2-13-56245/114 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 12.12.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-56245

Kohtuasi

X

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.10.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS SEB Pank määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (isikukood XXXXXXXX) Võlausaldajad: AS

SEB Pank (registrikood 10004252), Swedbank AS

(registrikood 10060701) ja Eesti Vabariik (Eesti Maksu- ja

Tolliameti kaudu; registrikood 70000349)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.10.2022 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Kohustustest vabastamise menetluse kulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta

menetlusosaliste endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. X (võlgnik) esitas 27.11.2013 Harju Maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks koos

kohustustest vabastamise avaldusega. Maakohus kuulutas 10.12.2013 välja võlgniku pankroti.

Kohus lõpetas 19.06.2015 määrusega pankrotimenetluse ning algatas kohustustest vabastamise

menetluse. Võlausaldajatel jäi tunnustatud nõuete eest raha saamata Swedbank AS-l 3365,47

eurot, AS-l SEB Pank 58 162,80 eurot ja Eesti Vabariigil Maksu- ja Tollimeti kaudu 571,99

eurot. Kohus määras usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda. Kohus pikendas 02.10.2020

kohustustest vabastamise menetlust kuni 19.06.2022.

2. Kohus teostas võlgniku osas järelevalvet. Võlgnik esitas kohtule enda kohta teavet ja

aruandeid koos tõenditega. Viimane aruanne esitati 14.08.2022, mille kohaselt töötas võlgnik

alates 06.05.2021 Y OÜ-s monteerijana. Igasugune vara tal puudus. Võlgniku elukohakulu oli

550 eurot kuus, toidukulu 250-300 eurot kuus ja igakuised püsikulud olid kokku 850 eurot.

Aruande kohaselt kandis igakuised püsikulud võlgnik ise. Võlausaldajatele tehtud väljamaksete

osas märkis võlgnik, et tasus 23.02.2021 Maksu- ja Tolliametile 239,14 eurot ning 2022. aastal

123,29 eurot.

3. AS SEB Pank (võlausaldaja I/pank I) ei nõustunud võlgniku kohustustest vabastamisega,

kuna võlgnik ei teinud võlausaldajale I mitte ühtegi väljamakset.

4. AS Swedbank (võlausaldaja II/pank II) leidis, et kuivõrd võlgnik ei teinud võlausaldajale

ühtegi väljamakset, tuli võlgniku kohustusest vabastamise menetlus lõpetada ning jätta võlgnik

kohustustest vabastamata.

5. Maksu- ja Tolliamet (võlausaldaja III/EMTA) kinnitas, et võlgnik tasus 352,70 eurot ning

jättis võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada.

6. Kohus kuulas võlgniku ära 13.09.2022, kes selgitas, et tal ei olnud tööd ja ta oli arvel

Töötukassas.

Ta

elas

üürikorteris,

mille

eest

tasus

igakuiselt

350 eurot

(ilma

kommunaalkuludeta). Igakuine sissetulek jäi vahemikku 800-900 eurot (neto). Võlgnik võttis

pangalt I laenu koos abikaasaga korteri ostmiseks. Kuna abikaasa suri, ei suutnud võlgnik ise

korterit üleval pidada ning pidi laenu tagatiseks oleva korteri maha müüma. EMTA võlgnevus

oli osaliselt tasutud.

Maakohtu määrus

7. Maakohus rahuldas taotluse ja vabastas võlgniku kohustustest, mis tekkisid enne pankroti

väljakuulutamist 10.12.2013 ning lõpetas menetluse. Menetluskulud jäid võlgniku kanda.

Maakohus juhindus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 68 lg 2, täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 131, § 132, pankrotiseaduse (PankrS) § 8 lg 3, 175 lg 1, 2, 51 ja 6, § 173, §

178 lg 8, § 176 lg 1, § 177 lg 1 ja 2.

Kohus tuvastas, et võlgnikku ei mõistetud süüdi pankrotikuriteos ning ta ei rikkunud menetluse

ajal kohustusi sellisel määral, et see oleks kaasa toonud kohustusest vabastamata jätmise.

