2-14-51290/98 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-51290

Tsiviilasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. septembri 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX)

Usaldusisik C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldajad:

Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet (registrikood 12624119)

Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts (registrikood 14522096)

Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806),

lepinguline esindaja RP

Bigbank AS (registrikood 10183757), lepinguline esindaja

AK

Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja

GJ

Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553), lepinguline

esindaja AŽ

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta dokumentaalsete tõenditena asja juurde määruskaebuse lisad 1–3.

2. Tühistada Harju Maakohtu 16. septembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-51290

ning teha asjas uus määrus, millega:

2.1. Rahuldada X kohustustest vabastamise taotlus.

2.2. Vabastada X 29. mail 2014 väljakuulutatud pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest.

2.3. Vabastada C usaldusisiku kohustustest.

2.4. Lõpetada X kohustustest vabastamise menetlus.

3. Rahuldada X määruskaebus.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Avaldada teade X kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

2 (6)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Hagita menetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise

või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 29. mai 2014. a määrusega kuulutati välja X (võlgnik) pankrot. 26. märtsi

2015. a määrusega lõpetas maakohus võlgniku pankrotimenetluse ning algatas tema suhtes

kohustustest vabastamise menetluse. Kohus nimetas võlgniku usaldusisikuks C. Võlgniku

pankrotimenetluses jäi rahuldamata kohtutäituri Katrin Velleti nõue 443,67 eurot, Aktsiaseltsi

PlusPlus Capital nõue 1404,84 eurot, kohtutäituri Urmas Tärno (nõue anti üle kohtutäitur Kaire

Põltsile) nõue 550,02 eurot, Bigbank AS-i nõue 1035,99 eurot, Swedbank AS-i nõue 54 418,03

eurot ja Julianus Inkasso OÜ nõue 1989,97 eurot.

2. Võlgnik esitas 8. juulil 2020 Harju Maakohtule avalduse kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamiseks ning tema kohustustest vabastamiseks.

3. Harju

Maakohus

pikendas

23. veebruari

2021. a

määrusega

pankrotiseaduse

(PankrS) § 175 lg 51 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse tähtaega kuni

26. märtsini 2022.

4. Pärast täiendava tähtaja möödumist toimus 18. augustil 2022 võlgniku ärakuulamine.

Lisaks esitasid võlausaldajad oma seisukohad. Kohtutäitur Katrin Vellet ei toetanud võlgniku

kohustustest vabastamist, kuivõrd võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud ei täielikult ega

osaliselt. Kohtutäitur Kaire Põlts jättis võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada.

Bigbank AS leidis, et kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine võlgniku kohustustest

vabastamisega ei ole põhjendatud ning palus võlgnik kohustustest vabastamata jätta. Swedbank

AS leidis, et kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ja võlgnik tuleb jätta

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Usaldusisik C palus võlgniku

vabastada pankrotimenetluses täitmata kohustustest. Usaldusisik leidis, et antud olukorras ei

ole võlgnikul võimalust täita oma kohustusi ning hinnates tänast majanduslikku olukorda

puudub tal see võimalus ka tulevikus.

Esimese astme kohtu määrus

5. Harju Maakohus jättis 19. septembri 2022. a määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja võlgniku kohustustest

vabastamiseks rahuldamata. Maakohus lõpetas kohustustest vabastamise menetluse, keeldus

vabastamast võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja vabastas

usaldusisiku kohustustest. Menetluskulude jaotuse jättis maakohus märkimata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik rikkunud enne 1. juulit 2022 kehtinud

PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust. Maakohus leidis, et võlgnik omas rahalisi vahendeid

võlausaldajate nõuete tasumiseks, kuid võlgnik ei näidanud üles soovi seda teha. Võlgnikul

oleks olnud võimalik igakuiselt võlausaldajatele väljamakseid teha vähemalt 43 euro ulatuses.

Ka leidis maakohus, et võlgnik on rikkunud kohustustest vabastamise menetluse kestel

3 (6)

PankrS §-s 173 lg-st 1 (vastavas redaktsioonis) tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult

tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik ei ole tõendanud,

et ta oleks tulutoovamat tegevust otsinud või, et esineksid asjaolud, mis seda takistaksid.

Maakohtu hinnangul ei nähtu võlgniku käitumisest initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi

täita. Kohus märkis juba 23. veebruari 2021. a määruses, et võlgnik ei ole menetluse kestel üles

näidanud soovi teha võlausaldajatele väljamakseid. Kohus selgitas, et olukorras, kus võlgnikul

on võlausaldajate ees täitmata kohustusi, tuleb võlgnikul vaadata ratsionaalselt üle igakuised

kulutused. Samuti märkis kohus, et eluliselt ei ole usutav, et võlgnikul puudub täielikult

võimalus teha võlausaldajatele makseid, võttes arvesse võlgniku igakuist sissetulekut, mis on

1915,90 eurot kuus. Vaatamata viidatud määruses sedastatule, ei teinud võlgnik ka peale

kohustustest vabastamise menetluse pikendamist võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Lisaks

märkis maakohus, et kellegi teise laenukohustuse tasumine, olemata selleks kohustatud

(puudub nt üürileping), olukorras, kus võlgnikul on kohustused võlausaldajate ees, on

võlausaldajate huvide kahjustamine.

Maakohus leidis, et võlgnik on süüliselt rikkunud oma kohustusi, mistõttu esineb alus võlgniku

kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 (vastavas redaktsioonis) alusel.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Menetluskulud palus võlgnik jätta menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohtu määrus põhjendatud ning on vastuolus kehtiva

kohtupraktikaga. Võlgniku hinnangul ei ole maakohus positiivse asjaoluna arvestanud, et kõik

aruanded on esitatud korrektselt ning võlgnik on andnud vande all kohtule teavet. Samuti jättis

kohus tähelepanuta, et võlgnik ei varjanud oma tulusid ega ka vara.

Lisaks ei arvestanud maakohus, et võlgnik on menetluse kestel olnud rasedus- ja

sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel. Võlgnik on kasvatanud üksi nelja alaealist last,

kellest üks on erivajadustega ning kes vajab seetõttu pidevat abi igapäevavaste tegevustega.

Eelnevast tulenevalt ei saanud võlgnikult oodata, et ta leiaks täiendava töökoha. Samal põhjusel

ei saanud võlgnikule ette heita ka tulusama töö otsimata jätmist. Seejuures on võlgnik teinud

pingutusi olemasolevas töökohas töötasu suurendamiseks – 2018. a tööle asudes oli võlgniku

töötasu 600–800 eurot, 2019. a lõpus suurenes töötasu 900 euroni.

Võlgnik selgitas, et üürikulu äralangemine ei vähendanud perekonna igakuiseid kulutusi.

Üürileandja soovis korteriomandi, kus võlgnik koos lastega üle kümne aasta elanud oli,

võõrandada. Säilitamaks lastele elukoht ja harjumuspärane keskkond, ostis võlgniku õde

pangalaenuga korteriomandi ära. Võlgnik on vastavalt oma võimetele aidanud õel pangalaenu

tasuda, kuivõrd võlgnik kasutab korterit enda ja laste elukohana.

Maakohus ei ole arvestanud ka ülemaailmse majandusliku olukorraga ning hindade

kallinemisega. Maakohus ei ole sisuliselt kontrollinud, kas võlgnik rikkus oma kohustusi

süüliselt. Kohtu põhjendus on selles osas üldsõnaline.

7. Kohtutäitur Katrin Vellet leidis, et maakohtu määrus on lõppjärelduses õige, kuid selle

põhjendusi tuleb täiendada. Swedbank AS, Bigbank AS ja PlusPlus Capital AS vaidlesid

määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Usaldusisik C leidis, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtutäitur Kaire

Põlts ja Julianus Inkasso OÜ vastust määruskaebusele ei esitanud.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4 (6)

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja

võlgniku määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega

rahuldab võlgniku kohustustest vabastamise taotluse.

10. Võlgnik on määruskaebusega esitanud uued dokumentaalsed tõendid. Kuna määruskaebuse

põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, siis on need lubatavad (TsMS § 662

lg 3). Arvestades määruskaebuse sisu, on täiendavad dokumentaalsed tõendid asjakohased ja

need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

11. Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse (FiMS) jõustumist, siis tuleb tulenevalt FiMS § 68 lg-st 2 kohaldada

pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid

30. juunini 2022. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult jätnud

võlgniku PankrS § 175 lg 2 p 2 (vastavas redaktsioonis) alusel pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamata. Nimetatud sätte kohaselt keeldub kohus võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Kolleegium selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile

võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja

saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks

sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15).

Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik

oleks PankrS §-s 173 (vastavas redaktsioonis) sätestatud kohustusi süüliselt rikkunud, mis

omakorda saaks välistada võlgniku kohustustest vabastamise.

12. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu põhjendused on vastuolulised. Maakohus viitab,

et võlgnik on rikkunud kohustustest vabastamise menetluse kestel PankrS § 173 lg-st 1

(vastavas redaktsioonis) tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui

tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Samas heidab maakohus võlgnikule ette ka seda, et

arvestades tema sissetulekuid ja väljaminekuid, oleks olnud võlgnikul võimalik igakuiselt

võlausaldajatele väljamakseid teha vähemalt 43 euro ulatuses. Seejuures ei ole maakohus jätnud

võlgnikku kohustustest vabastamata põhjusel, et võlgnik oleks rikkunud seaduses sätestatud

ulatuses väljamaksete tegemise kohustust PankrS § 173 lg-te 3–6 (vastavas redaktsioonis)

tähenduses.

13. Kolleegium hindab PankrS § 173 lg-s 1 (vastavas redaktsioonis) sätestatud kohustuse

väidetavat rikkumist. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et võlgnik ei rikkunud

menetluse kestel kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Maakohus rikkus selle

asjaolu tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme, mis viis PankrS § 173 lg 1 (vastavas

redaktsioonis) ebaõige kohaldamiseni.

13.1. Riigikohus on selgitanud, et tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada

konkreetse juhtumi asjaoludega (Riigikohtu 30. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-

24696, p 18). Maakohus seda teinud ei ole, vaid keskendus määruses üksnes sellele, et võlgnik

ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel ühtegi väljamakset võlausaldajatele teinud

ning seetõttu pidanuks ta otsima tulutoovamat tegevust. Asja materjalidest nähtuvalt kasvatab

võlgnik üksi nelja alaealist last. Lisaks on võlgnik selgitanud, et ühel lapsel on tuvastatud raske

puue, mistõttu vajab laps pidevat abi ja järelevalvet igapäevatoimingute tegemisel (nt söömisel,

riietumisel, liikumisel, suhtlemisel jne). Kolleegiumi hinnangul ei saanud praegusel juhul

võlgnikult tulenevalt perekondlikest kohustustest nõuda, et ta leiaks täiendava töökoha.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida

teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Samuti tuleb praegusel juhul arvestada, et võlgnik on

menetluse kestel viibinud rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel, mil võlgnik

5 (6)

ei saanud põhjendatult tulutoova tegevusega tegeleda. Seejuures ei saa võlausaldajatele

väljamaksete tegemata jätmine olla iseenesest aluseks võlgadest vabastamisest keeldumiseks.

Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku pahatahtlikkust.

13.2. Kolleegiumi hinnangul ei saa võlgnikule ette heita ka tulusama töö otsimata jätmist. Asja

materjalidest nähtuvalt asus võlgnik 2018. a tööle D OÜ-sse, kus tema töötasu oli 600–800

eurot (vt usaldusisiku 2019. a aruanded, nende lisaks olevad võlgniku arvelduskonto

väljavõtted ja võlgniku tööleping). 2019. a suurenes võlgniku töötasu 900 euroni ning lisandus

võimalus saada müügiboonust (vt usaldusisiku 1. juuli 2020. a aruanne ja selle lisad).

18. augusti 2022. a ärakuulamisel on võlgnik selgitanud, et tema töötasu on keskmiselt 1200

eurot kuus. Eelnevast tulenevalt on võlgnik menetluse kestel tegutsenud selle nimel, et oma

sissetulekuid suurendada. Seejuures tuleb arvestada, et võlgniku töötasu on töötasu

alammäärast tunduvalt suurem. Maakohus ei ole neid asjaolusid arvestanud. See, kui võlgnik

ei teeni piisavalt, ei kujuta endast kohustuste süülist rikkumist, mis annaks aluse jätta ta

kohustustest vabastamata. Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele

mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust,

võimeid jms asjaolusid arvestades olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane.

14. Lisaks on maakohus vaidlustatud määruses viidanud oma 23. jaanuari 2021. a määrusele,

milles kohus selgitas võlgnikule, et olukorras, kus võlgnikul on võlausaldajate ees täitmata

kohustusi, tuleb võlgnikul vaadata ratsionaalselt üle igakuised kulutused, märkides, et kohtu

hinnangul ei ole eluliselt usutav, et võlgnikul puudub täielikult võimalus teha võlausaldajatele

makseid. Maakohus heidab võlgnikule ette, et võlgnik ei ole vaatamata kohtu sedastatule teinud

ühtegi väljamakset võlausaldajatele. Maakohus leidis, et võlgnik oleks saanud ka pärast

võlgniku kulude vähenemist (s.o üürikulu äralangemist) võlausaldajatele makseid teha

vähemalt 43 euro ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu etteheited põhjendatud.

14.1. Maakohus, heites võlgnikule ette ebamõistlike kulutuste tegemist, ei ole vaidlustatud

määruses välja toonud, milliste kulutuste tegemine oli ebamõistlik. Ka ringkonnakohus ei ole

asja materjalide põhjal tuvastanud, et võlgnik teeb ebamõistlikke kulutusi. Kolleegiumi

hinnangul on võlgnik tõendanud, et ta elab tagasihoidlikult. Võlgnik on määruskaebuses

selgitanud, et seonduvalt tema ühe lapse puudega on kulud lapsele suuremad. Lisaks on võlgnik

teinud kulutusi laste huviringidele. Ka on võlgnik avaldanud, et tal ei ole rahalisi vahendeid

jäänud alles isegi eluruumis elementaarse remondi tegemiseks. Võlgnik on oma väidete

tõendamiseks kohtule esitanud kuludokumendid ja pildid korterist, kus ta koos lastega elab.

14.2. Veelgi enam, arvestades võlgniku sissetulekut ja ülalpeetavate arvu, ei olnud võlgnikul

võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha. Kui analüüsida viimast perioodi, siis usaldusisiku

22. aprilli 2022. a aruande kohaselt oli võlgniku igakuisteks sissetulekuteks perioodil 1. märts

2021. a kuni 1. märts 2022. a töötasu 1230 eurot ja peretoetus. Täitemenetluse seadustiku

(TMS) §-dest 130–136 tulenevalt on võlgniku sissetulekuks võlgniku igakuine töötasu,

ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised.

Kuigi PankrS § 173 lg 3 (vastavas redaktsioonis) järgi loetakse võlgniku töö- või

teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded

loovutatuks usaldusisikule, peab usaldusisik olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest

või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma

võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 (vastavas redaktsioonis) nimetatud tulust üle osa, millele

seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5

vastavas redaktsioonis), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 (vastavas redaktsioonis)

sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 (vastavas redaktsioonis) sätestatud

tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-

16, p 13.2). Seejuures ei saa peretoetusele TMS § 131 lg 1 p 1 järgi sissenõuet pöörata.

2022. aastal oli Vabariigi Valituse 9. detsembri 2021. a määruse nr 116 „Töötasu alammäära

kehtestamine" § 1 kohaselt kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 654 eurot. Kui

6 (6)

võtta arvesse võlgniku ülalpidamisel olnud nelja alaealist last, oli TMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi

võlgniku sissetuleku osaks, millele ei saanud sissenõuet pöörata, 1526 eurot (= 654 eurot + 4 ×

1/3 × 654). Võlgnik sai töötasu aga 1230 eurot.

14.3. Põhjendamatu on ka maakohtu etteheide võlgnikule seonduvalt võlgniku poolt oma õe

pangalaenu maksmisega. Võlgnik on selgitanud, et üürileandja soovis korteriomandi, kus

võlgnik oma lastega elas, võõrandada. Võlgniku ja tema laste huvides ostis korteriomandi

võlgniku õde, lubades seda võlgnikul edasi kasutada. Üüri tasumise asemel on võlgnik aidanud

õel korteriomandi ostuks võetud pangalaenu tasuda. Seega on võlgnikul oma õega kokkulepe

eluruumi kasutamiseks, mille kasutamise eest võlgnik tasub vastavalt oma võimetele.

Kolleegiumi hinnangul ei ole sellise kokkuleppe näol tegemist võlausaldajate huvide

kahjustamisega. Ei saa eeldada, et võlgnik peaks saama õe korteriomandit kasutada tasuta.

Veelgi enam, kui võlgnikul ei oleks võimalik õe korteriomandit elukohana kasutada, peaks

võlgnik elamispinna üürima, millega kaasneks igal juhul igakuine üürikulu.

15. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2

(vastavas redaktsioonis) järgi alust. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele,

et võlgnik oleks PankrS §-s 173 (vastavas redaktsioonis) nimetatud kohustusi rikkunud.

16. Juhindudes PankrS § 172 lg-st 4 (vastavas redaktsioonis) vabastab kohus menetluse

lõpetamisel võlgniku usaldusisiku kohustuste täitmisest. C tuleb vabastada võlgniku X

(pankrotis) usaldusisiku kohustustest.

17. Enne 1. juulit 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 6 võimaldab esitada määruskaebuse

käesoleva määruse peale.

18. Kohus avaldab PankrS § 175 lg 7 (vastavas redaktsioonis) järgi teate võlgniku kohustustest

vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses menetluskulude jaotust märkinud, rikkudes seeläbi

TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg-t 2.

Ringkonnakohus saab TsMS § 173 lg 1 järgi otsustada menetluskulude jaotuse madalama

astme kohtus, kui madalama astme kohus ei ole lahendis menetluskulude jaotust märkinud (vt

Johanson, S. TsMS § 173, komm 3.5, alapunkt e. – Kõve, V jt. (koost). Tsiviilkohtumenetluse

seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017). Samuti märgib kolleegium

TsMS § 173 lg 1 järgi ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend

tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel. Praegune menetlus toimub

eelkõige võlgniku huvides, kuid samas rahuldab kohus võlgniku taotluse ning teiste

menetlusosaliste menetluskulude jätmine võlgniku kanda ei ole põhjendatud.

20. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

21. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)