3-21-1222/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1222

Haldusasi

MITTETULUNDUSÜHINGU ARB kaebus aktsiaseltsi

Eesti Raudtee kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja MITTETULUNDUSÜHING ARB, esindajad

vandeadvokaadid Margot Arnus ja Piret Kergandberg

Vastustaja

aktsiaselts

Eesti

Raudtee,

esindajad

vandeadvokaadid Erki Fels ja Priit Lätt

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MITTETULUNDUSÜHINGU ARB apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MITTETULUNDUSÜHINGU ARB apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-1222 muutmata.

2. Mõista

MITTETULUNDUSÜHINGULT

ARB

aktsiaseltsi

Eesti

Raudtee

apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks välja 2300 eurot. Ülejäänud

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.12.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-1222

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ ARB esitas AS-le Eesti Raudtee 01.10.2020 teabenõude, milles palus väljastada

koopia riigihankes nr 224945 tellitud dokumendist „Tallinn-Tartu raudtee 160 km/h.

Eelhinnang. Rööbasteede geomeetriaga seotud tööd. ECRAIL-2020-07-04“ (eelhinnang).

2. AS Eesti Raudtee keeldus teabenõude täitmisest avaliku teabe seaduse (AvTS) § 5 alusel,

sest küsitud teave ei puuduta raudteevõrgustiku reaalseid tingimusi, vaid hüpoteetilisi tingimusi

tulevikus.

3. MTÜ ARB esitas Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) vaide. AKI rahuldas 13.11.2020

vaideotsuse ja ettekirjutus-hoiatusega (13.11.2020 vaideotsus) vaide osaliselt ja kohustas AS-i

Eesti Raudtee teabenõuet uuesti läbi vaatama. AKI märkis, et AS Eesti Raudtee kui hankija

riigihankemenetluses on teabevaldaja, kuid AS-l Eesti Raudtee tuleb hinnata, kas ja millises

osas on vaja seada teabele juurdepääsupiirang oma ärisaladuse kaitseks.

4. AS Eesti Raudtee täitis teabenõude 07.12.2020 osaliselt, jättes väljastamata osa

eelhinnangust (lk 21–28 ja lk 37) ning eelhinnangu lisad ja joonised. AS Eesti Raudtee märkis,

et ta pole AvTS § 5 lg 2 ega riigihangete seaduse (RHS) § 1 lg 2 alusel teabevaldaja, kuid täidab

siiski AKI ettekirjutuse, sest see on kehtiv ja seega täitmiseks kohustuslik. Teabenõude osalist

täitmist põhjendati ärisaladuse kaitseks seatud juurdepääsupiirangutega (AvTS § 35 lg 1 p 17 ja

§ 23 lg 1 p 1).

5. MTÜ ARB esitas AKI-le vaide. AKI rahuldas 18.02.2021 vaideotsuse ja ettekirjutus-

hoiatusega (18.02.2021 vaideotsus) vaide osaliselt ning kohustas AS-i Eesti Raudtee teabenõuet

uuesti läbi vaatama eelhinnangu lisade väljastamist puudutavas osas. AKI hinnangul ei ole AS

Eesti Raudtee veenvalt põhjendanud, et eelhinnangu lisad sisaldavad täies ulatuses ärisaladust.

6. AS Eesti Raudtee keeldus 01.03.2021 vastuses eelhinnangu lisade väljastamisest,

põhjendades seda vajadusega kaitsta ärisaladust.

7. MTÜ ARB esitas AKI-le vaide. AKI rahuldas 06.05.2021 vaideotsuse ja ettekirjutus-

hoiatusega (muudetud 13.05.2021 otsusega; 06.05.2021 vaideotsus) vaide osaliselt ning

kohustas AS-i Eesti Raudtee väljastama eelhinnangu lisa 1 „Õgvenduste koondtabel“ ja joonise

RDT 001 osas, mis ei sisalda raudteetrasside muudatusvariante ning ehitustööde mahte ja

maksumusi. AS Eesti Raudtee väljastas nimetatud teabe.

8. MTÜ ARB esitas Tallinna Halduskohtule 04.06.2021 kaebuse, milles palus kohustada

vastustajat täitma 01.10.2020 teabenõue ja väljastama eelhinnangu koos kõikide lisade ja

joonistega, eelkõige lisa 1 „Õgvenduste koondtabel“ kogu ulatuses; lisa 2-A „Ehitusmaksumuse

arvutus Tallinn-Tapa“; lisa 2-B „Ehitusmaksumuse arvutus Tapa-Tamsalu“; lisa 2-C

„Ehitusmaksumuse arvutus Tamsalu-Jõgeva“; lisa 2-D „Ehitusmaksumuse arvutus Jõgeva-

Tartu“; lisa 3 „Ehitusmaksumuse koondtabel“; lisa 4 „Projekteeritud rööbasteede geomeetria

ALG fail“ ja lisa 5 „Projekteeritud rööbasteede geomeetria DWG failid“.

Vastustaja on alusetult määranud dokumendid AvTS § 35 lg 1 p 17 alusel asutusesiseseks

kasutamiseks. Taotletav teave ei ole ärisaladus. Vastustaja on üksnes loetlenud ebaausa

3-21-1222

3(11)

konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2 sätestatud eelduseid,

kuid ei ole neid sisustanud kaebaja küsitud teabe kontekstis. Tegemist ei saa olla ärisaladusega,

sest teave käib avaliku ülesande täitmise kohta. Avaliku ülesande täitmisel ei toimu kaubaturul

konkurentsi. Lisaks on vastustaja selgitused vastuolulised, sest ühest küljest on ta põhjendanud,

et tegemist on kriitiliselt salajase detailse teabega, kuid teisest küljest väidab, et teave on

avaldamiseks liiga esialgne ja vajab põhjalikke täiendavaid analüüse. Vastustaja väidab, et

eelkõige tuleb ärisaladusena käsitleda raudteetrassi muudatusvariante, ehitustööde mahtusid ja

maksumusi. Sellega ei saa nõustuda. Erinevate alternatiivide kaalumisel ja võimaluste analüüsil

ei ole kaubanduslikku väärtust. Kuna vastustaja ei ole selgitanud, milles täpselt seisneb teabe

ärisaladuslik olemus, on raske hinnata, kuidas saab teabe kaebajale väljastamine ärisaladust

kahjustada. Lisaks saab vastustaja valida, kuidas ta teabe avaldab. Vältimaks põhjendamatu

eelise andmist mõnele potentsiaalsele pakkujale, võib vastustaja teha teabe kättesaadavaks

kõigile potentsiaalsetele pakkujatele. Samuti on analüüsi koostamises juba praegu osalenud üks

potentsiaalne pakkuja (Leonhard Weiss OÜ), kellele on hinnainfo teada ning selle läbitöötamise

eest on ta saanud isegi tasu. Teised potentsiaalsed pakkujad peavad hanke korral sama info läbi

töötama tasu saamata. Seega ei anna hinnainfo avalikustamine mõnele uuele pakkujale

konkurentsieelist, vaid paneb võimalikud pakkujad võrdsemasse positsiooni.

AvTS § 36 lg 1 p 8 sätestab, et teabevaldaja ei tohi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud

teabeks tunnistada riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt või nende tellimisel tehtud

uuringute ja analüüside tulemusi, kui andmete avalikustamine ei ohusta riigikaitset või riiklikku

julgeolekut. AvTS § 36 lg 2 kohaselt kehtib see keeld ka äriühingu suhtes, mille asutajaks või

milles osalejaks on riik. Teabes sisalduv eelhinnang on käsitatav riigi tellimisel tehtud uuringu

või analüüsina. Vastustaja on riigi äriühing, kes täidab raudtee administreerimisega seotud

avalikku ülesannet. Järelikult on eelhinnang selgelt seotud riigi taristu arendamisega. Isegi kui

tegemist oleks ärisaladusega, ei tohi jätta nimetatud teavet avalikustamata. Seejuures on oluline

järgida ka riigihangete ja riigi äriühingute tegevuse läbipaistvuse üldpõhimõtteid. EKTÄKS-i

eelnõu seletuskirja kohaselt ei tohi EKTÄKS mõjutada selliste õigusnormide kohaldamist, mis

võimaldavad riigiasutustel koguda teavet oma ülesannete täitmiseks või asjaomase teabe edasist

avalikustamist üldsusele või nõuavad neilt sellist avalikustamist. Seega juhul, kui mõni muu

õigusakt määrab teabe avalikuks, tuleb seda käsitleda erinormina. Riikliku raudteetaristu

arendamiseks tehtud eelhinnangud on teave, mille vastu avalikkusel on kõrgendatud huvi.

Erinevate variantide ehitushinnad on avalikkusele olulised, et kontrollida tehtud valikute

mõistlikkust ja otstarbekohasust.

9. AS Eesti Raudtee palus jätta kaebus rahuldamata.

AvTS § 5 lg 2 kohaselt omandab eraõiguslik juriidiline isik teabevaldaja staatuse teabe osas,

mida ta valdab avaliku ülesande täitmise tulemusel. Vastustaja ei ole teabevaldaja, sest ta ei

täida avalikku ülesannet. RHS § 1 lg-st 2 tulenevalt ei ole kõik hankijad teabevaldajad.

Raudteetaristu majandamine võib olla avalik huvi, kuid see ei tähenda automaatselt avaliku

ülesande täitmist. Avalikuks ülesandeks muutub tegevus siis, kui seda osutatakse avalik-

õigusliku isiku seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Vastustaja on eraõiguslik juriidiline

isik, kelle tegevus on suunatud kasumi teenimisele. Riik seab aktsionärina ootused äriühingule

ja määrab äriühingu strateegilised eesmärgid. Sellega ei teosta Eesti Vabariik avalikku võimu,

vaid on sarnases olukorras ükskõik millise teise äriühingu omanikuga. RHS § 1 lg 2 kohaselt

tuleb lähtuda AvTS-st otsustamaks, keda ja millistel tingimustel lugeda teabevaldajaks. Kui

eraõiguslik juriidiline isik ei täida taotletud teabe suhtes avalikku ülesannet, ei ole tegu

teabevaldajaga.

Taotletava teabe (eelhinnangu) tellimise eesmärk oli selgitada välja rööbasteede geomeetria

muutmise tingimused, mis võimaldaksid tõsta reisirongide piirkiirust. See tõstab vastustaja

3-21-1222

4(11)

kasumlikkust ja efektiivsust, mis omakorda tagab äriühingu arengu ja riigile omanikutulu.

Taotletava teabe tellimiseks ei korraldatud riigihanget avaliku ülesande täitmiseks, vaid

vastustaja äritegevuse huvides. Kui eelhinnangu tulemusena on võimalik tõsta reisirongide

piirkiirust, siis suureneb ka raudtee läbilaskevõime, mis võimaldab vastustajal omakorda

teenida rohkem tulu. Isegi kui avalikuks teabeks võiks AvTS tähenduses olla teave avaliku

raudtee (nt raudteetrasside ohutuse) kohta, ei ole avalikuks teabeks uuringud ja analüüsid, mille

vastustaja on tellinud tulu teenimise eesmärgil.

Taotletav teave on ärisaladus, mille avalikustamine tooks kaasa ebavõrdse kohtlemise.

Taotletava teabe väljastamise välistavad riigihankeõiguse üldpõhimõtted. AvTS ei kohaldu, kui

teabe avalikustamine võib luua ohu ebavõrdseks kohtlemiseks ja seeläbi rikkuda RHS § 3 p-i 2.

Kaebaja taotletav teave annab eelise mõnele hankest huvitatud isikule, kui vastustaja peaks

tulevikus välja kuulutama ehitus- või projekteerimistööde riigihankeid raudteetrassi osas, mis

põhinevad eelhinnangu tehnilisel sisendil. Näiteks annaksid joonised ning teadlikkus tööde

mahtudest ja hindadest huvitatud isikule eelise ning ta saab kalkuleerida pakkumuse

maksumuse. RHS § 23 lg 9 järgi peab hankija küll kalkuleerima eeldatava maksumuse, kuid ei

pea seda hanketeates avalikustama. Eeldatava maksumuse avaldamise korral lähtuksid

pakkujaid liigselt eeldatava maksumuse hinnangust ja hinnad oleksid moonutatud. Samuti saaks

eelhinnangu avaldamisel hankest huvitatud isik tutvuda hanke tehnilise kirjeldusega enne

riigihanke välja kuulutamist ning see võimaldab isikule pikema aja pakkumuse koostamiseks.

Tulevase riigihanke materjalide avaldamine väljaspool turu-uuringuid pole kooskõlas vastustaja

hankekorraga. Seda ei reguleeri ka RHS. See tooks vastustajale kaasa täiendavaid kulusid. Ei

ole mingit põhjust avaldada riigihankega seotud dokumentatsiooni varem mingis muus kanalis,

mida hankest huvitatud isikud ei ole kohustatud jälgima. Hankijal on võimalik kõrvaldada

hankemenetlusest pakkuja, kes on osalenud sama riigihanke ettevalmistamisel ja sellele isikule

seetõttu teadaolev info annab talle eelise teiste riigihankes osalejate ees, kui sellist eelist ei ole

muude vahenditega võimalik vältida (RHS § 95 lg 4 p 7). Vastava otsuse saab hankija teha

konkreetse hankemenetluse raames kaalutlusõigust kasutades. Isegi kui taotletud teabe

avalikustamine ei annaks eelist, võib avalikustamine põhjustada riigihanget venitavaid vaidlusi.

Teabe avalikustamise välistab ka AvTS § 35 lg 1 p 17. Teave raudteetrassi muudatusvariantide

ning ehitustöö mahtude ja maksumuse kohta on EKTÄKS § 5 lg 2 kohaselt ärisaladus, sest see

ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses üldteada või kergesti kättesaadav nende

ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad (p 1), teabel on

kaubanduslik väärtus isikutele, kes sooviksid tegeleda raudteetaristu finants- ja

investeeringutealase kavandamise ja rajamisega (p 2) ning vastustaja on astunud mõistlikke

samme, et hoida teavet saladuses (p 3). AvTS sätestab teabe avaldamise korra avalike

ülesannete täitmise käigus saadud teabe kohta. Kui avaliku ülesande täitmisega seotud teave ei

saaks kunagi olla ärisaladus, siis oleks AvTS § 35 lg 1 p 17 sisutühi. Kahju seisnebki

ärisaladusega kaetud teabe avaldamises, mis võib tuua kaasa hankest huvitatud isikute

ebavõrdse kohtlemise. Kahju võib seisneda ka võimalikes vaidlustes RHS-i rikkumise üle.

Kaebaja viide AvTS § 36 lg 1 p-le 8 ja lg-le 2 on väär. AvTS § 38 lg 2 sätestab, et kui

juurdepääsupiirangu kehtestamise keeld võib põhjustada juurdepääsupiiranguga teabe

avalikuks tulemise, siis tagatakse juurdepääs üksnes sellele osale teabest või dokumendist, mille

kohta juurdepääsupiirangud ei kehti. See tähendab, et uuringute ja analüüside tulemusi ei pea

alati AvTS § 36 lg 1 p 8 alusel avaldama.

10. Tallinna Halduskohus jättis 02.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis

kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud 2500 eurot ja jättis muud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

3-21-1222

5(11)

RHS § 1 lg 2 kohaselt toimub juurdepääs riigihangete andmetele ning nende andmete

väljastamine ja avalikustamine AvTS-s sätestatud korras, kui RHS-s ei ole sätestatud teisiti.

Veenev ei ole AKI seisukoht, et RHS § 1 lg 2 kohaselt tuleks kõik hankijad lugeda

teabevaldajaks AvTS mõttes (vt 13.11.2020 vaideotsuse p-d 2‒4). AKI on viidanud RHS-i

kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt saab RHS § 1 lg-t 2 tõlgendada kahel viisil (vt M.A.

Simovart, M. Parind. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2019; §

1, komm nr 24, lk 35). Ühe tõlgenduse järgi on tegu üldise selgitava normiga, teadvustamaks,

et lisaks RHS-s sätestatud avalikustamise kohustusele tuleb juhul, kui hankija on teabevaldaja

AvTS mõttes, järgida ka selles seaduses sätestatut. Teise tõlgenduse kohaselt on sätte eesmärk

muuta hankijad riigihangete andmete osas teabevaldajaks AvTS mõttes ning seda sõltumata

sellest, kas hankija vastab teabevaldaja tunnustele AvTS § 5 mõttes. AKI toob välja: „Igal juhul

on selge, et AvTS rakendub ulatuses, mida RHS ei reguleeri teisiti. Samas peaks selle

tõlgenduse järgi kohalduma ka AvTS-i teabevaldajana määratlemise tingimused. Siiski on RHS

§ 1 lõige 2 sõnastatud kitsamalt, reguleerimaks eelkõige, kuidas toimub juurdepääs riigihangete

andmetele ning nende andmete väljastamine ja avalikustamine. Sätte sellise sõnastuse

eelduseks peaks olema seega, et riigihangete dokumendid on avalik teave ja hankijad

teabevaldajad ning täpsem regulatsioon kitsalt tehnilistes küsimustes teabe avalikustamiseks,

väljastamiseks ja juurdepääsupiirangute seadmiseks tuleb AvTS-st. Sellist lähenemist toetab

tõepoolest arusaam, et riigihanked peaksid olema võimalikult läbipaistvad.“ AKI on teinud

meelevaldseid järeldusi. RHS-i eesmärk ei ole avalikule teabele erirežiimi kehtestamine, mh ei

saa seda tuletada hankemenetluse läbipaistvuse põhimõttest. RHS sätestab riigihanke

korraldamise reeglid, riigihankega seotud isikute õigused ja kohustused, riikliku järelevalve ja

haldusjärelevalve tegemise, vaidlustuste lahendamise korra ning vastutuse RHS-i rikkumise

eest (RHS § 1 lg 1). Teabe avaldamise erisused on vaja RHS-s sätestada hankemenetluse

eripärast tulenevalt, nt on vaja õiguslikult reguleerida pakkumuse konfidentsiaalsuse põhimõte

ja fikseerida selle ajaline kestus. Sellele ongi viidatud RHS-i eelnõu seletuskirjas (450 SE) RHS

§ 1 lg 2 tähendust kommenteerides. RHS § 1 lg-st 2 ei saa tuletada järeldust, et RHS muudab

AvTS-i üldisi põhimõtteid, sh teabevaldaja mõistet. Sellist seadusandja tahet ei nähtu ja sellise

tõlgenduse toetuseks peaks RHS-i tekst olema oluliselt detailsem. Seega tuleb praeguses asjas

lähtuda teabevaldaja määratlemisel AvTS-st.

AvTS § 5 lg 2 järgi laienevad eraõiguslikule juriidilisele isikule teabevaldaja kohustused, kui

isik täidab seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid, sealhulgas osutab

haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- või muid avalikke teenuseid, ‒ teabe osas, mis puudutab nende

ülesannete täitmist. Avalikke ülesandeid on kohtupraktikas sisustatud kui ülesandeid, mis on

ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või õigusnormist tõlgendamise teel tuletatud

(vt Riigikohtu 19.06.2014 otsus nr 3-3-1-19-14, p-d 11‒14; 14.12.2011 otsus nr 3-3-1-72-11, p

8; 16.02.2010 määrus nr 3-3-4-1-1, p 5).

Seadusandja ei ole defineerinud mõistet „avalik ülesanne“, kuid selle teemaga on tegeletud

erialakirjanduses (vt N. Parrest. Segadus mõistetes seoses avaliku võimu ülesannetega, Juridica

X/2014, lk 732‒739). Avalik ülesanne võib olla nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Avalik võim täidab selliseid ülesandeid n-ö primaarselt või olemuslikult, vastutades otseselt või

kaudselt (ehk „lõppkokkuvõttes“ või „tagades“) nende täitmise eest. Avaliku halduse ülesanne

ehk haldusülesanne on avaliku ülesande üks alaliik. Õigusaktides on kasutatud ka mõisteid

„avaliku võimu teostamine“, „avaliku võimu volituste rakendamine“ ja „(täidesaatva)

riigivõimu volituste rakendamine“, tähistades nende avalike ülesannete täitmist, mis eeldavad

kolmandate isikute suhtes otsuste tegemist, s.o soodustavate või koormavate haldusaktide

andmist või sunni rakendamist. Õigusaktidest ei tulene, et raudteetaristu majandamine, sh selle

arendamine, on avalik ülesanne. Ka pole tegemist ülesandega, mis primaarselt või olemuslikult

kuuluks riigi pädevusse, ning kindlasti ei seondu see avaliku võimu teostamisega.

3-21-1222

6(11)

Raudteetaristu majandamist saab pidada avalikuks teenuseks. Avalikud teenused on kõik

ülesanded, mille suhtes eksisteerib avalik huvi või mis teenivad üldist heaolu. Avalikke

teenuseid võivad osutada lisaks avalikule võimule ka eraisikud, ilma et avalik võim peaks neid

primaarselt või olemuslikult osutama. Avalike teenuste hulka kuuluvad näiteks teenused, mis

puudutavad elanike varustamist elektri, soojuse ja veega, samuti ühistransport ja sideteenused.

Avalik teenus ei ole aga samastatav avaliku ülesandega. Ka asjaolu, et ülesande täitja või

teenuse osutaja on olulist vahendit omav ettevõtja (nt loomulik monopol), ei muuda avalikku

teenust veel avalikuks ülesandeks. Avaliku teenuse üheks alaliigiks on elutähtis teenus.

Seadusandja on elutähtsat teenust samal ajal pidanud ka avalikuks (avaliku halduse) ülesandeks

(vt hädaolukorra seaduse (HOS) § 38 lg 1). Elutähtsate teenuste loetelus ei ole raudteetranspordi

tagamist, küll on loetelus näiteks riigitee sõidetavuse tagamine (HOS § 36 lg 1 p 4). Asjaolust,

et mingi ülesande või teenuse olemasolu ja kvaliteedi vastu on laiem avalik huvi, ei tulene

automaatset järeldust, et tegu peaks olema avaliku ülesandega.

N. Parrest on viidatud artiklis leidnud, et avaliku (halduse) ülesande (seaduses) määratlemisel

ja sõnastamisel tuleb tähelepanu pöörata ka ülesande olemusele, s.t kas tegu on laiemalt

korraldamis- või tagamiskohustusega või ülesande vahetu täitmisega. Avalikuks ülesandeks

olev korraldamis- või tagamiskohustus ei tähenda automaatselt seda, et teenuse vahetu

osutamine tarbijale oleks avalik ülesanne. Seega – kuigi regulatiivse keskkonna loomine mh

raudteetranspordi valdkonnas on valitsuse pädevuses (Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 lg 1), ei

tulene sellest, et raudteetaristu majandamine, sh selle arendamine, oleks avalik ülesanne.

Asjaolu, et riik tegeleb sellega AS Eesti Raudtee omanikuna, on poliitiliste valikute küsimus.

Vastavat avalikku teenust võiks pakkuda ka erasektor turutingimustel. Riik ei pea omama

raudteetaristut ega tegelema ise vahetult selle majandamisega. Kui riik on otsustanud osaleda

majandustegevuses, ei muuda see majandustegevust avalikuks ülesandeks, vaid riigi tegevus

tuleb kvalifitseerida ettevõtluseks, sarnaselt teiste kaupade- ja teenuste turul osalevate

erasubjektide tegevusega. Sellist järeldust toetab ka raudteeseadus (RdtS). Selles seaduses on

reguleeritud mh raudteetaristu ettevõtja õigused ja kohustused, kuid seadusest ei tulene, et

raudteetaristu majandamine oleks avalik ülesanne ning sellega peaks tingimata tegelema riik.

Kaebaja on vääralt võrdsustanud avaliku huvi teenuse osutamise vastu avaliku ülesandega.

Ülesande kvalifitseerimist avalikuks ei mõjuta omavalitsuste koostööorganisatsioonide

ühispöördumine, kinnistute võimalik sundvõõrandamine ega muud kaebaja toodud näited.

Ühestki kaebaja viidatud kohtulahendist ega õigusaktist ei tulene, et raudteetaristu majandamine

oleks avalik ülesanne. Seega ei ole vastustaja küsitud teabe osas teabevaldajaks AvTS § 5 lg 2

mõttes ning temale ei laiene teabevaldaja kohustused. Täidetud ei ole ka AvTS § 5 lg-s 3

sätestatud eeldused, sest küsitav teave ei puuduta kaupade ja teenuste pakkumise tingimusi,

hindu ega nende muudatusi, samuti ei puuduta teave riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest

avalike ülesannete täitmiseks või toetusena antud vahendite kasutamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. MTÜ ARB palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus, või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohus kohaldas vääralt AvTS § 5 lg-t 2. Avaliku teenuse osutamist tuleb AvTS § 5 lg 2

mõttes pidada avaliku ülesande täitmiseks. Isegi kui üldjuhul ei muuda avaliku teenuse

osutamine tegevust avalikuks ülesandeks, muudab avaliku teenuse osutamine isiku

teabevaldajaks AvTS § 5 lg 2 mõttes. See on kooskõlas AvTS eesmärgiga. Kuigi raudteetaristu

majandamisega ei pea tingimata tegelema riik, on tegemist avaliku teenusega ja lisaks

ülesandega, mille vastu eksisteerib oluline avalik huvi.

3-21-1222

7(11)

AKI leidis juba 13.11.2020 vaideotsuses, et vastustaja on RHS-st tulenevalt teabevaldaja.

Vastustaja ei ole AKI otsuseid vaidlustanud ja on teabenõude osaliselt täitnud. Sellega on

vastustaja minetanud õiguse vaidlustada enda teabevaldajaks olemist vaidlusaluse teabe suhtes.

Kaebaja vaidlustas AKI vaideotsust üksnes osas, milles see ei näinud ette kaebajale teabe

väljastamist. Halduskohus on rikkunud HKMS § 41 lg-t 1, sest sisustas valesti kaebuse aluse ja

ületas nõude piire. Halduskohus leidis vääralt, et AKI tegi vaideotsuses meelevaldseid järeldusi.

AKI tugines RHS-i kommentaaridele, mille järgi on kõik hankijad teabevaldajad. RHS § 1 lg 2

ei muuda AvTS-i üldisi põhimõtteid, kuid võimaldab sisustada mõiste „avalik ülesanne“. AKI

lähenemist toetab arusaam, et riigihanked peaksid olema võimalikult läbipaistvad.

Lisaks täidab vastustaja avalikku ülesannet – arendab raudteetaristut. Raudteetaristu on piiratud

ressurss, mille dubleerimine ei pruugi olla võimalik või majanduslikult otstarbekas, kuid millele

juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul raudteeveo-ettevõtjana

tegutseda. Seetõttu on raudteetaristu majandamise peaeesmärgiks avalike huvide teenimine (vt

Riigikohtu 16.02.2010 määrus nr 3-3-4-1-10, p-d 5 ja 14). Peamiselt avalike huvide teenimiseks

täidetav ülesanne on avalik ülesanne. Raudteetaristu arendamine on avalik ülesanne ka EL-i

õiguse tähenduses, sest EL-i transpordipoliitika üks põhielement on luua liikmesriike ühendav

transpordivõrk, mis hõlmab ka raudteed. Iga liikmesriik vastustab selle eest, et riigisiseselt

järgitakse EL-i reegleid ja põhimõtteid. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 21.11.2012 direktiivi

2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond, võimaldab raudteetaristu

arendamise avaliku ülesande delegeerida raudteetaristu ettevõtjale, kelleks on ka vastustaja (vt

direktiivi 2012/34/EL art 3 lg 2, RdtS § 2 p 14 ja vastustaja põhikirja p 2.1). Vastustaja on enda

veebilehel kirjutanud, et ta on Eesti raudteetaristu omanik ja tal on keskne roll kogu

transiidisektori funktsioneerimisel ning õiglase konkurentsi tagamisel nii kauba- kui ka

reisijateveol. See kirjeldus kinnitab samuti, et vastustaja osutatav teenus on n-ö

tuumikfunktsiooniga ehk avalikes huvides osutatav ja riigi vastutusalas. Avaliku huvi

olemasolu kinnitab ka „Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021–2035“, mille üks osa hõlmab

raudteetaristu suurendamist, sh raudteel kiiruse suurendamist. Vaidlusalune teave puudutabki

just seda valdkonda. Riik osaleb äriühingutes enamasti kolmel põhjusel: avaliku teenuse

osutamine, strateegilise huvi kaitsmine või täiendava tulu teenimine. Tulu teenimine riigi

osaluse omamise põhieesmärgina on põhjendatud vaid erandjuhul või lühiajaliselt. Järelikult on

vastustaja riigi omandis eeskätt eesmärgiga säilitada kontrolli riigi jaoks olulise valdkonna üle.

Halduskohus ei näinud muid põhjusi, mille tõttu jätta küsitud teave kaebajale esitamata.

Kaebaja jääb seisukohale, et taotletav teave ei ole ärisaladus ning riigihankeõiguse põhimõtted

ei välista teabe väljastamist.

12. AS Eesti Raudtee palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

Kaebaja tõlgendab AvTS § 5 lg-t 2 valesti. Iga avalik teenus ei ole automaatselt avalik ülesanne.

Halduskohus on veenvalt põhjendanud, miks praegusel juhul ei saa lugeda avaliku teenuse

osutamist avaliku ülesande täitmiseks. AvTS § 5 lg 2 tähenduses on avalik ülesanne vaid selline

avalikes huvides osutatav teenus, mille toimimise eest vastutab lõppkokkuvõttes riik

(Riigikohtu 19.06.2014 otsus nr 3-3-1-19-14, p-d 11 ja 12). See tähendab, et tegu peab olema

riigi n-ö tuumikfunktsioonidega, millele osutab ka AvTS § 5 lg-s 2 toodud

näidisloetelu. Kaebaja käsituse järgi muutub AvTS tähenduses teabevaldajaks iga ettevõtlusega

tegelev isik, kelle tegevuse vastu võib olla avalik huvi. See ei ole ega saa olla AvTS-i eesmärk.

Halduskohus selgitas õigesti, et vastustaja ei täida avalikku ülesannet. Vastustaja ei ole asutatud

eesmärgiga osutada avalikku ülesannet. Riigi ülesanne on luua regulatiivne keskkond ja suunata

raudteevõrgu arendamist (n-ö korraldamiskohustus; vt direktiiv 2012/34/EL, Vabariigi

3-21-1222

8(11)

Valitsuse seaduse § 63 lg 1 ja RdtS § 73 lg 1) – see on avalik ülesanne. Raudteetaristu

majandamise vastu võib olla avalik huvi, kuid avaliku raudtee majandajad, sh vastustaja, on

eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle tegevus on suunatud kasumi teenimisele. Kuigi vastustaja

on riigi äriühing, on Eesti Vabariik omanikuna samas olukorras kui mistahes teise äriühingu

omanik. Vastustaja tegevus võib toetada riigi strateegiliste eesmärkide saavutamist, kuid

vastustaja ei täida avalikku ülesannet (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2021 määrus nr 3-

21-1929, p 6 jj). RHS ei muuda hankijaid automaatselt teabevaldajateks. Vastustaja ei täida

avalikku ülesannet ka konkreetselt taotletud teabe osas.

AKI vaideotsuste vaidlustamata jätmine ei mõjuta kohtuvaidlust, sest AKI haldusaktid või

õigusaktide tõlgendused ei ole kohtule siduvad. Vastustaja ei vaidlustanud AKI haldusakte

otstarbekuse kaalutlusel. Kohus ei väljunud kaebuse piiridest. Teabe väljastamise välistab see,

et teave on kaebaja ärisaladus, samuti riigihanke üldpõhimõtted.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning

selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

14. Kaebaja küsis 01.10.2020 teabenõudega vastustajalt riigihankes nr 224945 tellitud

eelhinnangut koos lisadega. Eelhinnangus on analüüsitud rööbasteede geomeetria muutmise

tingimusi Tallinn-Tartu raudteel, mis võimaldaksid tõsta reisirongide piirkiirust kuni 160 km/h

ning seeläbi suurendada raudtee läbilaskevõimet. Vastustaja on täitnud kaebaja teabenõude

osaliselt vastavalt AKI vaideotsustes tehtud ettekirjutustele. Kaebajale on avaldatud teave mh

selle kohta, milliseid trassialternatiive on eelhinnangus analüüsitud ja millistest õgvenduste

kombinatsioonidest trassialternatiivid koosnevad, kuid vastustaja ei ole seni kaebajale

avaldanud õgvendusi puudutavat teavet konkreetsetel raudteelõikudel ja -jaamades

(eelhinnangu lk 21–28) ning kokkuvõtteid ja järeldusi, mis sisaldab ka raudtee geomeetriaga

seotud tööde ligikaudset maksumust (eelhinnangu lk 37). Eelhinnangu lisa 1 – õgvenduste

koondtabel – on kaebajale avaldatud osaliselt. Vastustaja ei ole kaebajale avaldanud

eelhinnangu lisasid, mis puudutavad ehitusmaksumuse arvutusi erinevatel raudtee lõikudel

(lisad 2-A kuni 2-D), ehitusmaksumuse koondtabelit (lisa 3) ja projekteeritud rööbasteede

geomeetria ALG ja DWG faile (lisad 4 ja 5).

15. Vastustaja tellis eelhinnangu hankelepinguga, kuid vastustajal ei ole RHS-st tulenevat

kohustust avaldada vaidlusalust teavet. RHS § 1 lg 2 sätestab, et juurdepääs riigihangete

andmetele ning nende andmete väljastamine ja avalikustamine toimub AvTS-s sätestatud

korras, kui RHS-s ei ole sätestatud teisiti. Selle sätte mõte on selgitada, et riigihangete

andmetele juurdepääsule kohaldub samuti AvTS, kuid RHS-s sätestatud erisustega, s.o AvTS

on üldseadus ja RHS eriseadus (vt ka RHS-i eelnõu 450 SE seletuskiri, lk 10–11). Taolised

seaduse reguleerimisala ja teiste õigusaktide kohaldumist selgitavad normid on Eesti

õiguskorras tavapärased (vrd nt AvTS § 2 lg 3). Seadusandja on näinud RHS-s hankijale ette

ühelt poolt teatud liiki teabe avalikustamise kohustuse (nt RHS § 9 lg-d 7 ja 8 – hankekord ja

hankeplaan; RHS § 109 – taotluste avamise järel avalikustatav teave; RHS § 113 – pakkumuste

avamise järel avalikustatav teave; RHS § 181 – riigihangete registris avalikustatav teave) ning

teiselt poolt kohustuse hoida teatud teavet konfidentsiaalsena (nt RHS § 45 lg 7 teabevahetuse

kohta; RHS § 47 lg 5 hankija otsutest teavitamise piirangute kohta; RHS § 60 lg 3 ja § 62 lg 4

innovatsioonipartnerluse kohta; RHS § 70 lg 5 konkurentsipõhise läbirääkimistega

hankemenetluse kohta; RHS § 110 lg 5 pakkumuse konfidentsiaalsuse aja kohta; vt ka alates

01.06.2022 kehtiv RHS § 461 lg 2 ärisaladuse mitteavaldamise kohta). RHS-s ei ole reguleeritud

hankija kohustusi seoses hankelepinguga tellitud analüüside vms tööde avalikustamise,

3-21-1222

9(11)

teabenõude alusel avaldamise või konfidentsiaalsusega. RHS § 1 lg 2 sõnastusest ei tulene ja ka

seadusandja pole soovinud, et vastustajale kui hankijale laieneks RHS-i alusel teabevaldaja

kohustused suuremas ulatuses kui selle seadusega otseselt reguleeritud küsimustes. Seega tuleb

praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda AvTS-st.

16. AvTS § 3 lg 1 kohaselt on avalik teave mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale

jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud

õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites. AvTS § 5 lg 1 p 3 kohaselt on eraõiguslik

juriidiline isik teabevaldajaks üksnes AvTS § 5 lg-s 2 sätestatud tingimustel. AvTS § 5 lg 2

kohaselt laienevad eraõiguslikule juriidilisele isikule teabevaldaja kohustused, kui isik täidab

seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid, sealhulgas osutab haridus-,

tervishoiu-, sotsiaal- või muid avalikke teenuseid, – teabe osas, mis puudutab nende ülesannete

täitmist. Avalikke ülesandeid on kohtupraktikas sisustatud kui ülesandeid, mis on ette nähtud

vahetult seadusega või seaduse alusel või õigusnormist tõlgendamise teel tuletatud (vt

Riigikohtu 20.11.2019 otsus nr 3-17-2718, p-d 13 ja 14). Teenust, mille suhtes eksisteerib avalik

huvi või mis teenib üldist heaolu, tuleb pidada küll avalikuks teenuseks, kuid avalikku teenust

ei saa võrdsustada avaliku ülesandega (vt ka N. Parrest. Segadus mõistetes seoses avaliku võimu

ülesannetega. Juridica, 2014, nr 10, lk 732–739). Eeltoodut arvestades ei ole õige tõlgendada

AvTS § 5 lg-t 2 nii laialt, et teabevaldajaks on kõik avalikku teenust osutavad eraõiguslikud

juriidilised isikud. Kaebuse rahuldamine eeldab seega, et vastustaja täidab avalikku ülesannet

ning teabenõudes taotletud teave puudutab selle avaliku ülesande täitmist.

17. Vastustaja põhikirja p 2.1 järgi on vastustaja põhitegevusala raudteetaristu majandamine,

sh raudteetaristu struktuuri ja liiklusjuhtimise süsteemide ehitamine, remont, hooldamine ja

haldamine, samuti raudteeliikluse ja manöövritöö korraldamine. See vastustaja põhitegevusala

kattub RdtS § 2 p-s 20 sätestatud raudteetaristu majandamise mõistega. Ühtlasi on vastustaja

raudteeinfrastruktuuriettevõtja RdtS § 2 p 14 tähenduses, s.o raudtee-ettevõtja, kelle

ülesanneteks on avalikul raudteevõrgustikul raudteetaristu majandamine, käitamine,

hooldamine ja uuendamine ning raudteetaristu arendamises osalemine vastavalt RdtS § 73 lg-s

1 nimetatud tegevuskavale. Raudteetaristu arendamine on RdtS § 2 p 15 kohaselt

raudteevõrgustiku kavandamine ning raudteeinfrastruktuuri finants- ja investeeringutealane

kavandamine, rajamine ning ajakohastamine ehk olemasoleva raudteeinfrastruktuuri ulatuslik

muutmine, mis parandab selle üldist toimivust. RdtS § 72 lg 1 kohaselt vastutab

raudteeinfrastruktuuriettevõtja RdtS § 2 p-s 14 sätestatud ülesannete täitmise eest. Kaebaja

teabenõudes küsitud eelhinnangu eesmärk oli välja selgitada rööbasteede geomeetria muutmise

võimalikud alternatiivid, mis võimaldaksid tõsta reisirongide piirkiirust ja seeläbi suurendada

raudtee läbilaskevõimet. Seega saab küsitud teavet seostada raudteetaristu majandamise ja

arendamisega.

18. Vastustaja osutab raudteetaristut majandades ja selle arendamises osaledes avalikku teenust

(vt ka Riigikohtu 15.11.2010 määrus nr 3-3-1-57-10, p-d 12–14). Vastustaja ei täida aga

seejuures avalikku ülesannet AvTS § 5 lg 2 tähenduses, sest ei tegutse avalik-õigusliku isiku

õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks. Raudteetaristu majandamine RdtS § 2 p 20

tähenduses ei ole ülesanne, mida olemuslikult peaks täitma riik, ning ka RdtS-st või muudest

õigusaktidest ei tulene riigile ülesannet tegeleda ise vahetult raudteetaristu majandamisega.

Halduskohus selgitas seega õigesti, et riigi otsus tegeleda vastustaja asutamise kaudu

raudteetaristu majandamisega, on poliitiline valik. See ei muuda raudteetaristu majandamist

avalikuks ülesandeks hoolimata sellest, et vastustaja puhul on riigi osaluse peamine eesmärk

3-21-1222

10(11)

avalik huvi, mitte kasumi teenimine1 (vt ka riigivaraseaduse § 10) – nagu eespool märgitud, ei

saa võrdsustada avalikku teenust ja avalikku ülesannet.

19. Avalikuks ülesandeks saab pidada nt raudteetaristu arendamist ja selleks vajalike eelnõude

ettevalmistamist (n-ö korraldamis- või tagamiskohustus), kuid selline ülesanne on õigusaktide

järgi Vabariigi Valitsusel ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, mitte

vastustajal (vt RdtS § 73 lg-d 1 ja 2; direktiivi 2012/34/EL põhjendus 8 ja art 8 lg 1; VVS § 63

lg 1). Raudteetaristu arendamise avalikku ülesannet ei ole seaduse, haldusakti või lepinguga

antud vastustajale. Vastustaja kui raudteeinfrastruktuuriettevõtja üksnes osaleb õigusaktide

kohaselt raudteetaristu arendamises vastavalt riigi koostatud strateegiadokumentidele,

koostades selleks mh asjakohase äriplaani (RdtS § 73 lg 3; direktiivi 2012/34/EL art 8 lg 3),

arvestades ühelt poolt Vabariigi Valitsuse kinnitatud raudteetaristu arendamist suunavat

tegevuskava, mis väljendab avalikku huvi, ja teiselt poolt omaniku seatud ärilisi eesmärke. Riik

vastustaja aktsiate valitseja ja asutajaõiguse teostajana on neis tegevustes sarnases olukorras

mistahes teise äriühingu omanikuga (vrd teine Eestis tegutsev raudteeinfrastruktuuriettevõtja –

Edelaraudtee aktsiaselts –, mille asutajaks või aktsionäriks ei ole riik). Seega ei ole

raudteetaristu arendamises osalemine avalik ülesanne AvTS § 5 lg 2 tähenduses, vaid üldistes

huvides tegutsemine, mis toetab ja abistab riigil strateegiliste eesmärkide saavutamist.

20. AvTS § 5 lg 3 näeb täiendavalt ette kaks erandit, millal ettevõtja või muu eraõiguslik isik

võrdsustatakse teabevaldajaga, kuid puudub vaidlus, et praegusel juhul ei ole need erandid

asjakohased, sest kaebaja ei ole küsinud vastustajalt teavet pakutavate kaupade või teenuste

tingimuste või hindade või nende muudatuste kohta ning vastustaja tegevust ei rahastatud riigi

või kohaliku omavalitsuse eelarvest, mistõttu ei saa nõutud teave puudutada ka selliste

vahendite kasutamist.

21. Halduskohus ei ületanud kaebuse nõude piire, kui leidis erinevalt AKI-st, et vastustaja ei

ole küsitud teabe osas teabevaldaja. Vastustaja on täitnud AKI vaideotsustes tehtud

ettekirjutused ega ole neid vaidlustanud, kuid nende vaideotsuste põhjendustes esitatud

tõlgendus, et vastustaja on RHS-st tulenevalt teabevaldaja, ei ole kohtule praeguse asja

lahendamisel siduv. Kaebuse esemeks ei ole AKI haldusaktid, vaid menetluses on nõue

kohustada vastustajat väljastama kaebajale tema teabenõudes taotletud teave. Kohus otsustab

selle nõude lahendamise piirides ise, millist õigusakti kohaldada ja kuidas asjakohaseid norme

tõlgendada (HKMS § 158 lg 1, § 165 lg 1 p 5), sh kuidas tuleb sisustada AvTS § 5 lg-s 2

ettenähtud määratlemata õigusmõistet „avalik ülesanne“, mille täitmine on eelduseks, et

vastustajat kui eraõiguslikku juriidilist isikut saaks kohustada kaebaja soovitud teavet

väljastama.

22. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust kohustada vastustajat väljastama kaebajale teabenõudes

küsitud teavet. Järelikult puudub vajadus analüüsida, kas vastustaja võis keelduda teabe

väljastamisest viitega oma ärisaladusele. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

23. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista vastustaja vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 6). Vastustaja menetluskuludeks

ringkonnakohtus on õigusabikulud 3828 + 565,50 = 4393,50 eurot (sh käibemaks), mille kohta

on esitatud arved. Arvestades asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku, sh seda, et

ringkonnakohtus käis vaidlus põhimõtteliselt samade küsimuste üle, mis halduskohtus, tuleb

1 https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused-kinnisvara/riigi-osalused/ariuhingud

3-21-1222

11(11)

kaebajalt vastustaja apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks välja mõista 2300 eurot (sh

käibemaks). Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)