3-21-585/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. november 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-585

Haldusasi

X kaebus Harku Vallavalitsuse 1. detsembri 2020. a

ettekirjutus-hoiatuse

nr

12-4/16-5

osaliseks

tühistamiseks ja 16. veebruari 2021. a korralduse nr 142

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja AF

Vastustaja – Harku vald, esindaja AS

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

19. oktoober 2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021.

a otsus haldusasjas nr 3-21-585 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. detsembril 2022

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-21-585

2(10)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsus kohustas 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatusega nr 12-4/16-5 X

peatama ehitustööd Harku vallas Viti külas asuval Säde tee 15 kinnistul (registriosa nr 2987402;

katastritunnus 19809:028:0260; pindala 1147 m2; sihtotstarve 100% elamumaa) ettekirjutuse

teatavaks tegemisest kuni ehituslubade väljastamiseni (p 4.1) ning tagama ehitusload abihoone

püstitamiseks ja aiamaja laiendamiseks hiljemalt 31.05.2021 (p-d 4.2 ja 4.3). Ettekirjutuse p-s

4.1 määratud kohustuse täitmata jätmise korral rakendab Harku Vallavalitsus sunniraha 2100

eurot (p 5.1) ning p-des 4.2 ja 4.3 määratud kohustuste täitmata jätmise korral sunniraha 1000

eurot (p-d 5.2 ja 5.3).

Harku Vallavalitsus alustas 20.07.2020 laekunud kaebuse alusel 24.08.2020 riikliku järelevalve

menetlust seoses Säde tee 15 kinnistul toimuvate ehitustöödega ja 13.08.2020 paikvaatlusel

tuvastati ehitisregistrisse kandmata abihoone põhjapoolse külje laiendamine, milleks ei ole

taotletud ehitusluba. X selgitas 07.09.2020, et abihoone ehitamist alustati 1991. a-l ja praegu ei

ole tegemist ehitise laiendamisega, vaid olemasoleva hoone taastamisega, ning samuti on

koostamisel projektdokumentatsioon, mis esitatakse vallale pärast valmimist. Paikvaatlusel

tuvastatu ning X esitatud teabe ja fotode pinnalt ei ole võimalik väita, et laienduse asukohas

oleks kunagi midagi paiknenud, vaid tegemist on hoone laiendamise või hoone

ümberehitamisega, mis nõuaks ikkagi ehitusteatise ja ehitusprojekti teavitatuks lugemist. Vallal

puuduvad dokumendid, millest nähtuks Säde tee 15 kinnistule abihoone püstitamiseks ehitusloa

andmine, ning ka X selgitustest võib järeldada tema teadlikkust sellest, et abihoone on püsitatud

ebaseaduslikult. Tegemist on ebaseadusliku hoone ebaseadusliku laiendamisega. Vald tuvastas

lisaks, et kinnistul asuv aiamaja ei vasta ehitusprojektile. Säde tee 15 kinnistule on 1987. a-l

antud luba püstitada aiamaja ehitusaluse pinnaga 40,3 m2 (Harju rajooni RSN TK ehituse ja

arhitektuuri osakonna tootmisgrupi töö nr IP431), mille juurde võis ehitada kasvuhoone

ehitusaluse pinnaga 17,5 m2. X 19.11.2020 selgituse kohaselt ehitati kinnistule aiamaja

vastavalt 1987. a ehitusprojektile, kuid hoonet on hiljem laiendatud ja selle pikkus on nüüd 10

m ja laius 7 m ehk ehitusaluseks pinnaks 70 m2. Seega on tegu elukondliku hoone laiendamisega

üle 33%, milleks on ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 järgi nõutav ehitusluba.

2. Harku Vallavalitsus jättis 16.02.2021 korraldusega nr 142 (vaideotsus) rahuldamata X

30.12.2020 vaide Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-de 4.2,

4.3, 5.2 ja 5.3 kehtetuks tunnistamiseks.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 18.03.2021 kaebuse, mille nõueteks jäid tühistada Harku

Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-d 4.2, 4.3, 5.2 ja 5.3 ning

16.02.2021 korraldus nr 142. Ettekirjutus on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi

tühine, sest see on arusaamatu ja ei ole täidetav. Kaebaja peatas ehitustööd, kuid tal ei ole

võimalik täita nõuet tagada ehituslubade väljastamine, sest ehitusloa andmine sõltub

vastustajast. Kaebaja saab üksnes esitada mõistliku aja jooksul ehitusloa taotluse. Ebarealistlik

on nõuda kaebajalt ehituslubade saamist hiljemalt 31.05.2021, sest tal on vaja esmalt saada

projekteerimistingimused, siis koostada ehitusprojekt ja kooskõlastada see puudutatud isikute

ja asjaomaste asutustega. Mõistlik aeg ehitamise seadustamiseks oleks nt kolm aastat, kuid

vastustaja on selleks andnud ca 5 kuud ja vaideotsusest arvates vaid 3 kuud. Pooleliolev ehitis

ei riku kellegi õigusi ja ei ole ohtlik. Pärast ehitamise peatamist on omaniku valik, kas taotleda

ehitusluba või ehitis lammutada või konserveerida. Kaebaja on pandud tahtlikult olukorda, kus

3-21-585

3(10)

ta ei jõua ettekirjutust tähtaegselt täita ja peab suure tõenäosusega tasuma sunniraha. Kaebaja

korduvatele taotlustele vaatamata ei ole kohtusse pöördumise seisuga projekteerimistingimusi

väljastatud. Kaebaja kinnistul 13.08.2020 tehtud paikvaatlus oli õigusvastane, sest see toimus

kaebajat teavitamata ja talla ei saadetud ka paikvaatluse protokolli. Seega oli tegemist lubamatu

sissetungimisega kaebaja eraomandisse ja rikutud on korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg-t 1.

Tähtsust ei oma, et kinnistul puudub piirdeaed, sest kinnistu piirid on selgelt nähtavad.

4. Harku vald palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Ettekirjutuse p-des 4.1, 4.2 ja 4.3

on konkreetselt määratletud, millised kohustused ja milliseks tähtajaks peab kaebaja täitma.

Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ei saanud sellest aru. Seda, kas vajalikud load on väljastatud,

kontrollib vastustaja ettekirjutuses märgitud tähtajal ehitisregistrist. Kui kaebaja loobub edasi

ehitamisest või lükkab selle tulevikku, siis ei saa Säde tee 15 kinnistul säilida õigusliku aluseta

abihoone ja aiamaja laiendus, vaid vastustajal tuleks koostada lammutamisettekirjutus. Praegu

on valitud kaebajat vähem koormav lahendus. Ettekirjutuses ei ole üksikasjalikult välja toodud,

millised toimingud tuleb ehitamise seadustamiseks teha, kuid see info on avalikult kättesaadav.

Vajaduse korral saavad vastustaja ametnikud kaebajat nõustada, kuid selgitusi ei ole küsitud.

Kaebusest nähtuvalt on kaebaja tegelikult ka teadlik, mida tuleb ehituslubade saamiseks teha.

Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei ole ebarealistlik. Järelevalvemenetlust alustati 24.08.2020 ja

kaebaja väitel toimus sel ajal projektdokumentatsiooni koostamine. Kaebajal oli ehituslubade

hankimiseks seega ca 9 kuud, mis on ettekirjutuse täitmiseks piisav. Vastustaja nõuab vajalike

ehituslubade tagamist võimalikult kiiresti, sest kuni ehituslubade väljastamiseni on tegemist

ebaseaduslike ehitistega. Vastustaja ei nõustu pikendama ehituslubade tagamiseks ettenähtud

tähtaega 3 aastani, sest see muudaks ehitusjärelevalve ebatõhusaks. Usutavaks ei saa pidada, et

kaebaja soovib edasi ehitamisest loobuda, vaid ta üksnes viivitab vajalike taotluste esitamisega

(nt taotles projekteerimistingimusi alles 05.02.2021). Põhjendatud vajaduse korral on vastustaja

valmis ettekirjutuses toodud tähtaegu ka pikendama. Projekteerimistingimuste taotluse kohta

märkuste esitamine on tavapärane. Valla järelevalveametnikud läksid Säde tee 15 kinnistule

paikvaatlust tegema lootuses, et omanik viibib kohal ja saab anda selgitusi. Kohapeal selgus, et

omanikku kinnistul ei viibi, kuid juba tänavalt võis näha, et kodaniku kaebuses ebaseadusliku

ehitustegevuse kohta esitatud asjaolud peavad paika ning kinnistule on ehitatud ebaseaduslik

hoone ja hoone laiendus. Pidades väga tõenäoliseks, et kinnistul toimub korrarikkumine ning

arvestades KorS § 50 lg 1 p-i 3, sisenes ehitusjärelevalve spetsialist kaebaja kinnistule, et teha

pildid ebaseaduslikust ehitisest. Kinnistu oli aiaga piiramata ja vastustaja ametnikud ei võtnud

sealt midagi kaasa ega teinud muud lubamatut. Kaebaja on asunud paikvaatlusega tema õiguste

rikkumist väitma alles pärast 01.12.2020 ettekirjutuse tegemist (sh ei küsinud selle protokolli).

Seega on kaebaja paikvaatlust aktsepteerinud ja nõustunud selle korraldamise viisiga. Kaebaja

peab taluma tema suhtes tehtavat riiklikku järelevalvet.

5. Tallinna Halduskohus jättis 03.11.2021 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse asjas

kohtuistungi korraldamiseks ning jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et Säde tee 15 kinnistul ehitatakse / laiendatakse abihoonet

ehitusaluse pinnaga 17,5 m2 ja aiamaja ehitusaluse pinnaga 70 m2. Aiamaja ehitamiseks või

laiendamiseks oli EhS § 38 lg 1 ja lisa 1 järgi nõutav ehitusluba, mida ei ole väljastatud, ning

kaebaja ei vaidlusta ka seda, et enne ehitusloa taotlemist tuli taotleda projekteerimistingimused.

Praegusel juhul on korrarikkumiseks KorS § 5 lg 1 tähenduses ehitamine ilma nõutava

ehitusloata, millega rikuti EhS § 19 lg 1 p-i 2. Sellest sättest tulenevalt vastutab avaliku korra

eest ehitise omanik (vt ka KorS § 15 lg 1). Vastustajal on õigus, et vaadeldavad ehitised ei või

jääda kinnistule ebaseaduslikuna püsima määramata ajaks ning vastustaja võis KorS § 6 lg 1 ja

§ 28 lg 1 ning EhS § 130 lg 2 p 3 kohaselt teha kaebajale ettekirjutuse. Ettekirjutus on antud

kaalutlusõiguse alusel ja kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Ettekirjutus ei ole tühine,

sest HMS § 63 lg-s 2 nimetatud ilmselgelt aluseid ei esine. Tallinna Ringkonnakohus märkis

3-21-585

4(10)

24.05.2021 määruses, et ettekirjutuse p-de 4.2 ja 4.3 sõnastus ei ole küll õnnestunud, kuid neist

tulenevad kohustused on siiski arusaadavad. Halduskohus nõustub sellega.

Ehitisregistrist nähtuvalt on Harku Vallavalitsuse 30.03.2021 korraldusega nr 235 väljastatud

projekteerimistingimused Säde tee 15 aiamaja laiendamiseks üksikelamuks (st kaebaja soovib

aiamaja laiendada üle 33% ja liita selle ebaseaduslikult püstitatud abihoonega, mille tulemusel

tekib üks terviklik üksikelamu). Projekteerimistingimused lubavad kinnistule projekteerida ühe

üksikelamu ja ühe abihoone (lubatud suurim ehitisealune pind kokku 229 m2). Järelikult oli

kaebajal pärast ehitusprojekti koostamist ja ehitusloa saamist võimalik täita ettekirjutuse

vaidlustatud nõuded. Ehitisregistrist ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud ehitusluba, mistõttu ei

olnud EhS § 42 lg-st 5 tulenevalt võimalik saada ehitusluba hiljemalt 31.05.2021. Kaebaja on

vastustajale 07.09.2020 selgitanud, et abihoone ehitamiseks koostatakse vajalikud dokumendid,

mis esitatakse nende valmimisel. Seega võis vastustaja õigustatult eeldada, et dokumentatsioon

hoone seadustamiseks on valmimisel ja esitatakse lähiajal ning puudub alus väita, et 01.12.2020

ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaeg (31.05.2021) oleks olnud ebamõistlikult lühike. Kaebaja

esitas projekteerimistingimuste taotluse alles 22.03.2021 ehk enam kui pool aastat hiljem ja

projekteerimistingimused väljastati 30.03.2021. Seega ei saa väita, et viivituse on põhjustanud

vastustaja tegevus. Kaebaja heidab küll ette, et talle esitati täiendavaid tingimusi, kuid pole

selgitanud, millised tingimused olid ebavajalikud või ebaseaduslikud. Viide vaide esitamisele

ei ole põhjendatud, sest vaide esitamine ei peata ettekirjutuse kehtivust ega täitmist. Vastustaja

lahendas vaide 16.02.2021 ja kaebajal oli ka pärast seda piisavalt aega taotleda vajalikke lube,

kuid ehitusloa taotlust ei ole seni esitatud. Asjakohane ei ole vastuväide, et ehitusloa menetluse

kulgemine ei sõltu kaebajast, sest ehitusloa taotluse menetlemiseks peaks kaebaja esmalt sellise

taotluse esitama. Kaebaja viivitas ettekirjutuse nõuete täitmisega omal vastutusel ning ta pidi

arvestama, et kui ta jätab ettekirjutuse nõuded tähtajaks täitmata, siis võib vastustaja rakendada

tema suhtes sunniraha (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2021 määruse p 13). Vajadusel

on kaebajal võimalik taotleda tähtaja pikendamist, millele on viidanud ka vastustaja. Harku vald

on kinnitanud, et ettekirjutuse täitmistähtaja möödumisele vaatamata ei ole kaebajale sunniraha

kohaldatud, vaid oodatud, et ta ebaseadusliku tegevuse seadustaks. Kohtule ei nähtu, et kaebaja

oleks taotlenud tähtaja pikendamist või astunud täiendavaid samme lubade saamiseks.

Kaebaja on leidnud, et 13.08.2020 paikvaatlusega riivati tema omandipõhiõigust, sest teda ei

kaasatud paikvaatluse juurde. Kohaliku omavalitsuse pädevus ehitusjärelevalve korraldamisel

tuleneb EhS § 130 lg 2 p-st 3 ning EhS § 131 järgi võib seejuures rakendada mh KorS §-s 50

sätestatud erimeetmeid. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat paikvaatlusest ei teavitatud ning ta ei

viibinud selle juures. Piiratud või tähistatud kinnisasja valdaja või tema määratud täisealise

isiku juuresolekuta on valduse läbivaatamine lubatud, kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks

(KorS § 51 lg 41). Kuna vahetu oht (KorS § 5 lg 5) puudub, siis sisenesid vastustaja ametnikud

kaebaja kinnistule õigusvastaselt. Kui meetmeid on rakendatud valdaja juuresolekuta, siis tuleb

valdajat esimesel võimalusel teavitada (KorS § 49 lg 4, § 51 lg 5, § 52 lg 3). Vastustaja ei ole

põhjendanud, miks ei olnud kaebajat võimalik paikvaatlusest teavitada. Asjakohane ei ole ka

see, et kaebaja ei ole protokolli küsinud, sest KorS § 50 lg-st 5 tulenes kohustus teda teavitada.

Vastustaja ei ole lisaks väitnud, et rikkumist ei olnud võimalik tuvastada ilma kaebaja kinnistule

sisenemata. Piiramata ja tähistamata kinnisasja puhul ei saa rääkida valdusesse sisenemisest või

selle läbivaatamisest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1719, p 14), kuid

kaebajatega tuleb nõustuda, et aia puudumisest ei saa järeldada, et kinnistul puuduvad piirid.

Kuivõrd loata ehitamise tuvastamine ei olnud kiireloomuline toiming, siis oli vastustaja tehtud

paikvaatlus õigusvastane. Paikvaatluse õigusvastasus ei anna siiski alust tühistada ettekirjutust,

sest vaidluse all ei ole, et kaebaja oli alustanud kinnistul ehitamist ilma vajalikke lube omamata

(HMS § 58). Kuna kohus ei tühista ettekirjutust, siis ei ole alust tühistada ka vaideotsust.

3-21-585

5(10)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 02.12.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

rahuldada tema kaebus. Halduskohus rikkus kaebaja 11.10.2021 taotlust eirates kohtuistungi

korraldamata jätmisega kaebaja õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures (põhiseaduse §

24 lg 2, HKMS §-d 126 ja 131), mistõttu tuleb halduskohtu otsus HKMS § 199 lg 1 p 2 alusel

tühistada. Suuline arutamine oli vajalik, sest vastustaja dokumendid ja seisukohad on

ebaselged. Halduskohtu põhjendused kinnitavad, et vaidlustatud ettekirjutus on arusaamatu ja

mitmeti tõlgendatav ning seetõttu HMS § 63 lg 2 p 5 järgi tühine. Ettekirjutusega on kaebajale

sunniraha ähvardusel määratud võimatu kohustus tagada ehitusloa olemasolu 31.05.2021, kuigi

kaebaja ehituslube ei väljasta. Pole selge, kuidas hinnata ehitusloa tagamist nt juhul, kui kaebaja

ehitamist ei jätka või lükkab selle edasi. Vastustaja ei ole HMS § 36 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt

selgitanud, milliseid toiminguid peaks kaebaja tegema ja millised dokumendid esitama, et täita

ettekirjutus nõuetekohaselt.

Ettekirjutuse ebaselgust kinnitab ka see, et vastustaja ja kohtud on mõistnud selle sisu erinevalt.

Kohtute tõlgendus on seejuures vastuolus ettekirjutuse sõnastusega („4.2. Tagama abihoonele

ehitusloa püstitamisel hiljemalt 31.05.2021.“; „4.3. Tagama aiamajale ehitusloa laiendamisel

hiljemalt 31.05.2021.“). Kohustus teha kõik endast olenev ja kohustus saavutada tulemus on

erinevad kohustused (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 24 lg 1; Euroopa Kohtu kohtujuristi

13.02.2014 ettepanek kohtuasjas C-527/12, p 38). Kaebajal ei ole ka reaalselt võimalik teha

kõike endast olenevat, sest tal on ehituse seadustamiseks EhS lisa 1 järgi võimalik valida 18

erinevat varianti (sõltuvalt elamu üldpinnast, kõrgusest ja ehitustegevuse liigist) ja 3 erinevat

põhimenetlust (ehitusteatis, ehitusteatis ja ehitusprojekt, ehitusluba) ning ta ei suuda teha neid

kõiki korraga ja samaaegselt, sest igas menetluses on kümneid protseduure ja toiminguid. Seega

jätab ka kohtute formuleering teha „kõik endast olenev“ kaebaja kohustuste mahu ja piirid

ebamääraseks ning võimaldaks vastustajal kaebajat kiusata ja kohaldada otsitud ettekäändel

sunniraha. Kaebaja on rõhutanud, et peatas ehitustegevuse ja ei saa aru, mida vastustaja temalt

veel nõuab. Kaebaja ei pea tegema midagi, sest pooleliolev konstruktsioon ei nõua ehitusluba

ja selle võib konserveerida. Kaebaja on saanud projekteerimistingimused, kuid vastustaja ega

kohus ei ole võtnud seisukohta, kas ettekirjutus on sellega täidetud. Kohtute tõlgendus muudab

ebaselgeks, kas ettekirjutus kehtib ka pärast 31.05.2021. Kohus ei saa vastustaja ettekirjutuse

vigast sõnastust ise korrigeerida.

Kuna halduskohus nõustus, et kaebaja ei pea ehitamist jätkama, tulnuks ettekirjutus tühistada.

Kaebaja kinnistul asuv poolik konstruktsioon ei ole veel saanud hooneks, see ei riku kolmandate

isikute õigusi ega huve ning see ei ole õigusvastane ega ohtlik. Kuna kaebajal oli võimalik mh

valida poolelioleva konstruktsiooni lammutamine või konserveerimine, siis ei saanud vastustaja

nõuda kaebajalt ehitamise jätkamist ja ehitusloa saamist, seda eriti mitte võimatuks tähtajaks ja

sunniraha ähvardusel. Ehitamine on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebaja on avaldanud, et

sooviks ehitamise seadustada mõistliku aja ehk kolme aasta jooksul. Vastustaja ei ole toonud

välja ühtegi kaalukat põhjust, miks määrati tähtajaks 31.05.2021, mitte näiteks 31.12.2024. Kui

3-aastase tähtaja välistamist ei ole põhjendatud, siis on see meelevaldne. Halduskohus tugines

tähtaja osas jällegi üksnes ringkonnakohtu etteruttavale seisukohale.

Halduskohus ei ole põhjendanud seisukohta, et pooleliolev konstruktsioon ei tohiks kinnistule

jääda. Praktikas loata püstitatud konstruktsioone reeglina ei lammutata, vaid neid seadustatakse,

v.a väga erandlikud juhtumid, mida ei ole praegusel juhul välja toodud. Kui konstruktsioon ei

ole materiaalselt õigusvastane, võib see jääda kinnistule nagu nt varemed, vundamendid jm.

Valitseva kohtupraktika järgi ei saa lammutamisettekirjutust tingida üksnes ehitise formaalne

õigusvastasus. Seega kohustati kaebajat õigusvastaselt saama hiljemalt 31.05.2021 ehitusluba

3-21-585

6(10)

ja vastustaja ei tohi määrata kaebajale sunniraha, kui ta otsustab pooliku ehitise konserveerida

ega saa ehitusluba hiljemalt 31.05.2021. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg on ebarealistlik ja seega

vastuolus asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7 lg-ga 3. Halduskohus ei ole kaebaja

sellekohaselt väiteid üldse sisuliselt analüüsinud, vaid leidis paljasõnaliselt, et 6 kuud on piisav

ja isegi 3 kuud oli piisav. Samas ei ole kohus uurinud, mida olnuks kaebajal tarvis tähtajaks

teha ja kui palju kuluks nendele toimingutele aega. Põhjenduste puudumise tõttu tuleks otsus

tühistada. Ehitisregistri statistika kohaselt oli ettekirjutuse tegemise aja ehk 01.12.2020 seisuga

Harku vallas keskmine menetlusaeg kokku 493 päeva (sh ehituslubade puhul 472 päeva ja

projekteerimistingimuste puhul 21 päeva) ja viimase kahe aasta (2020–2021) keskmine kokku

154 päeva (sh ehituslubade puhul 128 päeva ja projekteerimistingimuste puhul 26 päeva). Seega

anti kaebajale projekti ettevalmistamiseks ja kogu menetluse läbimiseks ilmselgelt ebapiisavalt

aega. Halduskohus märkis valesti, et kaebaja taotles projekteerimistingimusi 22.03.2021, sest

kaebaja esitas tegelikult taotluse juba 19.01.2021. Kohus ei andnud hinnangut senise menetluse

käigus toimunule.

7. Harku vald palub 05.01.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ettekirjutus ei ole tühine, sest p-des 4.1–4.3 toodud kohustused

ja nende täitmise tähtaeg on määratletud väga konkreetselt. Usutav ei ole, et kaebaja ei mõistnud

temale pandud kohustusi. Ettekirjutuse täitmist kontrollib vastustaja ehitisregistri vahendusel.

Kui kaebaja soovib edasi ehitamisest loobuda või lükata ehitamise tulevikku, ei saa Säde tee 15

kinnistul olevad õigusliku aluseta abihoone ja aiamaja laiendus säilida, vaid sellises olukorras

tuleb vallal koostada kaebajale lammutamisettekirjutus. Seadustamisettekirjutusega on valitud

kaebajat vähem koormav lahendus. Ettekirjutuses ei ole eraldi välja toodud, mida kaebajal tuleb

ehitamise seadustamiseks täpselt teha, sest tegemist on kõigile kättesaadava avaliku infoga ning

vajaduse korral saavad vallaametnikud nõustada. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt on ta väga

hästi kursis, milliseid toiminguid tal teha tuleks. HMS § 36 lg 1 p-d 1 ja 3 ei ole asjakohased,

sest kaebaja ei ole vastustajalt selgitusi küsinud. Kuna kaebaja väitis lisaks, et ehitusprojekt on

juba koostamisel, siis eeldas vastustaja, et kaebajal on kogu vajalik teave olemas ja ehituslubade

taotlemine ettevalmistamisel. Vastustaja ei saa tõepoolest nõuda kaebajalt ehitamise jätkamist,

kuid ta saab EhS § 19 lg 1 p 2, § 38 lg 1 ja EhS lisa 1 alusel siiski nõuda kaebajalt ehituslube.

Ebaseaduslikud ehitised ei või kinnistule jääda määramata ajaks, vaid need tuleb kas seadustada

või lammutada ning seda mõistliku aja (mitte alles nt 3 aasta) jooksul. Ettekirjutuse täitmiseks

määratud tähtaja pikkus tulenes osaliselt kaebaja enda 07.09.2020 seletustest, et ehitusprojekti

koostamine juba käib. Määratud tähtaeg ei ole kuidagi ebareaalne või ebamõistlikult koormav.

Ettekirjutuse täitmiseks määratakse tähtaeg, mis võimaldab ettekirjutuse täita, aga mitte sellega

viivitada.

Arusaamatud on väited, et kaebaja soovib edasi ehitamisest üldse loobuda, sest sellist teavet ei

ole kaebaja vallale kunagi esitanud ja seda ei saa pidada ka eluliselt usutavaks. Kaebajat ei ole

kiusatud ega otsitud ka põhjust määrata sunniraha. Kaebaja suhtes ei ole sunniraha kohaldatud,

kuigi ettekirjutuse täitmise tähtaeg on möödunud ja kaebaja ei ole taotlenud selle pikendamist.

Paikvaatlus toimus kaebaja juuresolekuta, sest järelevalve teostajal on vajaduse korral õigus

siseneda kinnisasjale valdaja nõusolekuta (KorS § 50 lg 1 p 3). Ametnikud lootsid, et kaebaja

viibib paikvaatluse ajal kinnistul, kuid teda seal ei olnud. Samas paistis juba tänavalt, et vallale

esitatud kaebuses toodud asjaolud on õiged ning kinnistule on püstitatud ebaseaduslik hoone ja

hoone laiendus. Korrarikkumise tõttu sisenes ehitusjärelevalve spetsialist kaebaja kinnistule, et

ebaseaduslikku ehitist pildistada. Kinnisasi oli aiaga piiramata ning ametnikud ei võtnud sealt

midagi kaasa ega ei teinud muud lubamatut, vaid üksnes fikseerisid korrarikkumise. Kaebajal

ei olnud enne 01.12.2020 ettekirjutuse tegemist mingeid vastuväiteid 13.08.2020 paikvaatlusele

(sh ei ole kaebaja taotlenud selle protokolli). Vastustaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et

paikvaatlus toimus õigusvastaselt. Isegi kui see nii oli, ei mõjutanud see ettekirjutuse tegemist.

3-21-585

7(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Seonduvalt kaebaja etteheidetega, et halduskohus jättis 11.10.2021 taotluse kohtuistungi

korraldamiseks ebaõigesti rahuldamata, märgib ringkonnakohus, et see võimalik menetlusviga

ei tingi kaebuse rahuldamist ega asja uueks arutamiseks saatmist. HKMS § 199 lg 1 p 2 alusel

tuleb asi saata halduskohtule uueks arutamiseks siis, kui isik ei ole saanud oma arvamust üldse

avaldada. Praegusel juhul sai kaebaja esitada kõik oma seisukohad halduskohtule kirjalikult.

Isegi kui Harku valla vastuväited kaebusele võinuks kujutada endast menetlusolukorra olulist

muutumist HKMS § 131 lg 2 teise lause tähenduses ja see andis kaebajale õiguse võtta tagasi

18.03.2021 kaebuse p-s 8 esitatud taotlus arutada asja kirjalikus menetluses, on kaebaja saanud

esitada oma seisukohad ka suuliselt Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2022 istungil. Seetõttu ei

pea ringkonnakohus vajalikuks istungi korraldamisega seonduval põhjalikumalt peatuda, kuid

märgib siiski, et üldjuhul ei saa menetlusolukorra oluliseks muutuseks pidada seda, et vastustaja

ei nõustu kaebusega, vaid vaidleb sellele vastu. Käesolevas asjas pidid Harku valla seisukohad

olema kaebajale teada juba vaideotsusest ja vastustaja ei esitanud halduskohtule ühtegi tõendit,

mis polnuks kaebajale teada (Harku vald lisas 24.03.2021 vastusele üksnes X 07.09.2020

avalduse ning vastustaja muudel menetlusdokumentidel lisasid ei olnud).

9. Kaebaja taotleb Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-de

4.2, 4.3, 5.2 ja 5.3 ning 16.02.2021 korralduse nr 142 (vaideotsus) tühistamist. Ettekirjutuse

p-dega 4.2 ja 4.3 on kaebajat kohustatud vastavalt: „Tagama abihoonele ehitusloa püstitamisel

hiljemalt 31.05.2021“ ja „Tagama aiamajale ehitusloa laiendamisel hiljemalt 31.05.2021“.

Ettekirjutuse p-d 5.2 ja 5.3 sisaldavad hoiatusi, et vastavalt p-des 4.2 ja 4.3 määratud kohustuse

mittetäitmisel rakendab Harku Vallavalitsus sunniraha mõlemal juhul 1000 eurot. Vaidluse all

on esmajoones küsimus, kas ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 panevad kaebajale võimatu kohustuse.

Kaebaja hinnangul on ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 tühised vastavalt HMS § 63 lg 2 p-le 5, sest

temale pandud kohustus ei ole arusaadav ega täidetav.

10. Haldusakt (või selle osa) on HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühine, kui sellest ei selgu õigused

ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi

võimalik täita. Haldusakti tühisuse tuvastamiseks peavad HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused

olema ilmselged (nt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13; 17.11.2020 otsus nr

3-18-1725, p 16). Kaebaja märgib iseenesest õigesti, et tulemusele või tegevusele suunatud

kohustused (st kohustus saavutada teatud tulemus või kohustus teha kõik mõistlikult võimalik

tulemuse saavutamiseks – vt VÕS § 24 lg 1) on erineva sisu ja ulatusega. Kaebajal on õigus ka

selles, et kohtud ei saa vaidlustatud ettekirjutuse sõnastust ise korrigeerida. See ei välista siiski

ettekirjutusega pandud kohustuste tõlgendamist vastavalt üldistele tahteavalduste tõlgendamise

reeglitele (vrd tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1). Kuna kaebaja ei teadnud ega

pidanud teadma, milline on olnud vastustaja tegelik tahe, tuleb lähtuda sellest, kuidas kaebajaga

sarnane mõistlik isik pidi ettekirjutuse vaidlusaluseid punkte samadel asjaoludel mõistma.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 ei ole tühised. Kuigi kaebaja

ei väljasta ehituslubasid (EhS § 39 lg 1), saab vastustaja ehitusload anda üksnes kaebaja esitatud

nõuetekohase taotluse alusel (EhS §-d 40–42). Kaebajal oli võimalik ehituslubade väljastamine

tagada seeläbi, et esitab vastustajale ehitisregistri kaudu piisava ajavaruga (vähemalt 30 päeva

enne 31.05.2021 – vt EhS § 42 lg 5 esimene lause) õigusaktide nõuetele vastavad taotlused (sh

ehitusprojekti) ehituslubade saamiseks. Tuleb arvestada, et ehitusloa andmisest saab keelduda

üksnes seaduses (EhS § 44) sätestatud aluse esinemise korral. Seetõttu olukorras, kus esitatud

taotlus ja selle lisad vastavad kõigile ehitamist reguleerivatele või ehitamise aluseks olevatele

õigusaktidele (sh planeeringutele), ei oleks vastustajal õiguspärast võimalust keelduda taotletud

ehituslubade andmisest. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebajaga sarnases olukorras mõistlik

3-21-585

8(10)

isik ettekirjutuse p-dest 4.2 ja 4.3 aru saama, et kui ta soovib ehitisi olemasoleval kujul säilitada

või neid edasi ehitada, tuleb tal aegsasti esitada nõuetekohased ehitusloa taotlused. Kaebaja ei

saa ettekirjutuse täitmata jätmist õigustada argumendiga, et põhimõtteliselt ei ole välistatud, et

ettekirjutuses märgitud tähtajaks võib ehituslubade väljastamine osutuda võimatuks ka temast

mitte oleneval põhjusel (sh vastustaja tegevusetuse või viivituse tõttu). Vajaduse korral oleks

vastustajal võimalik nii ettekirjutuse täitmise tähtaega muuta (HMS § 64 lg-d 1–3, § 65 lg 2)

kui ka lükata sunnivahendi rakendamine edasi (ATSS § 8 lg 2).

12. Kaebaja on juhtinud tähelepanu, et EhS-i ja selle lisa 1 järgi oleks tal võimalik ehitamise

seadustamiseks valida kolme põhimenetluse raames kokku 18 erinevat lahendusvarianti ning

pole selge, kuidas hinnatakse ettekirjutuse p-de 4.2 ja 4.3 täitmist juhul, kui kaebaja ei soovi

ehitamist jätkata või lükkab selle edasi. Ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused lähtuvad

mõistlikust eeldusest, et kaebaja eesmärgiks on pooleliolevad ehitised valmis ehitada ja hiljem

kasutusele võtta. Kaebaja taotles 07.09.2020 seisukohas selgelt võimalust ehitised seadustada

ja kaebaja esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu 19.10.2022 istungil, et kaebaja soovib jätkuvalt

ehitamise seadustada. Väited, et kaebaja võib soovida edasi ehitamisest ka loobuda, on seetõttu

üksnes teoreetilised ja vastustajale ei ole põhjust heita ette, et ettekirjutuse andmisel ei ole selle

võimalusega arvestatud. Ettekirjutus ei kohusta kaebajat ehitamist jätkama, vaid ettekirjutus on

suunatud ehitamise seadustamisele. Kaebajal on õigus ehitamist jätkata, kui talle on väljastatud

ehitusload. Olenemata sellest, et kui kaebaja ehituslube ei taotle, rikub ta ettekirjutuse p-dega

4.2 ja 4.3 pandud kohustusi ning vastustaja saaks määrata talle sunniraha, ei tulene vaidlustatud

ettekirjutusest vahetult kaebajale kohustust õigusliku aluseta abihoone ja aiamaja laiendus

lammutada. Samas on ekslik seisukoht, et pooleliolevad „konstruktsioonid“ ei nõua ehitusluba

ja võivad seetõttu jääda kinnistule alles. Ehitusloa nõutavuse hindamisel ei saa lähtuda sellest,

mis on ettekirjutuse tegemise hetkeks valmis ehitatud, vaid tuleb hinnata seda, mida soovitakse

ehitada. Seda, kas olukorras, kus ehitamist ei jätkata, tuleks pooleliolevad ehitised lammutada,

saab hinnata EhS § 132 lg 3 alusel lammutamisettekirjutuse tegemisel. Nagu märgitud, ei ole

olemasolevate „konstruktsioonide“ lammutamise küsimus praeguse vaidluse esemeks.

13. Isegi juhul, kui kaebaja tõepoolest ei mõistnud seda, millist käitumist temalt ettekirjutuse

p-dega 4.2 ja 4.3 oodatakse, ei saanud ta hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg 1) lähtudes jätta

01.12.2020 ettekirjutust lihtsalt täitmata, vaid pidanuks vajaduse korral pöörduma vastustaja

poole selgituste saamiseks või ettekirjutuse nõuete täpsustamiseks (nt Riigikohtu 17.11.2020

otsus nr 3-18-1725, p 17), samuti sai ta arvestada 16.02.2021 vaideotsuses toodud selgitustega

(nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 13). Kui täiendavate selgituste andmise vajadus

ei pidanud olema vastustajale ettenähtav, tuli tal HMS § 36 lg 1 kohaseid selgitusi anda üksnes

menetlusosalise soovil (vrd Riigikohtu 08.06.2022 otsus nr 3-20-1631, p 12). Praegusel juhul

ei ole kaebaja vastustajalt mingeid konkreetseid selgitusi küsinud, paludes 07.09.2020 vastuses

üldsõnaliselt „anda abi ja kaasa aidata dokumentatsiooni vormistamisel“, märkides samas, et

arhitektid juba tegelevad projektdokumentatsiooni koostamisega. Vastustaja sai seega eeldada,

et kaebaja on ettekirjutusega pandud kohustusi mõistnud ja teda nõustavad spetsialistid, kes on

ilmselgelt kursis ehitusloa menetluses tähtsust omavate küsimustega.

14. Kuivõrd ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 saab lugeda täidetuks pärast ehituslubade väljastamist,

siis ei tähenda Harku Vallavalitsuse 30.03.2021 korraldusega nr 235 projekteerimistingimuste

andmine, et kaebaja on 01.12.2020 ettekirjutuse täitnud. Ettekirjutuse kehtivust ei mõjuta ka

asjaolu, et selle täitmise tähtaeg on möödunud, sest ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise

tähtaega ei saa samastada ettekirjutuse kehtivusajaga HMS § 61 lg 2 tähenduses. Ettekirjutuse

nõuded ei ole pärast 31.05.2021 muutunud sisutuks (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021

määrus nr 3-20-1613, p 8) ning ettekirjutust ei ole muudetud ega kehtetuks tunnistatud ja see

kehtib kuni ettekirjutusega pandud kohustuste lõpliku täitmiseni. Projekteerimistingimuste

3-21-585

9(10)

kohaselt on kaebajal võimalik laiendada aiamaja viisil, et sellega liidetakse üheks tervikuks mh

abihoone, mistõttu oleks ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 täidetud ka ühe ehitusloa väljastamisega,

mis hõlmab nii aiamaja laiendamist kui ka abihoone püstitamist.

15. ATSS § 7 lg-st 3 tuleneb, et ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab

võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustuse täita. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et

01.12.2020 ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli ebamõistlikult lühike ja seega ei olnud ettekirjutust

objektiivselt võimalik täita. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tagama ehituslubade olemasolu

hiljemalt 31.05.2021 ehk kaebajale jäi kohustuse täitmiseks aega ligikaudu kuus kuud. Kaebaja

hinnangul olnuks mõistlik aeg ettekirjutuse täitmiseks kolm aastat. Apellatsioonkaebuses välja

toodud ehitisregistri infoportaali statistikaandmed Harku vallas ehituslubade väljastamise kohta

on ringkonnakohtu hinnangul eksitavad, sest üldhinnangut menetluse prognoositavale kestusele

ei saa anda üksikute menetluste põhjal, vaid lähtuda tuleb pikemast perioodist. Vastustaja on

lisaks õigesti viidanud, et aritmeetiline keskmine võib anda moonutatud tulemuse ja arvestada

tuleks mediaankeskmist. Apellatsioonkaebuse tabelis 2 tooduga täpselt samade parameetritega

otsingu tulemustest nähtub, et 2020. a novembris oli ehituslubade väljastamisel 472 päeva nii

aritmeetiline kui ka mediaankeskmine ning samas ka maksimaalne ja minimaalne menetlusaeg,

mis tähendab, et selles kuus väljastas Harku vald ainult ühe päringus ette antud tingimustele

vastava ehitusloa, mille menetlus oli tõesti kestnud väga kaua. Samamoodi kujutab 2021. a

veebruari aritmeetiline keskmine menetlusaeg 424 päeva endast anomaaliat, sest selles kuus on

väljastatud mh üks ehitusluba, mille menetlus kestis 1158 päeva (tegemist oli kahe aasta lõikes

pikima menetlusajaga). Harku vallas aastatel 2020–2021 väljastatud ehituslubade menetlemise

aja mediaankeskmiseks tuli kaebaja valitud parameetrite puhul 70 päeva (kokku ehituslubade

menetlusi 96), aga kui hõlmata päringus ehitustegevuse liikidena ka ehitise püstitamise ning

määrates peamiseks kasutusotstarbeks üksikelamu (11101) ja suvila, aiamaja (11103), siis tuleb

ehituslubade menetlusaja mediaankeskmiseks 61 päeva ja aritmeetiliseks keskmiseks 95 päeva

(kokku ehituslubade menetlusi 331, mille kestused jäid vahemikku 15–1158 päeva). Samade

näitajatega projekteerimistingimuste menetlusi oli Harku vallas kahe aasta jooksul 91 ja nende

menetlemiseks kulus keskmiselt 20 päeva (mediaan) või 22 päeva (aritmeetiline).

16. Eeltoodud statistiliste andmete alusel ei ole põhjust väita, et vastustaja antud kuuekuuline

tähtaeg projekteerimistingimuste ja ehituslubade taotlemiseks ning ehitusprojekti koostamiseks

oli ilmselgelt ebapiisav. Vastustaja sai eeldada, et projekteerimistingimuste menetlemiseks ei

kulu üle ühe kuu ja ehituslubade menetlustele kulub kuni kaks-kolm kuud. Vastustaja on lisaks

asjakohaselt põhjendanud, et ettekirjutuse täitmise tähtaja määramisel arvestati täiendavalt X

07.09.2020 selgitusi, milles kaebaja märkis, et arhitektid juba töötavad Säde tee 15

projektdokumentatsiooniga ja see esitatakse vallale pärast valmimist. Ettekirjutuse täitmiseks

ei pea määrama sellist tähtaega, mida adressaadil oleks mugav järgida või mis võimaldab talle

n-ö rahulikku tegutsemist, sest riiklik järelevalve toimub avalikes huvides ja korrarikkumised

tuleb kõrvaldada põhjendamatu viivituseta. Asjaolu, et kaebaja esitas ettekirjutuse kehtetuks

tunnistamiseks 30.12.2020 vaide, ei vabastanud teda kohustusest ettekirjutus täita ega lükanud

selle täitmise tähtaega edasi (HMS § 81). Ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaja ebapiisavust

ei järeldu ka asjaolust, et kaebaja 19.01.2021 taotluse alusel väljastati projekteerimistingimused

alles 30.03.2021, sest 01.12.2020 ettekirjutuse andmisel sai vald lähtuda üksnes prognoosist.

Vajaduse korral saanuks kaebaja taotleda ka ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaja pikendamist,

kuid ta ei ole seda teinud. Halduskohus ei pidanud andma hinnangut ettekirjutuse täitmisele,

sest vastustaja ei ole kaebaja suhtes kohaldanud sunniraha ning praeguse vaidluse esemeks on

üksnes 01.12.2020 ettekirjutuse ja 16.02.2021 vaideotsuse tühistamise nõuded.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et paikvaatlus toimus õigusvastaselt, kuid see

menetlusviga ei anna alust vaidlustatud ettekirjutust ja vaideotsust tühistada, sest asjast ei nähtu,

3-21-585

10(10)

et ettekirjutuse aluseks olevad asjaolud (s.o ebaseaduslik ehitamine) oleks tuvastatud valesti.

Paikvaatluse õigusvastasus ei ole seega mõjutanud asja otsustamist (vt riigivastutuse seaduse

§ 3 lg 3 p 1, HMS § 58). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kinnistu oli 13.08.2020 paikvaatluse

toimumise ajal aiaga piiramata ja vastustaja ametnikud viibisid üksnes Säde tee 15 kinnistul,

kuid ei sisenenud seal paiknevatesse hoonetesse. Valdusesse sisenemise õigusliku alusena on

viidatud KorS § 50 lg 1 p-le 3, mille kohaselt võib korrakaitseorgan (sh kohaliku omavalitsuse

üksus ehitusjärelevalve teostamisel – vt EhS § 130 lg 2 ja § 131) valdaja nõusolekuta siseneda

mh tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, kui see on vajalik seadusega või

seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või

tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

18. Tähtsust ei oma, et kinnistul puudus piirdeaed, sest vastustaja ametnikud on ilmselgelt

mõistnud, et nad viibivad võõral maatükil omaniku loata. Kuna tegemist oli õuemaaga, siis ei

saanud kinnistul piirete või tähistuste puudumisest eeldada omaniku luba maatükil viibida (vt

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg-d 1 ja 2). Kui kinnisasjal viibimiseks on omaniku

luba või selle olemasolu saab eeldada, siis puudub üldse vajadus rakendada riikliku järelevalve

teostamisel KorS §-s 50 sätestatud erimeedet. KorS § 50 lg 7 kohaselt on valdusesse sisenemise

protokollimine kohustuslik. Protokolli koostamisel tuleb lähtuda KorS §-s 12 ja HMS §-s 18

sätestatust. Ringkonnakohus nõudis vastustajalt välja 13.08.2020 paikvaatluse protokolli ning

see vastab küll muudele HMS § 18 lg-tes 2 ja 3 sätestatud vorminõuetele, kuid selles ei ole välja

toodud menetlustoimingu eesmärki (HMS § 18 lg 2 p 3). Seega ei saa paikvaatluse protokolli

pidada valdusesse sisenemise nõuetekohaseks dokumenteerimiseks. Valdusesse sisenemine oli

ka sisuliselt õigusvastane, sest KorS § 50 lg 3 järgi tuleb valdusesse võimaluse korral siseneda

valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekul (st õigus siseneda valdaja nõusolekuta ei tähenda

üldjuhul õigust siseneda valdaja teadmata), kuid praegusel juhul ei ole vastustaja ametnikud

isegi püüdnud kaebajat menetlustoimingust teavitada ega temaga enne valdusesse sisenemist

ühendust saada. Kaebaja juuresolekuta valdusesse sisenemist ei muuda õiguspäraseks ametnike

väidetav lootus, et kaebaja viibib kinnisasjal (puudub ka põhjendus, millele see lootus tugines),

ning asjaolu, et ametnikud ei võtnud kinnistult midagi kaasa ega teinud muud lubamatut. Kui

vastustaja väitel sai juba tänavalt veenduda, et kinnisasjal toimub ebaseaduslik ehitustegevus,

siis jääb arusaamatuks, miks oli korrarikkumise fikseerimiseks üldse tarvis valdusesse siseneda.

Nagu märgitud, ei tingi valdusesse sisenemise õigusvastasus siiski kaebuse rahuldamist, sest

see ei ole mõjutanud ehitusjärelevalve menetluse lõpptulemust.

19. Kuna Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatus nr 12-4/16-5 on õiguspärane,

siis ei ole alust tühistada ka Harku Vallavalitsuse 16.02.2021 korraldust nr 142.

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 03.11.2021 otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X on apellatsiooniastmes tasunud riigilõivu 15 eurot ja kandnud esindajakulu 1027,20 eurot,

mis vastab esindaja 25,68 töötunnile. Kulude kandmine seoses praeguse haldusasja

menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema

enda kanda. Harku vald ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)