2-21-1037/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 26.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-1037

Kohtuasi

Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)

avaldus X-lt ja Y-lt hooldusõiguse äravõtmiseks,

suhtlusõiguse piiramiseks ning alaealisele lapsele

eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.08.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu)

Puudutatud isikud:

laps Q (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

ema X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Olga

Väina

isa Y (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Olga

Väina

vanaema W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.08.2021 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (avaldaja/eestkosteasutus) esitas 22.01.2022 Harju Maakohtule avalduse, milles

taotles võtta vanematelt X-lt (ema) ja Y-lt (isa) täielikult ära Q (laps/tütar) isiku ja vara

hooldusõigus, piirata vanemate suhtlusõigust selliselt, et tütar suhtleb vanematega ainult

eestkostja eelneval nõusolekul, seada lapse üle eestkoste ja määrata eestkostjaks W (vanaema)

kuni lapse täisealiseks saamiseni.

2. Asjaolude kohaselt oli vanematel ühine XX.XX.XXXX sündinud tütar ja pere elas viimastel

aastatel põhiliselt Iirimaal. Iirimaa TUSLA Laste ja Perede Agentuuri sotsiaaltöötaja teavitas

09.12.2020 avaldajat e-kirja teel, et 06.12.2020 laps sõitis vanaemaga Eestisse. Sotsiaaltöötaja

informeeris, et Iirimaal läbiviidud hindamise käigus selgus mõlema vanemapoolne lapse

füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine ning pikaajaline ulatuslik hooletusse jätmine. Lapse

huvides ei olnud elamine koos kummagi vanemaga, kuivõrd see kujutas liiga suurt ohtu lapse

arengule, tervisele ja elule. Teates kinnitati, et TUSLA toetas täielikult, et laps elaks koos

vanaemaga Eestis ning juhul kui lapsevanemad peaksid lapsega naasma Iirimaale, siis vanemate

hooldusõigus piiratakse ning laps paigutatakse hooldusperre.

Avaldaja teostas 16.12.2020 kodukülastuse vanaema ja lapse elukohas, mille käigus viidi läbi

vestlus nii lapse kui vanaemaga. Vanaema avaldas, et tal oli hirm, et ema tuleb taas ja viib lapse

minema. Vanaema sõnul olid emal probleemid alkoholi liigtarvitamisega ja seetõttu ei suutnud

ta lapse eest järjepidevalt ja vajalikul määral hoolitseda. Vanaema selgitas, et ta sõitis nagu

varasemaltki Iirimaale selleks, et aidata emal lapsega toime tulla, sest oli mures lapselapse

heaolu pärast. Lapse sõnul tuli ta Eestisse umbes kümme päeva tagasi, ta pidi kodust ära tulema,

sest ema oli halb. Ema oli halb siis, kui ta jõi alkoholi. Lapse sõnul oli isa kadunud ja keegi ei

teadnud, kus ta oli. Laps kirjeldas ka juhtumit, et kui ema oli kodus ja ta oli jällegi halb

(alkoholijoobes), siis lubas ema tal öö läbi üleval olla. Kui ema oli alkoholijoobes, oli ta teda

ka korra löönud. Kui avaldaja küsis lapselt, et kas ta oma vanemaid igatseb, vastas ta, et see

küsimus paneb teda punastama. Lapse sõnul meeldis talle elada koos vanavanematega.

Avaldaja

ja

Iirimaa

kohaliku

sotsiaalhoolekande

asutusega

toimus

07.01.2021

telefonikonverents, kus osales ka vanaema (ema juhtumi aruteluga ei liitunud). Mõlema riigi

sotsiaaltöötajad nentisid, et lapse isa asukoht oli endiselt teadmata ning ta oli tunnistatud

kahtlusaluseks uimastikaubanduses osalemises. Iirimaa sotsiaaltöötajate sõnul oli ema

varasemalt valmis võõrutusravile minema, kuid praeguseks ravile polnud läinud. Viimati oli

ema avaldanud, et ta ei kavatse võõrutusravile minna.

Avaldajal oli vanematega viimane kontakt maikuus, mil nad teatasid, millist abi saavad, ema

suhtles kliinikutega, isa rääkis plaanidest kolida Londonisse, kus elas isa pere ja kes oli valmis

aitama. Vanemate sõnad tegudes ei väljendunud. Hinnates lapse huve ning vanemate ressursse,

oli lapse parimates huvides tagada tema turvalisus, stabiilne elukorraldus ning arengu toetamine

väljaspool bioloogilist perekonda, tagades võimalusel kontakt bioloogiliste vanemaga.

Vanaema ja tema abikaasa olid lapse elus tema jaoks olemas alates lapse sünnist ja täitsid

stabiilsete hooldajate rolli. Neil oli läbimõeldud soov ja reaalne valmisolek lapse kasvatamiseks

ja ta elu korraldamiseks. Vanaema oli huvitatud oma lapselapse õiguste, heaolu ja arengu

tagamisest ning suutis tema eestkostjana täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid lapse

õiguste ja arenguvajaduste realiseerimisel, sh tagada lapse õigus suhelda oma bioloogiliste

vanematega.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Ema vaidles avalduse vastu. Ta ei tahtnud, et lapse eestkostjaks saaks vanaema. Ema ei

usaldanud oma ema, kuna ema tänased probleemid tekkisid lapsepõlve traumadest, mis

omakorda olid põhjustatud tema enda ema poolt (lapse vanaema). Vanaema abikaasa oli võõras

inimene, keda ta ei tahtnud näha oma lapse juures. Ema tunnistas, et tal oli vaja abi ning ta oli

nõus alustama raviga. Emal oli 07.06.2021 on konsultatsiooniaeg Marienthali kliinikus.

Senikaua sai tütar olla isaga, kes last armastas ja hoolis lapsest. Isal oli suur perekond ja suur

maja aiaga. Ema helistas lapsele iga päev, kes nuttis ja tahtis issi-emme juurde. Laps pidi elama

oma vanematega. Ema plaanis kolida Londonisse ja suveks tulla Eestisse. Eestis elada ta ei

tahtnud, sest Londonis oli palju sõpru. Eestis ja Iirimaal oli lastega seoses erinev regulatsioon.

Näiteks Iirimaal ei tohtinud laps üksi väljas olla, samas Eestis võisid lapsed üksi väljas käia.

Iirimaal helistatakse politseisse nende inimeste peale, kes polnud Iiri kodanikud. Emale ei

meeldinud, kuidas nendega sealne lastekaitse suhtles, lastekaitse vihkas teda ja tahtis last ära

võtta. Ema polnud nendega nõus. Tütar oli riides, alati toidetud ja hooldatud. 2019 oli laps

Eestis 3-4 kuud, kuna ema läks isast lahku ning tal polnud kusagil elada, elas sõbra juures.

Selleks palus emal vanaema võtta laps enda juurde. Vanaema läks aga kohtusse. Vanaema

manipuleeris lapsega. Last võiks kasvatada isa. Samas oli ema nõus hooldusõiguse ajutise

piiramisega.

4. Isa vaidles avaldusele vastu, sest avalduses toodu oli suures osas Iirimaa lastekaitse poolt

välja mõeldud. Ta polnud tagaotsitav ega narkodiiler, teda ei oldud kordagi arreteeritud. Iirimaa

lastekaitse kokkuvõttes kirjeldatu oli tõendamata ja isa kohta käivad süüdistused paljasõnalised.

Seega peaks tal olema luba olla tütrega. Isa armastas tütart ja ta oli terve elu töötanud selle

nimel, et pakkuda lapsele parimat. Isa plaanis kolida koos lapsega oma isa juurde Londonisse,

et teda seal kasvatada ja pakkuda talle head elu. Ta ei näinud põhjust, miks peaks lapse andma

kasvatada vanaemale. Puudusid tõendid, et isa ei saaks tütre hoolitsemisega hakkama. Tal oli

oma äri, ta töötas palju, et tagada hea elu lapsele. Kui tütar oli temaga, siis oli tütar söödetud ja

riides. Ta ei õigustanud ema käitumist. Isana oli ta alati hoolitsenud lapse eest ja teinud kõik,

mis võimalik. Isale oli mõistetamatu, miks pidi tütar elama Eestis ja vene keeles õppima. Ta ei

pidanud vastutama ema vigade pärast. Üldse sooviti minna puhkama Hispaaniasse.

5. Lapsele määratud esindaja toetas avaldust ja leidis, et vanemad olid pika aja jooksul seadnud

ohtu lapse elu ja tervise ning emotsionaalse ja füüsilise heaolu ja turvalisuse. Vanematelt

hooldusõiguse äravõtmine oli vajalik lapse heaolu ja turvalisuse kaitseks. Muud abinõud ei

olnud piisavad, et tagada lapsele stabiilne elukorraldus ning turvaline kasvukeskkond. Laps

vajas iga päev kindlustunnet, toetust ja kodusoojust, mida vanemad lapsele ei võimaldanud.

Vanemad ei täitnud lapse suhtes isiku- ega varahoolduskohustust. Arvestades vanemate

vastutustundetut suhtumist ja käitumist ning ebaadekvaatset suhtumist lapsesse, oli õigustatud

ja põhjendatud piirata suhtlusõigust. Vanaema pühendus lapse eest hoolitsemisele ja oli lapse

jaoks usaldusväärne ja lähedane inimene. Laps usaldas vanaema ja tema abikaasat. Vanaema

suhtus oma lapselapsesse armastuse ja soojusega, oli lapselapse kasvatamisse valmis panustama

aega ja ressursse ning oli majanduslikult, vaimselt ja emotsionaalselt valmis eestkostja

ülesandeid täitma. Vanaema oli sobiv isik täitmaks eestkostja ülesandeid.

6. Vanaema toetas avaldust. Laps elas kuni kaheksanda elukuuni vanaemaga, pärast viibis

perioodiliselt Tallinnas. Lapsel läks koolis hästi ja ta käis seal hea meelega. Kodus oli tarbekeel

vene keel ning laps luges ja kirjutas vene keeles. Last ümbritses pidev hoolitsus ja armastus, ta

elas stabiilses ja turvalises keskkonnas. Lapsel oli kodu ja kõik vajalik normaalseks

lapsepõlveks ja täisväärtuslikuks arenguks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Maakohus rahuldas avalduse ja võttis vanematelt täielikult ära lapse isiku- ja

varahooldusõiguse perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2, § 124 lg 1, § 127, § 123 lg 1, § 134, §

135 lg 2 alusel ning määras lapse eestkostjaks vanaema kuni lapse täisealiseks saamiseni PKS

§ 171 lg 1, § 179 lg 1, § 172, § 174 lg-te 1-4 ja tsiviilkohtumenetlus seadustiku (TsMS) § 557

lg 21, lg 2 p 3 ja p 4 alusel. Eestkostjale kuulus nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus.

Kohus kohustas eestkostjat esitama kohtule iga-aastaseid aruandeid (TsMS § 193 lg-d 1 ja 2, §

194 lg-d 1 ja 2). Lisaks piiras kohus PKS § 143 lg 3 ja lg 31 alusel vanemate suhtlusõigust lapse

suhtes ning lubs neil vahetult suhelda lapsega üksnes eestkostja nõusolekul ja kooskõlastades

kohtumiste ajad eestkostjaga. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud

lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

Vanemad polnud täiel määral ja vastutustundlikult täitnud vanema kohustusi tütre ees. Kohtu

jaoks olid usutavad eestkosteasutuse poolt avaldatud materjalid perega läbiviidud

juhtumikirjelduses toodud vanemate poolt last ohustavate tegevuste ja/või tegemata jätmiste

kohta, mis kogumis tõendasid, et lapse eest varasemalt tavapärasel määral ei hoolitsetud.

Iirimaal läbiviidud hindamise käigus oli selgunud mõlema vanemapoolne lapse füüsiline ja

emotsionaalne väärkohtlemine ning pikaajaline ulatuslik hooletusse jätmine. Ema oli

alkoholisõltlane, kes keeldus probleemi tunnistamast ja ravist, jättes süstemaatiliselt lapse

hooletusse ja nälga. Ema karistas tütart füüsiliselt, seadis oma arulageda käitumise ja naudingud

lapse kasvatamisest ettepoole. Isa karistas last füüsiliselt, last ei kasvatanud, tütre elu mitte

mingisugusel kujul ei korraldanud, oli emotsionaalselt ja füüsiliselt lapse jaoks kadunud.

Kumbki vanem ei täitnud adekvaatselt ja piisavalt lapse ülalpidamiskohustust, ohustades

seeläbi lapse varalisi huve ning seades ohtu tütre igapäevase toimetuleku. Vanemad eitasid

kõike, väites, et ametnikud valetasid. Puudus alus arvata, et Iirimaal perega tegelenud

lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad oleksid fabritseerinud süüdistusi vanemate suhtes. Polnud ühtegi

tõsiseltvõetavat põhjust, miks pere hindamiskokkuvõte ei oleks usaldusväärne.

Lapsele määratud esindaja vestlusest tüdrukuga selgus, et laps tahtis elada vanaema ja

vanaisaga Eestis. Koos vanematega koliti pidevalt, lasteaias ta ei käinud, koolis (kool algas

Iirimaal alates viiendast eluaastast) ei käinud, kuna pidevalt koliti uude kohta. Ema oli tihti

purjus, poest osteti õlut ja krõpse ning poe juures kohtus ema võõraste purjus onudega, kes tulid

nende koju. Kodu oli väga must, ema süüa ei teinud. Ema valetas, et ei joo rohkem ja ei jäta

last üksi. Ema oli olnud ka vägivaldne ja last löönud. Laps polnud isa pikka aega näinud ja

arvas, et isa oli kadunud. Ka isa oli last löönud ja talle haiget teinud. Tüdruk oli käinud naabrite

juures süüa palumas. Laps rääkis, et tema kodu on vanavanemate juures Mustamäel ja vanemate

juurde tagasi minna ta ei tahtnud. Ka Inglismaal elava isapoolse vanaisa juurde minna ei

tahtnud. Vanaema ja vanaisa juures oli hea ja kerge olla ning ei pidanud muretsema ega kartma.

Kohus ei näinud vanaemapoolset manipuleerimist ega tüdrukule sõnade suhu panemist nagu

väitis ema. Tüdruku poolt räägitut toetas Iirimaa lastekaitse kogutud tõendid, pere kohta antud

hinnang ja samuti avaldaja poolt väljaselgitatu.

Vanemate käitumisest (ema tööl ei käinud, kuritarvitas alkoholi ka lapse nähes, oli joobes olles

vägivaldne, harrastas lühiajalisi suhteid võõraste meestega, oli lapse nähes seksuaalvahekorras,

isa kadus pikkadeks perioodideks (isa sõnal tegeles ta oma ettevõttega, lastekaitse ameti

kokkuvõtte kohaselt lasus isal kahtlustus narkokuritegudes, kuid tõendeid selle kohta ei

esitatud), isal esines samuti vägivaldseid episoode lapse suhtes, vanemad tülitsesid ja see

hirmutas last, tütar oli tihti järelevalveta ja söömata, vanemaid polnud lapse jaoks olemas ning

pidevalt vahetati elukohti) tulenevalt tuli ära hoida edasist lapse huvide kahjustamist. Vanemad

polnud võimelised võimaldama tütrele igapäevast hoolitsemist ning elukorralduses stabiilsust

ega otsustama nii enda kui lapsega seonduvaid küsimusi, mis tagaksid lapse heaolu, turvalisuse

ja tervise. Sisuliselt oli laps vanemate poolt hooletusse jäetud, mis aga ohustas lapse kehalist ja

vaimset heaolu. Seega esines reaalne oht lapse huvidele ning see omakorda tingis vajaduse lapse

vanematelt hooldusõiguse äravõtmiseks. Teiste, vanema õigusi vähem piiravate abinõude abil

polnud võimalik kõrvalda ohtu lapse heaolule, tervisele ja turvalisusele. Varasemad abinõud

positiivset tulemust ei toonud.

Vanemate elus oli varasemalt selliseid momente, mil nad oleks pidanud tegema järeldusi oma

käitumisest. Avaldaja oli samas küsimuses pöördunud kohtu poole ka varem (04.07.2019

avaldus tsiviilasjas nr 2-19-10106). Avalduse aluseks oli tookord samuti lapse pikaajaline

hooletusse jätmine vanemate poolt. Isa tõi lapse vanaema juurde, selgitamata, millal lapsele

järele tuleb ja millistest vahenditest vanavanemad lapse kulusid kannavad. Laps viibis vanaema

juures 3,5 kuud ja sel ajal ei tundnud vanemad lapse vastu huvi. Laps viibis vanaema juures

seaduslike esindajateta, vanemliku hoolitsuseta ja ülalpidamiseta ligi 4 kuud. Kuivõrd lapse

tervise, elukoha, hariduse (lasteaed) küsimused vajasid korraldamist, vajas laps seaduslikku

esindajat ja hooldajat Eestis. Kuivõrd ema tuli etteteatamata Eestisse, võttis lasteaiast lapse ja

sõitis Iirimaale, siis võeti avaldus tagasi põhjusel, et laps ei viibinud enam Eesti Vabariigi

territooriumil. Vaatamata kõikidele nendele hetkedele, mil mõistlik isik teeks järeldusi oma

varasema käitumise kohta, et vältida sarnase olukorra kordumist tulevikus, vanemad eelmisest

korrast järeldusi ei teinud ja jätkasid oma tavapärast, enda huvidest ja heaolust lähtuvat ning

lapsevanematele sobimatut elustiili. Vanemad seadsid enda huvid esikohale ja lapse omast

kõrgemale. Lapse heaolu oli ohustatud pikka aega ja olukorra muutumine paremuse poole

polnud usutav.

Ema väited, et ta pöördub abi saamiseks kliinikusse ja oli valmis muutma oma käitumist ja

elustiili, olid paljasõnalised, arvestades tema varasemat käitumist. Ema oli ka varem seda

lubanud, kuid ei täitnud oma lubadusi ning oli viimati sotsiaaltöötajatele öelnud, et ei kavatse

võõrutusravile minna. Polnud teada, kas ema oli alkoholi võõrutusravil osalenud. Kui ema elas

Iirimaal, siis tuli omaks võtta selle riigi kombed ja mitte rikkuda riigis kehtestatud reegleid ja

seadusi. Ema oli nõus, et anda hooldusõigus isale, kuid kohtu veendumuse kohaselt polnud see

lapse huvidega kooskõlas.

Isa väited, et tema pikaaegne eemalviibimine oli seotud raske töö tegemisega oma äri

alustamisel, ei veennud kohut, et isa oleks teostanud ja suuteline edaspidi teostama lapse

parimatele huvidele vastavat hooldusõigust. Lapsevanematel lasus kohustus teenida elatist ja

pakkuda ülalpidamist ka lapsele, kuid selle käigus ei tohi jätta last hoolitsuseta ega pikkadeks

perioodideks ilma vanemata. Olenemata asjaolust, et lapsele oli väidetavalt võetud lapsehoidja,

ei muutnud fakti, et laps viibis korduvalt järelevalveta kodust väljas ja sattus olukorda, kus lapse

edasiste huvide kahjustamise vältimiseks pidid naabrid sekkuma ning teavitama vastavaid

institutsioone. Lapsevanem oli see, kes pidi oma lapse jaoks alati olemas olema, tagama lapse

turvalisuse ja heaolu, olema alati kättesaadav nii lapsele, kui ka korrakaitse- ja

lastekaitseorganitele. Kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite kohaselt isa seda ei olnud. Isa

plaan kolida oma isa juurde Londonisse, et alustada pereettevõttega seal ja pakkuda lapsele

turvalist kodu, oli kohtu arvates otsitud abinõu, et isale hooldusõigus alles jääks. Isal oli teadlik

pere suhtes käimasolevast menetlusest ja oleks pidanud vastavad sammud lapse heaolu

tagamiseks tegema juba varasemalt. 23.11.2020 toimus ohutusplaani koosolek, kus lapse isa

tegi järgnevad kokkulepped sotsiaaltöö osakonnaga: tagada lapsele vajalik hool ja tagada, et

lapse vajadused oleksid tõstetud esikohale. Isa lubas jälgida lapse ja ema vahelist suhtlust ning

lubas, et ei lase tütrel puutuda kokku ema alkoholi liigtarvitamisega ning lubas olla ainus lapse

hooldaja. Vanaema lubas Iirimaal aidata kuni tema minekuni 20.12.2020 tagasi Eestisse. Isa oli

aga kadunud alates 29.11.2020 ning sellega rikkus ohutusplaani kokkuleppeid. See omakorda

näitas, et isa prioriteedid polnud paigas ning oma tegevuste planeerimisel lähtus ta iseendast ja

eelkõige oma vajadustest, jättes tahaplaanile lapse huvid, turvatunde ja kaitstuse.

Vanematel puudusid igasugused vanemlikud ressursid mõista lapse vajadusi ega oma kohustusi

nende tagamisel, lapse eest hoolitsemisel ja vanemliku vastutuse võtmisel. Vanematel puudus

tahe hoolitseda lapse eest. Laps oli järjepidevas emotsionaalses, vaimses ja füüsilises

hooletuses. Vanemad kuritarvitasid oma käitumisega hooldusõigust. Hooldusõiguse

äravõtmata jätmisel satuks tüdruk tagasi võõrasse keele- ja kultuuriruumi ning keskkonda, kus

puudus toetav lähivõrgustik ning teda ähvardas hooldusperesse paigutamise oht. Kohus ei

pidanud lapse huvidega kooskõlas olevaks lapse tagasisaatmist tema bioloogiliste vanemate

juurde. Lapse parimates huvides oli määrata lapse eestkostjaks tema vanaema, kes oli selleks

andud oma nõusoleku. Lapse elu jätkuks praeguses elukohas, lapsele tuttavas keskkonnas ja

sama perekonna keskel ning tema igapäevarutiinid ei muutuks. Vanaema hoolitses tüdruku eest

ja tagas tema heaolu ja pakkus turvatunnet ajal, mil vanemad jätsid lapse hooleta. Vanaema ja

ka vanaema abikaasa olid pühendunud lapse igakülgsele toetamisele ja arendamisele. Ka laps

ise soovis sellist elukorraldust. Avalduses, selle lisades ja menetlusosaliste ärakuulamisel

kirjeldatud asjaolud andsid alust arvata, et vanemate suhtlemist lapsega tuleb vähemalt hetkel

oluliselt piirata. Lapsel peab olema õigus suhelda oma vanematega. Seda aga vaid siis, kui laps

ise suhelda soovib ja suhtlemiseks on tagatud keskkond, mis ei tekita lapses hirmu vanemate

võimaliku last kahjustava käitumise ees. Lapsega suhtlemine pidi toimuma kontrollitud

keskkonnas, kus oli tagatud lapse heaolu ja turvalisus.

Vanemate määruskaebus

8. Vanemad palusid tühistada maakohtu määruse täies ulatuses ja teha uue määruse, millega

anda isale hooldusõigus lapse üle. Maakohtu lahend polnud õiguspärane ja selle põhjendused

ei olnud selgesti jälgitavad. Lisaks ei võtnud kohus seisukohta kõikide tõendite osas ega

põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud.

Kohtutoimikus polnud otseseid tõendid esitatud, et isa jättis faktiliselt pikaajaliselt oma lapse

ilma vanemliku hoolitsuseta, adekvaatse eestkosteta ja tähelepanuta, seades sellega ohtu lapse

füüsilise ja vaimse heaolu, arengu, elu ja tervise. Kaebajatele jäi arusaamatuks, millise

dokumentide alusel maakohus jõudis sellisele järeldusele. Samuti polnud tõendeid, et politsei

esitas süüdistuse isale uimastite eest või et isa oli uurimise all või et ta oli varasemalt karistatud.

Iirimaa ametnikud ei võtnud hooldusõigust ära mõlemalt vanemalt. Kui ühelt vanemalt

võetakse hooldusõigus ära, siis teine vanem hooldab last. Lapsel läks Iirimaal hästi ja ta käis

koolis. Seda kinnitasid ka lapsehoidjad ja kool. Lisaks oli isa pere võimeline toetama lapse

kasvatamist. Laps oli toidetud, ta polnud üksi ja tal olid olemas kõik vajalikud riided ning

tagatud oli tasuta arstiabi ja tasuta haridus. Vanaema oli töötukassas arvel ja tal puudus

sissetulek. Vanaema elas vabaabielus mehega, kellel samuti polnud püsivat sissetulekut.

Oli ebaselge, millisest ohust avaldaja rääkis, kui isal oli alaline elukoht, stabiilne töökoht, laps

õppis koolis inglise keeles ja pidi minema teise klassi ja õppima oma emakeeles. Toimikus

puudusid tõendid, et last ähvardas oht Iirimaal. Isa kavatses kolida koos lapsega elama

Suurbritanniasse oma vanemate juurde. Seal oli lapsele eluks kõik vajalik tagatud. Ka ema

nõustus, et laps peaks elama vähemalt ühe päris vanemaga. Puudusid tõendid ka selle kohta, et

laps hakkab kannatama psühholoogiliselt ja füüsiliselt. Kõik avaldaja põhjendused, miks isalt

tuli hooldusõigus ära võtta, olid paljasõnalised ja tõendamata. Avaldaja ei käitunud lapse

huvides. Tütrel oli tagatud võimalus suhelda vanaemaga.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

10. Avaldaja, vanaema ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid

jätta selle rahuldamata.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määrusega ja

määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6

koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud

tõendid asja materjalide juurde TsMS § 662 lg 3 alusel. Vastuseks määruskaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka

vanema õigusi last kasvatada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas avalduse õigesti ja

piiras vanemate hooldusõigust, määras eestkostjaks vanaema ning lapse ja vanemate vahel

suhtluskorra. Vanemate hooldusõiguse piiramine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgem

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Käesoleval juhul maakohtule diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul ette

heidetav ei ole. Kohus lähtus lapse huvidest. Maakohtu otsustuse kujunemine on järgitav ja

arusaadav, kohus hindas esitatud tõendeid nende kogumis ja oli lahendit piisavalt põhjendanud.

Ringkonnakohtu poolt vastuvõetud tõendid ja määruskaebuses esitatud seisukohad ei muuda

maakohtu määruse seisukohti, pigem kordavad neid ja annavad ringkonnakohtule veendumuse

jätta maakohtu määrus muutmata. Kohus viis nõuetekohaselt läbi menetluse, hindas tõendeid

vastavalt seaduses kehtestatud reeglitele ning ei rikkunud menetlus- ega materiaalõigust.

Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste

esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene

teisiti. TsMS § 477 lg 7 esimene lause sätestab, et kohus peab kontrollima avalduse vastavust

seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. TsMS

§ 229 lg 2 teise lause näeb ette, et hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks

piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande

all. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 lähtuma lapse huvidest.

Maakohus leidis, et vanemate poolt esitatud tõendid ei veena kohut, et vanemad olid

vastutustundlikud lapsevanemad ja suudavad seda olla ka edaspidi, teostada kohast

hooldusõigust, ega kaalu ka üles kahe riigi lastekaitse- ja sotsiaalametnike poolt perega

tegelemise käigus väljaselgitatut ja kogutud tõendeid (määruse p 17.). Määruskaebuse

etteheited, et kohus ei hinnanud kõiki tõendeid, on väär. Samuti märkis maakohus, et tõendeid

selle kohta, et isa kahtlustati narkokuritegudes, kohtule ei esitatud (määruse p 13.). Seega pole

menetluses leidnud tuvastamist isa seos võimalikke kuritegudega ja kohus polnud sellest ka

oma otsustuses lähtunud.

Maakohus tuvastas Iirimaa lastekaitse raportite põhjal, et laps, elades koos mõlema vanemaga,

oli jäetud hooletusse, adekvaatse eestkosteta ja tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub, et

vanemad pole esitanud selliseid asjaolusid ja tõendeid, mis lükkaksid lastekaitse tuvastatu

ümber. Lisaks tuvastas maakohus, et lapse avaldatu ühtis Iirimaa lastekaitse poolt tuvastatuga

ja avaldaja poolt väljaselgitatuga. Maakohus on tulenevalt uurimispõhimõttest kõik olulised

ajaolud, mis olid vajalikud avalduse lahendamiseks, tuvastanud. Määruskaebuse väited, et

lapsel oli Iirimaal kõik hästi, ei vasta tegelikkusele. Iirimaa lastekaitseasutus andis selgelt

mõista, et kui laps peaks vanematega Iirimaale naasma, siis ootab last ees perest eemaldamine

ja paigutamine hooldusperre. Tegemist on selge märgiga, et lapse elukorraldus Iirimaal ei olnud

selline nagu vanemad üritasid näidata ja last ähvardas oht Iirimaal. Pelgalt sellest, et laps oli

riides ja talle oli tagatud tasuda arstiabi ja haridus ei piisa, et lapse elukorraldus vastaks lapse

huvidele. Lapse kasvatamine ja hoolitsemine hõlmab endas ja eeldab vanematelt palju enamat

kui eeltoodu. Fikseeritud olid juhtumid, et laps käis naabrite juures süüa küsimas, kuna ta oli

väga näljane. Seda avaldas ka laps ise.

Laps elas Iirimaal koos vanematega, kuid vanemad ei olnud koos. Kuigi isa andis mõista, et ta

ei aktsepteeri ema käitumist, siis polnud isa midagi teinud, et olukorda muuta ja parandada.

Lisaks oli fikseeritud, et isa oli kadunud ja politsei otsis teda. Isa oli Iirimaa lastekaitsele

lubanud olukorda parandada ja tegeleda probleemidega, kuid ta ei võtnud midagi ette. Ka

praeguseks ajaks ei ole isa sisuliselt midagi ette võtnud olukorra parandamiseks. Seda pole

teinud ka ema. Sisuliselt ei ole isa ega ka ema lapsega tegelenud ja neid polnud lapse jaoks

emotsionaalselt ega füüsiliselt olemas, kui laps seda vajas. Ka tüdruk ise avaldas menetluses,

et ta arvas, et isa oli kadunud. Kohus märgib, et vanemad peavad oma elu ja tööl käimised

korraldama selliselt, et lapse huve ei kahjustada. Isa väited, et ta tegeles töötamisega, ei õigusta

isa suhtumist lapse kasvatamisse ja hoolitsemisse. Seda enam, et isa oli teadlik ema

probleemidest. Isa poolt väidetu temapoolsest lapse eest hoolitsemisest oli paljasõnaline,

tegelikkuses nähtus, et isa last ei kasvatanud, sellest ei huvitunud ja tütre elu mitte mingilgi

kujul ei korraldanud. Arvestades eeltoodut, pole isa väited tõsiseltvõetavad, et tütre

hooldusõigus peaks jääma talle. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nii isa kui ka ema ei

mõista lapse vajadusi, nad on jätnud pikemat aega lapse hooletusse ja kuritarvitanud

hooldusõigust. Lisaks tuleb arvestada, et laps ise soovis elada vanaemaga Tallinnas, mitte ema

ega isaga välismaal. Praegusel juhul puudub alus arvata, et Londonisse kolimisel isa perekonna

juurde isa suhtumine ja käitumine lapsesse muutub ning ta asub täitma vanemakohustusi

nõuetekohaselt ja eeskujulikult ning tegema vajadusel rahumeelset koostööd lastekaitsega. Siia

maani isa ei näe oma käitumises probleeme. Kuigi vanemad on rääkinud oma plaanidest kolida

Londonisse, siis praeguseks pole seda tehtud. Kohtule pole ka teada, kas ja millal need plaanid

realiseeruvad. Pelgalt teise elukohta kolimine ei lahenda olemasolevaid probleeme ja vanemate

suhtumist nendesse. Kuivõrd lapse hooletusse jätmine toimus pikema perioodi vältel, siis oli

vanematel korduvalt võimalik midagi ette võtta, kuid seda kumbki vanem ei teinud. Seega

nähtub, et kõik maakohtu järeldused on õiged. Maakohus tuvastas õigesti, et vanaema oli

võimeline eestkostja ülesandeid täitma. Menetluses pole leidnud tuvastamist asjaolusid, mis

annaks alust vastupidist väita. Samuti käis vanaema tööl ja teenis sissetulekut.

Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda vanemate armastuses tütre suhtes. Siiski ei ole see

käesoleval juhul piisavaks aluseks määruskaebuse rahuldamiseks, kuna on selge, et vanemad ei

ole suutelised tütart kasvatama ja tema eest hoolitsema määral, mis välistaks vanematega koos

(või kummagi vanemaga eraldi) elades lapse heaolu ohtu sattumise. Vanemad ei täitnud

hooldusõigusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning kahjustasid oma tegevuse ja

tegevusetusega suurel määral lapse huve. Maakohus leidis, et eksisteeris reaalne oht, et lapse

huve kahjustav tegevus jätkub ka edaspidi ja ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.

Ringkonnakohtu hinnangul on vanemate arusaamisvõime lapse heaolu ja tema arenguks

vajalikest elutingimustest ebapiisav ning vanem ei ole ka määruskaebusmenetluses suutnud

kohut veenda, et ema või isa oleksid võimelised last kasvatama nii, et lapse heaolu ei oleks ühe

vanemaga koos elades ohustatud. Maakohus leidis õigesti, et vanemad ei ole oma

käitumismustrit aastatega muutnud, mistõttu on piisav alus eeldada, et kumbki vanem ei suuda

jätkuvalt tagada tütre kasvamiseks ja arenguks vajalikke tingimusi ning tütre huvisid esikohale

seada. Pärast lapse elama asumist vanaema juurde ning tema elukorralduse muutmist on laps

rahulolev ja õnnelik. Ta saab käia huviringides, trennides ja reisimas. Ta teab, et ta saab alati

loota vanavanematele, kes hoolitsevad igapäevaselt tema eest. Määruskaebus ei sisaldanud

mingeid selliseid asjaolusid, mille tõttu maakohtu lahendi peaks tühistama. Avalduse

rahuldamine maakohtu poolt oli põhjendatud ja puudub alus selle tühistamiseks.

13. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS

§ 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele

riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.

14. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)