2-21-11466/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-11466

Kohtuasi

Swedbank AS hagi Levikom Eesti OÜ, X ja

Y vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.12.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

117 186,41 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja):

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), lepinguline esindaja Birgit Juhanson

Kostja II (apellant I): X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja III (apellant II): Y (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostjate II ja III 31.01.2021 taotlus menetluse peatamiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu 22.12.2021 otsus muutmata.

3. Harju Maakohtu 22.12.2021 otsus on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas

hagi Levikom Eesti OÜ vastu ning mõistis Levikom Eesti OÜ-lt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse summas 300 735,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas

102 242,06 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhinõudelt (300 735,10 eurot) alates 21.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni.

Samuti on maakohtu 22.12.2021 otsus jõustunud osas, millega maakohus jättis

hageja ja Levikom Eesti OÜ menetluskulud Levikom Eesti OÜ kanda.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt kostjate II ja III kanda.

6. Hagejal menetluskulud puuduvad.

2-21-11466

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Swedbank AS esitas 21.07.2021 Harju Maakohtule hagi Levikom Eesti OÜ (kostja I), X ja

Y vastu. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus summas

402 977,16 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 300 735,10 eurot ja põhiosalt

arvestatud viivisest summas 102 242,06 eurot, seejuures kostja II ja kostja III vastutus on

piiratud summaga 117 186,41 eurot, mis koosneb täies ulatuses põhivõlgnevusest. Lisaks palub

hageja mõista kostjalt I välja viivis protsendina põhinõudelt 300 735,10 eurot alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Hageja ja Unitcom Eesti OÜ (uue ärinimega Levikom Eesti OÜ) sõlmisid 09.03.2016

laenulepingu nr 16-017020-JI (edaspidi ka leping), mille p 2.1 alusel võimaldas hageja kostjale

I laenulimiiti summas 817 000 eurot. Lepingu p 2.7 järgi leppisid pooled intressimääras 6 kuu

Euribor (kuid mitte väiksem kui 0) + 3,900% aastas ja vastavalt lepingu p-le 2.4 laenusumma

tagastamise lõpptähtpäevaks 07.03.2021. Lepingu p 2.6 järgi leppisid pooled laenusumma

tagasimaksete tähtpäevadeks kokku iga kuu 22. kuupäev. Vastavalt lepingu p-dele 2.6, 2.10,

6.1 ja 7.4 pidi kostja I tagama, et intressi tasumiseks ja laenusumma tagastamiseks

graafikujärgselt maksmisele kuuluvad summad on tähtaegselt olemas kostja I arvelduskontol.

Kui arvelduskontol ei ole varaliste kohustuste (v.a intress) täitmise tähtpäeval rahalisi

vahendeid tasumisele kuuluva summa ulatuses, on hagejal vastavalt lepingu p-le 10.1 õigus

alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast

arvates lepingu põhitingimustes fikseeritud määras, milleks on lepingu p 2.15 kohaselt 0,150%

päevas.

3. Hageja ja kostja I sõlmisid 16.03.2016 laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 1, millega

muutsid lepingu tingimusi ning leppisid kokku lepingu p-d 2.3, 2.14 ja 2.17.1 uues sõnastuses.

Laenulimiidi kasutusse võtmise tähtajana sätestati kuni 31.03.2016.

4. Hageja ja kostja I sõlmisid 23.01.2019 laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 2, milles lepiti

muuhulgas kokku kehtestada lepingu p 2.5 uues sõnastuses tagasiulatuvalt alates 22.01.2019.

Lepingu p 2.5 kohaselt sai laenusumma tagasimaksete alguskuupäevaks 22.06.2019. Samuti

lepiti kokku solidaarkäenduses summas 150 000 eurot.

5. Hageja ja kostja I sõlmisid 21.04.2020 laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 3, milles lepiti

kokku, et alates lisa nr 3 jõustumisest on laenusumma tagasimaksete alguskuupäevaks

22.10.2020.

2-21-11466

6. Lepingu p 2.16.5 kohaselt oli lepingu tagatisteks kostja II ja kostja III solidaarkäendus

vastavalt käenduslepingule nr 16-017020-KÄ. 09.03.2016 sõlmisid hageja, kostja II ja kostja

III käenduslepingu nr 16-017020-KÄ, mille alusel võtsid kostja II ja kostja III endale kohustuse

tagada solidaarselt kostjaga I lepingust ja lepingu kõigist, sh tulevikus sõlmitavatest, lisadest

tulenevate kostja I kohustuste kohane täitmine. Käenduslepingu p 1 järgi oli kostja II ja kostja

III vastutuse maksimumsumma 100 000 eurot. 16.03.2016 sõlmiti käenduslepingu lisa, milles

kostja II ja kostja III kinnitasid, et käendusleping kehtib ka laenulepingu nr 16-017020-JI lisa

nr 1 kohta. 23.01.2019 sõlmitud käenduslepingu nr 16-017020-KÄ lisaga kinnitasid kostja II ja

kostja III, et käendusleping kehtib lepingu kõigi, sh sõlmitud ja tulevikus sõlmitavate, lisade

suhtes. Laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 2 p 2.17.44, lisa 3 ja käenduslepingu nr 16-

017020-KÄ lisa 1 p 2 ja 4 järgi on kostja II ja kostja III vastutuse maksimumsumma 150 000

eurot. Käenduslepingu p 9 järgi on käendusleping kehtiv kuni lepingust tulenevate nõuete

täieliku tasumiseni.

7. Tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, vaid majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud

käenduslepinguga. Seega ei kohaldu antud juhul tarbijat kaitsvad sätted. Mõlemad käendajad

olid nii käenduslepingu sõlmimisel kui on ka praegu nii ettevõtte juhatuse liikmed kui ka

osanikud.

8. Kostja I ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi ning jäi võlgnevusse nii põhiosa

kui intressimaksetega. Hageja saatis 23.11.2020 kostjale I ja käendajatele (kostja II ja kostja

III) teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse.

Nimetatud teatises andis hageja täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, kuid kuna võlgnevust

ei tasutud, siis luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 18.01.2021. Hageja nõue

kostja I vastu on põhivõlgnevus 300 735,10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 102

242,06 eurot.

9. Hageja saatis 14.06.2021 kostjale II ja kostjale III teatise võlgnevuse kohta, milles palus

kõik, kuid mitte rohkem kui vastutuse maksimumsummas, lepingust tulenevad võlgnevused

hagejale tasuda. Kostja II ja kostja III ei ole kohustust täitnud.

10. Vastavalt käenduslepingu punktile 5 andsid kostja II ja kostja III käenduslepingu

allkirjastamisega hagejale nõusoleku ja õiguse võtta kostja II ja kostja III arvelduskonto(de)lt

Swedbank AS-is maha kostja I poolt tähtaegselt tasumata käendatava kohustuse makse(d).

Hageja on rakendanud nimetatud käenduslepingu p 5, mille tulemusel on kostja II ja kostja III

arvelduskontodelt debiteeritud summa 32 813,59 eurot. Seega vastutavad kostja II ja kostja III

solidaarselt kostjaga I hagiavalduses esitatud nõude eest summas 117 186,41 eurot, mis

koosneb kogu ulatuses põhivõlgnevusest.

11. Hageja kogu nõue kostja I vastu on 402 977,16 eurot, kuid käendajate vastu üksnes 117

186,41 eurot, seega ka juhul, kui kostja I nõue oleks osaliselt võimalik rahuldada

kommertspandi arvel, siis nõue käendajate vastu jääks ikkagi üles.

Kostjate vastuväited

12. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

13. Laenulepingu nr 16-017020-JI p-st 2.16 nähtub, et laenusumma tagatised on järgmised: 1)

KredExi käendus, mille maht on 75% pangale tagasi maksmata laenusummast 2) kommertspant

laenusaaja varale 3) pant laenusaaja osale, mis moodustab 100% osakapitalist 4) pant Uptime

Systems OÜ osale, mis moodustab 100% Uptime Systems OÜ osakapitalist ja 5) X ja Y

2-21-11466

solidaarkäendus. Tagatised on laenulepingus nimetatud just sellises järjekorras, mis selgelt

tähistab tagatiste tähtsuse järjekorda. Hageja kasuks on seatud põhivõlgniku kostja I varale kaks

kommertspanti kogusummas 191 735 eurot. Eelnevast nähtub selgelt, et hageja nõue on kogu

ulatuses tagatud pandiesemetega ja ka KredExi käendusega, millest tulenevalt keelduvad kostja

II ja kostja III käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisest. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui

käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui

võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib

käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja

rahuldaks oma nõude pandi arvel. Õigus nõuda nõude rahuldamist pandi arvel tähendab

käendaja õigust keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest võlausaldaja ees.

Antud juhul on hageja nõue tagatud ja seega ei ole põhjendatud ka käendajatelt võlgnevuse

nõudmine ja esineb alus VÕS § 149 lg-st 5 sätestatud vastuväite esitamiseks, mille kostjad II ja

III ka esitavad.

14. Kostjate II ja III ning hageja vahel on sõlmitud tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 mõistes

ning kostjad II ja III leiavad, et tarbijakäenduslepingus kokkulepitud vastutuse piirmäär

150 000 eurot on ebamõistlikult suur ning heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega

on tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 86 kostjatega II ja III sõlmitud

käenduslepingud tühised.

Maakohtu otsus ja põhjendused

15. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse summas 300 735,10 eurot, seejuures kostjatelt II ja III solidaarselt mitte enam

kui 117 186,41 euro ulatuses. Samuti mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja

sissenõutavaks muutunud viivise summas 102 242,06 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõudelt (300 735,10 eurot) alates 21.07.2021 kuni põhinõude

täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

16. Vaidlus puudub selles, et hageja on sõlminud kostjaga I laenulepingu nr 16-017020-JI ning

et laenulepingust ja selle lisadest tulenev hageja nõue kostja I vastu on kokku 402 977,16 eurot,

mis koosneb põhivõlgnevusest summas 300 735,10 eurot ja põhiosalt arvestatud viivisest

summas 102 242,06 eurot. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja sõlmis kostjatega II ja II

käenduslepingu nr 16-017020-KÄ ja selle lisad, millega kostjad II ja III käendasid eelviidatud

laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste kohast täitmist vastutuse maksimumsummaga

150 000 eurot. Hageja on rakendanud nimetatud käenduslepingu punkti 5, mille tulemusel on

kostja II ja kostja III arvelduskontodelt debiteeritud summa 32 813,59 eurot. Seega hageja nõue

kostja II ja kostja III vastu on 117 186,41 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest.

17. Hageja saatis laenusaajale ja käendajatele 23.11.2020 teatise lepingust tuleneva võlgnevuse

kohta ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse. Kostjad laenulepingu ülesütlemist vaidlustanud ei

ole. Kuna hageja on pooltevahelise laenulepingu seaduses ettenähtud korras üles öelnud, on

hageja nõue kostja I vastu laenu tagastamiseks muutunud sissenõutavaks. Kostja I pole hageja

nõuet laenu tagastamiseks täitnud, mistõttu kuulub hageja põhinõue kostja I vastu

rahuldamisele.

18. Kuna kostja I ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud, siis on täitmata kohustuste eest

solidaarselt vastutavad ka kostja II ja kostja III. Põhjendamatu on kostjate II ja III viide endale

kui tarbijale. Asjas esitatud tõenditest järeldub, et kostjad II ja III ei sõlminud käenduslepingut

tarbijana. Kostjad II ja III on kostja I juhatuse liikmeks ja äriregistri andmetel tegelikeks

kasusaajateks, mistõttu olid nad käenduslepingut allkirjastades kostja I majandustulemustest

2-21-11466

isiklikult huvitatud. Puuduvad andmed, ja kostjad ei ole tuginenud sellele, et kostjad II ja III

oleks sõlminud käenduslepingu tarbijana oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks.

Arvestades eeltoodut ei kohaldu kostjatele II ja III antud juhul võlaõigusseaduse tarbijasuhete

regulatsioon, välja arvatud VÕS § 143 osas. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on füüsilise isiku poolt

antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega, mille erinõudeks VÕS § 143 lg 2 kohaselt

on see, et käenduslepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas. Vaidlus puudub, et käesoleval juhul on käenduslepingus kokku lepitud

käendajate vastutuse rahalises maksimumsummas 150 000 eurot.

19. Alusetud on kostjate II ja III etteheited, justkui oleks käendajate rahalise vastutuse

maksimumsumma 150 000 eurot ebamõistlikult suur. Käenduslepingus kokkulepitud rahalise

vastutuse maksimumsumma 150 000 eurot ei ole antud juhul selliseks asjaoluks, mis

võimaldaks pidada vaidlusalust käenduslepingut heade kommetega vastuolus olevaks või

tühiseks. Kostjad II ja III ei sõlminud käenduslepingut tarbijana, vaid ettevõtluses osalevate

isikutena.

20. Asja materjalide põhjal ei saa järeldada, et kostja I vastutuse aluseks olev laenuleping või

kostjate II ja III vastutuse aluseks olev käendusleping oleks sõlmitud kostjate jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel või et pooltele nimetatud lepingutest tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastastikuste soorituste

väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu

tühisusele tuginev isik. Tõendamiskoormis lasus käesolevas tsiviilasjas seega kostjatel. Kostjad

pole tõendanud asjaolusid, mis viitaks vastastikuste lepinguliste soorituste väärtuse vastuolule

heade kommetega. Lisaks eeltoodule ei ole kostjad põhistanud ega tõendanud mistahes

asjaolusid, mis viitaks käenduslepingu sõlmimisel kostjate II ja III erakorralisele vajadusele,

sõltuvussuhtele, kogenematusele või muule sellisele sundolukorrale.

21. VÕS § 149 lg 5 esimese alternatiivi tähenduses saaks kostja vastuväidete osas kõne alla

tulla üksnes kommertspant kostja I varale ja pant kostja I osale. Kostjad II ja III esitasid

14.09.2021 kohtule dokumentaalse tõendi, millest nähtub, et kostja I suhtes on seatud hageja

kasuks kaks kommertspanti kogusummas 191 735 eurot. Pandi tingimusi ning selle hetkelist

turuväärtust (sh nimetatud pandi realiseerimisest saadavat võimalikku tulu) pole kostjad II ja

III täpsustanud ega tõendanud. VÕS § 149 lg 5 kohaldamisel tuleb vaadata mitte üksnes

käenduslepingust tuleneva kohustuse suurust, vaid kogu laenulepingust tuleneva nõude suurust.

Seega, isegi kui lähtuda eeldusest, et kommertspandi realiseerimisel kuuluks rahuldamisele

laenukohustus summas 191 735 eurot, oleks hagejal õigus nõuda kostjatelt II ja III

käenduslepingu täitmist summas 402 977,16 eurot - 191 735 eurot = 211 242,16 eurot ning

hageja poolt kostjatelt II ja III nõutu mahub selle raamidesse. 191 735 eurot ületavat pandiõigust

kostja I omandisse kuuluvale varale pole kostjad II ja III põhistanud ega tõendanud.

22. Lisaks kostjate vastu esitatud põhinõudele on põhjendatud ka hageja viivisenõue kostja I

vastu.

Apellatsioonkaebus

23. Kostjad II ja III esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad peatada käesoleva tsiviilasja

menetlus lähtuvalt saneerimisseaduse (SanS) § 11 lg 1 p 3 kuni kostja I saneerimiskava

kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni. Samuti tühistada maakohtu otsus ulatuses,

millega kohus rahuldas hagiavalduse kostjate II ja III suhtes ja teha uus otsus, millega jätta

hagiavaldus kostjate II ja III suhtes rahuldamata.

2-21-11466

24. Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kostja I taotluse käesoleva tsiviilasja menetluse

peatamiseks. Ka saneerimisnõustaja on oma 13.09.2021 seisukohas toetanud menetluse

peatamise avaldust. Käesoleva tsiviilasja lahendamine olukorras, kus saneerimismenetluse käik

on ebaselge, on täiesti põhjendamatu. Samuti võib menetluse mitte peatamine tuua kaasa suure

ebaõigluse kostjate II ja III kui tarbijatest eraisikute suhtes, kes juhul kui kohus hagi peaks

rahuldama, peaksid hakkama eraisikuna äärmiselt suuri summasid tasuma hoolimata sellest, et

saneerimiskavas on hageja nõue ümber kujundatud ja saneerimiskava ka täidetakse.

25. Hageja nõue on kogu ulatuses tagatud pandiesemetega ja ka KredExi käendusega, millest

tulenevalt keelduvad kostjad II ja III käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisest.

26. Eraisikutest käendajatelt 150 000 euro suuruse käenduse nõudmine on ebamõistlikult suur

ning heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega on sõlmitud käenduslepingud tühised.

27. Maakohus on asunud seisukohale, et kostjad pole tõendanud asjaolusid, mis viitaks

vastastikuste lepinguliste soorituste väärtuse vastuolule heade kommetega ning lisaks ei ole

kostjad põhistanud ega tõendanud mistahes asjaolusid, mis viitaks käenduslepingute sõlmimisel

kostjate II ja III erakorralisele vajadusele, sõltuvussuhtele, kogenematusele või muule sellisele

sundolukorrale. Samas on kohus juhtinud nimetatud asjaolude tõendamisvajadusele alles

kohtulahendis ja ei ole seega täitnud kohtule pandud selgitamiskohustust. Oluline on märkida,

et kostjad II ja III on käesolevas asjas esindanud ennast ise, mitte advokaadi vahendusel.

Kostjatel ei

ole

piisavaid

õiguslikke teadmisi

menetlusõiguslikest

normidest ja

tõendamiskoormise jagunemisest. Maakohus ei ole selgitanud kostjatele tõendamiskoormist.

Vastustaja seisukoht

28. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

30. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt

I hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 300 735,10 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise summas 102 242,06 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt (300 735,10 eurot) alates 21.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti osas,

millega maakohus jättis hageja ja kostja I menetluskulud kostja I kanda. Selles osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

31. Kostjad II ja III esitasid apellatsioonkaebuses taotluse käesolevas asjas menetluse

peatamiseks tulenevalt SanS § 11 lg 1 p-st 3 kuni kostja I saneerimiskava kinnitamiseni või

saneerimismenetluse lõppemiseni. Hageja vaidleb kostjate taotlusele vastu, kuna hagejale

teadaolevalt ei ole saadud kokkuleppele võimalike investoritega ja hagejale ei ole esitatud

ettepanekut konkreetsete kompromissi tingimuste osas. Kuna maakohtu otsuse tegemisest on

möödas mitu kuud ja kokkulepete sõlmimiseks on olnud piisavalt aega, ei ole menetluse

peatamine käesolevas asjas hageja arvates põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul puudub

menetluse peatamiseks alus. Käesoleval juhul ei esine TsMS § 356 sätestatud alust, kus

2-21-11466

menetlus kostjate II ja III osas sõltuks teise asja menetlusest. Asjaolu, et kostja I suhtes toimub

saneerimismenetlus, ei anna alust kostjate II ja III osas menetlust peatada. Saneerimismenetluse

läbiviimine ei välista hageja õigust nõuda kostjatelt II ja III kui käendajatelt võlgnevuse

tasumist. SanS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on saneerimismenetluse algatamise tagajärjeks muuhulgas

see, et kohus võib ettevõtja taotluse ja sellele lisatud saneerimisnõustaja heakskiidu või

saneerimisnõustaja taotluse alusel kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse

lõppemiseni peatada kohtumenetluse, milles on ettevõtja vastu varaline nõue ja mille kohta ei

ole veel otsust tehtud, välja arvatud juhul, kui nõue on esitatud töösuhte alusel, kusjuures kohus

ei peata kohtumenetlust kriminaalasjas. Kostjad ei ole esile toonud, et kostja I

saneerimismenetluses oleks hageja nõue kostja I vastu ümber kujundatud ning et sellest

tulenevalt ei oleks hagejal enam kostjate II ja III vastu käenduslepingust tulenevat nõuet.

Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus kostjate II ja III taotluse käesolevas asjas menetluse

peatamiseks rahuldamata.

32. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s

8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus

mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt

ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §

lg-s

sätestatust

ringkonnakohus

neid

põhjendusi

ei

korda.

Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

33. Kostjad II ja III leiavad, et hageja nõue on täielikult võimalik rahuldada pandi ja KredExi

käenduse arvel, mistõttu saavad kostjad kui käendajad esitada hageja nõudele VÕS § 149 lõikes

5 sätestatud vastuväite. VÕS § 149 lõikes 5 on sätestatud, et kui käendatava kohustuse

tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada

põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku

pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi

arvel. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et VÕS § 149 lg 5 alusel saab

käendaja esitada vastuväite üksnes põhivõlgniku varale seatud pandi olemasolu tõttu. Samuti

jõudis maakohus õigele järeldusele, et antud juhul ei piisa põhivõlgniku (kostja I) varale seatud

pandist (kommertspandist) hageja nõude rahuldamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kostja I varale

on seatud hageja kasuks kaks kommertspanti kogusummas 191 735 eurot. Samuti ei ole vaidlust

selles, et laenulepingust ja selle lisadest tulenev hageja nõue kostja I vastu on kokku 402 977,16

eurot. Kuna vaidlustamata asjaoludel on kostjate II ja III kohustus hageja ees 117 186,41 eurot,

ei piisa hageja kasuks kostja I varale seatud kommertspantidest hageja nõude rahuldamiseks

ning vahe hageja nõude ja kommertspantide väärtuse vahel moodustab suurema summa, kui on

kostjate II ja III solidaarkohustus hageja ees. Seejuures ei ole käendajal õigus nõuda, et

võlausaldaja esitaks kohustuse täitmise nõuded esmalt teiste käendajate vastu. Seega ei ole

kostjate viide KredExi käendusele VÕS § 149 lõike 5 kohaldamisel asjakohane.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja I osale seatud pandi turuväärtust pole kostjad

II ja III täpsustanud ega tõendanud. Eelnevast tulenevalt on kostjate II ja III vastuväide VÕS §

149 lõike 5 alusel tagajärjetu ja see ei välista hageja nõuet kostjate II ja III vastu.

34. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et käenduslepingu tühisuse väide ei ole

põhjendatud. Kostjad II ja III on esile toonud tühisuse alusena üksnes selle, et käendajate

vastutuse maksimumsumma on ebamõistlikult suur. TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 toodud alustel võib

liiga kõrge vastutuse maksimumsumma olla vastuolus heade kommetega ja seega tühine.

2-21-11466

Riigikohus on selgitanud, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib

käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma

suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole

ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti

võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul

sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara

arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt

piiramatut vastutust (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49).

Maakohus on õigesti leidnud, et kostjate II ja III poolt antud käenduse puhul ei ole tegemist

tarbijakäendusega. Samas mingeid TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 sätestatud aluseid ega põhjendusi, miks

üksnes vastutuse maksimumsumma suurusest tulenevalt on tegemist heade kommetega

vastuoluga, ei ole kostjad esile toonud. Tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama

vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu (vt Riigikohtu 17.06.2011 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-49-11, p 9). Üksnes käenduslepingus märgitud vastutuse maksimumsumma suuruse

pealt ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et see oleks ebamõistlik ja seetõttu heade kommetega

vastuolus. Maakohus on õigesti seejuures lähtunud ka sellest, et kostjate II ja III poolt antud

käendus oli antud ettevõtlustegevuses. Selliselt antud käenduse maksimumsummad võivadki

olla kõrgemad kui eraisikust käendaja vastutuse määr. Eelnevast tulenevalt ei nõustu

ringkonnakohus kostjate II ja III väitega, et käenduslepingud on tühised.

35. Kuna kostjad ei ole TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 sätestatud aluseid esile toonud, on põhjendamatud

ka kostjate II ja III etteheited maakohtule seoses tõendamiskoormuse selgitamata jätmisega. Nii

nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, peab tehingu tühisusele tuginev pool esile tooma

asjaolud, millest saaks tühisust järeldada. Antud juhul tõid kostjad esile ainult käenduse

maksimumsumma, mille tõttu maakohus ei pidanud selgitama, kas esineb veel mingeid

asjaolusid ja kellel lasub nende tõendamiskoormis.

36. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda.

37. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hageja ei ole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hageja oleks

apellatsioonimenetluses kulusid kandnud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hagejal ei ole

menetluskulusid apellatsioonimenetluses tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg