3-22-69/62 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-69

Haldusasi

X. X.e kaebus Tallinna Vangla 06.01.2022 käskkirja

nr 1-22/1-2/7 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: X. X.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.12.2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kohaldas 06.01.2022 käskkirjaga nr 1-22/1-2/7 (täpsustatud 07.01.2022

käskkirjaga nr 1-22/1-2/9) kinnipeetav X. X.e suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, millega

ta paigutati eraldi lukustatud kambrisse, keelati kehakultuuriga tegelemine ja piirati

vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust (menetlus I, dtl 38-42).

2. X. X. esitas vanglale 06.01.2022 käskkirja peale vaide. 3. X. X. esitas 10.01.2022 Tallinna

Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Tallinna Vangla 06.01.2022 käskkirja nr 1-22/1-

2/7 kehtivuse peatamiseks.

3. Tallinna Halduskohus jättis 19.01.2022 määrusega X. X.e esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus otsustas oma 18.02.2022 määrusega jätta X. X.e

määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.01.2022 määruse resolutsioon

muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi.

4. Tallinna Vangla tagastas oma 24.02.2022 otsusega nr 5-15/22/17-3 vaide õigusvastaselt (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2022 määrus käesolevas asjas).

5. X. X. esitas 25.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 06.01.2022

käskkirja nr 1-22/1-2/7 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse 04.07.2022 määrusega menetlusse.

05.10.2022 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja selgitab, et 06.01.2022 üksuse vanema Remo

Tänava otsusega nr 1-22/1-2/7 kohaldati tema suhtes täiendavad julgeolekuabinõusid – VangS

§ 69 lg 1, § 69 lg 2 p 1, 2, 3, 4 alusel, millega kaebaja ei nõustu järgmistel põhjustel.

6.1. 06.01.2022 ca 10.00 hommikul toodi kaebaja kambrisse 03-8 noor kinnipeetav Y. Y., keda

kaebaja ei tunne ja kes keeldus ise kaebajaga koos ühes kambris istumast. Kaebaja ei ole teda

minema ajanud. Pole teda ähvardanud ega midagi rikkunud.

6.2. 06.01.2022 kirjutas Y. Y. kirjaliku avalduse üksuse vanemale R. Tänavale, mille edastas

vahetuse valvurile. Selles avalduses kirjutas Y. Y. kaebaja juuresolekul põhjustest, miks ta

keeldub kaebajaga koos istumast, sellest, et tal pole probleeme vaja. Y. Y. märkis, et kaebaja ja

tema ei sobi kokku, tal on kaebajaga keeruline kohaneda. Hiljem helistas Y. Y.

operatiivtöötajale A. Põdrale ja palus teda teise kambrisse majutada. Kuid operatiivtöötaja A.

Põdra ei teinud seda, ehkki oli lubanud. Kätte jõudis lõuna aeg 12.00.

6.3. Pärastlõunal kell 13.00 helistas kaebaja ise operatiivtöötajale A. Põdrale ja palus, et ta

lahendaks Y. Y.i üleviimisega seotud küsimuse, mille kohta operatiivtöötaja ütles, et

väidetavalt otsustamine käib, kuid Y. Y.it üle ei viidud. Seejärel helistas kaebaja korduvalt ning

palus Y. Y.i üleviimist kiirendada, et inimene ei piinleks ootuses ja teadmatuses. Ta oli juba

niigi alates kella 10.00-st oodanud, teadmata mida. Vestluse käigus operatiivtöötajaga hakkas

too kaebaja sõnadest kinni, püüdes norida ja kaebajat süüdlaseks teha seoses sellega, et Y. Y.

keeldub kaebajaga koos ühes kambris istumast. Ja muudkui nuhkis. Mille peale kaebaja ütles,

et Y. Y. kirjutas ja ütles kõike ise ning, et kaebaja ei tea midagi. Kui operatiivtöötajale midagi

ei meeldi, las tuleb ise sektsiooni ning uurib välja, mitte ärgu imegu minu verd oma

ülekuulamiste ja kahtlustustega. Tegemist on tema eksimuse ja vale otsusega paigutamise osas.

6.4. Mõne aja pärast tuli valvur ja ütles, et kaebaja pakiks oma asjad kokku, kuna kaebaja

viiakse üle teise kambrisse. Kaebaja palus esitada talle kirjalik käskkiri, mis viitab kaebaja

üleviimise põhjusele. Ent sellist käskkirja kaebajale keegi ei andnud. Kaebajal läks asjade

pakkimisega kaua aega, kuna ei olnud kilekotte jne.

6.5. Olles asjad kokku pakkinud ja kambrist väljunud, sulges vangla mingil põhjusel sektsiooni.

Kaebaja küsis valvurilt, kuhu ta üle viiakse. Kaebajale öeldi, et kambrisse 02-14, kus viibib

kinnipeetav. Siis ütles kaebaja, et ei hakka kellegagi koos istuma. Kaebaja hakkab istuma üksi,

nagu on 3 aastat istunud Tallinna Vanglas. Kaebaja on 58-aastane. Kaebajal on probleeme

psüühikaga. Kaebajal on vaja vaikust. Kaebaja on eriti ohtlik ja ei taha, et kellelgi või tal endal

oleks kaebaja tõttu probleeme. Kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused. Selle peale valvur

ütles, et üksi saab kaebaja istuda ainult lukustatavas kambris vastavalt VangS §-le 69. Tal on

R. Tänava käskkiri, mille alusel tuleb kaebaja majutada kambrisse 02-14 teise kinnipeetava

juurde või pannakse kaebaja kinni VangS § 69 alusel, teisi variante pole. Vangla tahtis kaebajat

hirmutada ja survestada lukustatava kambri abil, kuid neil ei tulnud midagi välja ning kaebaja

pandi lukustatavasse kambrisse 04-2 VangS § 69 alusel.

6.6. Meil oli sektsioon 03 vabu kambreid täis, kus kinnipeetavad samuti ühekaupa istusid.

Nendeks on kambrid nr. 3, 4, 9, 12, 13, 17, 21. Teravat vajadust kohtade puudumise tõttu

kaebaja kambrisse kedagi paigutada, samuti kaebajat teise kambrisse üle viia, vanglal ei olnud.

Ent pärast kaebaja üleviimist lukustatavasse kambrisse jäi kaebaja kamber 03-8 hoopis tühjaks.

Y. Y. viidi aga üle kambrisse 03-9.

6.7. 10.08.2020 esitas kaebaja advokaat Raiko Paas kaebuse selle kohta, et vangla ei täida eraldi

majutamise põhimõtet vastavalt VangS § 11 lg-le 1, et kaebaja majutataks üksinda, ega

tekitataks kaebajale probleeme. Ja vangla lubas kaebajal üksinda istuda.

2021. aasta novembris esitas kaebaja korduvalt kirjaliku avalduse R. Tänavale, milles palusin,

et minu kambrisse kedagi ei majutataks, et vältida probleeme ja konflikte. R. Tänav lubas

kaebajale isiklikult, et kedagi juurde ei majutata, nüüd aga, operatiivtöötaja A. Põdra info alusel,

muutis omaenda otsuseid, tekitades kaebajale tühja koha pealt probleeme.

6.8. Kaebaja pole endale valinud ei kambrit ega kambrikaaslast. Kaebaja istus üksinda ning

tahab ka edaspidi üksi istuda, et mitte tekitada probleeme iseendale ja vanglale. Vangla kinnitab

oma vastustes kohtutele ja käskkirjades ise, et kaebaja on eriti ohtlik, võib olla agressiivne, et

kaebajal on korduvalt olnud probleeme ning konflikte teiste kinnipeetavate ja valvuritega. Nii

on arusaamatu, miks majutas vangla kaebaja juurde Y. Y.i, kui vanglal olid ette teada kaebaja

negatiivne käitumine ja isikuomadused. Vangla on selle olukorra ise loonud, et kaebajale kahju

teha ja istuma panna, hiljem aga püüda omaenda kuritarvitustes kaebajat süüdlaseks teha.

6.9. Kaebaja ei ole toime pannud ühtegi VangS § 69 lg 1 loetletud tegudest ega midagi

rikkunud. Kaebaja soovimatus istuda ühes kambris teise kinnipeetavaga, et ei oleks konflikte

ja probleeme, ei tähenda VangS § 69 rikkumist ega anna vanglale alust kaebaja lukustatavas

kambris kinni hoida vastavalt VangS § 69 lg-le 1, rakendades kaebaja suhtes täiendavaid

piiranguid vastavalt vangla 06.01.2022 käskkirjale nr 1-22/1-2/7, mis käsib rakendada kaebaja

suhtes VangS § 69 lg 2 p 1, 2, 3, 4.

6.10. Kaebaja suhtes vangla 06.01.2022 käskkirja nr 1-22/1-2/7 rakendades ei ole vangla

kaebajalt ja Y. Y.ilt isegi seletuskirju võtnud. Vangla ei ole selgitanud välja asjas kõiki

asjaolusid, ei ole kaebaja arvamust kuulanud ning on VangS § 69 rakendades jämedalt rikkunud

haldusmenetluse seaduse reegleid ning korda.

Lisaks on Tallinna vangla rikkunud VangS § 4¹, § 11 lg 1, § 12 lg-sid 2, 3, aga ka Euroopa

vanglaeeskirjade reeglite punkte 3, 10.1, 18.1, 18.6, 18.7, 18.10, 53.1, 53.2, 53.3, 53.5, 56, 57.1,

57.2, 59 a, c, e, 60.1, 60.2, 60.6, 70.7 Rec (2006)2.

6.11. 09.01.2022 vestluse käigus kontaktisiku Dorel Poognaga ütles viimane kaebajale otse, et

kaebaja pani R. Tänav istuma vangla direktorile suunatud kaebuste eest tema ja teiste ametnike

kohta. Väidetavalt on kaebajal vanglas hea elu, kaebaja istub kambris üksinda, temal aga laua

peal terve virn kaebaja kaebusi. Need D. Poogna sõnad kinnitavad kaebaja suhtes vangla poolt

kunstlikult loodud provokatsiooni, et kaebaja istuma panna, et kaebajaga saaks arved klaarida

R. Tänav ja A. Põdra. Need on aga juba ametiisikute tegevused, millel ei ole midagi ühist

kaebaja suhtes VangS § 69 rakendamisega sellisel kujul nagu vangla seda esitleda püüab.

Kaebaja jääb ka oma täiendavates seisukohtades vastuseks vangla vastusele selle juurde, et

tegemist oli vangla poolse provokatsiooniga selle eest, et kaebaja kirjutab kaebusi. Vangla

rikkus ise VangS § 11, lg 1; § 12 lg 2 ja 3.

Peale kaebaja vabastamist VangS § 69 piirangutest paigutati kaebaja uuesti eraldi kambrisse.

Lisaks oli kaebaja esindaja ka vanglal palunud juba varasemalt konfliktide vältimiseks kaebaja

paigutada eraldi kambrisse (vt dtl 485).

6.12. Niipalju kui kaebajale on teada, peab vangla VangS § 69 rakendamise kohta käskkirjade

väljaandmisel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest kaebajaga rääkima, võtma

kaebajalt seletuse, ära kuulama kaebaja arvamuse ja versiooni juhtunu kohta, üle kuulama

tunnistajad ja võtma neilt seletused, koguma tõendeid, viima läbi distsiplinaarmenetluse,

objektiivselt ja ausalt hindama kogutud tõendeid ja alles pärast seda võtma vastu oma otsuse,

kas kasutada kinnipeetava vastu VangS § 69. Seda Tallinna Vanglas ei ole ja ei ole kunagi

olnud. Mida ametnik ka oma ülemale ei ütleks, see võetaksegi käskkirja aluseks, milles on alati

süüdi vangla kinnipeetav. Faktiliselt vangla milleski selgusele ei jõua.

6.13. Tallinna Vangla käskkiri kaebaja suhtes VangS § 69 rakendamiseks peab olema selgelt

põhjendatud ja vangla peab omama juriidilisi tõendeid, mis annab vanglale õiguse rakendada

kinnipeetava suhtes niivõrd karme meetmeid niivõrd pikaks tähtajaks, mitte abstraktseid

paljasõnalisi järeldusi justkui kinnipeetava poolt vangla ohutuse õõnestamisest, nagu vangla

armastab sellest kirjutada.

6.14. Kaebaja selgitab vastuseks vastustaja vastusele, et kaebaja ei oska eesti keelt ning vangla

vastupidised väited on põhjendamatud.

6.15. Eeltoodu alusel palub kaebaja tühistada Tallinna Vangla 06.01.2022 käskkiri nr 1-22/1-

2/7 täis mahus, lisaks täita HKMS § 2 lg 2 nõude, samuti nõuda Tallinna Vanglalt HKMS § 28

lg-de 1, 2 täitmist, mitte aga intriige punuda ja kohut eksitada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja Tallinna Vangla kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Tallinn Vangla 06.01.2022 käskkiri nr 1-22/1-2/7 on vastustaja hinnangul õiguspärane ja

tühistamisele ei kuulu. Vastustaja on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust

käskkirjas ja 17.01.2022 Tallinna Halduskohtule esitatud seisukohas nr 1-11/22/1192-2

põhjendanud, mistõttu ei pea vastustaja vajalikuks neid täies mahus üle korra. Vastustaja palub

halduskohtul nende põhjendustega kaebuse lahendamisel arvestada. Täiendavalt rõhutab

vastustaja järgmist.

7.1. Kohustust enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kinnipeetav ära kuulata

VangS §-st 69 ei tulene. Nõue, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan võimaldama

menetlusosalisel esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus

ja vastuväited, tuleneb HMS § 40 lõikest 1. Samas lg 3 punkti 1 kohaselt võib isiku ära

kuulamata jätta, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on

vaja viivitamatult tegutseda. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei tingi täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel kinnipeetava ära kuulamata jätmine haldusakti tühistamist.

Kohus on leidnud, et julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb tegutseda võimalike kahjulike

tagajärgede ära hoidmiseks viivituseta, mistõttu ei pea eelnevalt selgitusi võtma. Kinnipeetaval

on võimalik oma seisukohti ja vastuväiteid esitada vaides. (Vt Tartu Halduskohtu 04.07.2011

lahend asjas nr 3-11-24, 16.03.2011 lahend asjas nr 3-10-3156, 21.11.2008 lahend nr 3-08-

1755.)

Ehkki X. X. 06.01.2022 kedagi ei rünnanud, andis ta vanglaametnikele selgesõnaliselt mõista,

et on valmis käituma selliselt, mis tingib tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise.

Kaebaja tõdeb esialgse õiguskaitse taotluses, et ametnikud hoiatasid teda, et kui ta korraldusele

ei allu ja talle määratud kambrisse ei lähe, paigutatakse ta VangS § 69 alusel lukustatud

kambrisse. Seega arvestas kaebaja võimalike tagajärgedega ja lukustatud kambrisse sattumine

ei saanud talle üllatuslikult tulla. Tal oli võimalik soovi korral täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise osas arvamust avaldada. Olenemata kaebaja arvamusest, ei saanud juhtumi

asjaolusid arvestades täiendavate julgeolekuabinõusid kohaldamata jätta. Väide Y. Y.ilt

selgituste võtmata jätmise kohta ei ole asjasse puutuv.

7.2. X. X.e ohtlikkus ei olnud pelgalt hüpoteetiline ja vanglal oli alust arvata, et ta võib

kaaskinnipeetavaid ja vanglaametnikke reaalselt rünnata. Kaebajaga seonduvalt on varasemalt

olnud mitmeid intsidente, mis tema meelestatust ja ohtlikkust kinnitavad. Vastustaja on neile

17.01.2022 seisukohas nr 1-11/22/1192-2 viidanud. Kaebaja on halduskohtule esitatud

pöördumistes ka ise oma ohtlikkust kinnitanud ja rõhutab, et ta ei soovi kedagi oma kambrisse.

Tallinna Ringkonnakohus on analoogses olukorras, kus X. X. ei lubanud vanglaametnikel

kaaskinnipeetavat oma kambrisse paigutada, märkinud, et vanglaametniku korralduse - lubada

kambrisse teine kinnipeetav - täitmisest keeldumine on isegi agressiivselt mitte käitudes

sedavõrd kaalukas rikkumine, et see nõuab kiiret sekkumist (Tallinna Ringkonnakohtu

01.12.2015 kohtumäärus haldusasjas nr 3-15-2833). Vangla ei saanud 06.01.2022 riskida

kolmandate isikute elu ja tervisega ning kohaldas raske õigusrikkumise ärahoidmiseks ennetava

meetmena X. X.e suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni asjaolude äralangemiseni.

Neljanda üksuse valvur Svetlana Vorobjova 02.02.2022 ettekande nr 1-22-1120 kohaselt ütles

X. X. 27.01.2022 ametnikule, et tema ei ole nõus kellegagi ühes kambris olema ja kui teda

paigutatakse kellegagi koos ühte kambrisse, siis tema sinna ei lähe. Kui tema kambrisse kedagi

tahetakse paigutada, siis tema seda kindlasti ei luba ja käitub uue kinnipeetavaga füüsiliselt

agressiivselt. 29.01.2022, 30.01.2022, 04.02.2022 ja 06.02.2022 on koostatud vanglaametnikud

ettekanded, milles on kirjeldatud kaebaja negatiivset käitumist vanglaametnikega ja

korraldustele allumatust (dtl 447-453). Arvestades kaebaja käitumist ametnikega ja ähvardust

kaaskinnipeetavate suhtes, oli tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuni

03.03.2022 põhjendatud ja vajalik. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati, kui

vanglal tekkis veendumus, et kaebaja on oma käitumist parandanud ja kolmandaid isikuid ei

ohusta.

7.3. Kaebaja väide, et esimese üksuse juht R. Tänav on talle isiklikult lubanud, et temaga ühte

kambrisse teisi kinnipeetavaid ei paigutata, ei ole tõene. Kaebaja on küll avaldanud üksuse

juhile oma soove ja eelistusi, kuid lubadust, et kaebaja saab kambris alati üksi olla, ei ole R.

Tänav ega ükski teine vanglaametnik kaebajale andnud. Samuti on põhjendamatu ja väär

kaebaja arusaam, et tema ümberpaigutamine oli vangla poolne planeeritud provokatsioon, et

teda kättemaksuks ametnike peale esitatud kaebuste eest lukustatud kambrisse paigutada.

Kaebaja soov kambrit kaaskinnipeetavaga mitte jagada ei olnud mõjuv põhjus vanglaametnike

korralduste täitmata jätmiseks, veel vähem õigustus ähvardusteks ja agressiivsuseks.

Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kambrit ja kambrikaaslasi oma suva järgi ega

saa otsustada (isegi vabade kambrite olemasolul), kas ta on kambris üksi või mõne

kaaskinnipeetavaga kahekesi. Vanglateenistus arvestab ühte kambrisse paigutamisel

kinnipeetavate julgeolekuga. Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes

vanglateenistuse ametnike pädevuses. Ka kohtupraktikas on sedastatud, et õigusnormid jätavad

vanglale kaalutlusõiguse, otsustamaks, millisesse kambrisse ja kinnipeetavatega koos isik

vanglas paigutatakse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsustes ja vaideotsuses märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut

veenda ega tõendada, et vaidlustatud käskkiri rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus

seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele.

9. Tallinna Vangla kohaldas 06.01.2022 käskkirjaga nr 1-22/1-2/7 (täpsustatud 07.01.2022

käskkirjaga nr 1-22/1-2/9) kinnipeetav X. X.e suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, millega

ta paigutati eraldi lukustatud kambrisse, keelati kehakultuuriga tegelemine ja piirati

vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust.

Käskkirjast nähtub, et 06.01.2022 kl 10 paiku paigutati kinnipeetav X. X.ega ühte kambrisse

kinnipeetav Y. Y.. Mõned minutid hiljem helistas Y. Y. valveruumi ja teavitas, et ta ei saa selles

kambris viibida. Tallinna Vangla alustas asjaolude väljaselgitamist ja kinnipeetavatega

vestlemist. Samuti vaadati üle valvekaamera, ent midagi tähelepanuväärset videosalvestistelt ei

tuvastanud. Seejärel suhtles ametnik X. X.ega telefoni teel. Esimese telefonikõne ajal oli X. X.

viisakas ja palus, et tema kambrisse ei paigutataks uut vangi. Teise telefonikõne ajal oli X. X.

juba väljakutsuva tooniga ja nõudis Y. Y.i aitamist tema probleemis, süüdistades vanglatöötajat

paigutusvea tegemises ja ütles, et kui vangla ei reageeri probleemile ja hakkab jõuga Y. Y.it

tema kambrisse paigutama, siis temal on ametnike vastu piisavalt kompromiteerivat materjali,

mida ta erinevatesse instantsidesse saab teavitada. Telefonikõne lõpetas X. X. sõnadega „kui

teie minu verd imete, siis hakkan mina ka teie verd imema!“. Y. Y. selgitas vanglale, et nad

olid eelnevalt X. X.ega kokku leppinud, et nad ei tülita üksteist ja lähevad sõbralikult lahku

ning koos kambrit jagama ei hakka. Sellest tulenevalt otsustati mõlemad kinnipeetavad

kambrist nr 8 ära paigutada. Teise kambrisse paigutamisest teavitamisel keeldus aga X. X. enda

isiklike esemeid kokku panemast ja lahkumast kambrisse nr 14, sest seal oli teine kinnipeetav

juba olemas. X. X. nõudis, et tema peab saama enda käsutusse tühja kambri. Valvurid selgitasid,

et avatud sektsioonides sellist võimalust ei ole, misjärel X. X. ütles, et läheb enne lukustatud

kambrisse, kui teise vangiga ühte kambrisse. Seejärel paigutati X. X. lukustatud kambrisse.

Paigutuse ajal vestles X. X. ametnikega agressiivsel ja nõudlikul toonil. Ümberpaigutamise ajal

tuvastati videovalve vahendusel, et X. X. tõstis O3 külmkapist enda kambri riiulilt toiduaineid

O3-5 riiulile, suhtles läbi suletud ukse Y. Y.iga, kes oli paigutatud ümberpaigutamise ajaks

lukustatud kambrisse. Olukorras, kus kinnipeetav ei allu vanglaametnike korraldustele ning

valib vanglas ise endale sobivat kambrit ja kambrikaaslasi, saab asuda seisukohale, et

kinnipeetava näol on tegemist isikuga, kes ohustab vangla üldist julgeolekut, annab halba

eeskuju kaasvangidele ning takistab teiste kinnipeetavate päevakava. Mitu vanglaametnikku oli

sunnitud tegelema kinnipeetava paigutamisega ning selle tõttu peatati ajutiselt töölt saabuvate

vangide vastuvõtmine, jalutuskäigud, suleti turvalisuse huvides O3 osakond. Täiendavad

julgeolekuabinõud on vajalikud mh selleks, et ära hoida võimalik raske õigusrikkumine. (Vt dtl

38-42 I menetlus)

10. VangS § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks

julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil,

mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku

vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest

vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas

viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike julgeolekut.

11. VangS § 69 lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja

nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2

p-de 1,3-4 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine.

12. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik

julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud

täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka

konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69.

13. VangS § 11 lg 1 sätestab, et vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui

ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3

sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused,

millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust

haldusorgani eest. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava

julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 02.06.2010 otsus asjas

nr 3‑3‑1‑33‑10, p 11 ja 06.05.2015 otsus asjas nr 3‑3‑1‑88‑14, p 11).

14. Tallinna Vangla põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes

kahel alusel: ohutuse tagamiseks ja õigusrikkumiste toimepanemise võimaluste takistamiseks.

15. Riigikohtu halduskolleegium on 13.11.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-63-09 VangS § 70 lg 1

alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta selgitanud: "Ennetava meetme rakendamine toimub

tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu,

kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline,

et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on

tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante

vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme

rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme (praegusel juhul ohjeldusmeetme)

õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis

ilmnesid pärast meetme rakendamist." Kohus on seisukohal, et samad reeglid on rakendatavad

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel ka käesolevas asjas.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

20.04.2011 otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12, 02.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12 ja

06.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11).

16. Kohus leiab, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud kaitstavate

õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine on hädavajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud põhjendatud kahtlus

kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Tallinna Vangla on vaidlustatud käskkirjas esitanud

oma

kaalutlused

täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamiseks.

Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava

käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

vajadust mõjutada.

17. Kohus nõustub vastustajaga, et käskkirjas kirjeldatu andis vastustajale aluse põhjendatud

kahtluseks, et tõenäoliselt võib kaebaja osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule või toime panna

raskeid õigusrikkumisi. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuli otsustada

kiiresti, ei olnud vanglal võimalik koguda lisatõendeid kaebajast lähtuva ohu suuruse

väljaselgitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise otsustamisel kaalumisvigu teinud. Vastustaja on veenvalt põhjendanud, et

konflikti olukordades võib kaebaja käituda agressiivselt ning ohustada seeläbi kõiki enda

ümbruses olevaid isikuid, sh ametnikke ja kaaskinnipeetavaid. Kohtule on usutav, et kaebaja

käitumine võib anda teistele kaaskinnipeetavatele halba eeskuju ning viia allumatuseni ja

vangla järeldusi kaebajast lähtuva ohu kohta ei saa pidada meelevaldseteks. Vastustaja on kohtu

arvates õigesti hinnanud, et on väga tõenäoline, et ka järgmise vangla poolse kaebajale

mittemeeldiva tegevuse, korralduse või otsuse puhul (näiteks kaebaja paigutamisel kambrisse

koos teise kinnipeetavaga) tekib uus konflikt, millega võib kaasneda kaebaja poolt agressiivne

käitumine ja esineb ka füüsilise vägivalla oht. Seda tõendavad kohtu hinnangul piisavalt ka asja

materjalid. Piisavalt selgesti näitavad seda ka kaebaja enda väited selle kohta, et ta on ohtlik ja

ei pruugi suuta ennast kontrollida situatsioonides, mis talle ei meeldi. Samuti kinnitavad

kaebaja negatiivset meelestatust 06.01.2022 sündmused ja kaebaja käitumine ja ähvardused

kaaskinnipeetavate ja vanglateenistujate suhtes. Ehkki X. X. 06.01.2022 kedagi ei rünnanud,

andis ta vanglaametnikele selgesõnaliselt mõista, et on valmis käituma selliselt, mis tingib tema

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise. X. X.e ohtlikkus ei ole pelgalt hüpoteetiline ja

vanglal oli alust arvata, et ta võib kaaskinnipeetavaid ja vanglaametnikke reaalselt rünnata.

Vastustaja vastuses kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele on välja toodud näiteks, et

vangiregistris on kajastatud mh järgmised juhtumid, mis kinnitavad täiendavalt eeltoodud

seisukohti: 1) 15.06.2011 viskas kinnipeetav vanglaametnikku kruusiga; 2) 24.06.2011 ründas

X. X. kaaskinnipeetavat; 3) 05.07.2011 ei allunud kinnipeetav vanglaametniku korraldusele

jääda kambrisse ja osutas füüsilist vastupanu; 4) 07.09.2012 kinnipeetav solvas ja ähvardas

vanglaametnikku füüsilise vägivallaga; 5) 03.06.2014 ei allunud kinnipeetav korduvatele

korraldustele minna temale määratud kambrisse; 6) 10.11.2015 keeldus kaaskinnipeetavat

kambrisse laskmast; 7) 01.12.2016 eiras kinnipeetav ametniku korraldust minna kambrisse; 8)

02.07.2019 nõudis X. X. kambrisse paigutatud kinnipeetava ära paigutamist. X. X. ütles, ta pole

siin esimest päeva ja ta teab, et enne ei liiguta mitte keegi kui kellelgi pea pole lõhki löödud.

Kinnipeetav ähvardas, et paigutatagu teda või kambrikaaslast mujale, muidu hakkab löömine

pihta; 9) 08.07.2019 ähvardas kinnipeetav vanglaametnikule lõuga anda, kui kambrist

väljaspool teda näeb; 10) 16.09.2019 koostas esimese üksuse juht seoses X. X.e ohtlikkusega

vanglaametnikele käitumisjuhise; 11) 27.09.2019 ähvardas vanglaametniku vanglast välja

saades ära tappa. (Vt ka vastustaja kaebusele esitatud vastuse lisa 4 dtl 447-453 ja esialgse

õiguskaitse taotluse vastus dtl 66-68 I menetlus.)

18. Vangla on vaidlustatud käskkirjas arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate

järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas

(VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi

kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud

täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli vältida tema poolt edaspidiseid võimalikke

õigusrikkumisi ning tagada üldine julgeolek vanglas. Käskkirjas on iga rakendatud meetme

kohta esitatud põhjendus, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine

vajalik. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja

uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Arvestada tuleb ka

sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete

kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).

19. Kohus peab siinkohal täiendavalt vajalikuks selgitada kaebajale distsiplinaarmenetluse ja

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse erisusi, kuivõrd kaebaja on kaebuses

ajanud vastavad menetlused ja neile esitatavad nõuded segamini. Täiendavate julgeoleku

abinõude kohaldamise menetlus ei ole samane distsiplinaarmenetlusega.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ei avaldata distsiplinaarkaristusele sarnast

hukkamõistu kinnipeetava käitumisele. Sama intsidendi eest distsiplinaarkaristuse määramine

või varem määratud kehtiv(ad) distsiplinaarkaristus(ed) ei ole täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise eelduseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ja seejärel

meetme valikul peab vangla veenduma, et asjaolud kogumis kinnitavad vähemalt ühe VangS §

69 lg 1 loetletud aluse esinemist. Selliselt võib meetme kohaldamine olla küll reaktsiooniks

kinnipeetava käitumisele (mh sellisele käitumisele, mis tingib distsiplinaarmenetluse

alustamise), kuid meetme kohaldamine on suunatud tulevikku, selle eesmärgiks on tagada

ebasoovitava olukorra või tagajärje ärahoidmine ja/või kordumine tulevikus.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja valik on prognoosotsus. Selle tegemisel ei ole

nõutav, et kaebajale omistatav käitumine ja sellest tehtud järeldused oleks kinnitust leidnud

distsiplinaarkaristuse määramiseks nõutava tõendamis- ja põhjendamisstandardi järgi. Sellest

tulenevalt ei tulnud kaebajat ka enne käskkirja andmist ära kuulata või koguda ütlusi Y. Y.ilt

toimunud sündmuste kohta (nagu seda oleks tulnud teha distsiplinaarmenetluses). Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav, kui faktilistest asjaoludest ilmneb põhjendatud

kahtlus, et kaebaja võib käituda vangla julgeolekut ohustavalt. Sellist kaebajast lähtuvat ohtu

ongi vastustaja vaidlustatud käskkirjas põhjendanud, selgitades muu hulgas iga kohaldatud

meetme kohta eraldi, miks ja kuidas see aitab vähendada ohtu vangla julgeolekule. Kaebaja ei

ole vastustaja arutluskäiku kahtluse alla seadnud, leides kaebuses üksnes, et vastustaja on

järelduste tegemisel tuginenud ebaõigetele asjaoludele ja jätnud tegelikud asjaolud välja

selgitamata. Lisaks viitas kaebaja provokatsioonile, millise seisukohaga ei saa kohus nõustuda,

kuivõrd kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda üksinda kambrisse paigutamist, samuti

puudub tal subjektiivne õigus valida kambrikaaslast.

Kokkuvõtvalt on vastustaja kohtu hinnangul kaebaja käitumisest õigesti järeldanud ohu

olemasolu vangla julgeolekule, rakendanud ohu tõrjumiseks sobivaid ja kaebaja õigusi

proportsionaalselt piiravaid meetmeid. Seetõttu leiab kohus, et käskkiri on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus.

Menetluskulud

20. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik