2-19-121489/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

25. november 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-121489

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu

krediidilepingust tulenevates nõuetes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X 4. novembri 2022 apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

726,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Aktsiaselts PlusPlus Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma

ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kostja X menetlusabi taotlus ja vabastada ta riigilõivu tasumise

kohustusest 4. novembri 2022 apellatsioonkaebuse esitamisel summas 170 eurot.

2. Võtta kostja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

4. Tähistada Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2022 otsus (välja arvatud resolutsiooni

punkt 1) ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule

eelmenetluse staadiumis.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punktid 1 ja 2) võib esitada kassatsioonkaebuse

vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest.

2 (8)

Menetlusabi andmise (resolutsiooni punkt 1) peale võib kostja või Eesti Vabariik Rahandus-

ministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi

valitsemisala asutuse kaudu esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates otsuse saamisest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 12. augustil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu põhinõude 618,30 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 16,68 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes. Hageja märkis, et

tema nõue tuleneb tarbijakrediidi lepingust, mida hageja tähistas järgmiselt: „Krediitkaart,

19-009375-KE, 18.04.2007, krediidi kulukuse määr 22,34%)“. Kostja esitas nõudele vastuväite

ja asi anti üle lahendamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21. novembril 2019 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla

601,84 eurot, intressi 6,99 eurot, viivise 39,18 eurot ja sissenõudekulu 30 eurot. Lisaks palus

hageja mõista välja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise kuni

põhinõude 601,84 eurot jäägi täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks 0,021918% päevas,

alates 22. novembrist 2019.

2.1. Seoses väidetava võla kujunemisega tõi hageja hagiavalduses esile järgmised asjaolud:

-

kostja ja Aktsiaselts Hansapank (praeguse nimega Swedbank AS, edaspidi: pank)

sõlmisid lepingu, mida hageja tähistas järgmiselt: „Krediitkaart Nr. 19-009375-KE,

01.06.2015“ (edaspidi: leping), mille kohaselt pank võimaldas kostjale krediidilimiidi

703,03 eurot kasutamist ning kostja kohustus kasutatud krediidi ja intressi tasuma

igakuiselt 7. kuupäevaks;

-

kostja rikkus lepingu p 6.3 ega taganud arvelduskontol piisavate rahaliste vahendite

olemasolu alates 10. juunist 2018;

-

krediitkaardi tingimuste p 12.5 ja panga üldtingimuste p 9.2.6 järgi oli pangal õigus

leping üles öelda, kui klient jätnud täitmata oma lepingulise kohustuse ja pangal on

mõistlik põhjus eeldada, et klient ei täida ka edaspidi oma kohustusi. Pank juhindus

neist tingimustest ning teavitas kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja andis

kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks;

-

kostja võlga ei tasunud ja pank kuulutas krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks

28. jaanuaril 2019.

2.2. Menetluse kestel täiendas hageja võla kujunemise asjaolusid veel järgnevaga:

-

leping sõlmiti tähtajatuna;

-

lepingu mitte lõpetamist ja teenuse kasutamist kinnitavad lepingul sooritatud

operatsioonid nr 07-069189-EG;

-

kostja kasutusel olnud krediidilimiit on 29. jaanuari 2019 kuupäeva seisuga lõpetatud

0 indeksiga ja võlas olnud summa kanti üle võlakontole summas 601,84 eurot. Seda

summat ei ole kostja pangale tasunud, samuti ei ole kostja maksnud sellelt summalt

arvestatud kõrvalkohustusi;

3 (8)

-

kostja kasutas panga väljastatud krediitkaardi viimati 15. märtsil 2018 ja kaardi

kehtivus lõppes 1. aprillil 2018.

2.3. Pank loovutas 18. aprillil 2019 oma nõuded kostja vastu hagejale ja nõuete loovutamisest

teavitati kostjat kirjalikult.

2.4. Lisaks selgitas hageja kõrvalnõuete kujunemist, sh esitas viivise arvutuse.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Tema väitel on leping lõppenud ja kogu krediit tagastatud.

Kostja tugines mh sellele, et pank on andnud välja kinnituse kostjal võla puudumise kohta.

Kostja leidis, et ta ei suuda ise oma õiguseid ammendavalt kaitsta, mistõttu taotles

21. mail 2021 esindaja määramist riigi õigusabi korras.

4. Maakohus rahuldas 14. juuni 2022 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse. Seejärel tegi

maakohus 17. juunil 2022 määruse, millega andis pooltele tähtajad seisukohtade esitamiseks

kuni 15. augustini 2022 ja neile vastamiseks kuni 5. septembrini 2022, mis oli ühtlasi

eelmenetluse lõpetamise aeg. Eesti Advokatuur määras kostjale riigi õigusabi osutaja, kes suri

17. augustil 2022. Maakohus määras esindaja vahetamise 29. augustil 2022, uus esindaja sai

juurdepääsu kohtutoimikule 2. septembril 2022 ja talle toimetati osa menetlusdokumente kätte

6. septembril 2022.

5. Kostja esitas 28. septembril 2022 maakohtule taotluse, milles palus kohtuasja toimingud

edasi lükata. Kostja selgitas, et ta on ajutiselt töövõimetu ja leinab 16. augustil 2022 surnud

pojanaist. Kostja avaldusest ei nähtu, et ta oleks kohtunud riigi õigusabi uue osutajaga.

6. Maakohus tegi 29. septembril 2022 määruse, millega lükkas asjas lahendi tegemise edasi

kuni 7. oktoobrini 2022.

7. Kumbki kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teinud ise maakohtus

menetlustoiminguid. Siiski nähtub kostja 15. augusti 2022 menetlusdokumendist, et algne

esindaja valmistas ette lühikese avalduse. Lisaks nähtub praeguse esindaja 28. oktoobri 2022

taotlusest, et ta selgitas 17. septembril 2022 kostjale tema õiguslikku positsiooni ja kohtu-

menetluse korda.

MAAKOHTU OTSUS

8. Maakohus rahuldas hagi 5. oktoobri 2022 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

8.1. Kostja 28. septembri 2022 taotlus jäi rahuldamata. Maakohus leidis, et menetlus on

viidud läbi kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 sätetega. Kohus kuulas

kostja isiklikult ära 1. juunil 2022 ja kostjal on olnud piisavalt aega seisukohtade esitamiseks.

8.2. Maakohus tuvastas mh järgmised asjaolud:

-

pank ja kostja sõlmisid 18. aprillil 2007 püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu

nr 07-069189-EG (edaspidi: leping I), mille kohaselt andis pank kostja kasutusse

püsimaksega krediitkaardi limiidiga 4000 krooni ja intressimääraga 16% aastas. Kokku

lepiti püsimakse summa 160 krooni (otsuses ekslikult: eurot) ja leping oli tähtajatu;

-

pank ja kostja sõlmisid 1. juuni 2015 eraisiku püsimaksega krediitkaardi kasutamise

lepingu (edaspidi: leping II), mille kohaselt andis pank kostja kasutusse krediidilimiidi

703,03 eurot intressimääraga 19% aastas. Püsimakse summaks lepiti 28,12 eurot ja

maksepäevaks 7. kuupäev. Selle krediidi kulukuse määr oli 22,34% aastas;

-

krediitkaardid olid seotud limiidikontoga EE242200221035856930;

-

püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu tingimuste p 6.3 järgi arvestab pank

kasutatud krediidilimiidi eest intressi igal kalendripäeval. Intressi arvestamisel

lähtutakse tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast. Tingimuste

p 6.4 järgi pangal on õigus debiteerida maksepäeval limiidikontolt intressi. Viimane

4 (8)

intress kuulub tasumisele lepingu lõppemise päeval. Tingimuste p 6.9 kohaselt on

konto omanik kohustatud igal maksepäeval lepingus määratud tingimustel püsimakse

summas kasutatud krediidilimiidi pangale tagasi maksma. Tingimuste p 6.10 alusel

debiteerib pank maksepäeval arvelduskontot püsimakse ulatuses ja kannab saadud raha

limiidikontole;

-

pank viis 29. jaanuaril 2019 kostja võla üle lepingule 19-009375-KE (edaspidi:

leping III), mida pank kirjeldas ka kui nõude arvestus numbrit. Selline eripära tuleneb

panga arvutiprogrammist ning võimaldab eristada kehtivat ja lõppenud lepingut;

-

pank loovutas 18. aprillil 2019 nõude hagejale, sel ajal oli kostja krediitkaardi lepingust

tulenev nõue 619,99 eurot;

-

pank saatis 11. jaanuaril 2019 kostjale teate lepingust tuleneva võla kohta. Teate

kohaselt oli sama päeva seisuga täitmata kohustus 77,22 eurot ja kasutatud

krediidilimiit 601,84 eurot. Pank andis kostjale võla tasumiseks tähtaja kuni

28. jaanuarini 2019 ja teatas, et kui selleks ajaks kohustust ei täideta, loeb ta lepingud

ühepoolselt ülesöelduks. Kostja pangale võlga ei tasunud ega tõendanud, et ta oleks

teinud pangale makseid suuremas summas, kui nähtub panga esitatud lepingul

sooritatud operatsioonide väljavõttelt ja limiidikonto EE242200221035856930

väljavõttelt ajavahemikul 18. aprill 2007 – 29. jaanuar 2019;

-

kostja kasutas krediitkaarti viimati 2018. aasta märtsis (15. märtsil 2018 summas

12,49 eurot ja 16. märtsil 2018 summas 6,04 eurot).

8.3. Maakohus põhjendas otsust järgmiselt:

-

nõude loovutamine on tõendatud hageja kirjadega kostjale ja panga kinnitusega

kohtule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 lubab võlausaldajal oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule

(nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 järgi astub uus võlausaldaja nõude loovuta-

misega senise asemele;

-

kostja esitas panga 25. veebruari 2021 tõendi, millest nähtub panga ees kohustuste

puudumine. See ei mõjuta asja lahendamist, sest loovutamise tagajärjel oli vaidlusalune

nõue üle läinud hagejale;

-

panga ja kostja vahel on tarbijakrediidileping, mis vastab VÕS § 402 lg 1 tunnustele ja

millest tulenevad kohustused peab kostja VÕS § 76 lg 1 kohaselt täitma. Panga esitatud

arvestuse järgi on põhivõlg 601,84 eurot ja kostja ei tõendanud selle tasumist;

-

intressi nõuab hageja lepingu lõppemise kuupäeva seisuga summas 6,99 eurot (alates

7. detsembrist 2018 – 28. jaanuarini 2019, st 53 päeva eest määraga 0,021918%

päevas). Selle nõude õiguslik alus on VÕS § 94 lg 1;

-

hageja põhinõude ja intresside suurus on kokku 608,83 eurot (= 601,84 + 6,99), millele

lisandub viivis. Hageja saatis kostjale kolm kirja võlgnevuse kohta 26. aprillil 2019,

5. juunil 2019 ja 4. juulil 2019. Seega on vastavalt VÕS § 113² lg 2 p-le 2 hageja nõue

sissenõudekulude eest põhjendatud kokku summas 30 eurot (= 20 + 5 +5);

-

vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja TsMS §-le 367 arvutas kohus välja viivise ajavahemiku

29. jaanuar 2019 – 4. oktoober 2022 (1345 päeva) eest summas 177,29 eurot. Siin-

juures võttis kohus aluseks aastamäära 8%, mille põhjal aastatel 2019, 2021 ja 2022 oli

päevamäär 0,021918%, aga 2020. aastal 0,021858%. Lisaks võib hageja nõuda

edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras, kuid viivist kokku mitte rohkem kui

põhivõla ulatuses.

8.4. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel ja jättis need kostja kanda.

Hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 125 eurot ja õigusabikulu 2,5 t eest tasumääraga

100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks – kokku 425 eurot (= 125 + 2,5 × 100 × 1,2).

Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel peab kostja tasuma menetluskulu summalt viivist.

5 (8)

APELLATSIOONKAEBUS

9. Kostja esitas 4. novembril 2022 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada. Esimese võimalusena palub kostja jätta hagi läbi vaatamata, teise võimalusena

rahuldamata ja kolmanda võimalusena saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetlus-

kulud palub kostja panna hageja kanda.

9.1. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja mh järgnevale:

-

võrreldes maksekäsu kiirmenetluse avaldusega on hageja hagi muutnud, mis pole

lubatav, sest kostja ei andnud selleks oma nõusolekut. Sisuliselt tugines hageja

maksekäsumenetluses lepingule I, aga hagimenetluses lepingule II;

-

kostja vaidles vastu hageja väitele lepingu II sõlmimise kohta ja maakohus ei

põhjendanud, miks ta kostja vastuväitega ei nõustu;

-

maakohus eiras kostja menetlusõigusi, sh õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.

Kostja haigestus 29. augustil 2022 ja tal polnud alates 17. augustist 2022 esindajat, sest

temale riigi õigusabi osutanud advokaat suri;

-

kostja 29. augusti 2022 taotluse rahuldamine ei oleks asja menetlust venitanud, sest

kohus lükkas otsuse teatavaks tegemise tähtaja edasi kuni 7. oktoobrini 2022.

9.2. Kaebuses esitas kostja menetlusabi taotluse, paludes end vabastada riigilõivu tasumisest.

Siiski tasus kostja kaebust esitades riigilõivu 5 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse ja lahendab asja TsMS § 646 alusel

üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide oluliste

rikkumiste tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi saadetakse uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 657 lg 1 p 3 alusel,

sest ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja menetlusabi taotluse. Võttes arvesse maakohtu

kogutud andmeid kostja majandusliku seisundi kohta, saab ringkonnakohus TsMS §-de 180–

182 sätete alusel taotluse rahuldada. Kaebuse esitamisel tuli riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tasuda

riigilõivu 175 eurot, millest kostja maksis 5 eurot. Ülejäänud summa 170 eurot osas vabastab

ringkonnakohus kostja lõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus

selgitab kostjale, et menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust

hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused, kanda ise enda kulud ja

hüvitada vaidluse kaotamise korral menetlusabi summa riigile (TsMS § 190 lg-d 1, 2 ja 5)

Menetlusabi andmise otsustust ei saa kassatsiooni korras vaidlustada, aga menetlusabi andmise

peale võib esitada määruskaebuse (TsMS § 191 lg 1 esimene lause).

12. Kostja kaebus on tähtaegne, vastab vorminõuetele ja koostoimes eelmises punktis

otsustatud menetlusabiga on tasutud piisav riigilõiv. Ringkonnakohus võtab kaebuse

menetlusse. Kaebuse menetlusse võtmise otsustus ei ole vaidlustatav.

13. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise tingivad eelkõige

õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine (järgnevas p 14) ja hagi aluse oluline laiendamine

(järgnevas p 15). Need rikkumised on olulised ja võisid tuua kaasa asja ebaõige lahendamise.

Teisena nimetatud puudust ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses, sest hagejale

tuleb anda võimalus hagi alust täpsustada. Ühtlasi poleks ringkonnakohtus asja esimest korda

sisuliselt lahendamine põhjendatud seetõttu, et apellatsioonimenetluses ei saa rakendada

lihtmenetluse eripärasid (Riigikohtu 4. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 15). Lisaks

rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust (järgnevas p 16). Viimasena nimetatud

rikkumine on samuti oluline, aga üldjuhul saaks selle kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

Käesolevas asjas pole ainult selle puuduse kõrvaldamine piisav.

6 (8)

14. Maakohus rikkus õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Esiteks lõpetas kohus eelmenetluse

olukorras, kus kostjal puudus esindaja ja ka võimalus iseseisvalt menetluses osaleda. Teiseks

jäi kostja vaidluse sisulistes küsimustes suuliselt ära kuulamata, kuigi ta seda soovis.

14.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu 14. juuni 2022 määrusest järelduva arusaamaga, et

kostja ei tarvitse olla suuteline ise oma õigusi kohtus piisavalt kaitsma (riigi õigusabi seaduse

§ 7 lg 1 p 1). Seega tuli alates kostja riigi õigusabi taotluse esitamisest 21. mail 2021 maakohtul

jälgida, et oluliste menetlustoimingute tegemise ajal on kostjal riigi õigusabi korras määratud

esindaja. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus rikkus kostja menetlusõigusi sellega, et

lahendas viidatud taotluse enam kui aasta pärast esitamist.

14.2. Toimikust nähtub, et 14. juuni 2022 määruse alusel määratud esindaja sai osa menetlus-

dokumente kätte 15.–17. juunil 2022, aga ei teinud ise ühtegi menetlustoimingut, sh ei esitanud

advokaadile selleks TsMS § 336 lg-tes 5 ja 6 ette nähtud korras 15. augustiks 2022 vastuseid

17. juuni 2022 kohtumääruses kostjale suunatud küsimustele. Esindaja suri 17. augustil 2022

(dtl 355). Maakohus ei selgitanud välja, kas senine esindaja oli võimeline vahetult enne surma

tegutsema kostja huvides, aga määras esindaja vahetamise 29. augustil 2022. Digitaalsest

toimikust ei nähtu, et kohus oleks selle määruse saatnud kostjale, aga 5. septembril 2022 edastas

kohus lihtkirjaga uue esindaja andmed (dtl 359). Samal päeval lõppes 17. juuni 2022 määruse

järgi eelmenetlus. Uus esindaja sai juurdepääsu toimikule 2. septembril 2022, aga talle toimetati

osa menetlusdokumente kätte 6. septembril 2022. Nii kujunes olukord, kus eelmenetluse

lõppemise ajal ei olnud kostjal sisuliselt esindajat.

14.3. Kostja esitas maakohtule ise 15. augustil 2022 avalduse (dtl 349 jj, kohtute infosüsteemis

ekslikult registreeritud kuupäevaga 16. august 2022), milles mh märkis, et tal on tervisest

tulenevad takistused lähiajal menetlustoiminguid teha. Kostja avaldusele oli lisatud väidetavalt

senise esindaja koostatud lühike dokument, milles viidati kontoväljavõttele 27 lehel, mida ei

lisatud. Mõlema dokumendi sisu järgi pidi maakohtul tekkima kahtlus, et kostjale tegelikult ei

osutatud riigi õigusabi, sest nii kostja enda koostatud avaldus kui ka väidetavalt esindaja

koostatud avaldus ei sisaldanud vastuseid neile küsimustele, mis kohus pidas oluliseks

17. juuni 2022 määruses. Samuti pidi maakohus märkama, et kostja avaldus on puudustega, sest

lisamata oli vastuses viidatud kontoväljavõte. Niisugune puudus on kõrvaldatav, mistõttu

tulnuks anda kostjale TsMS § 340¹ lg 1 alusel tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks.

14.4. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks nõustunud asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kostja 6. veebruari 2020 vastuse p-s 6 märkis ta istungist osavõtu soovi (dtl 56). Samuti rõhutas

kostja 14. mai 2020 menetlusdokumendi lõpus, et nõuab kindlalt enda osavõttu kohtuprotsessist

(dtl 93). Sama taotlust kordas ta 9. juuni 2021 avalduses (dtl 224). Kuigi TsMS § 405 lg 1 p 7

võimaldab loobuda kohtuistungist lihtmenetluses, siis tulnuks kostja TsMS § 405 lg 2 esimese

lause järgi tema taotlusel ära kuulata. Maakohus korraldas 1. juunil 2022 kostja ärakuulamise

riigi õigusabi taotluse osas, aga kostjat pole ära kuulatud vaidluse sisulistes küsimustes. Lisaks

kuulas kohus kostja ära enne esindaja määramist, aga eespool p-s 14.1 märgitud kaalutlustel ei

tarvitsenud see olla piisav. Maakohtu lahendis peamiseks aluseks võetud panga dokumentide

osas ei saanudki kostja 1. juunil 2022 sisulist arvamust avaldada, sest maakohus andis need

talle üle samal päeval (dtl 327). Kostja avaldas veel ka 15. augusti 2022 seisukohas soovi, et ta

ära kuulataks (dtl 350), aga seda maakohus eiras.

14.5. Apellatsiooni korras ei saa vaidlustada maakohtu otsustust kostja 28. septembri 2022

taotluse rahuldamata jätmise kohta. Siiski märgib ringkonnakohus, et maakohus rikkus kostja

menetlusõigusi, kui jättis taotluse rahuldamata. Eelkõige eespool p-des 14.2 ja 14.3 märgitud

kaalutlustel pidanuks maakohus andma kostjale võimaluse menetluses sisuliselt osaleda nii, et

talle on tagatud esindus riigi õigusabi korras. Ühtlasi on õige kaebuse väide, et kostja taotluse

rahuldamine poleks veel viivitanud asja lahendamist, sest kohus lükkas lahendi tegemise niigi

edasi. Seega ei olnud täidetud TsMS § 331 lg 1 tingimused. Lisaks on kostja esile toodud

haigestumine mõjuv põhjus TsMS § 64 lg 1 esimese lause tähenduses.

7 (8)

15. Maakohus laiendas omal algatusel oluliselt hagi alust. Nii rikkus ta esiteks TsMS § 5 lg 1,

mille kohaselt tuleb hagi menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Teiseks jättis maakohus tähelepanuta TsMS § 363 lg 1 p 2, mis paneb just hagejale

kohustuse tuua esile hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus).

15.1. Hageja tugines hagi esitades lepingule II, aga maakohus tuvastas lisaks ka lepingu I

sõlmimise. Hageja esile toodud asjaoludest saab järeldada üksnes seda, et kostjalt nõutav

summa tuleneb teatavast ülekandest võlakontole, aga maakohus tuvastas panga esitatud

andmete põhjal väidetava võla kujunemise muid asjaolusid. Hagiavalduses esile toodu põhjal

ei ole võimalik aru saada, millal ja millistest tehingutest kujunes väidetav põhivõlg ja millise

lepingu kostja siis ikkagi pangaga sõlmis. Need asjaolud tuvastas maakohus panga seletuse

alusel, aga pank ei ole käesolevas asjas menetlusosaline.

15.2. TsMS § 405 lg 1 p 8 võimaldab maakohtul lihtmenetluses koguda tõendeid omal

algatusel. Seetõttu ei saa maakohtule otseselt ette heita pangale päringu tegemist. Kuid kohus

saab TsMS § 5 lg 1 mõttest tulenevalt hagimenetluses tõendeid koguda üksnes nende asjaolude

kohta, mis pooled on esile toonud. See põhimõte kehtib ka lihtmenetluses. Maakohtu

3. mai 2022 kirjast (dtl 261–262) ei nähtu, milliste vaidlusaluste asjaolude kohta otsustas kohus

ise tõendeid koguda. Tõenditest ei või kohus hakata ise asjaolusid ja poole võimalikke väiteid

tuletama, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb (Riigikohtu

5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20 teine lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Seegi põhimõte on asjakohane lihtmenetluses ja rakendub nii poolte esitatud kui ka

kohtu kogutud tõenditele.

15.3. TsMS § 436 lg 4 keelab kohtul otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses

arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest,

v.a juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud

neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Käesoleval juhul lahendas maakohus vaidluse suures

osas selliste asjaolude põhjal, mida kumbki pool esile ei toonud ja mida kohus ei olnud pooltega

ka arutanud.

15.4. Eelnev viitab omakoda ebapiisavale eelmenetlusele maakohtus. TsMS § 392 lg 1 p 3 näeb

ette, et eelmenetluses selgitab kohus välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited

esitatud nõuete ja väidete kohta. Nii nagu hageja väidetest ei selgu üheselt, millal ja millised

lepingud sõlmis pank kostjaga, ei ole kostja vastuväidetest omakorda selgelt aru saada, kas ta

vaidlustas mh lepingute I ja II allkirjastamise. Need asjaolud tuli maakohtul eelmenetluses

selgeks teha. Ühtlasi jääb ebamääraseks nii hageja esiletoodu kui ka kostja vastuväited osas,

kuidas krediidilimiiti kasutati, st millised tehingud krediitkaardiga tehti. Kui krediitkaardi

kasutamine on vaidlusalune, tuleb hagejal esile tuua ja kohtul vastavalt kostja vastuväidete

ulatusele tuvastada, milliste tehingutega kostja väidetavat krediiti kasutas. Hageja peab üldise

tõendamiskoormise jaotuse järgi tõendama kõik oma väited, sh iga vaidlustatud tehingu

tegemise kostja kasutusse antud kaardiga.

16. Maakohtu põhjendused pole piisavad ega veenvad, millega maakohus rikkus TsMS § 436

lg 1 ja § 442 lg 8.

16.1. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et kostja on kasutanud

panga väljastatud kaardiga tehinguid tehes krediiti just summas 601,84 eurot. Maakohus viitab

erinevatele lepingutingimustele, aga otsusest pole aru saada, kas need on lepingu I, II või III

tingimused. Nõude loovutamise tuvastas maakohus üksnes hageja teate ja kohtule esitatud

panga kinnituse alusel, aga VÕS § 170 järgi peab loovutamisest võlgnikule teatama kas senine

võlausaldaja (esimene lause) või tuleb uuel võlausaldajal esitada loovutusdokument (teine

lause) – kumbagi neist olukordadest maakohus ei tuvastanud. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et

maakohus oleks kontrollinud tarbijakrediidile seadusest tulenevate kohustuslike tingimuste

täidetust, mida kohus peab kontrollima omal algatusel.

8 (8)

16.2. Lisaks märgib ringkonnakohus, et tema jaoks ei ole piisavalt argumenteeritud maakohtu

otsustused menetluskulude jaotamisel ja rahalisel kindlaksmääramisel. Maakohus rahuldas hagi

asjaolude ja tõendite põhjal, mida ei esitanud hageja. Kirjeldatud olukorras on küsitav, miks

peaks kostja kandma ja hüvitama hageja kulusid, kui need ei aidanud mingil viisil kaasa asja

lahendamisele.

17. Eeltoodust tulenevalt on kostja menetlusõigusi oluliselt rikutud asja lahendamisel

maakohtus, need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ja neid ei saa mõistlikult

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab TsMS § 656 lg 1 p-de 1

ja 5 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme

kohtule saatmiseks. Apellatsioonkaebuse kolmas taotlus on edukas. Kuna maakohus ei ole

sisuliselt viinud läbi eelmenetlust, siis on otstarbekas saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse

staadiumis (vt nt Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik

ja 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõi). Kaebuse ülejäänud

väiteid pole vaja käsitleda. Ringkonnakohus märgib siiski, et asjas uue eelmenetluse

läbiviimine võimaldab hagejal selgitada ebakõlasid maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja

hagiavalduse vahel. Nimetatud erinevused ei tähenda hagi muutmist ega anna alust jätta hagi

läbi vaatamata. Kui hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduses teadvalt valeandmeid,

võib see tuua kaasa kriminaalvastutuse (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-186-13, p 24).

18. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt jaotatakse menetluskulud asja uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)