1-18-2251/623 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustada isikuandmete kaitseks ainult kohtulahendi resolutiivosa.

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. novembril 2022. a, Tartu kohtumajas

Kriminaalasja number

1-18-2251

Kohtukoosseis

Kohtunik Peet Teidearu

Kohtuistungi sekretärid

Kelly Kasepuu, Jane Oidsalu, Heli Eilonen, Mariann Rei,

Kärt Kaara, Margot Nigol, Merili Riga

Kriminaalasi

Meelis Kaldalu süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) §

263 lg 1 p 2 järgi üldmenetluses

Prokurör

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul

Heido. Eelnevalt ringkonnaprokurörid Marge Püss ja

Tatjana Tamm

Süüdistatav

Kaitsjad

Kohtuistungite toimumise ajad

Meelis Kaldalu, isikukood: 38011102714; elukoht:

XXX; kodakondsus: XXX kodanik; haridus: XXX;

emakeel: XXX; töökoht/õppeasutus: XXX; varasemalt

kriminaalkorras karistamata; tõkendina kohaldatud

vahistamist 24.10.2017 – 22.12.2017 (60 päeva),

05.10.2021 – 16.11.2021 (43 päeva) ja 30.04.2022 –

16.11.2022 (201 päeva), 19.09.2020 – 09.10.2020 (21

päeva) oli Meelis Kaldalu XXX

jurist Indrek Repnau (lepinguline)

vandeadvokaat Dmitri Školjar (määratud)

vandeadvokaat Valli Murde (määratud)

04.04., 17.04., 22.08., 27.08., 25.09., 27.09., 10.10.,

30.10.2018, 01.03., 27.05., 28.11.2019, 12.02., 20.11.,

10.12.2020, 17.05., 18.05., 19.05., 26.08., 06.10., 29.10.,

05.11.2021, 07.01., 21.01., 07.02., 04.03., 18.05., 15.08.,

16.08., 19.09., 20.09., 30.09., 11.10., 12.10., 03.11.,

04.11., 07.11. ja 09.11.2022

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 309 lg 1, 3, § 311 - § 313, § 315 ja § 180

lg 1, 3, kohus

Otsustas:

Süüdi tunnistada Meelis Kaldalu KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ning mõista temale karistuseks

10 (kümme) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda Meelis Kaldalu karistusaja hulka 24.10.2017 – 22.12.2017,

05.10.2021 – 16.11.2021 ja 30.04.2022 – 16.11.2022 vahi all viibitud 304 päeva, s.o 10 kuud

ja 4 päeva ning 19.09.2020 – 09.10.2020 statsionaarsel kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil

viibitud 21 päeva, s.o kokku 10 (kümme) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva.

Lugeda Meelis Kaldalule mõistetud karistus 10 (kümme) kuud 25 (kakskümmend viis)

päeva 16.11.2022 kuupäeva seisuga täielikult ära kantuks.

Tühistada tõkend vahistamine ja vabastada Meelis Kaldalu vahi alt kohtuotsuse

kuulutamise järgselt vastavalt vangistusseadusele ja Tartu Vangla sisekorraeeskirjale.

Jätta Meelis Kaldalu taotlused vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja

kriminaalmenetlusega tekitatud varalise/mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Menetluskulud:

KrMS § 175 lg 1 p-de 2, 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 ning § 189 lg 2 alusel välja mõista

Meelis Kaldalult menetluskuludena riigituludesse:

•

sundraha 705 (seitsesada viis) eurot;

•

määratud kaitsja tasu summas 9492,84 eurot (üheksa tuhat nelisada

üheksakümmend kaks eurot ja 84 senti);

•

tunnistajate kulud summas 282,28 eurot (kakssada kaheksakümmend kaks eurot

ja 28 senti).

Ekspertiisikulud summas 3340 eurot (XXX ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis

nr XXX – 255 eurot ja XXX statsionaarne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

komisjoniline kompleksekspertiis nr XXX – 3085 eurot) jätta riigi kanda.

Valitud kaitsja tasu summas 8859 eurot jätta süüdimõistetu Meelis Kaldalu kanda.

KrMS § 180 lg 3 ning § 313 lg 1 p-de 7 ja 12 alusel määrata, et Meelis Kaldalul on õigus

tasuda temalt välja mõistetud menetluskulud kokku 10 480,12 eurot (kümme tuhat

nelisada kaheksakümmend eurot ja 12 senti) ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisele järgnevast kuust.

Riigituludesse välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda kohtu määratud tähtaja

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele

EE351010052031000004

(AS

SEB

Pank,

SWIFT:

EEUHEE2X)

või

EE522200221013264447

(AS

Swedbank,

SWIFT:

HABAEE2X)

või

EE401700017002872300

(AS

Luminor

Bank,

SWIFT:

RIKOEE22)

või

EE957700771001523585 (AS LHV Pank, SWIFT: LHVBEE22), märkides ära

viitenumbri 99922700039321 ning selgituse “Meelis Kaldalu, otsus nr 1-18-2251,

menetluskulud“.

Menetluskulusid on võimalik vabatahtlikult tasuda kohtuotsuses määratud aja jooksul, s.o kuni

31.12.2023. Kui rahalised kohustused pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde kriminaalasjas tähtsust omavat

teavet sisaldavad 4 CD-d, 2 DVD-d ja 1 mälupulk XXX seerianr-ga XXX.

KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada Meelis Kaldalule kohtuotsuse jõustumisel tema

elukoha läbiotsimisel ära võetud müts, musta värvi jope Norra lipuga, tossud „Nike“, 31

kaarti ja ring 1 paberhoidik, milles erinevad kõnekaardid.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

kohtumenetluse

poolel

õigus

esitada

apellatsioonkaebus.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 (seitsme)

päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on

nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest

loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus, olenemata sellest, kas nad

ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsiooniteate esitamise korral

esitatakse apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse pooltel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega.

Apellatsiooniteate esitamisel on terviklik kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis

12.12.2022. a alates kella 16.00-st.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Süüdistuse sisu

Meelis Kaldalut süüdistatakse selles, et tema, eesmärgiga teha pommiähvardus Eesti

Rahvusringhäälingu XXX stuudiole asukohaga XXX, selleks, et häirida talle ja R. L.

teadaolevalt ERR XXX stuudios XXX kell 19.45 alanud XXX linnapeakandidaatide

valimisdebatti (tegelikult toimus valimisdebatt ERR XXX stuudios), ostis koos R. L. XXX kella

20.20 paiku XXX linnas XXX kaubanduskeskuses asuvast XXX OÜ kauplusest mobiiltelefoni

XXX, s/n XXX, millesse R. L. koos Meelis Kaldaluga paigaldas Elisa kõnekaardi

abonentnumbriga XXX. XXX kell 20.42 XXX linnas täpselt kindaks tegemata kohas Meelis

Kaldalu koos R. L. saatis Häirekeskusesse lühisõnumi (SMS-i) sisuga: „UUDIS TEILE

Valimised on epaseaduslik! etv tartustuudio lõhkeb kella 21.15 bomm UUDIS TEILE“. Meelis

Kaldalu ja R. L. tehtud pommiähvarduse tõttu piirasid politsei ja Lõuna-Eesti pommigrupp

juurdepääsu ERR XXX stuudiole asukohaga XXX ja selle lähiümbrusele ning politsei sulges

ajavahemikus kella 21.11 - 22.03 liikluse XXX-XXX-XXX tänavate lõigus. Lõuna-Eesti

pommigrupp ei avastanud XXX hoonest lõhkeseadeldist. Sellise tegevusega R. L. ja Meelis

Kaldalu häirisid politsei poolt piiratud piirkonnas elavate, liiklevate ja töötavate isikute

liikumisvabadust, avalikku kindlustunnet ja üldist õigusrahu, millega Meelis Kaldalu rikkus

korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud

käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul

moel solvata, hirmutada või ähvardada. Eelpooltoodud teoga pani Meelis Kaldalu süüdistuse

kohaselt toime KarS § 263 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o lõhkeseadeldisega

ähvardades avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise (I kd, tl 1-10).

M. Kaldalu ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista ja tema kaitsjad toetavad süüdistatava

seisukohta, paludes kohtualune õigeks mõista, sest puuduvad süüteokoosseisu objektiivsed

tunnused (kaitseaktid - I kd, tl 13-14, 67-72).

II Kohtumenetluse kokkuvõte

Kriminaalasjas nr 1-18-2251 kestis kohtumenetlus veidi üle 5 aasta, s.o alates Tartu Maakohtu

18.04.2018 M. Kaldalu kohtu alla andmise määruse (I kd, tl 27) vormistamisest kuni 16.11.2022

kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamiseni (XI kd, tl 80-83). Kriminaalmenetlus venis tulenevalt

süüdistatava M. Kaldalu käitumisest menetluse kestel, tema poolt menetlusest kõrvalehoidmiste

ja kohtu poolt tehtud menetluslike korralduste eiramise tõttu.

Järgnevalt olgu ära toodud kronoloogilises järjestuses menetluses aset leidnud olulisemad

käigud koos lühikeste põhjendustega, illustreerimaks väidet, et maakohus üritas süüdistatavale

M. Kaldalule vastu tulles teha talle menetluses osalemine mugavamaks ja inimväärsemaks, et

riivata tema isikuõigusi võimalikult vähe, kuna kohtumenetluses M. Kaldalu avaldas korduvalt

rahulolematust, et tema õigusi liigselt riivatakse. Maakohtu hinnangul ei saa kohtunikule ette

heita kriminaalmenetlusega venitamist.

Pärast M. Kaldalu kohtu alla andmist mõned kuud hiljem määrati süüdistatavale 07.08.2018

määrusega (I kd, tl 32) uus riigi õigusabi korras kaitsja, sest vandeadvokaat Valli Murde

pensioneerus ja ei olnud enam Eesti Advokatuuri liige. Kuna riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 5

lg-st 1 tulenevalt saab riigi õigusabi osutada üksnes advokaat Advokatuuri liikmena, siis olid

eelviidatud asjaolud objektiivseks takistuseks riigi õigusabi teenuse edasisel osutamisel ja

järelikult ei saanud V. Murde pärast Advokatuurist lahkumist M. Kaldalule riigi õigusabi korras

õigusteenust enam osutada. Sellega seoses tõusetus reaalne vajadus menetluse kestel kaitsja

asendamiseks. Selline kaitsjate vahetumine võib endaga kaasa tuua ka menetluse venima

jäämise. Eelnevale tuginedes määrati süüdistatava M. Kaldalu kaitsjaks riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Dmitri Školjar. Kaitseõiguse tagamise temaatikal peatub kohus otsuses

edaspidiselt. 27.09.2018 määrusega (I kd, tl 111) jäeti maakohtunik menetlusest taandamata,

sest selleks puudusid alused, sama kuupäeva kandva määrusega (I kd, tl 110) jäeti rahuldamata

ka M. Kaldalu taotlus kaitsja D. Školjari taandamiseks aluste puudumisel.

Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud KrMS § 408’ lg 3 alusel

kohtuotsuses lk 4 lõik 6; lk 5; lk 6: lk 7 lõik 1 avalikustamata.

12.10.2020 määrusega (VI kd, tl 46) jäeti M. Kaldalu taotlus prokuröri taandamiseks aluste

puudumisel rahuldamata. 18.05.2021 määrusega (VI kd, tl 131) määrati prokuratuuri taotlusel

kohaldada M. Kaldalu suhtes sundtoomist ja toimetada ta sundkorras Tartu Maakohtu istungile

19.05.2021 kell 11.00 – süüdistatav ei tulnud kohtuistungile 18.05.2021 kell 10.00 ja ei teatanud

eelnevalt, miks ta puudub. Samuti ei esitanud isik kohtule arstitõendit, mis oleks puudumist

õigustanud. 19.05.2021 määrusega (VI kd, tl 136-138) kohaldati M. Kaldalule tõkendiks

vahistamist kohtumenetlusest kõrvalehoidmise lõpetamiseks ja isik kuulutati tagaotsitavaks –

PPA-l ei olnud võimalik realiseerida sundtoomist, sest M. Kaldalu ei viibinud oma elukohas

XXX, ehkki 17.05.2021 istungil ta kinnitas, et ta seal elab ning see on tema elukohaks

registreeritud ka rahvastikuregistris. Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2021 määrusega jäeti M.

Kaldalu määruskaebus läbi vaatamata, ka Riigikohtu 22.11.2021 määrusega jäeti kaebus läbi

vaatamata. M. Kaldalu tabati Politsei- ja Piirivalveameti poolt 05.10.2021 kell 17.25 XXX (VI

kd, tl 164-166, 176-183) ning 06.10.2021 määrusega (VI kd, tl 184-186) jäeti temale kohaldatud

tõkend

vahistamine

muutmata,

sest

esines

jätkuvalt

oht

kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidmiseks. 07.10.2021 esitas M. Kaldalu taotluse temale elektroonilise valve

kohaldamiseks ning määrata elektroonilise järelevalve asukohaks XXX. Selle kohaldamine

oleks süüdistatava sõnul muutnud lihtsamaks osalemise kohtuistungitel, koostöö kaitsjaga ning

vajalike materjalidega tutvumise. M. Kaldalu väljendas kindlat soovi ja tahet mitte panna

elektroonilise valve all toime õigusrikkumisi, samuti palus arvesse võtta, et ta on varasemalt

kriminaalkorras karistamata. Isik lubas ka elektroonilise valvega kaasnevaid nõudeid täita.

Tulles M. Kaldalule vastu, kohus 29.10.2021 määrusega (VII kd, tl 73-75) asendas M. Kaldalu

suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine elektroonilise valvega kuni 6 kuuks, kuid mitte

kauemaks kui kriminaalasjas nr 1-18-2251 kohtuotsuse kuulutamiseni – kohus leidis, et

elektroonilise valve kohaldamine võiks ilmselt olla piisav takistus M. Kaldalu

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumiseks, kuna elektroonilise valvele allutatuna oleks tema

liikumisvabadus oluliselt piiratud, süüdistatava tegevuse ja liikumise üle säilitatakse seega

teatud

kontroll.

17.01.2022

esitas

Tartu

Vangla

kriminaalhooldusosakonna

kriminaalhooldusametnik kohtule erakorralise ettekande, milles palus asendada elektrooniline

valve vahistamisega, kuna M. Kaldalu korduvalt rikkus elektroonilise valve ajakava, ei olnud

seadet laadinud ja oli seadme vooluvõrgust eemaldanud. 07.02.2022 määrusega (VII kd, tl 185-

186) kohus määras prokuratuuri taotlusel tuua süüdistatav M. Kaldalu sundkorras

kohtuistungile Tartu Maakohtu Tartu kohtumajja 07.02.2022 kella 13.45. M. Kaldalu ei tulnud

07.02.2022 kell 10.00 kohtuistungile, olles teadlik kohustusest kohtuistungile tulla. Samal

kuupäeval kohus prokuratuuri taotlusel määrusega (VII kd, tl 193-195) kohaldas M. Kaldalule

tõkendiks vahistamist ja isik kuulutati uuesti tagaotsitavaks kohtumenetlusest kõrvalehoidmise

tõttu – PPA andmetel M. Kaldalu elukohas ei viibinud, tema elektrooniline seade kadus

valvesüsteemist 06.02.2022 kell 21.40 ning ühendust isikuga enam ei saadud (VII kd, 189).

Tartu Ringkonnakohtu 10.08.2022 määrusega jäeti Tartu Maakohtu 07.02.2022 määrus

muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 11.02.2022 ja 14.02.2022 väljastas maakohus M.

Kaldalu suhtes Euroopa vahistamismäärused (VIII kd, tl 6-9, 13-16). M. Kaldalu tabati XXX

30.04.2022 (VIII kd, tl 27-28) ja ta toimetati tagasi XXX 06.07.2022 (VIII kd, tl 40). M. Kaldalu

XXX lahkumise ja XXX aset leidva väljaandmismenetluse tõttu tuli 06.05.2022, 08.06.2022,

16.06.2022 määrustega (VIII kd, tl 30, 37-38) edasi lükata eelnevalt planeeritud kohtuistungid.

09.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 93-94) jäeti rahuldamata süüdistatava taotlus juristi I. Repnau

kriminaalasjas M. Kaldalu kaitsjana osalemiseks. Tartu Ringkonnakohtu 05.09.2022

määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus läbi vaatamata, samuti jäeti rahuldamata taotlus

tunnistada KrMS § 42 põhiseaduse vastaseks osas, milles see annab kohtunikule ainuisikuliselt

õiguse otsustada kaitsja menetlusse mittelubamine ja sellise otsustuse vaidlustamise

mittelubamine. 15.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 103-104) jäeti rahuldamata M. Kaldalu

taotlus riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat D. Školjari taandamises aluste

puudumisel, samuti jäeti rahuldamata taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks. Sama kuupäeva

kandva kohtumäärusega (VIII kd, tl 105-106) jäeti rahuldamata ka süüdistatava taotlus

kriminaalmenetluse kiirendamiseks – kohtu hinnangul menetluse venimine on seotud eelkõige

M. Kaldalu käitumisega, s.o tema poolt kohtumenetlusest kõrvalehoidmisega ja kohtule

kättesaamatuks jäämisega, muuhulgas loata XXX lahkumisega. Tartu Ringkonnakohtu

15.09.2022 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus Tartu Maakohtu 15.08.2022 määruse

peale läbi vaatamata. Maakohtu 16.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 156-157) jäeti rahuldamata

M. Kaldalu taotlus vahistamise asendamiseks kautsjoniga, sest esines jätkuvalt suur oht, et

kautsjon ei taga süüdistatava menetluses osalemist piisaval määral. Tartu Ringkonnakohtu

14.09.2022 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus Tartu Maakohtu 16.08.2022 määruse

peale läbi vaatamata. 23.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 173-173) lubati muutunud asjaoludel

menetlusse M. Kaldalu lepingulise kaitsjana jurist I. Repnau. 24.08.2022 tuli kohus M.

Kaldalule taaskord vastu ja lubas ta koostöös Tartu Vanglaga kodukülastusele (VIII kd, tl 182),

mis ka vangla poolt läbi viidi. Tartu Maakohtu 21.09.2022 määrusega (IX kd, tl 100-102)

rahuldati Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna erakorraline ettekanne M. Kaldalule

määratud elektroonilise valve asendamiseks vahistamisega. Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2022

määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus Tartu Maakohtu 21.09.2022 määruse peale selles

osas läbi vaatamata. Maakohtu 21.09.2022 määrustega (IX kd, tl 70-73, 103-106) jäeti

rahuldamata M. Kaldalu taotlused arutada kriminaalasja tema osavõtuta ja kriminaalmenetluse

lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumisel selleks aluste puudumisel, samuti kontrolliti

tõkendi vahistuse kohaldamise jätkuvat põhjendatust ning jäeti rahuldamata süüdistatava

taotlus vahistamise asendamiseks elukohast lahkumise keeluga põhjusel, et esines jätkuvalt

väga suur oht M. Kaldalu menetlusest kõrvalehoidmiseks ja selle takistamises, mistõttu oli ka

jätkuvalt tõkendi vahistamine kohaldamine põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2022

määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus mõistliku menetlusaja möödumise osas Tartu

Maakohtu 21.09.2022 määruse peale läbi vaatamata, samuti jäeti tõkendi vahistamise jätkuva

kohaldamise osas Tartu Maakohtu 21.09.2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

04.10.2022 määrusega (IX kd, tl 125-127) jättis kohus uuesti M. Kaldalu taotluse tõkendi

vahistamise asendamiseks kautsjoniga rahuldamata selleks aluste puudumisel. 11.10.2022

määrustega (X kd, tl 52-55) jättis kohus süüdistatava taotlused kohtuniku ja kohtuistungi

sekretäri taandamiseks rahuldamata aluste puudumisel. 13.10.2022 määrusega (X kd, tl 89-91)

jäeti rahuldamata M. Kaldalu taotlus tõkendi asendamiseks elukohast lahkumise keeluga seoses

jätkuvalt väga suure ohuga, et M. Kaldalu hakkab uuesti kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma.

04.11.2022 määrustega (XI kd, tl 8-10) jäeti rahuldamata süüdistatava taotlused kohtuniku

taandamiseks ja tõkendi asendamiseks, sest alused kohtuniku taandamiseks puudusid, samuti

esines jätkuvalt väga suur oht kriminaalmenetluse takistamiseks ja sellest kõrvalehoidmiseks.

07.11.2022 määrusega (XI kd, tl 29-30) vabastati riigi õigusabi korras määratud kaitsja

vandeadvokaat D. Školjar süüdistatava M. Kaldalu kaitsjakohustustest seoses riigi õigusabi

andmise aluste äralangemisega. M. Kaldalu selgitusel on vandeadvokaat D. Školjar tema kaitset

puudulikult korraldanud ning ta on kaitsja peale Eesti Advokatuurile esitanud ka kaebuse,

seetõttu ta ei soovigi, et D. Školjar tema kaitsjana jätkaks. Kohus aga selliste süüdistatava

põhjendustega 07.11.2022 määruses ei nõustunud. M. Kaldalu hinnangul kokkuleppeline

kaitsja jurist I. Repnau on tema jaoks käesoleval ajal kaitsjana teinud kõik vajaliku, et

kaitseülesannet täita ning M. Kaldalu on I. Repnauga rahul.

Kohtu hinnangul nähtub käesoleva kriminaalmenetluse kronoloogiast selgelt, et süüdistatav M.

Kaldalu on korduvalt kohtumenetlusest kõrvale hoidnud ja kohtule kättesaamatuks jäänud,

muuhulgas ka loata XXX lahkunud. M. Kaldalu suhtes on kohaldatud korduvalt sundtoomist ja

tagaotsimist koos vahistamise kohaldamisega, sh rahvusvahelist tagaotsimist Euroopa

vahistamismääruste alusel. Kui M. Kaldalu oleks olnud kohtule määratud aegadel kättesaadav

ja ei oleks menetlusest (sh ekspertiisidest) pikka aega kõrvale hoidnud, oleks kriminaalmenetlus

käesolevas kriminaalasjas eelduslikult maakohtus lõpule viidud ilmselt juba kõige varasemalt

2019. a keskpaigaks. Kohus on just M. Kaldalu käitumisest tulenevalt pidanud kohtuistungeid

korduvalt edasi lükkama ja kohaldama tema suhtes erinevaid tõkendeid, sh tõkendit

vahistamine. Nimetatud menetluslikke olukordi ja -seisukohti on kohus oma varasemates

määrustes ka korduvalt selgitanud. Samuti ei ole tõsiseltvõetav ja loogiline M. Kaldalu poolt

kohtule esitatud väide, et ta hoidis kohtumenetlusest eemale ja läks ära välismaale muuhulgas

just seetõttu, et tagada paremini enda õiguste kaitse – süüdistatava õiguste kaitse

realiseerimiseks tuleb ikkagi osaleda menetluses, mitte hoida sellest kõrvale.

III Kohtu seisukoht süüdistuse piiride osas

Arvestades süüdistatava M. Kaldalu käitumist kriminaalasja nr 1-18-2251 kohtueelse ja

kohtumenetluse vältel, samuti tema poolt korduvalt esitatud seisukohti/taotlusi/avaldusi, on

kohtu hinnangul asjakohane siinkohal rõhutada, et kohus käesolevas kriminaalasjas otsust

kirjutades ei hakka põhjalikumalt analüüsima kriminaalmenetluse ja M. Kaldalule esitatud

süüdistuse väliseid asjaolusid, sealhulgas M. Kaldalu eelnevat elukäiku väidetavalt aset leidnud

süüteosündmuse eelse päevani, s.o kuni XXX, ega ka süüdistatava elukäiku pärast väidetavat

kuriteosündmust, s.o alates XXX kuni tänaseni – kohus on oma mitmetes varasemates

määrustes juba põhjalikult analüüsinud nii süüdistatavale kohaldatud tõkendi vahistamisega kui

ka teiste tõusetunud õiguslike probleemidega seonduvat. Samuti ei peatu kohus nüüdseks

tegevuse lõpetanud valimisliidu XXX moodustamisega, sellele eelneva ja järgneva

valimisliiduga seonduvate sündmustike analüüsil. Kohus ainult riivamisi, kohtuotsuse

arusaadavuse ja selguse huvides, peatub väidetavale süüteosündmusele eelnenud nädala

sündmustel seoses M. Kaldalu isikuga, valimisliiduga XXX ja M. Kaldalu tuttava R. L.

tegevusel, s.o ajavahemikul XXX - XXX seoses kohtumenetluses tõusetunud olulisemate

probleemiasetustega. Kohus ka selgitab, et kõik õiguslikud seisukohad, mis on võetud M.

Kaldalu suhtes varasemates arvukates kohtumäärustes, mh tõkendi kohaldamise ja asendamise,

kaitsja,

kohtuniku

ja

prokuröri

taandamise,

vahistuse

põhjendatuse

kontrolli,

kriminaalmenetluse kiirendamise, mõistliku menetlusaja, M. Kaldalu kui süüdistatava

kohtuistungitel osalemise, ekspertiiside kohaldamise jms suhtes, kohus otsuses nimetatud

seisukohti enam kordama ei hakka. Kuna M. Kaldalu on kahtlustatavana ja süüdistatavana

tegelikult läbivalt kriminaalmenetluses seadnud kahtluse alla tema suhtes algatatud

kriminaalmenetluse ja erinevate menetlustoimingute õiguspärasuse ning selles osalevate

menetlussubjektide käitumise õigsuse (välja arvatud iseenda ja lepingulise kaitsja I. Repnau

käitumisega seoses) ning seda ka isegi neil juhtudel, mil kõrgemate astmete kohtud on tema

arvukad kaebused maakohtu lahendite peale kas rahuldamata või läbi vaatamata jätnud, siis

kohus peab vajalikuks märkida, et käesolev kohtuotsus tugineb kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatud korras kogutud tõenditele ja otsuse koostamisel järgitakse kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatut ning Riigikohtu kui Eesti Vabariigi kõige kõrgema kohtu poolt

väljendatud kehtivaid seisukohti. On ka mõistetav, et järgmistes kohtuastmetes võivad kohtute

otsustused olla kardinaalselt erinevad maakohtu omast, kuid eelnev ei tähenda seda, et

maakohus oleks alati ja igal juhul eksinud kriminaalmenetluse reeglite vastu – võimalikud

kohtu rikkumised toovad välja järgmiste astmete kohtud. Sellise hinnangu andmine on ka

kõrgemate kohtute privileeg, kindlasti aga mitte süüdistatava ülesanne. Kui M. Kaldalu

aprioorselt vaidleb vastu kõikidele tõenditele, mis teda ennast süüstavad (nagu senises

menetluses selgelt on nähtunud), on see süüdistatava ja tema kaitsja õigus, samas sellise

kaitsetaktika valik ei tähenda sugugi, et kohus oleks a priori õigusakte ja kohtupraktikat kas

valesti tõlgendanud või kohaldanud. Kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatavale meele

järele olemiseks, vaid Eesti Vabariigi nimel kohtule antud pädevuse piirides kuritegude

menetlemiseks ja kuriteo toimepanemise tuvastamisel süüdimõistetule karistuse mõistmiseks.

IV M. Kaldalu süüdistuses esitatud tõendid ning süüdistuse tõendatus

Järgnevalt hakkab kohus selgitama M. Kaldalu kriminaalmenetlusega seonduvaid faktilisi

asjaolusid.

Vaidlust ei ole selles, et XXX kella 20.42 paiku saadeti XXX asunud isiku(te) poolt ühest

mobiiltelefonist Elisa telefonivõrku ringlusesse SMS-sõnum, mis jõudis Häirekeskuse 112

numbrile tehtud kõnedele ja sõnumitele vastava korrapidajani ning sõnumi sisu tõlgendati

Häirekeskuse

töötaja

poolt

pommiähvardusena

aadressil

XXX

asuvale

Eesti

Rahvusringhäälingu (ERR) XXX stuudiole. Nimetatud asjaolusid ei ole kahtluse alla seadnud

ka süüdistatav M. Kaldalu ja tema kaitsjad. Kuigi M. Kaldalu on viidanud oma kaitsekõnes

mõningatele küsitavustele kõne all oleva sõnumi sisu, selle saatmisega ja sellele reageerimisega

seotud kellaaegade osas, siis SMS-sõnumi saatmise kuupäeva, kellaaega ja aadressaati ei ole

menetluse vältel kahtluse alla seatud.

Vaidlus on eelkõige selles, kes süüdistuses esitatud SMS-sõnumi saatis, milline oli saadetud

sõnumi tegelik sisu, kas süüdistusaktis välja toodud tegu on süütegu ja õigesti kvalifitseeritud

kuriteona KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ning kas kriminaalmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt

(nagu kohus juba eespool selgitas, siis varasemates kohtumäärustes on osadele menetluslikele

küsimustele juba ammendavalt vastatud ja kohus ennast otsuses kordama ei hakka). Kohtu

hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes võimalik tõsikindlalt tuvastada, et

XXX XXX Elisa telefonivõrku ringlusesse saadetud SMS-sõnumi tegelik sisu on kattuv

süüdistusaktis välja tooduga, sõnumi saatsid Häirekeskuse telefoninumbrile 112 eelnevalt

kooskõlastatult kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes M. Kaldalu ja R. L., süüdistuses

esitatud tegu tuleb kvalifitseerida kuriteona, s.o KarS § 263 lg 1 p 2 järgi avaliku korra raske

rikkumisena, mitte väärteona KarS § 278 lg 1 alusel eritalituse vale väljakutsumisena.

Kriminaalmenetlust on samuti läbi viidud õiguspäraselt kriminaalmenetluse seadustiku ja

kohtupraktika nõudeid järgides, aset leidnud võimalikel minetustel peatub kohus edaspidiselt.

Enne kui kohus asub süüdistuse sisu põhjalikumalt analüüsima, on vajalik vastata mõnedele

süüdistatava ja tema kaitsjate poolt tõstatatud menetluslikele küsimustele.

Nimelt üks küsimus on tõusetunud selles, kas 15.03.2018 kohtule esitatud süüdistusakti

koostaja võis olla teine prokurör, s.o antud juhul vanemprokurör Kristiina Laas. Samuti kas on

õiguspärane, et sideandmete loa on väljastanud muuhulgas ka prokurör Toomas Liiva. Kohus

vastab nendele küsimustele jaatavalt. Nimelt prokuratuuri tööjaotus korraldatakse

prokuratuurisiseselt ja kohus selles osas mingil moel kaasa rääkida ei saa ning arvestades ka

kohtu menetluslikku rolli, mingil juhul ei tohi. Kriminaalasjas nr 1-18-2251 on süüdistuspoole

esindajateks terve menetluse vältel olnud eelkõige ringkonnaprokurörid Marge Püss, Tatjana

Tamm ja Raul Heido. Prokurör T. Liiva on kohtueelse uurimise jaoks väljastanud sideandmete

pärimiseks load, vanemprokurör K. Laas aga on koostanud süüdistusakti kohtusse esitamiseks.

Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta, et kriminaalasja peab kohtueelses ja kohtumenetluses

menetlema, s.o juhtima KrMS § 30 lg 1 ja § 213 lg 1 tähenduses algusest lõpuni ainult üks

kindel prokurör. Seda ei oleks ka otstarbekas nõuda, sest prokuröridel on erinev

kogemustepagas ja tööstaaž ning ei ole sugugi välistatud, et algselt ühele prokurörile jagatud

kriminaalasi suunatakse eelnevat töökogemust arvestades edasi teisele prokurörile, samuti

võivad riigiametnikud erineval ajal pensioneeruda. Ei ole ka etteennustatav kriminaalasja

kohtumenetluse pikkus. Samuti tuleb tähelepanu juhtida, et kriminaalmenetluse seadustiku

sõnastus on selline, et kohtueelset menetlust juhib prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja

tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus – menetlusseadustik seega ei nõua

kriminaalasja menetluses ainult ühe kindla prokuröri osalemist.

Järgmine küsimus seondub kriminaalasjade eraldamisega M. Kaldalu ja R. L.

kriminaalsüüdistuses. Nimelt algselt kaaskahtlustatavatena käsitletud M. Kaldalu ja R. L.

kriminaalasjad eraldati ning need jõudsid kohtumenetlusse vastavalt kriminaalasja numbritega

1-18-2251 ja 1-18-1159. Kriminaalasja nr 1-18-2251 kohtumenetlus hetkel kestab ja on

kohtulahendi põhjendite kirjutamise faasis. Kriminaalasjaga nr 1-18-1159 seonduvalt aga

kohtumenetluses kriminaalasi Tartu Maakohtu 27.03.2018 määrusega (X kd, tl 25-32) KrMS §

199 lg 1 p 1 alusel lõpetati KarS § 263 lg 1 p 2 järgi inkrimineeritud teo osas ja R. L. kohaldati

XXX. KrMS § 216 lg 1 sätestab tõepoolest, et ühiseks menetluseks ühendatakse mitu

kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises. Nii

ka M. Kaldalu ja R. L. puhul toimiti, sest neid kahtlustati kooskõlastatult ühe kindla kuriteo

sooritamises. Samas KrMS § 216 lg 2 p 1 kohaselt kriminaalasjadest, milles isikuid

kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, võidakse eraldada kriminaalasi

kahtlustatava või süüdistatava suhtes või jätta selline kriminaalasi ühendamata muuhulgas siis,

kui esineb muu asjaolu, miks teda ei ole võimalik mõistliku aja jooksul menetlustoimingutele

allutada.

Sama

paragrahvi

lõike

järgi

kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, kui see on vajalik

kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks. Sama sätte lõike 6 kohaselt

kriminaalasjad ühendatakse ja eraldatakse uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määrusega.

Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud KrMS § 408’ lg 3 alusel

kohtuotsuses lk 12 lõik 3 ja lk 13 lõik 1 avalikustamata

M. Kaldalu on ka korduvalt heitnud menetlejatele ette temale kaitseõiguse mittetagamist

kriminaalmenetluses. Kuigi kohus on nimetatud asjaolu käsitlenud ka oma varasemates

määrustes, on otsuses vajalik lisada järgmist. Tõepoolest, kahtlustataval ja süüdistataval on

kriminaalmenetluses õigus kaitsja abile. Kaitsja abi saamine on aga reguleeritud

kriminaalmenetluse seadustikuga, mida omakorda sisustab pikaajaline kohtupraktika. Ei põhine

seaduse sõnastusel ja mõttel M. Kaldalu mitmel korral kohtule esitatud seisukoht, et temal on

õigus kriminaalmenetluses igal juhul ja alati võtta enda esindajaks lepingulises korras mistahes

temale meeldiv kaitsja. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt peab lepinguline kaitsja

vastama teatud nõuetele, standarditele, s.o kas olema Eesti Advokatuuri liige või menetleja

poolt aktsepteeritud (sh õigusteaduse magistrikraadi (või sellele vastava taseme) omandanud)

jurist. Ka kõrgemate astmete kohtud on asunud seisukohale, et menetlejal (sh kohtul) on

lepingulise kaitsja mittekuulumisel Eesti Advokatuuri lai diskretsiooniõigus kaitsja menetlusse

lubamiseks või mittelubamiseks (RKKKm 3-1-1-61-10, p-d 7-8). Siinkohal tuleb ka tähele

panna, et menetleja ei pea Advokatuuri mitte kuuluva kaitsja puhul piirduma ainult kaitsja

haridusnõuete kontrollimisega, vaid hinnata tuleb ka teisi kaitsja isikuga ja senise tegevusega

seonduvaid asjaolusid (varasem menetluslik käitumine, usaldusväärsus jms) – sellele viitab ka

kehtiv kohtupraktika. Nimetatud põhjendustel ka kohus ei lubanud 09.08.2022 määrusega jurist

I. Repnaud menetlusse süüdistatava kaitsjana, kuigi I. Repnaul on omandatud nõuetele vastav

haridustase. Samas faktiliste asjaolude muutudes asus kohus 23.08.2022 määrusega

seisukohale, et jurist I. Repnau kriminaalmenetluses osalemisele takistusi ei ole. Selline

seisukoha muutmine on kohtu õigus. Tuleb ka rõhutada, et varasemalt on süüdistataval M.

Kaldalul ebaõnnestunud lepinguliste kaitsjatega püsivate kokkulepete sõlmimine küll

omavaheliste erimeelsuste, tasu maksmata jätmise vms tõttu – seetõttu on täiesti asjakohatu

süüdistada selles kohtu poolt menetluses tehtud otsustusi. Lepingulise kaitsja leidmise kohustus

on ikkagi süüdistataval endal. Kui süüdistatav ei suuda endale kaitsjat mõistliku aja jooksul

leida, nagu on juhtunud ka käesolevas kriminaalmenetluses, määratakse isikule riigi õigusabi

korras kaitsja, sest kriminaalasja üldmenetluses on kaitsja osalemine KrMS § 45 lg-te 3, 4 alusel

kohustuslik, soovib süüdistatav seda või mitte. Seonduvalt süüdistatavale määratud kaitsja V.

Murdega peab kohus jätkuvalt ennast kordama, et V. Murde 2018. a keskel pensioneerus - ta

vabastati seetõttu 07.08.2018 kohtumäärusega (I kd, tl 32) M. Kaldalu kaitsekohustusest. V.

Murde lahkus ka Advokatuurist. Seega ei saanud V. Murde enam M. Kaldalule riigi õigusabi

osutada. Samuti ei nähtunud kohtule, et süüdistatav oleks tema esindamiseks V. Murdega eraldi

õigusabilepingu sõlminud. Et V. Murde võis pärast Advokatuurist lahkumist jätkata

kaitseteenuse osutamist eraviisiliselt, ei tähenda seda, et ta ka oleks saanud riigi õigusabi korras

teenuseid M. Kaldalule edasi pakkuda – riigi õigusabi saavad osutada ainult kaitsjad, kes on

Eesti Advokatuuri liikmed. Põigates ka korra ajas tagasi kohtueelse menetluse juurde, mil

vahistamisega seoses osutas M. Kaldalule riigi õigusabi vandeadvokaat Anu Pärtel, on samuti

asjakohatud süüdistatava etteheited temale kaitseõiguse mittetagamise kohta – kogutud

materjalidest nähtub, et süüdistatav M. Kaldalu ei soovinud endale kohtueelses menetluses

lepingulist kaitsjat, samuti kinnipidamise hetkest alates esitas ta väga kummalisi märkusi ja

nõudmisi kaitseteenuse ja kaitsjate osas, mis ei olnud aga menetleja poolt arvestatavad. Kuigi

M. Kaldalu läbivalt süüdistab Eesti riiki temale kaitseõiguse mittetagamises, siis kohus on

veendunud, et kriminaalmenetluses on süüdistatava M. Kaldalu kaitseõigus olnud tagatud alates

kohtueelse menetluse esimestest sisulistest menetlustoimingutest. Kui menetlustoimingu juures

kaitsjat viibinud ei ole, siis järelikult M. Kaldalul lepinguline kaitsja sel hetkel puudus. Tuleks

ka lisada, et kohtule on varasema töökogemuse pinnalt teada, et tavapäraselt kinnipidamisele

riigi õigusabi korras määratud kaitsjad alati kohale ei jõuagi, isegi kui esitada eelnevalt riigi

õigusabi taotlus, sest tegemist on kiire menetlustoiminguga. Kiirele toimingule kaitsja

operatiivseks kohalekutsumiseks tuleks juba eelnevalt lepingulise kaitsjaga tema ülesannetes

konkreetse isiku kaitsmisel sellesama isiku poolt kokku leppida – M. Kaldalu seda aga teinud

ei olnud. Siinkohal M. Kaldalu väide, et ta ei teadnud tema suhtes kriminaalmenetluse

alustamisest, ei ole asjakohane. Samas vastava soovi esitamisel on ka riigi õigusabi korras

määratud kaitsja kindlasti valmis osalema kahtlustatava ülekuulamistel ja kaitsealusega seotud

läbiotsimistel. Eelnevale tuginedes on kohtu seisukohalt M. Kaldalule terve kriminaalmenetluse

vältel tagatud riigi õigusabi korras tunnustatud kaitsjate abi, võimalus valida endale lepinguline

kaitsja ja seega ka kaitseõigus. On oluline samuti viidata, et kohtule on M. Kaldalu väidetav

lepinguline kaitsja K. Käis teatanud 16.05.2021 e-kirjaga, et M. Kaldalu on rikkunud

kliendilepingut ning õiguabileping on lõpetatud (X kd, tl 181). M. Kaldalule oli enamus ajast

kaitsjaks määratud riigi õigusabi korras Eesti Advokatuuri poolt vandeadvokaat D. Školjar -

seega on M. Kaldalu kaitseõigus olnud tagatud (VI kd, tl 139-140, 146-151; VII kd, tl 104). M.

Kaldalu väited, et K. Käis lõpetas tema kaitsmise seoses süüdistatava tagaotsimisega, on

alusetu. M. Kaldalu etteheitega, et riigi õigusabi korras kaitsja määramisel on rikutud õigusakte,

ei saa samuti nõustuda – vandeadvokaat D. Školjar istungil selgitas, et advokaadi määramine

toimub riigi õigusabi infosüsteemi kaudu. Kuna konkreetselt selles kriminaalasjas kõik

advokaadid, sh Lõuna-Eestist, kellele oli M. Kaldaluga seonduv õigusabitaotlus saadetud,

keeldusid M. Kaldalu kaitsmisest, siis riigi õigusabi infosüsteem hakkas automaatselt suunama

abipalvet teistesse piirkondadesse. Ka see lahendus ei aidanud ja Advokatuuri kantsler pidi

esitama esildise ning Advokatuur leidis advokaadi automatiseeritud korras. Kuna D. Školjarile

olid M. Kaldalu kaitsjaks määramise ajaks juba teised asjad määratud ja peaaegu kõik

advokaadid keeldusid M. Kaldalule kaitseteenust osutamast, siis Advokatuuri kantsler tegi

esildise, mis tõstis tasu koefitsiendi 1,5 korda. Eelnevast nähtuvalt M. Kaldalule ei olnud

võimalik määrata riigi õigusabi korras kaitsjat Lõuna-Eesti piirkonnast.

Järgmisena süüvib kohus kriminaalasjas kogutud tõenditesse, nende kuriteo tõendamiseks

kasutamise võimalustesse ja tõendite kogumise õiguspärasuse küsimustesse. Etteruttavalt aga

peab kohus vajalikuks reageerida M. Kaldalu poolt kohtumenetluses korduvalt tõstatatud

küsimusele tõendite asja juurde võtmise ja tagasilükkamise kohta, et miks menetluses lisati

kohtutoimikusse ebaproportsionaalselt (koguselises mõttes) prokuratuuri poolt kogutud

tõendeid ja minimaalsel määral M. Kaldalu ning tema kaitsjate poolt kohtule pakutud tõendeid.

Süüdistatav M. Kaldalu peab mõistma, et kriminaalasja üldmenetluses ei sätesta

kriminaalmenetluse seadustik nõuet, et teatud arvu süüdistuspoole tõenditele peab vastama

sama või võrdväärne arv kaitsjapoole tõendeid. Selline seaduse tõlgendus on meelevaldne ja

asjakohatu. KrMS § 2861 sätestab tõendite kogumise üldtingimused (vt ka RKKKo 1-17-5760,

p 9). Lõike 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama paragrahvi lõike 2 p-de 2, 3 järgi kohus võib

keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendi kogumisest lisaks

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule muuhulgas siis, kui tõendit ei olnud loetletud

süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta

ei saanud taotlust varem esitada ning tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud.

Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et kohus võtab vastu ainult kriminaalasja lahendamiseks vajalikke

ja olulisi tõendeid. Sellisteks tõenditeks käesolevas kriminaalasjas ei ole kindlasti need

isikulised ja mitteisikulised tõendid, mis süüdistusaktis ette heidetud teokirjeldusega mitte

mingisugust puutumust ei oma, on seotud ainult M. Kaldalu poliitilise tegevusega,

valimisliiduga XXX, M. Kaldalu eraeluliste aspektidega vms. Kohus nõustub süüdistatava

kaitsjaga ka selles, et KarS § 263 lg 1 p 2 alusel esitatud süüdistuse tõendamine ei eelda

tegelikult ka teo toimepanija motiivide väljaselgitamist, sest nimetatud süüteokoosseisu

täitmise eelduseks ei ole väidetavale süüteole eelnenud motiivide tuvastamine. Samas ka ei saa

kohtu hinnangul võimalikest motiividest või süüteole ilmselt hoogu andnud aspektidest ka

täielikult mööda minna, kuid kohus peatub sellel küsimusel otsuses edaspidiselt. Eeltoodud

põhjendustel kohus jättiski enamus M. Kaldalu ja tema kaitsjate poolt kohtule esitatud tõendid

kohtutoimikusse asja juurde võtmata – maakohtu seisukohalt nimetatud tõendid kriminaalasja

lahendamisel tähtsust ei omanud ja ei olnud puutumuses M. Kaldalule esitatud süüdistusega.

Süüdistatava M. Kaldalu enda seisukohad tõendite asjakohasuse osas siinkohal tähtsust ei oma

– tõendite asjassepuutuvuse osas võtab seisukoha ainult kohus.

M. Kaldalule esitatud süüdistuse sõnalisel refereeringul, mis on kohtule 15.03.2018

süüdistusaktis esitatud, on kohus juba otsuse alguses peatunud.

Süüdistusaktis kajastatud teokirjelduse osas aga tuleb vastata küsimusele, kas selle sisu on

üheselt mõistetav ja arusaadav. Kohtu hinnangul see nii on. Kuigi M. Kaldalu on korduvalt

juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et süüdistusaktis kajastatud sõna „lohkeb“ on prokuratuuri

poolt meelega asendatud sõnaga „lõhkeb“, siis kohus ei pea sellist sõna valesti kirjutamist

selliseks rikkumiseks, mis tingiks süüdistusakti õigustühisuse või ka oleks olnud aluseks

kohtumenetluse algusstaadiumis selle KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuuri

tagasisaatmiseks. On ilmne ja eluliselt usutav, et selline täheviga sõnas ei ole olnud taotluslik

ja meelega tehtud, vaid inimlik eksitus. Seega M. Kaldalu väited sõna meelega valesti

kirjutamise osas jäävad paljasõnalisteks. On ka väga suur tõenäosus, arvestades süüdistuse

teokirjeldust tervikuna, et sõna „lohkeb“ loeb iga mõistlik inimene sõnana „lõhkeb“. Samuti

sõna „bomm“ loetakse sõnana „pomm“. Teisi tähendusvarjundeid selliste sõnadega riimuvalt

kohtule teadaolevalt eesti tavapärases kõne- ja kirjakeeles ei eksisteeri ning sellele ei ole

tegelikult vastu vaielnud ka M. Kaldalu. Sõna „lohkeb“ tähendusvarjundi kindlakstegemiseks

ei ole kohtu seisukohalt ka vaja läbi viia eraldi semiootilist-semantilist ekspertiisi, nagu M.

Kaldalu on kohtumenetluses soovinud, sest eriteadmistele tuginemata on võimalik aru saada, et

sõna „lohkeb“ all on tegelikult sõnumi saatja(te) poolt mõeldud sõna „lõhkeb“. Nagu ka

süüdistuse teokirjalduses olevat sõna „epaseaduslik“ saab tavateadmistele tuginedes tõlgendada

kui „ebaseaduslik“ ning selle sõna tähendusvarjundi hindamiseks ei pea samuti ekspertiisi

määrama – ka M. Kaldalu sõna „epaseaduslik“ kohta etteheiteid kordagi menetluse vältel teinud

ei ole. Kohus ka siinkohal juhib süüdistatava tähelepanu sellele, et samuti käesolevasse

kohtuotsusesse ei ole süüdistuse teksti ümber kopeeritud nn kopeerimise meetodil – kuna

kohtuniku jaoks on oluline muuhulgas kohtulahendi välisilme, siis ei ole keelatud süüdistusakti

teokirjelduses parandada ilmselgeid grammatilisi ebatäpsusi (nt lühend so-s.o, komade

märkimine, eesnimede lühendamine/väljakirjutamine jms). Nimetatud esteetilised parandused

aga ei muuda süüdistuse sisu – see jääb igal juhul samaks. Järelikult süüdistusakt kriminaalasjas

nr 1-18-2251 on kohtu seisukohalt koostatud korrektselt ning sellele tuginedes saab arutada M.

Kaldalu süüteoasja ja süüdistusakt vastab ka KrMS §-s 154 sätestatud nõuetele (vt ka RKKKm

3-1-1-7-12, p 10).

Järgnevalt hindab kohus kogutud tõendeid, neid refereerides, analüüsides ja õiguslikku

seisukohta kujundades.

Kohtueelse menetluse kriminaalasja nr 17,2780,01603 (kohtumenetluses nr 1-18-2251) juurde

võetud sündmuse protokoll-arvestuskaart (I kd, tl 112) tõendab, et Häirekeskusele saadetud

sõnumit saab oma sisult käsitleda pommiähvardusena. Protokoll-arvestuskaardilt nähtub

täpsemalt järgnev: XXX kell 21.07.08 registreeriti Häirekeskuses päästekorraldaja T. J. poolt

sündmus nr XXX liigiga „pommiähvardus“ politsei prioriteediga C ja pääste prioriteediga 1

asukohaga XXX. Seda on kinnitanud kohtuistungil ülekuulamisel ka sündmuse registreerinud

T. J. ise. Politsei juhtimiskeskuses tegeles sündmuse juhtuminr-ga XXX lahendamisega I. T..

Nimetatud isiku ülekuulamist kohtumenetluses ei peetud vajalikuks, sest sündmuse protokoll-

arvestuskaardil kajastatud informatsioon on kohtunikule sisu poolest üheselt mõistetav. Kell

20.42 saabus SMS numbrilt XXX sisuga „UUDIS TEILE Valimised on epaseaduslik! Etv

tartustuudio lohkeb kella 21.15 bomm UUDIS TEILE“. Demineerijatele edastati teade kell

21.11. Kell 21.13 selgitas sündmuskohale saabunud politseipatrull, et ähvarduse sihtmärgiks

oleva objekti (ERR XXX stuudio) aknad on pimedad, uksed kinni, samuti kontrolliti ümbrust.

Liiklus suleti XXX, XXX ja XXX tn lõigus. Tehti kindlaks, et sõnumi saatja kasutas kõnekaarti,

millega ühegi isiku nime koheselt seostada ei õnnestunud. Nimetatud kõnekaart on aktiveeritud

XXX. Kell 21.40 saabusid kohale ERR-i töötajad. Ajavahemikus kella 21.57 – 22.03 oli ERR

XXX stuudiohoone kontrollitud - kontoriruumides kedagi ei viibinud ja midagi kahtlast ei

leitud. Seejärel asuti seisukohale, et ohtu pole ning tänavatel liiklus avati. Sündmuse operatiivne

menetlemine lõpetati kell 22.37. Kõne all oleva sündmuse ja operatiivtöötajate toimingute

asetleidmise tõendamiseks on kohtule esitatud ka Häirekeskuse infosüsteemi ekraanitõmmisest

väljatrükk (I kd, tl 113), mille sisu ühtib muuhulgas sündmuse kirjelduse osas protokoll-

arvestuskaardis esitatuga. Nimetatud väljatrükist samuti nähtub, et K. L. kell 22.37.42 lõpetas

sündmuse menetlemise, mis riimuvalt sündmuse protokoll-arvestuskaardiga tähendab mitte

sündmuse kirjelduse sisu muutmist nagu on M. Kaldalu kohtule üritanud väita, vaid sündmuse

operatiivse menetluse lõpetamist, s.o edasiselt hakkasid asjaga tegelema päevased menetlejad

ning politseipatrullid ja päästemeeskonnad vabastati operatiivtööst sündmuskohal. Väljatrükk

samuti kinnitab, et Häirekeskusest saadeti politseile välja teade pommiähvardusest ja päästele

teade abi osutamiseks. SMS-sõnum numbrilt XXX jõudis Häirekeskusesse kell 21.02.43, abi

oli teel kella 21.08.18 seisuga. Kellaaegade osas riimub protokoll-arvestuskaardiga ka Lõuna-

Eesti Pommigrupi väljasõiduaruanne nr XXX (VII kd tl 160-162). Küll aga selgub

väljasõiduaruandest lisaks, et liiklus avati kell 21.57 ning päästjad ootasid sõnumis määratud

ajani ja siis veel 30 min, alles seejärel teostati ruumide kontroll.

Sündmuse protokoll-arvestuskaardil ja Häirekeskuse infosüsteemi väljatrükil kajastatut

kinnitavad ka tunnistajate A. P., H. A., K. J., K. L. ja T. J. ütlused. Nimelt tunnistajate ütlused

sisuliselt riimuvad selles, et XXX asuvale ERR XXX stuudiole tehti pommiähvardus.

Tunnistajad H. A. ja K. J. jõusid võtteplatsilt ERR XXX stuudio maja lähedusse ajavahemikus

kella 21.20 – 21.30. Tunnistaja K. J. lasi demineerijad varustusega majja sisse ja tegi ka nende

sealolekust fotod (VII kd, tl 63-64). Tunnistajad K. L. ja T. J. töötasid sündmuse asetleidmise

ajal, s.o XXX. a sügisel 10. oktoobril Häirekeskuses. Kuigi tunnistajad K. L. ja T. J. ei

mäletanud pärast 5 aasta möödumist kohtuistungil selgitusi jagades enam asetleidnud sündmuse

täpsemaid tehiolusid, mis on kohtu hinnangul ka inimlikult mõistetav, siis nende ütlustele

tuginedes on üheselt tuvastatav, et pommiähvardust sisaldav SMS-sõnum Häirekeskusesse

menetlemiseks jõudis ning selle sisu ei olnud Häirekeskuse töötajatel võimalik omal algatusel

muuta, sest need tulevad menetlusse automaatselt. Samuti on Häirekeskuse töötajate üldine

mentaliteet selline, et pommiähvardusi tuleb hoolikalt ja põhjalikult uurida. Seda seisukohta on

kinnitanud ka tunnistaja T. J. kohtus. Tunnistaja K. L. sõnul tegeleb ähvarduste sisulise

menetlemisega siiski politsei, kuid esmaselt reageerib kõnele või sõnumile Häirekeskuse

päästekorraldaja, registreerib selle ja saadab siis vastava ohuhinnangu andmisel politseile edasi.

Tavapäraselt SMS-i saatmise puhul üritatakse saatjaga kas sõnumite või kõne teel ühendust

saada, et selgitada täpsemalt asjaolusid. Sõnumite sellist menetlemist kinnitab ka tunnistaja T.

J.. Kuigi XXX. aastal SMS-sõnumeid saadeti vähe, siis ka tol ajal pidi nendele sõnumitele

reageerima. Pommiähvardustele lähevad ka päästeteenistus ja demineerijad kaasa. Sõnumi

politseile edastamine sõltub samas ka sõnumi sisust, lihtsalt tähede jada registreeritakse ainult

sündmusena ja politseile seda ei edastata. Häirekeskuse töötaja töö lõpeb sealt, kust

menetlemine antakse edasi politseile. Tunnistaja T. J. sõnul politsei oskab edasi kontrollida

telefoninumbreid. Tunnistaja K. L. selgitas kohtule ka Häirekeskusesse jõudva sõnumi

registreerimisega seonduvaid tehnilisi aspekte, kuid kuna käesolevas menetluses ei hinnata

Häirekeskuse töökorda, siis kohus sellel põhjalikumalt ei pea vajalikuks peatuda. Tunnistaja T.

J. sõnul iga liigutus, mis päästekorraldaja teeb, salvestub. Tunnistaja K. L. ei teadnud, kas keegi

XXX. a-l kontrollis eelnevalt SMS-sõnumite sisu ja alles siis saatis Häirekeskusele. Need aga

otse Häirekeskusele ei tulnud nagu tänasel päeval. Ilmselt kuskilt filtrist käis sõnum läbi ja kui

oli vajadus, otsustati see Häirekeskusele saata. Kohus nõustub tunnistaja K. L. selles, et

Häirekeskuse raporti järgi XXX sündmus tuli Häirekeskusele lahendamiseks. Enne

Häirekeskusesse edastamist Häirekeskuse töötajal infot selle kohta ei olnud. XXX. a-l SMS

teenus küll oli olemas, aga see toimis läbi tehnilise filtri, enne kui tuli Häirekeskuse programmi.

Ka süüdistatav M. Kaldalu ei ole kohtus eitanud, et viis aastat tagasi selline SMS-sõnumi

saatmise teenus oli olemas ja süüdistatav oli ka sellest ise teadlik. Tunnistaja T. J. ka ei

välistanud, et tema XXX päästekorraldajana sündmuse vastuvõtmisel lisaküsimusi ei esitanud,

sest need ei kajastu sündmuse protokoll-arvestuskaardil. T. J. sõnumi saamisel avas selle ja

registreeris Häirekeskuse programmi – kui vajutada nuppu „salvesta“, näevad sündmust ka

päästeamet ja politsei, kui neile on see sündmus nähtavaks tehtud. Edasi Häirekeskuse

logistikud edastavad info vastavalt sisule pommigrupile. Kuna see sündmus oli

politseisündmus, siis igasugused otsused teeb politsei pool - kas siis juhtimiskeskus,

operatiivteabetalitus või kes juba kohapeal on. Häirekeskuse poolt teate edastamine

pommigrupile on kohustuslik – kui ei ole abi vaja, siis politsei ka ütleb, et demineerijad ei

reageeri ja siis demineerijad edasi otsustavad ise. Tunnistaja hinnangul ei oma ka tähtsust, kas

sõnumi sisu on „lohkeb“ või „lõhkeb“: sellest saab Häirekeskuse töötaja ühtemoodi aru ja

sellisele sõnumile tuleb reageerida. Positsioneerimised toimuvad üldjuhul automaatselt. XXX

stuudio aadressi otsis päästetöötaja enda sõnul vist ise internetist välja. Tunnistaja kinnitusel

Häirekeskuse töötaja ja politseinikud võivad asuda sama sündmuse lahendamisel erinevates

maakondades. Ka tunnistaja T. J. on peatunud oma ütlustes Häirekeskuse töö tehnilistel

aspektidel (nt Häirekeskuse andmebaasi täitmise eripäradel), kuid praeguses menetluses ei anta

hinnangut Häirekeskuse tööle, mistõttu kohus nendel pikemalt ei peatu. Küll aga on tunnistaja

T. J. ütlustest oluline välja tuua, et XXX. aastal SMS-i saatmise teenuse registreeritud kasutajate

andmed oleksid samuti kajastunud protokoll-arvestuskaardil, s.o sõnumi saatja isikuandmed,

kontaktandmed ja terviseandmed (nt vaegkuulmine). Kui ei olnud tegemist registreeritud

kasutajaga, siis jäi saatja kirja registreerimata kasutajana ainult telefoninumbriga. Tunnistaja

sõnul peab telefoni teel Häirekeskuse töötaja vastama kõnele maksimaalselt 10 sekundi jooksul

ja SMS-idele siis, kui nad Häirekeskuse halduskeskkonda, s.o tööbaasi jõuavad. Programmi

jõudmisel tegutsetakse sõnumiga esimesel võimalusel, s.o sõnumit ei jäeta ootele.

Tunnistajate ütlustest kogumis ning sündmuse protokoll-arvestuskaardist ja Häirekeskuse

infosüsteemi väljatrükist seega kohtu hinnangul nähtub üheselt, et XXX kell 20.42 välja

saadetud SMS siiski jõudis Häirekeskuseni ja seda hakkas ka Häirekeskuse päästekorraldaja

menetlema. Kuigi kõne all olev sõnum registreeriti Häirekeskuse andmebaasis alles kella 21.07

ajal, s.o umbes 25 minutit hiljem, ei tähenda see, et sõnum ei oleks Häirekeskusesse üldse

jõudnud. Häirekeskuse töötajani jõudis sõnum juba kella 21.02 ajal ning on loomulik, et

ametnikul ei pruukinud olla võimalik sellele koheselt reageerida. Ei ole ka vaidlust selles, et

Häirekeskuse päästekorraldaja T. J. nimetatud sündmust menetles, s.o registreeris sissetulnud

sõnumi politseisündmusena ning saatis edasi politseile ja päästele, sest sündmusele reageerisid

nii demineerijad, pääste kui ka politsei. Seetõttu ei ole ka käesolevalt oluline keskenduda

täpsemalt Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti tehnilisele töökorraldusele

pommiähvardust sisaldava SMS sõnumi kättesaatmisel, vahendamisel ja menetlemisel. Ei ole

kohtu seisukohalt ka oluline, kas XXX. aastal tuli Häirekeskusesse sõnumi saatmiseks

eelregistreerida või mitte. Tõsikindel fakt on see, et telefoni kaudu saadetud sõnumid

Häirekeskusesse jõudsid ka 5 aastat tagasi, mida kinnitab ka käesoleva kaasuse menetlemine,

sõltumata avalikkusele edastatud informatsioonist SMS-teenuse kasutamise kohta. On ka

eluliselt usutav, et Häirekeskus ei jätnud XXX. aastal sellistele sõnumitele reageerimata. Ka

tunnistajad K. L. ja T. J. on kinnitanud, et sõnumeid siiski Häirekeskusele saadeti ja neid

menetleti. M. Kaldalu poolt püstitatud küsimusel subjektiivse tahtluse puudumisest seoses

saadetud SMS-ide registreerimisega Häirekeskuses peatub kohus allpool.

Küll aga väärib siinkohal tähelepanu, miks SMS-sõnumi saatmise ja selle Häirekeskuse töötaja

poolt registreerimise ajavahemik oli 25 minutit. Kohus möönab, et puuduvad tõendid täpsema

tehnilise töökorralduse kohta SMS sõnumite saatmise ja vastuvõtmise osas XXX. aastal.

Tunnistaja K. L. sõnul ilmselt läbis saadetud sõnum „filtri“, sest need otse automaatselt nagu

tänasel päeval viis aastat tagasi Häirekeskusesse ei tulnud. Kohtule ei ole ka teada, milline

ametnik või mis ametiasutus nende sõnumite sisu enne Häirekeskusele saatmist üle hindas.

Eelnev aga ei tähenda kindlasti seda, et autentse sisuga sõnumit ei oleks Häirekeskusele

numbrilt XXX numbrile 112 süüdistuses esitatud kuupäeval ja kellaajal saadetud – seda

kinnitab üheselt sündmuse protokoll-arvestuskaart ja Häirekeskuse infokeskkonna väljatrükk.

Ka süüdistatav ei ole kohtumenetluses seadnud sõnumi saatmist kahtluse alla. Seega ei ole

käesolevalt M. Kaldalule ette heidetud kuriteo tõendamisel ka oluline hakata kindlaks tegema

SMS-ide täpsemat teekonda mobiiltelefonist ja telefonivõrgust Häirekeskuseni, sest on

tuvastamist leidnud, et ka SMS-sõnumid jõudsid XXX. aastal Häirekeskuse töötajateni, kes

need registreerisid ja saatsid vajadusel edasi teistele operatiivtöötajatele. Kuna süüdistatav ja

kaitsjad ei ole ka kohtule esitanud omapoolseid tõendeid või pakkunud välja konkreetset

võimalust, kontrollimaks, kas saadetud sõnumi sisu on eelnevalt Häirekeskuses või selle väliselt

muudetud ning seega nimetatud väide jääb pelgalt hüpoteetilisele tasandile, ei ole ka kohtul

vajadust nimetatud asjaolud süüdimõistetu kasuks KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada (vt ka

RKKKo 3-1-1-86-07, p 9.1). M. Kaldalu eitab sõnumi saatmist, seega sõnumi ülesehituses ja

sisus ka täpsemaid uurimisversioone ei ole olnud vajadust püstitada, vastasel korral võiks aset

leida irdumine süüdistusaktis kirjeldatud teost ja kohtumenetluses tuleks hakata analüüsima

kõikvõimalikke hüpoteetilisi süüdistatava poolt esitatud vastuväiteid, mida kohtueelses

menetluses kontrollimiseks aga samas esitatud ei ole. Sellisel juhul avaneks süüdistataval ka

võimalus oma menetlusõiguste kuritarvitamiseks – tuleb rõhutada, et tõendeid kogutakse

eelkõige kohtueelses menetluses. Kohtumenetluses mitmete vastuväidete esitamine,

nimetamata ära tõendeid, millele väited tuginevad, ei kinnita kohtualusel alibi olemasolu. Seega

kohus siinkohal nõustub prokuröriga selles, et M. Kaldalu on hakanud süüdistusele vastuväiteid

esitama alles kohtumenetluses ning seetõttu ei ole ka kohtueelses menetluses neid väiteid olnud

võimalik põhjalikult kontrollida.

Kohus siinkohal peab vajalikuks mainida, et Häirekeskuse infosüsteemi ekraanitõmmise

väljatrüki ja sündmuse protokoll-arvestuskaardil on kajastatud süüdistusakti teokirjelduse

sisuga sarnane sõnumi sisu, erisus on ainult sõnade „lohkeb“ ja „lõhkeb“ vahel. Nimetatud

aspektil kohus ka juba eespool peatus. Samas vajab selgitamist muuhulgas järgmine nn

„anomaalia“. Süüdistatav M. Kaldalu on SMS-sõnumi sisu enda poolt kohtule presenteerinud

kui „pommuudise lõhkemist“. Kohus aga sellise sõnumi sisu käsitlemisega nõustuda ei saa ja

asub seisukohale, et süüdistatav on SMS-i sisu käsitlenud põhjendamatult meelevaldselt ja

endale soodsamas suunas. Nimelt sõnumi ülesehitus on järgmine: esimesed kaks sõna on nii

sõnumi ees kui ka lõpus kirjutatud läbivalt suurte tähtedega, s.o „UUDIS TEILE“. Selle

sõnaühendi vahele on aga grammatiliste vigadega kirjutatud enamuses väiketähtedega

„Valimised on epaseaduslik! Etv tartustuudio lohkeb kella 21.15 bomm“. Kohtu hinnangul

tuleb selliselt kujundatud sõnumit lugeda sõnumi sisu loogikast lähtuvalt nii, et sõnaühendid

„UUDIS TEILE“ on eraldi tähendusvarjundiga ja tekst „Valimised on epaseaduslik! Etv

tartustuudio lohkeb kella 21.15 bomm“ teise tähendusvarjundiga – sõnumi sisust tuleb

tegelikult aru saada nii, et „UUDISED TEILE“, „valimised on ebaseaduslikud, ETV XXX

stuudios lõhkeb kell 21.15 pomm“, s.o sõnumi põhisisu on suurtähtedega „UUDIS TEILE“

esile toodud kui märkimisväärne uudis. Kohtu seisukohalt on sõnumist tuvastatav, et sõna

„bomm“ on ilmselt taotluslikult väära algustähega äramärkimist leidnud, samuti on võimalik

esitada tõlgendus bommist kui „bomm- või pommuudisest“. Kohtu jaoks on aga järeldus

siinkohal ühene – Häirekeskusele XXX kell 20.42 saadetud sõnumi sisuks on pommiähvardus

KarS § 263 lg 1 p 2 tähenduses, sest teisiti nimetatud sõnumi sisu mõistliku ja objektiivse

kõrvaltvaataja seisukohalt tõlgendada ei ole võimalik. Kohus jätab seetõttu süüdistatava M.

Kaldalu poolt esitatud tõlgendused sõnumi sisu osas kui asjakohatud kõrvale. Kuna sõnumi

sisuna on tuvastatav pommiähvardus, ei saa ka asuda seisukohale, et tegemist oleks olnud

suvalise, ohutu, mittemidagiütleva sisuga eesmärgitult saadetud sõnumiga – sõnumi eesmärgiks

oli siiski pommiähvarduse edastamine Häirekeskusele. Kuna Häirekeskusesse laekus sõnum

kell 21.02.43 ja see oli saadetud numbrile 112, siis oli sõnumi aadressaadiks Häirekeskus ja

nimetatud asutuse valves olevad töötajad. Nagu kohus juba eespool sedastas, siis on tõsieluline

fakt, et sõnum jõudis Häirekeskusesse, sõltumata Häirekeskuse sisemisest töökorraldusest ja

numbri 112 erinevatest kasutusvõimalustest, sh avalikkusele edastatud teabest. Kohtul ei ole ka

kogutud tõenditele tuginedes alus kahelda sõnumi politseile ja päästele edastamises selle algsel

kujul – ka Häirekeskuse töötajatest tunnistajad on kinnitanud, et Häirekeskuse programmi

tulnud sõnumeid muuta ei saa. M. Kaldalu väide, et sõnumi registreerija T. J. muutis sõnumi

sisu, ei ole menetluses tõendamist leidnud ja selline väide tuleb lugeda paljasõnaliseks. Aktiivse

kaitseväite esitamisel tuleb ka osutada seda kinnitavale tõendusmaterjalile, s.o võimaldada

menetlejal koguda tõendeid. Kui väited aga jäävad üldsõnaliseks, ei ole alust sedastada

tõusetunud kahtlust, mida tuleks KrMS § 7 lg 3 alusel süüdistatava kasuks tõlgendada (vt ka

RKKKo 3-1-1-21-09, p 11.2). Mitte igasugune kontrollimata kaitseväite esitamine ei tähenda

selle väite süüdistatava kasuks tõlgendamist. M. Kaldalu ka kohtueelses menetluses

eelpoolnimetatud väidet kontrollimiseks esitanud ei ole. Maakohtu hinnangul kohtumenetluses

arvukate kaitseväidete esitamine, viitamata neid kinnitavatele tõenditele, pigem viitab sellele,

et süüdistatav ei ole tegelikult tõe väljaselgitamisest huvitatud.

Kohtu seisukohalt ka ei nähtu sündmuse protokoll-arvestuskaardilt ja Häirekeskuse

infosüsteemi väljatrükist, et fikseeritud kellaaegade osas esineks anomaaliaid. On fikseeritud,

et sõnum saadeti telefonist välja XXX kell 20.42. Kell 21.02.43 jõudis sõnum Häirekeskusesse

ja registreeriti sündmusena kell 21.07.08. Abi oli teel kella 21.08.18 seisuga. Demineerijaid

teavitati kell 21.11. Kell 21.13 selgitas sündmuskohal olukorda juba politsei. Kell 21.40

saabusid kohale ERR-i töötajad. Ajavahemikus kella 21.57 – 22.03 teostati kontrolli. Sündmuse

operatiivne menetlemine lõpetati kell 22.37. On näha, et reageerimiste ajavahed on eluliselt

usutavalt optimaalsed. Küsimusele, kuidas selgitada, et SMS-i saatmise ja Häirekeskuses

sündmusena registreerimise vahe, s.o kellaaegade 20.42 – 21.07 vahe oli 25 minutit, tuleb

ilmselt otsida Häirekeskuse töökorralduse tehnilisest poolest, nagu kohus juba eespool

selgitanud on. Lõuna prefektuur ja Häirekeskus reageerisid M. Kaldalu ja R. L. poolt saadetud

SMS-ile vastavuses kehtivatele eeskirjadele, mida on kinnitanud ka tunnistajad K. L. ja T. J.,

kuid kohus siinkohal operatiivametite tööd ja nende sisemist töökorraldust hindama ei hakka.

Seega on ilmselgelt alusetu ka kaitsja I. Repnau osutus Häirekeskuse liig aeglasele

tegutsemisele. Samas tuleb nentida, et politsei sündmuskohale saabumise aeg ei ole tõenditest

täpselt tuvastatav, seega võisid politseinikud olla sündmuskohal või selle läheduses ka juba

varem kui kell 21.11 ja seetõttu olid nad võimelised ka kiiremas korras tänavad sulgema, nagu

nähtub arvestuskaardilt. Ka M. Kaldalu on möönnud, et politseinikud võivad sündmustele

reageerida ka paari minutiga. Seega M. Kaldalu etteheited politsei liiga kiirele reageerimisele

on alusetud. Tuleb ka tähele panna, et demineerijad ootasid kuni sõnumis teavitatud lõhkekeha

lõhkemise ajani (s.o kella 21.15) ja veel 30 minutit ilmselgelt ohutuse huvides, mida neile ette

heita ei saa.

Eelnevaga on kohus tuvastanud, et XXX kell 20.42 saadeti Häirekeskusele numbrilt XXX Elisa

mobiilsidevõrgust pommiähvardust sisaldav SMS-sõnum, mis oli suunatud ERR XXX

stuudiole ja sellele reageerisid erinevad operatiivtöötajad (politsei, demineerijad, pääste).

Järgmisena tuleb leida vastus küsimusele, kes sellise sõnumi ja millise tehnilise vahendiga

saatis. Küll aga selgitab kohus siinkohal etteruttavalt, et jätab tähelepanuta süüdistatava M.

Kaldalu etteheited Politsei- ja Piirivalveameti andmebaaside kohtueelses menetluses

kasutamise ebaseaduslikkuse kohta, sest selles küsimuses vaidlust ei ole – politseitöötajad on

vastavalt õigusaktidele ja asutuse sisereeglitele õigustatud tegema süüteosündmuste

avastamiseks, menetlemiseks ja tõkestamiseks isikuandmete päringuid. Politsei ja piirivalve

seaduse § 746 lg 1 p 1 kohaselt politseil on muuhulgas käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 sätestatud

ülesannete täitmiseks õigus töödelda eriseaduses sätestatut arvestades isikuandmeid, sealhulgas

eriliiki isikuandmeid. Sama seaduse § 3 lg 1 p-d 1-9 sätestavad politsei ülesanded, sh süütegude

menetlemise ja karistuste täideviimise seaduses sätestatud alustel ja korras. Andmebaaside

kasutamine on üks osa selliste ülesannete täitmisest ning isikuandmete kasutamine on seotud

politseitöötajate teadmisvajadusega tööülesannete täitmiseks. Arusaadavalt kohus käesolevas

otsuses ei asu lahkama politsei töö meetoditega seonduvat.

Ei ole vaidlust selles, et telefoninumber XXX on tuvastatav ka eelnevalt käsitlemist leidnud

sündmuse protokoll-arvestuskaardilt ja Häirekeskuse andmebaasi väljatrükilt. Politsei, lähtudes

kehtivatest õigusaktidest, sisemisest töökorraldusest ja neile pandud ülesannetest (sh

töömeetoditest) tegi Politsei- ja Piirivalveameti kasutuses olevate andmebaaside päringutega

kindlaks, et nimetatud numbrit võis kasutada M. Kaldalu. Seega M. Kaldalu väited selle kohta,

et temal kõne all oleva telefoninumbriga ja ka seda kasutanud mobiiltelefoniga mingit

puutumust ei ole (sellise numbriga SIM-kaart asus sõnumi saatnud telefonis) ja tema seda

numbrit ei ole kasutanud, on alusetud. Küll aga väidet, kas nimetatud kõnekaardi aktiveeris 4-

5 kuud tagasi just M. Kaldalu, ei ole praeguses menetluses oluline käsitleda, sest telefoninumbri

võib aktiveerida ka teine isik, samuti võib telefoninumbrit kasutada mitmes telefonis mitme

isiku poolt pikema aja vältel. Kuna kohtueelsel uurimisel tehti kindlaks, et number XXX

aktiveeriti XXX. a maikuus ja sellega on saadetud ainult 1 sõnum, siis tõenäoliselt oli nimetatud

SIM-kaart M. Kaldalu valduses ja tema teadmisel ka aktiveeritud, mis nähtub ka järgnevatest

tõenditest.

12.10.2017 sideettevõtjalt saadud andmete protokolli (11.10.2017 prokuröri T. Liiva

sideettevõtjalt andmete nõudmise luba, X kd, tl 33-34) kohaselt abonentnumbri XXX sõnumite

edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi kohta ajavahemikul XXX – XXX teostatud

uurimistoiminguga konkreetset kasutajat ei tuvastatud, kuid tehti kindlaks, et saadetud on 1

sõnum XXX kell 20.42 numbrilt XXX, IMEI XXXX, tugijaam XXX, Elisa operaatori kaudu

numbrile 112. Protokollist ka nähtub, et kuigi prokuratuuri poolt oli algselt väljastatud luba

sideandmete nõudmiseks ajavahemikus XXX – XXX, teostati seda reaalselt ainult XXX

kuupäeva osas. Kohtu hinnangul oli sideandmete taotlemise loa andmine prokuratuuri poolt

ning ka taotletud andmete ajaline maht õiguspärane ja proportsionaalne. Riigikohus on

sedastanud, et kui prokuratuur on KrMS § 901 lg 2 alusel loa andmise otsustanud enne EK

06.10.2020. a otsust asjas La Quadrature du Net, pole kõnesoleva ajani säilitatud andmete ja

lubade puhul mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise

olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina

kasutamise lubamatuse. Erinevalt jälitustoimingutest (KrMS § 1261 lg 4) pole seadusandja

muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse

keeluga. Seetõttu ei pea kolleegium õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete

nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel

toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses. Selliste

lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud

õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või

avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist

poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb

hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete

päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine

kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida,

kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama (RKKKo 1-

16-6179, p-d 54-69, 104-108).

Maakohtu hinnangul sideandmete taotlemise lubades on selgelt leidnud fikseerimist, et muude

menetlustoimingutega ei oleks suudetud XXX pommiähvardust saatnud isikuid kindlaks teha.

Just sideandmete kasutamine aitas omavahel siduda XXX kaubanduskeskuse turvakaamerate

salvestistel ja sõnumi saatmiseks mobiiltelefoni kasutanud isikuid. Kuigi avaliku korra raske

rikkumise puhul on tegemist teise astme kuriteoga, siis on ilmselgelt suur avalik huvi tuvastada

valmisteemalised pommiähvardused asutustele ja ettevõtetele. Enne 06.10.2020 Euroopa Kohtu

otsust ei olnud ka üheselt Eesti õiguskaitseasutustele teada, et prokuratuuri poolt sideandmete

päringuteks loa andmine oleks olnud Euroopa Liidu õigusega vastuolus, sest nii Euroopa Liidu

kui ka Eesti õigusaktid sellele küsimusele ammendavat vastust ei andnud ning liikmesriigid

kohaldasid sideandmete päringute tegemiseks kehtivat õigust kardinaalselt erinevalt. Ka ei ole

tõendi kogumisel rikutud üldkorda KrMS § 64 lg 1 mõttes, samuti ei ole eiratud

kriminaalmenetluse üldpõhimõtteid. Kogutud tõenditele on ka süüdistataval ja kaitsjatel olnud

võimalik menetluses vastuväiteid esitada. Sideandmete pärimine oli samuti vältimatult vajalik.

Saadud sideandmete maht on väike – tuvastati ainult ühe sõnumi saatmine, seega on M. Kaldalu

eraelu riive olnud minimaalne. Riigikohus ka selgitas, et kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette

kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu, võib käsitleda raske

kuriteona (RKKKo 1-16-6179, p 64). Seega ei ole sideandmete lubade väljastamisega rikutud

maakohtu hinnangul kriminaalmenetluse seadustikus lubade väljastamise aegseid nõudeid ja

nimetatud tõend on käesolevas menetluses lubatav tõend. Eelnevale tuginedes sideettevõtjalt

saadud andmete protokoll tõendab, et XXX kella 20.42 ajal oli telefon IMEI-ga XXX tugijaama

XXX levipiirkonnas, mis on kajastamist leidnud ka protokolli kantud kaardirakenduste

väljatrükkidel. Nimetatud tugijaam asub XXX linnas.

Kohtutoimikust nähtub, et lisaks ringkonnaprokuröri T. Liiva XXX sideettevõtjalt andmete

nõudmise loale telefoninumbri XXX sideandmete taotlemise kohta ajavahemikul XXX – XXX

on väljastatud ka sama telefoninumbri suhtes luba ajavahemiku XXX – XXX kohta (X kd, tl

35-36), ringkonnaprokuröri M. Püssi poolt XXX luba telefoninumbrite XXX ja XXX

vahemikul XXX – XXX sideandmete nõudmiseks (number XXX R. L. oma, nr XXX M.

Kaldalu kasutuses, X kd, tl 37-39), luba numbrite XXX ja XXX vahemikul XXX – XXX

sideandmete kohta, sest algne kõneeristus numbrile XXX tulemusi ei andnud (X kd, tl 40-42),

tegemist oli kahtlustatava E. H. numbritega)), XXX IMEI-ga XXX seonduvate telefonide

kaudu edastatud sõnumite edastamise fakti kohta vahemikul XXX – XXX (X kd, tl 43-45) ning

XXX numbrite XXX, XXX ja IMEI-de XXX, XXX sideandmete kohta vahemikul XXX –

XXX (X kd, tl 46-48). Süüdistatava M. Kaldalu ja kaitsjate poolt tõstatatud küsimus, kas niivõrd

pikkade ajavahemike kohta sideandmete nõudmine oli õigustatud ja kas nii mitmete lubade

väljastamine oli õiguspärane, tuleb vastata jaatavalt. Nimelt uurimise algstaadiumis ei olnud

teada, kes konkreetse pommiähvardust sisaldava sõnumi Häirekeskuse numbrile 112 saatis,

teada oli ainult saatja telefoninumber. Kuna tegemist oli avalikku korda raskelt riivava teoga,

tuli kohtu hinnangul igakülgselt sõnumi saatja(d), nende tegevuse motiivid ja taustsüsteem

kindlaks teha (ei olnud sugugi välistatud, et selliseid ähvardusi on varasemalt tehtud või et

nimetatud isikud on seotud ka teiste raskete süütegudega). Kuna kahtlustatavate

kindlakstegemiseks teisi variante, kui sideettevõtjalt andmete päringute tegemine, ei olnud, siis

kohus peab nimetatud ajavahemike, telefoninumbrite ja telefonide kohta sideandmete pärimist

proportsionaalseks, põhjendatuks, otstarbekaks ja õiguspäraseks. Sideandmete nõudmisel ei ole

tegemist jälitustegevusega KrMS § 1261 lg 1 tähenduses, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta

süüdistatava vastavasisulised väited jälitustegevuse osas. Kuigi kohus nõustub kaitsja I.

Repnauga selles, et sideandmete lubadel kajastatud põhjendused on minimaalsed, siis on

tuvastatav, et teisi meetodeid kasutades ei oleks kriminaalmenetluse kohtueelsel uurimisel

tulemusteni jõutud või oleks see olnud ebamõistlikult töömahukas ja rohkemate inimeste õigusi

riivav.

Kohtueelsel uurimisel tehti kindlaks, et telefon, millega sõnum saadeti, võib olla ostetud XXX

XXX kaubanduskeskusest. XXX 19.10.2017 vastusest (I kd, tl 116-117) Politsei- ja

Piirivalveameti nõudekirjale nähtub, et XXX AS kassasüsteemi andmetel osteti mobiiltelefon,

millega XXX oli sõnum Häirekeskuse numbrile 112 saadetud, XXX s/n XXX, IMEI XXX

XXX kauplusest XXX kell 20.19.16. Kaupluse nõudekirja vastuses kajastatud informatsiooni

kinnitab ka koopia arve-saatelehest (I kd, tl 118), mille kohaselt mobiiltelefoni eest maksti

sularahas 29,99 eurot. Ostetud telefoniks oli must mobiiltelefon XXX, XXX seerianumbriga

XXX, IMEI-ga XXX (arve nr XXX, viitenumber XXX). Mobiiltelefonist on uurijatele saadetud

firma kodulehel olevast pildist ja andmetest ekraanitõmmis, mille väljatrükk on lisatud

kohtutoimikusse (I kd, tl 119).

Politseile on edastatud ka XXX kaubanduskeskuse ja XXX poe turvakaamerate

videosalvestised (I kd tl 125-130, 147-163), mille kohta koostatud asitõendite

vaatlusprotokollidest on nähtavad järgmised asjaolud. XXX kell 20.19.17 kaks meesterahvast

sisenevad XXX keskusesse. Eespool kõndival meesterahval on seljas must jope, millel on

vasakpoolsel rinnal Norra lipu embleem, jalas on tal mustad püksid ja heledat tooni jalanõud.

Meesterahval tundub olevat ka musta värvi kott üle õla ja peas valge kalurimüts sinise äärega.

Tagumisel meesterahval on seljas must jope valgete triipudega, mustad püksid ja tumedat tooni

jalanõud, peas on tumesinine valge triibuga kaabu tüüpi müts. Kell 20.19.26 on näha

meesterahvaid liikumas kaubanduskeskuses R-Kioski ja Maksimarketi vahelises koridoris. Kell

20.19.54 ja kell 20.19.56 on XXX kaubanduskeskuse sisekoridoris näha, kuidas eelnevalt

kirjeldatud meesterahvad liiguvad keskuses edasi. Kell 20.19.42 sisenevad nimetatud kaks

meesterahvast XXX tee poolsest uksest tehnikakauplusesse XXX ja suunduvad

mobiiltelefonide vitriini suunas. Mehi on mobiiltelefonide leti juures näha kell 20.20.02. Kell

20.19.43 liiguvad meesterahvad XXX poe leti äärde ja meeste juurde tuleb poe tagaosast müüja.

Kell 20.20.28 suunduvad mehed mobiiltelefoni leti äärest eemale ja teenindaja läheb korraks

taha ruumi. Kell 20.20.47 on mehed jälle leti ääres ning valge sinise äärega kaabut kandev

meesterahvas otsib oma seljakotist ja taskutest midagi. Kaamerapildist on näha, et valge-sinise

kaabuga meesterahvas võtab midagi kotist ja ulatab selle teisele meesterahvale. Edasi on näha,

kuidas müüja asetab valge karbi letile kell 20.21.04. Kaamerast on näha, kuidas valge-sinise

kaabuga meesterahvas annab teisele meesterahvale paberraha. Edasi asetab musta kaabuga

meesterahvas saadud raha leti peale, mille võtab vastu teine meesteravas. Raha saanud

meesterahvas musta kaabulaadse mütsiga annab raha müüja suunas ja müüja loeb letile asetatud

raha üle. Järgmisena müüja asetab valget värvi karbi ja A4 formaadis paberdokumendid

valgesse kilekotti. Kaabuga meesterahvas, olles saanud kilekoti mobiiltelefoniga enda kätte,

suundub koos teise meesterahvaga XXX poest välja ajavahemikus kella 20.21.58 - 20.22.03.

Telefoni ost on nähtav kella 20.21 – 20.22. Mehi nähtakse koridoris tagasi tulemas kell 20.22.35

ja kaabuga meesterahval on käes valge kilekott. Ajavahemikus kella 20.23.17 – 20.24.34

liiguvad mehed XXX kaubanduskeskuse teisele korrusele. Meesterahvad istuvad kell 20.25.12

maha turvakaamera lähedal asuva pingi peale ja otsivad midagi seljakotist. Kell 20.33.03

tõusevad mõlemad mehed pingilt püsti ja kell 20.33.10 liikuvad pingi juurest ära. Pingil istuti

kokku 8 minutit. Ajavahemikus kella 20.33.21 – 20.35.04 liiguvad mehed tagasi

kaubanduskeskuse

esimesele

korrusele

ja

lahkuvad

keskusest.

XXX

asitõendi

vaatlusprotokollile on lisatud selgitusena väljavõte XXX asuva XXX kaubanduskeskuse 1.

korruse plaanist internetikeskkonnast – nooltega on viidatud turvakaamerate asukohtadele ja

meesterahvaste

liikumissuundadele,

mis

ühtivad

kohtu

hinnangul

ka

asitõendite

vaatlusprotokollis

kajastatuga

ning

ka

videosalvestistel

nähtuvaga

–

kohus

on

videosalvestistega

tutvunud.

Vaatlusprotokollides

kajastatu

riimub

videosalvestistelt

tuvastatavaga. Videosalvestiselt on samuti tuvastatav ühe mehe poolt teisele mehele sularaha

üleandmine XXX poes. Samuti ei ole leidnud menetluses kinnitust videosalvestistel kajastatud

kellaaegade tõele mittevastavus – sellise väite on M. Kaldalu esitanud esmakordselt alles

kohtumenetluses, mida aga kohtueelses menetluses ei ole saadud kontrollida mõistlike kahtluste

mittetõusetumisel, s.o kontrollimisvajaduse puudumise tõttu. Ka kohtul ei ole alust arvata, et

turvakaamerate kellaajad oleksid valed, sest on eluliselt usutav, et ka XXX keskus on ilmselt

huvitatud süütegude tuvastamisest õigete kellaaegade taustal. Oma väite kohta ei ole ka M.

Kaldalu tõendeid esitanud või viidanud vastavatele tõenditele, seega puuduvad asjaolud, mida

kontrollida ja tõlgendada KrMS § 7 lg 3 alusel süüdistatava kasuks.

Kõrvutades videosalvestisi ja nende vaatlusprotokolle, tuleneb vaatlusprotokolli lisast (I kd, tl

144-146), et sotsiaalmeedia platvormi Facebook valimisliit XXX kontolt leitavatelt fotodelt

koostoimes XXX kaubanduskeskuse turvakaamerate salvestistel kajastatud isikute välistele

tunnustele (riietus, välimuse eripärad) tuginedes on XXX kaubanduskeskuses ja XXX poes

telefoniostjatena XXX ajavahemikus kella 20.19.17 – 20.35.04 tuvastatavad R. L. (kannab

kaabut) ja M. Kaldalu (kannab nn kalurimütsi ja jopet Norra lipuga). Siinkohal nõustub kohus

süüdistatavaga selles, et ei ole korrektne lisada sellist hinnangut vaatlusprotokolli või selle

lisasse uurija hinnanguna. Samas kohtunik, vaadeldes nii videosalvestisi kui ka

vaatlusprotokolli lisas kajastatud platvormi Facebook XXX kontolt leitud fotosid, on

veendunud, et XXX poes käisid telefoni ostmas R. L. ja M. Kaldalu. Ka M. Kaldalu ei ole

tegelikult eitanud, et ta koos R. L. selles poes telefoni ostmisel juuresolijana viibis. M. Kaldalu

ja R. L. viibisid poes kokku umbes 26 minutit.

Veelgi enam kinnitab M. Kaldalu ja R. L. viibimist XXX XXX keskuse XXX poes XXX M.

Kaldalu elukoha XXX läbiotsimisel (läbiotsimise protokoll koos fototabeliga - I kd, tl 164-175)

leitud kaluri tüüpi müts sinise äärega ja valget värvi keskosaga, musta värvi jope Norra lipuga

ja Nike spordijalanõud ning XXX R. L. elukoha XXX läbiotsimisel (läbiotsimise protokoll koos

fototabeliga - II kd, tl 21-29) kahe identse kaabu ja musta värvi dressipluusi leidmine.

Nimetatud riideesemeid on vaadeldud (II kd, tl 30-39) ja on tuvastatav, et XXX poes viibinud

isikutel on seljas sarnased riideesemed. Läbiotsimised on aset leidnud õiguspäraselt vastavalt

kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korrale (X kd, tl 185-188), s.o vastavalt

eeluurimiskohtuniku

prokuratuuri

taotlusele antud

läbiotsimislubadele.

Kui

kaitsja

läbiotsimisel ei viibinud, siis ilmselt kahtlustatavad seda ei soovinud ning seda ei saa

menetlejale ette heita.

Eelnevaga on tuvastamist leidnud, et XXX ajavahemikus kella 20.19 – 20.35 viibisid XXX

asuva XXX kaubanduskeskuse XXX poes M. Kaldalu ja R. L.. XXX kauplusest osteti

mobiiltelefon. Vaidlus on M. Kaldalu poolt aga püstitatud selles, kes mobiiltelefoni ostis.

Süüdistatav M. Kaldalu on kohtuistungitel korduvalt väitnud, et tema telefoni puutunud ei ole,

seda ei ostnud ja sellega üldse midagi teinud ei ole. Paraku kogutud tõendid näitavad midagi

muud. XXX poe turvakaamera videosalvestiselt on selgelt nähtav, et M. Kaldalule sarnanev

isik ulatab R. L. sarnanevale isikule sularaha, mille R. L. sarnanev isik ulatab edasi müüja

suunas. Müüja annab ostetud kauba R. L. sarnaneva isiku kätte. Ostetud mobiiltelefoni R. L.

kätte minemist ei eita ka M. Kaldalu. Juba sellisest kahe isiku käitumisest on võimalik

tuvastada, et M. Kaldalu ja R. L. ostsid telefoni vähemalt konkludentselt ehk tegudega

kooskõlastatult, sest M. Kaldalu ulatas R. L. telefoni ostmiseks raha ja seega majanduslikult

toetas teda selles. Kas telefon pidi lõpuks minema valimisliidu XXX käsutusse, nagu on

selgitanud M. Kaldalu, ei ole siinkohal oluline. Oluline on, et M. Kaldalu ja R. L. koos ostsid

mobiiltelefoni. Ka nende järgnev käitumismuster räägib sellise hüpoteesi kasuks. Nimelt M.

Kaldalu ja R. L., kelle kätte jäi kott ostetud telefoniga, liikusid edasi XXX keskuse teisele

korrusele, kus ühe pingi juures veetsid koos istudes 8 minutit, otsides samal ajal midagi

seljakotist. Seejärel ka koos keskusest lahkuti. Tõepoolest, turvakaamera videosalvestistelt ei

ole tuvastatav, mida M. Kaldalu ja R. L. pingi peal täpsemalt tegid. Eelnev aga ei tähenda, nagu

ei oleks kõne all olevat telefoni koos tegutsedes ostetud. Seega tuleb lugeda vääraks M. Kaldalu

ütlused selles, et tema telefoni ostmisel mitte kuidagi ei osalenud.

Ei ole vaidlust selle üle, et M. Kaldalu ja R. L. tunnevad teineteist juba pikka aega ning nad on

tegutsenud kooskõlaliselt valimisliidu XXX loomises ja selle tööprotsessides. Samuti olid nad

valimisliidu juhtfiguurid. Seda on kinnitanud ka M. Kaldalu kohtuistungitel. M. Kaldalu ja R.

L. tegevust valimisliiduga XXX seoses kajastavad kohtutoimikusse lisatud väljatrükid

meediaväljaannetest, sotsiaalvõrgustikest ja kaebustest valimiskomisjonile (II kd, tl 40-62).

Siinkohal

tuleb

küsida,

millist

õiguslikku

tähendust

omavad

tunnistaja

R.

L. kriminaalmenetluses nr 1-18-2251 kohtuistungil antud ütlused. Prokurör asus oma lõppkõnes

seisukohale, et tunnistaja R. L. ütlustel tõendiväärtus puudub, sest esimesel ülekuulamisel

tunnistaja sisulisi vastuseid ei andnud ning teisel ülekuulamisel oli isik juba eelnevalt mitmel

korral viibinud istungitel saalis, kuid tunnistaja ei tohi enne ülekuulamist kohtusaalis viibida.

Kohus möönab, et tunnistaja R. L. ülekuulamistega seonduv on komplitseeritud, kuid ei saa

asuda seisukohale, et R. L. ülekuulamine mitte mingisugust tõenduslikku väärtust ei omaks.

Kuigi kohus 07.10.2022 määrusega (IX kd, tl 151) kutsus kohtusse tunnistusi andma R. L., keda

on taotlenud üle kuulata (hiljem taotlusest loobunud) käesolevas kriminaalasjas ka süüdistatav

M. Kaldalu, siis R. L. teisel ülekuulamisel 11.10.2022 antud ütlusi kohus tõendina ei arvesta,

sest kohtunik võis rikkuda (mitte meelega, vaid soovist koguda võimalikult täielik

tõendusteave) menetlusreeglistikku osas, et tunnistaja ei tohi enne ülekuulamist kriminaalasja

kohtumenetluse juures viibida, samuti ei oldud pooltega eelnevalt kooskõlastatud isiku

ülekuulamine ning korduvaid ülekuulamisi tuleb kohtumenetluses kehtiva praktika kohaselt

üldjuhul vältida. R. L. ka ei andnud korduvülekuulamisel sündmuse faktiliste asjaolude

tuvastamiseks täiendavaid sisulisi selgitusi, vaid enamus aega vaikis. Küll aga kohus tugineb

ütlustele, mis R. L. andis 29.10.2021 esimesel ülekuulamisel, sest see ülekuulamine oli läbi

viidud õiguspäraselt, samuti andis R. L. siis ka sisulisi ütlusi. Tunnistaja R. L. on kinnitanud,

et ta tunneb M. Kaldalu. Numbrit XXX ta ei tea. ETV-sse ringhäälingusse XXX ei ole ta

helistanud. Ta on vestelnud A. K. valmiste teemal, kuid täpsemalt ta seda ei mäleta või ei tea.

XXX. aasta valimistel esindas tunnistaja valimisliitu XXX, kuid ta ei osanud selgitada, kuidas

ta ennast valimisliidus positsioneeris ja milliseid ülesandeid täitis. XXX R. L. ja M. Kaldalu

valimisdebatist osa võtma ei pidanud ja tunnistaja debatile kutsutud ei olnud. M. Kaldalu kohta

ta aga ei oska öelda. Enne 10. oktoobrit, oktoobri alguses nad ei tahtnud valimisdebatist osa

võtta. Sellel teemal tunnistaja XXX stuudiosse ei läinud. R. L. sõnul töötab ETV 2-s kaks sõpra

XXX stuudios ja tal oli vaja videokassette digitaliseerida, siis unustati ka asjad stuudiosse. R.

L. käis stuudios päevasel ajal, kuid ei mäleta kas üksi või kellegagi koos. Ta on seal ka koos M.

Kaldaluga käinud, kuid ta ei mäleta, millega seoses. Tunnistaja ei tea, kellele läbiotsimisel ära

võetud musta värvi dressipluus TÜ logoga ja kaabu tüüpi müts kuulub. Tunnistaja ei mäleta,

kas ta XXX käis ERR XXX stuudio juures õhtupoolikul. R. L. ka ei tea midagi sellest, et telefoni

pealt oli saadetud sõnum pommiähvardusega ERR XXX stuudiole. Ta ei mäleta, kas käis

kunagi XXX kaubanduskeskuses XXX. aastal koos M. Kaldaluga ostmas mobiiltelefoni. Kuigi

M. Kaldalu kaitsja D. Školjari hinnangul ei ole nimetatud ütlused KrMS § 288 lg 10 kohaselt

tõendiks, siis kohus sellega ei nõustu. Kuna R. L. on siiski vastanud sisuliselt teatud

küsimustele, ei saa nimetatut käsitleda tunnistaja ütluste andmisest keeldumisena. Vastasel

korral riivataks süüdistatava kaitseõigust asja vahetu arutamise ja tunnistaja küsitlemisega

seoses, sest ütluste andmisest keeldumisel on võimalik avaldada tunnistaja kohtueelses

menetluses antud ütlused. Keeldumisena tuleb mõista kohtu seisukohalt sellist käitumisakti,

mis sisuliselt välistab igasuguse sisulise kontakti tunnistajaga. Kohus ka möönab, et kohtunik

kohtumenetluses eksis selle vastu, et kuigi ta luges tunnistaja R. L. ütlused pärast 29.10.2021

ülekuulamist ütluste andmiseks ja asus seisukohale, et neid saab ütlustena arvestada ning ei

avaldanud varasemaid ütlusi, siis 11.10.2022 kohus seda siiski tegi. Käesolevaga kohus

kinnitab, et loeb tõendiks ainult tunnistaja R. L. 29.10.2021 antud ütlused ning ei tugine tema

varasematele ütlustele ega ka teisel ülekuulamisel antud ütlustele.

Küll aga tuleb R. L. kohtuistungil 29.10.2021 antud ütlused lugeda enamuses

ebausaldusväärseteks. Nimelt XXX Interneti keskkonnas veebiaadressil XXX avanenud

videofaili vaatlusprotokolli (I kd, tl 122-124) kohaselt lingil vajutades avaneb helifail ja faili

illustreeriv taustapilt, millel kirjad ERR saadab nähtamatuid kutseid tel XXX A. K. ERR Eesti

Rahvusringhääling ja R. L. XXX tel XXX. Taustapildi all nähtub, et helifail on YouTube

keskkonnas avaldatud XXX ja faili üleslaadijaks on „XXX“. Stenogrammi kohaselt vestlesid

A. Kuusk ja R. Laurits tänasest valimisteemalisest debatist XXX ning sellega seonduvast

saatest. XXX nimekiri ei registreerinud oma tulekut vastavalt valimiste korrale ja sellega seoses

kaotas valimisliit võimaluse osaleda saates. ERR-i kodulehel on kord avaldatud. Saatega

liitumine ei tulnud kõne alla vastavalt kehtivale korrale. Ka tunnistaja A. K. kinnitas

kohtuistungil R. L. valimisteemadel vestlemist. Seega eelnev teave kogumis tõendab, et R. L.

vestles A. K. valimistega seonduvatel teemadel, mis omakorda tähendab, et tunnistaja väited

valimistega mittetegelemise, numbri XXX mitteteadmise, A. K. mittevestlemise ja XXX aset

leidnud sündmuse kirjelduse kohta ei ole tõesed ja tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta. Ka

väidetavad mitteteadmised ja –mäletamised seoses pommiähvardusele eelnevate sündmustega,

koos M. Kaldaluga XXX keskuses käimisega, telefoni ostmisega, valmistega, ERR XXX

stuudios käimisega loeb kohus mittearvestatavateks, sest teiste tõenditega on nimetatud

tegevused juba eespool tõendamist leidnud.

Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud KrMS § 408’ lg 3 alusel

kohtuotsuses lk 27 lõigud 2 ja 3; lk 28 lõik 1 avalikustamata.

Siinkohal tuleb aga asuda seisukohale, kuidas eelpool refereeritud R. L. ütluseid kriminaalasjas

nr 1-18-1159 õiguslikult käsitleda. Ühest küljest on kohus sedastanud, et tunnistaja R. L. on

kriminaalasjas nr 1-18-2251 kohtuistungil ütlusi andnud ja tema varasemaid ütlusi (sh teises

kriminaalasjas) ei avaldata. Teisest küljest sisaldavad eelpoolnimetatud dokumendid

(istungiprotokoll, kohtumäärus) teavet, mis haakub ka teiste kriminaalasjas nr 1-18-2251

kogutud tõenditega. Seetõttu kohus pidas vajalikuks võtta kriminaalasja materjalide juurde ka

asjas nr 1-18-1159 koostatud istungiprotokolli ja kohtumääruse, sest R. L. poolt avaldatud

informatsioon XXX menetluses oli väga detailne ja riimub teiste käesolevas kriminaalasjas

kogutud tõenditega. Kuna kohtule on KrMS § 297 lg 1 alusel antud õigus koguda täiendavaid

tõendeid, siis selle õiguse kasutamata jätmine käesolevas menetluses oleks olnud vastuolus tõe

tuvastamise printsiibiga, milleni ka kohus peab alati ja igal juhul püüdlema.

Ka teistele tõenditele tuginedes on tuvastatav, kes XXX kell 20.42 Häirekeskusesse ähvardava

sisuga sõnumi saatis. Kohus meenutab, et süüdistatav M. Kaldalu eitab telefoni puutumist ja

sellega toimingute tegemist, tunnistaja R. L. aga ei osanud süüdistuse faktiliste asjaolude kohta

kohtuistungil midagi sisulist selgitada.

M. Kaldaluga XXX Vangla kambris pikemat aega viibinud tunnistaja M. K. aga selgitas

kohtuistungil, et kui ta istus M. Kaldaluga ühes kambris XXX Vanglas umbes 3 aastat tagasi,

s.o XXX. aastal 3 nädalat ja peale, siis M. Kaldalu rääkis, et teda kahtlustatakse

pommiähvarduses. Käis ka läbi R. nimi, kellega teda koos kahtlustatakse. M. Kaldalu rääkis, et

neil oli telefon, aga enam seda ei olnud. M. Kaldalu jutt oli samas kogu aeg selline kahe vahel

– ta jagas nagu vihjeid, et justkui nagu oleks nemad midagi teinud, aga samas jättis süütu mulje

endast. Seal oli mingi poliitiline asi mängus, kus ta ei saanud mingeid hääli või ei kutsutud teda

mingile koosolekule või asjale - ta oli päris kuri selle peale. Telefon hangiti M. Kaldalu sõnul

XXX keskusest, kuid kes konkreetselt telefoni ostis, vestluses ta ei maininud. Umbes selline

lause käis samuti läbi, et see ei olnud niimoodi mõeldud, et päästeametid kohale tuleks, vaid

pigem nagu hirmutamiseks.

Kohtu hinnangul on tunnistaja M. K. ütlused usaldusväärsed ja seega tuleb nendega otsuse

kirjutamisel ka arvestada. Nimelt täiesti asjakohatud ja tõendamata on süüdistatava M. Kaldalu

väited selle kohta, et tunnistaja M. K. psühholoogiliselt kuidagi vangistuses survestati – tema

ütlused kohtuistungil olid sellised, mis ei anna alust kahtlustada mõjutamist - nimelt M. K.

kõike ei mäletanud, samuti olid tema ütlused kohased 5 aasta taguse sündmuse kirjeldamiseks

ja need riimuvad ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega ei oma samuti tähendust

tunnistaja varasem karistatus (M. K. karistusregistri väljavõte - X kd, tl 83-84), sest teda ei ole

õigusemõistmisvastaste kuritegude eest karistatud. Samas varasemalt karistamata M. Kaldalu

ütlused on kohtu jaoks olnud senini enamuses ebausaldusväärsed. Kuigi tuleb tõdeda, et ka

tunnistaja M. K. ütlustest ei selgu lõplikult, kes mobiiltelefoni XXX keskusest ostis (siinkohal

kohus meenutab, et ei võta R. L. kriminaalasjas nr 1-18-1159 antud ütlusi arvesse, kohtuistungil

aga R. L. ei teadnud selle kohta midagi sisulist rääkida), siis tuginedes XXX keskuse ja XXX

poe turvakaamera videosalvestistele, tuleb asuda seisukohale, et M. Kaldalu ja R. L. ostsid

mobiiltelefoni koos, sest M. Kaldalu andis R. L. poes telefoni ostmiseks raha, mille R. L. andis

edasi müüjale. Kuigi ei ole ka enam kindlaks tehtav, kes konkreetselt sõnumi mobiiltelefonis

valmis trükkis ja teele saatis, siis kõnealune mobiiltelefoninumber on sõnumi saatmise hetkel

seostatav M. Kaldaluga, kuigi ta väidab ise vastupidist ning nimetatud numbrit kasutati

mobiiltelefonis, millega saadeti pommiähvardus Häirekeskuse numbrile 112. Et ähvardust

sisaldava sõnumi võis telefoni trükkida ja ka selle teele saata lisaks M. Kaldalule ka R. L., ei

ole käesolevas asjas välistatud, kuid on kindel, et ainult M. Kaldalul ja R. L. oli põhjust sellise

sisuga sõnum ERR XXX stuudio kohta Häirekeskusele saata, mitte kellelgi teisel. Süüdistatav

M. Kaldalu väide, et sõnumi võis saata kolmas V. nimeline isik, et ole asjas tõendamist leidnud.

Seda väidet ei ole süüdistatav esitanud ka kohtueelses menetluses kontrollimiseks. Samuti

kõnekaardi aktiveerimine mais XXX. a viitab, et nimetatud kõnekaart oli juba varasemalt

kasutuses, samuti suutsid politseiuurijad seostada numbri uurimise alguses M. Kaldaluga. Ka

M. Kaldalu elukoha läbiotsimisel leiti 46 erinevat kõnekaarti ja kõnekaardi ümbrist, mis

omakorda viitab, et süüdistatava kasutuses oli palju kõnekaarte ja ei ole välistatud nende

varasem aktiveerimine teistes telefonides – aktiveerimine ei eelda alati sõnumite saatmist ega

kõnede tegemist. Kõnekaarte ja nende ümbriseid on kohtueelsel uurimisel vaadeldud (II kd, tl

1-20). Kohus juba eespool asus seisukohale, et M. Kaldalu ja R. L. tegutsesid süüteo

toimepanemise hetkel kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 tähenduses ja sellise hüpoteesi on

kohtuistungil esitanud ka M. Kaldalu ise. Kaastäideviimist ka ei välista kriminaalmenetluse

eraldamine ja ühe kaastäideviija suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine ning XXX.

Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud KrMS § 408’ lg 3 alusel

kohtuotsuses lk 29 lõik 3 ja lk 30 lõik 2 avalikustamata.

Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada

teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria

kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas

tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad

ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda

kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis

tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama

ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud

kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKKo 3-1-1-

18-08, p 14 koos edasiste viidetega). Maakohtu hinnangul on nimetatud tingimused M. Kaldalu

ja R. L. tegevuses täidetud – koos osteti sõnumi saatmiseks mobiiltelefon, sh M. Kaldalu andis

rahalised vahendid R. L. telefoni ostmiseks, samuti ilmselt koos sisestati ka SIM-kaart telefoni

(kui viibiti 8 minutit turvakaamera juures oleval pingil XXX keskuses) ning on ka alust arvata,

et nad olid sõnumi saatmise hetkel koos ja kaotasid pärast sõnumi saatmist mobiiltelefoni

meelega ära. Vastupidiseid seisukohti, mida M. Kaldalu menetluses on korduvalt väljendanud

(XXX keskusest lahkuti erinevates suundades, M. Kaldalul mobiiltelefoniga mingit seost ei

olnud) ei kinnita teised asjas kogutud tõendid, samuti ei esitanud M. Kaldalu sellekohaseid

vastuväiteid kohtueelses menetluses, mida oleks saanud täiendavalt kontrollida. Kuigi nii

kohtueelses kui ka kohtumenetluses on menetlejatel kohustus tuvastada nii isikut süüstavad kui

ka õigustavad asjaolud, siis menetlusökonoomia printsiibist lähtudes ei tähenda nimetatud

kohustus kindlasti seda, et menetleja (eriti kohus kohtumenetluses) peaks hakkama

kõikvõimalikke süüdistatava poolt esitatud uurimisversioone kontrollima, seda eriti juhtudel,

mil isik ka ei viita konkreetsetele olemasolevatele tõenditele, vaid esitab ainult väiteid ja

kohustab kohut nende väidetega midagi peale hakkama. Sellist käitumist tuleb lugeda

menetlusõiguste väärtarvitamiseks.

Järgmisena peatub kohus küsimusel, kas M. Kaldalu poolt toime pandud süütegu tuleb

kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1 järgi või KarS § 278 lg 1 järgi.

Riigikohus on sedastanud, et KarS §-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu -

teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on

igasugune optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses

häda- või ohuolukorraga, näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse

tegemine spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt, kuna süüteokoosseisu realiseerituse

aspektist on tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu

väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist

tegu (näiteks õnnetusjuhtumi või õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse

väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja väljasõidu vahel (RKKK 3-1-1-

50-08, p 6).

KarS § 263 lg 1 p 2 puhul on rünnatavaks õigushüveks üksnes avalik kord kui kollektiivne

õigushüve. See punkt nimetab teo toimepanemise spetsiifilised vahendid, mis kujutavad endast

juba abstraktset ohtu ümbritsevale ja ohustavad potentsiaalselt ühiskonna üldist turvalisust.

Kõnesolev punkt hõlmab vaid selliseid tegusid, mille puhul relva või relvana kasutatava muu

eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardamine on suunatud konkretiseerimata inimeste

hulga vastu. Seega ei kätke KarS § 263 lg 1 p 2 endas vägivallategu kui ähvardamist või

kehalist väärkohtlemist KarS § 120 või § 121 mõttes, vaid selle sättega on nimetatud vahendeid

silmas pidades kuulutatud karistatavaks üksnes ja juba avalikkusele suunatud ähvardus,

sõltumata sellest, kas sellega on kahjustatud lisaks avalikule korrale ka individuaalset

õigushüve. Näitena võib tuua pommiähvarduse või avalikus kohas kogunevate inimeste

juuresolekul relvaga õhkulaskmise (ilma et see oleks kellegi konkreetse vastu suunatud) jms.

Üldistatult öeldes on KarS § 263 lg 1 p 2 alla langevate tegude puhul erinevalt sama lõike

esimesest punktist avaliku korra rikkumise keskmes üldsuse ründamine kui selline. See eristab

neid kahte punkti olemuslikult ja põhjendab ühtlasi seda, miks on esimese punkti kõrvale vaja

eraldi ka teise punktiga sätestatud kuriteokoosseisu (RKKKo 1-18-5540, p 17-18; vt ka RKKKo

3-1-1-15-17, p 23).

Süüdistatav M. Kaldalu ja tema kaitsja on seisukohal, et M. Kaldalule ette heidetava süüteo

võiks kvalifitseerida väärteona KarS § 278 lg 1 järgi. Kohus sellega ei nõustu. Nimelt M.

Kaldalu süüteo puhul on leidnud tuvastamist, et häiriti mitmete inimeste rahu ja turvatunnet,

see oli suunatud konkretiseerimata inimeste hulgale ning kujutas endast samas abstraktset ohtu

ümbritsevale ja ohustas potentsiaalselt ühiskonna turvalisust. Seega ei ole ka õige M. Kaldalu

väide, et KarS § 263 lg 1 p 2 kuriteokoosseisu tuvastamiseks tuleks kindlaks teha, kelle

turvalistust, rahu konkreetselt häiriti – sellist seisukohta Riigikohtu kehtiv praktika ei jaga.

Tuleb rõhutada, et saates pommiähvardust sisaldava sõnumi Häirekeskuse 112 numbrile, ei saa

asuda seisukohale, et nimetatud sõnum häirib ainult Häirekeskuse töötajaid, s.o et tegemist

oleks lihtsalt eritalituse vale väljakutsega vms. Ähvardus oli suunatud siiski ERR XXX stuudios

töötavatele isikute ringile, kedagi neist konkretiseerimata. Uudis sellest levis ilmselgelt ka

väljapoole stuudio piire. Seega oli tegemist avaliku kohaga KorS § 54 mõttes, sest politsei poolt

lintidega piiratud territooriumile sai ligineda (lintideni) ja vaadata pealt määratlemata ring

inimesi. Seda tõendavad ka M. Kaldalu poolt kohtule edastatud fotode koopiad

politseisõidukitest (VIII kd, tl 127-131). Ei ole siinkohal oluline, kui palju inimesi (nt tunnistaja

H. A. sõnul 5) ja kes tegelikult ERR XXX stuudio juures viibisid. M. Kaldalu rikkus oma

tegevusega KorS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud keeldu avalikus kohas käituda teist isikut häirival

või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada

või ähvardada. Stressireaktsiooni tekkimist, pahurust seoses tööpäeva pikenemisega ja

arusaamatust olukorra suhtes kinnitasid pommiähvardusest teadasaamise järgselt ka ERR-i

töötajatest tunnistajad H. A. ja K. J., kes tulid samuti sündmuskohale. On tuvastatud, et ERR

XXX stuudioga piirnenud inimeste elutegevus oli häiritud (ei saanud tänavaid tavapäraselt

läbida, operatiivsõidukite kohalolu, küsimus olukorra tõsidusest jms). Avalikkust häiriva

ähvarduse saatmiseks ei pea süüteo sooritaja viibima ise avalikus kohas (nt sõnumi edastamisel

telefoni või arvuti teel).

M. Kaldalu on esitanud väite, et XXX kell 20.42 Häirekeskusele saadetud sõnum on lavastus.

Väidetavalt saadeti sõnum kolmanda isiku poolt valimisliidu XXX juhtfiguuride mustamiseks.

Sellele pidi eelkõige viitama sõnumi Häirekeskusesse jõudmise pikem ajavahemik, ERR-i

töötajate kiire sündmuskohale saabumine ja vastuolud tunnistaja A. P. ütlustes seoses

asutusesisese hoiatuse edastamisega kolleegidele valimisliidu XXX liikmete M. Kaldalu ja R.

L. Kohtu seisukohalt sellised M. Kaldalu poolsed tõlgendused on asjakohatud, nende väidete

kontrollimiseks ei ole M. Kaldalu avaldanud informatsiooni kohtueelsel uurimisel ja need ei

ole

kogutud

tõenditega

tõendamist

leidnud.

Kohus

juba

eespool

selgitas,

et

kriminaalmenetluses ei ole menetlejatel menetlusökonoomiast lähtudes kohustust kontrollida

igasuguseid süüdistatava poolt esitatud väiteid sündmuse asetleidmise tehiolude kohta, kui ka

süüdistatav ise konkreetsetele tõenditele ei viita ning jääb ainult väidete esitamise juurde.

Sellisel juhul ei ole ka midagi süüdistatava kasuks tõlgendada. On üheselt tõendatud, et M.

Kaldalu koos R. L. (või vähemalt üksteise teadmisel ja heakskiidul) saatis sõnumi

Häirekeskusele, sõnumi nn „õhus rippumine“ on pigem seotud Häirekeskuse töö tehnilise

korraldusega 5 aastat tagasi ning ERR XXX stuudio töötajate omavahelise suhtluse sisu enne

ja pärast pommiähvardust ei puutu üldse käesoleva kriminaalasja menetlusesemesse. On samuti

mõistetav, et viie aasta taguse sündmuse, sellele eelnevate ja järgnevate tehiolude puntkuaalset

mäletamist ei saa tunnistajatelt nõuda. Ka tunnistaja A. P. istungil esitatud väidet „pommigrupp

juba ootas, et nad saaksid sisse, sest oli teada, et stuudiotöötajad kohe jõuavad“ ei ole võimalik

mõistliku asjassepuutumatu isiku vaatevinklist tõlgendada selliselt, et keegi konspiratiivselt

juba eelnevalt planeeris töötajate kohaleilmumise – seda samuti ükski tõend ei kinnita ja selline

tõlgendus pole ka eluliselt usutav. On tuvastatud, et pommigrupp ootas sündmuskohal kuni

pommi väidetava lõhkemise kellaajani ning siis veel 30 minutit.

Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et ei võtnud M. Kaldalu süüküsimuse otsustamisel

arvesse ka teisi M. Kaldalu kohtuistungil antud ütluseid (sh lõppsõnas), mis ei riimu teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega või ei puuduta antud kuriteosündmust üldse, luges need

asjassepuutumatuks, ebausaldusväärseks ja jättis tõendite kogumist välja. Kuna M. Kaldalu on

süüteosündmuse osas maalinud kohtumenetluses kardinaalselt erineva pildi sellest, mis

kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud, mis on jäänud ainult sõnade tasemele, mida ei ole

ka saadud kohtueelsel uurimisel kontrollida seoses M. Kaldalu ütluste mitteandmisega ja mis

tuleb ilmselt seetõttu lugeda enamuses väljamõeldiseks, ei pidanud kohus kohtulahendi mahu,

menetlusökonoomia ja süüdistuse sisu arvestades vajalikuks kõiki M. Kaldalu kohtus esitatud

väiteid eraldi otsuses välja tuua, kuid vastused nimetatud väidetele ja küsimustele on siiski

kohtuotsuse analüüsidest kohtu hinnangul leitavad. Nimetatud väidete käsitlemine ei muudaks

ka enam kogutud tõenditega tuvastatud faktilisi asjaolusid. Väide, et M. Kaldalu ja R. L.

teadsid, et debatt toimus XXX, ei väära fakti, et pommiähvardus tehti ERR XXX stuudiole.

Eelnevaga on leidnud tuvastamist, et M. Kaldalu on oma tegevusega täitnud KarS § 263 lg 1 p

2 objektiivsed süüteokoosseisu tunnused.

KarS § 12 lg 3 sätestab, et süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või

ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu

subjektiivne tunnus. Nagu kohus otsuse alguses selgitas, siis motiivi KarS § 263 lg 1 p 2

koosseisutunnusena ei sisalda. Samas ei saa M. Kaldalu (ja ka R. L.) kannustanud sündmustest

täielikult kuriteole tervikliku hinnangu andmisel mööda vaadata.

Nimelt tunnistajate A. K., A. P., K. J. ja H. A. ütlustest nähtub, et ühel nädalajagu varasemalt

aset leidnud valimisdebatil (Raadio 2 saade) soovis osaleda ka valimisliit XXX. Kuna nad ei

olnud end selleks õigel ajal registreerinud, siis neil osaleda ei olnud võimalik. A. K. helistas

XXX A. P. ja ütles, et tal oli olnud vestlus R. L. ning kui selgus, et XXX ei saa sellel debatil

osaleda, siis oli valmisliidu esindaja öelnud, et nad kasutavad kõiki võimalusi, vahendeid, et

kas sinna pääseda või segada seda debatti. Kohus rõhutab siinkohal, et telefonivestluse

asetleidmine A. K. ja R. L. vahel on juba eespool kinnitamist leidnud, samuti tõendab e-

kirjavahetust väljatrükid nimetatud e-kirjadest (VII kd, tl 65-67). A. K. hoiatas kolleege, sest

ka varasemalt on olnud selliseid agressiivseid ja allumatuid kokkupuuteid selle valimisliiduga.

XXX aset leidnud intsidendist oli ka A. K. sel hetkel juba teadlik. Tunnistaja A. P. sõnul tuligi

XXX raadioeetris olnud valimisdebatile M. Kaldalu, kes ei olnud koheselt palve esitamisel

nõus stuudiost lahkuma. Kohale oli kutsutud ka R. L., kes hakkas luba küsimata filmima.

Mõlemad olid emotsionaalselt üles köetud ja nendega oli keeruline suhelda. Politsei kutsumise

väite esitamisel isikud lahkusid stuudiost. Kuigi tunnistaja A. P. selgitas ka M. Kaldalu ja R. L.

lahkumisele järgnenud sündmusi, need kohtu hinnangul käesoleva kriminaalasja raames nii

olulised ei ole (s.o teiste inimeste kutsumine stuudio juurde, alkoholi tarvitamine, riiete ja

statiivi unustamine stuudiosse, uksega logistamine, uksekella lõhkumine jms). M. Kaldalu on

väitnud, et stuudios viibimine oli rahumeelne, samas see ei kõiguta fakti, et M. Kaldalu ja R. L.

stuudio territooriumil viibisid. Ei ole ka eluliselt usutav, et R. L. sattus stuudio juurde

juhuslikult – ta on ise kinnitanud, et käis tuttavate juures. Siinkohal kohtul ei ole alust kahelda

tunnistaja A. P. väidetes juhtunu kohta. Pigem on M. Kaldalul huvi näidata ennast

positiivsemast küljest, samas intsidente valimisliiduga XXX on tunnistajate sõnul juba

varasemalt aset leidnud. Võimalike tulevaste intsidentide osas hoiatati kolleegide poolt ka

tunnistajaid H. A. ja K. J.. Tunnistaja A. K. sõnul tehakse ERR XXX stuudios ka saateid, seega

ei vasta tõele M. Kaldalu vastupidine kohtus esitatud väide, et XXX stuudiot ei ole. Kas

tegemist on tele- või raadiostuudioga, ei oma tähtsust. Süüdistatav M. Kaldalu on kinnitanud,

et tema koos R. L. oli ametlikult üks valimisliidu XXX esindajatest. Kuigi süüdistatava

hinnangul miski ei tõenda, et R. L. oleks saatnud A. K. e-mailid, kinnitab R. L. nii telefonitsi

kui ka meilitsi suhtlemist tunnistaja A. K. ning see on nähtav ka eespool käsitletud Facebooki

konto vaatlusprotokollist – vastupidist ei ole kohtule tõendatud ning M. Kaldalu ei ole ka

esitanud menetlejatele võimalust temapoolset versiooni kohtueelsel uurimisel kontrollida.

Mingi väite esitamisel tuleb seda ka tõendada või võimaldada leida tõendusteavet. M. Kaldalu

on ka kinnitanud, et keegi V. pidi valimisliidule leidma uue eetriaja, kellega pidid nad kokku

saama XXX kaubanduskeskuses. Eelnevast kohtu hinnangul nähtub, et sisuline motiiv saada

ERR-i XXX stuudiole ähvardava sisuga sõnum oli ikkagi M. Kaldalul ja R. L., mitte kellelgi

teisel, sh kohtuistungil kõlanud V., „XXX“ või „XXX“. Vastupidine ei ole ka menetluses

tõendamist leidnud. Kohus nõustub prokuratuuriga selles, et isegi, kui eeldada, et M. Kaldalu

ise pole trükkinud Häirekeskusesse saadetud sõnumit, siis sellise sõnumi saatmine, arvestades

olemasolevaid tõendeid ja motiivi, oli tema ja R. L. ühine idee.

Seega ei ole ka eluliselt usutavad tunnistaja A. Kaldalu väited selle kohta, et R. L. sõnul M.

Kaldalu sõnumit ei ole saatnud. On riimuvalt teiste tõenditega kinnitust leidnud, et R. L.

faktiliselt ostis telefoni, kuid seda kahasse koos M. Kaldaluga – M. Kaldalu lihtsalt ei „viibinud

juures“, sest ta andis R. L. raha telefoni ostmiseks.

KarS § 16 lg 1 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Sama sätte lõike 2 järgi

isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu

teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime

kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi

saavutamise hädavajalik tingimus.

Kohtu hinnangul pani M. Kaldalu kaastäideviimise vormis KarS §-s 263 lg 1 p 2 sätestatud

kuriteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Kavatsetusele viitab eelkõige M. Kaldalu

teopanus sõnumi saatmisel just ERR XXX stuudiole, selle ilmselge eelnev etteplaneerimine ja

ka R. L. kaasamine süüteo sooritamisele. Kuigi süüdistatav M. Kaldalu on menetluses läbivalt

väitnud, et tema ei tea asjast midagi, siis ta on tegelikult XXX ja XXX, mida on kinnitanud ka

XXX. XXX XXX isikule on sellise teo toimepanemisele järgnev ja kaasnevad tagajärjed

ettenähtavad. M. Kaldalu sai tegelikult aru, et selline ähvardav sõnum käivitab politsei ja

päästeameti reageeringu võimalikule ähvardavale ohule. Sõnumi sisust oli mõistlikul inimesel

ka võimalik ainult üheselt aru saada – tegemist oli pommiähvardusega.

M. Kaldalul oli (koos R. L.) selge soov tekitada valimiste ajal segadust, väites, et valimised on

ebaseaduslikud ja ilmselt siis ka seaduslikku valimisprotsessi sekkuda. Kavatsetusele viitab ka

peale sõnumi saatmist telefoni ja selle dokumentide ärapeitmine ja kaotamine selliselt, et neid

ei ole siiamaani üles leitud. Häirekeskusele saadetud sõnumi sisu ei olnud ka mitte lihtsalt

häiriv, vaid pommiähvardusena ühiskonnale suurt ohtu kujutav. Ei ole samuti välistatud, et M.

Kaldalu kannustas sellisele teole umbes nädal aega varem aset leidnud mitte kõige meeldivam

intsident valimisliidu XXX liikmete M. Kaldalu ja R. L. ning ERR XXX stuudiotöötajate vahel,

mil valimisliidu osalemine otse-eetris katkestati – on eluliselt usutav, et sellised asjaolud

tekitasid süüdistatavas teatud ärritusseisundi, mida ta ei ole ka ise eitanud, nimetades seda oma

ütlustes normaalseks ärrituseks. KarS § 17 ei nõua isikult juriidilise kvalifikatsiooni teadmist,

vaid oma teo tegeliku sisu ja sellele järgnevate tagajärgede tajumist – M. Kaldalu tõsikindlalt

ootas oma tegevusele mingit reaktsiooni ja saigi selle operatiivteenistuste väljasõidu ning

hilisema kriminaalmenetluse näol. Kuigi M. K. ütlustest muuhulgas nähtub, et M. Kaldalu tahtis

väidetavalt ainult nalja teha ja ei arvestanud operatiivsõidukite väljasõiduga, siis see ei ole

eluliselt usutav – M. Kaldalu eelvangistuses olles ilmselt ka M. K. ei avaldanud sündmuse kohta

täit tõde. Seega on loomulik, et ta rääkis kambrikaaslasele ilmselt vaid minimaalse osa oma

tegevusest. Veelgi enam – M. Kaldalu on kohtuistungil millegipärast väitnud, et menetluses

keskset tähendust omav sõnum saadeti poliitilistel põhjustel. Kohtule jääb arusaamatuks, miks

peaks inimene, kellel ei ole kuriteoga väidetavalt mingit seotust, üldse sellekohase väite

esitama.

Eelnevale tuginedes on kindlaks tehtud, et M. Kaldalu poolt KarS § 263 lg 1 p 2 järgse kuriteo

sooritamine oli tahtlik, täpsemalt tema käitumine on kvalifitseeritav kavatsetusena.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud siinkohal puuduvad.

Kuigi M. Kaldalu on teada ja tuntud enda poliitiliste vaadete eest võitleja, siis poliitikas tuleb

osaleda ja seda teostada seaduslikel alustel ning pommiähvarduse tegemine tuntud stuudiole

kindlasti ei täida hädaseisundi koosseisu KarS § 29 mõttes. Ja ka teised alused hädaseisundi

kasutamiseks käesoleva kaasuse asjaoludest nähtuvalt puuduvad.

Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud KrMS § 408’ lg 3 alusel

kohtuotsuses lk 35 lõigud 5,6,7 ja lk 36 lõigud 1 ja 2 avalikustamata.

IV Karistuse mõistmine

Karistuse mõistmise osas selgitab kohus järgmist.

KarS § 263 lg 1 p 2 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viie aastase

vangistuse.

Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada süüdistatava süüd, karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktikas

omaksvõetu

kohaselt

võetakse

karistuse

mõistmisel

lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase

süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda

süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning

süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada

eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 1-17-1629, p 28

koos edasiste viidetega ja RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega). KarS § 56 lg 2

kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada

kergema karistusega.

Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud.

Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on

kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti

andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos

avalduv suhtumine normi jne) (vt TrtRKo nr 1-15-1618).

Karistusregistri väljavõttest nähtub, et M. Kaldalu on varasemalt karistamata isik (II kd tl 120-

123; VII kd, tl 120; X kd, tl 184).

Kuna M. Kaldalul XXX ja XXX, on välistatud isikule rahalise karistuse määramine, sest

nimetatud karistusliik ei täidaks tasumata jätmisel oma eesmärki mõjutada süüdlast edaspidiselt

hoiduma süütegude toimepanemisest.

KarS § 263 lg 1 p 2 järgse raskeimaliigilise karistuse, s.o vangistuse keskmine sanktsioonimäär

on 2 aastat 6 kuud vangistust. Prokurör nõudis kohtuvaidluses M. Kaldalule KarS § 263 lg 1 p

2 järgi sooritatud kuriteo eest 11 kuud vangistust, mille hulka tuleb lugeda eelvangistuses

viibitud aeg. M. Kaldalu suhtes oli tõkendina kohaldatud vahistamist 24.10.2017 – 22.12.2017

(60 päeva - II kd, tl 63-65; II kd, tl 66-90, 99-108), 05.10.2021 – 16.11.2021 (43 päeva – VI kd,

tl 166, 179; VII kd, tl 73) ja 30.04.2022 – 16.11.2022 (201 päeva – VIII kd, tl 27-28; XI kd, tl

80-81), 19.09.2020 – 09.10.2020 (21 päeva – VI kd, tl 49) oli M. Kaldalu allutatud XXX.

Kohus nõustub üldjoontes prokuröri poolt taotletud karistusmääraga, kuid lisab omalt poolt

järgnevat. M. Kaldalu viibis peale XXX Vabariigis 30.04.2022 kinnipidamist katkematult vahi

all kuni 16.11.2022 kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamiseni. Maakohus on oma mitmetes

varasemates määrustes selgitanud, et süüdistatava vahi all viibimine oli tingitud M. Kaldalu

enda käitumisest menetluse vältel, s.o esines väga suur oht temapoolseks kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidmiseks. M. Kaldalu tegi tegelikult kõik endast oleneva, et nii kaua vahi all viibida.

Samuti M. Kaldalu otsustas 5 aastat tagasi oma ärrituse suunata ähvarduse saatmise teel ERR

XXX stuudio kui valimisdebattide ühe korraldaja suunas. Seega soovis M. Kaldalu

kaastäideviijana häirida seaduslikku valimiste korraldust, millest omakorda võib välja lugeda

küünilise suhtumise Eesti Vabariigi õigusaktidesse ja valimiskorda. Kohtu seisukohalt on

seetõttu M. Kaldalu süü ka küllaltki suur, kuid jääb alla keskmise. Arvestades M. Kaldalu soovi

sisuliselt mõjutada ebaseaduslikult valimiste käiku, tehes avalikkust häiriva pommiähvarduse

tuntud stuudiole, on siiski süüdistatava M. Kaldalu süü reaalse vanglakaristuse vääriline. Kohus

karistab M. Kaldalu 10 kuulise ja 25 päeva pikkuse vanglakaristusega, mille kandmise algust

arvestatakse alates 30.04.2022 kuni 16.11.2022. 16.11.2022 kohus määras M. Kaldalu

vabastada vahi alt seoses temale mõistetud karistuse täieliku ärakandmisega.

Kohus peab põhjendab vangistuse määra ka asjaoluga, et karistus peab mõjutama ühest küljest

küll inimest ennast, kuid teisalt peab ühiskond saama signaali, et avalikku korda häirivad

kuriteod on rangelt karistatavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites

rõhutanud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute

muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04).

M. Kaldalu puhul tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et tema käitumine näitab lugupidamise

puudumist nii Eesti Vabariigi valimiste korra kui ka õiguskaitseasutuste suhtes üldisemalt.

Ühiskonnale tuleb aga edastada signaal, et põhiseadusliku korra kohaselt valimiste läbiviimise

mõjutamine on rangelt karistatav. Seetõttu M. Kaldalul kehtivate karistuste puudumine küll

mõjutab raskeima sanktsiooni mõistmist alla keskmise määra, kuid ei välista reaalse

vanglakaristuse kohaldamist.

V Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab

menetluskulud süüdimõistetu.

KrMS § 175 lg 1 p-de 1, 2, 3, 4 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks muuhulgas valitud kaitsjale

või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu, riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel

või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud

kulud, määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses

ning muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega,

asitõendite hoiutasu, saate- ja hävitamiskulud, samuti süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev

sundraha.

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise

astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuupalga alammäära kehtestab

Vabariigi Valitsus määrusega. Kuna M. Kaldalule etteheidetud süütegu leidis aset XXX, peab

kohus õigemaks võtta sundraha arvestamise aluseks süüteo toimepanemise ajal kehtinud

kuupalga alammäär, mis Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 Töötasu alammäära

kehtestamine § 1 p 2 kohaselt alates 1. jaanuarist 2017. a on 470 eurot. Seega kujuneb sundraha

suuruseks 705 eurot (470 x 1,5), mis tuleb M. Kaldalult Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Määratud kaitsja tasu on kokku 9492,84 eurot järgmiselt: kohtueelses menetluses

vandeadvokaadi A. Pärteli teenustasud: 25.10.2017 – 72 eurot (II kd, tl 91-93), 26.10.2017 - 96

eurot (II kd, tl 94-96), ringkonnakohtus osalemise eest 48 eurot (II kd, tl 84-90); kaitsja Valli

Murde teenustasud: 22.12.2017 – 168 eurot (II kd, tl 109-112), 09.08.2018 – 600 (I kd, tl 34-

37); vandeadvokaat Dmitri Školjari teenustasud: 01.11.2018 - 2468,52 eurot (II kd, tl 173-181),

17.03.2020 - 294,84 eurot (IV kd, tl 109-112); 02.04.2020 - 188,40 eurot (IV kd, tl 128-129);

07.11.2022 – 81 eurot (XI kd, tl 40-42), 20.09.2022 – 2170,68 eurot (IX kd, tl 61-65),

18.02.2022 – 1720,68 eurot (VIII kd, tl 23-24); 11.12.2020 – 534,96 eurot (VI kd, tl 109-110);

20.05.2021 – 1049,76 eurot (VI kd, tl 142-145), s.o kokku 9492,84 eurot, mis tuleb M. Kaldalult

Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Tunnistajate kulusid on tekkinud summas 282,28 eurot järgmiselt: tunnistaja A. K. – 67,78

eurot (36,90 + 30,88) (XI kd, tl 34-39), M. K. 104 eurot (VII kd, tl 70-71), A. K. 52,60 + 40,90

eurot (VI kd, tl 111-114; VII kd, tl 68), K. L. 17 eurot (VIII kd, tl 175-181, 187), s.o kokku

282,28 eurot, mis tuleb M. Kaldalult Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Ekspertiisikulud on summas 3340 eurot (22.11.2017 ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis

nr XXX – 255 eurot (I kd, tl 88-96) ja 09.10.2020 statsionaarne kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia komisjoniline kompleksekspertiis nr XXX – 3085 eurot (VI kd, tl 120)),

mis tuleb jätta riigi kanda, sest ekspertiisid on läbi viidud eelkõige riigi soovil tagada M.

Kaldalu osas kindlad andmed tema tervisliku hetkeseisundi kohta.

M. Kaldalu poolt valitud kaitsjate tasu ja kaitsja I. Repnau korraldatud tõlkekulud kogusummas

8859 eurot (X kd, tl 75-76; XI kd, tl 1-5, 13-15; XI kd, tl 60-61) tuleb jätta süüdimõistetu M.

Kaldalu kanda, sest lepingulise kaitsja teenuse kasutamist Advokatuuri liikmeks mitteoleva

kaitsja poolt on M. Kaldalu ise vabatahtlikult soovinud, kuigi talle oli ka määratud riigi õigusabi

korras kaitsja.

Kokku kuulub M. Kaldalul riigi tuludesse tasumisele 10 480,12 eurot, mis tuleb tasuda 1 aasta

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust.

M. Kaldalu on samuti esitanud kohtule taotluse mittevaralise kahju eurot hüvitamiseks (X kd,

tl 190-191) seoses temale endale ja lähedastele kannatuste tekitamise eest ning varalise kahju

hüvitamiseks seoses 05.10.2021 kinnipidamisel kaotatud kingadega ja halvaks läinud kogutud

seente eest (VI kd – M. Kaldalu taotlused ja avaldused). Kuna kohus on M. Kaldalu suhtes

teinud süüdimõistva otsuse ja esine ka teisi aluseid süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks, tuleb nimetatud taotlus jätta rahuldamata. Samuti ei ole tuvastatud, et kohtueelset

ja kohtumenetlust oleks läbi viidud õigusvastaselt.

VI Asitõendid

KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel tuleb jätta kriminaaltoimiku juurde kriminaalasjas tähtsust omavat

teavet sisaldavad 4 CD-d, 2 DVD-d ja 1 mälupulk XXX seeria nr-ga XXX. Kuigi kohus

nõustub prokuröriga selles, et kohtule edastatavad salvestised on KrMS § 1601 lg 2 alusel

kohtutoimiku osad ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda seetõttu kohtult

eraldi otsustust (vt ka RKKKo 1-18-5732, p 125), teeb kohus asja materjalide ülevaatlikuse

huvides siiski sellise otsustuse.

KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tuleb M. Kaldalule tagastada kohtuotsuse jõustumisel tema elukoha

läbiotsimisel ära võetud müts, musta värvi jope Norra lipuga, tossud „Nike“, 31 kaarti ja ring 1

paberhoidik, milles erinevad kõnekaardid.

VII M. Kaldalu poolt tõstatatud küsimused põhiseaduslikkuse kontrolli teemadel

Kohtutoimikutest on tuvastatav, et M. Kaldalu on seadnud kahju hüvitamisega seoses kahtluse

alla süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) regulatsiooni, s.o SKHS §-

id 12 ja 18 lg 1 osas, millega kriminaalasja kohtumenetluse kestel peab isik esitama taotluse

kahju hüvitamiseks kohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist. M. Kaldalu hinnangul ei ole

nimetatud toimimisviis mõistlik ja võimalik, sest talle ei ole selleks hetkeks tekkinud kogukahju

teada. Kohtu seisukohalt on aga SKHS-i §-d 12 ja 18 lg 1 põhiseaduspärased. Nimelt isegi

juhul, kui isiku hinnangul ei ole talle veel enda jaoks teada tekkinud kogukahju, annab SKHS

§ 12 p 4 võimaluse mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel, samuti juhul, kui taotlejal on

võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha, jätta hüvitise suuruse

taotluses märkimata ja taotleda kohtult õiglast hüvitist. Kuna M. Kaldalu on kohtumenetluses

enne kohtuliku uurimise lõppemist esitanud kohtule taotluse nii mittevaralise kahju 5 000 000

euro ulatuses kui ka ilmselt varalise kahju nõudes kadunud kingade ja halvaks läinud seente

eest, siis ta on saanud oma õigusi vastavalt seadusele ka teostada ning tema jaoks ei olnud

takistus õigusaktis sätestatud korras nõude esitamine. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-24-16 p-

s 6 märkinud, et seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel ette nähtud piirang peab olema

legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Kohtu hinnangul on SKHS §-des 12 ja 18 lg 1

sätestatud piirangud kooskõlas põhiseadusega, otstarbekohased ja proportsionaalsed – kohul

peab kohtuliku uurimise lõppemisel olema teada, millist ja millises suuruses kahjunõuet isik

soovib kohtule esitada, et nõupidamistuppa suundudes otsus teha. Kohtulike vaidluste

staadiumis enam taotlusi ja tõendeid aga esitada ei saa.

M. Kaldalu on seadnud kahtluse alla ka KrMS § 152 lg-te 4 ja 5 põhiseaduspärasuse enda

isikuandmete töötlemise osas seoses sideandmete nõudmisega ja töötlemisega ning ID-kaardi

mitteväljastamisega politsei poolt. Kohus juba eespool on selgitanud sideandmete nõudmisega

seonduvat. Kuna sideandmete nõudmist reguleerivad teised sätted, siis käesolevalt ei ole

maakohtu hinnangul KrMS § 152 lg-te 4 ja 5 põhiseaduspärasuse kontroll asjakohane, sest

nimetatud normid ei ole asjassepuutuvad. Ka ID-kaardi väljastamise küsimisega maakohus ei

tegele.

KrMS § 35 lg 2 põhiseaduspärasuse osas ei ole samuti asjakohane võtta kohtu hinnangul

seisukohta, sest kriminaaltoimikuga tutvumine kaitsja vahendusel on eelkõige seotud

kohtueelse menetlusega ning M. Kaldalule on menetluse kestel mitmel korral võimaldatud

kriminaaltoimikutega tutvuda, sh kohtu poolt kohtus koos kaitsjaga. M. Kaldalu korduvalt

esitatud väited, et ta ei ole saanud kriminaaltoimikutega üldse tutvuda, on seega asjakohatud.

Väärib äramainimist, et M. Kaldalu samas ei ole kordagi ise ajal, mil ta on kohtumenetlusest

eemale hoidnud, näidanud üles huvi kaitsjaga kohtuda ja toimikutega tutvuda – alati on

nimetatud probleemküsimused üles kerkinud alles pärast M. Kaldalu korduvaid kinnipidamisi,

mis omakorda viitab sellele, et M. Kaldalu on esitanud meelega väiteid, mis potentsiaalselt

takistavad edasist kriminaalmenetlust. M. Kaldalu on ka saanud osa võtta kohtulikust

arutamisest ning nendel ka aktiivselt osalenud.

Samuti ei ole käesolevas menetluses asjakohane kontrollida KOVVS-si, HMS-i ja nendega

seonduvate määruste ning erinevate omavalitsuste korralduste põhiseaduspärasust, sest

nimetatud valdkond kuulub arutamiseks halduskohtu pädevusse.

KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustada ainult kohtulahendi resolutiivosa, sest otsuses sisalduvad

eriliiki isikuandmed.

Kohtunik Peet Teidearu

(allkirjastatud digitaalselt)