Võlgnik tasus EMTA osa võlgnevusest, kuid teistele võlausaldajatele väljamakseid ei

teostanud. Arvestades võlgniku igakuiseid sissetulekuid ning püsikulusid, mille suuruses

polnud alust kahelda, oli ilmne, et sellisest sissetulekust ei piisanud suuremas mahus maksete

teostamiseks. Võlgnik oli ka pikalt töötu. Seejuures tuli arvestada asjaoluga, et väljamakseid ei

pidanud tegema sellisest tulust, millele ei saanud pöörata sissenõuet (mh miinimumpalk ning

toetused).

Menetluse kestel tegi võlgnik võimaluste piires väljamakseid. Olenemata keerulisest olukorrast

tegi ta kõik endast oleneva, et võlgnevusi likvideerida. Süülisi rikkumisi ei esinenud, sest

võlgnik ei varjanud ega vähendanud menetluse käigus oma sissetulekuid ning edastas

korrapäraselt kohtule aruandeid. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul oli võlgnik

menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei andnud alust jätta teda

kohustustest vabastamata, kui ta ei rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Kuigi

võlgnik tegi väljamakseid vaid ühele võlausaldajale, ei olnud võlgniku majanduslikku olukorda

arvestades tegemist võlausaldajate huvide tahtliku kahjustamisega. Eelnevale tuginedes ei

olnud alust jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

Määruskaebus

8. Võlausaldaja I palus tühistada maakohtu määruse ning teha uue, millega jätta võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi ning rikkus ka menetlusõiguse norme. Kohtu

järeldus, et võlgnik ei rikkunud menetluse ajal kohustusi sellisel määral, et see tooks kaasa

kohustustest vabastamata jätmise, oli ebaõige. Võlgnik märkis aruannetes oma sissetulekuteks

menetluse esimestel aastatel 360-540 eurot kuus, hiljem 850-1000 eurot kuus. Palgainfo ei

vastanud vähemalt osaliselt tõele. Arvelduskontode väljavõttest nähtuvalt ulatus 12.11.2018

netopalk 1 215,17 euroni. 27.03.2020 ja 17.06.2020 aruanded olid identsed ning peale

töökohtade nimetuse ei kajastanud aruanded muud olulist infot. Võlgnik jättis aruannete

lisadena esitamata tõendid töötasu kohta. Ka kohtu korduva küsimise peale ei esitanud võlgnik

nõutavaid tõendeid. 17.06.2020 esitas kohus võlgnikule nõude selgituse andmiseks

sissetulekute ja kulutuste kohta, millele võlgnik ei vastanud. Lisaks kuulusid esitatud aruannete

juurde lisatud arvelduskonto väljavõtted muule isikule kui võlgnikule, seega jäi selgusetuks,

kelle käivet väljavõtted kajastasid. Võlgnik tegi väljamakseid vaid ühele võlausaldajale. Sellega

rikkus võlgnik süüliselt usaldusisikul lasuvat kohustust võlausaldajaid võrdselt kohelda.

Väljamaksed tehti üksnes kõige väiksema nõudega võlausaldajale. Rikkumine võis olla tingitud

ka maakohtu selgituskohustuse rikkumisest võlgniku/usaldusisiku suhtes. Võlausaldaja

rahuldamata jäänud nõudest suuruses 58 162,80 eurot tasuti 0 eurot. Võlgnikul oli võimalus ja

kohustus oma palgast võlausaldajatele väljamakseid teha. Kohus jättis eelnimetatud asjaolud

analüüsimata. Võlgnik rikkus tahtlikult (raske hooletusega VÕS § 104 lg 4 mõttes) tulu

loovutamise kohustust ning rikkus seega võlausaldajate huve (PankrS § 173 lg 3). Kohus oleks

pidanud PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel võlgniku kohustustest vabastamisest keelduma. Määrus

oli olulises osas põhjendamata, seega rikkus kohus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 465 lg 2 p-st 8 tulenevat kohustust.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

10. Võlausaldaja II nõustus määruskaebusega. Võlausaldaja III ei vaielnud määruskaebusele

vastu ning jättis määruskaebuse üle otsustamise kohtule. Võlgnik omapoolset seisukohta ei

esitanud.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

Maakohus leidis õigesti, et käesolevas asjas tuleb FiMS § 68 lg 2 järgi lähtuda asja lahendamisel

kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist. Füüsilisest isikust võlgniku

kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie

aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel

tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. PankrS § 175 lg 51 kohaselt

võib viieaastast tähtaega pikendada kokku seitsme aastani. Kui kohus vabastab võlgniku

kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

PankrS § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud

tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima;

võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha

vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel

teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või

teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded

loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud

isikutele teatama.

PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16,

p 15). Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast,

kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik rikkus süüliselt PankrS §-s 173

nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik

ei rikkunud süüliselt PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Võlgnikku ei mõistetud süüdi

pankrotikuriteos. PankrS § 175 lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui

on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ületanud maakohus

diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma järeldusi piisavalt

põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Maakohus analüüsis nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja leidis õigesti, et

võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Ringkonnakohus järgib TsMS § 654 lg 6

alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid. Vastuseks kaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Kohustustest vabastamata jätmiseks peab võlgnik olema käitunud süüliselt.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust.

VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel.

Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt

hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult

vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse

kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1

sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-08-63521, p 14). Riigikohus on leidnud, et kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg

2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust

füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt

Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et toimiku materjalidest

nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises süülise käitumise tunnuseid. Maakohus andis süü

puudumisele õige hinnangu. Võlgnik ei käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja

teadmiste piires parimal võimalikul viisil.

Kaebuse kohaselt rikkus võlgnik süüliselt mh sissetulekute kohta teabe andmise kohustust

(PankrS § 173 lg 2). Võlgnik märkis kohtule esitatud aruannetes ebaõiged ning tõenditega

vastuolulised töötasu suurused ning jättis kohtunõude edastamisel selle kohta selgitused

andmata. Lisaks puudusid kaebuse kohaselt igasugused tõendid võlgniku tegelike töötasude

kohta. Kohus eeltooduga ei nõustu. 22.09.2020 toimunud ärakuulamisel selgitas võlgnik, et tal

oli raskusi aruandevormist aru saamisel. Tema palk koosnes põhipalgast ning boonustest,

aruandesse märkis võlgnik põhipalga, aga ei olnud kindel summades, mis lõppastmes

arvelduskontole laekusid. Kuivõrd aruandevorm oli eestikeelne ja võlgnik eesti keelt ei kõnele,

siis ei ole põhjust pidada aruandevormis esinevaid võimalikke puudujääke süüliseks teabe

andmisest hoidumiseks. Kuna võlgnik esitas kohtule kõik arvelduskonto väljavõtted

kohustustest vabastamise menetluse algusest alates 2015. aastast, siis ei ole tegemist

sissetulekute varjamisega, st PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumisega.

Vastavalt kaebusele ei ole selge, kelle käivet kohtule esitatud arvelduskonto väljavõtted

kajastasid, kuivõrd kõnealuste kontode omanikuks on Q nimeline isik. Lisaks ei ole kuni

09.05.2019 väljavõtetest näha, kelle töötasu väljamaksetega oli tegemist. Nende väidetega

ringkonnakohus samuti ei nõustu. 22.09.2020 toimunud ärakuulamise protokollist nähtub, et

võlgniku selgituste kohaselt laekus tema töötasu võlgniku ema Q kontole. Võlgnikul endal

arvelduskonto puudub. Arvelduskontoga seotud pangakaarti kasutab üksnes võlgnik ise. Kohtul

ei ole alust kahelda võlgniku väidete tõepärasuses. Alates 09.05.2019 kõnealusele kontole

laekunud töötasu maksed on pealkirjastatud „Palk X“. Enne nimetatud perioodi töötas võlgnik

teiste tööandjate juures. Kuigi eelnevate tööandjate igakuisetest töötasumaksetest ei nähtu

sõnaselgelt, millisele isikule oli töötasu määratud, on võlgniku kui töötaja staatus ilmne

puhkusetasude ülekannete selgitustest, milles on võlgnikule nimeliselt viidatud. Puudub alus

järeldada, et ühelt ja samalt tööandjalt samale arvelduskontole laekunud põhitöötasud ning

puhkusetasud ei ole määratud samale isikule, st võlgnikule. Lisaks on võlgniku ema, kellele

arvelduskonto kuulub, pensionär ning ise tööl ei käi.

Kaebuse järgi rikkus võlgnik ka PankrS § 173 lg 3-st tulenevat kohustust tulu loovutamiseks,

mistõttu pidi ta olema teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Selle väite toetamiseks pole

kaebuses esile toodud ühtegi asjakohast põhjendust, viidatud on üksnes 17.06.2020 kohtu

järelepärimisele, milles kohus soovis mh selgitusi liigses ulatuses tulude endale jätmise kohta

ning võlgniku 12.11.2018 netopalgale. Siinkohal on oluline silmas pidada, et tulusid, mille

võlgnik pidi loovutama enne 02.10.2020 tehtud maakohtu kohustustest vabastamise menetluse

pikendamise määrust, ei ole kohane arvestada, kuivõrd menetluse pikendamise eesmärk on

anda võlgnikule täiendav võimalus võlgade likvideerimiseks ning kohustustest vabanemiseks.

Enne pikendamise määrust loovutamata tulude täiel määral arvestamine oleks seega vastuolus

menetluse pikendamise eesmärgiga. Perioodil, mis jäi 02.10.2020 kohustustest vabastamise

menetluse pikendamise ning maakohtu 14.09.2022 määruse vahele, oli võlgnik pikalt töötu

ning elatus üksnes Töötukassa maksetest, kuid tegi sellest hoolimata võimaluste piires

väljamakseid võlgade vähendamiseks. Arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et saadud tuludest

peale vajalike kulutuste tegemist võlgnikul raha üle ei jäänud, millest võlausaldajatele

täiendavaid väljamakseid teha. Seejuures ei ole võlgniku kulutused olnud pillavad ega ületanud

mõistlikkuse piire. Kohtul on PankrS § 173 lg 4 teisest lausest tulenev diskretsiooniõigus, mis

võimaldab lisaks seadusjärgse tulude võlgnikule jätmise määra asemel arvestada ka konkreetse

juhtumi asjaolusid. Maakohus seda ka tegi ning leidis põhjendatult, et võlgnik oli teinud

pingutusi võlgade likvideerimiseks ning oli ilmne, et suuremas mahus maksete teostamiseks

võlgniku sissetulekutest ei piisanud. Võlgnik ei rikkunud süüliselt § 173 lg-s 3 sätestatud tulude

loovutamise kohustust.

Viimaks väitis kaebaja, et võlgnik rikkus usaldusisikuna jämedalt oma kohustust võlausaldajaid

võrdselt kohelda, eelistades ühte võlausaldajat teistele ning tehes väljamakseid ainult kõige

väiksema nõudega võlausaldajale (EMTA). Seejuures viidati ka võimalikule maakohtu

selgitamiskohustuse rikkumisele. Kohus ei nõustu viidatud etteheidetega. Väljamakstud

summad ei olnud piisavalt suured, et kõne alla võiks tulla võlausaldajate süüline ebavõrdne

kohtlemine. Ebavõrdse kohtlemisega võiks tegu olla eelkõige olukorras, kus võlgnik eelistab

järjepidevalt mitmete väljamaksete tegemisel üht võlausaldajat või on ühele võlausaldajale

väljamakstud summad märkimisväärselt suuremad võrreldes teistele võlausaldajatega tehtud

väljamaksetega. Kuna käesoleval juhul on võlgnik teinud üksnes kaks väljamakset

kogusummas 352,70 eurot, ei saa sellist olukorda pidada võlausaldaja süüliselt ebavõrdseks

kohtlemiseks. Seejuures ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust, kuivõrd 22.09.2020

istungil selgitas kohus võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

14. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises

kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole

võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele

kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks

võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada

oma nõue rahuldatud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku

karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu

30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on täitnud TsMS § 173 lg-st 1

tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Kaebaja arusaam, et võlgnik oleks

saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti pole

võlgnik oma sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud. PankrS § 2 teise lause kohaselt on

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik

olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras

ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks

sotsiaalseks eluks (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Ühiskonna sidususe seisukohast peab võlgadest

vabastamine võimaldama võlgniku pöörduda tagasi tavapärase elukorralduse juurde. Sellest

keeldumine aga peaks olema erand, mida rakendada vaid siis, kui võlgnik on selgelt pahatahtlik.

Antud asjas ringkonnakohus ei tuvasta võlgniku pahatahtlikkust ega põhjuseid, miks võlgnik ei

peaks saama uut võimalust. Võlgnik on püüdnud oma võimaluste piires oma kohustusi täita.

Eeltoodust tulenevalt ei kuulu määruskaebus rahuldamisele.

15. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus

võlgniku huvides. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks

määrata.

16. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse PankrS § 175 lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)