2-20-7340/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.11.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-7340

Tsiviilasi

B4B Osaühingu hagi X (X) vastu kahjuhüvitise

8 684,35 eurot ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.06.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

B4B Osaühing apellatsioonkaebus, hind 9 379,09 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B4B Osaühing (registrikood 10951469) esindaja

vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja

X

(isikukood

XXXXXXXXX)

esindaja

vandeadvokaat Sven Sillar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 10.06.2022 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata 6 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks ning menetluskulude

jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 6 000 euro ja

sellelt summalt viivise saamiseks ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.

2. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Mõista X-lt välja B4B Osaühingu kasuks 6 000 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 1 214,31 eurot.

2.3. Kohustada X tasuma B4B Osaühingule viivist 6 000 eurolt alates 01.12.2022

kuni nõude (6 000 eurot) täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. B4B Osaühing (hageja/tööandja) esitas 21.05.2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja/töötaja)

vastu kahjuhüvitise 8 684,35 eurot väljamõistmiseks. Hageja palus kohustada kostjat tasuma

viivist põhinõudelt seadusjärgses määras alates 21.05.2020 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisud pooled 21.01.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja tööle

müügijuhi ametikohale. 20.06.2019 avaldusega ütles kostja korraliselt töölepingu üles ja

tööleping lõppes 18.07.2019.

Hageja soetas 12.02.2019 Venemaal asuvalt OOO-lt „Cherepovetski fanerno-mebeljnõi

kombinat“ kuuse saematerjali, kogumaht 45,231 m3. Soetatud kaup toimetati Eestisse

18.02.2019 ning ladustati OÜ-le Forgand kuuluvas laos.

Hageja ainujuhatuse liige ja ainuosanik C suri 26.06.2019.

Kostja korraldusel viidi 04.07.2019 kaup laost välja. Kostja teatel müüs ta kauba OÜ-le J.Roots

Timber väidetavalt 24.05.2019 sõlmitud müügilepingu alusel. Kostja palus hageja töötajal

(sekretäril) esitada OÜ-le J.Roots Timber arve maksetähtaja edasi lükkamisega. Arve nr

05072019/1 esitati OÜ-le J.Roots Timber 05.07.2019 kogusummas 8 684,35 eurot,

maksetähtajaga 26.07.2019. Arvet selles märgitud kuupäeval ei tasutud.

Hageja leidis 22.08.2019 kontorist kostja kirja, milles kostja teatas, laost välja viidud kauba

müüs ta OÜ-le Scanhus ning kauba müügist saadud raha võttis kostja endale ja lubas üle kanda

hageja arveldusarvele või hageja surnud juhatuse liikme abikaasale hiljemalt 12.08.2019.

23.08.2019 võttis hageja ühendust OÜ-ga J.Roots Timber, kes kinnitas, et ta polnud hageja

05.07.2019 arves märgitud kaupa kätte saanud. 23.08.2019 võeti ühendust OÜ-ga Scanhus

(ostja), kes kinnitas telefonivestluses, et ta sai kostjalt kauba kätte ning tasus selle eest JMG

Platt OÜ-le. Kauba ostja selgitas, et kostja kauba üleandmisel ei teatanud, et kaup kuulus

hagejale. Hageja polnud 21.05.2020 seisuga realiseeritud kauba eest raha saanud. Hagejal

puudusid andmed, et ostja teadis kauba üleandmise ajal, et see tegelikult kuulus hagejale.

Kostja käsutas hagejale kuuluvat vara, kuid võõrandatud kauba eest hageja vastusooritust ei

saanud. Kostja omas juurdepääsu hageja varale poolte vahel kehtinud töösuhte tõttu, mistõttu

oli kostja tegevus käsitatav töötaja töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisena. Kostja

toimingud viitasid tahtlikule tegevusele, kuna ta andis hageja kauba üle OÜ-le Scanhus, varjas

ostja eest kauba omanikku, esitades ostjale ebaõigeid andmeid kauba müüja kohta. Kui töötaja

rikkus töölepingut tahtlikult, vastutas ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju

eest. Kauba väärtuseks oli 8 684,35 eurot, mille kostja peab hagejale hüvitama täies ulatuses.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja müüs hageja nimel 45,231 m3 kuuse saematerjali OÜ-le Scanhus 6 000 euro eest.

Kostjal oli hageja juhatuse liikmega kokkulepe, et lisaks igakuisele palgale, saab kostja

lisatasuks 20% iga tema poolt teostatud tehingu summalt. Töötamise ajal tegi kostja mitmeid

tehinguid, kuid kokkulepitud lisatasu tehingutelt tööandja kostjale ei tasunud. Hageja

koguvõlgnevuseks töötaja ees jäi 6 239,68 eurot. Katseaja lõppedes tõstatas kostja küsimuse

kokkulepitud lisatasu mittemaksmisest ja pöördudes hageja juhatuse liikme poole, kes kutsus

kostja tekkinud arusaamatust lahendama. Pooled kohtusid 14.05.2019 kell 10.00 Venemaal

Tšerepovetsis. Kuna tööandjal kokkulepitud raha kostjale anda ei olnud, siis lepiti kokku, et

kostja võis hagis näidatud puidu võõrandada ja jätta saadud raha hageja kohustuse täitmiseks

endale. Kuigi töötajaga kokkulepitud lisatasu ei fikseeritud töölepingus kirjalikult, tulenes

lisatasu otseselt töökuulutusest. Hageja esitatud kirja polnud kostja kunagi hagejale saatnud või

üle andnud.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus menetluskulusid

rahaliselt kindlaks ei määranud.

Puudus vaidlus, et pooled sõlmisid 21.01.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja tööle

müügijuhi ametikohale, 20.06.2019 avaldusega ütles kostja korraliselt töölepingu üles,

tööleping lõppes 18.07.2019, hageja soetas 12.02.2019 Venemaal asuvalt OOO-lt

„Cherepovetski fanerno-mebeljnõi kombinat“ kuuse saematerjali kogumahuga 45,231 m3, mis

ladustati OÜ-le Forgand kuuluvas laos ja kostja müüs kauba OÜ-le Scanhus ning hageja

realiseeritud kauba eest raha ei saanud. Pooltel vaidlesid, kas hageja tekkis kahju.

Töölepinguseaduse (TLS) § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat

kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes

juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad

olema üldjuhul täidetud järgmised üldised eeldused (Riigikohtu 25.11.2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-151-15, 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17 ja 11.02.2022 otsus tsiviilasjas

nr 2-19-2497): töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); tööandjale on

tekkinud või tekib kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja on

rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse

või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2); kahju on

hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli

rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju

tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Hageja ei tõendanud, et kostja oleks süüliselt rikkunud töölepingust tulenevat kohustust,

hagejale tekkis kahju 8 684,35 euro ulatuses ning rikkumise ja kahju vahel oli põhjuslik seos.

Töölepingu järgi asus kostja tööle müügijuhi ametikohale (lk 3-4). Seega oli kostja tööks kauba

müük ja saematerjali müümisega täitis kostja lepingus sätestatud tööülesandeid. Hageja ei

tõendanud, et ta oleks kostjale andnud juhiseid või korraldusi, kellele kaup müüa. Järelikult

võis töötaja müüa kauba tema valitud ostjale. Kostja tööülesandeks ei olnud töölepingu järgi

arvete koostamine ega esitamine. Kostja müüs (VÕS § 208 lg 1) kauba OÜ-le Scanhus.

Hagiavaldusest nähtuvalt sai tööandja kauba müügiga seotud asjaoludest teada 23.08.2019,

kuid kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks esitanud müügiarve kauba

tegelikule saajale OÜ-le Scanhus või nõude JMG Platt OÜ-le saematerjali müügist saadud raha

üleandmiseks hagejale, juhul kui see maksti JMG Platt OÜ-le. Seega ei teinud hageja mõistlikke

pingutusi, et kätte saada kauba müügist saadud raha ega tõendanud, et tal ei olnud, kas täies

ulatuses või osaliselt võimalik OÜ-lt Scanhus või JMG Platt OÜ-lt müüdud kauba eest raha

saada. Seega ei olnud kahju tekkimine hageja märgitud summas ning põhjuslik seos kostja

tegevuse ja hagejal kahju tekkimisega tõendatud.

Hageja esitatud kirjal (lk 14), mille ta omistas kostjale, puudus allkiri ning kostja polnud kirja

kirjutamist omaks võtnud. Ka polnud kostja hageja väidetud tegusid, s.o kauba müügist saadud

raha omastamist, omaks võtnud. Tõendite puudumise tõttu polnud kauba müügist saadud raha

kostja poolt omastamine tõendatud. Kuna hageja ei tõendatud põhinõude olemasolu, siis tuli

jätta rahuldamata ka VÕS § 113 lg 1 alusel esitatud viivisenõue.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega hagi rahuldada. Menetluskulud

tuli jätta kostja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldas vääralt

materiaalõiguse norme ning jättis kohaldamata materiaalõiguse normi, kuigi seda oleks pidanud

asjaoludest tulenevalt kohaldama. Selle tulemusel tegi kohus ebaõige otsuse.

Vaidluse lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust, kas kostja omastas saematerjali või raha,

sest mõlemal juhul oli tööandjal nõudeõigus töötaja vastu, kas kahju hüvitamiseks või alusetult

saadu tagastamiseks. Omastamise seisukohalt ei omanud tähtsust, kas kostja sõlmis

saematerjali müügilepingu enda või teise isiku nimel, sest omastamisena oli käsitletav võõra

vallasasja nii enda kui kolmanda isiku kasuks pööramine. Kohtu seisukoht, et hageja ei

tõendatud, et tal tekkis kostja tegevuse tõttu kahju, oli väär.

Apellant ei nõustunud kohtuga, et tõendamata oli kahju tekkimine 8 684,35 euro ulatuses.

Sellekohased tõendid olid toimiks olemas. Samuti polnud kaebaja nõus, et ta ei tõendatud, et

kostja oleks süüliselt rikkunud töölepingust tulenevat kohustust. Töötaja rikkus kohustust anda

tööandjale välja selle, mida kostja seoses töölepingu täitmisega sai. Kostja süüd hooletuse

vormis eeldati. Tööandjale kuuluva vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine võis olla

ainult tahtlik tegevus. Seega rikkus töötaja töölepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult. Samuti

esines põhjuslik seoses, sest kui kostja poleks hagejale kuuluva saematerjali enda või kolmanda

isiku kasuks pööranud, siis oleks kaup hagejal olemas ning hagejal ei oleks kahju kauba

soetamiskulude näol tekkinud.

Otsusest ei nähtunud, mis õiguslikku tähendust omistas kohus arvete esitamata jätmisele ja

kuidas see mõjutas nõuet kostja vastu ning millisel õiguslikul alusel võis hageja OÜ-le Scanhus

või OÜ-le JMG Platt arveid esitada. Otsus ei vastanud selles osas kohtulahendi põhjendatuse

nõuetele. Arve esitamine polnud võlasuhte tekkimise aluseks. Jättes hagi rahuldamata sisuliselt

põhjusel, et enne kostja vastu kahjunõude esitamist oleks hageja pidanud püüdma raha saada

OÜ-lt Scanhus või OÜ-lt JMG Platt, oleks maakohus pidanud selgitama, mis õiguslikul alusel

võisid hagejal tekkida nõudeõigused nende isikute vastu ning seejärel põhjendama kas, kuidas

ja mis ulatuses need nõudeõigused mõjutasid kahjunõude olemasolu kostja vastu. Kaebaja

selgitas korduvalt, et tal puudusid õigussuhted viidatud isikutega, mistõttu puudus tal ka

õiguslik alus nõuete esitamiseks nende äriühingute vastu. Samuti ei selgitanud maakohus

kuidas mõistlike pingutuste tegemine mõjutas kahjunõude olemasolu, mida kohus pingutuste

all mõistis ja millised pingutusi sai lugeda mõistlikeks. Hageja võttis ühendust viidatud

äriühingutega ja hageja hinnangul tegi ta mõistlikke pingutusi oma õiguste taastamiseks. Kohus

polnud tööandja neid väiteid analüüsinud ega selgitanud, miks need ei omanud vaidluse

lahendamise seisukohalt tähtsust.

Lisaks ei hinnanud kohus tõendeid õigesti. Kohus ei põhjendanud, miks omistamist välistas see,

et kostja kirjal puudus allkiri ning kostja polnud kirja kirjutamist omaks võtnud. Arvestades

kaasaegse asjaajamise taset tulebki kohtul enamasti hinnata dokumente, kus puudub saatja

allkiri (mh e-posti, SMS, MMS, Skype, Viber, Whatsapp, Messenger jne kaudu edastatud

kirjavahetus). Ka kirja koostamise eitamine ei välista kostja autorluse tuvastamist. Asjaolud

viitasid selgelt, et kõnealuse kirja ei saanud koostada keegi teine peale kostja.

Põhjendamatu oli ka kohtu järeldus, et kostja ei võtnud omaks raha omastamist. Poolte vahel ei

olnud vaidlust, et kostja võõrandas hagejale kuuluva kauba ja võõrandamisest saadud raha

võttis endale. Kostja väitis, et tal oli hageja juhatuse liikmega kokkulepe raha võtmiseks. Kohus

asus omaalgatuslikult hindama asjaolusid erinevalt mõlemast poolest, mis viis kokkuvõttes vale

otsuseni. Kohus jättis hindamata kostja väite, et ta võttis raha endale kokkuleppe alusel.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli

jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada poolte väidete ja tõendite ebaõige hindamise tõttu osas,

milles hagi jäi rahuldamata põhinõude 6 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks. Samuti

tühistab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse esimeses kohtuastmes. Esitatud asjaolude ja

tõendite kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

Tühistatud osas saab ringkonnakohus ise asja lahendada ja teha uue otsuse, millega rahuldab

hagi 6 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes

jäävad poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 654 lg

2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hageja nõude materiaalõigusliku aluse

osas ning selle üle pooled ei vaidle.

Maakohus tuvastas, et puudus vaidlus, et pooled sõlmisid 21.01.2019 töölepingu, mille alusel

asus kostja tööle müügijuhi ametikohale. Kostja ütles 20.06.2019 avaldusega korraliselt

töölepingu üles ja tööleping lõppes 18.07.2019. Töölepingu järgi oli kostja töö sisuks

saematerjali müük. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud, et hageja soetas 12.02.2019

Venemaal asuvalt OOO-lt „Cherepovetski fanerno-mebeljnõi kombinat“ kuuse saematerjali

kogumahuga 45,231 m3, mis ladustati OÜ-le Forgand kuuluvas laos. Samuti puudus vaidlus

selles, et kostja müüs hageja nimel kauba OÜ-le Scanhus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et kostja töötas müügijuhi ametikohal ning kuuse saematerjali müümisega täitis

kostja oma lepingus sätestatud tööülesandeid. Kostjale polnud antud juhist või korraldust selle

kohta, kellele kaup müüa, st järelikult võis kostja müüa kauba tema valitud ostjale.

Kostja tugines asjaolule (lk 28), et tal oli hageja seadusliku esindajaga juhatuse liikme C-ga

kokkulepe, et ta võib puidu võõrandamisest saadud raha endale jätta. Nimelt oli kostjal õigus

saada lisatasu, kuid hageja jättis lisatasu kostjale maksmata ning seega oli kostjal õigus võtta

kauba müügist saadud raha endale. Hageja vaidles sellele kostja väitele vastu. Seega tulenevalt

TsMS § 230 lg-st 1 pidi kostja tõendama oma väiteid, st vastava kokkuleppe olemasolu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit esitanud.

Kohus nõustub hagejaga (lk 35p), et tööleping ei sisaldanud lisatasu saamise kokkulepet (lk 3-

4p). Seda asjaolu kinnitas ka kostja ise (lk 28p). Kostja väide ega töökuulutuses märgitu (lk 31),

et lisaks palgale saab ta protsendi müügist, ei ole siiski piisav selleks, et kohus saaks tuvastada,

kas ja millise sisuga lisatasu kokkulepe oli poolte vahel sõlmitud. Lisaks puudusid tõendid ka

selle kohta, et tööandja oli kostjale lisatasu võlgu.

Hageja tõi hagis esile, et kostja teatel müüs ta kauba OÜ-le J.Roots Timber 24.05.2019

müügilepingu alusel ja kostja palus hageja sekretäril esitada ostjale arve (lk 12), mida sekretär

tegigi (lk 13). Väidetav ostja arvet ei tasunud. Kostja ei vaielnud vastu, et ta müüs kauba OÜ-

le Scanhus (lk 46p) ning viimane tasus kauba eest kolmandale isikule JMG Platt OÜ (lk 15).

Puudus vaidlus, et kaup kuulus hagejale. Maakohus viitas küll õigesti VÕS § 208 lg-le 1, et asja

müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt

tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga

kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuid praegusel juhul

puudusid tõendid selle kohta, et kauba eest saadud raha tuli hageja asemele kanda kolmandale

isikule. Kostja sai praeguses olukorras tegutseda töötajana tööandja nimel (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2) ja ta oli seotud tööülesannete täitmisel töölepinguga.

Eeltoodust nähtub, et kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, kui kauba müügist saadud

raha ei andnud üle hagejale (TLS § 72). Sellise tegevusega põhjustas kostja hagejale kahju

(VÕS § 115 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul sai selline tegevus olla teadlik ja tahtlik, st kostja

rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult ja vastavalt TLS § 72, 16 ja VÕS § 102 lg-

tele 2 ja 5 tuleb kostja lugeda rikkumises süüdi.

9. Järgmisena tuleb tuvastada hagejale tekkinud kahju suurus. Hageja nõudis kahju

8 684,35 euro hüvitamist. Hageja selgitas menetluse käigus, et tema tegelik kahju oli nõudest

suurem (lk 52p). Tegelik kahju moodustas otsene varaline kahju 8 855,39 eurot, mis koosnes

kulutustest kauba soetamisele 6 468 eurot, kulutustest kauba vedamisele Venemaalt Eestisse

940 eurot ning deklareeritud ja tasutud käibemaksust 1 447,39 eurot.

VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara

väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus,

ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas

mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas

kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. TsÜS § 65

kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette

nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Arvestades eeltoodut, ei oma tähtsust, kui palju hageja ise tegi kulutusi kauba ostmisele ja

Venemaalt Eestisse toomisele. Kohus peab tuvastama asja keskmise kohaliku müügihinna

(turuhinna). Praegusel juhul kostja ei vaielnud, et ta müüs Eestis hageja nimel kauba OÜ-le

Scanhus 6 000 euro eest (lk 28). Hageja sellele summale vastu ei vaielnud. Hageja ei esitanud

tõendeid selle kohta, et müügihind oleks tegelikkuses olnud kõrgem või et kauba oleks saanud

müüa kallimalt. Seega tuleb lähtuda, et hagejale tekkinud kahju suurus oli 6 000 eurot.

Hageja esitatud kiri kostja kinnituste kohta, et ta tagastab raha hageja juhatuse liikme abikaasale

(lk 14 ja 14p), ei ole hageja nõude tõendamiseks piisav tõend, sest kirja kirjutamist ei saa

omistada kostjale hagis toodud asjaolude ja ka muude tõendite alusel. Maakohus jagas hagejale

vastavad selgitused kohtuistungil (lk 46 p).

VÕS § 127 lg 3 näeb ette, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes

kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise

ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Praegusel juhul

tekitas kostja kahju tahtlikult. Ringkonnakohus leiab, et ka kahju ärahoidmine oli kostja

kohustuse (hageja kauba eest saadud raha andmine hagejale) eesmärgiks, mille rikkumise

tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2) ning kostja rikkumise ja kahju

vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes, kuivõrd kostja teota poleks hagejale kahju

tekkinud.

Eeltoodust tulenevalt nähtub, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud ja hageja põhinõue tuleb

rahuldada 6 000 euro osas.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub hagejaga selles osas, et asjas ei omanud tähtsust

maakohtu seisukoht, et hageja oleks pidanud esitama müügiarve kauba tegelikule saajale OÜ-

le Scanhus või nõude JMG Platt OÜ-le saematerjali müügist saadud raha üleandmiseks

hagejale. Samuti on käesoleva hagi lahendamise seisukohalt asjakohatu maakohtu hinnang

hageja käitumisele, et ta ei teinud mõistlikke pingutusi, et kätte saada kauba müügist saadud

raha ega tõendanud kostja vastu esitatud hagis, et tal ei olnud kas täies ulatuses või osaliselt

võimalik OÜ-lt Scanhus või JMG Platt OÜ-lt müüdud kauba eest raha saada (maakohtu otsuse

p 12.). Hagejal oli õigus nõuda kahju hüvitamist oma töötajalt. Muude isikute vastu nõudeid

käesolevas menetluses ei esitatud. Otsuses viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust.

10. Hageja nõudis põhinõudelt viivist seadusjärgses määras alates 21.05.2020 (hagiavalduse

esitamise kuupäev) kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus rahuldab hageja viivisenõude ja

mõistab viivise arvestatuna 6 000 eurolt.

TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause, mis sätestavad, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Perioodil hagi esitamisest kuni käesoleva otsuse tegemiseni (21.05.2020 - 30.11.2022)

oli VÕS § 94 kohaselt intressimääraks null. Seega perioodi eest 21.05.2020 - 30.11.2022

(924 päeva) moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 1 214,31 eurot.

Menetluskulud

11. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, mis tingib

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmise (TsMS § 173 lg 3).

Hagi osalise rahuldamise korral kohaldatakse TsMS § 163 lg-t 1, mis näeb ette, et hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Vaatama sellele võimaldab TsMS § 162 lg 4 kohtul jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning hageja tööandjana

oleks pidanud oma töötajate tööülesannete täitmise suhtes olema tähelepanelikum, siis on alust

jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hagejal oli võimalus korraldada oma raamatupidamist

ja tööd viisil, mis takistab töötajal kauba müügist saadud raha (ajutiselt) endale jätta. Ühtlasi

saanuks hageja anda kostjale selgemaid juhiseid ja korraldusi, kuidas kauba müüki korraldada.

Need kaalutlused õigustavad käesoleval juhul menetluskulude poolte endi kanda jätmist

mõlemas kohtuastmes.

(allkirjastatud digitaalselt)