3-19-1834/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1834

Haldusasi

Iriscorp Transport OÜ ja Herma-Vääsa OÜ kaebus tühistada

Keskkonnaministeeriumi 30.08.2019 käskkiri nr 1-2/19/590;

tuvastada Keskkonnaameti 30.05.2019 hinnapakkumise nr 7-

10/19/9222 õigusvastasus (mittevastavuse tõttu kinnistu

turuväärtusele) ja kohustada tegema omandamismenetluses

uut hinnapakkumist

Menetlusosalised

Kaebajad: Iriscorp Transport OÜ ja Herma-Vääsa OÜ,

lepinguline esindaja v.adv. Margus Lentsius; seaduslik

esindaja (Herma-Vääsa OÜ) Martin Saar

Vastustaja I: Keskkonnaministeerium (KeM), volitatud

esindajad Džein Aunre, Maris Pärn

Vastustaja II: Keskkonnaamet (KeA), volitatud esindajad

Jana Arula ja Lia Vlasjuk

Kaasatud haldusorgan: Vabariigi Valitsus (VV), volitatud

esindajad Džein Aunre, Maris Pärn

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 09.11.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.12.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

2(14)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Iriscorp Transport OÜ ja Lõuna-Eesti Erametsa OÜ esitasid 21.08.2017 KeA-le avalduse,

võõrandada riigile nende kaasomandis olev Valga maakonnas Otepää vallas Märdi külas asuva

Vääsa kinnistu (kinnistusraamatu registriosa number 1587040) koosseisu kuuluv Vääsa

katastriüksus (katastritunnus 63601:002:2930, pindala 15,55 ha, sihtotstarve maatulundusmaa).

Kinnistusraamatu II jao andmetel on OÜ Iriscorp Transport ja Lõuna-Eesti Erametsa OÜ

(Herma-Vääsa OÜ tekkis õiguseellase jagunemisest 30.10.2017) omandanud Vääsa kinnisasja

kaasomandisse 09.06.2016. Kinnistu jagati maakatastrist 08.06.2018 ülevõetud andmetel

kolmeks katastriüksuseks.

Kinnisasja omandamise ajal kehtisid Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 „Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” kehtestatud piirangud, lisaks

otse looduskaitseseadusest (LKS) tulenevatele. Nimetatud määrus tunnistati kehtetuks

01.12.2016 vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-

eeskiri“ (edaspidi kaitse-eeskiri). Otepää looduspargi uus kaitse-eeskiri hakkas kehtima

18.12.2016.

Vääsa katastriüksus jääb kogu ulatuses Otepää looduspargi territooriumile (keskkonnaregistri

kood KLO1000559). Katastriüksus asub ligikaudu 11,2 ha ulatuses (72,2% katastriüksusest)

Otepää looduspargi Risttee sihtkaitsevööndis ja 4,3 ha ulatuses (27,8% katastriüksusest)

Vanamõisa-Restu piiranguvööndis. Piiranguvööndisse jäävast osast 0,32 ha (7,4%

piiranguvööndisse jäävast osast, 2,1% kogu Vääsa katastriüksusest) jääb omakorda Märdi

väike-konnakotka püsielupaika (keskkonnaregistri kood KLO3001657), kus kehtib vastavalt

LKS § 50 lg-le 4 sihtkaitsevööndi kaitsekord. Seega on Vääsa katastriüksusest 74,3%

sihtkaitsevööndis

ning

25,7%

piiranguvööndis.

Vääsa

katastriüksuse

Risttee

sihtkaitsevööndisse arvatud ala moodustab kogu Vääsa kinnisasjast (praegu 37,16 ha) umbes

30%.

2. Keskkonnaministri 16.11.2017 käskkirjaga nr 1-2/17/1118 otsustati algatada Vääsa

katastriüksuse riigile omandamise menetlus. KeA tegi 31.05.2019 kirjaga nr 7-10/19/9222

ettepaneku Vääsa katastriüksuse riigile võõrandamiseks hinnaga 96571,43 eurot. Kaebajad

hinnaga ei nõustunud ning tegid 26.06.2019 hinnapakkumise suurusega 173 838,43 eurot

lähtudes enda poolt sobilikuks peetud hinnakalkulatsioonist.

3. KeA selgitas 11.07.2019 kirjaga nr 7-10/19/9222-4, et metsaga kinnisasja väärtuse

määramisel peab riigi esindaja lähtuma Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242

„Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute

menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja

alused“ (edaspidi VV määrus nr 242) sätestatud metoodikast ning, et otstarbekas oleks jätkata

omandamise menetlusega pärast kohtulahendi jõustumist haldusasi 3-19-613.

Kaebajad ootamisega ei nõustunud ja esitasid 23.07.2019 taotluse haldusakti andmiseks

viivituseta VV määruse nr 242 § 8 lg 3 ja 4 alusel.

4. Keskkonnaminister andis 30.08.2019 käskkirja nr 1-2/19/590, millega lõpetas riigile

omandamise menetluse (VV määruse nr 242 § 8 lg 3 alusel) ning millest lähtuvalt kustutati

kinnisasi omandamiseks esitatud avalduste nimekirjast. Käskkirja kohaselt, kuna hinnas

kokkulepet ei saavutatud ja VV määruse nr 242 § 8 lg-s 4 nimetatud kinnisasja

sundvõõrandamise seadus on kehtetu ja seega sätet rakendada ei saa, siis sai menetluses teha

üksnes käskkirjaga omandamise menetluse lõpetamise.

3(14)

5. Kaebajad esitasid 30.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri

30.08.2019 käskkirja tühistamiseks ja koos sellega taotluse haldusasjas kohtumenetluse

peatamiseks kuni haldusasjas nr 3-19-613 lahendi jõustumiseni. Kohus peatas 03.10.2019

menetluse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium (PSJVK) tegi halduskohtu poolt

haldusasja 3-19-613 raames esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse alusel lahendi

15.06.2021 (PSJV asi 5-21-3), jättes taotluse rahuldamata.

Kohus küsis 30.11.2021 kaebajate esindajalt, kas kaebajad soovivad menetlusega jätkata.

Kohus uuendas 24.05.2022 menetluse ja jättis kaebuse käiguta.

6. Kaebajad esitasid 22.06.2022 kaebuse täienduse, mh nõudega tunnistada LKS § 20 lg 2²

ja 4 ning VV määrus nr 242 tervikuna vastuolus olevaks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga

32 ja jätta seetõttu asjas kohaldamata.

Kohus võttis 30.06.2022 kaebuse menetlusse nõuetes: 1) tühistada KeM-i 30.08.2019 käskkiri

nr 1-2/19/590; 2) tuvastada KeA 30.05.2019 hinnapakkumise nr 7-10/19/9222 õigusvastasus;

3) kohustada tegema omandamismenetluses uut hinnapakkumist.

Kohus kaasas asjas arvamuse andmiseks Vabariigi Valitsuse.

Kohus jättis 07.09.2022 määrusega rahuldamata kaebajate taotluse määrata asjas ekspertiis

Vääsa katastriüksuse turuväärtuse määramiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebajad paluvad kaebuse (30.09.2019 ja 22.06.2022 menetlusdokument) rahuldada ja jätta

kohaldamata

põhiseadusevastased

normid

ning

algatada

põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetlus Riigikohtus. Samuti, mõista vastustajalt välja kaebajate menetluskulud.

Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult alljärgnevad.

1) Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandamine ei olnud kaebajate teadlik valik ning

võimalikud piirangud ei kajastu kinnisasja hinnas. Käesolevas haldusasjas on diametraalselt

erinev olukord võrreldes PSJV asjaga 5-21-3, kuna majandustegevus ja loodusvarade

kasutamine keelati täielikult pärast Vääsa katastriüksuse omandamist kaebajate poolt.

2) Kuigi 21.08.2017 ettepaneku esitas KeA-le veel Lõuna-Eesti Erametsa OÜ, siis alates

01.12.2017 osales menetluses õigusjärglane Herma-Vääsa OÜ ning haldusorgan aktsepteeris

seda. Kaebajad on eelnevast tulenevalt seisukohal, et kinnisasja omandamise aeg mõlema

kaebaja jaoks on 09.06.2016. Iriscorp Transport OÜ ja Lõuna-Eesti Erametsa OÜ omandasid

Vääsa kinnisasja (48,4 ha) arvestuslikult 170 000 euro eest. See on keskmiselt 3 512 eurot/ha

ning keskmise arvestuse alusel oli Vääsa katastrüksuse (15,55 ha) omandamise hind 54 612

eurot.

3) Vääsa katastriüksusele kehtestati oluliselt rangemad piirangud pärast seda, kui kaebajad selle

omandasid.

Senine

piiranguvöönd,

kus

majandustegevus

oli

lubatud,

muudeti

sihtkaitsevööndiks, kus kehtivad LKS § 30 lg 2 piirangud.

4) Vääsa katastriüksuse hind kaebajate arvestuse järgi oli 2019. aastal vähemalt 173 838,42

eurot (30.09.2019 kaebuse lisa nr 3), s.o pakutust ligikaudu 80% kõrgem. Arvestades viimaste

aastate puidu hinnatõusu ja rekordiliselt kõrget hinnataset, on katastriüksuse hind praeguseks

veelgi tõusnud. Kaebajad on seisukohal, et riigi poolt pakutud ostuhind ei vastanud turuhinnale

ning nad ei pidanud sellega nõustuma. Looduskaitseliste piirangutega maa omandamise

regulatsioon viib praegusel juhul põhiseadusvastase olukorrani. Kaebajad ei soovinud

4(14)

omandamismenetluse lõpetamist, vaid katastriüksuse omandamist riigi poolt kaebajate soovitud

hinnaga.

5) Kaebajad ei väida, et KeA poleks arvutanud hinda VV määruse nr 242 alusel, vaid leiavad

selle olevat põhiseadusega vastuolus. Kaebajatel on kinnisasja väärtuse määramise osas

järgmised etteheited.

Hinnapakkumisel on puidu sortimentideks jagamisel tehtud ilmseid vigu, mis muudavad hinda

madalamaks. Näiteks on eraldistel 4, 5, 7, 10, 13 ja 15 arvestatud kasel küttepuuks 16,1% kuni

21,16%. Arvestades kase paberipuule kehtestatud nõudeid kase raidel küttepuud peaaegu ei

teki. Kase sortimendiks jagamisel puudub üldse spoonipakk, mis on kase kõige kallim osa.

Vigane on ka haava sortimentideks jagamine.

Hinnapakkumisel ei ole üldse arvestatud raiejäätmete hinda. Kasvava metsa sortimentideks

jagamisel on kinnistul arvestatud puidutagavaraks 4 245,17 tm ja ümarpuidu sortimentide

tagavaraks 3 426,02 tm. Siit järeldub, et raiejäätmete osa on 819,15 tm. Hakituna on see

ligikaudu kolm korda rohkem ehk 2 457,45 kuupmeetrit hakkepuitu (siia ei ole arvestatud

alusmetsa ega võsa). Lageraidel välja toodud raiejäätmel on ainus kulu väljaveole (ligikaudu

2,5 eurot/m³). Raiejäätmest valmistatud hakkepuidu hind metsa ääres oli 2019.a suvel 7

eurot/m³. Seega, kui väljaveokulu maha arvestada, on Vääsa katastriüksuse arvestusliku

hakkepuidu hind 11 058,53 eurot. Kehtiv kord ei võimalda seda arvesse võtta. Kirjale lisatud

väljatrükk RMK kodulehelt kinnitab, et ka riik teadis 2019. aastal, et hakkepuit maksab raha.

Hinnapakkumisel on tulemusest lahutatud maamaksu diskonteeritud väärtus kuni lageraieni.

Sellise teguri lisamine tehtesse põhjustab kinnistuomaniku poolt maamaksu topelt tasumise.

Nimelt jääb jooksva aasta maamaks võõrandaja kanda (MaaMS § 8 lg 1). Maamaksu

diskonteeritud väärtuse lahutamine korra alusel tähendab, et veel üks kord lahutatakse kinnistu

hinnast maamaks maha enne riigile võõrandamist.

Jänesekapsa maa turuhind ei vasta tegelikule turuhinnale. Lõuna-Eestis oli 2019.a suvel

kuusega uuendatud jänesekapsa maa turuhind 1500-2000 eurot/ha ning maa, millel pole pärast

raiet uuendust tehtud 800-1200 eurot/ha.

Rohumaa hind 35 eurot/ha ei vasta turuhinnale.

Metsa uuenduse hind, mis hinnapakkumise koostamisel maha arvutatakse, ei vasta

tegelikkusele ning arvestatud pole metsauuendamise toetusega. Kaebajad on 26.06.2019

(30.09.2019 kaebuse lisa nr 3) esitanud arvutuse näitlikustamaks tegelikkusele mittevastavust.

Diskonteerimisel kasutatud intress 2,69% on müüjat ebamõistlikult kahjustav. Euribor oli nii

09.06.2016, kui kaebajad Vääsa kinnisasja omandasid, kui ka hinnapakkumise tegemise ajal,

31.05.2019 negatiivne. Swedbank AS pakkus 2019. aastal üheaastast hoiust intressiga 0,05%

ning Luminor Bank 0,6%. SEB Pank AS ei pakkunudki sellist hoiust. Korra alusel võtab riik

metsaomanikelt turuhinnast 5-50 korda kõrgemat intressi.

6) Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamisega seotud argumendid on kokkuvõtvalt

järgmised.

Asjassepuutuvad õigusnormid on LKS § 20 lg-d 2² ja 4 ning sama sätte kolmanda lõike alusel

kehtestatud määrus nr 242. Nimetatud normid reguleerivad kaitstavat loodusobjekti sisaldava

kinnisasja väärtuse määramise ja riigile omandamise tingimusi. Kaebajad nõuavad haldusasjas

maa hinna määramist viisil, mis kaldub kõrvale LKS § 20 lg-s 2² sätestatud maa erakorralise

hindamise tingimustest. Neid sätteid kohaldamata jätmata ei ole halduskohtul võimalik kaebust

rahuldada. Seega on neil sätetel haldusasja lahendamisel otsustav tähtsus (sarnaselt PSJVK

15.06.2021 kohtuotsuse p-s 29).

5(14)

Kaebajad on seisukohal, et sarnaselt haldusasjaga nr 3-19-613 tuleb asjassepuutuvaks lugeda

määrus nr 242 tervikuna, sest kõik määruse sätted on omavahel tihedalt seotud ning võivad

kehtima jäämise korral tekitada ebaselgust. Riigikohtu juhise kohaselt (PSJVK 15.06.2021

kohtuotsuse p 30) tuleb alustada määruse § 7¹ ja 7² põhiseaduspärasuse kontrollist ning nende

põhiseadusvastasuse korral võib tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada.

Erinevalt haldusasjast nr 3-19-613, ostsid kaebajad kinnisasja, mis ei asunud sihtkaitsevööndis

ning katastriüksusele 18.12.2016 lisatud piirangud välistavad selle katastriüksuse valdamise,

kasutamise ja käsutamise peaaegu täielikult, mistõttu on võimalik käsitleda piirangute

kehtestamist faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lg 1 tähenduses.

8. Vastustaja I ja kaasatud haldusorgan (VV) paluvad jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

1) Kaebajate poolt omandamise ajal jäi Vääsa kinnisasi Otepää looduspargi piiranguvööndisse

ning Vääsa katastriüksus ka osaliselt väike-konnakotka LKS § 50 lg 2 p-i 4 kohasesse

püsielupaika. Kaebajate poolt Vääsa kinnisasja omandamisel kehtisid kinnisasjal Vabariigi

Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 seatud piirangud ning Vääsa katastriüksusel ka osaliselt

LKS § 50 lg-s 4 sätestatud piirangud. Lisaks kohaldusid LKS § 55 liigikaitse sätted ja veekogu

kaitsevööndites LKS-s ja veeseaduses sätestatud tingimused.

Vääsa katastriüksus jääb kogu ulatuses (100%) Otepää looduspargi territooriumile. Seal

kehtivad nii sihtkaitsevööndi kui piiranguvööndi kitsendused. (vt kohtuotsuse asjaolude p 1)

Vääsa katastriüksuse sihtotstarve on maatulundusmaa ja kõlvikuline koosseis oli omandamise

menetluse lõpetamisel järgmine: looduslik rohumaa 1,72 ha, metsamaa 13,5 ha ja muu maa, sh

veealune maa 0,29 ha. Maakatastri 16.12.2021 muudatuse kohaselt on katastriüksuse

kõlvikuline koosseis järgmine: metsamaa 12,63 ha ja muu maa 2,91 ha. Ehitisregistri andmetel

on Vääsa katastriüksus hoonestamata. Sihtkaitsevööndisse jääb 9,2 ha metsamaad, millest 0,7

ha on uuendusraie 20 aasta jooksul välistatud. Veekogu kaitsevööndisse jääb Vääsa

katastriüksusel 3,6 ha metsa, kus kehtivad LKS-ist tulenevad valik- ja turberaie tingimused.

2) KeA 31.05.2019 kirjaga tehti kaebajatele hinnapakkumine Vääsa katastriüksuse riigile

võõrandamiseks hinnaga 96 571,43 eurot. Kaebajad hinnaga ei nõustunud.

Kaebuses märgivad kaebajad, et ei ole mistahes viisil avaldanud soovi Vääsa katastriüksuse

riigile omandamise menetluse lõpetamiseks. Vastustaja ja arvamuse andja sellega ei nõustu ja

juhib tähelepanu, et kaebajad ise taotlesid oma vastuskirjas KeA 11.07.2019 kirjale nr 7-

10/19/9222-4 omandamise menetluses viivitamatult asjakohase haldusakti tegemist ega

nõustunud KeA ettepanekuga omandamise menetluse pikendamiseks kuni kohtulahendi

jõustumiseni analoogses vaidluses. Kaebajad ei nõustunud ei hinnapakkumise ega omandamise

menetluse pikendamisega.

3) VV määruse nr 242 § 8 lg-t 4 ei saanud kohaldada, kuna selles viidatakse kehtetule seadusele,

mis oli rakendatava regulatsiooni aluseks. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse

(KAHOS) jõustumise järel on ekslikult see viide kehtetule kinnisasja sundvõõrandamise

seadusele (KASVS) alles jäänud. KAHOS-e väljatöötamisel jäeti looduskaitsepiirangutega

kinnisasja sundvõõrandamise võimalus seadusest välja. Seda põhjusel, et looduskaitse

eesmärgil seatud piirangud ei ole reeglina käsitletavad sundvõõrandamisena. Samuti ei ole

vajalik ega põhjendatud, et looduskaitse piirangutega maa kuuluks riigile – looduskaitse on

igaühe kohustus ja ka sihtkaitsevööndi maa on vaatamata piirangutele kasutatav ja omanikul

säilib käsutusõigus. Seda kinnitab ka senine praktika, sest KASVS § 3 lg 1 p 9, mis võimaldas

looduskaitsepiirangutega kinnisasja sundvõõrandada, ei ole praktikas kunagi rakendamist

leidnud. Sundvõõrandamiseks saab pidada olukorda, kus kinnisasjale on kehtestatud

6(14)

loodusresevaadi kaitsekord. Praktikas sellist olukorda ei esine, reservaati on seni arvatud riigi

maad.

4) Seega on vastustaja andnud õiguspärase haldusakti ja leiab, et asjaolu, et kaebajad on hiljem

menetluse lõpetamise osas oma meelt muutnud, ei muuda kaebust põhjendatuks. Seejuures ei

välista omandamise menetluse lõpetamine antud juhul kaebajate õigust soovi korral riigile

kinnisasja omandamiseks uuesti ettepanek esitada. Juhul kui kaebajad esitaksid omandamiseks

praegu uue taotluse erineks hinnapakkumine lõpetatud menetluses tehtud hinnapakkumisest,

kuna hinnapakkumise koostamisel võetakse puidu sortimendile vastava ühikuhinna aluseks

hinnapakkumise aastale eelnenud kolme kalendriaasta keskmine.

5) Juhul kui kohus nõustub kaebajate väitega, et omandamise menetluses ei ole kaebajad

menetluse lõpetamisega nõustunud, peab vastustaja vajalikuks esitada kaebusele vastuväited

alljärgnevalt.

Vääsa katastriüksusele sihtkaitsevööndi korra kehtestamise korral pole tegemist de facto

sundvõõrandamisega. Senises praktikas on kohtud olnud järjepidevalt seisukohal, et tegemist

on omandiõiguse piiranguga, mitte sundvõõrandamisega (nt Tallinna Ringkonnakohtu

22.12.2017 otsus nr 3-15-2538, p 15 ja 30.10.2018 otsus nr 3-17-131, p 16; Riigikohtu otsus nr

3-16-245, p 26). Samast seisukohast on Riigikohus lähtunud ka PSJV otsuses asjas nr 5-21-3.

Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et looduse kaitsmine kui PS-st tuleneva

avalik-õigusliku kohustuse täitmine (PS §-d 5 ja 53) ei eelda looduskaitse seisukohast

väärtuslike alade riigi omandis olemist. LKS ei sätesta, et looduskaitseliste piirangutega maa

peaks kuuluma riigile, sest keskkonnakaitse nõuded kehtivad kõigile (Riigikohtu otsused nr 3-

3-1-79-05 p 13; nr 3-3-1-37-07, p-d 10 ja 12; nr 3-3-1-37-10; nr 3-3-1-37-14 ). Seega on

Riigikohus möönnud, et sõltumata looduskaitseliste piirangute ulatusest ei ole need piirangud

reeglina sedavõrd ulatuslikud, et oleksid käsitatavad sundvõõrandamisena. Samuti on kohtus

leidnud kinnitust, et looduskaitsepiirangute seadmine on omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise

lause tähenduses.

Riigikohus leidnud, et kui üksikisiku õigusi piiratakse üldistes huvides rohkem, kui see on

konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleb riive tasakaalustamiseks maksta

hüvitist (otsused nr 3-2-1-87-14; nr 3-4-1-25-11 p 35). Looduskaitse eesmärgil kinnisasja

kasutamise piiramine on PS-ga kooskõlas, arvestades PS §-des 5 ja 53 sätestatut. PS-st ei tulene

kohustuslikku viisi, kuidas looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist maksta, see on

jäetud riigi otsustada, arvestades sealjuures riigi võimalusi.

PSJV asjas 5-21-3 tehtud otsuse punktis 35 on Riigikohus andnud juhised, mida riive

intensiivsuse hindamisel arvesse võtta. Vääsa kinniasja suurus kaebajate poolt omandamisel oli

48,43 ha, mille koosseisu kuulub ka vaidlusalune Vääsa katastriüksus. Otepää looduskaitsealal

kaitsekorra muutmisega arvati Vääsa kinnisasjast sihtkaitsevööndisse Vääsanurga katastriüksus

(11,19 ha) ja suurem osa Vääsa katastriüksusest (11,21 ha), mis teeb kokku 22,4 ha maad. Seega

moodustas Vääsa katastriüksusele lisandunud sihtkaitsevöönd 23% Vääsa kinnisasjast ja kogu

lisandunud sihtkaitsevöönd 46% kinnisasjast. Seega jäi lisandunud rangema kaitsekorraga ala

alla kuni 50% kinnisasjast.

Samas olid ka enne Vääsa katastriüksusel kaitsekorra muutmist raietel olulised piirangud,

millest kaebajad olid omandamisel teadlikud. Praegusest Vääsa kinnisasjast (pindala 37,16 ha)

moodustab Vääsa katastriüksusele lisandunud sihtkaitsevööndiga ala umbes 30%.

Teiseks on Riigikohus punktis 36 välja toonud hindamisel veel tähtsust omava, mida tuleb

praegusel juhul ka arvestada. Kinnisasja omandamisel jäi Vääsa kinnisasi kogu ulatuses Otepää

looduspargi piiranguvööndisse. Omandamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 18.03.1997

määruse nr 63 punkti 23 alapunkti 2 kohaselt oli piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja

7(14)

arvatud turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, kusjuures looduspargi valitsejal oli koosluse

liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamiseks õigus esitada nõudeid turberaie liigi, raie

tehnoloogia, raieaja, raielangi suuruse, puidu kokku- ja väljaveo, raielangi puhastamise viiside

ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Sama kaitse-eeskirja punkti 12 kohaselt vaatas looduspargi

valitseja metsaraie taotluse läbi ja tulenevalt koosluse liigilise ning vanuselise mitmekesisuse

säilitamise eesmärgist andis oma kirjaliku nõusoleku ja vajadusel omapoolsed tingimused või

esitas motiveeritud keeldumise kümne päeva jooksul pärast taotluse saamist. Väike-konnakotka

püsielupaigas olid raied keelatud LKS § 50 lg 4 alusel.

Vääsa katastriüksus oli omandamise ajal juba osaliselt (0,8 ha) Märdi väike-konnakotka

püsielupaiga sihtkaitsevööndis (LKS § 50 lg 2 p 4, ostu-müügi asjaõigusleping p 2.2 alapunkt

11). Väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis olid raied keelatud LKS § 50 lg 4 alusel.

Vääsa katastriüksus asub Väike-Emajõe kaldal, seega olid ja on raied piiratud ka

veekaitsevööndi, ehituskeeluvööndi ja kalda piiranguvööndist tulenevalt (LKS § 37 lg 2 ja § 38

lg 2, VS § 119 p 2 ja § 121).

Seega oli metsaraie Vääsa katastriüksusel juba omandamise ajal kaebajatele oluliselt piiratud.

Kaebajad olid looduskaitselistest piirangutest omandamisel teadlikud, samal ajal oli käimas ka

uue Otepää looduskaitseala kaitse-eeskirja menetlus, seega oli kaebajatele teada, ka kaitsekorra

rangemaks muutmine. Seda kinnitab Vääsa kinnisasja müügilepingu punkt 2.2.3, kus on

märgitud, et sama lepingu punktis 1.11. nimetatud kinnistul (Vääsa kinnisasi) on Maa-ameti

maainfosüsteemi alusel projekteeritavad kaitsealad. Lepingu osalised kinnitasid, et on tutvunud

projekteeritavate kaitsealade suurusega ja on teadlikud, et projekteerimine ja kaitseala võib

kehtestada piiranguid maatulundusmaa sihtotstarbelisel kasutamisel.

Risttee sihtkaitsevööndis kaitstakse muuhulgas väike-konnakotka pesitsuspaika. Vääsa

katastriüksusel asub 13,2 ha ulatuses nimetatud I kaitsekategooria liigi leiukoht, millest

tulenevalt oleks ka kaitsekorda muutmata metsateatise menetluses rakendatud LKS § 55 lg-t 6¹.

Kaebajad on kinnisasja kasutanud pärast kaitsekorra rangemaks muutumist toetuste

taotlemiseks. Kaebajad on alates 2017. a taotlenud Vääsa kinnisasja, sh Vääsa katastriüksusel

Natura erametsatoetust.

6) Kuna kaebajad olid kinnisasja omandamisel teadlikud kaitsekorra rangemaks muutumise

võimalusest, võisid nad tegutseda teadlikult selle nimel, et võõrandada kinnisasi pärast

kaitsekorra muutmist riigile ehk teenida kasumit piirangutega kinnisasja odavamalt soetamise

hinna ja hiljem riigile võõrandamise hinna vahelt, sest riik ei arvesta omandamisel

looduskaitseliste piirangutega. Seadusandja on pidanud juba LKS § 20 lg 1¹ kehtestamisel

oluliseks välistada looduskaitsepiirangutega kinnisasjade riigile võõrandamise võimalus, kui

isik oli omandamisel piirangutes teadlik. Seega on osaliselt looduskaitsepiirangutega kinnisasja

soodsalt omandamine, olles samas teadlik, et piirangud võivad laieneda ja selle tulemusel on

võimalik kinnisasi riigile kallimalt müüa, olemuselt ebaeetiline ja riigi huvidega vastuolus olev

äritegevus. Sisuliselt on see riigi arvelt rikastumine.

7) Ka Vääsa kinnisasja teisel katastriüksusel (katastritunnus 72401:003:0780), mis samuti jäi

omandamisel Otepää Looduspargi piiranguvööndisse, muutus osaliselt kaitsekord rangemaks.

Kinnisasja jagamise käigus tekkinud sihtkaitsevööndisse arvatud Vääsanurga katastriüksuse

(pindala 11,19 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) on kaebajad võõrandanud LKS § 20 alusel

riigile. Seega on kaebajad varem sama kinnisasja korral nõustunud riigile omandamiseks tehtud

hinnapakkumisega, mis on arvutatud samuti VV määruse nr 242 metoodika alusel.

Seejuures on Vääsanurga ja Vääsa katastriüksuste omandamiseks tehtud riigi hinnapakkumised

ületanud kaebajate poolt omandatud Vääsa kinnisasja ostuhinna. Kaebajad ostsid Vääsa

kinnisasja (48,43 ha) hinnaga 170 000 eurot (22.06.2022 kaebuse täiendus p 9; müügilepingu p

8(14)

13.2 ap 1.11.). Riik omandas Vääsanurga katastriüksuse (11,19 ha) hinnaga 80 740,15 eurot ja

tegi Vääsa katastriüksuse (15,55 ha) omandamiseks hinnapakkumise summas 96 571,43 eurot.

PSJV asjas 5-21-3, otsuse p-s 40 on Riigikohus selgitanud, et isiku kohustus tema omandile

seatud kitsendusi hüvitiseta taluda on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust

õigustab ning õiglase hüvitise maksmise kohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma

tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid

subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega. Kaebajad sellises olukorras ei ole, kuna

omandasid looduskaitseliste piirangutega kinnisasja teadlikult ja olid teadlikud ka kaitsekorra

rangemaks muutumisest. Punktis 41 on Riigikohus rõhutanud, et looduse kaitsmine on riigi

põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb

omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt.

Praeguses vaidluses on asjaolud väga sarnased haldusasjas 3-19-613 kaebuse asjaoludega, mida

Riigikohus on PSJV asjas 5-21-3 käsitlenud ja järeldusele jõudnud, et olukorras, kus

omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole

mitte alati põhiseadusvastane määrata hüvitis VV määruse nr 242 §-des 7¹ ja 7² sätestatud

metoodika alusel ja iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus

isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või

karmistumise riskiga.

8) Eeltoodust tulenevalt ei ole tegemist sundvõõrandamisega ja kaebajate taotlus LKS § 2 lg-te

2² ja 4 ning sama sätte kolmanda lõike alusel kehtestatud VV määrus nr 242

põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole põhjendatud.

Kuna riigil pole PS-st tulenevat kohustust kinnisasi omandada, on põhiseaduspärane ka see, et

juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise

taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui kaebaja soovib

kinnisasjast varem vabaneda, on tal võimalus see vabaturul realiseerida.

9) Kuna kinnisasja suhtes piirangute seadmine sõltub otseselt kinnisasja ökoloogilisest

väärtustest, peab ka omandamine toimuma vaid looduskaitsekaalutluste põhjal. Vabariigi

Valitsus on oma seisukoha ala olulisuse kohta öelnud kaitstavat objekti kaitse alla võttes. Seega

on Vabariigi Valitsus ka pädev kehtestama kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse alale

kehtestatud kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ja millistel

juhtudel mitte.

Väärtuse määramisel ei arvestata looduskaitseliste piirangutega, vaid hinna määramisel

võetakse aluseks metsa olem ja metsaseadusega lubatud võimalikud tegevused (VV määruse nr

242 § 7¹ lg 2) ehk hinna määramisel vaadatakse kinnisasja kui looduskaitseliste piiranguteta

kinnisasja. Väärtuse määramisel arvestatakse kõikide metsaseadusega lubatud töödega

kaasnevate tulude ja kuludega. Sellega tagatakse parimal võimalikul moel objektiivne ja õiglane

hüvitis.

Looduskaitseliste piirangute mittearvestamine tagab maaomanikule õiglase hinna. Hindamisel

lähtub VV määrus nr 242 majandusmetsa ühest elutsüklist ning metsa väärtus kujuneb metsa

majandamisel täna (eraldised, mis hindamise ajal on raieküpsed) ja tulevikus (eraldised, mis

hindamise ajal ei ole veel raieküpsed) saadava tulu nüüdisväärtuse summana, millest arvatakse

maha metsa uuendamise kulud.

Kaebajad on kaebuses leidnud, et metoodikas, mille alusel riigi hinnapakkumine tehakse,

esineb puudusi. Vastustaja märgib, et vajadusel saab VV määrust nr 242 muuta. KeM-i

tööplaanis on määruse muutmine kavandatud, tegemist on avaliku menetlusega ja kaebajatel on

võimalik määruse eelnõu kooskõlastamiseks esitamise ajal eelnõude infosüsteemis (EIS) omad

ettepanekud eelnõu kohta esitada.

9(14)

10) KeA järgis kaebajatele hinnapakkumise esitamisel seadusandja tahet ja suuniseid ning

esitatud hinnapakkumine oli kooskõlas LKS § 20 ja VV määrusega nr 242. Kuna tegemist ei

ole sundvõõrandamise olukorraga, siis ei ole riigil kohustust kinnisasja omandada

turuväärtusele vastava hinna eest ega ka PS § 31 lg 1 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise

määramisega.

9. Vastustaja II palub jätta kaebuse rahuldamata ning nõustub KeM-i seisukohtadega.

1) KeA on seisukohal, et hinnapakkumine on tehtud kehtiva õiguse alusel (LKS § 20 ja VV

määrus nr 242) ning vastab vorminõuetele.

2) VV määrus nr 242 § 8 lg 4 kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kehtetuse tõttu rakendatav

ei olnud. Menetluses sai teha üksnes omandamise menetluse lõpetamise käskkirja ning

kaebajad ise soovisid omandamismenetluses otsuse ära tegemist.

3) Pole õige kaebajate väide, et Vääsa katastriüksuse omandamise hetkel ei kehtinud olulisi

looduskaitselisi piirangud. Samuti olid kaebajad teadlikud projekteeritavast kaitsealast ja selle

piirangutest. Omandamise ajal kehtinud kaitsekord võimaldas piiranguvööndis turberaiet

perioodiga vähemalt 40 aastat ning arvestada tuli LKS-i ja kaitse-eeskirja kitsendustega.

4) Sarnaselt haldusasjaga 3-19-613 ei kujutanud piirangud endast faktilist sundvõõrandamist,

mistõttu puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.

5) KeA hinnangul on Vabariigi Valitsus seadusandja suuniseid järgides kehtestanud metsaga

kinnisasja riigile võõrandamiseks õiglase ja võrdse kohtlemise printsiipi arvestava reeglistiku.

KeA saab hinda arvutada vaid etteantud metsamaa hindamise metoodika põhjal (VV määrus nr

242 § 7²) ning selles osas puudub kaalutlusõigus. Riigikohus on asjas 5-21-3 (p 48) jõudnud

järeldusele, et sellist metoodikat ei saa pidada põhiseadusvastaseks olukorras, kus isik juba

kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise

riskiga.

6) Omanikul on valikuvõimalus olla kinnisasja omanik edasi või võõrandada kinnisasi

reeglistiku (LKS-i ja VV määrus nr 242) alusel, mille riik on seadnud juhtudeks, kui kinnisasja

omanik ei soovi oluliste kitsendustega kinnisasja omanik enam olla. KeA on seisukohal, et

kaebajatel on õigus esitada uus avaldus omandamismenetluse algatamiseks, mida menetletakse

LKS § 20 sätestatu kohaselt ja lahendatakse sama sätte lg 4 tulenevalt järjekorra alusel. Nagu

kaebuses on märgitud, on puidu hinnad ajas tõusnud, millega KeA nõustub.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks alus puudub ning pole ka vajadust põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetluse algatamiseks koos asjassepuutuvate sätete kohaldamata jätmisega.

Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise

aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kaevatavad KeA menetlustoiming ja KeM-i haldusakt on

vastavalt kuupäevadega 30.05.2019 ja 30.08.2019.

11. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et kaebajad esitasid 11.07.2019 taotluse anda viivituseta

haldusakt VV määruse nr 242 § 8 lg 3 ja 4 alusel. Puudub vaidlus ka selles, et kaebajad ei

nõustunud neile 31.05.2019 KeA poolt tehtud hinnapakkumisega Vääsa katastriüksuse riigile

võõrandamiseks ning tegid 26.06.2019 omapoolse hinnapakkumise (vastavalt VV määruse nr

242 § 8 lg-le 2), mis ei lähtu VV määruse nr 242 §-st 7².

KeM kaebajate ettepanekuga nõustuda ei saanud, kuna pidi lähtuma kehtivast õigusest.

Kohtumenetluses ei väida kaebajad seda, et KeA poolt pakutud hind poleks arvutatud kehtiva

korra (VV määrus nr 242 § 7²) kohaselt. Kaebajad väidavad, et viidatud normi alusel arvutatud

10(14)

hind ei vasta turuhinnale ning nad ei pidanud sellega nõustuma. Samas möönsid kaebajad

kohtuistungil, et haldusorganil endal pole võimalik haldusakti andes jätta kehtivat õigusnormi

kohaldamata

selle

põhiseadusvastasuse

tõttu.

Haldusorgan

pole

põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetluse algatamise õigusega subjekt. Praegusel juhul ei puutu asjasse ka ükski

Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt.

12. Vastavalt VV määruse nr 242 § 7² lg-le 3, kui kokkulepet ei saavutata kuue kuu jooksul,

arvates omandaja poolt nõustumise või vastuväite esitamisest, võib keskkonnaminister lõpetada

omandamise menetluse.

Seega tuleb nõustuda KeM-ga, et neil oli võimalik kaebajate 11.07.2019 taotlusest lähtuvalt

teha üksnes otsus, millega lõpetada omandamise menetlus. KeM lähtus kaebajate soovist, mitte

oodata ja teha otsus viivituseta ära. Ka kohtuistungil selgitas kaebajate esindaja, et tegemist oli

„irriteeriva taotlusega“, mis esitati, et asi ei jääks venima.

VV määruse nr 242 § 7² lg 4 alusel ettepanekut algatada kinnisasja sundvõõrandamine ei saanud

KeM teha, kuna normis viidatud kinnisasja sundvõõrandamise seadus tervikuna enam ei

kehtinud. Lõige 4 polnud seetõttu kohaldatav. Kohus ei nõustu seega ka kaebajate väitega

30.09.2019 kaebuses, et nad ei soovinud omandamise menetluse lõpetamist. Kaebajad soovisid

seda nende enda taotlusest nähtuvalt selgesõnaliselt, viidates seejuures ka otsuse tegemise

õiguslikele alustele, millest kohaldatav oli üksnes VV määruse nr 242 § 7² lg 3. Kaebajad pidid

ette nägema, et KeM teeb mittesisulise ehk menetlust lõpetava otsuse. Otsuse tegemise

nõudmise asemel saanuks kaebajad vaidlustada kohtus eraldiseisvalt KeA menetlustoimingu.

Kuigi KeM andis haldusakti sellel hetkel kehtinud VV määrust järgides, ei välista see, et

kohtuliku kontrolli läbiviimisel saab kohus tuvastada haldusakti õigusvastasuse põhiseadusele

mittevastavuse tõttu. Kohus käsitleb järgnevalt seda, kas KeM-i käskkiri ja KeA

menetlustoiming võivad olla õigusvastased tulenevalt sellest, et KeA hinnapakkumine tehti

põhiseadusvastase määruse alusel. Selleks hindab kohus KeA tehtud hinnapakkumise

õiguspärasust, mis on menetlustoiming omandamismenetluses. Sellele ei ole kaebajatel muid

etteheiteid kui, et see on antud põhiseadusega vastuolus oleva VV määruse nr 242 alusel ning

põhiseadusega vastuolus olevaks peavad kaebajad ka LKS § 20 lg-t 2² (metsaga kinnisasja

väärtuse määramise tingimused) ja 4 (omandamine avalduste laekumise järjekorras).

13. Kohus peab enne vajalikuks kaebajatele selgitada, et kui nad leidsid, et nende kinnisasi on

kaitsekorra muutmise tulemusel faktiliselt sundvõõrandatud, saanuks 18.12.2016 kehtima

hakanud kaitse-eeskirja vaidlustada ning nõuda faktilise sundvõõrandamisega üheaegselt

õiglase hüvitise määramist.

Näiteks on Riigikohtu halduskolleegiumi 12.11.2018 lahendis (p 13) asjas 3-16-812

selgitatakse, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja

õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud

looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse

teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud

juba enne kinnisasja omandamist. LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus

piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto

sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja

seda juba maa looduskaitse alla võtmisel.

Kaebajad seda ei teinud, vaid moodustasid Vääsa kinnisasjast (48,43 ha) kolm katastriüksust

ning 21.04.2020 võõrandasid seejuures sama VV määruse alusel Vääsanurga katastriüksuse

(11,19 ha) riigile 80 740,15 euro eest. Oma 21.08.2017 taotluses soovisid kaebajad, et riik

omandaks ligi 5 ha suurema Vääsa katastriüksuse (15,55 ha) 173 838,43 euro eest. Kaebajad

toovad kaebuse täienduses (p 9) välja, et keskmise arvestuse alusel oli Vääsa katastrüksuse

11(14)

(15,55 ha) hind omandamisel 54 612 eurot. KeA hinnapakkumises, mis kaebajatele tehti

vastavuses VV määruse nr 242 §-ga 7², oli hinnaks 96 571,43 eurot. Kogu Vääsa kinnisasja

hind omandamisel (20.05.2016 kinnisasja müügileping p 13.2, ap 1.11; KeM-i vastuse lisa 1)

oli 170 000 eurot. Seega oleks kahe katastriüksuse hind riigi poolt pakutu kohaselt 177 311,58

eurot, mis on enam kui kogu Vääsa kinnisasja hind kaebajate poolt omandamisel.

Kohus ei nõustu kaebajate peamiste väidetega, et looduskaitselised piirangud oleksid muutunud

uue kaitse-eeskirjaga varasematest oluliselt koormavamaks ja isegi tekitades faktilise

sundvõõrandamise olukorra ning et kaebajate poolt looduskaitseliste piirangutega Vääsa

kinnisasja omandamine ei olnud nende teadlik valik.

14. Kohus leiab, et praegune asi on piisavalt sarnane Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse läbinud haldusasjaga 3-19-613 ning halduskohtul pole alust asjassepuutuvate

normide osas asuda praeguses asjas põhiseaduspärasuse küsimuses Riigikohtust erinevale

seisukohale.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 15.06.2021 otsuses kokkuvõtvalt,

et:

1) Tegemist

oli

omandikitsenduse,

mitte

faktilise

sundvõõrandamisega.

Omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lg 2 teisest lausest tagatud lihtsa

seadusereservatsiooniga. Sõltumata sellest, kui intensiivselt kaitsekord kaebaja

omandivabadust riivab, ei tulene põhiseadusest kohustust hüvitada kaebajale juba enne

kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid. Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja

omandamine oli kaebaja teadlik valik ja eeldatavasti kajastusid piirangud kinnisasja

hinnas. Kaebajal ei saanud millegi põhjal tekkida õigustatud ootust, et riik hüvitab talle

nende piirangute negatiivse mõju soodsamatel tingimustel, kui see on ette nähtud

LKS §-s 20 ja määruses nr 242.

2) Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada.

Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16).

3) Riive intensiivsuse hindamisel tuleb aga esmalt arvesse võtta seda, millise osa

moodustas lisandunud sihtkaitsevööndisse kuuluv ala kinnisasja kui terviku pindalast.

Piirangu intensiivsust ei saa mõjutada asjaolu, et kaebaja jagas kinnistu LKS § 20 lg 12

kohaselt kaheks katastriüksuseks. Vaidlusaluses asjas suurenes uue kaitsekorraga

püsielupaiga sihtkaitsevööndi pindala 8% võrra kinnisasja pindalast, kuid kaitsekord ei

muutunud rangemaks vaidlusalusel kinnisasja osal. Teiseks, tuleb arvesse võtta senise

valdamise, kasutamise ja käsutamise piirangute suurenemist uuest kaitsekorrast

tulenevalt. Kinnisasja majandamine ei seisne siiski üksnes raiumises (vt MS § 16).

Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku

äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides

kasutada. LKS § 30 ja määrus nr 12 (sihtkaitsevööndi kaitse-eeskiri) jätavad selleks

vähe võimalusi, välistamata erahuvide teenimist siiski täielikult (vrd LKS § 29

loodusreservaadi kohta). Kaebaja on kinnisasja pärast 2015. aastat kasutanud nt toetuste

taotlemiseks. Samuti ei välistanud piirangud kinnisasja käsutamist, kuna ka kaebaja ise

ostis kinnisasja juba ulatuslike looduskaitseliste piirangutega. Ka kinnistu omandamise

hetkel ei olnud kaebajal kindlalt tagatud võimalust selle piirangutega hõlmamata osal

metsa raiuda. Väike-konnakotka häirimise keeld tulenes seadusest ning kaebaja ala

laiendamist ka ei vaidlustanud. Lisatud piirangud ei välistanud kinnisasja valdamist,

kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, mistõttu ei olnud tegemist

faktilise sundvõõrandamisega.

12(14)

4) Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse

hüvitamist. Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta

taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab.

Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus

looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas

muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või

nende rakendamise ulatus. Hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end

oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma

intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega. Kinnisasja

omandamisel teadis kaebaja võõrandamistehingus sisaldunud info alusel, et kinnisasi

paikneb osaliselt püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja et piirangute ulatus võib muutuda

(kinnisasjale projekteeritakse väike-konnakotka püsielupaika). Kaebajal ei saanud

tekkida põhiseadusest tulenevat õigust hüvitisele, mis kataks kogu tema kinnisasjale

2015. a lisandunud sihtkaitsevööndi ala turuväärtuse ilma sellel lasuvaid kitsendusi

arvesse võtmata.

5) KeA 2018. a hinnapakkumine (määruse nr 242 alusel) kinnistu ühe osa eest ületas

kinnistu kui terviku 2013. a ostuhinda enam kui 2,5 korda. Metsamaa ja -materjali

hinnatõus 2013-2018 ei olnud mitmekordne. Omandikitsendust ei pea riik täielikult

hüvitama ega pidanud ka kõnealusel juhtumil, sh saamata jäävat tulu pelgalt

metsamaterjali kokkuostuhindade tõusust tulenevalt.

6) Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja

täielikku hüvitist, võib hüvitis olla määratud määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud

metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali

keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda

metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades

peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga.

15. Vastustajad on välja toonud ning selle üle ei ole vaidlust, et: Vääsa katastriüksus asub

ligikaudu 11,2 ha ulatuses (72,2% katastriüksusest) Otepää looduspargi Risttee

sihtkaitsevööndis

ja

4,3

ha

ulatuses

(27,8%

katastriüksusest)

Vanamõisa-Restu

piiranguvööndis. Piiranguvööndisse jäävast osast jääb 0,32 ha (7,4% piiranguvööndisse jäävast

osast, 2,1% kogu Vääsa katastriüksusest) omakorda Märdi väike-konnakotka püsielupaika, kus

kehtib vastavalt LKS § 50 lg-le 4 sihtkaitsevööndi kaitsekord. Seega on eelnevast tulenevalt

Vääsa katastriüksusest 74,3% sihtkaitsevööndis ning 25,7% piiranguvööndis. Vääsa

katastriüksuse Risttee sihtkaitsevööndisse arvatud ala moodustab kogu Vääsa kinnisasjast

(praegu 37,16 ha) umbes 30%. Vääsa katastriüksuse sihtotstarve on maatulundusmaa ja

kõlvikuline koosseis oli omandamise menetluse lõpetamisel järgmine: looduslik rohumaa 1,72

ha, metsamaa 13,5 ha ja muu maa, sh veealune maa 0,29 ha. Maakatastri 16.12.2021 muudatuse

kohaselt on Vääsa katastriüksuse kõlvikuline koosseis järgmine: metsamaa 12,63 ha ja muu

maa 2,91 ha. Ehitisregistri andmetel on Vääsa katastriüksus hoonestamata. Sihtkaitsevööndisse

jääb 9,2 ha metsamaad, millest 0,7 ha on uuendusraie 20 aasta jooksul välistatud. Veekogu

kaitsevööndisse jääb Vääsa katastriüksusel 3,6 ha metsa, kus kehtivad LKS-ist tulenevad valik-

ja turberaie tingimused.

KeA on asjakohaselt välja toonud, et uue kaitsekorraga moodustatud Risttee sihtkaitsevöönd

tagab väike-konnakotka pesitsuspaiga kaitset, kus on majandustegevus keelatud (kaitse-eeskirja

§ 9 lg 2, § 12). Kuna Vääsa katastriüksusel asub 13,2 ha ulatuses väike-konnakotka kui I

kaitsekategooria liigi leiukoht, siis tuleks sõltumata kaitse-eeskirjast (sh seal määratud

vööndist) kohaldada metsateatise menetluses LKS § 55 lg-t 6¹ (pesa hävitamise ja kahjustamise

keeld; tahtliku häirimise keeld, eriti pesitsuse- ja poegade üleskasvatamise ajal).

13(14)

Kinnisasja omandamisel (2016) oli Vääsa kinnisasi kogu ulatuses Otepää looduspargi

piiranguvööndis. Kuid, omandamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr

63 p 23 ap 2 kohaselt oli piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja arvatud turberaie

perioodiga vähemalt 40 aastat ning kaitseala valitsejal oli lisaks raie lubatavuse üle

otsustamisele, võimalik määrata ka raie tingimusi (p 12). Vaidlusalune osa Vääsa kinnisasjast

ehk

Vääsa

katastriüksus

jäi

osaliselt

(0,8

ha)

väike-konnakotka

püsielupaiga

sihtkaitsevööndisse (LKS § 50 lg 2 p 4), kus metsaraie oli keelatud. Vääsa katastriüksusel

kohaldusid samamoodi praegusega ka LKS § 55 liigikaitse sätted, mis seadis piirangud

turberaiele ja liikumisele kinnisasjal. Kehtisid samamoodi praegusega ka veekaitsevööndi,

ehituskeeluvööndi ja kalda piiranguvööndi kitsendused, mis raieõigust piirasid (LKS § 37 lg 2,

§ 38 lg 2; VeeS § 119 lg 2 ja § 121). Seega, kuigi looduspargi piiranguvööndis oli Vabariigi

Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 turberaie 40 aastase intervalliga põhimõtteliselt lubatud,

oli see juba kinnistu omandamise ajal seadustest tulenevalt oluliste piirangutega. Kohtuistungil

selgitas KeA esindaja vastuseks kohtu küsimusele ning viitega metsaregistrile, et 17.08.2016

lubati kinnistul 1,6 ha ulatuses turberaiet aegjärkse raiena (MS § 30 lg 1), millest kohtu arvates

ei saa järeldada, et turberaiet oleks saanud teha täiendavalt Vääsa katastriüksusel kui poleks

jõustunud uus kaitsekord, arvestades vanast kaitse-eeskirjast tuleneva kaitseala valitseja

nõusoleku nõudega ja väike-konnakotkale (I kaitsekategooria liik) elutingimuste tagamise

vajadusega ning LKS-st tuleneva liigikaitse sättega. Kaebajate poolt Vääsa kinnistu

omandamiseks sõlmitud 20.05.2016 lepingu p-st 2.2.3 nähtub, et nad olid teadlikud

looduskaitseliste piirangute rangemaks muutumisest ja et projekteeritav kaitseala hõlmas Vääsa

kinnisasja. Herma-Vääsa OÜ seadusliku esindaja selgitus istungil, et nad ostsid kinnistu paketis

teiste kinnistutega, ei oma piirangutest teadmise või kinnistu ostmisel otsustusvabaduse

puudumise osas mingit tähtsust. Vääsa kinnisasja kui looduskaitseliste piirangutega kinnisasja

omandamine oli kaebajate vaba tahe. Nagu Riigikohus on eeltsiteeritud lahendis märkinud, siis

sõltumata sellest kui intensiivselt kaitsekord omandivabadust riivab, ei tulene põhiseadusest

kohustust kaebajale juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piirangute hüvitamiseks ning

kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et riik hüvitab piirangute negatiivse mõju

soodsamatel tingimustel kui LKS § 20 ja määrus nr 242 ette näevad. Metoodikat pole alust

pidada põhiseadusvastaseks olukorras, kus isik pidi juba kinnistut omandades arvestama

looduskaitseliste piirangute laienemise või rangemaks muutumise riskiga.

16. Seega ei saa eelneva põhjal nõustuda kaebajate väitega piirangute oluliselt rangemaks

muutumisest, sh metsamajandamise kontekstis ning sellest lähtuva hinnanguga riive

intensiivsusele. Kaebajad on alates 2017. a taotlenud Vääsa kinnisasja eest Natura metsatoetusi

ning saavad seda teha ka edaspidi. Kaebajad võivad soovi korral võõrandada Vääsa

katastriüksuse vabal turul, nagu nad ise ostsid looduskaitseliste piirangutega kinnisasja. Vääsa

katastriüksust pole kaebajatelt faktiliselt sundvõõrandatud. Nõustuda ei saa väitega, et

looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandamine polnud kaebajate teadlik valik. Kaebajad

olid Vääsa kinnisasja omandamisel teadlikud ka uue kaitseala projekteerimisest ning

kaitsekorra võimalikust rangemaks muutmisest. Kaebajatel ei saanud tekkida õigustatud ootust,

et riik omandab Vääsa katastriüksuse VV määrusega nr 242 reguleeritust soodsamatelt

tingimustel, kaebajaid teistest looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omanikest erinevalt

koheldes. KeA tehtud hinnapakkumine on kooskõlas kehtiva õigusega ega ole viinud

põhiseadusvastase olukorra tekkimiseni.

17. Seoses kaebaja PSJV menetluse algatamise taotlusega LKS § 20 lg 4 osas, märgib kohus,

et Riigikohtu halduskolleegiumi 12.11.2018 lahendis (p 19) asjas 3-16-812 selgitati pärast

faktilise sundvõõrandamise argumendiga mittenõustumist ka seda, et kuivõrd riigil pole

põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne

omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste

14(14)

lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui omanik soovib kinnistutest

varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. Ka praegusel juhul pole alust

asuda teistsugusele seisukohale. Kohus nõustub vastustajatega, et kaebajad ise nõudsid KeM-

ilt menetlust lõpetava otsuse tegemist, seega on nende taotluse osas menetlus lõppenud. See ei

välista aga uue taotluse esitamist, et riik looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandaks.

Nagu vastustajad istungil selgitasid on töös VV määruse nr 242 muutmine, et seda

ajakohastada, mh raiejääkide jm asjaolude arvestamiseks hinna arvutamise metoodikas.

Praeguses asjas tuli kohtul KeA hinnapakkumist hinnata 2019. aasta seisuga, mistõttu täna

kavandatavad muudatused ja nende põhjused seda seisukohta ei mõjuta.

18. Kaevatav KeA menetlustoiming ja KeM-i haldusakt on õiguspärased ning haldusakti

tühistamiseks alus puudub. Rahuldamata jääb ka tuvastamisnõudega seotud kohustamisnõue.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks pole alust.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajate

menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt nende endi kanda. Vastustajad pole

menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Arvamuse

avaldamiseks kaasatud haldusorganile seadus menetluskulude hüvitamist ette ei näe.

(allkirjastatud digitaalselt)