2-21-8387/45 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-8387

Tsiviilasi

Renovum OÜ hagi ATK Invest OÜ ja T.K. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

25 392 eurot 1 sent

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ATK Invest ja T.K. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja I) ATK Invest OÜ (registrikood

12661014), e-post info@plastkatus.ee, seaduslik esindaja

T.K.

Apellant (kostja II) T.K. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja) Renovum OÜ (registrikood 14042462),

lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 2. mai 2022. a otsus osas, millega maakohus rahuldas

hageja lisakulutuste hüvitamise nõude 174 eurot 59 senti ületavas osas. Teha selles

osas uus otsus, millega mõista ATK Invest OÜ-lt ja T.K.lt solidaarselt Renovum

OÜ kasuks välja liskulutuste hüvitis 174 eurot 59 senti. Samuti tühistada

maakohtu otsus menetluskulude jaotust puudutavas osas ja jätta menetluskulud

maakohtus poolte enda kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada ATK Invest OÜ ja T.K. apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

3.1.Lõpetada menetlus Renovum OÜ hagis ATK Invest OÜ ja T.K. vastu võla

väljamõistmiseks 13 185 euro 45 sendi suuruse nõude osas.

3.2.Rahuldada Renovum OÜ hagi ATK Invest OÜ ja T.K. vastu osaliselt.

3.3.Mõista ATK Invest OÜ-lt ja T.K.lt solidaarselt Renovum OÜ kasuks välja 22 784

eurot 69 senti, millest põhivõlg on 9252 eurot 39 senti, intress 3875 eurot 32 senti,

viivis 9252 eurot 39 eurot senti, lisakulud 174 eurot 59 senti, võla

sissenõudmiskulud 80 eurot ja lepingutasu 150 eurot.

3.4.Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

3.5.Jätta menetluskulud maakohtus poolte enda kanda.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte enda kanda.

5. Jätta vastu võtmata T.K. apellatsiooniastmes esitatud tõendid (Eesti Ekspressi

artiklid „Võla võim“).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Renovum OÜ (hageja) esitas 25. mail 2021 Tartu Maakohtule hagi ATK Invest OÜ (kostja

I) ja T.K. (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kokku

38 577 eurot 46 senti, millest põhivõlg oli 27 752 eurot 39 senti, intress 3875 eurot 32 senti,

müügiga seotud kulutused 2781 eurot 91 senti, võla sissenõudmiskulud 80 eurot, lepingutasu

150 eurot, hüvitis intressi tasumisega viivitamise eest 1162 eurot 60 senti ja leppetrahv 2775

eurot 24 senti. 2. septembril 2021 loobus hageja osaliselt põhinõudest, hüvitise nõudest intressi

tasumisega viivitamise eest ja leppetrahvinõudest. Hageja esitas lisaks viivise nõude. Hagi

lõplike täpsustuste kohaselt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja kokku

25 392 eurot 1 senti, millest põhivõlg on 9252 eurot 39 senti, intress 3875 eurot 32 senti, viivis

9252 eurot 39 senti, müügikulud 2781 eurot 91 senti, võla sissenõudmiskulud 80 eurot ja

lepingutasu 150 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AB Kreditex AS (liisinguandja) ja kostja I (liisinguvõtja,

põhivõlgnik) 24. septembril 2019 kapitalirendi tüüpi liisingulepingu, mille alusel omandas

liisinguandja põhivõlgniku ülesandel ja huvides auto FORD F-150 (auto) ning andis selle

põhivõlgniku valdusse ja kasutusse. Liisinguandja ja kostja II sõlmisid samal päeval ka

käenduslepingu, millega käendaja käendas liisingulepingust tulenevaid kohustusi.

Põhivõlgnik ei tasunud liisingumakseid nõuetekohaselt, ta on liisinguandjale maksnud ainult

4496 eurot. Liisinguandja saatis kostjatele tasulisi meeldetuletusi ja kaks lepingu ülesütlemise

hoiatust, andes võla tasumiseks kahenädalase lisatähtaja. 5. augustil 2020. a hoiatas hageja

kostjaid, et kavatseb lepingu üles öelda ja palus teatada, kus auto asub. 17. augustil 2020 ütles

liisinguandja liisingulepingu üles, nõudes auto tagastamist. Kostjad ei tagastanud autot ja

liisinguandja pöördus vahendaja poole. Auto tagastati liisinguandjale 17. augustil 2020. Auto

müüdi 8. märtsil 2021 hinnaga 25 000 eurot.

Liisinguandja tegi sõidukile müügieelse keemilise puhastuse, mis maksis 168 eurot, remontis

autot 1862 euro 32 sendi eest ja kandis kindlustuse ja vahendustasu kulud kokku 751 eurot 59

senti. Müügiga kaasnev kogukulu oli 2781 eurot 91 senti.

29. märtsil 2021 loovutas liisinguandja liisingulepingust tuleneva nõude hagejale ja teatas

sellest nii põhivõlgnikule kui ka käendajale.

Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja lisaks, et kostja II ei ole tarbija, kuna ta on

kostja I osanik ja juhatuse liige. Viivisemäär ei ole liiga kõrge ja seda pole põhjust ka

vähendada. Lepingu alusel tasutavate summade tasumise järjekorra kohta on pooled sõlminud

kokkuleppe ja see ei ole kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kostjad ei ole ka selgitanud, millises

järjekorras nende arvates makseid arvestada tuleks. Liisinguandja teatas ülesütlemisest juba 5.

augustil 2020 ja kostjatel oli kuni 17. augustini 2020 aega auto tagasi tuua. 18 500 eurot oli

selle auto õiglane väärtus, kuna auto oli tehniliselt korrast ära ja must. Autol olid mitmed selle

väärtust vähendavad puudused. Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhend on

soovituslik. Sellel, et auto hindaja Alexbil OÜ on uus äriühing, ei ole tähendust. Seadusest ei

tulene, et hindajal peab olema sertifikaat või et ta peab olema kaua tegutsenud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostja II on tarbija ja viivisekokkulepe, millega lepiti kokku intressimäär 29,04% aastas on

tühine ning tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Selle asemel tuleb kohaldada seadusjärgset määra.

Arvestuslik intress ajavahemiku 20. veebruar 2020 kuni 17. august 2020 eest oleks kostjate

arvates 1073 eurot 4 senti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi arvutatav viivis

ajavahemiku 21. märts 2020 kuni 8. märts 2021 eest on 2177 eurot 39 senti.

Liisingulepingu p-s 7.1 määratud maksete tasumise järjekord on kostjaid ebamõistlikult

kahjustav ja võla tasumise järjekord tuleb kindlaks määrata VÕS § 88 lg 6 kohaselt.

Hageja kantud lisakulud 2781 eurot 91 senti ei olnud vajalikud ning hageja ei ole neid kulusid

tõendanud. Hageja hooldus- ja vahenduskulude nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei andnud

kostjatele tähtaega auto tagastamiseks, vaid võttis auto valduse üle ülesütlemisteatega samal

päeval. Vahendustasu ei ole kostjatelt alust nõuda ja pole ka aru saada, mille eest seda nõutakse.

Hageja on märkinud, et liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal oli 18 500 eurot.

Kostjate arvates ei kajasta hageja esitatud hindamisakt auto tegelikku väärtust. Hindamisakt ei

vasta Eesti Liisingühingute Liidu liikmete ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti

Liidu juhendile. Hindamisaktile pole lisatud piisavalt fotosid ega infot sarnaste autode

pakkumiste kohta enimlevinud müügiportaalidest. Hindamisaktile pole märgitud selle

koostanud isikute nimesid. Auto tegelik turuväärtus oli 30 000 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus lõpetas 2. mai 2022. a otsusega menetluse selle nõude osas, millest hageja

loobus (13 185 euro 45 sendi suurune nõue). Ülejäänud osas rahuldas maakohus hagi ja mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 25 392 eurot 1 sendi (sellest põhivõlg oli 9252 eurot

39 senti, intress 3875 eurot 32 senti, viivis 9252 eurot 39 senti, müügikulud 2781 eurot 91 senti,

võla sissenõudmiskulud 80 eurot ja lepingutasu 150 eurot). Menetluskulud jättis maakohus

solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on OÜ Alexbil 17. augusti 2020. a hindamisaktiga

tõendatud, et auto väärtus selle liisinguandjale üleandmise ajal oli 18 500 eurot. Kostjad on küll

auto väärtuse vaidlustanud, kuid ei ole kohtule vastupidiseid tõendeid esitanud ning on

loobunud nende esitamisest.

Liisingulepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mistõttu tuleb

üldtingimuste p 11.11, mille kohaselt on viivisemäär 0,5% päevas, kehtivust hinnata VÕS § 42

järgi. Viidatud paragrahvi lg 1 näeb ette, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust,

sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Maakohus ei nõustunud

sellega, et lepingu p-s 11.11 sätestatud viivisemäär oleks kostjaid ebamõistlikult kahjustav.

Intressikokkulepe on lepingu põhitingimus ja see ei saa olla ebamõistlik tüüptingimus VÕS §

42 lg 2 järgi, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet.

Kuigi lepingus sätestatud viivisemäär on oluliselt kõrgem kui seadusjärgne, ei ole see siiski nii

kõrge, et see oleks seadusega vastuolus. Kostja I on liisingulepingu sõlminud

majandustegevuses, kostja II on kohustust vabatahtlikult käendanud, tegemist ei ole erakordse

ja lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Kuna hageja nõuab viivist põhinõudega võrdses

summas, siis on hageja juba ise viivist vähendanud.

Liisingulepingu põhitingimuste p-s 1.6 on kokku lepitud, et põhisummale lisandub intress

aastamääraga 29,04%. Ajavahemiku 20. märtsist 2020 kuni 17. augustini 2020 eest on intress

3875 eurot 32 senti ja see tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista.

Põhjendatud ei ole kostjate seisukoht, et kulutused sõiduki liikluskindlustuse, müügi

vahenduse, keemilise puhastuse, remondi ja kindlustuskulude eest ei ole vajalikud või et need

ei ole tõendatud. 6. oktoobri 2020. a Detailpro OÜ arve järgi tehti autole põhjalik puhastus 168

euro eest. AS TopParts 26. oktoobri 2020. a arve kohaselt oli auto varuosade ja remondikulu

kokku 1862 eurot 32 senti. OÜ Alexbil 2. märtsi 2021. a arve järgi oli kulu liikluskindlustuse

ja müügi vahenduse eest 745 eurot ja PRO kindlustusmaakleri 18. augusti 2020. a arve järgi oli

kindlustuskulu 6 eurot 59 senti. Liisingulepingu p 11.10 kohaselt pidi liisinguese olema

tagastamise ajal samas seisukorras ja komplektsuses, milles see oli liisinguvõtjale üleandmise

ajal, arvestades normaalset kulumist. Seega peavad kostjad need kulud hüvitama.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et lepingu p-s 11.11

sätestatud viivise määr ei ole kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kuna kostja II on füüsiline isik,

siis on tegemist tarbijakäendusega. Riigikohtu praktika järgi on tühine selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokklepe, mis ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda. Käesoleval

juhul oli viivisemäär 0,5% päevas ehk 182,5% aastas, mis ületab seadusjärgset viivisemäära

22,81 korda. Selline viivisekokkulepe on käendajat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine

ning hageja saab kostjalt II nõuda viivist vaid seadusjärgses määras.

Isegi kui viivisekokkulepe 0,5% päevas ei ole tühine, ei või tarbijalt VÕS § 415 lg 1 esimene

lause järgi nõuda suuremat viivist kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määr. Seega ei saaks

kostjalt II väljamõistetav viivis olla suurem kui 8% aastas. Viivisemäär on igal juhul

ebamõistlikult kõrge. Viivise mõistlik suurus ei saa olla seotud sellega, et kostja I on lepingu

sõlminud oma majandustegevuses ja et kostja II on kohustust vabatahtlikult käendanud.

Lepingujärgne viivisemäär kahjustab ebamõistlikult ka kostjat I. Maakohus ei ole põhjendanud,

miks selline viivisekokkulepe ei kahjusta kostjat I ebamõistlikult. Hageja ei saa ka kostjalt I

nõuda seadusjärgsest suuremat viivist.

Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 88 lg 8, § 415 lg 2 ja § 42 lg 1 ning jättis

tuvastamata, et liisingulepingu p 7.1 (määratud maksete tasumise järjekord) on kostjaid

ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Lepingu järgi võib tekkida olukord, kus

kostjad jäävadki viivist maksma. Kuna tüüptingimus on tühine, tulnuks kõik laekumised lugeda

laekunuks nii, nagu näeb ette seadus.

Hageja tüüptingimused on liigkasuvõtlikud. Hageja esitabki kohtule seadusega vastuolus

olevaid nõudeid ja tema käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingutingimused on

hageja kasuks kaldu, selles on seadusevastased tingimused, maksete järjekorra on hageja

määranud seadusevastaselt, sõiduki valduse kohta on hageja esitanud kohtule valeväiteid,

tekitanud kunstlikult kulusid, mida kostjatelt sisse nõuda ning lõpuks müünud auto turuhinnast

oluliselt madalama hinnaga. Kõike eelnevat tulnuks hageja nõude maksmapandavuse

hindamisel arvestada.

Maakohus jagas valesti tõendamiskoormuse ja hindas tõendeid ebaõigesti, kui leidis, et auto

väärtus on tõendatud OÜ Alexbil hindamisaktiga. See hindamisakt ei ole õige, sest auto hindaja

oli ebakompetentne, vähe aega tegutsenud ja ei olnud erapooletu, kuna oli liisinguandja

koostööpartner. Samuti ei tegutsenud hindaja nõutava hoolsusega ning hindamisakt ei vasta

Eesti Liisingühingute Liidu ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhendile.

Hageja tõend auto väärtuse kohta on ebausaldusväärne ja selle asemel tulnuks auto väärtus

tuvastada sarnaste autode müügikuulutustes olevate hindade alusel. Auto väärtus ei saanud

müügi ajal olla väiksem kui 30 000 eurot.

Maakohus leidis ebaõigesti, et liikluskindlustuse, müügi vahendamise, keemilise puhastuse ja

remondi kulud on vajalikud ja tõendatud. Liisinguandja saatis lepingu ülesütlemise teate

kostjatele 17. augustil 2020 ja samal päeval sai liisinguandja auto ka enda valdusesse. Hageja

ei andnud kostjatele lisatähtaega auto tagastamiseks ega väidetavate puuduste kõrvaldamiseks.

Vahendusarve ei ole põhjendatud ja see on asjatu lisakulu ning kostjad ei pea seda kinni

maksma. Vahendustasu suurus 745 eurot on ka arusaamatu. Vahendaja viis auto Tartus,

XXXXX asuvast parklast Tartus, Tehnika 32 asuvale TopParts autoremondi platsile, mis asub

4,8 km kaugusel. Edasi seisis auto kogu müügi aja Tartus, XXXXX asuvas parklas.

Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Isegi kui hagi

rahuldada, oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotamisel arvestama, et hageja loobus

osaliselt nõudest. Arvestades hagihinna ja hagist loobumise proportsiooni, pidanuks kostjate

menetluskuludest 58% jääma hageja kanda. Kuigi kostjad ei esitanud menetluskulude

nimekirja, pidanuks maakohus määrama kostjate menetluskulud kindlaks asja materjalide

alusel.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hageja vastuse kohaselt ei ole kostja II tarbija, sest ta on kostja I osanik ja juhatuse liige.

Viivisenõue ei ole kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Pooled võivad viivise suuruse vabalt

kokku leppida ja ärisuhetes ei ole viivisemäära ülempiiri. Lepingus sätestatud maksete

arvestamise järjekord ei ole ebamõistlik, kostjaid üleliia koormav ega tühine. Hageja nõuab

viivist ainult põhivõla ulatuses. Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.

Auto hindamisakt ei ole seadusega vastuolus ja selles märgitud hind on õige. Vaidlusaluse auto

väärtus ei olnud tagastamise ajal 30 000 eurot. Hageja esitatud tõendi järgi oli auto24.ee lehel

müügis sarnane sõiduk (väljalaskeaasta 2009) müügihinnaga 16 900 eurot. 18 500 eurot oli

selle auto õige hind, sest see oli must ja korrast ära. Hindamisaktis on toodud just selle

konkreetse auto hind. Samuti on tõendatud liisinguandja lisakulud ja maakohus mõistis need

õigesti välja. Vahendamise arve oli esitatud auto müügi vahendamise eest.

Menetluskulud maakohtus on jaotatud õigesti, sest hageja loobus osaliselt hagist vabatahtlikult.

Kostjad ei saa enam nõuda menetluskulude kindlaksmääramist, kuna nad ei esitanud maakohtu

menetluses menetluskulude nimekirja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osas, millega maakohus rahuldas hageja lisakulutuste hüvitamise nõude 174 eurot 59 senti

ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja lisakulutuste hüvitise 174 eurot 59 senti. Samuti tuleb maakohtu

otsus tühistada menetluskulude jaotust puudutavas osas ja jätta menetluskulud maakohtus

poolte enda kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

7. Hageja nõue kostja I vastu tuleneb kostja I ja liisinguandja vahel sõlmitud liisingulepingust.

Nõue kostja II vastu tuleneb liisinguandja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingust. Nõue

koosneb 9252 euro 39 sendi suurusest põhivõlast, 3875 euro 32 sendi suurusest intressist, 9252

euro 39 sendi suurusest viivisest, 150 euro suurusest lepingutasust, 80 euro suurustest võla

sissenõudmiskuludest ja 2781 euro 91 sendi suurustest lisakuludest. Maakohus rahuldas kõik

hageja nõuded täies ulatuses.

8. Apellatsioonkaebuse p-st 2.2 võib järeldada, et kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse täies

ulatuses. Samas ei ole kostjad esitanud apellatsioonkaebust selle osa peale maakohtu otsusest,

millega maakohus võttis vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas selles osas menetluse.

Seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Samuti nähtub

kaebusest, et sisuliselt vaidlevad kostjad vastu vaid põhivõlale, viivisele ja lisakuludele.

Ringkonnakohus on asja lahendamisel seotud apellatsioonkaebuse piiridega ja lähtub nendest

väidetest, millele kostjad on oma kaebuses tuginenud. Sellest tulenevalt ei kontrolli

ringkonnakohus, kas hageja intressinõude, lepingutasu nõude ja võla sissenõudekulude

hüvitamise nõude rahuldamine oli õige.

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes esmalt selle üle, milline oli auto väärtus selle

liisinguandjale tagastamise ajal. Sellest sõltub põhivõla suurus. Nimelt näeb VÕS § 367 lg 1

ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik

kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja

ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Sama paragrahvi teise lõike järgi lähtutakse nende kulude kindlakstegemisel

liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse

maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks

tehtud kulutustega. Lisaks sätestab VÕS § 367 lg 3, et kui liisinguese jääb pärast lepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal.

10. Maakohus luges auto väärtuseks selle liisinguandjale üleandmise ajal 18 500 eurot. Kostjad

heidavad maakohtule ette, et maakohus tuvastas auto väärtuse ebausaldusväärse tõendi alusel.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostjad on väitnud üksnes seda, et hindamisakt ei ole õige

ja et auto hindaja oli ebakompetentne, vähe aega tegutsenud ning et ta ei olnud erapooletu.

Samuti on kostjad leidnud, et hindamisakt ei vastanud Eesti Liisingühingute Liidu ning Autode

Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhendile. Ringkonnakohtu arvates ei anna need

väited alust lugeda hindamisakti ebausaldusväärseks. Ebausaldusväärne saaks olla selline

tõend, mis ilmselgelt ei kajasta adekvaatselt faktilisi asjaolusid, mille tõendamiseks see esitati

ja millel seetõttu ei ole mingit tõendusjõudu. Praegu see nii ei ole. Eesti Liisingühingute Liidu

ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhend ei ole õigusakt. Hindaja

ebakompetentsust ega erapoolikust ei ole kostjad tõendanud. Seega võis maakohus selle

tõendiga arvestada.

11. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et maakohus jaotas auto väärtuse tõendamise

koormuse valesti. Tõendamiskoormuse jaotuse põhireegli näeb ette TsMS § 230 lg 1, mille

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama, milline oli auto väärtus selle liisinguandjale

tagastamise ajal. Hageja seda ka tegi, esitades auto hindamise akti. Lisaks esitas hageja veel ka

väljavõtte portaalist auto24.ee (dtl 162–165), mille kohaselt oli sarnase auto müügihind 2021.

a detsembris 16 900 eurot ehk samas suurusjärgus, nagu selle määras ka hindaja. Olukorras,

kus hageja oli oma väite tõendamiseks tõendid esitanud, ei saanud kostjad piirduda üksnes

vastuväidetega, vaid nad pidanuks hageja tõendite ümberlükkamiseks esitama oma tõendid.

Kostjad saanuks seega omakorda tõendada, et vaidlusaluse auto tegelik väärtus oli suurem või

et tegelikult oli samasuguseid autosid müügil ka nende väidetud 30 000 euro eest, kuid nad ei

esitanud selliseid tõendeid. Kostjad on küll viidanud sellele, et sarnaste autode

müügikuulutustes olid hinnad ka kõrgemad, kuid ei ole esitanud kohtule ühtegi müügikuulutust

tõendi jaoks ettenähtud protsessivormis. 10. veebruaril 2021 on maakohus kostjatele selgitanud,

et nad peavad tõendama, et auto tegelik väärtus oli suurem ja et mh on neil võimalik taotleda

ekspertiisi (dtl 199). Kostjad vastasid kohtule, et nad ei soovi seda (dtl 200). Hagimenetluse

võistlevusest ja poolte võrdsusest tulenevalt ei saa kohus ise omal algatusel kontrollida sarnaste

autode müügikuulutusi ja neid tõendina asja juurde võtta.

12. Kuna maakohus määras auto väärtuse õigesti, siis on maakohtu lahend põhjendatud osas,

millega maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 9252 euro 39 sendi suuruse põhivõla.

13. Teiseks on poolte vahel vaidlus selle üle, kas maakohus lahendas hageja viivisenõude

õigesti. Viivisnõue tuleneb lepingu p-st 11.11, mille kohaselt on liisinguandjal (ja seega ka

hagejal kui liisinguandja õigusjärglasel) õigus nõuda liisinguvõtjalt lepingust tulenevate

maksete tasumisega viivitamisel 0,5% suurust viivist päevas.

14. Kostjad väidavad esiteks seda, et viivisekokkulepe on tühine tüüptingimus (kas siis ainult

kostja II suhtes või ka kostja I suhtes), teiseks seda, et viivist tulnuks vähendada ja kolmandaks

seda, et kostjatelt ei saa nõuda seadusjärgsest määrast suuremat viivist. Alljärgnevalt analüüsib

ringkonnakohus neid väiteid lähemalt.

15. Kostjad on seisukohal, et kuna kostja II on tarbija, siis ei või temalt VÕS § 415 lg 1 esimene

lause järgi nõuda suuremat viivist kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määr, mis on 8%

aastas. Samuti väidetakse kaebuses, et viivisemäär 0,5% päevas on kostjat II kui tarbijast

käendajat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Nimelt on Riigikohtu praktika järgi tühine

selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, mis ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui

kolm korda.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga II, et temalt käenduslepingu alusel sisse nõutava viivise

puhul tuleb kohaldada tarbijalt viivise nõudmist reguleerivaid sätteid, sh tarbijakrediidi sätteid.

Kostja II on käendaja. Käenduslepingu mõiste sätestab VÕS § 142 lg 1, mis näeb ette, et

käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku

kohustuse täitmise eest. Seega sõltub käenduse kohustuse ulatus põhivõlgniku kohustuse

suurusest. Käendaja võtab endale käenduslepinguga kohustuse täita juhul, kui põhivõlgnik

käendatavat kohustust ei täida, põhivõlgniku kohustus sellisena, nagu see on. Käenduslepingu

alusel tekib võlasuhe, mille sisuks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse

täitmise eest. Käendajal tekib käenduslepingust eraldiseisev iseseisev ühepoolselt võetud

täitmiskohustus ja võlausaldajal lisaks iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Sisuliselt kohustub

käendaja käenduslepinguga täitma põhivõlgniku kohustusi nagu enda kohustusi (vt ka RKTKo

3-2-1-33-09, p 1).

17. Selliselt on käendaja käenduslepingust tulenev kohustus võlausaldaja ees aktsessoorne

käendatava põhikohustuse sisu ja ulatusega, mis tähendab seda, et põhikohustuse sisu ja ulatus

määrab vähemalt üldjuhul ka käendaja vastutuse ulatuse. Käendaja vastutuse ulatus on

määratud käendatava kohustuse ulatuse ja seisuga käendaja vastutuse tekkimise ajal ehk ajal,

mil VÕS § 145 lg 1 kohaselt tekib võlausaldaja nõue käendaja vastu. Käendaja vastutab

käendatava kohustuse eest täies ulatuses (VÕS § 145 lg 2 esimene lause). Erandina piirab

käendaja vastutust käenduslepingus märgitud vastutuse rahaline maksimumsumma.

Teistsugune tõlgendus oleks vastuolus käenduse olemusega.

18. Ringkonnakohus selgitab, et tarbijakäendusele ei kohaldu tarbijakrediidilepingu sätted (mh

nt VÕS § 415). Tarbijat kaitsevad ülemääraste käenduskohustuste eest VÕS § 142 lg 2 teises

lauses sätestatud tagatava kohustuse piisava määratletuse nõue, VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud

nõue, et tarbijakäenduslepingus peab lepingu kehtivuse eeldusena olema kirjas tarbija vastutuse

maksimumsumma, ja ka kirjaliku vormi nõue (VÕS § 144 lg 2). Samuti võib

tarbijakäendusleping erandjuhtudel olla tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega (vt selle

kohta Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710/105). Hageja esitatud

käenduslepingust (dtl 27–29) nähtub, et kostja II oli sõlminud kirjaliku lepingu ja selle p-s 1.2

oli määratud ka käendaja vastutuse maksimummäär, mida kostjalt II nõutav summa ei ületa.

Asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping võinuks olla heade kommete vastane, ei

ole pooled esile toonud.

19. Kostjad on väitnud, et lepingus kokku lepitud viivisemäär (0,5% võlgnetavalt summalt

päevas) on neid ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt leidis maakohus ekslikult, et selline viivisemäär ei ole kostjaid ebamõistlikult

kahjustav. Kostjate käsitluse järgi on tarbijakäenduse korral põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust

tulenev viivisemäär 0,5% päevas ehk 182,5% aastas käendajat ebamõistlikult kahjustav ja seega

tühine.

20. Praegusel juhul on põhivõlgnik aga äriühing, mistõttu tuleb seda, kas viivisemäär oli

võlgnikku ebamõistlikult kahjustav, hinnata liisingulepingu, mitte aga tarbijakäenduslepingu

kontekstis. Kostja II kui käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse eest sellises ulatuses, nagu

see kehtib võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelises suhtes ja juhul, kui põhivõlgniku jaoks

lepingus sätestatud viivisemäär ei ole teda ebamõistlikult kahjustav, ei saa see eraldi võetuna

olla ebamõistlikult kahjustav ka käendaja suhtes. Nagu ringkonnakohus eespool märkis,

kaitsevad tarbijast käendajat käenduse erisätted (kirjaliku vormi nõue, lepingus märgitud

käenduse maksimummäär jmt).

21. Kokkuvõttes ei ole seega asjakohane kostjate väide, et kostjalt II sissenõutava viivise

suurust piiravad tarbijakrediidi sätted. Kostjatelt väljamõistetavat viivist saaksid piirata vaid

põhivõlgniku ehk kostja I vastu suunatud viivisenõuet piiravad vastuväited. Seega tuleb

järgmiseks hinnata, kas lepingus kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas on kostjat I kui

põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.

22. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt koostoimes VÕS §-ga 44 eeldatakse lepingu puhul,

mille teiseks pooleks on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, et ebamõistlikult kahjustav

on selline lepingutingimus, millega nähakse ette, et nõrgemas positsioonis olev lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist,

või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

23. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga sõlmitud

lepingus sisalduvas tüüptingimuses sätestatud viivisemäär 0,5% päevas sedavõrd kõrge, et seda

saaks pidada kostja I majandustegevuses sõlmitud liisingulepingu puhul ebamõistlikult

kahjustavaks ja seetõttu tühiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole

erakordse ega kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Samuti ei ole praegu esile toodud

selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivist VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. Arvestada

tuleb ka seda, et hageja nõuabki kostjatelt viivist vaid põhivõla ulatuses.

24. Kostjate arvates on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 88 lg 8, § 415 lg 2 ja

§ 42 lg 1 ning jätnud tuvastamata, et liisingulepingu p 7.1 (määratud maksete tasumise

järjekord) on ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Kostjate käsitluse järgi

tuleb tasutud maksed arvestada laekunuks nii, nagu näeb ette seadus.

25. Liisingulepingu p 7.1 näeb ette järgmist: Liisinguvõtja tasub Liisinguandjale

Liisingumakseid, Intresse Põhitingimustes sätestatud Intressimäära alusel ja teisi tasusid

vastavalt Lepingule ja Maksegraafikule. Liisinguvõtja tasub kõik Liisingumaksed nii, et need

laekuksid Liisinguandja arvelduskontole Maksepäevaks ning vastaksid Lepingus ja

Maksegraafikus toodud suurusele. Laekunud summade arvelt loetakse kõigepealt tasutuks

Liisinguandja poolt Võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused, seejärel viivis ja Lepingus

ette nähtud trahvid ja muud tasud, seejärel tähtajaks tasumata Intressid vastavalt nende

ajalisele järjekorrale alates varasematest Võlgnevustest ning seejärel tagastamata Krediidi

jääk.

26. Asjaoludest nähtuvalt tuginevad kostjad lepingu p 7.1 kolmandale lausele, mis näeb ette

maksete

arvestamise

järjekorra

ja

mille

kohaselt

loetakse

kõigepealt

tasutuks

sissenõudmiskulud, seejärel viivis, trahvid ja tasud, seejärel intress ja viimasena laenujääk.

27. Ringkonnakohus selgitab, et kostjate viidatud VÕS § 415 ei ole praeguses vaidluses

asjakohane

norm.

Kõnealune

säte

näeb

kohustuste

täitmise

järjekorra

ette

tarbijakrediidilepingute jaoks. Kuna liisinguvõtjaks oli äriühing, siis ei ole praegune

liisinguleping tarbijakrediidileping. Seega võiks lepingus kokku lepitud kohustuste täitmise

järjekord olla ebamõistlikult kahjustav siis, kui see kalduks olulisel määral kõrvale VÕS § 88

lg-s 8 sätestatust või oleks muul põhjusel kostjat I ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 88 lg 8 näeb

ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse,

et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning

lõpuks põhikohustuse katteks. Võrreldes VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud maksete tasutuks lugemise

järjekorda lepingus sätestatud järjekorraga, nähtub, et lepinguga kokkulepitud järjekord on

üldjoontes samasugune nagu seaduses. Seega ei kaldu lepingu p 7.1 oluliselt kõrvale seaduses

sätestatust. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline järjekord ka muul põhjusel kostjat I

ebamõistlikult kahjustav ega tüüptingimusena tühine. Seega on ekslik kostjate seisukoht, et

kõik laekumised tulnuks arvestada kuidagi teisiti kui lepingu p 7.1 järgi.

28. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja lisakulutuste nõue on põhjendatud. Kostjate

arvates leidis maakohus ebaõigesti, et liikluskindlustuse, müügi vahendamise, keemilisele

puhastuse ja remondi kulud on müügiga seotud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes ning et need

on vajalikud ja tõendatud.

29. Hageja nõuab kostjatelt auto puhastamise, remondi, kindlustuse ja vahenduse kulusid.

Kokku on selliste lisakulude nõue 2781 eurot 91 senti. Lisakulude hüvitamise nõude aluseks on

liisingulepingu p-d 11.2 ning 11.5 (dtl 21), mille järgi peab liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel

hüvitama liisinguandjale liisingueseme hindamise, võõrandamiseks ettevalmistamise ja

võõrandamise kulud, samuti valduse tagasisaamiseks tehtavad kulud. Viidatud lepingusätted

on seega üldjoontes samasugused nagu lisakulude hüvitamise nõuet reguleeriv VÕS § 367 lg

4, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud,

välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

30. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus ülesütlemise põhjuseks oleks olnud

liisinguandjast tulenev asjaolu, seega on lisakulude nõue iseenesest põhjendatud. Riigikohtu

praktika järgi saab lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes hüvitada nt liisinguandjal liisingueseme

võõrandamise tõttu tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke puhastamise kulusid

(vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 13; 8. novembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9).

31. Hageja on esitanud OÜ Alexbil 2. märtsi 2021. a arve (dtl 46) ja selgitanud, et sellel arvel

on kajastatud auto müügi vahendamise kulud. Eelviidatud arve järgi on vahendustasu olnud 500

eurot ning kindlustuse, kütte ja diagnostika kulu 245 eurot. Hageja on selgitanud, et need kulud

on seotud müügi vahendamisega, mh auto valduse ülevõtmisega.

32. Liisingulepingu p 11.8 näeb ette, et kui liisinguandja lõpetab lepingu ühepoolselt

ennetähtaegselt liisinguvõtja kohustuse rikkumise tõttu, tagastab liisinguvõtja liisingueseme

liisinguandjale, toimetades liisingueseme omal kulul liisinguandja näidatud kohta seitsme

kalendripäeva jooksul. Lepingu p 1.2 seob tagastamiskohustuse tähtaja kulgemise alguse

lepingu ülesütlemisega. Seega tulnuks pärast lepingu ülesütlemist anda kostjale I auto

tagastamiseks lepingu järgi vähemalt seitsmepäevane tähtaeg.

33. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hageja ei saa neilt nõuda kulusid, mida liisinguandja

tegi auto enda valdusesse võtmiseks. Liisingueseme tagastamise kulud saaksid mõistlikeks

hüvitatavateks kuludeks olla vaid siis, kui liisinguandja peab liisingueseme tagastamiseks

tegema toiminguid seetõttu, et liisinguvõtja ei tagasta liisingueset. Asjaoludest nähtuvalt saatis

liisinguandja lepingu ülesütlemise teate kostjatele 17. augustil 2020 ja samal päeval võttis

liisinguandja auto ka enda valdusesse. Hageja käsitluse järgi andis liisinguandja auto

tagasitoomiseks tähtaja juba varem. Hageja esitatud tõenditest seda aga ei nähtu. 5. augusti

2020. a kirjaga hoiatas liisinguandja küll kostjaid, et kui nad võlga ei tasu, öeldakse leping üles,

märkides ka seda, et kostjad peavad teatama, kus auto asub (dtl 132). Kuid sel ajal ei olnud

leping veel üles öeldud, mistõttu ei pidanud kostjad autot tagastama. Seega ei andnud

liisinguandja kostjatele pärast lepingu ülesütlemist tähtaega auto tagastamiseks. Kui auto võeti

tagasi ülesütlemisega samal päeval, siis ei olnud kostjatel kuidagi võimalik auto äraviimise

kulusid vältida.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda kostjatelt auto valduse ülevõtmise kulu lepingu

p 11.5 ega ka VÕS § 367 lg 4 alusel.

34. Eelviidatud OÜ Alexbil arvel on lisaks 500 euro suurusele vahendustasule märgitud ka 245

euro suurune summa väidetava kindlustuse, kütte ja diagnostika eest. Ringkonnakohtu arvates

ei ole selliste kulutuste tegelik tegemine tõendatud. Hageja ei ole selgitanud, miks oli autole

2021. a märtsis vaja teha diagnostikat. Isegi kui auto oli rohkem kui pool aastat pärast selle

valduse saamist vaja kindlustada ja teha kulutusi küttele, ei ole need sellised mõistlikud

kulutused, mida saaks nõuda kostjatelt. Eeltoodud põhjustel tuleb jätta kostjatelt välja

mõistmata kogu OÜ Alexbil 2. märtsi 2021. a arvest nähtuv 745 euro suurune kulu.

35. Hageja nõuab kostjatelt ka auto remondikulu, mis on AS-i TopParts 26. oktoobri 2020. a

arve (dtl 45) järgi 1862 eurot 32 senti. Riigikohtu seisukohta arvestades ei saa lisakuludeks

VÕS § 367 lg 4 mõttes olla auto remondikulud, sest remondivajadusega tuleb arvestada auto

tagastamisaegse väärtuse määramisel. Riigikohtu seisukoha järgi mõjutab liisingueseme

remondivajadus liisingueseme väärtust ja seda arvestatakse liisinguandja nõude suuruse

arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi. Kui pidada remondikulu hüvitatavaks VÕS § 367 lg 4 alusel,

arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt (vt Riigikohtu

18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 13; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-52-11, p 17). Seega pole alust jätta remondikulusid kostjate kanda ja see kulu tuleb

jätta kostjatelt välja mõistmata.

36. Küll aga on VÕS § 367 lg 4 mõttes põhjendatud ja seega hüvitatavad lisakulud 168 euro

suurune auto keemilise puhastuse kulu ja 6 euro 59 sendi suurune kindlustuskulu, mille

maakohus kostjatelt õigesti välja mõistis.

37. Seega on hageja lisakulude nõue kokku põhjendatud 168 + 6,59 = 174 euro 59 sendi

ulatuses.

38. Kuna kostjad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud 80 euro suuruse sissenõudmiskulu ja 150

euro suuruse lepingutasu väljamõistmist puudutavas osas, siis ei ole ringkonnakohtul põhjust

analüüsida, kas maakohus mõistis need summad kostjatelt õigesti välja. Samuti ei ole kostjad

vaielnud vastu väljamõistetud intressi suurusele.

39. Kokku rahuldatakse hageja nõue ringkonnakohtu otsuse tulemusena 9252 euro 39 sendi

suuruse põhivõla, 3875 euro 32 sendi suuruse intressi, 9252 euro 39 sendi suuruse viivise, 174

euro 59 sendi suuruste lisakulude, 80 euro suuruste võla sissenõudmiskulude ja 150 euro

suuruse lepingutasu ulatuses ehk kokku 9252,39 + 3875,32 + 9252,39 + 174,59 + 80 + 150 =

22 784 euro 69 sendi suuruse summa ulatuses.

40. Kostjad on apellatsioonkaebuses teinud etteheiteid ka menetluskulude jaotusele ja

kindlaksmääramisele. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab

hagi üksnes osaliselt, siis tuleb muuta ka maakohtus kantud menetluskulude jaotust.

41. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohus oleks menetluskulude jaotamisel pidanud

arvestama ka seda, et hageja loobus osaliselt nõudest. Menetluskulude jaotuse hagist loobumise

korral näeb ette TsMS § 168 lg 4 ja selle kohaselt kannab hageja loobumise korral kostja

menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja

on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja nõudest loobumine ei olnud tingitud sellest,

et kostjad oleksid tema nõude rahuldanud, vaid sellest, et hageja ei suutnud ise esialgu esitada

õiget nõuet.

42. Menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib TsMS § 163 lg 1, mille

kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda.

43. Hageja loobus 2. septembril 2021 osaliselt algselt esitatud nõuetest ja need nõuded, mida

kohus lõpuks menetles, rahuldatakse umbes 90% ulatuses. Ringkonnakohtu arvates on kõiki

asjaolusid arvestades õiglane jätta menetluskulud poolte enda kanda. Sellest tulenevalt ei ole

vaja menetluskulusid kindlaks määrata, mistõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta ka kostjate

väidete kohta, et maakohus oleks pidanud määrama nende menetluskulude suuruse kindlaks

toimiku materjalide põhjal.

44. Kuna ringkonnakohus rahuldab kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt, tuleb ka

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

45. Kostja I on ringkonnakohtu menetluses pärast apellatsioonitähtaega esitanud lisatõendid –

21. ja 24. septembril 2022. a Eesti Ekspressis ilmunud artiklid sarjast „Võla võim“.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja

korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel

on asjas tähtsust. Tõendil on asjas tähtsus siis, kui kohus saab selle alusel teha kindlaks asjaolud,

mis on vajalikud konkreetse asja lahendamiseks (TsMS § 230). Kostja I on soovinud

eelviidatud tõenditega tõendada, et nii liisinguandja kui ka hageja käituvad laenuteenuste turul

pahauskselt ja teenivad inimeste arvel ebaseaduslikku tulu.

46. Iseenesest on õige see, et VÕS § 6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes

käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või

tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kuid selle sätte

alusel ei saa praegu jätta võlga kostjatelt välja mõistmata, kuna ringkonnakohus on eespool

hinnanud liisinguandja ja kostjate vahelist konkreetset võlasuhet ning leidnud, et

liisingulepingu kokkulepped ei ole vastuolus seadusega. Põhjuseid, miks tuleks hageja nõue

kostjate vastu jätta hea usu põhimõttest tulenevalt rahuldamata, ei ole asjas esile toodud.

47. Ringkonnakohus selgitab, et kostja I esitatud ajaleheartiklitel ei ole praeguses kohtuasjas

sellist tähendust, et neid saaks pidada tõendiks TsMS § 230 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt

jätab ringkonnakohus need vastu võtmata (TsMS § 652 lg-d 1, 3 ja 4). Kuna tõendid on esitatud

elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid kostjale tagastada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt