2-19-2605/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 9. november 2022

Tsiviilasja number

2-19-2605

Tsiviilasi

Yury Votinovi hagi Aleksandr Moisejevi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5454 eurot 79 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Moisejevi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Aleksandr Moisejev (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Roman Golovenko

Vastustaja (hageja): Yury Votinov (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Deniss Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksandr Moisejevi apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 11. mai 2022. a otsus

muutmata.

3. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtus

Aleksandr Moisejev kanda.

Menetluskulud määrab maakohus kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Yury Votinov (hageja) esitas 19. veebruaril 2019 hagi Aleksandr Moisejevi (kostja) vastu

võlgnevuse 5000 euro, seisuga 19. veebruar 2019. a sissenõutavaks muutunud viivise 54 euro

79 sendi ja alates 20. veebruarist 2019 viivise põhinõudelt 5000 eurolt põhinõude kohase

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistmiseks. Hageja

palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagi kohaselt laenas hageja 5. jaanuaril 2015 kostjale 5000 eurot tagastamise tähtajaga

1. jaanuar 2019. a. Laenu andmise hetkel olid pooled tuttavad üle 10 aasta. Tagamaks oma

kohustusi hageja ees kirjutas kostja 5. jaanuaril 2015 võlakirja. Kostja laenas raha oma äri

arendamiseks ja kinnitas suuliselt hagejale, et on maksevõimeline. 3. jaanuari 2019. a

kohtumisel palus hageja raha tagastada. Kostja keeldus ilma põhjust nimetamata.

Kostja vastuses esitatud andmed on vaid osaliselt tõesed. Kostja võttis 6. veebruaril 2007

hagejalt ilma võlakirjata 30 000 Eesti krooni kohustusega tagastada nii nagu saab, makstes

igakuiselt laenu kasutamise eest 5% intressi. Võttes arvesse pooltevahelisi usalduslikke suhteid

võlakirja raha kohta ei võetud, vaid fikseeriti üleandmise kuupäev ja kostja täpsed andmed

(I kd, tl 56). Kostja ei maksnud intressi kuni detsembrini 2007, 10 kuu eest kogunes intressi 15

000 Eesti krooni. Kostja tagastas hagejale detsembris 2007 ja oktoobris 2008 10 000 Eesti

krooni ning 2013 9387,96 Eesti krooni. Kuna kostja eitas kohustusi intressi osas, kirjalikult aga

lepingut koostatud ei olnud, siis ei hakanud hageja nõudma kostjalt intressi selle laenu osas.

Pärast kostja poolt viimase summa tagastamist lõpetas hageja intressi arvestamise. Tagastamata

laenu osa 612,04 Eesti krooni, s.o 39 eurot 12 senti, ei hakanud hageja samuti nõudma.

Kostja pöördus 2014. a detsembri lõpus hageja poole palvega anda talle laenu 5000 eurot,

selgitades seda kiire ja äärmise vajadusega äritegevuse arendamisel. Arvestades eelnevat laenu

tagastamist, koostas hageja lepingu näidise ja edastas selle kostjale, et kostja koostaks lepingu

oma märkustega ja täielike andmetega. Seega osundas hageja, millise minimaalse info peab

leping sisaldama. Hageja teatas kostjale, et ta saab raha üle anda 5. jaanuaril 2015. Hageja

koostas võlatunnistuse kahes eksemplaris. 5. jaanuari 2015. a hommikul sõitis kostja hageja

maja trepikoja juurde ilma lepinguta, mistõttu allkirjastasid pooled kostja autos vaid

võlatunnistuse. Raha oli kostjale üle antud samas autos.

Kostja väited võlatunnistuse allkirjastamise kohta ei ole usutavad. Eluliselt usutav ei ole, et

täisealine, teovõimeline kostja nõustus allkirjastama võlakirja raha saamata. Hageja andis

kostjale võlatunnistuse alusel laenu 5000 eurot neljaks aastaks ilma intressita, kuna oli selge, et

kostja ei suuda intressi maksta. Põhivõla 5000 eurot andis hageja kostjale, kuna peab kostjat

küllaltki lähedaseks inimeseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja tegeles 2006. aastal äriga, olles Osaühingu X osanik ja juhatuse liige. Osaühingu X

põhitegevusalaks oli tekstiiltoodete tootmine. 2006. aastal oli maailmamajanduse kriis, mis

mõjutas negatiivselt ka kostja ettevõtet. Kostjal ei piisanud raha töötasude tasumiseks, samuti

tekkis vajadus äritegevuse arendamiseks uute seadmete ostmiseks. Kostja andmetel oli hageja

majandustegevuseks laenu andmine. Seepärast pöördus kostja hageja poole laenu võtmiseks.

Hageja nõustus kostjale laenu andma. Kostja võttis hagejalt laenu 25 000 Eesti krooni,

kirjutades selle kohta võlakirja. Võlakiri oli kirjutatud ühes eksemplaris ning on hageja käes.

Kostja tagastas hagejale 20 000 Eesti krooni, s.o 10 000 Eesti krooni detsembris 2006 ja 10 000

Eesti krooni oktoobris 2007. Selle kohta andis hageja kostjale kinnituskirja, milles on

fikseeritud, mis kuul ja kui suure summa kostja hagejale tagastas. Hageja arvestas selles kirjas

ka intresse, kuigi kostja ei ole intresside tasumise osas hagejaga kokku leppinud.

Kostja leidis võimaluse tagastada hagejale laenu jäägi alles 2014. aastal. Kostja tegi hagejale

kolm makset: kaks makset summas 150 eurot ja üks makse 300 eurot. Seega kokku maksis

kostja hagejale veel 600 eurot (ehk 9387,96 Eesti krooni). Summa on laenu jäägist suurem laenu

tagastamise viivituse tõttu. Pärast seda ei ole kostja rohkem pöördunud hageja poole laenu

küsimuses ega võtnud hagejalt laenu.

Pärast laenu põhiosa tagastamist hakkas hageja nõudma kostjalt laenu põhiosalt arvestatud

intresse 5000 eurot. 2015. aasta alguses pöördus hageja kostja poole mitmel korral ja nõudis

kostjalt uuele võlakirjale allakirjutamist. Kostja kirjutas käsitsi võlakirja (pealkirjaga „leping“)

hageja etteütlemise järgi (I kd, tl 37). Sellest dokumendist tulenes, et kostja võttis hagejalt 5000

eurot tagastamise tähtajaga 1. jaanuar 2019. Hageja kirjutas sellele dokumendile alla, kuid

kostja dokumenti ei allkirjastanud. Hageja käis mitmel korral kostja juures ja nõudis selle

allkirjastamist. Üks kord tuli hageja kostja juurde trükitud võlatunnistusega ja nõudis selle

allkirjastamist. Kuna kostja oli juba väsinud hageja survest, kirjutas ta võlatunnistusele alla.

Kostja ei saanud hagejalt laenu. Kostja tegeles 2014.–2015. aastatel äriga, kuid tal ei olnud

suurt käivet ning puudus vajadus investeeringuteks.

Pooled ei olnud nii head tuttavad, et hageja saaks anda kostjale 30 000 Eesti krooni määramata

tähtajaks seda dokumentaalselt vormistamiseta. Hageja väited ei ole usaldusväärsed.

Hageja väide, et 5. jaanuari 2015. a võlatunnistus oli kirjutatud 5. jaanuaril 2015 kostja sõidukis

raha üleandmise hetkel, on vale. Võlatunnistus oli kostja poolt allkirjastatud oluliselt hiljem

ning see oli tehtud kostja kontoris.

Hageja poolt esitatud tuludeklaratsioonide alusel ei ole võimalik teha järeldust, et hagejal oli

2015. aasta alguses majanduslik võimalus anda kostjale laenu 5000 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 11. mai 2022. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 5000 eurot, seisuga 11. mai 2022. a sissenõutavaks muutunud viivise 1343 eurot 56

senti, viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 12. maist 2022 kuni kohustuse (5000

euro) täitmiseni ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud venekeelse dokumendi pealkirjaga „Расписка“

(I kd, tl 4) ja selle tõlke eesti keelde (I kd, tl 5). Dokumendi teksti kohaselt laenas hageja kostjale

intressivabalt 5000 eurot tähtajaga 1. jaanuar 2019, dokument on varustatud poolte allkirjadega

ja kannab kuupäeva 5. jaanuar 2015. Kostja ei vaidlusta, et allkirjastas selle isiklikult.

Maakohus leidis, et hageja on tõendanud lepingu sõlmimist ja kohtule esitatud dokument on

deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Pooled on nõus, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega (I kd, tl 123 pöördel). Ülaltoodust tulenevalt jättis maakohus arvestamata kõik

poolte väited ning tõendid seoses enne 2015. a tekkinud võlasuhetega, kuna deklaratiivse

võlatunnistuse väljastamisega on poolte vahel tekkinud iseseisev kohustus.

Deklaratiivse võlatunnistuse andmise tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte

kokkuleppel, st võlausaldajal (hagejal) ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid

peale võlatunnistuse ning võlgnik (kostja) peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata

jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega võlga (Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).

Seega peab kostja tõendama, et võlatunnistuses sätestatud kohustust tal ei ole.

Hagejalt kostjale raha üleandmine on tõendatud hageja vande all antud ütlustega (I kd, tl 124jj)

ning tunnistaja A.A. ütlustega (II kd, tl 37–38). Tunnistaja kinnitas, et enne raha üleandmist

kooskõlastas hageja seda küsimust tunnistajaga. Hageja väljus õue, raha üleandmine toimus

autos. Tunnistaja isiklikult nägi rahakupüüre, mis olid kostjale üle antud. Kui hageja tuli tagasi,

näitas ta tunnistajale võlatunnistust, mis oli kostja poolt allkirjastatud.

Ka 5. jaanuari 2015. a võlatunnistuse tekstist tuleneb, et kostja võttis hagejalt laenu 5000 eurot.

Maakohus leidis, et kostja, kui äriga tegelev inimene, ei annaks võlatunnistust, kui ei oleks

laenu saanud. Ärimees mõistab hästi, millised tagajärjed on võlatunnistuse andmisel. Kostja ei

tõendanud võla puudumist. Kostja vande all antud ütlused (I kd, tl 128jj), et ta ei võtnud hagejalt

2015. a laenu 5000 eurot, on ümber lükatud hageja vande all antud ütlustega, mis langevad

kokku tunnistaja A.A. ütlustega. Kostja vande all antud ütlustesse ja tunnistaja B.B. ütlustesse

(II kd, tl 38–40) suhtus maakohus kriitiliselt, kuna need on ümber lükatud hageja vande all

antud ütlustega, tunnistaja A.A. ütlustega ja 5. jaanuari 2015. a võlatunnistusega. Maakohus ei

arvestanud tunnistajate C.C. ja D.D. ütlustega (II kd, tl 33–37) hagejalt kostjale raha üleandmise

kohta, kuna nad ei viibinud raha üleandmisel ja teavad sellest vaid hageja sõnade järgi.

Kostja esitas vastuväite, et ta ei vajanud 2015. aasta alguses laenu ei isiklikel ega ärilistel

eesmärkidel. Kostja plaanides ei olnud teha kalleid oste ega investeeringuid. Kostjal puudusid

ka täitmata kohustused. 2014.–2015. aastatel tegeles kostja äriga, oli X X OÜ osanik ja juhatuse

liige (kostja endise äriühingu Osaühing X majandustegevus oli sel hetkel juba lõpetatud).

Osaühing X oli asutatud 4. veebruaril 2004 ning ajavahemikul 20. maist 2005 –13. maini 2017

olid kostja ja tema abikaasa B.B. äriühingu osanikud. Ühing on äriregistrist kustutatud

äriseadustiku (ÄS) § 60 lg 3 alusel, sest ei ole esitatud majandusaasta aruandeid (I kd, tl 33–

34). X X OÜ oli asutatud 3. juunil 2011 osakapitaliga 2500 eurot sissemakset tegemata.

Juhatuse liikmeks on kostja (I kd, tl 38).

Kostja residendist füüsilise isiku 2013.–2015. a tuludeklaratsioonide ja 2014.–2015. a

residendist füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu deklaratsioonide kohaselt (II kd, tl 8jj) oli

kostja deklareeritud netosissetulek 2013. a keskmiselt 400 eurot kuus ning 2014. a ja 2015. a

keskmiselt 305 eurot 15 senti kuus. Kostja ei saanud aastatel 2014–2015 ettevõtlusest tulu.

Kostja abikaasa deklaratsioonide kohaselt (I kd, tl 186jj, II kd, tl 1jj) oli kostja abikaasa

deklareeritud netosissetulek 2013. a keskmiselt 265 eurot 50 senti kuus, 2014. a keskmiselt 302

eurot 80 senti kuus ja 2015. a keskmiselt 335 eurot 50 senti kuus. Kostja abikaasa ettevõtlusest

tulu aastatel 2013–2015 ei saanud. Seega oli kostja pere deklareeritud netosissetulek 2013.

aastal keskmiselt 665 eurot 50 senti kuus, 2014. aastal 607 eurot 95 senti kuus ja 2015. aastal

640 eurot 55 senti kuus.

Maakohus leidis, et ülaltoodud tõenditest ei saa järeldada, et kostja ei vajanud 2014. a lõpus –

2015. a alguses raha. X X OÜ pangakonto väljavõtetest nähtub, et äriühingul ei olnud rahalist

varu. Peaaegu nii palju, kui äriühingu kontole laekus läks kontolt ka välja. Kostja pere

sissetuleku suurus ei välista laenuks raha võtmise vajadust.

Kaudselt on see, et kostja vajas raha, tõendatud tunnistajatena ülekuulatud kostja venna C.C.

ning kostja venna abikaasa ja hageja abikaasa õe D.D. (II kd, tl 33–37) ütlustega. Tunnistaja

C.C. ütluste kohaselt palus kostja hagejat mitte rääkida kellelegi laenu võtmisest, kostja oli kaks

korda pankrotis ning iga kord pärast pankrotti palus kostja tunnistaja käest abi. Tunnistaja D.D.

ütluste kohaselt võttis kostja palju raha mitte üksnes hagejalt, vaid ka teistelt, sh tunnistaja

perelt. Hageja poolt 5000 euro kostjale üleandmist tunnistaja ei näinud, kuid pärast raha

üleandmist ütles hageja abikaasa tunnistajale, et kostja tuli nende juurde ja küsis raha.

Tunnistaja küsimusele, mis summa see oli, vastas hageja abikaasa, et 5000 eurot. See oli 2015.

aastal.

Kõik need tõendid kogumis lükkavad ümber kostja väite, et ta ei vajanud vaidlusalusel perioodil

raha laenuks.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejal ei olnud võimalik anda kostjale 2015. a

sularahas

laenu

5000

eurot.

Hageja

residendist

füüsilise

isiku

2013.–2015.

a

tuludeklaratsioonide (I kd, tl 50–55, tl 58–61, tl 66–69) kohaselt oli hageja deklareeritud

sissetulek 2013. a keskmiselt 301 eurot kuus, 2014. a keskmiselt 317 eurot 63 senti kuus ja

2015. a keskmiselt 381 eurot 60 senti kuus. Hageja abikaasa A.A. 2013.–2015. a residendist

füüsilise isiku tuludeklaratsioonide kohaselt (I kd, tl 62–65, tl 70–80) oli hageja abikaasa

deklareeritud sissetulek 2013. a keskmiselt 657 eurot 40 senti kuus, 2014. a keskmiselt 749

eurot 90 senti kuus ja 2015. a keskmiselt 859 eurot 90 senti kuus. Hageja pere deklareeritud

netosissetulek oli seega 2013. a keskmiselt 958 eurot 40 senti kuus, 2014. a 1067 eurot 53 senti

kuus ja 2015. a 1241 eurot 50 senti kuus. Maakohus leidis tõendatuks, et hageja pere oli

võimeline laenama 2015. a kostjale 5000 eurot.

Seega on tõendatud, et kostja sai hagejalt 5000 eurot 5. jaanuari 2015. a võlatunnistuses toodud

tingimustel. VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse

täitmise tähtaeg on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita

sellel tähtpäeval.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei ole tagastanud hagejale 5000 eurot käesoleva ajani,

seega rikkus kostja oma kohustust. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusjärgseks viivisintressiks VÕS § 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kusjuures kui lepinguga on

ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagejal on õigus nõuda 5000 eurot tagastamist ja viivist.

Alates 1. jaanuarist 2019, kui hageja nõue sai sissenõutavaks, kuni kohtuotsuse tegemiseni

11. mail 2022 on sissenõutavaks muutunud viivis 5000 eurolt 1343 eurot 56 senti. Alates

12. maist 2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni kuulub TsMS § 367 alusel kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti

hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi tegemise.

Kostja tunnistab, et kirjutas jaanuaris 2015 alla hageja poolt koostatud võlatunnistusele. Kostja

ei tunnista, et hageja on andnud kostjale 5000 eurot ning et kostja on saanud hagejalt 5000

eurot. Kuna kostja ei saanud hagejalt raha, siis ei tekkinud tal kohustust raha tagastamiseks.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et raha üleandmine on tõendatud. Raha üleandmist ei ole

võimalik tuvastada üksnes hageja vande all antud ütluste ning tunnistaja A.A. ütluste alusel.

Need ütlused on vastuolus kostja vande all antud ütluste ning tunnistaja B.B. ütlustega. Ütlused

on vastuolulised nii allkirja andmise koha, kuupäeva, kui ka allkirja andmise põhjuse kohta. Nii

erinevate ütluste alusel ei ole võimalik veenvalt tuvastada, et raha üleandmine siiski toimus.

Kostja ei vajanud 2014. aasta lõpus ega 2015. aasta alguses laenu ei isiklikul ega ärilisel

eesmärgil. Äriühingu pangakonto alusel ei ole võimlik teha järeldust, et äriühingul puudub vara

ning seetõttu on vajadus raha laenamiseks. Samuti ei ole võimalik tuvastada vajadust raha

laenamiseks isiklikes huvides füüsilise isiku tuludeklaratsiooni järgi. Kostja plaanides ei olnud

teha kalleid oste ega investeeringuid (ei ole tuvastatud, et see oleks tehtud). Kostjal puudusid

ka täitmata kohustused (kostja kohustusi ei ole tuvastatud). X X OÜ-l ei olnud suurt käivet ning

puudus vajadus investeeringuteks (see väide ei ole ümber lükatud).

Hageja ei ole tõendanud, et ta sai anda kostjale sularahas laenu 5000 eurot. Hageja ainsaks

tõendiks on kostja poolt allkirjastatud võlatunnistus. Hageja ja tema abikaasa

tuludeklaratsioonide järgi ei ole võimalik teha järeldust, et hageja oli võimeline andma kostjale

5000 eurot ilma intressita nii pikaks perioodiks (4 aastat). Hageja ja tema abikaasa

tuludeklaratsioonidest nähtub, et pere igakuine keskmine sissetulek oli umbes 1000 eurot, s.o

natukene suurem, kui kostja pere igakuine sissetulek. Asja materjalidest ei nähtu, kust hageja

raha kostjale laenu andmiseks sai.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Võlatunnistus ei ole ainsaks nõude tõendiks.

Maakohus hindas ka tunnistajate ütlusi. Kui kostja väidab, et võlatunnistuse alusel ta raha ei

saanud, siis on tegemist positiivse asjaoluga ja just kostja peaks tõendama, et ta raha ei saanud.

Kostja ei ole seda tõendanud.

Kostja ei täpsusta, milles on maakohtu viga tunnistajate ütluste hindamisel. Kui tunnistajad

annavad ühe ja sama asjaolu kohta erinevaid ütlusi, ei tähenda see, et asjaolu, mille kohta

ütlused on kokkulangevad, ei toimunud. Laen oli antud 2015. a ning tunnistajate ülekuulamine

toimus 17. märtsil 2022. Tunnistaja ei saa hoida 6 aasta jooksul mälus tema jaoks mitteolulisi

asjaolusid ja seetõttu võivad tunnistajate ütlused mõningal määral üksteisest erineda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad

kostja kanda.

7. Hageja kui laenuandja nõuab kostjalt laenulepingu alusel saadud raha tagastamist

VÕS § 396 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendeid hinnates õigesti hageja

nõude rahuldanud.

Laenulepingule ei ole seadusandja vorminõudeid kehtestanud, seega said pooled sõlmida

lepingu ka suuliselt. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks hageja ja kostja poolt allkirjastatud

dokumendi, mille kohaselt on kostja hagejalt laenanud intressivabalt 5000 eurot tähtajaga kuni

1. jaanuar 2019. Kostja ei vaidlusta, et ta on sellele alla kirjutanud. Kostja leiab, et dokumendis

nimetatu on varasemast võlasuhtest (laenulepingust) tuleneva intressi tasumise kohustus hageja

ees ning ta ei ole võlatunnistusel märgitud raha saanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et

maakohus on hageja esitatud lepingut põhjendatult käsitlenud kohustust tunnustava

võlatunnistusena. Kuigi maakohus viitas deklaratiivsele võlatunnistusele tuginedes VÕS §-

le 30, võimaldab ka nimetatud säte olemasolevat võlga tunnistada, vt Riigikohtu 24. märtsi

2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16. Pooltevahelises võlatunnistuses on märgitud selle

alus, laenu võtmine. Nii konstitutiivne kui ka deklaratiivne võlatunnistus muudavad menetluses

tõendamiskoormise jaotust.

Esmalt leiab ringkonnakohus, et kui kostja on seisukohal, et võlatunnistusega tunnistas ta (küll

vastu tahtmist ja soovimatusest hagejaga vaielda) varasemast võlasuhtest tulenevat võlgnevust

(vastus hagile, p 3.5 ja 25. aprilli 2019 menetlusdokument, p 2.2), on maakohus hagi

põhjendatult rahuldanud, sest kostja ei ole menetluses toonud esile ega tuginenud ühelegi

asjaolule, mis viitaks tema poolt antud tahteavalduse kehtetusele. Kostja selgitas maakohtu

istungil vande all (I kd, tl 128), et ta ei ole hagejale „protsente“ tagastanud. Kostja kinnitas

intresside osas, et ta ei „hakanud talle maksma“.

8. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et TsMS § 230 lg 1

järgi tuleb kostjal oma vastuväiteid hageja nõudele tõendada, kostja on ka ise oma vastuses

hagile tõendamiskoormise jaotusele võlatunnistuse puhul viidanud (I kd, tl 30 pöördel).

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul saab kostja tugineda ka võlatunnistuse andmise aluseks

olevale tehingule. Hageja ei pea tõendama, et tal oli väidetaval lepingu täitmise ajal raha või et

kostjal puudus vajadus raha laenamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole kohustuse

puudumist hageja ees (mh selle rahatust, kui ta andis deklaratiivse võlatunnistuse) tõendanud.

Kostja viited varasemale võlasuhtele hagejaga pigem kinnitavad uue laenulepingu sõlmimist,

kostja esitatud tõendid selle kohta, et tal oli vaja 2006. aastal sõlmida laenulepingut (I kd, tl

35jj), ei ole asjakohased. Samuti ei tõenda kohustuse puudumist hageja ees see, et kostjaga

seotud äriühingul ei olnud suurt käivet (I kd, tl 30, 39jj).

Maakohus on menetluses hageja taotlusel kuulanud ära tunnistajad C.C., D.D. ja A.A.. Hageja

esitas enda ja oma abikaasa tuludeklaratsiooni.

Hageja selgitas maakohtule vande all antud ütlustes, et tal oli kokkuleppe sõlmimise ajal raha,

tema abikaasa käis tööl, ta sai pensioni, lisaks oli ta saanud raha pärandina. Tunnistaja kostja

vend E.E. ütluste kohaselt laenas kostja raha ka neilt, kuid viivitas tagasimaksmisega.

Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole usaldusväärne see, et hageja nõustus andma

võõrale inimesele laenu, ei ole põhjendatud. Hageja ja kostja olid omavahel seotud

perekondlike suhetega, tuttavaks saadi ühistel koosviibimistel. Kostja venna abikaasa ja hageja

abikaasa on õed.

9. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke