3-22-231/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

18.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-231

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja EL

Puudutatud isik X, esindaja Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määruse peale

haldusasjas nr 3-22-231.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määruse

haldusasjas nr 3-22-231 resolutsioon muutmata, kuid täiendada halduskohtu määruse

põhjendusi ringkonnakohtu määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265

lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kellel oli Eestis viibimiseks

elamisluba kuni 03.11.2015. Tema taotlused elamisloa pikendamiseks või saamiseks jäid läbi

vaatamata või rahuldamata. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi X-le 23.03.2019 ettekirjutuse

nr 1046645446 Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega pikendati

korduvalt, viimati kuni 12.11.2020. PPA kohaldas X suhtes 09.04.2019 otsusega ka

väljasõidukohustuse

ja

sissesõidukeelu

seaduse

(VSS)

§

lg-s

sätestatud

järelevalvemeetmeid, mida puudutatud isik ajavahemikul 13.08.2019–07.10.2019 ei järginud.

Alates 14.10.2020 ei olnud X enam PPA-le kättesaadav, vahetades elukohta ja telefoninumbrit.

Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX pöörati täitmisele

29.09.2020 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuud ja 10 päeva. Pärast vanglast

3-22-231

2(6)

vabanemist hakkas X lahkumisettekirjutuse täitmisest kõrvale hoidma. PPA pidas ta VSS-i

alusel 27.01.2022 kinni.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 28.01.2022 taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Halduskohus rahuldas taotluse 28.01.2022 määrusega

ning pikendas 24.03.2022 määrusega X kinnipidamise tähtaega. Halduskohus nõustus mõlemas

määruses PPA-ga, et isikust lähtuv põgenemisoht muudab leebemad järelevalvemeetmed

ebatõhusaks.

3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 18.07.2022 taotluse pikendada X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 ja § 25 lg 2 alusel.

Isiku põgenemise ohule viitavad VSS § 68 p-des 1, 5 ja 6 nimetatud asjaolud. Puudutatud isik

ei täitnud lahkumiskohustust selleks määratud aja jooksul, jättis järgimata järelevalvemeetmed

ning on kinnipidamiskeskuse ametnikele öelnud, et ei soovi naasta VF-i, vaid saada Eestis

elamisluba. Ta on keeldunud reisidokumendi taotlemisest. Eestis elavad puudutatud isiku ema,

vanaema ja vend, kuid puudutatud isikut ei seo nendega erilised sõltuvussuhted ega abivajadus.

PPA esitas VF siseministeeriumile taotluse isiku tagasivõtmiseks, kuid sellele ei ole positiivselt

vastatud. Samas on jätkuvalt võimalik, et tagasivõtutaotlus rahuldatakse ja isikule väljastatakse

reisidokument. PPA varasema praktika kohaselt võtab VF-st dokumentide hankimine isiku

koostöö korral aega umbes pool aastat (nt haldusasjad nr 3-19-2410 ja 3-19-1817), kuid see

võib võtta ka üle pooleteise aasta (nt haldusasjad nr 3-18-629 ja 3-19-334). Protsessi kiirendaks

see, kui puudutatud isik teeks koostööd. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. Arvestades isiku

varasemat käitumist, võib tema motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita olla vabaduses

viibides veelgi väiksem, mh võib ta hakata hoidma kõrvale toimingutest, mis on vajalikud

tagasivõtmise taotluse lahendamiseks (nt kohtumine VF saatkonna ametnikega). Põgenemise

ohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus.

4. Puudutatud isik palus 20.07.2022 toimunud istungil end kinnipidamiskeskusest vabastada.

Samuti märkis ta, et esitas kuu aega varem avalduse saada advokaat istungil esindamiseks, kuid

seda talle ei võimaldatud. Halduskohus selgitas, et taotlus ei saanud olla seotud praeguse

haldusasjaga, sest istungi toimumise aeg ei olnud kuu aega varem teada. Riigi õigusabi on eraldi

menetlus, mis ei seondu PPA 18.07.2022 taotlusega ning menetlustähtaegasid arvestades ei saa

riigi õigusabi taotlust selles menetluses rahuldada.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.07.2022 määrusega PPA taotluse ning pikendas

puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.11.2022.

Isiku puhul esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alused. Seda on hinnatud

varasemates menetlustes ja ei nähtu, et asjaolud oleksid muutunud. Põgenemise ohule viitavad

endiselt VSS § 68 p-des 1 ja 5 nimetatud asjaolud: puudutatud isik ei täitnud

lahkumisettekirjutust ega järginud järelevalvemeetmeid. Puudutatud isik ei ole täitnud

kaasaaitamiskohustust ja tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Nende

hankimine vastuvõtvast riigist viibib. PPA on taotluses kirjeldanud isiku dokumenteerimiseks

tehtud toiminguid ja sellega seonduvat piisavalt põhjendanud. Praegusel juhul ei esine ka VSS

§-s 24 sätestatud aluseid isiku vabastamiseks. Kinnipidamine ei ole VSS § 25 lg-s 2 sätestatud

tähtaega arvestades muutunud ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määrus ning teha

uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest.

3-22-231

3(6)

Põgenemise ohu jaatamiseks ei piisa viidetest VSS § 68 p-des 1 ja 5 nimetatud asjaoludele. Ohu

kindlakstegemiseks tuleb hinnata isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017

määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seega ei olnud õige hinnata põgenemise ohtu üksnes isiku

varasema käitumise põhjal. Halduskohus ei arvestanud, et vabaduspõhiõiguse riive muutub ajas

järjest intensiivsemaks, mistõttu tulnuks kaaluda vabaduse võtmise põhjuste kaalukust. Seda

halduskohus ei teinud. Argument, et olukord ei ole vahepeal muutunud, ei pruugi olla

kinnipidamise pikendamiseks piisav. Jätkuvat kinnipidamist ei õigusta haldusorganist tulenev

viivitus (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.3–18.4). Puudutatud isikul on

olemas elukoht ning tema sugulased elavad Eestis.

7. PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Halduskohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1–3

sätestatud kinnipidamise alused. Halduskohus ei toonud küll välja iga puudutatud isikuga

seotud asjaolu, kuid pidi olema nendega arvestanud, sest nõustus PPA-ga, kes oli nendele

taotluses viidanud. Puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel arvestati temaga

seotud asjaolusid kogumis. Ta on väljendanud, et ei soovi lahkumisettekirjutust täita ning tema

eesmärk on jääda Eestisse ja siin töötada. Samuti on ta öelnud, et soovib loobuda VF-i

kodakondsusest. Tema varasem käitumine (ebaseaduslik töötamine, reisidokumendi taotlemata

jätmine, järelevalvemeetmete järgimata jätmine) näitab, et vabaduses viibides ei tee ta PPA-ga

koostööd, sh ei ole teda selleks motiveerinud elukoht ega sugulased. Isik ei ole välja toonud,

missugused asjaolud jättis PPA ebaõigesti arvestamata. Halduskohtu hinnang kinnipidamise

proportsionaalsusele on piisav. PPA on taotlenud VF-lt isiku tagasivõtmist, millele on vastatud.

Vestlus isiku ja VF esindajate vahel toimus 19.09.2022. Vestluse tulemuste kohta pole veel

infot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta

menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265

lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Halduskohus leidis, et isiku puhul esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud alused.

Määruse põhjendusena märkis halduskohus sisuliselt, et kinnipidamist õigustavad asjaolud on

varem tuvastatud ning võrreldes varasemaga ei ole muutusi toimunud. Halduskohus märkis ka,

et kinnipidamist ei saa VSS § 25 lg-s 2 sätestatud tähtaega ja VSS §-s 24 sätestatud vabastamise

aluste puudumist arvestades pidada ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub

puudutatud isiku etteheitega, et halduskohus ei ole määrust piisavalt põhjendanud (HKMS §

178 lg 3, § 157 lg 1 ja § 265 lg 1). Määrusest ei nähtu, et põgenemisohtu oleks hinnatud isikuga

seotud asjaolude kogumi põhjal, samuti pole välja toodud, missuguses osas jättis isik

kaasaaitamiskohustuse täitmata või kuidas on temast tulenevatel asjaoludel viibinud

reisidokumentide taotlemine. VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise aluseid ei ole

käsitletud ka halduskohtu varasemates määrustes. Halduskohtu hinnang kinnipidamise

proportsionaalsusele piirdub viidetega õigusnormidele. Kuigi iseenesest ei ole vale viidata asjas

tehtud varasematele määrustele, peab kinnipidamiseks loa andmise või pikendamise määruses

seostama faktilised asjaolud õigusliku alusega. Lõppjäreldustes on halduskohtu määrus siiski

õige ja ringkonnakohus saab menetluslikud rikkumised kõrvaldada.

10. VSS § 23 lg 1 järgi võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui

samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist

lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja

eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1); välismaalane ei täida

3-22-231

4(6)

kaasaaitamiskohustust (p 2); välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib (p 3). Kinnipidamine

peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal

üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11). VSS § 23

lg 1 p-des 1–3 loetletud kinnipidamise alused olid varem samas sõnastuses toodud VSS § 15 lg

1 p-des 1–3. Kuna sätete sisu ei ole muutunud, saab nende tõlgendamisel lähtuda varasemast

kohtupraktikast.

11. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu

tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu

31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Praegu osutavad puudutatud isiku põgenemise ohule

nii VSS § 68 p-des 1, 5 ja 6 nimetatud asjaolud kui ka isikuga seotud asjaolud kogumis. PPA

tegi puudutatud isikule 23.03.2019 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mille täitmise tähtaega

pikendati korduvalt, viimati kuni 12.11.2020. Isik ei lahkunud Eestist (VSS § 68 p 1). PPA

kohaldas tema suhtes 09.04.2019 otsusega järelevalvemeetmeid, mille isik jättis ajavahemikul

13.08.2019–07.10.2019 järgimata (VSS § 68 p 5). Isik vahetas PPA-d teavitamata elukohta ja

telefoninumbrit. Samuti ei olnud ta PPA-le pikkade ajavahemike jooksul kättesaadav (nt

13.08.2019–07.10.2019, pärast vanglast vabanemist kuni kinnipidamiseni 27.01.2022).

Järelevalvemeetmete järgimata jätmist ei õigusta alkoholi tarvitamine. Pigem võib sellest

järeldada, et puudutatud isikul on vabaduses raske ilmumiskohustust täita. Arvestada tuleb

sedagi, et isikul ei ole olnud viibimisalust juba alates 2015. a-st ning ta ei ole taotlenud

reisidokumenti alates lahkumisettekirjutuse tegemisest. Ta varjas end nii pärast ettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaja viimast pikendamist kui ka vanglast vabanemist. Samuti on ta

ebaseaduslikult töötanud. Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega nr X-XX-XXXX pöörati

täitmisele varem mõistetud karistuse ära kandmata osa, sest puudutatud isik ei täitnud

kriminaalhoolduse nõudeid. Ringkonnakohtu hinnangul osutab eelnev ükskõiksele suhtumisele

õiguskorda ja kohustuste täitmisesse. Puudutatud isik on ka väljendanud soovimatust Eestist

lahkuda (VSS § 68 p 6). See nähtub nii 28.01.2022 küsitluse protokollist kui ka

kinnipidamiskeskuse ametnike e-kirjadest. Ametnike sõnul on isik tundnud huvi võimaluste

vastu loobuda VF-i kodakondsusest. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab soovimatust Eestist

lahkuda ka elamisloa taotluse esitamine pärast lahkumisettekirjutuse tegemist. Isiku sõnul on

tal Eestis küll elukoht ja sugulased (ema, vanaema ja vend), kuid need asjaolud ei ole varem

hoidnud ära seda, et ta hakkab end PPA eest vabaduses viibides varjama. 28.01.2022 küsitluse

protokollist nähtuvalt ei aidanud ema ega vend tema leidmisele ka kaasa, kuigi isik suhtles

nendega sageli. Ringkonnakohtu hinnangul ei loo eelnev kindlust, et isik oleks PPA-le

vabaduses viibides kättesaadav ja aitaks kaasa lahkumiskohustuse täitmisele.

12. VSS § 23 lg 1 p-s 1 sätestatud alusel, s.o põgenemise ohu tõttu, ei saa isikut kinni pidada

kauem kui kuus kuud (VSS § 25 lg 1). Halduskohus andis esmase loa isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks 28.01.2022 määrusega. Seega täitus kuus kuud

27.07.2022. Kuue kuu möödumisel võib kohus anda loa isiku kinnipidamise tähtaja

pikendamiseks tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib

(VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3, § 25 lg 2). PPA on taotluses nendele alustele ka tuginenud.

13. Kohtupraktika järgi on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik

tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu

16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et VSS § 23 lg 1 p 2

kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist kui dokumentide

hankimisega seonduvalt, st see peaks seonduma eelkõige VSS § 264 lg 1 p-s 1 (väljasaatmist

täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), p-s 2 (isiku

valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite

3-22-231

5(6)

esitamine) või p-s 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumine)

sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Seejuures peaks konkreetne kohustus olema taotluses

piisavalt selgelt piiritletud. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada isiku väidetest, et

ta ei soovi Eestist lahkuda ega päritoluriiki naasta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020

määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-

1771, p 9; 27.04.2018 määrus nr 3-18-658, p 13).

14. Asja materjalidest võib järeldada, et isik ei esitanud ise avaldusi reisidokumendi

hankimiseks ega soovinud lasta end VF-i ametivõimudel dokumenteerida (18.07.2022 taotluse

lk 2). 14.06.2022 toimus vestlus, mille käigus isik väljendas soovimatust jätkata enda

dokumenteerimist. Isik osales küll VF-i saatkonna ametnikuga 19.09.2022 toimunud vestlusel,

kuid selle tulemused ei olnud määruskaebusele vastamise ajaks saabunud. Seega ei ole teada,

kas vestlus on väljasaatmismenetluse jätkamiseks piisav. Ringkonnakohtu hinnangul võib

eelneva põhjal järeldada, et kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisneb selles, et isik ei ole

aidanud kaasa dokumentide hankimisele. PPA ei ole välja toonud, missugust muud VSS § 264

lg-s 1 sätestatud kohustust isik rikkus. Seega ei ole VSS § 23 lg 1 p-le 2 tuginemiseks

kaasaaitamiskohustus piisavalt konkretiseeritud. Täidetud olid siiski VSS § 23 lg 1 p 3

kohaldamise eeldused. Eelnev ei mõjuta VSS § 25 lg 2 alusel antava loa õiguspärasust, sest

kinnipidamiseks piisab juba ühe kinnipidamisaluse esinemisest. PPA-l tuleks edaspidi taotluses

või istungil siiski täpsemalt välja tuua, mil viisil on isik kaasaaitamiskohustuse täitmata jätnud.

15. Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Määruskaebuses ei ole välja

toodud mitte ühtegi kaalutlust (nt tervis või turvalisus), mis seda hinnangut kummutaks.

Vaidlustatud määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud

(VSS § 25 lg 2). Isikul ei ole ka perekonnaliikmeid, kellega tal oleks eriline sõltuvussuhe või

keda ta peaks abistama. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks sama tõhusalt

isiku kättesaadavust väljasaatmismenetluses. Eestis asuv elukoht ja siin elavad sugulased ei

maanda põgenemisohtu piisavalt. Arvestades puudutatud isiku varasemat käitumist

(lahkumisettekirjutuse täitmata jätmine, pikaaegne ebaseaduslik riigis viibimine ja töötamine,

järelevalvemeetmete järgimata jätmine ja enda varjamine, soovimatus Eestist lahkuda) ja

kaasaaitamiskohustuse rikkumist, on põhjendatud kahtlus, et ta ei oleks kinnipidamiskeskusest

vabastamise korral PPA-le lahkumiskohustuse täitmiseks kättesaadav.

16. Praeguses

menetlusstaadiumis

ei

saa

väljasaatmist

pidada

perspektiivituks.

Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise

olukorraga on tegemist siis, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta

väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. Dokumentide taotlemine

VF-st ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020

määrus nr 3-19-334, p 18). PPA on määruskaebusele esitatud vastuses selgitanud, et esitas

tagasivõtupalve, millele vastati 25.08.2022. Taotluses ja määruskaebusele esitatud vastuses

kirjeldatud asjaoludest võib järeldada, et PPA on olnud VF-i ametiasutustega pidevas suhtluses.

Tagasivõtupalvele vastati 25.08.2022, vestlus toimus 19.09.2022, kuid selle tulemused ei ole

teada. Taotluse järgi võtab positiivse vastuse saamine aega pool kuni poolteist aastat. Hinnangut

väljasaatmise perspektiivikusele ei mõjuta ka PPA 14.11.2022 taotlusele lisatud

Välisministeeriumi vastus. PPA peab väljasaatmist jätkuvalt võimalikuks. Ühtlasi puudub teave

selle kohta, et VF oleks lõplikult keeldunud isiku tagasivõtmisest.

17. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohus eksis, kui ütles istungil, et isikul ei

ole võimalik praeguses haldusasjas riigi õigusabi taotleda. Riigi õigusabi taotluse võib esitada

igas menetlusstaadiumis. Taotlus peab siiski vastama HKMS §-s 115 ja riigi õigusabi seaduse

§-s 12 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus möönab, et isegi kui halduskohus oleks riigi

õigusabi taotluse istungil rahuldanud, ei oleks olnud võimalik esindajat istungile kaasata. Isiku

3-22-231

6(6)

õiguste tõhus kaitse oli tagatud seeläbi, et ta sai osaleda ise istungil ja esitada vastuväiteid ning

taotleda riigi õigusabi halduskohtu määrust vaidlustades.

18. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.06.2021

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)