kiri hagejale selle kohta, et vaidlusalustel arvetel kirjeldatud teenuseid ei ole

kostja tellinud, mistõttu arveid aktsepteeritud ei ole (t lk 23); 2) hageja raamatupidaja

13.04.2020 e-kiri kostjale, milles saatja teatab, et on esitanud kostjale 3 arvet, need on tasumata

ja küsib, et kui ei ole töid tellitud, siis miks võeti arved vastu ning märgib, et eelmised arved on

tasutud (t lk 7 pöördel); 3) kostja tegevjuhi 14.04.2020 vastus, milles antakse teada, et nende

andmetel ei ole arvetel kirjeldatud teenuseid tellitud; kui on olemas dokumendid tellimuste

kohta, edastage; kostja ei ole arveid aktsepteerinud ega deklareerinud (t lk 7); 4) hageja autojuhi

RRi 18.03.2021 kohtule esitamiseks antud selgituskiri, milles hageja töötaja selgitab, et tellijaks

oli Oti nimeline objektijuht, kellega oli kokku puutunud juba varem teisele objektile materjale

viies; kopatöid tegi objektil Kaevetööd24 OÜ; objektijuht vaatas esimese koorma üle ja ütles,

et sobib ja et too kohe juurde; järgmistel nädalatel viiski autojuht juurde liiva, killustikku,

purustatud kruusa, sõelmeid; sõelmete osas ütles objektijuht, et need peavad olema graniidist;

materjalide üleandmine vormistati saatelehtedega, mis O allkirjastas peale toodu maha

laadimist ja ülevaatamist; igast saatelehest jäi üks koopia autojuhile ja teine objektijuhile; ühtegi

pretensiooni O ei esitanud; objekti edenedes küsis O kopajuhtidelt arvamust, mis materjali ja

kui palju veel vaja on, et ei jääks sadamasse vedelema (t lk 29-30). Lisaks ei analüüsinud

maakohus Minuarve OÜ 08.10.2021 vastuseid kohtule, mille kohaselt olid vaidlusalused arved

viimati saadetud 09.04.2020 ja andmeid varasemate saatmiste kohta ei ole säilinud, kuna logid

on saadaval vaid viimase 3 kuu jooksul (t lk 66-69). Samas kinnitab teenusepakkuja, et nende

süsteemis tõrkeid ei esinenud ja tasutud 6 arvet olid saadetud viimati nende väljastamise

kuupäevadel.

48. Kolleegium on seisukohal, et kirjeldatud tõendid kinnitavad maakohtu seisukohta, et

tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega on tõendatud hageja ja kostja vahel

nende töötajate kaudu müügilepingu sõlmimine ka vaidlusaluste materjalide kohta. TsÜS § 116

lõike 1 kohaselt võib esindaja teha tehingu otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu

tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Sama sätte lõike 2

kohaselt kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu

isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise

majandus- ja kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses

tegutseva isiku nimel. Praeguses asjas ei ole kostja seadnud kahtluse alla enda objektijuhi õigust

sõlmida kostja nimel konkreetse objektiga seonduvaid müügitehinguid. Ka objektijuht ise

kinnitas 03.06.2021 kirjalikus selgituses mh, et suuremad materjalide tellimused tegi TT, aga

väiksemate materjalidega varustamine oli tema kanda (t lk 44-45). Tõendist ei nähtu, mida pidas

2-21-1437

objektijuht silmas väiksemate materjalide all. Küll aga on RRi kirjaliku seletusega tõendatud,

et nende materjalide, mille viis objektile tema, tellijaks oli objektijuht. XXi väide seletuses, et

täitematerjalide, liiva, kruusa jne tellimused tegi alltöövõtja ise, on vastuolus alltöövõtja

05.06.2021 kinnituskirjaga kohtule, kus juhatuse liige selgitab mh, et ei tellinud hagejalt

konkreetsele objektile killustikku ega muid pinnasematerjale, vaid kogu liiva, kruusa ja

killustiku tellis kostja objektijuht, kes otsustas, kui palju ja milliseid materjale tellida (t lk 39-

40). Alltöövõtja seletus kinnitab RRi seletust. Kostja ei ole esile toonud, et need materjalid,

mille eest ta korrektselt hagejale tasus (28.10-08.11.2019 objektile toodud ja vastuvõetud liiv,

killustik, purustatud kruus, sõelmed; arve-saatelehed nr 4-10 t lk 8-9 pöördel), oleksid olnud

tellitud muul viisil (muu isiku poolt) kui RRi kirjeldatud viisil. RRi seletuse kohaselt kogu

materjal, mille ta objektile viis, vähemalt alates teisest koormast („… O vaatas esimese

koormaga viidud materjali peale mahakallutamist üle ja ütles, et sobib ja too kohe juurde…“)

oli tellitud objektijuhi poolt. Kolleegium märgib, et maakohus on vaidlustatud lahendi

põhjenduste punktis 13 mõnevõrra ebatäpselt toonud esile, et hageja kinnitusel olid tellimused

antud suuliselt telefoni teel. Hageja 18.03.2021 menetlusdokumendi punktis 3 on lepinguline

esindaja selgelt väitnud, et „… tellimused esitati kas telefoni teel või suuliselt ehitusobjektil

…“.

49. Ringkonnakohus selgitab, et lisaks eelnevale annavad ostja isiku kohta täiendavat elulist

veenvust järgmised tsiviilasja materjalidest järeldatavad asjaolud. Arve-saatelehtel, millele

objektijuht allkirjad andis, on selgelt märgitud maksjaks kostja andmed, millest saab mõistlikult

järeldada, et peatöövõtja töötajal, kes eelduslikult vastutas kogu objektil toimuvate ehitustööde

eest, ei tekkinud kauba saamist kinnitades kahtlusi maksja isikus. Vastasel korral puuduks

mõistlik põhjendus, miks ta pidi allkirjad üldse andma.

50. Kostja väide, et nägi saatelehti 11-16 alles hageja 14.01.2021 nõudekirja lisadena, on

vastuolus asjas kogutud tõenditega. RRi 18.03.2021 hageja lepingulisele esindajale antud

selgituskirja kohaselt jäi kõigist XXi poolt allkirjastatud saatelehtedest üks koopia objektijuhile

ja teine RRile, kes viis enda koopia hageja raamatupidajale. XX oma seletuses neist asjaoludest

ei kirjuta. Ka ei lükka muudest tõenditest nähtuvad asjaolud RRi väiteid ümber. Kostja

tegevjuhi TTe 18.03.2020 ja 14.04.2020 e-kirjadest saab järeldada, et kostja oli teadlik, mille

eest tasumiseks on arved esitatud, kuna e-kirjades on selgelt väidetud, et kostja ei ole „arvetel

kirjeldatud teenuseid“ tellinud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt olidki kauba kohta

vormistatud arve-saatelehed (t lk 10-11), mitte eraldi saatelehed ja eraldi arved. Et selliselt

kauba üleandmine ja selle eest tasumine oli vähemalt samal objektil kujunenud

pooltevaheliseks praktikaks, nähtub asjaoludest, et ka selle kauba, mille eest kostja tasus

nõuetekohaselt, üleandmine / vastuvõtmine toimus samasisuliste dokumentide alusel, millele

objektijuht XX allkirjad andis (arve-saatelehe nr 4-10 t lk 8-9 pöördel). VÕS § 25 lõike 1

kohaselt kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- ja kutsetegevuses

sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima mh praktikat, mis on nendevahelistes suhetes

tekkinud. 18.03.2020 e-kirjas ei andnud TT teada, et ta ei ole tasumata arveid saanud. Hageja

väited arvete saatmisest nende väljastamise ajal on kaudselt kinnitatud ka Minuarve OÜ

selgitustega, et viimati olid need arved saadetud 09.04.2020.

51. Vastuseks eelpool käsitamata kostja vastuväidetele selgitab kolleegium järgmist.

Pooltevaheline vaidlus on eraõiguslik vaidlus, milline lahendatakse tsiviilkohtumenetluses

hagimenetluses, milles kehtib võistlevuse põhimõte. Kohus tuvastab asja lahendamiseks

vajalikud elulised asjaolud poolte poolt esitatud tõendite hindamise tulemusena, kusjuures

hinnangu annab kohus lähtudes oma siseveendumusest, milline kujuneb poolte esitatud

asjaolude ja tõendite alusel. Kostja seisukoht, et tema jaoks ei ole hageja esitatud tõendite

kogum usaldusväärne, ei ole kohtu jaoks siduv. Kostjal oli võimalik esitada selliseid tõendeid

2-21-1437

millised oleksid hageja tõendid veenvalt ümber lükanud. Kuna kostja seda teha ei suutnud, asus

maakohus kooskõlas eelnevalt esiletoodud menetluspõhimõtetega asjakohaselt seisukohal, et

hageja väited müügilepingu sõlmimisest, kauba ostjale üleandmisest ja ostuhinna tasumata

jäämisest on tõendatud. Maakohus ei jätnud kostja vastuväiteid ega tõendeid, sh XXi seletust,

otsuse tegemise arvesse võtmata ega hinnanud ainult alltöövõtja juhatuse liikme seletust.

Asjaolu, millal kostja hageja arved kätte sai, ei oma tähtsust võlasuhte tuvastamisel.

52. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaebuse punktis 3.1.9 esiletoodud kostja arusaam, et

maakohus tuvastas põhjenduste punktis 16 mh, et Kaevetööd24 OÜ tellis objektile

täitematerjalid ja et kohtu arvates võidi need tellida kelleltki teiselt, mitte hagejalt. Kolleegium

selliste asjaolude tuvastamist maakohtu otsusest välja ei loe. Punktis 16 asus maakohus

seisukohale, et arve-saatelehed on aluseks tellitud kauba eest arvete esitamisel ja et asjaolu, et

kostja objektijuht annab objektil väidetavalt valimatult allkirju mistahes saatelehtedele,

kontrollimata kauba koguseid jmt, tõendab kostja ebakohast praktikat igapäevases

majandustegevuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kauba saatelehtede näol on

tegemist dokumendiga, mis üldiselt teadaolevalt tõendab ostetud kauba üleandmist /

vastuvõtmist. Kohtumenetluses on küll ostjal võimalik müüja tasunõuet tõrjuda, lükates ümber

väite kauba vastuvõtmisest, kuid praeguses vaidluses ei piisa saatelehtede allkirjastamise kui

kauba vastuvõtmise toimingu ümberlükkamiseks kostja väidetest tema ettevõttesise

töökorralduse kohta.

53. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja viivisenõuet lahendades rikkus maakohus

oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti matreiaalõiguse norme, kui tuvastas

poolte vahel kokkuleppe viivise määra kohta. Maakohus asus hageja poolt varasemalt kostjale

esitatud arvete (5 arvet augustist oktoobrini 2019 samale objektile kauba tarnimise kohta) alusel

seisukohale, et viivisemäär 0,25% päevas oli pooltevaheline kokkulepe ja tava.

Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab, et ainult nende tõendite alusel ei ole kokkulepe

viivisemääras või sellekohane pooltevaheline tava tõendatud. Kostja on asjakohaselt viidanud

Riigikohtu praktikale tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, mille punktides 10-11 on selgitatud, et arve

vastuvõtmine kas allkirjastamisega või selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega

nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes)

juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul,

mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu

võtmata ja / või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks; allkiri on antud arve vastuvõtmise

kohta ja seda ei saa TsÜS § 68 lõigete 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks

tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel

märgitud viivise ja selle määraga; arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul

siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist ja seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma

varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel

varasemal arvel näidatud viivise vms.

54. Praeguses asjas on tõendatud, et hageja on esitanud oma igapäevases majandustegevuses

kostjale arveid, mille on märgitud „Viivis 0,25“. Hageja ei ole toonud esile elulisi asjaolusid

vastavas määras viivisekokkuleppe sõlmimise kohta. Elulisi asjaolusid, mille alusel saaks

sellise kokkuleppe sõlmimist tuvastada, ei ole tuvastanud ka maakohus. Isegi kui lugeda arvetel

märgitud rida „Viivis 0,25“ hagejapoolseks pakkumiseks sõlmida viivisekokkulepe, ei ole

tõendatud, et kostja oleks pakkumisega nõustunud (VÕS § 9 lõige 1). Puuduvad tõendid, et

kostja oleks tasunud hagejale viivist arvestusega 0,25% päevas. Samal põhjusel ei ole alust ka

tuvastada, et poolte vahel oleks kujunenud tava arvete maksmisega viivitamise korral

kohaldatava viivisemäära osas, mida saaks tõlgendada kui kostja kohustust VÕS § 25 mõttes.

Seega ei ole alust tuvastada kostja kohustust tasuda vaidlusaluste arvete tasumisega viivitamisel

2-21-1437

hagejale viivist enam kui VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja on

vaidlustanud ka viivise arvestuse, leides, et hageja palus mõista viivise välja hagi esitamisest,

kuid maakohus arvestas alates arvete sissenõutavaks muutumisest. Selle etteheitega

ringkonnakohus ei nõustu. Hagiavaldusest nähtuvalt soovis hageja arvete nr 265 ja 278 osas

viivist alates sissenõutavaks muutumisest, kuid mitte rohkem kui põhivõlg ja ainult arve nr 283

osas nõudis hageja viivist alates hagi esitamisest, kuid mitte rohkem kui põhivõlg. Selliselt

maakohus viivisenõude ka lahendas. Kuna viivisenõue kuulub rahuldamisele VÕS § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras, teeb ringkonnakohus selles osas järgmise ümberarvestuse (vt

www.viivisekalkulaator.ee): 1) 11.11.2019 arve nr 265 (t lk 4) kohaselt oli tasumisele

kuuluvaks summaks 2121.50 eurot ja tasumise tähtajaks 16.11.2019; seega ringkonnakohtu

otsuse kuupäeva seisuga on muutunud sissenõutavaks seadusjärgne viivis 523.11 eurot; 2)

12.12.2019 arve nr 278 (t lk 5) kohaselt oli tasumisele kuuluvaks summaks 1388.16 eurot ja

tasumise tähtajaks 17.12.2019; seega ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga on muutunud

sissenõutavaks seadusjärgne viivis 332.85 eurot; 3) 08.01.2020 arve nr 283 (t lk 6) kohaselt oli

tasumisele kuuluvaks summaks 372 eurot ja tasumise tähtajaks 13.01.2020, kuid hageja nõuab

viivist alates hagi esitamisest 29.01.2021 ja maakohus rahuldas nõude alates hagi menetlusse

võtmisest 02.02.2021 (põhjenduste punkt 25); kuna hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud,

siis arvestab ka ringkonnakohus viivist alates 02.02.2021; seega ringkonnakohtu otsuse

kuupäeva seisuga oli muutunud sissenõutavaks seadusjärgne viivis 55.69 eurot.

57. Hageja esitas viivisenõude ka edasiulatuvalt TsMS § 367 alusel. Ka selles osas tuleb

maakohtu otsust muuta, piirates igalt arvelt tulevikus arvestatava viivise vastava arve alusel

tasumisele kuuluva põhivõlaga. Seega kuulub alates 17.12.2022 tulevikus sissenõutavaks

muutuv viivis väljamõistmisele järgmiselt: põhivõlalt 2121.50 eurot, kuid mitte rohkem kui

2121.50 – 523.11 = 1598.39 eurot; põhivõlalt 1388.16 eurot, kuid mitte rohkem kui 1388.16 -

332.85 = 1055.31 eurot; põhivõlalt 372 eurot, kuid mitte rohkem kui 372 – 55.69 = 316.31

eurot.

Menetluskulude jaotus

58. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja hagi osalise rahuldamise alusel tuleb muuta ka

maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotust ning jaotada apellatsioonimenetluse kulud.

Kolleegium jaotab kulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lõike 1 alusel, lähtudes hagi

rahuldamise ulatusest. Hagi täielikul rahuldamisel oleks maakohtu otsuse kuupäeva seisuga

kuulunud kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 3881.66 eurot ja samas

summas viivis, seega kokku 7763.32 eurot. Tegelikult oli hagi viivisvõlgnevuse osas

põhjendatud maakohtu otsus kuupäeva seisuga 353.85 + 222.11 + 26. 01 = 601.97 euro ulatuses,

seega koos põhivõlgnevusega 4483.94 euro ulatuses, mis moodustab hagi nõudest 58%. Seega

jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes 42% ulatuses hageja ja 58% ulatuses kostja kanda.

59. Kuna maakohus menetluskulude hüvitist kindlaks ei määranud, ei tee seda ka

ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4).

(allkirjastatud digitaalselt)