2-20-122656/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-122656

Kohtuasi

Tallinn, Raadiku tn 12 korteriühistu avaldus X vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.06.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Tallinn, Raadiku tn 12 korteriühistu

(registrikood 80181116), lepinguline esindaja Galina

Danilišina

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Aleksei Smelov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada puudutatud isiku taotlus ja võtta tõendina asja materjalide juurde

05.07.2022 seisukohale lisatud väljatrükk avaldaja raamatupidaja 13.02.2019

e-kirjast koos lisadega.

2. Jätta tähelepanuta puudutatud isiku 10.10.2022 menetlusdokument muus kui

menetluskulusid käsitlevas osas ning jätta sellele lisatud täiendavad tõendid vastu

võtmata.

3. Tühistada Harju Maakohtu 15.06.2021 määrus osas, milles maakohus mõistis

puudutatud isikult avaldaja kasuks välja suurema põhivõla summa kui 1315,77

eurot, 31.08.2020 seisuga suurema viivise kui 146,07 eurot ja alates 08.09.2020

viivise suuremalt summalt kui 1315,77 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas,

ning muuta ülejäänud osas osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

4. Teha tühistatud osas uus määrus, milles jätta avaldus eelmises punktis nimetatud

summasid ülevas osas rahuldamata ja jaotada menetluskulud vastavalt määruse

tervikresolutsiooni punktis 7.3 märgitule.

5. Maakohtu määrus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles puudutatud isikult

mõisteti avaldaja kasuks välja võlgnevus 1067,03 eurot ja sellelt summalt viivis (sh

31.08.2020 seisuga viivis 76,90 eurot).

6. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

2-20-122656

7. Määruse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

7.1. Rahuldada Tallinn, Raadiku tn 12 korteriühistu avaldus osaliselt.

7.2. Mõista puudutatud isikult X-lt avaldaja Tallinn, Raadiku tn 12 korteriühistu

kasuks välja 1461,84 eurot (sh põhivõlg 1315,77 eurot ja viivis 31.08.2020

seisuga 146,07 eurot) ning viivis põhivõla summalt 1315,77 eurot

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.09.2020

kuni põhivõla tasumiseni.

7.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 40% ulatuses avaldaja ning 60%

ulatuses puudutatud isiku kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinn, Raadiku tn 12 korteriühistu (avaldaja) esitas X (puudutatud isik) vastu avalduse

majandamiskulude võlgnevuse 2119,96 euro ja viivise nõudes.

1.1. Avalduse ja selle täpsustuse kohaselt on puudutatud isik Tallinnas, XXX asuva

korteriomandi (registriosa nr XXXXXXX) omanik. Avaldaja on ka varasemalt pöördunud

kohtu poole puudutatud isikult võlgnevuste väljamõistmiseks. Alates 01.01.2017 tekkisid

puudutatud isikul uued võlgnevused, mistõttu võlgneb ta sissenõutavaks muutunud arvete

alusel avaldajale 2119,96 eurot, millele lisandub viivis 323,17 eurot. Võlgnevus koosneb

perioodil 01.06.2017 kuni 31.08.2020 koostatud arvetest.

1.2. Viivised arvetel nr 201705053, nr 201706053, nr 201707053 ja nr 201709053 on arvutatud

kuni 31.12.2017 lähtudes varem kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg-s 4 sätestatud

viivise päevamäärast 0,070%, edaspidi lähtudes korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS)

§ 42 lg-s 1 sätestatud viivise päevamäärast 0,022%. Lisaks nõuab avaldaja edasiulatuvat viivist

kuni põhinõude täitmiseni. Avaldaja on korduvalt tuletanud puudutatud isikule võlgnevusi

meelde ja esitanud võlgnevuste ning viiviste arvestuse nii igal järgneval arvel kui ka eraldi

esitatud viivisarvetel. Puudutatud isik ei ole põhjendanud, miks ta ei ole avaldaja poolt esitatud

arveid nõuetekohaselt tasunud.

1.3. Vaidlusalused maksed (alljärgnevalt p 2.1) on avaldaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 6

p 1 ja lg 2 alusel lugenud puudutatud isiku varasemate kohustuste katteks. Olukorras, kus

puudutatud isikul oli täitmata kohustusi, oli avaldajal õigus arvestada puudutatud isiku tehtud

maksed varasemate täitmata kohustuse katteks. Puudutatud isik ei saa võlgnikuna hea usu

põhimõttest tulenevalt eeldada, et makstes suvalistel ajahetkedel suvalistes summades

2-20-122656

majandamiskulude makseid, võimaldab see vabaneda varasemast võlast. Juhuslike ja osaliste

maksete tegemine ei vabasta puudutatud isikut varasemast võlast ega anna alust keelduda uute

majandamiskulude arvete tasumisest tulevikus. Puudutatud isik on krooniline võlgnik ja püüab

maksekohustustest kõrvale hoiduda, makstes arveid oma suva järgi. Makseselgituses peab

olema nähtav arve nr, kuu ja aasta, mis aga puudutatud isiku maksekorraldustel puuduvad.

