2-20-5200/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5200

Kohtuasi

Iriscorp Transport OÜ hagi Peningi Masinaühistu

vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

või selle väärtuse hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. jaanuari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Iriscorp Transport OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Iriscorp Transport OÜ (registrikood

10210046), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus

Lentsius

Kostja (vastustaja) Peningi Masinaühistu (registrikood

10199764), lepinguline esindaja Jevgenia Pahhutši

Menetluse liik

Kohtuistungil 24. novembril 2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14. jaanuari 2022. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-5200

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Iriscorp Transport OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-20-5200

2 (13)

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli Iriscorp Transport OÜ (hageja) hagi Peningi Masinaühistu

(kostja) vastu, milles hageja palus kohustada kostjat temale üle andma hageja omandis olevad

raiejäätmed, vähemalt 1000 m3, kostja ebaseaduslikust valdusest. Hageja palus määrata

raiejäätmete üleandmise tähtajaks kalendrikuu ja üleandmise kohaks Vainlo kinnisasja

(registriosa nr 10344402) laoplats (vastavalt kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu

nr 122/2018 lisaks olevale selgitavale joonisele). Hageja palus raiejäätmete tähtaegselt üle

andmata jätmise korral kohustada kostjat tasuma 5,5 eurot iga üle andmata raiejäätmete

kuupmeetri kohta. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TM Energy OÜ ja kostja 1. novembril 2018 kasvava metsa

raieõiguse võõrandamise lepingu nr 122/2018. Lepingu esemeks oli Vainlo kinnisasjal

(registriosa nr 10344402) kasvav mets. TM Energy OÜ ja kostja leppisid kokku, et ostjal on

õigus teostada Vainlo kinnisasjal raie vastavalt lepingule. Saadud puidu kokkuveo ja raielangi

puhastamise tähtajaks määrati 1. märts 2019. Lepingu p-s 3.14 lepiti kokku raieperioodi

automaatne pikenemine juhuks, kui toimingud on takistatud asjaoludest, mida ostja mõjutada

ei saa.

1.2. TM Energy OÜ võõrandas 20. novembril 2018 Vainlo kinnisasjal kasvava metsa

raieõiguse edasi hagejale. Keskkonnaamet kinnitas 22. novembril 2018 raietööde loa. Hageja

alustas raietöid 2019. a veebruaris. Raiutud metsamaterjal veeti välja 2019. a veebruaris ja

märtsis. Seejärel puhastati laoplats. Raiejäätmed, mida oli vähemalt 1000 m3, jäid Vainlo

kinnisasjale. Hageja oli 2019. a aprillis valmis ära vedama ka raiejäätmed, kuid kostja palus

sellega oodata sügiseni. Kostja põhjendas oma soovi vajadusega teha materjali väljaveoks ja

ladustamiseks kasutatud põllul külv. Kostja soovile vastu tulles nõustus hageja ootama

raiejäätmete äraviimisega. Hageja soovis 2019. a sügisel pärast saagikoristust metsamaterjali

ära vedada, kuid kostja palus taas sellega oodata. Pooled leppisid kokku, et raiejäätmeid ei veeta

välja enne külmakraade. Pooled suhtlesid telefonitsi. Kostjale edastati 26. novembril 2019

tööde teostamise ajakava, kuid kostja keelas raiejäätmete väljaveo. 27. novembril 2019 nõudis

kostja 2000 eurot ja keelas selle summa mittetasumise korral raiejäätmete väljaveo. Lepingu

nr 122/2018 kohaselt on hageja raiejäätmete omanik ja kostjal ei ole õigust nende üleandmisest

keelduda. Raiejäätmed on kostja valduses ja kostjal puudub õigus neid vallata. Kostjal on

kohustus raiejäätmed hagejale üle anda.

1.3. Hageja tuvastas 4. veebruaril 2020, et osa raiejäätmeid on Vainlo kinnisasjal alles, kuid osa

on hakitud ja ära veetud. Hageja esitas 5. veebruaril 2020 kostjale päringu ning 5. märtsil 2020

vindikatsiooni ja kahju hüvitamise nõuded. Kostja teatas 26. märtsil 2020, et tema hinnangul

on raieõigus lõppenud ja raieperioodi pikenemise alused puuduvad. Kostja käitumine on

sõnamurdlik, kostja valdus on ebaseaduslik ja pahauskne.

1.4. Hageja nõuab kostjalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel raiejäätmete otsese valduse

üleandmist. Alternatiivselt on raiejäätmete väljaandmise õiguslik alus võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 108 lg 2, kuna pooled sõlmisid raieõiguse võõrandamise lepingu, mille alusel sai hageja

2-20-5200

3 (13)

raiejäätmete omanikuks ja tal on õigus need Vainlo kinnisasjalt ära viia. Osas, milles

raiejäätmed ei ole säilinud, nõuab hageja kahju hüvitamist. Hageja nõuab hävinud raiejäätmete

eest hüvitist arvestusliku hinna järgi, milleks on 5,5 eurot/m3. Arvestusliku hinna aluseks on

järgmine tehe: raiejäätmete keskmine turuhind 8 eurot/m3, millest on lahutatud nende

väljaveokulu 2,5 eurot/m3.

1.5. Hageja vaidles kostja tasaarvestusele vastu. Tasaarvestuse olukorda ei esine. Tasaarvestuse

esmane eeldus on vastastikuste nõuete olemasolu. Kostja on esitanud lepingu rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise nõude, kuigi kostjal on leping TM Energy OÜ-ga, mitte hagejaga.

Seega saaks kostja ees kohustatud isikuks olla vaid TM Energy OÜ, mitte hageja.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

2.1. Kostja väitel on alust jätta hagi läbi vaatamata, sest hagejal puudub õigus kostja vastu hagi

esitada. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Samuti ei ole kostja andnud nõusolekut

raieõiguse edasimüügiks.

2.2. Tõendamata on hageja väide, et Vainlo kinnistule jäid raiejäätmed, mida oli vähemalt

1000 m3.

2.3. Hageja pole esitanud ühtki tõendit raiejäätmete keskmise turuhinna kohta. Kostja vaidleb

hageja kahju hüvitamise nõude suurusele vastu.

