3-22-1470/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

18.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1470

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla tegevusetuse õigusvastasuse

tuvastamiseks ja vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Vahur Kivistik

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.10.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10.10.2022 määruse peale

haldusasjas nr 3-22-1470.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.10.2022 määrus

haldusasjas nr 3-22-1470 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1

ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) tunnistati Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXXX süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 424 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta 8 kuud. KarS §

69 lg-te 1 ja 3 alusel asendati kaebajale mõistetud karistus üldkasuliku tööga (ÜKT) 600 tundi

ja määrati selle tegemiseks 24 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 69 lg 4 alusel

kohustati kaebajat täitma ÜKT tegemise tähtaja jooksul KarS § 75 lg 1 p-des 1‒6 sätestatud

kontrollnõudeid.

2. Kaebaja kaitsja esitas Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonnale

22.10.2020 taotluse kaebaja karistuse täitmise peatamiseks KarS § 69 lg 3 alusel.

Kriminaalhooldusametnik teatas 26.10.2020 e-kirjas kaitsjale, et koostamisel on erakorraline

3-22-1470

2(9)

ettekanne, et küsida kohtuarstlikku ekspertiisi nii vaimse kui füüsilise tervise halvenemise tõttu

isiku karistusest vabastamiseks. Järelevalveametnik ettekannet ei esitanud.

3. Kaebaja kaitsja esitas 28.04.2021 kriminaalhooldusametnikule ettepaneku taotluse

esitamiseks kaebaja karistuse täitmisest vabastamiseks KarS § 79 lg 1 alusel. Kaitsja pöördus

14.10.2021 e-kirja teel kriminaalhooldusametniku poole uurimaks, millised on edasiminekud

seoses kohtuarstliku ekspertiisi taotlemise ja erakorralise ettekande koostamisega.

4. X esitas 08.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 15.09.2022) Tallinna

Vangla tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Tallinna Vangla kriminaalhooldusametnik ei ole vastanud kaebaja 22.10.2020 ega 28.04.2021

pöördumistele seoses karistuse kandmise peatamise või karistuse kandmisest vabastamise

menetluse algatamisega ega lahendanud kaebaja taotlusi. Kriminaalhooldusametnik andis

26.10.2020 e-kirjas teada, et koostamisel on erakorraline ettekanne, et küsida kohtuarstlikku

ekspertiisi isiku karistusest vabastamiseks vaimse ja füüsilise tervise halvenemise tõttu.

Kriminaalhooldusametnik ettekannet ei esitanud. Ametniku tegevusetuse tõttu on kaebajal

ÜKT tundide täitmata jätmisest tulenevalt tekkinud oht karistuse täitmisele pööramiseks.

Kriminaalhooldusametnik pidanuks kaebaja tervisliku seisundi kohta olemas olevate andmete

põhjal jõudma iseseisvalt järeldusele, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda tal ÜKT-d teha,

ja koheselt sekkuma, esitades kohtule taotluse karistuse täitmise peatamiseks KarS § 69 lg 3

alusel.

Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakond ei taganud kriminaalhooldusaluse üle

kontrolli piisaval määral, mis oleks taganud kaebajale kohtuotsusega määratud ÜKT tundide

täitmise kohtu määratud tähtaja jooksul. Kriminaalhooldusametniku ülesandeks on jälgida

kriminaalhoolduse käigus kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmist, abistada ja nõustada

kriminaalhooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel. Kriminaalhooldusametnik jättis kaebaja

täielikult

tähelepanuta

ja

ignoreeris

tema

lepingulise

esindaja

pöördumisi.

Kriminaalhooldusametnik rikkus „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve

kord” § 20 lg-t 1, mis sätestab, et kui ÜKT tegemine ei ole kohtu või prokuratuuri määratud

tähtaja jooksul võimalik kriminaalhooldusaluse haiguse, perekondliku olukorra tõttu või seoses

kriminaalhooldusaluse kutsumisega tegevteenistusse või õppekogunemisele kaitsejõududesse,

taotleb kriminaalhooldusametnik ÜKT tähtaja kulgemise peatamist.

Kaebaja nõustus talle esialgu ÜKT tundide tegemiseks määratud töökohaga Viimsi

Vallavalitsuses, kus tehtavaks tööks oli pargikoristus. Töö seisnes raskete langenud puupalkide

koristamises, mis on ka tervele ja füüsiliselt heas vormis olevale inimesele liigset pingutust

nõudev. Töökohas ei instrueeritud kaebajat ega antud vajalikke juhiseid. ÜKT tegemise ajal

12.03.2019 sai kaebaja õla- ja kakspealihase ja selle kõõluse raske vigastuse, mis vajas

kirurgilist sekkumist. Vigastuse tõttu ei olnud kaebajal võimalik 12.03.2019‒27.07.2019

(kokku 138 kalendripäeva) ÜKT tunde sooritada. Vigastust pole õnnestunud täielikult välja

ravida. Hilisem ÜKT tundide tegemine oli raskendatud, kuna füüsiline töö, pikaajaline seismine

ja liikumine olid vastunäidustatud ning hirm kohtuotsusega määratud karistuse täitmisele

pööramise osas tekitas täiendavalt stressi. Pärast 12.03.2019 saadud vigastust on kaebaja

igapäevaelu veelgi halvemini talutav, kuna pinged ja valud ei võimalda ka minimaalsel viisil

aktiivset osavõttu igapäevastest kohustustest.

Kaebaja ise astus juba 2019. a suvel samme talle kohtuotsusega määratud karistuse täitmise

osas, kuna andis endale aru, et tema tervislik seisund võib saada takistuseks ÜKT tundide

täitmisel. Kaebaja teavitas 28.05.2019 kohtumisel kriminaalhooldusametnikku, et käis

27.05.2019 perearsti ja kirurgi juures, kes keelas kaebajal kuue kuu jooksul paremat kätt

3-22-1470

3(9)

koormata. Lisaks andis kaebaja volituse enda esindamiseks advokaadile, kes samal päeval

pöördus Tallinna Vangla poole, et leida võimalikke lahendusi, kuidas kaebaja saaks määratud

töötunnid teha viisil, mis ei ohustaks tema tervist ja kohtuotsusega määratud karistuse täitmine

oleks tagatud. Sellele kirjale vangla ei vastanud. Kaebaja edastas kriminaalhooldusametnikule

27.06.2019 e-kirja, milles samuti teavitas enda tervisliku olukorra halvenemisest ja raskustest

igapäevaste toimingutega toimetulekul, selgitades mh ka vajadust sõitudeks Venemaa

Föderatsiooni. Uskudes ja lootes ametniku kohusetundele, jätkas kaebaja esialgu ÜKT tundide

täitmist XXXs administraatorina.

Kuna kaebaja tervislik seisund ei stabiliseerunud, pidi ta pöörduma 13.11.2019 uuesti Valuravi

Keskusesse. Lülisamba diski rebendi tõttu oli liigne füüsiline koormus, pikaajaline seismine

või käimine vastunäidustatud. Perearst konstateeris 14.11.2019 vastuvõtul fakti, et 12.03.2019

saadud vigastuse tõttu ei ole kaebaja parema käe tundlikkus taastunud ja kaebaja ei saa

täiskoormusega tööd teha. Nimetatud kuupäevast sai kaebaja teada, et vigastusest taastumine

on pikaajaline.

Kaebaja esindaja pöördus 25.11.2019 e-kirjaga uuesti kriminaalhooldusametniku poole, et leida

võimalik lahendus ÜKT tundide tegemiseks viisil, mis ei ohustaks kaebaja tervist, ja et

kohtuotsusega määratud karistuse täitmine oleks tagatud. Kirjale ei vastatud. Küll pidas

ametnik oluliseks koostada 05.12.2019 kriminaalasjas nr X-XX-XXX erakorralise ettekande,

milles taotles kaebaja suhtes täiendava karistuse määramist, st eluviisitreeningus osalemist ning

soovis keelata raviks vajalike psühhotroopsete ravimite kasutamise. Harju Maakohus rahuldas

kaebaja määruskaebuse osaliselt ning lubas kaebajal jätkata arsti määratud psühhotroopsete

ravimite kasutamist.

Kriminaalhooldusosakonna tegevusetus seisneb kaebaja pidevas teadmatuses hoidmises,

selgituste jagamata jätmises, juhendamata jätmises. Oma õiguste kaitsmisega tegelemine on

kaebajale põhjustanud liigset stressi ning ta pidi pöörduma advokaadi poole. Kaebaja niigi halb

tervislik seisund on veelgi halvenenud. Kaebaja jäeti abi ja toeta. Kui kriminaalhooldusosakond

oleks nõutud toimingud sooritanud õigeaegselt ja seadust järgides, oleks kaebaja karistuse

täitmise kulgemine peatatud või ta karistuse kandmisest vabastatud. Kaebaja heidab Tallinna

Vanglale ette seda, et vangla jättis algatamata kaebaja karistuse täitmise peatamise ja tema

karistusest vabastamise menetluse, samuti tervisekahju tekitamist ÜKT tundide tegemisel,

nõudes Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg

1 alusel.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 10.10.2022 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 ja

§ 121 lg 2 p 21 alusel.

Täidetud ei ole HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud eeldused tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Tuvastamisnõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega, mistõttu ei ole eraldiseisva

tuvastamiskaebuse esitamine vajalik ja kaebajal puudub selleks põhjendatud huvi. Kuna

tuvastamisnõue on lubamatu, tuleb kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamise nõudes tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel.

Kaebaja

esindaja

22.10.2020

taotlusele

karistuse

kandmise

peatamiseks

vastas

kriminaalhooldusametnik 26.10.2020 e-kirjaga (dtl 23), teavitades kaebajat erakorralise

ettekande koostamise kavatsusest, küsimaks kohtuarstlikku ekspertiisi nii vaimse kui füüsilise

tervise

halvenemise

tõttu

isiku

karistusest

vabastamiseks.

Seega

ei

ole

kriminaalhooldusametnik kaebaja taotlusele seoses karistuse kandmise peatamisega sisuliselt

vastanud, viidates üksnes erakorralise ettekande koostamise kavatsusele. Tallinna Vangla

möönab 19.08.2022 vastuses, et ei olnud võimalik välja selgitada, millistele kaalutlustele

3-22-1470

4(9)

tuginedes otsustas kriminaalhooldusametnik erakorralist ettekannet mitte esitada. Asja

materjalidest ega ÜKT toimikust ei nähtu, et kriminaalhooldusametnik oleks vastanud kaebaja

28.04.2021 avaldusele. Kaebaja 22.10.2020 taotlusele sisuliselt reageerimata jätmist ega ka

28.04.2021 avaldusele vastamata jätmist ei saa praegusel juhul siiski pidada kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks.

Kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja esitanud maakohtule ka kriminaalasjas nr X-XX-

XXX 17.03.2021 taotluse tema karistuse täitmise peatamiseks, mille maakohus jättis

rahuldamata. Kohus selgitas seejuures, et ÜKT pikendamine ei ole selleks määratud juba niigi

maksimaalse tähtaja tõttu seadusest tulenevalt võimalik. Niisiis poleks ka kaebaja 22.10.2020

taotluse rahuldamine olnud ÜKT maksimaalse tähtaja tõttu võimalik.

Samuti on kaebaja esitanud maakohtule 17.06.2021 taotluse tema karistuse täitmisest

vabastamiseks, mille Harju Maakohus jättis läbi vaatamata. Kaebaja on kriminaalasjas nr X-

XX-XXX esitanud ka kriminaalhooldusametniku kohustamisnõude, mille Harju Maakohus

jättis XX.XX.XXXX määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas samas asjas, et Harju

Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega määratud asenduskaristuse täitmise tähtaeg lõppes

21.02.2021 ning kaebajale mõistetud põhikaristust ei ole täitmisele pööratud, mistõttu ei olnud

vastava taotluse esitamise ajal enam kohtulahendit, mida X pidanuks täitma ja mille

vabastamiseks kaitsja taotles kriminaalhooldusosakonna kohustamist. Seetõttu puudus ka

asutus, keda saanuks kohustada suunama süüdimõistetut arstlikku komisjoni. Kuna praeguses

asjas esitas kaebaja kriminaalhooldusametnikule ettepaneku Harju Maakohtule taotluse

esitamiseks kaebaja karistuse täitmisest vabastamiseks 28.04.2021, ent tema asenduskaristuse

täitmise tähtaeg oli lõppenud juba 21.02.2021, puudus 28.04.2021 avalduse esitamise ajal

kohtulahend, mida kaebaja pidanuks täitma. Seega ei saanuks ka kaebaja 28.04.2021 karistuse

kandmisest vabastamiseks ettekande esitamise taotluse lahendamine, st kaebajale vastamine või

erakorralise

ettekande

koostamine,

enam

kuidagi

mõjutada

ÜKT

tegemist.

Kriminaalhooldusametniku poolt kaebaja 28.04.2021 taotlusele mittevastamine ja esildise

esitamata jätmine ei mõjutanud seega kaebaja õigusi. Kaebaja eesmärk ÜKT tähtaja

peatamiseks või ÜKT tegemisest vabastamiseks ei oleks seega saanud ilmselgelt realiseeruda,

mistõttu ei saa ka kaebaja avaldustele vastamata jätmist kriminaalhooldusametniku poolt

pidada kaebaja õigusi kuigivõrd intensiivselt riivavaks.

Kaebusest ja ÜKT toimiku materjalidest nähtuvalt on kaebaja olnud võimeline esitama

kriminaalhooldusametnikule korduvalt erinevaid taotlusi reisimiseks ja ka muu ÜKT

tegemiseks, samuti on kaebaja võtnud endale lepingulise esindaja (03.06.2019 kiri, dtl 531),

kes on kaebajat abistanud toimingute tegemisel. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks varem

esitanud kriminaalhooldusametnikule või maakohtule taotlusi tema tervislikust seisundist

tulenevalt karistuse kandmisest vabastamiseks, millest võib järeldada, et kaebaja ei hinnanud

eelnevalt enda tervislikku seisundit sedavõrd halvenenuks, et ta vajanuks ÜKT tegemisest

vabastamist. Kaebaja möönab kaebuses ka ise, et ta nõustus kokkuleppemenetluses karistusena

määratud ÜKT-ga, olles samal ajal teadlik endal diagnoositud tervislikust seisundist ning

pidamata seda ÜKT sooritamist takistavaks asjaoluks. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja

ÜKT tunde sooritanud nii enne kui ka pärast 2019. a märtsis saadud vigastust, kusjuures pärast

vigastust valiti kaebaja füüsilisele tervislikule seisundile sobiv töö – näiteks ka kaebaja

22.10.2020 pöördumises on viidatud, et kriminaalhooldusametnik arvestas kaebaja kroonilist

haigust, määrates kaebajale töö sotsiaalhoolduskeskuses (dtl 19). Kaebaja selgituste kohaselt

sooritas ta alates 19.08.2019 ÜKT tunde XXXs ning oli suuteline kohusetundlikult järgima

ÜKT tundide ajakavasid (nt dtl 18; dtl 21).

Karistuse kandmisest vabastamise taotlused nii kriminaalhooldusametnikule kui ka maakohtule

on esitatud alles pärast ÜKT tähtaja saabumist, kuigi kaebaja saanuks seda ise või esindaja abil

3-22-1470

5(9)

teha aegsasti enne tähtaja saabumist, kui tema hinnangul oli tema tervis halvenenud määral, et

ÜKT tegemine oli täielikult takistatud. Arvestades eelnevalt toodud asjaolusid, eelkõige nii

kaebaja esitatud korduvaid taotlusi reisimiseks kui ka ÜKT tundide sooritamist nii enne kui

pärast 2019. a märtsis saadud vigastust, ei nähtu kohtule, et kriminaalhooldusametnikule saaks

olla etteheidetav tegevusetus seoses kaebaja tervisliku seisundi tõttu omal initsiatiivil sammude

astumata

jätmisega.

Kriminaalhooldusametnik

on

mh

põhjendanud,

et

kaebaja

reisimisaktiivsust arvestades polnud põhjust järeldada tema tervise halvenemist (dtl 151).

Sellest tulenevalt peab kohus kaebaja väidetud Tallinna Vangla tegevusetusest (s.o kaebaja

pöördumistele vastamata jätmisest ning kriminaalhooldusametniku enda initsiatiivil kaebaja

karistuse peatamiseks või sellest vabastamiseks erakorralise ettekande esitama jätmisest)

tuleneda võivat mõju kaebaja õigustele väheintensiivseks.

Kaebaja ei ole 12.03.2019 ÜKT tegemisel saadud vigastust ja selle põhjusena kaebaja eelnevalt

instrueerimata jätmist eraldivõetuna kahjunõude alusena välja toonud, vaid juhtumile on

eelkõige

tuginetud

ÜKT

tundide

tegemise

võimatuse

põhistamisel

ja

kriminaalhooldusametniku tegevusetuse osas esitatud etteheidete sisustamisel. Seega ei käsita

kohus kaebaja kirjeldatud tööõnnetusega seonduvat eraldiseisva nõudena. Kuivõrd

hüvitamiskaebuse esitamiseks on seaduses ette nähtud tähtajaks kolm aastat arvates kahjust ja

selle põhjustanud isikust teada saamisest (HKMS § 46 lg 4, RVastS § 17 lg 3) ning see oli

kaebuse esitamise ajaks möödunud, ei oleks vastav nõue praegusel juhul ka tähtaegne.

RVastS § 7 lg 1 eeldused ei ole täidetud ja kaebuse eduväljavaated on kasinad. Tallinna Vangla

Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna põhimääruse § 5 lg 2 kohaselt on osakonna ülesandeks

teostada kriminaalhooldust, mille käigus järgib osakond kohtuotsuses märgitud kohustuste

täitmist, abistab ja nõustab kriminaalhooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel (p 4) ning

toetab ja motiveerib õigusrikkujat elama õiguskuulekalt (p 5). Samas on ka

kriminaalhooldusalusel isikul teavitamiskohustus ÜKT tegemise takistustest, eriti kui need on

tingitud tema tervisest tulenevatest asjaoludest. Justiitsministri 25.06.2004 määruse nr 49

„Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ § 12 lg-st 1 tulenevalt

selgitatakse

kriminaalhooldusalusele,

kuidas

kontakteeruda

juhendaja

ja

kriminaalhooldusametnikuga ning mida teha haigestumise korral. Kohtule nähtuvalt ei

esinenud kaebajal takistusi kriminaalhooldusametnikuga kontakteerumisel ning ta oli seda ka

teinud, kusjuures pärast vigastust vahetati ÜKT tegemise koht kaebaja tervislikule seisundile

vastavaks ja kaebaja jätkas ÜKT tundide tegemist. Haigestumise korral ja töö tegemise

takistuse ilmnemisel tuli kaebajal ametnikku teavitada (süüdlase kohustused p 1, 4. lause, dtl

190). Valides kaebajale üldkasuliku töö tegemise kohta, tuli kaebajal enda tervislikku olukorda

selgitada ametnikuga esimesel kohtumisel. Kaebaja on oma ravimatu haiguse esinemisest

ametnikku teavitanud (dtl 526), kuid ei teatanud, et tema haigus ÜKT tegemist takistaks.

Tallinna Vangla on kaebajale võimaldanud tema tervislikust seisundist lähtudes ÜKT tegemist

teise tööandja juures alates 19.08.2019 (vt dtl 256) ning seda on oma pöördumistes korduvalt

kinnitanud ka kaebaja. Kaebaja kinnitab, et täitis ÜKT tunde XXXs, kus ta töötas

administraatorina põhjusel, et Viimsi Vallavalitsuse pargikoristuse töö oli vastunäidustatud

füüsilise koormuse tõttu. XXXs administraatori ametikohal oli kaebajal aga võimalik säästa

vigastatud kätt ja viia füüsiline töö miinimumini (dtl 520). Kaebaja ei ole üheski kohtule

esitatud dokumendis põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik kergemaid tööülesandeid

Sotsiaaltöö Keskuses karistuse täitmiseks määratud tähtaja jooksul jätkata, eriti olukorras, kus

arsti ettekirjutuse kohaselt oli keelatud poole aasta jooksul füüsiline töö (dtl 248), ent kaebaja

enda kinnitusel administraatori ametikohal füüsiline koormus puudus.

Kui kaebaja või tema esindaja omas veendumust, et kaebajal ei ole võimalik ÜKT tegemist

jätkata kaebaja tervisliku seisundi halvenemise tõttu, saanuks esindaja kliendi õiguste kaitseks

3-22-1470

6(9)

esitada ÜKT täitmise peatamise või vabastamise taotluse koos määruskaebusega Harju

Maakohtule kriminaalasja nr X-XX-XXX erakorralise ettekande alusel lisakohustuse

määramise määrusele.

Isegi kui kriminaalhooldusametniku tegevusetust kaebajale vastamata jätmisel või

omaalgatuslikult esildiste esitamata jätmisel saaks pidada õigusvastaseks, ei saaks sellest

tulenevat kaebaja õiguste riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et oleks põhjendatud kaebajale

mittevaralise kahju rahaline hüvitamine seoses süüliselt väärikuse alandamise või tervise

kahjustamisega. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on

erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse ette kõige

olulisemate põhiõiguste intensiivsete riivete korral (Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17,

p 13). Sellise olukorraga ei ole eelnevast tulenevalt aga praegusel juhul tegemist. Lisaks tuleb

arvestada, et isegi kui kriminaalhooldusametniku tegevusetus, eelkõige seoses kaebaja

22.10.2020 taotlusele sisuliselt reageerimata jätmisega, võis tekitada kaebajas teatud määral

stressi, teadmatust ja muret, ei saa sedalaadi ebameeldivusi käsitada mittevaralise kahjuna

(Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4.).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 25.10.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.10.2022 määrus.

Kaebaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamine ei ole

praegusel juhul vajalik ja kaebajal puudub selle esitamiseks põhjendatud huvi.

Tuvastamisnõudes toodud asjaolud tuleb tuvastada kahjunõude lahendamise raames.

Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et vastustaja poolt 03.06.2019 ja 22.10.2020 taotlustele

sisuliselt reageerimata jätmist ei saa pidada kaebaja õigusi (sh õigust inimväärikale

kohtlemisele ja tervise kaitsele) intensiivselt riivavaks. Kaebaja elas teadmises, et ametnik astub

26.10.2020 vastuskirjas lubatud sammud ja teeb kõik endast sõltuva, et alustada kaebaja

tervisest tulenevalt vastav menetlus.

Kaebaja tervislik seisund oli juba enne karistuse määramist halb. Kaebaja põeb ravimatut

fibromüalgiat ja degeneratiivset selgroodiski haigust, mis väljendub pidevas seljavalus.

Ainuüksi asjaolu, et 12.03.2019 saadud vigastuse tõttu halvenes kaebaja tervis

märkimisväärselt ning tal ei olnud võimalik 12.03.2019‒27.07.2019 ÜKT tunde sooritada,

oleks pidanud kriminaalhooldusametnikus tekitama küsimuse, kas kaebaja on võimeline halva

tervisliku seisundi tõttu talle määratud karistuse täitma. Lisaks oli ortopeed keelanud vigastuse

tõttu kaebajal alates 31.07.2019 poole aasta jooksul vigastatud käega füüsilise töö.

Kaebaja ise

astus juba 2019. a suvel samme karistuse täitmise osas,

kuid

kriminaalhooldusametnik ei vastanud kaebaja esindaja 03.06.2019 e-kirjale ega ka 25.11.2019

pöördumisele. Kuna kriminaalhooldusametnikule oli kaebaja esitatud arstitõenditest ja kaebaja

esindaja pöördumistest teada kaebaja halb tervis, oleks ametnik pidanud iseseisvalt astuma

vajalikke samme, tagamaks kaebajale jõukohase ÜKT tundide tegemise alates hetkest, kui

selgus tundide nõutud mahus tegemise võimatus. Kaebaja nõustus esialgu talle määratud

töökohaga Viimsi Vallavalitsuses (pargikoristus). Kahjuks kaebajat töökohas ei instrueeritud

ega antud vajalikke juhiseid, millega rikuti tööohutuse alase instrueerimise kohustust, mis on

põhjuslikus seoses tekkinud kehavigastusega. Nii kaebuses kui 15.09.2022 täienduses selgitas

kaebaja kehavigastuse tekitamist. Vastustaja poolt kaebaja instrueerimata jätmisel on otsene

seos tekitatud kehavigastusega, mistõttu tuleb neid vaadelda koos.

3-22-1470

7(9)

Kaebaja probleemide ignoreerimine ametniku poolt alandab kaebaja inimväärikust ega ole

kohane õigusriigile. Saadud vigastuse tõttu ei ole kaebaja parema käe tundlikkus täielikult

taastunud ja tugevalt on häiritud kaebaja tegutsemine restauraatorina. Vigastuse tõttu on

kaebaja vaba eneseteostus (PS § 19) piiratud ja ohus on kaebaja maine professionaalina.

Tervisekahju tekkimine on piisavalt intensiivne rikkumine, mis juba eraldiseisvalt väärib

hüvitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes määruskaebuse

menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

8. Kaebaja nõustub määruskaebuses halduskohtu seisukohaga, et Tallinna Vangla

tegevusetuse õigusvastasuse eraldiseisev tuvastamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

Seetõttu puudub vajadus hinnata halduskohtu määruse õiguspärasust osas, milles halduskohus

tagastas kaebuse viidatud nõudes kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

9. Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendustega, pidamata

vajalikuks neid täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Määruskaebuse väited

ei anna alust selle rahuldamiseks ega halduskohtu määruse tühistamiseks.

10. HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline. Tegu on diskretsioonilise kaebuse tagastamise alusega, millele

tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja

kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (Riigikohtu 01.11.2018 määrus nr 3-18-763, p 9;

14.12.2021 määrus nr 3‑21‑980, p 11; 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12). Riive on vähese

intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks

asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks

ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII

koosseisu 496 SE seletuskiri, lk 22). Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava

hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine

lause), kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on

sekkutud. Kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei

saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa

lihtmenetluse piirmäära (vt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12), sh kui mõne

olulise põhiõiguse riive eest määratav mittevaralise kahju hüvitis tõenäoliselt ei ületaks seda

summat. Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada

väheintensiivseks HKMS § 121 lg 2 p 21 tähenduses eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju

rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või

äärmiselt ebatõenäoline. Seejuures tuleb arvestada, et avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb

selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (nt Riigikohtu

27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13).

11. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt on ta seostanud mittevaralise kahju tekkimist väärikuse

alandamisega (kaebaja teadmatuses hoidmine, selgituste jagamata ja juhendamata jätmine) ning

tervise kahjustamisega (stressi, teadmatuse ja mure tõttu vaimse tervise ning ÜKT tegemise ajal

saadud vigastuse tõttu füüsilise tervise halvenemine).

3-22-1470

8(9)

12. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebaja 22.10.2020 taotlusele karistuse kandmise

peatamiseks sisuliselt vastamata jätmine ja 28.04.2021 avaldusele vastamata jätmine ei riiva

kaebaja õigusi (sh õigust inimväärikale kohtlemisele ja tervise kaitsele) intensiivselt. On usutav,

et kaebaja 20.10.2020 taotlusele sisulise vastuse esitamata jätmine võis põhjustada kaebajale

stressi, teadmatust ja muret. Sedalaadi ebameeldivused ei ole siiski iseenesest käsitatavad

mittevaralise kahjuna. Mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud

tagajärjed olema tavapärasest intensiivsemad (vt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p

30.4), millise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. 28.04.2021 avalduse esitamise ajaks

oli kaebaja asenduskaristuse täitmise tähtaeg lõppenud ning seega ei oleks kaebaja eesmärk

ÜKT tegemisest vabastamiseks saanud realiseeruda. Kaebaja on kirjeldanud, et on kannatanud

füüsiliste haiguste (fibromüalgia, degeneratiivne selgroodiski haigus) all pikaajaliselt juba enne

karistuse määramist. Kriminaalhooldusalusel isikul on teavitamiskohustus ÜKT tegemise

takistustest. Kaebajale on justiitsministri 25.06.2004 määruse nr 49 „Üldkasuliku töö

ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ § 12 lg-st 1 tulenevalt selgitatud, kuidas

kontakteeruda juhendaja ja kriminaalhooldusametnikuga ning mida teha haigestumisel. Asja

materjalidest

ei

nähtu

ning

kaebaja

ei

väida,

et

tal

oleks

olnud

takistusi

kriminaalhooldusametnikuga kontakteerumisel ning seda on ta ka mitmel korral teinud.

Kaebajale on 05.03.2019 kriminaalhooldusametniku vastuvõtul selgitatud tema õigusi ja

kohustusi

ÜKT

tegemisel,

sh

kohustust

viivitamatult

teavitada

juhendajat

ja

kriminaalhooldusametnikku haigestumisest või muust töö tegemist takistavast asjaolust. Juhul

kui kaebaja pidas enda tervislikku seisundit niivõrd halvaks, et see takistas ÜKT tundide

tegemist, oli kaebajal ÜKT tundide tegemise kohta valides kohustus enda tervislikku olukorda

selgitada esimesel kohtumisel kriminaalhooldusametnikuga. Kaebaja on esimesel kohtumisel

ametnikule vastuseks terviseprobleemide kohta selgitanud, et tal on krooniline haigus

fibromüalgia, kuid ta pole teatanud, et see haigus takistaks tal ÜKT tegemist.

13. Võttes arvesse, et kaebusest ja ÜKT toimikust nähtuvalt on kaebaja suutnud esitada

kriminaalhooldusametnikule korduvalt taotlusi reisimiseks ja ka muu ÜKT tegemiseks ning

kaebajale on pärast märtsis 2019 ÜKT tegemisel saadud vigastust valitud füüsilisele seisundile

sobiv

töö

administraatori

ametikohal,

ei

saa

ringkonnakohtu

hinnangul

ka

kriminaalhooldusametniku tegevusetuse õigusvastasust mööndes asuda seisukohale, et sellega

võidi kaebajale tekitada kahju. Seetõttu on ka kaebaja väidetud Tallinna Vangla tegevusetusest

(kaebaja

03.06.2019

ja

25.11.2019

pöördumistele

vastamata

jätmine

ning

kriminaalhooldusametniku enda initsiatiivil kaebaja karistuse peatamiseks või karistusest

vabastamiseks erakorralise ettekande esitamata jätmine) tulenev mõju kaebaja õigustele

väheintensiivne. Kaebaja väited seonduvalt 12.03.2019 õnnetusega, saadud tervisekahjuga ja

selle

seosest

kaebaja

instrueerimata

jätmisega

ei

ole

etteheidetavad

kriminaalhooldusametnikule.

14. Eelneva tõttu nõustub halduskohtu hinnanguga, et praegusel juhul puudub alus järeldada,

et kaebajale on tekkinud sellise tõsidusega negatiivseid tagajärgi, mis võiksid õigustada

mittevaralise kahju tekitamise eest RVastS § 9 lg 1 alusel rahalise hüvitise väljamõistmist

väärikuse alandamise või tervise kahjustamise alusel.

15. Esitatud kahju hüvitamise kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline. Tallinna Vangla on

võimaldanud kaebajale tema tervislikust seisundist lähtudes ÜKT tegemist teise tööandja

(XXX) juures administraatorina alates 19.08.2019. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja seal ka

ÜKT tunde täitnud, kuid pole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik XXXs töötamist

karistuse täitmise tähtaja jooksul jätkata, kuigi administraatori ametikohal füüsiline koormus

puudus. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kui kaebaja leidis, et tal ei ole võimalik ÜKT

tegemist jätkata tervisliku seisundi halvenemise tõttu, oleks kaebaja või tema esindaja saanud

esitada ÜKT täitmise peatamise või vabastamise taotluse koos määruskaebusega Harju

3-22-1470

9(9)

Maakohtu erakorralise ettekande alusel lisakohustuse määramise määrusele kriminaalasjas nr

X-XX-XXX.

16. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.10.2022

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)