1-21-697/63 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1-21-697

Otsuse kuupäev

28. november 2022

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Ankipovitši süüdistuses KarS § 372 lg 2 p 3

järgi ja OÜ B8B süüdistuses KarS § 372 lg 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

-

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann;

-

Sergei Ankipovitši ja OÜ B8B kaitsja vandeadvokaat

Margus Mugu, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. september 2022, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Tallinna

Ringkonnakohtu

13. aprilli

2022. a

otsus

osas,

millega

ringkonnakohus:

1.1. rahuldas osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistas osaliselt Harju Maakohtu

11. augusti 2021. a otsuse;

1.2. mõistis OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot ja kustutas neljale

kinnisasjale Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid, jättes arestituks

sõiduki Toyota Avensis;

1.3. mõistis riigilt OÜ B8B kasuks välja 3262 eurot 48 senti apellatsioonimenetluse kulu

katteks;

1.4. jättis muutmata maakohtu otsustuse kustutada asjas nr 1-19-1256 tehtud Harju

Maakohtu 27. veebruari 2019. a määrusega Tallinnas Xxxxxx XX-XX asuvale

kinnisasjale Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek.

2. Saata kriminaalasi resolutsiooni punktides 1.1–1.3 märgitud osas uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

3. Teha resolutsiooni punktis 1.4 märgitud osas uus otsus, tühistades asjas nr 1-19-1256

tehtud Harju Maakohtu 27. veebruari 2019. a määrus osas, millega seati OÜ Autopant

kinnisasjale (registriosa nr xxxxxxxx, asukoht Tallinnas Xxxxxx XX-XX) Eesti Vabariigi

kasuks kohtulik hüpoteek summas 135 000 eurot.

1-21-6971-21-697

2(19)

4. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhiosa, asendades sealse järelduse, mille kohaselt on

süüdistatavate käitumine osa süüdistuses nimetatud krediidilepingute sõlmimisel

käsitatav tegevusloata majandustegevuse kõlbmatu katsena, käesolevas otsuses toodud

põhjustel järeldusega, et kõigi süüdistuses märgitud lepingute sõlmimisel oli tegemist

lõpuleviidud kuriteoga.

5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

7. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ B8B kasuks välja 2032 eurot 50 senti kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks ja kanda see summa osaühingu arvelduskontole nr

EE971010220093046016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Sergei Ankipovitši süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 372 lg 2 p 3 järgi ja OÜ-d B8B

(endise ärinimega Autopant OÜ, edaspidi ka Autopant) KarS § 372 lg 4 järgi tegevusloata

majandustegevuses krediiditeenusega seotud tegevusalal. Nimelt sõlmis Autopant juhatuse

liikme S. Ankipovitši juhtimisel 21. märtsist 2016 kuni 8. märtsini 2019 füüsiliste isikutega

vähemalt 900 tarbijakrediidilepingut. Nende lepingute alusel kohustus osaühing väljastama

laene summas 2 685 398 eurot. Lepingute keskmine intressimäär oli 4,10% kuus (s.o 49,2%

aastas) ja nende alusel tekkis Autopandil tarbijate vastu nõudeid kogusummas 3 914 331 eurot

67 senti (sh 1 228 933 eurot 67 senti intressinõudeid). Ühtlasi reklaamis Autopant tarbijatele

krediidi andmist veebilehel www.autopant.ee.

2. Alates 21. märtsist 2016 peab ettevõtjal olema tarbijale krediidi andmiseks tegevusluba. Selline

nõue tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 5 lg-st 1 ja § 10 lg-st 1.

KAVS § 105 lg 1 kohaselt pidi krediidiandja või -vahendaja, kes oli asutatud ja tegutses enne

selle seaduse jõustumist, taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse

ja dokumendid seaduses sätestatuga vastavusse 21. märtsiks 2016. KAVS § 105 lg 5 kohaselt ei

olnud krediidiandjal või -vahendajal lubatud alates 21. märtsist 2016 kuni tegevusloa saamiseni

sõlmida või vahendada uusi krediidilepinguid.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus tegi 11. augustil 2021 otsuse, millega ta:

1) tunnistas S. Ankipovitši KarS § 372 lg 2 p 3 järgi süüdi ja karistas teda rahalise karistusega

250 päevamäära summas 2500 eurot;

2) tunnistas OÜ B8B süüdi KarS § 372 lg 4 järgi ja karistas teda rahalise karistusega

300 000 eurot;

3) mõistis KarS § 84 ja § 831 lg-te 1 ning 11 alusel OÜ-lt B8B välja 605 354 eurot 7 senti;

4) jättis konfiskeerimise asendamise tagamiseks kehtima kohtueelses menetluses riigi kasuks

seatud neli kohtulikku hüpoteeki kogusummas 605 355 eurot. Ühe kohtuliku hüpoteegi

otsustas kohus kustutada, samuti vabastas kohus aresti alt kolm Autopandi sõidukit;

1-21-6971-21-697

3(19)

5) tegi otsustuse asitõendite ja menetluskulu hüvitamise kohta.

4. Maakohus tuvastas, et Autopant, kes oli Eestis asutatud ja tegutsev krediidiandja, sõlmis

füüsiliste isikutega kõik süüdistuses märgitud 900 laenulepingut. Autopandi majandustegevust

juhtis ainuosanik ja juhatuse liige S. Ankipovitš, kes otsustas igal üksikul juhul, kas kliendile

laenu anda, samuti sõlmis ta lepingud Autopandi esindajana.

5. KAVS § 2 lg 1 ja § 5 lg 1 kohaselt laieneb sama seaduse § 10 lg-s 1 sätestatud tegevusloa nõue

üksnes sellisele krediidiandjale, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames annab või

vahendab krediiti tarbijale. Tarbija on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 kohaselt füüsiline isik,

kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kõik

süüdistuses märgitud laenulepingud on sõlmitud füüsiliste isikutega. Lepingutes ega nende

lisades ei ole otsesõnu märgitud, kas krediidisaaja võtab laenu majandus- või kutsetegevuse

raames või muul põhjusel. Ei ole teada, kas Autopant küsis lepingu sõlmimisel klientidelt,

milleks nad laenu võtavad. Olukorras, kus lepingu teine pool on füüsiline isik ja ettevõtja ei

selgita välja, kas see isik teeb tehingu majandus- või kutsetegevuse raames, tuleb üldjuhul

eeldada, et tegemist on tarbijaga tehtava tehinguga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. novembri

2016. a otsus asjas nr 3-2-1-118-16, p 17). Viie kohtus üle kuulatud tunnistaja ütluste kohaselt

võtsid nad Autopandilt laenu väljaspool majandus- ja kutsetegevust. Autopandi sõlmitud

krediidilepingutes viidatakse õigusnormidele, mis reguleerivad tarbijalepinguid. Seega eeldas

Autopant lepinguid sõlmides, et teine pool on tarbija.

6. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et Autopandil ei olnud süüdistuses märgitud lepingute

sõlmimiseks tegevusluba tarvis, sest lepingutele laienes KAVS § 2 lg 11 p-st 11 ja VÕS § 403

lg 3 p-st 4 tulenev erand. VÕS § 403 lg 3 p-s 4 peetakse silmas üksnes asjaõigusseaduse (AÕS)

§-s 281 ette nähtud käsipandiga tagatud krediidilepinguid. Süüdistuses märgitud laenulepingute

sõlmimisel sõlmiti Autopandi ja laenusaaja vahel ka leping, millega laenusaaja võõrandas talle

kuulunud sõiduki Autopandile. Samas jäi sõiduk laenusaaja otsesesse valdusse. Üldjuhul võttis

Autopant sõiduki enda valdusse üksnes juhul, kui kliendil tekkis laenumaksete tasumisel

võlgnevus. Kui klient võlgnevust ei tasunud, müüs Autopant sõiduki. Kui klient täitis

lepingulised kohustused Autopandi ees, siis sõlmiti uus võõrandamisleping, millega sõiduki

omand tagastati laenusaajale. Ehkki lepingutes nimetati sõidukeid pandivaraks ja omandiõiguse

üleandmist pantimiseks, polnud valdavalt tegemist pandilepingutega asjaõigusseaduse

tähenduses, vaid tagatisomandamisega. Erandina tagati laen 54 juhul registerpandiga

(AÕS § 297). Kuna registerpant ei eelda pandieseme valduse üleminekut pandipidajale, ei mahu

seegi VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandi alla. Järelikult ei olnud Autopandi lepingud

sellised, mida võinuks sõlmida tegevusloata.

7. S. Ankipovitš ja seega ka Autopant pani kuriteo toime kavatsetusega. S. Ankipovitš teadis, et

Autopandi pakutava krediiditeenuse osutamiseks on tarvis tegevusluba. Autopant taotles alates

25. juunist 2015 korduvalt KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba, kuid Finantsinspektsioon jättis

kõik taotlused puuduste tõttu läbi vaatamata. Finantsinspektsiooniga toimunud kirjavahetusest

nähtuvalt teadis S. Ankipovitš krediidiandjate ja -vahendajate seaduse nõuetest ning asjaolust,

et need võivad tingida vajaduse taotleda Autopandi senise majandustegevuse jätkamiseks

tegevusluba. Pärast tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmist jätkas Autopant teenuse

osutamist, muutes samas tüüplepingute sõnastust viisil, et see looks näilise ettekujutuse

VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandi rakendumisest. Kohtu hinnangul ei tegutsenud

süüdistatavad ka vältimatus keelueksimuses.

8. Süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist põhjendas maakohus järgmiselt. Õiguspärase

käitumise korral poleks Autopant tohtinud tegevusloa puudumise tõttu tarbijatele laenu anda

1-21-6971-21-697

4(19)

ega oleks seega teeninud ka intressitulu. Seega sai äriühing tegevusloata majandustegevusega

vara. Autopandi kriminaaltuluks on süüdistuses märgitud laenulepingute alusel laekunud

intressimaksed ja lisaks ka veel laekumata intressimaksed, millele on Autopandil nõudeõigus.

Need nõuded on tagatud sõidukitega, mis Autopant tagatisomandamise teel omandas ja mille

müügist on tal võimalik nõuded täita. Maakohus ei nõustunud prokuratuuri seisukohaga, et

kriminaaltuluna tuleb käsitada Autopandi poolt tagatisena omandatud sõidukeid või nende

väärtust. Autopandile läks küll üle sõidukite omand, kuid nende omandamise eest maksti

tarbijatele lepingus kokku lepitud summa. Lisaks kohustus Autopant sõidukite omandiõiguse

tagastama, kui klient täidab krediidilepingu tingimused. Samuti ei jaganud kohus kaitsja

seisukohta, et Autopandi kriminaaltulu ei saa olla suurem kui 359 085 eurot 7 senti ehk summa,

mis on leitud, lahutades Autopandile kõigi süüdistuses märgitud lepingute alusel tehtud

maksetest (3 049 483 eurot 7 senti) samade lepingute alusel välja laenatud summa

(2 690 398 eurot). Paljude krediidilepingute puhul on Autopandile tagastatud summa välja

laenatud summast väiksem, sest kliendid ei täitnud tähtaegselt kohustusi. Selliseid tasumata

laenumakseid ei saa aga kriminaaltulust maha arvata, sest Autopandi kõnesolevad nõuded olid

tagatud ja ta sai tasumata laenumaksete katteks müüa tagatiseks olnud sõiduki ning rahuldada

enda nõude müügisumma arvel. Kohus jättis kriminaaltulu arvestusest välja kõik lepingud, mille

alusel laekus Autopandile tema poolt välja laenatud summast vähem raha. Ehkki ka selliste

lepingute alusel võis Autopandile laekuda intressitulu, pole tõendeid, millises osas katsid

krediidisaajate maksed nende lepingute puhul laenu põhiosa ja millises osas Autopandi

intressinõuet. Autopandi kriminaaltulust ei saa maha arvata tema tasutud riigilõive, sest selle

kulu pidid kliendid hiljem Autopandile kompenseerima. Eelnevast lähtudes luges maakohus

Autopandi kriminaaltulu suuruseks 605 354 eurot 7 senti. Kuna intressimaksed on segunenud

muu varaga ja intressinõudeid pole võimalik eraldi konfiskeerida, tuleb konfiskeerimine

asendada.

Apellatsioon

9. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, taotledes otsuse tühistamist ja süüdistatavate

õigeksmõistmist. Samas märkis apellant sedagi, et Autopandi tulu süüdistuses märgitud

lepingutest ei ületa 329 322 eurot 72 senti. Selle summa leidis kaitsja nii, et lahutas Autopandile

süüdistuses märgitud lepingute alusel klientidelt tagasimaksetena laekunud rahast Autopandi

poolt nendesamade lepingute alusel välja laenatud summa ja sõidukite ümberregistreerimisel

tasutud riigilõivu. Maakohtu järeldus, et kliendid kompenseerisid riigilõivu Autopandile, ei

rajane tõenditel. Samuti on tõendamata maakohtu poolt kriminaaltulu arvestamisel aluseks

võetud Autopandi nõudeõigused krediidisaajate poolt maksmata jäetud intressisummade osas.

Kohus ei arvestanud, et autode puhul on tegemist ebakindla tagatisvaraga, mis võib näiteks

liiklusõnnetuse tõttu hetkega väärtusetuks muutuda. Samuti ei saa välistada ohtu, et

krediidiandja ei saa sõiduki otsest valdust, milleta pole võimalik realiseerimisõigust maksma

panna (nt kui krediidisaaja hoiab auto valduse üleandmisest kõrvale). Seetõttu võib tagatisvara

väärtus olla Autopandi lepingujärgsest nõudest väiksem.

Ringkonnakohtu otsus

10. Tallinna Ringkonnakohus tegi 13. aprillil 2022 otsuse, millega ta tühistas maakohtu otsuse

OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma suuruse ja selle tasumise

tagamise osas. Ringkonnakohus mõistis OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja

2752 eurot ja kustutas kõik konfiskeerimise asendamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid. Samas

tühistas kohtukolleegium maakohtu otsuse ka ühe sõiduki aresti alt vabastamise osas, jättes selle

sõiduki konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestituks. Muus osas jäi maakohtu otsus

muutmata.

1-21-6971-21-697

5(19)

11. Erinevalt apellandist asus ringkonnakohus seisukohale, et VÕS § 403 lg 4 p-s 3 ette nähtud

erand ei välista süüdistuses nimetatud lepingutele tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamist.

Osutatud normis peetakse silmas käsipanti. Tagatisomandamist ei saa pantimisega võrdsustada.

VÕS § 403 lg 4 p 3 nimetab tagatisena panditud asja, mis peab olema krediidiandja valduses.

Samuti on seadusandja pidanud oluliseks, et krediidisaaja jääks tagatiseks oleva asja omanikuks.

Autopandi sõlmitud lepingute kohaselt jäid tagatiseks antud autod krediidisaajate otsesesse

valdusesse, autode omandiõigus läks aga üle krediidiandjale.

12. Samas nõustus ringkonnakohus kaitsja väitega, mille kohaselt ei ole tõendatud, et kõik

süüdistuses märgitud lepingud olid tarbijakrediidilepingud. Ainuüksi sellest, et laenusaajad olid

füüsilised isikud, ei saa järeldada, et tegemist oli VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbijatega. Lepingud ega

nende juurde kuuluvad dokumendid ei kajasta seda, milliseks otstarbeks inimesed Autopandilt

raha laenasid. Kuna Autopant ei teinud midagi, selgitamaks välja, kas klient on tarbija, ei näita

lepingutingimused siiski, et tegemist oli tarbijaga sõlmitud lepingutega, vaid kõigest seda, et

Autopant oli valmis sõlmima lepinguid tarbijatega. Maakohtus kuulati üle vaid viis Autopandi

klienti, kellest nelja ütlustega on tõendatud, et nemad võtsid laenu väljaspool majandus- ja

kutsetegevust. Viienda tunnistaja ütlustest selgub, et tema võetud laen oli vähemalt osaliselt

seotud ettevõtlusega. Nende lepingute puhul, mille sõlmimise asjaolude kohta krediidivõtjaid ei

küsitletud, on maakohus üksnes eeldanud, et tegemist oli tarbijatega sõlmitud lepingutega.

Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-118-16 käsitletud ümberpööratud tõendamiskoormis ei kehti

kriminaalmenetluses, kus prokuratuur peab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 2

kohaselt tõendama, et Autopant sõlmis süüdistuses loetletud lepingud tarbijatega. Seetõttu saab

lugeda tõsikindlalt tuvastatuks, et Autopant andis vaid neljal juhul krediiti tarbijale. Ülejäänud

lepingute puhul ei saa välistada, et klient võttis laenu seoses majandus- või kutsetegevusega.

13. Samas on tõendatud, et Autopant arvestas lepinguid sõlmides võimalusega, et laenusaajad on

tarbijad. Iseäranis osutab sellele, et Autopandi laenulepingute preambulis on sõnaselgelt öeldud,

et Autopant annab laene muu hulgas tarbijatele. Samuti on lepingutes viidatud tarbijaid

puudutavale regulatsioonile. Autopandi veebilehel olev teave oli suunatud tarbijatele.

Maakohus tõi hästi välja, miks ei saanud Autopandi esindajad siiralt uskuda, et lepingud

vastavad VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandile. Kaitseväide, et Autopant ei vajanud

tegevusluba, ei ole kooskõlas sellega, et Autopant taotles neljal korral edutult tegevusluba.

Seega oli S. Ankipovitšil vähemalt kaudne tahtlus anda tarbijatele ilma selleks vajaliku

tegevusloata laenu. Süüdistatavate tegevus ei täitnud suurema osa süüdistuses märgitud

lepingute puhul KarS § 372 lg 2 p 3 objektiivset koosseisu üksnes põhjusel, et ei ole teada, kas

lepingu teiseks pooleks olnud füüsilised isikud olid tarbijad. Süüdistatavate selline käitumine

on kvalifitseeritav neile etteheidetava kuriteo kõlbmatu katsena. Kuna kõlbmatu katse neeldub

nelja laenusaaja osas lõpule viidud süüteo kvalifikatsioonis, ei kaasne materiaalõigusliku

hinnangu muutmisega vajadust muuta lõplikku kvalifikatsiooni.

14. Tulu, mis on saadud nende lepingute alusel, mille puhul ei saa tuvastada, et laenuvõtja oli tarbija,

ei ole alust konfiskeerida ega kohaldada konfiskeerimise asendamist. Nimelt pole võimalik

välistada, et need lepingud tohtis Autopant sõlmida ka ilma tegevusloata. Kriminaaltuluks saab

lugeda vaid nelja lepingu alusel saadud intressitulu summas 2752 eurot. Konfiskeerimise

asendamise tagamiseks piisab, kui jätta arestituks OÜ-le B8B kuuluv Toyota Avensis.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kaitsja kassatsioon

1-21-6971-21-697

6(19)

15. S. Ankipovitši ja OÜ B8B kaitsja vandeadvokaat Margus Mugu taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kaitsealuste õigeksmõistmist, samuti arestitud sõiduki aresti alt vabastamist ja

süüdistatavate menetluskulu hüvitamist.

16. Kassaator leiab esmalt, et süüdistuses nimetatud krediidilepingud mahuvad KAVS § 2 lg 11

p-st 1 ja VÕS § 403 lg 3 p-st 4 tuleneva erandi alla ning seetõttu polnud Autopandil krediidi

andmiseks tegevusluba vaja. Krediidiandja tegevusloa nõude eesmärk on kaitsta krediidisaaja

huve. VÕS § 403 lg 3 p 4 mõtte kohaselt tuleb selles sättes nimetatud tagatist tõlgendada

laiemalt kui üksnes käsipanti. Kõnesoleva erandi kohaldumiseks piisab, kui tarbija vastutus on

piiratud tagatisvara väärtusega ja tagatisvara on krediidiandja valduses, kusjuures tegemist võib

olla ka kaudse valdusega. Autopant sõlmis süüdistuses nimetatud füüsiliste isikutega

krediidilepingud, mida tagas krediidisaaja sõiduk, mis anti koos krediidilepingutega sõlmitud

müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppega Autopandi omandisse. Krediidi tagastamise korral

kohustus Autopant sõiduki omandi krediidisaajale tagastama. Autopandi sõlmitud lepingute

kohaselt piirdus krediidisaajate vastutus tagatiseks oleva auto väärtusega. Kuigi krediidisaajate

sõidukid jäid lepingu sõlmimisel nende otsesesse valdusesse, läks Autopandile koos sõidukite

omandiga üle kaudne valdus. Järelikult oli täidetud ka VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud

krediidiandja valduse nõue. Osutatud normi kontekstis pole põhjust käsitada panti ja

tagatisomandamist erinevalt. Tagatisomandamine oli tarbijate jaoks soodsam kui sõiduki

pantimine, sest laenusaajatel säilis võimalus autot edasi kasutada.

17. Käsitades süüdistuses märgitud laenude andmist tegevusloata majandustegevuse kõlbmatu

katsena, rikkus ringkonnakohus kaitseõigust. Lisaks on ekslik kohtukolleegiumi järeldus, et

süüdistatavatel oli tahtlus anda krediiti tarbijatele, s.o otstarbeks, mis ei ole seotud krediidisaaja

majandus- või kutsetegevusega. Süüdistatavatel ei olnud võimalik krediiti andes kontrollida,

milleks krediidisaajad laenuraha kasutavad. Krediidisaajad võinuksid raha kasutamise otstarvet

muuta ka pärast lepingu sõlmimist ja laenusumma kättesaamist. Süüdistatavad arvasid, et

Autopandil ei ole tegevusluba tarvis, sest lepingutele laieneb VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud

erand. Seega olid süüdistatavad KarS § 31 lg-s 1 nimetatud eksimuses.

18. Ringkonnakohus toimis vääralt, kui mõistis Autopandilt konfiskeerimise asendamiseks välja

2752 eurot. Ringkonnakohtu viidatud lepingute alusel laenas Autopant välja rohkem raha kui ta

nendelt neljalt laenusaajalt tagasi sai. Seega väidetava kuriteoga tulu ei tekkinud. Samuti jättis

teise astme kohus vastamata konfiskeerimise asendamist puudutavatele apellandi väidetele.

Prokuratuuri vastus kaitsja kassatsioonile

19. Paludes jätta kaitsja kassatsiooni rahuldamata, nõustub prokuratuur kohtutega, et Autopandi

sõlmitud lepingud ei vasta VÕS § 403 lg 4 p 3 tunnustele, ja vaidleb vastu kaitsja arvamusele,

et süüdistatavatel puudus tahtlus.

Prokuratuuri kassatsioon

20. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.

21. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, nagu oleks tõendamata, et Autopant sõlmis kõik

süüdistuses märgitud krediidilepingud tarbijatega. Riigikohus on tarbijakrediidilepingu sätteid

tõlgendades olnud järjepidevalt seisukohal, et füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis

lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust ehk tarbijana. Eeldus, et füüsiline isik

sõlmib

krediidilepingu

tarbijana,

ei

kehti

ainult

tsiviilkohtumenetluses,

vaid

ka

kriminaalmenetluses. Järelikult leidis maakohus õigesti, et Autopandil pidi olema tegevusluba

1-21-6971-21-697

7(19)

kõigi süüdistuses märgitud lepingute sõlmimiseks. Sellise järelduseni jõudmiseks polnud tarvis

kõiki krediidisaajaid üle kuulata. Kaitseväide, mille kohaselt andis Autopant laenu majandus-

ja kutsetegevuseks, esitati alles kohtumenetluses ning süüdistatavad pole seda tõendanud ega

andnud menetlejale reaalset võimalust kõnesoleva väite kontrollimiseks.

22. Lisaks kohaldatakse tarbijakrediidilepingut reguleerivaid sätteid VÕS § 403 lg 2 kohaselt ka

füüsilise isiku sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse

alustamiseks. Seega laieneb KAVS § 5 lg-st 1 ja § 10 lg-st 1 tulenev tegevusloa nõue ka selliste

laenude andmisele, mida füüsiline isik võtab majandus- ja kutsetegevuseks. Lisaks tuleb

tarbijaks lugeda ka füüsilisest isikust laenusaaja, kes võtab laenu osaliselt majandustegevuseks,

osaliselt aga muuks otstarbeks.

23. Seega ei saa ka Autopandi kriminaaltuluks lugeda üksnes nelja lepingu alusel teenitud kasu,

vaid arvesse tuleb võtta kõigi süüdistuses nimetatud lepingutega teenitud tulu. Autopant teenis

ebaseaduslike laenulepingute sõlmimisega kriminaalset intressitulu vähemalt 359 085 eurot 7

senti. Lisaks on Autopandil 151 266 euro väärtuses tagatisena omandatud sõidukeid, mille

omandit pole ka pärast laenulepingu kohast täitmist kliendile tagastatud. Kokku on Autopant

teeninud kriminaaltulu vähemalt 510 351 eurot 7 senti, mis tuleb konfiskeerimise asendamise

korras välja mõista. Samuti on vaja jätta kehtima konfiskeerimise asendamist tagavad abinõud.

Kaitsja vastus prokuratuuri kassatsioonile

24. Kaitsja palub jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata, märkides järgmist.

25. Isik, kes võtab laenu oma majandustegevuse alustamiseks, ei ole tarbija, kuigi VÕS § 402 lg 3

järgi kohaldatakse temaga sõlmitud lepingule tarbijakrediidi regulatsiooni. Seega ei ole

VÕS § 402 lg-s 3 sätestatud laenulepingute sõlmimiseks tegevusluba tarvis.

26. Süüdistatavad tegid tehingud teadmises, et täidetud oli KAVS § 2 lg 11 p-st 1 tulenev erand,

mis välistab tegevusloa nõutavuse. Seega olid süüdistatavad KarS § 31 lg-s 1 nimetatud

eksimuses.

27. Väär on prokuratuuri väide, et Autopant omandas kuriteoga 151 266 euro väärtuses sõidukeid.

Laenu tagastamise korral kohustus Autopant tagatiseks olnud sõiduki omandi laenusaajale

tagastama. Prokuratuur ei ole tõendanud, et kõnesolevad sõidukid oleksid praegu OÜ B8B

omandis või et krediidisaajate nõudeõigused sõidukite omandi tagastamiseks oleksid lõppenud.

Prokuratuur tugineb vananenud andmetele, mis kajastavad autode kuuluvust 2019. a seisuga.

Praeguseks on sõidukite omand laenusaajatele tagastatud. Samas on tõendamata ka prokuratuuri

nimetatud sõidukite väärtus. Olukorras, kus ei ole tõendatud, et süüdistuses nimetatud

lepingutega anti laenu tarbijale, ei saa nende lepingutega teenitud tulu käsitada kriminaaltuluna.

Samuti ei saa tulust rääkida, kui mingi lepingu alusel anti tarbijale krediiti välja rohkem, kui

Autopant lepingu täitmisel raha tagasi sai.

Riigikohtu kirjalikud küsimused

28. Riigikohus esitas KrMS § 3601 lg 1 alusel kassatsioonimenetluse pooltele järgmised kirjalikud

küsimused:

1) Kas juhul, kui hüpoteetiliselt eeldada, et Autopandile ette heidetud laenude andmine on

kvalifitseeritav KarS § 372 lg-s 4 ette nähtud kuriteo või selle (kõlbmatu) katsena, saab

1-21-6971-21-697

8(19)

Autopandi poolt välja laenatud 2 690 398 eurot käsitada tegevusloata majandustegevuse

toimepanemise vahendina KarS § 83 lg 1 mõttes?

2) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis millised argumendid kõneleksid selle kasuks

või kahjuks, et mõista maakohtu poolt Autopandilt KarS § 84 lg 1 ja § 831 lg-te 1 ning 11

alusel välja mõistetud 605 354 eurot 7 senti (või osa sellest summast) süüdistatavalt välja

hoopis KarS § 84 lg 1 ja § 83 lg 1 alusel? Kas ja kui, siis miks oleks selline hüpoteetiline

konfiskeerimisotsustus

praeguse

juhtumi

asjaoludel

kooskõlas

või

vastuolus

proportsionaalsuse põhimõttega?

Prokuratuuri vastus

29. Autopandi välja laenatud 2 690 398 eurot oli n-ö tööriist, mis hõlbustas tegevusloata

majandustegevuse toimepanemist. Järelikult saab nimetatud rahasummat käsitada tegevusloata

majandustegevuse toimepanemise vahendina. On suur tõenäosus, et raha konfiskeerimata

jätmisel kasutatakse seda ka edaspidi süütegude toimepanemiseks. Teo ulatust ja intensiivsust

arvestades saab 605 354 euro 7 sendi kui kuriteovahendi konfiskeerimise asendamist pidada

proportsionaalseks. Problemaatiline on aga see, et süüdistatavate ebaseaduslik tegevus toimus

pikemat aega ja seetõttu on keeruline eristada kuriteo toimepanemise vahendit (laenuks antud

rahasummat)

kriminaaltulust

(ebaseaduslikust

intressitulust)

ja

tarbijate

tagastatud

laenumaksetest.

Kaitsja vastus

30. Autopandi suhtes ei saa süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise asendamist kohaldada.

Kohtueelses menetluses arestiti Autopandi vara üksnes süüteoga saadud vara konfiskeerimise

tagamiseks. Maakohtu menetluses ei taotlenud prokuratuur süüteovahendi konfiskeerimist ja

kohus ei teinud seda ka omal algatusel. KarS § 83 lg 1 järgi on süüteovahendi konfiskeerimine

kohtu õigus, mitte kohustus. Olukorras, kus prokuratuur süüteovahendi konfiskeerimist ei

taotlenud, ei pidanud maakohus KarS § 83 lg 1 kohaldamata jätmist põhjendama. Maakohtu

otsustust jätta süüteovahend konfiskeerimata ei ole apellatsioonis ega kassatsioonis vaidlustatud

ja seega on kohtuotsus selles osas jõustunud. Arutelu KarS § 83 kohaldamise üle väljub

kassatsiooni

piirest.

Erinevalt

kriminaaltulu

konfiskeerimisest

on

süüteovahendi

konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus. Seega tähendaks süüteoga saadud vara

konfiskeerimise asendamise kohaldamine süüdistatavate olukorra lubamatut raskendamist ja

reformatio in peius-keelu rikkumist.

31. Autopant ei laenanud 2 690 398 eurot välja korraga, vaid kolme aasta vältel tehtud 900

lepinguga. Kuna tegemist oli lühiajaliste laenudega, siis kasutas Autopant hilisemate laenude

andmiseks sedasama raha, mis talle oli laekunud varasemate laenude tagasimaksetest. Teisisõnu

käis raha n-ö ringi ja summa, mida Autopant kasutas süüdistuses märgitud laenude andmiseks,

oli oluliselt väiksem kui 2 690 398 eurot. Ei ole tõendeid, tuvastamaks süüdistuses märgitud

laenude andmiseks kasutatud summa suurust. Samuti ei oleks süüteovahendi konfiskeerimine

juhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne.

32. Menetletavas asjas saab kõne alla tulla üksnes süüteoga saadud vara konfiskeerimine. Seejuures

ei saa konfiskeeritav summa ületada 510 351 eurot 7 senti, mida käsitatakse võimaliku

konfiskeeritava summana prokuratuuri kassatsioonis.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1-21-6971-21-697

9(19)

33. Kolleegium käsitleb otsuse

• I osas objektiivset kuriteokoosseisu rõhuasetusega sellel, kas Autopandil oli süüdistuses

märgitud krediidilepingute sõlmimiseks vaja krediidiandja tegevusluba. Seejuures peatub

kolleegium nii küsimusel, kas sõlmitud lepingud olid tarbijakrediidilepingud (A) kui ka

sellel, kas nende lepingute puhul on kohaldatav KAVS § 2 lg 11 p 1 ning VÕS § 403 lg 3

p 4 järgne erand tegevusloa nõudest (B);

• II osas subjektiivse kuriteokoosseisu täidetust (A) ja süüdistatavate süüd (B), peatudes

kaitsja väitel, et S. Ankipovitš ja Autopant olid tegevusloa nõutavuse osas eksimuses;

• III osas konfiskeerimise asendamist ja selle tagamist;

• IV osas kassatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu hüvitamist ja

• V osas kassatsioonimenetluse tulemust ning kassatsioonimenetluse kulu hüvitamist.

(I) Objektiivsest koosseisust rõhuasetusega tegevusloa nõutavusel

34. KarS § 372 lg 2 p 3 järgi on kuriteona karistatav mh nõutava tegevusloata tegutsemine

krediiditeenusega seotud tegevusalal. Juriidilist isikut karistatakse sama teo eest KarS § 372 lg 4

järgi.

35. Menetletavas asjas heidetakse S. Ankipovitšile KarS § 372 lg 2 p 3 järgi ja Autopandile

KarS § 372 lg 4 järgi ette seda, et nad sõlmisid füüsilistest isikutest krediidisaajatega

süüdistuses nimetatud 900 krediidilepingut, ilma et Autopandil olnuks selleks KAVS § 10 lg 1

kohaselt nõutav tegevusluba. Kriminaalasjas on vaidlusteta tuvastatud, et Autopant sõlmis

kõnesolevad lepingud ja andis nende alusel füüsilistele isikutele krediiti, samuti ei olnud tal

krediidiandja tegevusluba. Kuna Autopant andis krediiti enda majandustegevuse raames, oli

tegemist krediiditeenusega KarS § 372 lg 2 p 3 tähenduses. Kohtumenetluse pooled ja kohtud

on aga olnud eri meelt küsimuses, kas kõnesolevate lepingute sõlmimiseks oli Autopandil tarvis

tegevusluba ja kas tegevusloa nõue laienes kõigile sõlmitud laenulepingutele või üksnes osale

neist.

(A) Krediidi andmisest tarbijale

36. KAVS § 10 lg 1 sätestab, et krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba.

Krediidiandja on KAVS § 5 lg 1 ja § 2 lg 1 kohaselt ettevõtja, kelle majandus- või

kutsetegevuseks on Eestis tarbijale krediidi andmine. Krediidi andmine on VÕS § 401 lg-tes 1

ja 2 nimetatud krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi

finantseerimisel, sealhulgas krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike toimingute tegemine

oma nimel ja arvel (KAVS § 3). Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma

(VÕS § 401 lg 1). Tarbija on KAVS § 2 lg 3 ja VÕS § 1 lg 5 kohaselt füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega peab

ettevõtjal olema tegevusluba muu hulgas selleks, et sõlmida enda majandus- või kutsetegevuse

raames enda nimel ja arvel krediidiandjana krediidileping, mille puhul on krediidisaajaks

füüsiline isik, kes ei võta krediiti seoses enda iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

1-21-6971-21-697

10(19)

37. Väär on prokuratuuri kassatsioonis väljendatud seisukoht, et tulenevalt VÕS § 403 lg-st 2 on

tegevusluba nõutav ka selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse

alustamiseks. Osutatud sätte kohaselt laienevad sellisele krediidilepingule teatud juhtudel tõesti

võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jao sätted ehk tarbijakrediidi eraõiguslikud reeglid. Samas pole

VÕS § 403 lg-s 2 nimetatud laenulepingu pool tarbija ning krediidiandjate ja -vahendajate

seadus ei alluta füüsilisele isikule majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks krediidi andmist

avalik-õiguslikule tegevusloa-kohustusele. Osutatud järeldust kinnitab ka VÕS § 403 lg 2

praeguse redaktsiooni kehtestanud seaduse (RT I 2010, 77, 590) eelnõu (761 SE – Riigikogu XI

koosseis) seletuskiri. Selle leheküljel 12 on selgitatud, et kui VÕS § 403 lg-st 2 oleks võimalik

järeldada, et ka sellised krediidilepingud, mille puhul antakse krediiti iseseisva majandus- ja

kutsetegevuse

alustamiseks,

on

tarbijakrediidilepingud,

oleks

tegemist

vastuoluga

maksimumharmoneerimise nõudega, mis tuleneb direktiivi (2008/48/EÜ) artiklist 22.

38. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Autopant osaühinguna on ettevõtja (äriseadustiku § 1;

VÕS § 1 lg 6); et tema sõlmitud lepingud vastavad sisu poolest VÕS § 401 lg-s 1 sätestatud

krediidilepingu tunnustele; et ta andis süüdistuses märgitud laenud Eestis, tehes seda enda

majandustegevuse raames enda nimel ja arvel. Poleemikat on tekitanud aga see, kas tegemist

oli krediidi andmisega tarbijatele.

39. Kohtud taandasid osutatud küsimuse sellele, millisel otstarbel kliendid Autopandilt laenatud

raha kasutasid. Seejuures asus maakohus tsiviilõiguses kehtivatele põhimõtetele tuginedes

seisukohale, et olukorras, kus Autopant andis laenu füüsilistele isikutele, kuid ei selgitanud välja

laenu kasutamise otstarvet, tuleb eeldada, et Autopandi kliendid võtsid laenu väljaspool enda

majandus- või kutsetegevust ehk tarbijatena (vt käesoleva otsuse punkt 5). Ringkonnakohus

seevastu leidis, et KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei saa Autopandi antud laenude kasutusotstarvet kui

süüdistatavate karistusõigusliku vastutuse eeldust tuvastada üksnes tsiviilõiguses kehtivale

ümberpööratud tõendamiskoormisele tuginedes (vt käesoleva otsuse punkt 12).

40. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega kriminaalmenetlusliku tõendamiskoormise

eripärast ja märgib, et see harmoneerub täielikult senise kohtupraktikaga süütuse

presumptsiooni sisustamisel (vt nt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas

nr 3-1-1-120-03, p 16; kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07,

p-d 7–13 ja 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 18.2). Prokuratuuri kriitika

ringkonnakohtu kõnesoleva seisukoha aadressil ei ole õiguslikult arvestatav ja seda järgmistel

põhjustel.

41. Maakohtu ja prokuratuuri viidatud Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb teatud juhtudel

eeldada, et füüsiline isik sõlmis lepingu väljaspool enda majandus- ja kutsetegevust ehk

tarbijana (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-1-07,

p 22 ja 16. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-118-16, p 17), puudutab tsiviilõiguses kehtivat

presumptsiooni. Tsiviilõigus näeb ette arvukalt üldist tõendamiskoormist muutvaid

presumptsioone (vt nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28

lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; perekonnaseaduse § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5 jpt).

Samuti võib ümberpööratud tõendamiskoormis tsiviilõiguses tuleneda näiteks hea usu

põhimõttest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-173-12,

p 17).

Kõnesolevate

presumptsioonide

toime

piirdub

aga

tavaliselt

üksikjuhulise

tsiviilõigussuhtega ja neid ei saa käsitada erinormidena süütuse presumptsiooni (KrMS § 7)

suhtes. Tsiviilõiguse eesmärk ei ole reguleerida tõendamiskoormist süüteokoosseisu tunnustele

vastavate asjaolude tuvastamisel.

1-21-6971-21-697

11(19)

42. Teisisõnu see, et tsiviilõiguslikku nõuet lahendades tuleb eeldada mingi fakti olemasolu (nt et

üks pooltest tegi tehingu väljaspool enda kutsetegevust), ei tähenda seda, et tsiviilõiguslikule

presumptsioonile tuginedes saaks sama fakti tuvastada ka isiku karistusõigusliku vastutuse üle

otsustades. Näiteks eeldatakse tarbijamüügi puhul VÕS § 218 lg 22 kohaselt, et ühe aasta

jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas

asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Osutatud

presumptsioonile saab tugineda ostja müüja vastu müügilepingust tulenevat nõuet esitades,

mitte aga prokuratuur, kes süüdistab müüjat KarS § 209 järgi selles, et viimane tekitas

ebakvaliteetse asja pettusliku müügiga ostjale varalise kahju. Prokuratuur ei vabane VÕS § 218

lg-le 22 tuginedes KrMS § 7 järgsest kohustusest tõendada, et müügiese oli selle üleandmise ajal

puudustega, ega saa väita, et hoopis süüdistatav peab tõendama, et üleandmise hetkel asjal

puudusi ei olnud. Täpselt samamoodi ei muuda tsiviilõiguses teatud juhtudel kehtiv

presumptsioon, et füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana, seda, et kui isiku tarbijaks olek on

kellegi karistamise eeldus, peab seda tarbijaks olemise fakti tõendama prokuratuur.

43. Neil põhjusil leidis ringkonnakohus õigesti, et käsilolevas kriminaalasjas ei ole (mõnd üksikut

erandit kõrvale jättes) võimalik tõsikindlalt tuvastada, millisel otstarbel Autopandi kliendid raha

laenasid. Samas tegi teise astme kohus sellest asjaolust materiaalõiguslikult väära järelduse.

44. Sellel, millisel eesmärgil Autopandi kliendid krediiti võtsid või laenatud raha tegelikult

kasutasid, ei ole määravat tähtsust, otsustamaks, kas Autopandi tegevus oli käsitatav

tegevusluba nõudva tarbijakrediidi andmisena. Nimelt on kolleegium seisukohal, et KAVS § 2

lg-s 1 ja § 5 lg-s 1 nimetatud krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele

isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest

faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool enda majandus- või kutsetegevust.

45. KAVS § 10 lg 1 eesmärk on tagada, et enda majandustegevuse raames annaksid tarbijatele

krediiti üksnes sellised ettevõtjad, kes on läbinud tegevusloa saamiseks tarviliku kontrolli ja kes

täidavad tegevusloa kehtivuseks vajalikke nõudeid (vt nt KAVS § 2 lg 8, §-d 12–18 ja 38–40).

Osutatud eesmärgi saavutamiseks on tarvis, et tegevusloa kohustus laieneks kõigile sellistele

krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele,

mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või

kutsetegevust. KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab

olema mõistlikult välistatud ka võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud

füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga

krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks.

Ühtlasi tuleb silmas pidada, et KAVS § 10 lg 1 mõttega oleks vastuolus see, kui krediidiandja

saaks hoiduda tegevusloa nõudest pelgalt sel moel, et ta jätab füüsilisele isikule antava krediidi

kasutamise otstarbe lahtiseks.

46. Menetletavas asjas on kohtud veenvalt ära näidanud, et Autopandi sõlmitud krediidilepingud

mitte üksnes ei võimaldanud krediidi kasutamist väljaspool krediidisaaja majandus- või

kutsetegevust, vaid sisuliselt olid nende lepingute tingimused iseloomulikud just

tarbijakrediidilepingule. Nii on lepingutes viited võlaõigusseaduse tarbijakrediidi sätetele ja

võimalusele pöörduda lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni (viimase pädevuses on

tarbijakaitseseaduse § 40 lg 3 kohaselt üksnes selliste vaidluste lahendamine, mille üks osaline

on tarbija). Lepingute preambulis oli ka järgmine klausel: „Käesolev leping sisaldab pandi

kokkuleppe sätted vastavalt Võlaõigusseaduse § 403 lg 3 p. 4s.t tarbija vastutus

tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse eest piirdub üksnes krediidiandja valduses oleva

panditud asja väärtusega.“ (Kirjaviis ja -vead muutmata.) Seega nimetati krediidisaajat lepingu

1-21-6971-21-697

12(19)

tekstis otsesõnu tarbijaks ja lepingut ennast tarbijakrediidilepinguks. Igal juhul ei ole lepingutes

sätteid, mis näinuks ette krediidi kasutamise üksnes krediidisaaja majandus- ja kutsetegevuses

ning välistanuks laenatud raha kasutamise muul otstarbel ehk tarbijakrediidina.

47. Kolleegiumi hinnangul oli Autopandi poolt sellise sisuga krediidilepingute sõlmimine ja nende

alusel krediidi andmine käsitatav KAVS § 2 lg-s 1 ja § 5 lg-s 1 nimetatud krediidi andmisena

tarbijatele, olenemata asjaolust, millist eesmärki füüsilisest isikust krediidisaajad krediiti võttes

silmas pidasid või milleks nad laenatud raha tegelikult kasutasid. Isegi juhul, kui oleks

tõendatud, et Autopandi kliendid laenasid raha üksnes enda majandus- või kutsetegevuse

tarbeks, tuleks süüdistuses märgitud lepingute tingimuste põhjal asuda seisukohale, et Autopant

andis krediiti tarbijatele ja seega pidanuks tal nende lepingute sõlmimiseks olema KAVS § 10

lg-s 1 nimetatud tegevusluba.

48. Järelikult kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust, kui leidis, et süüdistatavad täitsid

KarS § 372 lg 2 p-s 3 ja lg-s 4 ette nähtud kuriteo objektiivse koosseisu üksnes nende nelja

krediidilepingu sõlmimisel, mille puhul on tuvastatav, et Autopandi klient kasutas laenatud raha

otstarbel, mis ei olnud seotud tema majandus- ega kutsetegevusega. Kuna eeltoodud põhjusil oli

Autopandil ka kõigi ülejäänud süüdistuses märgitud krediidilepingute sõlmimiseks vaja

tegevusluba, täitis ka nende tehingute tegemine kuriteo objektiivse koosseisu ja tegemist ei

olnud finantsteenuse tegevusloata osutamise kõlbmatu katsega.

49. Lisaks märgib kolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks järgmist. KAVS § 3 järgi

hõlmab krediidi andmise mõiste krediidilepingu sõlmimise kõrval mh ka selleks vajalike

toimingute tegemist. Osutatud toimingud hõlmavad näiteks teenuse reklaamimist ja seega ka

potentsiaalsetele klientidele suunatud ettepanekut või üleskutset teha krediidiandjale pakkumus

krediidilepingu sõlmimiseks (vt ka seaduseelnõu 795 SE (Riigikogu XII koosseis) seletuskiri

esimese lugemise juurde, lk 15). Juhul kui kõnesolevaid toiminguid tehakse seoses krediidi

andmisega tarbijale (KAVS § 2 lg 1 ja § 5 lg 1), on ka nendeks toiminguteks üldjuhul nõutav

KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba. Seega võib KarS § 372 lg 2 p-s 3 sätestatud

kuriteokoosseisu täita juba see, kui ettevõtja, kellel ei ole krediidiandja tegevusluba, pakub enda

majandustegevuse raames tarbijakrediiti, olenemata sellest, kas ta on mõne krediidilepingu

sõlminud või mitte.

(B) KAVS § 2 lg 11 p 1 ja VÕS § 403 lg 3 p 4 kohaldatavusest

50. Kaitsja keskne väide on olnud see, et Autopant ei vajanud süüdistuses märgitud

krediiditehinguteks tegevusluba, sest tegemist oli VÕS § 403 lg 3 p-s 4 nimetatud lepingutega,

mille võib KAVS § 2 lg 11 p 1 kohaselt sõlmida ka ilma tegevusloata. Ehkki maa- ja

ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustunud (vt käesoleva otsuse punktid 6 ja 11), on kaitsja

jäänud endale kindlaks ka kassatsioonimenetluses (vt käesoleva otsuse punkt 16).

51. KAVS § 2 lg 11 p 1 järgi ei kohaldata samas seaduses krediidi andmise või krediidi

vahendamise

kohta

sätestatut

VÕS § 403

lg-s 3

nimetatud

krediidilepingutele

ja

krediidivahenduslepingutele. Seega on kaitsjal õigus selles, et VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud

krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui

krediidisaajaks on tarbija. Järelikult tuleb leida vastus küsimusele, kas Autopandi sõlmitud

lepingud vastasid VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud tunnustele.

52. Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et valdava enamuse süüdistuses märgitud 900

krediidilepingu täitmise tagamiseks kasutati tagatisomandamist. See tähendab, et krediidisaaja

andis enda krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks talle kuuluva sõiduki

1-21-6971-21-697

13(19)

omandi ja kaudse valduse AÕS § 94 kohaselt üle Autopandile, jäädes ise sõiduki otseseks

valdajaks. Autopant kohustus sõiduki omandi krediidisaajale tagastama tingimusel, et viimane

täidab kõik krediidilepingust tulenevad kohustused. Krediidisaaja lepinguliste kohustuste

rikkumise korral oli Autopandil õigus sõiduk müüa. Müügisumma arvel pidi kantama

krediidisaaja lepingulised kohustused ja sõiduki realiseerimiskulu, tagastades ülejäänud

müügisumma krediidisaajale. Sõltumata sõiduki müügist laekunud summa suurusest, loeti laen

sellega tagastatuks. Seega piirdus krediidisaaja vastutus tagatisvaraks oleva sõiduki väärtusega.

Erandina ei tagatud 54 süüdistuses märgitud krediidilepingu täitmist tagatisomandamisega, vaid

krediidisaaja sõidukile seati registerpant (AÕS § 297).

53. VÕS § 403 lg 3 p 4 järgi ei kohaldata võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jao sätteid sellisele

krediidilepingule

ja

krediidivahenduslepingule,

mille

puhul

tarbija

vastutus

tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse eest piirdub üksnes krediidiandja valduses oleva

panditud asja väärtusega. Erinevalt kaitsjast on kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga

nõustuvalt seisukohal, et panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada

tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all

peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust (AÕS § 33 lg 2). Teisisõnu

laieneb VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud

lepingutele. Kolleegium põhjendab osutatud seisukohta järgmiselt.

54. VÕS § 403 lg 3 p 4 aluseks on tarbijakrediidilepinguid käsitleva Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ art 2 lg 2 punkt k (vt seaduseelnõu 761SE (Riigikogu XI

koosseis) seletuskiri, lk 12). See säte välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille

sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt

tarbija vastutus piirdub rangelt selle panditud esemega. Ehkki direktiivi eestikeelsest versioonist

ei tule see üheselt välja, kinnitavad art 2 lg 2 punkti k teised keeleversioonid, et sättes peetakse

silmas üksnes selliseid lepinguid, mille puhul on tagatise ese krediidiandja kasuks deponeeritud

ehk antud tema otsesesse valdusse (inglise keeles „credit agreements upon the conclusion of

which the consumer is requested to deposit an item as security in the creditor's safe-keeping and

where the liability of the consumer is strictly limited to that pledged item”; saksa keeles

“Kreditverträge, nach deren Abschluss der Verbraucher zur Hinterlegung eines Gegenstands als

Sicherheit beim Kreditgeber verpflichtet ist und bei denen sich die Haftung des Verbrauchers

ausschließlich auf diesen Pfandgegenstand beschränkt“; prantsuse keeles „aux contrats de crédit

pour la conclusion desquels il est demandé au consommateur de remettre un bien en la

possession du prêteur pour sûreté de sa dette, la responsabilité du consommateur étant

strictement limitée à ce bien donné en gage“).

55. Kolleegiumi hinnangul on tagatisvara andmine krediidiandja otsesesse valdusse – nii nagu see

on iseloomulik AÕS §-des 281 jj sätestatud käsipandile – VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud erandi

kohaldamise obligatoorne tingimus. Tarbijakrediidi sätted on suunatud eelkõige tarbija kui

õiguskäibes nõrgema poole kaitsele. Nende normide oluline eesmärk on mh kergekäelise ja

vastutustundetu laenamise piiramine. Olukorras, kus inimene peab krediidi saamiseks andma

üle talle kuuluva asja otsese valduse (s.o ta jääb asja kasutamisvõimalusest kohe ilma), kaalub

ta krediidi võtmist ja sellega kaasnevaid riske eelduslikult märksa hoolikamalt, kui juhul, mil ta

saab laenuraha kätte kohese vastusoorituseta ning tal on võimalik lükata kõik enda lepingulised

kohustused tulevikku. Kuna VÕS § 403 lg 3 p-s 4 nimetatud pandieseme väärtus ületab

eelduslikult krediidisummat ja krediidisaaja kohustuste maht ei saa selle sätte kohaselt olla

pandieseme väärtusest suurem, on tagatisvara otsese valduse üleandmisel selgelt krediidisaajat

distsiplineeriv toime.

1-21-6971-21-697

14(19)

56. Oluline on seegi, et võrreldes levinumate ja tänapäeval majanduslikult enam kasutust leidvate

tagatisinstrumentidega on käsipant seaduses põhjalikult reguleeritud. See tagab suurema

õigusselguse ja samuti tarbija õiguste tõhusama kaitse. Seaduses vähesel määral või täiesti

reguleerimata tagatisinstrumendid – nagu seda on tagatisomandamine – võimaldavad

krediidiandjal asetada tarbija kaitsetumasse positsiooni. Näiteks sätestavad AÕS §-d 293–294

käsipandiga koormatud asja müügi jaoks reeglid, mille eesmärk on vältida tagatise

põhjendamatut võõrandamist, samuti selle müüki liiga madala hinna eest. Tagatisomandamise

puhul seadus selliseid võlgnikku kaitsvaid piiranguid ette ei näe.

57. Järelikult on VÕS § 403 lg 3 p-s 4 nimetatud krediidilepingute puhul just tagatisvara otsese

valduse krediidiandjale üleandmise nõue ja käsipandi sätete kohaldamine – lisaks sellele, et

võlgniku vastutus on piiratud tagatisvara väärtusega – need tingimused, mis kogumis

võimaldavad erandina loobuda muude tarbijakrediidi sätete järgimisest, aga samuti

krediidiandja tegevusloa nõudest.

58. Seega leidsid kohtud õigesti, et Autopandi sõlmitud krediidilepingud – nii need, mille

tagamiseks kasutati tagatisomandamist, kui ka need, mida tagas krediidisaaja sõidukile seatud

registerpant – ei vasta VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele, sest tagatisvara (auto) ei läinud

krediidiandja otsesesse valdusesse ja lepingutele ei kohaldatud käsipandi sätteid. Järelikult ei

kohaldunud süüdistuses märgitud tarbijakrediidilepingutele ka KAVS § 2 lg 11 p-s 1 sätestatud

erand ja Autopandil pidanuks selliste lepingute sõlmimiseks olema tegevusluba.

59. Kokkuvõttes täitsid S. Ankipovitš ja Autopant kõigi süüdistuses nimetatud krediidilepingute

sõlmimisel kuriteo (vastavalt KarS § 372 lg 2 p 3 ja lg 4) objektiivse koosseisu.

(II) Subjektiivsest koosseisust ja süüst: süüdistatavate väidetav eksimus

(A) Subjektiivsest koosseisust: tahtluse olemasolu

60. Kaitsja väitel arvasid süüdistatavad, et Autopandil ei ole süüdistuses märgitud tehinguteks

tegevusluba vaja, sest sõlmitavatele krediidilepingutele laieneb VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud

erand. Seetõttu olid nad tegu toime pannes KarS § 31 lg-s 1 nimetatud eksimuses õigusvastasust

välistavas asjaolus.

61. Kolleegium märgib esmalt, et KAVS § 2 lg 1 p-st 11 ja VÕS § 403 lg 3 p-st 4 tulenev erand ei

ole käsitatav õigusvastasust välistava asjaoluna KarS § 31 lg 1 mõttes. Juhul kui ettevõtja (tema

esindaja) annab ilma tegevusloata tarbijatele krediiti VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele vastava

lepinguga, ei vasta isiku tegu KarS § 372 lg 2 p-s 3 ega sama paragrahvi neljandas lõikes

sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Sellisel juhul on välistatud juba selle teo

süüteokoosseisu-pärasus.

62. Samas ei saa kaitsja väidetud asjaoludel rääkida ka KarS § 17 lg-s 1 ette nähtud

koosseisueksimusest. Isegi juhul, kui oleks tuvastatud, et süüdistatavad pidasid enda

sõlmitavaid krediidilepinguid heauskselt VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele vastavaks ja arvasid

seetõttu, et Autopandil pole tegevusluba tarvis, ei välistaks see nende teo tahtlikkust. Riigikohus

on selgitanud, et KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud

tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata

üksnes võimalikule keelueksimusele (KarS § 39) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. juuni

2006. a otsus asjas nr 3-1-1-46-06, p 23). Ka uuemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

kui mingi tegu on objektiivses mõttes ebaseaduslik selleks nõutava loa puudumise tõttu, tuleb

tahtlust sellise ebaseaduslikkuse osas jaatada siis, kui teo toimepanija ei lähtu vähemalt kaudse

1-21-6971-21-697

15(19)

tahtluse tasandil ekslikult sellest, et tal luba oli (Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2020. a otsus

nr 1-19-7756/47, p 78).

63. Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et süüdistatavad teadsid tegu toime pannes, et

Autopandil ei ole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba. Samuti teadsid nad kõiki teisi fakte,

mis täidavad käsitletava kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Sellele vaatamata tegelesid nad

eesmärgipäraselt ehk KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult krediiditeenuse osutamisega. Järelikult

oli süüdistatavate tegu tahtlik ja nende käitumine vastab KarS § 372 lg 2 p 3 ning lg 4

subjektiivsele koosseisule.

(B) Süüst: keelueksimuse puudumine

64. Kohtute tuvastatud asjaoludel (vt käesoleva otsuse punktid 7 ja 13) ei saa rääkida ka

süüdistatavate keelueksimusest, mis vältimatuse korral võiks välistada nende süü.

Süüdistatavate suhtlus Finantsinspektsiooniga ja Autopandi korduvad tagajärjetuks osutunud

tegevusloa taotlused kinnitavad, et S. Ankipovitš ja seega ka Autopant teadsid tegevusloa

nõutavusest. Kolleegiumi hinnangul on käsitletavas kontekstis kõnekas Autopandi sõlmitud

krediidilepingute tekstis sisaldunud deklaratsioon, mille kohaselt ei laiene lepingule

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse sätted. See kinnitab kohtute niigi veenvat järeldust, et

süüdistatavad üritasid luua muljet, et nende sõlmitavad lepingud vastavad VÕS § 403 lg 3 p 4

tunnustele, teades, et tegelikult see tõenäoliselt nii ei ole.

65. Samas isegi juhul, kui menetletavas asjas oleks vastupidiselt eelmärgitule tuvastatud, et

süüdistatavad uskusid krediidilepinguid sõlmides tõsimeeli, et seaduse kohaselt pole selleks

tegevusluba tarvis, ei saaks seda eksimust pidada KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatuks.

Süüdistatavad tegutsesid spetsiifilises majandustegevuse valdkonnas, milles osalejatelt

eeldatakse valdkonna reeglite tundmist. Sellisel juhul on võimalus tugineda keelueksimuse

vältimatusele äärmiselt piiratud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a otsus

asjas nr 3-1-1-33-16, p 21 koos seal viidatud kohtupraktikaga, samuti 27. septembri 2022. a

otsus nr 1-21-7336/33, p 16.) Samas pidid süüdistatavad juba ainuüksi Finantsinspektsiooniga

toimunud suhtluse põhjal teadvustama suuremat vajadust kontrollida tegevusloata

tarbimiskrediidi andmise õiguspärasust. Lisaks on majandustegevuse raames füüsilistele

isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus,

mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude

olemasolu pigem eeldada (vt ka viidatud otsus nr 1-21-7336/33, p 16).

66. Kokkuvõttes tuleb menetletavas asjas jaatada nii süüdistatavate tahtlust kui ka süüd. Järelikult

tuleb nad kõigi süüdistuses märgitud krediidilepingute sõlmimise eest süüdi tunnistada

lõpuleviidud tegevusloata majandustegevuses, nagu maakohus – küll osaliselt teistsuguse

põhjendusega – tegigi.

(III) Konfiskeerimise asendamisest ja selle tagamisest

67. Kuna kolleegium asub erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kõigi süüdistuses nimetatud

krediidilepingute sõlmimine on käsitatav lõpuleviidud kuriteona, langeb ära ka argument,

millele tuginedes tühistas teise astme kohus maakohtu otsustuse konfiskeerimise asendamise ja

selle tagamise kohta (vt käesoleva otsuse punkt 14). Samas ei tähenda märgitu seda, et

Riigikohus saaks maakohtu konfiskeerimisotsuse automaatselt jõustada. Kaitsja esitas

apellatsioonis konfiskeerimise asendamisele rea vastuväiteid (vt käesoleva otsuse punkt 9),

millele ringkonnakohus ei vastanud, kuna leidis, et kõlbmatu süüteokatsega kriminaaltulu ei

saadud. Kolleegiumil ei ole võimalik ringkonnakohtu asemel kaitsja nendele argumentidele

1-21-6971-21-697

16(19)

ammendavat hinnangut anda, kuna see eeldab ka faktiliste asjaolude tuvastamist, mida

Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha ei või. Muu hulgas on väidetava kriminaaltulu

suuruse arvestuse juures vaidluse all Autopandile tasumata intressinõuete väärtus ja asjaolu, kas

tagatisvaraks olnud sõidukite liiklusregistris ümberregistreerimise kulu (tasutud riigilõivu)

kandis Autopant või krediidisaajad. Seetõttu tuleb kriminaalasi konfiskeerimise asendamist ja

selle tagamist puudutavas osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

68. Seoses konfiskeerimise asendamist ja selle tagamist puudutavate õigusküsimustega märgib

kolleegium siiski järgmist.

69. Maakohtu otsuse, millega OÜ-lt B8B mõisteti kuriteoga saadud vara konfiskeerimise

asendamiseks välja 605 354 eurot 7 senti, apelleeris üksnes kaitsja. Seega olenemata

kriminaalasja uuel arutamisel tuvastatavatest asjaoludest ja neile antavast materiaalõiguslikust

hinnangust välistab nii KrMS § 331 lg 2 kui ka reformatio in peius-keeld võimaluse mõista

OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks välja suurema summa, kui seda tegi maakohus (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p-d 22–25).

70. Samas ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et menetletavas asjas ei saa konfiskeerimise

asendamise korras välja mõistetav summa ületada prokuratuuri kassatsioonis märgitud

510 351 eurot 7 senti. Iseenesest on kaitsjal õigus, et võimaliku konfiskeerimise asendamise

ulatus ei tohi väljuda prokuratuuri kassatsioonis taotletavatest piiridest (KrMS § 3602 lg 1).

Kolleegium nendib, et prokuratuuri kassatsioon on mõneti vastuoluline. Kaebuse taotlevas osas

palutakse maakohtu otsuse – seega ka sealse konfiskeerimise asendamise otsustuse – jõustamist.

Kassatsiooni põhiosas argumenteerib prokuratuur aga hoopis seisukohta, mille kohaselt teenis

OÜ B8B konfiskeeritavat kriminaaltulu 510 351 eurot 7 senti (s.o 95 003 eurot vähem kui

maakohus süüdistatavalt välja mõistis). Samas märgib prokuratuur siiski ka seda, et „[k]indlasti

ongi käesolevas kriminaalasjas võimalik kriminaaltulu mitmel erineval meetodil arvestada“ ja

et ta „ei soovi maakohtu poolt kasutatud kriminaaltulu arvestamise meetodile vastu vaielda“.

Ehkki prokuratuuri lähenemine on taunitavalt segadust tekitav, tõlgendab kolleegium

kassatsiooni siiski nii, et prokuratuur taotleb esmaselt maakohtu konfiskeerimisotsustuse

jõustamist, pakkudes selle taotluse edutuks osutumise korral välja kriminaaltulu alternatiivse

arvestuse. Seega ei tulene prokuratuuri kassatsioonist võimaliku konfiskeerimisotsustuse

ulatusele täiendavat menetluslikku piirangut ja OÜ-lt B8B väljamõistetava summa võimalikuks

ülempiiriks jääb 605 354 eurot 7 senti.

71. Kolleegium ei nõustu prokuratuuri kassatsioonis väljendatud seisukohaga, et Autopandi

kriminaaltulu hulka saab automaatselt arvata ka talle tagatisvarana võõrandatud, kuid

krediidisaajatele tagasi võõrandamata sõidukite väärtuse summas 151 266 eurot. Maakohus

tuvastas – ja seda järeldust pole keegi vaidlustanud –, et krediidisaajatel oli Autopandiga

sõlmitud lepingute kohaselt õigus sõiduki omand tagasi saada, kui nad täidavad

krediidilepingust tulenevad kohustused. Prokuratuur pole kõnesolevate sõidukite puhul ära

näidanud, et krediidisaajad on lõplikult kaotanud õiguse prokuratuuri osutatud sõidukite omand

tagasi saada. Lisaks oli krediidisaajatel lepingute kohaselt õigus sellele osale sõiduki

müügihinnast, mis ületas nende täitmata lepingulisi kohustusi ja sõiduki realiseerimiskulu.

Järelikult pole võimalik lihtsalt eeldada, et kõnesolevad sõidukid on Autopandi poolt kuriteoga

saadud vara. Kaitsja on väitnud sedagi, et prokuratuuri andmed kõnesolevate sõidukite

kuuluvuse kohta on vananenud.

72. Klientide poolt nõuetekohaselt täitmata jäänud Autopandi lepinguliste nõuete (sh

intressinõuete) kriminaaltulu hulka arvamise kohta (vt ka käesoleva otsuse punktid 8–9) märgib

kolleegium järgmist. Kriminaaltulu arvestamisel on oluline hinnata, kas ja kuivõrd suures

1-21-6971-21-697

17(19)

ulatuses oli Autopandil võimalik need nõuded maksma panna (s.o milline oli nõuete

reaalväärtus). Kaitsjal on õigus, et selle küsimuse lahendamisel on oluline silmas pidada ka

nõude tagatust ja tagatisvara tegelikku väärtust. Siinkohal meenutab kolleegium aga seda, et

ehkki süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses

prokuratuuril, pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul

samaväärne sellega, mis kehtib süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel.

Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid,

näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara

väärtuse suurenemise ja selle ulatuse. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on

lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase

tõendamiskoormise KarS § 831 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse

adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara

saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul

esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga

saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. detsembri 2020. a määrus nr 1-20-3925/21, p 34)

73. Menetletava kriminaalasja kontekstis tähendab eelmises punktis märgitu muu hulgas järgmist.

Kui kaitsja soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et mõni Autopandi

krediidileping oli tagatud ebapiisavalt või et Autopandile ei õnnestunud tagatiseks olnud sõiduki

otsest valdust kätte saada, tagatist ei õnnestunud realiseerida või et tagatise müügist ei laekunud

nõude ja realiseerimiskulude katteks piisavalt raha, tuleb kaitsjal sellist väidet ka tõendada.

Piisav ei ole osutamine hüpoteetilisele võimalusele, et Autopandil võis tekkida krediidisaajatelt

võlgnevuste sissenõudmisel raskusi.

74. Kriminaalasja uuesti arutades ei ole ringkonnakohus seotud maakohtu kohaldatud

konfiskeerimise asendamise materiaalõigusliku alusega. Riigikohus on selgitanud, et

konfiskeerimine ja selle asendamine on karistusõiguslikud mõjutusvahendid, mida kohaldades

ei ole kohus seotud prokuratuuri taotlusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a

otsus nr 1-18-5732/226, p 85). Kui kuriteo kvalifikatsiooni muutmine võib olla juba iseenesest

süüdistatava olukorda raskendav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2022. a

otsus nr 1-20-8694/55, p 38), siis konfiskeerimise või selle asendamise aluse muutmisel sellest

vähemalt üldjuhul rääkida ei saa. Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras

väljamõistetava

vara

väärtus

ei

suurene,

ei

ole

pelgalt

konfiskeerimisotsustuse

materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena.

Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on

kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsus nr 1-18-158/266, p 48). Mõistetavalt ei tohi

selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale

üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele

vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid.

75. Menetletavas asjas tuvastatud Autopandi kuriteo puhul võib põhimõtteliselt kõne alla tulla nii

sellega saadud vara (KarS § 831 lg-d 1 ja 12) kui ka kuriteo toimepanemise vahendi (KarS § 83

lg 1) konfiskeerimise asendamine (KarS § 84). Nimelt on Autopandi vara väärtuse suurenemine

süüdistuses märgitud krediidilepingute sõlmimise tulemusel käsitatav kuriteoga saadud varana

KarS § 831 mõttes (vt ka viidatud määrus nr 1-20-3925/21, p-d 31–33). Samas on Autopandi

poolt süüdistuses märgitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha tegevusloata

majandustegevuse kui kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses (vt ka

Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 16). Seejuures ei ole

1-21-6971-21-697

18(19)

välistatud, et kui ühe krediidilepingu alusel kriminaaltuluna laekunud intressisumma laenati

hiljem uue krediidilepinguga uuesti ebaseaduslikult välja, vastab sama rahasumma nii süüteoga

saadud vara kui ka süüteovahendi tunnustele. See ei tähenda siiski seda, et kõnesoleva

rahasumma võiks konfiskeerida või konfiskeerimise asendamise korras välja mõista

kahekordselt, vaid et selle puhul saab kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist

alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel.

76. Kohtute tuvastatud asjaoludel on süüdistatavate käitumine vaadeldav ühe jätkuva teona (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2021. a määrus nr 1-19-7473/180, p-d 32–33),

mis viidi lõpule aastal 2019. Seetõttu ei oleks menetletavas asjas kuriteovahendi

konfiskeerimise asendamise korral tähtsust sellelgi, et osa süüdistuses märgitud

krediidilepinguid sõlmiti enne 10. jaanuari 2017, mil jõustus kuriteo toimepanemise vahendi

konfiskeerimise asendamist võimaldav seadusemuudatus (RT I, 31.12.2016, 2).

77. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse maakohtu konfiskeerimise asendamise

otsustuse tühistamist puudutavas osas ja saadab kriminaalasja selles küsimuses teise astme

kohtule uueks arutamiseks, tuleb samamoodi toimida ka ringkonnakohtu otsustusega

konfiskeerimise asendamise tagamise abinõude kohta. Seega jäävad OÜ B8B neljale

kinnisasjale riigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid maakohtu otsuses märgitud kujul püsima

vähemalt seniks, kui kriminaalasja uuel arutamisel selgub, kas ja kui, siis millises ulatuses tuleb

kohaldada konfiskeerimise asendamist. Samas jõustab kolleegium ringkonnakohtu tühistatud

maakohtu otsustuse sõiduauto Toyota Avensis aresti alt vabastamiseks.

78. Sõltumata eeltoodust juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtul polnud alust riigi

kasuks seatud kohtulikke hüpoteeke kustutada. Riigikohus on selgitanud, et kohtuliku hüpoteegi

seadmist

ette

nägeva

nõude

tagamise

tühistamise

korral

omandab

hüpoteegi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa

automaatselt kustutada. Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja

omaniku taotlusel nõude tagamist tühistava kohtulahendi alusel. Sellist korda tuleb järgida ka

kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi puhul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. juuni 2020. a otsus nr 1-17-4309/132, p 37 koos seal toodud viidetega.)

79. Eelmises punktis märgitud põhjusel on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 388 lg 6 nõuetega

vastuolus ka maakohtu otsuse resolutiivosa punkt, mille kohaselt kustutati Harju Maakohtu

27. veebruari 2019. a määrusega Tallinnas Xxxxxx XX-XX asuvale OÜ Autopant kinnisasjale

riigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek. See viga on võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada,

asendades kohtuliku hüpoteegi kustutamise tagamismääruse tühistamisega (vt ks Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-67-14, p-d 78–79).

80. Riigikohtu 11. juuni 2021. a otsuse nr 1-18-5732/22 punktis 100 märgitud põhjustel ei ole

täidetavad maakohtu otsuses tehtud korraldused kohtulike hüpoteekide tingimuslikuks

kustutamiseks pärast tagatava nõude täitmist. Juhul kui kriminaalasja uue arutamise tulemusena

jäetakse riigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid tagamisabinõuna kehtima, tuleb maakohtu

tingimuslik kustutamiskorraldus otsusest välja jätta.

(IV) Kassatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu hüvitamisest

81. Kuna kolleegium leidis kohtutega nõustuvalt, et S. Ankipovitš ja Autopant tuleb neile esitatud

süüdistuses

täies

ulatuses

süüdi

tunnistada,

jääb

muutmata

kohtute

otsustus

apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu süüdistatavate kanda jätmise kohta.

1-21-6971-21-697

19(19)

82. Samas tuleb tühistada ringkonnakohtu otsustus süüdistatava kasuks apellatsioonimenetluse

kuluna 3262 euro 48 sendi suuruse kaitsjatasu hüvitise väljamõistmise kohta. See, millises

ulatuses saab valitud kaitsjale makstud tasu apellatsioonimenetluse kulu hulka arvata,

oleneb sellest, milline otsus kriminaalasja uuel arutamisel tehakse. Samas märgib kolleegium,

et olenemata eesseisva menetluse tulemusest ei saa süüdistatavate kanda jätta seda osa

apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et kriminaalasi tuli saata teise astme

kohtule uueks arutamiseks (vt ka viidatud otsus nr 1-18-158/266, p 91).

(V) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu

83. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3, 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2022. a otsuse

osaliselt. Tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata osaliselt uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus, osaliselt lahendada aga käesoleva otsusega. Lisaks

muudab kolleegium vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa.

84. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada esiteks osas, millega teise astme kohus rahuldas osaliselt

kaitsja apellatsiooni ja tühistas maakohtu otsuse a) OÜ-lt B8B konfiskeerimise asendamiseks

605 354 euro 7 sendi väljamõistmises; b) konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ B8B

neljale kinnisasjale seatud kohtulike hüpoteekide maakohtu määratud summades riigi kasuks

püsima jätmises ja c) sõiduauto Toyota Avensis aresti alt vabastamises. Teiseks tuleb tühistada

ringkonnakohtu otsustused, millega ta need maakohtu otsustused asendas ehk mõistis OÜ-lt

B8B konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot, kustutas neljale OÜ B8B kinnisasjale riigi

kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid ja jättis aresti alla sõiduauto Toyota Avensis. Kolmandaks

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist puudutavas osas

ja neljandaks osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsustus ühe kohtuliku hüpoteegi

kustutamise kohta. Kolmes esimesena nimetatud küsimuses tuleb kriminaalasi saata

ringkonnakohtule uueks arutamiseks, neljandas teeb kolleegium ise uue otsuse. Ülejäänus jätab

kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata, kuid muudab otsuse põhiosa järeldust, mis

puudutab osa krediidilepingute sõlmimise käsitamist süüteokatsena. Prokuratuuri kassatsioon

tuleb rahuldada osaliselt, kaitsja kassatsioon aga jätta rahuldamata.

85. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada OÜ-le B8B 4283 eurot 60 senti, mis süüdistatav

maksis kassatsioonimenetluses õigusteenuse eest. Rahuldades osaliselt prokuratuuri

kassatsiooni, teeb kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-des 3, 6 ja 7 nimetatud lahendi. Järelikult peab

prokuratuuri kassatsiooni menetlemisega seotud kulu KrMS § 186 lg 1 kohaselt hüvitama riik.

Seevastu kaitsja – täielikult põhjendamatuks osutunud – kassatsioonist tingitud kulu jääb

KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. septembri 2021. a otsus nr 1-20-2438/33, p 58). Kolleegium loeb prokuratuuri kassatsiooni

menetlemisega seotud kuluks 50% tasust, mis OÜ B8B maksis kaitsjale ringkonnakohtu otsuse

analüüsi eest (112 eurot 50 senti), ning 100% tasust, mis maksti kaitsjale prokuratuuri

kassatsiooni analüüsi ja kassatsioonivastuse koostamise eest (1920 eurot). Riigikohtu kirjalikule

küsimusele vastamise eest pole kaitsja süüdistatavale menetluskulu hüvitist taotlenud.

Kolleegium ei loe menetluskulu hulka kaitsja spetsifikatsioonidel märgitud „üldkulusid“, kuna

nende sisu ja seos õigusteenuse osutamisega jääb ebaselgeks. Seega tuleb riigil OÜ-le B8B

kassatsioonimenetluse kuluna KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada kokku 2032 eurot 50 senti.

Ülejäänud osas jääb kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu KrMS § 186 lg 2 alusel

süüdistatava kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)