3-21-2417/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.12.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2417

Haldusasi

X kaebus Keskkonnaameti 05.10.2021 kirjaga nr 7-

9/21/20294-2 kooskõlastuse andmisest keeldumise

õigusvastasuse

tuvastamiseks

ja

Keskkonnaameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindajad vandeadvokaadid Kaisa Laidvee ja

Martin Triipan

Vastustaja Keskkonnaamet, esindajad LV ja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.05.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kohtuistung 15.11.2022

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.05.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2417. Teha uus

otsus, millega rahuldada X kaebus ning kohustada Keskkonnaametit otsustama uuesti

kooskõlastuse andmine kaebaja ehitusloa taotlusele.

3. Mõista Keskkonnaametilt X esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja

4915 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.01.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-21-2417

2(10)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X-le kuulub Kuusalu vallas Juminda külas asuv All-Tooma kinnistu (katastritunnus

42301:001:0070; pindala 11 028 m2, millest 6595 m2 on rohumaa, 3495 m2 metsamaa ja

938 m2 muu maa; sihtotstarve 100% maatulundusmaa). Kinnistu paikneb Lahemaa

rahvuspargi Juminda piiranguvööndis ning osaliselt Läänemere ranna piiranguvööndis ja

ehituskeeluvööndis. Kinnistu on hoonestamata.

2. Keskkonnaamet (KeA) tuvastas 08.07.2021 õigusliku aluseta toimunud ehitamise

AllTooma kinnistul (sündmuskoha vaatlusel fikseeriti elektrikaabli rajamine ja lahtine

kaevik plastikust veetorudega), peatas suulise ettekirjutusega ehitustööd ning alustas

väärteomenetlust.

3. X esitas Kuusalu vallale 22.08.2021 ehitusteatise külmaveetorustiku rajamiseks

eesmärgiga liita All-Tooma kinnistu Juminda küla veevärgiga. Kuusalu vald käsitas seda

ehitusloa taotlusena ja edastas selle kooskõlastamiseks KeA-le kui Lahemaa rahvuspargi

valitsejale.

4. KeA ei andnud 05.10.2021 kirjas nr 7-9/21/20294-2 nõusolekut ehitusloa väljastamiseks.

All-Tooma kinnistu ühisveevärgiga liitumiseks on kavas rajada 50 m torustikku Väike-Hinno,

Tabani, Loksa metskond 9 ja All-Tooma kinnistutele.

All-Tooma kinnistul kehtib looduskaitseseaduse (LKS) ja Vabariigi Valitsuse 19.02.2015

määrusega nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) kehtestatud kaitsekord.

Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 alusel on Juminda piiranguvööndis kaitseala valitseja nõusolekul

lubatud rajatise püstitamine (p 3) ning hoonete püstitamine väljakujunenud õuemaal ja algsetes

taluõuekohtades ning hoonete püstitamine väljaspool väljakujunenud õuemaad ja algseid

taluõuekohti kavandataval elamumaal, kui see on kooskõlas traditsioonilise asustusstruktuuriga

(p 4). LKS § 14 lg 2 kohaselt ei kooskõlasta kaitseala valitseja ehitusloa andmist, kui see võib

kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti

seisundit. Kaitse-eeskirja § 18 lg 1 kohaselt on Juminda piiranguvööndi kaitse-eesmärk

pärandkultuurimaastiku, sh traditsioonilise asustusstruktuuri ja traditsioonilise pärandmaastiku,

taluarhitektuuri, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning direktiivi 92/43/EMÜ looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv)

elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Eesti Looduse Infosüsteemi

(EELIS) järgi kuulub suurem osa All-Tooma kinnistul asuvast looduslikust rohumaast

elupaigatüüpi 6270* (lubjavaene aruniit) ja 6430 (niiskuslembesed kõrgrohustud). Mõlemad

elupaigad on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks ning inventeeritud suurema massiivina ka

All-Tooma maaüksusest põhja ja lõunasse jäävatel niidualadel. Kaitse-eeskirja § 20 lg 1 järgi

3-21-2417

3(10)

on poollooduslike koosluste esinemisaladel nende ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks

vajalik niitmine või loomade karjatamine ning puu- ja põõsasrinde kujundamine.

Ehitamisega kaasneb elupaigatüübi otsene kahjustamine, sest ehitiste asukohas ja kujuneval

õuealal hävib kooslus pöördumatult. All-Tooma kinnistu asub Juminda küla väga väärtuslikus

külaosas, kus asustus paikneb vahetult külateega piirneval alal küla keskosas. Ajaloolisele

külastruktuurile on iseloomulik, et taluõued paiknevad külatee ääres või on katastriüksus

puutumuses külateega. Üksteise taga paiknevad hoonestusalad tihendavad ja moonutavad

asustusmustrit. All-Tooma kinnistu ei paikne külatee ääres, vaid külateega piirneva Tooma

talukoha taga. Kinnistust itta jääv tee viib rannas paiknevate paadikuurideni ja tagab

juurdepääsu üksiku külatuumikust eemal paikneva talukohani (Väike-Hinno).

All-Tooma kinnistu on hoonestamata ning KeA on 18.02.2021 ja 02.06.2021 kirjades andnud

seisukoha, et kinnistu hoonestamine ei ole lubatud. Hoonete püstitamine oleks vastuolus

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga (ehitamise keeld ehituskeeluvööndis ja metsamaal)

ning pool-looduslike koosluste ja asustusstruktuuri kaitse-eesmärkidega. Kuna All-Tooma

kinnistut ei saa hoonestada, ei ole põhjendatud ka külmaveetorustiku rajamine eesmärgiga liita

kinnistu küla veevärgiga.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 05.10.2021 kirjaga kooskõlastuse andmisest

keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks ja KeA kohustamiseks otsustada uuesti ehitusloa

kooskõlastamine.

Vaidlustatud kiri on menetlustoiming, mille sisu õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda

haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade

puudumine (Riigikohtu 24.04.2014 otsus nr 3-3-1-15-14, p-d 14 ja 19). Vastustaja lähtus

kooskõlastust andes sellest, et kinnistu hoonestamine kahjustaks Juminda piiranguvööndi

kaitse-eesmärke ja kaitstava loodusobjekti seisundit, kuid kaebaja soovib rajada veetorustiku.

Seega on vastustaja hinnanud asjaolusid, millel ei ole vaidlusaluse ehitusloa kontekstis tähtsust.

Tegemist on maa-aluste tehnovõrkudega ja kaevetöid tehti kinnistu selles osas, kus ei ole

väärtuslikku taimestikku ega puistut, vaid kus paikneb looduskaitseväärtuseta lepik ja

kinnikasvanud puiskarjamaa (vt eriteadmistega isiku Toomas Kuke 23.09.2021 arvamus, milles

on hinnatud looduse seisundit kolmel eraldi alal). Selliste tehnovõrkude rajamine ei mõjuta ka

Juminda küla pärandkultuurimaastikku. KeA hinnang hoonestamise võimatusele on samuti

ekslik. TK arvamuse järgi on võimalik kaebaja kinnistule ehitada. KeA 05.10.2021 kiri piirab

ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust.

Vastustaja jättis kaebaja menetluse käigus ära kuulamata ega ole kaalunud nõusoleku andmise

kasuks rääkivaid argumente.

Vastustaja kohtleb kaebajat põhjendamatult halvemini kui teisi külaelanikke, kes on saanud

rajada oma kinnistule külmaveetorud.

Kaebaja selgitas halduskohtu 27.04.2022 istungil täiendavalt, et kinnistu hoonestamine ei ole

hetkel päevakorras. Kaebaja soovib rajada veetrassi kinnistu majandamise ja hooldamise, sh

kastmise ja loomade jootmise eesmärgil. LKS § 14 lg 2 mõte ei ole ära hoida mistahes kaitseala

eesmärkide kahjustamist, vaid hinnata tuleks mõju kaitstavale alale laiemalt.

6. KeA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 05.10.2021 kirjas toodud põhjenduste juurde.

Kooskõlastuse andmisel võeti eelduseks, et kinnistut ei ole võimalik hoonestada. KeA on seda

kinnistu omanikule varem korduvalt selgitanud. Kaebaja kinnistu sihtotstarve on

3-21-2417

4(10)

maatulundusmaa, kuid veetrassi sihtotstarbeline kasutamine on seotud hoonetega, eelkõige

eluhoonetega. Seega saaks veetrassi rajamiseks nõusoleku anda üksnes kinnistu hoonestamise

korral.

Vastustaja lähtus kooskõlastuse andmise otsustamisel LKS-st, kaitse-eeskirjast ja KeA

peadirektori 29.04.2016 käskkirjaga nr 1-4.2/15/23 kinnitatud Lahemaa rahvuspargi

kaitsekorralduskavast 2016–2025 (kaitsekorralduskava). Hoonete püstitamine on keelatud

AllTooma kinnistu metsamaal ja ranna ehituskeeluvööndis (kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-d 1 ja 2).

Hoonestamiseks nõusoleku andmist saaks kaaluda üksnes metsamaast ja ehituskeeluvööndist

väljapoole jääval alal, kuid seal oleks kinnistu hoonestamine vastuolus mitme kaitseeesmärgiga,

mida selgitati 05.10.2021 kirjas. Peaaegu kogu All-Tooma kinnistul olev rohumaa on

looduskaitseliselt väärtuslik, sh esineb seal Natura elupaigatüüp 6430 (niiskuslembesed

kõrgrohustud) ja Natura esmatähtis elupaigatüüp 6270* (liigirikkad niidud lubjavaesel mullal).

Need elupaigatüübid on kaitse-eeskirja § 1 lg 2 alusel Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks.

Poollooduslike koosluste (pärandniitude) hooldamiseks ja taastamiseks on vajalik pealetungiva

võsa eemaldamine või puurinde liituvuse harvendamine, et niit kinni ei kasvaks, samuti

karjatamine või niitmine. Pärandniitude hääbumise põhjuseks on mh ehitustegevus ja valed

hooldusvõtted. Ehitamise ja ehitise mõju on püsiv ja pöördumatu ning seda ei saa leevendada.

Kaitsekorralduskava kohaselt on Lahemaa rahvuspargis kaitse-eesmärgiks kokku 3542,2 ha

erinevaid loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpe, kuid neid on kaardistanud vaid 3041,9 ha. Seega

on vaja niidualasid pigem taastada, mitte hävitada või killustada. All-Tooma kinnistul jääb

väljapoole metsamaad, ehituskeeluvööndit ja inventeeritud poollooduslikku kooslust umbes

500 m2 suurune lage ala kinnistu idaosa keskel, kuid sinna puudub juurdepääs, mis tuleks rajada

läbi metsamaa. Juurdepääsutee ja vajalike kommunikatsioonide rajamise mõju metsamaale on

võrreldav hoone ehitamisega ning seda tuleb vältida, kui ehitamiseks ei ole mõjuvat põhjust.

Lisaks rikuks kõnealusele 500 m2 suurusele alale ehitamine Juminda küla ajaloolist

asustusstruktuuri. TK arvamuses esitatud järeldused on ekslikud ja lisaks on seal hinnatud vaid

loodusväärtusi.

Kaebaja ärakuulamine ei olnud vajalik. Vastustaja 05.10.2021 kiri on menetlustoiming, millele

ei ole kehtestatud täpsemaid vorminõudeid ja mille põhjendamise nõuded on madalamad kui

haldusakti puhul.

Vastustaja ei ole ühelgi korral andnud nõusolekut ehitada veetorustik, kui kinnistu

hoonestamine ei ole võimalik. Kaebaja viidatud juhtumite puhul on ehitatud ebaseaduslikult,

vastustajalt kooskõlastust saamata.

Vastustajal oli haldusmenetluses mõistlik alus arvata, arvestades varasemat kirjavahetust, et

kaebaja eesmärk on kinnistu hoonestada. Hoiduda tuleks kaitse-eesmärkide minimaalsestki

kahjustamisest, eriti kui pole täpselt teada, milleks kaebaja veetorustikku üldse vajab. Kaebaja

idee loomade karjatamisest vms ala hooldamisest on läbi mõtlemata ja vastustajaga ei ole sel

teemal konsulteeritud.

7. Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

LKS-st ja kaitse-eeskirjast tulenevalt on piiranguvööndisse ehitamine üldjuhul keelatud, v.a neis

õigusaktides loetletud juhud, kui vastustajal on võimalik kaaluda ehitamise lubamist (LKS § 14

lg 1 p 8, § 14 lg 2 ja § 31 lg 2 p 8; kaitse-eeskirja § 1 lg 1, § 7 p-d 4–6, § 8 lg 1 ja § 23).

Kaalumisel tuleb arvestada kaitseala kaitse-eesmärki ning seda, kas ehitamine võib kahjustada

kaitseala kaitse-eesmärki. Veetorustiku kui rajatise ehitamist võimaldab kaitse-eeskirja § 23 lg

3-21-2417

5(10)

2 p 3. Ehitamise võimalikku kahjulikku mõju tuleb hinnata, lähtuvalt konkreetse rajatise

püstitamise eesmärgist.

Külmaveetorustikul ei ole iseseisvat funktsiooni, vaid see on mõeldud hoonete sihtotstarbelise

kasutamise tagamiseks ja hoonete teenindamiseks. Vastustaja lähtus kooskõlastuse andmisel

temale teadaolevast informatsioonist, et kaebaja soovib All-Tooma kinnistu hoonestada.

Kaebaja avaldas 27.04.2022 kohtuistungil, et kinnistu hoonestamine ei ole enam aktuaalne ja ta

soovib rajada veetorustiku kinnistu majandamise eesmärgil (nt loomade karjatamine, niitmine,

põõsas- ja puurinde kujundamine ning põllumajandus).

Ehitamine peab olema eesmärgipärane ja ohutu, sh keskkonnale ja loodusväärtustele

(ehitusseadustiku (EhS) §-d 1, 8 ja 9). Ehitise eesmärk on seotud LKS § 14 lg-s 4 ja

kaitseeeskirja § 8 lg-s 1 toodud põhimõttega, mille kohaselt ei tohi ehitamine ohustada kaitseala

kaitse-eesmärgi saavutamist. Sõltuvalt veetorustiku rajamise eesmärgist võivad selle mõjud

kaitsealale olla erineva ulatuse ja intensiivsusega. Seega peaks veetorustiku rajamisel olema

mingi konkreetne eesmärk. Veetorustikku ei ole mõistlik ehitada üksnes omandiõiguse

teostamiseks, eriti kaitsealal. Kui veetorustikul ei ole konkreetset eesmärki ega kasutusotstarvet,

ei ole selle ehitamine ja sellega kaitseala kaitse-eesmärkide isegi minimaalne kahjustamine

põhjendatud (vt ka keskkonnahäiringu ja keskkonnariski mõisted keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse (KeÜS) § 3 lg-s 1 ja §-s 4). Kaitsealal ehitamine peab olema erandlik ega saa toimuda

lihtsalt ehitamise pärast, seda ka juhul, kui ehitis (praegusel juhul veetorustik) iseenesest ei

pruugi kaitstavaid loodusväärtusi kahjustada.

Vastustajal oli piisav põhjus arvata, et kaebaja soovib rajada veetorustiku All-Tooma kinnistu

hoonestamise eesmärgil, sest vastustaja poole oli korduvalt pöördutud selle kinnistu

hoonestamise ja sinna kommunikatsioonide rajamise sooviga (04.02.2021 teabenõue

hoonestamise võimalikkuse kohta, 06.05.2021 taotlus kooskõlastada All-Tooma kinnistu

elektrivõrguga liitumise projekt, 04.06.2021 ja 08.06.2021 päringud haagissuvila tarbeks

elektrivõrguga liitumise võimalikkuse kohta – vt vastustaja 25.11.2021 vastuse lisad 1, 3, 5 ja

7). Muid eesmärke ei ole kaebaja KeA-le esitatud avaldustes välja toonud. Seetõttu ei lähtunud

vastustaja lubamatust kaalutlusest, kui eeldas 05.10.2021 kirjas, et kaebaja soovis kinnistut

hoonestada. Kuna All-Tooma kinnistu hoonestamine ei ole vastustaja hinnangul

looduskaitseliste piirangute tõttu võimalik, ei olnud põhjendatud ehitada ka veetorustikku.

Kaebaja avaldas soovi kasutada All-Tooma kinnistut muudel eesmärkidel alles kohtuistungil,

mistõttu ei saanud KeA kooskõlastuse andmisel sellega arvestada.

KeA nõustus 27.04.2022 kohtuistungil, et kavandatud veetorustik ise ei paikne kaitstaval alal,

kuid ehitamise mõju tuleb hinnata kinnistule ja seal paiknevatele kaitstavatele kooslustele

tervikuna. Seega on veetorustiku rajamine kinnistule põhimõtteliselt võimalik, kuid selle mõju

ei pruugi piirduda vaid ehitusealuse pinnaga, vaid ehitamine ja ehitise kasutamine võivad

mõjutada kaitstavaid kooslusi ulatuslikumal alal. Vastustaja ei saanud 05.10.2021

kooskõlastuse andmisel hinnata veetorustiku rajamist kaebaja poolt kohtuistungil välja toodud

eesmärkidel ega kaaluda kõikvõimalikke alternatiive. Seega oli 05.10.2021 kirjaga

kooskõlastuse andmisest keeldumine õiguspärane.

Kaebaja ärakuulamine enne kooskõlastuse andmise otsustamist oli vajalik, kuid see ei oleks

lõpptulemust muutnud. Kaebajal puudub seni selge arusaam, kuidas ta soovib oma kinnistut ja

veetorustikku kasutada. Seega ei ole tõenäoline, et ta oleks suutnud ärakuulamise käigus esitada

piisavaid põhjendusi veetorustiku rajamise vajaduse kohta.

3-21-2417

6(10)

Kaebaja etteheide ebavõrdsest kohtlemisest on alusetu, sest kaebaja toodud näidete puhul oli

ehitatud KeA nõusolekuta. Ebaseaduslikule ehitamisele reageerimata jätmine KeA poolt ei

tekita kaebajale õiguspärast ootust, et KeA jätkab ebaõiget halduspraktikat.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja ei taotlenud luba All-Tooma kinnistu hoonestamiseks, vaid veetorustiku ehitamiseks.

Kaitse-eesmärgi järgi on põhimõtteliselt võimalik anda nõusolek veetorustiku rajamiseks ja

isegi hoone püstitamiseks (kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-d 3 ja 4 ning lg 4 p 6). KeA peab

kooskõlastuse andmisel lähtuma LKS § 14 lg-test 2 ja 3. Seega sõltub kooskõlastuse andmine

sellest, kas taotletud tegevus (s.o veetorustiku rajamine) võib kahjustada kaitseala

kaitseeesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Vastustajal on võimalik seada kooskõlastuse

andmisel tingimusi.

Vastustaja lähtus 05.10.2021 kirjas eeldusest, et kaebaja soovib kinnistu hoonestada. See

kaalutlus pole asjakohane, sest veetorustiku rajamise lubatavust saab ja tulebki hinnata

iseseisvalt, mõtlemata sinna juurde kinnistu hoonestamise eesmärki. Vaidlusaluses kirjas

puuduvad põhjendused selle kohta, miks veetorustiku rajamine ei ole võimalik, sh pole kirjas

välja toodud, et veetorustiku rajamine iseenesest kahjustaks kaitseala kaitse-eesmärke. KeA

kinnitas halduskohtu istungil, et kavandatud veetorustik ise ei paikne kaitstaval alal, millest saab

järeldada, et veetorustiku rajamine ei saa kinnistul asuvaid kooslusi negatiivselt mõjutada.

Vastupidist ei ole väitnud ka halduskohus.

Kaebaja on tõepoolest KeA-lt uurinud, kas ja millistel tingimustel oleks võimalik All-Tooma

kinnistut hoonestada. Kuna KeA ei ole hoonestamise ideed toetanud, on mõistetav, et kaebaja

otsib võimalusi kasutada oma kinnistut muul viisil. Samas ei saanud kaebaja veetorustiku

ehitamiseks ehitusloa taotlemisel arvestada, et ta peab esitama dokumendid ja põhjendused selle

kohta, kas ja milliseid hooneid ta võib soovida tulevikus ehitada. Vastustaja pole analüüsinud

ühtki konkreetset hoonestuslahendust ega võtnud arvesse ekspertarvamusi vms dokumente, mis

võiks toetada kinnistu hoonestamist. Vastustaja ja halduskohtu seisukoha aktsepteerimine

tähendab, et tehnorajatise rajamise nõusoleku menetluse osaks oleks ka võimaliku

hoonestuslahenduse küsimused. Kui sellist seisukohta toetada, on eriti oluline vastustaja

selgituskohustus ja isikute ärakuulamine.

Kaebaja esitatud TK arvamuses peetakse võimalikuks kinnistu hoonestamist ja majandamist.

Vastustaja on 05.10.2021 kirjas leidnud, et kinnistul asuvate poollooduslike koosluste

majandamine ja hooldamine on vajalik. Nii inimeste eluks kui ka kariloomade pidamiseks on

vaja vett. Halduskohtu seisukoht muudab sisutuks kaebaja omandiõiguse tuumaks oleva idee,

et omanik võib omandit kasutada enda soovi kohaselt. Kaebaja soovib saada oma kinnistul

joogivett, mis ongi veetorustiku rajamise iseseisev eesmärk.

Uurimispõhimõtte rikkumine ja kaebaja ära kuulamata jätmine mõjutasid lõpliku otsustuse

tegemist. Kui kooskõlastuse andmisel olid olulised kinnistuga seotud plaanid laiemalt, oleks

kaebaja saanud neid ärakuulamise käigus selgitada ja esitada oma väidete kinnitamiseks ka

täiendavaid tõendeid (nt ekspertarvamuse).

9. KeA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3-21-2417

7(10)

Kooskõlastuse andmise otsustamisel hinnati kavandatava tegevuse mõjusid tervikuna, s.o nii

veetrassi ehitus- ja kasutusaegseid mõjusid kui ka kumulatiivseid mõjusid koostoimes teiste

tegevustega (vt LKS § 14 lg 2, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse (KeHJS) § 3 lg 1 p 2). Seetõttu oli oluline, millisel eesmärgil veevarustust kavandati.

Ühisveevärk on Juminda küla hoonestatud kinnistutel asuvaid hooneid teenindav rajatis.

Kaebaja soovis All-Tooma kinnistut hoonestada, kuid KeA kaitseala valitsejana ei pea seda

võimalikuks, sest see oleks vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega (looduse ning

kultuuripärandi – asutusstruktuuri ja pärandmaastike – kaitse). Hoonestamise negatiivseid

mõjusid selgitas vastustaja ka 18.02.2021 ja 09.11.2021 kirjades. TK arvamuses on hinnatud

ehitamise võimalikkust loodusväärtustest, kuid mitte kultuuripärandist lähtuvalt.

Tingimuste seadmist kinnistu hoonestamisele saaks kaaluda alles siis, kui hoonestamine oleks

põhimõtteliselt võimalik.

Ka kohtumenetluses väljatoodud eesmärgil – loomade jootmine – ei ole veetorustiku rajamine

põhjendatud, sest loomade jootmist saaks korraldada keskkonda vähem kahjustaval viisil (nt

mobiilne jootmiskoht, mis ei eelda ehitamist) ning karjatamise alternatiiviks on nt niitmine või

võsaraie. LKS ei pane hoolduskohustust maaomanikule, vaid sellise tegevuse korraldamise

kohustus on LKS § 22 p 3 kohaselt KeA-l kui kaitseala valitsejal. Kui maaomanikul on soov

kaitseala hooldada, leitakse selleks sobiv lahendus koostöös KeA-ga, et tagada kooskõla

kaitseala kaitse-eesmärkidega. Poollooduslikke kooslusi saab hooldada ja koosluste soodsa

seisundi tagada ka eluhoonet või veetorustikku rajamata. Ka selleks, et tagada joogivesi kaebaja

kinnistul ajutiselt viibivatele inimestele, on leebemaid meetmeid kui rajada veetrass.

Praegusel juhul on tegemist rahvuspargi kõrgema väärtusega Juminda piiranguvööndiga, kus on

säilinud traditsiooniline asustusstruktuur. Seega peab mistahes ehitamine olema põhjendatud

ega tohi kahjustada traditsioonilist asustusstruktuuri või kaitstud elupaigatüüpe. All-Tooma

kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa ja kaebajal pole õigustatud ootust, et tal on võimalik

ehitada oma kaitsealal asuvale kinnistule. Kinnistule pole kehtestatud detailplaneeringut ega

antud projekteerimistingimusi. Kaebaja omandiõigust on piiratud LKS alusel avalikes huvides.

Eelnevat arvestades on õige ka halduskohtu seisukoht, et kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud

kaasa tuua teistsuguse otsuse tegemist. Ehitusteatise või ehitusloa taotluse esitamisel tuleb

märkida mh selle esitamise eesmärk ja kavandatava ehitise otstarve (EhS § 36 lg 3 p 3, § 40 lg

2 p 4). Seega oli kaebajal võimalik tutvustada vastustajale ka muid eesmärke peale kinnistu

hoonestamise. Muud eesmärgid peale hoonestamise on kohtumenetluses tagantjärgi otsitud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab

halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.

11. Kaebaja esitas Kuusalu vallale 17.08.2021 ehitusteatise sooviga rajada ehitis nimetusega

„külmaveetorustik“. Ehitise kasutamise otstarbeks on märgitud kood 22221, mis majandus- ja

taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ (määrus nr 51)

kohaselt tähistab külmaveetorustikku. Rajatise trass kulgeb ehitusteatise ja sellele lisatud

joonise järgi All-Tooma, Väike-Hinno, Tabani ja Loksa metskond 9 kinnistutel. Taotlus ei

hõlma mingeid muid hooneid või rajatisi peale 50 m pikkuse külmaveetorustiku. Kuusalu vald

käsitas kaebaja ehitusteatist ehitusloa taotlusena ja küsis selle kohta KeA kui kaitseala valitseja

seisukohta. KeA keeldus 05.10.2021 kirjas ehitusloale kooskõlastuse andmisest kokkuvõtlikult

põhjusel, et kuna All-Tooma kinnistut ei saaks hoonestada, sest see oleks vastuolus kaitseala

3-21-2417

8(10)

kaitse-eesmärkidega, ei ole põhjendatud rajada ka veetorustikku. Vastustaja lähtus 05.10.2021

kirjas eeldusest, et veetoru on hoonet (eeskätt eluhoonet) teenindav rajatis, mis ei ole iseseisvalt

kasutatav (vt KeA 25.11.2021 vastuse p-d 2.7 ja 3.1.1).

12. Kaebaja ei ole esitanud praeguses kohtuasjas vastuväiteid sellele, et tema 17.08.2021

ehitusteatist käsitati ehitusloa taotlusena. Kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et Kuusalu

vald on ehitusloa menetluse praeguse vaidluse ajaks peatanud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus

eeldusest, et Kuusalu valla menetluses on kaebaja taotlus saada ehitusluba külmaveetorustiku

rajamiseks 17.08.2021 ehitusteatises kirjeldatud tingimustel ning KeA seisukohta küsiti samuti

ehitusloa eelnõu kohta.

13. Ehitusluba annab õiguse ehitada ehitist, mis vastab ehitusloa aluseks olevale

ehitusprojektile (EhS § 38 lg 1). Ehitusloa taotluses märgitakse ka ehitusloa taotlemise eesmärk,

sh ehitamisega hõlmatava kinnisasja andmed ja katastritunnused ning kavandatava ehitise

kirjeldus ja selle kasutamise otstarve (EhS § 40 lg 2 p-d 3 ja 4). Nimetatud asjaolud kirjeldavad

ehitusloa taotluse eset ning annavad pädevale asutusele teavet, millist EhS lisas 1 nimetatud

ehitist soovitakse ehitada ja kus see kinnistul paikneb. See info tagab ehitise eristatavuse teistest

ehitistest. Ehitise kasutamise otstarbe määramisel tuleb lähtuda määrusest nr 51 (vt ka EhS § 50

ning majandus- ja taristuministri 19.06.2015 määruse nr 67 „Teatiste, ehitus- ja kasutusloa ja

nende taotluste vorminõuded ning teatiste ja taotluste esitamise kord“ lisad 1 ja 3).

14. Ehitusloa andmiseks pädev asutus esitab ehitusloa eelnõu vajaduse korral

kooskõlastamiseks asutusele, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud ehitusloa taotluse

esemega (EhS § 42 lg 7 p 1). Kaitsealal ei või anda ehitusluba kaitseala valitseja nõusolekuta

(LKS § 14 lg 1 p 8). Kaitseala valitseja ei kooskõlasta ehitusloa andmist, kui see võib kahjustada

kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS

§ 14 lg 2). Kaitseala valitseja võib kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel

tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava

loodusobjekti seisundit (LKS § 14 lg 3).

15. Ehitusluba antakse, kui esitatud ehitusprojekt vastab õigusaktides sätestatud nõuetele,

eelkõige detailplaneeringule või projekteerimistingimustele ning ehitisele ja ehitamisele

esitatud nõuetele (EhS § 42 lg 1). Pädev asutus keeldub EhS § 44 alusel ehitusloa andmisest mh

juhul, kui kavandatav ehitis ei vasta ehitisele või ehitamisele esitatavatele nõuetele või muudele

avalik-õiguslikele kitsendustele (p 1), EhS § 42 lg 7 p-s 1 nimetatud asutus on jätnud ehitusloa

eelnõu põhjendatud juhul kooskõlastamata (p 6; vt ka Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-172766,

p 27) või ehitise või ehitamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik piisavalt

vältida ega leevendada (p 10).

16. Viidatud normidest tuleneb, et Kuusalu vald saaks anda kaebaja taotluse alusel ehitusloa

üksnes taotluses ettenähtud tingimustel veetorustiku rajamiseks, mitte All-Tooma kinnistule

hoone või mistahes muu ehitise ehitamiseks. Seega ei oleks kaebajal õigust ehitada selle

ehitusloa alusel midagi muud peale veetorustiku. Kuigi kaebajal tuli ehitusloa taotluses ära

näidata mh kavandatava ehitise kasutamise otstarve, ei pidanud seda tegema suurema

täpsusastmega, kui on ette nähtud määruses nr 51. Kaebaja on soovinud ehitada rajatise, mille

kasutamise otstarve on külmaveetorustik. Kaebaja kavandatav külmaveetorustik ei ole

vältimatult seotud mõne hoonega, vaid on põhimõtteliselt kasutatav ka iseseisvalt (vrd

teistsuguse olukorra kohta nt Riigikohtu 20.10.2005 otsuse nr 3-3-1-33-05 p 9 ja 19.06.2020

otsuse nr 3-17-2766 p 26.2). Nii näiteks saaks tuua Juminda küla puurkaevuga ühendatud

veetoru All-Tooma kinnistul maapinnale, ühendada see kraaniga ning kasutada kraanist tulevat

vett igasugusel õigusaktidega lubatud viisil, nt taimede kastmiseks, loomade jootmiseks või

3-21-2417

9(10)

inimeste joogiveena. Kuusalu vald ei saaks EhS § 44 alusel õiguspäraselt keelduda veetorustiku

rajamiseks ehitusloa andmisest põhjendusega, et All-Tooma kinnistule ei oleks võimalik rajada

hooneid, sest see küsimus ei kuulu praegusel juhul veetorustiku rajamise loa kontrolliesemesse

(EhS § 42 lg 1; vt ka Riigikohtu 31.01.2017 otsus nr 3-3-1-69-16, p 39 ja 17.10.2007 otsus nr

3-3-1-39-07, p 19). Järelikult ei saanud ka KeA-l kui kaitseala valitseja keelduda veetorustiku

rajamise taotluse eelnõule kooskõlastuse andmisest põhjendusega, et All-Tooma kinnistut ei saa

hoonestada, sest EhS § 42 lg 7 p 1 kohaselt on vastustaja pädevus kooskõlastuse andmisel

seotud ehitusloa taotluse esemega. Kui kaebaja sooviks rajada All-Tooma kinnistule hooneid,

tuleks tal esitada uus ehitusloa taotlus koos ehitusprojektiga, mille kohta tuleks KeA-l anda uus

kooskõlastus. Seejuures ei annaks veetorustiku olemasolu All-Tooma kinnistul kaebajale

tulevikus mitte mingit eelist või õigustatud ootust kinnistu hoonestamiseks (vrd Tallinna

Ringkonnakohtu 12.02.2021 otsus nr 3-20-945, p-d 12 ja 18–20).

17. Rajatise püstitamine Juminda piiranguvööndis on põhimõtteliselt võimalik, kui

vastustaja kaitseala valitsejana annab selleks nõusoleku (kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 3).

Vastustaja on lähtunud 05.10.2021 kirjas väärast eeldusest, et kaebaja soovitud veetorustik, mis

ühendaks AllTooma kinnistu Juminda küla veevärgiga (puurkaevuga), on üksnes hoonega

seotud rajatis, mis ei ole iseseisvalt kasutatav. Vastustaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses

selgelt välja toonud, millised on kavandatava rajatise (külmaveetrassi) mõjud kaitseala kaitse-

eesmärkidele. Kaebaja 17.08.2021 taotlusele lisatud joonise kohaselt lõpeb veetorustik kaebaja

kinnistu piiril, mistõttu ei saa asjaolusid täpsemalt uurimata eeldada, et kavandatav ehitis

kahjustab kaitstava loodusobjekti seisundit või muid kaitseala kaitse-eesmärke kaebaja kinnistu

piires. Kaebaja hakkas veetorustikku ehitama KeA kooskõlastuseta ja on kaevanud toru

paigaldamiseks vajaliku kraavi oma kinnistul kaugemale, kui on ette nähtud 17.08.2021

taotlusele lisatud joonisel. Vastustaja on aga kohtumenetluses möönnud, et faktiliselt juba

rajatud veetoru ei paikne All-Tooma kinnistu piires alal, kus asuks kaitse-eeskirjaga kaitstavad

loodusväärtused või ehituskeeluvöönd. Kaebaja esitatud joonise kohaselt (ja ka faktiliselt)

kulgeb veetorustik üle kolme teise kinnistu, mis asuvad samuti Juminda piiranguvööndis, kuid

nende kinnistutega seonduvaid mõjusid kaitseala kaitse-eesmärkidele ei ole KeA täpsemalt

hinnanud. Neid asjaolusid välja selgitamata ei ole aga võimalik veenduda, kas vaidlusaluse

veetorustiku rajamine eesmärgiga ühendada All-Tooma kinnistu küla veevärgiga oleks igal

juhul välistatud põhjusel, et see kahjustaks kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala

seisundit. Eeltoodut arvestades on 05.10.2021 kiri õigusvastane ja vastustajal tuleb uuesti

otsustada kooskõlastuse andmine.

18. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et Juminda

piiranguvööndis ehitamise soovi korral piisaks ehitusloa kooskõlastamata jätmiseks sellest, kui

ehitamiseks pole välja toodud mõjuvat põhjust. Kavandava rajatise eesmärk on tagada

veevarustus All-Tooma kinnistul. Kõnealuse kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa.

Majandustegevus Juminda piiranguvööndis, arvestades kaitse-eeskirjaga ettenähtud erisusi, on

iseenesest võimalik (kaitse-eeskirja § 19). Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud metsa

majandamine ja ehitustegevus (kaitse-eeskirja § 23). Piiranguvööndis vajalike tegevustena on

nimetatud ka näiteks poollooduslike koosluste niitmist, loomade karjatamist ja puu- ja

põõsasrinde kujundamist (kaitse-eeskirja § 20). Seega pole Juminda piiranguvööndi piirangud

väga ranged. Seetõttu on veetorustiku ehitamise eesmärgina piisav kaebaja soov saada oma

kinnistul küla puurkaevu kaudu vett igasugusel õigusaktidega lubatud tegevuseks, kui

veetorustiku ehitamine ja kasutamine ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärke.

19. Kuna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada eeltoodud

põhjustel, ei ole vaja hinnata menetlusosaliste muid väiteid. Ringkonnakohus märgib vaid, et

3-21-2417

10(10)

ehitusloa taotleja ärakuulamine ja vajadusel kompromisside otsimine on oluline eeskätt enne

ehitusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemist ning loataotleja ärakuulamise peab

korraldama ehitusloa andmiseks pädev isik (vt ka Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766,

pd 26–29). Praeguse vaidluse asjaoludel, kuna kaitseala valitseja kooskõlastuseta ei saaks

Kuusalu vald ehitusluba ühelgi juhul anda, oleks siiski otstarbekas, kui vastustaja ise kaasaks

kaebaja edasisse kooskõlastuse andmise menetlusse, et täpsustada vajadusel kooskõlastuse

andmise otsustamisel tähtsust omavaid asjaolusid, ja kuulaks kaebaja enne kooskõlastamise uut

otsustamist ära. See oleks asjakohane eriti siis, kui vastustaja peab veetorustiku mõjusid

arvestades võimalikuks kaaluda tingimusliku kooskõlastuse andmist (kaitse-eeskirja § 23 lg 3).

KeA seatavad võimalikud tingimused peavad küll lähtuma kaitseala kaitse-eesmärgist, kuid

nende täpsem sisu võib sõltuda mh sellest, millistel viisidel soovib kaebaja hakata veetorustikku

edaspidi kasutama.

20. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja

esimese ja teise kohtuastme vajalikud ning põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, §

109 lg-d 1 ja 6). Kaebaja menetluskulud halduskohtus oli riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud

2880 eurot koos käibemaksuga ning ringkonnakohtus riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 3112,4

eurot koos käibemaksuga (vt kaebaja 26.04.2022, 02.05.2022, 14.11.2022 ja 18.11.2022

taotlused ning neile lisatud arved koos spetsifikatsioonidega). Kuigi kaebaja tasus halduskohtus

kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot, on 15 eurot enamtasutud riigilõivu halduskohtu

25.10.2021 määrusega juba tagastatud. Riigilõiv on mõlemas kohtuastmes vajalik kulu. Asja

mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades on esimese kohtuastme õigusabikulud täies

ulatuses põhjendatud ja need tuleb vastustajalt välja mõista. Põhjendatud menetluskulud

kõrgemas kohtuastmes ei saa olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema

astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt

Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 33). Puuduvad erilised asjaolud, mille tõttu

tuleks praeguses asjas seda pikaajalist kohtupraktikat eirata. Risk, et kaebaja vahetas pärast

halduskohtu otsuse tegemist õigusteenuse osutajat, kes vajas aega materjaliga tutvumiseks, jääb

kaebaja enda kanda. Kokkuvõttes tuleb kaebaja apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks

vastustajalt välja mõista 2000 eurot. Kaebaja füüsilise isikuna ei ole käibemaksukohustuslane,

mistõttu tuleb õigusabikulud välja mõista koos käibemaksuga. Kokku tuleb vastustajalt seega

kaebaja kasuks välja mõista 15 + 2880 + 20 + 2000 = 4915 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)