2-16-2254/117 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-2254

Tsiviilasi

Cellnex Õigusbüroo OÜ hagi X ja Y vastu

käenduslepingutest tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. jaanuari 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Cellnex Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

16 747,75 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Cellnex Õigusbüroo OÜ (registrikood

11677415), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri

Indela

Kostja I (vastustaja I): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur

Kostja II (vastustaja II): Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anne Nurmi ja

Alice Salumets

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 3. oktoobril 2022, millel osalesid vande-

advokaadid Helmeri Indela, Indrek Naur ja Anne Nurmi

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 12. jaanuari 2022 otsus tühistada osas, milles

I.1.1 lahendati nõue kostjalt Y-lt 295,39 euro ja sellelt summalt viivise

saamiseks ning teha selles osas uus otsus, millega jätta nimetatud nõue

läbi vaatamata;

I.1.2 jäeti hagi rahuldamata kostjatelt solidaarselt põhivõla 12 200 eurot ja

sellelt arvutatud viivise saamiseks ning teha selles osas uus otsus, millega

nimetatud nõuded rahuldada;

I.1.3 tühistati hagi tagamine summat 20 000 eurot ületavas osas ja teha selles

osas uus otsus, millega jätta Harju Maakohtu 12. veebruari 2016

määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek)

kehtima otsuse täitmise tagamiseks, kuid vähendada hüpoteegisummat

20 000 euroni;

I.1.4 jäeti kostjate menetluskulud hageja kanda ning teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta hageja ja kostjate vahelises vaidluses kostjate

menetluskulud kummagi kostja enda kanda.

I.2. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus muutmata.

2 (14)

I.3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.4. Määrata tsiviilasja hind praeguses apellatsioonimenetluses 16 747,75 eurot.

I.5. Rahuldada hageja taotlus apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 280 euro

tagastamiseks, milleks kanda nimetatud summa samale isikule ja panga-

kontole nagu lõiv tasuti.

I.6. Ringkonnakohtu menetluskulud (v.a tagastatav riigilõiv) jätta iga poole enda

kanda.

I.7. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Jätta läbi vaatamata hageja nõue mõista kostjalt Y-lt välja 295,39 eurot ja

sellelt summalt viivis.

II.2. Hagi rahuldada osaliselt.

II.3. Mõista kostjatelt X-lt ja Y-lt solidaarselt välja hageja Cellnex Õigusbüroo OÜ

kasuks põhivõlg 12 200 eurot, viivis 6535,17 eurot ja alates 22. oktoobrist 2022

viivis põhivõla tasumata summalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

II.4. Vähendada Harju Maakohtu 12. veebruari 2016 määrusega hagi tagamise

abinõuna rakendatud kohtuliku hüpoteegi summat 20 000 euroni ja jätta

selles ulatuses hagi tagamine kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

II.5. Hageja ning kostjate X ja Y vahelise vaidluse menetluskulud jätta iga poole

enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni punkt I.5) võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse

esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Cellnex Õigusbüroo OÜ (hageja) esitas 11. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi Aare

Project UÜ (kustutatud, põhivõlgnik), X (kostja I) ja Y (kostja II) vastu võla nõudes, sh

osaliselt solidaarvastutuse alusel.

Põhivõlgniku suhtes lõpetas maakohus menetluse 21. veebruari 2017 määrusega, sest ta on

äriregistrist kustutatud. Menetluskulude jaotust maakohus ei otsustanud. See määrus on

jõustunud ja menetlus põhivõlgniku suhtes lõppenud.

Hageja palus käendajatest kostjatelt I ja II (edaspidi koos ka kostjad või käendajad) solidaarselt

välja mõista 22 000 eurot ning käenduskohustuse rikkumisest tuleneva viivise põhinõudelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest.

3 (14)

1.1. Hageja tõi hagi alusena esile järgmised asjaolud:

− põhivõlgnik sõlmis Deebet Agent OÜ-ga (kustutatud, edaspidi: üürileandja)

18. detsembril 2012 tähtajatu allüürilepingu nr 2012-12-18-1 (edaspidi: allüürileping),

mille alusel võttis allüürile äriruumi üldpinnaga 138,41 m² Tallinnas aadressil Väike-

Karja 1 / Sauna 1 (edaspidi: äriruum);

− põhivõlgnik ja üürileandja leppisid täiendavalt kokku, et üürileandja müüb põhi-

võlgnikule äriruumis asuvad vallasasjad, mille loetelu esitati allüürilepingu lisas 3

(edaspidi: inventar). Inventari ostuhinnaks lepiti 22 000 eurot, mille põhivõlgnik

kohustus tasuma maksegraafikuga 12 kuu jooksul. Ta tasus ühe osamakse 1500 eurot;

− allüürilepingu p-s 2.14 leppisid üürileandja ja põhivõlgnik kokku, et omand inventarile

läheb üle pärast viimase osamakse, st kogu ostuhinna tasumist; lisaks lepiti kokku, et

kui põhivõlgnik ei täida rahalisi kohustusi tähtaegselt, tuleb tasuda viivist 0,5% päevas;

− üürileandja sõlmis 5. jaanuaril 2013 kostjatega I ja II käenduslepingu, millega

käendajad kohustusid tagama solidaarselt põhivõlgnikuga allüürilepingust ja selle

tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate põhivõlgniku kohustuste kohase ja täieliku

tagamise. Käendatavaks summaks lepiti 22 000 eurot;

− üürileandja ja põhivõlgnik sõlmisid 2. aprillil 2013 kokkuleppe (edaspidi: lisakokku-

lepe) allüürilepingu lõpetamiseks alates 31. märtsist 2013 seoses põhivõlgniku rahaliste

kohustuste täitata jätmisega;

− lisakokkuleppe kohaselt kehtib allüürileping inventari väljaostukohustuse osas edasi ja

see lõppeb, kui põhivõlgnik tasub kogu ostuhinna või üürileandja müüb asjad edasi.

Viimasel juhul peab põhivõlgnik kompenseerima uue lepingu järgse ostuhinna ja varem

kokkulepitud hinna (22 000 eurot) vahe. Lisaks leppisid samad osapooled kokku, et

tasutud tagatisrahast arvestatakse maha rendimaksed ja tarbitud kommunaalteenused,

eelisjärjekorras kustutatakse viivis;

− üürileandja müüs inventari 5. aprillil 2013 WWR Systems OÜ-le (edaspidi: ostja)

5000 euro eest (edaspidi: asendustehing);

− üürileandja loovutas 6. oktoobril 2014 kõik allüürilepingust, lisakokkuleppest ja

käenduslepingutest tulenevad nõuded põhivõlgniku ja käendajate vastu hagejale.

1.2. Hagiavalduses sisustas hageja oma rahalised nõuded järgmiselt:

− üürileandja esitas põhivõlgnikule 5. märtsil 2013 arve kõrvalkulude eest (1689,70 eurot);

13. märtsil 2013 viivisarve (390,63 eurot); 10. aprillil 2013 märtsi kõrvalkulude eest

(2240,63 eurot) ja viivisarve (126,73 eurot) – kokku summas 4447,69 eurot;

− üürileandja arvestas põhivõlgniku tasutud tagatisraha (4152,30 eurot) võlgnetava

viivise ja kõrvalkulu katteks. Seega võlgnes põhivõlgnik üürileandjale 10. aprilli 2013

seisuga 295,39 eurot (= 4447,69 – 4152,30), millele lisandub viivis;

− arvestades, et põhivõlgnik tasus inventari maksumusest 1500 eurot, on ostuhinnast

tasumata veel 20 500 eurot (= 22000 – 1500);

− tasumata summalt on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,5% inventari ostuhinnast iga

viivitatud päeva eest. Alates 15. veebruarist kuni 5. aprillini 2013 on sissenõutavaks

muutunud viivis 5022,50 eurot;

− pärast inventari realiseerimist 5. aprillil 2013 võlgnes põhivõlgnik üürileandjale lisa-

kokkuleppe alusel 22 522,50 eurot, millest 22 500 eurot on lisakokkuleppe järgne

võlgnevus ja 22,50 eurot viivis. Lisaks võlgnes põhivõlgnik üürileandjale allüürilepingu

järgi kõrvalkulud 295,39 eurot.

4 (14)

1.3. Hageja täpsustas 13. veebruari 2017 arvamuses oma nõuete kujunemist järgmiselt:

− põhivõlgnik oli alates 15. veebruarist 2013 viivituses inventari kuumaksete tasumisega,

mistõttu oli üürileandjal õigus nõuda temalt viivist allüürilepingu p 2.15 alusel 0,5%

ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Alates 15. veebruarist kuni 1. aprillini 2013

muutus sissenõutavaks viivis 4612,50 eurot (= 20 500 × 45 päeva × 0,5% päevas);

− edasi arvestas üürileandja viivist seaduses ette nähtud määras, st 2.– 4. aprilli 2013 eest

13,06 eurot (= 20 500 × 3 päeva × 7,75% aastas : 365 päevaga aastas);

− eelneva kahe taande kokkuvõttena oli üürileandja viivisnõue põhivõlgniku vastu

5. aprilli 2013 seisuga 4 625,56 eurot (= 4612,50 + 13,06);

− üürileandja arvestas inventari müügist 5. aprillil 2013 laekunud raha summas

5000 eurot VÕS § 88 lg 8 alusel kõrvalkulude (295,39 eurot), seejärel viiviste

(4625,56 eurot) ja lõpuks 79,05 eurot inventari ostuhinna katteks;

− pärast inventari müümist 5. aprillil 2013 võlgnes põhivõlgnik lisakokkuleppe alusel

20 420,95 eurot (= 22000 – 1500 – 79,05), mis on inventari ostuhinna tasumata osa;

− lisaks võlgneb põhivõlgnik ajavahemiku 6. aprill 2013 – 13. veebruar 2017 eest

põhinõudelt summas 20 420,95 eurot arvestatud seadusjärgse viivise summas

6445,01 eurot, st kokku on tema võlg 26 865,96 eurot (= 20 420,95 + 6445,01);

− käendajad vastutavad eeltoodud summast 22 000 euro tasumise eest, aga lisaks peavad

maksma viivist alates hagi esitamisest.

1.4. Hageja taotlusel tagas maakohus hagi ja määras 12. veebruari 2016 määrusega seada

kohtulik hüpoteek summas 27 000 eurot kostja II kinnistule hageja kasuks. Hagi tagamise

määrus jõustus edasi kaebamata.

2. Kostja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited olid järgmised:

− hageja ei esitanud üleandmise akti, millega äriruum ja asjad oleksid põhivõlgnikule üle

antud. Järelikult on tõendamata, et valdus on üle antud. Nii ei tekkinud põhivõlgnikul

kohustust tasuda üürilepingust tulenevaid makseid;

− üürileandja ei ole ka inventari valdust üle andnud ja põhivõlgnik ei ole valdust saanud.

Seega ei tekkinud põhivõlgnikul kohustust tasuda inventari eest;

− eluliselt ei ole usutav, et põhivõlgnik oli valmis üüripinnal asuvaid osaliselt

integreeritud asju ostma, sest üürileping lõpetati 2. aprillil 2013. Mõistlik isik ei osta

asju, mille kasutamise võimalus tal puudub;

− hageja viidatud arved ei tekita tasumise kohustust, sest kohustus tekib üksnes lepingu

või seaduse alusel, mitte arvetest, mis on vaid raamatupidamisdokumendid;

− allüürileping lõpetati 1. aprillil 2013 ja alates sellest kuupäevast ei kohaldu lepinguline

viivisemäär. Kui kohus leiab, et hageja põhinõue on õigustatud, on viivis ebamõistlikult

suur. Allüürileping kehtis umbes kolm kuud ja hageja ei andnud ruumi ega inventari

valdust üle põhivõlgnikule. Viivise määra tuleb vähendada mõistliku suuruseni.

3. Kostja II vaidles samuti hagile vastu, tema vastuväited olid järgmised:

− allüürilepingus lepiti kokku, et üürileandja müüb põhivõlgnikule äriruumis asuva

inventari ja omand sellele läheb üle peale viimase osamakse tasumist. Seega sisaldas

allüürileping ka müügilepingut (omandireservatsiooniga müük). Inventari eest tasumise

kohustust (müügilepingut) käendasid kostjad I ja II. Vaidlus puudub selles, et põhi-

võlgnik ega käendajad ei saanud inventari omanikuks. Inventari omand oli kuni selle

müümiseni üürileandjal;

5 (14)

− põhivõlgnik ei tasunud inventari ostuhinda, mistõttu sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt

inventari väljaostukohustus pidi lõppema alles siis, kui põhivõlgnik selle täidab või

üürileandja müüb inventari edasi, aga viimati nimetatud juhul tuli põhivõlgnikul

kompenseerida tegeliku müügihinna ja allüürilepingus kokkulepitud maksumuse

(22 000 eurot) vahe;

− kostjal II ei ole mingit isiklikku ega majanduslikku seost põhivõlgnikuga, st tema antud

käendus on tarbijakäendus;

− põhivõlgniku ja üürileandja lisakokkulepe ei ole seotud allüürilepinguga, vaid loob

iseseisva kohustuse põhivõlgnikule (hinnavahe hüvitamine ehk kahju hüvitamine).

Lisakokkulepet ei saa siduda üürileandja ja kostja II vahelise käenduslepinguga, vaid

see lõpetas allüürilepingu ja viimasega seotud käendusleping lõppes hiljemalt

5. aprillil 2013 inventari uuesti müümisega;

− kostja II ei saanud tarbijana ette näha sellist hinnavahe hüvitamise kohustust, milles

põhivõlgnik ja üürileandja kokku leppisid ning millel puudub majanduslikult mõistlik

sisu. Ka ei ole kostjaga II sõlmitud käenduslepingus sisalduda võiv tulevane kohustus

(hinnavahe hüvitamise kohustus) kostja II jaoks piisavalt määratletud;

− allüürilepingu lõpetamisega lepingupoolte kokkuleppel lõppes ka kostja II inventari

väljaostmise käendamise kohustus. Üürileandja ja põhivõlgnik sõlmisid uue

kokkuleppe, mida kostja II enam ei käendanud;

− isegi kui asuda seisukohale, et kostja II käendus laienes ka lisakokkuleppele, ei ole

kokkuleppel majanduslikku sisu ja kostja II kui tarbijast käendaja sellise kokkuleppe

alusel ei vastuta;

− lisakokkuleppega lõpetati allüürileping ja kuna allüürileping sisaldas müügilepingut,

võib kokkulepet käsitleda müügilepingust taganemisena. Põhivõlgnikul ei olnud kunagi

võimalik saada inventari omanikuks ja ta ei saanud realiseerida ega lõpetada ka

väljaostmiskohustust. Üürileandja müüs inventari ise edasi ajal, mil ta oli jätkuvalt

inventari omanik;

− puudub põhjendus, miks üürileandja müüs inventari nii madala hinnaga. Allüürilepingu

sõlmimise ajal oli inventari hind 22 000 eurot ja kõigest neli kuud hiljem oli langes see

5000 euroni. Kostja II tarbijana ei näinud ega pidanud ette nägema sellise kokkuleppe

võimalikkust, nagu sõlmisid üürileandja ja põhivõlgnik. Kostja II ei pidanud ette

nägema ka seda, et lisakokkuleppe alusel müüakse inventar nii madala hinnaga;

− hageja ei saa nõuda viivist allüürilepingus sätestatud määras, sest lisakokkuleppega

allüürileping lõpetati. Kostja II ei käendanud allüürilepingust tulenevaid kõrvalkulusid

ega kõrvalkuludest tulenevaid viiviseid. Viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult

suur ja vastuolus heade kommetega – seega tühine. Nõustuda ei saa ka hageja

viivisenõudega inventari ostuhinna vahelt. Viivisemääras pooled kokku ei leppinud;

− hageja ei põhjendanud ega tõendanud viivisenõuet seadusjärgses määras käendus-

lepingutest tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Tõendamata ja

põhjendamata on, milles seisneb käendajast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamine

ning mis alusel nõuab hageja kostjalt II seadusjärgset viivist alates 11. veebruarist 2016

kuni kohtuotsuse tegemiseni. Käendus on lõppenud;

− kui kohus leiab, et põhinõue ja viivisenõue on põhjendatud, tuleb viivist vähendada

mõistliku suuruseni.

6 (14)

EDASINE MENETLUS

4. Maakohus rahuldas 21. juuni 2017 otsusega hagi osaliselt, mõistis hageja kasuks välja

kostjatelt I ja II solidaarselt 295,39 eurot ning viivise 4. mai 2017 seisuga 29,07 eurot ja alates

21. juunist 2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, milles hagi jäi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Kostja II esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega hagi

rahuldati ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palus ta panna hageja

kanda.

7. Ringkonnakohus tühistas 15. detsembri 2017 otsusega (edaspidi: varasem otsus) maakohtu

otsuse osas, millega kostjalt II mõisteti hageja kasuks välja 295,39 eurot ja sellelt summalt

viivis, hagi jäi rahuldamata käendajatelt solidaarselt 15 500 euro ja sellelt summalt viivise

saamiseks ning jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud. Tühistatud osas saatis

ringkonnakohus tsiviilasja uuesti läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus

märkis, et maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles kostjalt I mõisteti hageja

kasuks välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivis. Kuigi käendajad on solidaarvõlgnikud, siis

ei ole nad vältimatud kaaskostjad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 207 lg 3

tähenduses ja kostja II kaebus ei mõjuta kostja I suhtes tehtud lahendit (vt Riigikohtu

1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 14 teine lõik). Ringkonnakohtu otsus

jõustus edasi kaebamata.

8. Hageja esitas asja uuel läbivaatamisel 15. oktoobril 2018 hagiavalduse tervikteksti, milles

palus käendajatelt solidaarselt välja mõista 15 500 eurot ja viivise alates hagi esitamisest VÕS

§ 113 lg 1 määras. Hageja täpsustas, et tal on õigus nõuda kostjatelt allüürilepingus sisalduva

müügilepingu järgse hinna (22 000 eurot) ja inventari müügi (5000 eurot) vahe, millest on maha

arvatud põhivõlgniku tasutud osamakse (1500 eurot), st 15 500 eurot. Nõude põhjendamisel jäi

hageja varem esiletoodu juurde.

9. Kostja I järgis samuti oma varasemaid vastuväiteid, aga märkis täiendavalt, et hageja ei

ole tõendanud, milline vara põhivõlgnikule müüdi. Allüürilepingu p 2.12 kohaselt müüakse

vara, mis on näidatud lepingu lisas 3. Lepingu p 13.8.3 viitab lepingu lisana 3 käendus-

lepingule. Seega puudub vara nimekiri.

10. Kostja II jäi varem esitatud seisukohtade juurde.

MAAKOHTU OTSUS

11. Maakohus jättis 12. jaanuari 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need

rahaliselt kindlaks edaspidi.

11.1. Maakohus tuvastas, et:

-

allüürilepingus sisaldus kaks lepingut: üürileping (p-d 2.1–2.2) ja inventari

müügileping (p-d 2.12–2.15);

-

käendus on seotud ainult inventari müügiga ja käendajad ei vastuta kohustuste eest, mis

on seotud üüri või kõrvalkuludega;

-

allüürileping lõppes 31. märtsil 2013;

-

lisakokkuleppe kohaselt kehtib allüürileping inventari väljaostukohustuse osas edasi ja

lõppeb, kui põhivõlgnik tasub kogu ostuhinna või üürileandja müüb asjad edasi.

Viimasel juhul peab põhivõlgnik kompenseerima uue lepingu järgse ostuhinna ja

varem kokkulepitud hinna vahe. Lisaks lepiti kokku, et tagatisrahast arvestatakse maha

rendimaksed ja kommunaalteenuste tasu, eelisjärjekorras kustutatakse aga viivis.

7 (14)

11.2. Esmalt lahendas maakohus üürinõude, jättes üürilepingust tulenevate nõuete osas hagi

rahuldamata. Käenduslepingu p 1 sõnastuse järgi tagavad käendajad järelmaksu saaja

kohustuste täitmist ja käendatav summa on 22 000 eurot, mis on inventari ostuhind.

Üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamise tahe käenduslepingust ei nähtu. Viide

allüürilepingule ei tähenda, et käendajad soovisid käendada kõiki selles märgitud põhivõlgniku

kohustusi.

11.3. Teisena käsitles maakohus hinnavahe hüvitamise nõuet ja jättis selle rahuldamata.

11.3.1. Vastavalt käenduslepingule võtsid käendajad kohustuse käendada allüürilepingust ja

selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevaid põhivõlgniku kohustusi. Järelikult vastutavad

nad ka lisakokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eest. Nõude loovutamise lepingu p-s 2

märgiti loovutatava nõudena allüürileping, käendusleping ja arved. Lisakokkulepe on algse

lepingu muutmise kokkulepe, st sisuliselt algse lepingu osa, ja sellest tulenevad õigused läksid

üle loovutuse saajale. Hageja on seega kehtivalt omandanud võimaliku nõude kostjate vastu.

11.3.2. Tunnistajate C ja W ütluste ning kostja I kinnituse alusel müüs üürileandja

põhivõlgnikule inventari nimekirjas nimetatud esemed. W kinnitas, et ostjale müüdud vara

kattus täielikult põhivõlgnikule müüdud varaga (v.a mõni katkine nõu).

11.3.3. Maakohus kohaldas VÕS § 115 lg 1, § 127 ja § 128 ning leidis, et esinevad kõik teised

kahju hüvitamise eeldused, aga täidetud pole tingimus, et kahju oli rikkumise võimaliku

tagajärjena põhivõlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Üürileandja

soetas baarimööbli 13 000 euroga ning ostis juurde väikeinventari ja köögitehnika. Põhivõlgnik

oli nõus kogu vara ostma 22 000 euroga, mida saab pidada turuhinnaks. Tõendatud ei ole, et

põhivõlgnik tasus vara eest turuhinnast kõrgema hinna. Seega said põhivõlgnik ja käendajad

eeldada et vara võõrandatakse ostuhinna tasumise kohustuse rikkumisel kolmandale isikule

samuti turuhinnaga või vähemasti sarnase hinnaga. Põhivõlgnikule ega ka käendajatele ei olnud

ette nähtav, et vara võõrandatakse enam kui neli korda madalama hinnaga 5000 euro eest.

11.3.4. Samuti ei ole täidetud VÕS § 135 lg 1 kohaldamise eeldused. Põhivõlgnik ja

üürileandja leppisid üürilepingu lõpetamises kokku 2. aprillil 2013 ja üürileandja võõrandas

vara ostjale 5. aprillil 2013. Ainult kolme päeva jooksul vara võõrandamine ei ole mõistlik aeg

sedavõrd suure varakogumi müügiks. See võib olla ka põhjus, miks vara eest saadi sedavõrd

madal hind. On üldteada, et kiirmüügi hind kujuneb harilikult oluliselt väiksemaks kui tavalise

müügiprotsessi korral. Seega müügi viis ei olnud mõistlik.

11.4. Põhinõude põhjendamatuse tõttu jäi rahuldamata ka viivisenõue.

POOLTE SEISUKOHAD

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ning hagi

põhivõla 15 500 eurot ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldada. Menetluskulud palub

hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Hageja väited on kokkuvõtvalt järgmised.

12.1. Esiteks väljus maakohus hagi piiridest, kui asus lahendama nõuet 295,39 euro ja sellelt

summalt viivise saamiseks. Kostja I suhtes on see nõue lahendatud 21. juuni 2017 otsusega ja

kostja II vastu hageja 15. oktoobri 2018 terviktekstis sama nõuet enam ei esitanud.

12.2. Teiseks kvalifitseeris maakohus nõude ekslikult kahju hüvitamise nõudeks. Tegelikult

nõuab hageja käendajatelt lepingu alusel põhivõlgniku rahalise kohustuse täitmist. Üürileandja

ja põhivõlgnik leppisid kokku, kuidas toimuvad poolte vahelised arveldused inventari

võõrandamisel, st põhivõlgnik võttis omale lepingulise kohustuse tasuda inventari müümisel

saadud hinna ja allüürilepingus kokku lepitud maksumuse vahe. Lepingus kokku lepitud

täitmisnõudele ei saa seadusjärgset kahju hüvitamise regulatsiooni kohaldada. Lähtudes VÕS

§ 108 lg-st 1 oleks pidanud maakohus hagi rahuldama.

8 (14)

12.3. Kolmandaks kohaldas maakohus valesti VÕS § 127 lg 3 ja § 135 lg 1.

12.3.1. Maakohus jättis tähelepanuta, et hinnavahe hüvitamise kokkulepe üürileandja ja

põhivõlgniku vahel sõlmiti eesmärgiga kompenseerida uue lepingu (asendustehingu) järgse

ostuhinna ja varem kokku lepitud hinna vahe. Kuna lisakokkuleppe sisu on hinnavahe

hüvitamine, ei ole võimalik väita, et hinnavahe hüvitamise kohustus oli kohustus, mida

põhivõlgnik VÕS § 127 lg 3 alusel ei näinud rikkumise võimaliku tagajärjena ette.

12.3.2. Majandustegevuse raames sõlmitud hinnavahe kompenseerimise kokkulepe ei

võimalda väita, et kokkulepe ja selle tagajärjed olid erakordsed või nende ärahoidmine ei olnud

lepingulise kohustuse eesmärk. Arvestades hinnavahe hüvitamise kokkuleppe sõnastust, oli

põhivõlgnikule ettenähtav igasuguse suurusega hinnavahe hüvitamise kohustuse tekkimine.

12.3.3. Tõendamata on kostjate väide, et inventar võõrandati liiga odavalt ja neid oleks saanud

kallimalt võõrandada. Asjaolu, et põhivõlgnik ise oli mõned kuud varem nõus ostma inventari

22 000 euroga, ei tähenda ega tõenda, et see summa kajastab inventari väärtust.

12.3.4. Nõue käendajate vastu põhineb käenduslepingul ja sel juhul VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu.

12.3.5. Maakohus kohaldas VÕS § 127 lg 3 ebaõigesti ka seetõttu, et norm ei rakendu kahju

suurusele, eriti olukorras, kus lepiti kokku hinnavahe hüvitamises. Põhivõlgnik pidi lepinguliste

kohustuste rikkumisel arvestama hinnavahe hüvitamise kohustuse tekkimise võimalusega.

12.3.6. Üürileandja ja põhivõlgnik leppisid lisakokkuleppes kokku, kuidas nendevahelises

õigussuhtes toimub hinnavahe hüvitamine. Seega leidis maakohus VÕS § 135 lg 1 ebaõigesti

kohaldades, et vara inventari võõrandati ebamõistliku hinnaga ja ebamõistlikult kiirest. Jääb

arusaamatuks, mille põhjal asus kohus seisukohale, et põhivõlgnik ostis inventari mõistliku

hinnaga 22 000 eurot. Sellise hinnaga vara ostmine ei tähenda, et ostuhind oli mõistlik või

vastas turuhinnale. Samuti ei esitanud kostjad tõendeid, millest nähtuvalt oleks pikema

müügiaja korral olnud inventari müügist võimalik saada kõrgemt hinda kui 5000 eurot. Pikema

müügiaja korral võinuks senine ostuhuviline kaduda või pakkuda madalamat hinda.

12.4. Neljandaks tuleb hagi rahuldamise korral teisiti jaotada menetluskulud ja jätta kehtima

hagi tagamise abinõu.

12.5. Inventari turuhind oli hageja väitel 5000 eurot. Ringkonnakohtu menetluses esitas hageja

alternatiivse väite, et inventari turuhind 2013. aasta aprillis ei ületanud 8300 eurot.

13. Kostja I vaidleb kaebusele vastu. Maakohus leidis ekslikult, et käendajate vastutus tuleneb

lisakokkuleppest. Allüürilepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel lõppes ka kostjate käendus-

kohustus (VÕS § 153 lg 1 p 1). Tulenevalt allüürilepingust ja lisakokkuleppest on hageja nõue

kostjate vastu alusetu ja põhjendamata. Kostjate vastutus ei saanud suureneda või laieneda nn

hinnavahe hüvitamise kohustusele (VÕS § 145 lg 4). Inventari turuhind oli 22 000 eurot.

14. Kostja II vaidleb samuti kaebusele vastu. Kostja II jääb selle juurde, et hagejal ei ole

nõudeõigust, kuivõrd põhivõlgnik ei loovutanud hagejale muud kui loetletud üüriarvetest

tulenevate nõuete nõudeõiguse. Inventari turuhind oli 22 000 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse osas, milles lahendati nõue 295,39 euro ja

sellelt viivise saamiseks, jäeti hagi rahuldamata põhivõla 12 200 eurot ja sellelt viivise

saamiseks, tühistati tervikuna hagi tagamine ning jaotati kostjate menetluskulud. Ringkonna-

kohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab 295,39 euro ja sellelt summalt viivise

nõude kostja II vastu läbi vaatamata, rahuldab osaliselt põhivõla ja viivise nõuded ning muudab

vastavalt hagi tagamise ulatust ja menetluskulude jaotust. Ülejäänud osas jääb sama otsus

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja praegu veel

vaidlevate poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad iga poole enda kanda.

9 (14)

16. Esmalt tuleb käsitleda vaidluse ulatust ja sellega seotud väiteid ja avaldusi, sh kaebuse

esimest väidet.

16.1. Hageja ja maakohus said erinevalt aru nõuete ulatusest asja uuel läbivaatamisel.

Ringkonnakohus nõustub hageja esimese väitega, et maakohus pidanuks lähtuma

15. oktoobri 2018 hagiavalduse terviktekstis kajastatud nõuetest, millega hageja soovis

kostjatelt põhivõla 15 500 euro ja viivise väljamõistmist. Maakohus lahendas vaidlustatud

otsuse p-des 27–30 lisaks kostja II osas üürinõuet summas 295,39 eurot koos sellelt summalt

viivise saamise nõudega. Maakohtu otsus on vaidlustatud tervikuna, st praeguse menetlusetapis

saab ringkonnakohus kontrollida ka seda, kas kõnealune nõue on õigesti lahendatud.

16.2. Maakohus rikkus menetlusõigust (TsMS § 392 lg 1 p 1, § 439), kui lahendas kostja II

vastu esitatud üüri- ja viivisnõuet, ilma ei oleks selgitanud välja hageja tahte nõuete ulatuse

kohta. Ringkonnakohus saab maakohtu 26. septembri 2018 kirjast aru, et asjas avati uuesti

eelmenetlus. Nimelt nõudis maakohus hagejalt hagiavalduse tervikteksti esitamist ning andis

pooltele võimaluse esitada tõendeid ja taotlusi. Eelkõige viitab kirja eelviimases lõigus

kasutatud sõna „lõpptähtaeg“ sellele, et pooltele antud tähtaja möödumisega lõpeb võimalus

teha eelmenetluse toiminguid. Järgnevastest kohtudokumentidest ega 25. novembri 2021

kohtuistungi protokollist ei selgu, milliseid nõudeid täpselt arutati. Hageja märkis istungil, et ta

täpsustas hagi pärast varasemat otsust ega käsitlenud istungil üürinõuet, aga kostja II vaidles

sellest hoolimata vastu ka sellele nõudele.

16.3. Kui hageja nõuded on sõnastatud menetlusdokumentides erinevalt, peab kohus välja

selgitama, kas hageja soovis nõudest osaliselt loobuda või selle tagasi võtta (vajaduse korral

saanuks lasta nõudeid TsMS § 340¹ lg 1 järgi täpsustada). Hagist osaline loobumine või selle

osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei peeta

hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist

kas või juba menetluse selguse huvides (vt nt Riigikohtu 11. septembri 2019 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-19005, p 13 kaheksas lõik ja seal viidatud varasem praktika).

16.4. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ta soovis kostja II vastu esitatud üüri- ja

viivisnõude tagasi võtta või teise võimalusena sellest loobuda. Ringkonnakohus selgitas

eespool p-s 16.2 oma arusaama, et 15. oktoobri 2018 hagiavalduse tervikteksti esitamise ajal

kestis maakohtus (uus) eelmenetlus. TsMS § 424 lg 1 esimene lause annab hagejale võimaluse

hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kuivõrd hageja esitas kõnealust

üüri- ja viivisnõuet enam mitte sisaldava tervikteksti eelmenetluse ajal, siis ei vajanud ta

tagasivõtmiseks kostja II nõusolekut. Maakohus pidanuks jätma vastava nõude TsMS § 423

lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada, tühistades

ühtlasi vaidlustatud otsuse sama nõude osas (TsMS § 425 lg 3 esimene lause).

16.5. Vaidluse ulatus mõjutab asja hinda apellatsiooniastmes. Eelneva põhjal soovis hageja

kaebusega saavutada käendajatelt solidaarselt põhinõudena 15 500 euro ja lisaks viivise

väljamõistmise. TsMS § 137 lg 1 järgi tuleb asja hind ringkonnakohtus määrata lähtudes sellest

nõudest. TsMS § 123, § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel on nimetatud nõudelt arvutatud

hind 16 747,75 eurot (= 15 500 + 8,05%, mis on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivise määr

hagi esitamise ajal). Juhindudes TsMS § 136 lg-st 4 määrab ringkonnakohus asja hinna.

17. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest ja õiguslikest hinnangutest üürileandja ja

põhivõlgniku vahel inventari müügilepingu ja lisakokkuleppe ning üürileandja ja kostjate vahel

käenduslepingute sõlmimise kohta. Ühtlasi tuvastas maakohus õigesti ja menetlusnorme

rikkumata, et 18. detsembri 2012 lepingudokumendis sisaldunud inventari müügilepingu ja

ostjaga sõlmitud 5. aprilli 2013 müügilepingu ese on samad asjad (inventar) ja põhivõlgnik

hakkas neid kasutama (vaidlustatud otsuse p-d 39–41). Põhjendatud ei ole kostjate arusaam, et

omandireservatsiooniga müügi korral pole hinnavahena avalduv kahju hüvitatav.

10 (14)

18. Järgmiseks kontrollib kohus põhinõude õiguslikku kvalifikatsiooni.

18.1. Hageja heidab maakohtule mh ette nõude kvalifitseerimist kahju hüvitamise nõudena.

Siinjuures tugineb hageja 2. aprilli 2013 lisakokkuleppele. Ringkonnakohus leidis varasema

otsuse p-s 24 ja selle alapunktides, et kostjad ei vastuta lisakokkuleppega võetud põhivõlgniku

kohustuste täitmise eest. Sellekohased õiguslikud põhjendused olid maakohtule siduvad (TsMS

§ 658 lg 2). Lisakokkuleppega võttis põhivõlgnik endale senisest laiema kohustuse, mille

täitmise eest käendajad VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei vastuta. Viidatud normist ei saa VÕS § 142

lg 6 tõttu kõrvale kalduda, sest lisakokkulepe ei vasta VÕS § 142 lg 2 teises lauses ette nähtud

piisava määratletuse reeglile. Üürileandja taganes müügilepingust (vt järgnevas p 18.3) ega saa

enam nõuda selle lepingu täitmist. Neil kaalutlustel pole õige hageja arusaam, et tema

põhinõude rahuldamist saaks kaaluda lepingulise kohustuse täitmisena VÕS § 108 lg 1 alusel.

18.2. VÕS § 135 normid on kahjuhüvitise arvutamist lihtsustavad sätted, mitte aga iseseisevad

nõudealused. Järelikult on hageja põhinõude kohane alus VÕS § 115 lg 1 ja kohalduvad kahju

hüvitamist üldiselt käsitlevad sätted. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline

diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud

isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes

olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127

lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg (Riigikohtu

5. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 27 ja seal viidatud varasem praktika).

18.3. Ringkonnakohus järgib varasema otsuse p 25.1 õiguskäsitlust, et hageja praegu veel

vaidlusaluse nõude ulatuse saab määrata kas VÕS § 135 lg-te 1 või 2 või kahju hüvitamise

üldnormide (VÕS § 127 lg 1 jj) järgi. Kuigi VÕS § 135 lg 1 ei välista ega piira hinnavahet

ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust (VÕS § 135 lg 3), siis nüüd hageja enam

suurema kahju hüvitamist ei nõua. VÕS § 135 lg 1 kohaldub mh juhul, kui hageja nõuab kahju

hüvitamist VÕS § 115 lg 2 järgi, st nõuab kahju hüvitamist täitmise asemel pärast lepingu

lõpetamist konkludentse tahteavaldusega (Riigikohtu 18. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

45-08, p 18 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus leidis varasema otsuse

p-s 24.2, et üürileandja taganes müügilepingust konkludentselt. Maakohus tuvastas

vaidlustatud otsuse p-s 36 samuti lepingust taganemise ja pooled ei ole seda vaidlustanud.

Järelikult saab apellatsioonimenetluses lähtuda samast asjaolust (TsMS § 652 lg 1 p 1).

18.4. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hinnavahena avalduv kahju pole ettenähtav.

Senises kohtupraktikas on tehingu hinnavahet kahju allikana peetud ettenähtavaks (Riigikohtu

20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-280, p 32.1). Muu hulgas juhul, kui kahjuhüvitis

arvutatakse abstraktselt VÕS § 135 lg 2 kohaselt, ei peaks hüvitise arvestamisel üldjuhul

kohalduma VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 (Riigikohtu 8. mai 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08,

p 26). Käesoleval juhul pidi põhivõlgnikule olema mõistlikult ettenähtav, et kui ta ei täida

inventari väljaostmise kohustust, siis võib üürileandja teha samasisulise asendustehingu. Kui

asendustehingu hind on põhivõlgnikuga kokkulepitust väiksem, siis kaasneb sellega üürileandja

kahju, sest tal jääb osaliselt saamata rahasumma, millele olnuks õigus algse müügilepingu järgi.

Lisaks viitab lisakokkuleppe esimese lõigu sõnastus selgelt põhivõlgniku arusaamale, et tal

võib tekkida hinnavahe hüvitamise kohustus.

18.5. Vahekokkuvõttena saab märkida, et maakohus kvalifitseeris hageja põhinõude õigesti

kahju hüvitamise nõudeks, aga eksis kahju ettenähtavuse põhimõtte rakendamisel. Hageja

kaebuse teine väide ei ole põhjendatud. Vähemalt osaliselt on siiski põhjendatud kolmas väide

ja hagi ei saa jätta rahuldamata pelgalt VÕS § 127 lg 3 järgi. Kuivõrd nimetatud alusel ei ole

nõue välistatud, siis pole eraldi vaja käsitleda küsimust, kas käenduslepingul rajaneva vastutuse

puhul on VÕS § 127 lg 3 kohaldamine üldse välistatud.

11 (14)

19. Käenduslepingu sõlmimine ega kehtivus pole vaidlusalune, st kostjad vastutavad VÕS

§ 142 lg 1 ja § 145 lg 1 alusel põhivõlgniku rahaliste kohustuste eest, mis tulenevad

müügilepingust. Õige ei ole kostjate arusaam, et lisakokkulepe lõpetas käendatud kohustuse ja

seeläbi VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel ka käenduse. Viidatud kokkuleppest ei nähtu, et põhivõlgnik

ja üürileandja oleksid kokku leppinud inventari väljaostukohustuse tingimusteta lõppemises.

Ühtlasi ei takista käenduskohustuse täitmise nõudmist kostja II võimalik roll käendajana, mh ei

muuda see põhivõlgniku rikkumist ja sellega kaasnevat kahju vähem ettenähtavaks. Kostjad kui

kaaskäendajad vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt (VÕS § 150).

20. Õige on maakohtu järeldus, et praegu vaidlusalune nõue on loovutuse tulemusel hagejal üle

läinud (vaidlustatud otsuse p 38). VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma

nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele

isikule (nõude loovutamine). Kahtluse korral tuleb eeldada, et nõue loovutati tervikuna

(Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-280, p 35.2 esimene lõik). Loovutamise

lepingu (dtl 33) p 2 viitab selgelt 18. detsembri 2012 lepingudokumendile (dtl 13–17), milles

maakohus tuvastas inventari müügilepingu sisaldumise. Samas punktis arvete märkimine ei

tähenda, et loovutuse ese olnuks ainult arvetes kajastatud nõue. VÕS § 167 lg 1 teisele lausele

vastavalt eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma tagatised. Käesoleval juhul

on nõude loovutamise lepingu p-s 2 viide käenduslepingule, st hageja astus üürileandja kui

võlausaldaja asemele ka käendussuhetes ja saab nõuda mõlemalt käendajatelt kohustuse

täitmist (vrd Riigikohtu 26. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 14 kolmas lõik).

21. Eelneva põhjal tuleb hageja põhinõue lahendada müügilepingu rikkumisest tingitud kahju

hüvitamise nõudena. Kui üürileandjal oli sel alusel nõue põhivõlgniku vastu, siis saab sama

nõude panna hageja (loovutuse saaja) panna maksma kostjate (käendajate) vastu.

21.1. Kahju hüvitamise eeldused (sh VÕS § 135 kohaldamise eeldused) peab tõendama hageja

(nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16). Kostjate üldisesse

tõendamiskoormisesse kuuluks põhivõlgniku rikkumise vabandatavus, aga seda kostjad ei

väida. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahju hüvitamise üldised eeldused on täidetud

(vaidlustatud otsuse p 42 ja p 43 esimese lause esimene pool, vt ka eespool p 18.2). Eespool

p 18.4 kohaselt oli kahju ka ettenähtav. Tuvastada on veel vaja kahjuhüvitise suurus. Vastavalt

p-des 18.2 ja 18.3 märgitule on asjakohane kontrollida VÕS § 135 lg-te 1 ja 2 tingimusi.

21.2. VÕS § 135 lg 1 kohaldamiseks peab asendustehing olema tehtud pärast lepingust

taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil. Kui üks neist tingimustest on täitmata, ei

saa kahjuhüvitise arvutamisel asendustehingu hinda aluseks võtta. Ringkonnakohus leiab, et

mõlemad tingimused on täitmata, mistõttu VÕS § 135 lg 1 ei kohaldu.

21.2.1. Mõistlik viis tähendab asendustehingu tegemist mõistlikel tingimustel, st esialgse

lepinguga võimalikult samaväärsetel tingimustel, mida on mõistlikult võimalik saavutada

(Riigikohtu 6. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12910, p 12 ja 30. aprilli 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 37). Ostjalt asendustehingu (5. aprilli 2013 müügileping, dtl 32)

alusel saadud ostuhind 5000 eurot erineb oluliselt üürileandja ja põhivõlgniku vahel kokku

lepitud hinnast 22 000 eurot. Kui asendustehingu tingimused (sh hind) ei ole samad, siis peab

hageja tooma esile ja vaidluse korral tõendama asjaolud, mis viitavad sellele, et algse lepingu

tingimusi polnud enam mõistlikult võimalik saavutada. Sellised asjaolud võivad olla

lepinguläbirääkimised piisava hulga isikutega, asjade müügi puhul avalik enampakkumine või

muu aktiivne tegevus, mida sarnases olukorras isikult võib mõistlikult eeldada. Nii suurt

erinevust ei ole hageja sisuliselt põhjendanud ega näidanud, milliste toimingute tulemusel

jõudis üürileandja järeldusele, et paremat müügitulemust pole võimalik saavutada. Hageja pole

väitnud läbirääkimisi mitme isikuga ega enampakkumise korraldamist. Hageja esiletoodust ei

nähtu objektiivseid takistusi läbirääkimiste pidamiseks, enampakkumise korraldamiseks või

muul viisil inventari aktiivsemalt müügiks pakkumiseks. Seega hageja ei toonud esile ega

tõendanud asjaolusid, mis viitaks asendustehingu tegemisele mõistlikul viisil.

12 (14)

21.2.2. Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid

silmas pidades (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 ja seal viidatud

varasem praktika). Mõistliku aja määramisel saab arvesse võtta algse lepingu olemust ja

eesmärki, samuti konkreetse juhtumi asjaolusid ning võimaluse korral ka vastava tegevusala

praktikat ja tavasid. Ajavahemik hakkab kulgema esialgsest lepingust taganemisest, st ajast, kui

teine pool saab kätte (või loetakse kättesaanuks) lepingust taganemise avalduse (vt P. Varul jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 135 p 4.1). Hageja pidi ka

selles osas tooma esile ja vaidluse korral tõendama asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse,

et taganemise ja asendustehingu sõlmimise vahele jäänud aeg oli mõistlik. Hageja oma

tõendamiskoormist ei täitnud. Asendustehing sõlmiti vaid mõni päev pärast üürilepingu

lõppemist ja lisakokkuleppe sõlmimist. Tõendamata ja seega paljasõnaline on hageja väide, et

pikema müügiaja korral võinuks senine ostuhuviline kaduda või pakkuda madalamat hinda.

Ühtlasi puuduvad tõendid selle kohta, et inventari müümisega oleks olnud väga kiire.

21.3. Eelmise p 21.2 ja selle alapunktide tulemusest järeldub, et hüvitatava hinnavahe saab

arvutada VÕS § 135 lg 2 järgi. Viidatud säte näeb ette kahjustatud lepingupoole õiguse nõuda

lepingust taganemise korral kahjuhüvitisena lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal

kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui

lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks

võetavas kohas olemas turuhind. Ringkonnaohus märkis eespool p-s 18.3, et üürileandja

taganes müügilepingust konkludentselt. Seega on VÕS § 135 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud

ja nõude suuruse määrab müügilepingu eseme ehk inventari turuhind, mille pidi tooma esile ja

tõendama eelkõige hageja.

21.3.1. Hageja esmase väite kohaselt kajastab turuhinda asendustehingu hind (5000 eurot), sest

see on inventariga sel ajal tehtud tegeliku müügitehingu hind. Alternatiivselt tugineb hageja

väitele, et inventari turuhind asendustehingu ajal, st 2013. aasta aprillis ei ületanud 8300 eurot,

sest valdkonna asjatundjad pakkusid hinnaks 7500–8300 eurot. Hageja märkis täiendavalt, et

see hind ei kajasta inventari kolimise, demonteerimise ega transpordi kulu. Kostjate väitel

kajastab turuhinda (22 000 eurot) samade esemete põhivõlgnikule müümise leping, mis on

ajaliselt umbes 3,5 kuud varasem.

21.3.2. Põhjendatud ei ole poolte väited, et turuhinna saab tuvastada algse müügilepingu või

asendustehingu hinnana. Kummagi tehingu kohta puuduvad andmed, et need oleks tehtud turu-

tingimustel. Müügilepingu puhul oli eripära, et inventar müüdi kasutamiseks samas ruumis,

mille jaoks see oli valmistatud ja komplekteeritud. Puudub alus arvata, et teised turuosalised

oleks olnud valmis maksma spetsiifiliste esemete eest sama kõrget hinda. Asendustehingu

sõlmis üürileandja väga kiiresti, mistõttu pole usutav, et nii kujunenud hind oleks kohalik

keskmine müügihind.

21.3.3. Ringkonnakohus tuvastab, et inventari turuhind 2013. aasta aprillis oli 8300 eurot.

Hageja esitatud kahe turuosalise arvamustest (dtl 597–608) nähtub, et neist üks hindas inventari

kiirmüügi turuhinnaks maksimaalselt 7500 eurot ja teine avaldas, et tema pakutud hind

2013. aastal olnuks maksimaalselt 8300 eurot. Mõlemad arvamused koostati samade esemete

kohta, mis üürileandja müüs algselt põhivõlgnikule ja hiljem ostjale. Kuivõrd hageja ei toonud

esile asjaolusid, mis viitaks kiirmüügi vajadusele (vt ka eespool p 21.2.2) ega põhjendanud

turult mitme pakkumise võtmise takistusi (p 21.2.1), siis on põhjendatud lugeda kohalikuks

keskmiseks müügihinnaks ehk turuhinnaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 teise lause

tähenduses 8300 eurot.

21.3.4. Hageja ei toonud selgelt esile ega tõendanud, millised olid või võinuks olla inventari

kolimise, demonteerimise ega transpordi kulud. Pelgalt viide selliste kulude võimalikkusele ei

anna alust hinnata inventari turuhinda eelnevast erinevalt. Samuti ei mõjuta täpsemalt

sisustamata väited hinnangut üürileandja kahju suurusele.

13 (14)

21.3.5. Eelneva põhjal kujuneb algse müügitehingu ja asendustehingu hinnavahe suuruseks

VÕS § 135 lg 2 järgi 13 700 eurot (= 22 000 – 8300). Vaidlustamata asjaoludel oli põhivõlgnik

tasunud inventari eest 1500 eurot, selle summa võrra üürileandja kahju summa väheneb ja

selleks kujuneb 12 200 eurot (= 13 700 – 1500).

21.4. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas esineb alus kostjatelt nõutavat kahjuhüvitist

vähendada.

21.4.1. VÕS § 135 sätete järgi arvutatavat kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku

saadav kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS

§ 139), samuti võib kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kui kahju hüvitamine

täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel

mõistlikult vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikute-

vahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda ning kindlustuse olemasolu (Riigikohtu

10. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 12 teine lõik ja 27. novembri 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 12).

21.4.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud ega tõendanud kahjuhüvitise

vähendamise asjaolusid, sh selliseid, mis õigustaks VÕS § 145 lg 5 kohaldamist. Algne

müügileping sõlmiti majandustegevuses ja põhivõlgnik oli vaba otsustama, kas ja mis hinnaga

ta inventari ostab. Käendus on selles tähenduses aktsessoorne, et hinnata ei tule käendajate huvi

ega mõjutusvõimalusi algse tehingu suhtes, vaid neil oli omakorda vaba voli otsustada, kas

sõlmida käendusleping. Puuduvad viited üürileandja pahausksusele või raskele hooletusele.

Üürileandja ei saa kahju hüvitamise tagajärjel täiendavat kasu, vaid ta pannakse VÕS § 127

lg 1 mõtte järgsesse olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud,

kui algset müügilepingut täidetuks kohaselt. Üürileandja enda osa kahju tekkimisel on juba

arvesse võetud seeläbi, et kahjuhüvitist ei arvutata VÕS § 135 lg 1, vaid lg 2 alusel. VÕS § 127

lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamise vajadust ei ole, sest kahju suurus on võimalik välja

arvutada.

21.5. Kokkuvõttes on hageja põhinõue põhjendatud osasummas 12 200 eurot ja see summa

tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.

22. Põhinõude rahuldamise ulatuse järgi saab lahendada viivise nõude, mille õiguslik alus on

VÕS § 113 lg 1.

22.1. Hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest, mis on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2. Praegu

veel lahendatava nõude osas esitas hageja viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määraga. Seetõttu pole enam asjakohane kostjate vastuväide, et viivise määr on ebamõistlikult

kõrge. Kostjad ei toonud esile asjaolusid, mis välistaks viivise nõude rahuldamise seaduses ette

nähtud ulatuses.

22.2. Kohtotsuse tegemise aja seisuga, st ajavahemikul 11. veebruar 2016 – 21. oktoober 2022

on põhivõla summalt 12 200 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 6535,17 eurot (vt

viivisekalkulaator.ee), mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Arvutatud

summa ei ületa põhinõuet. Otsuse tegemisele järgnevast päevast alates mõistab kohus viivise

välja samuti VÕS § 113 lg 1 teise lause määras (TsMS § 367).

23. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb kontrollida, kas rakendatud hagi tagamise abinõud

on põhjendatud jätta kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna (TsMS § 445 lg 2). Maakohus

määras seada hagi tagamiseks kohtulik hüpoteek kostja II kinnistule hüpoteegisummaga

27 000 eurot. Nii suures summas tagamisabinõu pole enam vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul

võib otsuse jõustumise ja täitmiseni kuluda aastast veidi pikem ajavahemik. Täiendav viivis

1,25 aasta eest oleks 1220 eurot (= 12 200 × 8% × 1,25). Kokku on põhjendatud hüpoteegi

säilitamine summas 20 000 eurot (≈ 12 200 + 6535,17 + 1220). Seda summat ületavas osas

tuleb hagi tagamise abinõu tühistada ja hüpoteegisummat vastavalt vähendada.

14 (14)

24. Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.

24.1. Praeguses menetlusetapis saab jaotada hageja ja käendajate vahelise vaidluse kulusid.

Hageja ja põhivõlgniku vahelise vaidluse kulud on küll jaotamata (vt eespool p 1 teine lõik),

aga kuna põhivõlgnik ei ole enam menetlusosaline, siis ei saa teha teda puudutavaid otsustusi.

Hageja ja käendajate vaidlus hõlmab asja esimest korda lahendamist maakohtus, eelmist

apellatsioonimenetlust, sellele järgnenud uut asja läbivaatamist ja praegust menetlust.

24.2. Hagi osalise rahuldamise ja osalise läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb kulud jaotada

eelkõige TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel. Vaidlusel on veel see eripära, et kostja I suhtes

jõustus maakohtu 21. juuni 2017 otsus edasi kaebamata temalt 295,39 euro ja viivise välja

mõistmise osas. Kostja II vaidlustas tema suhtes tehtud samasisulise otsustuse ja selle nõude

jätab ringkonnakohus tänase otsusega läbi vaatamata. Nimetatud summa väheolulisuse tõttu ei

mõjuta kirjeldatud erisus menetluskulude jaotust. Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse, et

kostjate vastuväited nimetatud nõudeosa kohta ei ole mahukad ega eristu teistest väidetest, mis

osutusid asja lahendamisel oluliseks. Neil kaalutlustel saab menetluskulude jaotamisel

kohaldada TsMS § 163 lg 1 põhimõtet, et kulud jaotatakse vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

24.3. Hageja nõudis algselt 22 000 euro ja viivise maksmist. Tänase otsusega mõistetakse

käendajatelt solidaarselt välja 12 200 eurot ja sellelt viivis. Seega rahuldatakse hageja nõudest

55%. Siiski tuleb lisaks panna tähele, et hageja esitas alles praeguses apellatsioonimenetluses

tõendid, mille põhjal sai hinnata hüvitatava kahju suurust (1. septembri 2022 lisad). Otseselt ei

ole tegemist TsMS § 171 lg 2 olukorraga, sest maakohus jättis hagi rahuldamata teistsuguse

õigusliku põhjendusega, mida hageja uued tõendid poleks mõjutanud. Aga menetluse kõnealust

aspekti saab arvesse võtta TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel. Neil kaalutlustel on põhjendatud jätta

hageja ja kostjate vahelise vaidluse kulud iga poole enda kanda.

24.4. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse kostjate

menetluskulude hageja kanda jätmise osas ja jätab kummagi kostja kulud tema enda kanda.

Hageja kulud jäid tema enda kanda ka maakohtu otsuse järgi ja selles osas pole alust otsust

muuta. Kaebuse neljas väide on niisiis osaliselt edukas.

24.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jaotuvad TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel samal

viisil, st jäävad iga poole enda kanda.

24.6. Hageja palus talle tagastada osa kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust. See taotlus on

põhjendatud ja tuleb TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel rahuldada. Eespool p-s 16.5 märgitud

kaalutlustel on asja hind praeguses menetlusetapis 16 747,75 eurot. Sellise ulatusega kaebuselt

tuli tasuda riigilõivu 980 eurot (riigilõivuseaduse lisa 1). Hageja tasus 1260 eurot, st ettenähtust

280 eurot rohkem. Vastavalt hageja taotlusele tagastatakse riigilõiv samale isikule ja

pangakontole, mis nähtuvad kaebusele lisatud lõivu tasumise maksekorralduselt. Riigilõivu

tagastamise kohta tehtud otsustus ei ole kassatsiooni korras vaidlustatav.

24.7. Tulenevalt kulude jaotusest, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluse kestel

on hageja andnud tagatisi kostjate eeldatavaete menetluskulude katteks (TsMS § 196). Sellise

tagatise andmise põhjus langeb ära käesoleva otsuse jõustumisel. Järelikult võib hageja pärast

otsuse jõustumist esitada taotluse tagatiste tagastamiseks (TsMS § 195 lg 1 esimene lause).

Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele pangakontole tagatis tagastada. Kuivõrd tagatist on

antud nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses, siis on mõistlik esitada kogu tagatise

tagastamise taotlus maakohtule. Ringkonnakohus ei näe takistust selleks, et maakohus tagastab

mh apellatsioonimenetluses antud tagatise.

25. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seni otsustatud menetluskulude jaotuse (TsMS § 654

lg 2², § 173 lg 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)