2-20-16602/32 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.12.2022 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-16602

Tsiviilasi

Luminor Bank AS-i hagi M K ja A K vastu

võlanõudes

Tsiviilasja hind

88 325,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Luminor Bank AS (registrikood 11315936),

volitatud esindaja M M

Kostja 1 M K (isikukood xxx)

Kostja 2 A K (isikukood xxx)

Kostjate lepinguline esindaja M J

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 09.06.2022

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista M Klt (K) ja A Klt (K) solidaarselt Luminor Bank AS kasuks

põhiosa võlgnevus 47 110,10 eurot.

3. Välja mõista M Klt (K) ja A Klt (K) solidaarselt Luminor Bank AS kasuks alates

hagiavalduse esitamisest, so alates 11.11.2020 kuni nõude kohase täitmiseni

viivis põhinõudelt summas 47 110,10 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras,

kuid mitte rohkem kui põhinõue.

4. Jätta Luminor Bank AS hagi M K ja A K vastu rahuldamata põhivõlgnevuse

19 301,22 euro, intresside 2006,20 euro ja viivise 14 496,89 euro osas.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Nordea Bank Finland plc Eesti filiaal (praegune Luminor Bank AS, hageja) sõlmis

11.04.2013 M. K (kostja 1) ja A. Kga (kostja 2) laenulepingu xxx, mille alusel anti kostjatele

laenu 136 100,00 eurot. Hageja maksis kostjatele laenu välja summas 135 974,20 eurot.

Laenulepingut tagas kostjale 1 kuuluvale kinnisasjale 16.03.2007 sõlmitud hüpoteegi

seadmise lepinguga seatud hüpoteek. 17.04.2015 muudeti lepingu tagasimakse tähtaega ja

intressimäära ning 21.03.2017 tagasimakse perioodi ja tagatisega seotud tingimusi.

17.04.2015 muudeti hüpoteegi seadmise lepingut selliselt, et hüpoteegiga said tagatud kõik

kostja 1 ja kostja 2 vastu laenulepingust xxx tulenevad nõuded.

2. Laenuleping lõppes 24.03.2019 viimase tagasimakse tähtaja saabumisega. Lepingu

lõppemise hetkeks oli kostjatel hageja ees võlg summas 120 405,73 eurot. Laenulepingu

täitmist tagasid hüpoteegid kokku summas 2 771 000 krooni (177 099,20 eurot). Hageja

pööras sissenõude hüpoteegiga tagatud kinnisasjale, mille müügist saadi 54 600,00 eurot.

Hagejale laekus sellest 51 200,73 eurot. Seejärel jäi kostjatel hageja ees võlgnevus 81 761,57

eurot, millest 66 411,43 eurot oli põhivõlg, 2006,20 eurot intressivõlg ja 13 343,96 eurot

viivised. Hagiavalduse esitamise ajaks on viivisevõlgnevus kasvanud 14 496,89 euroni. Seega

taotleb hageja rahuldada hagiavaldus ning välja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt 82

914,52 eurot, millest on põhiosa võlgnevus 66 411,43 eurot, intressivõlgnevus 2006,20 eurot

ning viivisevõlgnevus kuni hagiavalduse esitamiseni 14 496,89 eurot. Samuti palub hageja

mõista kostjatelt alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni viivis

põhinõudelt summas 66 411,43 eurot seaduses sätestatud määras. Menetluskulud palub

hageja jätta kostjate kanda.

3. Hageja väitel tehti 2018. aastal ülesütlemise hoiatus, sest kostjad olid mitu kuud maksetega

viivituses, kuid lepingut üles ei öeldud, sest kostjad tasusid võlgnevuse. Kostjate

majandusliku seisu muutus pärast lepingu sõlmimist ei ole asjakohane, sest hageja ei saanud

sellega arvestada lepingu sõlmimisel. Kostjad on kunstlikult lasknud tagatise väärtuse hinnata

madalamaks, kui see tegelikult on.

4. Hageja esitas 18.08.2022 vastavalt kohtu juhistele arvestuse juhuks, kui kohus peaks

leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja leiab, et

põhivõlgnevuse nõuet eelnev ei mõjuta, st et hageja põhinõue kostjate vastu on 66 411,43

eurot. Hageja on laenulepingu alusel arvestanud intresse kokku summas 21 209,87 eurot,

millest kostjad on tasunud 19 203,69 eurot. Lisaks on kostjad tasunud lepingutasusid kokku

summas 1332,00 eurot ning viiviseid summas 7,79 eurot. Kui arvestada laenulepingus

kokkulepitud intressi VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraga, oleks kostjatel tulnud tasuda

laenulepingu kehtivuse ajal kokku intresse summas 922,18 eurot. Hageja on seisukohal, et

peale laenulepingu lõppemist arvestatud viivisenõuet eelnev ei mõjuta, seega on hagejal

kostjate vastu perioodi 26.03.2019 - 11.11.2020 eest viivisenõue summas 14 496,89 eurot.

