2-22-11672/6 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 24. november 2022

Tsiviilasja number

2-22-11672

Tsiviilasi

Enefit Power AS-i hagi Soscor Energy PTE Ltd vastu

õigussuhte puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. augusti 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Enefit Power AS-i määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Enefit Power AS

(registrikood

10579981),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Carri Ginter, vandeadvokaadi abi Raul

Kartsep

Vastustaja (kostja): Soscor Energy PTE Ltd (Singapouri

registrikood 201103788G)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Enefit Power AS-i määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 12. augusti 2022. a määrus

muutmata.

3. Jätta

määruskaebuse

lahendamisesga

seotud

menetluskulud Enefit Power AS-i kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Enefit Power AS (hageja) esitas 10. juulil 2022 kohtule hagi Soscor Energy PTE Ltd (kostja)

vastu, paludes tuvastada, et hageja ütles 7. detsembri 2021. a teavitusega nr NJ-OIL-1/1301

üles poolte vahel 16. novembril 2021 sõlmitud eellepingu ning et pooled ei ole sõlminud

müügilepingut nr NJ-FIA-2/922 ega selle lepingu p-is 16.1 olevat vahekohtu kokkulepet.

Samuti esitas hageja koos hagiga hagi tagamise taotluse.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas hageja novembris 2021. a välja avaliku konkursi nr SG2022-T

põlevkivibensiini ostja leidmiseks. Hageja teavitas 16. novembril 2021 kostjat parima

pakkumise tegemisest. Hageja luges konkursitingimuste p-de 5.1 ja 6.7 kohaselt, et poolte vahel

on sõlmitud eelleping. Eellepingu staadiumi eesmärgiks oli koguda ostja andmeid, kontrollida

seotud isikute tausta ja sidemeid. Sellele järgnevalt pidi hageja hindamiskomisjon ja nõukogu

tegema otsuse kirjaliku müügilepingu allkirjastamise osas. Hageja on kostjale andnud teada, et

müügileping loetakse sõlmituks, kui hageja lepingu allkirjastab. Kostja leidis, et poolte vahel

on müügileping parima pakkumise tegemisest teavitamisega sõlmitud.

Konkursitingimuste p-id 6.6 ja 6.7 eristavad "kokkulepet" ja "individuaalset lepingut," mistõttu

kirjaliku müügilepingu sõlmimiseni pooled ei jõudnud. Hageja 16. novembri 2021 teavitusega

sõlmisid pooled eellepingu, konkursitingimuste p-i 6.6 järgne kokkulepe on eelleping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 31 lg 1 mõttes. Hageja hindamiskomisjon tuvastas enne

müügilepingu allkirjastamist, et kostja ei vasta konkursitingimustele ning ütles 7. detsembril

2021 kostjaga sõlmitud eellepingu üles.

Müügilepingu nr NJ-FIA-2/922 p-i 16.1 kohaselt on sellest lepingust tulenevad vaidlused

allutatud Londoni vahekohtule ja inglise õigusele. Kostja teavitas 25. juulil 2022 hagejat

kavatsusest esitada hageja vastu Londoni vahekohtusse müügilepingu nr NJ-FIA-2/922

rikkumisest tulenev kahjunõue. Kuna pooled ei ole müügilepingut ja seega ka vahekohtu

kokkulepet sõlminud, oleks vahekohtumenetluse pidamine Inglismaal inglise õiguse alusel

hageja suhtes ebaõiglane.

Hageja palub tuvastada, et hageja ütles 7. detsembri 2021. a teavitusega nr NJ-OIL-1/1301 üles

hageja ja kostja vahel 16. novembril 2021 sõlmitud eellepingu. Samuti palub hageja tuvastada,

et hageja ja kostja ei ole sõlminud müügilepingut nr NJ-FIA-2/922 ega lepingu p-is 16.1 olevat

vahekohtu kokkulepet.

Hagejal on õigus ja huvi pooltevahelise õigussuhte tuvastamiseks (TsMS § 368 lg 1). Hagejal

on eellepingu ülesütlemise ning seeläbi müügilepingu ja vahekohtu kokkuleppe puudumise

tuvastamise vastu kiireloomuline huvi ja vajadus seoses kostja kavatsusega algatada hageja

vastu vahekohtumenetlus lepingu alusel, mille sõlmimiseks ei ole hageja kunagi aktsepti

andnud.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Viru Maakohus keeldus 12. augusti 2022. a määrusega hagi menetlusse võtmisest, jättis

hageja 10. augusti 2022. a hagi tagamise taotluse rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda, märkides, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Hageja palub tuvastada, et hageja ütles 7. detsembril 2021 üles hageja ja kostja vahel

16. novembril 2021 sõlmitud eellepingu. Hageja teatas 7. detsembril 2021 kostjale, et hageja

hindamiskomisjon on teinud otsuse kostja pakkumisdokumentide p-i 9.1.8 alusel

enampakkumisest

diskvalifitseerida ja enampakkumise tulemuste otsuse tühistada.

Hindamiskomisjoni otsus tühistab sealjuures alates 16. novembrist 2021 ka kõik muud

õigussuhted hageja ja kostja vahel. Konkursi alusdokumentide p-i 9.1.8 alusel võib müüja igas

pakkumise etapis pakkuja diskvalifitseerida ja kõrvaldada, kui selleks on mistahes põhjendusi.

Seega ei ole pooled müügilepingut sõlminud, kuivõrd konkursitingimuste p-i 6.6 järgne

kokkulepe on eelleping. Pooled ei ole sõlminud müügilepingut ega ka vahekohtu kokkulepet.

VÕS § 10 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks pakkujat võidust teavitamisel. Konkursi

alusdokumendi p-i 6.6 kohaselt valib müüja pakkumismenetluse võitja ja teavitab nimetatud

võitjat (edukat pakkujat) enda otsusest. Pärast müüjalt p-is 6.6 sätestatud teavituse saamist

loetakse, et müüja ja eduka pakkuja vahel on sõlmitud kokkulepe.

Hageja teavitas 16. novembril 2021 kostjat parima pakkumise tegemisest. Hageja on tahet

müügilepingu sõlmimiseks väljendanud ka müügilepingu projekti kostjale saatmisega. Seega

tuleneb konkursi alusdokumendi p-st 6.6, et leping loetakse sõlmituks pakkujat võidust

teavitamisel. See tähendab, et olenemata sellest, et hageja diskvalifitseeris kostja

enampakkumisest, on poolte vahel lepingulised suhted. Lepinguliste suhete lõppemisel tuleb

lähtuda eelnevalt sõlmitud lepingust, ning kui poolte vahel tekib vaidlus küsimuses, mida leping

ei reguleeri, tuleb lähtuda seaduses sätestatust.

Hageja vaidleb kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse üle. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 104 lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle

kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus-

või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja

teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või

kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. TsMS § 104 lg 4 sätestab, et

kokkulepitud kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 730

lg 1 kohaselt on vahekohtul õigus määrata oma pädevus ja seoses sellega lahendada ka

vahekohtumenetluse kokkuleppe olemasolu ja kehtivuse küsimus. Seejuures tuleb

vahekohtumenetluse

kokkulepet

käsitada

ülejäänud

lepingutingimustest

sõltumatu

kokkuleppena.

Müügilepingu nr NJ-FIA-2/922 p 16.1 sätestab, et lepingule kohaldatakse ja seda tõlgendatakse

kooskõlas inglise õigusega. Mis tahes vastuolud, vaidlused ja nõuded, mis tulenevad sellest

lepingust või selle rikkumisest või on sellega seotud, suunatakse lahendamiseks Londonis

asuvale vahekohtule, mis koosneb kolmest liikmest, kellest ühe määrab kumbki lepinguosaline

ja ühe selliselt nimetatud kaks vahekohtunikku. See ei takista kumbagi lepinguosalist

algatamast menetlust mis tahes muus jurisdiktsioonis tagatise või kõrvalabi saamiseks või

mistahes korralduse või kohtuotsuse täitmiseks.

Maakohus leidis, et kuna müügilepingu nr NJ-FIA-2/922 p-i 16.1 järgi kuuluvad kõik

müügilepingust tulenevad vaidlused läbivaatamisele Londoni vahekohtus, allub asi Londoni

vahekohtule. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse peamiseks hindajaks peaks olema vahekohus,

mitte maakohus. Kuna kohus ei ole pädev asja lahendama, siis vastavalt TsMS § 371 lg 1 p 1

ei võta kohus hagiavaldust menetlusse.

Tulenevalt TsMS § 368 lg 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja märgib, et hagejal ei

ole eraldi sooritusnõuet ega tuvastushagile järgnevat nõuet kostja vastu. Hagi eesmärgiks on

kaitsta hagejat alusetute nõuete esitamise vastu. Hagejal puudub käesoleval juhul enda huvide

kaitsmiseks parem või efektiivsem võimalus, kui poolte vaheliste õigussuhete puudumise

tuvastamine just Eesti kohtus.

Maakohus leidis, et hageja tuvastushuvi ei ole hetkel ilmne. Hagejal ei ole üldjuhul iseseisvat

tuvastushuvi lepingu puudumise tuvastamiseks, sest õigussuhte puudumise kui asjaolu

tuvastamine ei anna hagejale midagi rohkemat kui teadmise faktilisest asjaolust. Seega ei ole

käesoleval juhul tuvastushagi esitamine põhjendatud. TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib kohus

jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse

ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole

hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 371 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2 alusel tuleb

keelduda hagi menetlusse võtmast.

TsMS § 377 kohaselt ei menetle kohus enne hagi menetlusse võtmist hagi tagamise taotlust.

Seega saab hagi tagamise abinõu määrata üksnes juhul, kui kohus on otsustanud avalduse

menetlusse võtta.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse, millega kohus jättis hagi menetlusse võtmata, teha uus määrus, millega võtta hagi

menetlusse, määrata kindlaks menetluskulude jaotus määruskaebemenetluses, jättes kõik

määruskaebusega seonduvad menetluskulud kostja kanda.

Määrusukaebuse kohaselt on Eesti kohus pädev asja lahendama. Maakohus jättis tähelepanuta

hageja seisukoha eellepingu ja lepingueelsete läbirääkimiste osas. Hageja soovib kohtu

seisukohta lepingueelsete läbirääkimiste ehk culpa in contrahendo (c.i.c) vastutuse tarbeks,

mistõttu alluvad hageja nõuded Eesti kohtule. VÕS § 14 kohaldumise ja sellest tulenevate

õigussuhete üle otsustamine on meie kohtute ainupädevuses. Lepingueelsed läbirääkimised

toimusid konkursi SG2022-T raames Eestis eesti õiguse alusel ning reeglite eesmärk oli

reguleerida pooltevahelisi suhteid konkursi tingimustes (konkursitingimuste p 12.2).

Sisuliselt lahendas kohus hagiavalduse juba menetlusse võtmisest keeldumise määrusega,

leides ilma hageja positsiooni ja esitatud tõendeid arvesse võtmata, et müügileping, koos

vahekohtu kokkuleppega, on sõlmitud VÕS § 10 lg 1 alusel.

Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja rikkus menetlusõiguse norme. Hageja ei ole teinud

tahteavaldust müügilepingu (individuaalse lepingu) sõlmimiseks. Maakohus tuvastas ekslikult,

et poolte vahel on sõlmitud müügileping vastavalt konkursitingimuste p-ile 6.6 ja VÕS § 10

lg-le 1, mistõttu alluvad kõik müügilepinguga seotud vaidlused, sh ka lepinguliste suhete

lõppemisega seotud vaidlused, Londoni vahekohtule. Sellist järeldust ei oleks maakohus saanud

teha hagi menetlusse võtmise staadiumis, kuivõrd see eeldab tõendite põhjalikku analüüsi.

Maakohus hindas ebaõigesti nii konkursitingimusi, kui ka kehtivat õigust leides, et hageja

tahteavaldus müügilepingu sõlmimiseks väljendus, kas hageja 16. novembri 2021. a e-kirjas,

millega hageja töötaja teavitas kostjat parima pakkumise tegemisest (VÕS § 10 ja

konkursitingimused p 6.6) või hageja 19. novembri 2021. a e-kirjas, millega hageja töötaja

saatis kostjale müügilepingu projekti tutvumiseks ja allkirjastamiseks. Konkursitingimuste

järgi ei sisaldanud parima pakkuja väljakuulutamine tahteavaldust müügilepingu sõlmimiseks.

Parima pakkuja väljakuulutamise järel sisenesid pooled lepingueelsete läbirääkimiste faasi.

Seda kinnitavad konkursitingimused, mis eristasid termineid „Kokkulepe“ ja „Individuaalne

Leping“ (originaalversioonis eraldi defineeritud „Agreement“ ja „Indvidual Contract“).

VÕS § 10 on dispositiivne säte, mille kohaldusala olid pooled konkursitingimustes

kitsendanud. Konkursi korraldaja võib määrata, et enampakkumise tulemuseks on üksnes

parima pakkumise väljaselgitamine, millele järgneb eraldi lepingu sõlmimine. Sellisel juhul

tekib poolte vahel pärast konkursi võitja väljakuulutamist lepingueelsete läbirääkimiste suhe

VÕS § 14 järgi. Käesoleval juhul nägid konkursitingimused ette, et pakkuja võidust teavitamine

ei sisalda aktsepti individuaalse lepingu (müügilepingu) sõlmimiseks, vaid sellega sõlmisid

pooled kokkuleppe tulevase lepingu sõlmimiseks (eelleping). Vastupidisel juhul puuduks

igasugune põhjendus nende kahe lepingu selgeks eristamiseks konkursitingimustes.

Maakohtu seisukoht, et hageja tahet müügilepingu sõlmimiseks väljendab hageja töötaja

19. novembri 2021. a e-kiri, millega kostjale edastati lepinguprojekt, on väär. Hageja on riigile

kuuluv ettevõte, mistõttu allkirjastatakse pikaajalised ja olulise rahalise väärtusega lepingud

alati pärast vastavat nõukogu otsust (TsÜS § 34 lg 1, ÄS § 306 lg 2). Hageja esindusõigust

omava isiku allkiri müügilepingul puudub. Hageja nõukogu ega esindusõigust omav isik ei ole

kunagi teinud tahteavaldust müügilepingu nr NJ-FIA-2/922 sõlmimiseks. Vastupidi,

6. detsembril 2021 otsustas hageja nõukogu tulenevalt hageja emaühingu pettuseriski juhtimise

osakonna soovitustest, et parimaks pakkujaks valitud kostja tuleb konkursilt kõrvaldada.

Hageja tuvastusnõue puudutab poolte vahelisi lepingueelseid läbirääkimisi, mitte müügilepingu

lõpetamist. Hagejal on tuvastushuvi ja õiguskaitsevajadus. Kuna müügilepingut ei sõlmitud,

siis ei saa olla poolte vahel ka kehtivat vahekohtu kokkulepet. Hageja palub kohtu abi selle

asjaolu tuvastamiseks, et vältida olulist kahju, mis kaasneks ad hoc vahekohtumenetlusega

Inglismaal. Ehkki õige on maakohtu poolt leitu, et vahekohtu kokkuleppe kehtivuse peamiseks

hindajaks peaks olema vahekohus, mitte maakohus (TsMS § 730 lg 1), on riiklikel kohtutel

õigus keelata vahekohtumenetluse algatamine ja jätkamine, kui küsitav on vahekohtu

kokkuleppe enda kehtivus ning potentsiaalsele vahekohtumenetluse hagejale ei too selline

riikliku kohtu sekkumine kaasa selget kahju. Vahekohtumenetluse algatamise eelduseks on

poolte tahe allutada omavahelised vaidlused vahekohtule. Käesoleval juhul ei ole hageja teinud

tahteavaldust vahekohtu kokkuleppe (mis sisaldus müügilepingus) sõlmimiseks. Järelikult ei

ole poolte vahel sõlmitud kehtivat vahekohtu kokkulepet ja hagejal on tuvastushuvi alusetu

vahekohtumenetluse peatamiseks. Menetluslikult ökonoomsem on lahendada vaidlusküsimus

vahekohtu kokkuleppe kehtivuse osas Eesti kohtus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab menetluskulud hageja kanda.

5. TsMS § 75 lg 1 esimese lause kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

Hageja korraldas avaliku konkurssi nr SG2022-T põlevkivibensiini ostja leidmiseks.

Enampakkumise alusdokumendi (konkursitingimused) p 6.6 sätestab, et: „Müüja valib

pakkumismenetluse võitja ja teavitab nimetatud võitjat (edukat pakkujat) enda otsusest. Pärast

müüjalt p-is 6.6 sätestatud teavituse saamist loetakse, et müüja ja eduka pakkuja vahel on

sõlmitud kokkulepe.“ Enampakkumise alusdokumendi p-s 6.6 sätestatu on kooskõlas

VÕS § 10 lg-ga 1, mille kohaselt loetakse leping sõlmituks pakkujat võidust teavitamisel.

Hageja väljendas 16. novembri 2021. a kirjas kostjale soovi sõlmida kostjaga müügileping ning

hageja edastas 19. novembril 2021 kostjale ka müügilepingu.

Müügilepingu p-i 16.1 järgi kuuluvad kõik müügilepingust tulenevad vaidlused läbivaatamisele

Londoni vahekohtus.

6. Määruskaebuses väidab hageja esmalt, et hageja tuvastusnõue puudutab poolte vahelisi

lepingueelseid läbirääkimisi (eellepingu sõlmimist) leides, et ta ei ole teinud tahteavaldust

lepingu sõlmimiseks. Hageja vaidlustab seega sisuliselt seda, et pooled on kehtivalt

müügilepingu sõlminud. Ringkonnakohus leiab, et müügilepingu p-i 16.1 järgi kuuluvad kõik

müügilepingust tulenevad vaidlused, sh lepingu kehtivusest või selle ülesütlemisest tulenevad

vaidlused läbivaatamisele Londoni vahekohtus. Hageja tugineb oma nõudes sellele, et poolte

vahel ei ole kehtivat müügilepingut. Seetõttu jättis maakohus põhjendatult TsMS § 371 lg 1 p

2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmata, kuna asi ei allu sellele kohtule.

Ka hageja ise nõustus määruskaebuse p-s 27 maakohtu järeldusega, et vahekohtu kokkuleppe

kehtivuse peamiseks hindajaks peaks olema vahekohus, mitte maakohus.

7. Hageja vaidlustab oma nõudes ka vahekohtukokkuleppe kehtivust. Hageja ei ole aga välja

toonud asjaolusid, mis tooksid kaasa vahekohtu kokkuleppe kehtetuse lepingust eraldiseisvalt.

Hageja väited tuginevad üksnes sellele, et pooled ei ole sõlminud lepingut, milles sisaldub

vahekohtu kokkulepe.

Hagi kohaselt on kostja asukoht Singapuris. TsMS § 79 lg 1 järgi ei allu vaidlus seega üldise

kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.

Põhimõtteliselt võib pooltevahelise vaidluse puhul olla tegemist ka valikulise kohtualluvusega.

Hageja on tuginenud valikulise kohtualluvuse alusena TsMS §-le 89. Ringkonnakohus leiab, et

olukorras, kui hageja ise tugineb sellele, et lepingut ei ole sõlmitud, ei saa kohtualluvus tuleneda

TsMS §-st 89, mis reguleerib lepingust tulenevate nõuete kohtualluvust.

Tsiviilasjas nr 2-21-19894 on ringkonnakohus määruse p-s 11 tuvastanud, et hageja ei ole nõus

pooltevahelist vaidlust lahendama Eestis (tl 46). Samuti tuvastas ringkonnakohus viidatud

tsiviilasjas, et pooled ei vaidle kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse üle (määruse p 11, tl 46).

Seega on hageja positsioon kahes menetluses olnud vastuoluline.

8. Hageja väide, et lepingu edastas kostjale allkirjastamiseks hageja töötaja, mitte nõukogu või

esindusõigust omav isik, ei ole kohtualluvuse määramisel oluline. Samuti ei ole ringkonnakohtu

hinnangul asjakohane hageja viide enampakkumise alusdokumendi p-le 12.2, kuivõrd see

puudutab pakkumismenetluse reguleerimist. Käesoleval juhul ei vaielda selle üle, et

pakkumismenetluse reegleid oleks rikutud.

9. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171

lg 1). Maakohus ei ole kostjat menetlusse kaasanud, mistõttu kostjale hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke