2-20-13120/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. november 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-13120

Tsiviilasi

Vjatšeslav Bedovi hagi Metec CNC OÜ vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja

töötasu nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

24 491 eurot 30 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vjatšeslav Bedovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

25. oktoober 2022

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja)

Vjatšeslav

Bedov

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sven Paaver

Vastustaja (kostja)

Metec CNC

OÜ (registrikood

11170099), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. mai 2022. a otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata Vjatšeslav Bedovi hagi Metec CNC OÜ vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja sellega seotud hüvitise ning

viivise nõudes. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotust ja

kindlaksmääramist puudutavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada Vjatšeslav Bedovi ja Metec CNC OÜ

vaheline tööleping töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 10. novembrist 2020

ja mõista Metec CNC OÜ-lt Vjatšeslav Bedovi kasuks välja 5965 euro 70 sendi

suurune hüvitis. Samuti mõista Metec CNC OÜ-lt Vjatšeslav Bedovi kasuks välja

972 euro 63 sendi suurune sissenõutavaks muutunud viivis hüvitiselt ja

edasiulatuv viivis alates 24. novembrist 2022 kuni hüvitise tasumiseni. Jätta

menetluskulud maakohtus poolte enda kanda. Ülejäänud osas jätta Tartu

Maakohtu 20. mai 2022. a otsus muutmata.

2. Rahuldada Vjatšeslav Bedovi apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

3.1. Rahuldada Vjatšeslav Bedovi hagi Metec CNC OÜ vastu osaliselt.

3.2. Tuvastada, et Vjatšeslav Bedovi ja Metec CNC OÜ vahel sõlmitud töölepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine.

3.3. Lõpetada Vjatšeslav Bedovi ja Metec CNC OÜ vahel sõlmitud tööleping

töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 10. novembrist 2020.

3.4. Mõista Metec CNC OÜ-lt Vjatšeslav Bedovi kasuks välja 5965 euro 70 sendi

suurune hüvitis.

3.5. Mõista Metec CNC OÜ-lt Vjatšeslav Bedovi kasuks välja resolutsiooni p-s 3.4

nimetatud hüvitise tasumisega viivitamisest tulenev 972 euro 63 sendi suurune

viivis ajavahemiku 10. november 2020 kuni 23. november 2022 eest.

3.6. Mõista Metec CNC OÜ-lt Vjatšeslav Bedovi kasuks välja viivis 5965 euro 70 sendi

suuruselt hüvitiselt alates 24. novembrist 2022 kuni hüvitise tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3.7. Jätta rahuldamata Vjatšeslav Bedovi nõue mõista Metec CNC OÜ-lt välja

saamata jäänud ületunnitöö tasu.

3.8. Jätta menetluskulud maakohtus poolte enda kanda. Jätta maakohtu menetluses

kantud menetluskulud kindlaks määramata.

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Jätta

apellatsiooniastme menetluskulud kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vjatšeslav Bedov (hageja) esitas 9. septembril 2020 Tartu Maakohtule hagi Metec CNC OÜ

(kostja) vastu, milles palus tuvastada, et töölepingu ülesütlemine kostja poolt on tühine, mõista

kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 57 eurot 28 senti iga tööpäeva kohta alates

1. jaanuarist 2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni, mõista kostjalt välja 2514 euro 55 sendi

suurune saamata jäänud ületunnitöö tasu ajavahemiku 11. august 2018 kuni 11. august 2020

eest, samuti mõista kostjalt välja viivis alates hagi esitamisest kuni nõuete täitmiseni. Lisaks

palus hageja jätta rahuldamata kostja töölepingu lõpetamise taotluse. Kui tööleping töölepingu

seaduse (TLS) § 107 järgi siiski lõpetatakse, soovis hageja saada kuue kuu keskmise palga

suurust hüvitist. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. augustil 2000 töölepingu. 2006. aastast on hagejal

allkirjastatud tööleping meister-seadistaja ülesannete täitmiseks, aga tegelikult ta neid

ülesandeid ei täitnud. Hageja ei töötanud tegelikult töölepingus märgitud meister-seadistaja

ametikohal, vaid seadistaja-operaatorina. 1. novembril 2013 tegi kostja hagejale töölepingu

muutmise ettepaneku, mille järgi oleks hageja ametikoht ka töölepingu järgi olnud seadistaja-

operaator. Hageja allkirjastas selle muudatusettepaneku 2013., 2018. või 2019. aastal.

Tööandja ütles töölepingu 11. augustil 2020 üles põhjendusega, et hageja ametikoht kaotatakse

ja hageja keeldus pakutud teisest tööst. Kostja ei ole püüdnud koondada hageja asemel teist

töötajat ega pakkunud hagejale teist tööd. Kostja esitas hagejale töölepingu muudatuste

projekti, mille järgi oleks hageja töö (seadistaja-operaator) jäänud samaks, aga palk oleks

vähenenud. Töötasu arvestamine tunnipalgana oleks halvendanud hageja positsiooni ka nt

riigipühade ajal töötamise korral. Tegelikult lõpetati hagejaga tööleping sellepärast, et hageja

oli ametiühingu usaldusisik ja seega töötajate esindaja. Kostja teadis, et hageja oli töötajate

esindaja. Hageja teavitas ametiühingut ja tööinspektsiooni tööandja rikkumistest ja seisis

aktiivselt teiste töötajate huvide eest. Kostja ülesütlemisavaldus on tühine, hageja töösuhe on

kehtiv ning hagejal on töötajate esindajana õigus jätkata kostja juures töötamist. Hagejal on

õigus nõuda ka saamata jäänud töötasu.

Kostja maksis hagejale töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu

hüvitist, mis korvab saamata jäänud töötasu nõude ajavahemiku 12. august 2020 kuni 12.

oktoober 2020 eest. Kostja tasus hagejale ka koondamishüvitist, mille hageja tasaarvestas

saamata jäänud töötasuga. Seega nõuab hageja saamata jäänud töötasu alates 1. jaanuarist 2021.

Hageja selgitas lisaks, et läks 2020. a augustis uude kohta tööle, töötas paar kuud ja 22.

detsembril 2020 lõpetati temaga tööleping. Hageja võttis ennast töötuna arvele, sai esimesed

kolm kuud 70% keskmisest palgast ja hiljem 40% keskmisest palgast. Alates 2021. aasta

augustist saab hageja pensioni.

Kostja ei saa tugineda ametiühingu organite otsuste kehtetusele, sest see nõue on aegunud.

Kostja kohtles hagejat töösuhte ajal töötajate esindajana. Lisaks ei või tööandja sekkuda

ametiühingu siseasjadesse.

Kostja kohustas hagejat ja teisi töötajaid pidama tööpäevasiseseid tasustamata vaheaegu

tavapärase 30 minuti asemel 50 minutit. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 9 lg 2

järgi pidi tööandja võimaldama töötajatel teha tööaja sisse arvatavaid puhkepause, sest töö oli

füüsiliselt raske. Hageja tuli tööle kell 6.00 ja võis töölt lahkuda kell 14.50. Töölepingus ei ole

kokku lepitud, et kaks kümneminutilist puhkepausi on tasustamata. Seega kui hageja sel ajal

töötas, oli see tasustamata ületunnitöö. Töötasu võlg ületunnitöö eest tuleb välja mõista rahas

(1,5 kordne töötasu). Hageja palus mõista kostjalt välja ületunnitöö tasu ajavahemikus 11.

augustist 2018 kuni 11. augustini 2020 töötamise eest (iga päev 20 minutit), mis on hageja

arvutuste kohaselt kokku 2514 eurot 55 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei võimalda seadus töötajat tööle ennistada ja ennistamiseni

töötasu välja mõista. Töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane, hageja töökoht koondati ja talle

pakuti teist tööd, aga hageja keeldus sellest.

Hageja töötas alates 1. septembrist 2006 töölepingu järgi meister-seadistajana kuni selle

ametikoha koondamiseni 2020. a. Hagejale pakuti 1. novembril 2013, et ta sõlmiks uue

töölepingu seadistaja-operaatori ametikoha kohta, kuid hageja ei kirjutanud lepingu

muudatustele alla. Niisiis jätkas hageja pärast 1. novembrit 2013 endiselt meister-seadistaja

ametikohal ja sai selle järgi töötasu. Meister-seadistaja tööülesandeks oli teisi töötajaid

juhendada ja abistada, aga kostja seda ei teinud. Töö osalise digitaliseerimise tulemusel ei olnud

sellist ametikohta enam ka vaja. Kostja hakkas töökohtade struktuuri korrastama ning hagejale

jäi ainult seadistamise ja opereerimise ülesanne. Kui kostja pakkus hagejale 2020. a

asendustööna seadistaja-operaatori töökohta, ei öelnud hageja, et ta juba töötab sellel kohal.

Hageja on saanud koondamishüvitisena ühe kuu töötasu tööandjalt ja kahe kuu töötasu riigilt.

Töötajale makstud koondamishüvitis tuleb TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitisega

tasaarvestada. Mõistlik oleks kümne päeva töötasule vastav hüvitis. Kostja esitas kohtuistungil

ka taotluse lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel.

Kostja oli seisukohal, et hageja ei saanud kehtivalt töötajate esindajaks. Eesti Industriaal- ja

Metallitöötajate Ametiühingute Liidu (IMTAL) kohaliku ametiühingu loomine oli seadusega

vastuolus ja hagejat ei valitud seaduslikult usaldusisikuks. 4. jaanuari 2019. a koosolekut, kus

hageja valiti, pidasid töötajad, kes sel ajal veel ei kuulunud IMTAL-isse. Sellel koosolekul

vastuvõetud otsused on tühised. Koosolekust osa võtnud Roman Rummel ei ole kunagi olnud

kostja töötaja. Koosolekul väidetavalt osalenud Märt Saaren ja Tanel Toom on hiljem öelnud,

et nad ei teadnud ametiühingu loomisest. Kuna põhikirja järgi sai ametiühingu moodustada

vähemalt viis ühe tööandja töötajat, kes on IMTAL-i liikmed, ei olnud ülejäänud kolmel töötajal

võimalik ametiühingut moodustada. IMTAL-i 10. jaanuari 2019. a juhatuse koosolekul, kus

otsustati kostja töötajate ametiühingu liikmeks vastuvõtmine, oli kümnest juhatuse liikmest

kohal vaid viis. Kuna juhatuse koosolekust ei võtnud osa vähemalt 2/3 juhatuse liikmetest, ei

olnud juhatuse koosolek otsustusvõimeline.

Seadus ei keela tööandjal kehtestada töötajatele tööpäevasiseseid lisavaheaegu ja neid vaheaegu

ei arvata sarnaselt 30-minutisele vaheajale tööaja hulka. Seadistajate töö ei olnud füüsiliselt nii

raske, et oleks tulnud eraldi kehtestada tasustatud lisavaheajad. Seda kinnitab ka riskianalüüs.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 20. mai 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja töötas töölepingu järgi meister-

seadistaja ametikohal. Kostja selgituse ja ametijuhendi järgi oli meister-seadistaja ülesanne teisi

töötajaid juhendada. Seadistaja-operaatoril teiste juhendamise kohustust ei olnud. Poolte vahel

ei ole vaidlust selle üle, et hageja ei juhendanud teisi töötajaid ja et tegelikult ta meister-

seadistaja tööd ei teinud. Hageja ei ole vaidlustanud ka kostja väidet, et teiste juhendamise

vajadus kadus ning seetõttu ei olnud ettevõttes meister-seadistaja töökohta enam vaja. Seega

oli põhjendatud meister-seadistaja töökoht koondada. Kui hageja juba tegi enda väitel

seadistaja-operaatori tööd, ei olnud talle põhjust maksta meister-seadistaja töötasu.

Hageja ei ole tõendanud, et temaga oleks tööleping lõpetatud sellepärast, et ta oli töötajate

esindaja, kes seisis aktiivselt teiste töötajate huvide eest. Hageja enda selgitustest tuleneb, et ta

ei teinud tegelikult seda tööd, mis töölepingus kirjas oli, ja et töölepingus märgitud ametikohta

ei olnud tööandjal vaja.

Koondamisel on tööle jäämise eesõigus töötajate esindajal, kuid kuna kostja juures rohkem

ühtegi meister-seadistajat ei töötanud, siis ei olnud võimalik hagejat kellelegi teisele eelistada.

Koondamisotsuse tegemisel ei olnud seega oluline, kas hageja oli töötajate esindaja.

Hageja etteheite kohaselt ei pakkunud kostja hagejale teist tööd, kuid asjas on tõendatud, et

kostja pakkus hagejale 10. veebruaril 2020 seadistaja-operaatori ametikohta. Hageja ei ole

sellele väitele vastu vaielnud, aga selgitas, et uus tööleping oleks tähendanud töötasu

muudatust. Teise töö pakkumise eesmärk on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama

tööandja juures. Seadus ei näe ette, et pakutava töökoha tasu ei või olla väiksem, suurem või

teistmoodi arvestatav kui koondataval töökohal. Hageja ei ole tuginenud sellele, et talle pakutud

töötasu oleks olnud väiksem või teistmoodi arvestatav kui teistel ettevõttes töötavatel

seadistaja-operaatoritel.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue ja sellega

seotud nõuded tuleb jätta rahuldamata.

Hageja nõuab kostjalt ka maksmata töötasu ajavahemiku 11. august 2018 kuni 11. august 2020

eest ja viivist alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hageja leiab, et kuna kostja on

kehtestanud alates 2014. a kaks kümneminutilist tööpäevasisese tasustamata vaheaega ja tema

on nende vaheaegade ajal töötanud, siis on ta teinud ületunnitööd ja see tuleb hüvitada.

Tööpäeva jooksul peab töötajal olema vähemalt üks 30-minutiline vaheaeg. Tööpäevasiseseid

vaheaegu ei arvata tööaja hulka. Tööandjal ei ole keelatud kehtestada pikemat tasustamata

vaheaega kui 30 minutit. Kokkulepet, et kostja maksab hagejale nende vaheaegade ajal

töötamise eest tasu, poolte vahel ei ole. Kui töötaja ei soovi tööandja kehtestatud

tööpäevasiseseid lisavaheaegu, tuleb tal sõlmida vastav kokkulepe juba töösuhte alguses või

töösisekorraeeskirjade muutudes. Kui sellist kokkulepet ei ole, peab töötaja alluma tööandja

kehtestatud tööaja korraldusele. Eeltoodud põhjustel jättis kohus rahuldamata ka hageja

ületunnitöötasu nõude.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud maakohus otsuse tegemisel erapooletu, ei

taandunud, kuigi oleks pidanud, ja jättis lahendamata hageja vastuväited kohtu tegevusele.

Maakohus põhjendas oma otsust kostja selgituste, mitte tõenditega.

Hagejal ja kostjal ei olnud kokkulepet, et tööpäeva sees oleks pidanud olema lisavaheajad.

Töötaja tööpäev oli 20 minuti võrra pikem sellepärast, et tööandja nõudis seda. Kostja määras

tasustamata pausid ühepoolselt. Kostja ei ole menetluses sellele asjaolule vastu vaielnud ja on

väitnud üksnes seda, et hageja töötasu nõue on hea usu põhimõtte vastane. Kohus pidanuks

hageja nõuet sisuliselt hindama ja nõude rahuldamata jätmine ei olnud õige. Hageja ja

ametiühing on teinud kostjale korduvalt ettepaneku kaotada kaks kümneminutilist lisapausi,

aga kostja sellega nõus ei olnud. Just nende pauside tõttu astusid viis kostja töötajat

ametiühingusse ja valisid hageja usaldusisikuks ja just seetõttu hageja vallandati.

Kohus ei pööranud tähelepanu hageja taotlustele, sh taotlusele nõuda kostjalt välja tema

töölepingu originaal ja kuulata üle tunnistajad. Seevastu kõik kostja taotlused maakohus

rahuldas. Hagejale ei antud nende taotluste osas vähimatki sõnaõigust.

Hageja on töötajate esindaja ja tema tööleping lõpetati just seetõttu. Hageja ei pidanud

tõendama, et see oli ülesütlemise põhjus, vaid kostja pidanuks tõendama, et see nii ei olnud.

Maakohtu otsus on ka vastuoluline, kuna selles on märgitud, et hageja eristaatusel ei olnudki

mingit tähendust.

Maakohus leidis, et koondamine on õigustatud, kuna hageja ei nõustunud töötasu

arvestuspõhimõtete muutmisega. Seda põhjendas kohus väitega, et hageja koondati meister-

seadistaja ametikohtalt ning hageja ei nõustunud töötama operaator-seadistaja ametikohal.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja on kostja ettevõttes 20 aastat teinud üht ja

sama tööd – olnud treipingi operaator. Sama tööd teevad mitukümmend kostja töötajat ka

praegu ja see töö pole kuhugi kadunud. Kuna hageja töö ei ole kadunud, ei saanud hagejat

koondada. Ametinimetuse vahetamine ei ole koondamisalus ja palgatingimuste muutmine ei

ole teise töö pakkumine. Kostja on töölepingu muutmise avalduses ise möönnud, et

tasustamistingimuste muutmist nõudes rikub ta hageja töölepingut. Kostja ei pakkunud hagejale

tegelikult teist tööd.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt alustas hageja 1. novembril 2005 kostja juures töötamist

operaator-seadistajana. Alates 1. septembrist 2006 asus hageja tööle meister-seadistaja

ametikohale, mis tähendas muuhulgas teiste töötajate juhendamist. Sellel kohal töötas hageja

kuni koondamiseni 2020. a

Hageja väidab, et pooled sõlmisid 1. novembril 2013 uue töölepingu, mille kohaselt asus hageja

uuesti tööle seadistaja-operaatori ametikohale. Sellest järeldab hageja, et kostja ei saanud

koondada meister-seadistaja ametikohta, kuna hageja töötas alates 2013. a seadistaja-

operaatorina. 1. novembri 2013. a lepingu muutmise ettepanekule kirjutas hageja alla alles

2018. või 2019. a. Seega ei vastanud hageja kostja pakkumusele mõistliku aja jooksul ning ta

töötas edasi meister-seadistaja ametikohal, kuid tegi faktiliselt seadistaja-operaatori tööd. Kuna

seda töökohta ei olnud vaja, kaotas kostja meister-seadistaja ametikoha ja pakkus hagejale

operaator-seadistaja ametikohta, kellena hageja ka tegelikult töötas. Hageja keeldus uuele

töölepingule alla kirjutamast põhjendusega, et uue töölepinguga oleks tema töötasu vähenenud.

Tegelikult oleks töötasu suurenenud. Hageja ei ole tasu vähenemist ka tõendanud. Koondatava

koha ja pakutud töökoha tasu ning lisatasu saamise võimalused olid samad

Hageja töölepingut ei öeldud üles tema eristaatuse tõttu. Koondada võib ka töötajate esindaja

ametikoha, teda peab vaid eelistama tööle jätmisel. Hagejat ei saanud koondamisel eelistada,

kuna ta oli ainuke sellise ametikohaga töötaja.

Lisaks ei ole hageja kunagi olnud töötajate esindaja. Hageja ei saanud õiguspäraselt IMTAL-i

liikmeks. Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei olnud hageja eristaatus oluline.

Hageja ületunnitöö tasunõue on alusetu. Kaks kümneminutilist vaheaega tööpäeva kestel ei

olnud ületunnitöö. Tööandjal on õigus kehtestada töötajatele täiendavaid tööpäevasiseseid

vaheaegu ja neid ei arvata tööaja hulka. Hageja ei ole pidanud nende pauside ajal tööd tegema,

mistõttu ta ei saa nõuda ületunnitöö tasu. Lisaks tõstatas hageja selle küsimuse esmakordselt

alles hagiavalduses ehk pärast töösuhte lõppu. Töövaidluste lahendamise praktika järgi on

selline nõue hea usu põhimõtte vastane.

Maakohtule ei saa ette heita erapoolikust. Hageja ise ei suutnud oma nõudeid formuleerida ja

muutis neid pidevalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

tuvastada, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, ja sellega seotud nõuded. Ringkonnakohus teeb

selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi, tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetab

hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu alates 10. novembrist 2020 ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja 5965 euro 70 sendi suuruse hüvitise ning viivise selle hüvitise tasumisega

viivitamise eest. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha

selles osas uus otsus ning jätta menetluskulud maakohtus poolte enda kanda. Ülejäänud osas

ehk osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja ületunnitöö tasunõude, jääb maakohtu

otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Hageja on esitanud kaks nõuet. Esiteks palub ta tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu

ülesütlemine on tühine. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral on hageja esimese

alternatiivina soovinud lisaks seda, et ta saaks töösuhet kostja juures jätkata ning aja eest, mil

ta ei saanud töötada, keskmisele palgale vastavat hüvitist. Teise alternatiivina ja juhuks, kui

kohus lõpetab töölepingu, soovib hageja saada töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

hüvitisena kuue kuu keskmist töötasu. Samuti soovib hageja saada seadusjärgset viivist töötasu

või hüvitise tasumisega viivitamise aja eest. Hageja teine nõue on väidetava ületunnitöö eest

maksmata jäänud töötasu nõue.

8. Selleks, et lahendada hageja esimene nõue, tuleb esmalt hinnata, kas hagejaga lõpetati

tööleping seaduses ettenähtud alusel ja korras. Seejuures on poolte vahel vaidlus selle üle, kas

praegusel juhul olid täidetud töölepingu lõpetamise materiaalsed eeldused. Pooled ei vaidle

selle üle, et kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu koondamise tõttu. Koondamisega

seonduvat reguleerib TLS § 89, mille lg 1 kohaselt eeldab koondamine olukorda, kus töösuhte

jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö

ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul. Sama paragrahvi teise lõike järgi on

koondamine ka töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja tegevuse lõppemisel või pankroti

korral.

9. Hageja väidetel ei olnud praegusel juhul tegemist ühegi eelnimetatud juhtumiga ja seetõttu

ei võinud kostja temaga töölepingut lõpetada. Kostja leiab, et tegu oli koondamisega, kuna

tööandja soovis ametikoha, mis nähtus hagejaga sõlmitud kirjalikust töölepingust (meister-

seadistaja) ära kaotada, sest seda ei olnud enam vaja. Maakohus asus seisukohale, et kuna

hagejaga sõlmitud kirjalikus töölepingus oli ametikohaks märgitud meister-seadistaja ja hageja

tegelikult seda tööd ei teinud ning kuna seda ametikohta ei olnud kostjal ka enam vaja, siis oli

tegemist koondamise olukorraga.

10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga ja põhjendab seda alljärgnevalt.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei teinud juba pikemat aega meister-seadistaja tööd, vaid

tegi tavalise seadistaja-operaatori tööd. See on menetluses olnud hageja keskne väide ja ka

kostja on seda korduvalt kinnitanud (viimati ka nt apellatsioonkaebusele esitatud vastuses).

Selle kohta, kas hageja on üldse kunagi meister-seadistaja tööd teinud, on pooled avaldanud

erinevaid seisukohti – hageja sõnul ei ole ta meistri tööd kunagi teinud, kostja sõnul hageja

„alguses natuke tegi seda tööd“. Igal juhul on selge, et nii ajal, mil hagejaga tööleping lõpetati

kui ka pikka aega enne seda oli olukord selline, et hagejaga 2006. a sõlmitud kirjalikus

töölepingus oli kirjas meister-seadistaja ametikoht, aga tegelikult tegi hageja seadistaja-

operaatori tööd.

11. Pooled on menetluses vaielnud ka selle üle, milline tähendus on töölepingu

muudatusettepanekul, mille kostja esitas hagejale 1. novembril 2013. Selle muudatusettepaneku

järgi oleks hageja ametikoht edaspidi olnud seadistaja-operaator. Iseenesest leidis maakohus

õigesti, et olukorras, kus kostja tegi 2013. a hagejale lepingu muutmise ettepaneku ja hageja

aktseptis selle alles 2018. või 2019. aastal, ei saa aktsepti pidada õigeaegseks, kuna ilma

vastamise tähtaega määramata tehtud lepingu muutmise pakkumus kehtib vaid aja jooksul, mis

on vastamiseks tavapäraselt ja mõistlikult vajalik (võlaõigusseaduse (VÕS) § 18 lg 2 ja § 19 lg

1). Viis aastat pärast pakkumuse saamist ei ole kindlasti mõistlik vastamisaeg ja nii hilja ei saa

pakkumuse adressaat pakkumust aktseptida, kuna ofert on selleks ajaks igal juhul lõppenud.

12. Küll aga ei arvestanud maakohus sellega, et kui lepingu pooled asuvad pärast lepingu

sõlmimist lepingut täitma faktiliselt muudetud kujul, siis ei saa kumbki pool hiljem väita, et

lepingut tegelikult ei muudetudki, põhjendusega, et muudatus jäi õiges (ehk kirjalikus) vormis

sõlmimata. Lepingu muutmisele faktilise käitumisega annab tähenduse VÕS § 13 lg 3, mis näeb

ette, et isegi kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või

lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest

aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Seadus näeb töölepingule

ette küll kohustusliku kirjaliku vormi, kuid TLS § 4 lg 2 teise lause järgi loetakse tööleping

sõlmituks ka faktilise töötamise korral. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub sama ka lepingu

muutmise kokkuleppele ja eeltoodud normidest saab nende kogumis praegusel juhul järeldada,

et kui hageja tegi enne temaga töölepingu ülesütlemist tööandja teadmisel ja nõusolekul

faktiliselt seadistaja-operaatori tööd, siis oligi tema tööleping ametikohta puudutavas osas

faktiliselt muudetud vaatamata sellele, et hageja lepingumuudatust, mida tööandja talle 2013.

aastal pakkus, õigel ajal alla ei kirjutanud.

13. Seega oli hageja tegelik ametikoht ajal, mil kostja temaga töölepingu lõpetas, seadistaja-

operaator, mitte meister-seadistaja. Kostja ei saanud hagejat koondada ametikohalt, millel

hageja tegelikult ei töötanud. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et seda tööd, mida

hageja faktiliselt tegi (ehk seadistaja-operaatori tööd) tegi kostja juures veel ka palju teisi

töötajaid. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuna töö, mida hageja tegelikult tegi, ei

kadunud, siis ei saanud kostja hagejat koondada. Seega kui kostja pakkus hagejale n.-ö

koondamisel teist tööd, siis tegi kostja tegelikult hagejale töölepingu muutmise ettepaneku,

mille järgi oleksid muutunud hageja palgatingimused. Lisaks oleks kirjalikult vormistatud ka

ametikoha muudatus, mis oli asjaoludest nähtuvalt faktiliselt muutunud juba varem. Hageja

lükkas selle ettepaneku tagasi ja kuna TLS § 12 järgi saab töölepingut muuta vaid poolte

kokkuleppel, siis tulnuks hagejaga jätkata töösuhet endistel palgatingimustel ja endise faktilise

ametikohaga ehk seadistaja-operaatorina.

14. Kuna töötajat ei saa koondada, kui see töö, mida ta faktiliselt teeb, ei lõppe, siis ei olnud

hagejaga töölepingu ülesütlemiseks seadusest tulenevat alust ja seega on töölepingu

ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine.

15. TLS § 107 lg 1 näeb ette, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest

tuleneva aluse puudumise tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama

paragrahvi teise lõike järgi lõpetab kohus töötaja või tööandja taotlusel töölepingu ajast, mil see

oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. TLS § 107 lg 3 kohaselt ei rahulda kohus

tööandja taotlust tööleping vaatamata ülesütlemise tühisusele lõpetada, kui töötaja on valitud

töötajate esindajaks, välja arvatud juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole see

mõistlikult võimalik. Eeltoodust nähtuvalt on töötajate esindajal, kellega on tööleping ilma

õigusliku aluseta üles öeldud, eelduslikult õigus jätkata endisel kohal töötamist isegi siis, kui

tööandja soovib töölepingu TLS § 107 lg-le 2 tuginedes lõpetada. Vaid juhul, kui mõlema poole

huve kaaludes ei oleks töötaja jätkamine endisel töökohal mõistlikult võimalik, saab kohus

töölepingu ka töötaja esindajaga lõpetada.

16. Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hageja oli praegusel juhul üldse töötajate esindaja. Sellest

sõltub, kas töölepingu lõpetamisel (aga ka talle hüvitise määramisel, kui kohus siiski töölepingu

lõpetab) tuleb arvestada tema eristaatust.

17. Hageja väidetel oli ta valitud ametiühingu usaldusisikuks ja seega oli ta töötajate esindaja

ning sellest tulenevalt on tal õigus TLS § 107 lg 3 järgi kostja juures edasi töötada. Kostja

seevastu on seisukohal, et hageja ei saanud kunagi kehtivalt töötajate esindajaks. Seejuures

tugineb kostja IMTAL-i põhikirjale (I kd, tl 150-154, pöördel), hageja ametiühingu

usaldusisikuks valimise dokumentidele (kostja ametiühingu osakonna asutamise koosoleku

protokolli originaal, I kd, tl 185-187), samuti hageja ja teiste kostja töötajate ametiühingu

liikmeks astumise avaldustele ja IMTAL-i juhatuse otsusele eelnimetatud isikute ametiühingu

liikmeks vastuvõtmise kohta (I kd, tl 163-166; 172-183). Kostja käsitluse järgi valisid töötajad

hageja kõigepealt usaldusisikuks ja alles pärast seda võeti nad ametiühingu liikmeks. Samuti

tugineb kostja sellele, et IMTAL-i juhatus ei olnud kostja töötajate ametiühingu liikmeks

vastuvõtmise otsustamisel kvoorumi puudumise tõttu otsustusvõimeline. Kostja seab kahtluse

alla ka selle, kas tema töötajad üldse osalesid hageja ametiühingu usaldusisikuks valimisel.

Eeltoodust järeldab kostja, et hagejat ei saa pidada kehtivalt valitud töötajate esindajaks ja talle

ei saa kohaldada TLS-i sätteid, mis annavad töötajate esindajale eristaatuse.

18. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et kostja ei saa praegusel juhul

tugineda hageja ametiühingu usaldusisikuks valimise võimalikele vigadele, kuna see oleks

vastuoluline käitumine, mis on VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 ning TsÜS § 138 järgi hea usu põhimõtte

vastane. Isegi kui hageja ametiühingu usaldusisikuks valimisel tehti formaalseid vigu, on kostja

hagejat pärast tema väidetavat töötajate esindajaks saamist pidanud töötajate esindajaks ja

vastavalt ka käitunud. Näiteks nähtub hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusest (I

kd, tl 11), et kostja on koondamisteates hagejale selgitanud, et tulenevalt asjaolust, et hageja on

ametiühingu usaldusisik, on kostja küsinud hageja koondamise kohta arvamust ka IMTAL-ilt.

Eeltoodust tulenevalt oli hageja suhetes tööandjaga ametiühingu usaldusisik ja seega töötajate

esindaja ametiühingute seaduse § 16 lg 4 tähenduses ning temaga töölepingu lõpetamisel tuleb

arvestada talle töölepingu seaduse järgi laienevat eristaatust.

19. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole töölepingulise suhte jätkamine mõlema

poolega seotud asjaolusid kogumis kaaludes mõistlik (TLS § 107 lg 3). Tööandja ei ole

soovinud töötajaga töösuhet jätkata. Töötaja vastas ringkonnakohtu istungil kohtu küsimusele,

kas ta soovib kostja juures edasi töötada, et ega ta tegelikult seda ei soovi.

20. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõpetada. TLS § 107

lg 1 kohaselt lõpetab kohus töölepingu ajast, mil see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse

korral. Pooled ei vaidle selle üle, et tulenevalt ajast, mil hageja kostja juures töötanud oli,

tulnuks TLS § 97 lg 2 kohaselt töölepingu erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatada

vähemalt 90 kalendripäeva. Kostja ütles töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata,

kasutades TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud võimalust maksta hagejale hüvitist, mida tal oleks olnud

õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles 11.

augustil 2020 ja samal päeval tehti töölepingu ülesütlemine hagejale ka teatavaks, seega oleks

hagejaga sõlmitud tööleping ülesütlemise kehtivuse korral lõppenud 90 päeva hiljem ehk 10.

novembril 2020. Seega tuleb tööleping lõpetada alates 10. novembrist 2020. Kostja on hagejale

tasunud hüvitist vähem ette teatatud aja eest (vt I kd, tl 11), hageja ei ole hüvitise suurusele

vastu vaielnud ja summa, mille kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisest vähem

etteteatatud aja eest, tuleb seega lugeda töölepingu järgi makstud töötasuks.

21. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral töötajale makstava hüvitise suuruse näeb ette

TLS § 109. Töölepingu lõpetamise ja hagi esitamise ajal ehk enne 22. novembrit 2021 kehtinud

TLS § 109 lg 2 nägi ette, et töötajale, kes on valitud töötajate esindajaks, tuleb maksta hüvitist

tema kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Alates 22. novembrist 2021 kehtiv TLS § 109 lg 2

näeb ette, et töötajate esindajale tuleb maksta hüvitist töötaja 12 kuu keskmise töötasu ulatuses.

Samas võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja

mõlema poole huve.

22. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kuna praegu kehtib TLS § 109 lg 2 uus

redaktsioon, siis on tal õigus saada kaheteistkümne kuu keskmise töötasu suurust hüvitist.

Ringkonnakohus selgitab, et õigussuhtele kohaldatakse seda seadust, mis kehtis õigussuhte

tekkimise ajal. Praegusel juhul tekkis hagejal hüvitise saamise õigus ajal, mil temaga tööleping

ebaseaduslikult lõpetati ehk 2020. a augustis. Sel ajal oli töötajate esindajale makstava hüvitise

suurus määratud töötaja kuue kuu keskmise töötasuga. Seega tuleb aluseks võtta see määr.

23. Samas on TLS § 109 lg-s 2 sätestatud hüvitise määr nn reegelmäär ja TLS § 109 lg 1 teine

lause annab kohtule õiguse hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ning mõlema poole huve. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju

liike ning selle koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu),

tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Seaduses

sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka kostja huvidega ning

võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetega (VÕS 7. ptk, mh VÕS § 127, § 128, § 134 lg 1

ning §-d 139 ja 140). Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või see

on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, on kohtul õigus otsustada

hüvitise suurus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid arvestades.

24. Kostja on esitanud hageja keskmise kuutöötasu arvestuse (I kd, tl 66), mille kohaselt oli

hageja keskmine töötasu 1193 eurot 14 senti kuus. Seega on hageja kuue kuu keskmisele

töötasule vastav hüvitis 6 ×1193,14 = 7158 eurot 84 senti (brutosumma). Ringkonnakohus on

seisukohal, et praegusel juhul ei ole esile toonud asjaolusid, mille tõttu peaks hüvitise määr

olema seaduses sätestatud tavamäärast väiksem või suurem. Ringkonnakohus leiab, et seaduses

sätestatud hüvitisemäär on kooskõlas mõlema poole huvidega. Ühelt poolt töötas hageja kostja

juures väga pikka aega, ta oli töötajate esindaja ja täitis aktiivselt sellega seotud ülesandeid,

teisalt aga töötas hageja mõnda aega pärast seda, kui kostja temaga töölepingu üles ütles, ka

teise tööandja juures. Kuue kuu keskmisele töötasule vastav hüvitis ei koorma kostjat ülemäära

ega rikasta ka hagejat alusetult, kuid tagab töölepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahju,

sh mittevaralise kahju hüvitamise.

25. Kostja on menetluses tuginenud ka sellele, et hagejale väljamõistetav summa tuleks

tasaarvestada hageja saadud hüvitistega.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et hageja kasuks väljamõistetava hüvitisega saab

tasaarvestada hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse koondamishüvitise, mille kostja

hagejale maksis (vt I kd, tl 11 ja 66). Seevastu etteteatamistähtaja mittejärgimise eest makstud

hüvitis tuleb lugeda töötasuks, kuna ringkonnakohus lõpetas töölepingu alates 10. novembrist

2020 ehk ajast, mil oleks möödunud töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg (vt ka

otsuse p 20). Seega ei saa seda summat TLS § 109 lg 2 alusel väljamõistetava hüvitisega

tasaarvestada. Samuti ei saa kostja hagejale väljamõistetava hüvitisega tasaarvestada

summasid, mille hageja on saanud Töötukassalt.

26. Kuna hageja kuue kuu keskmine töötasu on 7158 eurot 84 senti ja ühe kuu töötasu, mille

hageja sai kostjalt koondamishüvitisena, on 1193 eurot 14 senti, siis tuleb tasaarvestuse

tulemusena kostjalt hageja kasuks välja mõista 7158,84 – 1193,14 = 5965 eurot 70 senti.

27. Hageja on palunud mõista kostjalt välja ka viivise hüvitiselt seaduses sätestatud määras

alates hagi esitamisest ehk 9. septembrist 2020 kuni nõude täitmiseni.

TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

28. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega saab hageja kostjalt väljamõistetavalt hüvitiselt

nõuda viivist alates hüvitise nõude sissenõutavaks muutumisest. Kohustus muutub VÕS § 82

lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad kõik töölepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks

töölepingu lõppemisest. TLS § 109 lg 1 ega 2 ei näe eraldi ette, millal muutub sissenõutavaks

tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist, kui töölepingu lõpetab kohus. Kuid Riigikohus on

viidatud sätteid tõlgendanud ja leidnud, et TLS § 84 lg 1 alusel muutub töölepingu lõppemise

ajast sissenõutavaks ka töölepingu lõpetamise korral makstava hüvitise nõue. Seega muutub

TLS §-s 109 sätestatud hüvitise nõue sissenõutavaks ajast, mil kohus lõpetab töölepingu TLS §

107 lg 2 alusel. Kuna ringkonnakohus lõpetas töölepingu alates 10. novembrist 2020, siis saab

hageja nõuda viivist alates sellest ajast. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt mõista hageja

kasuks välja 972 euro 63 sendi suurune seadusjärgne viivis 5965 euro 70 sendi suuruselt

hüvitiselt alates 10. novembrist 2020 kuni 23. novembrini 2022, samuti edasiulatuv viivis alates

24. novembrist 2022 kuni põhinõude 5965 euro 70 sendi tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

29. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus hageja teise nõude ehk ületunnitöö tasu nõude.

Hageja väidetel oleks igas tööpäevas pidanud olema kaks kümneminutilist tasustatud pausi,

kuid selle asemel olid need pausid tasustamata. Hageja käsitluse järgi tegi ta sel ajal töötades

ületunnitööd, mille eest kostja talle töötasu ei maksnud.

30. TLS § 44 lg 1 esimene lause näeb ette, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja

kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja ehk ületunnitööd. Lisaks võib tööandja TLS §

44 lg 4 järgi teatud juhtudel ka nõuda, et töötaja teeks ületunnitööd. Praegusel juhul ei ole

pooltel vaidlust selle üle, et nende vahel ei olnud sõlmitud ületunnitöö tegemise kokkulepet.

Samuti ei ole kumbki pool toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks

hagejalt ületunnitöö tegemist nõudnud. Hageja ei ole väitnud, et tööandja oleks kohustanud teda

vaidlusaluste kümneminutiliste puhkepauside ajal tööd tegema. Tema käsitluse järgi ei olnud

neid puhkepause kas vaja, või oleksid need pidanud olema arvestatud tööaja sisse.

31. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas kaks igapäevast kümneminutilist puhkepausi oleksid

pidanud olema arvatud tööaja sisse või mitte. Kui need oleksid pidanud olema arvatud tööaja

hulka, siis saab järgmiseks hinnata, kas ilma kokkuleppeta faktiline töötamine ajal, mida

tööandja ei pidanud tööajaks, on ületunnitöö töölepingu seaduse tähenduses.

32. Tööaja korraldust reguleerib TLS § 47, mille lg 1 näeb ette, et töötaja on kohustatud täitma

tööülesandeid tööandja ettevõttes tavalisel ajal (tööaja korraldus), kui ei ole kokku lepitud

teisiti. Tööaja korraldus hõlmab eelkõige tööaja algust, lõppu ja tööpäevasiseseid vaheaegu.

Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kokkulepe, mille kohaselt pikema kui kuuetunnise

töötamise kohta ei ole ette nähtud vähemalt 30-minutilist tööpäevasisest vaheaega, on tühine.

Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu

ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada

tööajal.

33. Eeltoodust nähtub, et tööajakorralduse määrab tööandja, sh on tööpäevasiseste vaheaegade

kehtestamine tööandja pädevuses. Samuti nähtub TLS § 47 lg-st 2, et tööpäevas peab olema

vähemalt üks 30-minutiline vaheaeg. Sõna „vähemalt“ tähendab seda, et vaheaegasid võib olla

ka mitu, kuid vähemalt üks neist peab olema 30 minutit. Praegu see poolte esitatud asjaolude

kohaselt nii ka oli. TLS § 47 lg 2 teine lause näeb ette, et tööpäevasisesed vaheajad arvatakse

tööaja hulka vaid siis, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob

töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Seda, et hageja töö oleks olnud katkestamatu

iseloomuga, ei ole kumbki pool esile toonud.

34. Hageja leiab, et kaks kümneminutilist vaheaega tulnuks arvata tööaja sisse seetõttu, et

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 9 lg 2 järgi peab tööandja töötaja füüsilise

ülekoormuse vältimiseks võimaldama töötajale tööpäeva jooksul tööaja hulka arvatavaid

vaheaegu. Hageja seisukoha järgi oli tema ja teiste seadistaja-operaatorite töö füüsiliselt raske

ja seetõttu tulnuks töötajatele anda tööpäevasisesed ja tööaja hulka arvatavad vaheajad.

35. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et töö laad tõi kaasa füüsilise

ülekoormuse ohu, mille tõttu oleks kostja pidanud andma hagejale tööaja sees tasustatavaid

lisavaheaegu. Hageja on tõendina esitanud IMTAL-i kirja (I kd, tl 17), millest nähtub, et

IMTAL on juhtinud kostja tähelepanu võimalikele füsioloogilistele ohuteguritele ja vajadusele

saata töötajad tervisekontrolli ning hinnata, milline on ohutegurite riskitase. Samuti on hageja

esitanud kostja 12. augusti 2019. a vastuse IMTAL-ile (I kd, tl 21-22), kus on selgitatud, et

2017. a on tellitud riskianalüüs, millest nähtuvalt ei ole kostja ettevõttes tootmistöölistel sellist

füüsilist koormust, et oleks vaja teha lisapuhkepause. Füsioloogiliste ohutegurite riskitase on

hinnatud keskmiseks ja märgitud, et tööpingi operaatorid ei tööta pikaajalises sundasendis, nad

saavad vahepeal ringi liikuda ja tööliigutused on vahelduvad.

36. Hageja on esitanud ka Tööinspektsioonile esitatud avalduse (I kd, tl 13-14), milles hageja

on palunud Tööinspektsiooni kohustada kostjat viima tootmistööliste tööaja korralduse

vastavusse TLS § 47 lg-ga 2, samuti kostja vastuse hageja 14. oktoobri 2019. a pöördumisele

(I kd, tl 18-20), milles kostja on selgitanud vaheaegadega seonduvat. Sellest vastusest nähtub,

et ka 2019 on tehtud riskianalüüs, kus samamoodi on ohutaset hinnatud keskmiseks. Hageja on

esitanud ka IMTAL-i 26. mai 2020. a kirja kostjale (I kd, tl 15), kust nähtub, et IMTAL juhib

kostja tähelepanu sellele, et tööaja sees tehtavaid puhkepause ei tohiks töötajad saada teha oma

äranägemisel, vaid tööandja peaks need selgelt määratlema.

37. Eeltoodut kogumis hinnates ei saa nõustuda hageja väitega, et ametiühing on kostjale teinud

märkuse, et kostja kehtestatud kümneminutilised tasustamata vaheajad tuleks kaotada või et

need tuleks arvata tööaja sisse. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et vaidlus ei ole

olnud mitte selle üle, kas kostja kehtestatud kaks kümneminutilist pausi oleksid pidanud olema

arvatud tööaja sisse, vaid selle üle, kas lisaks tööaja sisse mitte arvatud pausidele (30 + 10 +10)

pidanuks kostja määrama kindlaks veel ka tööaja sisesed puhkepausid, või piisas sellest, et

töötajatel oli õigus oma äranägemisel ja vastavalt vajadusele lühiajalisi pause teha. Eeltoodud

tõenditest ei ole seega võimalik järeldada, et need kaks kümneminutilist pausi, mille eest hageja

nüüd saamata jäänud töötasu nõuab, oleksid tegelikult pidanud olema tasustatavad.

38. Ringkonnakohus märgib, et hageja väited seoses vaidlusaluste kümneminutiliste

vaheaegadega on menetluses olnud ka vastuolulised. Ühelt poolt on hageja väitnud, et need

kaks vaheaega olid vajalikud töö iseloomu tõttu, teisalt aga on ta avaldanud, et need olid

mõttetud, kuna tööpäev venis seetõttu pikemaks. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta

tegi tööandjale ettepaneku, et võiks teha ilma pausideta, siis saaks varem koju (ringkonnakohtu

istungi protokoll, lk 5, 00:53:47). Hageja esindaja omakorda lisas, et kui pausid oleksid olnud

tasustatavad, siis oleks hageja olnud nõus ka kauem töötama (ringkonnakohtu istungi protokoll,

lk 5, 00:54:31). Sellised väited on vastuolus hageja väitega, et töö oli sedavõrd raske, et oli vaja

lisapause.

39. Hageja on heitnud kostjale ette ka seda, et kostja kehtestas kõnealused kümneminutilised

vaheajad ühepoolselt. TLS § 47 lg 4 näeb ette, et tööandja võib tööaja korraldust ühepoolselt

muuta, kui muudatused tulenevad ettevõtte vajadustest ja on mõlemapoolseid huve arvestades

mõistlikud. Ringkonnakohtu arvates ei ole lisaks pooletunnisele lõunapausile kahe

kümneminutilise lisapausi (nn kohvipausi) kehtestamine töötajate ega ka tööandja huve

arvestades ebamõistlik ega vastuolus seadusega. Pooled ei ole menetluses ka esile toonud, et

neil oleks olnud töölepingus puhkepauside kohta erikokkulepe. Seega võis tööandja selliseid

tööajakorralduse muudatusi teha.

40. Ületunnitöö tasunõue eeldab TLS § 44 lg 1 järgi poolte kokkulepet või TLS § 44 lg 4 järgi

olukorda, kus tööandjal on mingitel ettenägematutel põhjustel õigus ületunnitööd ühepoolselt

nõuda. Kumbagi asjaolu praegusel juhul ei esinenud. Olukorras, kus töötaja leiab, et tööandja

peaks tööpäeva sees andma talle puhkamiseks tasustatud vaheaegu, ei ole ületunnitöö tasu nõue

õige õiguskaitsevahend. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks kahe kümneminutilise pausi ajal

pidanud töötama või et tal ei oleks olnud lubatud teha oma äranägemisel lühemaid pause.

41. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus seega, et hageja ületunnitöö tasunõue tuleb jätta

rahuldamata. Hageja ei pidanud tööandja kehtestatud kahe kümneminutilise tööaja sisse

mittearvatud pausi ajal tööd tegema, töötajatel (sh hagejal) oli võimalik sel ajal tööd mitte teha

ja kostja väidetel (millele hageja ei ole vastu vaielnud) oli töötajatel lisaks ka õigus teha

lühemaid pause töötamise ajal. Ületunnitöö tasu nõudmine puhkamiseks ettenähtud ja tööaja

hulka mitte arvatud pausi ajal töö tegemise eest ei ole kooskõlas ületunnitöö olemuse ega selle

tasustamise eesmärgiga.

42. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme,

märgib ringkonnakohus, et ei tuvastanud selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis

annaksid aluse maakohtu otsus täies ulatuses tühistada. Hageja heidab maakohtule mh ette, et

maakohus ei rahuldanud tema tõendite kogumise taotlusi. Samas ei ole hageja ringkonnakohtu

menetluses esitanud ühtegi tõendite kogumise taotlust.

43. Samuti on hageja tuginenud sellele, et maakohus ei lahendanud tema vastuväiteid. Kuid

jällegi ei ole hageja ringkonnakohtu menetluses tuginenud neile väidetavatele rikkumistele,

mille kohta ta maakohtu menetluses vastuväited esitas. TsMS § 333 lg-te 1-3 kohaselt on

vastuväite mõte just selles, et pärast selle esitamist saab menetlusosaline maakohtu

menetluslikule veale tugineda ka apellatsioonkaebuses. See tähendab, et apellatsioonkaebuses

tuleb maakohtu menetlusvead välja tuua ja näidata, kuidas need mõjutasid asja lahendamist.

Üksnes väitest, et maakohtu viga seisnes selles, et ta ei lahendanud hageja vastuväiteid, ei piisa.

Sellise umbmäärase viite põhjal ei saa ringkonnakohus ise hakata oletama, millistele

menetlusvigadele hageja tugineda soovib ning kas ja kuidas need asja lahendamist mõjutasid.

44. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohtuotsuses määrata ka menetluskulude jaotus

menetlusosaliste vahel. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab

hageja kahest nõudest ühe, siis tuleb maakohtu otsust muuta ka menetluskulude jaotust

puudutavas osas.

45. Menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib TsMS § 163 lg 1, mille

kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Kuna ringkonnakohtu otsuse

tulemusel rahuldatakse üks hageja nõue ja teine jääb rahuldamata, on ringkonnakohtu

hinnangul õiglane jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte enda kanda.

46. Samamoodi tuleb jaotada ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud, kuna ringkonnakohus

rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt.

47. Sellise menetluskulude jaotuse korral ei ole poolte menetluskulusid kummaski kohtuastmes

vaja kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt