2-17-10794/172 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 27.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-10794

Kohtuasi

X avaldus Y vastu laste suhtes ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja ema ning laste suhtlemise

korra määramiseks

Y avaldus X vastu laste suhtes ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja isa ning laste suhtlemise korra

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.02.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldajad:

Isa X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Agne Koks

Ema Y (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Merike

Roosileht

Puudutatud isikud:

Lapsed Q (isikukood XXXXXXXXX) ja W (isikukood

XXXXXXXXX),

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Eestkosteasutused

Saku

Vallavalitsus

ja

Kohila

Vallavalitsus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.02.2022 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda, välja arvatud lastele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Isa avaldus ja vastuväited ema avaldusele

1. X (isa) esitas 14.07.2017 (avaldust täpsustatud 28.05.2021) Harju Maakohtule avalduse Y

(ema) vastu alaealiste laste Q (poeg) ja W (tütar) suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks (viibimiskoht, hariduse- ja terviseküsimused). Isa palus selles osas anda

ainuhooldusõigus temale ja määrata ema ning laste suhtlemise kord järgmiselt:

i.

Laps veedab emaga aega iga paarisnädalavahetuse alates reede õhtust kuni pühapäeva

õhtuni. Ema võtab lapse kodust reedel hiljemalt kell 17.00 paiku ja toob koju pühapäeva

õhtul hiljemalt kell.18.00.

ii.

Vanemate kokkuleppel võib laps veeta emaga aega ka muul ajal ja viisil.

iii.

Jõulud 24.12-26.12 veedab laps paaris aastal emaga. Uusaasta 31.12-2.01 veedab laps

paaritul aastal emaga.

iv.

Isadepäeva veedab laps alati isaga ja emadepäeva veedab laps alati koos emaga.

v.

Suvised puhkuseplaanid kooskõlastavad vanemad eelnevalt, arvestades siinjuures lapse

soove. Samuti arvestavad vanemad üksteise soovide ja võimalustega.

vi.

Lapse sünnipäeval on mõlemal vanemal õigus kontakteeruda lapsega. Kummalgi on

õigus osaleda lapse sünnipäevapeol, mis on korraldatud sõpradele, olgu siis korraldatud

ema või isa poolt, või vanemate kokkuleppel nende poolt ühiselt.

vii.

Vanem võib minna lapsega puhkusereisile välisriiki üksnes teise vanema kirjalikul

nõusolekul.

viii.

Kummalgi vanemal on kohustus teatada oma kontaktandmete muutumisest

viivitamatult teisele vanemale.

ix.

Kumbki vanem austab lapse kiindumust teise vanemasse ja hoiab lapse juuresolekul

teise vanema halvustamisest ning lapsest eemalviibiva vanema suhtes hirmu ja

vastumeelsuse kujundamisest. Kumbki vanem ei mõjuta last emotsionaalsete

põhjendustega tegema valikuid vanemate vahel. Vanemad tagavad, et ka kolmandad

isikud ei kahjustaks vanema ja lapse vahelisi suhteid.

x.

Lapsel on õigus suhelda ema ja isaga telefoni teel kui ka sotsiaalvõrgustiku kaudu

igapäevaselt ja kumbki vanem ei tohi selleks teha mistahes takistusi.

xi.

Käesolevas suhtluskorras nimetamata lapsega suhtlemist puudutavates küsimustes

lähtuvad pooled mõistlikkuse põhimõttest, arvestades laste parimaid huve.

2. Avalduse asjaolude kohaselt sündis vanemate kooselust kolm last, kellest kaks on alaealised.

Vanemate kooselu purunes 2017 jaanuaris emast tulenevatel põhjustel. Ühist hooldusõigust oli

võimatu teostada, kuivõrd ema oli sedavõrd ebastabiilne ja ettearvamatu, mistõttu mistahes

kokkulepete sõlmimine laste hooldusõiguse teemadel ei toiminud, vastuseks oli laim, sõim ja

solvamine ja füüsilised kontaktid. Lisaks polnud isal lastega võimalik suhelda. Kohtumised olid

lühiajalised ja toimusid ema juuresolekul. Selleks, et tagada lastele püsiv ja stabiilne kodu,

pidev arendamine ning võimaldada isal parimal võimalikul viisil lapse huvide eest seista ning

vanemlikke kohustusi täita, oli vajalik anda laste viibimiskoha osas otsustusõigus isale, mis

seaks juriidiliselt paika senise faktilise olukorra ning võimaldaks isal laste huve kaitsta ja tagada

nende heaolu. Isal oli nii vaimne kui ka materiaalne valmisolek poja ja tütre kasvatamiseks.

Lastel esines keele- ja kõnefunktsiooni kõrvalekalle, kuid vaatamata sellele oli tegemist täiesti

normaalsete lastega.

Isa vaidles ema avaldusele vastu. Ema takistas isal lastega suhelda ja ei soovinud isaga

arvestada. Ema ebastabiilne ja ründav käitumine mõjutas halvasti laste vaimset tervist. Ema

karjus, oli ründav ja keelas lastel isaga suhelda ning ema käitumise tõttu polnud temaga

võimalik mingeid kokkuleppeid sõlmida. Isa oli valmis ise lastega tegelema.

Ema avaldus ja vastuväited isa avaldusele

3. Ema esitas 26.07.2017 avalduse laste ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks elamis- ja

viibimiskoha määramise osas ja palus anda ainuhoolduseõigus temale. Lisaks palus ema

määrata kindlaks isa ja laste suhtluskord, kaasates suhtlemiskorra kindlaksmääramisse laste

raviga ja rehabilitatsiooniga tegelevad spetsialistid (tsiviilasi nr 2-17-11338). Ema avaldus

liideti 10.08.2017 käesoleva kohtuasjaga (I kd lk 77). Ema vaidles isa avaldusele vastu ja palus

jätta see rahuldamata.

4. Vanemate kooselu purunes, kuna isa oli psüühiliselt ebastabiilne, vägivaldne ja ettearvamatu

ema suhtes. Isa ajas ema koos lastega välja nende kaasomandis olevast kodust. Isal olid tõsised

probleemid käitumisega, kalduvus valetamisele ja inimestega manipuleerimisele. Ta käitumine

kahjustas laste psüühikat, oli ohuks laste vaimsele ja füüsilisele tervisele. Laste isa käitumine

oli ohuks ka ema tervisele ja seeläbi halvendas ka laste toimetulekut ja heaolu, kuna lapsed olid

pidevalt ema hoole ja järelevalve all. Isa osales laste elus episoodiliselt, kuna ta oli sageli

töölähetustes ja tegelikult laste eest reaalselt ei hoolitsenud. Poeg ja tütar vajasid tulenevalt

nende tervislikust seisundist erilist hoolt, hoolitsust ja järelevalve. Isal polnud tema elulaadist

ja vastutustundetust käitumisest tulenevalt võimalik pakkuda lastele vajalikku hoolt. Pojal oli

raske puue, millest tingituna vajas ta igal ööpäeval abi suhtlemisel ja juhendamist. Tütrel oli

keskmine puue. Isal polnud aimu sellest, millist hoolitsust lapsed vajasid ja ta ei olnud

võimeline laste eest hoolitsema. Mõeldamatu oleks usaldada laste eest hoolitsemine isa mõnele

uuele elukaaslasele. Lastele ei meeldi isa juurde minna ja nad kartsid teda. Elu emaga ja isast

lahku kolimine mõjus lastele hästi. Isa oli oma elukoha kohta esitanud valeandmeid. Avaldaja

ei olnud vastu isa ja laste omavahelisele suhtlemisele. Arvestades laste erivajadusi oli aga

lubamatu laste kontrollimatu väljaviimine nende turvalisest elukeskkonnast.

Puudutatud isikute seisukohad

5. Lastele määratud esindaja avaldas viimases seisukohas, et ta esitas seisukoha käesolevaks

ajaks kujunenud olukorrast lähtudes. Esindaja kohtus pojaga XXX koolis, kus ta õppis. Laps

oli asjaliku jutuga ja ei peljanud enda seisukohta väljendada. Ta rääkis, et nüüd juba mitu kuud

elavad nii tema kui õde ühe nädala ema ja teise isa ning isa elukaaslase kodus. Ta kinnitas, et

talle see olukord väga sobis. Ta ei tahtnuid kodu vahetada kahe nädala kaupa, kuna seda oleks

korraga palju ja ta hakkaks teise vanema järele igatsema. Edasi-tagasi vanemate ja kooli vahet

reisimine oli tema arvates igati lahe. Noormehe sooviks oli, et nii jääks ka edaspidi.

Õppealajuhataja selgitas, et laps oli oluliselt arenenud ja tegelikult ta vajakski enam

kõnepuudega lastele mõeldud kooli. Sellest ajast, kui laps elas vaheldumisi mõlema vanema

juures, oli tema õppimine ja käitumine oluliselt paranenud. Pedagoog tunnustas selles suuresti

isa varasemast enamat osa pojaga tegelemisel.

Tütrega kohtus esindaja ZZZ koolis, kus laps osutus väga endassesulgunuks ja kontakti temaga

saada ei õnnestunud. Tütar ütles, et päriselt ainult isaga ta elada ei tahaks. Edasisest vastamisest

ta keeldus. Õppealajuhataja selgitas, et tütre puhul polnud see ebatavaline. Tema varasemad

käitumishäired olid kooliaja jooksul oluliselt taandunud. Tegemist oli hästi õppiva tubli

lapsega, kes nüüdseks tuli koolis nii õpetaja kui kaasõpilastega hästi toime. Ta rääkis ühesuguse

heameelega nii emast kui isast ja koolis polnud märgata, et ta ei tahaks vanemate juurde minna.

Ka kooli poolelt vaadates paistis tütre sobivat vaadates nädalased tsüklid.

Esindaja leidis, et puudusid asjaolud, miks oleks laste huvides põhjendatud nende

hooldusõiguse täielik või osaline üleandmine ühele vanematest. Vanemate vahel puudus

erimeel laste koolide ja tervishoiuteenuste valiku osas ning praeguseks jõudsid nad ka

kokkuleppele selles, et lapsed viibisid vaheldumisi ühe nädala ema ja isa elukohas. Selline

elukorraldus vastaks eelkõige laste huvidele ja nende soovidele.

6. Kohus kuulas lapsed ära kahel korral. Esmakordselt menetluse alguses 03.10.2017oli poeg

11-aastane ja tütar 7-aastane. Mõlemad lapsed olid ärakuulamisel rõõmsad ja asjalikud. Poeg

rääkis uhkelt oma saavutustest koolis, isa teemani jõudes muutus ta kurvaks. Lapsed seletasid,

et soovisid elada koos emaga ja käia isa juures külas. Tütar rääkis elavalt, milliseid mänge isaga

mängivad. Teistkordselt kuulas kohus lapsed ära menetluse lõpufaasis 22.02.2022. Poeg oli 16-

aastane ja tütar 12-aastane. Poeg oli täiskasvanulik ja rääkis avatult ja hea meelega oma elust.

Tütar kontakti saada oli raske, kuna ta ütles üksikuid lauseid. Tütar ütles, et ta ei taha koolis

käia, kuna koolis teda kiusatakse. Veel ütles tütar mitu korda, et tahtis elada ainult isaga. Poeg

seletas, et õde soovis emaga ka olla, aga õde ei saanud praegu emaga läbi. Pojale sobis praegune

elukorraldus, kus ta sai olla kummagi vanemaga nädala. Kui oleks rohkem kui nädal, siis tekiks

teise vanema järgi igatsus. Mõlemad lapsed ütlesid, et neile ei meeldi koolis käia.

7. Saku Vallavalitsus leidis, et vanemate lahku minek ja eelnev ebaterve, agressiivne

elukeskkond, mõjutas oluliselt laste emotsionaalset tasakaalu. Eestkosteasutuse hinnangul ei

leidnud kinnitust, et isa oleks vägivaldne või liigtarvitaks alkoholi. Kinnitust ei leidnud ka fakt,

et laste erivajadusest tulenevalt vajaksid nad 24/7 ebatavalist kohtlemist või hoolitsust. Mõlema

vanema kodud olid lastekaitsespetsialisti külaskäigu ajal puhtad ja laste kasvatamiseks

sobilikud. Laste huvides oli suhelda mõlema vanemaga. Vaatamata diagnoosile, olid mõlemad

lapsed eakohaselt arenenud ja sotsiaalselt võimelised tegema vahet heal ja halval, saama

hakkama kodustes tingimustes ja ka väljaspool kodu normaalse järelevalve all. Mõlemad

vanemad olid võimelised laste eest hoolitsema ja soovisid seda ka teha.

Lastekaitsespetsialist kohtus 15.02.2022 isaga ja vestluses selgus, et isa oli uuesti abiellunud

ning elas uue naise ning tema lapsega Kohilas oma korteris. Ema kolis elama nende ühisesse

majja, mis asus Roobukal. Isa sõnul olid suhted emaga endiselt väga keerulised ning koostööd

laste suhtes oluliste otsuste tegemisel või igapäevaelu puudutavates küsimustes oli võimatu.

Mõlemad lapsevanemad jäid esialgse kokkuleppe juurde, et lastel oli vahelduv elukoht, üks

nädal emaga ja üks nädal isaga ning üleandmine toimus pühapäeva õhtuti. Isa väitel oli

probleeme tütre üleandmisel emale, sest tütar ei soovinud ema juurde minna. Isa sõnul oli kõige

suurem mure tütre koolikohustuse mittetäitmine. Ema juures viibimise ajal puudus laps koolist,

oli pidevalt haige ning jäi koolitöödes maha. Isa juures viibitud aeg kulus tihti õppimisele, et

mahajäämust parandada. Telefonivestlusest kooliga selgus õpetajate poolt vaadates, et tütrele

sobisid nädalased perioodid ühe või teise vanema juures. Koolis polnud märgata lapse

soovimatust ühe või teise lapsevanema juurde minna ning õppimise osas ei olnud võimalik

vahet teha, kumma lapsevanema juures laps parasjagu viibis. Puudumised koolist jäid pigem

2021 aasta sügisesse, kuid alates jaanuarist 2022 probleeme ei olnud.

Lastekaitsespetsialist kohtus 15.02.2022 emaga ja vestluses selgus, et ema arvates ei saanud

vanematel ühist hooldusõigust olla, kuna nad ei suuda üheski küsimuses kokku leppida ning

seetõttu ei ole võimalik langetada laste viibimiskoha, tervise- ja hariduse küsimustes olulisi

otsuseid. Ema väitel toimus laste isa juures elades laste mõjutamine ja manipuleerimine, mille

tõttu lapsed ei soovi kokkulepitud aegadel emaga elada. Lastekaitseametnik vestles pojaga

15.02.2022 telefoni teel. Laps oli avatud ja kinnitas, et tal oli hea meel elada nädala kaupa ema

ja isa juures. Lastekaitseametnik püüdis vestelda ka tütrega, kuid ta keeldus võõra inimesega

telefonis suhtlemast. Kuna tütar puudus koolist tervislikel põhjustel, siis ei olnud võimalik lapse

arvamuse küsimine kohapeal. Seega küsiti poja arvamust, milline elukorraldus võiks tema õele

sobida. Poega leidis, et selline nädal ühe ja nädal teise vanema juures sobib nii temale endale

kui ka tema õele kõige paremini.

Vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ei olnud otstarbekas, et välistada olukord,

kus üks vanematest saaks üksi otsustada enda ja laste elukoha või haridusküsimusi ning koliks

elama kuhugi, kus puuduvad võimalused pojale vajaliku hariduse andmiseks ja tütrele teise

kooli õppima panekuks. Hooldusõigus pidi vanematele jääma elukohavaliku ja laste hariduse

osas ühine, et tagada laste huvid kõige paremal viisil. Lapsed soovisid praeguse elukorralduse

jätkamist. Poeg oli 16 aastat vana ning tema arvamusega tuli arvestada. Vanemate vahel

kokkulepitud suhtluskorra järjekindel ja püsiv täitmine andis lastele kindlustunde.

8. Kohila Vallavalitsus avaldas, et 16.02.2022 toimus kodukülastus isa elukohta. Korter oli

korras, neljatoaline ja lastel olid eraldi toad. Isa ning tema elukaaslasega elas koos ka

elukaaslase laps. Lapsed said omavahel hästi läbi. Vestluses rääkis isa probleemkohtadest

emaga. Lapsed käisid isa juurest korralikult koolis, isa töötas ettevõtjana ja sai lapsi viia

hommikuti kooli ja aidata neid kodutöödes. Ta sissetulek oli stabiilne, lastel oli kõik vajalik

olemas ja isa juures olid lastele ka eraldi riided. Isa sõnul oli selle õppeaasta algusest olnud

probleem, et lapsed ei jõua ema juurest kooli. Kui lapsed olid tema juures, siis oli emal võimalik

lastele helistada ja nendega rääkida, aga ema seda palju ei teinud. Kui lapsed olid ema juures,

siis isa sai neile helistada, aga tütar ei tahtnud ema juures viibides telefoniga rääkida. Poeg

võttis isa kõnesid vastu ja nemad said omavahel suhelda. Isa sõnul avaldas poeg, et temale sobis

elada ema ja isaga vaheldumisi aga tütar oli öelnud, et ta soovis elada isaga. Telefonikõne

emaga toimus 16.02.2022, milles ema väljendas oma keerulisi suhteid isaga. Ema sõnul oli tal

stabiilne sissetulek ja elukoht. Senini elas ta Roobuka külas ja tal oli Sakus ka korter. Ema sõnul

oli kehtiva suhtluskorra järgselt laste toimetulek halvenenud – nad ei soovinud minna kooli,

esines käitumishäireid ja hüsteeriaid. Tütar ei soovinud isa juurde minna ja teda tuli selleks

sundida. Tütar soovis elada emaga ja nädalavahetustel käia isa juures. Tütrel olid kooliasjades

lüngad perioodil, kui ta elas isaga.

Vestlustest vanematega selgus, et eelmise aasta lõpus olid lapsed isa juures umbes kaks kuud.

Isa ütles, et see oli koroona tõttu, kuid ema avaldas, ta ei teadnud selle põhjust, kuid väitis, et

ta ei saanud sellel ajal lastega suhelda. Isa ütles, et ema ei tundud laste vastu sel perioodil erilist

huvi. Eestkosteasutus leidis, et on oluline, et lapsevanemate omavahelistest pingelistest suhetest

tulenevaid konflikte ei lahendata läbi alaealiste laste, seades sellega suuresti ohtu nende vaimse

tervise ja heaolu. Lastekaitsetöötajal ei olnud võimalik välja selgitada hilisemat kummagi lapse

arvamust, sest nad olid ema kodus haiged ning kohtumine polnud võimalik. Tulenevalt laste

vanusest tuli arvesse võtta mõlema lapse seisukoht. Hooldusõiguse üleandmine üksnes ühele

lapsevanemale mõjutas laste igapäevast elukorraldust suurel määral ja see pidi olema kooskõlas

laste soovidega, et vältida edaspidiseid konflikte ja arvestada tuli laste arenguvajadusi.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Maakohus jättis rahuldamata vanemate avaldused laste suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ning määras vanemate ja laste vahelise suhtluskorra. Menetluskulud jäid

menetlusosaliste endi kanda, v.a. lastele riigi poolt määratud esindaja õigusabikulud, mis jäid

riigi kanda. Kohus määras suhtluskorra järgmises sõnastuses:

i.

Lapsed elavad ühe nädala kaupa kummagi vanema juures (nädal emaga, järgmine nädal

isaga jne).

ii.

Lapsed võivad vanema juures viibimise ajal igapäevaselt teise vanemaga suhelda

elektrooniliste sidevahendite kaudu, sh sotsiaalmeedias.

iii.

Paaritutel aastatel on lapsed 22.- 24. detsember emaga ja 30.detsember - 01.jaanuar

isaga, paarisaastatel vastupidi.

iv.

Emadepäeva ja ema sünnipäeva on lapsed emaga ja isadepäeva ning isa sünnipäeva

isaga, olenemata sellest, kumma vanema juures lapsed graafikujärgselt viibivad.

v.

Kumbki vanem võib viibida koos lapse sünnipäeva kuupäeval või eelneval või järgneval

päeval lapsega kuni kolm tundi, olenemata sellest, kumma vanema juures laps

graafikujärgselt viibib.

vi.

Kummagi lapse haigestumisest sellisel viisil, mis takistab teda teise vanema juurde või

kooli minemast, tuleb eemalviibivat vanemat koheselt teavitada. Lapse raskest

haigestumisest tuleb eemalviibivat vanemat koheselt teavitada.

vii.

Kumbki vanem annab teisele vanemale reisimiseks nõusoleku. Teist vanemat tuleb reisi

ajast ja sihtkohast teavitada esimesel võimalusel, aga hiljemalt 2 nädalat enne reisi.

Üldjuhul reisib vanem lastega ajal, mil lapsed peaksid olema suhtluskorra järgi selle

vanema juures.

viii.

Kumbki vanem ei räägi lastele teisest vanemast halba. Vanemad ei tülitse laste

juuresolekul.

Kohus lahendas avaldused perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1, § 137 lg-te 1, 2 ja 3, § 143 lg 1

ning lastekaitseseaduse (LasteKS)§ 21 lg 1 alusel. Vanemate vahel ei olnud suuri vaidlusi laste

terviseküsimustes. Kuna hooldusõigus oli ühine, siis olid vanemad olnud olukorras, kus nad

pidid laste tervisega seotud küsimustes koostööd tegema ja nad olid seda ka teinud. Laste

huvides ei olnud, et kumbki vanem üksi terviseküsimusi otsustaks, sest mõlemad vanemad olid

adekvaatsed ja hoolisid laste tervisest. Laste haridusega seotud küsimustes ei olnud alust ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks. Mõlemad lapsed said võimekohast haridust. Poeg õppis Tallinna

XXX Kooli kõnepuuetega laste klassis tavalise õppekava alusel. Tütar õppis tavakoolis, ZZZ

Koolis. Lapsed tulid õppimisega hästi toime. Mõlemast koolist hinnati laste toimetulekut heaks.

Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste haridusega seotud küsimustes ei olnud

samuti alust.

Nii pojal kui ka tütrel oli mõlema vanemaga emotsionaalselt lähedane suhe. Mõlemad vanemad

hoolisid lastest ja mõlemad olid ka üksi võimelised laste eest hoolitsema. Laste elu oli

käesoleval ajal hästi korraldatud ning nende olmelised ja emotsionaalsed vajadused olid samuti

tagatud. Emal ja tütrel olid lähedased suhted. Kui tütar hetkel ei tahtnud ema juurde minna, siis

tuli nende suhtlemist eriliselt toetada. Tütre huvides oli, et mõlemad vanemad hoolitseksid ta

eest. Käesoleval juhul polnud tütre soov elada ainult koos isaga tema huvides. Väga võimalik

oli, et selline soov oli hetkeline ja mööduv. Mõlemad vanemad olid vanemlikult väga võimekad

ja lastele vajalikud.

Lapsed elasid alates 2017 oktoobrist nädala kaupa kummagi vanema juures. Ema soovis, et

lapsed elaksid ainult tema juures. Eestkosteasutuste ja laste esindaja poolt esitatud arvamustest

nähtuvalt oli laste huvides elukoht kahes kohas. Seda eelkõige seetõttu, et vanemate suhted olid

väga keerulised, mõlemad hindasid oma vanemlikke oskusi teisest vanemast paremaks ja

pidasid ennast teisest vanemast võimekamaks. Ühe elukoha korral kannataks laste suhe teise

vanemaga. Mõlemal vanemal oli lastele igapäevaselt palju anda. Lapsed ei peaks kummagi

vanema hoolitsusest ilma jääma. Laste viibimiskoha määramisel ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks alust ei olnud. Kohus määras suhtluskorra selliselt, et lapsed viibisid kummagi

vanema juures võrdse aja ja vanema juures viibimise ajal tagab vanem laste igapäevase

hoolduse.

Ema määruskaebus

10. Ema palus tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus jättis rahuldamata tema avalduse

laste ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja palus teha uue määruse, millega ema

avaldus rahuldada ning lõpetada vanemate ühine hooldusõigus tütre osas ja anda

ainuhooldusõigus emale.

Kohtumäärusest ei nähtunud, millele tuginedes jõudis kohus oma järeldustele. Vanematel oli

võimatu teostada ühist hooldusõigust. Lapsed vajasid erilist hoolt ja neile ei sobinud vahelduv

elukorraldus. Vanemad ei suutnud üheski küsimuses kokku leppida ning seetõttu ei olnud

võimalik langetada laste viibimiskoha, tervise- ja hariduse küsimustes olulisi otsuseid ja

seetõttu soovib ema neis küsimustes ainuhooldusõigust.

Kaebaja nõustus, et kuna poeg oli juba 16-aastane, siis tuli arvestada tema sooviga. Kuid tütre

osas soovis ema saada ainuhooldusõiguse lapsele olulistes küsimustes ja otsustada oma elukoha

muutumisel lapse teise kooli panek. Seoses tütrega ei olnud võimalik saavutada laste isaga

selles küsimuses konsensust. Tuli lähtuda sellest, mis oli lapsele parim. Tütar vajas õppimises

kõrvalist abi ja tuge, mida sai tagada ema. Eripedagoogiga suheldes selgus, et tütrele sobiks

paremini väiksem klass. ZZZ Koolis väikeklassi ei olnud ja tal oleks siiski parem pigem kooli

vahetada. Üks vanem ei saa ise lapse kooli muuta. Tütrel ei läinud koolis hästi ja

hariduseküsimustes ei ole võimalik lapse isaga saada kokkulepet.

Kehtiva elukorraldusega oli laste toimetulek halvenenud – nad ei soovinud minna kooli, esines

käitumishäireid ja hüsteeriaid. Tütar ei soovinud isa juurde tihti minna ning teda pidi selleks

sundima. Laps soovis püsivalt elada emaga ja nädalavahetustel isaga. Tütar käis terapeudi

juures, kuid isa ei soosinud lapse teraapias käimist. Kohus ei võtnud arvesse tütre soove ega

arvestanud tema arenguvajadusi. Ema nõustus, et vahelduv elukorraldus võiks jääda poja

suhtes. Tütar avaldas ka talle määratud esindajale, et ta päriselt isaga elada ei tahaks. Ema leidis,

et tütre suhtes tuleks lõpetada ühine hooldusõigus, anda talle ainuhooldusõigus lapsele olulistes

küsimustes (tervis, haridus, viibimiskoht) ja määrata isaga suhtlemiskord nädalavahetustel.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

12. Isa ja lastele määratud esindaja määruskaebust ei toetanud ning eestkosteasutused jäid oma

varasemate seisukohtade juurde.

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

14. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määrusega ja

määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6

koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud

tõendid asja materjalide juurde TsMS § 662 lg 3 alusel.

Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega

maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse poja osas lõpetamata ning määras kindlaks poja

ja tema vanemate vahelise suhtluskorra, sest määruskaebusega ei ole maakohtu määrust selles

osas vaidlustatud. Samuti ei ole vaidlustatud menetluskulude jaotust. Vaidlustamata osas on

maakohtu määrus jõustunud TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse üle anda

üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik. Kui vanematel on ühise hooldusõiguse

teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused

seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lahendus on

lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes

võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1

järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades

silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise

hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2

järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem,

kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse

lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on

põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad

lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse

korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise või ühise

hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik

lõpetamine on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel

saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas,

milles on talle ainuhooldusõigus antud. Mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada

võimalikult suures ulatuses (Riigikohtu 05.01.2022 määrus asjas nr 2-21-233 p-d 11, 13-15).

Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste

esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene

teisiti. TsMS § 477 lg 7 esimene lause sätestab, et kohus peab kontrollima avalduse vastavust

seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. TsMS

§ 229 lg 2 teise lause näeb ette, et hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks

piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande

all. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 lähtuma lapse huvidest. Vanemate hooldusõiguse

lahendamise ja suhtluskorra määramise küsimused on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgem

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Käesoleval juhul maakohtule diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul

etteheidetav ei ole. Kohus lähtus tütre huvidest arvestades tema, kui ka teiste asjaosaliste

seisukohtadega.

Alates 2017 aasta lõpust reguleeris vanemate suhtluskorda menetluse ajal tehtud kokkulepe,

mille kohaselt oli lastel vahetuv elukoht (kordamööda nädal emaga ja nädal isaga). Kohus ei

muutunud lõpplahendiga seda kokkulepet. Seega oli vahelduv elukoht olnud tütrel tavapärane

elukorraldus viimased 4,5 aastat. Ema ei tõendanud oma väiteid, et selle aja jooksul oli lapse

toimetulek halvenenud põhjusel, et lapsel oli vahelduv elukorraldus. Ka ema määruskaebuses

esitatud tõenditest nähtus, et Rajaleidja otsust ei ole veel tehtud. Praeguseks pole veel teada,

kas ja millisele otsusele jõutakse. Tütar oli ise menetluse ajal avaldanud, et talle meeldib ZZZ

Koolis ning soovib seal jätkata. Kooli väljendatud seisukohas polnud lapsel selliseid õpiraskusi,

mis välistaksid samas koolis käimise jätkamist. Kooli poolt ei olnud märgatud lapse

soovimatust ühe või teise lapsevanema juurde minna ning õppimise osas ei olnud võimalik

vahet teha, kumma lapsevanema juures laps parasjagu viibis. Määruskaebuses toodud ema

seisukohti teised menetlusosalised ei toetanud. Ema poolt avaldatu elukoha ja tütre kooli

vahetuse osas oli ebakonkreetne, kuna sellest ei nähtunud, kuhu elama asutakse ja millisesse

kooli tahab ema lapse panna. Selline ebamäärane avaldus ei anna alust maakohtu määruse

muutmiseks. Kohus lähtub reaalsetest olukordadest ja konkreetsetest probleemidest. Senikaua,

kuni pole tõstatunud konkreetset küsimust lapse elu-või koolikoha muudatustest, puudub

vajadus olukorra kohtupoolseks reguleerimiseks ning isa hooldusõiguse piiramiseks (sama

kehtib ka tervise küsimustes). Ka kaebaja väited, et laps ei soovinud isa juurde minna ega isaga

elada, ei ole leidnud menetluses tõendamist. Tütar oli avaldanud menetluses oma esindajale, et

ta ainult isaga elada ei tahaks. Sellest seisukohast ei saa järeldada aga ema väidetut. Juhul, kui

lähtuda vaid lapse avaldatud soovist, siis oleks tema tahe elada vaid isaga. Ema väide, et isa ei

soovi tütre teraapias käimist, pole samuti leidnud tõendamist. Isa kinnitas kohtule vastupidist.

Eestkosteasutused ja lapsele määratud esindaja leidsid, et tütre parimates huvides on vanemate

ühine hooldusõigus ja viimastel aastatel kehtiv suhtluskord. Maakohus nõustus sellega ning

ringkonnakohus peab maakohtu seisukohta põhjendatuks. Ema pole toonud esile selliseid

asjaolusid, mis veenaks kohut selles, et isa hooldusõigust tuleks käesolevas menetluses esitatud

asjaolude pinnalt piirata.

Maakohtu otsustuse kujunemine on järgitav ja arusaadav, kohus hindas esitatud seisukohti ja

tõendeid nende kogumis ja oli lahendit piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus leiab, et

määruskaebuses ei ole esitatud selliseid kaalukaid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks alust

maakohtu määruse tühistamiseks. Ema avaldusest ei nähtu praegu vajadust ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja emale andmist ega ka seda, kuidas see oleks praegusi asjaolusid

arvestades tütre huvides. Kohtumenetluse ajal oli tütre hooldusõiguse teostamine vanemate

poolt tagatud ja suhtluskord toimis. Puudusid sellised asjaolud, mis õigustaksid tütre rutiini ning

praeguseks stabiilse elukorralduse muutmist. Lisaks nähtus, et ema soovitu ei ühtinud tütre

soovidega. Ringkonnakohtu poolt vastuvõetud tõendid ja määruskaebemenetluses esitatud

seisukohad ei muuda maakohtu määruse seisukohti, pigem kordavad neid ja annavad

ringkonnakohtule veendumuse jätta maakohtu

määrus muutmata.

Maakohus

viis

nõuetekohaselt läbi menetluse, hindas tõendeid vastavalt seaduses kehtestatud reeglitele ning

ei rikkunud menetlus- ega materiaalõigust.

15. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS

§ 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lastele

riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.

16. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)