Seega ei ole puudutatud isik märkinud, millise kohustuse ta täidab ja kohaldamisele kuulub

VÕS § 88 lg 6 p 1, millest lähtuvalt oli avaldajal õigus lugeda täidetuks varem esitatud arveid.

Väited nõuete aegumisest on paljasõnalised. Avaldaja on arvestanud 2017.–2018. a puudutatud

isiku poolt tehtud maksed 2014. a ja 2015. a võlgnevuste katteks (dtl 288).

Puudutatud isiku seisukoht

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu põhinõude 713,40 euro osas, millele lisandub viivis.

Puudutatud isik tunnistas võlgnevust põhinõude 1067,03 euro ulatuses.

2.1. Arved nr 201705053, 201706053, 201707053, 201709053, 201712053, 201809053,

201810053 ja 201811053 kogusummas 713,40 eurot on puudutatud isiku poolt tasutud, mida

tõendavad maksekorraldused (dtl 268–275). Puudutatud isik ei nõustu avaldaja seisukohaga,

mille kohaselt on tasutud summad arvestatud puudutatud isiku 2014.–2015. a võlgnevuste

katteks. Nõuded, mis olid esitatud 2014. ja 2015. a arvetele tuginedes, on aegunud. VÕS § 88

lg-st 1 tulenevalt oli võlgnik õigustatud määrama, millise kohustuse ta esmajärjekorras täidab.

Avaldaja tõlgendus VÕS § 88 lg-st 2 on ebaõige. Puudutatud isik on maksekorraldustes

osaliselt märkinud, millise kohustuse ta täidab.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas 15.06.2021 määrusega avalduse, mõistes puudutatud isikult avaldaja

kasuks välja põhivõlgnevuse 2119,96 eurot, viivise 323,17 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.09.2020 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku kanda.

3.1. Vaidlus puudub, et puudutatud isik on avaldaja liige, kellele kuulub Tallinnas XXX asuv

korteriomand (registriosa nr XXXXXXX) üldpinnaga 64,6 m2. Avalduse kohaselt on

puudutatud isikul võlgnevus korteriühistu ees perioodil 01.06.2017–31.08.2020 koostatud

arvete alusel. Seega kuuluvad asjas kohaldamisele nii korteriomandiseaduse (KOS) § 13

lg-d 1–3, § 15 lg 2, KÜS § 7 lg 4, § 13 lg 4, § 15¹ lg-d 1 ja 2 kui ka KrtS § 40 lg 2 ja § 42 lg 1.

3.2. Eelviidatud seadustest ja korteriühistu põhikirja punktidest 3.2.6, 3.2.7, 3.2.8, 3.2.9

tulenevalt lasub korteriomandi omanikul kohustus tasuda temale kuuluva korteriomandi

majandamiskulud, kommunaalteenused ning muud kulud ning täita muid korteriühistu

põhikirjast ja üldkoosoleku otsustest tulenevaid kohustusi. Avaldaja on kohtule esitatud 2017.–

2020. a majandustegevuse aastakavadega tõendanud korteriühistu kulude kirjelduse koos

ühikuhindadega. 10.06.2019 üldkoosoleku otsustega on tõendatud muudetud remondifondi

maksumus ajavahemiku juuni–august 2019 eest. 08.05.2017 vastu võetud korteriühistu

üldkoosoleku otsustega on tõendatud videovalve paigaldamise kulude hulka lisamine koos

haldamise ja hoolduse kulude hinna suurendamisega. Prügiveo ja foonluku kulu kohta on vastu

võetud otsus 26.06.2006 toimunud korteriühistu üldkoosolekul.

3.3. Arvetega on tõendatud, et need on puudutatud isikule esitatud igakuiselt ja nendel märgitud

majandamiskulud tuli tasuda arvete esitamise kuu viimaseks kuupäevaks. Tekkinud võlg

muutus sissenõutavaks tasumise tähtajale järgneva kuu esimesest kuupäevast ning selleks ajaks

2-20-122656

maksetega hilinemisel või mittetasumisel osutus korteriomanik korteriühistu ees võlglaseks.

Arvete ja laekumistega on tõendatud, et puudutatud isik ei ole avalduses esile toodud arveid

avaldajale nõuetekohaselt tasunud. Seega on avaldaja poolt nõutav põhivõlgnevus 2119,96

eurot muutunud sissenõutavaks.

3.4. VÕS § 88 lg 1 sätestab, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või

liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks

ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib

võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus

osutatud. Sama paragrahvi lg 6 p 1 kohaselt kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud,

millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses

järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks

rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt

kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ja ning lõpuks põhikohustuse

täitmiseks. VÕS § 88 lg 2 kohaselt kui võlgniku kohustused ei ole võrdselt tagatud, ei või

võlgnik määrata, et ta täidab paremini tagatud kohustuse.

3.5. Andmetega üksikute tasumiste ja võlgnevuste kustutamiste kohta avaldaja koostatud

tabelist ning puudutatud isiku esitatud üksikutest maksekorraldustest võlgnevuse perioodi

kohta, loeb kohus tõendatuks avaldaja väited, et puudutatud isik oli pidevalt korteriühistu

maksetega võlgnevuses, mistõttu avaldaja kustutas iga laekumise korral varasemat võlgnevust

kooskõlas VÕS § 88 lg-tega 2 ja 6.

3.6. Puudutatud isik leiab, et temal on tulenevalt VÕS § 88 lg-st 1 õigus otsustada, millise

kohustuse ta täidab esimeses järjekorras, kuna korteriühistus on kõik arved võrdselt tagatud.

Kohus puudutatud isiku seisukohaga ei nõustu, kuna paremini tagatuks saab lugeda nõudeid ka

nende aegumise tähtpäeva arvesse võttes ja lugeda seeläbi paremini tagatuks hiljem esitatud ja

hiljem aeguvad arved. Seega on korteriühistul olukorras, kus korteriomanik maksab aastas

ainult üksikuid arveid ilma sisulisi põhjendusi arvete mittemaksmise kohta esile toomata, õigus

lähtudes VÕS § 88 lg-st 2 lugeda tasutuks varasemalt esitatud arved. Puudutatud isik ei ole

maksekorraldustel märkinud täpseid andmeid selle kohta, millise arve ta tasub. Makse-

korraldustes märgitud selgitused on üldised, piirdudes üksnes kuu nimetamisega. Järelikult on

avaldaja kustutanud sissenõutavaks muutunud kohustusi vastavuses seadusega.

3.7. Puudutatud isiku esitatud võla arvestused ei põhine VÕS § 88 lg 2 ja lg 6 p-s 1 sätestatul

ega arvesta viiviseid, vaid esile on toodud üksnes arvete kogusummad ja laekumised, mistõttu

on tulemused ebaõiged. Järelikult ei ole alust nendele tuginedes asuda seisukohale, et

puudutatud isikul võlga ei ole ja jätta avaldust rahuldamata. Seega ei anna puudutatud isiku

vastuväited alust avalduse osaliselt rahuldamata jätmiseks.

3.8. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele

kindlaks määratud tähtpäeval ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse

kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6, KÜS § 7 lg 4 ning alates 01.01.2018

jõustunud KrtS § 42 lg 1 alusel viivist. Viiviste nõue seisuga 31.12.2017 on tõendatud arvetega

nr 201705053, nr 201706053, nr 201707053 ja nr 201709053 ning see on arvutatud lähtudes

varem kehtinud KÜS § 7 lg-s 4 sätestatud viivise määrast. Järgnevatel arvetel on arvutatud

viivis lähtudes KrtS § 42 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määrast.

Avaldaja on arvestanud viiviseid kooskõlas seadusandlusega ning viivise väljamõistmine on

puudutatud isiku kohustuste täitmata jätmise tõttu põhjendatud. Seega tuleb puudutatud isikult

avaldaja kasuks välja mõista avalduse esitamise päevani sissenõutavaks muutunud viivis

2-20-122656

323,17 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudelt 2119,96

eurot alates 08.09.2020 kuni põhinõude täitmiseni.

3.9. Puudutatud isik on viidanud nõuete aegumisele 2014. a ja 2015. a võlgnevuste osas.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks

muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TsÜS § 154 lg-le 1 korduvate

kohustuste, v.a lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest,

milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg

algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Seega hakkas 2014. a esitatud arvete aegumine kulgema 01.01.2015 ja nõuded aegusid

31.12.2017, 2015. a esitatud arvete aegumine hakkas kulgema 01.01.2016 ja nõuded aegusid

31.12.2018. Avaldaja esitatud võlgnevuse arvestuse tabelist nähtuvalt kustutas avaldaja kõik

puudutatud isiku võlgnevused enne nende aegumist. Seega on puudutatud isiku viide aegumise

arvestamisele seisuga 05.01.2021 põhjendamatu ja vastuolus eelviidatud sätetega.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas,

millega puudutatud isikult mõisteti avaldaja kasuks välja põhivõlgnevuse osa 1052,93 eurot,

viivisevõlgnevuse osa 246,27 eurot ja lisanduv viivis. Puudutatud isik palub teha uue määruse,

millega jätta avaldus põhinõude nimetatud osas rahuldamata ning menetluskulud avaldaja

kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Puudutatud isik võttis omaks, et avaldaja põhinõue on 1067,03 euro ja viivisenõue 76,90

euro ulatuses põhjendatud. Vastavalt kohtule esitatud maksekorraldustele oli puudutatud isik

tasunud arveid summas 1052,93, mitte aga 713,14 eurot, nagu puudutatud isik arvutusvea tõttu

ekslikult märkis. Puudutatud isiku eksimusele tähelepanu pööramata jätmisega rikkus

maakohus oluliselt kohtumenetluse normi. Põhjendamatu ja tõendamata on avaldaja põhinõue

1052,93 euro ulatuses ja viivised summas 246,27 eurot. Maakohus on VÕS § 88 lg 2

kohaldamisel eksinud, leides, et kohustuse võimalik aegumine tähendab, et see kohustus on

võrreldes teiste kohustustega vähem tagatud. Korteriühistus on kõik arved võrdselt tagatud.

Nõuded, mis olid esitatud 2014. ja 2015. a arvetele tuginedes, on 05.01.2021 seisuga aegunud.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

5.1. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Puudutatud isik üksnes venitab menetlust. Maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kaebaja tehtud arvutusviga ei anna alust maakohtu

määruse tühistamiseks. Maakohus leidis õigesti, et olukorras, kus korteriomanik maksab aastas

ainult üksikuid arveid ilma sisulisi põhjendusi esile toomata, on korteriühistul lähtudes VÕS

§ 88 lg-st 2 õigus lugeda tasutuks varasemalt esitatud arved. Maksekorraldustes märgitud

selgitused on üldised ja piirduvad üksnes kuu nimetamisega.

6. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

7. Menetlusosalised esitasid määruskaebemenetluses kumbki oma täiendavad seisukohad.

Avaldaja esitas koos 27.06.2022 seisukohaga uuesti varasema tabeli ja puudutatud isik

05.07.2022 vastusega korteriühistu 13.02.2019 e-kirjaga edastatud tõendi võla suuruse kohta.

Lisaks esitas avaldaja 09.08.2022, 16.09.2022 ja 03.10.2022 täiendavaid seletusi (sh tabeleid),

mis on menetluses varasemalt esitatud või kajastavad samu andmeid.

2-20-122656

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles puudutatud isikult mõisteti välja

suurem summa kui 1315,77 eurot põhivõlana ja 146,07 eurot avalduse esitamise ajaks

sissenõutava viivisena ning TsMS § 657 lg 1 p 2¹ ja § 659 alusel osaliselt muuta määruse

põhjendusi. Ringkonnakohus jaotab maakohtust erinevalt ka menetluskulud. Määruskaebus

rahuldatakse osaliselt.

9. TsMS § 659 kaudu kohalduva § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puudutatud isik

vaidlustab maakohtu määrust üksnes osas, millega temalt mõisteti avaldaja kasuks välja

majandamiskulude võlgnevus suuremas summas kui 1067,03 eurot ja avalduse esitamise ajaks

sissenõutava viivisena 76,90 eurot. Arvete nr 201711053, 201908053, 201912053, 202001053,

202002053, 202003053 ja 202007053 osas puudutatud isik maakohtu lahendit ei vaidlusta.

Seega on maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 ning § 463 lg 2 ja § 456 lg 4 alusel edasi

kaebamata jõustunud puudutatud isikult majandamiskulude võlgnevuse 1067,03 euro ja sellelt

viivise väljamõistmise osas. Määruskaebemenetluses on vaidluse all majandamiskulude

võlgnevus arvete nr 201705053, 201706053, 201707053, 201709053, 201712053, 201809053,

201810053, 201811053 alusel summas 1052,93 eurot ja sellelt arvestatud viivis (sh avalduse

esitamise seisuga sissenõutav viivis 246,27 eurot).

10. Puudutatud isik esitas määruskaebemenetluses koos 05.07.2022 seisukohaga täiendava

tõendi (avaldaja raamatupidaja 13.02.2019 e-kiri koos lisadega; dtl 391–399). TsMS § 662 lg 3

järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohus

andis 13.06.2022 määrusega menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti ja

neid kinnitavaid tõendeid. Puudutatud isik esitas täiendava tõendi seoses ringkonnakohtu

13.06.2022 määruse selgitustega VÕS § 88 lg-te 8 ja 9 kohta, mida maakohus menetlus-

osalistega ei arutanud. Puudutatud isiku täiendav tõend on asjakohane ja kohus võtab selle asja

juurde. Lisaks on avaldaja määruskaebemenetluses esitanud erinevaid tabeleid, millele ei ole

tuginenud kui dokumentaalsetele tõenditele. Ringkonnakohus arvestab nendega menetlus-

osalise antud seletusena (TsMS § 229 lg 2). Kuna 27.06.2022 ja 03.10.2022 esitatud tabelid on

menetluses juba varasemalt esitatud, siis kohus neid täiendavalt ei käsitle.

11. Lisaks esitas puudutatud isik 10.10.2022 täiendava menetlusdokumendi, milles jäi esiti oma

seniste seisukohtade juurde, kuid esitas siis uue, veel esitamata väite koos nelja täiendava

tõendiga. Kohus peab hea seisma selle eest, et menetlus oleks ökonoomne ja toimuks mõistliku

aja jooksul. Samas peab kohus lahendama asja õigesti ning võimaldama vajalikus ulatuses

menetlusosalistele oma seisukohtade ja tõendite esitamist (TsMS § 2). Ehkki TsMS § 662 lg 3

võimaldab kaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, ei ole selline võimalus

menetluses lõputu. Menetlusosalised said määruskaebemenetluses võimaluse oma (täiendavad)

seisukohad ja tõendid esitada. Ringkonnakohus andis 04.10.2022 tähtaja menetluskulude

nimekirjade esitamiseks ning puudutatud isikule võimaluse vastata avaldaja täiendavatele

seletustele. Seega ei avanud ringkonnakohus võimalust uute väidete ja tõendite esitamiseks,

mida puudutatud isik sai teha nii määruskaebuses kui asjakohases ulatuses ringkonnakohtu

13.06.2022 määruses antud tähtajaks. Avaldaja tugines puudutatud isiku varasematele täitmata

kohustustele juba maakohtus, mistõttu ei olnud puudutatud isikul takistusi esitada vastuväited

võlgnevuse olemasolu või selle arvestuse osas menetluses õigeaegselt, s.o esimesel võimalusel.

Kuna täiendavate väidete ja tõenditega arvestamine põhjustaks menetluse viibimise, tingides

vajaduse määrata täiendavaid tähtaegu, ei pea ringkonnakohus võimalikuks nendega arvestada.

2-20-122656

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega nõuete õigusliku kvalifitseerimise osas.

Puudutatud isikul oli kohustus tasuda korteriühistule majandamiskulude ja talle vahendatud

teenuste eest ning maksta viivituse korral viivist. Neid kohustusi puudutatud isik ei eita, samuti

ei sea ta kahtluse alla avaldaja viidatud arvetel kajastatud majandamiskulude summade õigsust.

13. Kuna korteriühistu suhtes rahalise kohustuse täitmisele tugineb puudutatud isik, siis tuleb

tal oma väide tasumiste suuruste kohta tõendada. Puudutatud isik on maakohtu menetluses

esitanud tõendina maksekorraldused, mille järgi tehti puudutatud isiku korterile viidates

vaidluse all olevate arvete (vt ülal p 9) katteks makseid 142,64 (16.06.2017), 125,13

(15.07.2017), 129 (16.08.2017), 121 (14.10.2017), 193,55 (15.01.2018), 107 (10.10.2018), 150

(20.11.2018) ja 170 eurot (31.12.2018) – kokku 1138,32 eurot (dtl 268–275).

14. Avaldaja tugines maakohtus VÕS § 88 lg-le 2 ja lg 6 p-s 1, mille alusel luges viidatud

maksed puudutatud isiku varasemate kohustuste (põhivõla) katteks. Maakohus nõustus avaldaja

käsitlusega, asudes seisukohale, et VÕS § 88 lg-st 2 tulenevalt ei saanud puudutatud isik

määrata, millise kohustuse ta täidab esimeses järjekorras, kuna võlgniku kohustused ei olnud

võrdselt tagatud. Maakohtu hinnangul saab paremini tagatuks lugeda nõudeid ka nende

aegumise tähtpäeva arvesse võttes ja lugeda seeläbi paremini tagatuks hiljem esitatud arved.

Niisiis oli maakohtu käsitluses avaldajal õigus VÕS § 88 lg-st 2 lähtudes lugeda tasutuks

varasemad (varem aeguvad) arved. Lisaks nõustus maakohus avaldajaga ka selles, et

puudutatud isik ei ole maksekorraldustel märkinud piisavaid andmeid selle kohta, millise

kohustuse (arve) ta tasub.

15. Kaebaja leiab, et maakohus on VÕS § 88 kohaldamisel eksinud. VÕS § 88 lg-st 1 tulenevalt

oli temal õigus otsustada, millise kohustuse ta esimeses järjekorras täidab, kuna korteriühistus

on kõik arved võrdselt tagatud. Seega oleneb vaidluse lahendamine esmalt sellest, kas

korteriühistu arvutas võla summa õigesti, sh kas puudutatud isiku eest tehtud maksed loeti

põhjendatult varasema põhivõla või viivise katteks ja kuidas see mõjutab põhivõla arvutust

(järgnevas p 16 jj). Puudutatud isiku aegumise vastuväite alusel tuleb lõpuks kontrollida, kas

mingi osa põhjendatud nõudest võib olla aegunud (p 28).

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laekunud summa jagamine võlgniku kohustuste

vahel on õiguslikult reguleeritud VÕS § 88 sätetega. Osaliselt eksis maakohus siiski nende

normide kohaldamisel. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

17. VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta

võlausaldajale raha maksab. Seda saab teha nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68

lg-te 2 ja 3 mõttes. Kohus saab tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks

ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks

mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks

(vt Riigikohtu 31.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 14 neljas lõik). Võlgnik saab

avalduse täidetava kohustuse valiku kohta teha ka nii, et maksab mitmest arvest täpselt ühe

summa. Eriti juhul, kui tasumine langeb arve väljastamise või maksetähtpäeva lähedasse aega,

saab mõistlik isik sellest järeldada, et raha maksti selle konkreetse summaga arve katteks.

18. Võlgniku õigus määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab, on

piiratud VÕS § 88 lg-tes 2 ja 3. Nii ei või võlgnik määrata, et ta täidab paremini tagatud

kohustuse, kui kohustused ei ole võrdselt tagatud (lg 2). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et paremini tagatuks tuleb lugeda nõuded ka nende aegumise tähtpäeva arvesse

võttes, lugedes vähem tagatuks varem aeguvad nõuded. VÕS § 88 lg 2 eesmärk on eristada

tagatisega (nt pant, käendus) tagatud ja tagamata nõudeid, mitte aga võimalikust aegumisest või

2-20-122656

võlgniku maksujõulisusest tulenevalt. Kui kõik nõuded on võrdselt või ei ole ükski nõuetest

tagatud, tuleb kohustused jagada vastavalt §-s 88 sätestatud reeglitele, sh VÕS § 88 lg-le 8.

19. Kui võlgnikul on lisaks kohustus tasuda intressi (sh viivist), siis loetakse VÕS § 88 lg 8

järgi, et täitmine on toimunud esmalt juba sissenõutavaks muutunud intressi ja alles pärast seda

põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi üheksanda lõike järgi ei või võlgnik võlausaldaja

nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks eelmises lõikes sätestatust erinevat järjekorda. Seega

võib võlgnik muuta täitmise järjekorda üksnes võlausaldaja nõusolekul (vt Riigikohtu

15.01.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 13 teine lõik). Nõustumus (aktsept) on VÕS

§ 20 lg 1 järgi otsese tahteavalduse või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

Vaikimine või tegevusetus loetakse teise lõike kohaselt nõustumuseks, kui see tuleneb mh

poolte praktikast. Lisaks sätestab kolmas lõige, et kui isikuni, kelle majandus- või

kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus

sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult,

tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks

(vt Riigikohtu 15.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 13 kolmas lõik). Samad

põhimõtted kohalduvad ka korteriühistu ja korteriomaniku vahelises õigussuhtes. VÕS § 88

lg-s 9 ettenähtud võlausaldaja nõusolek võib olla antud vaikimisi vastavalt tavale või praktikale.

Kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas

väljakujunenud järjekorrale, peab võlausaldaja väljendama, et loeb kohustuse täidetuks muus

järjekorras. Eelkõige juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja

esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse muus järjekorras, peab

võlausaldaja aktiivselt sekkuma (vt Riigikohtu 15.01.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09,

p 13 neljas lõik). Käesoleval juhul ei väida avaldaja, et korteriühistu oleks puudutatud isikule

teatanud soovist lugeda kohustused täidetuks mingis kindlas järjekorras. Järjekord tulenes

väidetavalt poolte praktikast.

20. Perioodi juuli 2017 eest väljastatud arve nr 201707053 (dtl 164) kohaselt kuulus puudutatud

isikul avaldajale tasumisele 18 643,43 eurot (sellest viivise võlgnevus 9281,89 eurot). Augusti

2017 eest väljastatud arvelt nr 201708053 (dtl 165) nähtub, et vaidlusaluse 16.08.2017

laekumise arvel on vähenenud põhivõlgnevus (18 643,43 – 129 = 18 514,43 eurot, millest

viivise võlgnevus on endiselt 9281,89 eurot). Arvelt ei ole tuvastatav, kas laekumine on

arvestatud perioodi juuli 2017 eest esitatud maksete või varasema põhivõlgnevuse katteks, küll

aga ei ole vähenenud viivisevõlgnevus. Sama järelduse saab 14.10.2017 makse kohta teha

oktoobri 2017 arvelt nr 201710053 (dtl 167), mil kajastatud viivisevõlgnevus on endiselt

9281,89 eurot. 16.08.2017 ja 14.10.2017 laekumiste arvel võlgniku varasema põhi-, ent mitte

viivisevõlgnevuse, kustutamine nähtub nii avaldaja esitatud tabelist (järgnevas alapunkt 22.1)

kui kaebaja poolt esitatud korteriühistu raamatupidaja koostatud võlgnevuse arvestuse tabelist

(alapunkt 22.2).

20.1. Avaldaja tabeli (dtl 209) teisel töölehel (sheet 2) kajastatud andmetest nähtub üldine

praktika, mille kohaselt on puudutatud isiku laekumised loetud mh eelmise kuu arve katteks.

Veerus „arve maksmata jääk“ kajastub arve eest tasumata summa vaid juhul, kui konkreetsel

kuul laekumised puuduvad või laekumine eelmise kuu arve summat ei kata (nt arve nr

201811053 osas lahtris H92: 161,14 – 75,1 = 86,04). Jättes kõrvale tabeli ülaosas esitatud

andmed maksekäskude täitmise kohta, on kõik laekumised arvestatud veerus „s.h põhivõlg“

(kattudes summadega veerus „makstud“), mitte ühelgi juhul veerus „s.h viivis“.

20.2. Puudutatud isiku 05.07.2022 esitatud avaldaja raamatupidamislikud ülevaated Raadiku

12-53 korteri võlgnevuse kohta 31.01.2019 seisuga (lisa 2 [dtl 392–395] ja lisa 3 [dtl 396–399])

kinnitavad samuti, et vahemikus juuli 2014 kuni veebruar 2019 on puudutatud isiku laekumiste

2-20-122656

arvelt tasutuks loetud nn jooksvaid arveid ning mõnel juhul (eelkõige maksekorralduses vastava

selgituse olemasolul) ka varasemat põhivõlgnevust (lisa 3, dtl 396–399). Ühelgi juhul ei nähtu

viidatud arvutustest praktikat, mille kohaselt oleks avaldaja lähtunud VÕS § 88 lg-st 8.

20.3. Avaldaja on määruskaebemenetluses selgitanud, et on arvestanud ja nõudnud puudutatult

isikult väiksema võlgnevuse, kui lähtudes VÕS § 88 lg-st 8 oleks olnud võimalik nõuda (dtl

416), kuna viivise võlgnevus oli korteriühistu poolt andestatud, st maha kantud (dtl 378).

Tõdemust, et avaldaja ei ole lähtunud VÕS § 88 lg-st 8 ning on laekumiste arvel katnud kas nn

jooksvad arved või varasema põhivõlgnevuse (nagu vaidlusaluste maksete puhul), kinnitavad

korteriühistu poolt menetluses esitatud andmed (sh p-s 22.1 käsitletud tabel, dtl 203–208; 209).

21. Eelnevast tuvastab ringkonnakohus poolte vahel väljakujunenud tava, mille kohaselt ei

arvestanud avaldaja olenemata VÕS § 88 lg-tes 8 ja 9 sätestatule laekumisi esmajärjekorras

viivise katteks. Kuna ei esinenud ka VÕS § 88 lg-te 2 ja 3 järgseid piiranguid, sai esmalt

võlgnik VÕS § 88 lg 1 järgi määrata, millise kohustuse ta täidab.

22. Avaldaja märgib (dtl 307, p 2.4), et selleks, et lugeda VÕS § 88 lg 1 järgi määratuks, millist

kohustust täidetakse, peab makseselgituses olema selge viide konkreetsele arve numbrile, kuule

ja aastale, mida tasutakse. Vaidlusaluste maksete puhul selline puudutatud isiku poolne

määrang puudus. Kolleegium sellega ei nõustu. Maksekorraldustest (dtl 268–275) nähtuvalt oli

16.06.2017, 15.07.2017, 15.01.2018, 10.10.2018, 20.11.2018 ja 31.12.2018 maksete puhul

eelpool p-s 17 käsitletud tingimused täidetud. Maksti sama ajavahemiku arveid ja summad olid

kas täpselt võrdsed viimase perioodi eest väljastatud arvega (viidatud maksetest kolm esimest)

või oli makse selgituses märgitud periood, millise kuu eest kohustust täidetakse (viidatud

maksetest kolm viimast, mil makse tehti maksetähtaja kestel viitega eelneva kuu eest

väljastatud arvele). Käsitletud maksed luges avaldaja aga perioodil 31.07.2014–31.01.2015

väljastatud arvete põhivõlgnevuse katteks (dtl 376, p 2.2; dtl 209), kusjuures 16.08.2017 ja

14.10.2017 maksed vastavalt 30.09.2014–30.11.2014 eest väljastatud arvete põhivõlgnevuse

katteks (dtl 209, tabeli teisel töölehel (sheet 2) lahtrid D42–D44). Seevastu 16.08.2017 ja

14.10.2017 laekumiste puhul ei pidanud ringkonnakohtu hinnangul mõistlik isik järeldama, et

raha maksti konkreetselt eelmise kuu eest esitatud arve katteks, kuna maksete selgitus „Andrei

Panin, Raadiku 12-53, Tallinn“ ja laekumise summad selleks selget alust ei anna. Arvesse tuleb

võtta ka seda, et lisaks vaidlusalustele laekumistele tegi puudutatud isik järjepidevalt eba-

korrapärastes summades avaldajale ka teisi makseid põhivõlgnevuse katteks (dtl 203–208,

esimene tööleht (sheet 1); dtl 396–399). Nii ei pidanud avaldaja 16.08.2017 ja 14.10.2017

maksete puhul järeldama konkludentselt maksega täidetud kohustuse määramist.

23. Määramise õigus läheb võlausaldajale üle, kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta täidab (VÕS § 88

lg 4). Avaldaja ei ole väitnud, et ta oleks võlausaldajana VÕS § 88 lg 4 järgi mõistliku aja

jooksul määranud, millise kohustuse katteks on puudutatud isiku maksed loetud. Sellises

olukorras võis VÕS § 88 lg 1, lg 6 p 1 ja lg 8 kohaselt lugeda esmalt tasutuks sissenõutavaks

muutunud viivise (mida avaldaja praktikas ei teinud) ja seejärel esimesena sissenõutavaks

muutunud põhikohustuse.

24. Eelnevate põhjenduste kohaselt määras võlgnik 16.06.2017, 15.07.2017, 15.01.2018,

10.10.2018, 20.11.2018 ja 31.12.2018 maksete osas, millise kohustuse täitmiseks rahasummad

on makstud ning tulenevalt poolte praktikast esines VÕS § 88 lg 9 kohane võlausaldaja

nõusolek määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinev järjekord. Seega on

põhjendatud puudutatud isiku vastuväide, mille kohaselt on avalduse aluseks olev nõue osaliselt

(arvete nr 201705053, 201706053, 201712053, 201809053, 201810053 ja 201811053 osas)

2-20-122656

varasemalt rahuldatud. 16.08.2017 ja 14.10.2017 laekumised arvestati korteriühistu poolt VÕS

§ 88 tingimusi arvestades aga õigesti varasemate tasumata kohustuste katteks, mistõttu on

määruskaebemenetluses vaidluse all olevast nõudest tasumata arvetele nr 201707053 ja

201709053 vastav osasumma 248,74 eurot (= 128,62 + 120,12) ja sellelt arvestatud viivis (sh

31.08.2020 seisuga 69,17 eurot). Seda ületavas osas tuleb maakohtu määrus tühistada ja kaebus

rahuldada (vt kokkuvõtvalt järgnevas p 30).

25. Viivise arvestuse esitas avaldaja oma tabelis (dtl 54–55) ja selle arvestamise üle ei ole

menetlusosalistel vaidlust, mistõttu lähtub kohus avaldaja arvutustest. Maakohus rahuldas

õigesti avaldaja nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras edasiulatuva viivise

väljamõistmiseks, aga puudutatud isikul tuleb viivist tasuda lähtudes ringkonnakohtu määruses

põhjendatuks hinnatud põhivõla summalt.

26. Puudutatud isik esitas ka aegumise vastuväite. Maakohus ei eksinud, kui leidis TsÜS § 154

lg-t 1 kohaldades, et 2014. a esitatud arvete aegumine hakkas kulgema 01.01.2015 ja nõuded

aegusid 31.12.2017. Eelpool p-s 24 tuvastatu kohaselt loeti 16.08.2017 ja 14.10.2017 maksete

arvel tasutuks 2014. a sissenõutavaks muutunud nõuded, mis ei olnud selleks hetkeks aegunud.

27. Kokkuvõttes on määruskaebus osaliselt tulemuslik:

− maakohus mõistis põhinõudena välja 2119,96 eurot, see summa väheneb 804,19 euro

võrra (= 2119,96 – (1067,03 + 248,74)) ja ühtlasi väheneb 1315,77 euroni summa,

millelt tuleb arvutada edasiulatuvat viivist;

− avalduse esitamise ajaks sissenõutava viivisena mõistis maakohus välja 323,17 eurot,

aga ringkonnakohut määruses põhjendatuks hinnatud põhivõla summalt tuleb koos

määruse jõustunud osaga tasuda 31.08.2020 seisuga arvestatuna viivist 146,07 eurot, st

177,10 euro võrra vähem (= 323,17 – (76,90 + 69,17)).

28. Menetluskulude jaotuse osas tuleb vaidlustatud määrust samuti muuta, sest avaldust ei saa

tervikuna rahuldada. Avaldaja nõude ulatust arvesse võttes rahuldatakse menetlusse võetud

põhi- ja viivisenõudest kokku ≈ 60%. Kirjeldatud olukorras on põhjendatud jätta TsMS § 172

lg 1 alusel menetluskulud mõlemas kohtuastmes 40% ulatuses avaldaja ja 60% ulatuses

puudutatud isiku kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus

määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Maakohus ei

määranud hüvitatavaid kulusid rahaliselt kindlaks, mistõttu TsMS § 174 lg 4 kohaselt ei tee

seda ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku

aja jooksul pärast määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

29. TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 2² lähtudes esitab ringkonnakohus määruse

resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Maakohus eksis

vaidlustatud määruse resolutsiooni p 2 sõnastamisel TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 442

lg 5 teise lause vastu, sest ei märkinud isikut, kelle kasuks raha välja mõistetakse. Selle puuduse

saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada.

30. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 696 lg 1 teise lause ja TsMS § 617 lg 2 alusel, menetluskulude

jaotuse osas ka TsMS § 178 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg