1-22-1346/45 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.november 2022, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-1346

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Janika Kallin

Kriminaalasi

Maksim Tšebotarjovi süüdistuses KarS § 215 lg 2 p 1, 2 ja

Anton Usõnini süüdistuses KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi,

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

Ringkonnaprokurör

Andrei

Voronin

ja

süüdistatava

Maksim Tšebotarjovi kaitsja adv. K.Isokoski

Süüdistatavad

Anton Usõnin ja Maksim Tšebotarjov (ankeetandmed Harju

Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv. Leelo Viil ja Kristina Isokoski

Prokurör

Andrei Voronin

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022 otsus Anton

Usõninile mõistetud liitkaristuse ja sellest KarS § 74 alusel

tingimisi vasbastamise osas.

Teha tühistatud osas uus o t s u s:

1. Liita KarS § 65 lg 2 alusel vaidlustatud Harju

Maakohtu 31.10.2022 otsusega Anton Usõninile

KarS § 215 lg 2 p 1 järgi mõistetud 8 kuulisele

vangistusele eelmise e Harju Maakohtu 7.10.2021

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3

aastat ja 6 kuud -, mille kogumisse kuulub ka Harju

Maakohtu 11.05.2021 otsusega mõistetud karistus

ja lõplikuks karistuseks mõista Anton Usõninile 4

(neli) aastat ja 2 (kaks) kuud vangistust.

2. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kantud karistuse hulka

eelvangistuses

viibitud

aeg

12.09.2021

–

14.09.2021, s.o 3 (kolm) päeva ning ärakandmata

karistuseks lugeda 4 (neli) aastat 1 kuu ja 27 päeva

vangistust.

3. Muus

osas

jätta

maakohtu

otsus

muutmata.Prokuröri

apellatsioon

rahuldada

Edasikaebamise kord

osaliselt. Süüdistatava Maksim Tšebotarjovi kaitsja

adv. K.Isokoski apellatsioon jätta rahuldamata.

4. Süüdistatava M.Tšebotarjovi kaitsja adv. K. Isokoski

ja süüdistatava A.Usõnini kaitsja adv. L.Viili poolt

esitatud taotlused apellatsioonimenetluses kantud

õigusabi kulude hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatav ja kannatanu võivad

esitada

kassatsioonis

üksnes

advokaadist

kaitsja

vahendusel.

Menetluskulude

peale

võib

esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest-

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022 otsusega:

Tunnistati Maksim Tšebotarjov süüdi KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks

6 (kuus) kuud vangistust.

KrMS § 414 lg 2 alusel loeti karistuse kandmise alguseks Maksim Tšebotarjovi vanglasse

saabumise aeg. Maksim Tšebotarjovi suhtes kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld,

tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel.

Anton Usõnin tunnistati süüdi KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 8

(kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.09.2021 – 14.09.2021,

s.o 3 (kolm) päeva ning ärakandmata karistuseks loeti 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend

seitse) päeva vangistust.

KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti vaidlustatud otsusega Anton Usõninile mõistetud

karistus Harju Maakohtu 07.10.2021 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga

- 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust – ning üksikkaristustest raskeima suurendamise

teel mõisteti Anton Usõninile liitkaristuseks 3 (kolm) aastat ja 10 (kümme) kuud vangistust.

Vastavalt KarS § 74 lg-le 1-3 kuulub koheselt ärakandmisele 5 (viis) kuud vangistust.

Ülejäänud osa vangistusest, s.o 3 (kolm) aastat ja 5 (viis) kuud, ei pöörata täitmisele

tingimusel, et Anton Usõnin ei pane 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 ja lg 2 p-s 21, 8 sätestatud käitumiskontrolli kontrollnõudeid

ja kohustusi. KrMS § 414 lg 2 alusel loeti koheselt kandmisele kuuluva vangistuse kandmise

alguseks Anton Usõnini vanglasse saabumise aeg. Anton Usõnini suhtes kohaldatud tõkend -

elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Tsiviilhagi

Kannatanu X AS esitatud tsiviilhagi summas 3328,54 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS

§ 128, § 137 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja TsMS § 440 lg 1 alusel mõisteti välja

süüdistatavatelt Maksim Tšebotarjovilt ja Anton Usõninilt solidaarselt kannatanu kasuks

3328,54 eurot.

Menetluskulud

KrMS § 175 lg 1 p 4, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Maksim Tšebotarjovilt välja

menetluskuludena teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha, s.o 981 eurot ja

määratud kaitsja tasu osutatud õigusabi eest 676 eurot. Kokku 1657 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb Maksim Tšebotarjovil tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul

alates otsuse jõustumisest igakuiste maksetena. Seega kuulub ühes kuus tasumisele 138

eurot ja viimase kuu osamakse suurus on 139 eurot. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt

tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses

täitemenetluses.

KrMS § 175 lg 1 p 4, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Anton Usõninilt

menetluskuludena teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha, s.o 981

eurot ja määratud kaitsja tasu osutatud õigusabi eest 783,60 eurot. Kokku 1764,60 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb Anton Usõninilt tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul alates

otsuse jõustumisest igakuiste maksetena. Seega kuulub ühes kuus tasumisele 147 eurot ja

viimase kuu osamakse suurus on 147,60 eurot. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt

tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses

täitemenetluses.

Maksim Tšebotarjov ja Anton Usõnin mõisteti KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi süüdi selles, et

isikutena, keda on varasemalt karistatud muu hulgas võõra vallasasja omavolilise ajutise

kasutamise eest grupi poolt (Tšebotarjov) või varguse toimepanemise eest (Usõnin), kasutasid

omavoliliselt ajutiselt võõrast vallasasja. Süüdistuse kohaselt Maksim Tšebotarjov ja nton

Usõnin tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis võtsid omavoliliselt ajutise kasutamise

eesmärgil 12.09.2021 kella 06:36 paiku Tallinn XXXX aadressi juurest Y AS kuuluva ja X AS

vastutavas kasutuses oleva sõiduauto Nissan Leaf reg.nr XXXXXX, mida asus sealt juhtima

Maksim Tšebotarjov. Anton Usõnin istus sama auto kõrvalistuja kohale. Maksim Tšebotarjov

juhtis sõidukit Nissan Leaf reg.nr XXXXXX läbi Tallinna linna ning kui ta jõudis Tallinnas

Vabaõhumuuseumi teele, siis Vabaõhumuuseumi tee 26b aadressi juures sõitis ta autoga

vastu teepiiret, millega tekitas sõiduki esiosale kahjustusi. Pärast liiklusõnnetust juhtis ta

sõidukit kuni Tallinn Ehitajate tee 66 aadressini, kus andis sõiduki üle kõrvalistuja kohal istunud

Anton Usõninile, kes sõitis sellega edasi Paldiski linna. Enne sõiduki omavolilist kasutamist

ronis Anton Usõnin auto kapotile ja katusele, kus ta kukkus ja kahjustas neid ning City Motors

AS poolt koostatud remondikalkulatsiooni järgi on katusele ja kapotile tehtud kahju summas

1609,54 eurot. City Motors AS poolt koostatud remondiarve järgi on sõidukile liiklusõnnetusega

tekitatud kahju summas 6187,94 eurot. Liiklusõnnetuse tõttu oli sõiduk kuu aega rendist maas

ning X AS-l jäi saamata ühe kuu tulu summas 749 eurot. Autole tuli Paldiskisse järgi X AS

tehnik, kelle väljasõit maksis 300 eurot. Samuti määrisid Maksim Tšebotarjov ja Anton Usõnin

ära sõiduki salongi, mille märgpuhastus maksis 130 eurot ja osoneerimine 40 eurot. Kokku

tekitasid Maksim Tšebotarjov ja Anton Usõnin X AS-le kahju summas 9016,48 eurot.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör ja süüdistatavate kaitsjad.

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist Anton Usõinile mõistetud liitkaristuse osas kuna

maakohus on liitkaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2

tähenduses. Apellatsioonis on kaks taotlus e esmane ja alternatiivne ja need on järgmised.

1. Liita Harju Maakohtu 07.10.2021 ja 11.05.2021 kohtuotsustega Anton Usõninile

mõistetud karistuse ärakandmata osa – kolm aastat ja kuus kuud vangistust Harju

Maakohtu

31.10.2022

otsusega

mõistetud

karistusega

–

kaheksa

kuud

(ärakandmiseks 7 kuud 27 päeva) vangistust KarS § 65 lg 2 alusel ning lõplikuks

karistuseks Anton Usõninile neli aastat, üks kuu ja 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 2

alusel määrata, et mõistetud karistusest 4 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust kuulub

Anton Usõnini poolt kohesele ärakandmisele 5 (viis) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1

alusel määrata, et ülejäänud osas 3 aastat 8 kuud 27 päeva vangistust jäetakse

karistus Anton Usõnini suhtes tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane

katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale katseajaks kooskõlas KarS § 75 lg

1 ja lg 2 p 21, 8 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 9 alusel kohustada Anton

Usõninit katseaja jooksul alluma elektroonilisele järelevalvele. KarS §751 lg 3 p 2 alusel

määrata elektroonilise valve tähtajaks üks aasta. Vastavalt KarS §751 lg 4 hakkab

elektroonilise valve tähtaeg kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade

kinnitatakse süüdimõistetu keha külge.

2. Alternatiivselt teha uus otsus, millega: Liita Harju Maakohtu 07.10.2021 ja 11.05.2021

kohtuotsustega Anton Usõninile mõistetud karistuse ärakandmata osa – kolm aastat ja

kuus kuud vangistust Harju Maakohtu 31.10.2022 otsusega mõistetud karistusega –

kaheksa kuud (ärakandmiseks 7 kuud 27 päeva) vangistust KarS § 65 lg 2 alusel ning

lõplikuks karistuseks Anton Usõninile mõista reaalne tähtajaline vangistus pikkusega

neli aastat, üks kuu ja 27 päeva.

Apelatsiooni põhjendused on järgmised.

Maakohtu otsuse motiivide1 ja resolutiivosa kohaselt tuli mõistetud karistus – kaheksa kuud

vangistust – vastavalt KarS § 65 lg-le 1 ja § 64 lg-le 1 liita Harju Maakohtu 07.10.2021

kohtuotsusega mõistetud karistusega – kolm aastat ja kuus kuud vangistust – ning

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista Anton Usõninile liitkaristuseks kolm

aastat ja kümme kuud vangistust. Harju Maakohtu 07.10.2021 kohtuotsusega tunnistati Anton

Usõnin süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistati teda

üheaastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju

Maakohtu 11.05.2021 otsusega kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise

teel ja lõplikuks karistuseks loeti kolme aasta ja kuue kuuline vangistus, mis jäeti KarS § 74 lg

1 ja lg 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata. 31.10.2022 otsust tehes jättis maakohus

tähelepanuta, et 07.10.2021 otsusega moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 11.05.2021

otsusega määratud karistusega, mis mõisteti 29.08.2019 toimepandud teo eest, ning

07.10.2021 otsusega määratud karistusega, mis mõisteti ajavahemikel 04.01.2021-

07.01.2021 ja 09.03.2021-21.03.2021 toimepandud tegude eest.

Käesolevas kriminaalasjas on Anton Usõninile esitatud süüdistus ja teda on KarS § 215 lg 2 p

1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises süüdi mõistetud teo eest, mis leidis aset

12.09.2021.

12.09.2021 tegu pandi toime pärast Harju Maakohtu 11.05.2021 otsuse kuulutamist (jõustus

27.05.2021), millega Anton Usõninile mõisteti kolm aastat ja kuus kuud vangistust, mis jäeti

täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata. Kriminaalasja raames ei ole vaidlust selle üle, et

Anton Usõnin pani kuriteo toime 11.05.2021 otsusega määratud katseaja jooksul.

KarS § 74 lg 5 kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda

karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt karistusseadustiku § 65 lõikes 2

sätestatule.

Seega pidi maakohtu otsuses liitkaristus olema moodustatud järgmisel viisil : tegude suhtes,

mis leidsid aset 29.08.2019 ning ajavahemikel 04.01.2021-07.01.2021 ja 09.03.2021-

21.03.2021 (erinevate otsustega hiljem tuvastatud kuritegude kogum) - KarS § 64 lg 1, § 65 lg

1 alusel ning KarS § 65 lg 2 alusel 12.09.2021 toimunud teo eest mõistetud kaheksa kuulise

vangistusega (kohtuotsuste kogum). Kuna KarS § 65 lg 2 alusel liidetakse uus karistus

varasema otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osale, pidi liitkaristus kohtuotsuste

kogumi eest moodustama neli aastat ja kaks kuud vangistust.

Asjaolu, et Harju Maakohtu 07.10.2021 otsusega mõisteti süüdistatavale liitkaristus

ajavahemikul 28.09.2021 kuni 21.03.2021 toimepandud tegude eest ehk pärast 12.09.2021

tegu, ei oma eraldiseisvat õiguslikku tähendust, kuna kõik teod, mille eest kahe otsusega

mõistetud karistused moodustusid kogumi, leidsid aset enne Harju Maakohtu 11.05.2021

otsuse kuulutamist ning 12.09.2021 kuritegu pärast 11.05.2021 otsuse kuulutamist. Nimetatud

kohtuotsutega liideti enne 21.03.2021 toimunud kuritegude eest mõistetud karistuse kogum,

kusjuures karistuse suurust ega selle täitmise individualiseerimise viisi ei muudetud (v.a

katseaja algus). Sellisel juhul ei aktualiseeru KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liitmise küsimus.

Nendel asjaoludel tuleb maakohtu otsus tühistada Anton Usõninile mõistetud karistuse liitmise,

osaliselt täitmisele pööramise ja osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas.

Apellant rõhutab, et ei pea vajalikuks taotleda Anton Usõninile vaidlustatud kohtuotsusega

tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristuse suurendamist. Seetõttu taotleb prokurör

apellatsioonimenetluses KarS § 65 lg 2 alusel liita varasema otsusega mõistetud karistus kolm

aastat ja kuus kuud vaidlustatud otsusega mõistetud 8 kuulise vangistusega ja lõplikuks

karistuseks määrata tähtajaline vangistus pikkusega neli aastat ja kaks kuud. Maakohtu

istungil taotles prokurör KarS § 74 lg 1, 2, 3, § 75 lg 1 p 1-6, § 75 lg 2 p 9 ja 751 lg 3, 4 alusel

jätta Anton Usõninile kohtuotsuste kogumi eest mõistetud liitkaristus täitmisele tingimisi

pööramata ning määrata temale pikk katseaeg, allutades teda elektroonilisele valvele

pikkusega üks aasta ja kolm kuud ning määrates kontrollnõudeid. Prokurör jääb selle taotluse

juurde ja seda järgnevatel põhjustel.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et Anton Usõnin on isikuks, kellel on märgatavaid

probleeme oma käitumise kontrollimisega. Nimelt tunnistati Anton Usõnin süüdi Harju

Maakohtu 30.01.2018 otsusega KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja karistuseks mõisteti talle 6 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati raskeimat, s.o Harju Maakohtu

19.10.2017 otsusega nr 1-17-9196 mõistetud karistust 1 aasta 8 kuud 22 päeva vangistust

ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud 22 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks

loeti 19.10.2017. Kohtuotsus jõustus 15.02.2018. Viru Maakohtu 13.02.2019 määrusega

vabastati Anton Usõnin karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni

10.09.2019 ja ta määrati kuni katseaja lõpuni Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja

poolt nimetatud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ning kohustati järgima KarS § 75 lg

1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-des 2,21,4 sätestatud kohustusi.

Kohtumäärus jõustus 01.03.2019. Viru Maakohtu 02.09.2019 määrusega pööras kohus

täitmisele Anton Usõninile Harju Maakohtu 30.01.2018 otsusega mõistetud ärakandmata

karistuse 6 kuud 9 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 30.08.2019.

09.03.2020 vabanes Anton Usõnin tähtaegselt Viru Vanglast. 11.05.2021 Harju Maakohtu

11.05.2021 otsusega nr 1-21-2945 karistati Anton Usõninit KarS § 184 lg 1 järgi vangistusega

3 aastat ja 6 kuud. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti temale mõistetud ja ära kandmata karistus

3 aastat ja 6 kuud vangistust täitmisele pööramata, kui Anton Usõnin temale määratud 4 aasta

pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja mille jooksul peab Anton Usõnin täitma

KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud käitumise kontrollnõudeid. Samuti kohustati teda KarS §

75 lg 2 p 21 alusel mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Harju

Maakohtu 07.10.2021 tunnistati ta uuesti süüdi ja loeti määratud karistus kaetuks varasema

otsusega mõistetud karistusega. 25.05.2022 pikendas Harju Maakohus kohtuasja nr 1-21-

6226 raames kriminaalhooldusametniku ettekande alusel Anton Usõninile määratud

katseaega kolmeks kuuks. Kriminaalasja esemeks oleva kuriteo pani ta toime joobeseisundis

ning, mis peamine, motiividel, mis ei ole adekvaatsed täiskasvanu isiku jaoks. Need asjaolud

kogumis näitavad, et isik ei ole käitumise sotsiaalses standardis suuteline oma käitumist

iseseisvalt kontrollima.

Maakohus karistas Anton Usõnini osaliselt reaalse vangistusega. Riigikohus on korduvalt

sedastanud, et lühiajalise, nn šokivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus

pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest

vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste

tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Apellant leiab, et Anton Usõnini puhul, keda on

varem korduvalt karistatud vangistusega ja kes on vangistuses juba ka viibinud, ei kanna

šokivangistus endas enam ka mingit hoiatusefekti.

Reegeljuhtumil ei võimalda KarS § 74 lg 5 sõnastus karistuste KarS § 65 lg 2 alusel liitmise

korral kohaldada isikule tingimisi karistusest vabastamist. Eranditeks on täitmisele pööratava

karistuse asendamine üldkasuliku tööga karistusseadustiku § 69 sätestatud korras või

karistusest tingimisi vabastamine koos isiku allutamisega elektroonilisele valvele KarS § 75

lõike 2 punktis 9 või 10 sätestatud korras. KrMS § 75 1 lõikest 3 tulenevalt võib elektroonilise

valve tähtaega määrata ühest kuni kaheteistkümne kuuni. Vajaduse korral võib kohus seda nii

pikendada kui lühendada. Varasemalt karistatud isiku puhul on raske arvestada üld- ja

eripreventsiooni

eesmärkide

realiseerimist

üksnes

nõndanimetatud

šokivangistuse

kohaldamisega. Samas on võimalik, et distsiplineeriv mõju suureneb lühiajalise vangistuse ja

elektroonilise valve allutamise kombineerimisega. Sellisel juhul allutatakse isik elektroonilisele

valvele pärast lühiajalise vangistuse kandmist. Kohtuotsustest nähtuvalt pani Anton Usõnin

kuriteod toime alkoholi või muude psühhoaktiivsete ainetega seoses. Karistusregistri andmetel

on Anton Usõninit ühel korral karistatud KarS § 218 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga, väärteo otsus tehti 18.02.2022. Allutamine kontrollile, mis võib kontrollida

isiku liikumist, ning vajaduse korral ka isiku allutamine alkoholi tarbimise kontrollile seaks isiku

olukorda, mil temal ei ole sugugi valikut, kas jätta tarbimine maha või nõustuda suhteliselt

pikaajalise vanglas viibimisega. Lühiajalise vangistuse ning elektroonilise kontrolli üks teise

järele kohaldamine pikendab ajavahemiku, mille vältel isik peab loobuma käitumisest, mis viis

teda süüteo toimepanemiseni.

KarS § 75 lõike 2 punktis 9 toodud karistuse tingimisi pööramata jätmise regulatsiooni

mõistmine ei ole Eestis ühtlane. Kui lähtuda KarS § 65 lg 2 alusel karistuste kogumi alusel

moodustatud karistuse täitmise pööramata jätmise teisest alternatiivist, s.o karistuse

asendamine üldkasuliku tööga, siis maksimaalne võimalik karistus, mida oleks võimalik

asendada, on kaks aastat. Lähenedes analoogiliselt elektroonilisele valvele allutamisele, peab

paratamatult asuma seisukohale, et KarS § 75 lg 2 p 9 koostoimes KarS § 75 1 lg 3

regulatsiooni kohaselt on elektroonilise valve kohaldamise klausel kohaldatav üksnes

karistuse suhtes, mille suurus ei ületa summaarselt kahteteist kuud. KarS § 75 1 seaduseelnõu

sellele küsimusele üheselt mõistetavat vastust ei anna. Kui vaadata elektroonilise valve

regulatsiooni ajaloolist arengut, siis rakendati see esmalt KarS § 76 alusel tingimisi enne

tähtaega vabastamisel vabastamise järgse kontrolli efektiivsuse tõstmiseks. Seejuures ei ole

seaduse tekstist võimalik välja lugeda ajalist piirangut kandmata jäänud karistuse osa suhtes

(nii näiteks võis karistusjärgne kontroll kesta kuus kuud, kandmata karistus võis olla kaks

aastat). Sellisel juhul on küsimus, kas on võimalik katseajal uue kuriteo toimepandud ja

vangistusega karistatud isikut taas, tuginedes KarS §-des 74 lg 5, § 75 lg 9 sätestatud

reservatsioonile, karistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramisest tingimisi vabastada

juhul, kui mõistetud liitkaristus ületab elektroonilise valve maksimaalset tähtaega 12 kuud,

avatud ja nõuab lahendamist kohtupraktikas. Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, et

KarS § 74 lg 5 ja KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud reservatsiooni alusel ei ole võimalik vabastada

süüdistatavat KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud vabadusekaotuliku liitkaristuse osaliselt või

terves ulatuses täitmisele pööramisest juhul kui see liitkaristuse suurus ületab 12 kuud, ei jää

muud võimalust, kui pöörata see karistus terves ulatuses täitmisele. Selle alternatiivi

realiseerumise korral taotleb prokurör kogu liitkaristuse pikkusega neli aastat üks kuu ja 27

päeva täitmisele pööramist KarS § 74 lg 4 ja 5 Maksim Tšebotarjovi kaitsja alusel.

Süüdistatava Maksim Tšebotarjovi adv. Kristina Isokoski ei vaidlusta kohtuotsusega

tuvastatud asjaolusid. Kaitse taotleb Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kohtuotsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist seoses sellega, et môistetud karistus ei vasta kuriteo

raskusele ja süüdimôistetu isikule. Samuti taotleb kaitse kohtuotsuse tühistamist seoses

sellega, et kohtu poolt tuvastatud asjaolud M.Tšebotarjovi suhtes on vastuolus kohtu enda

poolt tuvastatud asjaoludega. Kohtuotsuse selgitav osa ja môistetud karistus ei ole

vastavuses. Kohtuotsuse kohaselt Harju Maakohus on tuvastanud, et kohtu hinnangul on

tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Viide kohtuotsusele ” Vôttes arvesse

on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise” (kohtuotsuse lk 10).

Kohus peab vôimalikuks môista kohtualusele karistuse oluliselt alla keskmise määra. Samal

ajal kohus määrab M.Tšebotarjovile reaalse vangistusliku karistuse, so kôige karmima

karistuse, mida KarS ette näeb. Pôhjendus, et Maksim Tšebotarjov sooritas käesoleva kuriteo

ca 1 kuu peale vanglast vabanemist, ei ole tôsiselt vôetav. Maksim Tšebotarjov kandis

täielikult ära talle eelneva kohtuotsuse alusel määratud karistuse, st M.Tšebatorjov on

vähemalt Eesti Vabariigi ees ära kandnud oma karistuse ja kohustused. Oleks täiesti

asjakohatu arvestada täielikult kantud karistuse asjaolusid antud asjas. Reaalne

vanglakaristus ei vasta Maksim Tšebatorjovi isikule. M.Tšebatorjov on nii eeluurimisel kui ka

Harju Maakohtu istungil ennast täielikult süüdi tunnistanud. M.Tšebotarjov kinnitas Harju

Maakohtu istungil, et tal on alaline töökoht X OÜ-s keevitajana, ta suudab ja soovib hüvitada

tiviilhagi. Reaalse vangistusliku karistuse puhul M.Tšebotarjovil ei oleks vôimalik tsiviilhagi

hüvitada. Tööandja X OÜ kinnitab käesoleval apellatsioonkaebusele lisatud iseloomustuses,

et M.Tšebotarjov on hinnatud töötaja ja tööandjale vajalik töötaja. Harju Maakohtu istungil

M.Tšebotarjov teatas, et tal ei ole alaealisi ülalpeetavaid. See vastas tôele, kuid M.Tšebotarjov

ei saanud aru, et ka lapseootel elukaaslane (ja ka laps) on mingil hetkel tema ülalpidamisel.

Nimelt Maksim Tšebotarjevi elukaaslane Y ootab nende ühist last. Seda tôendab

apellatsioonkaebusele lisatud AS Lääne-Tallinna Regionaalhaigla tôend nr 57057. Käesoleval

ajal M.Tšebotarjov ja lapse ema Y elavad koos Tallinnas, XXX ning M.Tšebotarjovil on

kohustus hoolitseda nii ema kui ka sündiva lapse eest. Tööandja iseloomustust ja elukaaslase

rasedust tôendavat dokumenti ei esitatud Harju Maakohtule, kuna kaitse ei teadnud

M.Tšebotarjovi elukaaslase rasedusest ning M.Tšebotarjov (kohtuistungi ärevuses) ei

arvanud, et sündimata laps läheb ka arvesse. Sellest tulenevalt on esitatud ka tööandja

iseloomustus. M.Tšebotarjovil vabaduses viibides on vôimalik hüvitada nii tsiviilhgi kui ka

hoolitseda oma pere eest.

Tallinna Ringkonnakohtu 16,novembri 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade

esitamiseks aega kuni 23.novembrini 2022.

Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör.

Prokurör ei nõustu M.Tšebotarjovi osas esitatud apellatsioonkaebusega. Maakohus on

veenvalt põhjendanud, miks tuleb määrata isikule karistuseks just vangistus, mitte rahaline

karistus. Nimelt arvestas kohus isikut iseloomustavate andmetega, mille kohaselt on tal kaks

kehtivat kriminaalkaristust. Eelnevate kohtuotsustega on teda karistatud eriliigiliste kuritegude

sooritamise eest. Ta on pannud toime nii isiku- kui ka varavastaseid kuritegusid.

Kohtuotsusega nr 1-15-7623 karistati teda vangistusega, mis jäeti algselt tingimuslikult

täitmisele pööramata, andes süüdistatavale võimaluse kanda karistust vabaduses olles ning

näidata, et ta soovib ja on võimeline edaspidi õiguskuulekalt käituma. Katseaja tingimuste

rikkumise tõttu pöörati vangistus 28.12.2017 kohtumäärusega täitmisele. 09.05.2019

kohtuotsusega nr 1-19-1837 karistati Maksim Tšebotarjov uuesti vangistusega, mille ta kandis

ära ning vabanes 06.08.2021. Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo sooritas

Maksim Tšebotarjov vaid üks kuu pärast vanglast vabanemist. Need asjaolud kogumis on

piisavad, et nõustuda maakohtu järeldustega karistusliigi valiku osas ja üheselt välistada

rahalise karistus mõistmist. Kui isikut on korduvalt karistatud vangistusega erinevate, kuid

samas samaliigiliste kuritegude toimepanemise eest, siis puudub alus väita, et rahaline

karistus oleks tema suhtes piisavaks mõjutusvahendiks. Prokurör toonitab eriti, et Maksim

Tšebotarjovi käitumises on tuvastatud nii faktiline, kui legaalne retsidiiv. Kuigi isikul ei ole

juhiluba ning tema faktiline sõiduki juhtimisoskus on kesine, jätkab ta sellest hoolimata

sõidukite ärandamisi, seades sellega kaaselanikke kõrgemasse ohtu.

Oma väidete põhjendamiseks esitas apellant AS Lääne-Tallinna Regionaalhaigla tõendi nr

57057 ja X OÜ iseloomustuse. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda

maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei

võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval

põhjusel. Prokurörile teadaolevalt ei ole maakohtu istungil taotletud kõnesolevate dokumentide

vastuvõtmist ja avaldamist. Rasedust kinnitava tõendi esitamata jätmist põhjendab

apellatsioonkaebuse esitaja sellega, et tema kaitsealune ei mõistnud istungimenetlusega

kaasneva ärevuse ja stressi tõttu, et sündimata laps võib olla teguriks, mis muuhulgas mõjutab

kohtu otsust. Sama asjaoluga (kohtuistungil tekkinud segadus) selgitatakse tööandja

iseloomustuse esitamata jätmist. Pidades silmas KrMS § 321 lg 6 sõnastust tuleb asuda

seisukohale, et põhjus, miks teatud tõendit polnud võimalik õigeaegselt esitada, peab

puudutama eelkõige isikut, kes taotleb tõendi hilisemat vastuvõtmist. Kutseline advokaat ei

tohi isegi üldmenetluses arutatava kriminaalasja istungi käigus ja selleks ettevalmistamise ajal

olla sedavõrd segaduses, et jätta tähelepanuta kaitsealust puudutavate iseloomustavate

tõendite väljaselgitamise, kogumise, õigeaegse esitamise ja avaldamise. Kui iseloomustav või

mõni muu tõend jääb siiski esitamata menetluspoole ebapiisava püüdlikuse tõttu, ei ole see

asjaolu prokuratuuri arvates mõjuv. 15.08.2022 istungi käigus uuris maakohus, kas kellelgi on

kohtuliku uurimise täiendamise taotlusi, millele Anton Usõnini kaitsja L. Viil vastas, et võidakse

esitada iseloomustavaid tõendeid, Maksim Tsebotarjovi kaitsja aga tõendeid esitada ei

soovinud.

Seega

muuhulgas

iseloomustavate

tõendite

osas

midagi

üllatuslikku

menetluspoolte jaoks menetluses ei olnud. Peale selle, andis Maksim Tšebotarjov kohtus

ütlusi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiks, mistõttu on võimalik selle abiga tõendada

muuhulgas ka iseloomustatavaid asjaolusid. 15.08.2022 protokollist tulenevalt ei olnud neid

küsimusi Maksim Tšebotarjovilt küsitud. Piirdutud on nentimisega, et isikul on suhe

tüdruksõbraga.

Seega vaidleb prokuratuur täiendavate tõendite esitamisele vastu ning palub jätta need

menetlusse lisamata.

Pärast ringkonnakohtu poolt antud tähtaja möödumist e pärast 23.novembrit 2022 esitas oma

kirjalikud seisukohad süüdistatava A.Usõnini kaitsja adv. Leelo Viil. Seisukohtadele on lisatud

tasutaotlus. Kaitsja on allkirjastanud oma vastuse prokuröri apellatsioonile 24.11.2022 kell

15.51. Seega on kaitsja seisukohad esitanud hilinemisega ja ajal, kui kohus oli lahkunud juba

nõupidamistuppa. Seetõttu kaitsja poolt esitatud seisukohti käesolevas otsuses ei arvesta ja

jätab need tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja

kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1.Prokuröri apellatsiooni osas.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale A.Usõninile ei ole maakohus liitkaristuse mõistmisel

arvestanud mitmete olulist tähtsust omavate asjaoludega ning seetõttu ei ole temale mõistetud

liitkaristuse määr ja sellest tingimisi osaline vabastamine seaduse seiskohalt adekvaatsed.

Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust liitkaristuse moodustamiseks ja see tulnuks moodustada KarS § 65 lg 2 sätete

alusel. Küll aga ei saa kohtukolleegium põhimõtteliselt nõustuda sellega, et praeguses

kaasuses on võimalik sedavõrd kergekäeliselt või paljasõnaliselt kohaldada KarS § 65 lg 2 või

KarS § 65 lg 1 sätteid nagu seda teeb teise lõike kohaldamist taotlev prokurör apellatsioonis

ja nagu seda tegi kohtuotsuses maakohus kohaldades esimest lõiget.

Kuigi kohtukolleegium ei pea õigeks maakohtu poolt KarS § 65 lg 1 sätete kohaldamist

liitkaristuse moodustamisel ja tühistab selles osas maakohtu otsuse ning uue e ringkonnakohtu

otsusega need maakohtu vead ei aktualiseeru, peab kohtukolleegium siiski vajalikuks juhtida

maakohtu tähelepanu nendele vigadele, mis maakohtu otsuse resolutsioonist peale vaadates

kohe silma hakkavad. Selliseid vigu ei teki, kui alati mõelda juurde kohtupraktikas omaks

võetud ja Riigikohtu otsustes korduvalt välja öeldud põhitõde hiljem tuvastatud kuritegude

konkurentsi eest liitkaristuse mõistmise kohta. Nii selgitas Riigikohus oma otsuses 3-1-1-66-

10 p-des 11.2 ja 11.3 järgmist. Tavaolukorras oleks kohus pidanud arutama S. N. mõlemat

kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude

kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Ent

Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud

kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma

olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute

karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest

mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS §

65 lg 1 järgi (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. veebruari 2007. a

otsus kriminaalasjas nr 3-4-1-2-02 ja kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08). Toodud põhimõtteid tuleb järgida ka käesoleva asja

lahendamisel. KarS § 65 lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista

süüdistatavale liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi

eest mõistetava liitkaristuse üldised reeglid.

KarS § 64 lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima

karistusega. See tähendab, et ka KarS § 65 lg 1 korral on liidetavateks mõistetud karistused,

mitte nende ära kandmata osad. Praegusel juhul on maakohtu otsuses kirjas, et maakohus

liidab eelmise otsusega ära kandmata karistuse. Olenemata, et karistuse ära kandmata osa

on praegusel juhul võrdne mõistetud karistusega, tuleb siiski lähtuda seaduse tekstist ja selgelt

ka välja öelda, et üheks liidetavaks on eelmise otsusega mõistetud karistus. Sama kehtib ka

teise liidetava kohta e ka see on mõistetud karistus e nö uue otsusega e praeguses menetluses

vaidlustatud otsusega mõistetud karistus. See aga tähendab seda, et sarnaselt KarS § 64 lg-

le 1 arvatakse eelvangistuses viibitud aeg maha alles liitkaristusest ja ära kandmisele kuuluv

karistus moodustub alles liitkaristusest pärast eelvangistuses viibitud päevade mahaarvamist.

Vaidlustatud otsuses on maakohus maha arvanud eelvangistuses viibitud aja üksikkaristusest.

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu ka alljärgneval

probleemile.

Mis puudutab A.Usõninilt sundraha väljamõistmist, siis paraku ei saanud seda teha lihtsalt

viitega KrMS § 179 lg 1 p-le 2 ja ühe lausega, nagu seda tegi maakohus. Maakohtu hinnangul

oli A.Usõnin vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo pannud toime enne eelmise

kohtuotsuse tegemist e tegemist on hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga (KarS § 65 lg

1). Nagu juba eelnevalt rõhutatud, siis KarS §. 65 lg 1 kohaldamine on sisuliselt selliseks

sätteks, mis teebki kaks kohtuotsust üheks ja loob (taastab) olukorra, mis oleks võrdne

olukorrale, kui kõiki kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteoepisoode oleks arutatud ühel

istungil ja tehtud üks kohtuotsus. Ainult sellisel juhul on tagatud isikute võrdne kohtlemine (vt

Riigikohtu otsus nr 3-4-1-2-02). See puudutab ka sundraha väljamõistmist selle

kohtuotsusega, millisega tuvastatud kuritegu on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse

kuulutamist. Kui oleks arutatud kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid koos, oleks

sundraha välja mõistetud ühel korral. Tegelikult ei ole see alati nii ning sõltub see mitmetest

asjaoludest. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-24-11 p 10 ja selle kolmes alapunktis pikalt ning

arusaadavalt selgitanud, miks erinevalt karistuste liitmisest ei pea alati taastama olukorda, mis

oleks samane sellega, kui kuritegusid oleks koos arutatud ja ühe otsusega isik süüdi mõistetud

kõigis hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluvates kuritegudes ja millest sõltub

sundraha väljamõistmine juhtudel, kui karistus mõistetakse KarS § 65 lg 1 alusel e kui on

tegemist kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga. Sundraha küsimuse otsustamiseks

kriminaalasjas, milles mõistetakse karistus KarS § 65 lg 1 alusel kuritegude hiljem tuvastatud

kogumi eest, ei ole seadusandja eriregulatsiooni kehtestanud, mistõttu ei ole välistatud, et

katmaks kriminaalasjade menetlemisega kaasnevaid üldisi menetluskulusid, mõistetakse

süüdistatavalt sundraha välja nii varasema kui ka hilisema kohtuotsusega. Seetõttu

kriminaalasjades, milles mõistetakse karistus kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, tuleb

sundraha

väljamõistmise

küsimuse

lahendamisel

lähtuda

alati

konkreetsest

kriminaalmenetlusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et

kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine

võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui

sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade

ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase

liitkaristuse mõistmiseks (Riigikohtu 18. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11).

Riigikohtu seisukohast ei ole neil juhtudel, kui menetleja on jätnud alusetult kasutamata KrMS

§ 216 lg 1 p-st 2 tuleneva võimaluse ühendada kriminaalasjad üheks menetluseks eesmärgiga

tagada isikule kõiki karistuse mõistmise asjaolusid arvestava liitkaristuse mõistmise ühes

kriminaalmenetluses ja sellega seonduvalt sundraha ühekordse väljamõistmise KrMS § 179

sätteid arvestades, kahel korral sundraha väljamõistmine õigustatud. Sellest tulenevalt on aga

sellistel juhtudel, kui esinevad objektiivsed asjaolud, miks ei saanud kriminaalasju ühendada

üheks menetluseks, topelt sundraha väljamõistmine õigustatud. Kohtukolleegiumi arvates on

sellisel juhul, kui oleks õige juhinduda KarS § 65 lg 1 sätetest liitkaristuse mõistmisel igati

mõistetav A.Usõninilt ka teistkordne sundraha väljamõistmine. Nimelt, oli eelmises

kriminaalasjas sõlmitud kokkulepe 10.09. 2021 ja kriminaalasi saadeti kohtusse 15.09.2021.

Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo pani A.Usõnin toime 12.09.2021. Samas on

ringkonnakohus pigem seda meelt, et ka sellises olukorras, kus selgub, et kohtusse saadetud,

kuid veel mitte kohtus arutamisele määratud kokkuleppemenetluse kriminaalasjas on isik

toime pannud uue kuriteo (praegusel juhul toimus kohtuistung kokkuleppemenetluses

kohtusse saadetud kriminaalasjas 7.10.2021 e loetud päevad vähem kui kuu aega pärast uue

kuriteo toimepanemist), on igati mõistlikum ja õiglasem KrMS § 216 lg 1 p-st 2 tuleneva t

võimalust kasutades ühendada ühe süüdistatava suhtes kriminaalasjad üheks menetluseks

eesmärgiga tagada talle kõiki karistuse mõistmise asjaolusid arvestava liitkaristuse mõistmise

ühes kriminaalmenetluses ja sellega seonduvalt sundraha ühekordse väljamõistmise KrMS §

179 sätteid arvestades. Selgitused, et ühes menetluses on kokkulepe juba olemas, ei ole

tõsiseltvõetavad, sest prokurör saab loobuda kokkuleppest ja seda ka põhjendusega, et tuleb

tagada ühe otsusega kõikide otsustuste tegemine. Kriminaalmenetluslik kogemus aga lubab

väita, et harvad ei ole juhtumid, kus üheaegselt on kohtueelsel uurimisel ühe isiku kohta mitu

kriminaalasja ja kui on tegemist veel erinevate järelevalvet teostavate prokuröridega, siis

hoiavad nad nendest kriminaalasjadest kramplikult kinni, sest lõpuleviidud e kohtuotsusega

päädinud kriminaalasi on ilmselgelt statistikas teise väärtusega kui liidetud kriminaalasi.

Samas aga on just praegune kaasus eredaks näiteks, milliseid olukordi võib ette tulla ja et

sellised olukorrad tekitavad mitte ainult raskusi prokurörile ja kohtule karistuste liitmise

taotlemisel ja lahendamise aga jäävad ka ebaselgeks süüdistatavatele ja mis seal salata ka

kaitsjatele.

Enne, kui kohtukolleegium esitab omapoolse seisukoha, kuidas peab õigeks A.Usõninile

liitkaristus mõista e et miks tuleb liiktaristus mõista vaidlustatud otsusega just KarS § 65 lg 2

sätete kohaselt , märgib kohtukolleegium, et ei välista ka olukorda, et Riigikohus peab õigeks

siiski ainult KarS § 65 lg 1 viitamist. Lisaks nendele maakohtu vigadele, mida kohtukolleegium

on juba eelnevalt välja toonud, peab sel juhul kindlasti arvestama järgmist. Fakt on see, et

vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud kuritegu on toime pandud enne eelmist A. Usõnini suhtes

tehtud kohtuotsusest ja nagu maakohtu otsuses on ühe lausega ära märgitud, siis just selle

tõttu on maakohus kohaldanud KarS § 65 lg 1 sätteid. Selge on ka kohtukolleegiumi hinnangul

see ja selles osas tuleb nõustuda ka prokuröriga, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

kuritegu on toime pandud üle-eelmise otsusega määratud katseajal e olukorras, kus selle

otsusega mõistetud karistus oli ära kandmata. See tähendab aga seda, et ei ole põhjendatud

kohelda A.Usõninit leebemalt, kui samas olukorras, e katseajal uue kuriteo toime pannud

isikut, kellele liitkaristuse mõistmisel KarS § 65 lg 2 järgi saab kohaldada kahe kohtuotsuse

järgi liitkaristuse mõistmisel vaid üksikkaristuste täielikku liitmist. Tegelikult annab ka KarS §

65 lg 1 võimaluse selleks, sest nimetatud sätte järgi liitkaristuse moodustamisel on võimalik

kohaldada nii karistuste katmise põhimõtet e kui kergem karistus loetakse raskemaga kaetuks

aga ka raskema üksikkaristuse suurendamist ja seda nii osalise liitmisega (maakohtu poolt

kohaldatud) või üksikkaristuste täieliku liitmise teel. Ka sellisel juhul on kohtul õigus ja seda

KarS § 65 lg 3 sätete alusel pöörata liitkaristus reaalselt täitmisele ja olenemata sellest, et

eelmine otsus vangistusest tingimisi vabastamise kohta on jõustunud. KarS § 65 lg 3

seaduseks

saamise

eelloos

olevas

seletuskirjas

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad,

mis on pikk ja põhjalik, on muuhulgas selgitatud, et kavandatav KarS § 65 lg 3 suunab kohut

alati liitkaristust mõistma ka neis olukordades, kus süüdlasele varasema kohtuotsusega

mõistetud karistus on jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata või asendatud. Norm annab

seega kohtule pädevuse vajaduse korral üle vaadata ka varasema kohtuotsusega otsustatud

karistuse individualiseerimise viisid, kuid mitte eelmise otsusega mõistetud üksikuid

põhikaristusi või nende pinnalt moodustatud liitkaristust. Selletaolisele kohtu pädevuse

piirangule osutavad selgelt lõike 3 sõnad, mis viitavad süüdlase tingimuslikule vabastamisele

mõnest varasemast karistusest või selle asendamisele. Uus säte ei kirjuta seevastu kohtule

üksikasjalikult ette, milline peab olema viimase kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse

individualiseerimise viis. Viimase otsustuse peab kohus langetama konkreetse kriminaalasja

tehiolude põhiselt lähtuvalt karistuse mõistmise üldalustest nii, nagu need on sätestatud KarS

§-s 56. Täpsemate reeglite ettenägemine pole ka seadusandja poolt otstarbekas, kuna

varasema (sealhulgas ka mitme varasema) ja uue kohtuotsuse kogumis praktikas esile kerkida

võivate võimalike karistuse individualiseerimise viiside kombinatsioonide arvu ei ole võimalik

ammendavalt selgitada ja sel põhjusel ka seaduse tasandil reguleerida.

Selles mõttes on tõesti tegemist kaasusega, milles ka ainult KarS § 65 lõikele 1 või 2 viidates,

on võimalik saavutada täpselt sama olukord e ei ole selliseid faktoreid, mis vajaksid erinevat

otsustust erinevate lõigete korral- näiteks karistuse aja algus, mis juhul, kui isik näiteks

kannaks eelmise kohtuotsusega reaalset vangistust, oleks erinev, varasema otsusega juba

ära kantud karistuse osa, sundraha jne.

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks välja tuua need põhjused, miks nõustudes küll prokuröri

alternatiivse taotlusega, ei ole õige lähtuda prokuröri ettepanekust nö üle astudes eelmisest

otsusest moodustada liitkaristus vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud

üksikkaristusest ja üle-eelmise otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osast. Esiteks,

karistusseadustiku loogilise tõlgendamise tulemusel võib väita, et juhul, kui ühe isiku suhtes

on eelnevate kohtuotsustega karistused alati liidetud, kas siis hiljem tuvastatud kuritegude

konkurentsis (KarS § 65 lg 1) või seetõttu, et tal oli veel eelmise kohtuotsusega kandmata

karistus kuritegude toimepanemise ajal (KarS § 65 lg 2), moodustub kohtuotsuste kogum, mille

alusel liitkaristus mõistetakse kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud

karistustest ja seda nö uuest otsusest ja eelmisest (Vt KarS § 65 lg 1 ja 65 lg 2 sõnastust).

See tagab ka olukorra, et ühte karistust ei liideta mitu korda e ühe otsusega mõistetud karistus

ei ole eraldi liidetavaks kahes kohtuotsuses liitkaristuse moodustamisel. Eraldi liidetavaks

olemise all mõistab kohtukolleegium seda just sõna otseses mõttes e kui seesama karistus on

eelmise otsusega mõistetud liitkaristuse kogumis, siis see takistuseks ei ole. Prokurör on

võtnud aga kogumisse üle-eelmise kohtuotsuse ja teeb sellega ettepaneku teistkordselt võtta

liidetavate hulka ka sellega mõistetud karistuse ära kandmata osa, mis nagu öeldud võrdub

mõistetud karistusega ja mis on liidetud juba järgmise otsusega e vaidlustatud kohtuotsusest

eelmise otsusega e on juba selle kogumis. Samas, tuleb tunnistada, et kohtupraktikas esineb

olukordi, kus lõplik liitkaristus moodustatakse kolme kohtuotsusega mõistetud karistustest. Nii

on ka Karistusseadustiku kommentaarides § 65 kommentaaride autor märkinud, et hiljem

tuvastatud kuritegude kogumi eest karistuse mõistmisega ühendatakse eri ajal tehtud

süüdimõistvate kohtuotsustega tuvastatud kuriteod ühte otsusesse ja taastatakse õigusolustik,

mis oleks kujunenud juhul, kui kõiki vähemalt kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks

arutatud koos ühes menetluses. Kohtukolleegium rõhutab, et see ei ole reegel vaid nö

tagavara abinõu, et taastada õiguslik olukord ja oluline on rõhutada, et neil üksikutel juhtudel

seda tehakse just seetõttu, et süüdistatava olukorda mitte raskendada ja ka seetõttu, et

eelnevalt on kohus jätnud mõne otsuse nö vahele ja sellega mõistetud karistust ei ole järgneva

otsuse tegemisel arvestatud, kui see on kohustuslik. Just sel juhul kui üks kohtuotsus on nö

„ripakile“ jäänud on praktikas võetud luubi alla ka kolme otsusega mõistetud karistused ja siis

neist viimasega püütud nö õiguslikku olukorda taastada. Analoogse olukorra lahendamisega

on ringkonnakohus ka varasemalt tegelenud. Oma otsuses 1-18-1661 19. jaanuarist 2019 on

käsitletud absoluutselt sarnast olukorda, kuid seal oli maakohus moodustanud liitkaristuse nö

üle-eelmise otsusega ja uue otsusega mõistetud karistusest e siis selle otsusega, millega oli

määratud katseaeg, mille kulgemise ajal pani süüdistatav toime uue otsusega tuvastatud

kuriteod ja jätnud kogumist välja eelmise otsuse, millega tuvastatud kuriteod kuulusid hiljem

tuvastatud kuritegude kogumisse koos nö tehtava kohtuotsusega tuvastatud kuritegudega.

Ehk siis maakohus oli toiminud liitkaristust mõistes nii nagu seda peab praegu õigeks prokurör

– liidetud oli teistkordset üle eelmise otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa. Veel on

oluline rõhutada sedagi, et prokuröri poolt käsitletud teema, kuidas kolme otsusega tuvastatud

kuriteoepisoodid omavahel kronoloogiliselt järjestuvad ei oma karistuste liitmisel tähtsust.

Karistuste liitmisel on oluliseks kohtuotsuse kuupäev e see, kas uue otsusega tuvastatud

kuritegu on toime pandud enne või pärast eelmist kohtuotsust.

Harju Maakohtu 11.05.2021 otsusega nr 1-21-2945 karistati Anton Usõninit KarS § 184 lg 1

järgi vangistusega 3 aastat ja 6 kuud. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti temale mõistetud ja ära

kandmata karistus 3 aastat ja 6 kuud vangistust täitmisele pööramata. Katseaja pikkuseks

määrati 4 aastat. Harju Maakohtu 07.10.2021 tunnistati ta uuesti süüdi ja loeti mõistetud

karistus kaetuks varasema otsusega mõistetud karistusega. Katseajaks määrati KarS § 74

tingimustel 4 aastat vangistust ja katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev so

07.10.2021. 25.05.2022 pikendas Harju Maakohus kohtuasja kriminaalhooldusametniku

ettekande alusel Anton Usõninile 7.10.2021 otsusega määratud 4 aastast katseaega 3 kuu

võrra. Harju Maakohtu vaidlustatud kohtuotsusega e 31.10.2022 otsusega mõisteti A.Usõnin

süüdi kuriteos, mis on toime pandud enne 7.10.2021 kohtuotsust, kuid 11.05.2021 e üle-

eelmise otsusega määratud katseajal.

Kohtukolleegium peab praeguses kaasuses kujunenud olukorra lahendamisel asjakohaseks

Riigikohtu otsust 1-17-7807. See on otsus, milles antud juhised/selgitused kohalduksid üks-

ühele olukorras, kui kuritegusid, millised on praeguseks tuvastatud kahe otsusega e 7.10.2021

ja 31.10.2022 otsustega oleks arutatud koos ja karistus oleks mõistetud ühe otsusega.

Vahemärkusena mainib kohtukolleegium, et seaduse seisukohalt ei ole oluline, kas neid kahte

erinevat menetlust oleks mingis menetlusstaadiumis e kohtueelsel uurimisel või kohtus,

saanud ühendada üheks menetluseks ja menetleja on jätnud alusetult kasutamata KrMS § 216

lg 1 p-s 2 antud võimalust ühendada kriminaalasjas ühiseks menetlemiseks või on tegemist

objektiivsete asjaoludega kriminaalasjade eraldi menetlemiseks, näiteks paneb isik toime uued

kuriteod, kui kohus on juba otsuse tegemiseks eemaldunud nõupidamisruumi.

Ehk siis, kui oleks arutatud koos neid kuritegusid, mis on siis praeguseks tuvastatud 7.10.2022

ja 31.10.2022 otsetega ja oleks vaja hakata moodustama liitkaristust sellest nö näilisest ühe

otsusega tuvastatud kuritegude (kelmus ja nö auto ärandamine) eest ja eelmise kohtuotsusega

e 11.05.2021 otsusega mõistetud karistusest (narkokuritegu), oleks olukord järgmine.

Praeguseks 7.10.2021 otsusega tuvastatud kelmused on toime pandud enne 11.05.2021

otsust ja praeguseks 31.10.2022 otsusega tuvastatud sõiduki ärandamine e asja omavoliline

kasutamine oleks toime pandud 11.05.2021 otsusega määratud katseajal e pärast selle

kohtuotsuse tegemist. Nagu öeldud just selleks olukorraks sobib Riigikohtu otsus 1-17-7807,

kus Riigikohus selgitas, kuidas ja millises järjekorras toimub liitkaristuse mõistmine siis, kui

osad kuriteod on toime pandud enne eelmist tingimuslikku vangistust ettenägevat kohtuotsust

ja osad pärast seda. Riigikohtu poolt antud juhiste kohaselt saab liitkaristuse mõistmisel, kui

kohaldamisele tuleb nii KarS § 65 lg 1 kui ka lg 2 , alles KarS § 65 lg 1 kohaldamise järel liikuda

sama paragrahvi teise lõike juurde, suurendades pärast eelmise otsuse kuulutamist toime

pandud kuritegude eest mõistetud karistust KarS § 65 lg 1 kohaselt moodustatud liitkaristuse

ära kandmata osa võrra. Oluline on siinjuures rõhutada seda, et KarS § 65 lg 2 alusel

liitkaristuse moodustamisel loetakse eelmise otsusega ära kandmata karistuseks just

selle karistuse ära kandmata osa, mis on moodustatud KarS § 65 lg 1 alusel sama e

tehtava otsusega ja kus on liidetavateks eelmise otsusega mõistetud karistus ning nö

tehtava otsusega tuvastatud, kuid enne eelmist kohtuotsust toimepandud kuritegude

eest mõistetud karistuste kogum. Praegusel juhul on need karistusmäärad küll võrdsed,

sest kohaldatud on KarS § 64 lg 1 ja 65 lg 1 ettenähtud liitmise põhimõtetest kergeimat e

karistuste katmist (jutt on 7.10.2021 otsusest). Samas ei ole välistatud, et see eelmise

otsusega ära kandmata karistuse osa, mis moodustub alles tehtava otsusega on suurem

sellest karistuse ära kandmata osast, mis oli eelmise otsusega kandmata ja mis on liidetavaks

KarS § 65 lg 2 liitkaristuse moodustamisel. See tuleneb nii viidatud Riigikohtu otsusest 1-17-

7807 p-st 11 kui ka Riigikohtu otsusest 3-1-1-112-04, kus vaidluse esemeks oligi see, kas KarS

§ 65 lg 2 järgi saab olla eelmise otsusega ära kandmata karistuseks alles sama otsusega KarS

§ 65 lg 1 järgi moodustatud liitkaristuse ära kandmata osa. Riigikohus põhjendas oma

seisukohta sellega, et põhimõtteliselt tuleks isik kõigis enne kohtuotsuse tegemist

toimepandud kuritegudes süüdi tunnistada ühe kohtuotsusega. Kui see aga ei ole võimalik,

siis tuleb uue kohtuotsuse tegemisel lugeda isik kõigi nende kuritegude eest, mille eest talle

mõistetakse karistus KarS § 65 lg 1 järgi, karistatuks eelmise kohtuotsusega.

Kui nüüd üle kanda need Riigikohtu seisukohad praegusesse kaasusesse, siis tulemus on

järgmine. Harju Maakohtu 7.10.2021 otsusega tuvastatud kuriteod on toime pandud enne

11.05.2021 otsust ja KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisega on realiseeritud Riigikohtu

otsuses 1-17-7807 antud juhisest nö esimene osa. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

kuriteod on toime pandud juba pärast 11.05.2021, mistõttu peaks sellega realiseeruma

viidatud Riigikohtu otsuse nö teine osa e KarS § 65 lg 2 alusel liitmine. Nagu juba eelnevalt

korduvalt rõhutatud, erinevalt Riigikohtu otsuses 1-17-7807 lahatud kaasusest, on meil

tegemist olukorraga, kus on kaks erinevat kohtuotsust ja seejuures on eelmise kohtuotsusega

juba üle-eelmise otsusega mõistetud karistused liidetud. Eelnevast arutelust on seega

kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud järeldada, et vaidlustatud kohtuotsusega tuleb

liitkaristus mõista ka KarS § 65 lg 2 alusel ja liidetavad peavad olema just eelmise otsusega e

maakohtu 7.10.2021 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa ja vaidlustatud otsusega

e 31.10.2022 otsusega mõistetud üksikkaristus.

Samas kohtukolleegium möönab, et liites eelmise kohtuotsusega (7.10.2021) mõistetud

karistuse ära kandmata osa e praegusel juhul kogu mõistetud karistuse ja vaidlustatud

kohtuotsusega mõistetud üksikkaristuse kogumi eest liitkaristuse KarS § 65 lg 2 sätetle

viidates ja seejuures nähes peale vaadates, et tegelikult on uus kuritegu toime pandud enne

eelmist kohtuotsust, on vaja kuidagi nö mõista anda, miks see konkreetsel juhul nii on. Üks asi

on otsuses selle järelduse põhjendamine, teine küsimus on see kuivõrd see peaks olema välja

loetav ka eelmise otsuse resolutiivosast ja tehtava otsuse resolutiivosast. Selget seisukohta

selles, kas eelmise kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse tingimisi mõistmisel e

katseaja määramisel tuleks kuidagi mõista anda, et ka eelmine veel selle ajani kulgev katseaeg

ei ole kuhugi kadunud ja kulgeb edasi või ei ole see võimalik seetõttu, et uue katseaja

määramisel nullitakse nö eelmine katseaeg. Selle viimase variandiga kohtukolleegium

nõustuda ei tahaks, sest teoreetiliselt ei oleks sel ju välistatud olukord, kus uus määratud

katseaeg võib kujuneda lühemaks e lõppeda enne kui oleks lõppenud eelmine katseaeg.

Näiteks on isik ühe otsusega mõistetud süüdi süstemaatilises varguses ja teda on karistatud

5 kuulise vangistusega tingimisi katseaja pikkuseks on 3 aastat. Paari kuu pärast mõistetakse

isik süüdi veel ühes varguses, mis on toime pandud enne eelmist otsust ja liitkaristusena

mõistetud vangistus samaks või isegi kui pikeneb mõnevõrra, siis miski ei keela kohtul

määrama uut katseaeg pikkusega 2 aastat. Kui see isik paneb toime järgmise kuriteo ja seda

pärast viimase otsusega määratud katseaega, kuid eelmise otsusega määratud katseaja

jooksul, siis aktualiseerub tõstatatud probleem e kas see eelmine katseaeg kehtib pärast uue

katseaja määramist ja kuivõrd see peaks olema kajastatud järgmises otsuses, millega

mõistetakse KarS § 65 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus tingimisi.

Palju arusaamatusi ja just erinevaid arusaamasid tekitab muuhulgas ka KarS § 65 lg 3, milline

jõustus 1.01.2015. Ka pärast seda täiendust on kohtupraktikas liitkaristuse mõistmmisel

jäänud põhiküsimuseks, kas uue katseaja määramisel (praegusel juhul 7.10.2021 otsusega

määratud katseaja määramisel) kehtib edasi ka eelmine katseaeg (praegusel juhul 11.05.2021

otsusega määratud katseaeg). See küsimus on saanud ka takistuseks, miks mõningatel

juhtudel on eiratud KarS § 65 lg 2 viitamist. Varasemalt Riigikohtu poolt peetud oluliseks, et

teistkordselt tingimusliku karistuse mõistmisel KarS § 65 lg 1 järgi ( praeguses kaasuses

7.10.2021 otsus) tuleks kohtuotsuses märkida ka seda, et eelmine katseaeg kulgeb edasi.

Nimelt, kohtukolleegiumi poolt varem viidatud seaduse eelnõus on muuhulgas viide Riigikohtu

otsusele 3-1-1-66-11, mille punktis 11.6 Riigikohus selgitab, et kui eelmise kohtuotsusega

määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi

kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg

on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud

põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Kolleegium selgitab, et kirjeldatud asjaolud

tuleb viimases kohtuotsuses selgesõnaliselt ära märkida. Niimoodi toimides täidab kohus, kes

isiku kuritegusid viimasena arutab, KarS § 65 lg-s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamise

kohustuse ja teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste osas ühtse

kohtuotsuse. Ühtlasi tagatakse sellega isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele

mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Erinevate kohtuotsuste eraldi

täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristus kohaldamise üldiste

põhimõtetega ning võib viia ka KarS § 64 lg-s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära

ületamiseni. Sellele otsusele on viidatud ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-24-11 ja just nimetatud

otsuses on Riigikohus siiski ka jaatanud seda, et kui E.R-i mõlemat kuritegu oleks arutatud

ühes menetluses, oleks kohtul olnud seadusest tulenev võimalus jätta ta mõistetud

vangistusest tingimisi vabastamata või karistusest tingimisi vabastamise korral määrata KarS

§ 74 lg 3 alusel katseaja pikkuseks kuni kolm aastat. Seega ei ole KarS § 65 lg 1 alusel

liitkaristuse moodustamisega kaasnenud E.R-i raskemat karistusõiguslikku kohtlemist

võrreldes olukorraga, kui talle oleks mõistetud liitkaristus kuritegude kogumi eest kohe ühe

kohtuotsusega. Ehk, et kehtivat seadust arvestades ei saaks kahe otsusega määratud

katseaeg ületada 5 aastat, mis ei ole aga välistatud kui teistkordselt katseaja määramisel algab

see uuest otsusest uuesti. A.Usõnini puhul ei ületa kahe kohtuotsuse järgi määratud katseaeg

5 aastat, kuid ainult seetõttu, et kohtuotsuste tegemise ajaline vahe on alla aasta. Mõlema

kohtuotsusega määratud katseaeg on 4 aastat ja oluks kahe otsuse vahe üle aasta oleks

nende kuritegude eest, millised võinuks olla tuvastatud ühe otsusega, määratud katseaeg üle

5 aasta. 1.01.2015 hakkas kehtima KarS § 65 lg 3, mis Riigikohtu otsuses 1-17-3371 p 104

kohaselt justkui tõi kaasa muudatused selles osas, kuid kui lugeda sama otsuse p 105 ja ka

seadusemuudatuse eelnõu seletuskirja, siis need reguleerivad olukorda, kui kohus peab

vajalikuks KarS § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse, mille üks liidetav on eelmise otsusega

tingimisi mõistetud vangistus täitmisele pöörata. Kas ja kuidas see seadusemuudatus mõjutab

teistkordset e liitkaristuse tingimisi kohaldamata jätmist ja mida sellisel juhul tähendab sisuliselt

KarS § 65 g 3 sõnastuses, et kohus määrab pärast liitkaristuse moodustamist uuesti selle

täideviimise korra ka süüdlast sellest tingimisi vabastades, järgides käesoleva seadustiku §-

s 56 sätestatut ja kas uus täideviimise kord tähendab ka eelmise katseaja nö nullimist, seda

kuskilt ei selgu. Ehk siis, kohtukolleegium küll ei näe praegusel juhul takistust A.Usõninile

lõpliku karistuse mõistmist KarS § 65 lg 2 järgi, kuid möönab, et see ebaselgus võib

kohtupraktikas olla põhjuseks, mis tekitab probleeme õiglase liitkaristuse mõistmisel. Selget

näidiskaasust Riigikohtu praktikast ei leia ja ka praegusel juhul on see nö Riigikohtu lahendist

1-17-7807 tuletatud variant, mis ilmselgelt kohtupraktikat ei kujunda. Ka ei välista

kohtukolleegium seda, et kui eelmise e 7.10.2021 otsuse resolutsioonis olnuks nö sõnum, et

eelmine katseaeg ei ole kuhugile kadunud, olnuks ka õiglase liitkaristuse mõistmine uue

otsusega e vaidlustatud otsusega olnud kergem. Nagu eelnevalt kohtukolleegium juba oma

seisukohta selgitab, siis õiglase liitkaristuse all peab kohtukolleegium ka KarS § 65 lg 1 alusel

liitkaristuse moodustamisel kõige raskema põhimõtte e karistuste täieliku liitmise kohaldamist

ja selle liitkaristuse täielikult täitmisele pööramist.

Olukorra teatud absurdsust ilmestab fakt, et olukord oleks võinud kujuneda sootuks

teistsuguseks ja praegu lahatavat probleemi ei oleks olnud, kui süüdistatava poolt 2021 aasta

jaanuaris ja märtsis toime pandud kelmused oleks näiteks menetletud hoopis üldmenetluses

ja vaidlustatud 21.10.2022 otsusega tuvastatud kuritegu, mis oli toime pandud 2021 aasta

septembris oleks kohtusse jõudnud kokkuleppemenetluses. Sellisel juhul oleks võinud

reaalselt kohtuotsuseni võinud jõuda esimesena hoopis 2021 septembris toimepandud

kuritegudes menetletud kriminaalasi (praegu 31.10.2022 otsus) ja viimaseks otsuseks oleks

olnud 2021 aasta jaanuaris ja märtsis toime pandud kuritegude eest karistamise otsus

(7.10.2021 otsus pragu). Sel juhul oleks esimese otsusega mõistetud liitkaristus KarS § 65 lg

2 alusel, sest sellega tuvastatud kuritegu on toime pandud eelmise e 11.05.21 otsusega

määratud katseajal ja teise otsusega kohaldatud KarS § 65 lg 1 alusel karistuste liitmist, sest

sellega tuvastatud kuriteod on toime pandud enne eelmist kohtuotsust.

Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium, et olukorras, kus analoogsed kaasused ei ole enam

üksikud ja kus ikka ja jälle menetletakse ühe isiku suhtes samaaegselt kriminaalasju

erinevates kuriteoepisoodides eraldi menetlustes ning tuleb tõdeda, et leitakse ka üha enam

ja enam uusi ning sisult absurdseid põhjendusi kriminaalasjade eraldi menetlemiseks, on eriti

oluline viia eeltsiteeritud otsuses 3-1-1-24-11 p-s 10 väljendatud Riigikohtu seisukoht nö

massidesse, et prokurörid oskaksid oma karistustaotlustes sellele kohtu tähelepanu juhtida ja

maakohtud ka seda otsustes märkida. Kui õiglane ja adekvaatse lõpliku karistuse mõistmiseks

ei taheta minna seda teed pidi, mis on lihtsam, selgem, arusaadavam, läbipaistvam jne ja mis

nö automaatselt tagab ka selle tingimuse, et isikuid, kes on mitmete kuriteoepisoodidega kohtu

all, koheldakse ka võrdselt ning selle asemel otsitakse kilplaslikult keerulisemaid teid, mis

nõuavad hilisemas e nö viimase kohtuotsuse tegemisel lausa ebamõistlikke vangerdusi, siis

tuleb ka kindlustada, et ei tekiks olukorda, kus erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja

liitkaristuse

moodustamata

jätmine

on

vastuolus

liitkaristuse

kohaldamise

üldiste

põhimõtetega ning võib viia ka KarS § 64 lg-s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära

ületamiseni. See on eelkõige sõnum prokuratuurile, sest fakt on see, et enamus juhtudel on

prokurörile teada, et samal ajal kui kohtu all oleva isiku suhtes on veel kohtuotsus tegemata,

on sama isiku suhtes menetluses veel kriminaalasju.

Eeltoodut kokku võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse KarS § 65 lg 1 järgi

moodustatud liitkaristuse osas ja teeb uue otsusega, millega moodustab liitkaristuse KarS §

65 lg 2 alusel eelmise otsusega e 7.10.2021 otsusega mõistetud karistusest, mille kogumisse

kuulub ka Harju Maakohtu 11.05.2021 otsusega mõistetud karistus – 3 aastat ja 6 kuud

tingimisi 4 aastase katseajaga.

Mis aga puudutab seda, kas A.Usõninile käeoleva otsusega KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud

liitkaristus 4 aastat ja 2 kuud, millest on eelvangistuses ära kantud 3 päeva, tuleb reaalselt ära

kanda või on võimalik tema suhtes taaskord kohaldada tingimuslikku vangistust koos

elektroonilise valvega, siis selles osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine.

Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud põhitaotlusega ning nagu juba

eelnevalt märkis peab põhjendatuks just prokuröri poolt apellatsioonis alternatiivselt esitatud

karistustaotlust. Oma otsustes on ringkonnakohus korduvalt selgitanud, et tõsi on see, et 2015

aasta muudatustega seadusandja andis võimaluse ka siis, kui uus kuritegu pandi toime

tahtlikult uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga,

allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 või 10

sätestatud korras, kuid selle võimaluse realiseerimine praktikas eeldab ka teatud

eeltingimusi. Kohtukolleegium selgitab, et seaduseandja tahe oli seadustada teistkordselt nö

tingimisi karistamine vangistusega nendeks juhtudeks, kui tõesti isik paneb katseaja lõpus

toime uue ja sisult teiseliigilise kuriteo. Nii on seadusemuudatuse juurde esitatud seletuskirjast

(tegemist on sama juba varem viidatud seletuskirjaga) välja loetav, et „Muudatuse eesmärk on

regulatsiooni paindlikumaks muutmine – võib eeldada, et reeglina mõistab kohus katseajal

toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda

olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult

eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms.

Karistusliigi valikul hindab kohus konkreetseid asjaolusid. Praegusel juhul on küll tegemist

erinevate

kohtuotsustega

tuvastatud

kuritegude

puhul

eriliigiliste

kuritegudega

–

narkokuritegu, varavastane, asja omavoliline kasutamine-, kuid narkokuriteo eest mõistetud

tingimusliku vangistuse määratud katseajal ja seda juba 4 kuud pärast kohtuotsuse tegemist

e 4 aastase katseaja algperioodil pani süüdistatav toime juba uue kuriteo. Teiseks, katseaega

ei saaks määrata ilma elektroonilist valvet kohaldamata. Katseaeg ise peaks olema pikem kui

4 aastat ja 2 kuud e mitte lühem, kui 4 aastat ja 3 kuud. Arvestades aga seda, et elektroonilist

valvet ei saa seaduse järgi kohaldada kauemaks, kui aasta, kataks see meede vaid väga

väikese osa katseajast, mida ei saaks aga kuidagi lugeda piisavaks. Nimelt on süüdistatav

oma käitumisega juba korduvalt kohtu usaldust kuritarvitanud ning varasemalt mitmel korral

rikkunud katseaja tingimusi. Ta ei ole suutnud ühtegi kohtu poolt temale antud võimalusest

edukalt läbida.

15.06.2016 otsusega määratud katseaeg pöörati täitmisele järgmisele otsusega e 14.10.2016

otsusega, kui mõistetud liitkaristus asendati ÜKT-ga. See vangistus pöörati täitmisele järgmise

e 19.10.2017 otsusega. 30.01.2018 Harju Maakohtu otsusega mõisteti A.Usõninile KarS § 65

lg 1 alusel uus liitkaristus, millega suurendati eelmise otsusega mõistetud reaalset

vangistusmäära. Viru Maakohtu 13.02.2019 kohtumäärusega vabastati A. Usõnin karistuse

kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 10.09.2019 ja allutati käitumiskontrollile

ühes kohustusega järgida KarS § 75 lg 1 p 1-6 ja § 75 lg 2 sätestatud kontrollnõudeid ja –

kohustusi. Määrus jõustus 01.03.2019. Kriminaalhooldus 01.03.2019-10.09.2019. Viru

Maakohtu 02.09.2019 kohtumäärusega pöörati Harju Maakohtu 30.01.2018 kohtuotsusega

mõistetud ärakandmata karistus vangistus 6 kuud ja 9 päeva täitmisele ja A. Usõnin saadeti

karistust kandma, karistuse kandmise alguseks loeti 30.08.2019. Karistus täidetud

09.03.2020.a. Järgmine tingimuslik vangistus mõisteti A.Usõninile 11.05.2021 otsusega ja

selle katseaja kestel pani ta toime vaidlustatud e 31.10.2022 otsusega tuvastatud kuriteo. Ka

7.10.2021 mõisteti A.Usõninile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus, mis jäi tingimisi

täitmisele pööramata, kuid ka selle kestel rikkus ta katseaja tingimusi - korduvalt ei ilmunud

registreerimisele (KarS § 75 lg 1 p 2), elukoha vahetamiseks luba ei ole taotlenud ja oma

elukoha kohta andmeid ei esitanud (KarS § 75 lg 1 p 5) ja 22.05.2022 määrusega pikendati

katseaega 3 kuu võrra. Seega võib kohtukolleegiumi hinnangul väita, et jah, kuigi ei ole

varasemalt kohaldatud A.Usõnini suhtes elektroonilist valvet, kuid see meede nagu öeldud

tagab võimalik, et süüdistatava õiguskuuleka käitumise küll aastaks, kuid ülejäänud ligi 3 ja

poole aastase katseaja läbimise edukuses on kohtul põhjendatud alus kahelda, sest tegemist

on ilmselgelt isikuga, kes ei sobi kriminaalhooldusele.

Süüdistatava Maksim Tšebotarjovi kaitsja adv. K.Isokoski apellatsiooni rahuldamiseks

kohtukolleegium alust ei näe. Esiteks, kohtukolleegium ei nõustu kaitsja poolt apellatsioonis

välja toodud vastuoluga, mis tema arvates maakohtu otsuses M.Tšebotarjovile karistuse

mõistmise põhjendustes esineb. Tõsi on, et maakohus võttis süüdistatavatele karistuse

mõistmist tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära arvesse süü suuruse hindamisel toimepandud

teo raskust (sh võõra asja omavolilise kasutamise lühikest perioodi, asjaolu, et tegemist oli

üksikjuhtumiga) etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul

tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Kuivõrd mõlemad süüdistatavad on oma

süüd tunnistanud ning kohtule ei ole teada, et enam kui aasta tagasi sooritatud kuriteo järgselt

oleksid nad sooritanud uusi süütegusid, pidas kohus võimalikuks mõista neile karistused

oluliselt alla keskmise määra. Nõustuda ei saa aga kaitsja väitega, et kohus mõistis

M.Tšebotarjovile reaalse vangistusliku karistuse, so kôige karmima karistuse, mida KarS ette

näeb. Kohtukolleegium selgitab, et kui me räägime karistusliigist, siis on tõsi, et vangistus on

kõige karmim karistusliik, mida kuriteo eest mõistetakse ja selle alternatiiv e kergem liik on

rahaline karistus, mille mõistmise võimatust on kohus põhjendanud ja mille mõistmist ei taotle

ka kaitsja. Arvestades KarS § 215 lg 2 sanktsiooni ülemmäära e 3 aastat vangistust, on

mõistetud 6 luuline vangistus ilmselgelt pigem sanktsiooni alalmmäärale ligilähedane e jääm

lähemale alammäärale kui sanktsiooni keskmäärale. Tingimisi vangistus, mida eeldatavalt

taotleb kaitsja ei ole eraldi karistusliik e katseaeg ei ole karistus. Riigikohus on oma otsuses 3-

1-1-116-12 korranud oma varasemat seisukohta, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama

kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest

selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole

iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ärakandmise

ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest

tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi

põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku

aluseks olevaid asjaolusid. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS

§- põhikaristuse de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes muudavad

põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Eelmine karistus, mis M.Tšebotarjovil tuli ära

kanda reaalselt ja mis oli ka võib öelda piisavalt pikaajaline ja eeskätte tänu sellele, et selle

otsusega tuvastatud kuriteod olid toime pandud eelmise otsusega määratud katseajal, temale

mõju ei avaldanud.

25.11.2015 mõisteti M.Tšebotarjov süüdi ja karistati tingimisi vangistusega katseaja pikkusega

oli 2 aastat. Selle katseaja kestel pani M.Tšebotarjov toime uued 28.03.2017 otsusega

tuvastatud kuriteo e rikkus katseaja tingimusi kõige raskemal kujul s.o. pani toime uue tahtliku

kuriteo, mis oli samuti sisuliselt sõiduauto ärandamine, kuid teda karistati rahalise karistusega,

mis jäi iseseisvalt täitmisele. Katseaja tingimusi rikkus M.Tšebotarjov süsteemselt ning kahel

korral usaldas kohus teda ikka veel ja veel jättes kriminaalhooludsametniku ettekande alusel

tema suhtes karistuse täitmisele pööramata pikendades katseaega või lisades lisakohustusi.

Need meetmed ei mõjutanud M.Tšebotarjovi ning ta jätkas rikkumisi. Olenemata, et kohus

kohustas teda katseajal mitte alkoholi tarvitama, rikkus ta kohustust ning kohtule esitati

järjekordne ettekanne. Ka kohtusse ei suutnud ta kainena peaga tulla. Karistus, mille pikkus

oli 2 aastat 11 kuud ja 29 päeva pöörati täitmisele 28.12.2017 määrusega. Peale karistuse

täitmisele pööramist tuvastati 9.05.2019 otsusega veel kolm kuriteoepisoodi, mis olid toime

pandud 25.11.2015 otsusega määratud katseajal, kuid enne sellega mõistetud vangistuse

täitmisele pööramist. 9.05.2019 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav

6.08.2021.

Seega kinnitab M.Tšebotarjovi karistusregister vaid seda, et kohtu poolt on läbi proovitud kõik

võimalused vältimaks tema sattumist vanglasse, kuid soov sinna sattuda oli sedavõrd suur, et

ta tegi kõik endast oleneva, et see täituks. Tegemist on isikuga, kes on kohtule tõestanud, et

ta ei sobi kriminaalhooldusele ning tema tingimisi vangisusest vabastamine taaskord kuriteo

est, mille ta pani toime kuu aja möödudes pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist,

kinnitab vaid seda, et ta ei pane kuritegusid toime vaid siis kui viibib vanglas. Kohtukolleegium

leiab, et eelnevat arvestades ei kaalu kaitsja poolt rõhutatud faktorid – tubli töömees tööl ja

peagi isaks saamine – üles neid tegusid, mis annavad alust üheselt järeldada, et

kriminaalhoolduse all olles ei ole süüdistatava õiguskuulekus tagatud. Pärast 6 kuulise

vangistuse ära kandmist on süüdistataval võimalus tõestada oma käitumisega, et osaroll ja

töökoht hoiavad teda kuritegude toimepanemisest eemal. Seega peab kohtukolleegium

maakohtu poolt M.Tšebotarjovile mõistetud karistust põhjendatuks kuna vastab süü suurusele

ja süüdistatava isikule.

Süüdistatava M.Tšebotarjovi kaitsja adv. K.Isokoski esitas kaitsjatasu taotluse 25.11.2022. Ka

dokument kannab sama kuupäeva. Seega puudub vaidlus, et taotlus on esitatud hilinemisega.

Kohtukolleegium selgitas juba samale advokaadile oma otsuses 16.12.2021 (K.Laanjärv), et

Riigikohtu praktika kohaselt peab määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine

pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav ja selle tõttu tuleb hilinenult

esitatud taotlus jätta läbi vaatamata. Kirjaliku apellatsioonimenetluse puhul on

kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS §

331 lg 11 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mistõttu tulebki pärast seda esitatud

riigi õigusabi tasu taotlus läbi vaatamata jätta. Seega kuna käesolevas kriminaalasjas

oli selleks tähtajaks 23.11.2023 ja taotlus esitati alles 25.11.2022, tuleb see jätta läbi

vaatamata. Samal põhjusel jääb läbi vaatamata ka süüdistatava A.Usõnini kaitsja adv.

L.Viili poolt esitatud tasutaotlus, mis oli esitatud 24.11.2022 koos kirjaliku seisukohaga,

mis oli samuti hilinenult esitatud.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium M.Tšebotarjovi suhtes

maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, A.Usõnini suhtes aga

tühistab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 4 alusel temale mõistetud

liitkaristuse osas ja teeb selles osas uue otsuse, rahuldades osaliselt prokuröri apellatsiooni.

/allkirjastatud digitaalselt/