Lisaks tuleb kostjatelt hageja kasuks välja nõuda viivised põhinõudelt 66 411,43 eurot alates

hagiavalduse esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE

5. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate väitel oli tegemist refinantseerimislaenuga ning on

võimalik, et hageja arvestas refinantseeritavasse summasse intressid ja viivised, millelt ei ole

lubatud viivist nõuda. Leping lõppes 27.08.2018 ülesütlemisega. Seda tuleb arvestada nõuete

suuruse arvutamisel. Kostjate väitel kasutas pank neid ära ja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet, pakkudes lepingu, mida nad polnud suutelised täitma, sest kostjal 1 oli

töövõimetus 90% ning kostja 2 töökoda hävis põlengus 2018. aastal, pärast mida teeb ta ainult

juhutöid. Kostja 2 oli laenulepingu sõlmimise ajal ettevõtja, kellel puudus tööleping ja kindel

sissetulek. Tagatiseks seatud kinnisasi oli 2019. aasta hindamisakti kohaselt kõigest

kolmandik tagatava laenu väärtusest.

6. Kostja 1 oli varasemas võlasuhtes üksnes käendaja ja temale ei selgitatud uue laenulepingu

sõlmimisel, kuidas on võlgnevus kujunenud.

7. Kostja 1 on vanaduspensionär, kelle pensioni suurus on 413,53 eurot kuus. Kostja 1 töötab

xxx 0,5% töökoormusega xxx läbiviijana. Kostja 1 on määratud alaealise M-K K eestkostjaks.

Sisuliselt elab kostja 1 pensionist, töötamisest saadav tulu kulub ülalpeetava alaealise peale.

Kostja 2 teeb tänaseni juhutöid. Kostjal on üks ülalpeetav, xxx-aastane tütar. Kostjate

majanduslik olukord ei võimalda tal hagis nõutud summasid tasuda.

8. Kostjad esitasid 05.09.1022 seisukoha, mille kohaselt vaidlevad kostjad vastu

põhisummale, kõrvalnõuetele ja nende arvestustele. Hageja arvestused ei ole kontrollitavad,

nende õigsus on tõendamata ja need ei vasta korrektsetele dokumentaalsetele tõenditele.

Kostjad on seisukohale, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning isegi kui

kohus peaks teatud summa välja mõistma, on kostjatel õigus rikkumise tõttu kahju

hüvitamisele. Kostjate kahjuks on kogu hageja nõue summas 82 914, 52 eurot, sest hageja ei

taganud, et kinnistu müügist oleks piisanud ja saanud kohustused täidetud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus rahuldab hagi osaliselt.

10. Hageja esitas kostjate vastu 21.03.2017 sõlmitud laenulepingu nr xxx muudatusest nr 2

tuleneva võlgnevuse nõude. Sellise nõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1. Kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Raha

maksmise aluseks olev kohustus võib tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine

on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas

täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud

või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1).

Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS

§ 103 lg 1 ls 1). Seega peab kohus hagi lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv

leping, kohustus on muutunud sissenõutavaks, kostjad rikkusid lepingut ja kostjad vastutavad

lepingu rikkumise eest.

11. Kohus tuvastab esitatud tõendite alusel vaidluse lahendamise jaoks järgmised olulised

asjaolud. Kostjad esitasid hagejale 11.04.2013 avalduse laenulepingute nr xxx ja xxx

refinantseerimiseks (tl 107). Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (praegune hageja) ja

kostjad sõlmisid 11.04.2013 laenulepingu nr xxx (tl 7-10), mille alusel andis hageja kostjatele

laenu kuni 136 100 eurot. Hageja maksis kostjale 1 12.04.2013 laenu välja summas 135

974,20 eurot (tl 106). Pooled sõlmisid 17.04.2015 laenulepingu nr xxx muudatuse nr 1 (tl 11-

13),

millega

pikendati

laenu

põhisumma

tagasimakse

perioodi

ning

muudeti

intressimarginaali. Pooled sõlmisid 21.03.2017 laenulepingu nr xxx muudatuse nr 2 (tl 14-

