3-21-2463/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. detsember 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2463

Haldusasi

AS Tarmeko Spoon kaebus Keskkonnaameti 29.09.2021

korralduse nr 1-3/21/545 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Tarmeko Spoon, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Vastustaja – Keskkonnaamet

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung, 01.11.2022

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Keskkonnaameti 29.09.2021 korraldus nr 1-3/21/545.

3. Mõista Keskkonnaametilt AS Tarmeko Spoon kasuks välja menetluskulud kokku

summas 3235 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.01.2023.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet otsustas 29.09.2021 korraldusega nr 1-3/21/545 keelduda AS-i Tarmeko

Spoon Tartumaal Luunja vallas Lohkva külas Soojuse tee 14 kinnistul asuva käitise

heiteallikatele saasteainete välisõhku väljutamiseks keskkonnaloa andmisest.

2. AS Tarmeko Spoon esitas 28.10.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti

29.09.2021 korralduse nr 1-3/21/545 tühistamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 29.10.2021 määrusega otsustas kohus anda haldusasja nr 3-21-2463

alluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule.

Tallinna Halduskohus võttis 23.11.2021 määrusega kaebuse menetlusse. Asjas toimus

kohtuistung 01.11.2022.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel.

4.1. Kaebaja toob esmalt välja, et 29.09.2021 korraldusega nr 1-3/21/545 keeldus vastustaja

kaebajale keskkonnaloa andmisest, kuivõrd vastustaja hinnangul ületas kaebaja tekitatud

müratase elamualade öist müra piirnormi ning täiendavaid müraleevendusmeetmeid ei ole

kaebaja soostunud rakendama (vt 29.09.2021 korraldus, lisa 29, tl 143-144p). Kaebaja leiab, et

vastustaja korraldus ei ole õiguspärane ning rikub kaebaja õigusi.

4.2. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul puudus vastustajal keskkonnaloa

andmisest keeldumiseks alus.

Korraldusest

nähtuvalt

keeldus

vastustaja

kaebajale

keskkonnaloa

andmisest

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 52 lg 1 p-i 8 alusel. Antud sätte esimese lause

kohaselt keeldub keskkonnaloa andja keskkonnaloa andmisest, kui keskkonnaloa alusel

kavandatava tegevusega kaasnevate heidete lisandumisel oleks keskkonna kvaliteedi piirväärtus

ületatud.

Välisõhus leviva müra piirväärtustega seonduvat reguleerib keskkonnaministri 16.12.2016

määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja

hindamise meetodid“ (määrus nr 71). Määruse nr 71 lisa 1 kohaselt on tööstusmüra

piirväärtuseks II kategooria aladel (st haridusasutuste, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuste

ning elamu maa-alad, rohelaad) päevasel ajal (st kell 07:00-23:00) 60dB ning öisel ajal (st

23:00-07:00) 45dB.

Kaebaja märgib esmalt, et päevasel ajal vastab kinnistul asuva käitise poolt tekitatav müratase

piirnormidele ning pooled selle üle ei vaidle. Vastustaja heidab aga kaebajale ette öise aja müra

piirnormide ületamist Kollu tee 11 kinnistul või kinnistu piiril. Vastavalt 2021. a juunis tehtud

müramõõtmistele oli müra hinnatud tase ilma frontaallaadurita Kollu tee 11 elumaja läheduses

44,7dB ning Kollu tee 11 kinnistu piiril 57,3dB (vt ka mõõtetulemused, lisa 28, tl 136-141).

Vastustaja on põhjendamatult jätnud arvestamata, et öise aja piirnorm omab tähtsust üksnes

elumajade vahetus läheduses. Kaebaja on varasemalt viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi

08.08.2016 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-88-15 (vt lisa 24, tl 122-125p), mille punktis 20 asus

halduskolleegium seisukohale, et: „Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga, et isikul on ka

elamut ümbritseval õuealal õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata. Öised

rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need

normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab

tähtsust omada vaid päevane normtase, mis on määruse nr 42 kohaselt 50dB.“

Kuigi viidatud Riigikohtu lahendis tõlgendas kohus sotsiaalministri 04.03.2002 määrust nr 42

„Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme

mõõtmise

meetodid“

(edaspidi

määrus

nr

42,

Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/akt/163756 ), on kaebaja seisukohal, et samast seisukohast tuleb

lähtuda ka määruse nr 71 tõlgendamisel. Kaebaja põhjendab oma sellekohast seisukohta

järgnevalt: a) määrus nr 42 oli aluseks määruse nr 71 kehtestamisel. Vastavalt määruse nr 71

seletuskirjale (Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main#3n2vpywA. )

reguleeris välisõhus leviva müra normtasemeid määrus nr 42. Keskkonnaõiguse

kodifitseerimise käigus aga otsustati, et välisõhus levivat müra hakkab reguleerima

atmosfääriõhukaitse

seadus

(edaspidi

AÕKS)

ning

müra

normtasemed

kehtestab

keskkonnaminister (vt seletuskiri, lk 1); b) määruse nr 71 seletuskirja kohaselt on müra

normtasemete kehtestamisel lähtutud Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustest, et öise

rahuliku uneajana tuleb tagada 8 tundi (vt seletuskiri, lk 1); c) atmosfäärõhukaitse seadus

(edaspidi AÕKS), mille alusel kehtestati määrus nr 71 (vt AÕKS § 56 lg 4) sätestab § 60 lg 2

p-s 4, et öömüraindikaator ehk Lnight on aasta kõikide ööaegade alusel kindlaks määratud

pikaajaline keskmine helirõhutase, mis on unerahu rikkuva müra indikaator ja iseloomustab

unerahu häirimist öösel kell 23:00-07:00; d) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.06.2002

direktiiv 2002/49/EÜ keskkonnamüra hindamise ja kontrollimise kohta, mille alusel kehtestati

AÕKS, põhjenduspunktis 9 on selgitatud, et müraindikaatoriga Lnight hinnatakse une häirimist.

Samuti on direktiivi artikkel 3 lõike 1 punktis i selgitatud, et öise müra indikaator Lnight on und

häiriva müra indikaator.

Eelnevaga seonduvalt on vastustaja leidnud, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval

juhul kohaldatav, kuivõrd määrus nr 71 ei sätesta öise müra piirnormi tagamise asukoha suhtes

erisusi (vt 19.01.2021 vastus, lisa 25, tl 126-127). Vastustaja sellekohane etteheide on alusetu,

kuivõrd mingeid öise müra piirnormi tagamise asukoha erisusi ei olnud sätestatud ka määruses

nr 42. Määrus nr 42 sätestas üksnes § 5 lg 4 p-s 2, et tööstusettevõtete müra ekvivalenttase II

kategooria aladel on päeval 50dB ja öösel 45dB.

Kaebaja on seisukohal, et Riigikohtu seisukohad õigusaktide tõlgendamisel on vastustajale

kohustuslikud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 233 lg-st 1 on

Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti

läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Eelnimetatu on oluline kujundamaks ühtset kohtupraktikat

ning

tagamaks

kolleegiumi

seisukohtade

järjepidevust.

(Merusk,

K. Pilving,

I. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2013. – lk 659.)

Kaebaja leiab, et analoogia korras on nimetatud põhimõte kohaldatav ka haldusorganile

õigusakti tõlgendamisel. Kui Riigikohus on korra juba õigusnormi tõlgendanud ning sellest

lähtuvalt teinud otsuse, siis on lubamatu olukord, kus haldusorgan sama õigusnormi

tõlgendamisel asub teistsugusele seisukohale. Seda ka olukorras, kus õigusakt (käesoleval juhul

määrus nr 42), milles sisalduvat normi on Riigikohus tõlgendanud, on aluseks haldusorgani

poolt kohaldatavale õigusaktile (käesoleval juhul määrus nr 71).

Seega, kuivõrd öisel ajal omab tähtsust üksnes müratase elumaja vahetus läheduses, siis vastab

kinnistul asuva käitise poolt tekitatud müratase öise aja piirnormidele. Nagu eespool viidatud,

siis on elumajade läheduses öise aja müra piirnormiks 45dB. Teostatud müramõõtmistega on

tuvastatud, et Kollu tee 11 kinnistul asuva elumaja juures oli öiseks müratasemeks 44,7dB.

Seega jääb öine müratase Kollu tee 11 elumaja juures alla kehtestatud piirnormi. Eespooltoodust

lähtuvalt peab öine müratase kinnistu piiril vastama päevasele normtasemele, milleks määruse

nr 71 kohaselt on 60dB. Teostatud müramõõtmistega on tuvastatud, et Kollu tee 11 kinnistu

piiril oli öiseks müratasemeks 57,3dB. Seega jääb öine müratase Kollu tee 11 kinnistu piiril alla

kehtestatud piirnormi.

Eelnevast tulenevalt puudus vastustajal alus keskkonnaloa andmisest keeldumiseks. KeÜS

kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et keskkonnaloa andmisest keeldumise aluse

puudumisel tuleb keskkonnaluba väljastada. (Triipan, M. Veinla, H. Vahtrus, S. Kask, O.

Lopman E., Vaarmari, K. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid (2015), § 52, p

1. Arvutivõrgus kättesaadav: https://k6k.ee/keskkonnaseadustik/5-ptk/pg-52. ) Seega pidanuks

vastustaja käesoleval juhul kaebajale keskkonnaloa väljastama.

4.3. Lisaks keskkonnaloa andmisest keeldumise aluse puudumisele on kaebaja seisukohal,

et vastustaja on teinud kaalutlusvea ehk jätnud talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse

teostamata.

Korraldusest nähtuvalt heidab vastustaja kaebajale ette asjaolu, et frontaallaaduri tegutsemise

ajal mõõdeti Kollu tee 11 kinnistul elumaja juures müratasemeks 56,5dB. Seejuures on Kollu

tee 11 kinnistu omanik peamiselt kurtnud und segava frontaallaaduri üle, mis sõidab väidetavalt

öisel ajal ka seal, kus ei tohiks (vt korraldus, lisa 29, tl 143-145).

Vastustaja on põhjendamatult jätnud arvestamata kaebaja selgitustega, et frontaallaadur öisel

ajal ei tegutse. Haldusmenetluse käigus on kaebaja selgitanud, et arvestades naaberkinnistute

(sh Kollu tee 11) omanike poolt esitatud kaebusi korraldati tootmisterritooriumil töö ümber

selliselt, et frontaallaadur töötab öisel ajal sisehoovis ning Tarmeko LPD OÜ juurde ei sõida.

2021. a juuni mürataseme mõõteprotokollis kajastub müratase frontaallaaduri töötamise ajal

üksnes seetõttu, et vastustaja nõudis, et öist mürataset mõõdetaks ka frontaallaaduri töötamise

ajal (vt vastustaja 10.10.2019 vastus, lisa 16, tl 104-105). Katse teostamise ajaks sõitis

frontaallaadur ajutiselt palgiplatsile ning pärast katse teostamist sõitis frontaallaadur tagasi

sisehoovi. Sisehoovis tegutsedes frontaallaaduri poolt tekitatav müra naaberkinnistute omanike

öörahu ülemääraselt ei sega, mida kinnitab ka asjaolu, et mõõtetulemustest nähtuvalt jääb öine

müratase elumajade juures alla piirnormi.

Miks vastustaja kaebaja eelnevate selgitustega ei nõustunud, vastustaja põhjendanud ei ole.

Keskkonnaloa andmisest keeldumisel on vastustaja põhjendamatult lähtunud üksnes Kollu tee

11 kinnistu omaniku paljasõnalistest väidetest frontaallaaduri töötamise kohta.

Seega on kaebaja seisukohal, et keskkonnaloa andmisest keeldumisel on vastustaja teinud

diskretsioonivea ehk jätnud teostamata talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse.

4.4. Lisaks diskretsioonivea tegemisele on vastustaja käesoleval juhul rikkunud ka

haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56).

Käesoleval juhul heidab vastustaja kaebajale ette Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme poolt

tekitavat müra. Korraldusest nähtuvalt on vastustaja kaebajale keskkonnaloa andmisest

keeldumisel tuginenud asjaolule, et 2019. a Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme ette rajatud

müratõkkesein ei ole oma eesmärki täitnud (vt korraldus). Vastustaja selline etteheide on

asjakohatu, kuivõrd kaebaja ei vastuta Tarmeko LPD OÜ-le kuuluvate seadmete poolt

tekitatavate mõjutuste eest. Kaebaja ja Tarmeko LPD OÜ puhul on tegemist kahe täiesti erineva

ettevõttega. Kuivõrd nimetatud aspiratsiooniseade kuulub Tarmeko LPD OÜ-le siis kaebaja

sellest seadmest lähtuvate mõjutuste (sh müra) eest ei vastuta ega saagi vastutada.

Kaebaja selgitab, et kui vastustajale on esitatud kaebusi seoses Tarmeko LPD OÜ-le kuuluva

aspiratsiooniseadme poolt tekitatud müraga, siis tuleb vastutajal pöörduda Tarmeko LPD OÜ

poole. Piirnorme ületav müra rikub avalikku korda ning vastavalt korrakaitseseaduse (edaspidi

KorS) § 15 lg-le 1 on avaliku korra eest vastutav isik see, kes on põhjustanud ohukahtluse või

ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille

realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus.

Asjakohatud on ka vastustaja etteheited selle kohta, et kaebaja ei ole soostunud rakendama

täiendavaid

müraleevendusmeetmeid.

Kaebaja

on

müraleevendusmeetmeid

piisavalt

rakendanud. Haldusmenetluse käigus on kaebaja selgitanud, et rajatud on kaks müratõkkeseina

ja kaks müratõket. Samuti on korraldatud töö selliselt, et frontaallaadur töötab öisel ajal

sisehoovis ning Tarmeko LPD OÜ programmeeris oma aspiratsiooniseadme puhastustsükli

ümber selliselt, et see öösel enam ei tööta. Nimetatud meetmed olid mürataseme vähendamiseks

piisavad. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt Terviseameti poolt teostatud müramõõtmistele jäid

müratasemed elamualadel alla piirnormide. Kuivõrd on saavutatud müratasemete nõutav tase

(st alla piirnormi), siis puudub kaebajal kohustus täiendavaid müraleevendusmeetmeid

rakendada.

Muuhulgas juhib kaebaja tähelepanu, et vastustaja korralduses puudub vaidlustamisviide. HMS

§ 57 lg 1 kohaselt peab haldusaktis olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha,

tähtaja ja korra kohta.

Seega, tulenevalt eelnevast on kaebaja seisukohal, et vastustaja on käesoleval juhul rikkunud

haldusakti põhjendamise kohustust.

4.5. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3235 eurot vastavalt

kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 161-164).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Keskkonnaloa andmisest keeldumise alus.

Kaebaja taotles keskkonnaloa andmist saasteainete viimiseks paiksest saasteallikast välisõhku.

29.09.2021 korraldusega keeldus vastustaja kaebajale taotletud keskkonnaloa andmisest KeÜS

§ 52 lg 1 punkti 8 alusel. Nimetatud sätte kohaselt keeldub keskkonnaloa andja keskkonnaloa

andmisest, kui keskkonnaloa alusel kavandatava tegevusega kaasnevate heidete lisandumisel

oleks keskkonna kvaliteedi piirväärtus ületatud. Erandina võib keskkonnaloa anda juhul, kui

keskkonna kvaliteedi piirväärtus ületatakse, kuid üksnes kuni kuue kuu vältel ning huvi loa

andmiseks kaalub üles keskkonnariski. Antud juhul erandolukorda ei esinenud ja taotletud

keskkonnaloa andmisest keeldumine on tingitud keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamisest,

nimelt tööstusmüra öise piirnormi ületamine II mürakategooria elamu maa-alal.

Vastustaja selgitab, et eristatakse müra, mis levib välisõhus ja müra, mis levib siseruumides

(elamu eluruumides, magamisruumides jm).

Vaidlustatud haldusakti andmisel lähtus vastustaja välisõhus leviva tööstusmüra kohta

sätestatust atmosfääriõhu kaitse seaduses (AÕKS) ja määruses nr 71, mitte hoonetes leviva müra

kohta rahvatervise seaduses (RTerS) ja määruses nr 42 sätestatust.

AÕKS § 55 lg-te 2-3 järgi on välisõhus leviv müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus

leviv soovimatu või kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad (edaspidi ka

müraallikad). Välisõhus leviva müra hulka ei kuulu: olmemüra, meelelahutusürituste müra;

töökeskkonna müra; riigikaitselise tegevusega tekitatud müra.

AÕKS § 56 järgi välisõhus leviva müra normtasemed on jagatud müra piirväärtuseks (suurim

lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel tuleb

rakendada müra vähendamise abinõusid) ja müra sihtväärtuseks (suurim lubatud müratase uute

planeeringutega aladel). Vastavalt määruse nr 71 §-le 4 tööstusmüra on müra, mida põhjustavad

paiksed müraallikad, sh elektrituulikud ja sadamad.

Müra normtasemete kehtestamisel lähtutakse päevasest (7.00–23.00) ja öisest (23.00–7.00)

ajavahemikust, müraallikast, müra iseloomust (püsiva või muutuva tasemega müra) ja

hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast (antud juhul tegemist on AÕKS § 57 punkti 2

alusel II kategooria alaga, milleks on sh elamu maa-alad).

Vastavalt määruse nr 71 lisale 1 müra öine piirnorm II kategooria aladel on 45 dB. Ajavahemikul

2018-2021 teostatud mitmed müramõõtmised näitasid, et Tarmeko ettevõtete (sh kaebaja) öine

hinnatud müra tase ületas iga mõõtmise ajal vähemalt ühes elamumaa piiril asuvas mõõtepunktis

öist müra piirväärtust ehk 45 dB.

Kaebaja 04.07.2018 keskkonnaloa taotlusmaterjalide hulka kuuluva 29.06.2018 lubatud

heitkoguste projekti (edaspidi LHK projekt) järgi Tarmeko KV OÜ tootmisterritooriumi müra

modelleerimise aruande tulemused näitavad, et kolme piirinaabri eluhoone juures on öine

müranorm ületatud ja selle põhjuseks on peamiselt kaebaja tegevus (kaebuse lisa 4, tl 19-65

LHK projekti lk 23 jj). Modelleerimine näitas, et lähimate majapidamiste õuealadeni jõuab

päevasel ajal suurim müratase vahemikus 55-60 dB, mis jääb lubatud piirväärusest (60 dB)

madalamaks. Öisel ajal jõuab lähimate elamumaa kinnistute eluhooneteni suurim müratase

vahemikus 45-50 dB (Aiandi tee 16, Aiandi tee 14 ja Kollu tee 11) ning vahemikus 40-45 dB

(Aiandi tee 12, Aiandi tee 2 ja Kollu tee 2). Seejuures on lubatud öine piirväärtus (45 dB)

ületatud Aiandi tee 16, Aiandi tee 14 ja Kollu tee 11 eluhoone juures. Antud olukorras on müra

tingitud peamiselt aspiratsioonikeskuste ja frontaallaaduri tööst (OÜ Alkranel, 2017).

20-21.03.2019 toimunud mõõtmiste (kaebuse lisa 9, tl 74-79) kohta on vastustaja selgitused

esitatud 30.04.2019 kirjas nr 15-2/19/4877-2 (kaebuse lisa 10, tl 80-81).

Järgmised mõõtmised, mis toimusid 22-23.08.2019, samuti näitasid öise müranormi ületamist

(kaebuse lisa 11, 82-88). Menetlusosaliste kirjavahetus on esitatud kaebuse lisades 11 ja 13

(vastustaja 13.09.2019 kiri nr 15-2/19/4877-5, kaebuse lisa 13, tl 91-93).

24.09.2019 toimunud mõõtmiste (kaebuse lisa 15, tl 97-103) kohta vastustaja selgitused on

esitatud kaebuse Lisas 16 (tl 104-105).

11-12.11.2019 toimunud mõõtmiste (kaebuse lisa 19, tl 109-113) tulemuste järgi nii päevane

kui ka öine müranormid on jälle ületatud. Vastustaja arvamus on avaldatud 15.01.2020 kirjas nr

15- 2/20/834 (kaebuse lisa 20, tl 114-115).

18.12.2020 esitatud vastuses (kaebuse lisa 23, tl 120-121) teatas kaebaja järjekordse öise

müranormi ületamisest. Vastustaja seisukohad on esitatud 19.01.2021 kirjas nr 15-2/20/834-10,

kaebuse lisa 25 (tl 126-127).

Viimased öise mürataseme mõõtmised toimusid 08.06.2021 (kaebuse lisa 28, tl 136-142).

Nimetatud mõõteprotokolli järgi oli endiselt II mürakategooria hulka kuuluval elamu maa-alal

ületatud öine müra (tööstusmüra) piirnorm (kinnistu krundil nii elumaja läheduses

frontaallaaduri tegutsemise ajal müra oli 56,7 dB kui ka kinnistu krundi piiril ilma

frontaallaadurita müra oli 57,3 dB, kuid müra piirnorm on 45 dB). Vastustaja hinnangul on

tegemist piirnormi olulise ületamisega.

Vastustaja jääb oma eespool märgitud dokumentides esitatud selgituste ja arvamuste juurde.

Samuti tulenevalt eeltoodust vastustaja leiab, et antud juhul olid täidetud taotletud keskkonnaloa

andmisest keeldumise eeldused. Kaebaja müratase ületas järjekordselt elamualade öist müra

piirnormi. Sellest tulenevalt on 29.09.2021 korraldus nr 1-3/21/545 õiguspärane.

Vastuseks kaebaja 21.12.2020 kirjale selgitas vastustaja oma 19.01.2021 kirjas nr 15-2/20/834-

10 (kaebuse lisa 25, tl 126-127), et ei ole nõus lähtuma öise müra piirnormile vastavuse

hindamisel kaebaja poolt viidetud Riigikohtu 08.08.2016 lahendi 3-3-1-88-15 seisukohast, sest

määrus nr 71 ei sätesta öise müra piirnormi tagamise asukoha suhtes erisusi. Vastustaja jääb

oma seisukoha juurde ja selgitab täiendavalt, et 01.02.2017 jõustunud määrus nr 71 on

kehtestatud AÕKS-i alusel ning eristab välisõhus levivat liiklus- ja tööstusmüra. Viimane on

vastustaja pädevuses. Kehtiva AÕKS-i ja määruse nr 71 järgi lähtutakse tööstusmüra

normtasemete kehtestamisel päevasest ja öisest ajavahemikust, müraallikast, müra ja

hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast ning ei näe ette öise müra piirnormi olulisuse

sõltuvust selle ületamise asukohast konkreetse elamu maa-alal. Riigikohtu 08.08.2016 otsuse 3-

3-1-88-15 punktis 20 esitatud tõlgendused on ajavahemikul 01.07.2002-10.02.2017 kehtinud

sotsiaalministri määruse nr 42 kohta. Vastustaja oletab, et nimetatud Riigikohtu lahendis

esitatud tõlgendus selle kohta, et öise müranormid on olulised vaid elamu vahetus läheduses,

võib olla endiselt siduv ka kehtiva määruse nr 42 rakendamisel, kuna viimane kehtestab hoonete

sees leviva müra normtasemed.

Öise (tööstus)müra piirnormi ületamise tuvastamisel ei ole aga see lahend siduv vastustajale sh

sisulistel põhjustel. Hoonete sees levivat müra ja tööstusmüra ei saa samastada, viimane nt ei

mõju vaid inimeste tervisele, vaid ka muule elusloodusele (loomad, linnud jm).

Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et kaebuses esitatud kaebaja seisukohad keskkonnaloa

andmisest keeldumise aluse puudumise kohta ei ole põhjendatud.

5.2. Diskretsioon.

Vastustaja ei nõustu kaebaja poolt kaebuses esitatud seisukohaga, et keskkonnaloa andmisest

keeldumisel on vastustaja teinud diskretsioonivea ehk jätnud arvestamata kaebaja selgitustega,

et frontaallaadur öisel ajal ei tegutse.

Vaidlustatud korraldusega keelduti keskkonnaloa andmisest KeÜS § 52 lg 1 p 8 alusel. KeÜS §

52 lg-s 1 on loetletud juhtumid, mille puhul tuleb keskkonnaloa andmisest kindlasti keelduda.

Antud juhul seisnes vastustaja kaalutlusõigus vaid selles, et keskkonnaloa andmise otsustamisel

pidi vastutaja kontrollima loast keeldumise alus(t)e esinemist. Keeldumise aluse esinemisel ei

olnud vastustajal õigust teostada täiendavat kaalutlusõigust, vaid tal tuli keskkonnaloa

andmisest kindlasti keelduda.

Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja diskretsioonivea osas esitatud seisukohad ei

ole põhjendatud.

Vastustaja selgitab täiendavalt, et menetluse käigus teatas kaebaja, et frontaallaadur öiselt ajal

ei sõida Tarmeko LPD OÜ juurde (kaebuse lisa 17, tl 106-107), samuti et Tarmeko LPD OÜ

aspiratsioonisüsteem töötab endiselt edasi, aga öisel ajal lihtsalt ei toimu aspiratsioonisüsteemi

sisemist tehnoloogilist puhastustsüklit (kaebuse lisa 26, 128-133). Esitatud kaebuses täpsustab

kaebaja, et frontaallaadur töötab öisel ajal sisehoovis. Kuid vaatamata sellele sh viimased,

08.06.2021 toimunud, mürataseme mõõtmise tulemused näitasid öise müranormi ületamist.

5.3. Haldusakti põhjendamise kohustus.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on vastustaja

kaebajale keskkonnaloa andmisest keeldumisel tuginenud asjaolule, et 2019. a Tarmeko LPD

OÜ aspiratsiooniseadme ette rajatud müratõkkesein ei ole oma eesmärki täitnud. Vaidlustatud

korralduse andmisel on vastutaja tuginenud öise müra piirnormi ületamise asjaolule ja selle

esinemisele vaatamata sellele, et kaebaja on teavitanud müraleevendusmeetmete rakendamisest.

Samal põhjusel ei nõustu vastutaja ka kaebaja väitega, et nii kaebaja kui ka Tarmeko LPD OÜ

poolt rakendatud meetmed olid mürataseme vähendamise piisavad. Öise müra piirnormi

ületamise osas jääb vastustaja oma vastuses kaebusele toodud põhjenduste juurde. Domineeriva

müra kohta vastustaja täiendavad selgitused olid esitatud 13.09.2019 kirjas nr 15-2/19/4877-5

(kaebuse lisa 13, tl 91-93). Tööstusmüra võib olla seotud rohkem kui ühe müraallikaga. Nagu

on näha kaebaja taotluse läbivaatamise menetluse käigus koostatud mõõteprotokollidest, ei

olnud võimalik välja lugeda, millise konkreetse aspiratsiooniseadme müra domineeris, nagu ei

saa teha ka kindlaks, et kaebaja ülenormatiivset müra üldse ei tekita. Viimase 08.06.2021

mõõteprotokolli järgi mõõtmise ajal töötasid Tarmeko territooriumil aspiratsiooniseadmed, kuid

muu ei ole täpsustatud ega välistatud.

Kaebaja viidet korrakaitseseadusele (edaspidi KorS) kaebuses ei pea vastustaja asjakohaseks.

Vastustaja selgitas kaebajale oma 08.08.2018 kirjas nr 15-2/18/11348 (kaebuse lisa 5, tl 66-67),

et edastas kaebaja keskkonnaloa taotluse arvamuse saamiseks kohalikule omavalitsusele KeÜS

§ 43 lg 1 alusel ning teavitas kavandatava tegevuse asukoha kinnisasjaga piirneva kinnisasja

omanikke KeÜS § 46 lg 1 alusel. Antud juhul öise müra piirnormide ületamise puhul ei ole

tegemist avaliku korra rikkumisega, nagu seda märgib kaebaja, vaid avatud haldusmenetlusega

keskkonnaloa andmise otsustamiseks, mille käigus sh realiseeritakse ärakuulamise õiguse

eriregulatsiooni, mis laieneb ka huvitatud isikutele. Asjakohane säte on seega antud juhul HMS

§ 49 ettepanekute ja vastuväidete esitamine avatud menetluses, mitte KorS § 15 lg 1, millele

viitab kaebaja.

Kaebaja mh juhib tähelepanu kaebuses sellele, et vaidlustatud korralduses puudub

vaidlustamisviide. HMS § 57 lg 2 kohaselt ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti

kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi.

Eeltoodust tulenevalt asub vastustaja seisukohale, et vaidluse all olev haldusakt on

nõuetekohaselt põhjendatud HMS § 56 lg 1 alusel ja kaebaja poolt kaebuses esitatud seisukohad

ei ole põhjendatud.

5.4. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.

Vastustaja hinnangul on mõningate märgitud õigustoimingute ajakulu ülepaisutatud. Kuivõrd

kaebuse sisulise osa (kaebuse põhjendus, kus mh korratakse kaebaja haldusmenetluses esitatud

varasemad seisukohad) pikkus on u 4 lk, ei ole 8 t 35 m kulutamine selle koostamiseks

põhjendatud ega vajalik (arve nr 708-2021). Samuti vastustaja esitab vastuväited menetluses

toimunud kohtuistungiga seotud kuludele (arve nr 739-2022). Vastustaja oli algusest peale nõus

kirjaliku menetlusega. Kaebaja aga taotles asja läbivaatamist kohtuistungil. Pärast kohtuistungi

määramist ei esitanud kaebaja täiendavaid tõendeid ega seisukohti. Kohus kooskõlastas istungi

aja septembrikuus 2022 ja suure tõenäosusega võib öelda, et võimalik kirjalik menetlus oleks

lahendatud kuni 30.09.2022 ehk enne õigusabi tunnitasu maksumuse tõstmist. Eeltoodust

tulenevalt, kui kaebaja menetluskulud jäetakse vastustaja kanda, palub vastustaja kohtul kaaluda

ja hinnata taotletud lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, samuti

kohtupraktikas sedastatud lepingulise esindaja kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse printsiibi

järgitust ning vähendada välja mõistetavate õigusabikulude suurust õiglasel äranägemisel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

7. Keskkonnaamet otsustas oma 29.09.2021 korraldusega nr 1-3/21/545 keelduda Tarmeko

Spoon AS-i (registrikood 10019070; aadress Sõbra tn 61, Tartu 50106) Tartumaal Luunja vallas

Lohkva külas Soojuse tee 14 kinnistul (kinnistu number: 2349604, katastritunnus

43201:001:0013)

asuva

käitise

heiteallikatele

saasteainete

välisõhku

väljutamiseks

keskkonnaloa andmisest.

Otsuse õigusliku alusena on märgitud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 7 lg 1 ja

§ 52 lg 1 p 8.

Otsuse peamisteks põhjendusteks on märgitud: „/…/ Üks peamine häiriv müraallikas,

frontaallaadur, on seotud just Tarmeko Spoon AS tegevusega.

Müra on peale keskkonnaloa taotluse esitamist korduvalt mõõdetud: 2019.a märtsis, augustis,

septembris ja novembris; 2020.a oktoobris ja 2021.a juunis. 2019.a märtsi mõõtmine toimus

öösel Aiandi tee 2 juures ning Aiandi tee 16 ja 20 krundi piiril ning nendes punktides öist müra

piirnormi ei ületatud. Müra öine piirnorm II kategooria aladel ehk elamualadel on 45 dB

(keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja

mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ Lisa 1). Järgmised mõõtmised on

toimunud Kollu tee 11 ümbruses ning iga mõõtmine on näidanud, et vähemalt ühes

mõõtpunktis, Kollu tee 11 krundil või krundi piiril, on öine müra piirnorm ületatud. Viimane

mõõtmine tehti käesoleva aasta juunis öisel ajal Kollu tee 11 krundil kahes mõõtepunktis.

Elumaja läheduses, Tarmeko Spoon AS-i müraallikatest kaugemal, oli müra hinnatud tase ilma

frontaallaadurita 44,7 dB ning frontaallaaduri tegutsemise ajal 56,5 dB. Kollu tee 11 krundi

piiril, Tarmeko Spoon ASi müraallikatele lähemal, oli müra tase ilma frontaallaadurita 57,3 dB.

Seega ületas Tarmeko Spoon AS-i tekitatud müratase järjekordselt elamualade öist müra

piirnormi. Kollu tee 11 omanik on esitanud Keskkonnaametile müra kohta ka kõige rohkem

kaebusi. Mõõtmisprotokollides on välja toodud, et domineerib aspiratsiooniseadmete müra,

Kollu tee 11 omanik on kurtnud peamiselt und segava frontaallaaduri üle, mis sõidab väidetavalt

öösel ka seal, kus ei tohiks. 2019. a rajas ettevõte küll Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme

ette müratõkkeseina, nii nagu oli ette nähtud KSH aruandes, kuid nagu nähtub

mõõtmistulemustest, ei ole see sein oma eesmärki täitnud.

Täiendavaid müraleevendusmeetmeid ei ole ettevõte soostunud rakendama. /…/“ (vt tl 143-

145.)

8. KeÜS § 7 lg 2 sätestab, et heite piirväärtus on heidet iseloomustava näitaja suhtes väljendatud

heite mass, hulk, kontsentratsioon või tase, mida kindlaksmääratud ajavahemikus või

ajavahemikes ei tohi ületada või mille piiresse tuleb jääda.

KeÜS § 52 lg 1 p 8 kohaselt keskkonnaloa andja keeldub keskkonnaloa andmisest, kui

keskkonnaloa alusel kavandatava tegevusega kaasnevate heidete lisandumisel oleks keskkonna

kvaliteedi piirväärtus ületatud. Erandina võib keskkonnaloa anda juhul, kui keskkonna

kvaliteedi piirväärtus ületatakse, kuid üksnes kuni kuue kuu vältel ning huvi loa andmiseks

kaalub üles keskkonnariski.

Välisõhus leviva müra normtasemed on kehtestatud atmosfääriõhu kaitse seadus (AÕKS) ja

selle alusel antud keskkonnaministri 16.12.2016 määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra

normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71).

Müra normtasemed on sätestatud määruse nr 71 lisas 1. Nimetatud lisa 1 kohaselt II kategooria

– haridusasutuste, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuste ning elamumaa-alad,

maatulundusmaa õuealad, rohealad tööstusmüra öisel ajal 45 dBA päevasel ajal 60 dBA.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et päevasel ajal jääb kaebaja poolt tekitatav tööstusmüra

kehtestatud piirmääradesse.

Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas ka öisel ajal jääb kaebaja poolt tekitatav tööstusmüra

piirmäära sisse või mitte, millest omakorda sõltub vaidlustatud korralduse õiguspärasus.

9. Kohus leiab, et poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et Tarmeko Spoon AS

tootmiskompleksi õhusaasteloa taotluse ja lubatud heitkoguse projekti taotluse (loataotlus)

menetluse käigus on peale pikka menetlust jäänud üles üksnes vaidlusküsimus seoses

tootmismüra piirmäärade täitmisega öisel ajal kinnistu asukohaga Kollu tee 11 Lohkva küla,

Luunja vald Tartu maakond suhtes. Vastav asjaolu nähtub üheselt nii menetlusosaliste

seisukohtadest, haldusmenetluse materjalidest kui ka vaidlustatud haldusakti põhjendustest.

Eeltoodust tulenevalt käsitleb kohus ka üksnes nimetatud kinnistule öisel ajal kostuva

tootmismüra küsimust ning võtab seisukoha, kas selle suhtes on müra piirnormid täidetud või

mitte.

Vaidlus puudub ka selles, et kinnistu asukohaga Kollu tee 11 Lohkva küla, Luunja vald Tartu

maakond suhtes kohaldub määruse nr 71 lisas 1 sätestatud II kategooria müra piirmäärad (vt

ülal).

10. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et Terviseameti terviseohutuslabor teostas viimati

08.06.2021 Tarmeko Keskkonnamüra mõõtmised, protokoll on koostatud 21.07.2021 (kaebuse

lisa 28, tl 137-142). Nimetatud dokumendi lisast nr 1 (tl 138p) nähtuvad järgmised andmed:

1) Mõõtepiirkond 1: Kollu tee 11. Väiksema elumaja juures.

Üldine tootmismüra. Tootmisterritooriumil töötasid aspiratsiooniseadmed. Tõstukid ning

frontaallaadur ei tegutsenud. Arvutuslik müra hinnatud tase mõõtmise ajal L (dBA) 44,7.

Tootmisterritooriumil töötasid aspiratsiooniseadmed. Frontaallaadur transportis aia juures

palke. Tagurdamise hoiatussignaal oli lülitatud välja. Mõõdetud on 2 töötsüklit. Üks tsükkel

kestis ~2 minutit. Arvutuslik müra hinnatud tase mõõtmise ajal L (dBA) 56,5.

2) Mõõtepiirkond 2: Kollu tee 11. Krundi piiril, tööstusepoolse värava juures. Arvutuslik müra

hinnatud tase mõõtmise ajal L (dBA) 57,3.

Nimetatud mõõtmistulemustele tugineb vastustaja ka vaidlustatud korralduses, millega keeldus

keskkonnaloa andmisest.

Seejuures kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et keeldumise alusena võttis vastustaja

arvesse seda mõõtmist kinnistu piiril 57,3 dBA, mitte koos frontaallaaduriga mõõdetud 56,6

dBA eluhoone juures (protokoll helisalvestis alates 11:38:34).

Lisaks ei ole vastustaja vastu vaielnud kaebaja poolt avaldatud seisukohale selles, et

haldusmenetluse käigus on kaebaja selgitanud, et arvestades naaberkinnistute (sh Kollu tee 11)

omanike poolt esitatud kaebusi korraldati tootmisterritooriumil töö ümber selliselt, et

frontaallaadur töötab öisel ajal sisehoovis ning Tarmeko LPD OÜ juurde ei sõida (vt ka kaebuse

p-d 1.7 ja 1.18 tl 1p-2 ja kaebuse lisa 7 tl 70-71). Samuti ei ole vastustaja vastu vaielnud sellele,

et 2021. aasta juuni mürataseme mõõteprotokollis kajastub müratase frontaallaaduri töötamise

ajal üksnes seetõttu, et vastustaja nõudis, et öist mürataset mõõdetaks ka frontaallaaduri

töötamise ajal (vt vastustaja 10.10.2019 vastus, lisa 16, tl 104-105). Katse teostamise ajaks sõitis

frontaallaadur ajutiselt palgiplatsile ning pärast katse teostamist sõitis frontaallaadur tagasi

sisehoovi.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajal tuli otsuse tegemisel arvestada müra

mõõtmistulemusi ilma frontaallaaduri töötamiseta, mida vastustaja on ka väidetavalt

kohtuistungil avaldatu kohaselt teinud, kuigi üheselt ja selgelt see vaidlustatud otsusest ei nähtu.

11. Järgmiseks vaidlusküsimuseks poolte vahel on küsimus sellest, kus täpselt kinnistul tuleb

mõõta öist mürataset. Kaebaja leiab, et seda tuleb teha eluhoone vahetus läheduses ja juhindudes

Riigikohtu 08.08.2016 otsusest nr 3-3-1-88-15 ja millisel juhul vastab kaebaja poolt tekitatud

tootmismüra määruse nr 71 lisas 1 sätestatule ehk jääb alla 45 dBA (viimase mõõtmise kohaselt

oli 44,7 dBA). Vastustaja seevastu leiab, et lähtuda tuleb kinnistu piiril tehtud mõõtmistest, mis

ületas 45 dBA (viimase mõõtmise järgi oli 57,3 dBA).

Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel jätnud

põhjendamatult arvestamata, et öise aja piirnorm omab tähtsust üksnes elumajade vahetus

läheduses ning kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis avaldatud seisukohad on

kohaldatavad ka käesoleval juhul. Nimelt asus Riigikohus oma lahendi nr 3-1-1-88-15 p 20

seisukohale, et: „Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga, et isikul on ka elamut ümbritseval

õuealal õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata. Öised rangemad müranormid

on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla

vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada

vaid päevane normtase, mis on määruse nr 42 kohaselt 50dB.“

Kuigi vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et viidatud Riigikohtu lahendis tõlgendas kohus

sotsiaalministri 04.03.2002 määrust nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning

ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (määrus nr 42), leiab kohus

kaebajaga nõustudes, et samast Riigikohtu seisukohast tuleb lähtuda ka määruse nr 71

tõlgendamisel.

Nimelt õige on kaebaja seisukoht esiteks selles, et määrus nr 42 oli aluseks määruse nr 71

kehtestamisel. Sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja

puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid‟

muutmise

määruse

eelnõu

seletuskirja

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://eelnoud.valitsus.ee/main#ORvA5dJh ) kohaselt: „Määruse muutmine on tingitud

vajadusest käsitleda edaspidi sise- ja välisõhus leviva müra nõudeid üksteisest eraldiseisvana,

võttes arvesse 01.01.2017 jõustunud atmosfääriõhu kaitse seadust. Praegu kehtestab määrus nr

42 nõuded nii sise- kui väliskeskkonnas levivale mürale, aga kuna välisõhus leviva müra

normtasemed reguleeritakse edaspidi AÕKS § 56 lõike 4 ja § 61 lõike 1 alusel kehtestatava

keskkonnaministri määrusega „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise,

määramise ja hindamise meetodid“, tühistatakse asjakohased välismüra nõuded määruses.“

Vastavalt

määruse

nr

seletuskirjale

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://eelnoud.valitsus.ee/main#3n2vpywA ) reguleeris välisõhus leviva müra normtasemeid

määrus nr 42. Keskkonnaõiguse kodifitseerimise käigus aga otsustati, et välisõhus levivat müra

hakkab reguleerima atmosfääriõhukaitse seadus ning müra normtasemed kehtestab

keskkonnaminister (vt seletuskiri, lk 1); määruse nr 71 seletuskirja kohaselt on müra

normtasemete kehtestamisel lähtutud Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustest, et öise

rahuliku uneajana tuleb tagada 8 tundi (vt seletuskiri, lk 1);

Atmosfäärõhukaitse seadus, mille alusel kehtestati määrus nr 71 (vt AÕKS § 56 lg 4) sätestab

§ 60 lg 2 p-s 4, et öömüraindikaator ehk Lnight on aasta kõikide ööaegade alusel kindlaks

määratud pikaajaline keskmine helirõhutase, mis on unerahu rikkuva müra indikaator ja

iseloomustab unerahu häirimist öösel kell 23:00-07:00.

Asjakohane on ka kaebaja viide sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.06.2002 direktiiv

2002/49/EÜ keskkonnamüra hindamise ja kontrollimise kohta, mille alusel kehtestati AÕKS,

põhjenduspunktis 9 on selgitatud, et müraindikaatoriga Lnight hinnatakse une häirimist. Samuti

on direktiivi artikkel 3 lõike 1 punktis i selgitatud, et öise müra indikaator Lnight on und häiriva

müra indikaator.

Eelnevaga seonduvalt on vastustaja leidnud, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval

juhul kohaldatav, kuivõrd määrus nr 71 ei näe ette müra piirnormi olulisuse sõltuvust selle

ületamise asukohast konkreetse elamu maa-alal (vt ka vastustaja 19.01.2021 vastus, lisa 25, tl

126-127). Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja sellekohane etteheide on alusetu,

kuivõrd mingeid öise müra piirnormi tagamise asukoha erisusi ei olnud sätestatud ka määruses

nr 42. Sellest tulenevalt tõlgendaski Riigikohus määrust nr 42 ülal viidatud lahendis ja leidis, et

öised rangemad müranormid on kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad

need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal

seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. Kohus leiab, et vastavad seisukohad

on jätkuvalt kohaldatavad, seda enam, et sisuliselt viitab nende sisule viitab sarnases

võtmes ka määruse nr 71 aluseks olnud AÕKS § 60 lg 2 p 4 toodu.

Kohut ei veena käesoleval juhul ka vastustaja poolt kaebusele esitatud vastuses ning

kohtuistungil märgitu, et vastavad öise tööstusmüra piirnormid on lisaks kehtestatud ka muu

eluslooduse kaitseks (linnud, loomad jm), millest tulenevalt ei tohi müra piirnorm elamualal

üheski punktis olla ületatud. Kohtuistungil ei osanud vastustaja esindaja täpsustada, milliseid

linde ja loomi võiks antud asukohas vastav tööstusmüra häirida arvestades kinnistu asukohta,

mis asub 4-realise maantee ja tööstuspiirkonna vahel ja on elamuala ning asjaoluga, et tegemist

ei ole ka rohealaga.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et kuivõrd Kollu tee 11 väiksema elumaja

juures mõõdetud üldine arvutuslik tootmismüra oli haldusmenetluse käigus tehtud viimase

mõõtmise ajal, mil tootmisterritooriumil töötasid aspiratsiooniseadmed (tõstukid ning

frontaallaadur ei tegutsenud) 44,7 dBA ehk alla 45 dBA, olid määruse nr 71 nõuded täidetud

ning vastustajal puudus alus kaebaja loataotluse rahuldamata jätmiseks KeÜS § 52 lg 1 p 8

alusel.

12. Kaebaja heitis vastustajale veel ette diskretsiooni kasutamata jätmist seoses kaebaja

selgitustega, et öisel ajal frontaallaadur ei tegutse ning põhjendamiskohustuse rikkumist.

Nagu kohus ka ülal välja tõi, siis kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et keeldumise

alusena võttis vastustaja arvesse seda mõõtmist kinnistu piiril 57,3 dBA, mitte koos

frontaallaaduriga mõõdetud 56,6 dBA eluhoone juures (protokoll helisalvestis alates 11:38:34).

Samas vastavaid põhjendusi ega analüüsi vaidlustatud korraldusest ei nähtu. Pigem nähtub

kaalutluste alt, et üheks peamiseks häirivaks müraallikaks on frontaallaadur (vt korralduse lk 3

(tl 144). Miks vastustaja ei ole arvestanud kaebaja selgitustega frontaallaaduri töö ümber

korraldamise suhtes, seda korraldusest ei nähtu. Seega on vaidlustatud korraldus selles osas

põhjendamispuudustega.

Kaebaja viitas ka vaidlustatud korralduse põhjendustele osas, kus märgitakse järgmist: „2019

rajas ettevõte küll Tarmeko LPD OÜ aspiratsiooniseadme ette müratõkkeseina, nii nagu oli ette

nähtud KSH aruandes, kuid nagu nähtub mõõtmistulemustest, ei ole see sein oma eesmärki

täitnud“ ning leidis, et asjakohane ei ole kaebajale teha etteheiteid seoses Tarmeko LPD OÜ

seadmete poolt tekitatava müraga. Samuti ei saanud vastustaja jätta kaebaja loataotlust

rahuldamata põhjendusel, et Tarmeko LPD OÜ müratõkkesein ei täida oma eesmärki. Kohus

nõustub eeltoodud kaebaja seisukohaga, kuivõrd vaidlustatud korraldusest jääb arusaamatuks,

kuidas on korralduses viidatud Tarmeko LPD OÜ seadmete poolt tekitatud müra ja nimetatud

ettevõtte poolt rajatud müratõkkeseina väidetavad puudused seotud kaebaja loataotluse

rahuldamata jätmisega.

Vastustaja on küll kohtumenetluses selgitanud, et domineeriva müra kohta vastustaja täiendavad

selgitused olid esitatud 13.09.2019 kirjas nr 15-2/19/4877-5 (kaebuse lisa 13, tl 91-93) ja et

tööstusmüra võib olla seotud rohkem kui ühe müraallikaga. Samuti nagu on näha kaebaja

taotluse läbivaatamise menetluse käigus koostatud mõõteprotokollidest, ei olnud võimalik välja

lugeda, millise konkreetse aspiratsiooniseadme müra domineeris, nagu ei saa teha ka kindlaks,

et kaebaja ülenormatiivset müra üldse ei tekita. Samas ühtegi vastavat põhjendust vaidlustatud

korraldusest ei nähtu. Üldreeglina ei saa hakata haldusakti tagantjärele põhjendama

kohtumenetluses. Kohtule ei nähtu käesoleval juhul selliseid erandeid, millisel juhul saaks

kohus tagantjärgi esitatud põhjendusi arvestada.

Kaebaja märkus, et vastustaja poolt korralduses tehtud etteheide, et kaebaja ei ole soostunud

rakendama täiendavaid müraleevendusmeetmeid, ei ole asjakohane, kuivõrd see käis

konkreetselt 4 m kinnise aia rajamise kohta Kollu tee 11 krundi poolsesse külge, mida kaebaja

ei ole soostunud tegema ja millise asjaolu üle vaidlus puudub.

Mis puudutab korralduses vaidlustamisviite puudumist, siis vastav asjaolu ei muuda korraldust

iseenesest õigusvastaseks ega ole tühistamise aluseks. Eelkõige mõjutab vaidlustamisviite

puudumine kaebetähtaja küsimuse lahendamist. Kaebaja esitas kaebuse kohtule tähtaegselt.

13. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse

rahuldamisega tehti otsus vastustaja kahjuks.

Kaebaja on palunud hüvitada menetluskulud ilma käibemaksuta kokku summas 3235 eurot (sh

riigilõiv summas 15 eurot) vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 162-164).

Menetluskulud on välja mõistetavad lähtudes HKMS § 109 lg 1 ja 11.

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kohus leiab arvestades asja mahtu, sisu ja keerukust, et taotletud menetluskulud on

põhjendatud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebuse koostamisele, mille pikkus on u 4 lk, ei

ole 8 t 35 m kulutamine põhjendatud ega vajalik (arve nr 708-2021). Arvestades kaebuse sisu

ning kaebusega koos esitatud lisade hulka, millele on tehtud ka konkreetsed viited, ei saa- kohtu

hinnangul pidada kaheksat ja poolt tundi kaebuse koostamiseks ülepaisutatuks. Mis puudutab

kohtuistungi soovimist, siis kaebajal on õigus enda asja lahendamisele istungimenetluses ning

kohutistugi korraldamisele ka sii,s kui isik ei esita enne istungit täiendavaid seisukohti.

Vastavad asjaolud ei saa olla menetluskulude vähendamise aluseks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajalt tuleb menetluskulud välja mõista taotletud

summas kokku 3235 eurot (kuivõrd isik on käibemaksukohustuslane, siis on menetluskulude

väljamõistmine põhjendatud ilma käibemaksuta nagu kaebaja taotles).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik