3-21-2210/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2210

Haldusasi

X kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a

korralduse nr 305 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja adv Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. detsembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. detsembri

2021. a otsus haldusasjas nr 3-21-2210 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-2210

2(12)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 (korraldus nr 305) kehtestati

COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud. Korralduse p-dest 1

ja 2 tulenes eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse saabumisel ning korralduse p-de 10 ja

14 koosmõjust tulenesid piirangud, mis välistasid teatud tegevustes osalemise (sh

toitlustusasutuste, teatrietenduste, kontsertide, kinoseansside, muuseumide külastamine jms)

isikutele, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või eelneva 180 päeva jooksul

haigust tõendatult läbi põdenud või korralduse tähenduses vaktsineeritutega võrdsustatud või

muu korralduses sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvad isikud. Korralduse nr 305 sätteid

muudeti hiljem korduvalt. Muudatusega, mis jõustus 25.10.2021, muutus kehtetuks korralduse

nr 305 p 15 ehk säte, mis enne 25.10.2021 andis muu hulgas COVID-19 haiguse vastu

vaktsineerimata inimestele võimaluse osaleda korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes,

kui neile oli tehtud negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 test. Pärast eelnimetatud kuupäeva

vastava negatiivse testitulemuse alusel neis tegevustes osalemine võimalik ei olnud.

2. X esitas 29.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 02.12.2021) korralduse

nr 305 tühistamiseks osas, milles sellega kehtestatakse tema kui COVID-19 haiguse vastu

vaktsineerimata inimese suhtes sellised Eesti riigipiiri ületamist ning tegevustes osalemist

puudutavad piirangud, mida ei kohaldata isikute suhtes, kes on selle haiguse vastu

vaktsineeritud. Kaebaja hinnangul on vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev

kohtlemine käsitatav diskrimineerimisena. Korralduses nr 305 sätestatud piirangute

kohaldamine vaktsineerimata inimeste suhtes on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-

dega 12 ja 18 ning võrdse kohtlemise seaduses (VõrdKS) sätestatud veendumuste alusel

diskrimineerimise keeluga. Selline piirangute kehtestamine on vastuolus Euroopa Nõukogu

Parlamentaarse Assamblee (ENPA) 27.01.2021 resolutsiooni nr 2361 p-ga 7.3.2 ning Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 14. Kaebajale jääb arusaamatuks,

mille alusel on vastustaja piiritlenud väidetava avaliku huvi, millega ta piirangute kehtestamist

põhjendab, võttes arvesse, et piirangute kohaldamisalasse jääb pool Eesti elanikkonnast.

Puuduvad veenvad teadusandmed kasutatavate vaktsiinide tõhususe ja ohutuse kohta. Kõik

Eestis kasutatavad vaktsiinid on eksperimentaalsed ega ole kõiki uuringuetappe läbinud, samas

on vaktsiinide tõhusus mõningate uuringute kohaselt olematu. COVID-19 haigusega

nakatunute, sh haiglaravi vajavate inimeste hulgas on siiski arvestatav hulk vaktsineerituid ning

puuduvad veenvad teadusandmed, mis kinnitaks, et vaktsineeritud inimese võimalus nakatuda

või nakatumise korral viirust edasi kanda oleks väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Ka

statistilised andmed ei kinnita vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erineva kohtlemise

vajalikkust.

Vastustaja

viidatud

andmetest

nähtuvalt

moodustavad

40–49-aastased

vaktsineerimata inimesed (sh kaebaja) vähem kui 4% haiglaravi vajavatest vaktsineerimata

COVID-19 patsientidest ja alla 3% kõigist haiglaravi vajavatest COVID-19 patsientidest, mis

tähendab, et sellesse rühma kuuluva krooniliste haigusteta inimese võimalus sattuda haiglasse

on väga madal. Haiglaravile sattumise tõenäosus üle 80-aastaste vaktsineeritud inimeste hulgas

on suurem kui 40‒49-aastaste vaktsineerimata inimeste hulgas ning selles vanuserühmas on

pooleteise kuu jooksul surnud vaid üks inimene, kelle puhul pole seejuures teada, kas COVID-

19 oli surma põhjuseks.

Vastustaja väide, et vaktsineerimata noored nakatuvad viirusega palju sagedamini kui nende

vaktsineeritud eakaaslased, on selgitatav asjaoluga, et alates n-ö vaktsineerimispasside

kasutuselevõtmisest on vaktsineerimata inimesed pidanud end pidevalt testima, sh selleks, et

3-21-2210

3(12)

oleks võimalik käia tööl ning sagedasem testimine tingib ka nakatumise sagedasema

tuvastamise. Testimise kohustus on inimväärikust alandav ning tekitab stressi, mis omakorda

vähendab immuunsust ning seega on testimise kohustuse panemine vastustaja seatud

eesmärgiga tegelikult vastuolus. Olemasolevate teadusandmete kohaselt ei kinnita COVID-19

PCR test patsiendi haigestumust.

Korralduse nr 305 esmakordse kehtestamise ajal oli haiglaravil 100 COVID-19 patsienti, ent

14.11.2021 oli pelgalt vaktsineeritud patsientide hulk 115, mis tähendab, et vaktsineeritud

patsientidest tekkiv koormus tervishoiusüsteemile oli suurem kui augustis vaktsineerimata

patsientidest tingitud koormus, kusjuures enne 23.08.2021 üritustel osalemise piirangud

vaktsineerimata inimeste suhtes ei kehtinud.

Täiesti põhjendamatu on piirangute kehtestamine välisriigist saabujatele, kuna üheski riigis ei

ületa haiguse esinemissagedus teatud ajahetkel 3% ehk vähemalt 97% elanikkonnast ei ole

viirusekandjad.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud on õiguspärased ja kaebaja õiguste riive eelkõige

avalikku huvi silmas pidades põhjendatud. Kehtestatud piirangute ja kohustuste eesmärk on

kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori

ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete

täitmine, kusjuures nende hüvede kaitseks kehtestatud piirangutest on ette nähtud nii palju

erandeid, kui on mõistlikult ja teaduspõhiselt võimalik. Eelnimetatud eesmärgid kaaluvad üles

kaebaja huvi elada üksikisiku tasandil igapäevaelu võimalikult vabalt ja piiranguteta.

Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine on põhjendatud, kuna

vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada,

nakatumise korral on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning

vajada

haiglaravi,

mistõttu

toob

nende

nakatumine

kaasa

väiksema

koormuse

tervishoiusüsteemile (prof. Krista Fischeri 2021. a augusti diagramm ja 2021. a novembri

analüüs). Vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks.

Vaktsineeritud inimese haigestumise korral võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva

jooksul, samas kui vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi mitu,

mistõttu on vaktsineeritud inimene viiruse edasikandumise osas vähem ohtlik. Maailma

Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse (IVAC)

andmete kohaselt aitab vaktsineerimine lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka

viiruse levikut. Vastavalt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 29.03.2021

tehnilisele raportile tekib vaktsineeritud isikutel nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti

vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist. Ajakirjas

Science Direct avaldatud artiklist tuleneb, et mRNA vaktsiinid pakuvad tõhusat kaitset

nakatumise ja edasikandmise vastu. COVID-19 kiire leviku peatamiseks ning haiglate

ülekoormuse vältimiseks soovitavad nii ECDC, USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC)

kui ka WHO inimestel end vaktsineerida ning riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust

ühiskonnas.

Kas mingid meetmed on Eestis epidemioloogilise olukorra ohjamiseks vajalikud, saavad kõige

paremini hinnata vastava valdkonna teadlased, keda koondab teadusnõukoda, mis on korduvalt

avaldanud, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte

sattumisel.

Põhjendamatu on väita, et hetkel saadaval olevad vaktsiinid ei ole piisavalt usaldusväärsed ega

ohutud. Kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload ning ülemaailmselt

3-21-2210

4(12)

on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist

saadava kasu.

4. Tallinna

Halduskohus

jättis

28.12.2021

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes – olgugi et neid piiranguid ei kohaldata

COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes – on põhjendatud ega kujuta endast

kaebaja diskrimineerimist. PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk

diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja

asjakohane põhjus. COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste, sh kaebaja, ebavõrdne

kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega on mõistlikult põhjendatav vajadusega

suurendada elanikkonnas SARS-CoV-2 viirusest tingitud COVID-19 haiguse vastu

vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei

ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi

rahvatervise kaitse vastu.

Korralduses nr 305 sätestatud piirangud – eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse

saabumisel ning korralduse p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimiseks kehtestatud piirangud –

on mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Viidates WHO veebilehel

avaldatud teabele on korralduse nr 305 seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2

viiruse põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse

kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse

osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on kõnealuses seletuskirjas

viidatud ECDC hinnangutele. Korralduse nr 305 seletuskirjas ja selle korralduse muutmiseks

antud edaspidiste korralduste seletuskirjades on kajastatud andmed COVID-19 haigust

põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate

inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja

jooksul. Neist Eesti andmetest on korralduse nr 305 andmisel tehtud loogiline ja põhjendatud

järeldus, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on

vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sh meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk

teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi

vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus

pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles,

et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude

planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad

COVID-19 haiguse raviks. Eeltoodut silmas pidades saab tegevuste piiranguid pidada

mõistlikuks. Samamoodi on mõistlik kehtestada eneseisolatsioonikohustus välisriigist Eestisse

saabujale. Sellise kohustuse eesmärk on vältida lisaks juba Eesti riigipiiri sees toimuvale (ja

Eesti meditsiinisüsteemi haldusalasse kuuluvale) viiruse levikule täiendavate viiruse leviku

allikate saabumist välisriikidest. Olukorras, kus igas riigis, sh Eestis, peab tervishoiusüsteem

toime tulema nende haigusjuhtudega, mis ilmnevad riigi territooriumil, on ilmselgelt mõistlik

ühena esimestest asjadest võtta meetmed selleks, et vältida väljastpoolt täiendavate viiruse

leviku allikate lisandumist. Eneseisolatsiooni kohustus on selleks kohane viis. Kaebaja väitega

testimise inimväärikust alandavast laadist või ülemäärase täiendava stressi tekitamisest ei saa

nõustuda.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg-s 5 on seadusandja andnud

Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevaid

liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid, mille sisu ja ulatuse kindlaksmääramisel on Vabariigi

Valitsusel võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sellised piirangud ei tohi olla meelevaldsed, samas

ei pea valitsus puuduliku või vastuolulise (teadus)teabe tingimustes tingimata valima isikute

3-21-2210

5(12)

õiguste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid. Viiruse leviku ohjamiseks on vaja

võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks

omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk

füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda, ning teiseks suurendada

elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja

haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks tervishoiusüsteemi taluvuspiiri.

Ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik

immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine on omakorda võimalik kahel viisil: haiguse

läbipõdemise ja vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga

raskelt ja võib lõppeda surmaga, ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks ei ole senini

olemas teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt

teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse

kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav

soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbipõdemise arvelt. Selles

kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete

võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist.

Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol ei ole tegemist

diskrimineerimisega veendumuste alusel ega diskrimineerimisega isiku soovimatuse tõttu end

vaktsineerida. Tegemist on vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega, mis on õigustatav

avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas

immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi.

Selles, et COVID-19-ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi, ega selles,

et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnud, pole vaidlust.

Küll aga kinnitavad nii prof. K. Fischeri analüüsis esitatud andmed kui ka teadusnõukoja

soovitused ning vastustaja viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt

oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC, CDC, WHO

– andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse

leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust

omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu1. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete

alusel tehtud prof. K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on

oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi

põdenud, ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju

väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Kogu elanikkonda hõlmavatest andmetest on alati ühel

või teisel alusel võimalik eraldada mingisugune väiksem rühm ja näidata ära, et kogumi pinnalt

tehtud järeldus selle rühma puhul ei kehti. Kaebaja vanusegruppi silmas pidades ei saa sellist

järeldust siiski teha. Kuigi kaebaja vanusegrupis on haiglaravi vajavate inimeste absoluutarv

võrdlemisi väike, on immuunsuskaitseta patsiente haiglaravile sattunud kordades rohkem kui

vaktsineerituid. Vaatamata sellele, et esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas

kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks pidevalt

muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma

sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi,

sh juhitavale hingamisele paigutamist. Eeltoodust tulenevalt ei toeta vastustaja esitatud ja

viidatud andmed kaebaja seisukohta, et kaebaja soost või vanusest tingituna oleks tema suhtes

korraldusega nr 305 sätestatud piirangute ja meetmete kohaldamine ilmselgelt meelevaldne.

Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib Vabariigi Valitsus NETS § 28 lg-s 5

sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas selgitatud, et

1 https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/covid-19-assessment-further-emergence-omicron-18th-risk-

assessment

3-21-2210

6(12)

lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning

riigiülestest uuringutest, nt ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt

tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on

teistsugusel seisukohal. Haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud 02.12.2021 määruses, mis puudutas

esialgse õiguskaitse kohaldamist praeguse vaidlusega sarnases vaidluses, leidis Tallinna

Ringkonnakohus, et teadusandmed, millele vastustaja korralduse nr 305 andmisel ja selle

edasisel muutmisel on tuginenud, on piisavalt autoriteetsed. Sedalaadi meetmete võtmisel

tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki

arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja

konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe

ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud

meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis seavad sellise meetmete

tõhususe või ohutuse kahtluse alla. Vastustaja on ringkonnakohtu eelviidatud määruses

kirjeldatud tingimustele vastavate koondatud teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud

järeldusele, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas

immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest

omakorda on Vabariigi Valitsus talle seadusandja poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt

teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on

nende sooduskohtlemine haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste

kontaktide vähendamisele ehk viiruse levikut võimaldavate füüsiliste olukordade

vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel.

Seega on lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti

immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja

tõendatult haiguse läbi põdenud isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab

ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas

immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku

piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sh meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

Vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa

tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud

eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida või riskida immuunsuse

saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja

tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu.

Vastustaja on põhjendatult viidanud, et hoolimata praegu Eestis kasutusel olevate vaktsiinide

välja töötamisest oluliselt kiiremini, kui see tavaliselt ravimiturul käib, annab asjaolu, et neid

on väga palju üle maailma inimestele manustatud, ilma et tõsiste kõrvalnähtude hulk oleks

märkimisväärne, alust järelduseks, et tegemist on tõhusa ja ohutu viisiga COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks. Vaktsineerimisega seotud riskid on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused.

Inimeste puhul, kellele on vaktsineerimine meditsiinilisel põhjusel vastunäidustatud, on

seejuures ka korralduses nr 305 sätestatud piirangute kohaldamisest ette nähtud erandid.

Kaebaja ei ole väitnud, et tema kuuluks selliste inimeste hulka.

Kaebaja kui vaktsineerimata inimese suhtes korralduse nr 305 alusel kehtivad piirangud ei ole

ülemäärased ka selles mõttes, et kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajal oma soovides teatud

kohandusi tehes võimalik rahuldada. Piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased.

Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse

suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi. Tegevustele, milles osalemise korraldus nr

305 kaebaja jaoks välistab, on võimalik leida alternatiive – need ei pruugi olla samaväärsed,

aga need on olemas. Nt on võimalus tellida restoranidest toitu kaasa. Samamoodi on

kultuurielamuste saamiseks võimalik kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid. See pole

samaväärne võimalusega külastada teatrietendust või kinoseanssi, ent vaidlusalused piirangud

3-21-2210

7(12)

ei välista kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult.

Lisaks sellele on avalik-õiguslike meetmetega antud igaühele, sh kaebajale, võimalus end tasuta

vaktsineerida ning seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda.

Praegu ei ole haiguse levima hakkamisest möödas veel piisavalt aega, et seni valitud meetmete

tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada

ilmselgelt ebamõistlikuks. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas

vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamine on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks

mõistlik eesmärk ning selle eesmärgi saavutamiseks on korralduses nr 305 sätestatud piirangute

kohaldamine eelkõige isikute suhtes, kes ei ole vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse

kohtlemisena.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub 26.01.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 28.12.2021

otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja taotluse kohustada vastustajat vastama 02.12.2021

menetlusdokumendis esitatud küsimustele.

Halduskohus on diskrimineerimise mõistet vääralt tõlgendanud. Diskrimineerimine tähendab

just erinevate inimrühmade erinevat kohtlemist. ENPA resolutsioon nr 2361 juhtis tähelepanu

sellele, et teoreetiliselt võib esineda vaktsineerimisel põhinev diskrimineerimine. Rääkida ei saa

vaktsineeritute privileegidest. Privileeg on see, kui teatud inimrühm on varustatud täiendavate

õigustega, jättes samal ajal teistele rühmadele samad tingimused. Privileegide andmine ei võta

teiselt rühmalt ära põhiõigusi nagu praegusel juhul vaktsineerimata isikute puhul. Välismaalt

saabumise kontekstis puuduvad teaduslikud eeldused ebavõrdseks kohtlemiseks, kuna ei ole

ette teada, kas vaktsineeritud on rohkem või vähem vastuvõtlikud uute tüvedega nakatumisele.

Piiriületuse kontekstis on tegemist isegi samade isikute rühmade ebavõrdse kohtlemisega.

Piirangud on meelevaldsed. Ühistranspordi ja kaubanduskeskuste kasutamine on lubatud ning

seal on suure hulga inimestega kokkupuutumine vältimatu. Sellises olukorras ei tundu nt

muuseumi või uisuväljaku külastamise keeld proportsionaalse meetmena nakkuse leviku

tõkestamiseks.

Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja 02.12.2021 menetlusdokumendis toodud statistilised

andmed, mis näitavad, et vaktsineerimine ei tõkesta viiruse levikut. Halduskohus ei ole andnud

hinnangut kaebaja väitele eksperimentaalvaktsiinide kõrvalmõjude ja suremuse kohta.

VõrdKS kohustab austama võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kaebaja ei aktsepteeri nakatumise statistikat. PCR-testid ei ole haiguse diagnoosimiseks

piisavalt usaldusväärsed. Prof K. Fischeril ei ole statistikat selle kohta, kui palju inimesed igas

grupis end testivad. Tõenäoliselt teevad vaktsineerimata inimesed seda palju tihedamini ja

seetõttu on nakatumise statistika ka vaktsineerimata inimeste seas kõrgem.

Kaebajal on 7-aastane poeg, kes käib jalgpallitrennis ja laulab kooris. Kaebaja ei saa temaga

spordiüritustel ja festivalidel kaasas käia ning laps peab osalema ilma pereliikmeteta. Kaebaja

ei saa käia oma lapsega ka muuseumis, kinos, teatris ja uisuväljakul. Seega rikub korraldus nr

305 lapse õiguste konventsiooni artikleid 2, 5 ja 16.

6. Vabariigi Valitsus palub 02.03.2022 vastuses (ning 13.06.2022 ja 10.11.2022 täiendavas

seisukohas) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3-21-2210

8(12)

Kaebaja 02.12.2021 menetlusdokumendis vastustajale esitatud küsimused ei ole praeguse asja

lahendamisel relevantsed. Halduskohtul ei olnud kohustust kaebaja taotlust rahuldada (HKMS

§ 41 lg 1). Küsimustele vastamine ei aitaks lahendada kaebuse nõuet ega jõuda kaebajal

soovitud eesmärgini.

Vaidlusaluste piirangute kohaldamine vaktsineerimata kaebaja suhtes on põhjendatud ega

kujuta endast kaebaja diskrimineerimist. Vastustaja nõustub kohtu järeldustega.

Küsimus, milline on vaktsineeritud reisijate vastuvõtlikkus uutele tüvedele, on asja

lahendamisel ebaoluline. COVID-19 haigus on suure nakatuvusega ning jätkuvalt tundmatu ja

muteeruv, mida teadlased järjepidevalt tundma õpivad. Asjaolu, et valdav enamik

elanikkonnast, kes Eesti riigipiiri ületavad, ei ole COVID-19 haigusega nakatunud, ei muuda

eneseisolatsiooni kohustust tarbetuks. Eneseisolatsiooni kohustus võimaldab vältida olukorda,

kus Eestisse saabunud isik levitab ohtlikku ja muteeruvat COVID-19 haigust teistele isikutele

edasi,

ka

esialgsete

haigustunnuste

puudumisel.

Vastustaja

on

piirangute,

sh

eneseisolatsioonikohustuse kehtestamisel, alati lähtunud ettevaatuspõhimõttest.

Kaebaja leiab, et piirangud on ebaproportsionaalsed, kuid tema põhjendustest ei nähtu, milles

seisneb halduskohtu poolt materiaal- või menetlusnormide rikkumine seoses piirangute

käsitlemisega, mis oleks saanud tuua kaasa ebaõige järelduse. Vastustaja ei ole seadnud

vaktsineerimata isikutele piiranguid nt esmatarbevajaduste ehk toidupoe ja apteekide

külastamisele. Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja

veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi, millele kaebajal on

võimalik leida alternatiive.

Halduskohus on põhjendatult järeldanud, et kuna tegemist on raske muteeruva haigusega, mille

kulg on raskesti prognoositav, siis on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning

kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Elanikkonnas võimalikult

suure COVID-19-immuunsuse saavutamist vaktsineerimise teel ei saa pidada meelevaldseks

eesmärgiks. Kohus on põhjendatult järeldanud, et avaliku võimu poolt selliste meetmete

võtmine, mis soodustab elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist, mitte läbipõdenute

osakaalu suurenemist, on õige. Vastustaja on 20.12.2021 seisukohas põhjendanud, miks on

vaktsiinid tõhusad ja ohutud, sh on vastustaja selgitanud, et vaktsiinide ohutust kinnitab ka

piisav kontroll ja järelevalve. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, justkui ei ole kohus

arvesse võtnud kaebaja seisukohti seoses eksperimentaalvaktsiinide ohtlikkusega. Kohus on

kohtuotsuses toodud teadusorganisatsioonide, eeskätt ECDC andmetest põhjendatult

järeldanud, et vaktsineerimine on ohutu ning tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava

viiruse leviku tõkestamiseks. Kohus on K. Fischeri analüüsist tulenevalt selgitanud, et täielikult

vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda võrreldes isikutega, kes pole

vaktsineeritud ega läbipõdenud, ning võrreldes nimetatud gruppidega on täielikult

vaktsineeritud inimestel oluliselt väiksem võimalus nakatudes haigust raskelt läbi põdeda.

Kohus on oma seisukoha kujundamisel seejuures arvesse võtnud ka kaebaja 02.12.2021

menetlusdokumendis esitatut. Kaebaja seisukohad seoses PCR-testide usaldusväärsusega ja

statistika puudulikkusega ei ole põhjendatud. Asjaolu, et K. Fischeri statistikast ei ilmne, kui

sagedasti inimesed end testivad, ei ole relevantne.

Apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kaebaja lapse huvidega, ei ole asjakohased.

Kaebaja

on

rikkunud

apellatsioonimenetluses

tõendite

esitamise

korda.

Kaebaja

argumentatsioon seostub suuresti oma poja huvide ja vajadustega, kuid isik saab halduskohtusse

pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Kaebaja võib paluda oma sõpru,

tuttavaid või poja treeningkaaslaste vanemaid, et need võistlust või kooriesitust filmiks ning nii

on kaebajal võimalik osa saada poja saavutustest. Kinos, teatris või muuseumis on kaebaja pojal

3-21-2210

9(12)

võimalik käia mõne teise täiskasvanu seltskonnas. Lisaks on kaebajal võimalik end tasuta

vaktsineerida ja seeläbi piirangute kohaldamisalast väljuda ning mh koos pojaga

kultuuriüritustel osaleda.

Korraldus nr 305 on nüüdseks kehtetuks tunnistatud ning kaebaja on saavutanud kaebuse

eesmärgi – tal on võrdselt vaktsineeritud isikutega võimalus osaleda kõikides ühiskondlikes

tegevustes COVID-19 läbipõdemist või vaktsineerimist kinnitavat tõendit omamata ja

näitamata. Samuti pole kaebaja kohustatud Eestisse saabumisel jääma isolatsiooni. Korraldus

nr 305 ei saa enam riivata kaebaja võrdsuspõhiõigust.

Vastustaja palub kohtul arvestada praeguse asja lahendamisel Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 antud suunistega, millest järeldub, et

NETS-i normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal kehtestada

piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus. Piirangud, sh COVID-tõendi nõue, võisid olla

vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku

nakkushaiguse eest. Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi

lubatust intensiivsemalt, NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle

seadusega antud volitusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.07.2022 määrusega praeguses asjas rahuldamata

Vabariigi Valitsuse taotluse menetluse lõpetamiseks ja rahuldas kaebaja taotluse ning jätkas

menetlust korralduse nr 305 osalise õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ringkonnakohus

hindas määruses jätkutuvastamiskaebusele ülemineku lubatavust, põhjendatust ja otstarbekust

ning jääb vastuseks vastustaja 19.08.2022 menetlusdokumendis esitatud vastuväidetele

jätkuvalt nendele seisukohtadele neid üle kordamata.

9. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus menetlusnorme, kui ei kohustanud vastustajat vastama

kaebaja 02.12.2021 menetlusdokumendis esitatud küsimustele. Ringkonnakohus sellega ei

nõustu. Kaebaja küsimused olid osaliselt asjakohatud, sisaldasid küsimuse vormis hoopis

kaebaja enda õiguslikke ja faktiväiteid või viitasid vastustaja tõendamiskohustusele. HKMS §

2 lg 4 sätestab, et kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude

väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks

menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel

esitaja tegelikust tahtest. Asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks jätnud vajalikud

asjaolud välja selgitamata või tõendid kogumata. Osas, milles esitatud küsimused olid

asjakohased, on vastustaja 20.12.2021 menetlusdokumendis neile ka vastatud.

10. Halduskohus ei ole sisustanud ebaõigesti võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid on õigesti

selgitanud, et mitte igasugune ebavõrdne kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena. PS

§-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumisega (diskrimineerimisega) on tegemist siis, kui

ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus. Võrdsuspõhiõiguse piiramine (see, et

isikuid koheldakse erinevalt) ei ole iseenesest veel selle põhiõiguse rikkumine.

Võrdsuspõhiõigust on rikutud siis, kui piirang pole formaalselt (norm pole kehtestatud pädevus-

, menetlus- ja vorminõuetele ja parlamendireservatsiooni arvestades või ei vasta õigusselguse

põhimõtetele) või materiaalselt PS-ga kooskõlas. Piirangu materiaalse põhiseaduspärasuse

kontrollimisel tuleb selgitada välja, kas piirangul (erineval kohtlemisel) on legitiimne (PS-ga

3-21-2210

10(12)

kooskõlas olev) eesmärk ning kas piirang on mõistlik ja asjakohane (vt Eesti Vabariigi

Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 20202, § 12 kommentaar, p-d 21 jj). Erinevat

kohtlemist tervise ja teiste inimeste õiguste või vabaduste kaitseks, mis on proportsionaalsed

taotletava eesmärgiga, aktsepteeritakse ka VõrdKS § 9 lg 1 järgi. Vaidlus puudub selles, et

immuunsuskaitset omavaid ja mitteomavaid isikuid koheldi korraldusega nr 305 erinevalt, kuid

vaidlus on selles, kas selline erinev kohtlemine oli põhjendatud ja proportsionaalne.

11. Kaebuse üks põhiargumente on, et kuna vaktsineerimine ei tõkesta viiruse levikut, siis oli

erinev kohtlemine põhjendamatu. Vastupidiselt kaebaja väidetule näitasid usaldusväärsed

teadusandmed, et põhjendatud on vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute suhtes erinevate

meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus

nakatuda ja ka viirust edasi levitada. Ühtlasi on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel

oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi. Seega tõi vaktsineeritute

nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Riigikohus leidis 25.11.2021

määruse nr 3-21-2241 p-des 27‒31, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse

edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga, ning on

ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Siiski viitab tänane teadmine piisavalt

vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt

harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Neid järeldusi toetavad süsteemselt

kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise

efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid (asjakohased veebiviited on Riigikohtu määruses

lisatud). Muu hulgas kinnitas ECDC 01.09.2021 tehniline raport, et koroonavastane

vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise,

raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu. Seda toimet täheldatakse samade

allikate järgi üldiselt ka SARS-CoV-2 Delta variandi ringlemise tingimustes, kuigi on andmeid

mõju vähenemise kohta ennekõike teatud riskigruppide, nt eakate puhul. Selle põhjal võis

eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vähendada inimeste raske haigestumise riski ning

vähemal määral viiruse ülekandumist. Apellatsioonkaebuses viidatud üksikuuringud ja ühe

riigiametniku seisukohad viitavad vaktsineeritute nakatumise võimalusele, kuid ei lükka ümber

eelnevaid üldisi järeldusi. Neid järeldusi ei lükka ümber ka asjaolu, et kaebaja ei usalda ega

aktsepteeri K. Fisheri nakatumiste statistikat (halduskohtu otsuse p 12). Teadusandmete põhjal

metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa

teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal täienesid pidevalt.

Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad

andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Riigikohus

viitas selles lahendis ka, et vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid

ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt

sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.

12. Halduskohus on otsuses möönnud (p-d 10 ja 14), et korralduse nr 305 kehtestamise üks

eesmärkidest oli ka võtta meetmeid vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks (n-ö

kaudne

vaktsineerimisnõue).

Ülalviidatud

lahendis

selgitas

Riigikohus

lisaks,

et

vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Ringkonnakohtu hinnangul on need

seisukohad asjakohased ka n-ö kaudse vaktsineerimisnõude puhul. Teiste inimeste elu ja tervise

kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate

õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse

seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüsti

nõudega kaasneva riive hindas Riigikohus mõõdukaks, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise

kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik

2 https://pohiseadus.ee/sisu/3483/paragrahv_12

3-21-2210

11(12)

reaktsioon, tervisekahju, surm). 27.12.2020‒08.11.2021 oli Eestis tehtud kokku 1 531 430

vaktsiinisüsti. Samal ajavahemikul laekus Ravimiametile 224 teatist tõsiste kõrvaltoimete

kohta. Peamiselt oli neil juhtudel tegemist allergiliste reaktsioonidega ning neuroloogiliste ja

kardioloogiliste häiretega. Neljal surmaga lõppenud juhtumil (neist kolm 63-aastased ja

vanemad, üks 31-aastane) ei saa seost vaktsiiniga välistada (vt määruse p 29). EIK on

vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist

hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate

vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral. Riigikohus ei

näinud ka nende tingimuste rikkumist. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja

tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud ravimiseaduse ja EL-i vastavate

õigusaktidega, kahju tekkimisel on võimalik nõuda kahju hüvitamist (vt ka ravimiseaduse ptk

51 (vaktsiinikahjude hüvitamine, jõustus 01.05.2022) ning tervise- ja tööministri 25.04.2022

määrus nr 36 „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahju tunnused“. Riik tegeles vaktsiinikahjude

hüvitamise temaatikaga siiski juba oluliselt varem3).

13. Kaebaja heidab vastustajale ette piirangute meelevaldsust ja ebaloogilisust, täpsemalt on

kaebaja viidanud piirangutele riigipiiri ületamisel ning kultuuri- ja spordiürituste külastamisel

ning võrrelnud neid näiteks kaubanduskeskuste külastamisega. Halduskohus on otsuse p-des 6

ja 14 asjakohaselt selgitanud, et eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse saabumisel ning

korralduse p-s 10 nimetatud tegevuste läbi viimiseks kehtestatud piirangud olid iseenesest

mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Eneseisolatsiooni kohustuse

eesmärk oli vältida lisaks juba Eesti riigipiiri sees toimuvale viiruse levikule täiendavate viiruse

(sh uute viirusetüvede) leviku allikate saabumist välisriikidest. Kaebaja osutatud asjaolu, et

valdav enamik elanikkonnast mistahes riigis ei ole haigusega nakatunud, ei muuda sellist

eneseisolatsiooni kohustust tarbetuks. Võimalust, et välisriigist saabub Eestisse nakatunud isik,

kellelt võib eneseisolatsiooni kohustuse puudumisel levida viirus teistele inimestele, ei olnud

põhjust välistada. Meetmete võtmise tingis vajadus ennetada ohtu, et välisriikidest võiksid

lisanduda täiendavad viiruse leviku allikad. Eneseisolatsiooni kohustus oli selleks kohane viis,

kuna kohustusliku eneseisolatsiooni perioodi jooksul avaldusid eelduslikult haigustunnused

ning nende mitteavaldumise korral sai mõistlikult eeldada, et inimene ei ole nakatunud ega

nakkusohtlik. Samuti saab nõustuda halduskohtu seisukohaga, et ulatuslike piirangute

kehtestamine, näiteks kõigi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja

vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) oleks kaasa toonud hukatuslikud

majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna vastavate tegevustega oli töiselt hõlmatud väga

suur hulk inimesi. Seega oli lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete

põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st. vaktsineeritud, vaktsineeritutega

võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt,

mis võimaldas ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas

immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ning seeläbi haiguse leviku

piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

Kohane ei ole võrrelda ka näiteks muuseumi külastamist kaupluse külastamisega. Nii kaupluste

kui apteekide külastamine oli kõigile inimestele eluliselt oluline. Vaba aja veetmisel kohaldatud

piirangud immuunsuskaitset mitteomavatele isikutele olid küll märkimisväärsed, kuid siiski

mitte absoluutsed ega ülemäärased ning inimestel oli võimalik kasutada alternatiive (toidu koju

tellimine restorani külastamise asemel, teatrietenduse jälgimine teleri või muu tehnilise

abivahendi abil teatrikülastuse asemel jne). Vastustaja püüdis COVID-19 haiguse levikut

vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide minimeerimise kaudu ja

elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise kaudu.

3 https://www.postimees.ee/7382379/isamaa-algatas-vaktsiinikahjustuse-fondi-loomise-eelnou

3-21-2210

12(12)

14. Kaebaja seisukoht, justkui tema vanusegrupp (keskealised) oleks tulnud piirangute alt välja

arvata, ei ole põhjendatud. Vastustaja on õigesti viidanud, et puuduvad selged teaduslikud

teadmised, et kindlatele kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei

haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt ning mitte mingil juhul ei vaja teatud

inimgrupp haigestumisel haiglaravi. Ainuüksi asjaolust, et nooremad inimesed põevad haigust

üldiselt kergemalt kui vanemad inimesed, ei saa sellist järeldust teha. Lisaks on nooremad

inimesed haigestudes sama nakkusohtlikud kui vanemad ning võivad omakorda nakatada igas

eas inimesi.

15. Mis puudutab apellatsioonkaebuse väiteid seonduvalt kaebaja lapse õigustega, siis need

jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Kaebus on esitatud kaebaja enda nimel ja tema enda õiguste

kaitseks (HKMS § 44 lg 1), mitte tema lapse huvides ja õiguste kaitseks. Väited lapse õiguste

kaitseks on esmakordselt esitatud alles apellatsioonimenetluses. Korraldus nr 305 ei piiranud

lapse õigusi sotsiaalsetest üritustest osa võtta ning peale lapse isa on lapsel eelduslikult ka teisi

täiskasvanud isikuid, kellega koos neil üritustel olla (vastupidist pole apellatsioonkaebuses

väidetud). Kaebaja õiguste riivele on kohtumenetluses hinnang antud.

16. Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 korralduse nr 305 andmise õiguslike

aluste NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5‒6 ja 8 põhiseaduspärasust ning leidis need olevat

põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus oli seisukohal, et Vabariigi Valitsus ei ületanud

volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. Seoses vaktsineerimisega märkis

Riigikohus, et kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust vähendas koroonahaiguse

vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. Riigikohus leidis,

et kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10), arvestades vaktsiinide

toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel (p-d 49 ja 50). Riigikohus möönis, et

hoolimata korralduste pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Praktikas

hindas Vabariigi Valitsus pidevalt oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas

meetmeid,

lähtudes

epidemioloogilisest

olukorrast

ja

piirangutega

kahjustatavatest

õigusväärtustest (p 84). Riigikohtu arvates pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused

normid Vabariigi Valitsusel kehtestada võimaldavad (nt liikumisvabaduse piiramine), oleksid

põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks, järelikult tuleb

meetmeid pidada sobivateks. Samuti ei ole piiranguid alust pidada ebavajalikeks või

ebamõõdukateks. Riigikohus rõhutas, et riigi kaitsekohustuse täitmine uudsete ohtlike

nakkushaiguste puhul võib eeldada laia ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise

kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul

ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse (p 91).

17. Eelnevast tulenevalt jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)