15), millega pikendati põhisumma tagasimakse perioodi ning lepiti kokku lisatingimuses, mis

oli seotud tagatisega. Hageja ja kostja 1 sõlmisid 16.03.2007 hüpoteegi seadmise lepingu (tl

16-17), millega leppisid kokku hüpoteegi seadmises hageja kasuks kostjale 1 kuuluvale

kinnistule xxx aadressil xxx. Hageja ja kostja 1 sõlmisid 17.04.2015 hüpoteegiga tagatavate

nõuete muutmise kokkuleppe (tl 18-20), millega lepiti kokku, et kinnistule xxx hageja kasuks

seatud hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded kostja 1 ja kostja 2 vastu, mis tulenevad

laenulepingust nr xxx ning selle võimalikest muudatustest ja lisadest. Laenuleping lõppes

25.03.2019 ning kostjatel oli tähtajaks tasumata laenu põhisumma 117 242,16 eurot, intress

2006,18 eurot, viivis 1157,99 eurot ja tasumata pangateenuste tasud 370 eurot (tl 38).

Hagejale laekus kinnisasja müügist 51 200,73 eurot. Hageja arvestas laenulepingu alusel

intresse kokku summas 21 209,87 eurot, millest kostjad on tasunud 19 203,69 eurot.

12. Kohus selgitas 29.09.2021 toimunud istungil selgitamist vajavaid ja tõendamisele

kuuluvaid asjaolusid (tl 137-139).

13. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396 lg

1). VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

14. Esitatud asjaoludel vastab kostjate ja laenuandja vahel sõlmitud leping laenulepingu

tunnustele. 11.04.2013 sõlmitud laenulepingu p 5 kohaselt kohustusid kostjad maksma

hagejale laenu tagasi igakuiste järjestikuliste maksetena. Laenulepingule sõlmiti kaks lisa

ning leping lõppes tähtaegselt 25.03.2019. Kostjad ei tasunud hagejale laenulepingu kehtivuse

ajal kogu laenusummat, mistõttu on kostjad jätnud laenulepingust tulenevad kohustused

täitmata. Kostjad on omaks võtnud, et nad said raha kätte ja laenu tähtaegselt ei tagastanud.

Hageja on oma nõudeõiguse kostjate vastu tõendanud. Nõudeõigust tõendab ettevõtte

ülemineku kinnitus (tl 5-6). Hageja esitas kostjatele nõudekirjad (tl 38-39). Eeltoodust

tulenevalt oli poolte vahel kehtiv leping, kohustus oli muutunud sissenõutavaks ning kostjad

rikkusid lepingut.

15. Kostjad on esitanud vastuväite selle kohta, et hüpoteek ei olnud piisav tagamaks

lepingust tulenevate laenusaajate kohustuste täitmist. Lisaks on kostjad heitnud hagejale ette,

et hageja on andnud laenu tagatiseks kinnistu, mille turuväärtus oli 45 000,00 eurot. Nimetatu

tõendamiseks on kostjad esitanud 21.05.2019 koostatud eksperthinnangu (tl 86-98). Kohus

nõustub hageja seisukohaga, et kuus aastat hiljem koostatud hindamisaktiga ei ole võimalik

tõendada kinnistu väärtust laenulepingu sõlmimise hetkel. Samuti on eksperthinnang tellitud

üksnes kinnisasjal paiknevale aiamajale, mitte aga kogu kinnisasjale ning teiste kinnisasjal

asuvate elamutega kokku. Eksperthinnangust nähtub, et hinnatud on üksnes aiamaja,

pindalaga 30,9m2. Seega ei ole kostjate poolt esitatud hindamisaktiga kuidagi võimalik asuda

seisukohale, et kogu kinnisasja turuväärtus oli 2013 aastal üksnes 45 000,00 eurot. Aprillis

2019 koostatud eksperthinnangu kohaselt arvestatakse hindamisel kõiki kinnisasjal asuvaid

hooneid ning hindamise hetkel oli turuväärtus 81 000,00 eurot.

16. Kostjad olid võimelised igakuised laenumakseid tasuma ning ka tegid seda. Hageja on

esile toonud, et leping lõppes tähtaegselt seetõttu, et kostjad ei täitnud muid hagejale antud

lubadusi. Laenulepingu muudatuse nr 2 18.1 kohaselt kohustusid kostjad viima hiljemalt

01.01.2018 elamu, aadressil xxx, xxx, ehitusregistri andmed kooskõlla tegeliku olukorraga

ning esitama pangale täitmist tõendavad dokumendid (tl 14). Kuivõrd kostjad ei täitnud

kokkulepet ning mh ei viinud ehitusregistris andmeid kooskõlla ning ei taotlenud elamule

kasutusluba siis oli kostjate enda tegevusetuse tagajärjel kinnistu turuväärtus madalam, kui

see tegelikkuses oleks pidanud olema.

17. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

17.1 Kohus arutas pooltega 29.09.2021 toimunud kohtuistungil seda, kas vastutustundliku

laenamise põhimõtet tuleb arvestada ainult viimase lepingu puhul, või tuleb arvestada ka

kahte eelnevat lepingut, mille refinantseerimiseks see nõude aluseks olev leping sõlmiti.

Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tuleb kontrollida

üksnes viimati sõlmitud laenulepingu puhul, so 11.04.2013 sõlmitud laenulepingu puhul.

Nimetatud lepingu alusel väljastati kostjatele laenu 135 974,20 eurot.

17.2 VÕS § 403⁴ lg 1 alusel on krediidiandjal kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija

krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut

tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. VÕS § 403⁴ lg 13 järgi peab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama

vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Kui

krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata,

kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti (VÕS § 4034 lg 7).

17.3 Riigikohus on nr 2-14-21710 selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid

andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas.

Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja

saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis

(RKTKo nr 2-14-21710). Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale

laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda.

17.4 Hageja esitas 11.04.2013 sõlmitud laenulepingu nr xxx puhul vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamiseks järgmised tõendid. Riigi Tugiteenuste keskuse 16.04.2015

tõendiga on tõendatud, et kostja 1 töötas xxx alates 17.02.2012 ning tema töötasu laekus

alates 17.04.2015 Nordea panka (tl 108-109). Kostja 2 esitatud avaldusest nähtub, et kostja

sissetulek oli 2015 aastal 1300,00 - 1500,00 eurot kuus ning kuumakse võiks jääda kuni 530

eurot kuus (tl 144). Kostja 2 oli selleks hetkeks tegelenud ettevõtte tegevusega juba eelnevad

2 aastat. 2017 aastal esitatud laenulepingu pikendamise taotlusest nähtub, et kostjate

sissetulek oli kokku 3300,00 eurot (tl 145). xxx 16.04.2015 keskuse tõendiga on tõendatud

asjaolu, et kostja 1 töötas laenulepingu sõlmimise hetkel ning nähtub, et kostja 1 sissetulek oli

800,00 eurot kuus. Seega oli kostja 1 sissetulek laenulepingu sõlmimise hetkel 800,00 eurot

kuus. Kostja 2 tegi laenulepingu sõlmimise ajal kostja 1 arvelduskontole sularaha

sissemakseid laenulepingu täitmiseks (tl 147). Seega laekus sissetulek kostjale 2 sularahas.

Hageja on märkinud, et laenulepingu sõlmimisel moodustasid kostja 1 ja kostja 2

sissetulekud kokku 2100,00 – 2300,00 eurot. Tõendanud hageja seda ei ole. Hageja on esile

toonud, et igakuised laenumaksed olid umbes 540 eurot kuus, seega moodustas laenumakse

kostjate sissetulekust ¼. Kostjate sissetulek oli 2017 aastal 3300 eurot, seega moodustas

laenumakse kostjate sissetulekust 16,4 %.

17.5 Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et 11.04.2013 sõlmitud laenulepingu nr xxx

puhul ei järginud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kõik esitatud tõendid on

esitatut aastaid hiljem. Ükski tõend ei tõenda kostjate krediidivõimekuse hindamist enne

11.04.2013 lepingu sõlmimist. Seega ei ole hageja tuvastanud enne lepingu sõlmimist kostjate

krediidivõimekust. Vaidlus puudub, et kostjad tasusid laenulepinguga võetud kohustusi

tähtaegselt 6 aastat. Asjaolu, et kostjad suutsid teha igakuiseid laenumakseid, ei oma asjas

tähtsust. Kostja 2 tegi laenulepingu sõlmimise ajal kostja 1 arvelduskontole sularaha

sissemakseid laenulepingu täitmiseks (tl 147). See näitab kohtu hinnangul seda, et kostjal 1 ei

olnud maksevõimekust. Hageja ei hinnanud 11.04.2013 laenulepingu sõlmimisel üldse

kostjate krediidivõimekust ning ei hinnanud kostjate sissetulekuid, mida kostjad saaksid

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli hageja kui krediidiandaja kohustus ja

hageja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada teavet kostja krediidivõime kohta.

Hageja kohustus oli krediidivõimekuse hindamiseks nõuda minimaalselt kostjatelt nende

pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta. Hageja ei ole

tõendanud, et ta üldse kontrollis 2013 aastal kostjate krediidivõimet. Seda olukorras, kus

kõnealune laen 136 100 eurot anti sihtotstarbega laenulepingute nr xxx ja xxx tulenevate

kohustuste refinantseerimiseks. Vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt peab

krediidiasutus tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu

sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Samuti on krediidiasutusel kohustus enne

lepingu sõlmimist klienti (kostjaid) sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses

pikaajalise laenu tagasimaksmisega. Seega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

17.6 Asjakohatu on hageja väide, et kostjad ei ole kohtule esitanud ühtki dokumenti, millest

nähtuks, et kostjatel olid laenulepingute sõlmimise ajal makseraskused või et kostjad oleks

laenuandjat oma makseraskustest teavitanud. Kuigi laenusaajal on VÕS § 14 lg 1 teise lause

järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib

sellest lähtuda, ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Kui

krediidiandja seda ei tee, ei pööra see menetluses hea usu põhimõttest tulenevalt

tõendamiskoormust ümber ja laenusaaja ei pea hakkama tõendama, et ta oli makseraskustes

või tal puudusid märgitud suuruses sissetulekud (vt TlnRnKo nr 2-19-12854, p 12.2). VÕS §

403⁴ lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandja põhikohustuse sisuks

laenusaaja vastu on hinnata laenusaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei

antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenusaaja ei satu

krediidi tõttu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21).

17.7 Eeltoodust tulenevalt on hageja kostjatega laenulepingut sõlmides rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjatel ei olnud laenulepingu kehtivuse ajal piisav

krediidivõime viimase, so 24 makse tasumiseks summas 129 951 eurot. Sellest tulenevalt ka

pikendati kaks korda laenu põhisumma tagasimakseperioodi. Kohus nõustub hagejaga, et

laenuleping lõppes tähtaegselt ning leping ei lõppenud seetõttu, et kostjad oleksid igakuiste

laenumaksetega makseraskustesse sattunud, kuid viimast suurt makset kostjad tasuda ei

suutnud.

17.8 Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist, tuleb tuvastada kui suure summa on

kostjad hagejale tagasi maksnud. Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja

selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti (VÕS § 4034 lg

7).

18. Kohus kohustas 15.07.2022 määrusega hagejat esitama nõude arvestust juhuks, kui kohus

peaks leidma, et hageja on rikkunud 11.04.2013 sõlmitud laenulepingu nr xxx puhul

vastutustundliku laenamise põhimõtet (tl 180-180 pöördel). Hagejal tuli arvestuse esitamisel

lähtuda seaduses sätestatust.

19. Hageja kandis kostja 1 arveldusarvele üle 135 974,20 eurot. Laenusumma oli

laenulepingu järgi 136 100 eurot, millest lepingutasu oli 1332,00 eurot. Kuna lepingutasu ei

pea kostjad hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu maksma, lähtub

kohus kostjate kohustuse täitmise hindamisel laenusummast 135 974,20 eurot. Kostjad

maksid hagejale laenulepingu kehtivuse ajal laenu põhiosa tagasi 18 283 eurot, pärast

laenulepingu lõppemist kokku 3 makset summas 51 279,77 eurot (sh tagatise müügist

laekunud summa 51 200,73 eurot). Intresse tasusid kostjad 97,64 ja 18.08.2022 esitatud

arvestusest nähtuvalt 19 203,69 eurot (tl 184-185). Arvestuse järgi pidid kostjad tasuma

intressi 922,18 eurot (tl 186-186 pöördel). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et

põhivõlgnevust vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei mõjuta ja hageja põhinõue

kostjate vastu on 66 411,43 eurot. Kostjatel ei olnud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu kohustust tasuda intresse summas 19 301,22 eurot. Seega tuleb enamtasutud

intressisumma 19 301,33 eurot põhivõla summast maha arvestada. Seega on kostjad hagejale

võlgu põhivõlgnevuse summas 47 110,10 eurot.

20. Intressinõue tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus kohustas hagejat 15.07.2022

määrusega esitama nõude arvestus juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud

nimetatud lepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtet (tl 180-180 pöördel). Hageja

esitas 18.08.2022 kohtule intressi arvestuse seadusjärgses määras (tl 186-186 pöördel).

Kostjad vaidlevad põhisummale, kõrvalnõuetele ja nende arvestusele vastu. Seega tuleb

kohtul arvestust kontrollida. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vaatamata kohtu nõudele

esitanud korrektset intressi arvestust seadusjärgses määras. Nimetatud arvestusest ei nähtu, et

see oleks seadusjärgses määras. Vastavalt jätab kohus intressinõude täielikult rahuldamata.

21. Kohus analüüsib viivisenõuet perioodil 26.03.2019 kuni 11.11.2020 eest summas

14 496,89 eurot. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ls 1). Viivise määraks loetakse VÕS §-is 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (VÕS § 113 lg 1 ls 2). Kui rahalise

kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul,

arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest (VÕS § 113 lg 2). Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest

(TsMS § 367). Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (TsMS § 367).

22. Käesolevas asjas ei esitanud hageja vaatamata kohtu nõudmisele uut tagasimaksete

arvestust. Vastavalt lähtub kohus sellest, et kostjatelt tuleb välja mõista viivis alates hagi

esitamisest. Seega on põhjendatud välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks alates

hagiavalduse esitamisest, so alates 11.11.2020, kuni nõude kohase täitmiseni viivis

põhinõudelt 47 110,10 eurot seaduses sätestatud määras.

23. Kostjad esitasid 05.09.2022 tasaarvestusavalduse. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on

tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele

rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema

kohustuse täitmist. Tasaarvestus kujutab endast kujundusõigust, mille kasutamise korral

lõpevad kattuvas ulatuses tasaarvestuse pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded

(lg 2). Nõuete vastastikune seotus tasaarvestuse eelduseks ei ole. Tasaarvestuse pooled on

"tasaarvestav pool" ehk isik, kes soovib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada

(aktiivnõue) ja teeb selleks tasaarvestuse avalduse, ja "teine pool" ehk isik, kes osaleb

tasaarvestuses passiivselt ning kelle nõue tasaarvestatakse (passiivnõue). Tasaarvestuse

esmaseks eelduseks on tasaarvestuse õiguse tekkimine ehk tasaarvestuse olukorra

eksisteerimine. Tasaarvestuse õigus tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad

vastastikused samaliigilised nõuded, st samaliigilised nõuded peavad eksisteerima samade

poolte vahel. Aktiivnõue peab olema sissenõutav, st tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt

poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist, passiivnõue peab olema täidetav ehk teisel poolel

peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele.Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt jõustub tasaarvestus alates tasaarvestuse avalduse

kättesaamisest teise poole poolt.

24. Kohus jättis 23.09.2022 määrusega kostjate 05.09.2022 tasaarvestusavalduse käiguta (tl

190-191). Kostjatel tuli kohtu selgitustest juhindudes täpsustada tasaarvestusavaldust ja

selgelt esile tuua VÕS § 197 lg 1-2 kohaselt aktiivnõude ja passiivnõude suurus, aktiivnõude

sissenõutavaks muutumise aeg, samuti selgitada, kas passiivnõue on täidetav. Täiendavalt tuli

kostjatel selgitada tasaarvestuse nõuete aluseks olevaid asjaolusid (kuidas ja kelle vastu on

nõue tekkinud, summade kujunemine jm). Kostjad vaatamata kohtu selgitustele puuduseid

tasaarvestusavalduses

ei

kõrvaldanud.

Seega

ei

ole

kohtul

võimalik

kostjate

tasaarvestusavaldust analüüsida. Vastavalt jääb tasaarvesutsavaldus rahuldamata.

25. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 47 110,10 eurot. Samuti tuleb välja mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivis alates hagi esitamisest, so alates 11.11.2020 kuni

nõude kohase täitmiseni põhinõudelt 47 110,10 eurot seaduses sätestatud määras. Kohus

jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 19 301,22 euro, intresside 2006,20 euro ja viivise

14 496,89 euro osas.

26. Poolte väited ja esitatud tõendid, mida kohus hagiavalduses ei käsitlenud, ei oma kohtu

lõpplahenduse osas tähtsust.

MENETLUSKULUD

27. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173

lg 1).

28. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus on

seisukohal, arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, et käesoleval juhul tuleb jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Vastavalt ei ole vaja määrata kindlaks menetluskulude

rahalist suurust.

29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik