3-21-2052/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2022, Tartu

Haldusasja number

3-21-2052

Haldusasi

Xu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti 25. märtsi 2021. a otsuse nr 12-6/21/239 ja 9.

augusti 2021. a vaideotsuse nr 12-1/21/1978-3

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10. detsembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. detsembri 2021. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalik

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. november 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) lõpetas 15. jaanuari 2020. a otsusega

nr 12-6/20/35 ennetähtaegselt kaebaja poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse kohustuse,

nõudis tagasi alusetult saadud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse 2015. kuni 2018. aasta

eest, kokku 3545,30 eurot ja jättis rahuldamata kaebaja toetustaotluse 2019. aasta eest. Otsuse

kohaselt tingis poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse kohustuse ennetähtaegse lõpetamise

ning toetuse tagasinõudmise asjaolu, et kaebaja ei kinnitanud kohustuse jätkuvat täitmist, kuna ta ei

esitanud 2019. aastal poollooduslike koosluste loetelu (vorm MT68).

2. Tartu Halduskohus 26. veebruari 2021. a otsusega asjas nr 3-20-1135 tühistas PRIA 15. jaanuari

2020. a otsuse nr 12-6/20/35 ja vaideotsuse osas, millega nõuti 2015. kuni 2018. aasta eest kaebajale

makstud toetused tagasi ja lõpetati selles osas poolloodusliku koosluse hooldamise kohustus. 2019.

aasta eest toetuse määramata jätmise osas jäi PRIA otsus jõusse. Halduskohtu hinnangul ei vastanud

PRIA otsus nr 12-6/20/35 toetuse tagasinõudmist puudutavas osas põhjendamisnõuetele. Samuti

heitis kohus PRIA-le ette kaalutlusõiguse reeglite ja ärakuulamisõiguse rikkumist.

3. PRIA tegi 25. märtsil 2021 otsuse nr 12-6/21/239, millega otsustas uuesti 2015. kuni 2018. aasta

eest makstud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse tagasi nõuda.

PRIA selgitas, et toetuse andmise eelduseks on nõue, et taotleja täidab viie järjestikuse aasta jooksul

poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõudeid. Toetusesaaja kohustused ei ole

täidetud enne, kui ta on täitnud toetuse andmise tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul

kogu kohustusealusel pindalal.

Taotleja ei ole 2019. aastal PRIA-le pindalatoetuste taotluste ja maksetaotluste esitamiseks

ettenähtud ajal (s.o kuni 17. juunini 2019. a) esitanud poollooduslike koosluste loetelu (vormi

MT68) Seega on ta eiranud maaeluministri 22. aprilli 2015. a määrusega nr 38 "Poolloodusliku

koosluse hooldamise toetus" (määrus nr 38) § 17 lg-tes 1 ja 4 sätestatud kohustusega kaasnevat

nõuet.

Kaebaja rikkus viieaastase toetuse saamise eeldusi, s.o rahastamiskõlblikkuse tingimusi. Seega saab

2019. aastal poollooduslike koosluste loetelu esitamata jätmise tagajärjeks olla üksnes kogu

kohustuseperioodi vältel makstud toetuse tagasinõudmine. Viiendal kohustuseaastal poollooduslike

koosluste loetelu esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik teada ega kontrollida, kas toetuse saamiseks

seatud sisulised nõuded olid kogu kohustuseperioodi jooksul täidetud.

PRIA on juhtinud kaebaja tähelepanu poollooduslike koosluste loetelu esitamise vajalikkusele nii

2019. aasta mais ja juunis toimunud telefonikõnedes kui ka PRIA 31. mai 2019. a kirjas. Ühtlasi on

PRIA kaebajat hoiatanud, et vastava vormi esitamata jätmise tagajärjeks on varasematel aastatel

saadud toetuse tagasimaksmise kohustuse tekkimine.

4. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PRIA

25. märtsi 2021 a. otsuse nr 12-6/21/239 ja vaideotsuse nr 12-1/21/1978-3 tühistamist.

Kaebuse kohaselt on kaebaja täitnud poolloodusliku koosluse hooldamise peamise, s.o

looduskaitselise eesmärgi. Kaebaja transportis kuus aastat šarolee tüüpi veiseid kevadel Assamallast

Tapurla külasse ja sügisel suurfarmi tagasi. 2019. aastal teatas veiste omanik, et tal on keeruline

rentimist jätkata. Kaebajast olenematul põhjusel oli ta olukorras, et pole lehmi, kuid samas on

viimast aastat üleval kohustus poollooduslikku kooslust hooldada. Lahendusena tekkis võimalus

pakkuda maa karjatamiseks naabruses elavale šoti mägiveiste omanikule. Kuni olukorra

lahendamiseni otsustas kaebaja avaldust PRIA-le mitte teha. Kindlus veiste tulemise osas tekkis

2019. a juuni keskpaigas ning kohe pärast seda tegi kaebaja PRIA-le avalduse.

Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist kinnitas kaebajale telefonivestluses, et ta sai hooldatava

maa kaardid kinnitamiseks 16. juunil 2019 ja saatis need tagasi 17. juunil 2019. Järgmisel päeval

sulgus e-pria poollooduslike koosluste taotlusvoor. Kaebaja ei saanud enam keskkonda avada ega

seega ka vastavat vormi ära saata.

Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebajal oli võimalus taotlusi ja taotluse lisavorme esitada ning toetuste

taotlemise märkeid taotlusele lisada hilinenult kuni 25 kalendripäeva pärast taotluse esitamiseks

kehtestatud lõpptähtpäeva möödumist, s.o 22. maist kuni 15. juunini. Kuna 2019. aastal langes

15. juuni laupäevale, oli võimalik taotlusel muudatusi teha kuni 17. juunini 2019. Pärast seda

tähtpäeva esitatud taotlusi ning taotlusesse tehtavaid muudatusi vastu ei võetud (komisjoni

delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 13 lg 1).

Keskkonnaamet on oma nõusoleku andnud 17. juunil 2019, s.o taotluste hilinenult esitamise

viimasel päeval, kell 08:56. Seega oli kaebajal võimalik poollooduslike koosluste loetelu vorm

PRIA-le õigeaegselt, s.o 17. juunil 2019 esitada. Kaebaja ei pöördunud enne 29. jaanuari 2020

kordagi vastustaja poole, et veenduda, kas tema poolt võetud poolloodusliku koosluse hooldamise

toetuse kohustusega on kõik korras, ehkki tal polnud 24. juunil 2019 enam võimalik e-PRIA-s

poollooduslike koosluste loetelu esitada. Eelmistel aastatel makstud toetuse tagasinõudmine on

tingitud kaebaja enda kohustuste täitmata jätmisest. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja tegutses

tahtlikult või on üritas PRIA-t petta, kuid kaebaja ei ole näidanud üles vajalikku hoolsust kohustuse

jätkamise kinnitamisel.

Selge alus kaebajale makstud toetuse tagasinõudmiseks tuleneb määruse (EL) 1306/2013

art 54 lg-st 1, art 56 lg-st 1 ja art 63 lg-test 1 ja 3 koostoimes määruse (EL) nr 640/2014 art 35

lg-tega 1, 3 ja 4 ning määruse (EL) nr 809/2014 art 7 lg-ga 1. Taotlusdokumentide esitamata jätmise

etteheide puudutab toetatava tegevuse tingimusi (määruse nr 38 § 2), mis on esmakordsel toetuse

taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 10. detsembri 2021. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PRIA 25. märtsi

2021. a otsuse nr 12-6/21/239 ja 9. augusti 2021. a vaideotsuse nr 12-1/21/1978-3.

6. Halduskohus sedastas, et kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust asjas nr 3-20-1135. Seega

ei ole praeguses asjas vaidluse all 2019. a osas poolloodusliku koosluse hooldamise kohustuse

lõpetamine ja toetuse määramata jätmine ning vaidlus käib vaid selle üle, kas õiguspärane oli

kohustuse ennetähtaegne lõpetamine 2015. kuni 2018. aasta osas ja toetuse tervikuna

tagasinõudmine.

Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited selle kohta, et ta oli alustanud 2019. a taotluse esitamist

e-pria süsteemis ning seda tulnuks arvesse võtta. Samuti ei ole asjakohane arutelu kaebajale

dokumentide kättetoimetamise viisi valiku üle.

7. Erinevalt halduskohtu seisukohast haldusasjas nr 3-20-1135 ei pidanud vastustaja ajavahemikku

2015-2018 puudutava poolloodusliku koosluse hooldamise kohustuse lõpetamise ja selle eest

makstud toetuse tagasinõudmise aluseks määruse nr (EL) 1306/2013 artiklit 56, vaid tugines sama

määruse art 54 lg-le 1 ning art 63 lg-tele 1 ja 3.

8. Tulenevalt määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg-s 1 sätestatust taotlevad liikmesriigid iga

eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist

toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või

sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise

eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Vastustaja viidatud määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg

1 sätestab: „Kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida

põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud

kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või

osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi

ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks.“ Sama artikli lg-s 3 on sätestatud: „Ilma

et see piiraks artikli 54 lõike 3 kohaldamist, nõutakse tagasi lõikes 1 osutatud toetuse maksmise

lõpetamisega ja lõikes 2 osutatud karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde

kuuluvad intressid ja toetusõigused.“

9. Vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ega kohtumenetluses ei ole vastustaja käsitlenud küsimust,

miks halduskohtu poolt osundatud art 56 (EAFRD erisätted) ning selle artikli 1. lõikes sätestatud

kaalumisruumi sisustavad kriteeriumid praegusel juhul ei kohaldu. Sellele vaatamata võimaldab ka

määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg 1, sisaldades sõnastust „täielikult ja osaliselt“ kaalumisruumi.

Kuigi sama määruse art 54 lg 1 sõnastusest („iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu [---]“) ei

saa küll otsesõnu kaalumisruumi järeldada, tuleneb see koosmõjust art 63 lg-s 1 sätestatuga.

Rahastamiskõlbulikkuse tingimustele mittevastavuse tagajärjeks võib olla ka osaline toetuse

mittemaksmine.

10. Kohustuseperioodiga seotud maaelu arengu meetme raames toetuse saamiseks sätestatud iga-

aastase taotluse esitamise tingimus on rahastamiskõlblikkuse kriteerium, mis omab mõju kogu

kohustuseperioodi raames makstud toetusele. Nõustuda ei saa vastustajaga selles, et viieaastase

kohustusperioodi viimasel aastal nõuete täitmata jätmise korral jääks eesmärk saavutamata igal

juhul sellises ulatuses, et toetuse tagasinõudmise otsustamisel puuduks täielikult kaalumisruum.

Kuna vastustajal oli toetuse tagasinõudmise otsustamisel kaalumisruum, siis ei saa pidada

õiguspäraseks vaidlustatud otsust, mille tegemisel ei ole kaalutud toetuse osalist tagasinõudmist ega

tagasi nõudmata jätmist, võttes arvesse toetuse nõuete sisulist täitmist ning rikkumise olulisust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et tal puudus kaalutlusruum varasemata

aastate eest kaebajale makstud toetuse tagasinõudmisel. Erinevalt nö üheaastastest otsetoetustest on

pindalapõhiste maaelu arengu meetmete puhul ette nähtud kohustuseperioodid selleks, et saavutada

teatav keskkonnaalane kasu, mille saavutamine ei ole lühema perioodiga võimalik. Kui viieaastase

kohustuse raames antava abi andmise tingimuseks oleva iga-aastase maksetaotluse esitamise nõuet

ei ole täidetud, on kohustus ennetähtaegselt lõpetatud ning kohustuse raames antavat abi poleks

tohtinud üldse saada.

Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse

kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata

jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Sätte järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse

täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta (lg 1). Olukorras, kus kaebaja ei ole 2019.

aastal tähtaegselt vajalikke taotlusdokumente esitanud, on ta jätnud täitmata toetuse saamise

eelduse, s.o toetuskõlbulikkuse kriteeriumi.

Euroopa Kohus on kohtuasjades C-188/11: Hehenberger, C-454/11: Pusts ja C-273/15: ZS

„Ezernieki“ samuti rõhutanud, et põllumajanduse keskkonnatoetuse andmise tingimuste täitmine

kuulub ainult toetusetaotleja vastutusalasse ning toetusesaaja on kohustatud toetuse tagasi maksma

juhul, kui ta ei täida toetuse andmise tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul kogu

deklareeritud pindalal.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on

põhjalikult selgitanud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse ja sellega seonduva viieaastase

kohustuse tähendust ning toetuse tagasinõudmise õiguslikke ja faktilist alust. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

14. Vaidlust ei ole, et kaebaja võttis 2015. aastal poolloodusliku koosluse hooldamise viieaastase

kohustuse, mille lõpptähtajaks oli 31. detsember 2019. Hoolduskohustust tuli täita igal

kohustuseaastal ning muu hulgas esitada seejuures igal kohustuseaastal PRIA-le toetusetaotlus ühes

nõutavate lisadega. Toetustaotluses esitatud andmete alusel veendus vastustaja kohustuse täitmises

ning vajadusel sai kontrollida kohustusega hõlmatud maal hooldamise nõuete täitmist. 2019. aastal

kaebaja tähtaegselt ega ka hilinenult taotlust ühes nõutavate lisadega ei esitanud. Vastavalt määruse

(EL) 640/2014 art 13 lg-le 1 ei olnud PRIA-l seetõttu võimalik kaebajale 2019. aasta eest toetust

määrata.

Apellatsioonimenetluses taandub vaidlus sellele, kas viiendal kohustuseaastal toetustaotluse

esitamata jätmise tõttu oli PRIA kohustatud nõudma kaebajale varasemate aastate eest makstud

toetus tagasi tervikuna või tuli sanktsiooni kohaldamisel arvestada rikkumise laadi ja raskust, s.o

otsustada tagasinõude ulatuse kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja hinnangul ei olnud tal teist

võimalust, kui nõuda toetus tervikuna tagasi. Vaidlustatud otsuse kohaselt tuleneb selline kohustus

määruse nr 38 § 17 lg-tes 1ja 4 nimetatud kohustuste rikkumisest vastavalt Euroopa Liidu ühtse

põllumajanduspoliitika seaduse § 111 lg-st 1 ja määruse (EL) 1306/2013 art 63 lg-test 1 ja 3.

Apellatsioonkaebuses viitab vastustaja toetuse tervikuna tagasinõudmise õigusliku alusena ka

määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-le 1.

Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

15. Poolte vahel samas küsimuses toimunud haldusasja nr 3-20-1135 jõustunud otsuses osutas

halduskohus, et kaebajale 2015. kuni 2018. aasta eest makstud toetuse tagasinõudmine tuli otsustada

määruse (EL) 1306/2013 art 56, mis Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD)

antavate maaelu arengu toetuste osas täpsustab määruse (EL) 1306/2013 art-s 54 sätestatud

üldnormi, alusel. Ringkonnakohus nõustub, et toetuse tagasinõudmise õigus praegusel juhul tuleneb

määruse (EL) 1306/2013 art-st 56 ning toetuse tagasinõudmise täpsemad tingimused on sätestatud

määruse (EL) 640/2014 art-s 35. Määruse (EL) 1306/2016 art 63 lg 1 ei ole aga kohaldatav ning

vastustaja on ekslikult viidanud sellele kui tagasinõude õiguslikule alusele.

16. Määruse (EL) 1306/2013 art 56 sätestab üldise õiguse ja kohustuse toetusesaaja igasuguse

tahtliku või hooletu rikkumise korral võtta samme EAFRD kaudu rahastatud toetuse osaliseks või

täielikuks tagasinõudmiseks sõltuvalt rikkumise laadist ja raskusest. Määruse (EL) 1306 art 63 lg 1

ei ole aga art 56 täpsustus, vaid suuresti kordab selles sätestatut. Seejuures ei näe määruse (EL) 1306

art 63 lg 1 ette kohustust sättes nimetatud juhtudel toetus tervikuna tagasi nõuda, vaid toob

rikkumiste võimalike tagajärgedena välja, et toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse

täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud

toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks. Teiseks panevad artikli neljas

ja viies lõige Euroopa Komisjonile kohustuse võtta vastu delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid,

millega sätestatakse sama artikli lõikes 1 osutatud toetuse maksmise täieliku või osalise lõpetamise

tingimused ning üksikasjalikud menetlus- ja tehnilised eeskirjad. Määruses (EL) 640/2014 ongi

viidatud määruse (EL) art 63 lg-le 4 kui ühele komisjoni delegeeritud määruse andmiseks volitavale

normile. Seega ei ole määruse (EL) 1306/2013 art 63 lg-tel 1 ja 3 vastustaja ja kaebaja õigussuhte

reguleerivat toimet, vaid EAFRD vahendite arvel antud toetuse tagasinõudmisel tuleb kohaldada

määruse (EL) 1306/2013 art 56 lg-t 1 ning määruse (EL) 640/2014 asjakohaseid sätteid.

