3-21-2273/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2273

Haldusasi

OÜ Regularis kaebus Maksu- ja Tolliameti 16.07.2021

korralduste nr 13-11/27361, 13-11/27362 ja 13-11/27363

tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – OÜ Regularis, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Aivar Raudsik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Jaanek

Lips

Asja läbivaatamise vorm

20.10.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata OÜ Regularis taotlus eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult.

2. Jätta OÜ Regularis kaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.12.2022. Vastuseks menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 16.07.2021 korraldustega nr 13-11/27361, 13-11/27362,

13-11/27363 „Väliriigi nõuete tasumisest“ (edaspidi ühiselt korraldused) OÜ-d Regularis tasuma

välisriigis tasumata nõudeid (alkoholiaktsiis) kokku 420 659,84 eurot (vastavalt summades

65 807,37 eurot, 24 943,62 eurot ja 329 908,85 eurot). Korraldustele oli lisatud Soome

maksuhalduri poolt 01.06.2021 koostatud Euroopa Liidu Nõukogu 16.03.2010 direktiiviga

2010/24/EL (vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete

sissenõudmisel) hõlmatud nõuete täitmisele pööramist lubav ühtne juriidiline dokument.

3-21-2273

2(10)

2. OÜ Regularis esitas 17.08.2021 korralduste peale MTA-le vaide, mis jäeti 10.09.2021

vaideotsusega nr 6-1/4989-2 rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtusse saabus 06.10.2021 OÜ Regularis kaebus MTA korralduste

tühistamise nõudes. Ühes kaebusega on kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlus vaidlustatud

korralduste kehtivuse ja täitmise peatamiseks ning vaidlustatud korralduste alusel sundtäitmise

algatamise keelamiseks.

4. Tallinna Halduskohus võttis 07.10.2021 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas

vastustajaks Maksu- ja Tolliameti. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus käiguta.

5. Kaebaja esitas 11.10.2021 esialgse õiguskaitse taotluse täiendavad põhjendused.

6. MTA palus oma 13.10.2021 seisukohas jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

7. Kohus jättis 14.10.2021 määrusega OÜ Regularis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata,

kuna kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ei olnud piisavalt põhistatud ega tõendatud.

8. Kaebaja esitas 19.10.2021 uue taotluse, milles palub kohaldada esialgset õiguskaitset ning

peatada MTA 16.07.2021 korralduste täitmine ning peatada vastustajal vaidlustatud korralduste

alusel algatatud sundtäitmine ja vabastada kaebaja pangakonto SEB pangas arestist.

9. Kohus rahuldas 20.10.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt kuni

19.11.2021 halduskohtumenetluse (HKMS) § 252 lg 4 alusel põhjendusi esitamata ning peatas

MTA 16.07.2021 korralduste nr 13-11/27361, 13-11/27362, 13-11/27363 täitmise ja kohustas

MTA-d vabastama kaebaja SEB pangas asuv pangakonto arestist.

10. Vastustaja esitas 08.11.2022 sisulise vastuse kaebusele ning vastuväited esialgse õiguskaitse

kohaldamise osas.

11. Tulenevalt selles, et vastustaja esitas esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastuväited, vaatas

kohus kaebaja taotluse uuesti läbi ja jättis 11.11.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

12. Kaebaja esitas 19.11.2021 taotluse eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult ning 30.11.20211

omapoolsed täiendavad seisukohad vastustaja vastuse osas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

13. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldused ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2

ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg 2; lg 3 p 5 nõuetele, kuna ei ole õiguslikult ja faktiliselt

põhjendatud. Korraldused baseeruvad maksunõuetel, mida ei ole enne sissenõudmistaotluse

esitamist tehtud nõuetekohaselt kaebajale teatavaks.

14. Korralduste andmist põhjendatakse Soome pädeva asutuse pöördumisega vastustaja poole.

Sellega põhjendused piirduvad. Korraldustes puuduvad selgitused, millist konkreetset asutust

peetakse silmas. Samuti ei ole korraldustes sõnaselget selgitust ega viidet, millel välisriigi asutuse

pädevus tugineb. Korraldustes ei ole ära toodud pöördumise asjaolud – millal see toimus, mis oli

pöördumise põhjuseks, milliste asjaolude alusel ja kuidas see toimus, miks kaebajat ei ole sellest

varasemalt teavitatud jm haldusmenetluse seaduslikkuse ja õiguspärasuse hindamiseks olulised

asjaolud. Korralduste lisaks olevas ühtses juriidilises dokumendis sisalduv lause: lisateavet nõude

kohta annab Etelä-Suomen yritysverokeskus, ei kõrvalda kaebaja hinnangul haldusakti õigusliku

ja faktilise põhjendatuse nõude rikkumist.

14.1. MTA 16.07.2021 korralduse nr 13-11/27361 lisas „Võlas olevate nõuete loetelu“ on

märgitud: nõutav summa 65 807, 37; korralduse nr 13-11/27362 lisas „Võlas olevate nõuete

loetelu“ on märgitud: nõutav summa 24 943, 62 ning korralduse nr 13-11/27363 lisas „Võlas

olevate nõuete loetelu“ on märgitud: nõutav summa 329 908,85.

3-21-2273

3(10)

14.2. Vastustaja on selgitanud oma vaideotsuses, et vastustaja kolm korraldust on koostatud iga

maksu lõikes eraldi: korraldus nr 13-11/27361 on koostatud trahvinõude kohta; korraldus nr 13-

11/27362 intressinõude kohta ning korraldus nr 13-11/27363 põhivõla kohta. Seega vastustaja

antud selgituse kohaselt võib eeldada, et tegemist on kolme erineva maksunõudega.

14.3. Korraldustele lisatud, täitmisele pööramise alusena märgitud ühtne juriidiline dokument

(ÜJD) viitab aga seitsmele erinevale nõudele: 1) alkoholivero (6 496,54 EUR); 2) alkoholivero (1

572,13 EUR); 3) alkoholivero (338 221,1 EUR); 4) juomapakkausvero (1 674,4 EUR); 5)

juomapakkausvero (473,53 EUR); 6) juomapakkausvero (72 021,83 EUR); 7) virvoitusjuomavero

(200,31 EUR).

14.4. Seega kui vastustaja selgituse kohaselt on kolmes korralduses tegemist kolme erineva

maksuga, siis korralduste lisaks oleva ÜJD kohaselt on tegemist seitsme erineva maksunõudega.

14.5. Kummatigi ei nähtu ega ole ÜJD-s eraldi välja toodud korralduse nr 13-11/27361 lisas

fikseeritud nõutavat summat 65 807,3 7; korralduse nr 13-11/27362 lisas nõutavat summat 24 943,

62 ega ole ÜJD-s eraldi välja toodud korralduse nr 13-11/27363 nõutavat summat 329 908, 85.

Ehkki vastustaja selgituse kohaselt on korraldus nr 13-11/27363 koostatud põhivõla kohta, ei nähtu

see üheselt mõistetavalt ei korraldusest ega selle lisadest.

15. Ühtne juriidiline dokument sisaldab lahtreid kuupäevadega, mil väidetavalt olevat OÜ-le

Regularis kätte toimetatud algsed täitmisele pööramist lubavad juriidilised dokumendid:

15.1. Nõue 1 alkoholivero (6 496,54 EUR) - 2020/08/07

15.2. Nõue 2 alkoholivero (1 572,13 EUR) - 2020/09/18

15.3. Nõue 3 alkoholivero (338 221,1 EUR) -2020/12/29

15.4. Nõue 4 juomapakkausvero (1 674,4 EUR) - 2020/08/07

15.5. Nõue 5 juomapakkausvero ( 473,53 EUR) - 2020/09/18

15.6. Nõue 6 juomapakkausvero (72 021,83 EUR) - 2020/12/29

15.7. Nõue 7 virvoitusjuomavero (200,31 EUR) – 2020/12/29

16. ÜJD-s esitatud paljasõnaline väide, et kõik eelnimetatud seitse algset nõuet olevat OÜ-le

Regularis kätte toimetatud, on väär. OÜ Regularis ei ole eelnevalt kätte saanud mitte ühtegi

eelnimetatud algsetest (maksu?)nõuetest. Kaebaja on 420 659,84 euro suuruse nõude esitamisest

saanud teada alles vastustaja kolme korraldusega tutvumisel, sest nendele lisatud ÜJD

koostamiseks kasutatud alusdokumente talle eelnevalt esitatud ei ole, ehkki see peaks olema

tagatud maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni (konventsioon) kohaselt.

17. ÜJD-s ei ole ühtegi viidet selle aluseks olevatele algsetele maksuotsustele. Puuduvad

maksuotsuste numbrid, kuupäevad, maksuotsustes märgitud summad. ÜJD päises on esitatud viide

FI_758634_20210601_UIOE_1. Seejärel on nõuded nummerdatud (kokku 7 nõuet). Nõuete kohta

ÜJD-s esitatud viited ei ühti maksuotsuste numbritega. Seega ei ole võimalik üheselt mõistetavalt

ja vaieldamatult kindlaks teha, milliste konkreetsete Soome maksuameti maksuotsuste alusel on

koostatud ÜJD.

18. Vastustaja vaideotsuse esitatud väide, et kaebaja viited konventsioonile on ainetud, ei ole

põhjendatud. Konventsiooni preambuli kohaselt on selle üheks peamiseks eesmärgiks tagada

maksumaksjate õiguste kaitse. Teiseks, konventsiooni üheks peamiseks kohaldamisalaks on

dokumentide kättetoimetamine (I ptk, artikkel 1, 2.“c“). 17.3. Seega, tulenevalt vaidemenetluse

enesekontrollifunktsioonist pidanuks vastustaja põhjalikult kontrollima asjaolusid ja etteheiteid,

mis kaebaja esitas.

18.1. Kuivõrd vastustaja on vaide lahendamisel viidanud EL Nõukogu direktiivi 2010/24/EL art

12 teisele lausele, mille kohaselt on ÜJD ainus alus sissenõudmismeetmetele, osundab kaebuse

3-21-2273

4(10)

esitaja Euroopa Kohtu praktikale analoogsetes asjades st olukorras, kus sissenõude algdokument

(rahatrahvi tasumise nõue) ei ole isikule eelnevalt kätte toimetatud (EK otsus kohtuasjas C-34/17

Eamonn Donnellan v. The Revenue Commissioners p-d 52; 57). Eelnevaga korrespondeerib ka EL

Nõukogu direktiivi 2010/24/EL art 21, mis reguleerib isikute kaitset ning abistamiskohustuse

ulatust. Nimetatud artikli p.2 (a) kohaselt ei ole abitaotluse saanud riigil kohustuseks rakendada

abinõusid, mis on vastuolus tema enda halduspraktikaga; artikli 21 p.2 (f) kohaselt ei ole abitaotluse

saanud riigil kohustuseks osutada abi nõude täitmiseks, kui see põhjustaks ebavõrset kohtlemist

samadel asjaoludel. Eesti Vabariigi avaliku õiguskorraga on põhimõttelises vastuolus maksuotsuste

sundtäitmine olukorras, kus need ei ole maksukohustuslasele eelnevalt kätte toimetatud.

18.2. Lisaks juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et direktiivi art 12 sõnastusest tulenevalt peab ÜJD

sisaldama vähemalt teavet, mille alusel saab vaieldamatult identifitseerida täitmisele pööratavat

nõuet. MKS § 514 lg 5 p 1 kohaselt peab ühtne juriidiline dokument sisaldama vähemalt asjakohast

teavet täitmisele pööramist lubava esmase juriidilise dokumendi identifitseerimiseks. Antud juhul

ei ole tegemist isegi mitte minimaalsemate nõuete järgimisega, sest korralduste lisaks oleva ÜJD

alusel ei ole võimalik kindlaks teha neid seitset esmast juriidilist dokumenti, mille alusel on ÜJD

koostatud.

18.3. Soome pädeva asutuse poolt on ilmselgelt ignoreeritud ning rikutud dokumentide üleandmise

regulatsiooni rahvusvahelisel tasandil. Dokumentide üleandmine rahvusvahelisel tasandil on

reguleeritud konventsioonis, mis sätestab erinevad halduskoostöö vormid, sh ühe haldusabi liigina

nähakse ette dokumentide kättetoimetamine (vt I peatükk, Artikkel 1, p 2 „c“) Konventsiooni III

jao artikkel 17 reguleerib kätte toimetatavate dokumentide tõlkimise korraldamist.

Rahvusvaheliselt tunnustatud kaitsestandard menetlusdokumentide piiriülesel kättetoimetamisel

Euroopa Liidus tagab menetlusosalise õiguste igakülgse kaitse nähes mh ette, et adressaadile kätte

toimetatavad (võõrkeelsed) dokumendid ja nende lisad peavad olema tõlgitud adressaatliikmesriigi

ametlikku keelde.

18.4. Lisaks eelnimetatud konventsioonile on rahvusvaheliste maksualaste teabenõuete esitamise

ja menetlemise regulatsioon Eestis sätestatud konventsiooni ratifitseerimise seaduses ning sellega

seonduvalt Eesti Vabariigi maksukorralduse seaduses rahvusvahelist ametiabi käsitavas peatükis.

Rahvusvahelise ametiabi alast suhtlust Eesti Vabariigis korraldab Eesti Vabariigi Maksu- ja

Tolliamet (MKS § 513 lg 1).

18.5. Kokkuvõtvalt, dokumentide kättetoimetamisel piiriüleselt tuleb lähtuda eelnimetatud

konventsioonist ning seadustest. Dokumentide (seejuures tõlgitud) kättetoimetamine adressaadile

toimub läbi pädevate asutuste, Pärast seaduslikus korras kätte toimetatud dokumentide ja nende

ametlike tõlgetega tutvumist on OÜ-l Regularis võimalik täpselt aru saada Soome maksuameti

poolt koostatud dokumentide sisust, nende faktilistest ja õiguslikest põhjendustest ning järeldustest

ja nende võimalikust mõjust OÜ Regularis õigustele ja huvidele ning asuda kujundama positsiooni

oma materiaalsete ja menetluslike õiguste ja huvide kaitseks.

19. Seega pidanuks Soome maksuamet saatma konventsioonis sätestatud korra kohaselt Eesti

MTA-le asjasse puutuvad OÜ Regularis osas tehtud maksuotsused ning Eesti MTA omakorda

edastama need OÜ-le Regularis. Antud juhul seda korda järgitud ei ole. Kaebaja on seisukohal, et

eelviidatud asjaoludele tuginedes on Eesti Maksu- ja Tolliametil võimalus keelduda Soome pädeva

asutuse poolt eelnimetatud korralduste aluseks oleva ühtse juriidilise dokumendi alusel

sissenõudmistaotluste täideviimisest. Tulenevalt MKS § 10 lg 3 ei saa vastustaja a priori lähtuda

eeldusest ja pidada vastuvaidlematult ainuõigeks ja lõplikuks tõeks, et Soome maksuameti

(paljasõnalised) väited on usaldusväärsed ning kaebaja vastupidised väited ei ole usaldusväärsed.

20. Kaebaja palub, et Tallinna Halduskohus esitaks Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse järgmiste

küsimustega:

3-21-2273

5(10)

20.1. Kas on õige ja põhjendatud tõlgendada Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2010/24/EL artikli

11 lõiget 1 koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja Euroopa Kohtu praktikaga

õiguslike dokumentide kättetoimetamise ja nendest teatamise valdkonnas selliselt, et sissenõudmist

selle direktiivi tähenduses ei ole lubatud taotleda, kui puudutatud isikut ei ole eelnevalt

nõuetekohaselt teavitatud selle nõude olemasolust, kuivõrd see teave on vajalik eeltingimus selleks,

et nõuet vaidlustada?

20.2. Kas tuginedes Euroopa Liidu põhiõiguste hartas art. 47 sätestatud õigusele tõhusale

õiguskaitsevahendile ning sellele, et avaliku korraga on vastuolus puudutatud isiku suhtes välisriigi

maksuotsuse täitmisele pööramine, kui teda ei ole sellest nõuetekohaselt teavitatud, võib

sissenõudmistaotluse saanud asutus (MTA) keelduda selle täitmisest olukorras, kus puudutatud isik

(kaebaja) ei ole olnud teadlik tema suhtes Soome maksuameti poolt tehtud maksuotsustest ning

nõuda, et sissenõudmistaotluse esitanud pädev asutus esitaks dokumendid algsete maksuotsuste

nõuetekohasest kättetoimetamisest puudutatud isikule?

Vastustaja seisukohad

21. Vastustaja kaebajaga seisukohtadega ei nõustu. Maksuvõla sissenõudmise sundtäitmist

rahvusvahelise ametiabi korras reguleerib MKS § 514 lg 1 mille kohaselt sissenõudmistaotluse

esitanud välisriigi, selle kohaliku omavalitsuse või muu haldusüksuse kogutavate maksude

sundtäitmiseks Eestis elavalt või asuvalt või Eestis vara omavalt maksukohustuslaselt osutab

rahvusvahelist ametiabi MTA. MKS § 514 lg 4 järgi toimub sundtäitmine välisriigi pädeva asutuse

esitatud sissenõudmistaotluse ja ühtse juriidilise dokumendi alusel ning lg 6 kohaselt peab MTA

võlgnikule kätte toimetama sundtäitmise hoiatuse ja ühtse juriidilise dokumendi. Vaidlustatud

korraldustes ning nendele lisatud lisadega on MTA kehtestatud nõuet järginud ning kaebaja

vastupidised avaldused ei ole põhjendatud.

22. Ühtses juriidilises dokumendis sisalduvate andmete vaidlustamiseks tuleb kaebajal kehtiva

õiguse kohaselt esitada vaie või kaebus Soome maksuhaldurile (MKS § 514 lg 7), mida kaebaja

tegi 02.11.2021 ja teavitas sellest MTA-d 03.11.2021. Seega on kaebaja ekslikult vaidlustatud

korralduste väidetavast õigusvastasusest Euroopa Liidu õiguse ja konventsiooniga tuletanud

MTA-le võimaluse keelduda Soome ametiabi korras esitatud ühtse juriidilise dokumendi alusel

sissenõudmistaotluse täideviimisest.

23. Kaebajal puudub objektiivne alus etteheiteks, et korralduste lisana kaebajale edastatud ühtne

juriidiline dokument ei sisalda minimaalses mahus MKS §-s 514 lg-s 5 p-s 1 nimetatud andmeid.

MKS § 514 lg 5 p 1 kohaselt peab ühtne juriidiline dokument sisaldama asjakohast teavet

täitmisele pööramist lubava esmase juriidilise dokumendi identifitseerimiseks, nõude kirjeldust,

sealhulgas nõude laadi, nõudega hõlmatud ajavahemikku, kõiki täimisele pööramise seisukohast

olulisi kuupäevi ning nõude suurust ja selle erinevaid komponente. Sama sätte lg 5 p-de 2 ja 3

järgi tuleb dokumendil ära näidata ka isiku ja välisriigi pädeva asutuse identifitseerimist

võimaldavad andmed.

23.1. Kaebajale edastatud ühtses juriidilises dokumendis on eelviidatud andmed (n.t nõude

kirjeldus lk 1 p 3, nõude laad lk 1 p 2, nõudega hõlmatud ajavahemik lk 1 p 4, täimisele pööramise

olulised kuupäevad lk 1 p 6, nõude suurus ja selle erinevad komponendid lk 1 p 7, välisriigi

pädeva asutuse identifitseerimist võimaldavad andmed olemas (n.t lk 2 p 9 Lõuna-Soome

ettevõtte tulumaksukeskus, Aleksanterin tn 9, Helsingi, tel +35829497154, www.vero.fi jne).

23.2. Kaebaja rühmitab kaebuse p-s 5.5 nõudeid mitte nende liigi (aktsiis, trahv, intress) järgi

nagu kaebajale on vaidlustatud korraldustes presenteeritud, vaid ühtses juriidilises dokumendis

loetletud nõuete numeratsiooni järgi. Siiski on kaebajale eelnevalt selgitatud, et tegu on kolme eri

liiki maksunõudega (aktsiis, trahv, intress) ning mingit vastuolu korralduste ja nende lisadega ei

esine. Summeeritult võrreldes vaidlustatud korraldustes näidatud nõudeid (420 659,84 eurot)

3-21-2273

6(10)

kaebuse p-s 5.5.1-5.5.7 esitatud nõuete summaga (420 659,84 eurot) puudub vastuolu. Seega ei

esine alust järelduseks, et ühtses juriidilises dokumendis on tegu korraldustest erinevate nõuetega.

23.3. Kaebaja jättis oma kaebuse analüüsis ja lõppjärelduses tähelepanuta, et iga ühtses

juriidilises dokumendis toodud ja nummerdatud nõude 1-7 juurde on välja toodud lisaks nõude

kogusummale ka selle alaliik vastavalt: a) põhisumma, b) halduskaristused ja trahvid ja c)

intressid. Kaebaja lähtus ekslikult vaid ühtse juriidilise dokumendi vastava nõude kogusummast

ja tõlgendas seda vääralt korraldustes esitatud nõuete liikidega (aktsiis, trahv ja intress) vastuolus

olevaks.

24. Asjaolu, et kaebaja on väidetavalt saanud ebapiisavat infot Soome maksuameti algsetest

maksuotsutest, ei muuda vaidlusaluseid korraldusi õigusvastaseks. Vastustaja ei pea

usaldusväärseks kaebaja paljasõnalist väidet, et talle ei ole esmaseid dokumente kätte toimetatud,

kui Soome pool kinnitab vastupidist (dtl 611-613). Samas ei ole see ka antud juhul määrava

tähendusega, kuna kaebajale on korraldustega edastatud ühtne juriidiline dokument, milles on

viide esmase juriidilise dokumendi identifitseerimiseks. Ka ei ole kaebuses esitatud väide

takistanud kaebajal siiski oma õiguste kaitseks Soome makshaldurile kaebuse esitamist.

25. Direktiivi 2010/24/EL art 14 lg 1 kohaselt kuuluvad taotluse esitanud liikmesriigi nõuet,

taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubavat esmast juriidilist dokumenti või

taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubavat ühtset juriidilist dokumenti käsitlevad

vaidlused taotluse esitanud liikmesriigi pädevate organite pädevusse. Isegi kui kaebaja väidab, et

Soome maksuhaldur on ühtse juriidilise dokumendi või nende aluseks olevad haldusaktid valesti

koostanud või ei ole esmaste juriidiliste dokumentide edastamisel kaebajale järginud kehtestatud

nõudeid, ei muuda see vaidlustatud korraldusi õigusvastaseks. Viidatud direktiivist ja MKS §-st

514 lg 7 tuleneb, et välisriigi maksuhalduri nõuete sisulist õiguspärasust ja põhjendatust

puudutavate vaidluste lahendamine kuulub välisriigi maksuhalduri pädevusse. Sellesisuline

kaebus tuleb kaebajal esitada seega Soome, mitte Eesti maksuhaldurile. Seda on kaebajale ka

vaidlustatud korralduse lisas selgitatud ning kaebaja on oma õigusi Soomes asunud ka

realiseerima.

26. Vaidlustamise fakt ei muuda MTA korraldusi õigusvastaseks. MKS § 129 sätestab nõuded

sundtäitmise hoiatusele ning MKS § 46 maksuhalduri haldusaktile üldiselt. Selles antud juhul

vastuolusid ühtse juriidilise dokumendiga ei esine. Järelikult puudub MTA-l ka objektiivne alus

kaebuse p-s 25 viidatud ajendil sissenõudmistaotluse täideviimisest keeldumiseks. Rakendub

üksnes MKS § 514 lg 9 kohane peatumine.

27. Mis puudutab kaebaja etteheiteid väidetavalt algsete dokumentide mitte kättetoimetamise

kohta, siis on MTA kaebaja sellesisulise väite ja ühtse juriidilise dokumendi korrektsuse osas

teinud pärigu Soome. Saadud vastuse kohaselt on kaebajale Soome seaduste (halduskorralduse

seadus § 10 lg 59) kohaselt kaebaja poolt Soome registrile teatatud aadressile (Lossipargi tee 4,

Harju maakond 76302, Laitse küla, Saue vald) dokumendid posti teel kätte toimetatud

30.07.2020, 10.09.2020 ja 21.12.2020. Soome maksuhaldur selgitas, et tegu oli tavapärase

kättetoimetamisega posti teel adressaadile saadetud kirjaga ning saaja loeti informeerituks

seitsmendal päeval pärast kirja saatmist, kui pole tõendatud teisiti. Samale aadressile saatis Soome

maksuamet ka võlgnevuste meeldetuletusi, millest koopiad edastati ka võlgniku esindajale e-

kirjaga 05.08.2021 ja 18.08.2021. Seega puudub kaebajal sisuline alus etteheiteks, et ühtses

juriidilises dokumendis on esitatud paljasõnaline väide eelnimetatud algsete dokumentide

kättetoimetamise kohta. Kaebaja poolt sellesisulise vaidluse püstitamine ei kuulu antud vaidluse

raamidesse.

28. Seetõttu ei saa ka väita, et algse dokumendi kättetoimetamise vea tõttu on vaidlustatud

korraldused kaebuses viidatud Euroopa Kohtu praktikaga ja p-s 18.4 viidatud EL hartaga

vastuolus.

3-21-2273

7(10)

29. Kaebaja küll leiab, et Soome pool pidanuks sissenõude toiminguid taotlema maksuasjades

vastastikuse haldusabi konventsiooni alusel, kuid jätab tähelepanuta, et iga ELi liikmesriik võib

nõukogu direktiivi 2010/24/EL art 2 osutatud tasumata nõuete osas taotleda sissenõudmise

ametiabi teiselt liikmesriigilt. Kaebajal puudub põhjendatud alus etteheiteks, et Soome pool on

valinud direktiivi 2010/24/EL, mille eesmärgiks on tõhusam ja kiirem menetlus. Viidatud

direktiiv on Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastu võetud juba 16.03.2010 ja see kuulub

kohaldamisele igas ELi liikmesriigis. Taotluse saanud riigi poolt ette võetud sissenõudmise

meetmed põhinevad direktiivi art 12 alusel väljastatud täitmisele pööramist lubaval ühtsel

juriidilisel dokumendil, mis on täitmisele pööramist lubav dokument.

30. Välisriigi maksuhaldurile rahvusvahelise ametiabi andmisel on Eestil äärmiselt piiratud

kaalutlusruum, kuid sellest ei saa kaebaja tuletada kaebuse p-s 18 viidatud Euroopa Liidu

põhiõiguste harta, põhiseaduse või avaliku korra vastuolu. Vastustaja selgitab, et välisriigi nõuete

sissenõudmisest saaks Eesti maksuhaldur teoreetiliselt keelduda vaid juhul, kui nõuete

kogusumma jääks alla 1500 € (MKS § 511 lg 5 p 4). Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei

ole. Kaebajal on võimalus saavutada rahvusvahelise ametiabi täitmise peatamine vaid juhul, kui

kaebaja vaidlustab välisriigi pädeva asutuse esitatud ühtse juriidilise dokumendi aluseks oleva

täitedokumendi Soomes (MKS § 511 lg 9) ja MTA saab vastava teabe kaebajalt või Soome

maksuhaldurilt. Selline olukord on realiseerunud.

31. Täpsustavalt viitab vastustaja direktiivi 2010/24/EL art 12 teisele lausele. Selle kohaselt ühtne

juriidiline dokument, mis lubab täitmisele pööramist taotluse saanud liikmesriigis, kajastab

täitmisele pööramist lubava esmase dokumendi sisu ning see on ainus alus taotluse saanud

liikmesriigis võetavatele sissenõudmismeetmetele ja ettevaatusabinõudele. Seega sellises

olukorras, kus Soome maksuhaldur on siiski ühtses juriidilises dokumendis näidanud ära

kuupäevad, millal on kaebajale täitmisele pööramist lubavad dokumendid kätte toimetanud,

puudub vastustajal alus selles kahelda. Sisutud on seega kaebuses toodud arutlused teemal, kuidas

tulnuks kaebajale maksuotsused kätte toimetada. Direktiivi 2010/24/EL art 14 järgi tuleb kaebajal

soovi korral nende asjaolude ja oma menetluslike õiguste ja huvide kaitseks esitada pöördumine

nõude määramise eest vastatava asutuse poole.

KOHTU PÕHJENDUSED

32. Kaebusest nähtuvalt on käesoleva asja põhiliseks vaidlusküsimuseks millises ulatuses peaks

Maksu- ja Tolliamet põhjendama korraldust, mis saadetakse rahvusvahelise ametabi korras Eesti

maksukohustuslasele välisriigis tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks. Kaebaja heidab

maksuhaldurile ette, et korraldustest ega nendele lisatud ühtsest juriidilisest dokumendist ei ole

võimalik aru saada, kuidas on tekkinud korraldusega sissenõutav summa, korralduses puuduvad

selgitused, millise välisriigi pädeva asutuse nõudega on tegemist ja millel asutuse pädevus tugineb.

Korraldustes ei ole ära toodud ka pöördumise asjaolusid – millal see toimus, mis oli pöördumise

põhjuseks, milliste asjaolude alusel ja kuidas see toimus. Lisaks ei ole korraldustega nõutavate

summade kohta kaebajal mingit infot, kuna väidetavate nõuete aluseks olevaid dokumente (nt

maksuotsused) ei ole Soome maksuhaldur kaebajale nõuetekohaselt kätte toimetanud ning MTA ei

veendunud enne korralduste esitamist, kas kaebaja on väidetavate nõuete aluseks olevad

dokumendid kätte saanud. Kaebaja leiab ka, et Soome maksuamet oleks pidanud eelnevalt saatma

MTA-le asjasse puutuvad dokumendid ning MTA omakorda edastama need (tõlgituna) OÜ-le

Regularis.

33. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja asja materjalid leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb

jätta rahuldamata.

34. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama

vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr

3-3-1-76-14, p 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Kuna kaebuses esitatud vastuväited

3-21-2273

8(10)

ühtivad osaliselt vaides esitatutega ning vastustaja on vaideotsuses ja kohtule esitatud

seisukohtades neile põhjalikult vastanud, siis ei korda ma kohtuotsuses kõiki kaebajale juba senises

haldus- ja kohtumenetluses vastuseks antud põhjendusi. Vastuseks kaebusele märgin järgmist.

35. Käesoleval juhul on Soome maksuhaldur pöördunud MTA poole maksuvõla sissenõudmiseks

rahvusvahelise ametiabi korras 16.03.2010 vastu võetud Nõukogu direktiivi 2010/24/EL

„Vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel“

alusel. Siseriiklikult reguleerib maksuvõla sundtäitmist rahvusvahelise ametiabi korras MKS § 514

lg 1 mille kohaselt sissenõudmistaotluse esitanud välisriigi, selle kohaliku omavalitsuse või muu

haldusüksuse kogutavate maksude sundtäitmiseks Eestis elavalt või asuvalt või Eestis vara omavalt

maksukohustuslaselt osutab rahvusvahelist ametiabi MTA. MKS § 514 lg 4 järgi toimub

sundtäitmine välisriigi pädeva asutuse esitatud sissenõudmistaotluse ja ühtse juriidilise dokumendi

alusel (sama näeb ette ka direktiivi 2010/24 art 12). MKS § 514 lg 6 kohaselt peab MTA võlgnikule

kätte toimetama sundtäitmise hoiatuse ja ühtse juriidilise dokumendi.

36. Leian, et vaidlustatud korraldused (dtl 13-21) ning ühtne juriidiline dokument (dtl 22-31)

vastavad nii direktiivi 2010/24 kui ka maksukorralduse seaduse nõuetele. Direktiivi 2010/24 artikli

12 ja MKS § 514 lg 5 p 1 kohaselt peab ühtne juriidiline dokument sisaldama asjakohast teavet

täitmisele pööramist lubava esmase juriidilise dokumendi identifitseerimiseks, nõude kirjeldust,

sealhulgas nõude laadi, nõudega hõlmatud ajavahemikku, kõiki täimisele pööramise seisukohast

olulisi kuupäevi ning nõude suurust ja selle erinevaid komponente.

36.1. Korraldustest nähtuvalt on iga korraldus tehtud erinevat liiki maksunõude kohta (põhinõue,

trahv, intress) ning seda on MTA kaebajale täiendavalt selgitanud ka vaideotsuses (dtl 45-49), kus

punktis 13 on MTA selgitanud, et korraldus nr 13-11/27361 koostatud trahvinõude kohta; korraldus

nr 13-11/27362 intressinõude kohta ja korraldus nr 13-11/27363 põhivõla ehk alkoholiaktsiisi

kohta. Lisaks on MTA kaebajale selgitanud, et dokumendi number korralduse lisal tähistab

sissenõudmist taotleva asutuse viidet maksukogumise palvel ja on nähtav ühtse juriidilise

dokumendi päises. Korralduse lisas toodud lühendid on maksuhalduri süsteemisisesed tähised

nõuete eristamiseks maksuliikide lõikes, kusjuures VRA tähistab välisriigi abipalve põhimaksu,

VRT välisriigi abipalve trahvi ja VRI välisriigi abipalve intressi. Nõustun siinjuures

maksuhalduriga, et isegi, kui eeltoodu tekitas kaebajas ebaselgust, ei mõjuta see korralduste

õiguspärasust.

36.2. Niisamuti on ühtses juriidilised dokumendis toodud ja nummerdatud nõude 1-7 juurde välja

toodud lisaks nõude kogusummale ka selle alaliik vastavalt: a) põhisumma, b) halduskaristused

ja trahvid ja c) intressid. Kaebajale korraldustega esitatud nõudeid liigiti (aktsiis, trahv, intress)

summeerides vastavad need korraldustes toodud summadele nagu ka nõuete kogusumma (420

659,84 eurot). Seega ei saa nõustuda kaebajaga, et korraldustest ega nendele lisatud ühtsest

juriidilisest dokumendist ei ole võimalik aru saada, milliste nõuete tasumiseks on korraldused

esitatud.

36.3. Ühtses juriidilises dokumendis (iga nõude puhul p 9) on toodud ka viide Soome

maksuhalduri konkreetsele üksusele, kuhu kaebaja võib selgituste saamiseks pöörduda, samuti on

toodud asjaomase asutuse kontaktandmed. Kaebaja viide, et MTA pidanuks korraldustes välja

tooma Soome maksuhalduri sissenõudmispalvega seonduvad täpsemad asjaolud: millal Soome

maksuhaldur MTA poole pöördus, mis oli pöördumise põhjuseks, milliste asjaolude alusel ja

kuidas see toimus, ei ole põhjendatud. Ühtne juriidiline dokument kajastab kõiki direktiivis

2010/24 kirjeldatud andmeid ning artikli 12 lg 1 teise lause kohaselt on ühtne juriidiline dokument

ainus

alus

taotluse

saanud

liikmesriigis

võetavatele

sissenõudmismeetmetele

ja

ettevaatusabinõudele. Seda ei pea kõnealuses liikmesriigis tunnustama, täiendama ega asendama.

Seega ei saa kaebaja nõuda, et MTA oleks pidanud korraldustes esitama täiendavaid selgitusi või

põhjendusi, lisaks juba ühtses juriidilises dokumendis kirjeldatule.

3-21-2273

9(10)

37. Korralduste õigusvastasust ei saa järeldada ka asjaolust, et Soome maksuhaldur ei ole

väidetavalt kaebajale nõuete aluseks olevaid maksuotsused kätte toimetanud ning, et kaebaja on

saanud ebapiisavat infot Soome maksuhaldurilt. Nagu eelpool juba viidatud tuleneb direktiivist, et

teisest liikmesriigist maksukogumispalve saanud asutus peab lähtuma ühtses juriidilises

dokumendis saadud andmetest. Käesoleval juhul on ühtses juriidilises dokumendis (lk 1) märgitud,

et nõuete algne täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument on vastavalt Soome seadustele

kätte toimetatud. Samasugune kinnitus on toodud ka Soome maksuhalduri vastuses (p 20) MTA

täiendavale päringule (dtl 677-698, tõlge dtl 718-721). MTA-l puudub kohustus kontrollida

täiendavalt Soome maksuhalduri poolt esitatud kinnituse vastavust.

38. Küsimust, kas ja millises ulatuses on abipalve saanud liikmesriigil pädevus või kohustus ise

abipalve kohaldamise eelduste täidetuse üle on analüüsinud Euroopa Kohus 20.01.2021 eelotsuses

asjas C-420/19. Selles kohtuasjas oli küsimuse all küll direktiivi 2010/24 artikli 16

(ettevaatusabinõusid käsitlev taotlus) kohaldamine ning see, kuivõrd peaks taotluse saanud

liikmesriigi kohus täiendavalt kontrollima abinõude rakendamiseks vajalike tingimuste täidetust,

kuid leian, et antud lahendis toodud Euroopa Kohtu seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas,

kuivõrd Euroopa Kohus on eelotsuses tuginenud direktiivist tulenevatele üldistele põhimõtetele

ning art 12 ja art 16 regulatsioon on sarnased.

38.1. Euroopa Kohus leidis selles asjas, et abisaanud liikmesriik on seotud taotluse esitanud

liikmesriigi asutuste hinnanguga sellele, kas nende abinõude rakendamiseks seatud tingimused on

faktiliselt ja õiguslikult täidetud, eriti juhul, kui see hinnang sisaldub direktiivi 2010/24 artikli 16

lõike 1 teises lõigus ette nähtud dokumendis, mis on taotlusele lisatud. Artikli 16 lõike 1 teises

lõigus toodud regulatsioon ühtib artikli 12 lg 1 teises lauses toodud regulatsiooniga, viidates

sarnasel, et ettevaatusabinõude rakendamist lubavat dokumenti ei pea taotluse saanud liikmesriigis

tunnustama, täiendama ega asendama.

38.2. Otsuses (p 33) märgib Euroopa Kohus, et vaidlusaluse küsimuse analüüsimisel lähtuda

muuhulgas direktiivi 2010/24 artiklit 14, mis näeb ette pädevuse jaotuse taotluse esitanud

liikmesriigi ja taotluse saanud liikmesriigi organite vahel lahendamaks vaidlusi, mis käsitlevad

ühelt poolt nõuet, taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubavat esmast juriidilist

dokumenti, taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubavat ühtset juriidilist dokumenti

või taotluse esitanud liikmesriigi pädeva asutuse esitatud teate kehtivust ning teiselt poolt taotluse

saanud liikmesriigis võetud täitemeetmeid või selle riigi pädeva asutuse esitatud teate kehtivust.

Artikkel 14 on kohaldatav ka käesolevas asjas.

38.3. Euroopa Kohus (otsuse p 34) märgib, et vastavalt direktiivi 2010/24 artikli 14 lõikele 1

selleks, et vaidlustada nõue või taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubav esmane

juriidiline dokument, tuleb pöörduda selle liikmesriigi, mitte aga taotluse saanud liikmesriigi

pädevate organite poole, kelle kontrolliõigus on selle direktiivi artikli 14 lõikes 2 sõnaselgelt

piiratud nimetatud liikmesriigi aktidega. Sarnane vaidlustamisviide sisaldub ka käesolevas asjas

korraldustele lisatud ühtses juriidilises dokumendis ning seda on kaebajale selgitanud maksuhaldur

nii vaideotsuses kui vastuses kaebusele (vt ka MKS § 514 lg 7).

38.4. Lisaks osundab Euroopa Kohus (p-d 37-39), et direktiivi 2010/24 artiklis 18 on loetletud

erijuhud, mil taotluse saanud liikmesriik võib keelduda andmast selles direktiivis ette nähtud

vastastikust abi. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb neid juhtumeid kui

vastastikuse usalduse põhimõttest tehtavaid erandeid tõlgendada kitsalt. Seega üksnes

konkreetsetel ja täpselt piiritletud juhtudel, mis põhinevad selles direktiivis või Euroopa Kohtu

praktikas sõnaselgelt ette nähtud erandil, võivad taotluse saanud liikmesriigi kohtud keelduda

andmast abi ettevaatusabinõude rakendamiseks. Direktiivi 2010/24 aluseks on vastastikuse

usalduse põhimõte ning sellega vastastikuse abi süsteemi rakendamine sõltub nimelt sellest, kas

asjasse puutuvate riigisiseste asutuste vahel valitseb usaldus. Nii liikmesriikide vastastikuse

usalduse põhimõte kui ka vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis ise tugineb esimesena

3-21-2273

10(10)

nimetatud põhimõttele, on liidu õiguses väga olulised, kuna need võimaldavad luua ja säilitada

sisepiirideta ala. Direktiivi 2010/24 tõlgendus, mis võimaldaks taotluse saanud liikmesriigil

abitaotluse aluseks olevate tingimuste uuesti kontrollimist, oleks vastuolus vastastikuse usalduse

põhimõttega, millel direktiiv põhineb, ning direktiiviga kehtestatud vastastikuse abi süsteemi

nõuetekohase toimimise ja tõhususe nõuetega (samas p-d 40-44).

39. Seega on Euroopa Kohus minu hinnangul lahendis C-420/19 juba põhjalikult analüüsinud

direktiivi 2010/24 kohaldamise üldiseid põhimõtteid ning teisest liikmesriigist saadud abitaotluses

toodud andmete kontrollimisega seonduvat. Selles kohtuotsuses toodud seisukohad on

kohaldatavad ka käesolevas asjas ning seega puudub vajadus küsida täiendavalt eelotsust direktiivi

2010/24 art 12 tõlgendamise osas. Jätan sellest tulenevalt rahuldamata kaebaja taotluse eelotsuse

küsimiseks Euroopa Kohtult.

40. Lähtudes eelpooltoodust, on MTA minu hinnangul õigesti viidanud, et ka käesolevas asjas

kuulub sissenõutavate nõuetega seotud vaidluste lahendamine direktiivi 2010/24/EL art 14 ning

kohaselt ainult taotluse esitanud riigi ehk Soome vastavate üksuste pädevusse. Asja materjalidest

nähtuvalt on kaebaja seda ka teinud ning MTA on kaebajalt vastava teabe saamisel nõuete

sissenõudmise vaidluse ajaks peatanud (MKS § 514 lg 9). Kuid üksnes asjaolu, et kaebaja on

abitaotluses märgitud nõuded Soomes vaidlustanud, ei muuda MTA korraldusi õigusvastaseks.

Märgin siinkohal, et direktiivi artikli 14 lg-st 4 tuleneb, et juhul, kui kaebaja vaidlustus Soomes

osutub edukaks, vastutab taotluse esitanud asutus (antud juhul Soome maksuhaldur) kõikide sisse

nõutud summade hüvitamise ja tasumisele kuuluvate hüvitiste maksmise eest vastavalt taotluse

saanud liikmesriigis kehtivatele õigusnormidele. Seega on kaebajal positiivse lahendi korral õigus

juba sisse nõutud summade tagastamisele koos MKS §-s 116 sätestatud intressiga.

41. Kokkuvõtvalt leian, et vaidlustatud korraldused on õiguspärased ning nende tühistamiseks

puudub alus. Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

42. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (halduskohtumenetluse seadustiku § 108

lg 1). MTA ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Kaebus jäi täies osas

rahuldamata, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma