2-20-13253/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-13253

Tsiviilasi

Tom Samuli Apelli hagi Marja Undi, Kaspar Lemmo

Palgi ja Runo Tammelo vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

22 715 eurot 46 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Runo Tammelo apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja

III)

Runo

Tammelo

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja) Tom Samuli Apell (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Liina Karlson

(Themis Õigusbüroo OÜ)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 10. novembri 2021. a otsus muutmata.

2. Jätta Runo Tammelo apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Runo Tammelo kanda.

4. Määrata Tom Samuli Apelli menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 780

eurot.

5. Mõista Runo Tammelolt Tom Samuli Apelli kasuks välja 780 euro suurused

menetluskulud. Runo Tammelo on kohustatud tasuma menetluskuludelt alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tom Samuli Apell (hageja) esitas 12. septembril 2020 hagi Marja Undi (kostja I), Kaspar

Lemmo Palgi (kostja II) ja Runo Tammelo (kostja III) vastu, milles palus mõista kostjatelt

solidaarselt välja 13 733 euro 26 sendi suuruse laenuvõla, 1999 euro 66 sendi suuruse intressi,

465 euro 28 sendi suuruse viivise, samuti Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistuga (HLÜ) sõlmitud

laenulepingu sõlmimise ja kindlustuskohustusega seotud kulud 363 eurot 69 senti, sama

laenulepingu kõrvalnõuetele vastava kahjuhüvitise 1050 eurot 51 senti ning kohtueelsed

õigusabikulud 254 eurot 40 senti. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli hagejal 2016. a alguses keeruline periood, ta oli haiglaravil,

töövõimetu, kaotas sissetuleku, tema perekond purunes ja tal oli psühholoogiline kriis. Kostjad

kasutasid hageja olukorda ära ja pakkusid välja, et hageja võtaks oma kinnisvara tagatisel laenu,

laenaks laenuraha edasi kostjatele II ja III ja nemad investeeriksid selle. Saadava tulu arvel

lubasid kostjad II ja III maksta hageja eest tagasi HLÜ-lt võetud laenu ja lisaks pidi hageja

saama kostjatelt intressi 6000 eurot. Kostjad lubasid, et tegu on lühiajalise projektiga, millega

hageja saab oma rahaprobleemidele leevendust. Hageja nõustus kostjate plaaniga ja sõlmis 24.

märtsil 2016 kostjate heakskiidul HLÜ-ga laenulepingu (esimene laenuleping), mille järgi oli

laenusumma 15 000 eurot. Hageja pidi tasuma intresside ja laenu katteks HLÜ-le iga kuu 25.

kuupäevaks 210 euro suuruse makse. Kokku tuli teha 180 makset. Samal päeval seati laenu

tagatiseks hüpoteek hageja korteriomandi kaasomandiosale ja HLÜ maksis notari deposiitkonto

kaudu hageja kontole 14 750 eurot (laenusummast oli maha arvatud laenulepingu sõlmimise

tasu). 24. märtsil 2016 kandis hageja saadud rahast 14 500 eurot kostja I kontole. Sellega said

kostjad hagejalt laenu ning hageja ja kostjate vahel sõlmiti laenuleping (teine laenuleping).

Hageja ja kostjad leppisid kokku, et hageja asemel tasuvad laenumakseid HLÜ-le kostjad.

2016. a sügiseks oli kostja I maksnud hagejale lubatud intressi kahe ülekandega kokku 2250

eurot. Hageja oleks aga pidanud saama 6000 euro suurust intressitulu. Samuti rikkusid kostjad

teisest laenulepingust tulenevat kohustust tasuda hageja asemel esimese laenulepingu järgseid

laenumakseid. 2016. a novembris kinnitas kostja II hagejale, et kostjad täidavad laenukohustust

HLÜ ees. Samuti lubas kostja II kogu esimese laenulepingu järgse võla 2017. a tagasi maksta.

Kuid kostjad ei täitnud seda lubadust. Kostjad küll tasusid HLÜ-le, aga maksed olid

ebaregulaarsed ja ebapiisavad. Selle tulemusel sai hageja HLÜ-lt pidevalt laenulepingu

ülesütlemise hoiatusi. 2019. a juuliks oli võlg juba nii suur, et hageja antud tagatis sattus ohtu.

Seepärast maksis hageja HLÜ-le ise ära 630 eurot. Hageja nõudis seda summat kostjatelt tagasi,

aga tulemuseta. 2019. a detsembris tunnistas kostja III lõpuks, et neil ei ole laenumaksete

tasumiseks raha ja sellest ajast alates on HLÜ laen olnud hageja kanda.

30. märtsil 2020 saatis hageja kostjatele võlanõude ja laenulepingu ülesülemise hoiatuse.

Kostjad said kirja kätte ja laenuleping on alates 11. aprillist 2020 üles öeldud. Seega on teisest

laenulepingust tulenev summa muutunud tervikuna sissenõutavaks.

Hageja nõuab kostjatelt laenu põhikohustuse täitmist 2019. a novembri seisuga ehk kokku

13 733 euro 26 sendi tasumist. Lisaks nõuab hageja kostjatelt teisest laenulepingust tulenevat

intressi. Kokkuleppe järgi pidid kostjad maksma 6000 eurot intressi, aga nad maksid vaid 2250

eurot, seega on teise laenulepingu järgne intressivõlg 6000 – 2250 = 3750 eurot. Kostjad

võlgnevad hagejale ka esimese laenulepingu intressi, mis on 1999 eurot 66 senti. Intressivõlg

on kokku 5749 eurot 66 senti. Kostjad peavad maksma hagejale ka hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud 462 euro 28 sendi suurust viivist, samuti seadusjärgset viivist alates

hagi esitamisele järgnevast päevast kuni võla tasumiseni. Samuti nõuab hageja kostjatelt

kahjuhüvitisena osa esimese laenulepingu sõlmimise, hüpoteegi seadmise ja tagatise

kindlustamise kuludest ehk 363 eurot 69 senti, lisakulusid 1050 eurot 51 senti ja kohtueelseid

õigusabikulusid 254 eurot 40 senti. Kahjuhüvitise suurus on kokku 1668 eurot 60 senti. Eelnev

on hageja otsene varaline kahju ja see on kostjate tegevusega põhjuslikus seoses. Kostjad

survestasid hagejat HLÜ-lt laenu võtma.

Kõik kostjad vastutavad hageja ees. Kostja I oli selle konto omanik, mille kaudu raha liikus,

seega vastutab ta samamoodi nagu teised kostjad.

Hageja õigussuhe kostjatega ei olnud seltsing. Hagejal ei ole mingit seost kostjate II ja III

osaühinguga Lonitra (Lonitra). Hageja andis laenuraha kostjatele, mitte Lonitrale. Hagejal ei

ole kostjatega laenuraha kasutamise kohta mingeid kokkuleppeid. Hageja ja kostjate

sõnumivahetus äri tegemisest ei olnud kuidagi seotud pooltevahelise laenusuhtega. Hageja ei

ole olnud seotud kostjate telgiäriga. Hageja teadis küll, et kostjad tegelevad ettevõtlusega ja et

hagejale lubatud intressitulu pidi tulema telkide müügist, kuid hageja ei olnud selles äris

osaline. Hageja pidi 6000 euro suuruse intressitulu saama igal juhul, mitte vaid siis, kui kostjate

äri õnnestub. Lisaks ei ole tõendatud, et hageja antud raha üldse Lonitrani jõudis.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta selgitas, et tema ei olnud

laenusaaja, selleks olid kostjad II ja III. Kostja I pangakontot, millelt maksti raha hagejale ja

HLÜ-le, kasutas kostja II ja kostja I ei teadnudki, et laenusumma tema konto kaudu liikus.

Kostja I ise kasutas teist, Swedbanki kontot. Kostja I selgituste kohaselt ei teadnud tema hageja

ning kostja II ja III vahelistest kokkulepetest midagi.

3. Kostjad II ja III vaidlesid samuti hagile vastu. Nad selgitasid 7. oktoobri 2020. a vastuses, et

hageja kandis laenuraha ekslikult kostja I kontole. Kostjate II ja III sõnul ei ole kostja I seda

raha saanud ega sellega mingeid toiminguid teinud. Samuti selgitasid kostjad II ja III, et nad on

saadud 14 500 eurost maksnud hagejale tagasi 2500 eurot ja lisaks tasunud hageja eest HLÜ-le

8190 eurot. Nad kinnitasid, et on nõus tasuma ka ülejäänud 3810 eurot.

4. Kostja II selgitas täiendavates vastuväidetes, et tegelikult oli vaidlusalust laenuraha vaja

selleks, et investeerida see raha kostjale II ja III kuuluvasse äriühingusse. Lonitra müüs Hiinast

imporditud laadatelke. Hagejalt saadud raha kasutati nende telkide ostmiseks. Tegu oli

seltsinguga ning hageja tahtis ise raha investeerida ja kasumit teenida. Hageja ülesanne oli

tegeleda turunduse ja müügiga Soomes. Soome turule ei õnnestunud laieneda, kuna hageja oli

2016. a suvel haiglas. Hageja võttis HLÜ-st omal algatusel laenu selleks, et kostjate ärisse

investeerida.

5. Kostja III selgitas 19. veebruaril 2021 täiendavalt, et tema ole õige kostja, kuna ta ei ole

hageja käest mingit raha saanud. Kostja III ja hageja suhtlus oli minimaalne ja hageja ise ütles,

et tal ei ole kostjaga III mingeid kokkuleppeid.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus rahuldas 10. novembri 2021. a otsusega hagi kostjate II ja III vastu ning

mõistis neilt hageja kasuks solidaarselt välja 21 616 eurot 80 senti (esimese laenulepingu

täitmiseks 13 733 eurot 26 senti, esimese laenulepingu intress 1999 eurot 66 senti, teise

laenulepingu intress 3750 eurot, viivis kuni hagiavalduse esitamiseni 465 eurot 28 senti,

esimese laenulepingu sõlmimisest tulenev kahjuhüvitis 363 eurot 69 senti, esimese

laenulepingu kõrvalnõuded 1050 eurot 51 senti ja kohtueelsed õigusabikulud 254 eurot 40

senti). Samuti mõistis maakohus kostjatelt II ja III hageja kasuks välja seadusjärgse viivise

põhinõudelt (13 733 eurot 26 senti) alates 13. septembrist 2020 kuni 10. novembrini 2021 kokku

1275 eurot 35 senti, samuti viivise alates 11. novembrist 2021 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni. Kostja I vastu jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis hageja

menetluskulud solidaarselt kostjate II ja III kanda ning mõistis kostjatelt II ja III hageja kasuks

välja 3960 euro suurused menetluskulud ning seadusjärgse viivise menetluskuludelt alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjad tõendanud, et nende ja hageja vahel oli

seltsinguleping. Kostjad ei toonud esile ega tõendanud, millised olid nende ja hageja

kokkulepped Lonitrasse investeerimise kohta või milline ülesanne oli igal seltsinglasel lepingu

täitmisel. Hageja ning kostjad II ja III leppisid kokku, et hageja saab kindla suurusega intressi

(6000 eurot), kuid seda, et nad oleksid leppinud kokku mingis ühises eesmärgis, ei ole võimalik

tuvastada. Intressikokkulepe ja perioodilised tagasimaksed hageja kontole näitavad, et tegu oli

laenusuhte, mitte seltsinguga. Kui tegemist oleks olnud raha andmisega äritegevuse jaoks ehk

seltsingusse, ei oleks kostjad teinud tagasimakseid hageja kohustuste katteks. Seega sõlmisid

hageja ning kostjad II ja III suulise laenulepingu.

Hageja on tõendina esitanud Messengeri vahendusel peetud kirjavahetusese, mis kinnitab, et

hageja ning kostjad II ja III on pidanud hagejaga laenulepingu sõlmimisele suunatud

lepingueelseid läbirääkimisi, et kostjad II ja III on aktiivselt aidanud leida isikut, kes hagejale

laenu annaks ning et hageja laenatud raha pidi minema kostjate II ja III kasutusse. Maakohus

leidis, et kostjad II ja III vastutavad hageja ees solidaarselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja

kirjutas 9. jaanuaril 2020 kostjale II saadetud sõnumis: „See võlanõue laenu osas tuleb eelkõige

sulle, Runoga pole ma midagi kokku leppinud. Proovi siis ära maksta, hetkeseis on 630 mulle

ja 630 hoiuühistule, siis on tasutud kuni veebruarini“. Väite, justkui oleks selle sõnumiga

tõendatud, et laenusuhe oli hagejal üksnes kostjaga II, lükkab ümber poolte ülejäänud

sõnumivahetus, millest nähtub selgelt kostja III roll selles, et hageja HLÜ-ga üldse laenulepingu

sõlmis. Kostja III on otsinud hagejale laenupakkumisi, kinnitanud kostjale II, et laen on sobiv

ja kasutatav „meie“ vorm viitab selgelt sellele, et laenu ei soovinud tulu saamiseks kasutada

mitte ainult kostja II, vaid ka kostja III.

Kostja I vastu esitatud nõude kohta leidis maakohus, et ei ole tõendatud, et kostja I oleks olnud

laenulepingu pool ja seega ei saa hageja temalt midagi nõuda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja III esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

tema vastu rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidas maakohus hageja ja kostjate vahelist suhet

ekslikult laenulepinguks. Tegu oli seltsinguga. Kui aga pidada poolte suhet laenuks, siis oli

laenuleping sõlmitud vaid hageja ja kostja II vahel. Kostja III ei ole hagejat survestanud laenu

võtma ega sellega seotud läbirääkimisi pidanud. Läbirääkimisi pidas kostja II. Kostja III küll

teadis laenu võtmisest, aga ta ei otsinud hagejale laenupakkumisi. Vestlused kostjaga III on

olnud üldsõnalised ja need ei kinnita, et kostja III oli laenulepingu pool. Kostja II ei olnud

hagejaga lepingu sõlmimisel kostja III esindaja. Maakohus tõlgendas kostja III sõnumeid

valesti ja jättis arvestamata 1. oktoobri 2020. a sõnumi, milles hageja ise ütles, et ta ei ole

kostjaga III midagi kokku leppinud. 1. novembri 2018. a sõnumis on ka kostja II öelnud, et

laen, mille hageja võtab, on tema vastutusel. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et raha läks kostja

II käsutusse. Kostja III ei saa tõendada, kuhu raha kostja I kontolt läks, kuna tal ei olnud sellele

kontole juurdepääsu.

8. Hageja

vaidles

apellatsioonkaebusele

vastu

palus

jätta

selle

rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja III kanda.

Hageja vastuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja ning kostjate vahel oli laenusuhe.

Hagejale lubati laenu võtmise ja kostjatele edasi andmise eest vastutasuna kõrget ja riskivaba

intressitulu ja seda, et hiljemalt kuue kuu möödudes vabaneb ta HLÜ-ga sõlmitud

laenulepingust tulenevatest kohustustest. Laenusuhte olemasolu näitab ka see, et kostjad tegid

kostja I konto kaudu hagejale makseid. Kui tegu oleks olnud seltsinguga, ei oleks nad pidanud

midagi maksma. Hagejal ei olnud Lonitraga mingit seost.

Hageja arvates leidis maakohus õigesti, et laenulepingu pooleks oli ka kostja III. Kostjad II ja

III on ise kohtule selgitanud, et lepingueelseid läbirääkimisi hagejaga peeti Lonitra eest ja nimel

ning laenuraha eest soetati telgid Lonitrale. Kostjad II ja III olid kõnealusel ajal ka Lonitra

seaduslikud esindajad ja osanikud. Kostja III ei ole varem väitnud, et ta oli kogu suhtes üksnes

nõustaja. See ei ole ka õige, kuna kostja III täitis ka ise laenulepingut ja kui ta ei olnud

laenulepingu pool, siis ei oleks ta pidanud seda tegema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse

väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le

1 jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus esiteks selle üle, kas maakohus kvalifitseeris

hageja ja kostjate vahelise õigussuhte õigesti. Kostja III on seisukohal, et poolte vahel oli

seltsinguleping, hageja arvates oli see aga laenuleping.

11. Seltsingulepingut reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 ja selle kohaselt

kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi

saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

VÕS § 581 lg 1 näeb ette, et seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi

edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või

seltsingule teenuse osutamine. Laenulepingut seevastu reguleerib VÕS § 396 lg 1, mis näeb

ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või

tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu iseloomulikuks

tunnuseks on lisaks intressi kui raha kasutamise tasu maksmine (VÕS § 397 lg 1).

12. Eeltoodust tuleneb, et kui hageja andis HLÜ-lt saadud laenuraha kostjatele sellepärast, et

nende vahel oli raha ühisele investeerimisele ja kasumi teenimisele suunatud kokkulepe ehk

seltsing, siis saaks hageja laenuraha tagastamist nõuda üksnes seltsingu likvideerimisel (VÕS

§ 600) ja panuste tagastamist reguleerivate sätete alusel (VÕS § 603). Panuste tagastamine

toimub VÕS § 603 lg 1 kohaselt pärast seda, kui seltsingu kohustused on täidetud ja see eeldab,

et seltsingul on vara, mille arvel panused tagastada. VÕS § 603 lg 4 koostoimes VÕS § 602 lg-

ga 2 näeb ette, et kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks, vastutavad seltsinglased

puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Kui aga hageja andis raha

kostjatele laenuna, siis peavad kostjad saadud raha kohustuse sissenõutavaks muutudes tagasi

maksma.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte

õigesti laenulepinguks. Maakohus hindas kõiki tõendeid ja leidis, et tõendina esitatud

sõnumivahetusest ei ole võimalik seltsingulepingule omaseid tahteavaldusi välja lugeda.

Maakohus leidis põhjendatult, et asjas ei ole võimalik tuvastada, et hagejal ning kostjatel II ja

III oleks olnud mingi kõigi kolme eelnimetatud isiku jaoks ühine eesmärk. Selline ühine

eesmärk võis raha kasutamiseks olla küll kostjatel, kuid see ei muudaks nende ja hageja vahelist

õigussuhet seltsinguks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingule viitavad nii

see, et hageja pidi saama kostjatelt neile üleantud raha eest kindla suurusega tasu (6000 euro

suurust intressi) kui ka see, et kostjad maksid hageja kontole hageja kohustuste katteks

perioodiliselt raha. Maakohus selgitas kostjatele menetluses korduvalt, et kui nad tuginevad

sellele, et poolte vahel oli seltsing, siis tuleb neil selgelt esile tuua asjaolud, mis seda kinnitavad,

samuti neid asjaolusid ka tõendada. Seda kostjad ei teinud.

14. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Sama paragrahvi neljas lõige näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh

arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. Seega on üks lepingu sisu ja eesmärgi

väljaselgitamisel arvestatav asjaolu ka see, kuidas lepingut täideti. Maakohus leidis praegusel

juhul õigesti, et poolte vahel on laenuleping, sest kui üks isik annab teisele raha ja teine maksab

selle eest tasu ning tagastab saadud raha osade kaupa, siis viitab see laenusuhtele. Kostjad ei

ole vastupidist ka tõendanud. Kostja III on ringkonnakohtu menetluses esitatud viimastes

seisukohtades küll väitnud, et intressikokkulepe ei ole tõendatud ja et hageja nõude arvestus ei

ole õige, kuid selliseid asjaolusid ei ole kostja III maakohtu menetluses ega ka

apellatsioonkaebuses esile toonud, seega jätab ringkonnakohus need tähelepanuta (TsMS § 651

lg 1 ning § 652 lg-d 1, 3 ja 4).

15. Kostja III on apellatsioonkaebuses väitnud ka seda, et kui pidada poolte suhet

laenulepinguks, siis oli selle laenulepingu järgi laenusaaja üksnes kostja II. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et laenusaajaks ja seega ka võlgnikuks

olid nii kostja II kui ka kostja III. Tõsi on see, et hagejaga pidas lepingueelseid läbirääkimisi ja

suhtles ka pärast laenulepingu sõlmimist rohkem kostja II. Kuid maakohus leidis õigesti, et kui

hinnata poolte vestlust kogumis, siis nähtub sellest üheselt, et esimese laenulepingu sõlmimist

korraldas ka kostja III. Kostja III viitab apellatsioonkaebuses küll üksikutele lausetele poolte

vestlusest, kuid neist ei saa teha järeldust, et kostja III ei olnud laenulepingu pool. Samuti ei ole

tuvastatud asjaoludega kooskõlas kostja III väide, et tema ei olegi hagejaga mingeid

läbirääkimisi pidanud. Maakohus hindas tõendina esitatud sõnumivahetust tervikuna ja leidis

õigesti, et kostja III oli koos kostjaga II laenulepingu pool. Nii nähtub sellest sõnumivahetusest,

et 17. märtsil 2016 on kostja III küsinud hagejalt: „Ega ei ole Kreditex midagi vastanud“. Samas

vestluses on kostja III vastanud hageja küsimusele, kas notari aja peab ise kinni panema: „Ei,

selle nemad panevad“. 22. märtsil 2016 on hageja küsinud: „Runo, kauplesid sa ise selle

tagasimaksu üle või kaasnes see võimalus nagunii?“ ja kostja III on vastanud: „Seda küll

kauplema ei pidanud“. 23. märtsil 2016 on kostja II kirjutanud: „Runo, vaata ASAP üle ja anna

oma roheline tuli, et ärme enne midagi neile kirjuta. Mis ettevõte see üldse on? Ja kas see

esmane koht, kust Runn võttis, on vastanud“. Kostja III on sellele vastanud: „Võib nii kirjutada

küll.“ Ja lisanud: „Mis ettevõte see on. Ma ei mäleta nagu selliseid punkte.“

16. Kostja III viidatud hageja lausest „See võlanõue laenu osas tuleb eelkõige sulle, Runoga

pole ma midagi kokku leppinud“ ei saa ülejäänud vestluse sisu arvestades järeldada, et kostja

III ei oleks olnud laenulepingu pool. Samuti ei saa sellest järeldada, et hageja oleks kostja III

vastu olevast nõudest loobunud. Vestluses sisalduv sõna „eelkõige“ viitab muid asjaolusid

arvestades eelduslikult vaid sellele, et hageja nõuab laenu tagastamist esmajoones kostjalt II.

Solidaarse kohustuse puhul on võlausaldajal õigus valida, kellelt ta kohustuse täitmist nõuab

(VÕS § 65 lg 1).

17. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja III ei ole varem menetluses tuginenud sellele,

et tema roll oli vaid laenunõustamine. Samuti ei ole see kooskõlas sellega, mida kostja III on

sõnumivahetuses väljendanud. Muu hulgas on kostja III 25. mail 2016 rääkinud laenulepingu

täitmisest ja öelnud, et enne kui telkide müügist raha saadakse, ei julge ta lubada, et saab

hagejale raha maksta. Kui kostja III oleks olnud vaid nõustaja, ei oleks tal olnud mingit põhjust

rääkida hagejaga sõlmitud laenulepingu täitmisest. Samuti ei oleks kostja III sellisel juhul

pidanud hagejale mingeid makseid tegema.

18. Ringkonnakohus märgib, et kostja III apellatsioonkaebuse väited on ka vastuolulised. Ühelt

poolt väidab ta, et temal ja kostjal II oli hagejaga seltsinguleping ja ühiselt taheti kostjate

äriühingu kaudu äri teha, teisalt aga väidab kostja III, et temal ei ole hagejaga üldse mingit

suhet. Samuti on kostja III väited selle kohta, kas ta on raha saanud ja kas ta peab hagejale

midagi tagasi maksma, olnud vastuolulised maakohtu menetluses. Nimelt on kostjad II ja III

kohtule esitatud esimeses vastuses kinnitanud, et nad on hagejalt tõesti raha saanud (rõhutades,

et kostja I ei olnud laenusaaja) ja lubanud saadud laenu ka tagasi maksta.

19. Vastuseks kostja III väitele, et hageja ei ole tõendanud, et raha läks kostja II käsutusse,

märgib ringkonnakohus, et kostja II on menetluses ise väitnud, et saadud raha kasutati telkide

ostmiseks ja telgiärist on rääkinud ka kostja III.

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 järgi kostja III kanda.

21. Hageja

esitatud

menetluskulude nimekirja järgi

on

tema menetluskuludeks

apellatsiooniastmes olnud 936 euro suurused õigusabikulud (koos käibemaksuga).

22. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218

kohaselt. Hagejat on menetluses esindanud TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja.

23. Hagejale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 144 eurot koos käibemaksuga. Hageja on

kinnitanud, et füüsilise isikuna ei ole ta käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab, et

hageja esindaja tunnihind 144 eurot koos käibemaksuga ei ole arvestades tsiviilasja keerukust

ja mahukust põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsiooniastmes põhjendatud ja

vajalik tunnitasu suurus 120 eurot koos käibemaksuga.

24. Hagejale on õigusteenust osutatud kokku 6,5 tunni ulatuses. Sellest 6 tundi on kulunud

apellatsioonkaebusele vastamisele ja pool tundi menetluskulude nimekirja koostamisele.

Ringkonnakohtu arvates on õigusabi maht põhjendatud ja vajalik ning hageja õigusabikuluks

apellatsiooniastmes tuleb seega määrata 6,5 × 120 = 780 eurot. See summa tuleb kostjalt III

hageja kasuks ka välja mõista.

25. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise

taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal III hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt