2-22-7554/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Määruse tegemise koht ja aeg

31. oktoober 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-7554

Tsiviilasi

Endel Klausi kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei

otsuste peale täiteasjas nr 084/2022/403

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. septembri 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Endel Klausi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja (võlgnik, määruskaebuse esitaja): Endel

Klaus (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Oskar Kilk

Puudutatud isik: Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei

Puudutatud isik (sissenõudja): Liivi Kartsep (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 5. septembri 2022. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta avaldaja kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest alates.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Endel Klaus (avaldaja, võlgnik) esitas 20. mail 2022 Tartu Maakohtule kaebuse, milles

palus tühistada Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei (kohtutäitur) 9. mai 2022. a otsused

täiteasjas nr 084/2022/403. Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda. Koos kaebusega

esitas avaldaja ka esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ja palus täitemenetluse peatada.

Kohtutäitur algatas 17. jaanuaril 2022 Liivi Kartsepa (sissenõudja) 11. jaanuari 2022. a

avalduse alusel avaldaja suhtes täitemenetluse nr 084/2022/403. Täitedokumendiks oli Tartu

Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15944 (täitedokument), millega

kohustati avaldajat täitma tema ja sissenõudja vahel 3. veebruaril 2015 sõlmitud isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingut (leping) ja võimaldama sissenõudjal kasutada Tartumaal X

vallas X külas asuvat X kinnisasja (X kinnisasi, lepingu ese) vastavalt lepingu tingimustele.

Lepingu p 3.1.1 järgi on sissenõudjal õigus kasutada kogu lepingu eset isiklikuks tarbeks koos

omanikuga.

Avaldaja esindaja selgitas täiturile 31. jaanuaril 2022, et kohustus on juba enne täitemenetluse

algust täidetud ning avaldaja ei ole pärast täitedokumendi jõustumist takistanud isikliku

kasutusõiguse teostamist. Sellele vaatamata kohustas kohtutäitur avaldajat 25. märtsil 2022

andma sissenõudjale X kinnisasjal asuvate ruumide kasutamiseks vajalikud võtmed. 29.

märtsil 2022 tegi täitur korduva ettepaneku kõnealuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha

määramise hoiatuse. Seejärel määras täitur 29. märtsil 2022 avaldajale toimingu täitmata

jätmise eest sunniraha 500 eurot.

Täitur on rikkunud täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet. Täitedokumendist ei tulene

avaldajale kohustust anda sissenõudjale võtmed. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema

täidetav ka otsuse muu tekstita. Lisaks võimaldaks võtmete üleandmine sissenõudjal kasutada

kinnistut ilma avaldajata, aga täitedokument seda ei luba. Täitur ei saanud tõlgendada

täitedokumenti laiendavalt ega määrata avaldajale kohustusi, mis täitedokumendist ei tulene.

Kinnisasja kasutamiseks koos avaldajaga ei ole avaldaja sissenõudjale takistusi teinud, seega

on kohustus täidetud ja sunniraha määramiseks ei olnud alust. Kuna avaldaja on

täitedokumendi enne täitemenetluse algatamist täitnud, tuleb täitemenetlus lõpetada.

Sissenõudjal on võimalik esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 2 järgne

hagi nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb sissenõudjale õigus nõuda võtmete

duplikaate.

2. Avaldaja esitas täituri 25. märtsi 2022. a ja 29. märtsi 2022. a otsuse peale kaebused, mille

täitur jättis 9. mai 2022. a otsustega rahuldamata.

3. Tartu Maakohus jättis 23. mai 2022. a määrusega avaldaja kaebuse TsMS § 372 lg 2 p 2

alusel menetlusse võtmata. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, mille

Tartu Ringkonnakohus 5. augusti 2022. a määrusega rahuldas. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu määruse ja saatis asja kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale

maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et täituril ei olnud praegusel juhul pädevust tõlgendada

täitedokumenti võtmete üleandmise kohustuse osas. Täitur peab lähtuma täitedokumendi

resolutsioonist. Kuna avaldaja arvates on täitedokument täidetud, võib avaldajal olla

otstarbekas esitada selline hagi, milles sisaldub kaks taotlust – tuvastuslik taotlus

täitedokumendi tõlgendamiseks (TsMS § 368 lg 2) ja taotlus tunnistada sundtäitmine

lubamatuks (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1).

4. Kohtutäitur selgitas, et algatas sissenõudja täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel 17.

jaanuaril 2022 avaldaja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 084/2022/403. Kohtutäitur arvestas

täitemenetluse läbiviimisel selgitustega, mis Tartu Ringkonnakohus oli täitedokumendile

andnud 6. detsembri 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-20-15944.

Täiteasjas koostatud ja avaldajale 26. jaanuaril 2022 kätte toimetatud täitmisteatega tegi

kohtutäitur avaldajale ettepaneku täita täitedokumendist tulenev kohustus. Täitedokumendi

vabatahtlikuks täitmiseks tuli avaldajal võimaldada sissenõudjal kasutada X kinnistut

vastavalt 3. veebruaril 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tingimustele.

Kohtutäitur hoiatas avaldajat, et kui ta kohustust ei täida, siis määrab kohtutäitur avaldajale

sunniraha 500 eurot. Täitmisteatega koos toimetas kohtutäitur 26. jaanuaril 2022 avaldajale

kätte 17. jaanuari 2022. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, millega mh mõisteti

avaldajalt välja täitemenetluse alustamise tasu 18 eurot.

Sissenõudja 1. märtsi 2022. a vastuse kohaselt ei vastanud avaldaja sõnumitele ning seega

pole ta täitnud ka kohustust tagada juurdepääs X kinnistule.

Avaldaja kohustuse täitmise kontrollimiseks viibis kohtutäitur koos sissenõudjaga

18. märtsil 2022 algusega kell 12:00 X kinnistu asukohas. Kohal oli ka avaldaja. Sissenõudja

teatas, et avaldaja ei luba tal kinnistut kasutada ning tal ei ole hoone võtmeid. Kohtutäitur

selgitas avaldajale, et täitedokumendist tulenevalt peab ta võimaldama sissenõudjal kasutada

X kinnistut vastavalt lepingus toodud tingimustele. Kohtutäitur selgitas, et kui sissenõudjal ei

ole vajalikke võtmeid, siis tuleb avaldajal lasta valmistada sissenõudja jaoks võtmete

duplikaadid, mille valmistamise kulud peab sissenõudja võlgnikule kompenseerima.

Kohtutäitur määras järgmise täitetoimingu ajaks 25. märtsi 2022 kell 12:00. Ka sellel

täitetoimingul ei andnud avaldaja sissenõudjale ruumide võtmeid. Avaldaja selgitas, et maja

ja sauna võtmeid ta üle ei anna, see on tema isiklik omand, mida ta kasutab koos praeguse

naisega ning sissenõudjal nendesse ruumidesse asja ei ole.

29. märtsi 2022. a sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale sunniraha 500

eurot. Samal päeval tegi kohtutäitur avaldajale korduva ettepaneku täitedokument täita ja

hoiatas, et kohustuse määratud tähtaja jooksul täitmata jätmise korral määrab kohtutäitur

avaldajale sunniraha 1500 eurot.

29. märtsil 2022 arestis kohtutäitur sissenõutavaks muutunud täitemenetluse alustamise tasu

ehk 18 euro ulatuses avaldaja pangakonto.

Täitedokumendi järgi on sissenõudjal õigus kasutada kogu kinnistut. Kohtutäituri hinnangul

on võtmete sissenõudjale andmine kõige loomulikum viis tagada kogu kinnisasja kasutamise

õigus. Avaldaja on selgesõnaliselt avaldanud, et kinnisasi on tema omand, mida ta kasutab

oma praeguse naisega ning et sissenõudjal sinna asja ei ole. Selliselt on avaldaja võtnud

sissenõudjalt võimaluse kasutada kinnisasja vastavalt kokkulepitule.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohtutäitur, et täitemenetluse algatamise eeldused olid täidetud.

Konto arest, mille tühistamist avaldaja samuti on taotlenud, on juba lõppenud.

5. Sissenõudja ei esitanud kaebuse kohta kohtule seisukohta.

MAAKOHTU SEISUKOHT

6. Tartu Maakohus jättis 5. septembri 2022. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda. Hüvitatavaid menetluskulusid ei olnud.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tõlgendab avaldaja täitedokumendiks olevat

kohtuotsust selliselt, et sissenõudja võib kinnistul olla ja seal asuvatasse ruumidesse siseneda

vaid koos avaldajaga. Maakohus sellist tõlgendust õigeks ei pidanud. 6. detsembri 2021. a

otsuses tsiviilasjas nr 2-20-15944 on Tartu Ringkonnakohus tuvastanud, et sissenõudjal on

õigus kasutada kogu kinnisasja. Avaldaja tõlgendus sõnale „koos“ ei ole kooskõlas

tõlgendusega, mis on täitedokumendi sisule antud varasemas menetluses jõustunud

kohtulahendiga. Maakohus leidis, et täitedokumendis sisalduv sõna „koos“ tähendab vaid

seda, et avaldajal ja sissenõudjal on mõlemal õigus kasutada X kinnisasja ning seda nii ühel

ajal kui ka kumbki eraldi just temale sobival ajal.

Täitedokumendi resolutsiooni sõnastus võimaldab kohtuotsust täita ja kinnisasja kasutamise

takistused kõrvaldada. Seda on kinnitanud ka varasem kohtumenetlus ja Tartu

Ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a jõustunud otsus tsiviilasjas nr 2-20-15944. Avaldaja

soovib sisustada isiklikku kasutusõigust talle sobival viisil. Kui pooltel tekib otsuse täitmise

käigus vaidlusi selle üle, kas mõni konkreetne tegevus on isikliku kasutusõigusega hõlmatud,

on võimalik esitada TsMS § 368 lg 2 järgne hagi.

Maakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul muud mõistlikku võimalust kinnisasja tegeliku

kasutamise võimaldamiseks kui võtme duplikaatide üleandmine sissenõudjale. Olukorras, kus

õigustatud isikul ei ole tegelikku sissepääsu ruumidesse, mille kasutamise õigus tuleneb

jõustunud kohtulahendist, ei ole asjakohane väide, et kohtulahend täideti juba enne

täitemenetluse algatamist. Sisuliselt on kohtulahend täitmata, sissenõudjal ei ole võimalust

kogu kinnisasja, sh kinnisasjal asuvaid hooneid kasutada. Lisaks nähtub Tartu

Ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a otsusest, et avaldaja on omaks võtnud, et ta on pärast

sissenõudja kinnisasjalt välja kolimist vahetanud hoonete lukud ning ei ole lubanud

sissenõudjat kinnisasjale. Seega jääb ebaselgeks, kuidas avaldaja kujutab kohtulahendi

täitmist ette teisiti kui sissenõudjale võtmete duplikaatide andmisega. Seetõttu leidis

maakohus, et kohtutäitur ei ole ületanud ka täitemenetluse formaliseerituse printsiipi.

Kohtutäitur on hoiatanud avaldajat, et kui ta ei võimaldada sissenõudjal kasutada lepingueset

vastavalt isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tingimustele kohtutäituri määratud tähtaja

jooksul, määrab kohtutäitur sunniraha.

Ainetu on avaldaja seisukoht, et X kinnistu on tema omand, mida ta kasutab oma praeguse

naisega ning sissenõudjal sinna asja ei ole. Maakohus möönis, et eluliselt võib tekkinud

olukord olla avaldajale ebamugav, kuid see ei muuda olematuks asjaolu, et sissenõudjal on

õiguslik alus kogu kinnisasja (sh kinnisasjal asuvaid hooneid) kasutada. Tekkinud olukorra

lahenduseks saaks olla nt isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõude esitamine.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kohtutäitur on põhjendatult määranud avaldajale

täitedokumendist tuleneva kohustuse (võimaldada sissenõudjal kasutada kogu X kinnisasja)

mittetäitmise tõttu sunniraha.

Maakohus nõustus kohtutäituriga, et 29. märtsil 2022 oli täiteasjas nr 084/2022/403

täitemenetluse alustamise tasu 18 eurot vaieldamatult sissenõutav (sh oli möödunud tasu

väljamõistmise vaidlustamise tähtaeg). Avaldaja ei olnud seisuga 29. märts 2022

täitemenetluse alustamise tasu ära maksnud. Seega oli avaldaja konto arestimine

sissenõutavaks muutunud täitemenetluse alustamise tasu ulatuses õigustatud. Kohtutäitur on

aga ka selgitanud, et 29. märtsil 2022 laekus 18 eurot kohtutäituri ametialasele kontole ja

sellega arest lõppes, sest akti järgi palus kohtutäitur TMS § 115 lõikele 6 tuginedes

arestimisakti täitmise järel vabastada võlgniku konto aresti alt. Sellega seoses ei ole enam

aresti, mille tühistamist avaldaja kaebusega on nõudnud.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et avaldaja kaebus kohtutäituri 9. mai 2022. a otsuste

peale täiteasjas nr 084/2022/403 tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus märkis, et on 10. augusti 2022. a määrusega peatanud menetluse täiteasjas nr

084/2022/403 kuni tsiviilasjas nr 2-22-7554 tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Seega on

menetlus täiteasjas vaatamata kaebuse rahuldamata jätmisele peatatud kuni asjas tehtava

lõpplahendi jõustumiseni.

Maakohus pidas põhjendatuks jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda (TsMS § 172 lg 1) ja

märkis, et rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. Kuna kaebus jääb

rahuldamata, tuleb ka riigilõiv jätta avaldaja kanda.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja kaebuse rahuldada.

Maakohus on analüüsinud konkreetse kohustuse sisu, võtnud seisukoha konkreetse täitmise

viisi kohta ning leidnud, et see vastab kohtutäituri järeldustele. Avaldaja kaebus tugineb aga

küsimusel, kas kohtutäituril oli üldse õigust kohustuse sisu tõlgendada. Sellele küsimusele

jaatavalt vastamiseks oleks maakohus pidanud põhjendama, kuidas kohtutäitur sai võtmete

üleandmise kohustuse tuletada täitedokumendi resolutsioonist ilma seda tõlgendamata.

Maakohus jättis tähelepanuta ringkonnakohtu 5. augusti 2022. a määruse juhised ja ei

selgitanud, miks ta jääb ringkonnakohtu seisukohtadega võrreldes teisele arvamusele.

Maakohus pidi möönma, et pooltel on kohustuse sisust erinev arusaam. Poolte vaidlust selle

üle, kuidas sissenõudja peaks arvestama teise isikuga, kellel on samale kinnisasjale

minimaalselt samas ulatuses kasutusõigus, ei saa lahendada kohtutäitur. Kohtutäitur on

kasutusõigust tõlgendanud sellisena, nagu teist õigustatud isikut ei oleks olemas ja sõnu „koos

omanikuga“ ei oleks lepingus kirjas. Ka maakohus asus määruses hindama, mida tähendab

lepingus olev sõna „koos“.

Avaldaja ei nõustu, et ruumidesse sissepääsu õigus tuleneb jõustunud kohtulahendist.

Kohtutäitur ei ole pädev täitedokumendile sellist tõlgendust andma. Lisaks ei pöördunud

sissenõudja kordagi avaldaja poole sooviga kinnisasja kasutada enne, kui kohtutäitur toimetas

avaldajale kätte vabatahtliku täitmise ettepaneku. Ka 17. jaanuaril 2022 esitatud vabatahtliku

täitmise ettepanekust ei selgu, milles seisneb antud juhul täitmine, mida kohtutäitur nõuab.

Võtmete üleandmise nõude esitas kohtutäitur alles sunniraha määramisel. Seega on võimatu

öelda, et vabatahtliku täitmise ettepaneku tegemise ajal oli avaldaja täitedokumendist

tulenevat kohustust rikkunud. Järelikult on ka kohtutäituri tasu nõudmine alusetu.

8. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtutäitur jäi

varem esitatud seisukohtade juurde.

9. Sissenõudja määruskaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu

määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

11. Avaldaja ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et

maakohus jättis avalduse põhjendamatult rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja

materjalide põhjal ka selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu

määruse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse

põhjendusi ega pea TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Täidedokumendiks oleva kohtuotsuse resolutsioonis on kohustatud avaldajat täitma

poolte vahel 3. veebruaril 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut ja

võimaldama sissenõudjal kasutada lepingueset (X kinnistut) vastavalt lepingu tingimustele.

Täpsemaid juhiseid resolutsioonist ei tulene. Lepingu p 3.1.1 järgi on sissenõudja õigustatud

kasutama koos omanikuga isiklikuks tarbeks kogu lepingu eset.

13. Riigikohus on kohtulahendi resolutsiooni sundtäidetavuse kohta leidnud, et lahendi

detailsus peab jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib omakorda kaasa tuua

vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid. Kui

otsuse täitmiseks on vaja korraldada täitemenetlus, peab ka täitur olema võimeline

kohtuotsuse resolutsioonist aru saama. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul,

millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma ja kus

võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses (vt nt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-36-17, p 16; 13. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p 14).

Lähtuvalt eelnevast saab teha järelduse, et resolutsioon peab olema selline, millest täitur on

võimeline aru saama ja samas ka piisavalt täpne, et see ei tekitaks täitemenetluses poolte vahel

vaidlusi.

14. Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-20-15944 andnud hinnangu lepingu punktile 3.1 ja

selgitanud, et isikliku kasutusõiguse seadmise mõte saab olla luua sissenõudjale õiguslik alus

kinnisasja tulevikus kasutada sõltumata sellest, kas kinnisasja igakordne omanik seda sel

hetkel soovib. Eeltoodust tulenevalt saab lepingu p 3.1 tõlgendada selliselt, et sellega sooviti

isikliku kasutusõiguse sisu määrata nii, et hageja isiklik kasutusõigus ei välista samal ajal

omaniku õigust kinnisasja kasutada. Seega nähtub täitedokumendiks oleva kohtuotsuse

resolutsioonist selgelt avaldaja kohustus võimaldada sissenõudjal kinnisasja kasutada ning

seda ei piira ka resolutsioonis olev viide lepingule.

15. Ringkonnakohus on arvamusel, et olukorras, kus isikliku kasutusõiguse sisu hõlmab

puudutatud isiku õigust tervet kinnisasja kasutada ja avaldaja on omaks võtnud, et on pärast

puudutatud isiku kinnisasjalt välja kolimist vahetanud hoonete lukud ning puudutatud isikul

võtmeid ei ole, on mõistlikule isikule arusaadav, et puudutatud isik ei saa kasutada isiklikuks

otstarbeks kogu lepingu eset võtmeid omamata. Kui avaldaja peab võimaldama kasutada

sissenõudjal lepingueset, ei ole vaja hakata täitedokumendis loetlema kõiki võimalikke

lepingueseme kasutusviise ja lepingueseme kasutamise võimaldamiseks vajalikke tegevusi,

vaid lähtuda tuleb mõistlikkuse põhimõttest. Seega asjaolu, et võtmete andmise kohustust

täitedokumendi resolutsioonis eraldi sõnastatud ei olnud, ei tähenda seda, et kohtutäitur seda

nõuda ei saanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et muud

mõistlikku võimalust kui võtmete duplikaatide üleandmine sissenõudjale kinnisasja tegeliku

kasutamise võimaldamiseks ei ole.

16. Lähtuvalt eelnevast on maakohus praeguse asja sisulisel lahendamisel põhjendatult

leidnud, et kohtutäitur lähtus täitedokumendist ning selle täitmiseks pidi avaldaja võimaldama

sissenõudjal kinnistut kasutada. Selleks, et seda võimaldada, tuli sissenõudjale anda võtmete

duplikaadid. Mõistliku isiku positsioonist lähtudes tuleb eeldada, et kui inimesel ruumide

võtmeid ei ole, siis ta ei saa neid ruume kasutada. Seega ei ole praegusel juhul tähtsust ka

asjaolul, et avaldajale ei ole antud võimalust selgitada, millisel moel peale võtmete

duplikaatide sissenõudjale andmise oleks avaldaja arvates võimalik täitedokumendiks olevat

kohtulahendit täita.

17. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et kohtutäitur esitas võtmete üleandmise nõude

alles sunniraha määramisel.

25. märtsi 2022. a täitetoimingu kirjeldusest nähtub, et kohtutäitur on avaldajale 18. märtsil

2022 täitetoimingu läbiviimisel selgitanud, et täitedokumendi kohaselt peab ta sissenõudjale

kinnistu, sh sellel asuvate hoonete kasutamist võimaldama. Kohtutäitur määras uueks

toimingu ajaks 25. märts 2022 ning kohustas selleks ajaks võimaldama sissenõudjale ruumide

võtmed. Avaldaja võtmeid sissenõudjale ega ka kohtutäiturile määratud ajal üle ei andnud.

Alles pärast võtmete üleandmiseks määratud tähtpäeva on kohtutäitur 29. märtsil 2022

määranud avaldajale sunniraha 500 eurot. Isegi kui avaldajale jäi 17. jaanuari 2022. a

vabatahtliku täitmise ettepanekus selgusetuks, mida tähendab tema jaoks kohustuse täitmine,

oli see talle kindlasti selge 18. märtsil 2022 ja avaldajal oli võimalik kohustus täita enne

sunniraha määramist.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas tähtsust sellel, et avaldaja väitel ei pöördunud

sissenõudja kordagi avaldaja poole sooviga kinnisasja kasutada enne vabatahtliku täitmise

ettepaneku kättetoimetamist. Asja materjalidest nähtuvalt on avaldajal ja sissenõudjal olulised

erimeelsused lepingu eseme kasutamisel. Omavahel kokkuleppele jõudmine oli

vähetõenäoline ja see tingiski kohtutäituri poole pöördumise. Seda kinnitab ka asjaolu, et

sissenõudja on kohtutäiturile 1. veebruaril 2022 ja 1. märtsil 2022 saadetud e-kirjades

märkinud, et avaldaja ei vasta tema sõnumitele.

19. Avaldaja on määruskaebuses väitnud, et vaidlus on poolte vahel selles, kuidas sissenõudja

peab arvestama teise isikuga, kellel on samale kinnisasjale minimaalselt samas ulatuses

kasutusõigus.

Ringkonnakohus nõustub, et tegemist võib avaldaja jaoks olla ebamugava olukorraga, aga

kohtutäitur peab lähtuma täitedokumendist ja asjaolust, et sissenõudjal on õiguslik alus

kasutada kogu kinnisasja ning see tähendab ka nende ruumide kasutamist, mille kasutamist

avaldaja ei taha sissenõudjale lubada. Lepingust tulenevat isiklikku kasutusõigust ei saa

kitsendada põhjendusega, et igapäevaselt kasutab lepingueset avaldaja ning et lepingu

täitmisel võib olukord muutuda avaldaja (lepingueseme omaniku) jaoks eluliselt häirivaks.

Kui avaldaja sissenõudja sellist kasutusõigust mõistlikuks ei pea ning soovib selle lõpetada,

on avaldajal võimalik isiklik kasutusõigus lõpetada vastavalt AÕS §-dele 228 ja 212.

20. Avaldaja on maakohtule heitnud ette ka seda, et maakohus ei ole arvestanud käesolevas

tsiviilasjas 5. augustil 2022 tehtud ringkonnakohtu lahendi juhistega.

Ringkonnakohus selgitab, et ei lahendanud 5. augusti 2022. a määruses avaldaja maakohtule

esitatud kaebust, vaid avaldaja määruskaebust maakohtu määruse peale, millega maakohus

jättis avaldaja kaebuse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus

tutvus määruskaebuse ja kaebusega ning leidis sellele tuginedes, et kaebust ei saa jätta

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata ja et see tuleb saata tagasi maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohus küsis seejärel kohtutäituri kirjalikku

seisukohta. Asjaolu, et maakohtu 5. septembri 2022. a määrusest ei nähtu ringkonnakohtu

5. augusti 2022. a seisukohad, ei anna alust kaebust ega ka määruskaebust rahuldada. Alles

pärast seda, kui kõik menetlusosalised on saanud esitada oma seisukohad ja tõendid, saab

kohus lahendada kaebuse sisuliselt ja võtta asjas lõpliku seisukoha. Maakohus on seda ka

teinud ning põhjendatult leidnud, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.

21. Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

22. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi avaldaja kanda. Asja materjalidest nähtuvalt puuduvad

menetluskulud, mille rahaline suurus tuleks TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi

kindlaks määrata. Seetõttu ei ole vaja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks

määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/