17. Määruse (EL) 640/2104 art-ga 35 ongi kehtestatud toetuse tagasinõude täpsemad tingimused.

Selles esimese lõike kohaselt tõepoolest taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult,

kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Muudel rikkumise juhtudel (art 35 lg 2) tuleb toetuse

tagasinõudmisel arvestada siiski nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist,

kusjuures selgitatud on sedagi, mida iga kriteeriumi osas tuleb hinnata (art 35 lg 3).

Erinevalt vastustajast leiab ringkonnakohus, et poolloodusliku koosluse hoolduse viieaastase

kohustuse raames varasematel aastatel makstud toetuse tagasinõudmise tähenduses ei ole praegusel

juhul tegemist määruse (EL) 640/2014 art 35 lg-s 1 nimetatud toetuskõlbulikkuse kriteeriumi

eiramisega, vaid sama artikli lõikes 2 nimetatud kohustuste rikkumisega.

18. Konkreetsel aastal poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse maksmine tervikuna ega

osaliselt tõesti ei olnud lubatav kaebaja taotluse esinemisega hilinemise tõttu. Kuid keeld tegevuse

toetamisega on seotud konkreetsel aastal esitatud toetusetaotlusega ega laiene automaatselt

varasematel aastatel esitatud taotlustele. Viimaste kohta on PRIA teinud iseseisvad otsused toetuse

määramise kohta. Viiendal kohustuseaastel toetusetaotluse esitamata jätmine ei too kaasa nende

otsuste kehtivuse lõppemist. Sellist toimet ei näe ette määruse (EL) 640/2104 art 13 lg 1 ega ükski

ringkonnakohtule teadaolev siseriiklik norm.

19. Kohustus hooldada poolloodusliku kooslust kohustuse võtmisele järgneva viie järjestikuse

kalendriaasta jooksul tuleneb määruse nr 38 § 2 lg-st 2. Sättes nimetatakse seda kohustust

poolloodusliku koosluse hooldamise põhitegevuseks, seega toetusega kaasnevaks kohustuseks.

Õige on seegi, et taotleja peab igal kohustuseaastal ajavahemikul 2. maist kuni 21. maini esitama

taotluse nõutavate andmetega, s.h hooldatava maa koosseisu. See kohustus on sätestatud määruse

nr 38 §-s 17. Nimetatud säte kuulub määruse 6. peatükki „Toetuse taotlemine ja taotluse

menetlemine“.

Vastustaja on kaebajale ette heitnud mõlema ülalnimetatud kohustuse rikkumist. Kummagi

kohustuse alus ega täitmise tingimused ei ole aga reguleeritud määruse nr 38 2. peatükis

„Toetusõiguslikkuse nõuded“. Määruse nr 38 teises peatükis on kehtestatud tingimused selle kohta,

millised elupaigatüübid kuuluvad toetusõigusliku maa hulka ning kuidas määrata toetusõigusliku

maa pindala sõltuvalt sellel asuvast taimestikust, samuti looduslikest ja inimtekkelistest objektidest.

Taotleja kohta öeldakse muid piiranguid seadmata, et toetust võivad taotleda füüsiline isik,

juriidiline isik või juriidilise isiku staatuseta ühendus. Toetuse taotlemist toetusõiguslikkuse nõuded

ei puuduta.

Selles olukorras ei näe ringkonnakohus, et kaebajale etteheidetavad rikkumised oleks määratletavad

ühegi toetusõiguslikkuse kohta kehtestatud nõude rikkumisena. Olukorras, kus taotlejale ei ole

kvalifitseerivaid tingimusi kehtestatud, saaks toetusõiguslikkuse tingimuse rikkumisena kõne alla

tulla üksnes maa toetusõiguslikkust puudutavate nõuete rikkumine. Kuid selliste nõuete rikkumist

vastustaja ei väida. Kaevatavas otsuses ei ole PRIA leidnud, et kaebaja hooldatud maa ei vastaks

toetusõiguslikkuse tingimustele isegi osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse asja

asjaolusid arvestades põhjust asuda seisukohale, et eelnevate aastate eest makstud toetuse

tagasinõudmise kontekstis tuleks kaebaja hooldatud maa lugeda toetusõiguslikkuse tingimuste mitte

kooskõlas olevaks juba ainuüksi põhjusel, kuna kaebaja viiendal kohustuseaastal ei täitnud

kohustust esitada toetusetaotlus. Vastustaja ei saanud seetõttu küll viiendal kohustuseaastal

kontrollida ja veenduda kaebaja poolt hoolduskohustuse nõuetekohases täitmises, kuid vastustaja

kinnitusel andis Keskkonnaamet ka viiendal kohustuseaastal omapoolse kinnituse kaebaja

hooldatava maa teotusõiguslikkuse kohta. Seega on tegelikult olemas tõend selle kohta, et

varasematel aastatel kaebaja kasutatud maa vastas toetusõiguslikkuse tingimustele ka 2019. aastal.

Seepärast ei saa väita sedagi, et maa tuleks lugeda toetusõiguslikkuse tingimustele mittevastavaks,

kuna kaebaja ei ole toetustaotluse esitamise kaudu tõendanud vastupidist.

Seega on tegemist erineva olukorraga, kui vastusaja viidatud asjas nr 3-20-911, kus taotleja kaotas

tunnustuse mahetootjana ning seetõttu ei kvalifitseerunud enam toetusetaotlejana.

20. Asjas ei ole üks-ühele kohaldatavad Euroopa Kohtu seisukohad vastustaja viidatud kohtuasjades

C-188/11: Hehenberger, C-454/11: Pusts ja C-273/15: ZS „Ezernieki“. Halduskohus selgitas

vastustajale juba haldusasjas nr 3-20-1135, et lahendites käsitleti varasemaid programmperioode

reguleerinud Euroopa Liidu õigusakte ning nendes ei analüüsitud määrus (EL) 1306/2013. Nende

lahendite seisukohad ei ole üle kantavad määrusele praegusele asjale, sest lahendites märgitud

õiguslik raamistik ei sisaldanud kaalutlusõigust ette nägevat normi nagu see on määruses (EL)

1306/2013 art 56. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Kuna vastustaja ei ole selgitanud, miks

õigusliku regulatsiooni erinevusele vaatamata, tuleneb Euroopa Kohtu viidatud lahenditest siiski

kohustust rakendada toetuse tagasinõudmise õigust rangelt, kaalutlusõigust teostamata, siis

ringkonnakohus seda küsimust täiendavalt ei analüüsi.

21. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et vastustajal oli küll õigus ja

kohustus otsustada kaebajale eelnevatel aastatel makstud toetuse tagasinõudmise küsimus, kuid

tagasinõude ulatuse määratlemisel pidi PRIA vastavalt ELÜPS § 111 lg-le 1, määruse (EL)

1306/2016 art 56 lg-le 1 ja määruse (EL) 640/2014 art 35 lg-le 2 arvestama nõuete rikkumise

raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Kuna vastustaja ei ole seda teinud, siis on ta jätnud

kasutamata kaalutlusõiguse. Rikkumise tõttu on kaebajalt toetuse tagasinõudmise otsus

õigusvastane. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus vastavalt asjaoludele olnuks vastustajal

õiguspäraselt võimalik teha ainult ühe kindla sisuga otsustus, s.t kaalutlusruum oleks ahenenud ühe

võimaluseni ja kaevatava otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal anda uus samasisuline otsus.

Praegusel juhul võib sõltuvalt kaebaja rikkumisele antavale hinnangule ja toetusega taotletud

eesmärgi saavutamise ulatusele olla õiguspärane rakendada toetuse tagasinõudmisel ka muud määra

kui vaidlustatud otsusega nõutud 100%.

22. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/