2-21-17197/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 24.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-17197

Kohtuasi

X avaldus lapsega suhtluskorra muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.02.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (isa) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud:

laps Y (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja

vandeadvokaat Aavo Aadli

ema C (isikukood XXXXXXXXXXX)

eestkosteasutused Maardu linn (Maardu Linnavalitsuse

kaudu) ja Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18.02.2022 määrus tühistada osas, milles maakohus jättis kehtiva

suhtluskorra p-d 1.4. ja 1.10. muutmata suvepuhkuste ja välisreiside

kooskõlastamise tähtaja osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue määruse

ja muudab kooskõlastamise tähtajaks 1. aprilli asemel 1. mai. Muus osas jääb

maakohtu määrus muutmata.

2. Määruse tervikresolutsioon on järgmine:

3. Rahuldada X avaldus osaliselt ja muuta kohtuasjas nr 2-18-12652 16.10.2018

määrusega kokkulepitud suhtluskorra p-d 1.4 ja 1.10. järgmiselt:

3.1. kooli suvevaheajast viibib tütar isa juures 2 kahenädalast järjestikust perioodi.

Täpsed perioodid mil tütar isa juures on, lepivad vanemad kokku hiljemalt iga

jooksva aasta 1. maiks (p 1.4.);

3.2. mõlemal vanemal on õigus minna koolivaheajal lapsega reisile väljaspoole Eesti

Vabariiki 15 kuni 30 päevaks ilma teise vanema nõusolekuta, kuid reisi

sihtkohast ja kestusest tuleb teist vanemat ette teavitada hiljemalt 1. maiks.

Lühiajaliste reiside (kuni 2 nädalat) kohta tuleb teist vanemat ette teavitada

kuni 2 nädalat (p 1.10.).

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Jätta menetlusosaliste maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud nende endi kanda,

välja arvatud Y riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja/isa) esitas 02.11.2021 Harju Maakohtule avalduse Y-ga (puudutatud isik I/laps)

suhtluskorra muutmiseks ja menetluskulude jätmiseks C (puudutatud isik II/ema) kanda.

Avaldaja palus muuta ja täiendada Harju Maakohtu 16.10.2018 kohtumäärusega (kompromiss)

kohtuasjas nr 2-18-12652 kindlaks määratud suhtluskorda selliselt, et muudetakse p-d 1.1.–1.3.

ja 1.12., lisatakse p 1.13. ning muudetakse ka p-d 1.4. ja 1.10. Avaldaja palus kehtestada

suhtluskorra vastavad punktid järgmises sõnastuses:

− laps viibib isa juures iga kuu paaritul (1. ja 3.) nädalavahetusel nii, et ema organiseerib

reedesel päeval lapse transpordi kas lapse elukohast, koolist või huvialaringist isa juurde

hiljemalt kl 18.00. Isa organiseerib lapse transpordi esmaspäeva hommikul kooli enne

koolitundide algust (p 1.1.);

− lisaks p-s 1.1 märgitule viibib laps isa juures ka iga kuu paaris (2. ja 4.) nädala

neljapäeva õhtul nii, et ema organiseerib transpordi, kas lapse elukohast, koolist või

huvialaringist isa juurde hiljemalt kl 18.00. Isa organiseerib lapse transpordi reede

hommikul kooli enne koolitundide algust (p 1.2.);

− koolivaheaegadel organiseerib ema transpordi isa juurest tagasi lapse elukohta. Isa

organiseerib koolivaheaegadel lapse transpordi enda juurde (p 1.3.);

− lapse haigestumise korral lepitakse hooldamine kokku eraldi arvestades mõlema

vanema töögraafikut, töölähetusi jm (p 1.12.).

Avaldaja palus täiendada suhtluskorda p-ga 1.13. järgmiselt:

− lisaks eelnevates punktides reguleeritud suhtlemise korrale ja aegadele on lapsel õigus

valida kuus täiendavalt 2 päeva, millal ta soovib isa juures olla (need võivad olla ka

järjestikused päevad). Sel juhul organiseerib ema transpordi isa juurde hiljemalt kl 18.00

ning isa organiseerib transpordi, kas kooli enne koolitundide algust või lapse elukohta

(sõltuvalt sellest, kas tegemist on kooli- või puhkepäevaga).

Avaldaja palus muuta ka suhtluskorra p 1.4. ja 1.10. ning kehtestada suhtluskorra vastavad

punktid järgmises sõnastuses:

− kooli suvevaheajast viibib laps isa juures kokku 4 nädalat ja korraga vähemalt

ühenädalase järjestikuse perioodi. Täpsed perioodid. mil laps isa juures on, lepivad

vanemad kokku hiljemalt iga jooksva aasta 1. maiks (p 1.4.);

− mõlemal vanemal on õigus minna koolivaheajal lapsega reisile väljaspoole Eesti

Vabariiki 15 kuni 30 päevaks ilma teise vanema nõusolekuta, kuid reisi sihtkohast ja

kestusest tuleb teist vanemat ette teavitada hiljemalt 1. maiks. Lühiajaliste reiside (kuni

2 nädalat) kohta tuleb teist vanemat ette teavitada kuni 2 nädalat (p 1.10).

Avaldaja märkis, et teised kehtiva suhtluskorra punktid olid kehtivas sõnastuses lapse huvidega

kooskõlas, kuid avaldaja palus kohtul selguse ja arusaadavuse tagamiseks korrata uue

suhtluskorra kehtestamisel ka eelmise kohtumäärusega kinnitatud suhtluskorra punktid.

2. Avaldaja leidis, et olukord võrreldes kehtivat suhtluskorda reguleeriva kohtumääruse

tegemise ajaga oli muutunud. Laps oli kooliealine ning võimeline kasutama ühistransporti.

Tütar kasutas ühistransporti koolis käimiseks. Samuti vajas laps isalt ka rohkem tuge ja abi

seoses koolis käimisega. Muutunud olusid ja ka üldiselt lapse huve arvestades oli vajalik uue

suhtluskorra kehtestamine. Hetkel kehtiva suhtluskorra järgi oli kohustatud ainult üks vanem

(avaldaja) last viima ning tagasi ema juurde tooma. Kuna laps oli juba suurem ja käis ise koolis

ning arvestades transpordikohustuse lasumist üksnes avaldajal (mis osutus isale koormavaks),

tuli jagada selline kohustus võrdselt mõlema vanema vahel. Puudus põhjendatud vajadus

transportida tütart igakordselt isa poolt ja isa sõiduvahendiga. Lisaks pani ema lapse septembrist

2021 avaldajaga kooskõlastamata huviringi, mis toimus isa suhtluskorra päeval (reede) ning

mille lõppemise aeg (kl 20.00) oli avaldajale transpordi korraldamiseks sobimatu. Lisaks

eeltoodule oli vajalik võimaldada lapsele rohkem suhtlust isaga ehk kaks täiendavat isa juures

viibimise päeva kuus lisaks kehtivale suhtluskorrale. Tütar käis keelekümbluse kallakuga

koolis, kus sihtkeeleks oli eesti keel. Teisest klassist lisandus õppeainena inglise keel. Ema ei

vallanud neid keeli ning lapsel tekkisid koolist antud koduste ülesannete täitmisel raskused.

Ema ei osanud selgitada tütrele ülesannete sisu ega saanud last koolitööde tegemises piisavalt

toetada. Seetõttu oli oluline, et kontrolltööde toimumise ajal saaks laps valmistuda

kontrolltöödeks isa juures. Avaldaja hinnangul oli selleks vajalik võrreldes hetkel kehtiva

suhtluskorraga vähemalt kahe täiendava isa juures viibimise päeva määramine. Avaldaja soovis

lapsega rohkem aega veeta ka koolivaheajal. Suhtluskorras lapsega koolivaheajal veetmise aja

kestuseks tuli senise kahe nädala asemel neli nädalat. Avaldaja pidas mõistlikuks kooskõlastada

vastavad kuupäevad isa juures viibimiseks senise 1. aprilli asemele hiljemalt 1. maiks.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Ema ja Maardu linn (eestkosteasutus) avaldust ei toetanud.

4. Lapsele määratud esindaja leidis, selliseid põhimõttelisi muudatusi, mis tingiksid kehtiva

suhtluskorra muutmise, lapse ja tema vanemate elukorralduses ei toimunud. Kehtiva

suhtluskorra leppisid vanemad kokku ise ning avaldaja võttis endale vabatahtlikult kohustuse

lapse transportimiseks mõlemal suunal. Lisaks sellele lapse reedene tantsutrenn, mis lõppes kl

20.00, ei takistanud kehtiva suhtluskorra täitmist, sest lapse hilisemaks isale üleandmise ajaks

oli suhtluskorras märgitud kl 20.30. Seega polnud suhtluskorra täidetavusele mingeid

takistusi.Esindaja ei pooldanud transportimisega seotud muudatuste tegemist. Ka praeguse

suhtluskorra järgi oli isal õigus veeta lapsega suvisel koolivaheajal kokku neli nädalat (kaks

kahenädalast perioodi), mitte aga kaks nädalat ja põhimõtteliselt jäid nende perioodide

pikkused vanemate vahel kokku leppida. Lapse huvidega polnud vastuolus, kui muuta

suhtluskorda osas, mil vanemad peavad kokku leppima isa ja lapse kohtumised suvevaheajal –

kehtivas suhtluskorras 1. aprilliks, avalduses taotles isa 1. maiks. Isa ja lapse täiendavate

suhtluspäevade osas peaksid kokkuleppe saavutama vanemad, laps ei saanud seda ise otsustada.

Lisapäevades kokkuleppimine polnud vastuolus lapse huvidega, kuid oli keeruline hinnata

lapse abivajadust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a.

lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Kohus lahendas

avaldust juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-st 8 ja § 550 lg 1 p-

st 2, perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1, § 116 lg-st 1, § 143 lg-test 1 ja 2, lastekaitse seaduse

(LasteKS) § 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-st 1 ja Riigikohtu 21.03.2007

otsusest asjas nr 3-2-1-13-07, p 33 ja 30.05.2011 määrusest asjas nr 3-2-1-32-11, p 15).

Maakohus leidis, et määratud suhtlemiskorra sisuline muutmine isa poolt soovitud viisil ei

olnud antud hetkel põhjendatud. Lapse ja tema vanemate elukorralduses ei toimunud selliseid

põhimõttelisi muudatusi, mis tingiksid kehtiva suhtluskorra muutmise. Sama seisukohta

väljendasid ka lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus.

Laps sai vanemaks umbes kolme aasta võrra, kuid ta polnud veel niivõrd palju vanemaks

saanud, et võiks iseseisvalt ühiskondliku transpordiga sõita Maardust isa juurde Mustamäele.

Laps ise oli nii talle määratud esindajale kui ka eestkosteasutuse esindajale avaldanud, et ta

kartis üksinda bussiga Maardust Tallinna ja Tallinna sees sõita ning ta sooviks isa juurde sõita

autoga. Kohus mõistis selles osas lapse ebakindlust ja hirme. Laps sõitis küll bussiga iga päev

kooli, kuid see on vaid kolm peatust Maardu siseselt. Tallinna linnas laps ei orienteerunud üldse

ega saanud isa juurde sõitmisega hakkama. Märgitu võis kõne alla tulla mõne aasta pärast, kui

laps kasvab ja saavutab teatava iseseisvuse, julguse ja enesekindluse. Käesoleval ajal,

arvestades seejuures teekonna pikkust, vajadust vahetada bussiliine, lapse vanust, ei olnud see

lapse jaoks turvaline ega ohutu. Samuti polnud ema nõus last viima isa juurde, kuna tal ei olnud

autot ega ka juhtimisõigust. Aastal 2018 sõlmitud kompromissis võttis avaldaja endale

vabatahtlikult kohustuse lapse transportimise näol ja arvestades seejuures eelkõige lapse

huvidega, ei olnud põhjendatud selle kokkuleppe muutmine. Seda enam, et ei esinenud mingeid

uusi ega erakorralisi asjaolusid, mis omakorda tingiksid varasemalt kokkulepitu muutmise.

Antud juhul toimus lapse ja isa suhtluskord asjas nr 2-18-12652 16.10.2018 kohtumäärusega

kinnitatud

kompromisskokkuleppe

alusel.

Vanemate

vahel

tõusetunud

vaidlus

transpordiküsimustes ei ohustanud lapse õigusi ega huvisid ega kahjusta ka lapse suhtlust isaga.

Eeltoodud põhjustel polnud alust muuta suhtluskorras lapse transportimisega seotut.

Lapse reedene tantsutrenn, mis lõppes kl 20.00 ajal, ei takistanud kehtiva suhtluskorra täitmist,

sest lapse hilisemaks isale üleandmise ajaks oli kehtivas suhtluskorras märgitud kl 20.30. Seega,

ka selles osas polnud kehtiva suhtluskorra täidetavusele mingeid takistusi. Kehtivas

suhtluskorras arvestati asjaoluga, et laps kasvab ja läheb kooli. Asjaolu, et laps sai kooliealiseks,

ei andnud iseenesest alust ega polnud uueks asjaoluks kehtiva suhtluskorra muutmiseks.

Mis puudutas isa soovi suvevaheaja suhtlemisperioodide kokkuleppimise ja kestvuse

kuupäevade osas, siis leidis kohus, et vanem peab oma vanemaõigusi teostades pidama silmas

alati lapse parimaid huve ning teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus

määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Elu oli dünaamiline ja pidevas muutumises ning

seetõttu igat sammu detailselt reguleerida ega ette näha ei olnud võimalik. Vanemad võiksid

arvestada teineteise soove tulenevalt vanemate puhkusegraafikust ja selles osas leida omavahel

mõistlikud ja mõlemat poolt rahuldavad kokkulepped, sealjuures arvestades ja silmas pidades

ka lapse soove ja vajadusi. Sama kehtis ka avalduses taotletud täiendava kahe päeva osas kuus,

mil laps võiks seoses koolitöödega isa juures viibida. Nii laps, ema kui ka avaldaja kinnitasid,

et seni oli nendes ainetes probleemide tekkimisel laps ise helistanud isale ning videokõnede abil

püüti õppida. Vanemad võiksid oma erimeelsused kõrvale jätta ja lisaks kehtivas

suhtlemiskorras kokkulepitud suhtlemisaegadele jõuda lapse huvidest lähtuvalt kokkulepetele

ka vajaduspõhiselt täiendavate isa ja lapse kohtumiste osas.

Avaldaja määruskaebus

6. Avaldaja palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue, millega avaldus rahuldada ja jätta

menetluskulud ema kanda.

Arvestades muutunud olusid ja lapse huve oli vajalik uue suhtluskorra kehtestamine. Kohus

jättis arvestamata nii lapse kui avaldaja õigustatud huvid ja menetluses esile toodud olulised

asjaolud. Kohus rikkus kaalutlusõigust ja jättis istungil esitatud seisukohad arvestamata. Kui

vanemate vahel oli vaidlus kehtiva suhtluskorra osas, siis ei saanud kohus jätta vaidlusaluseid

asjaolusid käsitlemata ja suhtluskorda pelgalt vanemate konflikti argumendil muutmata.

Lapsega suhtlemise küsimusi ei saanud jätta sisuliselt otsustamata, pannes sellega vanematele

kohustuse leppida mingisugustes küsimustes ise kokku. Maakohtu viidatud erimeelsused

vanemate vahel ja kohtu üleskutse koostööle polnud argumendid, millega sai õigustada

suhtluskorra muutmata jätmist.

Kohus jättis arvestamata, et istungil nõustus ema suhtluskorra muutmisega osas, mis puudutas

lapse reedeti Tallinnasse toomist. Vanematel olid võrdsed õigused ja kohustused laste suhtes.

Transpordi korraldus tuli samuti jagada võrdselt. Kui kohustused olid ebavõrdsed, siis oli ilmne,

et mõjutatud olid ka lapse huvid. Asjaolu, et avaldaja kolm aastat tagasi vabatahtlikult

suhtluskorra selliselt kokku leppis, ei tähendanud, et see peaks muutmatuks jääma, liiatigi

olukorras, kus sellise kohustuse täitmine muutus isale koormavaks. Kompromiss oli sõlmitud

toona kohtumenetluse tulemusel ning avaldaja lähtus eelkõige sellel ajal eksisteerinud

olukorrast, sh enda võimalustest. Lapse huviring tollel ajal oli ujumine ja see koht ja aeg oli

ainuke võimalus sellises huviringis osalemiseks. Laps oli kompromissi sõlmimise ajal väike,

koolis ei käinud ja autoga transpordi korraldamine oli hädavajalik. Avaldaja oli sel hetkel nõus

korraldama ise transpordi. Arvestades muutunud olusid, sh asjaolu, et laps oli oluliselt

iseseisvam, samuti avaldajal lasuvat koormust, elamiskulude pidevat tõusu, oli üksnes avaldaja

poolt suhtluskorra täitmisega seotud transpordi korraldamine ja sellega seotud kulude kandmine

liigselt koormav. Ema saaks kohustuse jagamise korral täita oma kohustust lapse

ühistranspordil saatmisega. Isa soovis, et ema lubaks lapsel kasutada linna sõiduks

ühistransporti, vajadusel alguses last selleks saata, et teekond selgeks saada. Eestkosteasutuse

ja lapse esindaja alahindasid tütre võimekust ja iseseisvust. Laps kasutas linnas väga edukalt

ühistransporti ja ta orienteerus linnas (isa elukoht ja linnas käidi aega veetmas). Oli oluline, et

jagatud transpordikohustus kehtiks mitte üksnes reedestel üleandmistel, vaid ka paarisnädalatel

ehk neil nädalatel, mil lapse üleandmine toimub neljapäevasel päeval.

Kohus jättis tähelepanuta, et tegelikkuses toimus kuni 2021 sügiseni suhtluskord teisiti kui oli

kokku lepitud ning lapsel reedeti trenne polnud. Samuti ei arvestanud kohus, et lapse

tantsutrennis osalemist isaga ei kooskõlastanud. Asjaolu, et kehtiv kord nägi ette lapse reedeti

üleandmise isale kl 20.30, ei tähendanud, et kohus ei saanud arvestada, kuidas suhtluskorda

tegelikult täideti. Neil reedetel, kui isa läks tütrele peale huviringi autoga järgi, jõudis laps isa

juurde alles peale kl 21.00. Avaldaja soovis lapsega veeta nädalavahetusi aktiivselt ja tihti mindi

väljasõitudele juba reedel. Huviringis osalemine rikub avaldaja plaane lapsega aja veetmisel.

Lisaks, nii lapse esindaja kui eestkosteasutus toetasid isale täiendavate lisapäevade

võimaldamist. Lisapäevade andmine oli lapse huvides vajalik. Oli oluline, et vähemalt

kontrolltööde toimumise ajal saaks laps valmistuda nendeks isa juures.

Suvepuhkuste osas nõustus ema kohtuistungil, et avaldaja juures viibimise perioodid lepitakse

kokku senise 1. aprilli asemel 1. maiks. Kohus jättis selle asjaolu arvestamata, manitsedes taas

vanemaid ise kokku leppima, kuid jättes arvestamata, et vanemad omavahel kokkuleppele ei

jõudnud. Ehkki ka kehtiva suhtluskorra järgi viibib laps isaga suvevaheajal kaks kahenädalast

järjestikust perioodi, oli selline korraldus liiga piiratud. Isa soovis muuta suvepuhkuse perioodi

paindlikumaks, jättes võimaluse puhkuste ajal viibida lapsel isa juures ka ühe nädala kaupa ning

luua võimaluse, et laps saaks viibida kaebja juures ka kogu nelja nädalase puhkuse perioodi.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks. Avaldaja ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid

jätta selle rahuldamata. Eestkosteasutus toetas isa määruskaebust osaliselt. Ühtlasi esitas ka

Mustamäe Linnaosa Valitsus määruskaebuse osas seisukoha, milles avaldas, et ta ei toetanud

seda.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 659 ja § 657 lg

1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis kehtiva suhtluskorra p-d 1.4. ja 1.10. muutmata

suvepuhkuste ja välisreiside kooskõlastamise tähtaja osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus

ise uue määruse ja muudab kooskõlastamise tähtajaks 1. aprilli asemel 1. mai. Muus osas jääb

maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt.

Maakohus kohaldas avalduse lahendamisel õigesti materiaalõigust ja selle üle vaidlus puudub.

Ringkonnakohus märgib, et igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb

lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada

üksikjuhtumi põhiselt (Riigikohtu 07.12.2018 määrus kohtuasjas nr 2-17-3347, p 23.).

Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel

lähtuma lapse huvidest (Riigikohtu 06.04.2018 määrus kohtuasjas nr 2-15-16111, p 18.).

Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja

jätkumine. Lapsega koos elav vanem on üldjuhul kohustatud lubama lapsel lahus elava

vanemaga suhelda ja vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga

(Riigikohtu 14.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-6-12, p 18.). Lapse ja vanema suhtluskorra

täitmisele peavad mõlemad vanemad kaasa aitama sellega, et nad austavad nii lapse kui ka

vastastikku teineteise õigusi ja huve ning üritavad teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra

täitmine õnnestuks tõrgeteta ja et ka laps suhtuks suhtluskorda ning selle täitmisesse positiivselt

(Riigikohtu 17.12.2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-4-13, p 78). Hoolimata PKS sätestatud

vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada

samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval

vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.

See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige

menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab

suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis

vastab lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast

lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga (Riigikohtu 21.03.2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p-d 32. ja 33.).

PKS § 123 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kohus teeb kõiki 10. peatükis reguleeritud lapsesse

puutuvaid asju (vanema õigused ja kohustused) läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva

lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus muudab varem

tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Jõustunud

kohtulahend on menetlusosalistele kohustuslik (TsMS § 457 lg 1 ja § 463 lg 2). Kohtulahendi

siduvuse põhimõte tagab õigusrahu ja õiguskindluse. Hagita menetluses tehtud kestva toimega

lõpplahendit võib kohus TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle

aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Muutus peab olema

toimunud pärast esialgse lahendi tegemist ning olema piisavalt oluline. Muutus peab olema

selline, millega kohtul asja läbivaatamise ja lahendamise ajal ei olnud objektiivselt võimalik

arvestada. Arvestatavad on ainult sellised muudatused, millest teades teeks kohus vältimatult

teistsuguse lahendi. Mida suurem on kohtu kaalutlusõigus, seda olulisem peab olema muutus

(V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2018, lk

129). Suhtluskorra küsimuste lahendamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme

kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi.

Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste

esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene

teisiti. TsMS § 477 lg 7 esimene lause sätestab, et kohus peab kontrollima avalduse vastavust

seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid.

Lapsega suhtlemist hagita menetluses lahendades tuleb kohtul lähtuda uurimispõhimõttest ja

vanemaid lepitada (Riigikohtu 05.11.2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-113-14, p-d 23. ja 24.).

Ringkonnakohus leiab, et pelgalt lapse kooli minek ja iseseisev koolis käimine pole piisav

argument selleks, et tuvastada asjaolude olulist muutumist. Vanemad leppisid suhtluskorras

kokku vabatahtlikult (lk 8). Sellest nähtub, et vanemad arvestasid lapse kooliminekuga. Laps

on käesoleva määruse tegemise seisuga üheksa aastane.

Maakohus kuulas ära asjaosaliste seisukohad, kuid tulenevalt PKS § 123 lg 1 ja 2 ja TsMS §

477 lg-st 5 ja 7 ei olnud seotud nende seisukohtadega ja tegi lahendi, arvestades eelkõige lapse

huve. Eestkosteasutuse ja lapsele määratud esindaja seisukohtadest nähtus, et laps polnud

valmis ise Maardust Tallinnasse ühistranspordiga liikuma, seega nähtub, et isa soov

suhtluskorra muutmiseks transpordi osas oli ajendatud isa soovidest ja mugavusest, mitte lapse

huvidest. See nähtus ka isa suhtumisest emasse (põhimõtteline seisukoht, et vanemad peavad

võrdselt panustama transporti), kellel oli sõiduautota keerulisem ja ajakulukam transpordis

osaleda ning tagada tütre kohtumisi isaga. Avaldaja ei vaielnud vastu ema väitele, et isa töökoht

oli Maardu lähedal. Seega oli isal eelduslikult lihtsam võtta laps ise kaasa. Reedel peale trenni

ühistranspordiga liigeldes jõuaks laps ajaliselt veelgi hiljem isa juurde. Kuigi laps käib

iseseisvalt bussiga koolis, siiski pole põhjendatud seda laiendada lapse küpsusele ja

võimekusele liikuda iseseisvalt hilisõhtul ilma saatjata ühistranspordiga erinevate linnade

vahel. Ringkonnakohus nõustub emaga, et üheksa-aastase tüdruku jaoks ei ole see ohutu. Isa

väide nagu oskaks laps ise linnas orienteeruda ei ole veenev, kuna laps pole ise veel näidanud

üles valmisolekut üksi liigelda ja ilmselt linnas ajaveetmised toimusid saatjatega, st laps polnud

pidanud üksi linnas olema. Arvestades lapse parimaid huve, ei olnud põhjendatud praegusel

juhul suhtluskorra muutmine selles osas. Tulevikus, kui laps on vanem ja iseseisvam, võib laps

ise isa juurde minna. Praegu ei ole laps aga selleks valmis. Isa väited, nagu tema võimalused

olid lapsega suhtlemiseks piiratumad, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldusega, et kompromissi sõlmimisel võttis isa endale vabatahtliku

kohustuse last transportida ja lapse huvides ei ole selle kohustuse muutmine.

Kuivõrd ema peale kohtuistungit avaldas, et ta ei nõustunud ühistranspordiga last saatma, siis

ei saanud istungil avaldatut siiski pidada tema nõustumiseks avaldusega, arvestades mh ka

sellega, et ärakuulamisel oli kohtu eestvedamisel eelkõige arutluse all vaidluse lõpetamine

kokkuleppega. Kokkuleppe sõlmimise eesmärgil tehaksegi üksteise suhtes järeleandmisi, mida

ei saa tõlgendada aga avaldusega nõustumiseks.

Asjaoludest nähtus, et laps käis reedeti trennis. Isa hinnangul selliselt huviringis osalemine

rikkus tema plaane lapsega aja veetmisel. Ringkonnakohus ei nõustu sellise väitega. Lapse

huvides on tegeleda huvitegevusega ja hobidega. Paratamatult laps kasvab ja tal tekivad omad

huvid ja toimetused, mis ei ole seotud enam vanematega ja mille tõttu laps ei veeda vanematega

nii palju aega kui varem. Praegusel juhul puudub alus arvata, et tantsuringis osalemine ei ole

lapse huvides. Seega tuleb vanematel arvestada tütre tegemistega ja selle järgi oma plaane teha.

Asjaolu, et tütar läks trenni ilma isa nõusolekuta, pole selline asjaolu, mis mõjutaks suhtluskorra

vaidlust. Kaebusest ei nähtu, mis tähtsust omas praegusel juhul isa väide, et kuni 2021 sügiseni

toimus suhtluskord teisiti ja lapsel trenne polnud. Suhtluskord ei välista lapse õigust tegeleda

oma hobidega ja minna huviringi ning lapse toimetusi ei saa sättida vaid lähtudes rangelt

suhtluskorrast. Treeningud ei takista isa ja tütre suhtlust määras, mis vajaks selle muutmist.

Avaldaja poolt pakutud suhtluskorra p 1.13. täienduse sõnastus ei ole vastuvõetav, sest nende

kohtumiste vajadus ja aeg jäeti lapse enda otsustada. Täiendavate suhtluspäevade osas peaksid

vanemad kokkuleppe saavutama, sest seda ei saa laps ise otsustada. Tal ei ole piisavalt

informatsiooni vanemate võimaluste kohta tema poolt otsustatud päevadel suhtlust korraldada.

Lisaks leiab kohus, et ajal, mil laps veedab suhtluskorra järgi isaga, on isal võimalik abistada

tütart võõrkeelte õppimisel. Vanem saab igal ajal abistada last õppetöös, st abistamise kohustus

ei peaks piirduma vaid kontrolltöödeks ettevalmistamisel. Eelduslikult on pideval õppimisel

kergem ka last kontrolltöödeks ette valmistuda. Praeguses asjas pole esile toodud selliseid

asjaolusid ega tõendeid, mis veenaks, et lapse õppeedukus on langenud või eelduslikult langeb

tulevikus.

Kehtiva suhtluskorra p 1.4. näeb ette, et nii lasteaia kui ka kooli suvevaheajast viibib tütar isa

juures 2 kahenädalast järjestikust perioodi. Avaldaja soovis selle punkti muutmist järgmiselt:

kooli suvevaheajast viibib laps isa juures kokku 4 nädalat ja korraga vähemalt ühenädalase

järjestikuse perioodi. Ringkonnakohus leiab, et kehtiv regulatsioon vastab lapse huvidele ja

tema seisukohalt puudub alus kehtiva korra muutmiseks. Suhtluskorrast nähtub, et enamus

suvest veedab laps ikkagi emaga. Kui arvestada, et nii ema kui isa käisid tööl (ema tegeles töö

otsimisega) ja üldjuhul saab tavapäraseks suvepuhkuseks lugeda 2 nädalat, siis langes koormus

suvel lapsega tegeleda rohkem emale. Isa soov muuta regulatsiooni paindlikumaks tulenes vaid

tema enda soovidest ja mugavusest, mitte lapse omadest, ega arvestanud emaga. Lisaks nähtus,

et iseenesest ei välista kehtiv suhtluskord vanematel korraldada lapse suvepuhkust sellist, et

laps veedab isaga järjest 4 nädalat (vanemad lepivad kokku, et laps viibib järjest 2 kahenädalast

perioodi isaga). See saab toimuda vaid vanemate kokkuleppel.

Avaldaja tõi ka esile, et tal ei olnud võimalik tööandjalt saada teada suvepuhkuse aega

1. aprilliks, mistõttu soovis ta muuta kehtivat suhtluskorda selliselt, et suvepuhkuste ja

välisreiside kooskõlastamise tähtajaks oleks 1. aprilli asemel 1. mai (kehtiva suhtluskorra p-

d 1.4. ja 1.10.). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist isa poolt kaaluka asjaoluga, mis ei

mõjuta tütrega suhtlust negatiivselt ning millele pole menetluses esitatud selliseid vastuväiteid,

mis annaks alusel isa taotluse kõrvale jätta. Tegemist on mõistliku muudatusega, mis teenib

kõigi osapoolte huve. Kohus arvestab, et kuna ema pole menetluses sõnaselgelt nõustunud, et

ta on tulevikus nõus poolte kokkuleppel suhtluskorda muutmata arvestama 1. aprilli asemel

1. maiga, siis tuleb kokkulepitud suhtluskorda selles osas kohtul muuta. Kui vanemad ei suuda

lapsega suhtlemise korras kokku leppida, ei saa kohus jätta suhtlemiskorda kindlaks määramata,

viidates vanemate võimalusele suhtluskorras kokku leppida (Riigikohtu 11.01.2017 määrus

kohtuasjas nr 3-2-1-138-16, p 17.). Selles osas on avalduse rahuldamine põhjendatud.

Juhindudes TsMS § 659 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus määruse

tervikresolutsiooni. Samas ei pea ringkonnakohus praeguses kohtuasjas vajalikuks märkida

resolutsiooni kogu 16.10.2018 määrusega kohtuasjas nr 2-18-12652 kokkulepitud suhtluskorra

teksti, vaid muutmisele kuuluvat osa. Ühtlasi jätab kohus määruse p-s 3.1 kajastamata lasteaia

suvevaheajaga seonduva, kuivõrd laps käib koolis.

10. Kuivõrd

ringkonnakohus

rahuldab

määruskaebuse

osaliselt,

jäävad

määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda TsMS § 171 lg 1

ja § 172 lg 1 alusel, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud.

11. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)