2-21-19467/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 25. november 2022

Tsiviilasja number

2-21-19467

Tsiviilasi

Valmaks Grupp OÜ ja Mihhail Kartsevi hagi

Krediidikaitse Grupp OÜ vastu täiteasjades

nr 072/2018/1025 ja 072/2018/1023 sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks ning 3890 euro 52

sendi tagastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Krediidikaitse Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Krediidikaitse Grupp OÜ

(registrikood

11693223),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Birje Kalmus

Vastustajad (hagejad):

1. Valmaks Grupp OÜ (registrikood 11978602)

2. Mihhail

Kartsev

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Vastustajate lepinguline esindaja Tanel Riivits

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Krediidikaitse

Grupp

OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 7. juuni 2022. a otsuse

resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab

maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtus

Krediidikaitse Grupp OÜ kanda.

4. Määrata Valmaks Grupp OÜ ja Mihhail

Kartsevi menetluskulude suuruseks 570 eurot

(käibemaksuta).

5. Mõista Krediidikaitse Grupp OÜ-lt Valmaks

Grupp OÜ ja Mihhail Kartsevi kasuks välja

menetluskulud

ringkonnakohtus

eurot

(käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Valmaks Grupp OÜ (hageja I) ja Mihhail Kartsev (hageja II) esitasid 13. detsembril 2021

Viru Maakohtule hagi Krediidikaitse Grupp OÜ (kostja) vastu, milles palusid tunnistada

lubamatuks sundtäitmine Jõhvi kohtutäitur Risto Küti menetluses olevates täiteasjades

nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023, tagastada hagejatele täiteasjas nr 072/2018/1025

enammakstud 3890 eurot 52 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kinnitas Harju Maakohus 8. veebruari 2018. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-18-12 hagejate, Konstantin Atamanovi ja kostja vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas

menetluse. Vastavalt kompromissi p-dele 1.1 ja 1.2 kohustusid hagejad ja K. Atamanov tasuma

kostjale 8910 eurot 75 senti maksegraafiku alusel. Esimese osamakse 1000 eurot kohustusid

hagejad ja K. Atamanov sooritama kostjale 15. veebruaril 2018 ning järgnevad osamaksed

samas summas iga kuu 15.-ks kuupäevaks kuni kohustuse täitmiseni. Vastavalt kompromissi

p-le 1.3 kohustusid hagejad ja K. Atamanov tasuma kostjale kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Kompromissi p-s 1.3 nähti täiendavalt ette, et kui hagejad ja K. Atamanov viivitavad rahalise

kohustuse täitmisega rohkem kui 7 päeva, muutub kogu võlgnevus terves ulatuses

sissenõutavaks ning kostjal on õigus esitada võlgnevuse sissenõudmiseks täitmisavaldus.

Hageja I tasus kostjale esimese osamakse tähtaegselt 16. veebruaril 2018. Järgmise osamakse

tasus hageja I kostjale 17. märtsil 2018, kuid 500 eurot. Järgneval kuul 18. aprillil 2018 tasus

hageja I kostjale 15. märtsi 2018. a osamaksest puuduoleva 500 eurot. Seega hageja I küll tegi

kostjale makseid kompromissi alusel, kuid ebapiisavas mahus. Hageja II ning K. Atamanov

maksekohustust samaaegselt hagejaga I ei täitnud.

Kostja esitas 24. augustil 2018 hagejate ja K. Atamanovi suhtes täitmisavalduse kohtutäitur

Risto Kütile seoses kompromissist tuleneva võlgnevusega. Täitmisavalduse alusel algatas

kohtutäitur 29. augustil 2018 täitemenetluse nr 072/2018/1025 hageja I suhtes, täiteasja

nr 072/2018/1024 hageja II suhtes ja täiteasja nr 072/2018/1024 K. Atamanovi suhtes.

Täitmisavaldusest nähtuvalt palus kostja algatada täitemenetlused hagejate ja K. Atamanovi

suhtes põhinõude 8910 euro 75 sendi sissenõudmiseks. Seega ei ole kostja täitemenetluse

algatamisel võtnud aluseks hageja I poolt kostjale tehtud makseid kokku 2000 eurot.

Aastate jooksul on hagejad täitnud võlgnevust täiturile, kuid võlgnevus on endiselt tasumata.

Kohtutäitur edastas 10. septembril 2021 hagejatele kostja koostatud võlaarvestuse 9. septembri

2021 seisuga, millest nähtub, et täitemenetluse kestel on võlgnevuse katteks kostjale laekunud

kokku 15 821 eurot 50 senti. Nimetatud summale lisandub täitemenetluse eel enne

sundtäitmisele esitamist tasutud 2000 eurot. Seega on hagejad tasunud kostjale võlgnevuse

katteks kokku 17 821 eurot 50 senti. Võlgnevust on tasutud rohkem, kui vaja, mistõttu tuleb

hagejate suhtes toimuvad täitemenetlused lõpetada ja enammakstu hagejatele tagastada.

Hagejad saatsid 13. oktoobril 2021 kostjale vastuväite ja ettepaneku täitemenetluse

lõpetamiseks. Kostja vastas, et võib kaaluda vastutulekut, kuid teeb otsuse peale 4623 euro 68

sendi laekumist. Hagejad tasusid kostjale selle summa, kuid täitemenetlused on lõpetamata.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 6 p 1 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud,

millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses

järjekorras sissenõutavaks muutunud kohustus, teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige

vähem tagatud kohustus, kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus,

neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kompromiss ei näe ette kohustuste täitmise

järjekorda. Seega tuleb laekumised arvestada esmalt põhikohustuse katteks.

Perioodil 16. veebruar 2018 – 18. aprill 2018 tasus hagja I kostjale 2000 eurot, mistõttu pidi

võlgnevuse jääk täitmisavalduse esitamise seisuga olema 6910 eurot 75 senti (8910,75–2000),

mitte 8910 eurot 75 senti. VÕS § 88 lg 6 kantuna tuleb ka ülejäänud laekumised, st

täitemenetluse kestel toimunud laekumised arvestada esmalt põhinõude katteks ning seejärel

viiviste katteks. Laekumiste järgne põhinõude suurus mõjutab kostja õigust viivisele.

Täitedokumendist tulenev nõue on rahuldatud. Võlgnevus sai tasutud 17. augusti 2019 seisuga.

Kostjal on õigus saada viiviseid 5020 eurot 23 senti. Hagejad on hagiavalduse esitamise seisuga

tasunud kostjale viiviseid 8910 eurot 75 senti, 3890 euro 52 sendi võrra rohkem. Üldjuhul ei

või kõrvalnõuded ületada põhinõuet. Seega hageja maksimaalne lubatud võlasaldo saaks olla

17 821 eurot 50 senti (põhivõla kahekordne suurus) ilma täitetasudeta.

Esimene osamakse laekus tähtaegselt. Makseviivitus algas teisest osamaksest, mille

maksetähtpäev oli täitedokumendist tulenevalt 15. märts 2018. Kompromissi määruse

resolutsiooni p-i 1.3 kohaselt muutub rahaline kohustus terves ulatuses sissenõutavaks, kui

makseviivitus on kestnud rohkem kui 7 päeva. Seega ei saanud kohustus muutuda

sissenõutavaks enne 23. märtsi 2018. Nõude sissenõutavaks muutumise ajahetk on oluline,

hindamaks viivisenõude korrektsust. See, et kostja on täitemenetluse eel toimunud laekumisi

arvestanud hilisemalt võlaarvestuses, ei muuda olematuks asjaolu, et täitmisavaldus on esitatud

ebaõigete nõuetega. Praegusel juhul on mh vaja hinnata võimalikku vastuolu hea usu

põhimõttega. Kui kohus ei pea VÕS § 88 lg-s 6 sätestatud kohustuste täimise järjekorra

rakendamist kohaseks, paluvad hagejad hinnata määratlemata viivisenõude vastavust hea usu

põhimõttega ning sellest kantuna jätkuva kohustuse olemasolu / puudumist.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja

vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel,

et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi

kehtivust ega õigusjõudu. Hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavalduses esitatud nõuete materiaalsed eeldused ei ole

täidetud. Hagejad on esitanud hagi põhjusel, et nad on väidetavalt tasunud rohkem viiviseid,

kui on 8. veebruari 2018. a kohtumäärusega kinnitatud kompromissiga ette nähtud. Õiguslik

alus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses viivise vähendamist puudub.

Selline nõue on TMS § 221 lg 2 järgi välistatud.

TMS § 221 lg 2 kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud

üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Täiteasjade nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 täitedokumendiks on Harju Maakohtu

8. veebruari 2018. a kohtumäärus, mille p-i 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku nii võlgnevuse

tasumises maksegraafiku alusel, kui selles, et kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal

õigus nõuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Tegemist on asjaoluga, mis oli pooltele teada ja poolte mõjutada enne kohtumääruse jõustumist.

Käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse vastuväidete esitamiseks

praeguses menetluses, kuna hagejatel oli võimalus menetlusõiguslikult oma vastuväited

maksma panna enne kohtumääruse tegemist. Tegemist on olnud kohtuliku kompromissiga.

Hagejatel oli võimalik etteulatuvalt hinnata viivise kujunemist maksetega viivitamisel. Seega

ei ole hagejad esitanud asjaolusid, mis oleksid tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis viivise

vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi

järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse

jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast

kohtuotsuse jõustumist (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17).

Käesolevas asjas kohaldub VÕS § 88 lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele

põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste,

seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 88

lg 9 sätestab, et võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88

lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Kostja ei ole andnud hagejatele nõusolekut määrata

kohustuse täitmiseks teistsugust järjekorda, samuti ei ole pooled teises täitmise järjekorras

kokku leppinud kohtulahendis. Viivis on tekkinud eelkõige hagejate enda tegevuse /

tegevusetuse tulemusena. Hagejate poolt tasutud maksete arvelt oli põhjendatud esmalt lugeda

tasutuks sissenõudekulud, seejärel viivis ning lõpuks põhikohustus.

Hagejad on ekslikult leidnud, et täitmisavalduse esitamise hetkel oleks pidanud põhivõla jääk

olema 6910 eurot 75 senti. Enne täitemenetluse avalduse esitamist oli kostjal hagejate vastu

juba sissenõutavaks muutnud viivisenõue. TMS § 56 lg-te 1–2 kohaselt rahuldatakse

sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist

ning täitemenetlusest saadud raha jaotamisel loetakse võlgniku võlast esmajärjekorras

kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning alles

seejärel põhivõlg.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 7. juuni 2022 (otsuse kuupäevaks on märgitud 6. juuni, otsus on

allkirjastatud 7. juunil) otsusega hagi osaliselt, tunnistas sundtäitmise Jõhvi kohtutäitur Risto

Küti menetluses olevates täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 lubamatuks osas,

milles võlgnike tasutud maksed kokku ületavad täitedokumendis (Harju Maakohtu 8. veebruari

2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12) väljamõistetud põhinõuet (8910 eurot 75 senti), viivist

põhinõude ulatuses (8910 eurot 75 senti) ja täitemenetluse kulusid. Maakohus jättis hagi

enamtasutud 3890 euro 52 sendi tagastamiseks rahuldamata ja menetluskulud poolte endi

kanda.

Kostja esitas 24. augustil 2018 täitmisavalduse hagejate ja K. Atamanovi suhtes täitemenetluse

algatamiseks (tl 15–16). Kohtutäitur R. Kütt algatas täitmisavalduse alusel 29. augustil 2018

täitemenetluse nr 072/2018/1025 hageja I suhtes, täiteasja nr 072/2018/1023 hageja II suhtes ja

täiteasja nr 072/2018/1024 K. Atamanovi suhtes (tl 17–22). Täitedokumendiks on Harju

Maakohtu 8. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12, millega kohus kinnitas hagejate,

K. Atamanovi ja kostja vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas menetluse (tl 11–13).

Hagejate hinnangul on sundtäitmine täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023

lubamatu, kuna täitedokumendist tulenev nõue on hagejate poolt täidetud. Hagejad on teinud

kostjale makseid rohkem, kui kohtulahendi järgi pidanuks, mistõttu tuleb kostjal tagastada

hagejatele alusetult saadu. Täitmisavalduse esitamisel esitati vale nõudejääk, millest tulenevalt

on väär nii sissenõutavaks muutumise aeg, kui viiviste arvestus.

Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse

kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (Riigikohtu

31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11). TMS § 221 lg 1 alusel esitatud

hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast

täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-11-15, p 11).

Kostja viited TMS § 221 lg 2 kohaldamise eelduste puudumisele ei ole asjakohased. Hagejate

eesmärk ei ole vaidlustada täitedokumendi sisu, sh selles sisalduvat viivise määra, vaid

selgitada välja kostja jätkuv nõudeõigus määratlemata viivisele, arvestades seniseid laekumisi

nõude katteks. Hagejad on tasunud kohtumääruse täitmisena enne täitemenetluse algatamist

1000 eurot 16. veebruaril 2018, 500 eurot 17. märtsil 2018 ja 500 eurot 18. aprillil 2018 (tl 14)

ning täitemenetluse käigus on täitmisena laekunud 9. septembri 2021. a seisuga 15 821 eurot

50 senti (tl 28–29). Seega on Harju Maakohtu 8. veebruari 2018. a määruse täitmisena laekunud

kokku 17 821 eurot 50 senti.

Täitmisavaldus esitati kohtutäiturile 24. augustil 2018 (tl 15–16), selle kohaselt oli nõue kokku

12 153 eurot 99 senti, s.o põhinõue 8910 eurot 75 senti (muutus sissenõutavaks 24. veebruaril

2018, avalduses on tehtud viide määruse p-le 1.3) ning viivis täitedokumendi esitamise seisuga

3243 eurot 24 senti, millele lisandus jooksev viivis vastavalt täitedokumendile.

Maakohus nõustus hagejate seisukohaga, et makseviivitus algas teisest osamaksest ning

kohustus ei saanud muutuda sissenõutavaks varem kui 23. märtsil 2018. Esimene osamakse

1000 eurot tasuti 16. veebruaril 2018 (tl 14), seega oli põhinõude jääk 7910 eurot 75 senti.

Hageja I tasus teise osamakse 500 eurot 17. märtsil 2018. Kuivõrd makse tehti tähtajast hiljem

(15. kuupäev), rakendus viivis 0,2 % võlgnevatavalt summalt päevas kuni tasumiseni. Järgmise

osamakse 500 eurot tegi hageja I 18. aprillil 2018, olles viivituses eelmisest osamaksest

puuduoleva osa tasumisega 32 päeva. Kogu nõue muutus sissenõutavaks vastavalt kompromissi

määruse p-le 1.3 23. märtsil 2018. Täitmisavaldusel ei ole põhinõue ja viivis märgitud õigesti.

Täitemenetluse algatamise seisuga oli põhinõue 7410 eurot 75 senti (tl 30–31). Hagejate väited,

nagu oleks alustatud arvestust vale põhinõude algsaldoga, ei vasta tegelikkusele. Väär on küll

täitmisavalduses esitatud põhinõue ja viivis, kuid arvestustes on esitatud laekumised õigesti.

Kohtu arvestuste kohaselt oli hagejate viivis täitemenetluse esitamise seisuga 2267 eurot

69 senti (153 päeva, perioodi 23. märts 2018 – 23. august 2018 eest 0,2% päevas põhinõudelt

7410 eurot 75 senti). Laekumiste arvestuselt nähtub, et 18. aprilli 2018. a hagejate tasutud

maksest 500 eurot on põhinõude katteks arvestatud 99 eurot 82 senti ja viivise katteks 400 eurot

18 senti. 18. aprilli 2018. a seisuga oli hagejate põhivõlg 7410 eurot 75 senti, viivis kahe päeva

eest 1000 euro teise osamaksega viivitamise eest, viivis viie päeva viivitamise eest osamakse

500 euro tasumisega ning viivis alates 23. märtsist 2018 – 18. aprillini 2018 arvestatuna

põhinõudelt 7410 eurot 75 senti. Maakohtu hinnangul on 18. aprilli 2018. a maksest 400 eurot

18 senti õigesti arvestatud viivise katteks ja 99 eurot 82 senti põhivõla katteks.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud

tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda

tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei

teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige

võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab. Võlgnik saab

määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-

te 2 ja 3 mõttes. Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse

täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes

oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse

täitmiseks (Riigikohtu 31. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 14).

Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hagejad oleksid kostjale maksete teostamisel konkreetselt

määratlenud, mille katteks makse tehakse. Maakohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et

laekumiste arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 88 lg 6 sätestatust. Kostja märgib õigesti, et

VÕS § 88 lg 6 on rakendatav juhul, kui võlgnikul on mitmeid erinevaid kohustusi, mille kõigi

katteks vahendeid ei jätku. Sellisel juhul lähtutakse erinevate kohustuste vahel maksete /

laekumiste arvestamisel VÕS § 88 lg-s 6 sätestatust.

Laekumiste arvestamisel on aluseks VÕS § 88 lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks

rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt

kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.

TMS § 56 lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlusest saadud raha jaotamisel võlgniku võlast

esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavaks muutunud

kõrvalnõuded, viivis, intressid ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid.

Kuigi VÕS § 88 lg-s 8 ei ole nimetatud viivist, hõlmab sättes märgitud intress ka viivist, see

tuleneb ühtlasi ka VÕS § 113 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivisintress

(Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11; 9. mai 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21, p-s 54).

Maakohus ei nõustunud hagejate võlaarvestusega (tl 33–37), mille kohaselt on hagejate

põhivõlg tasutud 17. augusti 2019. a seisuga. Põhjendamatu on hagejate seisukoht, et kostja on

hagejate arvel alusetult rikastunud enam(alusetult) saadud viivise arvelt summas 3890 eurot

52 senti (tl 34). Kuivõrd kostja kohtu hinnangul hagejate arvel alusetult rikastunud ei ole

(VÕS § 1028, § 1032), jättis maakohus hagejate nõude enamtasutud 3890 euro 52 sendi

tagastamiseks rahuldamata.

Hagejad on kompromissimäärusest tuleneva nõude täitmisena tasunud 17 821 eurot 50 senti

(tl 28–32), s.o summa, mis vastab täitedokumendis toodud põhinõude suurusele ja samas

ulatuses viivisele. Kostja arvestuste kohaselt tuleb hagejatel tasuda 9. septembri 2021. a seisuga

veel põhinõuet 4394 eurot 5 senti ja viivist 1654 eurot, kokku 6048 eurot 5 senti (tl 29). Hagejad

leiavad, et kirjeldatud olukorras on täitemenetluse jätkumine nende suhtes hea usu põhimõtte

vastane (sh piiramatu viivise nõue).

TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole

lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele

seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt

vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate

õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-102-07, p 16; 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111- 04, p 25). Lepingust

või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui

õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et

kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat

(Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Heas usus käitumine

tähendab käitumist, mis on vastav seadusele, ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele

ja mis ei ole ülekohtune, on muuhulgas teise poole huve arvestav (Riigikohtu 17. juuni 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11; 13. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15).

Õige on kostja seisukoht, et täiendav viivis on tekkinud hagejate enda tegevuse / tegevusetuse

tulemusena. Kuna maksed on teostatud ebapiisavalt ja ebaregulaarselt, on see loonud olukorra,

kus jookseb kompromissi p-st 1.3 tulenev viivis, maksed laekuvad viivise katteks, samas

väheneb põhinõue minimaalsel määral. Samas, võib viivis pikaajalise võlgnevuse puhul

VÕS § 88 lg 8 alusel kujuneda mitmekordselt suuremaks kui põhinõue (kui ei ole reguleeritud

viivise ulatust). Sellisel juhul ei kanna viivis enam oma kompensatsioonilist ega võlausaldajale

eeldatavat kahju vähendavat iseloomu, mistõttu võib selle nõudmine täies ulatuses olla hea usu

põhimõttega vastuolus. Käesoleval juhul on hagejad tasunud kostjale summa, mis vastab nii

põhinõude, kui samas ulatuses viivisenõude suurusele. Maakohus nõustus hagejatega selles, et

täitemenetluse jätkumine ning maksete võimalik ebaregulaarsus (seejuures olukorras, kus

viiviste arvelt on nii põhinõue, kui samas ulatuses viivis tasutud) võivad venitada viiviste arvelt

tasutu mitmekordseks, võrreldes põhinõudega, mis ilmselgelt ei täida enam võlausaldaja kaitse

eesmärki kohustust rikkunud võlgniku suhtes, vaid kahjustab ebamõistlikult võlgnikku,

rikastades alusetult võlausaldajat. Sundtäitmine on käesoleval juhul lubamatu ulatuses, milles

see ületab Harju Maakohtu 8. veebruari 2018. a määrusega hagejatelt solidaarselt

väljamõistetud 8910 eurot 75 senti, samas ulatuses viivist ja täitemenetluse kulusid.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate

kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata ning

millega hagejate menetluskulud jäeti hagejate enda kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leppisid pooled Harju Maakohtu 8. veebruari 2018. a

kohtumääruse p-is 1.3 kokku nii võlgnevuse tasumises maksegraafiku alusel, kui selles, et

kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt

summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Tegemist on asjaoluga, mis oli pooltele teada ja

poolte mõjutada enne 8. veebruari 2018. a kohtumääruse jõustumist. Pooltel oli võimalik viivise

üle vaielda kohtumenetluses. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid

teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel, kuid seda ei ole hagejad teinud.

Maakohtu otsus on vastuolus varasema Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 21. juuni 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17). Käesolevas asjas ei olnud viivis veel põhivõlgnevust ületanud

ning viivise määr tuleneb 8. veebruari 2018. a kohtulahendist, mistõttu ei ole viivisemäär

asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Viivise suurus on lahendist välja

arvutatav ning hagejatel oli võimalik arvestada viivitusse jäämisel viivise suurusega. Seega ei

ole hagejatel õigust esitada TMS § 221 alusel hagi viivise vähendamiseks.

Hagejad ei ole esitanud taotlust viivise vähendamiseks täitemenetluses ega tuginenud

erandlikele asjaoludele, mis õigustaksid viivise vähendamist TMS § 221 lg 1 ja 2 alusel pärast

kohtulahendi jõustumist. Maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

Praegusel juhul on täitedokumendiks kohtulik kompromiss. TsMS § 430 lg 3 kohaselt ei kinnita

kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist

avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Seega on kohus kontrollinud ja

veendunud, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on kooskõlas seadusega ja heade kommetega

ning ei riku avalikku huvi ja on kinnitanud selle kohtulahendi tegemisega. Maakohus ei ole

piisavalt kaalunud võlausaldaja ega avalikku huvi kohtulahendi õigusjõu kehtimise vastu.

Maakohtu otsus on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd see võimaldab võlgnikel teadlikult

hoida täitemenetlusest kõrvale, teha ebapiisavaid makseid ning hiilida kõrvale õigeaegsest

kohustuste täitmisest ilma, et lisanduks viivitusintress, saavutades seeläbi olukorra, kus ajas

raha väärtuse langemise tõttu tasutakse võlausaldajale reaalse ostujõu mõttes väiksem kohustus.

Praegusel juhul on põhjendatud kostja kui võlausaldaja huvide kaitsmine, sest hagejad on

teadlikult rikkunud 8. veebruaril 2018 tehtud kohtulikust kompromissmäärusest tulenevat

rahalist kohustust ning seetõttu on hagejad enda kohustuse rikkumise tulemusena kohustatud

kompromissi kohaselt tasuma kostjale viivist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

5. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Maakohus ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme. Hagejad palusid 16. veebruari

2022. a menetlusdokumendis juhul, kui kohus ei pea VÕS § 88 lg-s 6 sätestatud kohustuste

täimise järjekorra rakendamist kohaseks ning sellest kantuna enammakse olemasolu, hinnata

määratlemata viivisenõude vastavust hea usu põhimõttega ning sellest kantuna jätkuva

kohustuse olemasolu / puudumist. Seega hagejad on esitanud kohtule taotluse ning kohus on

asja lahendanud diskretsiooni piirides.

Hagejate hinnangul on põhjendamatu oodata, kuni mitmekordne viivisenõue tekib või

laekumised võlausaldajale muutuvad suhtes põhinõudega mitmekordseks. Kui hea usu

põhimõtte rakendamine on võimalik lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise

kuritarvitamise piiramisel, peab see olema võimalik ka kohtulahendi puhul, kui asjaolud

kogumis loovad selleks eelduse. Praegusel juhul on eeldus täitunud. Mitmekordset viivisenõuet

ei saa pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks.

Maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud TMS § 221. Hagejate eesmärk ei olnud vaidlustada

täitedokumendi sisu, sh selles sisalduvat viivise määra materiaalõiguslikus võtmes. Hagejate

eesmärk oli hagi esitamise kaudu selgitada välja kostja nõudeõigus määratlemata viivisele ning

nõude lubatavus, arvestades nõude katteks toimunud laekumisi. Kohtuotsusega väljamõistetud

viivise määra vaidlustamine ning lubatud viivise piiramine kooskõlas hea usu põhimõttega ei

ole samastatavad olukorrad.

Maakohtu otsus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Põhinõudega võrdne viivis kaitseb

võlausaldaja huve, täidab viivise eesmärki ning on kooskõlas menetluspraktikaga.

Täitemenetluse jätkudes hakkab viivisenõue endas kandma rikastumist, mis ei ole kehtiva

õigusega kooskõlas. Käesoleval juhul on vastuolu hea usu põhimõttega ilmnenud ajas. Eestkätt

õigusselguse puudumise tõttu laekumiste jagunemisel. Täitedokumendiks olevat kohtulikku

kompromissi kinnitades ei saanud kohus ette näha kohustuste tegelikku täitmise korda ning

võimalikku vaidlust selle pinnalt. Vastav alus on tekkinud alles kohtulahendi jõustumise järel.

Vastuolu hea usu põhimõttega võib iseenesest olla alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

TMS § 221 lg 2 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni

TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus

muudab maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad kostja

kanda.

7. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1

järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas,

millega maakohus jättis hagi 3890 euro 52 sendi tagastamiseks rahuldamata. Vaidlustamata

osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

8. Hagejad kui võlgnikud esitasid hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

TMS § 221 lg-te 1–2 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud,

ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega

õigusjõudu. Vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need

põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 on sundtäitmisel Harju Maakohtu

8. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et sellise

täitedokumendi puhul on lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel esitada

selliseid vastuväiteid, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Ringkonnakohus ei nõustu aga apellatsioonkaebuse väitega, et hagejad ei ole menetluses

esitanud taotlust viivise vähendamiseks. Hagejad on juba 13. detsembri 2021. a hagiavalduses

tuginenud asjaolule, et nad on tasunud kostjale viiviseid rohkem, kui oleks pidanud maksma

ning taotlesid enamtasutud viivise tagastamist (hagiavalduse p 2.3., 4.3., 4.4.). Hageja on kogu

menetluse kestel väitnud, et kostja on nõudnud ning jätkuvalt nõuab viivist ulatuses, mille

nõudmiseks tal õiguslik alus puudub. Lisaks on hagejad 16. veebruari 2022. a

menetlusdokumendis palunud alternatiivselt hinnata viivisenõude vastavust hea usu

põhimõttele. Selliseid hagejate väiteid ja taotlusi saab käsitleda viivise vähendamise taotlusena,

sest hagejate eesmärk on lõpetada viiviste edaspidine arvestamine. Seega ei ole maakohus

ületanud diskretsioonipiire ning maakohtu otsus ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.

9. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik taotleda ka viivise vähendamist.

Viivise vähendamine ei puuduta täitedokumendi õigusjõudu, vaid selle täidetavust, TMS § 221

lg 1 järgne nõue on ainus võimalus viivise vähendamiseks pärast täitedokumendi täitmisele

pööramist ning võlgnikul peab ka sellisel juhul säilima võimalus viivise vähendamiseks

VÕS § 162 alusel.

Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat

hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab,

et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes (Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-153-09, p 25). TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks

aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, kuid seda vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole

kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist

tulenevalt välja arvutatav (Riigikohtu 17. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p-d

9 ja 10). Praeguses asjas ei ole kompromissi kinnitamise määruses kohustatud tasuma hagejaid

viivist kindla summana, vaid protsendina põhinõudest. Samuti ei olnud viivise suurus

kompromissi tegemisel välja arvutatav, kuna see oli sõltuvuses tulevikus tekkivast olukorrast,

st põhivõla tasumisest. Seega võisid hagejad taotleda viivise vähendamist. Teistsugusele

järeldusele jõudmiseks ei anna alust ka kostja viidatud Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, kuivõrd selles asjas on Riigikohus selgelt öelnud, et jääb varasemalt

17. juuni 2009. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 toodud seisukoha juurde.

Isik, kes esitas viivise vähendamise taotluse, on kohustatud tõendama, et viivise suurus on

ebaproportsionaalne. Kohus võib VÕS § 162 lg 1 kohaselt ebamõistlikult suurt viivist

vähendada viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. Viivise vähendamisel VÕS § 162 lg 1 alusel tuleb arvestada mh

kohustuse täitmise ulatust ja muid asjaolusid (Riigikohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-3965, p 32; 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 14).

Kohtul on õigus hinnata, kas esitatud nõue leppetrahvi (ja ka viivise) vähendamiseks on

põhjendatud või mitte. Tegemist on kohtuliku diskretsiooniga. Kohtul on õigus vähendada ka

edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja

ei tõendanud suuremat kahju (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-

16, p 19). Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet

põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud

rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu

suuremas ulatuses (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).

10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalide ja poolte selgitustega, leiab, et hagejad on

tõendanud, et nõutud viivis on ebaproportsionaalne.

Praegusel juhul puudub vaidlus selle üle, et kostja nõude katteks on tasutud põhinõude

kahekordne summa. Samuti nõustub ringkonnakohus hagejate väitega, et kostja esitas

24. augusti 2018. a täitmisavalduses (tl 15–16) ebaõigeid andmeid põhinõude suuruse kohta.

Täitmisavalduse esitamise ajaks oli hagejatel õigeaegselt tasutud esimene osamakse 1000 eurot

ning hilinemisega teine osamakse. Seega ei saanud põhinõue olla 24. augustil 2018

täitmisavalduse

esitamisel

kompromissimäärusega

väljamõistetud

suuruses,

s.o

täitmisavalduses märgitud 8910 eurot 75 senti. Ebaõigete algandmete esitamine kohtutäiturile

võis ilmselgelt mõjutada edaspidist viivise arvestust ja sellest tulenevalt ka laekumiste nõuete

liikide (põhinõue, kõrvalnõuded, täituri tasud) vahel jaotamist. Seega on hagejad

ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et viivise nõudmine üle põhinõude summa on praegusel

juhul nende suhtes ebaproportsionaalne. Kostja on täitmisavalduses esitanud ebaõigeid

andmeid, mis võis kaasa tuua ebaõige arvutuse laekumiste jagamisel põhi- ja kõrvalnõuete

vahel.

Kostja ei ole vaielnud vastu hagejate väitele, et vaidlusaluse nõude katteks on hagejate poolt

tasutud kokku 17 821 eurot 50 senti, s.o põhinõude kahekordne summa. Seega on

apellatsioonkaebuse väide, et käesolevas asjas ei olnud viivis veel põhivõlgnevust ületanud,

vastuoluline. Kostja põhinõue ei ole suurenenud, seega on viiviste katteks laekunud vähemalt

põhinõudega võrdne summa. Kuivõrd apellatsiooniastmes ei vaielda selle üle, kuidas tuli

toimunud laekumised nõuete liikide vahel jaotada, siis ei hinda ringkonnakohus ka laekumiste

jaotamise õigsust.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi kostja on vaielnud hagile vastu, leides, et sundtäitmine ei ole

lubamatu, ei ole kostja kohtule esitatud dokumentides toonud välja, mis on hagejate kohustuste

jääk ega ka seda, kuidas on kostja toimunud laekumised põhi- ja kõrvalnõuete vahel jaotanud.

Hagejad ise on hagiavaldusele lisanud väidetavalt kostja poolt 9. septembri 2021. a seisuga

koostatud laekumiste jaotamise tabeli. Kostja ei ole esitatud tabeli osas seisukohta esitanud ega

esitanud menetluses ka omapoolset võlgnevuse arvestust. Kostja ei ole väitnud, et tal oleks

tekkinud kahju hagejate poolt rahalise kohustusega täitmise viivitamisel ning kuivõrd hagejad

on tõendanud, et viivise nõue üle põhinõude suuruse on nende suhtes ebaproportsionaalne, siis

on maakohus õigesti rahuldanud selles osas hagi ning tunnistanud sundtäitmise lubamatuks

osas, milles hagejate maksed ületavad täitedokumendiga väljamõistetud põhinõuet, viivist

põhinõude ulatuses ja täitemenetluse kulusid.

13. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, puudub vajadus

muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, siis puudus sellise menetluskulude

jaotuse puhul vajadus määrata menetluskulude rahaliselt suurust. Seega saab ringkonnakohus

TsMS § 174 lg 1 alusel määrata kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

Hagejate menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulud 570 eurot

(käibemaksuta). Kuivõrd hageja I on käibemaksukohustuslane, siis on menetluskulud esitatud

ilma käibemaksuta. Hagejate lepinguline esindaja on hagejate esindamiseks ringkonnakohtus

teostanud toiminguid 4,75 tunni ulatuses, s.h 4 tundi apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse

koostamine ja 0,75 tundi kostja 7. novembri 2022. a menetlusdokumendi analüüs ning lõpliku

seisukoha koostamine. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate menetluskulud põhjendatud ja

vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Hagejate esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik

ega ületa sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda. Hagejate esindaja poolt apellatsiooniastmes

kulutatud aeg 4,75 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele.

Ringkonnakohus rahuldab hagejate taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS

§ 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hagejate kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke