2-22-117945/21 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Reena Undrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. november 2022, Kuressaare kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-117945

Tsiviilasi

Osaühing Aktiva Finants hagi S M vastu võlgnevuse nõudes

Hagihind

4247,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Osaühing Aktiva Finants lepinguline esindaja Alla

Žulinskaja (

Kostja: S M ( lepinguline esindaja Ants Kuningas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista S Mlt Osaühing Aktiva Finants kasuks 2732,44 eurot, millest põhivõlg

1975,80 eurot, intress 195,67 eurot, võlgade sissenõudmiskulu 100 eurot ning

sissenõutavaks muutunud viivis 460,97 eurot.

3. Jätta rahuldamata hageja nõue seaduses sätestatud määra ületava viivise osas.

4. Välja mõista S Mlt Osaühing Aktiva Finants kasuks viivis põhinõudelt 1975,80 eurot

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates

15.11.2022 kuni põhinõude 1975,80 täitmiseni.

5. Jätta rahuldamata hageja 08.11.2022 taotlus tõendite vastuvõtmiseks ja jätta vastu

võtmata

dokumentaalsed

tõendid,

s.o

AS-i

SEB

Pank

maksekorraldused

kuupäevadega 04.10.2017, 07.10.2017, 18.12.2017, 25.12.2017, 28.12.2017, 30.12.2017,

21.04.2018, 30.07.2018, 01.08.2018, 14.08.2018, 20.09.2018, 31.10.2018, 13.12.2018,

17.12.2018 ja tagastada need hagejale.

Menetluskulud

6. Rahuldada hageja OÜ Aktiva Finants avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

osaliselt.

7. Rahuldada kostja S M avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

8. Määrata kindlaks kostja S M poolt hagejale Osaühing Aktiva Finants hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus, mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas

883,20 eurot

9. Määrata kindlaks hageja Osaühing Aktiva Finants poolt kostjale S M hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus, mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas

318,53 eurot.

10. Tasaarvestada resolutsiooni punktides 8 ja 9 hüvitamisele määratud summad, mille

tulemusel mõista kostjalt S M hageja Osaühing Aktiva Finants kasuks välja

menetluskulud kokku summas 564,67 eurot.

11. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates käesoleva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

ei taotleta selle läbivaatamist istungil.

Asjaolud, hageja nõue ja seisukohad

1. Osaühing Aktiva Finants esitas 23.05.2022 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale

maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 3657,68 euro saamiseks. Kohus tegi 26.05.2022

võlgnikule makseettepaneku. S M esitas 27.05.2022 nõudele vastuväite. Seoses võlgniku

vastuväitega lõpetati 09.06.2022 maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Pärnu Maakohtule 27.06.2022 hagiavalduse

kostjalt võlgnevuse ja viivise nõudes.

2. Hageja põhiväited

-

Kostja ja Placet Group OÜ sõlmisid 03.10.2017 krediidikonto lepingu nr. KK3192012 ning

18.12.2017 krediidikonto lepingu nr. KK3223415. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi

korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu nr. KK3192012 üles 25.07.2019 ning lepingu

nr. KK3223415 ütles üles 30.07.2019. Placet Group OÜ loovutas OÜ-le Aktiva Finants lepingust

nr. KK3192012 tuleneva kostja vastase nõude 26.07.2019 ning lepingust nr. KK3223414 tuleneva

kostja vastase nõude 31.07.2019.

-

Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid 03.10.2017. a krediidikonto lepingu nr. KK3192012

krediidilimiidiga 1000,00 eurot. Kostja on võtnud välja krediiti kokku summas 2170,00 eurot

(300,00 + 350,00 + 120,00 + 310,00 + 200,00 + 100,00 + 170,00 + 70,00 + 70,00 + 80,00 + 100,00

+ 300,00 = 2170,00). Kostja kohustus krediiti tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel.

11.04.2019. a leppisid pooled kokku uues maksegraafikus laenusumma 976,46 eurot tagastamiseks.

Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1. osamaksest 10.05.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 3.

osamakseni 10.07.2019 (68,83 + 69,04 + 72,34 = 210,21). Seega on kostjal lepingust nr. KK3192012

tulenev põhiosa võlgnevus summas 976,46 eurot. Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid 18.12.2017. a

krediidikonto lepingu nr. KK3223415 krediidilimiidiga 1000,00 eurot (Lisa 2). Kostja on võtnud

välja krediiti kokku summas 1280,00 eurot (700,00 + 300,00 + 60,00 + 50,00 + 50,00 + 50,00 +

70,00 = 1280,00). Kostja kohustus krediiti tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel.

11.04.2019. a leppisid pooled kokku uues maksegraafikus laenusumma 999,34 eurot tagastamiseks.

Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1. osamaksest 15.05.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 3.

osamakseni 15.07.2019. Seega on kostjal lepingust nr. KK3223415 tulenev põhiosa võlgnevus

summas 999,34 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kahest lepingust tulenev põhiosa võlgnevus

summas 1975,80 eurot (976,46 + 999,34).

-

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu krediidikonto lepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Krediidikonto lepingute tingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress.

Krediidikonto lepingus nr. KK3192012 leppisid pooled kokku intressimääras 40,03% aastas. Kostja

kohustus intressi tasuma kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1.

osamaksest 10.05.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 10.07.2019 summas 91,41 eurot

(32,21 + 31,25 + 27,95 = 91,41). Kostja intressi tasunud ei ole. Seega on kostjal lepingust nr.

KK3192012 tulenev intressi võlgnevus summas 91,41 eurot. Krediidikonto lepingus nr. KK3223415

leppisid pooled kokku intressimääras 39,99% aastas. Kostja kohustus intressi tasuma kokku lepitud

maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 15.05.2019 kuni

ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 15.07.2019 summas 104,26 eurot (37,75 + 24,05 + 32,46 =

104,26; Lisa 4, lk 2). Kostja intressi tasunud ei ole. Seega on kostjal lepingust nr. KK3223415

tulenev intressi võlgnevus summas 104,26 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kahest lepingust

tulenev intressi võlgnevus summas 195,67 eurot (91,41 + 104,26 eurot).

-

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lg 2 sätestatust

ja lepingu üldtingimuste punktist 7.3. Lepingu nr. KK3192012 alusel nõutavate sissenõudmiskulude

50,00 eurot kujunemine 1 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2. tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3.

tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (koosnevad nõude

andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule

vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili

teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Lepingu nr.

KK3223415 alusel nõutavate sissenõudmiskulude 50,00 eurot kujunemine 1 tasulise kirja saatmine

25 eurot, 2. tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3. tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot (koosnevad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud;

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud;

võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud

summas kokku 100,00 eurot.

-

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-

st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Lepingu nr. KK3192012 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 976,46 eurot

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 26.07.2019 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 27.06.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,03% kooskõlas

laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse

esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1142,65 eurot.

Lähtudes hea usu põhimõttest ei nõua hageja viivist põhiosa ületavas osas ning vähendab

viivisenõuet põhisummani. Seega on hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal

sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 976,46 eurot. Lepingu nr. KK3223415 alusel nõuab

hageja viivist põhivõla summalt 999,34 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o

31.07.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 27.06.2022 laenuintressi aastase määraga

võrdses viivisemääras s.o 39,99% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113

lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud

viivisenõue summas 1162,78 eurot. Lähtudes hea usu põhimõttest ei nõua hageja viivist põhiosa

ületavas osas ning vähendab viivisenõuet põhisummani. Seega on hagiavalduse esitamise päeva

seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 999,34 eurot. Riigikohus asus oma

lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium

leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid,

st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

-

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1975,80 eurot, intress

195,67 eurot, sissenõudmiskulud 100,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1975,80 eurot;

Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 490,00 eurot ja

hageja õigusabikulud 480,00 eurot; mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

-

Hageja selgitab, et poolte vahel sõlmitud leping on sõlmitud sidevahendi abil. Kostja

laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt Krediidiandja kodulehe vahendusel (www.laen.ee;

www.smsmoney.ee). VÕS § 4031 lg 9 kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu

puhul loetakse krediidiandja käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad

nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe

käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta.

Krediidiandja saatis kostjale enne lepingu sõlmimist ning laenu väljamakseid e-kirjaga Euroopa

Tarbijakrediidi infolehe. Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil,

mistõttu on kõik lepingu dokumendid, sh. poolte andmed jms., edastatud poolte vahel kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja esitab tõendina kõik Placet Group OÜ poolt kostjale

saadetud kirjad. Hageja juhib siinjuures tähelepanu, et Placet Group OÜ on edastanud kõik kirjad

kostja poolt avaldatud e-posti aadressile, mis on mh rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadress.

Hageja selgitab, et laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele end registreerida

laenuandja koduleheküljel ning laenutaotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi oma

andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega, neid kinnitama, peale mida tekkis võimalus

laenuandjale laenutaotlus esitada. Laenuandja koduleheküljel on esitatud detailselt ja põhjalikult

kogu oluline teave laenulepingu tingimuste ja selle sõlmimisega seonduva kohta. Lepingu

sõlmimiseni ei ole võimalik jõuda ilma nimetatud teabega tutvumata ja tingimusi aktsepteerimata.

Kostja tutvus tingimustega ja aktsepteeris neid. Kostja kinnitas lepingu vastavust tema soovidele,

huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest

ohtudest. Kostja on lepingu tingimusi aktsepteerinud, ta on nendega nõustunud ning need on saanud

lepingu lahutamatuks osaks. Samuti soovib hageja selgitada, et tüüptingimused on mitmekordselt

kontrollitud nii Tarbijakatseameti kui ka Finantsinspektsiooni poolt kes teostavad järelevalvet

laenuandjate osas, vastasel juhul ei oleks laenuandja (laenuettevõtjana) saanud tegevusõigust.

Eeltoodust tulenevalt on leping krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud.

Kostja leiab, et hagis on vastuoluliselt ja arusaamatul põhjusel väidetud, et kostja krediidilimiidiks

on 1000 eurot, kuid krediidiandja poolt on kostjale välja makstud tunduvalt suurem summa. Hageja

selgitab, et igakordse laenusumma väljamaksmisel lähtus krediidiandja krediidilimiidist 1000,00

eurot. Olukorras, kus kostja võtab välja näiteks 700,00 eurot, on kostja laenulimiidi jääk 300,00

eurot. See tähendab, et summa väljamakse taotluse rahuldamisel lepivad pooled kokku summa

tagastamiseks maksegraafikus (hageja on kõik graafikud hagiavaldusega esitanud). Kui kostja

võetud summa maksegraafiku alusel tagastab, kasvab laenulimiidi jääk võrdeliselt teostatud põhiosa

tagasimaksetega. Ehk, kui kostja on ära kasutanud kogu krediidilimiidi, s.o 1000,00 eurot, on

laenulimiidi jäägiks 0,00 eurot. Seejärel, kui kostja on summa osaliselt tagastanud, on tal taaskord

võimalik krediiti välja võtta krediidijäägi ulatuses. Laenulimiidi kasutamine ja laenu väljamaksmine

on selgitatud ka üldtingimuste punktis 3. Üldtingimuste punkti 3.3. kohaselt saab laenusaaja laenu

Lepingus kokkulepitud Laenulimiidi ulatuses. Laenusaaja võib Laenulimiidi võtta kasutusele kas

tervikuna võiosaliselt. Laenu väljamakse taotlus Laenulimiidi ületamise korral lükatakse tagasi.

Punkt 3.4. selgitab, et laenulimiidi ulatuses on laen korduvkasutatav, st kasutusele võetud

laenulimiidi saab pärast laenu laenuandjale tagasi maksmist vajadusel uuesti kasutusele võtta.

Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et nii lepingu KK3192012 kui ka lepingu KK3223415 põhiosa

võlgnevus ei ületa 1000,00 eurot, s.t põhiosa võlgnevused on vastavalt 976,46 eurot ja 999,34 eurot.

Hageja leiab, et on hagiavalduse punktides 2.1.1. ja 2.1.2 põhjalikult selgitanud põhiosa kujunemist.

Samuti ei nõustu hageja, justkui hageja nõuaks hagiavalduses kostjalt maksete tasumist ka nende

nõuete osas, mis on hagi esitamise ajaks aegunud. Hageja on eelnevalt selgitanud, et igakordsel

krediidi väljastamisel leppisid pooled kokku maksegraafikus krediidi tagastamiseks. Kostja on

teostanud nimetatud maksegraafikute alusel hagejale makseid. Kostja on laenulimiidi ulatuses laenu

korduvkasutanud ehk pärast laenuandjale limiidi tasumist on kostja laenu uuesti kasutusele võtnud.

Hageja on pöördunud kohtusse 11.04.2019. a sõlmitud maksegraafikute alusel. Seega on hageja

seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Täiendavalt märgib hageja, et vale on kostja väide, et kostjale ei

ole ühtegi võlateadet kätte toimetatud. Kostja on korduvalt pöördunud hageja poole sooviga sõlmida

maksegraafikut võlgnevuse tasumiseks. Samuti on kostja tunnistanud, et on teadlik võlgnevuse

olemasolust ning tunnistanud laenude võtmist. Eeltooduga lükkab hageja ümber kõik kostja väited,

justkui ei oleks kostja hagejalt kirju saanud. Hageja on seisukohal, et kostja selline käitumine on

vastuolus hea usu põhimõttega. TsMS § 200 lg 2 kohaselt ei ole menetlusosalisel ega tema esindajal

lubatud kohut eksitusse viia.

Kostja on asunud seisukohale, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja ei ole esitatud väiteid kuidagi tõendanud või selgitanud, miks ja kuidas on kostja selline

seisukoht kujunenud. Kuivõrd kostja väited on paljasõnalised ning tõendamata, tuleb need jätta

tähelepanuta. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse

otsuseni. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja selgitab et krediidiandja on oma kohustust tarbija krediidivõimelisust hinnata

täitnud kohaselt. Krediidiandja on 02.10.2017 ja 18.12.2017 teostanud laenutaotlejale

profiilianalüüsi ning hinnanud kliendiga seotud riske. Mh nähtub profiilianalüüsidelt, et kliendisuhte

loomise kuupäevaks on 17.04.2017, s.o mh kuupäev, mil teostati isikusamasuse tuvastamine.

Krediidiandjal on tegevusluba ning allub seetõttu otseselt ka Finantsinspektsiooni järelevalve alla.

Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja tarbija krediidivõimelisuse hindamise

kriteeriumid, sh meetodid kooskõlas seadusega ja Finantsinspektsiooni väljastatud juhenditega.

Samuti teostab Finantsinspektsioon krediidiandja tegevuse üle korrapärast järelevalvet, millest võib

järeldada, et krediidiandja tegevus vastab kehtivale regulatsioonile ning selle tõlgendusele. Hageja

selgitab, et tarbijakrediidi väljastamine Eesti Vabariigis on tugevalt reguleeritud tegevusala mistõttu

võib eeldada, et tegevusluba omavate krediidiandjate tegevus, sh sise-eeskirjad ning

tarbijakrediiditoodete tüüptingimused, on kooskõlas kehtivate seaduste ning Finantsinspektsiooni

poolt väljastatud juhenditega. Täpsemalt on ka krediidiandjana tegutsemise üheks eelduseks

vastavalt KAVS-ile et krediidiandjas peavad olema kehtestatud ja rakendatud krediidiandja ning

tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid ehk sise-eeskiri. Sise-eeskiri peab

tagama, et krediidiandja teenuste osutamine on õiguspärane ja kooskõlas krediidivaldkonna

majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõudega, sealhulgas vastutustundliku laenamise

põhimõttega. Krediidiandja hindab regulaarselt sise-eeskirja rakendamist ning ajakohastab sise-

eeskirja nii, et oleks tagatud tarbijate huvide ja õiguste kaitse. Hageja kinnitab, et krediidiandja poolt

tarbijakrediidi väljastamine toimub sise-eeskirjade alusel, mis tagavad et krediidiandja teenuste

osutamine on õiguspärane ja kooskõlas krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava

hoolsuse nõudega, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist edastanud kostjale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja lepingueelse

täiendava teabelehe, samuti lepingu põhitingimused, lepingu üldtingimused ja hinnakirja. Hageja on

tõendanud, et krediidiandja on eelnimetatud kohustused täitnud. Finantsinspektsioon on juhendi

punktis 5.3 muuhulgas ka sedastanud, et piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude

täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi

andmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim

ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tagada, et tarbija maksevõime säilib samal tasemel, mistõttu tarbija

hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja hooletuseks. Juhendi

punktist 5.4 tuleneb Finantsinspektsiooni seisukoht, et vastutustundliku laenamise nõude täitmisel

ei saa krediidiandja tegevust kvalifitseerida konkreetses krediidisuhtes vastutustundliku laenamise

nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiandja otsese kontrolli all ja

millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiandja ei saanud ega

pidanud ette nägema (nt. tarbija hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine

halvenemine, tarbija töötasu kaotus/vähenemine, tarbija muude tulude vähenemine, tagatisvara

turuväärtuse vähenemine, tarbija poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, tarbija poolt

tema tegeliku krediidihuvi, olemasolevate finantskohustuste ning muu olulise informatsiooni

varjamine, mis võib olla vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks jmt). Punkti 5.5. kohaselt

on Finantsinspektsiooni hinnangul krediidiandjal õigus vastutustundliku laenamise nõude

rakendamisel eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda (mis hõlmab endas

informatsiooni kogumit tarbija regulaarsete sissetulekute, regulaarsete finantskohustuste ning

muude regulaarsete majapidamiskulutuste kogusuuruse kohta) ning et tarbija esitab krediidiandjale

enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Finantsinspektsioon on lisaks juhendi

punktis 9.16 märkinud peamised eeldused tarbija mõistliku laenukoormuse hindamisel.

Krediidiandja on kohustatud hindama, kas tarbija on võimeline tagastama krediiti oma regulaarsete

sissetulekute arvelt (võttes arvesse tarbija sissetulekute ja kohustuste suurust), krediidiandjale

krediidiandmise otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal võib olla veendunud, et

tarbija krediidivõimelisus on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, tarbija võime krediiti teenindada

eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele krediitidele ja muudele varalistele kohustustele. Hageja

selgitab, et krediidiandja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel hinnanud kõiki eeltoodud

tingimusi. Finantsinspektsioon on juhendi punktis 6. sõnaselgelt väljendanud seisukohta, et krediidi

võtmise otsustab tarbija, kes hindab krediidiandja poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal

krediiditoote ja krediiditingimuste sobivust oma isikliku krediidihuvi, -vajaduse ja finantsolukorraga

ning vastutab krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate

kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli

punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi.

Hageja selgitab et krediidiandja vastavat ülesannet täitvad töötajad kontrollivad tarbija

krediidivõimelisuse hindamise protsessi käigus ka tarbija igakuiseid kohustusi. Sissetulekute ning

kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks

50%) ei ole krediidiandjatele kehtiva regulatsiooniga kehtestatud, mistõttu lähtub krediidiandja

tarbija krediidivõimelisust hinnates printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui

igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja arvesse võtnud kostja

poolt esitatud krediiditaotluses esitatud teavet. Krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise

tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluse rahuldamiseks ning

samuti on kostja igakuised kohustused väiksemad, kui kostja igakuised sissetulekud. Krediidiandja

on 02.10.2017 ja 18.12.2017 teostanud laenutaotlejale põhjaliku krediidianalüüsi enne lepingu

sõlmimist, mille puhul on tegemist Placet Group OÜ andmebaasi väljavõttega. Kostja oli oma

sissetulekuks märkinud 2000,00 eurot ja 2500,00 eurot. Väljaminekuteks märkis kostja 348,27 eurot

ja 903,65 eurot, millest laenuandja võis järeldada kostja võimet täita lepingus kokku lepitud

osamakse, s.o 103,54 eurot ja 48,27 eurot kuus. Kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel

krediidiandjale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa eeldada, et tarbija poolt esitatud andmed ei ole õiged, sh

juhul, kus tarbija kinnitab krediiditaotlust esitades, et esitatud andmed on tõesed. Kui kostja soovib

teadlikult krediidiandjat ehk teist lepingupoolt eksitada, rikub ta VÕS § 14 tulenevaid nõudeid.

Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine

kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest

tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt

mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu

sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb

teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades

äratuntav oluline huvi. Olukorras, kus kostja esitas krediiditaotluses teadvalt valeandmeid oma

sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust

teatada teist poolt asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada.

Seega ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, kui kostja

esitas krediiditaotluse esitamisel teadlikult krediidiandjale ebaõigeid andmeid. Kostja

krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud

teavet, kontrollis avalike andmebaase, maksehäireregistrit ning lisaks kontrollis kostja finantsseisu,

sh sissetulekuid, väljaminekuid, võimalike täiturite areste või makseid teistele laenuandjatele jms

kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt. Laenuandja poolt tehtud päringutest ilmnes ka, et kostjale

kuulub kinnisasi. Laenuandja on teinud põhjaliku krediidihindamise, kus on lähtunud tema

reaalsetest sissetulekutest ja väljaminekutest. Kostja maksevõimet analüüsiti laenuandja poolt ja

laenuandja leidis, et kostja on võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ka

olemasolevate kohustuste kõrvalt. Seega oli kostja laenu võtmise ajal piisava sissetulekuga ning

varakas ehk täiesti usaldusväärne laenuvõtja. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu

laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud

kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist varakas, töötava ja piisava

sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi

kohustusi raskuseteta täitma. Kostjal on ka kinnisvara, mille arvelt tal on võimalik oma kohustusi

täita.

Hageja selgitab, et nõuab viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

viivisemääras, s.o 40,03% ja 39,99% aastas, kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 40,03% ja

39,99% ei saa olla liiga suur ja viivise kokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu

tühine, kuivõrd viivis on kooskõlas VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt

on tühine tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise

korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse

võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses 3-2-1-25-16

leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski

tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt

selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline

viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi,

kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et viivise mõistliku määra

hindamisel tuleb eelkõige hinnata iga tehingu konkreetseid asjaolusid. Järgnevalt selgitab hageja

asjaolusid, mida tuleb käesolevas asjas viivise mõistliku määra hindamisel muuhulgas arvestada ja

mis välistavad viivise ebamõistliku suuruse ja sellest tulenevalt viivisekokkuleppe tühisuse. Hageja

esitatu hagi aluseks on laenuleping, mille alusel laenuandja andis kostja kasutusse laenusumma

intressi eest, s.t raha anti kostja kasutusse kokkulepitud hinnaga. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud

laenulepingus leppisid pooled kokku laenu eest tasumisele kuuluva intressimäära 40,03% ja 39,99%

aastas. Sama suur oli ka lepingus kokku lepitud viivisemäär. Laenu tagastamise tingimused on

sätestatud laenulepingus ning selle üldtingimustes. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud

laenu tagastama igakuiselt osamaksena vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Lepingu sõlmimisel

ei olnud vastastikuste kohustuste tasakaal kostja jaoks oluline. Kostja oleks võinud võtta laenu ka

mõnelt teiselt laenuandjalt, kuid kostja pidas laenu võtmisel oluliseks protsessi lihtsust ja kiirust.

Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis,

kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Seega on kostja teadlik, et laenu tähtajaks tagastamata

jätmise korral on kostja laenusaajana kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega

seotud sissenõudekulud lähtuvalt lepingu üldtingimustele. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja

viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel

mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid

kostjaga eraldi läbi räägitud. Tähtajaks tasumata summadelt oli laenulepingus ette nähtud

viivisemääraga võrdne viivisemäär, s.o 40,03% ja 39,99% aastas. Nimetatud viivisemäära

kohaldatakse pooltevahelises võlasuhtes nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast selle üles ütlemist.

Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama

suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär ehk 40,03% ja 39,99%

aastas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kokkulepitud

intressimääraga võrdne viivisemäär on kooskõlas seaduse ja viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks

on makseviivitusega võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele

sundimine. Viivise eesmärgiga läheks vastuollu selline tõlgendus, kus olukorras, kui võlgnikupoolne

kohustuse rikkumine on olnud sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu üles öelda, on

tagajärjeks viivise määra vähenemine seadusjärgse viivisemäärani. Selline tõlgendus motiveeriks

võlgnikku oma kohustust võimalikult rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine.

Täiesti ebaloomulik oleks, kui kohustuse rikkumisel järgneb kohustust rikkunud lepingupoolele

tagajärg, mis on soodsam, kui kohustuse kohane täitmine. Selline viivisemäär lausa kutsuks

kohustatud lepingupoolt üles kohustust rikkuma. Seetõttu leiab hageja, et kokkulepitud

intressimäärast väiksem viivisemäär ei täidaks viivise eesmärki. Viivis on õiguskaitsevahend

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mille eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka

võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivist ei ole lepingus kokku lepitud kindlaksmääratud

suuruses, kindlaks on määratud vaid viivise määr ehk viivise arvestamise alus. Riigikohus on

14.06.2005 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-05 öelnud, et viivise rakendumine sõltub reeglina

võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada.

Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-108-02 (RT III 2002, 27, 305). Kohustust täitva võlglase suhtes viivist ei rakendata, kohustuse

rikkumise korral sõltub tasumisele kuuluv viivise summa otseselt võlglase tegudest, sellest millise

summa ulatuses ja kui pikaajaliselt võlglane oma kohustust rikub. Isegi juhul, kui pooled poleks

lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine,

oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus

kokkulepitud intressimääras ehk 40,03% ja 39,99% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud

viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu

puudub alus viivisemäära vähendamiseks. VÕS § 415 1 ega VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ei sea

ühtegi piirmäära sellele, kui suur võib olla lepingus kokku lepitud intressimäär, mida viivisemäärana

kohaldada. Ainus VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tulenev nõue on see, et lepingus kokku lepitud

intressimäär peab olema kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast. Niisiis on seadusandja

ise ette näinud, et kohaldada võib seadusjärgsest viivisest ka kordades kõrgemat määra.

Kohtupraktika, mis limiteerib seadusest otsesõnu tulenevat õigust kohaldada viivisemäärana

lepingus kokku lepitud intressimäära, on meelevaldne ja läheb kaugemale seadusandja poolt

ettenähtust. Seadusandja ei ole tegelikult ette näinud, et lepingus kokkulepitav intressimäär või

viivisemäär peaks väljendama „kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes“ nagu sellele

on viidanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16. Siinjuures on oluline tähele panna, et VÕS § 415

lg 1 ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Sellise

kahjuga seoses on aga Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-120-08 punktis 6 märkinud, et eelkõige võib

kahjuks pidada saamata jäänud intressi. Ka siit nähtub, tarbijalt nõutavad summad on seotud

lepingus kokku lepitud intressimääraga, mitte näiteks seadusjärgse viivisemääraga. Arvesse tuleb ka

võtta, et kohtupraktikast tulenevalt on viivisenõue juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt

põhinõude suurusega. Selliselt on kohtud juba varasema kohtupraktika kaudu taganud viivise

mõistlikkuse. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav põhivõlg, peab võlausaldaja

tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2-1-78-05, p 21,

24). Seda silmas pidades ei ole millegagi põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise

piiramine nii viivisemäära kui ka kogu sissenõutava viivise summa osas. PS § 31 kohaselt kuulub

ettevõtlusvabaduse alla muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise

tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud viivise

määr ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ega tühine. VÕS § 43 lg 2 kohaselt

tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset (laenatud

raha hind) või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei

saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Hageja leiab, et viivise nõudmise

laenulepingujärgse intressimääraga võrdses viivisemääras on põhjendatud ja õige. Muuhulgas peab

hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks

kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1

kohaselt võib kohus juhul kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. Kuivõrd kostja ei ole käesolevas asjas esitanud tema majanduslikku

seisundit hinnata võimaldavaid tõendeid, ei saa kohus viivist vähendada tulenevalt kostja

majanduslikust seisundist. Füüsilise isiku majandusliku seisundi hindamisel tuleb eelkõige arvesse

võtta igakuiseid sissetulekuid. Seega peaks kohus kostja majandusliku seisundi hindamiseks

kohustama kostjat esitama pangakonto väljavõtted.

3. Kostja seisukohad

-

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, leides, et hagiavaldusest ei nähtu,

et kostja oleks hageja ees võlgnevuses, mistõttu puudub käesoleval hetkel mõistlik põhjus pidada

läbirääkimisi kompromissi sõlmimise üle.

-

Hageja väidab hagiavalduses, et omab kostja vastu nõudeid tulenevalt 03.10.2017

krediidikonto lepingust nr. KK3192012 ja 18.12.2017 krediidikonto lepingust nr. KK3223415.

Samas ei ole hageja ühegi tõendiga tõendanud lepingu sõlmimist hageja õiguseellase ja kostja vahel.

Ühestki hagile lisatud tõendist ei nähtu kostja tahteavaldust krediidilepingut sõlmida. Seega on

hageja nõude aluseks olevad asjaolud tõendamata. Hagimenetluses peab kumbki pool põhjendama

ja tõendama oma väiteid ja esitama väidete tõendamiseks tõendeid. Lisaks hagi tõendamatusele, ei

nähtu hagiavaldusest, et kostjale oleks krediit pangakontole või ka sularahas tegelikkuses välja

makstud. Samuti ei nähtu hagist ja hagile lisatud allkirjastamata ja teadmata päritoluga tekstidest

(mida hagis nimetatakse hagi lisadeks), et hageja õiguseellane oleks hinnanud kostja

krediidivõimekust või lähtunud ühelgi viisil vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Seega isegi

juhul, kui leiab tuvastamist, et kostjale oleks mingi summa krediidina välja makstud, ei pruugi hagis

väidetud intressimäär olla kohaldatav ja kostjalt välja mõistetav. Kostja osundab, et isegi juhul, kui

kostjal oleks kehtiv tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus hageja ees, on hageja poolt täitmata

tarbijakrediidilepingu kohustuslikud tingimused, eelkõige on jäetud esitamata lepingueelne teave

(VÕS § 4031), kusjuures täielikult on jäetud rakendamata vastutustundliku laenamise põhimõte VÕS

§ 4034. Hagis on vastuoluliselt ja arusaamatul põhjusel väidetud, et kostja krediidilimiidiks olevat

1000 eurot, samas väidetakse hageja poolt esitatud tekstides, nagu oleks hageja poolt kostjale välja

makstud tunduvalt suurem summa, kui väidetav krediidilimiit ette nägi. Hageja ei ole hagiavalduses

seda vastuolu selgitanud ega põhistanud. Hagiavaldusest ei selgu tegelikku krediidi kulukuse määra

väidetava krediidilepingu kohta. Hageja poolt hagile lisatud tekstides on üksnes väidetud krediidi

kulukuse määraks 49,00% ja on selgitustes esitatud näide 500 euro suuruse laenu kohta, kui laen

võetakse kaheks kuuks. Käesoleval juhul aga väidab hageja, et krediit olevat kostjale võimaldatud

tähtajatu krediidikontolepingu alusel. Hageja ei ole hagetava lepingu tingimustele vastavat krediidi

kulukuse määra kujunemist jälgitavalt esitanud. Seega puudub selgus, kuidas on hageja poolt

väidetav krediidi kulukuse määr saadud ja kas selline määr vastab kehtivale õigusele. Krediidi

kulukuse määra arvutamine tõendamine on krediidiandja ülesanne. Seega on tõenäoline, et isegi

juhul, kui käesolevas menetluses leiaks tuvastamist krediidilepingu sõlmimine hageja õiguseellase

ja kostja vahel (kostja lepingut ei tunnista), võib krediidi kulukuse määr ületada tarbijalaenudes

lubatud krediidi kulukuse määra. Laenulepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus võib seetõttu olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 3 mõttes ja hagis

väidetud krediidilepingud on seetõttu tühised. Hageja on hagiavaldusele lisanud väidetavad

krediidilepingu üldtingimused. Kostja osundab, et ei ole pidanud läbirääkimisi ega saanud

läbirääkimisi pidada väidetud krediidilepingute üldtingimuste üle. Kostjale ei ole neid tingimusi ka

tutvustatud. Seega on tegemist tüüptingimustega ja käesoleval juhul ka ebamõistlike

tüüptingimustega. Riigikohus on selgitanud (vt 2-19-5601/61 p 17.1 jj), et tüüptingimuse tühisuse

tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kui pooled

vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui

pooled ise ei ole sellele tuginenud Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2- 1-

109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13; 30. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt maksete tasumist ka nende

nõuete osas, mis on käesoleva hagi esitamise ajaks aegunud. Nii on aegunud kõik perioodilised

maksed, mis oleks hageja poolt esitatud krediidilepingute maksegraafikute alusel pidanud olema

hagejale tasutud 12 kuu perioodi jooksul krediidilepingu sõlmimisest. Krediidilepingud sõlmiti

hageja väitel 03.10.2017 ja 18.12.2017. Seega pidi krediit olema hageja poolt hagetud lepingute

alusel olema hageja õiguseellasele tagastatud hiljemalt 31.12.2018 kuupäevaks. Krediidilepingutest

tulenevad nõuded hakkasid aeguma alates 31.12.2018 ja hagi oleks pidanud aegumise vältimiseks

olema kohtusse esitatud hiljemalt 01.01.2021 kuupäeval. Hagetud nõuded on aegunud. Kostja

taotleb, et kohus kohaldaks hagetud nõuetele aegumist. Hageja poolt esitatud hagiavalduse lisast 1

lk 15 nähtub, et kostja on kohustatud tasuma viivist arvestusega 40.3% põhisummast iga viivitatud

päeva eest. Kostja osundab, et tarbijakrediidilepingutes saab viivise määraks olla kasutatav VÕS §

113 lg 1 esimeses lauses märgitud intressi määr. Kostja vaidleb viivise nõudele vastu ja osundab, et

hageja ei ole kostjale saatnud viivise nõudeid. Kui kostjal ka oleks rahaline kohustus hageja ees,

tuleks hageja käitumine lugeda viiviste osas vastuoluliseks ja jätta hageja viiviste nõue rahuldamata.

Kostja osundab, et hageja poolt nõutav viivise protsent ja selle alusel arvestatud viivis on ka

ebamõistlikult suur, mistõttu taotleb kostja kohtult viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 järgi

koosmõjus VÕS § 113 lg 8 vähendada 0 euroni ka olukorras, kui kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt

või tervikuna rahuldamisele. Hageja väidab, et olevat saatnud kostjale käesolevas menetluses

hagetud lepingute alusel võlateateid. Hageja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et kostjale oleks

võlateateid üldse saadetud. Kostjale ei ole ühtegi võlateadet kätte toimetatud. Kostja vaidleb

võlateadete saamisele vastu.

-

Lisaks muule ei vasta hageja poolt seisukoha lisana esitatud e-kirjad sisule, mida hageja on

nendele omistanud. Hageja 06.09.22 menetlusdokumendi lisa 1 ei ole hageja õiguseellase kodulehelt

registreerimist tõendav dokument, vaid 22.05.17 kuupäeva kandva e-kirja kavand, Sellest kirjast ei

nähtu, et e-kiri oleks üldse kunagi kellelegi saadetud. Kirjas sisalduv tekst: „Kui Te ei ole meie

kodulehel registreeritud või saite selle kirja ekslikult, siis palume võtta meiega koheselt ühendust.“

viitab selgelt ka võimalusele, et kiri võidakse saata ka isikule, kes ei ole kodulehel registreeritud.

Seega ei tõenda hageja menetlusdokumendi lisa 1 hageja väiteid. Sellisel kirja kavandil ei le asjas

tähtsust ja see tuleb jätta vastu võtmata. Hageja on menetlusdokumendis paljasõnaliselt esitanud

mitmeid selgitusi, kuid ei ole neid ühegi tõendiga tõendanud. Hageja väidab seejuures, et

krediidiandja olevat saatnud kostjale enne lepingu sõlmimist e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi

infolehe ning on viidanud menetlusdokumendi lisale 2. Hageja menetlusdokumendi lisast 2, mis on

pakitud dokumendikaust, nähtub 9 täpselt sama sisuga e-kirja, milles on selgitatud „Olete Placet

Group OÜ-le esitanud taotluse krediidikonto avamiseks ja laenulimiidi võimaldamiseks. Teie taotlus

on vastuvõetud ning suunatud krediidikomisjonile läbivaatamisele.“ Nende e-kirjade kuupäevad

jäävad ajalisse vahemikku 02.10.2017 kuni 25.04.2019. Ühegi e-kirja saatmist ja kostjale kohale

toimetamist ei ole hageja tõendanud. Seega väidab hageja, et kostja on lausa üheksal korral esitanud

taotluse krediidikonto registreerimiseks ja hageja on igal korral edastanud taotluse läbivaatamisele.

Samas nähtub hageja poolt edastatud elektroonsest dokumendi konteinerist, et kõik selles

konteineris olevad dokumendid on loodud ühel ja samal kuupäeval (created – tõlge inglise keelest:

„loodud“) 15.06.2022. Kostja toonitab, et hageja ei ole esitatud tõenditega oma väidet tõendanud.

-

Valdav osa hageja menetlusdokumendi selgistustest ei ole asjassepuutuv ja on ka

paljasõnaline. Kostja toonitab, et lepingulise esindaja selgitus ei ole asjas tõendiks ja seetõttu ei ole

hageja tõendanud, et kostja oleks lepingu tingimustega tutvunud ja neid aktsepteerinud ning see

vastaks kostja soovidele, huvidele, vajadusele ja majanduslikule seisule. Oluline ei ole ka hageja

esindaja selgitus, et tüüptingimused olevat nii Tarbijakaitseameti kui ka Finantsinspektsiooni poolt

korduvat kontrollitud. Asjaolu, kui sageli ja kas üldse krediidiandjat on kontrollitud, ei ole

käesolevas vaidluses oluline.

-

Hageja on menetlusdokumendis selgitanud ja omaks võtnud, et hageja on väidetavalt

kohtusse pöördunud 11.04.2019 maksegraafikute alusel. Hageja poolt esitatud väidetavatest e-

kirjadest aga nähtub, et hageja poolt väidetud lepingud on sõlmitud tunduvalt varem (2017?). Seega

kuulub hageja tõendamiskoormise hulka kogu väidetav laenusuhe, sh krediidi igakordne

väljamaksmine, lepingu ja väljamaksete tingimused, samuti kostja poolt krediidiandjale lepingute

täitmisena tehtud maksed, krediidiandja poolt nende tagasimaksete ja uue krediidi väljastamisel

tehtud kinnipidamised lepingutasu, intressi, viiviste jms kohta. Hageja hagist nähtuvalt on tegemist

tarbijakrediidilepinguga, seega peab hageja nõude tõendamiseks esitama mitte üksnes selgituse, vaid

kogu väidetava võlgnevuse kujunemise ja eeltoodud väiteid tõendavad tõendid. Kuni hageja ei ole

tõendanud lepingu sõlmimist poolte vahel ja väidetava võlgnevuse kujunemist, ei ole kostja

kohustatud esitama tõendeid hageja väidete ümberlükkamiseks.

-

Hageja on esitanud lisa 4 koosseisus e-kirjade väljavõtte, väites et kostja olevat tunnistanud

võlgnevust. Kostja osundab, et suhtles Ferratum Bank võlgnevusega seoses. Kostja teadis, et on

Ferratum Bank ees võlgnevuses ja kuna oli sellest vestelnud J H, saatis vastuse tema kirjale

viitenumbriga 710535920. Julianus Inkasso on kostjale e-kirjaga saatnud ka teate viitenumbriga

710535920, millest nähtub vahetult, et hageja poolt esitatud e-kirja väljavõte ei ole seotud käesoleva

tsiviilasjaga, vaid Ferratum Bank nõudega. TsMS § 200 lg 2 kohaselt ei ole menetlusosalisel ega

tema esindajal lubatud kohut eksitusse viia. Hagejale oli teada või vähemalt pidi olema teada, et kiri

ja kirjavahetus viitenumbriga 710535920 käsitles Ferratum Bank Ltd nõuet kostja vastu. Eeltoodut

tõendab kostja menetlusdokumendi lisa 1, Julianus Inkasso kiri kostjale.

-

Hageja ei ole seejuures ümber lükanud ka kostja vastuväidet selle kohta, et hageja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja profiilianalüüsis on kajastatud kostja

kohustused eluasemelaenuna ja tarbimislaenudena, mille summa moodustas profiilianalüüsi

kohaselt 1659,34 eur, olukorras kui kostja sissetulekud (töötasu) moodustas 1149,59 eur. Kui kostja

laenukohustustele lisada ka eluasemekulud 300 eur, saame kohustusteks 1959,34 eur. Seega ületasid

kostja finantskohustused ca 70 % võrra kostja sissetulekuid. Hageja poolt esitatud kostja

profiilianalüüsi kohaselt rahuldati krediidikonto taotlus, kuigi kliendireserv oli hageja süsteemi

hinnangul miinuses 913,29 euro võrra. Seega pidi krediidiandja teadma, et viidatud profiilikontroll

ei võimaldanud kostjale mitte minisugust laenu anda. Hageja on lisanud menetlusdokumendile ka

vastutustundliku laenamise soovitusliku juhendi, mis ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Samuti

ei oma tähtsust hageja poolt esitatud e-kirjade projektid, mille edastamist ja kostjale kättetoimetamist

ei ole hageja tõendanud, mis tuleb jätta vastu võtmata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

menetlusvälised kolmandad isikud on koostanud erinevaid juhendeid ja juhiseid, sh vastutustundliku

laenamise soovitusliku juhendi. Hageja menetlusdokumendi Lisa 7 tõend tuleb jätta vastu võtmata.

Samuti tuleb tähelepanuta jätta hageja poolt kopeeritud finantsinspektsiooni juhendi tekst, mille

kopeerimine hageja menetlusdokumenti ei ole vajalik ja põhjendatud.

-

Kuigi hageja väidab, nagu oleks kontrollitud kostja igakuiseid kohustusi, ei ole hageja

vastavaid tõendeid esitanud. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta,

missuguseid sissetulekuid kajastas kostja pangakonto väljavõte või muud tõendid, mille alusel

hageja arvestas kostja krediidikõlbulikkust. Kuigi hageja viitab, nagu oleks kostja esitanud hagejale

ebaõigeid andmeid, ei ole hageja ühtegi sellist tõendit kohtule esitanud.

-

Hageja on viivise määra arvestamisel lähtunud laenulepingu üldtingimuste punktist 7.1, mis

on tüüptingimus ja mida ükski laenu taotleja, sh kostja ei saa mõjutada. Kuigi hageja väidab, nagu

oleks kostja saanud mõjutada intressi ja viivise tingimusi põhitingimuste osas, ei ole hageja seda

väidet tõendanud. Hageja ei ole tõendanud ka väidet, mille kohaselt oleks kostja laenulepingu

põhitingimusi aktsepteerinud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks et kostja üldse

teadis midagi hageja laenulepingu intressist või viivisest. Hageja poolt määratud viivise määr on

vastuolus heade kommetega ja ka VÕS § 113 lg 1 teise lausega (seadusjärgne viivise määr

vaidlusalusel perioodil 8%) . Hageja on menetlusdokumendis kinnitanud, et hageja poolt rakendatud

viivise määr ületab kolm korda seadusega sätestatud viivise määra. Seega leiab hageja, et raskustesse

sattunud laenu saajat, kes ei ole majanduslike raskuste tõttu osutunud võimeliseks kohustust kohaselt

täita, tuleks veelgi koorida üle jõu käivate viiviste rakendamisega. Kostja on seisukohal, et ka hageja

poolt rakendatud intressimäär 40.03% ja 39,99% on niigi ebamõistlikult kõrged ja selliste

intressidega laenu taotlevad reeglina üksnes need isikud, kes on sattunud majanduslikesse

raskustesse. Nimelt oli eluasemelaenude intressimäär võrreldaval perioodil Eesti Panga andmetel

2,2 kuni 2,5% aastas. Seega ületas hageja tarbimislaenu intressimäär eluasemelaenude intressimäära

üle 18 korra. Hageja tegevus on liigkasuvõtlik ja ka hageja poolt kohaldatav viivitusintress on

liigkasuvõtlik ning raskustesse sattunud laenajat väga otseselt kahjustav. Kostja taotleb, et kohus

tuvastaks hageja üldtingimuste viivitusintressi kui tüüptingimuse olulise vastuolu heade kommetega

ja tuvastaks hageja laenulepingu üldtingimuste viivisemäära ebamõistlikult kahjustava mõju ning

tühisuse.

4. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele

-

Oma 02.10.2022 vastuses on kostja asunud seisukohale, et hageja ei ole märkinud, missugust

vaidlusalust väidet hageja iga vastava e-kirja või muu dokumendiga on tõendada soovinud. Kostja

on taotlenud jätta hageja menetlusdokumendi lisad 2, 3 ja 8 vastu võtmata. Hageja kostja sellise

seisukoha ega taotlusega ei nõustu. Hageja on 06.09.2022 menetlusdokumendis selgitanud, et poolte

vahel sõlmitud lepingud on sõlmitud sidevahendi abil. Hageja viitas VÕS § 4031 lõikele 9, mille

kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja käesoleva

seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja

lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. Lisaga 2 tõendas hageja, et krediidiandja on saatnud

kostjale enne lepingu sõlmimist ning laenu väljamakseid e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe,

seega on krediidiandja vastavad nõuded täitnud. Samuti tõendas hageja lisaga 3, et kõik lepingu

dokumendid, sh poolte andmed jms, on edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis.

-

Kostja esindaja on seisukohal, et hageja poolt esitatud e-kirjad ei vasta sisule, mida hageja

on nendele omistanud. Kostja leiab, et 06.09.2022 menetlusdokumendi lisa 1 ei ole hageja

õiguseellase kodulehelt registreerimis tõendav dokument, vaid e-kirja kavand. Hageja kostja

seisukohaga

ei

nõustu.

Tegemist

ei

ole

e-kirja

kavandiga,

vaid

adressaadile

(XXXXXXXXXXXXXX) saadetud e-kirjaga. Hagejale on arusaamatu, miks kostja leiab, et

tegemist on e-kirja kavandiga. Lisaga 1 on hageja tõendanud, et poolte vahel sõlmitud leping on

sõlmitud sidevahendi abil. Lisana 1 on lisatud e-kiri, mis on edastatud kostja e-posti aadressile

XXXXXXXXXXXXXX (mis on ühtlasi e-posti aadress, millelt kostja on hageja esindajaga

suhelnud). Seega kostja väie, et kirjast ei nähtu, et e-kiri oleks üldse kunagi kellelegi saadetud, on

vale. Samuti on üllatuslik ning arusaamatu kostja esindaja seisukoht, et Lisa 1 kirjas sisalduvat

teksti: „Kui Te ei ole meie kodulehel registreeritud või saite selle kirja ekslikult, siis palume võtta

meiega koheselt ühendust.“ saab tõlgendada ka selliselt, et see saadetakse meelevaldselt isikule, kes

ei ole kodulehel registreerinud. Tegemist on tavapärase lausega, mis lisatakse registreerimisel alati

e-kirja lõppu juhuks, kui keegi kolmas isik on e-kirja saaja nimel mõnda keskkonda konto

registreerinud. Nimetatud lauset kasutatakse erinevate kasutajakontode loomisel, sh nt

meediaväljaannete (Delfi vms) kasutajakonto loomisel. Tegemist on n-ö ettevaatusabinõuga juhuks,

kui kolmas isik on kasutanud teise isiku andmeid (sh e-posti aadressi) konto loomiseks. Kostja ei

ole oma seisukohtades kordagi väitnud, et tema nimel oleks laenu võtnud kolmas isik. Lisas 1 olev

e-kiri ütleb selgelt ja tõendab, et kostja on registreerinud ennast laenuandja kodulehel smsmoney.ee

ning avaldanud laenuandjale oma e-posti aadressi XXXXXXXXXX. Seega on tõendatud, et kostja

on laenuandja keskkonnas ennast registreerinud ning konto loonud.

-

Mh leiab kostja, et hageja ei ole tõendanud oma väidet mille kohaselt on krediidiandja

saatnud kostjale enne lepingu sõlmimist e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe. Hageja kostja

väitega ei nõustu ning leiab, et on e-kirja saatmist tõendanud. Hageja on esitanud 06.09.2022

menetlusdokumendiga lisa 2, kust nähtub, nagu kostja ka möönab, kostjale saadetud e-kirjad.

Esimene e-kiri koos Euroopa Tarbijakrediidi infolehega on kostjale edastatud 02.10.2017, s.o 1 päev

enne krediidikonto lepingu nr. KK3192012 sõlmimist. Samuti on krediidiandja enne lepingu nr.

KK3223415 sõlmimist edastanud kostjale Euroopa Tarbijakrediidi infolehe kostja poolt avaldatud

e-posti aadressile. Samuti on kostja viidanud, et kõik konteineris olevad dokumendid on loodud ühel

ja samal kuupäeval – 15.06.2022. Hageja selgitab, et tegemist on kuupäevaga, mil krediidiandja

võttis lepingutega nr KK3192012 ja nr KK3223415 seotud dokumendid oma süsteemist välja,

pakkis .zip-failidesse ning edastas hagejale. Hageja on seisukohal, et on tõendanud e-kirjade saatmist

ja kostjale kohale toimetamist lisatud e- kirjadega. Hagejal ei ole muul mõistlikul viisil võimalik

tõendada e-kirjade saatmist ning kohale toimetamist, kui reaalselt edastatud e-kirjade esitamisega.

Siinjuures rõhutab hageja, et kõik krediidiandja kirjad on edastatud kostjale e-posti aadressile, mis

on avaldatud kostja enda poolt ning mis mh on kantud rahvastikuregistrisse. Samuti rõhutab hageja,

et kostja poolt lisana 1 esitatud e-kiri on edastatud kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXX.

Eeltoodust nähtub selgelt, et tegemist on e-posti aadressiga, mis kuulub kostjale ja mida kostja

kasutab ning kust kostja e-kirjad kätte saab. Seega ei ole ka eluliselt usutav, et kostja ise ei

registreerinud ennast krediidiandja veebilehel eelpool nimetatud e-posti aadressi kasutades (vt p 4).

-

Hageja ei nõustu kostjaga justkui ei ole hageja ümber lükanud kostja vastuväidet selle kohta,

et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja väidab punktis 8, et hageja poolt

esitatud profiilianalüüsi kohaselt rahuldati krediidikonto taotlus, kuigi kliendireserv oli krediidiandja

süsteemi hinnangul miinuses 913,29 euro võrra. Hageja juhib kostja ja kohtu tähelepanu asjaolule,

et kostja on profiilianalüüsi vaadanud valikuliselt, valides välja ja viidates üksnes asjaoludele, mis

on kostjale kasulikud. 06.09.2022 lisana 5 esitatud krediidianalüüsi lk 3-4 on krediidiandja

25.04.2019 teostanud konto väljavõtte kontrolli, kust nähtuvad kostja sissetulekud 1149,59 eurot

ning kulud 1611,07 eurot. Sellest tulenevalt on kliendihaldur 04.05.2019 otstanud krediidikonto

lepingu muutmise (+s.t uue väljamakse tegemise) tagasi lükata. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et

krediidiandja on nii 25.04.2019 kui ka 04.05.2019 edastanud kostjale e-kirja milles teavitab, et

krediidikonto lepingu muutmise taotlus ei ole rahuldatud. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et

krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole esitatud väiteid

kuidagi tõendanud või selgitanud, miks ja kuidas on kostja selline seisukoht kujunenud. Kuivõrd

kostja väited on paljasõnalised ning tõendamata, tuleb need jätta tähelepanuta. Laenuandja on

hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Hageja selgitab et

krediidiandja vastavat ülesannet täitvad töötajad kontrollivad tarbija krediidivõimelisuse hindamise

protsessi käigus ka tarbija igakuiseid kohustusi. Sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks

nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%) ei ole krediidiandjatele

kehtiva regulatsiooniga kehtestatud, mistõttu lähtub krediidiandja tarbija krediidivõimelisust

hinnates printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja

krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja arvesse võtnud kostja poolt esitatud

krediiditaotluses esitatud teavet. Krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise tulemusena selgus, et

kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluse rahuldamiseks ning samuti on kostja

igakuised kohustused väiksemad, kui kostja igakuised sissetulekud. Krediidiandja on 02.10.2017 ja

18.12.2017 teostanud laenutaotlejale põhjaliku krediidianalüüsi enne lepingu sõlmimist, mille puhul

on tegemist Placet Group OÜ andmebaasi väljavõttega. Kostja oli oma sissetulekuks märkinud

2000,00 eurot ja 2500,00 eurot. Väljaminekuteks märkis kostja 348,27 eurot ja 903,65 eurot, millest

laenuandja võis järeldada kostja võimet täita lepingus kokku lepitud osamakse, s.o 103,54 eurot ja

48,27 eurot kuus. Kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel krediidiandjale ebaõigeid andmeid, ei

saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa

eeldada, et tarbija poolt esitatud andmed ei ole õiged sh juhul kus tarbija kinnitab krediiditaotlust

esitades et esitatud andmed on tõesed. Kui kostja soovib teadlikult krediidiandjat ehk teist

lepingupoolt eksitada, rikub ta VÕS § 14 tulenevaid nõudeid.

-

Kostja on oma vastustes asunud korduvalt seisukohale, et krediidikonto lepingute nr

KK3192012 ja nr KK3223415 alusel ei ole kostja saanud krediiti pangakontole ega ka sularahas.

TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seaduses ei ole ette nähtud

teisiti. Oluline on, et tahe oleks teisele isikule selgelt äratuntavalt väljendatud. TsÜS § 68 lg 3

sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik

tagajärg. Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool on selle kätte saanud. 06.09.2022

menetlusdokumendi lisa 5 lk 7 nähtub, et kostja on lepingu nr KK3192012 alusel teostanud

krediidiandjale tagasimakseid perioodil 11.11.2017–11.04.2019 ning lisa 5 lk 20 nähtub, et kostja

on lepingu nr KK3223415 alusel teostanud krediidiandjale tagasimakseid perioodil 08.01.2018–

11.04.2019. Riigikohus on oma otsuse nr 2-16-124450 punktis 20 selgitanud, et lepingu sõlmimine

tuleb lugeda tõendatuks mh seetõttu, et kostja maksis pikema aja jooksul arveid, mille maksmine

eeldas kostjale saadetud arvetel olnud andmete teadmist. Isegi, kui lepingu sõlmimist tõendatuks

lugeda ei saa, tuleb pikema aja jooksul toiminud arvete tasumisest järeldada, et võlgnik kiitis lepingu

heaks. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tahet

tuua kaasa õiguslik tagajärg. Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool on selle kätte

saanud. Käesoleval juhul on kostja tasunud maksegraafikujärgseid osamakseid, millega on kostja

andnud kaudse tahteavalduse TsÜS § 68 lg 3 mõistes. Järelikult on kostja nimetatud lepingu alusel

väljastatud krediidi reaalselt oma valdusesse saanud ja seda kasutama hakanud. Eluliselt ei ole

usutav olukord, kus kostja oma valdusesse krediiti ei saa, kuid teeb pikema perioodi vältel

tagasimakseid krediidiandjale, lisades selgitusse käesoleva tsiviilasja aluseks olevate lepingute

numbrid.

-

Hageja ei nõustu sellega, et viivise määr on vastuolus heade kommetega ja VÕS § 113 lg 1

teise lausega. Kostja on võrrelnud kostjale väljatatud tarbimislaenu intressi eluasemelaenude

intressimääraa. Hageja leiab, et selline võrdlus ei ole põhjendatud – põhjused, miks üks laen on

kallim kui teine, tulenevad laenu ostatarbest, selle tagasimaksmise paindlikkusest ja väljastamise

kiirusest. Eluasemelaenu ja tarbimislaenu intressimäära võrdlus on ebamõistlik. Eluasemelaenu

puhul mõjutab laenu hinda lisaks kohustuse võtja finantskäitumisele ka tagatise väärtus ning

omafinantseering. Eluasemelaenu puhul väljastav laen on sisuliselt raha hulgimüük, kus ühe

lepinguga saab korraga kümnete tarbimis- ja väikelaenude suuruses tehingu. Kuivõrd

eluasemelaenuna väljastatud laen on tagatud ning pikaajaline, on nendel ka oluliselt madalam

intressimäär. Hageja tegevus ei ole liigkasuvõtlik, samuti ei ole hageja poolt kohaldatav

viivitusintress liigkasuvõtlik. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 40,03% ja 39,99%

ei saa olla liiga suur ja viivise kokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine,

kuivõrd viivis on kooskõlas VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on

tühine tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral

maksma

tingimuse

kasutajale

ebamõistlikult

suurt

leppetrahvi,

ebamõistlikult

suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse

võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses 3-2-1-25-16

leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski

tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt

selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline

viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi,

kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Isegi juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või

viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg

1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras ehk

40,03% ja 39,99% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud

intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära

vähendamiseks. Seega ei ole viivitusintress vastuolus heade kommetega, ebamõistlikult kahjustav

ega tühine.

5. Hageja esitas 08.11.2022 tõendid (maksekorraldused) selle kohta, et kostja arvele on

laekunud vaidluse aluseks olevate krediidikonto lepingute nr KK3192012 ja nr KK3223415 alusel

tehtud maksed. Kostja leiab, et kuna tegu on pärast eelmenetluse lõppu ja ka pärast lõplike

seisukohtade esitamise tähtaja lõppu esitatud tõenditega, tuleb need jätta vastu võtmata.

Kohtu seisukoht

6. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tugineb oma otsuses allpool esitatud

põhjendustele.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust

tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lõike 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lõike 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

8. Pooled vaidlevad, kas kostja ja Placet Group OÜ sõlmisid 03.10.2017 krediidikonto lepingu

nr KK3192012 ning 18.12.2017 krediidikonto lepingu nr KK3223415 ning kas kostja on vastavalt

nimetatud lepingutele saanud laenuandjalt krediiti. Kostja leiab, et hageja esitatud tõendid lepingute

sõlmimise kohta ei ole piisavad ning maksete teostamist tõendavad maksekorraldused on esitatud

pärast kohtu antud tähtaega (08.11.2022) ning tuleb seetõttu jätta vastu võtmata.

Pärnu Maakohtu 24.10.2022 määrusega määrati asja lahendamine kirjalikus menetluses ja määrati

pooltele lõplike seisukohtade, menetluskulude nimekirja esitamise tähtajaks 7.11.2022. Teise poole

menetluskulude nimekirjale vastamiseks määrati tähtajaks 10.11.2022. Kohus määras lahendi

tegemise tähtajaks 15.11.2022. TsMS § 237 lõike 1 kohaselt annab kohus menetlusosalistele

eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja

möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes käesoleva

seadustiku §-s 331 sätestatut järgides. Käesoleval juhul esitas hageja dokumentaalsed tõendid, s.o

AS-i SEB Pank maksekorraldused kuupäevadega 04.10.2017, 07.10.2017, 18.12.2017, 25.12.2017,

28.12.2017, 30.12.2017, 21.04.2018, 30.07.2018, 01.08.2018, 14.08.2018, 20.09.2018, 31.10.2018,

13.12.2018, 17.12.2018, pärast kohtu antud tähtaega, s.o 08.11.2022, ent ei esitanud selle

põhjendamiseks sisulisi argumente ega tõendanud hilinemise mõjuvat põhjust, seega jätab kohus

need TsMS § 238 lg 3 punkti 3 aluselt vastu võtmata ja tagastab hagejale.

Kohus leiab, et hageja on veenvalt tõendanud hagi aluseks olevate lepingute sõlmimise. Hageja on

esitanud tõendid kostjaga peetud kirjavahetuse kohta, kostja isikusamasuse tuvastamise kohta, kostja

profiilianalüüsid, kostja tehtud tagasimaksete info, mis koondis näitavad, et krediidiandja ja kostja

vahel on sõlmitud nõude aluseks olevad krediidikonto lepingud ja talle on nende aluselt tehtud

korduvaid väljamakseid.

9. Kostja leiab, et vastuoluline on hageja poolt kohtule esitatud info, et kostja krediidilimiidiks

on 1000 eurot, samas on kokkuvõttes talle välja makstud rohkem (lepingute nr KK3192012 ja nr

KK3223415 alusel vastavalt 2170 ja 1280 eurot). Hageja on sellele vastuseks selgitanud, et tegu on

kasutusel oleva krediidi piirmääraga ning kui kasutatud krediit on tagasi makstud, siis saab sama

summa uuesti kasutusele võtta. Kohus leiab, et see selgitus on kooskõlas üldteatud asjaoludega ja

seega ei vaja see punkt eraldi tõendamist, kuigi esitatud tõendite uurimisel saab see ka kinnitust.

10. Kostja on esitanud ka nõude aegumise vastuväite, kuna kliendilepingud kostja ja

krediidiandja vahel on sõlmitud 03.10.2017 (leping nr KK3192012) ja 18.12.2017 (leping nr

KK3223415). Hageja on sellele vastuseks selgitanud, et krediidi kasutusele võtmisel sõlmitakse

igakordselt uus tagasimaksegraafik ning hageja on pöördunud kohtusse 11.04.2019. a sõlmitud

maksegraafikute alusel.

Lepingu nr KK3192012 ülesütlemisteates (10.07.2019) on lepingu alusel tekkinud võlgnevuse

täiendavaks tähtajaks 24.07.2019 ja lepingu nr KK3223415 ülesütlemisteates (15.07.2019) on

lepingu alusel tekkinud võlgnevuse täiendavaks tähtajaks 29.07.2019. Hageja on pöördunud

kohtusse 09.06.2022, seega on kohtu seisukoht, et nimetatud nõuded ei ole tulenevalt TsÜS § 146

lõikes 1 sätestatud aegumistähtajast (3 aastat) aegunud.

11. Kostja on asunud seisukohale, et krediidiandja on rikkunud VÕS §-s 4034 sätestatud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vaidleb sellele vastu ning on esitanud tõendeid selle

kohta, kuidas krediidiandja enne laenukrediidi võimaldamist mõlema lepingu puhul on eelneval

päeval saatnud kostjale infolehe, samuti palunud kostjale esitada andmeid oma sissetulekute ja

kohustuste kohta, teinud ise päringuid andmebaasidesse ja analüüsinud kostja kontoväljavõtet.

Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 on kohus märkinud, et

ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Käesoleval juhtumil on krediidiandja seda teinud

ja hageja seda tõendanud (esitatud tõendite alusel on näha, et on ka keeldunud krediidilepingu

muutmisest krediidisumma suurendamiseks), seega leiab kohus, et laenuandja ei ole rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

12. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja nõutav viivise määr on seadusega kooskõlas või

mitte. Viivise osas on Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-2-1-25-16 öelnud, et kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine. Hageja aga

leiab, et Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse

viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on viidatud kohtuasjas täielikult põhjendamata. Tegemist on

Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või

muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, et kohtul oleks olnud võimalik hinnata viivisemäära

universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised

on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist

viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti

pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab

rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul

viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine,

tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-1-

25-16 ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega

universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Hageja väidab ka seda, et kokkulepe

kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai

lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes

tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud.

Kohus ei nõustu siin hageja väidetega ja leiab, et kokkuleppe paiknemise asukoht laenulepingu

põhitingimustes ei muuda seda mitte-tüüptingimuseks, kui see olemuslikult seda on. Kohus märgib

ka seda, et laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud vaid intressi määr, viivise määra

rakendamine samas määras kui kokkulepitud intressimäär on sätestatud laenulepingu

üldtingimustes. Lisaks sätestab VÕS § 35 lõige 2, et tüüptingimust iseloomustab see, et seda ei ole

eraldi läbi räägitud. Riigikohus on oma lahendis asjas nr 3-2-1-39-11 öelnud, et tingimuse kasutaja

peab tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes tingimusi

kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Esitatud tõendite põhjal leiab kohus, et laenulepingu

puhul oli kostja ainus võimalus leping sõlmida või sõlmimata jätta, muutusi lepingutingimustes tal

teha ei olnud võimalik ning intressi- ja viivise määrade üle eraldi läbi ei räägitud. Niisiis on tegu

tüüptingimustega VÕS § 35 mõistes ja tuleb analüüsida, kas tüüptingimus on VÕS § 42 lg 3 punkti

5 alusel tühine.

Hageja väidab, et viivise kahekordne piiramine (maksimaalne viivisesumma ja viivisemäär) on

ülemäärane ja rikub ettevõtete põhiseaduse §-i 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub muu

hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste

suuruse määramist.

VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt

VÕS §-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. VÕS § 162 lg 1

sätestab, et kohus võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit. Niisiis on seadusandja ette näinud, et juhul, kui võlgnik seda

taotleb, on kohtul kohustus hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik.

Kohus leiab, et tarbijakrediidi suuremad riskid võrreldes näiteks hüpoteeklaenude või muude tagatud

kohustustega on kaetud nende suuremate intressimääradega ja seega ei ole karistusliku olemusega

viivis täiendavalt vajalik. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-08 leidnud, et võlausaldaja kaotab

seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse

teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või

ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune).

Kohus leiab, et praegusel juhul on lepingus sätestatud intressimäära alusel arvestatud viivis kostja

suhtes ebaproportsionaalselt suur, tüüptingimus seetõttu tühine ja tuleb kohaldada seadusjärgset

viivise määra ehk 8% aastas. Kohus märgib, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamise korral ei pea

kohus enam analüüsima poolte huvidega arvestamist, aga nimetab siiski lühidalt, et sellise määra

rakendamisel on kohaselt arvestatud nii hageja kui ka kostja huvidega. Hageja ei jää madalama

viivisemäära rakendamisel ilma selle n-ö survefunktsioonist, mis mõjutab teist poolt kohustuse

rikkumisest hoiduma.

Kohus mõistab kostjalt seega välja viivise seadusjärgses määras ehk 8% aastas ning arvutab selle

kuni hagiavalduse esitamiseni nõude sissenõutavaks muutumisest välja viivisekalkulaatoriga.

Võlgnik on olnud krediidilepingu nr. KK3192012 puhul viivituses 26.07.2019–27.06.2022 ehk 1068

päeva, mis teeb viiviseks 228,36 eurot, ning krediidikonto lepingu nr. KK3223415 puhul perioodil

31.07.2019–27.06.2022 ehk 1063 päeva, mis teeb viiviseks 232,61 eurot, mis on põhjendatud

kostjalt välja mõista. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras kokku summas 460,97 eurot alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates

15.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

13. VÕS § 1132 lg 2 punkti 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude

hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui

võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Hageja on taotlenud sissenõudmiskulude hüvitist kahe lepingu eest kokku 100 eurot ehk seaduses

sätestatud piirides ja kohus mõistab selle taotletud suuruses välja.

14. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punkt 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel.

Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lõige 2

sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kohtule on esindatud

tõendid (loovutamisdokumendid) vaidlusaluste laenulepingute nõuete loovutamise kohta

krediidiandjalt hagejale.

15. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt, rahuldades põhivõla, kahju hüvitamise nõude,

intressinõude ning viivisenõude seaduses sätestatud määras. Rahuldamata tuleb jätta hageja nõue

seaduses sätestatud määra ületavas viivise osas.

Menetluskulud

16. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kannavad poole hagi osalise rahuldamise puhul menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul on õiglane jaotada

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõuda umbes 64%

ulatuses (täpset proportsiooni takistab määramast asjaolu, et otsuse tegemise kuupäevast edasi on

välja mõistetud viivis vastavalt TsMS §-le 367 põhinõudelt 1975,80 eurot VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras ehk protsendina, mitte täpse summana).

TsMS § 177 lg 1 punkti 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja

läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on

kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste

sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt

TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid.

Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja

materjalid, leiab, et taotlus on osaliselt põhjendatud. Hageja on teinud vajaliku kulutuse maksekäsu

kiirmenetluses tasutud riigilõivu 113,41 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu näol

306,59 eurot, kokku 420 eurot. Hageja taotles õigusabikulu summas 1680 eurot 14 tunni eest

määraga 120 eurot tund käibemaksuta. Kostja on seisukohal, et hageja menetluskulud on üle

paisutatud vähemalt pooles ulatuses, sest ei vasta menetluses esitatud õigusabi mahule. Kohus leiab,

et hageja tunnitasu määr ei ole ülemäärane, aga esitatud menetlusdokumentide mahtu arvestades, on

esitatud ajakulu üle paisutatud. Kohus leiab, et mõistlik ajakulu käesolevas asjas on 8 tundi, sest

tsiviilasi ei ole õiguslikult keerukam ega mahukam kui teised samasugused menetlused sarnastes

nõuetes. Hagi koostamisel ei pidanud hageja esindaja läbi töötama suures mahus dokumente, asi oli

esindajale tuttav juba eelnevalt ettevalmistatud maksekäsu kiirmenetlusest ning käesolev hagi ei ole

mahukas. Arvestades seda, et hageja esindaja on sarnastes tsiviilasjades esitanud sarnaseid hagisid,

pole hageja esindaja pidanud kulutama väga palju aega hagiavalduse koostamisele, tegemist on nn

tüüpavaldusega. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks seega 960 eurot, koos

riigilõivuga niisiis 1380 eurot.

17. Kostja on menetluses kandnud õigusabikulusid tunnihinnaga 110 eurot tunnis, millele

lisandub käibemaks. Kostja ei saa riigiga käibemaksu tasaarvestada, mistõttu on kostja õigusabikulu

käibemaksuga 132 eurot tunnis 6,4 tunni eest, kokku summas 844,80 eurot. Kohus leiab, et

nimetatud menetluskulu taotlus on põhjendatud.

18. TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu

tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab,

tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

14.06.2006 määruses tsiviilasja nr 3-2-1-56-06 p-s 14 märkinud, et kui pooled esitavad

kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult

või osaliselt rahuldab, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal algatusel tasaarvestada.

Käesolevas asjas määras kohus menetluskulude jaotuse selliselt, et hageja menetluskulud tuleb 64%

ulatuses kanda kostjal ja hagejal kanda 36% ulatuses kostja menetluskulud. Seega tuleb hagejal

kanda kostja menetluskulusid summas 318,53 eurot ning kostjal tuleb kanda hageja menetluskulusid

summas 883,20 eurot. Kohus tasaarvestab TsMS § 445 lõike 1 alusel poolte vastastikused

menetluskulude hüvitamise nõuded. Tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjal kanda hageja

menetluskulusid summas 564,67 eurot.

19. TsMS § 177 lõikest 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise

taotluse on hageja esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Reena Undrest

kohtunik