1-22-2900/19 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. november 2022, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-22-2900

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Viktor Nagradov süüdistuses KarS § 424 lg 2 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 19. juuli 2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Viktor Nagradovi kaitsja vandeadvokaat

Kaido Kooga

Prokurör

ringkonnaprokurör Anu Toluk

Süüdistatav

Viktor Nagradov, isikukood: 36703072268, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaat Kaido Kooga

RESOLUTSIOON

Viru Maakohtu 19. juuli 2022 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Viktor Nagradovit süüdistatakse KarS § 424 lg 2 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem

juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis ja keda on varem selle eest kohtulikult karistatud Viru

Maakohtu 28.01.2019 kohtuotsusega, uuesti, s.o korduvalt:

- 11.04.2021 kella 13.22 paiku juhtis Ida-Virumaal Jõhvi linnas Rakvere tn 40 juures

mootorsõidukit Toyota Proace registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, nimelt

olles alkoholijoobes – temal tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110EST

seerianumber ARAF-0006 alkoholisisaldus 0,78 mg/l kohta väljahingatavas õhus;

- 19.06.2021 kell 00.57 paiku juhtis Ida-Virumaal Jõhvi vallas Jõhvi-Ereda tee 4. kilomeetril

mootorsõidukit Toyota Proace registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, nimelt

olles alkoholijoobes – temal tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST

seerianumber ARDF-0054 alkoholisisaldus 1,19 mg/l kohta väljahingatavas õhus.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 19.07.2022 otsusega karistati V. Nagradovit KarS § 424 lg 2 järgi 2 aasta

vangistusega, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha eelvangistuses viibitud aeg 19.06.2021,

s.o üks päev, ja alates 11.04.2021 kuni 12.04.2021, s.o 2 päeva, ning mõisteti karistuseks 1

aasta 11 kuud 27 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 28.01.2019 kohtuotsusega

mõistetud ja ärakandmata karistuse 1 aasta 5 kuud vangistuse võrra ning mõisteti

V. Nagradovile liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud 27 päeva vangistust.

KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg 4 p 2 alusel võeti V. Nagradovilt lisakaristusena ära mootorsõiduki

juhtimise õigus 10-kuuks ning lisakaristuse kandmise algus on alates kohtuotsuse jõustumisest.

3. Maakohtu seisukoht 19.06.2021 episoodi osas.

3.1. Lisaks süüdistatava ülestunnistusele kinnitavad V. Nagradovi poolt selle kuriteo

toimepanemist alljärgnevad tõendid. 19.06.2021 indikaatorvahendi kasutamise protokoll,

tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamine, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, sõiduki

Toyota Proace reg nr XXX teisaldamisakt.

3.2. Eeltoodu alusel tuvastas maakohus, et 19.06.2021 kella 00.57 paiku juhtis süüdistatav

V. Nagradov Ida-Virumaal Jõhvi vallas Jõhvi-Ereda tee 4. kilomeetril mootorsõidukit Toyota

Proace registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, nimelt olles alkoholijoobes –

temal tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumber ARDF-0054

alkoholisisaldus 1,19 mg/l kohta väljahingatavas õhus.

4. Vaidlus antud asjas taandus sellele, kas süüdistatav on juhtinud mootorsõidukit

joobeseisundis ka enne seda, nimelt 11.04.2021.

4.1. Sel kuupäeval, kella 13.22 ajal sõitis V. Nagradov tema kasutuses oleva sõidukiga Toyota

Proace reg mk XXX Cirkle K tanklasse aadressil Rakvere 40, Jõhvi. Parkides sõiduki tanklas

väljus süüdistatav sõidukist juhi kohalt ja läks tankla poodi sisse, kus kell 13.24 tellis

teenindajalt tunnistajalt D.T. lt hot-dog’i ning pärast seda läks tagasi, istus uuesti oma

sõidukisse juhikohale ja ei väljunud sellest kuni kell 13.32 politseipatrulli saabumiseni. Sel

ajavahemikul pole sõiduk oma kohalt liikunud. Neid asjaolusid on näha ka tankla turvakaamera

salvestiselt ning 12.04.2021 tõendi vaatluse protokollist.

Eeltoodud asjaolude suhtes ei olnud poolte vahel vaidlust. Küsimus selles juhtumis taandus

sellele, kas tanklasse sisse sõites oli süüdistatav juba alkoholijoobes (süüdistuse versioon) või

hakkas ta alkoholi tarvitama alles tanklas (kaitseversioon).

4.2. Süüdistatav ei eitanud, et kell 13.41 kohapeal tema suhtes kasutatud indikaatorvahend

näitas alkoholisisaldust tema väljahingatavas õhus 0,91 mg/l. Samas protokollis süüdistatava

joobeseisundile viitavate muude tunnuste all on märgitud: silmade punetus, häiritud

reaktsioonikiirus, kerged koordinatsioonihäired, alkoholilõhn suust. Edasi toimetati

V. Nagradov tõendusliku alkomeetriga kontrollimisele ning kell 14.07 tehtud mõõtmine näitas

alkoholi sisaldust süüdistatava väljahingatavas õhus 0,78 mg/l. V. Nagradov kõrvaldati sõiduki

juhtimiselt. Sõiduk teisaldati hoiukohta.

Ehk siis kella 14.07 seisuga alkoholijoobes olekut süüdistatav tunnistab, aga väidab et see oli

välja kujunenud pärast kella 13.22 tanklasse saabumist ja tanklas olles pole sõiduk liikunud ehk

ta pole sõidukit juhtinud. Kell 13.22 tanklasse sisse sõites aga oli süüdistatav tema sõnul kaine.

4.3. Prokurör sellise väitega ei nõustunud, leides, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi juba

enne seda ning tanklasse tulles oli ta juba alkoholijoobes ehk on juhtinud sõidukit alkoholijoobe

seisundis.

Muuhulgas tugines prokurör ekspertiisiaktile nr 21E-LÕX0109.

Kaitsja vaidles eksperdiarvamusele vastu, leides, et see ei ole usaldusväärne tõend, sest ekspert

on lähtunud ebaõigetest andmetest. Nii ei olnud tuvastatud V. Nagradovi tegelik kehakaal –

kaalumist teostati koos riietega ja jalanõudega. Kohtus rääkis V. Nagradov, et kaalub 65 kg.

Ekspert on aga lähtunud politseis tehtud mõõtmise tulemusest (74,2 kg) ja on vähendanud kaalu

vaid 1 kg võrra, kuigi kui suur oli tegelikult riiete kaal ja V. Nagradovi täpne kehakaal ei ole

teada. Samuti, kaitsja arvates, ei saa olla kindel politseis tehtud mõõtmisel kasutatud kaalude

täpsuses. Tegu ei ole taadeldud, vaid harilike kaaludega, mille puhul on võimalik eksimus.

Teine ekslik lähtealus seisnes kaitsja arvates selles, et ei olnud tuvastatud, palju V. Nagradov

on jõudnud alkoholi ära tarvitada – eeluurimisel rääkis alguses, et jõi ära ühe purgi, siis et kaks

ja veel natuke kolmandast, kohtus aga selgus, et peaaegu kolm pinti õlut. Ekspert on lähtunud

väiksemast alkoholi kogusest (kaks pinti), kui V. Nagradov on tegelikult ära tarvitanud,

mistõttu ka selle tõttu eksperdi järeldus pidi olema teistsugune.

Samuti ekspert on arvestanud indikaatorvahendi näitu, aga tegelikult pidi olema kaks mõõtmist

tõendusliku alkomeetriga. Kaitsja esitab ka sellise küsimuse, et isegi kui tanklasse tulles oli

süüdistatav alkoholijoobes, kuidas saab tuvastada, et joove tase on ületanud piirmäära, mis

moodustab kuriteokoosseisu tunnuseid.

4.4. Maakohus osaliselt nõustus kaitsja etteheidetega, kuid leiab, et hinnatuna kogumis muude

tõenditega ei ole alust kahelda eksperdiarvamuse usaldusväärsuses ja eksperdi järelduste

õigsuses.

Ekspert on lähtunud isiku läbivaatuse protokollis fikseeritud kehakaalust ning samast

protokollist ja sellele lisatud fototabelitest nähtuvalt teostati kaalumist elektrooniliste

põrandakaaludega „Exacta“ (foto nr 1). Fotol nr 2 on näha kaalude omaduste tehniline kirjeldus:

kaalude tüüp, art nr, maksimaalne lubatud kaal (180 kg) jne. Ei ole näha, et nimetatud kaalud

oleksid taadeldud vms.

Kaalumise tulemus (74,2 kg) on lähedane süüdistatava enda nimetatud kehakaalule (65 kg),

millele lisandub veel riiete ja jalanõude kaal. Vahe moodustab ca 9,2 kg, mis võibki olla riiete

ja jalanõude kaal. Seetõttu, lõppkokkuvõttes ei teki alust kahelda mõõtmise tulemuse õigsuses.

Ei ole usutav, et tööriided ja jalanõud kaaluksid kokku rohkem kui 9,2 kg. Isegi juhul, kui need

kaalusid vähem ei saanud need olla kergemad, kui ca 5 kg. Tööriided peavad tagama ka kaitset

ja kaitseelemendid/materjalid peavad lisama riietele/jalanõudele kaalu juurde ehk siin erinevus

mõõdetud tööriiete/jalanõude kaalu (9,2 kg) ja nende faktilise kaalu vahel olla maksimaalselt

ca 4,2 kg, mis moodustab süüdistatava kaalust koos tööriietega ja jalanõudega maksimaalselt

5,66…% ehk ei saa oluliselt mõjutada eksperdi järeldust.

4.5. Puutuvalt ära tarvitatud õlu kogusesse märkis maakohus, et selline ütluste ebajärjepidevus

seab kahtluse alla süüdistatava ütluste usaldusväärsuse ning sel alusel ei saa olla kindel, kas ta

on kohtus rääkinud tõtt. Kohtus ei osanud süüdistatav selgitada, millest on tingitud selline

erinevus tema ütlustes. Eksperdi jaoks aga omas see asjaolu tähtsust niivõrd kuivõrd võimaldas

kontrollida süüdistatava versiooni võimalikkust ning eksperdi vastus oli selles osas eitav, st

süüdistatava kirjeldatud viisil ei saanud tal selleks ajaks (tõendusliku alkomeetriga mõõtmise

ajaks) sellises määras (0,78 mg/l) joovet tekkida.

Isegi kui lähtuda süüdistatava kohtus antud ütlustest, jääksid eksperdi kasutatud numbrid

samasugusesse suurusjärku ehk ka siis jääks eksperdiarvamus samaks. Nii, kui oletada, et

süüdistatav on ära tarvitanud mitte 1,136 liitrit õlut (millest on lähtunud ekspert), vaid 1,514

liitrit (0,568*2=1,136 /kaks purki/ + 0,568*2/3=0,378 /kaks kolmandikku kolmandast purgist/

ehk kokku 1,136+0,378=1,514 liitrit), siis see pidi sisaldama ca 63 g puhast etanooli

(1514*0,053*0,789=63,31), mis on mõnevõrra suurem, kui 48 g puhast etanooli, millest on

lähtunud ekspert. Kui asetada saadud etanooli kogus eksperdi kasutatud valemisse, siis muutub

eeldatav alkoholi kontsentratsioon süüdistatava veres mõnevõrra kõrgemaks: mitte 0,41-0,50

mg/l, vaid 63*100 / 0,66*7300 = 0,130% ning 63*100 / 0,80*73000 = 0,10% ehk tulemuseks

on mitte ca 0,82-1,00 mg/g, vaid ca 1,00 kuni 1,30 mg/g etanooli kontsentratsioon veres ehk ca

0,50 kuni 0,65 mg/l väljahingatavas õhus. See aga ei mõjutaks eksperdi järeldust, sest ka siis

oleks tekkinud negatiivne vahe tõendusliku alkomeetriga mõõdetud alkoholi kontsentratsiooni

(0,78 mg/l) ja 2+2/3 pindi manustamisel tekkiva alkoholi kontsentratsiooni vahel, olgu see

eksperdi kasutatud näit - (0,41-0,50 mg/l) või ülaltoodud arvutuste ja suurema alkoholi koguse

alusel arvutatud kogus (0,50-0,65 mg/l).

Ehk ka kaitseversiooni tingimustel, kui lähtuda süüdistatava väiksemast kehamassist ja

suuremast ära tarvitatud alkoholi kogusest, jääb tõendusliku alkomeetri, nagu ka

indikaatorvahendi näit kõrgemaks, kui vastavast alkoholi kogusest tekkida võinud alkoholi

kontsentratsioon. Sisult tähendab see seda, et süüdistatava kirjeldatud viisil ei saanud tal sellist

joovet tekkida ning vastavad indikaatorvahendi ja alkomeetri näidud pidid olema tunduvalt

väiksemad, st pidid igal juhul jääma alla 0,65 mg/l väljahingatavas õhus, mis on maksimaalne

võimalik näit. Arvestades, et tarbimisest möödus vaid mõnikümmend minutit, siis alkohol ei

pruukinud veel täielikult imenduda seedetrakti ehk alkoholi sisalduse määr pidi tegelikult olema

veelgi väiksem kui 0,65 mg/l.

4.6. Kui lähtuda süüdistatava ütlustest, siis alkoholi kontsentratsioon tema väljahingatavas õhus

pidi tõusma, sest alkohol imendub seedetrakti 30-60 minuti jooksul, tanklasse saabumisest (kell

13.22) kuni tõendusliku alkomeetri kasutamiseni (kell 14.07) oli aga möödunud 45 minutit ehk

isegi kui 2 ja 2/3 õllepurgis sisalduv alkohol oleks selleks ajaks (kella 14.07-ks) täielikult

imbunud süüdistatava seedetrakti, siis ei saanud see olla üle 0,65 mg/l, mõõdetud aga oli 0,78

mg/l. Süüdistatava ütluste järgi enne tanklasse saabumist ei tarvitanud ta alkoholi, seetõttu (kui

lähtuda kaitseversioonist) on välistatud võimalus, et tanklasse saabudes sisaldus tema

organismis mingi kogus alkoholi, millele lisandus veel tanklas tarvitatud alkohol, sest ainult

sellega saaks selgitada 0,65 mg/l näidust kõrgema alkoholi kontsentratsiooni süüdistatava

väljahingatavas õhus. Süüdistatav ise eitab seda. Muud võimalust selleks aga ei saanud reaalselt

olla. Järelikult selline alkoholi kontsentratsioon süüdistatava väljahingatavas õhus võis tekkida

ainult siis, kui süüdistatav oleks tarvitanud alkoholi juba enne tanklasse jõudmist.

Seega kaitseversioon ja süüdistatava ütlused on ümber lükatud ekspertiisi tulemustega ning

süüdistatava kirjeldatud viisil (pärast kella 13.24 tarvitatud 2 + 2/3 pindi 5,3% õlu manustamist)

ei saanud tal mõõdetud alkoholijoovet tekkida. Järelikult pidi see tekkima muul viisil, kui

süüdistatav on kirjeldanud, st ta pidi hakkama alkoholi manustama veel enne tanklasse

jõudmist, sest siis jäi rohkem aega alkoholi seedetrakti imbumiseks ja tal võiski tekkida selline

alkoholi kontsentratsioon väljahingatavas õhus, nagu see oli mõõdetud alguses

indikaatorvahendiga ja siis tõendusliku alkomeetriga.

4.7. Maakohus leidis, et eluliselt usutav ja tõenditega – eksperdiarvamusega, indikaatorvahendi

ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidega on leidnud kinnitust prokuröri versiooniga

püstitatud hüpotees, et juba tanklasse tulles oli V. Nagradov alkoholijoobes ning pärast

tanklasse saabumist oli alkoholisisalduse määr ja kontsentratsioon tema organismis juba

langenud, mitte tõusnud.

Selline kohtu arvamus arvestab nii tõendusliku alkomeetri, kui indikaatorvahendi näitu ning

kohus ei nõustu siinkohal kaitsja arvamusega, et antud juhul ei tohi tugineda

indikaatorvahendiga mõõtmise tulemusele. Tõsi küll, vastavalt kehtivale kohtupraktikale

indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku

väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt

RKKKo 3-1-1-36-10 ja varasemad). Samas alkoholi sisalduse määra kui kuriteo koosseisulise

tunnuse tuvastamisel tugineb kohus mitte indikaatorvahendi näidule (mis oli 0,91 mg/l), vaid

tõendusliku alkomeetriga mõõtmise tulemusele (0,78 mg/l). Indikaatorvahendi näitu kasutab

kohus vaid selleks, et tuvastada alkoholi kontsentratsiooni muutmise dünaamikat ehk kas aja

möödudes alkoholi sisaldus süüdistatava väljahingatavas õhus vähenes või suurenes, mitte aga

alkoholisisalduse määra kui sellise tuvastamiseks. Selle abil on tuvastatav, et kui süüdistatav

oleks lõpetanud alkoholi tarvitamise vahetult enne politseipatrulli tanklasse saabumist ja kell

13.41 indikaatorvahendi kasutamist, siis alkoholi kontsentratsioon V. Nagradovi veres pidi

sellest ajast arvates ja kuni kell 14.07 tõendusliku alkomeetriga mõõtmiseni tõusma.

Süüdistatava puhul on aga näha vastupidine trend, et alkoholisisalduse määr tema

väljahingatavas õhus hoopis langeb, millest järeldub, et alkohol oli süüdistatava verre

imendunud juba tunduvalt enne seda (s.t. enne indikaatorvahendi kasutamist ja tanklasse

jõudmist), st ka alkoholi pidi ta manustama tunduvalt enne seda ning tanklasse jõudes oli

alkoholi sisaldus tema väljahingatavas õhus juba jõudnud maksimumini ja pärast seda oli ainult

langenud. Seetõttu ei tekkigi kohtul kahtlust eksperdi järelduste õiguses.

Seega maakohus arvestas kirjeldatud kohtupraktikat ega tugine indikaatorvahendi kasutamise

tulemusena tuvastatud näidule kui sellisele, vaid tõendusliku alkomeetriga mõõtmise

tulemusele, mille alusel tuvastati V. Nagradovi väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse määr

0,78 mg/l, mis moodustab kuriteo koosseisu. Alkoholi kontsentratsiooni muutmise dünaamika

hindamiseks aga võib, kohtu arvates, kasutada ka indikaatorvahendiga mõõtmise tulemust.

Tegemist on ühe seaduslikuga alkoholijoobe kontrollimise meetodiga, mida näeb ette

korrakaitseseaduse § 38 lg 1. Siseministri 30.05.2014 määrusega nr 19 vastu võetud vastav kord

näeb ette, et indikaatorvahend peab olema regulaarselt kontrollitud (§ 1 lg 2), nii et tegemist ei

ole suvalise teadmata päritoluga seadmega, vaid seadusliku mõõtevahendiga, mis ei ole küll

piisav alkoholi kontsentratsiooni lõplikuks tuvastamiseks, kuid on lubatav alkoholijoobe kui

sellise, nagu ka alkoholi sisalduse muutmise dünaamika tuvastamiseks.

Maakohtu arvates selline lähenemine ja alkoholijoobe kui sellise tuvastamiseks

indikaatorvahendi kasutamine on tavaline praktika ja antud juhul ei toimunud midagi erilist

sõiduki juhi joobeseisundi kontrollimise osas. Nii tavaliselt kasutataksegi sõiduki juhi suhtes

esmalt indikaatorvahendit ja alles selle positiivse näidu korral viiakse isik tõendusliku

alkomeetriga kontrollimisele. See on ka mõistlik, sest iga politseiauto tõendusliku alkomeetriga

varustamine on ilmselgelt liiga kulukas ja on ebaotstarbekas, mistõttu reeglina ei olegi

politseipatrulli kasutuses tõenduslikku alkomeetrit, vaid on ainult indikaatorvahend. Seetõttu

esmast kontrolli teostataksegi reeglina indikaatorvahendiga.

Indikaatorvahendi seisukorda pidevalt kontrollitakse ning ka antud juhul nähtub protokollist, et

järgmine kontroll pidi toimuma ca kahe kuu pärast – 07.06.2021. See kinnitab, et tegemist on

usaldusväärse seadmega ning kui selle suhtes ei oleks piisavalt usaldust, siis selle kasutamine

ei olekski politseitöö praktikas lubatud. Ometi aga kasutatakse igapäevaselt, sh on olemas

siseministri määrusega kehtestatud eraldi kord – „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi

kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“, mille § 1 lg 1 näeb otsesõnu ette,

et „ Indikaatorvahendit ja tõenduslikku alkomeetrit kasutatakse alkoholijoobe kontrollimiseks

ja tuvastamiseks“. S.t need mõlemad vahendid on kasutatavad, mitte ainult tõenduslik

alkomeeter. Samuti korrakaitseseaduse § 38 lg 1 näeb ette, et kohapeal kontrollitakse

alkoholijoovet indikaatorvahendiga. Seetõttu ei näe kohus seaduslikku alust, miks

indikaatorvahendi abil saadud mõõtmise tulemust peaks tõendina kõrvale jätma ja selles osas

ei nõustu kohus kaitsja arvamusega.

4.8. Seda, et tanklasse tulles oli süüdistatav juba alkoholijoobes tõendab maakohtu arvates ka

rida kaudseid asjaolusid. Tunnistaja D.T. (tankla teenindaja) sõnul süüdistatav juba nii

tanklasse tulles ja kell 13.24 tellimust esitades tundus talle ebakainena. 28.05.2021 tõendi

vaatlusprotokollist nähtuvalt pärast V. Nagradovi sõidukisse naasmist helistas tunnistaja

häirekeskusele ja teatas, et tanklas on kahtlane klient, kes on kas alkoholijoobes või on

jääknähtudega. Ühe tunnusena viitas tunnistaja oma kohtus antud ütlustes, et süüdistatav tuikus

kõndides. Kuigi tuikumine on tõesti iseloomulik mitte ainult joobes olevatele inimestele, vaid

ka nt mõnda spetsiifilist haigust põdevatele inimestele (ning antud juhul viitaski süüdistatav, et

põeb artroosi) ei tuginenud tunnistaja ainult sellele tunnusele, vaid viitas ka, et otsustas nii kogu

süüdistatava välimuse alusel: „(tema) näoilme oli selline, et arvas, et ta on joobes…näopunetus

… oli puhkepäev, tuigerdas… on isiklik kogemus selles mõttes kuidas näeb välja joobes

inimene, sest tema (s.t tunnistaja) endine elukaaslane on kuritarvitanud alkoholi“. Selge see, et

ainult teise inimese välimuse, kõnnaku või näo punetuse alusel ei saa tuvastada, et ta oleks

alkoholijoobes. Samas kogumis varem tuvastatud asjaoludega, sh et ca 15 min hiljem näitas

sama isiku suhtes kasutatud indikaatorvahend, et isik on alkoholijoobes, kinnitab see tunnistaja

arvamust, et juba tellimust tehes mõni minut enne seda tanklasse jõudnud süüdistatav juba oli

alkoholijoobes.

Maakohtu arvates tunnistajale ei saa ette heita, et peale näo punetuse ja tuikumise ei suutnud ta

üksikasjalikult kirjeldada konkreetseid tunnuseid, mis viitasid isiku joobes olekule (lisaks

tuigerdamisele). Tegemist on tavainimesega, kes ei ole välja õpetatud selliseks spetsiifiliseks

tegevuseks, nagu inimese välimuse tunnuste ära tundmine, fikseerimine ja kirjeldamine.

Tavainimese puhul on aga loomulik, et vastavate tunnuste tajumine toimub automaatselt ja

inimese tahtest sõltumata ning selline hinnang kujuneb inimese kui terviku suhtes. Ehk siis

tankla poodi astuva kliendi puhul saabki teenindaja anda sellist üldist hinnangut, nagu „see on

ärimees“ või „see on kohvi järele tulnud noor naine“ või „see on välismaalt tulnud turist“ jne.

Ei ole usutav, et teenindaja hakkab hindama seejuures üksikuid omadusi, seda enam fikseerida

need enda jaoks. Selliste hinnangute andmine käib automaatselt ehk nö alateadlikult,

fikseerimata sellele oma tähelepanu. Seetõttu asjaolu, et tunnistaja ei suutnud konkretiseerida

tunnused (mille järgi tundis ta ära, et süüdistatav on alkoholijoobes) ei tekita iseenesest kahtlust

tema usaldusväärsuses või objektiivsuses. See tõend on kasutatav mitte eraldivõetuna, vaid

koostoimes muude tõenditega.

4.9. Oluline on ka tunnistaja D.T. viide, et esimese asjana küsis süüdistatav temalt džinni ehk

alkohoolset jooki. Seda tankla ei müünud, siis küsis ta suppi, kuna seda ka ei olnud ostis hot-

dog’i. Sellega seoses osutas kaitsja vastuolule tunnistaja varasemate ütlustega, sest politseis

rääkis tunnistaja, et „ei ole kindel, aga vist küsis…“, kohtus aga ütles, et on kindel (et küsis

džinni). Tunnistaja selgitas seda nii, et ütluste andmisel politseis võis olla ebakorrektne tõlge.

Maakohus ei nõustunud kaitsja etteheitega, et ei ole võimalik, kui tunnistaja mäletab kohtus

asjaolusid paremini, kui ta mäletas seda varem ülekuulamisel politseis. Ühelt poolt, tõesti ei saa

välistada, et tõlge ei olnud päris korrektne. Teisalt võib vastuolu olla selgitatav ka nii, et

tunnistaja ei olnud kindel, kas süüdistatav küsis enne alkoholi ja siis suppi või vastupidi ehk

millises järjestuses ta on seda küsinud, mitte selles, kas on üldse küsinud alkoholi. See asjaolu,

et süüdistatav on küsinud tunnistajalt alkoholi, jällegi kaudselt kinnitab prokuröri versiooni, et

alkoholi oli süüdistatav manustanud juba enne tanklasse tulekut (ja rohkem tal alkoholi sõidukis

kaasas ei olnud, mistõttu ta ei saanudki alkoholi tanklas olles tarvitada), sest kui tal oleks õlu

kaasas (nagu süüdistatav on seda väitnud oma ütlustes), siis tal ei oleks vajadust hakata seda

ostma tanklast.

4.10. Kaudselt osutab süüdistatava joobes olekule (juba tanklasse tulles) ka asjaolu, et ta ei

viitsinud parkida autot eraldi parkimiskohale (tunnistaja D.T. kinnitas, et sellised eraldi kohad

on tankla territooriumil olemas), vaid jättis auto tankimispüstiku juurde, mis ilmselt pidi segama

teisi tankla külastajaid seda tankimispüstikut kasutada. Kuigi ka tunnistaja D.T. on viidanud,

et see on tavaline praktika, peab arvestama, et süüdistatava ütluste järgi kavatses ta jääda

tanklasse ootama tuttavat ning arvestuslikult võis see võtta vähemalt 40 minutit aega. Kui 5-

10-ks minutiks auto tankimispüstiku juurde jätmine ei pruugi tankla teisi kasutajaid segada, siis

nii pika aja jooksul oli küll mõistlik eeldada, et sõiduk pargitakse eraldi ootealale, kus saab ka

rahulikult puhata teisi segamata. Ometi ei kasutanud süüdistatav seda võimalust. Kainena oleks

süüdistatav pidanud sellest aru saama ning tema selline ükskõikne suhtumine tankla teiste

kasutajate suhtes üldise hooletuse tunnusena on jällegi iseloomulik joobes olevale inimesele.

Eraldivõetuna ei suuda ka see asjaolu tõendada süüdistatava joobes olekut sõidukiga tanklasse

tulekul, kuid hinnatuna muude tõenditega jällegi mingil määral kinnitab süüdistuse versiooni.

4.11. Tuleb märkida veel, et V. Nagradovi välised joobeseisundile viitavad tunnused, mis

fikseeriti 11.04.2021 indikaatorvahendi kasutamise protokollis, praktiliselt langevad kokku

tunnustega, mis on fikseeritud hilisemalt toimunud teises kuriteoepisoodis koostatud

19.06.2021 indikaatorvahendi kasutamise protokollis ning viimase kui tõendiallika

usaldusväärsust pole süüdistatav ega tema kaitsja kahtluse alla seadnud. Nii, viidatakse

mõlemas protokollis, et süüdistataval esineb silmade punetus, reaktsioonikiirus on häiritud,

kõne on aeglane, koordinatsioonis on kerged häired (tuigerdav) ning V. Nagradov keeldus nii

11.04 kui 19.06.2021 protokolli allkirjastamast. Kuigi ei saa välistada, et V. Nagradov tuigerdab

nii kainena, kui joobes olles, siis ülejäänud tunnused pigem kinnitavad süüdistuse versiooni, et

nii nagu hiljem 19.06.2021 olid ka 11.04.2021 V. Nagradovil juba välja kujunenud

samasugused joobetunnused, mis ei oleks võimalik, kui ta hakkaks alkoholi tarvitama alles

pärast tanklasse jõudmist kell 13.22. Tunnistaja D.T. on need juba tajunud kell 13.24 tellimust

vastu võttes ja kell 13.41 (s.o 19 minutit pärast tanklasse jõudmist) olid need juba selgelt

eristatavad nii indikaatorvahendit kasutades kui väliste tunnuste alusel.

4.12. Süüdistatava ütlused ja kaitseversioon ei ole eluliselt usutavad. Iseenesest on võimalik, et

inimene suudab ära juua ligi kolm pinti õlut vähem kui kümne minutiga, kuid see on

ebaloogiline, kui V. Nagradov oli, tema sõnul, väsinud ja tahtis, väidetavat tuttavat oodates,

ennast välja puhata. Lisaks tuleb arvestada, et sama aja sees pidi ta jõudma ära süüa tanklast

ostetud hot-dog’i, mis pidi võtma veel vähemalt mõned minutid aega. Selline meeletu

söömise/joomise tempo on igati ebaloogiline, sest süüdistatava ütlustest lähtuvalt ei olnud temal

kuhugi kiiret ja ta soovis hoopis puhata, mitte juua ennast kiires korras täis. Teekond Jõhvist

Kohtla-Järveni (umbes 12 km) võtab aega vähemalt 30 minutit (vähemalt 15 minutit ühes

suunas), siis veel mingi aeg pidi kuluma vajaliku inimese üles leidmiseks, temaga läbi

rääkimiseks. Kõikide arvestuste järgi pidi Nagradov ootama oma juhututtavat tanklas vähemalt

ca 40 minutit. Jääb arusaamatuks, kuidas süüdistatav lootis jätkata tegelemist rehvide

otsinguga, kui juba esimese 10 minutiga jõudis ta ära juua ligi kolm pinti õlut. Lihtsalt oodates

oleks mõistlik eeldada, et ta hakkab õlut jooma rahulikus tempos ning ligi kolm pinti õlut 10

minutiga ei saa küll nimetada rahulikuks aja veetmiseks. Kui selline tempo oligi normaalne

V. Nagradovi jaoks, siis 40 minuti möödudes pidi ta jõudma manustada ligi 15 pinti õlut, mis

juba käib üle inimvõimete piiri ja selleks ajaks pidi V. Nagradov olema nii raskes

alkoholijoobes, et igasugune sihipärane tegevus, rääkimata rehvide otsingutest vms, oleks talle

juba kättesaamatu.

Seega nõustus maakohus eksperdi järeldusega, et kell 13.24 V. Nagradovil olid märgatavad

joobe tunnused, mida märkas tunnistaja D.T. , mis kinnitus kell 14.41 indikaatorvahendiga ja

kell 14.07 tõendusliku alkomeetriga mõõtmise tulemusena, mistõttu sel ajavahemikul (kell

13.24 kuni 14.07) võis alkoholi kontsentratsioon süüdistatava väljahingatavas õhus olla suurem

alkomeetriga mõõdetud tulemusest (0,91 mg/l), st ei olnud sellest väiksem ning juba enne kella

13.22 oli V. Nagradov alkoholijoobes kontsentratsiooniga vähemalt 0,78 mg/l väljahingatavas

õhus.

Maakohus tuvastas, et 11.04.2021 kella 13.22 paiku juhtis süüdistatav tema kasutuses olnud

mootorsõidukit Toyota Proace registreerimismärgiga XXX , millega ta sõitis sisse Ida-

Virumaal Jõhvi linnas Rakvere tn 40 asuvasse Cirkle K tanklasse, olles alkoholijoobes ning

alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus moodustas vähemalt 0,78 mg/l kohta.

5. Süüdistatav pani mõlemad kuriteod (11.04. ja 19.06.2021 episoodid) toime kaudse tahtlusega

ehk pidas võimalikuks kuriteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (sõiduki alkoholijoobes

juhtimist) ja möönis seda. Olles eelnevalt tarvitanud alkoholi pidi ta aru saama, et alkohol ei

pruugi veel tema organismist lahkuda ning ta ei teinud midagi selleks, et veenduda, et alkohol

on tema organismist lahkunud ja ta ise on kainenenud. Sellises seisundis sõiduki rooli istudes

pidi ta möönma, et alkohol veel sisaldub tema veres ja väljahingatavas õhus, ta ise on

alkoholijoobes ja ta ei tohi sellises seisundis sõidukit juhtida. Ometi tegi ta seda, kuid oli kinni

peetud politsei poolt.

6. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

7. Karistus.

Maakohtu arvates on süüdistatava süü raskus üle keskmise. Ta on kahel korral juhtinud

mootorsõidukit olles alkoholijoobeseisundis ning kui esimene kord (11.04.2021) oli tema

joobeaste miinimummäära lähedane (0,78 mg/l), siis teine kord (19.06.2021) oli ta juba

tunduvalt raskemas joobes (1,19 mg/l). Esimesel korral liikus ta päevaajal (kella 13.22 ajal)

Jõhvi linna piires, kujutades endast ohtu nii endale kui teistele liiklejatele. Teisel korral peeti ta

kinni Jõhvi-Ereda tee 4. km-l, kus liiklustihedus on linnaga võrreldes madalam ning tegu leidis

aset ööajal (kl 00.57 ajal), mil liiklus on päevaajaga võrreldes hõredam, kuid ka siis võis ta

ohustada teisi liiklejaid.

KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu on teise astme kuritegu, mille eest karistatakse

kuni 4-aastase vangistusega. Sanktsiooni keskmine määr on seega 2 aastat vangistust.

Süüdistatav tunnistas oma süüd 19.06 episoodis ja avaldas kahetsust, mida tuleb võtta arvesse

karistust kergendava asjaoluna. Samas esimeses episoodis ta oma süüd ei tunnistanud ei

kohtueelses menetluses ega kohtus. Varem oli ta juba karistatud samalaadsete kuritegude eest

Viru Maakohtu 28.01.2019 otsusega KarS § 424 lg 2 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega,

millest pöörati täitmisele üks kuu ja 1 aasta 5 kuud jäeti tingimisi täitmisele pööramata

katseajaga 2 aastat 3 kuud, katseaja lõpp 27.04.2021. Üks kuu vangistust on tema poolt ära

kantud, mis nähtub ka kinnipeetavate isikute registrist. Seega, 11.04.2021 episoodi pani ta

toime olles katseajal samalaadse kuriteo toimepanemise eest. See näitab, et varem mõistetud

tingimuslik karistus ei andnud soovitud tulemust ning süüdistatav taas pani toime uue kuriteo.

Veel ühe kuriteoepisoodi pani ta toime juba pärast katseaja lõppemist.

Maakohus nõustus prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi osas, kuid kohus ei tuvastanud

alust karistuse määra kohaldamiseks alla sanktsiooni keskmist määra. Ühes episoodis tunnistab

V. Nagradov küll oma süüd ja kahetseb tehtut, kuid teises eitab süüd. Seetõttu kohtu arvates

tuleb lähtuda just sanktsiooni keskmisest määrast ning mõista karistuseks kaks aastat

vangistust. Kuna esimeses episoodis pani süüdistatav uue kuriteo toime pärast eelmise

kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne sellega mõistetud karistuse täielikku ärakandmist, st

katseajal, siis KarS § 65 lg 2 alusel tuleb suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu

28.01.2019 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

8. Maakohtu arvates puudus alus vangistuse asendamiseks üldkasuliku töödega, sest

süüdistatav ise on avaldanud kriminaalhooldusametnikule kohtueelse ettekande koostamisel, et

tema terviseseisund ei võimalda tal ÜKT sooritamist. Samuti ei vastaks vangistuse asendamine

karistuse eesmärkidele (on varem juba karistatud sama eest, kuid jätkas kuritegude

toimepanemist), süüdistatava süü raskusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele.

Tegemist on ohtlikke liiklusalaste kuritegudega, mida süüdistatav jätkuvalt paneb toime ning

puudub alus arvata, et vangistuse asendamine oleks efektiivsem kui karistuse täitmisele

pööramine, seda enam, et süüdistatav ise ei soovi vangistuse asendamist üldkasuliku töödega.

Ühtlasi ei nõustu kohus nn „šokivangistuse“ kohaldamisega, sest varasema kohtuotsusega oli

ka see meede Nagradovi puhul ära proovitud (üks kuu vangistust on ta ära kandnud reaalselt

vanglas), kuid ka see ei andnud tulemust, sest ta jätkas kuritegude toimepanemist. Seetõttu kogu

karistus tuleb tal ära kanda reaalselt ning olenevalt täitmiskava täitmise tulemustest ja

vangistuses käitumisest jääb tal võimalus taotleda kohtult tingimisi ennetähtaega vabastamist.

Apellatsioon ja eelmenetlus ringkonnakohtus

9. Viru Maakohtu 19.07.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Nagradovi kaitsja

vandeadvokaat Kaido Kooga, kes palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja mõista

V. Nagradov õigeks 11.04.2021 kuriteoepisoodis ja kergendada talle mõistetud karistust. Lisada

kriminaalasja materjalidele V. Nagradovi 2 epikriisi ning kuulata üle tunnistajatena V.M. ja

S.D. .

9.1. Maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Maakohtu otsuse tühistamise aluseks on

kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus, materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja

mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ning süüdimõistetu isikule.

9.2. 11.04.2021 episoodi osas käis vaidlus selle üle, kas V. Nagradov oli joobes tanklasse

saabudes või tarvitas ta alkoholi seal ja maakohus on lugenud peamiseks tõendiks ekspertiisiakti

nr 21E-LÕX109. Kaitsja vaidles eksperdiarvamusele vastu, leides, et see ei ole usaldusväärne

tõend, sest ekspert on lähtunud ebaõigetest andmetest.

9.3. Esimene vastuväide puudutas V. Nagradovi kaalu, ekspert oli lähtunud kaalust 73 kg,

Nagradovi ütluste kohaselt oli tema kaal 65 kg. Maakohus on lähtunud eeldusest, et kaal võiski

olla 65 kg, kuid see ei saanud oluliselt mõjutada eksperdi järeldust. Tegelikult on algandmetes

8,2 kg suurune vahe ja see mõjutab eksperdi arvamust oluliselt.

9.4. Teine vastuväide puudutas joodud õlle kogust ja seda vastuväidet on maakohus arvestanud

ja teinud uued arvutused lähtudes V. Nagradovi ütlustest, kuid arvestades mõlemaid

lähteandmete muutusi, muutub arvutuste tulemus oluliselt ja on sisuliselt võrdne tõendusliku

alkomeetri näidule.

9.5. Kolmas vastuväide puudutas seda, et ekspert on arvestanud ekspertiisi tegemisel ka

indikaatorvahendi näitu. Maakohus on pikalt lahanud indikaatorvahendi kasutamist

tõendamisel ja leiab, et indikaatorvahend on lubatav alkoholi sisalduse muutmise dünaamika

tuvastamiseks. See seisukoht on vale.

Kaitsja on arvamusel, et ekspertarvamuse andmisel, kas alkoholi kontsentratsioon

väljahingatavas õhus tõusis või langes, saaks lähtuda ainult kahest tõendusliku alkomeetri

näidust. Nii ekspert kui ka kohus on lähtunud sellest, et kuna indikaatorvahendi näit oli 0,91

mg/l ja alkomeetri näit 0,78 mg/l, siis alkoholi kontsentratsioon vähenes. Kuid tegemist ei ole

võrreldavate mõõtevahenditega ja indikaatorvahendi näitu ei saa selliste järelduste tegemiseks

kasutada.

9.6. Küsitav on eksperdi lähtumine tunnistaja puhtalt subjektiivsest hinnangust, et meesterahvas

tundus talle purjus, kuna ta kõndides tuikus. Maakohus möönis, et V. Nagradovi kõnnak on

ebakindel seoses tema tervisliku seisundiga, ta põeb artriiti, kuid kaitsja soovib

ringkonnakohtule esitada täiendavaid tõendeid süüdistatava tervisliku seisundi kohta, ta on

pöördunud perearsti poole seoses nimmevaludega.

9.7. Maakohus leidis, et kaudselt tõendavad süüdistatava joovet tanklasse tulles tunnistaja D.T.

ütlused. Ka seda tõendit on kohus hinnanud väga erapoolikult. Tunnistaja väitis kohtus kindlalt,

et süüdistatav küsis esimese asjana temalt džinni. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks

avaldas kaitsja ühe lause tunnistaja kohtueelse menetluse käigus antud ütlustest : „Ma ei ole

kindel, aga ta vist küsis, kas meil siidrit on müüa“. Kaitsja jaoks oli vastuolu sõnas „vist“,

prokuröri jaoks „džinn-siider“ ja viimast vastuolu püüdiski tunnistaja selgitada ebaõnnestunud

tõlkega. Muud selgitust, kuidas ta üle aasta hiljem mäletab kohtus sündmusi täpsemalt,

tunnistajal ei olnud.

9.8. Kuna kohus seadis kahtluse alla süüdistatava ütlused, et tal oli üldse autos alkoholi, siis

taotles kaitsja tunnistaja V.M. i ülekuulamist. See isik käis koos süüdistatavaga parklast ära

toomas süüdistatava autot pärast 11.04.2021 juhtumit ja nägi õllepurke autos. Selle tunnistaja

ülekuulamist taotles kaitsja kohtueelses menetluses 26.04.2021, kuid uurija ei pidanud seda

vajalikuks.

10. Tartu Ringkonnakohtu 17.08.2022 määrusega jäeti rahuldamata taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks ja määrati asja läbivaatamine kirjalikus menetluses ning anti menetlusosalistele

aega esitada seisukohti apellatsiooni kohta, sh muid taandusi ja taotlusi, kuni 02.09.2022.

11. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

12. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, kohtuistungite protokolle,

maakohtu otsust ja kaitsja apellatsiooni, leiab, et esitatud apellatsioon jääb juhinduvalt KrMS §

337 lg 1 p-st 1 rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

13. Kolleegium ei nõustu apellatsiooni üldsõnalise väitega, et maakohtu otsus on ebaseaduslik

ja põhjendamatu. Seda põhjusel, et maakohus on samm-sammult läbi käinud ja analüüsinud

kõiki asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Sellekohane tõendite analüüs ja

järeldusteni jõudmine on kohtukolleegiumile jälgitav.

14. Kaitsja ei vaidlusta Viru Maakohtu 19.07.2022 tervikotsust täielikult, vaid osaliselt, s.o

11.04.2021 episoodi osas. Seega taotletakse V. Nagradovi 11.04.2021 kuriteoepisoodis

õigeksmõistmist või talle mõistetud karistuse kergendamist. Süüdistatavale süüks arvatud

19.06.2021 episoodis ta tunnistas süüd ja selles osas süüküsimust ei vaidlustata.

15. Asja materjalidest ja apellatsioonist on tegelikult väljaloetav, et korduvalt sõidukit

joobeseisundis juhtinud isikuna ei soovi süüdistatav V. Nagradov minna reaalset vangistust

kandma.

16. Apellatsioonis on jätkuvalt tõstatatud küsimus, kas 11.04.2021 kella 13.22 paiku Ida-

Virumaal Jõhvi linnas Rakvere tn 40 Circle K tankla juurde sõites oli V. Nagradov eelnevalt

tarvitanud juba alkoholi või tegi seda peale sõiduki peatumist alles tanklas (nagu väidetakse

jätkuvalt kaitsversioonina).

17. Süüdistatav väidab ise, et kell 13.22 tanklasse sõites oli ta kaine. Kui tal hiljem kell 13.41

ja kell 14.07 alkoholi tarvitamise tunnused ja joobeseisund tuvastatakse, siis see on tema arvates

kujunenud pärast kella 13.22 kui ta sõidukiga tanklasse sõitis ja seisma jäi ning asus õlut jooma.

Kolleegium märgib koheselt, et ei pea taolist kaitseversiooni tõepäraseks ja seda ei pidanud

tõendid uurides usutavaks ka maakohus. Nn roolijoodikute kriminaalasjades kinnitab

kohtupraktika pidevalt olukordi, kus ühe põhilise kaitseversioonina väidetakse, et väga lühikese

ajavahemiku jooksul oli isikul ootamatult vajadus juua ära suurem kogus kanget või lahjemat

alkoholi.

18. Nii ka käesolevas asjas. Põhjendatult on maakohus tuginenud muuhulgas ekspertiisiaktile

nr 21E-LÕX0109. Selles leidis ekspert, et vastavalt kohtueelsel menetlusel kogutud andmetele

ei ole võimalik, et 11.04.2021 V. Nagradov tarbis tema ütlustes fikseeritud kaks 1-pindise

mahuga purgitäit õlut vahetult pärast tanklast ostude tegemist ja enne politseipatrulli kohale

saabumist ajavahemikus kell 13.22 kuni 13.32 ning tõendusliku alkomeetriga alkoholi

kontsentratsiooni mõõtmist väljahingatavast õhust kell 14.07, vaid ta oli alkoholijoobes enne

kella 13.22 alkoholi kontsentratsiooniga vähemalt 0,78 mg/l väljahingatavas õhus.

19. Maakohtu poolt uuritud tõendite ja ekspertiisakti ning arvamuse analüüs ja vastavate seoste

välja toomine on sedavõrd põhjalik, et kohtukolleegiumil sellele midagi lisada pole (Ko To tl

43-45). Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud kahtlused ekspertiisiaktis kasutatud

ebaõigest andmest pole asjakohased. Kohus on lähtuvalt istungil uuritud tõenditest

korrigeerinud joobe tuvastamiseks vajalikke arvutusi ja ikkagi tuvastanud, et tanklasse jõudes

juhtis süüdistatav sõidukit joobeseisundis. Maakohus on tõendeid hinnanud nende kogumis ja

jõudnud järeldusele, et pole alust kahelda eksperdi järelduste õigsuses. Selle tulemusena on

kohus tuvastanud, et juba tanklasse sõites oli süüdistatav alkoholijoobes. Kaitsja poolt on

ületähtsustatud süüdistatava kehakaalu ja eksperdi poolt lähtutud kehakaalu väikest erinevust.

See asjaolu ei lammuta kuidagi tõendite kogumit, millest lõpptulemina on järeldatud

V. Nagradovi süü sõidki joobeseisundis juhtimises.

20. V. Nagradovi ütluste ning tema pakutud kaitseversiooniga ei sobitu ka järgmine asjaolu.

Süüdistatav esitles ennast maakohtus puruhaige inimesena, kellel on artroos, maohaavad ja

kaksteistsõrmik haavand ning alkoholi tarvitamine vastunäidustatud, kuid ometigi otsustab ta

enda ütluste kohaselt tanklas kiirendatud tempos loetud minutite jooksul juua mitu purki õlut,

kuna „olin väga väsinud.“ (Ko To tl 31)

21. Kolleegiumil pole nagu maakohtulgi mingi alust kahelda tanklatöötaja D.T. ütluste

usaldusväärsuses ja tema tajumisvõimes. Põhjalikult arutlev on maakohtu hinnang tunnistaja

ütlustele. Istungiprotokolli kohaselt on tunnistajat põhjalikult küsitletud ja ta on jäänud endale

lõpuni kindlaks, et tanklasse sisenenud süüdistatav tuikus silmnähtavalt. Tal oli temaga

lühikene vestlus, kus ta ka isiku näoilme punetuse järgi järeldas, et isik oli purjus. Tunnistaja

on nimelt elus varasemalt kokku puutunud alkoholi liigtarvitajatega. Esmalt küsis süüdistatav

džinni kui alkoholi, see oli tunnistajal kindlasti meeles. Pärast tanklast väljumist helistas

tunnistaja koheselt häirekeskusesse.(Ko To tl 29)

22. Seega jääb süüdistatava V. Nagradovi osas maakohtu otsusega kuriteoepisoodis 11.04.2021

tehtud süüdimõistev otsus muutmata.

23. Alternatiivselt taotleb kaitsja V. Nagradovile mõistetud karistuse kergendamist.

Kolleegium kontrollis maakohtu poolt mõistetud karistuse asjaolusid ning vigu ei leidnud.

24. Kaitsja apellatsioonis esitatud karistuse kergendamise taotlust seega edu ei saada.

Maakohus on õieti tuvastanud, et süüdistatava süü on üle keskmise. V. Nagradovile süüks

arvatud 11.04.2021 kuriteo pani ta toime katseajal. Ilmselgelt polnud varem mõistetud

tingimuslik karistus süüdistatavale vajalikku eripreventiivset toimet avaldanud. Seega oli

süüdistatavale antud juba võimalus teha oma kuritegelikust käitumisest järeldused ja asuda

seaduskuulekale teele. Süüdistatav seda võimalust eiras ja teise kuriteoepisoodi joobeseisundis

sõidukit juhtides pani ta toime pärast katseaja lõppemist.

25. Kolleegium ei tuvastanud samuti nagu maakohuski alust, mis annaks võimaluse kohaldada

süüdistatavale vangistust alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus esitas sisukohased

põhjendused ka selles osas, miks ei ole süüdistatava puhul võimalik kohaldada ÜKT-d. Nimelt

on süüdistatav avaldanud, et üldkasuliku töö tegemist ei võimalda tema tervislik seisnud.

26. Ringkonnakohus võttis kirjalikus menetluses asja materjalide juurde kaitsja poolt esitatud

epikriisi, millest nähtub, et süüdistatav on pöördunud tervishoiuasutusse OÜ Peremed

30.11.2020 nimmevalu diagnoosiga. Kolleegium ei näe nimetatud ligi kahe aasta tagusest

pöördumisest meditsiiniasutusse küll mingit tõsiseltvõetavat asjaolu või motiivi, miks peaks

süüdistatavale mõistetud karistust kergendama või vangistust hoopis mitte kohaldama. Nimelt

kaasneb nimmevalu tihtipeale vanusega ja selle esinemine ei tähenda, et isik pole võimeline

igapäevaelus toime tulema.

27. Samuti nõustub kolleegium maakohtu põhjendusega, et šokivangistus ei tule käesolevas

asjas V. Nagrodovi isiku puhul enam kaalumisele olukorras, kus eelmises kriminaalasjas

mõistetud 1-kuune šokivangistus oli süüdistatava poolt küll kantud, kuid see ikkagi isikule

vajalikku kasvatuslikku toimet ei avaldanud. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt

isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Leebemad karistusmäärad pole isiku käitumisele seni mõju avaldanud,

õigusrikkumised ja lugupidamatu suhtumine õiguskorda on jätkunud ning nendele on vaja

reageerida rangemalt. Nimelt on tegemist olukorraga, kus samalaadseid kuritegusid jätkuvalt

toime panevale isikule kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta

süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Kaasliiklejate elu ja tervis on ka lõpuks

midagi väärt.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)