2.4. Hageja esitas tasaarvestuse avalduse. Kostja kinnistu metsaalale on tekitatud kahju –

metsamasinate poolt pinnasesse vajutatud rööpad on raiejäätmetega tugevdamata ja

tasandamata ning raiejäätmed on metsa alt koristamata. See asjaolu on tõendatud kohtule

esitatud fotodega. Kahjustatud metsa pindala on u 10 hektarit. Kostjale TM Energy OÜ või

hageja poolt tekitatud kahju suurus on vähemalt 7200 eurot käibemaksuga. Sel põhjusel tuleb

hageja ja kostja nõuded tasaarveldada.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus otsustas määrata

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

• 1. novembril 2018 sõlmisid TM Energy OÜ ja kostja kasvava metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu nr 122/2018, mille esemeks oli Vainlo kinnisasjal kasvav mets

mahus 1668 tm (1. novembri 2018. a leping). Lepingus leppisid pooled kokku, et ostjal

on õigus teostada Vainlo kinnisasjal raie vastavalt lepingule. Punkti 3.7 kohaselt võib

ostja alustada raietöid pärast ostuhinna lõplikku tasumist ning metsateatise kinnitamist

Keskkonnaameti poolt. Saadud puidu kokkuveo ja raielangi puhastamise tähtajaks

määrati 1. märts 2019 (p-d 3.8–3.9). Lepingu p 3.10 kohaselt kuuluvad laoplatsile

ladustatud raiejäätmed kuni nende realiseerimiseni ostjale;

• Vainlo kinnisasja omanik on kostja;

2-20-5200

4 (13)

• TM Energy OÜ võõrandas 20. novembril 2018 Vainlo kinnisasjal kasvava metsa

raieõiguse edasi hagejale (20. novembri 2018. a leping);

• 22. novembril 2018 kinnitas Keskkonnaamet raietööde loa;

• 2019. a veebruaris ja märtsis veeti raiutud metsamaterjal välja, seejärel puhastati

laoplats;

• 26. novembril 2019 edastati kostjale tööde teostamise ajakava, kuid kostja keelas

raiejäätmete väljaveo;

• 27. novembril 2019 nõudis kostja 2000 eurot ja keelas selle mittetasumise korral

raiejäätmete väljaveo;

• 5. veebruaril 2020 esitas hageja kostjale päringu ning 5. märtsil 2020 vindikatsiooni ja

kahju hüvitamise nõuded;

• 18. veebruari 2020. a lepinguga on TM Energy OÜ loovutanud 1. novembril 2018

kostjaga sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingust nr 122/2018

tulenevad nõuded hagejale.

3.2. Maakohus selgitas, et hagi võiks kuuluda rahuldamisele AÕS § 80 lg 1 alusel, mille

kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS

§ 82 lg 1 sätestab, et omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat

asja. AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku

suhtes õigus asja vallata. Valduse õiguslik alus saab olla mõni piiratud asjaõigus või omanikku

valdaja valdust taluma kohustav võlaõiguslik kokkulepe, kuid õiguslik alus saab tuleneda ka

seadusest või kohtulahendist.

3.3. Hageja on tõendanud, et ta on raidmete omanik. Raidmed kui vallasasjad said tekkida

kõige varem 2019. a jaanuaris, mil Vainlo kinnistul toimusid giljotiini- ja raietööd. Hageja ei

ole tõendanud, et raidmed on kostja valduses. Seega on täitmata vindikatsiooninõude teine

vältimatu eeldus, mistõttu jättis kohus hagi rahuldamata. Kuigi tunnistaja Q märkis istungil, et

temale teadaolevalt on raidmed langilt välja toodud ja osaliselt realiseeritud, ei põhine see

teadmine asjaolude isikulikul vahetul kogemusel, sest Q kinnitas, et tema kohapeal töid ei

korraldanud. Tunnistaja C märkis, et ta on Vainlo kinnistul käinud mitmel korral, sh enne

laoplatsi koristamist. C sõnul jäid 2019. a märtsi lõpus ja aprilli alguses pärast laoplatsi

korrastamist suured raidmete hunnikud kinnistule. Tunnistaja ütles, et arvestuslik kogus võis

olla veidi üle 1000 m3 raidmeid. Need ütlused võimaldasid kohtul järeldada, et 2019. a märtsi

lõpus ja aprilli alguses olid hagejale kuuluvad raidmed Vainlo kinnistul ja seega kostja valduses.

Samas on kostja märkinud, et raidmed on kinnistult ära veetud ning ka hageja on ise

tunnistanud, et raidmed on vähemalt osaliselt kadunud. Seega on kohaselt ja veenvalt

tõendamata, et kostja valdab praegusel ajal hagejale kuuluvaid raidmeid mahus 1000 m3.

3.4. Kuivõrd hageja vindikatsiooninõue jäi rahuldamata, siis puudus alus rahuldada ka hageja

tingimuslikku rahalist nõuet, millega hageja palus kohustada kostjat tasuma 5,5 eurot iga üle

andmata raiejäätmete kuupmeetri kohta. Kuna kahju hüvitamise nõude suurus on tõendamata,

ei saaks kahju hüvitamise nõuet rahuldada ka siis, kui vindikatsiooninõude eeldused oleks

täidetud.

3.5. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis ei analüüsinud kohus kostja menetluslikku

tasaarvestusavaldust. Kohus märkis siiski, et kostja kahjunõue on alusetu, kuivõrd kostja

tugineb kahjunõude puhul sellele, et TM Energy OÜ ei täitnud lepingus ettenähtud tasandamise,

parandamise ja koristamise kohustust. TM Energy OÜ ei ole hageja vastu nõudeid esitanud ega

ole ka praeguses asjas menetlusosaline. Kostjal ei ole võimalik kolmanda isiku vastu olevat

nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Raieõiguse edasivõõrandamise puhul ei olnud tegemist

2-20-5200

5 (13)

lepingu üleminekuga, vaid tegemist oli allrendilepinguga, mistõttu hageja ja kostja vahel ei ole

lepingulist suhet. Selline suhe oli TM Energy OÜ ja kostja vahel.

3.6. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule.

4.1. Maakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt tuvastas maakohus, et raidmed, mida oli

ligikaudu 1000 m3, jäid Vainlo kinnistule, kuid samas leidis, et hageja pidanuks tõendama ka

seda, et raidmeid ei ole sealt tänaseks ära viidud. Selliselt jagas maakohus ebaõigesti

tõendamiskoormise ning nõudis hagejalt negatiivse ja kostja kontrolli all oleva asjaolu

tõendamist. Kui hageja on tõendanud, et tema on raidmete omanik ja raidmed jäid kostja kätte,

on kostja kohustus tõendada, et ta on täitnud kohustuse raidmed omanikule üle anda või asjaolu

esinemise, mis õigustab nende üle andmata jätmist. Kui kostja väidab, et raidmeid enam tema

valduses pole või ta neid välja andma ei pea, on see tema tõendamiskoormis. Arvestades kostja

vastuväiteid praeguses menetluses ja menetluse eelselt (lisaraha küsimine, lepingu tähtaja

möödumisele tuginemine jne), siis ei ole kostja eitanud, et raidmed jäid kinnisasjale. Maakohus

on teinud ebaõige kohtulahendi ja valesti kohaldanud AÕS § 80 lg-t 1.

4.2. Maakohtul polnud alust jätta kõrvale tunnistaja Q ütluseid, millega on tõendatud, et

raidmed jäid metsa. Q küll ei korraldanud töid kinnistul kohapeal, kuid korraldas poolte suhtlust

seoses raidmete väljaveoga. Seetõttu ei olnud õige kõiki Q ütlusi kõrvale jätta.

4.3. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et raidmed jäid metsa. Näiteks Ä selgitas 5. oktoobri 2021.

a istungil, et „osa raidmeid metsa all ja korjamata. Meie soov, et need ära korjatakse ja ära

viiakse“. Täiendavalt on kostja 1. juuni 2020. a vastuse lisana 1 esitanud enda 27. novembri

2019. a e-kirja, milles küsitakse raidmete äravedamise lubamiseks 2000 eurot lisaks lepingus

kokkulepitule ja tasutule. Seega pole mingit kahtlust selles, et raidmed jäid Vainlo kinnisasjale

ehk kostja valdusesse. Lisaks tuvastas kohus ka ise otsuses, et kinnistule jäid suured raidmete

hunnikud ning tunnistaja ütluste kohaselt oli raidmete arvestuslik kogus üle 1000 m3. Hageja

seda maakohtu järeldust ei vaidlusta. Maakohus on ekslikult lugenud hageja kohustuseks

tõendada, et raidmed on siiani kostja valduses. Hageja tõendas, et üle 1000 m3 raidmeid jäi

tööde lõppemisel kostja kinnisasjale ja seega kostja valdusesse, misjärel pidanuks

tõendamiskoormis kostjale üle minema. Kostja on menetluses avaldanud, et osa raidmeid on

kinnistult ära veetud. Hageja on satelliitfotode ja vaatluse alusel tuginenud väitele, et raidmed

on vähemalt osaliselt kadunud. Kuna raidmed jäid kostja kinnisasjale ja kostja valdusesse, on

selle tõendamine, mis raidmetega juhtus, kes nad ära vedas, mis mahus on nad alles ja mis

mahus hävinud või võõrandatud, täielikult kostja mõju all. Hageja ei ole mahajäänud raidmeid

ära vedanud. Kuna raidmed jäid kostja tegeliku võimu alla, saab vaid kostja teada ja tõendada,

mis neist edasi sai. Metsa ülestöötajal ei ole objektiivselt võimalik esitada tõendeid selle kohta,

mida kostja tema valdusesse jäänud raidmetega hiljem tegi.

4.4. Kostja

on

keeldunud

asjaolu

tõendamisele

kaasa

aitamast.

Kõik

eeldused

tõendamiskoormise ümberpööramiseks olid täidetud. Kostja tulnuks lugeda AÕS § 82 lg 2

kohaselt hagejale kuuluvate raiejäätmete valdajaks ning kohustada teda raiejäätmed välja

andma. Seejuures on kostja pahauskne valdaja, kes teab, et tema valdusel puudub õiguslik alus.

2-20-5200

6 (13)

4.5. Maakohus leidis ebaõigesti, et raiejäätmete väärtus 5,5 eurot/m3 on tõendamata. Kostja

esitas 3. märtsil 2021 tasaarvestuse avalduse, millega tunnistas hageja nõuet ja selle suurust.

Liiati saanuks sellisel juhul rahuldada hageja primaarnõude ja kohustada kostjat välja andma

1000 m3 raidmeid. Raidmete väärtuse saanuks kindlaks määrata ka TsMS § 233 kohaselt.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

7. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 loetletud asjaolud, mille üle pooled

apellatsioonimenetluses ei vaidle. Seetõttu võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 1 p 1

järgi asja lahendamisel aluseks.

8. Hageja nõuab kostjalt hagejale kuuluvate raiejäätmete 1000 m3 üleandmist, määrates

üleandmise tähtajaks kalendrikuu ja kohaks Vainlo kinnisasja laoplats, ning raiejäätmete

tähtaegselt üle andmata jätmise korral palub kohustada kostjat tasuma 5,5 eurot iga üle andmata

raiejäätmete kuupmeetri kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja nõude õiguslik alus

võib olla AÕS § 80 lg 1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel ei olnud lepingut sõlmitud,

vaid lepingud oli kostja ja TM Energy OÜ vahel ning TM Energy OÜ ja hageja vahel (vt ka 24.

novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:20:04). Seega ei saa hagejal olla kostja

vastu lepingust tulenevat nõuet.

9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ja TM Energy OÜ vahel sõlmitud 1. novembri

2018. a leping kasvava metsa raieõiguse võõrandamise kohta vastab Riigikohtu praktika

kohaselt rendilepingu tunnustele (VÕS § 339, vt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-17-280, p-d 22.1–22.2; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16) ning

rendilepingule tuleb täiendavalt kohaldada üürilepingu kohta sätestatut (VÕS § 341).

Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et TM Energy OÜ ja hageja vahel sõlmitud 20.

novembri 2018. a leping on käsitatav allrendilepinguna ning ehkki selle sõlmimiseks oleks TM

Energy OÜ pidanud saama kostja nõusoleku (VÕS § 341 kaudu kohalduv VÕS § 288 lg 1), ei

too nõusoleku puudumine kaasa 20. novembri 2018. a lepingu ja seega raieõiguse hagejale

üleandmise tühisust. Esile toodud asjaolude ja tõendite põhjal on põhjendatud ka maakohtu

järeldus, et tegemist ei olnud 1. novembri 2018. a lepingu ülevõtmisega hageja poolt.

Kolleegium nõustub nendes osades maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse p 44) ja

ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).

10. Hageja leiab, et ta on raieõiguse teostamise tulemusel saanud selle käigus tekkinud

raiejäätmete omanikuks. AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes

õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud

omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma

valdusesse. AÕS § 82 lg 1 sätestab, et omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab

temale kuuluvat asja. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 365 võimaldab omanikul esitada asja

väljaandmise nõude selliselt, et kohus kehtestaks kostjale asja üleandmiseks tähtaja ja määraks

2-20-5200

7 (13)

sama otsusega kindlaks kahjuhüvitise juhuks, kui kohustatud isik asja tähtajal välja ei anna (vt

Riigikohtu 30. novembri 2020. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-1975, p 40).

11. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses peamiselt järgneva üle:

-

kas hageja oli saanud raiejäätmete omanikuks;

-

kas maakohus oleks pidanud kohustama kostjat raiejäätmed hagejale välja andma

olukorras, kus kohtu hinnangul oli hageja tõendanud oma omandiõiguse ja selle, et

raidmed jäid kostja valdusesse, ning eksis seega AÕS § 80 lg 1 kohaldamisel;

-

kas maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisel, leides, et hageja oleks pidanud

tõendama, et raiejäätmed on endiselt kostja valduses, sh kas tõendamiskoormus selles

küsimuses on pöördunud ümber kostjale;

-

kas maakohus leidis (eba)õigesti, et raiejäätmete väärtus (s.o 5,5 eurot/m3) on

tõendamata;

-

kas kostjal on õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist seoses Vainlo kinnisasja

koristamise ja tasandamise kohustuse täitmata jätmisega ning see nõue hageja nõudega

tasaarvestada.

12. Maakohus leidis, et raidmete omanikuks sai hageja (maakohtu otsuse p 45). Kostja on selle

järelduse apellatsioonimenetluses vaidlustanud, leides, et kuna hageja ei viinud raidmeid

Vainlo kinnisasjalt välja enne 1. märtsi 2019, ei ole ta raidmete omanik (vt apellatsioonkaebuse

vastuse p 10; 24. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:33:05). Kolleegium

leiab, et maakohus ei ole selles küsimuses eksinud ja kostja väited ei ole põhjendatud.

12.1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et raieõiguse võõrandamise tõttu 1. novembri 2018. a

ja 20. novembri 2018. a lepingutega sai raiejäätmete tekkimisel, s.o kinnisasjast eraldumisel,

nende omanikuks mitte kostja kui kinnisasja omanik, vaid hageja (vt MS § 37 lg 7, TsÜS § 62

lg 2, AÕS § 115 lg 1). Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et raiejäätmed said

tekkida kõige varem jaanuaris 2019 ning selleks ajaks oli kostja raieõiguse võõrandanud.

Vaidlust ei ole selles, et raiejäätmed tekkisid raieõiguse kehtivuse tähtaja kestel (vt 24.

novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:32:21). Kolleegium leiab sarnaselt

maakohtuga, et hageja omandiõigust ei mõjutanud see, kas hageja viis raidmed Vainlo

kinnisasjalt ära kokkulepitud tähtpäevaks, sh kas lepingus ettenähtud tähtaeg pikenes või mitte.

Nimetatud küsimustes nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 45–

46) ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).

12.2. Eeltoodud järeldust ei mõjuta kostja viidatud MS § 37 lg 7 (vt apellatsioonkaebuse vastuse

p 10). MS § 37 lg 7 kohaselt annab raieõigus õiguse langetada puid lepingus fikseeritud

ulatuses, kohal, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest

puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Sellest sättest tuleneb, et puude

langetamine raieõiguse raames peab toimuma lepingus fikseeritud ajal ning raieõiguse

omanikul on õigus need puud omandada ja nendest saadud puidusortimendid metsast ära

vedada. MS § 37 lg-st 7 ei saa teha järeldust, et langetatud puude omanikuks saamine sõltub

sellest, kas need viiakse kokkulepitud ajal metsast välja või mitte.

12.3. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et 1. novembri 2018. a ja 20. novembri 2018. a

lepingutes sisalduvast p-st 3.10 tulenevalt on ostjal omandiõigus ainult laoplatsile ladustatud

raiejäätmetele (vt 1. juuni 2020. a hagi vastuse p-d 3.4 ja 4.6). Lepingu p 3.10 sätestab, et

laoplatsile ladustatud raiejäätmed kuuluvad kuni realiseerimiseni ostjale. Kolleegium ei nõustu

kostja käsitusega, et sellest punktist tulenevalt tekkis ostjal raiejäätmete omandiõigus alles siis,

kui need olid veetud laoplatsile. Raieõiguse olemusest (MS § 37 lg 7) ja AÕS § 115 lg-st 1

2-20-5200

8 (13)

tulenevalt saab raieõiguse teostaja kinnisasjalt langetatud puude ja nende langetamisel tekkinud

raiejäätmete kui vilja (TsÜS § 62 lg 2 tähenduses) omanikuks juba nende kinnisasjast

eraldumisel, s.o puude langetamisel ja raiejäätmete tekkimisel. Sellest erinevat kokkulepet ei

nähtu ka lepingute p-s 3.10, mis ei reguleeri omandiõiguse tekkimist. See säte täpsustab, et

raiejäätmed, mis on ladustatud laoplatsile, kuuluvad (endiselt) ostjale.

13. Maakohus tuvastas tunnistaja C ütluste põhjal, et 2019. a märtsi lõpus või aprilli alguses

olid hagejale kuuluvad raidmed Vainlo kinnisasjal ja seega kostja valduses. Kostja ei

vaidlustanud apellatsioonimenetluses asjaolu, et raiejäätmed jäid metsa (vt ka 24. novembri

2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:35:59), sh et see nähtub kostja enda poolt 1. juunil

2020 esitatud aerofotolt (I kd, tl 38; 24. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:53:43). Maakohus ei tuvastanud otsuses sõnaselgelt seda, kui palju jäi hagejale kuuluvaid

raiejäätmeid kinnisasjale, vaid viitas tunnistaja sellekohastele ütlustele. Kolleegium leiab, et

tunnistaja C ütlustest (1. detsembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:36:46) saab

järeldada, et raidmeid oli üle 1000 m3. Kostja ei ole tõendanud ega ka väitnud, et raiejäätmeid

oleks jäänud metsa mingis muus koguses (vt ka 24. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:36:31).

14. Maakohus hindas õigesti seda, kas asjas esitatud tõenditest saab järeldada, et hagejale

kuuluvad raiejäätmed on ka praegu kostja valduses. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et hagi

rahuldamiseks piisab sellest, et hageja on tõendanud, et talle kuuluvad raidmed jäid (2019. a

kevadel) kostjale kuuluvale kinnisasjale. Vindikatsiooninõude rahuldamiseks ei piisa selle

tuvastamisest, et omanikule kuuluv asi oli kunagi kostja valduses, vaid valduse üleandmise

nõude saab rahuldada vaid juhul, kui tõenditest saab järeldada, et asi on ka hagi rahuldamise

ajal kostja valduses. Vastasel juhul ei oleks asjas tehtavat kohtuotsust võimalik (sund)täita. Ka

Riigikohus on selgitanud, et kui kostja ebaseaduslikus valduses olnud vallasasi on hävinud või

kaotsi läinud, ei ole enam võimalik asja väljaandmisnõudega taotletud eesmärgi saavutamine

(omaniku tegeliku võimu taastamine vallasasja üle), vaid üksnes selle asendamine asja

väärtusele vastava rahalise hüvitisega (vt 30. novembri 2020. a määrus kriminaalasjas nr 1-20-

1975, p 39).

15. Maakohus viitas, et kostja on märkinud, et raidmed on Vainlo kinnisasjalt ära veetud ning

ka hageja ise on tunnistanud, et raidmed on vähemalt osaliselt kadunud. Seega oli maakohtu

hinnangul kohaselt ja veenvalt tõendamata, et kostja valdab ka praegu hagejale kuuluvaid

raiejäätmeid mahus 1000 m3 (maakohtu otsuse p 48). Kolleegium nõustub selles osas

maakohtuga ja märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

15.1. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. AÕS § 82 lg 1 järgi

peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Seega oli hagejal

kohustus vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena tõendada, et talle kuuluvad raiejäätmed

on kostja valduses.

15.2. Kolleegium märgib, et mõningatel juhtudel võib seda, et kostja valdab kindlat asja, olla

võimalik järeldada ka sellest, kui tõenditest nähtuvalt on kostja mingil varasemal ajahetkel seda

asja vallanud ning puudub alus arvata, et kostja oleks vahepeal valduse kaotanud. Kui kostja

sellises olukorras väidab, et tal enam valdust ei ole, peab ta sellekohased asjaolud esile tooma

ja oma väiteid tõendama (TsMS § 230 lg 1). Praegusel juhul aga nähtub asja materjalidest, sh

nii esimese astme menetluses esile toodust kui ka ringkonnakohtu 24. novembri 2022. a

kohtuistungil avaldatust, et hageja isegi ei väida seda, et 1000 m3 talle kuuluvaid raiejäätmeid

oleks kostja valduses.

2-20-5200

9 (13)

15.2.1. Hageja avaldas maakohtus ja selgitas ka ringkonnakohtu istungil, et tema töötaja

tuvastas juba veebruaris 2020, et vähemalt osa raidmeid oli välja veetud ja väljaveo kohal olid

hiljutise hakkimise jäljed (vt hagiavalduse p 2.5; 24. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:49:42). Hageja esitas selle kohta maakohtus ka pildid (vt 22. märtsi 2021. a

menetlusdokumendi p 10; fotod I kd, tl-d 122–126), mis hageja väitel on tehtud veebruaris 2020

ja kinnitavad seda, et raidmeid viidi välja ja hakiti (vt 24. novembri 2022. a kohtuistungi

protokoll, ajamärgid 00:53:53–00:58:29, 01:04:48), ning TM Energy OÜ poolt kostjale 5.

veebruaril 2020 saadetud e-kirja (I kd, tl 17(13)). Ringkonnakohtus toimunud istungil tõi hageja

välja, et raiutud puit mädaneb ning raidmed tuuakse välja ja hakitakse aastase tsükli sees.

Hageja arvates on tegelikkus see, et mida oli võimalik, see veeti rahateenimise eesmärgil välja

ja hakiti ära (samas, ajamärk 00:40:48). Kokkuvõtlikult oli hageja seisukohal, et 1000 m3

raidmeid Vainlo kinnisasjal enam ei ole (samas, ajamärk 01:04:48) ja võimalikud raielangile

jäänud raidmed on tänaseks väärtusetud (samas, ajamärgid 01:05:17, 01:09:29).

15.2.2. Maakohtu menetluses esitas hageja ka 18. veebruaril 2020 allkirjastatud nõude

loovutuse dokumendi (I kd, tl 47), millega TM Energy OÜ loovutas hagejale kostjaga sõlmitud

1. novembri 2018. a lepingu alusel tekkinud nõude, mis seondub kostja poolt õigusliku aluseta

metsamaterjali võõrandamisega ja seeläbi kahju tekitamisega. Hageja selgitas seda kokkulepet

24. novembri 2022. a kohtuistungil sellega, et hageja ja TM Energy OÜ teada raidmeid enam

ei olnud, vaid need olid hakitud ja minema veetud, mistõttu vindikatsiooninõude esitamine ei

olnud asjakohane ja võimalik oli nõuda kahju hüvitamist (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:29:25). Sellest nähtub, et hageja arvas juba veebruaris 2020, et kostja valduses raidmeid ei

ole.

15.3. Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja isegi ei väida, et kostja valdaks 1000 m3

hagejale kuuluvaid raiejäätmeid, ei ole alust rahuldada hageja nõuet sellise koguse raiejäätmete

väljaandmiseks. Hageja avaldatu põhjal leiab kolleegium, et kuna raidmed on vähemalt osaliselt

välja veetud ja hakitud ning ülejäänud osas väärtusetuks muutunud (mädanenud), on hageja

tegelik eesmärk saada kostjalt rahalist hüvitist (vt ka kohtuistungi protokoll, ajamärgid

01:06:53, 01:24:04). Selleks aga tuleks hagejal esitada kostja vastu rahaline nõue kahju

hüvitamiseks, mida hageja ongi tingimuslikuna teinud.

15.4. Isegi kui hageja arvates on osa raiejäätmeid endiselt Vainlo kinnisasjal, on hageja ise

toonud esile asjaolud, millest nähtuvalt ei ole neid seal enam 1000 m3. Selles olukorras ei saa

kolleegiumi hinnangul lähtuda eeldusest, et kostja valduses on sama palju raiejäätmeid kui neid

jäi sinna 2019. a kevadel, vaid hageja oleks pidanud tõendama, et kostja üldse enam valdab talle

kuuluvaid raiejäätmeid ja millises koguses. Hageja ei ole veenvalt põhjendanud, et tal ei oleks

objektiivselt olnud võimalik seda tõendada. Asja materjalidest nähtuvalt oli hagejal ligipääs

Vainlo kinnisasjale ja ta on muu hulgas saanud teha pilte kinnistul asuvatest raidmetest. Hageja

enda väitel oli tema töötajal võimalik 2020. a veebruaris, s.o pärast raieõiguse tähtaja

möödumist käia Vainlo kinnisasjal, sh nii põllul kui ka langil (metsas), kus raidmed olid olnud

(vt 24. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:48:59–00:50:55). Hageja möönis

kohtuistungil, et raiejäätmete hinnanguline kogus oleks olnud võimalik määrata ka visuaalsel

vaatlusel (vt samas, ajamärk 01:02:26). Lisaks oleks hagejal olnud võimalik taotleda kohtult

tõendite kogumist, sh vaatluse korraldamist või vajadusel ekspertiisi määramist Vainlo

kinnisasjal olevate raiejäätmete koguse kindlakstegemiseks. Eelnevat arvestades ei ole

praegusel juhul põhjendatud pöörata ümber selle tõendamise koormust, kas kostja valduses on

hagejale kuuluvaid raiejäätmeid ja millises koguses, hea usu põhimõttest tulenevalt kostjale.

2-20-5200

10 (13)

16. Eelnevat arvestades jättis maakohus hageja vindikatsiooninõude põhjendatult rahuldamata,

kuna menetluses esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostja valdaks

hageja nõude objektiks olevaid asju.

17. Maakohus leidis, et kuna vindikatsiooninõue jääb rahuldamata, puudub alus rahuldada ka

hageja tingimuslikku rahalist nõuet, mille kohaselt hageja palus raiejäätmete tähtaegselt üle

andmata jätmise korral asendada vindikatsiooninõue rahalise nõudega ja kohustada kostjat

tasuma 5,5 eurot iga üle andmata raiejäätmete kuupmeetri kohta. Lisaks leidis maakohus, et

hüvitise suurus on tõendamata (maakohtu otsuse p 49). Kolleegium nõustub maakohtu

lõppjäreldusega, et hageja tingimuslikuna esitatud rahaline nõue tuleb jätta rahuldamata, kuid

muudab selles osas osaliselt maakohtu põhjendusi.

17.1. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et hageja rahalise nõude oleks saanud rahuldada

üksnes juhul, kui vindikatsiooninõude eeldused oleksid täidetud. Vindikatsiooninõude

rahuldamise üks eeldus on see, et kostja valdaks hagejale kuuluvat asja. Hageja tingimuslikku

nõuet tuleks selle esitamise eesmärki arvesse võttes mõista selliselt, et hageja soovib

raiejäätmete asemel nende väärtuse hüvitamist ka juhul, kui juba kohtumenetluse tulemusel

selgub, et kostjal ei ole võimalik raiejäätmeid üle anda, nt kuna need ei ole säilinud (vt

hagiavalduse p 2.7). Sel juhul ei ole küll täidetud vindikatsiooninõude eeldused, kuid täidetud

võivad olla kahju hüvitamise nõude eeldused.

17.2. Praegusel juhul ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal saaks

järeldada, et kostja on hageja omandit rikkunud, s.o ise hagejale kuuluvad raiejäätmed kinnistult

välja viinud, hakkinud ja realiseerinud, ning võiks sellest tulenevalt vastutada hagejale süüliselt

tekitatud kahju eest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel. Hageja on küll esitanud

tõendeid, millest nähtuvalt on raiejäätmeid kinnistult välja viidud, aga esitatud ei ole selliseid

tõendeid, mis võimaldaks järeldada, et seda on teinud või tellinud kostja. Kostja ise on

raiejäätmete väljaviimist Vainlo kinnisasjalt eitanud.

17.3. Olukorras, kus hageja ei saa nõuda raiejäätmete üleandmist, kuna kostja on nende valduse

kaotanud või need on hävinud, võib hagejal aga olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue AÕS

§ 84 lg 1 ja VÕS § 1043 jj järgi. AÕS § 84 lg 1 alusel on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama

omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju

võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete kohaselt. Tegemist on omanikule

ebaseadusliku ja pahauskse valdaja vastu seaduse alusel tekkiva võlaõigusliku nõudega

(Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 13). Riigikohus on

selgitanud, et AÕS § 84 lg 1 eeldab esmalt asja hävimist või väärtuse vähenemist ning teiseks

asjaolu tuvastamist, et isik on pahauskne valdaja (vt samas). AÕS § 35 lg-s 3 sätestatud

heauskse valduse eelduse tõttu peab praegusel juhul hageja tõendama, et kostja on või oli

pahauskne valdaja. Juhul, kui kostja oli raiejäätmete ebaseaduslik valdaja, kuid heauskne, võib

ta nende hävimise või väärtuse vähenemise korral vabaneda vastutusest AÕS § 84 lg 3 järgi.

Vajadusel tuleb kontrollida ka AÕS § 84 lg 4 eeldusi. Kui kostja pahausksus peaks osutuma

tõendatuks, määravad kahju ulatuse VÕS § 127 jj (vt samas).

17.4. Kõigepealt tuleb hinnata, kas kostja valdus oli ebaseaduslik, s.t kas kostjal oli hagejale

kuuluvate raiejäätmete valdamiseks mingi õiguslik alus (vt valduse õiguslike aluste kohta

Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519, p 27).

17.4.1. Hageja väitel oli hageja nõustunud kostja palvega oodata raiejäätmete metsast

äravedamisega 2019. a sügiseni, et kostja saaks teha materjali väljaveoks ja ladustamiseks

kasutatud põllul külvi (hagiavalduse p 1.3). Seejärel leppisid pooled kokku, et raiejäätmeid ei

2-20-5200

11 (13)

veeta välja enne külmakraadide saabumist (hagiavalduse p 1.4). Asja materjalidest nähtuvalt

olid sellised kokkulepped TM Energy OÜ ja kostja vahel, mida kinnitavad TM Energy OÜ

esindaja 27. novembri 2019. a (I kd, tl 36) ja 28. novembri 2019. a (I kd, tl 35) e-kirjad kostjale,

kus ta nendele kokkulepetele viitab. Ka tunnistaja Q avaldas, et raidmeid ei olnud võimalik

algul välja tuua, kuna ilma poolest oli „pehme aeg“, ja kostjaga oli kokkulepe, et külmal ajal

tuuakse välja. Seejärel aga takistas raidmete väljatoomist põllul tehtud külv ning hiljem ei olnud

kostja nõus raidmete väljatoomiseks lepingut pikendama (vt maakohtu 1. detsembri 2021. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:09:31 ja 00:11:45). Sarnaselt nähtub tunnistaja Ci

ütlustest, et raidmeid ei jõutud välja tuua, kuna kevad jõudis kätte ja ilm ei olnud sobiv. Seejärel

tehti põllul külv. Tunnistajal oli info, et raidmed saab välja tuua pärast seda, kui vili on

koristatud ja ilm on kas kuiv või külm. Kui tunnistaja kostjaga oktoobris ühendust võttis, soovis

kostja oodata, kuni päris külmaks läheb. Hiljem aga selgus, et tekkinud on vaidlus ja seda tööd

teha ei saa (vt samas, ajamärk 00:32:00). Seega nähtub tõenditest kogumis, et TM Energy OÜ

ja kostja olid leppinud kokku, et raidmed tuuakse välja 2019. a lõpus, kui ilm on külmaks läinud.

17.4.2. Esitatud tõenditest nähtuvalt esitas TM Energy OÜ 26. novembril 2019 kostjale

väljaveotööde tegemise ajakava (I kd, tl-d 36 pöördel – 37), kuid kostja nõudis raielangi

puhastamise tähtaja pikendamise eest 2000 eurot hüvitist (I kd, tl 36 pöördel) ja keelas endaga

kooskõlastamata raiejäätmete väljaveo (I kd, tl-d 35 pöördel – 36). TM Energy OÜ 28.

novembril 2019 saadetud e-kirjas soovis TM Energy OÜ raidmete valduse üleandmist ja tahtis

teada, mis alusel kostja teeb talle materjali kättesaamisel takistusi (I kd, tl 35 pöördel). Kostja

vastuseid TM Energy OÜ 28. novembri 2019. a e-kirjale ja ka 5. veebruari 2020. a e-kirjale (I

kd, tl 35) ei ole asjas esitatud, hageja väitel kostja nendele kirjadele ei vastanudki.

17.4.3. Hageja on ise menetluses tuginenud TM Energy OÜ ja kostja vahel sõlmitud

kokkulepetele seoses raiejäätmete Vainlo kinnisasjalt väljaviimisega. Seega saab lugeda, et

kokkulepped, mille alusel kostja pärast 2019. a kevadet raiejäätmeid valdas, kehtivad ka hageja

suhtes, kellel oli lepinguline suhe TM Energy OÜ-ga. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et

kostja valdas hagejale kuuluvaid raiejäätmeid õiguslikul alusel kuni novembri lõpuni 2019.

Alates detsembrist 2019, mil TM Energy OÜ teatas soovist alustada raiejäätmete väljaveoga ja

kostja selle keelas (vt I kd, tl 36), saab lugeda, et kostjal ei olnud raiejäätmete valdamiseks

õiguslikku alust ja tema valdus oli seega AÕS § 34 lg 1 tähenduses ebaseaduslik.

17.4.4. Kolleegium märgib, et kostja menetluses esile toodud asjaolud ei võimaldaks järeldada

ka seda, et kostja õiguslik alus hagejale raiejäätmete valduse üleandmisest keeldumiseks alates

detsembrist 2019 võinuks tuleneda VÕS §-st 110. Kostja väidetest nähtuvalt võis tal olla

lepingust tulenevate koristus- ja tasandamiskohustuste täitmisega seoses nõudeid oma

lepingupartneri TM Energy OÜ vastu, mitte hageja vastu. Ka juhul, kui hageja käitus

allrendilepingu täitmisel viisil, mis tõi kaasa kostja ja TM Energy OÜ vahel sõlmitud lepingu

rikkumise, vastutaks selle eest VÕS § 288 lg 5 ja § 341 alusel TM Energy OÜ. Lisaks ei ole

kostja praeguses menetluses tõendanud, et lepingust tulenevad kohustused, sh teede

parandamise ja tugevdamise kohustus oleks jäänud täitmata ning kostja oleks nende täitmist

TM Energy OÜ-lt või hagejalt nõudnud, keeldudes seni raiejäätmete väljaandmisest.

17.5. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema

valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Sama paragrahvi

3. lõike kohaselt loetakse valdus heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Praegusel juhul

on kostja menetluses väitnud, et ta ei olnud pärast raieõiguse realiseerimise tähtaega metsa

jäänud raidmetest teadlik, kuna hageja ei olnud teda raidmetest ja nende kogusest teavitanud

(vt nt hagi vastuse p-d 4.3 ja 4.4; apellatsioonkaebuse vastus, p 7; 24. novembri 2022. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:33:05, 00:37:07). Kolleegium leiab, et asjas esitatud

2-20-5200

12 (13)

kirjavahetus ei toeta kostja väiteid. Kostja esindaja on ise TM Energy OÜ esindajale saadetud

kirjas 27. novembril 2019 kl 11.48 väitnud, et kui kostjale ei maksta raielangi puhastamise

tähtaja pikendamise eest hüvitist 2000 eurot, siis puhastab kostja oma metsaaluse ise ära (I kd,

tl 36 pöördel). Samal päeval kl 16.47 saadetud e-kirjas viitas kostja esindaja sellele, et TM

Energy OÜ ei ole ettenähtud tähtaja jooksul oksi ära vedanud ja hakkinud, kusjuures see e-kiri

oli saadetud vastuseks TM Energy OÜ sama päeva kl 15.51 e-kirjale, milles viimane selgitas,

miks raiejäätmeid ei olnud seni võimalik realiseerida ja välja vedada, ning teatas, et raiejäätmete

väljaveoga alustatakse detsembri esimesel nädalal (I kd, tl-d 35 pöördel – 36). Seega viitavad

tõendid sellele, et kostja oli teadlik, et raiejäätmed jäid Vainlo kinnisasjale. Oma 13. augusti

2020. a menetlusdokumendis märkis kostja ka ise, et ta sai juba sügisel 2019 teada, et

metsaalune on koristamata, ja arutas TM Energy OÜ-ga võimalusi lepingus toodu lõpuni viia

(vt menetlusdokumendi p 28). Arvestades, et kostja oli sõlminud TM Energy OÜ-ga raieõiguse

võõrandamise lepingu ja raiejäätmed olid tekkinud raieõiguse teostamise käigus, pidi kostja

teadma, et raidmed ei kuulu talle ning tema valdusel puudub vähemalt alates detsembrist 2019

õiguslik alus. Seega oli kostja valdus alates sellest ajast pahauskne AÕS § 35 lg 2 tähenduses.

Seejuures ei ole oluline, et kostja oleks teadnud oma kinnisasjale jäänud raiejäätmete täpset

kogust.

17.6. Asjas esitatud väidetest ja tõenditest (eelkõige TM Energy OÜ 5. veebruari 2020. a e-kiri

(I kd, tl 17(13) ja tl 35); hageja esitatud fotod (I kd, tl-d 122–126)) nähtuvalt on raiejäätmete

väljavedamine Vainlo kinnisasjalt ja hakkimine toimunud jaanuaris-veebruaris 2020, seega

ajal, mil kostjal puudus õiguslik alus raiejäätmete valdamiseks ja ta pidi olema sellest teadlik.

Seega on AÕS § 84 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude sisulised eeldused täidetud.

17.7. Kolleegium nõustub siiski maakohtuga selles, et hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta

rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud oma nõude suurust. Teistsuguseks järelduseks ei

anna alust ka apellatsioonkaebuse väited.

17.7.1. Hageja selgitas oma nõude suuruse kujunemise kohta menetluses seda, et ta nõuab

hävinud raiejäätmete eest hüvitist arvestusliku hinna järgi, milleks on 5,5 eurot/m3 ja mille

aluseks on järgmine tehe: raiejäätmete keskmine turuhind 8 eurot/m3, millest on lahutatud

nende väljaveokulu 2,5 eurot/m3 (vt 6. aprilli 2020. a hagiavalduse p 2.7). Kostja vaidles hageja

esitatud hindadele vastu ja märkis, et hageja ei ole esitanud raiejäätmete keskmise turuhinna

kohta ühtegi tõendit (1. juuni 2020. a hagi vastuse p 4.5). Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 oleks

hageja pidanud tõendama neid asjaolusid, millele tema rahaline nõue tugineb, sh raiejäätmete

väärtuse hindamise aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit,

mis kinnitaksid tema väidet raiejäätmete keskmise turuhinna ja nende väljaveokulu kohta.

Arvestades, et kostja oli sellele juba menetluse alguses tähelepanu juhtinud, pidi hageja oma

tõendamiskoormusest aru saama. Ka apellatsioonkaebuses ei väida hageja, et ta ei oleks sellest

aru saanud ja tõendid oleksid jäänud esitamata maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõttu.

17.7.2. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja tunnistas hageja nõuet ja selle suurust, esitades

3. märtsil 2021 tasaarvestusavalduse. Kostja palus esitatud avalduses oma nõude hageja

nõudega tasaarvestada juhul, kui kohus peaks jõudma järeldusele, et hagi kuulub rahuldamisele

(vt kostja 3. märtsi 2021. a menetlusdokumendi p 12). Kohtumenetluse ajal tingimusliku

protsessuaalse tasaarvestuse avalduse esitamisest ei saa järeldada, et kostja oleks hageja

nõudega nõustunud või hagis esitatud asjaolud omaks võtnud. Seda eriti praegusel juhul, kus

kostja oli hageja hüvitisnõude suurusele sõnaselgelt vastu vaielnud.

17.7.3. Põhjendatud ei ole ka hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kohus oleks

saanud määrata raidmete väärtuse kindlaks TsMS § 233 kohaselt. Nimetatud sätte 1. lõige

2-20-5200

13 (13)

võimaldab kohtul juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset

suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või

ebamõistlikult suurte kuludega, otsustada kahju suurus oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid arvestades. Praegusel juhul ei ole hageja põhistanud ega toonud esile asjaolusid,

millest nähtuvalt talle kuulunud raiejäätmete väärtuse kindlakstegemine oleks seotud eriliste

raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses ei

toonud hageja välja põhjuseid, miks ta ei saanud esitada oma raiejäätmete väärtust puudutavate

väidete kohta tõendeid. Ringkonnakohtus 24. novembril 2022 toimunud istungil märkis hageja,

et raiejäätmete hind on volatiilne ja sõltub erinevatest asjaoludest, sh hakkimise ja veo kohast.

Samas märkis hageja esindaja, et hageja müüs sel ajal keskmise hinnaga 8 eurot miinus

väljavedu (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:32:05). Kolleegium leiab, et isegi kui

raiejäätmete hind võis konkreetseid tehinguid puudutavate asjaolude tõttu kõikuda, oleks hageja

saanud esitada tõendeid, mille põhjal oleks olnud võimalik hinnata nende keskmist hinda. Muu

hulgas oleks hageja saanud esitada tõendeid selle kohta, millise hinnaga ta ise sel ajal

raiejäätmeid müüs. Olukorras, kus hageja isegi ei püüa oma väiteid tõendada ega too esile

veenvaid põhjuseid, miks tõendeid ei ole võimalik esitada, ei ole TsMS § 233 kohaldamise

eeldused täidetud.

18. Kuna hageja rahaline nõue jääb rahuldamata, siis sarnaselt maakohtuga ei hinda ka

kolleegium kostja tasaarvestusavalduse põhjendatust. Põhjendatud on aga maakohtu viide, et

kuna hageja ja kostja vahel ei ole lepingulist suhet, ei saa kostja tugineda hageja vastu rahaliste

nõuete esitamisel sellele, et hageja oleks jätnud täitmata mingid lepingust tulenevad

kohustused. Kostja saab esitada 1. novembri 2018. a lepingu täitmisega seotud nõudeid TM

Energy OÜ vastu.

19. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust teha maakohtust erinevat otsust.

Menetluskulude jaotus

20. Kuna maakohtu otsus jääb hagi sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole alust seda muuta

ka maakohtu menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3). Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses ka väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada

sõltumata sellest, et maakohus jättis hagi rahuldamata.

21. Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS

§ 171 lg 1 järgi hageja kanda.

22. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS §

174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist.

23. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)