2-19-127021/79 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-127021

Tsiviilasi

Kevo Septembri hagi Märt Sammuli vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7001 eurot 20 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Märt Sammuli apellatsioonkaebus

Kevo Septembri apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I ja vastustaja II (kostja) Märt Sammul (isikukood

XXXXXXXXXXXX, e-post XXXXXXXXXXXX

Apellant II ja vastustaja I (hageja) Kevo September

(isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Tanel Riivits, e-post XXXXXXXXXX

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus osas, millega maakohus jättis

Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks menetluskuludena välja mõistmata 416

euro suuruse lepingulise esindaja tasu. Teha selles osas uus otsus, millega mõista

Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja täiendavalt 416 euro suurused

menetluskulud.

2. Ülejäänud osas jätta Tartu Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus muutmata.

3. Jätta Märt Sammuli apellatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada Kevo

Septembri apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

4.1. Rahuldada hagi.

4.2. Mõista Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja põhivõlg 3750 eurot, intress

1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2273 eurot 82 senti ja alates 25. märtsist

2022 kuni põhivõla (3750 eurot) täieliku tasumiseni viivis 0,067% tasumata põhivõlalt

päevas.

4.3. Jaotada menetluskulud maakohtus ja jätta need kostja kanda.

4.4. Rahuldada Kevo Septembri maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise

taotlus osaliselt ja mõista Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja

menetluskulud kokku 2005 eurot, samuti viivis väljamõistetud menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

5. Märt Sammuli apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta Märt Sammuli

kanda.

Kevo

Septemberi

apellatsioonkaebusega

seotud

menetluskulusid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.

6. Määrata Kevo Septembri menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 624

eurot ja mõista see summa Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kevo September (hageja) esitas 23. septembril 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Märt Sammuli (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 5250

euro suuruse võla. 14. oktoobril 2019 tegi kohus kostjale makseettepaneku, mis toimetati talle

kätte e-posti aadressil

XXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja ei kinnitanud dokumentide

kättesaamist. 13. märtsil 2021 tegi Pärnu Maakohus maksekäsu, millega kohustas kostjat

tasuma hagejale 3750 euro suuruse põhivõla ja 1500 euro suuruse kõrvalnõuete võla ning

hüvitama menetluskulud. Maksekäsk loeti kostjale kättetoimetatuks 19. märtsil 2020 selle

saatmisega kostja e-posti aadressile.

2. Kostja esitas 13. jaanuaril 2021 maksekäsu peale määruskaebuse, milles palus maksekäsu

tühistada, kuna talle ei ole menetlusdokumente toimetatud kätte isiklikult allkirja vastu. Pärnu

Maakohus tühistas 9. märtsi 2021. a määrusega maksekäsu ja andis hageja nõude üle Tartu

Maakohtule selle menetlemiseks hagimenetluses.

3. Hageja esitas 15. märtsil 2021 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja 3750 euro suuruse põhivõla, 1000 euro suuruse intressi ja 1334 euro 14 sendi suuruse

viivise. Samuti palus hageja mõista kostjalt tema kasuks välja viivise põhinõudelt 0,067%

päevas alates 16. märtsist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. detsembril 2018 kirjaliku laenulepingu, mille

alusel hageja andis kostjale laenu 3750 eurot. Laenulepingu p 1.1.2 kohaselt andis hageja

laenusumma kostja kasutusse laenulepingu sõlmimise päeval sularahas. Laenusumma

kättesaamist tõendab kostja omakäeline allkiri laenulepinguga samal päeval alla kirjutatud

laenusumma üleandmise-vastuvõtmise aktil. Laenulepingu p 1.8 järgi kohustus kostja tasuma

hagejale intressi 100 eurot kuus, seega oli intressimäär 2,67% kuus. Laenulepingu p 1.2 järgi

pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 1. oktoobriks 2019. Laenusumma tagastamise tähtpäeva

ei pikendatud ja laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks alates 2. oktoobrist 2019.

Kostja vastuväidete kohta leidis hageja, et ta on esitanud hagi õigesse kohtusse ja et

vastutustundliku laenamise põhimõte pooltevahelisele suhtele ei kohaldu, sest tegu ei olnud

tarbijakrediidilepinguga. Hageja ei ole arvestanud intressilt ega viiviselt viivist.

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt elab ta alaliselt Soomes. Laenulepingus on kokku lepitud, et

vaidlused lahendatakse kostja elukoha järgses kohtus. Seega tulnuks hagi esitada Soome

kohtusse. Kuna hagi on esitatud valesse kohtusse, tuleb see jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt

tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja ei ole raha üleandmist kinnitavale laenulepingu lisale alla

kirjutanud. See dokument on võltsitud. Kostja läks koos oma vennaga hageja juurde, et sõlmida

kokkulepe tasumaks võlga, mis oli tekkinud sõiduauto rentimisest. Hageja vormistas

laenulepingu suuremas summas ning hakkas kostjalt nõudma ka intressi ja viivist. Samuti on

hageja arvestanud viiviselt intressi ja viiviselt viivist ja see ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 6 kohaselt lubatud.

5. Maakohus jättis 5. augusti 2021. a määrusega hagi läbi vaatamata jätmise taotluse

rahuldamata.

Määruse põhjenduste kohaselt tuleb praegusel juhul tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 70 lg 4 p 1 järgi kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1215/2012

(määrus), mis reguleerib mh rahvusvahelist kohtualluvust tsiviilasjades. Hagi on esitatud kahe

füüsilise isiku vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks. Määruse art 5 lg

1 sätestab, et isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis (praegusel juhul Soome), võib

hagi esitada teise liikmesriigi (praegusel juhul Eesti) kohtusse üksnes määruse II-VII jaos

sätestatud korras. Määruse II jao art 7 alapunkt a sätestab, et isiku vastu, kelle alaline elukoht

on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga

kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Laenulepinguga tekib poolte vahel rahaline

kohustus, laenuandja kohustub andma laenusaajale rahasumma, laenusaaja aga kohustub sama

rahasumma tagasi maksma. VÕS § 85 lg 2 p 1 sätestab, et rahaline kohustus tuleb täita

võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle

puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas. Kuna laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmise koht on hageja elukoht ehk Eestis, siis allub asi Eesti kohtule ja vaidlus tuleb lahendada

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajas, kuna hageja kui võlausaldaja elukoht on Viljandi linn.

Maakohus märkis, et praegusel juhul ei saa kohtualluvuse määramisel juhinduda laenulepingu

p-s 7.1 sisalduvast kohtualluvuse kokkuleppest. Määruse art 25 lg 1 näeb ette, et kui pooled,

olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest

tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või

kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe

on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kuna laenulepingu

pooled on eraisikud, ei ole kohtualluvuses võimalik kokku leppida ja vastav kokkulepe on

TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 järgi tühine.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus rahuldas 24. märtsi 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 3750 euro suuruse põhivõla, 1000 euro suuruse intressi, 2273 euro 82 sendi suuruse

sissenõutavaks muutunud viivise, samuti viivise alates 25. märtsist 2022 kuni põhivõla täieliku

tasumiseni 0,067% tasumata põhivõlalt päevas. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1589 euro suurused menetluskulud ning viivise

menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et pooled sõlmisid laenulepingu. Tegu ei

ole tarbijakrediidilepinguga, kuna kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et

laenuandja tegutses laenu andes majandus- või kutsetegevuses. Seega ei kohaldu praegusel

juhul tarbijakrediidi sätted ega vastutustundliku laenamise põhimõte.

Käekirjaeksperdi arvamusega saab lugeda tuvastatuks, et laenulepingu lisaks oleval raha

üleandmise-vastuvõtmise aktil oleva allkirja ja trükitähtedes nime on tõenäoliselt kirjutanud

kostja. Tõenäosus, et kirjutajaks oli keegi teine, on väike. Seega saab lugeda tõendatuks, et

kostja sai hagejalt 3750 eurot.

Kuna hageja ja kostja vahel on laenuleping ning kostja sai hagejalt raha, siis on hageja nõue

põhjendatud. Laenulepingus on kokku lepitud intress 100 eurot kuus, mis tähendab, et

intressimäär oli 2,67% kuus. Intressi vähendamiseks põhjust ei ole. Viivisemääraks oli lepingus

2% kuus ehk 0,067 % päevas. Maakohus leidis, et ka viivist ei ole põhjust vähendada. Viivis

ole ebamõistlikult suur, kuna viivisenõue on oluliselt väiksem kui põhinõue.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 475 euro

suuruse riigilõivu ja 282 euro suuruse ekspertiisikulu. Hageja lepingulise esindaja kulu mõistis

maakohus kostjalt välja osaliselt ehk 1497 eurost 60 sendist pidas maakohus põhjendatud ja

vajalikuks kuluks 832 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu oli 144 eurot koos

käibemaksuga ja ajakulu 10,4 tundi. Maakohus leidis, et hageja esindaja tehtud toimingud ja

ajakulu olid põhjendatud, kuid tunnitasu oli liiga kõrge. Hageja esindaja ei ole advokaat.

Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma advokatuuriseadusest tulenevaid

kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seega oli põhjendatud tunnitasumäär maakohtu

hinnangul 80 eurot koos käibemaksuga.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palub kostja jätta

hagi rahuldamata või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud Eesti kohus pädev seda vaidlust

lahendama ja menetlus tuleb lõpetada. Laenuleping nägi ette, et vaidlused tuleb lahendada

kostja elukoha kohtus. Kostja elab Soomes ja seega tulnuks asi lahendada Soome kohtus.

Kostjalt võeti ebaseaduslikult õigus kaitsta oma õigusi elukohariigis. Maakohus leidis ekslikult,

et kuna vaidlusalune laenuleping oli eraisikute vaheline leping, siis ei saanud pooled leppida

kokku õigusaktides ette nähtust erinevat kohtualluvust. Lisaks kohaldas maakohus valesti

TsMS § 104.

Kui kohus menetlust ei lõpeta, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Asjas määratud käekirjaekspert

on märkinud vaid seda, et laenulepingu lisaks oleval laenusumma üleandmise-vastuvõtmise

aktil olev allkiri on tõenäoliselt kostja oma. Ekspert ei ole välistanud, et see ei ole kostja allkiri.

Kostja on selgitanud, et tema ei ole kõnealust dokumenti allkirjastanud. Kostja taotles H.S

tunnistajana ülekuulamist ja tunnistaja saanuks kinnitada, et kostja ei saanud hagejalt raha.

Maakohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Tunnistaja

tulnuks üle kuulata, kuna ekspertiisitulemus ei ole kindel.

Maakohus jättis ekslikult kohaldamata vastutustundliku laenamise põhimõtte. Maakohus on ise

kohtualluvuse kohta tehtud määruses leidnud, et mõlemad pooled tegutsesid majandus- ja

kutsetegevuses, seega oleks maakohus pidanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

kontrollima.

8. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja arvates leidis maakohus õigesti, et asi allub Eesti kohtule. Kostja ei ole

rahvastikuregistri väljavõttega tõendanud, et tema alaline elukoht on Soomes. Hageja ja kostja

ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutsevad isikud, mistõttu kohtualluvuse kokkulepe ei

kehti. Tegu ei ole ka tarbijakrediidilepinguga ja vastutustundliku laenamise põhimõte ei

kohaldu.

Maakohus võis käekirjaekspertiisi tulemustele tuginedes lugeda tõendatuks, et laenuraha

üleandmise-vastuvõtmise aktile on alla kirjutanud kostja. Kostja väited on ka vastuolulised,

kuna ühelt poolt väidab ta, et pole raha saanud, teisalt aga tugineb vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisele.

Maakohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse õigesti rahuldamata, kuna selle kohta, et raha

kostjale üle anti, oli olemas teine tõend ehk eksperdiarvamus. Lisaks ei esitanud kostja

tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise kohta vastuväidet kohtu tegevusele ja

seega ei saa ta sellele apellatsioonkaebuses tugineda.

9. Hageja esitas samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hageja menetluskuludest 665 eurot 60 senti

kostjalt hageja kasuks välja mõistmata. Hageja palub teha selles osas uue otsuse, millega mõista

kostjalt hageja kasuks lisaks välja 665 eurot 60 senti. Alternatiivselt palub hageja tühistada

maakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus.

Hageja apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ületas maakohus hageja lepingulise esindaja

kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollides diskretsioonipiire, kui luges põhjendatud

tunnitasuks 120 euro asemel 80 eurot. See on liiga madal tunnitasumäär ja maakohus ei ole

tunnitasu vähendamist ka põhjendanud. Kuigi hageja ei ole advokaat, on ta võlavaidlustes

kogenud jurist. Kohtupraktikas on 120 euro suurust tunnitasu ka mitteadvokaatide puhul peetud

mõistlikuks. Lepingulise esindaja kvalifikatsioonist lähtuvad erinevused mõistliku tunnitasu

hindamisel ei ole põhjendatud.

10. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse selles osas

muutmata. Maakohus leidis õigesti, et hageja menetluskulud on ebamõistlikult suured ja

vähendas neid. Maakohus ei ületanud diskretsioonipiire ja esindaja tunnitasu vähendamine oli

õige.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis hageja menetluskulud kostjalt osaliselt välja mõistmata.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks

täiendavalt välja 416 euro suurused menetluskulud. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta

muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

12. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust vaidlustatud

ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse,

käsitledes kõigepealt kohtualluvuse küsimust ja vastates seejärel teistele kostja

apellatsioonkaebuse väidetele.

13. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et hageja pidanuks esitama hagi Soome

kohtule ja et Eesti kohus ei olnud pädev käesolevat tsiviilasja lahendama. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu ja on seisukohal, et käesolev vaidlus allub Eesti kohtule ning põhjendab seda

järgmiselt.

14. Kohtualluvus määratakse hagi esitamise aja seisuga. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse

hagimenetluse tähenduses hagi esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest.

Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 23. septembril 2019, seega tuleb kohtualluvus

määrata selle aja seisuga.

15. Kostja sõnul elab ta Soomes alates 2020. a jaanuarist (dtl 66), seega oli maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamise ajal tema elukoht (või vähemalt üks nendest) Eestis. Seda

kinnitavad mh kostja elukoha andmed rahvastikuregistris. Kuna nii hageja kui ka kostja elukoht

oli hagi esitamise ajal Eestis, siis ei kohaldu kohtualluvuse määramisel määrus ja kohtualluvus

tuleb määrata tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete järgi.

16. TsMS § 79 lg 1 kohaselt esitatakse hagi üldise kohtualluvuse järgi füüsilise isiku elukoha

järgsele kohtule. Tegemist on tavalise võlavaidlusega ja erandlikku kohtualluvust ei ole.

Kohtualluvuse kokkulepet ei saa füüsilisest isikust pooled TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1

järgi sõlmida, ja isegi kui saaksid, siis oleks pädev kohus praegusel juhul ikkagi Eesti kohus.

Seega on Eesti kohus pädev praegust vaidlust lahendama. Eeltoodust tulenevalt maakohus küll

eksis, kui kohaldas kohtualluvuse kindlaksmääramisel määruse sätteid, kuid see eksimus ei

viinud maakohut ebaõige tulemuseni.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et käekirjaekspertiis on ebausaldusväärne tõend.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul on eksperdiarvamusega võimalik

usaldusväärselt tuvastada, et laenuraha üleandmise aktile on alla kirjutanud kostja. Seetõttu võis

maakohus küsimuse, kas kostja kirjutas laenuraha üleandmise aktile alla, lugeda tõendatuks

eksperdiarvamusega ja sama asjaolu kohta ei olnud vaja tunnistajat üle kuulata. Lisaks nõustub

ringkonnakohus hagejaga, et isegi kui maakohus oleks kostja venda tunnistajana üle kuulamata

jättes rikkunud menetlusõiguse norme, saaks kostja sellisele rikkumisele apellatsioonkaebuses

tugineda siis, kui ta oleks selle rikkumise kohta esitanud vastuväite kohtu tegevusele. Kuna

kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, siis tulnuks vastuväide TsMS § 333 lg 2 kohaselt

esitada hiljemalt rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis. Seda

kostja teinud ei ole, seega ei saa ta apellatsioonkaebuses tugineda sellele, et maakohus rikkus

tunnistaja ülekuulamise taotlust rahuldamata jättes menetlusõiguse norme. Samuti ei ole kostja

taotlenud tunnistaja ülekuulamist apellatsioonkaebuses.

18. Maakohus ei eksinud ka materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui jättis kohaldamata

vastutustundliku laenamise põhimõtte. VÕS § 4034 lg 1 esimese lause kohaselt on krediidiandja

kohustatud

seoses

tarbijakrediidiga

järgima

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet. Tarbijakrediidilepingu mõiste defineerib VÕS § 402 lg 1 ja selle kohaselt on

tarbijakrediidileping selline krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma krediiti või laenu tarbijale.

19. Eelviidatud sätetest nähtub üheselt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata

jätmist saab majandus- või kutsetegevuses mittetegutsev füüsiline isik (tarbija) ette heita üksnes

sellisele laenuandjale, kes tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses. Asjaoludest nähtuvalt

on vaidlusaluse laenulepingu sõlminud kaks füüsilist isikut. Selleks, et seda saaks lugeda

tarbijakrediidilepinguks, peaks hageja kui laenuandja olema laenu andes tegutsenud oma

majandus- või kutsetegevuses. Kohtu ette ei ole aga toodud ühtegi asjaolu, millest saaks

järeldada, et hageja oleks selline isik. Seega ei pidanud maakohus nõude lahendamisel

kontrollima, kas hageja on kostjale laenu andes järginud vastutustundliku laenamise

põhimõttest tulenevaid nõudeid.

Eeltoodust tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

20. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse.

Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks

osaliselt välja mõistmata hageja lepingulise esindaja tasu. Nimelt leidis maakohus, et hageja

lepingulise esindaja tunnitasu 144 eurot koos käibemaksuga ei ole põhjendatud ja vajalik ning

selle asemel tuleb põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks lugeda 80 eurot koos käibemaksuga.

21. Menetlusosalise lepingulise esindaja tasu teiselt lepinguosaliselt väljamõistmist reguleerib

TsMS § 175 lg 1 esimene lause, mis näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Seejuures on TsMS § 175 lg 1 kohane otsustus kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on ületatud.

Ringkonnakohtu arvates see praegu nii ka on.

22. Hageja lepinguline esindaja tunnitasu oli maakohtu menetluses 120 eurot, millele lisandus

käibemaks ehk koos käibemaksuga 144 eurot. Maakohus pidas sellest põhjendatud ja vajalikuks

peaaegu poole väiksemat summat ehk 64 eurot, millele lisandub käibemaks ehk 80 eurot koos

käibemaksuga. Niisugune tunnitasu on ringkonnakohtu hinnangul ka mitteadvokaadist esindaja

jaoks liiga väike. Ringkonnakohtu arvates on praegusel juhul põhjendatud tunnitasu suurus 100

eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga kokku 120 eurot. Selline on ka

mitteadvokaadist esindaja ligikaudne keskmine tunnitasumäär. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et 10,4 tundi on maakohtu menetluses olnud põhjendatud ja vajalikuks õigusabi

mahuks ja seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 10,4 × 120 = 1248 euro (koos

käibemaksuga) suurused lepingulise esindaja kulud. Kuna maakohus mõistis hageja lepingulise

esindaja kuluna välja 10,4 × 80 = 832 eurot, siis tuleb kostjalt hageja kasuks maakohtu

menetluskuludena lisaks välja mõista 1248 – 832 = 416 eurot Kokku on kostjalt hageja kasuks

välja mõistetavate maakohtus kantud menetluskulude suurus 475 + 282 + 1248 = 2005 eurot.

Kuna hageja soovis, et ringkonnakohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja 665 euro 60 sendi

suuruse täiendava menetluskulu, siis rahuldatakse hageja apellatsioonkaebus osaliselt.

23. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad tema apellatsioonkaebusega

seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

24. Hageja apellatsioonkaebus küll osaliselt rahuldatakse, kuid kuna ta vaidlustas maakohtu

otsust

üksnes

menetluskulude

kindlaksmääramist

puudutavas

osas,

siis

tema

apellatsioonkaebusega seotud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.

25. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218

kohaselt. Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja.

26. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille järgi on hageja lepingulise esindaja

kulud apellatsiooniastmes olnud 624 eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga

748 eurot 80 senti. Hageja on füüsiline isik, seega on tal õigus nõuda menetluskulude hüvitamist

koos käibemaksuga. Hagejale on õigusabiteenust osutatud tunnitasuga 120 eurot, millele

lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga 144 eurot. Ringkonnakohus leiab, et samamoodi

nagu maakohtu menetluses, on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu määr ka

apellatsioonimenetluses 100 eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga 120

eurot.

27. Hagejale on õigusteenust osutatud kokku 5,2 tunni ulatuses. Sellest viis tundi on kulunud

apellatsioonkaebusele vastamisele ja 0,2 tundi menetluskulude nimekirja koostamisele. Kogu

kulu, mida hageja nõuab, on seega nende toimingute eest, mis esindaja on teinud seoses kostja

apellatsioonkaebuse menetlemisega. Ringkonnakohtu arvates on õigusabi maht põhjendatud ja

vajalik ning hageja õigusabikuluks apellatsiooniastmes tuleb seega määrata 5,2 × 120 = 624

eurot (koos käibemaksuga). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks ka välja mõista.

28. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise

taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt